–

Telenor Magyarország Zrt., esindajad: A. Losonci ja P. Galambos, keda abistas ügyvéd M. Orbán,

–

Nemzeti Média- és Hírközlési Hatóság Elnöke, esindaja: I. Kun,

–

Ungari valitsus, esindajad: M. Zs. Fehér ja Z. Wagner, hiljem M. Z. Fehér,

–

Tšehhi valitsus, esindajad: M. Smolek, J. Vláčil ja A. Brabcová,

–

Saksamaa valitsus, esindajad: J. Möller ja D. Klebs,

–

Madalmaade valitsus, esindajad: M. K. Bulterman ja M. J. Langer,

–

Austria valitsus, esindajad: G. Hesse ja J. Schmoll, hiljem J. Schmoll,

–

Rumeenia valitsus, esindajad: C.‑R. Canţăr, E. Gane, R. I. Haţieganu ja A. Wellman, hiljem E. Gane, R. I. Haţieganu ja A. Wellman,

–

Sloveenia valitsus, esindajad: N. Pintar Gosenca ja A. Dežman Mušič,

–

Soome valitsus, esindaja: M. Pere,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: G. Braun, L. Havas ja L. Nicolae,

1

Eelotsusetaotlused käsitlevad küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2015. aasta määruse (EL) 2015/2120, millega nähakse ette avatud internetiühendust käsitlevad meetmed ning millega muudetakse direktiivi 2002/22/EÜ universaalteenuse ning kasutajate õiguste kohta elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste puhul ning määrust (EL) nr 531/2012, mis käsitleb rändlust üldkasutatavates mobiilsidevõrkudes liidu piires (ELT 2015, L 310, lk 1), artiklit 3.

2

Taotlused esitati kahes kohtuvaidluses, mille pooled on Telenor Magyarország Zrt. (edaspidi „Telenor“) ja Nemzeti Média- és Hírközlési Hatóság Elnöke (riikliku meedia- ja kommunikatsiooniameti direktor, Ungari; edaspidi „ameti direktor“) ning mille ese on ameti direktori kaks otsust, millega Telenorile anti korraldus lõpetada oma teatavate internetiühenduse teenuste pakkumine.

3

Määruse 2015/2120 põhjendused 1, 3, 6–9 ja 11 on sõnastatud järgmiselt:

[…]

[…]

[…]

4

Määruse 2015/2120 artikli 1 „Reguleerimisese ja kohaldamisala“ lõikes 1 on sätestatud:

„Käesoleva määrusega kehtestatakse ühised eeskirjad, millega tagada andmeliikluse võrdne ja mittediskrimineeriv käsitlemine internetiühenduse teenuste osutamisel ning sellega kaasnevad lõppkasutajate õigused.“

5

Selle määruse artikli 2 kohaselt kasutatakse selles määruses Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiivi 2002/21/EÜ elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste ühise reguleeriva raamistiku kohta (raamdirektiiv) (EÜT 2002, L 108, lk 33; ELT eriväljaanne 13/29, lk 349) artiklis 2 sätestatud mõisteid.

6

Määruse artikli 3 „Avatud internetile juurdepääsu tagamine“ lõigetes 1–3 on ette nähtud:

„1.   Lõppkasutajatel on õigus pääseda ligi teabele ja sisule ning seda levitada, kasutada ja pakkuda rakendusi ja teenuseid ning kasutada vabalt valitud lõppseadmeid internetiühenduse teenuse kaudu, olenemata lõppkasutaja või teenuseosutaja asukohast või teabe, sisu, rakenduse või teenuse asukohast, päritolust või sihtkohast.

[…]

2.   Internetiühenduse teenuse osutajate ja lõppkasutajate vahelised lepingud, mis käsitlevad selliseid internetiühenduse teenuse osutajate kaubandus- ja tehnilisi tingimusi ja nõudeid nagu hind, andmemahud või kiirus ning internetiühenduse teenuse osutajate kaubandustavasid, ei piira lõikes 1 sätestatud lõppkasutajate õiguse kasutamist.

3.   Internetiühenduse teenuse osutajad käsitlevad internetiühenduse teenuste osutamisel kogu andmeliiklust ühtmoodi, ilma diskrimineerimise, piiramise või sekkumiseta ning sõltumata selle saatjast ja vastuvõtjast, kättesaadavast või levitatavast sisust, kasutatavatest või pakutavatest rakendustest või teenustest ning kasutatavast lõppseadmest.

Esimene lõik ei takista internetiühenduse teenuse osutajaid rakendamast mõistlikke andmeliikluse haldamise meetmeid. Andmeliikluse haldamise meetmed on mõistlikud, kui need on läbipaistvad, mittediskrimineerivad ja proportsionaalsed ning kui nende puhul ei lähtuta ärilistest kaalutlustest, vaid konkreetsete andmeliikluse kategooriate suhtes kohaldatavatest objektiivselt erinevatest teenusekvaliteedi tehnilistest nõuetest. Sellised meetmed ei hõlma konkreetse sisu kontrollimist ning neid ei kohaldata kauem, kui on vaja.

Internetiühenduse teenuse osutajad ei kohalda selliseid andmeliikluse haldamise meetmeid, mis lähevad kaugemale teises lõigus sätestatust, ning eelkõige ei blokeeri, aeglusta, muuda, piira, mõjuta, halvenda ega diskrimineeri konkreetset sisu, konkreetseid rakendusi või teenuseid või nende teatavaid kategooriaid, välja arvatud siis, kui on vaja ning üksnes nii kaua, kui vaja, et:

7

Määruse artikli 5 „Järelevalve ja jõustamine“ lõike 1 esimeses lõigus on sätestatud:

„Riigi reguleerivad asutused kontrollivad hoolikalt artikli 3 ja 4 järgimist ja tagavad selle ning edendavad sellist jätkuvat mittediskrimineerivat internetiühendust, mille kvaliteet vastab tehnoloogia arengule. Neil eesmärkidel võivad riigi reguleerivad asutused määrata kindlaks ühe või mitme üldkasutatava elektroonilise side teenuse osutaja, sealhulgas internetiühenduse teenuse osutaja suhtes kohaldatavad tehnilised nõuded, minimaalsed teenusekvaliteedi nõuded ning muud asjakohased ja vajalikud meetmed.“

8

Direktiivi 2002/21 artikkel 2 sisaldab eeskätt järgmisi määratlusi:

[…]

[…]“.

9

Ungaris asutatud Telenor on üks info- ja kommunikatsioonitehnoloogia sektori olulisemaid ettevõtjaid. Ta osutab eeskätt internetiühenduse teenust. Ta pakub oma potentsiaalsetele klientidele muude teenuste seas kahte paketti: „MyChat“ ja „MyMusic“.

10

„MyChati“ näol on tegemist paketiga, mis võimaldab sellega liituvatel klientidel osta esiteks 1 GB suuruse andmemahu, mille nad võivad piiranguteta ära kasutada oma valitud rakenduste ja teenuste jaoks, kusjuures selle andmemahu hulka ei arvestata „nulltariifi“ alla kuuluva kuue konkreetse veebipõhise suhtlusrakenduse, see tähendab Facebooki, Facebook Messengeri, Instagrami, Twitteri, Viberi ja Whatsappi kasutamist. Teiseks võivad selle paketiga liitunud kliendid pärast selle andmemahu ärakasutamist piiranguteta edasi kasutada neid kuute konkreetset rakendust, samas kui muude rakenduste ja teenuste suhtes kohaldatakse andmeliikluse aeglustamise meetmeid.

11

„MyMusicu“ näol on tegemist paketiga, mida pakutakse klientidele, kes kasutavad juba internetiühenduse teenust, kolme eri tariifiga („MyMusic Start“, „MyMusic Nonstop“ ja „MyMusic Deezer“), mis võimaldavad nendega liituvatel klientidel esiteks kuulata veebis muusikat nii eeskätt nelja muusika edastamise rakenduse, see tähendab Apple Musicu, Deezeri, Spotify ja Tidali abil kui ka kuue raadioteenuse kaudu, ilma et nende „nulltariifi“ alla kuuluvate rakenduste ja teenuste kasutamist arvestataks valitud tariifiga hõlmatud andmemahu hulka. Teiseks võivad selle paketiga liitunud kliendid pärast selle andmemahu ärakasutamist piiranguteta edasi kasutada neid konkreetseid rakendusi ja teenuseid, samas kui muude rakenduste ja teenuste suhtes kohaldatakse andmeliikluse blokeerimise või aeglustamise meetmeid.

12

Pärast kahe menetluse algatamist selleks, et kontrollida, kas „MyChat“ ja „MyMusic“ on kooskõlas määruse 2015/2120 artikliga 3, tegi Nemzeti Média- és Hírközlési Hatóság (riiklik meedia- ja kommunikatsiooniamet, Ungari) kaks otsust, milles leidis, et nende pakettidega võeti kasutusele andmeliikluse haldamise meetmed, mis ei ole kooskõlas viidatud artikli lõikes 3 ette nähtud võrdse ja mittediskrimineeriva kohtlemise kohustusega, ning kohustas Telenori need meetmed lõpetama.

13

Ameti direktor kinnitas hiljem need otsused oma kahe otsusega, milles leidis eeskätt, et selle väljaselgitamiseks, kas andmeliikluse haldamise meetmed on kooskõlas määruse 2015/2120 artikli 3 lõikega 3, ei ole vaja hinnata nende meetmete mõju selle määruse artikli 3 lõikes 1 nimetatud lõppkasutajate õiguste teostamisele.

14

Telenor esitas ameti direktori nende kahe otsuse peale kaebuse Fővárosi Törvényszékile (Pealinna Budapesti kohus, Ungari).

15

Ta väidab oma kaebuse põhistamiseks sisuliselt, et paketid „MyChat“ ja „MyMusic“ on osa tema ja klientide vahelistest lepingutest ning et seetõttu saab nende suhtes olla kohaldatav vaid määruse 2015/2120 artikli 3 lõige 2 ja kindlasti mitte selle määruse artikli 3 lõige 3, milles peetakse silmas ainult selliseid andmeliikluse haldamise meetmeid, mille on kehtestanud ühepoolselt internetiühenduse teenuse osutajad. Lisaks sellele väidab Telenor, et igal juhul on selle väljaselgitamiseks, kas niisugused paketid on kooskõlas viidatud lõikega 3, vajalik hinnata – nagu ka nende meetmete kooskõla hindamisel lõikega 2 – nende mõju lõppkasutajate õiguste teostamisele. Sellest tulenevalt ei saa neid pakette käsitada – nagu väitis ameti direktor – määruse 2015/2120 artikli 3 lõikega 3 vastuolus olevana ainuüksi seetõttu, et nendega rakendatakse andmeliikluse haldamise meetmeid, mille puhul ei peeta kinni selles sättes ette nähtud võrdse ja mittediskrimineeriva kohtlemise kohustusest.

16

Ameti direktor väidab enda kaitseks eeskätt, et see, millise määruse 2015/2120 artikli 3 lõike alusel tuleb analüüsida konkreetset käitumist, ei sõltu mitte asjaomase käitumise vormist, vaid sisust. Ta väidab lisaks, et erinevalt selle artikli lõikest 2, mis kohustab hindama internetiühenduse teenuse osutajate poolt kasutusele võetud lepingute ja kaubandustavade mõju lõppkasutajate õiguste teostamisele, keelab selle artikli lõige 3 kõik sellised andmeliikluse haldamise meetmed, mis ei ole võrdsed või mittediskrimineerivad, ilma et seejuures oleks vaja vahet teha meetmetel, mis võeti kasutusele lõppkasutaja ja teenuseosutaja vahelise lepingu alusel, ja meetmetel, mis tulenevad teenuseosutaja kaubandustavadest. Lisaks sellele on tema sõnul kõik niisugused meetmed keelatud nende olemuse tõttu ning seega ei ole vaja hinnata nende mõju lõppkasutajate õiguste teostamisele.

17

Olles märkinud, et määruse 2015/2120 eesmärk on tagada Interneti neutraalsus ning et see on seetõttu väga oluline, leidis eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt, et tema menetluses olevad kohtuasjad tekitavad kahte sorti uusi õigusküsimusi ühe selle määruse keskse sätte kohta.

18

Ta täheldab sellega seoses esiteks, et määruse 2015/2120 artikli 3 lõigete 1 ja 2 kõrval, mis tagavad internetiühenduse teenuse lõppkasutajatele teatava arvu õigusi ja keelavad sellise teenuse osutajatel võtta kasutusele lepinguid ja kaubandustavasid, mis niisuguste õiguste teostamist piiravad, näeb selle artikli 3 lõige 3 ette andmeliikluse võrdse ja mittediskrimineeriva kohtlemise üldise kohustuse. Ta leiab aga, et selle määruse tekst ei võimalda kindlaks teha, kas selle määruse artikli 3 lõike 2 või lõike 3 või mõlema sätte kohaldamisalasse kuuluvad sellised paketid, mida internetiühenduse teenuse osutajad pakuvad oma klientidega sõlmitud lepingute alusel ja millega nähakse klientidele ette „nulltariifi“ soodustus, mis võimaldab neil kasutada piiranguteta teatavaid konkreetseid rakendusi ja teenuseid, ilma et nende kasutamist arvestataks ostetud andmemahu hulka, ning mille kohaselt kohaldatakse muude rakenduste ja teenuste suhtes pärast sellise andmemahu ärakasutamist andmeliikluse blokeerimise või aeglustamise meetmeid.

19

Teiseks märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et need kaks lõiget ei võimalda ka pärast selle väljaselgitamist, kumb neist või mõlemad on kirjeldatud käitumise suhtes kohaldatavad, aru saada, millist metodoloogiat tuleb kohaldada selle kindlaks tegemiseks, kas need käitumised on määrusega 2015/2120 kooskõlas.

20

Neil asjaoludel otsustas Fővárosi Törvényszék (Pealinna Budapesti kohus) menetlused peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused, mis on kohtuasjades C‑807/18 ja C‑39/19 sõnastatud identselt:

21

Euroopa Kohtu presidendi 8. märtsi 2019. aasta otsusega liideti kohtuasjad C‑807/18 ja C‑39/19 kirjaliku ja suulise menetluse ning kohtuotsuse huvides.

22

Oma nelja küsimusega, mida tuleb analüüsida koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas määruse 2015/2120 artiklit 3 tuleb tõlgendada nii, et paketid, mida internetiühenduse teenuse osutaja pakub lõppkasutajatega sõlmitud lepingute alusel, mille kohaselt lõppkasutajad võivad valida hinna, mis võimaldab neil kasutada piiranguteta teatavat andmemahtu, ilma et viimase hulka arvestataks „nulltariifi“ alla kuuluvate teatavate konkreetsete rakenduste ja teenuste kasutamist, ja nad saavad pärast selle andmemahu ärakasutamist neid konkreetseid rakendusi ja teenuseid piiranguteta edasi kasutada, samas kui muude rakenduste ja teenuste puhul kohaldatakse andmeliikluse blokeerimise või aeglustamise meetmeid, on vastuolus selle artikli lõikega 2 koostoimes selle lõikega 1 või teise võimalusena selle artikli lõikega 3 või mõlemaga.

23

Määruse 2015/2120 artikli 3 lõike 2 kohaselt ei tohi esiteks internetiühenduse teenuse osutajate ja lõppkasutajate vahelised lepingud ja teiseks internetiühenduse teenuse osutajate kaubandustavad piirata selle artikli lõikes 1 sätestatud lõppkasutajate õiguste teostamist. Nähtuvalt nimetatud lõikest 1 – mida aitab paremini mõista määruse 2015/2120 põhjendus 6 – hõlmavad need õigused eeskätt õigust kasutada internetiühenduse teenuse kaudu sisu, rakendusi ja teenuseid ning pakkuda sellist sisu, selliseid rakendusi ja teenuseid samal moel.

24

Määruse 2015/2120 artikli 3 lõige 3 näeb omakorda kõigepealt oma esimeses lõigus ette, et internetiühenduse teenuse osutajad kohtlevad kogu andmeliiklust ühtmoodi, ilma diskrimineerimise, piiramise või sekkumiseta ning sõltumata eeskätt kasutatavatest rakendustest ja teenustest.

25

Seejärel näeb see säte oma teises lõigus ette, et artikli 3 lõike 3 esimene lõik ei takista internetiühenduse teenuse osutajaid rakendamast mõistlikke andmeliikluse haldamise meetmeid, täpsustades seejuures, et sellised meetmed on mõistlikud, esiteks, kui need on läbipaistvad, mittediskrimineerivad ja proportsionaalsed, teiseks, kui nende puhul ei lähtuta mitte ärilistest kaalutlustest, vaid teatavate andmeliikluse kategooriate vahelistest objektiivsetest tehnilistest erinevustest, ning kolmandaks, kui need ei hõlma sisu kontrollimist ja neid ei kohaldata kauem, kui on vaja.

26

Lõpuks on selle sätte kolmandas lõigus nähtud ette, et internetiühenduse teenuse osutajad ei tohi kohaldada selliseid andmeliikluse haldamise meetmeid, mis lähevad kaugemale selle sätte teises lõigus sätestatust, ning eelkõige ei tohi need blokeerida, aeglustada, muuta, piirata, mõjutada, halvendada ega diskrimineerida konkreetseid rakendusi, rakenduste kategooriaid, teenuseid või teenuste kategooriaid, välja arvatud siis, kui on vaja, ning üksnes nii kaua, kui vaja, kas selleks, et järgida liidu õigusakte, liidu õigusega kooskõlas olevat riigisisest õigust või kõnealuseid liidu õigusakte või kõnealust riigisisest õigust rakendavaid meetmeid, või selleks, et säilitada sidevõrgu, selle kaudu osutatavate teenuste ja lõppkasutajate lõppseadmete terviklikkus ja turvalisus, või veel selleks, et vältida sidevõrgu ülekoormust ning leevendada selle mõju.

27

Nagu nähtub määruse 2015/2120 artiklist 1 ja nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktides 27–29, on nende sätete eesmärk tagada andmeliikluse võrdne ja mittediskrimineeriv kohtlemine internetiühenduse teenuste osutamisel ning sellega kaasnevad lõppkasutajate õigused.

28

Kuivõrd nende sätete järgimise ja seeläbi määrusega 2015/2120 taotletavate eesmärkide saavutamise tagavad selle määruse artikli 5 kohaselt riigi reguleerivad asutused, on nende asutuste ülesanne määrata liikmesriigi kohtute kontrolli all ning Euroopa Kohtu antud täpsustusi arvestades igal üksikjuhtumil kindlaks, kas konkreetse internetiühenduse teenuse osutaja konkreetne käitumine kuulub selle tunnuseid arvesse võttes kas selle määruse artikli 3 lõike 2, selle määruse artikli 3 lõike 3 või nende mõlema lõike kohaldamisalasse, alustades viimati nimetatud juhul oma analüüsi kas ühest või teisest neist sätetest. Kui riigi reguleeriv asutus leiab, et internetiühenduse teenuse osutaja konkreetne käitumine on tervikuna vastuolus määruse 2015/2120 artikli 3 lõikega 3, võib ta jätta välja selgitamata, kas see käitumine on vastuolus ka selle määruse artikli 3 lõikega 2.

29

Käesoleval juhul tuleneb Euroopa Kohtule esitatud teabest, et põhikohtuasjas kõne all olevatel pakettidel on – nagu nähtub lisaks eelotsusetaotluse küsimustest ja kahes eelotsusetaotluses märgitust, mis on kokkuvõtlikult esitatud käesoleva kohtuotsuse punktides 9–11 ja 18 – neli tunnust. Esiteks pakub see internetiühenduse teenuse osutaja, kes paketid kujundas, neid oma potentsiaalsetele klientidele Ungaris, enne kui ta neid kohaldab huvitatud isikutega sõlmitavate kahepoolsete lepingute alusel. Teiseks annavad need paketid igale nendega liitunud kliendile õiguse kasutada piiranguteta internetiühenduse teenuse osutajaga kokkulepitud hinna kohase andmemahu piires kõiki rakendusi ja teenuseid, ilma et sellisest andmemahust arvestataks maha „nulltariifi“ alla kuuluvate teatavate konkreetsete rakenduste ja teenuste kasutamist. Kolmandaks võib iga sellise paketiga liitunud klient pärast ostetud andmemahu ärakasutamist viidatud konkreetseid rakendusi ja teenuseid piiranguteta edasi kasutada. Neljandaks kohaldab internetiühenduse teenuse osutaja selliste tingimustega hinna puhul ette nähtud andmemahu ärakasutamise korral iga sellise rakenduse ja teenuse kasutamisega, mis ei kuulu „nulltariifi“ alla, seotud andmeliikluse blokeerimise või aeglustamise meetmeid iga asjaomase kliendi suhtes.

30

Esimesena tuleb seoses määruse 2015/2120 artikli 3 lõikega 2, koostoimes selle määruse artikli 3 lõikega 1, kohe alustuseks märkida, et määruse 2015/2120 artikli 3 lõige 1 näeb ette, et selles internetiühenduse teenuste lõppkasutajatele tagatud õigusi teostatakse nende „internetiühenduse teenuse kaudu“, ning et artikli 3 lõike 2 kohaselt ei tohi selline teenus kaasa tuua kõnealuste õiguste teostamise piiramist.

31

Määruse 2015/2120 artikli 3 lõikest 2 – koostoimes selle määruse põhjendusega 7 – tuleneb lisaks, et konkreetse internetiühenduse teenuse osutaja teenuseid peavad viimati nimetatud nõude seisukohast hindama riigi reguleerivad asutused määruse artikli 5 alusel ja pädevate liikmesriigi kohtute kontrolli all, võttes arvesse nii selle teenuseosutaja poolt lõppkasutajatega sõlmitud lepinguid kui ka teenuseosutaja rakendatavaid kaubandustavasid.

32

Sellega seoses tuleb esiteks juhtida tähelepanu asjaolule, et määruse 2015/2120 artikli 3 lõikes 2 peetakse silmas „lepinguid“, mille abil ühelt poolt internetiühenduse teenuse osutaja ja teiselt poolt lõppkasutaja lepivad kokku kaubandus- ja tehnilistes tingimustes ning esimese poolt teisele osutatavate internetiühenduse teenuste sellistes tunnustes nagu hind, andmemaht ja kiirus.

33

Nagu ilmneb määruse 2015/2120 põhjendusest 7, sisustatakse selliste lepingutega iga lõppkasutaja vabadus valida teenuste tunnustest lähtudes need teenused, mille kaudu ta soovib teostada selle määrusega tagatud õigusi. Samas põhjenduses on siiski lisatud, et sellised lepingud ei tohi piirata lõppkasutajate õiguste teostamist ega seeläbi võimaldada eirata selle määruse sätteid avatud internetiühenduse tagamise kohta.

34

Seoses määruse 2015/2120 artikli 3 lõikes 2 nimetatud „kaubandustavadega“ on selles samas sättes täpsustatud, et neid „rakendavad“ internetiühenduse teenuse osutajad. Järelikult ei pea need väljendama teenuseosutaja ja lõppkasutaja ühist tahet erinevalt „lepingutest“, millele see säte samuti viitab.

35

Sellised kaubandustavad võivad hõlmata eeskätt internetiühenduse teenuse osutaja käitumist, mis seisneb selles, et ta pakub oma potentsiaalsetele klientidele asjaomaste teenuste variante või konkreetseid kombinatsioone, et tulla vastu eri klientide ootustele ja eelistustele ning sõlmida võimaluse korral neist igaühega individuaalne leping, kusjuures selle kõige võimalik tagajärg on, et nendest ootustest ja eelistustest sõltuvalt sõlmitakse teatav arv identse või sarnase sisuga lepinguid. Sarnaselt määruse 2015/2120 artikli 3 lõikes 2 nimetatud lepingutega ei tohi sellised kaubandustavad siiski piirata lõppkasutajate õiguste teostamist ega seeläbi võimaldada eirata selle määruse sätteid avatud internetiühenduse tagamise kohta.

36

Teiseks tuleneb määruse 2015/2120 artiklist 2 ja direktiivi 2002/21 sätetest, millele määruse artikkel 2 viitab, ja eeskätt direktiivi artikli 2 punktidest h, i ja n, et mõiste „lõppkasutajad“ hõlmab kõiki füüsilisi ja juriidilisi isikuid, kes kasutavad üldkasutatavat elektroonilise side teenust või taotlevad selle kasutamist, välja arvatud need, kes pakuvad üldkasutatavaid sidevõrke või üldkasutatavaid elektroonilise side teenuseid. Järelikult hõlmab see mõiste nii tarbijaid kui ka selliseid kutseala esindajaid nagu ettevõtjad või mittetulundusühingud.

37

Lisaks hõlmab see mõiste nii selliseid füüsilisi ja juriidilisi isikuid, kes kasutavad internetiühenduse teenust või taotlevad selle kasutamist sisu, rakenduste ja teenuste kasutamiseks, kui ka neid, kes pakuvad internetiühenduse kaudu sisu, rakendusi ja teenuseid.

38

Ka määruse 2015/2120 artikli 3 lõige 1 ja põhjendus 6 viitavad konkreetselt neile kahele lõppkasutajate kategooriale, kinnitades nende lõppkasutajate õigust pääseda eeskätt ligi teabele ja sisule ning õigust kasutada rakendusi ja teenuseid, ent samas ka õigust levitada teavet ja sisu ning pakkuda rakendusi ja teenuseid.

39

Sellest järeldub, et käesoleva kohtuotsuse punktis 30 täpsemalt määratletud lõppkasutajate õiguste teostamise võimaliku keelatud piirangu olemasolu tuleb hinnata, võttes arvesse konkreetse internetiühenduse teenuse osutaja lepingute või kaubandustavade mõju mitte ainult selliste ettevõtjate ja tarbijate õigustele, kes kasutavad internetiühenduse teenuseid sisu, rakenduste ja teenuste kasutamiseks, vaid ka selliste ettevõtjate õigustele, kes pakuvad selliste internetiühenduse teenuste kaudu sisu, rakendusi ja teenuseid. Sellega seoses tuleneb määruse 2015/2120 põhjendusest 7, et asjaomase teenuseosutaja lepingute ja kaubandustavade hindamisel on vaja muude asjaolude hulgas arvesse võtta just nimelt selle ettevõtjate kategooria turupositsioone.

40

Kolmandaks viidatakse määruse 2015/2120 artikli 3 lõikes 2 eelmises punktis kirjeldatud kontekstis konkreetse internetiühenduse teenuse osutaja „lepingutele“ ja „kaubandustavadele“, kasutades paljudes keeleversioonides mitmust.

41

Lisaks sellele on määruse 2015/2120 põhjenduses 7 täpsustatud, et lõppkasutajate õiguste teostamise võimaliku piiramise olemasolu hindamiseks on vaja välja selgitada, kas asjaomase teenuseosutaja lepingud või kaubandustavad põhjustavad oma „ulatuse“ tõttu olukordi, kus lõppkasutajate valik on äärmiselt piiratud, võttes eeskätt arvesse asjaomaste internetiühenduse teenuse osutajate ning sisu, rakenduste ja teenuste pakkujate vastavaid turupositsioone.

42

Sellest järeldub, et liidu seadusandja ei kavatsenud mitte piirata konkreetse internetiühenduse teenuse osutaja lepingute ja kaubandustavade hindamist ühe või teise sellise lepingu või kaubandustavaga individuaalselt, vaid ta soovis näha ette, et hinnataks ka sellise teenuseosutaja lepinguid ja kaubandustavasid tervikuna.

43

Nende eri asjaoludega arvestades tuleb kõigepealt märkida, et leping, millega konkreetne klient liitub paketiga, millest tulenevalt on sel kliendil valitud tariifis ette nähtud andmemahu ärakasutamise korral piiranguteta ligipääs vaid teatavatele „nulltariifi“ alla kuuluvatele rakendustele ja teenustele, võib piirata määruse 2015/2120 artikli 3 lõikes 1 ette nähtud õiguste teostamist. Sellise lepingu kooskõla kõnealuse määruse artikli 3 lõikega 2 tuleb hinnata juhtumipõhiselt, võttes arvesse selle määruse põhjenduses 7 nimetatud parameetreid.

44

Järgmiseks tuleb osutada, et sellised paketid, mis on hõlmatud kaubandustavaga määruse 2015/2120 artikli 3 lõike 2 tähenduses, võivad nendest tulenevalt potentsiaalselt sõlmitavate lepingute kumuleeruvat mõju arvestades suurendada teatavate konkreetsete rakenduste ja teenuste kasutamist, täpsemalt selliste rakenduste ja teenuste kasutamist, mida saab kasutada piiranguteta „nulltariifi“ alusel pärast seda, kui kliendi valitud hinna kohane andmemaht on ära kasutatud, ja samal ajal vähendada muude rakenduste ja teenuste kasutamist meetmete tõttu, millega asjaomane internetiühenduse teenuse osutaja muudab nende kasutamise keerulisemaks või suisa võimatuks.

45

Lõpetuseks tuleb märkida, et mida suurem on nende klientide arv, kes sõlmivad lepingud selliste pakettidega liitumiseks, seda tõenäolisem on, et nende lepingute kumuleeruv mõju tingib oma ulatuse tõttu lõppkasutajate õiguste teostamise olulise piiramise või suisa kahjustab nende õiguste olemust – viimasele hüpoteesile on sõnaselgelt viidatud määruse 2015/2120 põhjenduses 7.

46

Sellest tuleneb, et niisuguste lepingute sõlmimine olulisel osal turust võib piirata lõppkasutajate õiguste teostamist määruse 2015/2120 artikli 3 lõike 2 tähenduses.

47

Teisena tuleb seoses määruse 2015/2120 artikli 3 lõikega 3 märkida kõigepealt, et nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 24, paneb selle sätte esimene lõik koostoimes määruse 2015/2120 põhjendusega 8 internetiühenduse teenuse osutajatele üldise kohustuse kohelda andmeliiklust ühtmoodi, ilma diskrimineerimise, piiramise või sekkumiseta, kusjuures sellest kohustusest ei saa mingil juhul kõrvale kalduda selliste teenuseosutajate rakendatavate kaubandustavade või nende poolt lõpptarbijatega sõlmitud lepingute abil.

48

Järgmiseks tuleneb selle sätte teisest lõigust – nagu ka määruse 2015/2120 põhjendusest 9, mida tuleb selle sätte tõlgendamisel arvesse võtta –, et kuigi internetiühenduse teenuse osutajad peavad täitma seda üldist kohustust, on neil siiski võimalus võtta mõistlikud andmeliikluse haldamise meetmed. See võimalus on aga allutatud eeskätt tingimusele, et sellised meetmed peavad põhinema „konkreetsete andmeliikluse kategooriate suhtes kohaldatavatel objektiivselt erinevatel teenusekvaliteedi tehnilistel nõuetel“, mitte „ärilistel kaalutlustel“. Sellistel „ärilistel kaalutlustel“ põhinevaks peab eelkõige pidama sellist internetiühenduse teenuse osutaja poolt lõppkasutaja suhtes kohaldatavat mis tahes meedet, nagu on kirjeldatud käesoleva kohtuotsuse punktides 36 ja 37, mis toob kaasa sisu, rakenduste või teenuste eri pakkujate pakutava sisu, rakenduste või teenuste ebavõrdse ja diskrimineeriva kohtlemise, mis ei põhine sellistel objektiivsetel erinevustel.

49

Lõpetuseks tuleneb määruse 2015/2120 artikli 3 lõike 3 kolmandast lõigust, et kui meetmeid ei ole just kehtestatud piiratud ajaks ja kui need ei ole just vajalikud selleks, et internetiühenduse teenuse osutaja saaks kas täita seadusest tulenevat kohustust, säilitada sidevõrgu terviklikkus ja turvalisus, vältida sidevõrgu ülekoormust või seda leevendada, ei saa ühtegi meedet, mis blokeerib, aeglustab, muudab, piirab, mõjutab, halvendab või diskrimineerib eeskätt konkreetseid rakendusi või teenuseid, käsitada mõistlikuna selle sätte teise lõigu tähenduses ning seda tuleb seega käsitada selle lõiguga vastuolus olevana.

50

Sellest tuleneb, et kõnealuse vastuolu tuvastamiseks ei ole vaja hinnata nende meetmete mõju lõppkasutajate õiguste teostamisele, sest määruse 2015/2120 artikli 3 lõige 3 ei näe ette sellist nõuet selles sätestatud üldise kohustuse järgimise hindamiseks.

51

Käesoleval juhul hõlmavad põhikohtuasjas kõne all olevad käitumised esiteks teatavate rakenduste ja teenuste kasutamisega seotud andmeliikluse blokeerimise või aeglustamise meetmeid, mis kuuluvad määruse 2015/2120 artikli 3 lõike 3 kohaldamisalasse olenemata sellest, kas neid kohaldatakse internetiühenduse teenuse osutajaga sõlmitud lepingu, selle teenuseosutaja kaubandustavade või sellise teenuseosutaja tehnilise meetme alusel, mis ei ole seotud ühegi lepingu ega kaubandustavaga. Selliseid andmeliikluse blokeerimise või aeglustamise meetmeid kohaldatakse lisaks „nulltariifile“, mida saavad asjaomased lõppkasutajad, ja need muudavad selliste rakenduste ja teenuste, mis selle tariifi alla ei kuulu, lõppkasutajate poolt kasutamise tehniliselt keerulisemaks või suisa võimatuks.

52

Järelikult ei põhine need meetmed mitte teatavate konkreetsete andmeliikluse kategooriate teenusekvaliteedi tehniliste nõuete vahelistel objektiivsetel erinevustel, vaid ärilistel kaalutlustel.

53

Teiseks ei nähtu toimiku materjalidest, et need meetmed kuuluksid määruse 2015/2120 artikli 3 lõike 3 kolmandas lõigus ammendavalt nimetatud kolmest erandist mõne kohaldamisalasse.

54

Kõigi eelnevate kaalutlustega arvestades tuleb esitatud küsimustele vastata, et määruse 2015/2120 artiklit 3 tuleb tõlgendada nii, et paketid, mida internetiühenduse teenuse osutaja pakub lõppkasutajatega sõlmitud lepingute alusel, mille kohaselt lõppkasutajad võivad valida hinna, mis võimaldab neil kasutada piiranguteta teatavat andmemahtu, ilma et viimase hulka arvestataks „nulltariifi“ alla kuuluvate teatavate konkreetsete rakenduste ja teenuste kasutamist, ja nad saavad pärast selle andmemahu ärakasutamist neid konkreetseid rakendusi ja teenuseid piiranguteta edasi kasutada, samas kui muude rakenduste ja teenuste puhul kohaldatakse andmeliikluse blokeerimise või aeglustamise meetmeid:

55

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2015. aasta määruse (EL) 2015/2120, millega nähakse ette avatud internetiühendust käsitlevad meetmed ning millega muudetakse direktiivi 2002/22/EÜ universaalteenuse ning kasutajate õiguste kohta elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste puhul ning määrust (EL) nr 531/2012, mis käsitleb rändlust üldkasutatavates mobiilsidevõrkudes liidu piires, artiklit 3 tuleb tõlgendada nii, et paketid, mida internetiühenduse teenuse osutaja pakub lõppkasutajatega sõlmitud lepingute alusel, mille kohaselt lõppkasutajad võivad valida hinna, mis võimaldab neil kasutada piiranguteta teatavat andmemahtu, ilma et viimase hulka arvestataks „nulltariifi“ alla kuuluvate teatavate konkreetsete rakenduste ja teenuste kasutamist, ja nad saavad pärast selle andmemahu ärakasutamist neid konkreetseid rakendusi ja teenuseid piiranguteta edasi kasutada, samas kui muude rakenduste ja teenuste puhul kohaldatakse andmeliikluse blokeerimise või aeglustamise meetmeid: