1.

Käesolevas ettepanekus käsitletavas eelotsusetaotluses on Euroopa Kohtul palutud selgitada, kas isik, kes väidab, et talle on tekitatud kahju konkurentsivastase tegevusega, milles on osalenud emaettevõtja, keda komisjon on selle eest karistanud otsusega, mis tema tütarettevõtjat ei puuduta, võib tugineda selle tütarettevõtja tsiviilvastutusele tekitatud kahju eest eeldusel, et need äriühingud moodustavad „majandusüksuse“.

2.

Nagu teada, on majandusüksuse teooria Euroopa Kohtu ja Üldkohtu praktikas põhjalikult välja kujunenud; seda on seal kasutatud emaettevõtja karistamiseks tütarettevõtjate konkurentsivastase tegevuse eest protsessi teel, mis kulgeb „alt üles“, tütarettevõtjatest emaettevõtjani. Seevastu kohtuasjas, millele eelotsusetaotluse esitanud kohus on Euroopa Kohtu tähelepanu juhtinud, on küsimus selles, kas sellesama „majandusüksuse“ mõiste abil saab põhjendada vastutuse omistamist „ülalt alla“, mille tulemusel vastutaks tütarettevõtja oma emaettevõtja konkurentsivastase tegevusega tekitatud kahju eest.

3.

Eelotsusetaotlus on esitatud Sumal SLi (edaspidi „Sumal“) ja Mercedes Benz Trucks España SLi (edaspidi „MBTE“) vahelises kohtuvaidluses, milles Sumal nõuab sellise kahju hüvitamist, mida on talle väidetavalt tekitatud MBTE emaettevõtja Daimler AG (edaspidi „Daimler“) osalemisega ELTL artikli 101 vastases kartellikokkuleppes.

4.

Ajavahemikul 1997–1999 soetas põhikohtuasja apellant Sumal liisingulepingu alusel põhikohtuasja vastustajalt MBTE-lt volitatud edasimüüja Stern Motor S.Li vahendusel kaks Daimleri kontserni veoautot.

5.

19. juulil 2016 võttis komisjon vastu otsuse C(2016) 4673 (final), milles käsitletakse [ELTL] artikli 101 ja EMP lepingu artikli 53 kohast menetlust ( 2 ) (edaspidi „2016. aasta otsus“), milles tuvastati ELTL artikli 101 ning EMP lepingu artikli 53 üks ja vältav rikkumine, mis hõlmas muu hulgas peamiste veokitootjate, sh Daimleri salajasi kokkuleppeid veokite hinnastamise ja brutohinna tõstmise kohta EMPs; Daimler osales selles kokkuleppes 17. jaanuarist 1997 kuni 18. jaanuarini 2011.

6.

Sumal esitas Juzgado de lo Mercantil n. 7 de Barcelonale (Barcelona kaubanduskohus nr 7, Hispaania) MBTE vastu kahju hüvitamise hagi, nõudes 22204,35 eurot hüvitist 2016. aasta otsusega tuvastatud konkurentsieeskirjade rikkumisega tekitatud kahju eest, mille eest ta peab MBTEd kui Daimleri tütarettevõtjat vastutavaks. MBTE vaidles nõudele vastu, väites muu hulgas, et ta ei saa olla kostja, kuna rikkumise eest tuleb ainsana vastutavaks pidada Daimlerit, kes on MBTEst eraldiseisev õigussubjekt.

7.

Juzgado de lo Mercantil n. 7 de Barcelona (Barcelona kaubanduskohus nr 7, Hispaania) jättis 23. jaanuari 2019. aasta otsusega hagi rahuldamata, leides, et MBTE ei saa olla kostja, kuna ainus õigussubjekt, keda Sumali hüvitisnõuete aluseks oleva kokkuleppe suhtes komisjoni algatatud trahvimismenetlus puudutas, oli Daimler.

8.

Sumal esitas Juzgado de lo Mercantil n. 7 de Barcelona (Barcelona kaubanduskohus nr 7, Hispaania) otsuse peale apellatsioonkaebuse Audiencia Provincial de Barcelonale (Barcelona provintsikohus, Hispaania), kes on esitanud eelotsusetaotluse. See kohus märgib, et Euroopa Kohus ei ole seni lahendanud küsimust, kas komisjoni või mõne riigisisese konkurentsiasutuse otsuse alusel, millega on tuvastatud konkurentsieeskirjade rikkumine, saab esitada kahju hüvitamise hagi äriühingu vastu, keda ennast see otsus ei puuduta, kuid kelle kapitalis osalus kuulub tervenisti äriühingule, kes on selles otsuses tunnistatud rikkumise toimepanijaks. Ta rõhutab, et Hispaania kohtupraktikas on selles küsimuses lahknevusi. Osa Hispaania kohtuid möönab, et see on „majandusüksuse teooriat“ rakendades võimalik, samas kui teised eitavad seda võimalust, lähtudes kaalutlusest, et kuigi see teooria lubab panna tütarettevõtja konkurentsivastase tegevuse eest tsiviilvastutuse emaettevõtjale, ei luba see teha vastupidist, sest tütarettevõtjal puudub kontroll emaettevõtja üle.

9.

Neil asjaoludel peatas Audiencia Provincial de Barcelona (Barcelona provintsikohus, Hispaania) menetluse ja esitas Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„Kas Euroopa Kohtu enda kohtupraktikast tulenev majandusüksuse doktriin õigustab emaettevõtja vastutuse laiendamist tütarettevõtjale või on see doktriin kohaldatav ainult tütarettevõtjate vastutuse laiendamiseks emaettevõtjale?

Kas mõiste „majandusüksus“ laiendamine peab toimuma kontsernisiseste suhete raames eranditult lähtuvalt kontrolliteguritest või võib see põhineda ka muudel kriteeriumidel, sealhulgas sellel, et tütarettevõtja võis rikkumisest kasu saada?

Kui on võimalik laiendada emaettevõtja vastutust tütarettevõtjale, siis millised tingimused muudavad selle võimalikuks?

Kui vastus eelmistele küsimustele on, et vastutust emaettevõtja tegude eest on lubatud laiendada tütarettevõtjatele, siis kas selle ühenduse kohtupraktikaga on kooskõlas niisugune riigisisene õigusnorm nagu konkurentsikaitseseaduse [15/2007 (Ley 15/2007 de Defensa de la Competencia, edaspidi „LDC")] ( 3 ) artikli [71 lõige 2], milles on ette nähtud ainult võimalus laiendada tütarettevõtja vastutust emaettevõtjale ja seda ainult tingimusel, et emaettevõtjal on kontroll tütarettevõtja üle?“

10.

MBTE, Itaalia ja Hispaania valitsus ning komisjon esitasid Euroopa Kohtu põhikirja artikli 23 alusel käesolevas menetluses oma kirjalikud seisukohad. Euroopa Kohtu kodukorra artikli 61 lõike 1 alusel võetud menetlust korraldava meetmena palus Euroopa Kohus põhikohtuasja pooltel ja põhikirja artiklis 23 nimetatud isikutel vastata teatud küsimustele kirjalikult. Sumal, MBTE, Hispaania valitsus ja komisjon täitsid selle nõude. Euroopa Kohus otsustas ka loobuda algul 1. detsembrile 2020 määratud kohtuistungist ning esitada pooltele ja huvitatud isikutele kirjalikult vastamiseks täiendavaid küsimusi. Sumal, MBTE, Hispaania ja Itaalia valitsus ning komisjon vastasid neile küsimustele.

11.

MBTE väidab, et eelotsusetaotlus on kahel põhjusel vastuvõetamatu.

12.

Esiteks ei vasta eelotsusetaotlus tema arvates Euroopa Kohtu kodukorra artiklis 94 ette nähtud nõuetele, kuna taotluses ei ole esitatud ei ülevaadet asjasse puutuvatest asjaoludest, nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus on need välja selgitanud, ega ka ülevaadet faktilistest andmetest, millel eelotsuse küsimused põhinevad, vaid on piirdutud põhikohtuasja poolte esitatud faktiväidete kordamisega. Viimaks andvat eelotsusetaotlus asjasse puutuvast riigisisesest kohtupraktikast ebatäpse, osalise ja ebaõige pildi. ( 4 )

13.

Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktika kohaselt eeldab vajadus anda liikmesriigi kohtule tarvilik liidu õiguse tõlgendus seda, et liikmesriigi kohus piiritleks oma esitatud küsimuste faktilise ja õigusliku raamistiku või vähemalt selgitaks küsimuste aluseks olevat faktilist olukorda. Eriti kehtivad need nõuded konkurentsiõiguse valdkonnas, kus on tihti tegemist faktiliselt ja õiguslikult keerukate olukordadega. ( 5 ) Vastupidi sellele, mida väidab MBTE, piisab käesoleval juhul selleks, et selgitada põhjuseid, miks eelotsusetaotluse esitanud kohus on sõnastanud kolm esimest eelotsuse küsimust, ja mõista nende ulatust, põhikohtuasja aluseks olevate faktiliste asjaolude kirjeldamisest eelotsusetaotluses. See kirjeldus võimaldas ka menetluspooltel ja huvitatud isikutel esitada nende küsimuste kohta Euroopa Kohtu põhikirja artikli 23 kohaselt kirjalikud seisukohad.

14.

Teine lugu on aga neljanda eelotsuse küsimusega. Esiteks, nagu väidab MBTE esimeses vastuväites eelotsusetaotluse vastuvõetamatuse kohta, on LDC artikli 71 lõike 2 sisu – mis on liiatigi oma süstemaatilisest kontekstist välja tõstetud – esitatud üldjoontes ainult neljanda eelotsuse küsimuse sõnastuses. ( 6 ) Eelotsusetaotluses ei ole öeldud midagi ei selle kohta, kuidas eelotsusetaotluse esitanud kohus seda sätet tõlgendab, ega põhjuste kohta, miks see säte on tema hinnangul vastuolus liidu õiguse tõlgendusega, mis lubab emaettevõtja konkurentsivastase tegevusega tekitatud kahju hüvitamiseks tütarettevõtja vastu hagi esitada. ( 7 )

15.

Neil asjaoludel tuleb MBTE esitatud vastuvõetamatuse vastuväide, mis lähtub sellest, et Euroopa Kohtu kodukorra artiklis 94 ette nähtud nõudeid ei ole täidetud, minu arvates kolme esimese eelotsuse küsimuse suhtes tagasi lükata ning neljanda eelotsuse küsimuse suhtes vastu võtta.

16.

Teiseks väidab MBTE, et Audiencia Provincial de Barcelona (Barcelona provintsikohus, Hispaania) esitatud eelotsuse küsimused on puhthüpoteetilised. Kolmel esimesel küsimusel ei ole põhikohtuasja asjaoludega mingit seost, kuna Sumal ei ole nimetanud ega tõendanud asjaolusid, mis võiksid õigustada seda, et vastutust Daimleri toimepandud õigusrikkumiste eest laiendatakse MBTE‑le, vaid ta tugines oma hagis üksnes 2016. aasta otsusele.

17.

Sellega seoses tasub meelde tuletada, et põhikohtuasja menetlev ja selle lahendamise eest vastutav liikmesriigi kohus on ainus, kes on pädev kohtuasja eripära arvesse võttes hindama, kas kohtuotsuse tegemiseks on vaja eelotsust ja kas Euroopa Kohtule esitatavad küsimused on asjakohased. Kui küsimused on esitatud liidu õigusnormi tõlgendamise kohta, on Euroopa Kohus seega üldjuhul kohustatud vastama. Järelikult kehtib eeldus, et liidu õigust puudutavad küsimused on asjakohased. Euroopa Kohus võib keelduda liikmesriigi kohtu esitatud eelotsuse küsimusele vastamast vaid siis, kui on ilmne, et taotletaval liidu õigusnormi tõlgendusel puudub igasugune seos põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, kui probleem on hüpoteetiline või kui Euroopa Kohtule ei ole teada vajalikke faktilisi või õiguslikke asjaolusid, et anda talle esitatud küsimustele tarvilik vastus. ( 8 )

18.

Käesoleval juhul tuleb märkida, et kolm esimest eelotsuse küsimust puudutavad seda, kas liidu õiguses on vastuvõetav selline kahju hüvitamise hagi, nagu Sumal on esitanud MBTE vastu – mitte äriühingu vastu, kellele komisjon on liidu konkurentsieeskirjade rikkumise eest karistuse määranud, vaid tütarettevõtja vastu, keda selle rikkumise tuvastamise otsus ei puudutanud. Asjaolul, et Sumal on selleks, et tugineda tütarettevõtja vastutusele emaettevõtja konkurentsivastase tegevusega tekitatud kahju eest, piirdunud üksnes viitamisega 2016. aasta otsusele, nagu väidab MBTE, ei ole eeltoodud eelotsuse küsimuste vastuvõetavuse hindamisel tähtsust, kuna nende küsimustega just soovitaksegi saada Euroopa Kohtult selgitusi, kas ja mis tingimustel selline vastutus on mõeldav. ( 9 ) Seega tuleb kolme esimese eelotsuse küsimuse kohta esitatud vastuvõetamatuse vastuväide, mis põhineb nende küsimuste väidetaval hüpoteetilisusel, minu arvates tagasi lükata.

19.

Kolme esimese eelotsuse küsimusega, mida on otstarbekas analüüsida koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtult sisuliselt teada, kas lähtudes mõistest „majandusüksus“, saab tütarettevõtjat pidada vastutavaks liidu konkurentsieeskirjade rikkumise eest, mille on toime pannud tema emaettevõtja, ja kui vastus on jaatav, siis millistel tingimustel võib teda vastutavaks tunnistada.

20.

Nagu nägime, on need küsimused tekkinud kahju hüvitamise follow-on-hagi kontekstis, see tähendab hagis, millega nõutakse sellise kahju hüvitamist, mis on tekitatud konkurentsieeskirjade rikkumisega, mille on varem tuvastanud riigisisene või Euroopa konkurentsiasutus, nagu käesoleval juhul tuvastati see 2016. aasta otsusega. Põhikohtuasja apellant esitas hagi MBTE vastu, kes oli oma lepingupartneri käsundiandja veokite müügitehingus ajal, mil toimis kartell, mille eest selle otsusega karistus määrati; apellant on seisukohal, et ta sai kahju selle kartelliga põhjustatud hinnatõusu tõttu, mille tagajärjel MBTE kohaldas selles müügitehingus 20% kõrgemat hinda. Sumali hagi põhineb nähtavasti puhtalt eeldusel, et MBTE emaettevõtja osales selles kartellis, nagu komisjon 2016. aasta otsuses tuvastas.

21.

MBTE väidab esimese võimalusena, et arvestades selle hagi laadi, mille Sumal on tema vastu esitanud, oleks majandusüksuse teooria tõlgendamine nii, et Daimleri vastutus laieneb talle, vastuolus määruse nr 1/2003 ( 10 ) artikli 16 lõikega 1. Teise võimalusena väidab ta, et majandusüksuse teooria ei võimalda vastutust niiviisi ülalt alla laiendada, nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus on välja pakkunud. Sumal, Itaalia valitsus ja Hispaania valitsus soovitavad seevastu Euroopa Kohtul tõlgendada majandusüksuse teooriat laialt, nii et see võimaldaks teatud tingimustel tunnistada tütarettevõtja vastutavaks kahju eest, mis tuleneb liidu konkurentsieeskirjade rikkumisest emaettevõtja poolt. Komisjon väitis esialgu, et konkurentsieeskirjade jõustamisel avalik-õiguslike meetmetega ei ole kohtupraktika praeguses seisus põhimõtteliselt võimalik vastutust emaettevõtja toimepandud õigusrikkumiste eest tütarettevõtjale laiendada, kuna viimasel ei ole emaettevõtja tegevusele turul mingit otsustavat mõju, siiski välistamata, et emaettevõtja konkurentsivastase tegevuse tõttu kahju kannatanu võib esitada mõne tema tütarettevõtja vastu kahju hüvitamise hagi kas ettevõtjate õigusjärgluse või ümberkorralduste korral, kui kahe üksuse vahel on majanduslik järjepidevus, või kohaldatavates riigisisestes õigusnormides ette nähtud tingimustel ka siis, kui vastutaval emaettevõtjal ei ole piisavalt vara, et hageja hüvitisnõudeid rahuldada. Euroopa Kohtu küsimustele antud vastustes muutis komisjon osaliselt oma seisukohta, soovitades vastata kolmele esimesele eelotsuse küsimusele nii, et emaettevõtja rikkumise tütarettevõtjale süükspanemine ei ole ELTL artikliga 101 vastuolus, kui need kaks äriühingut on sama ettevõtja osad ning liikmesriigi kohus tuvastab, et tütarettevõtja tegevus on seotud rikkumise ühe osaga, või igal juhul siis, kui mõlemad äriühingud on sama ettevõtja osad ning kannatanutel on võimatu või ülemäära raske kogu tehtud kahju eest otse emaettevõtjalt hüvitist saada.

22.

Kuigi Audiencia Provincial de Barcelona (Barcelona provintsikohus, Hispaania) esitatud eelotsuse küsimusi ei ole varem esitatud, saab minu arvates nendele vastamiseks leida suuniseid „majandusüksuse“ mõistet käsitlevast kohtupraktikast. Seega tuleb lähtepunktiks võtta just see kohtupraktika.

23.

Liidu õiguses on „ettevõtja“ mõiste tähendus ja ulatus olemuslikult seotud normistikuga, mille konteksti see mõiste kuulub, ning eri eesmärkidega, mida nende normidega püütakse saavutada. Konkurentsiõiguses tuleb seda, et „ettevõtja“ mõiste on olemuselt funktsionaalne, mõista kahest aspektist.

24.

Esiteks, nagu rõhutas kohtujurist Jacobs ettepanekus, mille ta tegi liidetud kohtuasjades AOK Bundesverband jt, keskendub see mõiste „tegevuse laadile, mitte selles tegevuses osalejate omadustele“. ( 11 ) Konkurents kujuneb majandustegevuses ja on sellest mõjutatud, seega saavad selle kaitsmiseks mõeldud õigusnormid olla tõeliselt tõhusad üksnes siis, kui nendes sätestatud eeskirju ja keelde kohaldatakse majandusüksuste suhtes. Sel põhjusel kõneldakse ELTL artiklites 101 ja 102 üldiselt „ettevõtjatest“, jättes nende õigusliku struktuuri täiesti kõrvale. Kui tegevus on olemuselt majandustegevus, kuuluvad sellega tegelejad nende artiklite kohaldamisalasse, olenemata nende õiguslikust vormist või õigusnormidest ja rahastamistingimustest, mis neile konkreetses liikmesriigis kehtivad. ( 12 )

25.

Teiseks sõltub see, kas mingit tegevust saab konkurentsiõiguse kohaldamisel majandustegevuseks ja seega mõnd üksust ettevõtjaks kvalifitseerida, vaadeldavast kontekstist. ( 13 ) Samuti sõltub ettevõtjasse kuuluvate üksuste kindlakstegemine vaidlusaluse rikkumise sisust. ( 14 )

26.

Kuna kohtupraktikas kasutatakse „ettevõtja“ mõistet funktsionaalses tähenduses ning majandustegevusega tegeleva üksuse õiguslik vorm ei ole oluline, võib mitut õiguslikult sõltumatut üksust käsitada ühe ettevõtjana, kui nad tegutsevad turul ühe „majandusüksusena“.

27.

„Majandusüksuse“ teooria töötati välja 1970. aastatel ja seda kasutas Euroopa Kohus nii selleks, et jätta praeguses ELTL artiklis 101 sätestatud keelu kohaldamisalast välja kontsernisisesed kokkulepped, ( 15 ) kui ka selleks, et kontserni raames saaks tütarettevõtja konkurentsivastase tegevuse emaettevõtjale süüks panna – esialgu olukordades, kus väideti, et komisjon ei ole pädev seda emaettevõtjat karistama, kuna viimane ei tegutsenud otse ühenduses.

28.

14. juuli 1972. aasta kohtuotsuses Imperial Chemical Industries vs. komisjon ( 16 ) (edaspidi „kohtuotsus ICI“) jättis Euroopa Kohus muutmata otsuse, millega komisjon oli määranud karistuse väljaspool ühendust asuvale ICI kontserni emaettevõtjale, kellel oli tänu oma juhtimispädevusele ühenduses asuvate tütarettevõtjate üle õnnestunud lasta neil ellu viia hinnatõus, mis oli otsustatud kooskõlastatud tegevuse raames, milles oli osalenud ainult tema. ( 17 ) Selle äriühingu vastuväitele, et rikkumine tuleb süüks panna ainult tütarettevõtjatele, vastas Euroopa Kohus, et asjaolust, et tütarettevõtja näol „on tegemist eraldi õigussubjektiga, ei piisa selleks, et välistada võimalus panna vastutus tema tegevuse eest emaettevõtjale, kui tütarettevõtja, kes on küll eraldi õigussubjekt, ei tee turul tegutsemise kohta iseseisvaid otsuseid, vaid rakendab peamiselt emaettevõtja antud korraldusi“. ( 18 ) Sellistel juhtudel oli Euroopa Kohtu hinnangul võimalik tütarettevõtja tegevus emaettevõtjale süüks panna, võttes arvesse neist eraldiseisvatest üksustest koosneva terviku ühtsust. ( 19 )

29.

Alates majandusüksuse teooria esimestest formuleeringutest on Euroopa Kohus seda järjekindlalt kinnitanud, selgitades ja täpsustades nii selle teooria kohaldamisala – ka väljaspool kontsernide konteksti ( 20 ) – kui ka majandusüksuse olemasolu tuvastamise eeldusi, konkreetsemalt selgitades, et selle tuvastamisel arvestatakse eelkõige majanduslikke, organisatsioonilisi ja õiguslikke sidemeid, mis neid kahte üksust ühendavad ( 21 ) ja mis võivad sõltuvalt olukorrast olla erinevad, mistõttu ei saa neid ammendavalt loetleda ( 22 ). Majandusüksuse teooria, mida komisjon regulaarselt kohaldab, on saanud liidu konkurentsieeskirjade rikkumise tuvastamisel ja selle suhtes menetluse algatamisel keskseks teljeks.

30.

Nagu nägime, on olukorras, kus samasse kontserni kuuluvad üksused moodustavad ühe majandusüksuse, kohtupraktikas alates kohtuotsusest ICI tunnistatud, et tütarettevõtja konkurentsivastase tegevuse võib emaettevõtjale süüks panna ning nad vastutavad trahvi tasumise eest solidaarselt nii otsese kontrolli korral kui ka siis, kui kontserni sees teostab emaettevõtja oma kontrolli vahepealse äriühingu kaudu, kellele omakorda kuulub rikkumise toime pannud äriühing. ( 23 )

31.

Lisaks on Euroopa Kohus juhu kohta, kus emaettevõtjal on oma tütarettevõtja aktsia- või osakapitalis otse või kaudselt ainuosalus või peaaegu ainuosalus, selgitanud, et esiteks saab emaettevõtja selle tütarettevõtja tegevusele otsustavat mõju avaldada, mistõttu viimase tegutsemine turul ei ole tegelikult iseseisev, ( 24 ) ja teiseks on olemas ümberlükatav eeldus, et nimetatud emaettevõtja avaldab oma tütarettevõtja käitumisele turul tõepoolest otsustavat mõju ( 25 ) (edaspidi „otsustava mõju tegeliku avaldamise eeldus“). Sellistel asjaoludel piisab nende kahe äriühingu solidaarselt vastutavaks pidamiseks sellest, kui komisjon tõendab, et emaettevõtjale kuulub kogu või peaaegu kogu tütarettevõtja kapital, välja arvatud juhul, kui see emaettevõtja – kellele langeb kohustus see eeldus ümber lükata – esitab piisavalt tõendeid, et tema tütarettevõtja tegutseb turul iseseisvalt. ( 26 ) Otsustava mõju tegeliku avaldamise eeldust kohaldab komisjon süsteemselt ning Euroopa Kohus on laiendanud selle kohaldamisala ka kaudse kontrolli juhtudele vähemalt siis, kui seda teostatakse ainuosaluste (või peaaegu ainuosaluste) katkematus ahelas, ( 27 ) ning hiljuti juhtudele, mil emaettevõtjal ei ole oma tütarettevõtja kapitalis küll ainu- ega peaaegu ainuosalust, kuid talle kuuluvad kõik tütarettevõtja aktsiatega esindatud hääleõigused; ( 28 ) niiviisi sai selgeks, et sellise eelduse aluseks ei ole kapitalisuhted iseenesest, vaid see, kui suur on emaettevõtja kontroll tütarettevõtja üle. ( 29 ) Kuigi otsustava mõju tegeliku avaldamise eeldust on raske ümber lükata, ei ole see siiski absoluutne, tagamaks, et konkurentsieeskirjadevastase tegevuse eest karistamises ja selle kordumise vältimises seisnev eesmärk oleks tasakaalus liidu õiguse teatud üldpõhimõtetest tulenevate nõuetega, eelkõige süütuse presumptsiooni, karistuste individuaalsuse põhimõtte ja õiguskindluse põhimõttega. ( 30 )

32.

Eelkirjeldatud kontekstis tuleb küsida, mis täpselt on see õiguslik alus, millel põhineb emaettevõtja vastutus sellise tütarettevõtja konkurentsivastase tegevuse eest, kellega ta moodustab konkurentsiõiguse mõttes ühe majandusüksuse.

33.

Kohtupraktikat vaadeldes tundub esmapilgul, et põhimõtteliselt on olemas kaks võimalikku vastust.

34.

Ühest küljest võib Euroopa Kohtu otsustest leida kohti, mis kinnitavad seisukohta, et otsustades, kas panna emaettevõtjale vastutus tütarettevõtja konkurentsivastase tegevuse eest, on määrav tegur see, kas ta avaldab tütarettevõtjale otsustavat mõju, millega seoses ei ole tolle tegevus turul sõltumatu, vaid piirdub sisuliselt kõrgemalt antud juhiste täitmisega. Traditsioonilise väljendi kohaselt, mida on mitmes Euroopa Kohtu ja Üldkohtu otsuses alates kohtuotsusest AEG sisuliselt muutumatult kasutatud, võib „tütarettevõtja tegevuse emaettevõtjale süüks panna eelkõige siis, kui tütarettevõtja – olgugi et tal on eraldiseisev õigusvõime – ei otsusta oma tegutsemise üle turul sõltumatult, vaid täidab peamiselt emaettevõtja poolt talle antud juhiseid“. ( 31 ) Seda silmas pidades määratakse emaettevõtjale, kellele on tütarettevõtja rikkumine süüks pandud, isiklikult karistus liidu konkurentsieeskirjade rikkumise eest, mida peetakse tema enda toimepanduks otsustava mõju tõttu, mida ta on tütarettevõtjale avaldanud ja mis on võimaldanud tal määrata tütarettevõtja tegevust turul. ( 32 )

35.

Teisest küljest võib kohtupraktikast leida ka üht-teist, mis räägib selle kasuks, et emaettevõtja vastutuse tütarettevõtja konkurentsivastase tegevuse eest määrab ära just see, et tegemist on ühe majandusüksusega. Euroopa Kohus on mitu korda toonitanud, et kahe üksuse formaalne eraldatus, mis tuleneb sellest, et nad on kaks eraldiseisvat õigussubjekti, ei välista nende tegevuse ühtsust turul ( 33 ) ja seega moodustavad nad ühe majandusüksuse, mis tähendab konkurentsieeskirjade kohaldamise seisukohalt üht ettevõtjat. Kuigi ettevõtja funktsionaalne mõiste ei nõua, et majandusüksus ise oleks õigussubjekt, ( 34 ) on kohtupraktikas siiski tunnistatud, et tal on teda moodustavatest üksustest teatud mõttes eraldiseisev ja sõltumatu subjektsus, paralleelselt õigussubjektsusega, mis neil üksustel endil võib olla. Nii ei ole Euroopa Kohus alates kohtuotsusest Akzo kõhelnud määratlemast majandusüksust „üksusena“, mis võib rikkuda konkurentsieeskirju ja „selle rikkumise eest vastutada“. ( 35 ) Äsjakirjeldatud vaatenurgast on emaettevõtjale tütarettevõtja konkurentsivastase tegevuse eest vastutuse panemisel otsustava tähtsusega tegur nende ühtne tegutsemine turul, ( 36 ) mis seob mitu õiguslikult iseseisvat üksust üheks majandusüksuseks.

36.

Märgin praegu, et sellest, kumb kahest eelnevates punktides kirjeldatud seisukohast valitakse, sõltub käesolevas kohtuasjas Euroopa Kohtule esitatud küsimuse vastus.

37.

Kui nimelt emaettevõtja vastutus tütarettevõtja konkurentsivastase tegevuse eest põhineb otsustaval mõjul, mida ta sellele tütarettevõtjale avaldanud on, tähendab see vaikimisi tunnistamist, et see tegevus on mingil moel seostatav emaettevõtjaga, mitte niivõrd tema otsese osalemise mõttes, mille suhtes võidakse olla nõus, et ta pole seda teinud, ( 37 ) vaid selles mõttes, et ta on teinud sellise tegevuse kas aktiivse mõjutamise teel või oma juhtimis- ja kontrollipädevuse teostamata jätmise teel võimalikuks. Seda vaatenurka valides ei tohiks jääda mingit võimalust, et tütarettevõtja saaks emaettevõtja konkurentsivastase tegevuse eest vastutada, kuna ta ei avalda juba definitsiooni kohaselt emaettevõtjale mingit otsustavat mõju.

38.

Seevastu juhul, kui emaettevõtja ja tütarettevõtja ühise vastutuse alus on majandusüksus, mis tegutseb turul ühtse ettevõtjana, ei ole loogilist põhjust, miks vastutus ei võiks laieneda mitte ainult alt üles, nagu kohtuasjades, mille Euroopa Kohus on siiani lahendanud, vaid ka ülevalt alla. Kui ühine vastutus põhineb turul tegutsemise ühtsusel, võib kõiki selle üksuse liikmeid teatud tingimustel võtta vastutusele konkurentsivastase tegevuse eest, mille on sisuliselt toime pannud üks neist.

39.

Nende kahe vaatenurga vahel valimist raskendab asjaolu, et kuna konkurentsiõiguse avalik-õiguslikul jõustamisel (public enforcement) on määratud sanktsioonid olemuselt peaaegu kriminaalkaristused, tulevad mängu teatavad aluspõhimõtted, eelkõige isikliku vastutuse põhimõte ja sellest tulenev põhimõte, mille kohaselt eeldavad karistuse määramine ja vastutuse tuvastamine süüd (nulla poena sine culpa). ( 38 ) Määrates kindlaks õiguslikku alust, millel põhineb emaettevõtja ja tütarettevõtja ühine vastutus tütarettevõtja konkurentsivastase tegevuse eest, tuleb seega arvesse võtta selle põhimõtte järgimise vajadust.

40.

Põhjustel, mida ma kirjeldan allpool, olen seisukohal, et Euroopa Kohtul tuleks kahest eespool esitatud seisukohast eelistada teist, mida on kohtupraktikas juba laialdaselt kasutatud, nagu me nägime ja nagu ma allpool põhjalikumalt selgitan.

41.

Seoses sellega tasub süveneda „otsustava mõju“ mõiste tähendusse ja rolli selle arutluskäigu ülesehituses, mille tulemusel kohtupraktikas tunnistati, et emaettevõtjale võib tütarettevõtja konkurentsivastase tegevuse süüks panna.

42.

Nagu nägime, peab komisjon emaettevõtja vastutuse tuvastamiseks kindlaks tegema, et emaettevõtja suudab oma tütarettevõtja tegevusele otsustavat mõju avaldada ja et seda mõju on ka tegelikult avaldatud, ( 39 ) kui ta just ei tugine käesoleva ettepaneku punktis 31 mainitud ümberlükatavale eeldusele.

43.

Selleks ei nõuta tõendeid „konkreetse mõjusuhte“ kohta, mis oleks otse või kaudselt rikkumisega seotud. Lisaks sellele, et emaettevõtja vastutuse jaoks ei tule tuvastada tema isiklikku seotust rikkumisega, ( 40 ) ei ole selleks vaja ka tõendada otsustava mõju avaldamist tütarettevõtja tegevusele, mis on tunnistatud konkurentsiõiguse vastaseks. Samuti ei ole vaja, et süükspandava tegevuse kohta oleks antud konkreetseid juhiseid ( 41 ) või et emaettevõtja oleks jätnud oma juhtimis- ja kontrollipädevuse selle tegevuse ärahoidmiseks adekvaatselt teostamata ( 42 ). Lisaks ei tohi analüüsides, kas tegemist on otsustava mõjuga, piirduda ainult selle aspekti hindamisega, mis on seotud tütarettevõtja kitsas mõttes äripoliitikaga sellel turul, ( 43 ) mistõttu ei ole vaja tuvastada emaettevõtja osalemist tütarettevõtja äritegevuse juhtimises ( 44 ). Nagu kohtujurist Kokott märkis oma ettepanekus kohtuasjas, milles tehti kohtuotsus Akzo, ( 45 ) võib ühtse äripoliitika kohta teha järelduse ka kaudselt kõigi emaettevõtja ja tema tütarettevõtjate vaheliste majanduslike ning juriidiliste seoste alusel – millele Euroopa Kohus on kohtupraktika arenedes üha suurema tähtsuse omistanud –, kuna emaettevõtja mõjul oma tütarettevõtjatele, näiteks ettevõtlusstrateegia, tegevuse üldpõhimõtete, tegevuskava, investeeringute, suutlikkuse ja finantside valdkonnas, võib olla kaudseid tagajärgi nende tütarettevõtjate ning kogu kontserni tegevusele turul. ( 46 ) Äsjaöeldu omandab üldisema kehtivuse ainu- või peaaegu ainukontrolli juhtudel, mil saab rakendada otsustava mõju avaldamise eeldust, nagu nägime. ( 47 ) Kuigi on tõsi, et emaettevõtja saab selle eelduse ümber lükata, esitades tõendeid, et ta ei määra kõnealuse tütarettevõtja äripoliitikat turul, on selle tõendamine in concreto äärmiselt raske ( 48 ) – isegi kui see eeldus jääb aktsepteeritavaisse piiresse ( 49 ) –, nii et kui emaettevõtjal on oma tütarettevõtja aktsiakapitalis ainuosalus või peaaegu ainuosalus, on peaaegu kindel, et ta võetakse tütarettevõtja konkurentsivastase tegevuse eest vastutusele.

44.

Eeltoodust järeldub, et emaettevõtja vastutavaks tunnistamisel tema otsustava mõju all oleva tütarettevõtja konkurentsivastase käitumise eest on oluline „üldine seos“ nende kui konkurentsiõiguse mõttes üht ühtset ettevõtjat moodustavate õigussubjektide vahel. ( 50 ) Kokkuvõttes, nagu kohtujurist Kokott märkis oma ettepanekus kohtuasjas, milles tehti kohtuotsus Akzo, on otsustav küsimus see, „kas emaettevõtja saab oma mõju intensiivsusega oma tütarettevõtja käitumist sel määral suunata, et neid mõlemaid tuleb lugeda üheks majandusüksuseks“. ( 51 ) Seda järeldust on oma kohtupraktikas sõnaselgelt kinnitanud Euroopa Kohus, kes on mitu korda täpsustanud, et kui tegemist on sellise ühtse majandusüksusega, siis komisjonil on õigus trahvide määramise otsus emaettevõtjale adresseerida mitte seetõttu, et emaettevõtja õhutas tütarettevõtjat rikkumist toime panema, või veelgi enam seetõttu, et emaettevõtja võtab rikkumisest osa, vaid seetõttu, et need moodustavad ühe ettevõtja. ( 52 )

45.

Järelikult põhineb emaettevõtja vastutus tütarettevõtja konkurentsivastase tegevuse eest nende isikute majandustegevuse ühtsusel ehk ühe majandusüksuse olemasolul.

46.

Kuna selline alus on emaettevõtja süüst täiesti sõltumatu, ( 53 ) on ainus võimalus selle isikliku vastutuse põhimõttega ühitamiseks asuda seisukohale, et see põhimõte kehtib konkurentsiõiguse tähenduses ettevõtja tasandil ehk rikkumise süüliselt toime pannud majandusüksuse tasandil. ( 54 ) Selline üksus kui turul ühtsena tegutsev majandussubjekt vastutab, kuna üks tema allüksusi on tegutsenud konkurentsi kaitsvate eeskirjade vastaselt. ( 55 ) Kuna aga selline üksus ei ole õigussubjekt, siis tuleb konkurentsieeskirjade rikkumine süüks panna ühele üksusele, kellele saab trahve määrata, või mitmele sellisele üksusele ühiselt. ( 56 ) Kuigi liidu konkurentsinormid on suunatud ettevõtjatele ja on nende suhtes vahetult kohaldatavad, sõltumata nende ettevõtjate struktuurist ja õiguslikust vormist, tuleneb nende normide rakendamise tõhususe vajadusest nimelt, et komisjoni otsus, millega määratakse nende normide rikkumise eest karistus või sanktsioon, peab puudutama isikuid, kelle suhtes otsus on võimalik täitmisele pöörata, et vastav trahv kätte saada. ( 57 )

47.

Tuleb veel märkida, et kuigi eeltoodud tõlgenduses võimaldab majandusüksuse teooria panna konkurentsieeskirjade rikkumise eest vastutuse ettevõtjale kui ühtsele subjektile, vaadeldes seega kontserni liikmete vahelisi suhteid pigem majanduslikust kui õiguslikust vaatenurgast – viimasest lähtudes on iga äriühing eraldi isik, kes vastutab ainult omaenda tegevuse või tegevusetuse eest –, tagab see siiski, et sellisest vaatenurgast paratamatult tulenev õigussubjektsuse kattevarju kõrvaleheitmine püsiks tasakaalus ettevõtjat moodustavate üksuste õiguste austamisega. ( 58 ) Just seda silmas pidades on Euroopa Kohus, tuginedes konkurentsiõiguses kasutatavale funktsionaalsele ettevõtja mõistele, lükanud ilmselge põhjendamatuse tõttu tagasi majandusüksuse teooria kriitika, mis põhineb väidetaval vastuolul juriidiliste isikute sõltumatuse põhimõttega ja kapitaliühingute piiratud vastutusega. ( 59 ) Lisan ka, et esiteks ei ole juriidiliste isikute sõltumatuse põhimõte eranditu ning eksisteerib eri liikmesriikide õiguskordades ja rahvusvahelises õiguses ( 60 ) kõrvuti ideega, et kontsern on majanduslikult ühtne, ning teiseks on olemas mitu erinevat teooriat, mis põhinevad õigussubjektsuse kattevarju kõrvaleheitmisel, et kontserni liikmete vastu saaks tugineda „ettevõtja vastutusele“, ning mitu õigusteoreetilist suundumust, mis pooldavad vastutuse piiramise lõpetamist kontsernide sees ( 61 ).

48.

Kui majandusüksuse teooriat eelsoovitatud viisil käsitada, siis ei ole mitme ettevõtja turul tegutsemise ühtsus ja emaettevõtja otsustav mõju mitte niivõrd kaks emaettevõtja vastutuse alternatiivset alust, vaid neist saab kaks loogiliselt vajalikku etappi konkurentsivastase tegevuse eest vastutuse omistamise protsessis.

49.

Esimene samm on tuvastada emaettevõtja otsustav mõju tütarettevõtjatele. Teine sellele loogiliselt järgnev etapp on tuvastada, et tegemist on ühe majandusüksusega. Otsustav mõju on vajalik tingimus, et tegemist saaks olla majandusüksusega, see tähendab funktsionaalses mõttes ühe ettevõtjaga.

50.

Neile kahele etapile järgneb kolmas: omistada konkurentsieeskirjade järgimisega seotud kohustused ja vastutus nende süülise rikkumise eest niiviisi tuvastatud ühtsele ettevõtjale, kes koosneb mitmest eri õigussubjektist.

51.

Viimane etapp seisneb selles, et ettevõtja toimepandud rikkumise eest omistatakse konkreetselt vastutus seda moodustavatele üksikutele üksustele, kes võivad õigussubjektidena olla keskmeks, kuhu see vastutus panna, ning kanda selle rahalisi tagajärgi.

52.

Sellises majandusüksuse käsitusmallis ei ole loogilist põhjust välistada, et vastutus võib lisaks „alt üles“ laienemisele (tütarettevõtjalt emaettevõtjale) laieneda ka „ülalt alla“ (emaettevõtjalt tütarettevõtjale).

53.

Isegi kui kohtupraktikas ei ole sellist võimalust praeguseks veel tunnustatud, võib siiski leida mõne sellele viitava märgi. Nii näiteks tundub, et mõnes Üldkohtu otsuses, sealhulgas hiljutises kohtuotsuses Biogaran vs. komisjon, millele eelotsusetaotluse esitanud kohus viitab, on kaalutud, et „majandusüksuse“ mõistest lähtudes võiks vastutust laiendada ülalt alla. ( 62 ) Täpsemalt leidis Üldkohus kohtuotsuses Biogaran, mille peale esitatud apellatsioonkaebus on praegu Euroopa Kohtu menetluses, ( 63 ) et komisjon võis asuda seisukohale, et tütar- ja emaettevõtja vastutasid solidaarselt neile süüks pandud õigusrikkumise eest, mis tulenes osaliselt esimese ja osaliselt teise käitumisest, kuigi tütarettevõtja väitis, et ta ei olnud emaettevõtja tegevusest teadlik. ( 64 ) Üldkohus leidis, et solidaarvastutus on põhjendatud, kuna kummagi tegevus aitas rikkumise toimepanemisele kaasa, ( 65 ) ning et kui komisjonil tuleks selleks, et panna rikkumine süüks kontsernile, tõendada, et tütarettevõtja oli emaettevõtja tegevusest teadlik, siis kahjustaks see majandusüksuse mõistet. ( 66 ) Mitmest osast koosnevale ettevõtjale mitmest õigusvastasest teost koosneva ühe keelatud kokkuleppe moodustava rikkumise süükspanemise kriteerium on Üldkohtu hinnangul täidetud, kui ettevõtja iga osa panustas kokkuleppe täitmisesse, isegi kui see toimus väga piiratult, teisejärguliselt või passiivselt. ( 67 ) On ka oluline märkida, et Üldkohus leidis, et sellistel asjaoludel ei ole komisjon mitte omistanud tütarettevõtjale vastutust emaettevõtja konkurentsivastase tegevuse eest, vaid pannud kõigi selliste üksuste tegevuse süüks neist moodustunud majandusüksusele. ( 68 )

54.

Millised tingimused peavad olema täidetud, et emaettevõtjale ja tütarettevõtjale oleks võimalik emaettevõtja konkurentsivastane tegevus solidaarselt süüks panna?

55.

Sellele küsimusele vastamiseks tuleb taas kord viidata ettevõtja funktsionaalsele mõistele, mis hõlmab õiguslikult eraldiseisvaid üksusi, kes tegutsevad ühtselt turul, kus nad esinevad ühe majandusüksusena.

56.

Kui kõne all on sellise turul tegutsemise ühtsuse tuvastamine, et emaettevõtjale saaks tütarettevõtjate konkurentsivastase tegevuse süüks panna, siis on ainus oluline tegur see, kas emaettevõtja avaldab tütarettevõtja äripoliitikale otsustavat mõju. Kui aga kõne all on emaettevõtja konkurentsivastase tegevuse süükspanemine tütarettevõtjatele (õigemini selle tegevuse süükspanemine majandusüksusele, mille osad nad on, ja nende ühiselt vastutavaks tunnistamine selle tegevuse eest), on lisaks vaja, et need tütarettevõtjad oleksid osalenud selle ettevõtja majandustegevuses, mida juhib rikkumise sisuliselt toime pannud emaettevõtja.

57.

Teisisõnu, alt üles laieneva vastutuse korral, mil tütarettevõtjad tegutsevad konkurentsivastaselt emaettevõtja mõjuvõimu üldises raamistikus, piisab majandusüksuse tuvastamiseks ja emaettevõtja vastutuse põhjendamiseks selle võimu olemasolust. Vastupidisel ülalt alla laieneva vastutuse juhul, mil rikkumise toimepanija on emaettevõtja, tuleneb majandustegevuse ühtsus – emaettevõtja otsustava mõju kõrval – ka asjaolust, et tütarettevõtja tegevus on konkurentsivastase tegevuse elluviimiseks kuidagi vajalik (näiteks sel teel, et tütarettevõtja müüb kartelli esemeks olevaid kaupu). ( 69 ) Kuna ettevõtja kui majandusüksuse funktsionaalne mõiste on seotud mitme õigusliku üksuse konkreetse käitumisega turul, sõltub selle mõiste täpne piiritlemine just nende üksuste majandustegevusest ja rollist, mida nad kontsernis täidavad: ühest küljest emaettevõtja otsustav mõju, teisest küljest ühe või mitme tütarettevõtja tegevus, mida on konkurentsivastaste tegevuste konkreetseks elluviimiseks objektiivselt vaja.

58.

Kui tütarettevõtja tegutseb väljaspool seda majandusvaldkonda, kus tema kapitalis osalust omav äriühing on asunud tegelema konkurentsivastase tegevusega, ei ole meil niisiis isegi ainu- või peaaegu ainuosaluse korral tegemist ettevõtjaga selle mõiste funktsionaalses tähenduses, mistõttu ei saa tütarettevõtja oma emaettevõtja konkurentsivastase tegevuse eest temaga ühiselt vastutada.

59.

Sellise vastutuse tuvastamist lubavad kriteeriumid erinevad seega kriteeriumidest, mille alusel saab emaettevõtjale omistada vastutuse tütarettevõtjate toimepandud rikkumiste eest. See, mis ei ole esimese toimingu jaoks oluline, võib olla oluline teise jaoks. Näiteks, kui ülespoole laieneva vastutuse tunnistamiseks ei peeta kohtupraktikas vajalikuks tõendada, et emaettevõtja mõjutab tütarettevõtja poliitikat konkreetses valdkonnas, kus rikkumine aset leidis, siis ülalt alla laieneva vastutuse tuvastamiseks on määrava tähtsusega, et tütarettevõtja tegutseks samas valdkonnas, kus emaettevõtja on konkurentsivastase tegevusega tegelenud, ning et ta oleks oma tegevusega turul teinud rikkumise tagajärgede konkretiseerumise võimalikuks. ( 70 )

60.

Liidu konkurentsieeskirjade rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise hagid moodustavad lahutamatu osa selle õiguse jõustamise süsteemist. ( 71 )

61.

Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt tagab igaühe õigus nõuda ELTL artikliga 101 keelatud kokkuleppe või tegevusega tekitatud kahju hüvitamist selle artikli täieliku toime, eriti selle artikli lõikes 1 sätestatud keelu soovitava toime. ( 72 ) See õigus parandab nimelt liidu konkurentsinormide toimivust ja aitab pärssida sageli salajasi kokkuleppeid või tegevust, mis võivad konkurentsi piirata või kahjustada, ning aitab nii kaasa tõhusa konkurentsi säilitamisele liidus. ( 73 )

62.

Kuigi Euroopa Kohus on möönnud, et selles valdkonnas liidu regulatsiooni puudumisel tuleb iga liikmesriigi sisemise õiguskorraga kehtestada normid, kuidas teostada õigust nõuda ELTL artikliga 101 keelatud kokkuleppest või tegevusest tuleneva kahju hüvitamist, järgides nende normide kehtestamisel võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtet, on ta siiski täpsustanud, et seda, kuidas määrata kindlaks üksus, kes on kohustatud ELTL artikli 101 rikkumisega tekitatud kahju hüvitama, reguleerib liidu õigus otse. ( 74 )

63.

Kohtuotsusele Akzo viidates tunnistas Euroopa Kohus kohtuotsuses Skanska, et ettevõtja funktsionaalne mõiste on avalikus ja eraõiguslikus jõustamises sama ning viitab majandusüksusele, isegi kui õiguslikult koosneb see mitmest füüsilisest või juriidilisest isikust. ( 75 )

64.

Samuti täpsustas Euroopa Kohus, lükates tagasi komisjoni vastupidised argumendid, et kuna vastutus liidu konkurentsieeskirjade rikkumisega tekitatud kahju eest on isiklik, peab selle eest vastutama neid eeskirju rikkunud ettevõtja ning et „isikud, kellel tuleb hüvitada ELTL artikliga 101 keelatud kokkuleppe või tegevusega tekitatud kahju, on ettevõtjad selle sätte tähenduses, kes on osalenud selles kokkuleppes või tegevuses“. ( 76 )

65.

Sellest paralleelsusest lähtudes laiendas Euroopa Kohus sellessamas kohtuotsuses Skanska niinimetatud „majandusliku järjepidevuse“ teooriat, mida kohtupraktikas avalik-õigusliku jõustamise kontekstis juba tunnustati – mille kohaselt ei pruugi siis, kui niisuguse rikkumise toime pannud üksust õiguslikult või organisatsiooniliselt muudetakse, selle tagajärjel tingimata tekkida uut ettevõtjat, kes ei vastuta varasema üksuse konkurentsivastase tegevuse eest, kui need kaks üksust on majanduslikus mõttes samad –, ka tsiviilõiguse sfääri, kartellikeelu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise hagidele. ( 77 )

66.

Sellestsamast paralleelsusest lähtudes olen seisukohal, et ulatus, mille ma olen käesolevas ettepanekus majandusüksuse mõistele andnud, võiks lisaks juhule, mil komisjon piiritleb konkurentsieeskirjade rikkumise eest vastutava ettevõtja ning määrab kindlaks õigussubjektid, kes määratud karistuste kandmise eest selle ettevõtja piires ühiselt ja solidaarselt vastutavad, kehtida ka siis, kui eraõiguslikud isikud, kes on kannatanud kahju konkurentsivastase tegevuse tõttu, mille on toime pannud konkurentsiõiguslikus mõttes ettevõtja, esitavad kahju hüvitamise hagi. Kui see majandusüksus, kes kujutab endast konkurentsiõiguse kohaselt rikkumise eest vastutavat ettevõtjat, on juba piiritletud, võivad huvitatud isikud järelikult valida, millise õigusliku üksuse vastu nende hulgast, kellest see majandusüksus koosneb, oma kahju hüvitamise hagi esitada.

67.

Nagu Euroopa Kohus on möönnud, on eraõiguslik ja avalik-õiguslik jõustamine mõlemad hädavajalikud vahendid, et konkurentsivastase tegevuse tõkestamise poliitika oleks tõhusam. Sellest vaatenurgast ei ole esimesel neist mitte ainult rahalise korvamise funktsioon, mille eesmärk oleks rahuldada erahuve, vaid ka heidutusfunktsioon, mis aitab saavutada konkurentsi kaitsmise üldhuvieesmärke. Kui suureneb nende isikute arv, kes võivad konkurentsivastase kahju eest vastutuse tuvastamise nõudeid esitada, suureneb ka konkurentsiõiguse rikkumiste vastane heidutav mõju, mis on Euroopa konkurentsiõiguse eesmärkide saavutamiseks äärmiselt oluline. ( 78 ) Samamoodi on see heidutav funktsioon seda tugevam, mida vähemaks jääb praktilisi tõkkeid, mis takistavad konkurentsieeskirjade rikkumise tõttu kannatanutel kahju hüvitamise hagisid esitada.

68.

Kui nüüd sellises olukorras, nagu on kõne all põhikohtuasjas, lubatakse isikutel kaevata nendega otseses või kaudses ärisuhtes olnud tütarettevõtja kohtusse, et saada hüvitist kahju eest, mis on tekkinud mõju tõttu, mida emaettevõtja konkurentsivastane tegevus on sellele ärisuhtele avaldanud, aitab see neile kahele funktsioonile kaasa, hõlbustades kahju hüvitamise hagide esitamist juhtudel, mil emaettevõtja asub erinevalt tütarettevõtjast muus riigis kui kannatanu. Nimelt, kuigi on tõsi, et nagu MBTE õigesti rõhutas, on konkurentsieeskirjade rikkumise tõttu kannatanul määruse nr 1215/2012 artikli 7 punkti 2 kohaselt ikkagi võimalik kaevata rikkuja selle paiga kohtusse, kus kahju tekitanud juhtum on toimunud, mis tähendab põhikohtuasja asjaoludel seda paika, kus hindu turul moonutati ja kus kannatanu väitel talle kahju tekkis, ( 79 ) hoiab see, kui kannatanule antakse võimalus esitada hagi tema enda liikmesriigis asuva tütarettevõtja vastu, ära praktilised raskused kohtukutse kättetoimetamisega välismaal ning kohtuotsuse täitmisega, kui otsus peaks tehtama kostja kahjuks. See, kui kannatanul on lubatud valida äriühingut, kelle vastu hagi esitada, suurendab võimalust, et tema hüvitisnõuded täielikult rahuldatakse, ka sisulisest, mitte ainult menetluslikust aspektist.

69.

Tuleb veel võtta seisukoht argumendi suhtes, mille MBTE esitas oma seisukohtades Euroopa Kohtule esimese võimalusena ning mille kohaselt ei või liikmesriigi kohus sellistel asjaoludel nagu põhikohtuasjas, kus kahju hüvitamise hagi on puhtalt follow-on-hagi, kalduda kõrvale sellest, kuidas komisjon on rikkumise toime pannud ettevõtja oma otsuses piiritlenud; vastasel korral rikub see kohus määruse nr 1/2003 artikli 16 lõiget 1, kus on sätestatud, et „[k]ui siseriiklikud kohtud teevad [ELTL artikli 101 või 102] alusel otsuseid kokkulepete, otsuste või tegevuse kohta, mille kohta on juba olemas komisjoni otsus, ei tohi nende otsused olla vastuolus komisjoni otsusega. […]“.

70.

MBTE väidab, et kuna Sumali esitatud kahju hüvitamise hagi põhineb üksnes 2016. aasta otsusel ja kuna selles otsuses tunnistati rikkumise eest vastutavaks üksnes Daimler, siis põhineb kohtuotsus, milles tunnistatakse MBTE sama rikkumise eest vastutavaks, paratamatult teistsugusel ettevõtja mõistel kui see, mida kasutas komisjon, ning on seega 2016. aasta otsusega vastuolus.

71.

Ütlen kohe, et kohtupraktika, millele sellega seoses viitas Hispaania valitsus oma seisukohtades, mille ta Euroopa Kohtule esitas, ning mis puudutab liidu ja liikmesriikide konkurentsiõiguse paralleelset kohaldamist, ( 80 ) ei puutu minu arvates käesoleval juhul asjasse, kuna põhikohtuasja asjaoludel ei ole küsimus mitte liikmesriigi konkurentsiõiguse kohaldamises, vaid ELTL artikli 101 rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise eest vastutavate isikute kindlakstegemises, mida liidu õigus reguleerib otse, nagu eespool nägime ( 81 ).

72.

Nii või teisiti on juba meenutatud, et Euroopa Kohtu praktika kohaselt tuleb liidu konkurentsiõiguse rikkumine, mille eest vastutab isikliku vastutuse põhimõtte kohaselt majandusüksus, üheselt süüks arvata juriidilisele isikule, kellele võidakse trahv määrata ja kellele tuleb edastada vastuväiteteatis. ( 82 ) Sellega seoses on Euroopa Kohus täpsustanud, et ei määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 punktis a ega kohtupraktikas ei ole kindlaks määratud, millist juriidilist või füüsilist isikut on komisjon kohustatud rikkumise eest vastutavaks pidama ja trahviga karistama. ( 83 )

73.

Sellest tulenevalt on komisjonil selles suhtes ulatuslik kaalutlusruum ( 84 ) ning tema pädevuses on valida – peamiselt menetlusökonoomilistel või komisjoni käsutuses oleva tõendusmaterjaliga seotud otstarbekuskaalutlustel – nende juriidiliste isikute hulgast, kes ettevõtja moodustavad, kellele neist ta vastuväiteteatise ja karistuse määramise otsuse adresseerib. See valik ei tähenda iseenesest aga ei otse ega kaudselt tuvastamist, et karistamata jäänud õigussubjektid, kes ometi kuuluvad rikkumise toime pannud majandusüksusesse, ei vastuta.

74.

Eeltoodust tuleneb, et vastupidi sellele, mida väidab MBTE, võib liikmesriigi kohus ilma määruse nr 1/2003 artikli 16 lõikes 1 sätestatud keeldu rikkumata tunnistada liidu konkurentsieeskirjade rikkumisega tekitatud kahju eest vastutavaks juriidilise isiku, keda otsus, millega komisjon rikkumise tuvastas ja selle eest karistuse määras, otse ei puuduta, tingimusel et on täidetud kriteeriumid, mille alusel pidada seda juriidilist isikut otsuse adressaadist üksus(t)ega ühiselt ja solidaarselt vastutavaks.

75.

Sellisele järeldusele ei räägi vastu ka tähelepanek, et 2016. aasta otsuses nimetas komisjon rikkumise eest vastutavaks „ettevõtjaks“ ainult Daimlerit. See sõnastus on kooskõlas komisjoni valikuga võtta konkurentsivastase tegevuse eest, mille emaettevõtja on otse toime pannud, vastutusele ainult see emaettevõtja ning karistada üksnes teda, kuid nagu nägime, ei välista see, et rikkumisega tekitatud kahju eest võidakse vastutusele võtta ka teisi samasse kontserni kuuluvaid üksusi, kui nad moodustavad karistatud äriühinguga ühe majandusüksuse.

76.

Viimaks tuleb tagasi lükata MBTE argument, et kui konkurentsieeskirjade rikkumisega tekitatud kahju eest tunnistatakse vastutavaks muu juriidiline isik kui see, kelle kohta on tehtud komisjoni otsus, millel põhineb kahju hüvitamise hagi, on see vastuolus kohtuotsuse Skanska punktiga 47, milles Euroopa Kohus leidis, et mõistel „ettevõtja“ ELTL artikli 101 tähenduses „ei saa olla erinevat ulatust olukorras, kus komisjon määrab trahve määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 alusel, ja olukorras, kus liidu konkurentsiõiguse rikkumise tõttu esitatakse kahju hüvitamise hagi“. Selle kohta piisab märkimisest, et selles punktis pidas Euroopa Kohus silmas üldist ettevõtja mõistele anda tulevat tõlgendust, mis ei või avalik-õiguslikus ja eraõiguslikus jõustamises erinev olla, mitte aga seda, kuidas komisjon seda mõistet konkreetsel juhul kasutab. Seega, nagu nõustub ka komisjon ise oma vastuses menetlust korraldavate meetmete raames Euroopa Kohtu esitatud kirjalikele küsimustele, ei ole liikmesriigi kohtu võimalus tütarettevõtjat kahju eest vastutavaks tunnistada välistatud lihtsalt seetõttu, et otsuses, millega komisjon rikkumise tuvastas, sellele äriühingule halduskaristust ei määratud.

77.

Eeltoodud põhjustel teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata kolmele esimesele eelotsuse küsimusele nii, et sellise kahju hüvitamise hagi raames, nagu on kõne all põhikohtuasjas, võib äriühingut pidada vastutavaks ELTL artikli 101 rikkumisega tekitatud kahju eest, mille eest komisjon on karistanud ainult tema emaettevõtjat, kui esiteks on tõendatud, et arvestades nende äriühingute majanduslikke, organisatsioonilisi ja õiguslikke sidemeid, moodustasid nad rikkumise toimepanemise ajal ühe majandusüksuse, ja teiseks on tõendatud, et tütarettevõtja tegevus emaettevõtja rikkumisest mõjutatud turul aitas selle rikkumise eesmärgi saavutamisele ja rikkumise tagajärgede realiseerumisele märkimisväärselt kaasa.

78.

Kõigist eeltoodud kaalutlustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku tunnistada Audiencia Provincial de Barcelona (Barcelona provintsikohus, Hispaania) neljas eelotsuse küsimus vastuvõetamatuks ja vastata kolmele esimesele eelotsuse küsimusele järgmiselt:

ELTL artiklit 101 tuleb tõlgendada nii, et sellise kahju hüvitamise hagi raames, nagu on kõne all põhikohtuasjas, võib äriühingut pidada vastutavaks ELTL artikli 101 rikkumisega tekitatud kahju eest, mille eest komisjon on karistanud ainult tema emaettevõtjat, kui esiteks on tõendatud, et arvestades nende äriühingute majanduslikke, organisatsioonilisi ja õiguslikke sidemeid, moodustasid nad rikkumise toimepanemise ajal ühe majandusüksuse, ja teiseks on tõendatud, et tütarettevõtja tegevus emaettevõtja rikkumisest mõjutatud turul aitas selle rikkumise eesmärgi saavutamisele ja rikkumise tagajärgede realiseerumisele märkimisväärselt kaasa.