–

Prantsuse valitsus, esindajad: E. de Moustier ja A. Ferrand,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: C. Vrignon ja L. Malferrari,

1

Eelotsusetaotlus puudutab küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. märtsi 2006. aasta määruse (EÜ) nr 561/2006, mis käsitleb teatavate autovedusid käsitlevate sotsiaalõigusnormide ühtlustamist ja millega muudetakse nõukogu määrusi (EMÜ) nr 3821/85 ja (EÜ) nr 2135/98 ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EMÜ) nr 3820/85 (ELT 2006, L 102, lk 1), artikli 3 punkti a ja artikli 19 lõiget 2 koostoimes nõukogu 20. detsembri 1985. aasta määrusega (EMÜ) nr 3821/85 autovedudel kasutatavate sõidumeerikute kohta (EÜT 1985, L 370, lk 8; ELT eriväljaanne 05/01, lk 319), muudetud määrusega nr 561/2006 (edaspidi „määrus nr 3821/85“).

2

Taotlus on esitatud kriminaalmenetluses, mille ministère public (prokuratuur, Prantsusmaa) algatas FO suhtes, kes on Saksamaal asuva autoveoga tegeleva äriühingu juhataja, kuna üks tema äriühingus töötavatest bussijuhtidest ei sisestanud viimase juhitud sõiduki sõidumeerikusse juhikaarti.

3

Määrus nr 3821/85 tühistas ja asendas nõukogu 20. juuli 1970. aasta määruse (EMÜ) nr 1463/70 autovedudel kasutatavate sõidumeerikute kasutuselevõtu kohta (EÜT 1970, L 164, lk 1). Määrus nr 3821/85 tunnistati omakorda kehtetuks ning asendati Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. veebruari 2014. aasta määrusega (EL) nr 165/2014 autovedudel kasutatavate sõidumeerikute kohta, millega tunnistatakse kehtetuks määrus nr 3821/85 ning muudetakse määrust nr 561/2006 (ELT 2014, L 60, lk 1). Võttes aga arvesse põhikohtuasja asjaolude asetleidmise aega, tuleb lähtuda määrusest nr 3821/85.

4

Määruse nr 3821/85 artikli 3 lõike 1 esimene lause sätestas:

„Sõidumeerik paigaldatakse ja seda kasutatakse liikmesriigis registreeritud sõidukites, mida kasutatakse reisijate või kauba autoveol ja mis on registreeritud ühes liikmesriigis, välja arvatud määruse nr 561/2006 artiklis 3 osutatud sõidukid.“

5

Määruse nr 3821/85 artikkel 15 nägi ette:

„[…]

2.   Juht kasutab salvestuslehte või mälukaarti iga päev, mil ta sõidukit juhib, ning alates hetkest, kui ta sõiduki üle võtab. Salvestuslehte või mälukaarti ei võeta välja enne ühe päeva tööaja lõppu, kui selle väljavõtmine ei ole muul viisil lubatud. Ühtki salvestuslehte või mälukaarti ei tohi kasutada pikema aja jooksul kui see, milleks see oli ette nähtud.

[…]

3.   Juht:

[…]

7.   

[…]“.

6

Määruse nr 561/2006, millega asendati ja tunnistati kehtetuks nõukogu 20. detsembri 1985. aasta määrus (EMÜ) nr 3820/85 teatavate autovedusid käsitlevate sotsiaalõigusnormide ühtlustamise kohta (EÜT 1985, L 370, lk 1; ELT eriväljaanne 05/01, lk 319), põhjenduses 17 on märgitud:

7

Määruse nr 561/2006 artikkel 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Käesoleva määrusega kehtestatakse eeskirjad kauba- ja reisijateveoga hõivatud sõidukijuhtide sõiduaegade, vaheaegade ja puhkeperioodide kohta, et ühtlustada konkurentsitingimusi sisetranspordi liikide, eriti autoveosektori osas ning parandada töötingimusi ja liiklusohutust. Lisaks sellele on käesoleva määruse eesmärgiks aidata kaasa järelevalve ja haldussunni praktika parandamisele liikmesriikides, samuti töökorralduse parandamisele autoveosektoris.“

8

Selle määruse artikli 3 punktis a on märgitud, et seda ei kohaldata vedude korral, mille puhul on tegemist „sõidukitega, mida kasutatakse regulaarseks reisijateveoks, kui liini pikkus ei ületa 50 km“.

9

Nimetatud määruse artikli 4 punkti e kohaselt tähendavad „teised tööd“ selles määruses kõiki „direktiivi [2002/15] artikli 3 punktis a tööajana määratletud tegevus[i], välja arvatud sõiduki juhtimine, samuti mis tahes töö[d] sama või mõne teise tööandja jaoks transpordisektoris või väljaspool seda“.

10

Määruse nr 561/2006 artikli 6, mis määrab kindlaks ööpäevase, iganädalase ja kahenädalase sõidu maksimaalse kestuse, lõikes 5 on täpsustatud:

„Juht peab artikli 4 lõikes e nimetatud ajad, samuti kõik sõiduajad sõidukis, mida kasutatakse ärilistel eesmärkidel väljaspool käesoleva määruse reguleerimisala, registreerima teiste töödena; lisaks sellele peab ta määruse [nr 3821/85] artikli 15 lõike 3 punkti c kohaselt registreerima pärast oma viimast ööpäevast või iganädalast puhkeperioodi veedetud „valmisolekuajad“. Need ajad tuleb kanda käsitsi salvestuslehele või väljatrükile või sisestada manuaalselt sõidumeerikusse.“

11

Määruse nr 561/2006 V peatükk „Järelevalvemenetlus ja sanktsioonid“ sisaldab artikleid 16–25.

12

Selle määruse artiklis 19 on sätestatud:

„1.   Liikmesriigid kehtestavad käesoleva määruse ja määruse [nr 3821/85] sätete rikkumiste eest sanktsioonid ja võtavad kõik vajalikud meetmed nende rakendamise tagamiseks. Nimetatud sanktsioonid peavad olema tõhusad, proportsionaalsed, hoiatavad ja mittediskrimineerivad. Käesoleva määruse ja määruse [nr 3821/85] rikkumine ei või kaasa tuua mitut sanktsiooni või menetlust. Liikmesriigid teavitavad komisjoni nimetatud meetmetest ja sanktsioone reguleerivatest sätetest artikli 29 teises lõigus nimetatud kuupäevaks. Komisjon omakorda edastab teabe liikmesriikidele.

2.   Liikmesriik võimaldab asjaomastel ametiasutustel määrata sanktsioon veoettevõtjale ja/või sõidukijuhile käesoleva määruse rikkumise eest, mis tuvastati liikmesriigi territooriumil, kui nimetatud rikkumise eest ei ole veel sanktsiooni määratud, seda ka juhul, kui rikkumine pandi toime mõne teise liikmesriigi või kolmanda riigi territooriumil.

[…]

4.   Liikmesriigid tagavad proportsionaalsete sanktsioonide süsteemi, mis võib hõlmata ka rahalisi sanktsioone, olemasolu juhuks, kui vedaja või temaga seotud kaubasaatjad, ekspedeerijad, reisikorraldajad, peatöövõtjad, alltöövõtjad ja sõidukijuhtide vahendamise agentuurid rikuvad käesolevat määrust või määrust [nr 3821/85].“

13

Veoseadustiku (code des transports) artikli L. 3315-5 esimene lõik näeb ette kuue kuu pikkuse vangistuse ja 3750 euro suuruse rahalise karistuse selle eest, kui autoveoga tegeletakse nõuetevastase või seda kasutavale juhile mittekuuluva juhikaardiga või kui kaart ei ole sisestatud sõiduki sõidumeerikusse.

14

2. aprillil 2013 kontrollisid liiklussüütegude ennetamise ja nende eest karistamise osakonna ametnikud Versailles’s (Prantsusmaa) reisibussi, mis kuulus veoettevõtjale, kelle asukoht on Sengenthalis (Saksamaa).

15

Kontrolli käigus palusid ametnikud juhil tõendada oma tegevust nimetatud päeval ning sellele eelneval 28 päeval. Seejärel tuvastati, et üheksa päeva jooksul, mis hõlmas ajavahemikku 5.–16. märts 2013, oli sõiduk liikunud ilma, et juhikaart oleks sõidumeerikusse sisestatud.

16

Nende asjaolude tõttu esitati veoseadustiku artikli L. 3315‑5 esimese lõigu alusel FO‑le, kes oli nimetatud veoettevõtja juht, süüdistus selles, et ta pani üheksal korral toime selles sättes nimetatud süüteo.

17

Tribunal correctionnel de Versailles (Versailles’ kriminaalkohus, Prantsusmaa) kuulutas faktilised asjaolud tuvastatuks ning mõistis süüdistatavale 10125 euro suuruse rahalise karistuse.

18

Cour d’appel de Versailles’s (Versailles’ apellatsioonikohus, Prantsusmaa) väitis FO, et Prantsuse kriminaalkohtutel puudub territoriaalne pädevus. Nimelt ei võimaldanud ei Prantsuse õigus – karistusõiguse territoriaalsuse põhimõtte tõttu – ega ka määruse nr 561/2006 artikli 19 lõige 2 Prantsuse ametiasutustel pärast rikkumiste tuvastamist teo toimepanija suhtes kriminaalmenetlust läbi viia, kuna rikkumised pandi toime Euroopa Liidu teise liikmesriigi territooriumil.

19

Cour d’appel de Versailles (Versailles’ apellatsioonikohus) jättis 2. mai 2018. aasta otsusega esimese astme kohtu otsuse nii süü kui ka karistuse osas muutmata. Mis puudutab täpsemalt FO vastuväidet pädevuse puudumise kohta, siis nentis ta, et süüks pandavad teod kuuluvad määruse nr 3821/85 rakendamiseks vastu võetud veoseadustiku artikli L. 3315‑5 kohaldamisalasse, ning rõhutas, et määruse nr 561/2006 artikli 19 lõikes 2 menetluse territoriaalsuse põhimõttest tehtud sõnaselge erand puudutab nii viimati nimetatud määruse kui ka määruse nr 3821/85 sätteid.

20

FO esitas kassatsioonkaebuse Cour de cassationile (Prantsusmaa kassatsioonikohus), paludes Prantsuse kriminaalkohtute territoriaalse pädevuse küsimuses esitada Euroopa Kohtule eelotsusetaotlus.

21

FO heitis cour d’appel de Versailles’le (Versailles’ apellatsioonikohus) ette ka seda, et viimane ei vastanud tema väidetele, mille kohaselt ei kohaldata sõiduaegu ja puhkeperioode käsitlevaid õigusnorme 50 kilomeetrist lühemate sõitude puhul. Eelkõige väidab FO, et üheksa päeva jooksul, mis kuulub kontrollile eelnenud 28 päeva hulka, ei olnud põhikohtuasjas kõnealuse sõiduki juhil kohustust juhikaarti sõidumeerikusse sisestada, arvestades, et neil päevadel ei ületanud sõiduki läbitav regulaarse reisijateveo liini pikkus 50 kilomeetrit. FO väitis, et kuivõrd neile teekondadele ei kohaldata määrust nr 561/2006 vastavalt selle artikli 3 punktile a, ei kehti nimetatud teekondadele määruse nr 3821/85 artiklis 15 ette nähtud kohustused.

22

Cour de cassation soovib esiteks teada, kuidas tõlgendada määruse nr 561/2006 artikli 19 lõiget 2.

23

Sellega seoses märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et kui FO leiab, et see säte võimaldab liikmesriigil karistada määruse nr 561/2006 rikkumiste eest, mis on tuvastatud tema territooriumil ja mis on toime pandud teise liikmesriigi territooriumil, siis oleks seda sätet võimalik tõlgendada nii, et see lubab ka sanktsiooni määruse nr 3821/85 rikkumiste eest, mis on toime pandud teise liikmesriigi territooriumil, kuna selliste rikkumiste eest ette nähtud sanktsiooni võib pidada vajalikuks määruse nr 561/2006 rikkumiste eest. Lisaks, kui sätet ei tule tõlgendada mitte ainult selle sõnastust, vaid ka konteksti ning selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke arvestades, mille osaks säte on, siis määruse nr 561/2006 artikli 19 lõike 2 lai tõlgendus vastab selle määrusega taotletavale eesmärgile, milleks on autoveosektori töötajate töötingimuste parandamine ja üldiselt liiklusohutuse parandamine.

24

Cour de cassation märgib samuti, et määruse nr 3821/85 artikli 15 lõikes 7 ette nähtud kohustuse, mille kohaselt tuleb kontrolliametniku nõudmisel esitada jooksva päeva ja eelnenud 28 päeva kohta kontrolllehti ja kogu teavet, rikkumine tuvastatakse tingimata selle liikmesriigi territooriumil, kus kontroll toimub ja kes alustab menetlust, nii et küsimust, kas rikkumine pandi toime osaliselt teise liikmesriigi territooriumil, ei teki.

25

Teiseks soovib Cour de cassation teada, kas määruse nr 3821/85 artiklis 15 ette nähtud kohustused kehtivad sõiduki „segakasutuse“ korral, see tähendab juhul, kui sõidukit kasutatakse 28 päeva jooksul korraga regulaarseks reisijateveoks, mis ei ületa 50 kilomeetrit määruse nr 561/2006 artikli 3 punktis a sätestatud erandi tähenduses, ja selle määruse kohaldamisalasse kuuluvateks vedudeks.

26

Selles olukorras otsustas Cour de cassation (Prantsusmaa kassatsioonikohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

27

Teise küsimusega, millele tuleb vastata esimesena, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas määruse nr 561/2006 artikli 3 punkti a tuleb tõlgendada nii, et sõidukijuht, kes teeb selle määruse kohaldamisalasse kuuluvaid autovedusid, peab kontrolliametniku igal nõudmisel esitama juhikaardi, salvestuslehed ning kontrollipäeval ja sellele eelnenud 28 päeva jooksul koostatud teabe vastavalt määruse nr 3821/85 artikli 15 lõigetele 2, 3 ja 7, isegi kui selle ajavahemiku jooksul on see sõidukijuht sama sõidukiga tegelenud regulaarse reisijateveoga, mille liini pikkus ei ületa 50 kilomeetrit.

28

Eelotsusetaotlusest nähtub, et see küsimus on esitatud vaidluse käigus, mille raames algatati menetlus kõnealuse veoettevõtja juhi vastu seetõttu, et selle ettevõtja poolt tööle võetud sõidukijuht ei olnud sõidumeerikusse sisestanud juhikaarti ajal, mil ta tegeles regulaarse reisijateveoga, mille liini pikkus ei ületa 50 kilomeetrit.

29

Määruse nr 561/2006 artiklis 1 on sätestatud, et määrusega kehtestatakse eeskirjad kauba- ja reisijateveoga hõivatud sõidukijuhtide sõiduaegade, vaheaegade ja puhkeperioodide kohta, et ühtlustada konkurentsitingimusi sisetranspordi liikide, eriti autoveosektori osas, parandada töötingimusi ja liiklusohutust ning aidata kaasa järelevalve ja haldussunni praktika parandamisele liikmesriikides, samuti töökorralduse parandamisele autoveosektoris. Mis puudutab määrust nr 3821/85, siis selles sätestatakse autovedudel kasutatavate sõidumeerikute tüübikinnituse, paigaldamise, kontrollimise ja kasutamise suhtes kohaldatavad nõuded, et kontrollida, kas on järgitud teatavaid vedusid käsitlevaid sotsiaalõigusnorme, eelkõige neid, mis on ette nähtud määruses nr 561/2006.

30

Määruse nr 3821/85 artikli 3 lõike 1 järgi paigaldatakse sõidumeerik ja seda kasutatakse liidu liikmesriigis registreeritud sõidukites, mida kasutatakse reisijate või kauba autoveol, välja arvatud määruse nr 561/2006 artiklis 3 osutatud sõidukid. Selle määruse artikli 3 punktis a on aga märgitud, et seda ei kohaldata vedude korral, mille puhul on tegemist sõidukitega, mida kasutatakse regulaarseks reisijateveoks, kui liini pikkus ei ületa 50 kilomeetrit.

31

Seega tuleb kindlaks teha, mil määral võib selline määruse nr 561/2006 kohaldamisalast väljajätmine mõjutada kohustusi, mis on ette nähtud määruse nr 3821/85 artiklis 15 juhtimis- ja kontrolliaja registreerimise osas, sõiduki segakasutuse puhul, nagu on kõne all põhikohtuasjas, mis seisneb osaliselt määruse nr 561/2006 kohaldamisalasse kuuluvates autovedudes ja osaliselt regulaarses reisijateveos, kui liini pikkus ei ületa 50 kilomeetrit.

32

Mis puudutab määruse nr 561/2006 artikli 3 punkti a sõnastust, siis tuleb märkida, et selles sättes kasutatud väljend „sõidukid, mida kasutatakse regulaarseks reisijateveoks“, kui liini pikkus ei ületa 50 kilomeetrit, viitab – nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 32 sisuliselt märkis – sellele, et see hõlmab üksnes sellise veo jaoks kasutatavaid sõidukeid, välja arvatud sõidukid, mida kasutatakse selleks ainult aeg-ajalt.

33

Lisaks tuleb märkida, et kuna määruse nr 561/2006 artikli 3 punkt a kehtestab erandi selle määruse kohaldamisalast, tuleb seda tõlgendada kitsalt. Eelkõige ei saa sellist erandit tõlgendada nii, et selle mõju ulatuks kaugemale, kui on tingimata vaja selle erandiga tagatavate huvide kaitse kindlustamiseks, ning erandi ulatus tuleb kindlaks määrata, võttes arvesse kõnealuse õigusakti eesmärke (vt analoogia alusel 3. oktoobri 2013. aasta kohtuotsus Lundberg, C‑317/12, EU:C:2013:631, punkt 20 ja seal viidatud kohtupraktika).

34

Seoses määrusega nr 561/2006 taotletavate eesmärkidega tuleb meenutada, et määruse põhjenduse 17 ja artikli 1 kohaselt on selle määruse eesmärk ühtlustada konkurentsitingimusi sisetranspordi liikide, eriti autoveosektori osas ning parandada töötingimusi ja liiklusohutust, kusjuures need eesmärgid kajastuvad kohustuses varustada maanteeveo sõidukid nõuetekohase sõidumeerikuga, mis võimaldaks kontrollida, kas juhid on sõidu- ja puhkeaegadest kinni pidanud (2. märtsi 2017. aasta kohtuotsus Casa Noastră, C‑245/15, EU:C:2017:156, punkt 28 ja seal viidatud kohtupraktika).

35

Sellega seoses tuleb rõhutada, et Euroopa Kohus on juba otsustanud, et sõidukijuhi kohustus registreerida kogu määruse nr 3821/85 artikli 15 lõike 3 punktis b ette nähtud aeg puudutab ka aega, mis sõidukijuhil kulub juhtimisele veoteenuse raames, mis määruse nr 3820/85 artikli 4 punkti 3 ja määruse nr 3821/85 artikli 3 lõike 1 kohaselt ei kuulu määruse nr 3821/85 kohaldamisalasse. Nimelt kujutab selline aeg sõidukijuhi reaalse tegevuse aega, mille jooksul ta ei ole oma aja peremees ja mis, kuna see mõjutab sõidukijuhi väsimuse astet, võib mõjutada viimase juhtimist (vt selle kohta 18. jaanuari 2001. aasta kohtuotsus Skills Motor Coaches jt, C‑297/99, EU:C:2001:37, punktid 10, 25 ja 36–39).

36

Mõju juhtimisvõimele võib esineda isegi siis, kui registreerimata jätmise päevad on muud kui need, mil registreerimine toimub nõuetekohaselt. Nimelt võib registreerimata päevadel sõiduaegu, vaheaegu ja puhkeperioode käsitlevate eeskirjade järgimata jätmine, mis ei ilmne sõidumeerikult, avaldada kahjulikku mõju juhi füüsilisele ja vaimsele võimele järgneval ajavahemikul.

37

Seda tõlgendust kinnitab määruse nr 561/2006 artikli 6 lõige 5, mis kohustab iga juhti registreerima „teiste töödena“ kõik sõiduajad sõidukis, mida kasutatakse ärilistel eesmärkidel väljaspool käesoleva määruse reguleerimisala.

38

Kui nõustuda määruse nr 561/2006 artikli 3 punkti a tõlgendusega, mille kohaselt ei piirdu selles sättes ette nähtud määruse kohaldamisalast väljajätmine üksnes asjaomase sõiduki kasutamisega konkreetseks autoveoks, nagu on ette nähtud selles sättes, läheks see vastuollu määruse eesmärgiga parandada töötingimusi ja liiklusohutust, muutes määruse nr 561/2006 kohaldamatuks selle sõiduki teatavate kasutusviiside suhtes, mis võivad mõjutada juhtimist, ja välistades järelevalve määruse nr 3821/85 artikli 15 lõigete 2, 3 ja 7 järgimise üle nende kasutusviiside osas.

39

Neil asjaoludel tuleb teisele küsimusele vastata, et määruse nr 561/2006 artikli 3 punkti a tuleb tõlgendada nii, et sõidukijuht, kes teeb selle määruse kohaldamisalasse kuuluvaid autovedusid, peab kontrolliametniku igal nõudmisel esitama juhikaardi, salvestuslehed ning kontrollipäeval ja sellele eelnenud 28 päeva jooksul koostatud teabe vastavalt määruse nr 3821/85 artikli 15 lõigetele 2, 3 ja 7, isegi kui selle ajavahemiku jooksul on see sõidukijuht sama sõidukiga tegelenud regulaarse reisijateveoga, mille liini pikkus ei ületa 50 kilomeetrit.

40

Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas määruse nr 561/2006 artikli 19 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus, kui liikmesriigi pädevad ametiasutused võivad sõidukijuhile või veoettevõtjale määrata sanktsiooni määruse nr 3821/85 rikkumise eest, mis on toime pandud teise liikmesriigi või kolmanda riigi territooriumil, kuid mis tuvastati selle liikmesriigi territooriumil, kui nimetatud rikkumise eest ei ole veel sanktsiooni määratud.

41

Kõigepealt tuleb märkida, et määruse nr 561/2006 artikli 19 lõike 2 enda sõnastus näeb ühemõtteliselt ette, et liikmesriik võimaldab asjaomastel ametiasutustel määrata sanktsiooni veoettevõtjale ja/või sõidukijuhile rikkumise eest, mis tuvastati liikmesriigi territooriumil, kui nimetatud rikkumise eest ei ole veel sanktsiooni määratud, seda ka juhul, kui rikkumine pandi toime mõne teise liikmesriigi või kolmanda riigi territooriumil, üksnes juhul, kui tegemist on „käesoleva määruse rikkumise[ga]“. Viimati nimetatud sõnastuse kasutamine näitab seega selgelt, et see säte puudutab üksnes määruse nr 561/2006 ja mitte määruse nr 3821/85 rikkumisi.

42

Seda grammatilist tõlgendust kinnitab määruse nr 561/2006 artikli 19 lõike 2 kontekst.

43

Nimelt tuleb märkida, et määruse nr 561/2006 artikli 19 lõige 1 paneb liikmesriikidele sõnaselgelt kohustuse kehtestada selle määruse „ja“ määruse nr 3821/85 rikkumise eest sanktsioonid, ning lõige 4 täpsustab samuti, et liikmesriigid peavad tagama, et määruse nr 561/2006 „või“ määruse nr 3821/85 rikkumise korral kehtestatakse proportsionaalsete sanktsioonide süsteem, mis võib hõlmata ka rahalisi sanktsioone.

44

Asjaolu, et selle artikli 19 lõigetes 1 ja 4 on silmas peetud määruse nr 561/2006 ja määruse nr 3821/85 rikkumisi, viidates lõikes 2 üksnes määruse nr 561/2006 rikkumistele, kinnitab, et viimati nimetatud lõiget ei saa tõlgendada nii, et sellega peetakse silmas määruse nr 3821/85 rikkumisi.

45

Sellest järeldub, et kehtiva liidu õiguse kohaselt ei või liikmesriigi pädevad asutused kehtestada sanktsioone määruse nr 3821/85 rikkumiste eest, mis on tuvastatud selle liikmesriigi territooriumil, kuid on toime pandud mõne teise liikmesriigi territooriumil. Kuivõrd liidu kehtivate õigusnormide see aspekt võib mõjutada negatiivselt töötingimusi ja liiklusohutust, peab liidu seadusandja otsustama võimaliku muutmise (vt analoogia alusel 18. jaanuari 2001. aasta kohtuotsus Skills Motor Coaches jt, C‑297/99, EU:C:2001:37, punkt 34).

46

See tõlgendus on ka ainus, mis on kooskõlas kuritegude ja karistuste seaduses sätestatuse põhimõttega, mis on ette nähtud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 49 lõike 1 esimeses lauses, mis nõuab, et seadus määratleks selgelt süüteod ja nende eest määratavad karistused, kusjuures see tingimus on täidetud, kui õigussubjektil on asjaomase sätte sõnastuse põhjal ja vajaduse korral kohtute poolt sellele antud tõlgenduse abil võimalik aru saada, milline tegevus või tegevusetus toob kaasa tema kriminaalvastutuse (vt selle kohta 20. detsembri 2017. aasta kohtuotsus Vaditrans, C‑102/16, EU:C:2017:1012, punkt 51 ja seal viidatud kohtupraktika).

47

Järelikult tuleb esimesele küsimusele vastata, et määruse nr 561/2006 artikli 19 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus, kui liikmesriigi pädevad asutused võivad sõidukijuhile või veoettevõtjale määrata sanktsiooni määruse nr 3821/85 rikkumise eest, mis on toime pandud teise liikmesriigi või kolmanda riigi territooriumil, kuid mis tuvastati selle liikmesriigi territooriumil, kui nimetatud rikkumise eest ei ole veel sanktsiooni määratud.

48

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (viies koda) otsustab: