EUROOPA KOHTU OTSUS (kuues koda)

2. aprill 2020 ( *1 )

Eelotsusetaotlus – ELTL artikkel 45 – Võõrtöötajate sotsiaalkindlustus – Määrus (EÜ) nr 883/2004 – Artikli 1 punkt i – Töötajate vaba liikumine – Võrdne kohtlemine – Sotsiaalsed soodustused – Direktiiv 2004/38/EÜ – Artikli 2 punkt 2 – Määrus (EL) nr 492/2011 – Artikli 7 lõige 2 – Peretoetus – Mõiste „pereliige“ – Mitteresidendist töötaja abikaasa lapse väljajätmine – Erinev kohtlemine võrreldes residendist töötaja abikaasa lapsega – Põhjendatus

Kohtuasjas C‑802/18,

mille ese on ELTL artikli 267 alusel conseil supérieur de la sécurité sociale’i (kõrgem sotsiaalkindlustuskomisjon, Luksemburg) 17. detsembri 2018. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 19. detsembril 2018, menetluses

Caisse pour l’avenir des enfants

versus

FV,

GW,

EUROOPA KOHUS (kuues koda),

koosseisus: koja president M. Safjan, kohtunikud C. Toader ja N. Jääskinen (ettekandja),

kohtujurist: M. Szpunar,

kohtusekretär: A. Calot Escobar,

arvestades kirjalikku menetlust,

arvestades seisukohti, mille esitasid:

–	Caisse pour l’avenir des enfants, esindajad: avocat R. Jazbinsek ja avocat A. Rodesch,

–	FV ja GW, esindaja: avocat P. Peuvrel,

–	Euroopa Komisjon, esindajad: B.‑R. Killmann ja C. Valero,

arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi ilma kohtujuristi ettepanekuta,

on teinud järgmise

otsuse

Eelotsusetaotlus puudutab küsimust, kuidas tõlgendada ELTL artiklit 45, Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/38/EÜ, mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil ning millega muudetakse määrust (EMÜ) nr 1612/68 ja tunnistatakse kehtetuks direktiivid 64/221/EMÜ, 68/360/EMÜ, 72/194/EMÜ, 73/148/EMÜ, 75/34/EMÜ, 75/35/EMÜ, 90/364/EMÜ, 90/365/EMÜ ja 93/96/EMÜ (ELT 2004, L 158, lk 77), artikli 2 punkti 2, Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ) nr 883/2004 sotsiaalkindlustussüsteemide kooskõlastamise kohta (ELT 2004, L 166, lk 1) artikli 1 punkti i ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. aprilli 2011. aasta määruse (EL) nr 492/2011 töötajate liikumisvabaduse kohta liidu piires (ELT 2011, L 141, lk 1) artikli 7 lõiget 2.

Taotlus on esitatud vaidluses, mille üks pool on Caisse pour l’avenir des enfants (laste tuleviku kassa, Luksemburg) (edaspidi „CAE“) ja teine pool piirialatöötaja FV ja tema abikaasa GW ning mis puudutab CAE keeldumist maksta peretoetusi GW esimesest abielust sündinud lapse eest, kuna laps ei põlvne FV‑st.

Õiguslik raamistik

Liidu õigus

Direktiiv 2004/38

Direktiivi 2004/38 artikkel 2 näeb ette:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

1)	liidu kodanik – isik, kellel on mõne liikmesriigi kodakondsus;

pereliige:

abikaasa;

b)	partner, kellega liidu kodanik on sõlminud liikmesriigi õigusaktide kohaselt registreeritud kooselu, kui vastuvõtva liikmesriigi õigus käsitleb registreeritud kooselu abieluga võrdsena, kooskõlas vastuvõtva liikmesriigi asjaomastes õigusaktides sätestatud tingimustega;

c)	alanejad lähisugulased, kes on alla 21aastased või ülalpeetavad, ja punktis b määratletud abikaasa või partneri alanejad sugulased, kes on alla 21aastased või ülalpeetavad;

[…]“.

Määrus nr 883/2004

Määruse nr 883/2004 artikli 1 kohaselt:

„Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

pereliige:

i)	isik, keda määratletakse või tunnistatakse pereliikmena või leibkonna liikmena nendes õigusaktides, mille alusel hüvitisi antakse;

ii)	mitterahaliste hüvitiste puhul vastavalt III jaotise 1. peatükile nagu haigus‑, sünnitus‑ ja sellega samaväärsed isadushüvitised, isik, keda määratletakse või tunnistatakse pereliikmena või leibkonna liikmena nende liikmesriikide õigusaktides, kus ta elab;

2.	kui lõike 1 alusel kohaldatavates liikmesriigi õigusaktides ei eristata pereliikmeid ja teisi isikuid, kelle suhtes neid õigusakte kohaldatakse, loetakse pereliikmeteks abikaasat, alaealisi lapsi ja täisealiseks saanud ülalpeetavaid lapsi;

3.	kui lõigete 1 ja 2 alusel kohaldatavates õigusaktides loetakse isik pereliikmeks või leibkonna liikmeks üksnes siis, kui ta elab kindlustatud isiku või pensionäriga samas leibkonnas, loetakse see tingimus täidetuks, kui kõnealune isik põhiosas on kindlustatud isiku või pensionäri ülalpeetav;

[…]

z)	perehüvitised – kõik mitterahalised või rahalised hüvitised perekulude katteks, välja arvatud I lisas nimetatud ülalpidamistoetuste ning spetsiaalsete sünnitus‑ ja lapsendamistoetuste ettemaksed.“

Määruse artikli 2 lõige 1 sätestab:

„Käesolevat määrust kohaldatakse liikmesriigi kodanike, liikmesriigis elavate kodakondsuseta isikute ja pagulaste suhtes, kes on või on olnud sotsiaalkindlustusalaste õigusaktidega hõlmatud ühes või mitmes liikmesriigis, samuti nende pereliikmete ning nende ülalpidamisel olnud isikute suhtes.“

Määruse artikli 3 lõige 1 näeb ette:

„Käesolevat määrust kohaldatakse kõigi õigusaktide suhtes, mis reguleerivad järgmisi sotsiaalkindlustusliike:

[…]

j)	perehüvitised.“

Määruse nr 883/2004 artikkel 67 „Teises liikmesriigis elavad pereliikmed“ on sõnastatud järgmiselt:

„Isikul on õigus perehüvitistele kooskõlas pädeva liikmesriigi õigusaktidega, sealhulgas oma teises liikmesriigis elavate pereliikmete jaoks, nagu elaksid nad esimesena nimetatud liikmesriigis. Pensionäril on õigus perehüvitistele vastavalt tema pensioni suhtes pädeva liikmesriigi õigusaktidele.“

Määrus nr 492/2011

Määruse nr 492/2011 artikli 7 lõiked 1 ja 2 sätestavad:

„1. Töötajat, kes on liikmesriigi kodanik, ei tohi teise liikmesriigi territooriumil tema kodakondsuse tõttu kohelda ükskõik milliste tööhõive‑ ja töötingimuste suhtes teisiti kui selle riigi kodanikest töötajaid, eelkõige seoses töötasu, vallandamise ja töötuks jäämise puhul tööle ennistamise või uue töökoha leidmisega.

2. Tal on samad sotsiaalsed ja maksusoodustused kui selle riigi kodanikest töötajatel.“

Direktiiv 2014/54/EL

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. aprilli 2014. aasta direktiivi 2014/54/EL meetmete kohta, mis lihtsustavad töötajate vaba liikumise raames töötajatele antud õiguste kasutamist (ELT 2014, L 128, lk 8), põhjendus 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Töötajate vaba liikumine on liidu kodanike põhiõigus ja üks liidu siseturu alustala, mis on sätestatud [ELTL] artiklis 45. Selle õiguse rakendamist on täiendavalt käsitletud liidu õiguses, mille eesmärk on tagada liidu kodanikele ja nende pereliikmetele antud õiguste täielik kasutamine. Mõistet „pereliige“ tuleks käsitada […] direktiivi [2004/38] artikli 2 punktis 2 määratletud mõiste tähenduses ning seda kohaldatakse ka piirialatöötajate pereliikmete suhtes.“

Direktiivi 2014/54 artikkel 1 näeb ette:

„Käesoleva direktiiviga kehtestatakse sätted, mis hõlbustavad [ELTL] artiklist 45 ning määruse [nr 492/2011] artiklitest 1–10 tulenevate õiguste ühetaolist kohaldamist ja tegeliku kaitse tagamist. Käesolevat direktiivi kohaldatakse kõnealuseid õigusi kasutavate liidu kodanike ja nende pereliikmete […] suhtes.“

Selle direktiivi artikli 2 kohaselt:

„1. Käesolevat direktiivi kohaldatakse töötajate vaba liikumisega seotud ja määruse [nr 492/2011] artiklites 1–10 osutatud järgmiste valdkondade suhtes:

[…]

c)	juurdepääs sotsiaal‑ ja maksusoodustustele;

[…]

2. Käesoleva direktiivi kohaldamisala on identne määruse [nr 492/2011] kohaldamisalaga.“

Luksemburgi õigus

Asjasse puutuvad sätted on sotsiaalkindlustusseadustiku (code de la sécurité sociale, edaspidi „seadustik“) artiklid 269 ja 270 redaktsioonis, mis kehtib alates 1. augustist 2016, mil jõustus 23. juuli 2016. aasta seadus, millega muudetakse sotsiaalkindlustusseadustikku, 4. detsembri 1967. aasta muudetud seadust tulumaksu kohta ja tunnistatakse kehtetuks lapseraha käsitlev 21. detsembri 2007. aasta muudetud seadus (Mémorial A 2016, lk 2348, edaspidi „23. juuli 2016. aasta seadus“).

Seadustiku 1. augustist 2016 kehtiva redaktsiooni artikli 269 lõige 1 sätestab:

„Käesolevaga sätestatakse toetus laste tuleviku heaks (edaspidi „peretoetus“).

Peretoetusele on õigus:

a)	igal lapsel, kes elab tegelikult ja katkematult Luksemburgis ja kellel on siin alaline elukoht;

artiklis 270 määratletud sellise isiku pereliikmetel, kes kuulub Luksemburgi õiguse kohaldamisalasse ja kes kuulub ühtlasi ka Euroopa Liidu määruste või mõne muu Luksemburgi poolt sotsiaalkindlustuse valdkonnas sõlmitud kahe‑ või mitmepoolse lepingu kohaldamisalasse, mis näeb ette peretoetuste maksmise töökohajärgse riigi õigusnormide alusel. Pereliikmed peavad elama riigis, mida peetakse silmas kõnealuste määruste või lepingutega.“

14	Seadustiku 1. augustist 2016 kehtiva redaktsiooni artiklis 270 on sätestatud, et „[a]rtikli 269 lõike 1 punkti b kohaldamisel loetakse isiku pereliikmeteks, kellel tekib õigus peretoetustele, abielust sündinud lapsed, väljaspool abielu sündinud lapsed ja isiku poolt lapsendatud lapsed“.

15	Seadustiku 1. augustist 2016 kehtiva redaktsiooni artikli 272 lõike 1 esimeses lauses on sätestatud, et „[p]eretoetuse suurus on 265 eurot lapse kohta kuus“.

Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused

FV töötab Luksemburgis ja elab Prantsusmaal koos oma abikaasa GW ja nende kolme lapsega, kellest üks – HY – on sündinud GW endisest kooselust. HY ainuhooldusõigus kuulub GW‑le. Kuni 23. juuli 2016. aasta seaduse jõustumiseni sai leibkond peretoetusi kolme lapse eest FV töötamise tõttu piirialatöötajana.

17	Alates kuupäevast, mil jõustus 23. juuli 2016. aasta seadus, millega muudeti seadustikku, jättes artiklis 270 määratletud mõistest „pereliikmed“ välja muu hulgas abikaasa või elukaaslase lapsed, ei saa leibkond enam kõnealust toetust HY eest.

Nimelt leidis CAE 8. novembri 2016. aasta otsuses, tuginedes eelkõige määruse nr 883/2004 artiklile 67 ning seadustiku artiklitele 269 ja 270 redaktsioonis, mis hakkas kehtima 23. juuli 2016. aasta seaduse jõustumisest, et FV‑l ei ole enam õigust saada alates 1. augustist 2016 peretoetust HY eest, kes on sündinud 5. detsembril 2000 ja kes kasvab leibkonnas, mille FV ja GW alates 2008. aasta juulist moodustavad. Kuna laps on sündinud GW eelmisest kooselust ning ta ei põlvne FVst, ei ole ta nimetatud sätete tähenduses „pereliige“, mistõttu puudub õigus saada selle lapse eest Luksemburgi peretoetust.

Conseil arbitral de la sécurité sociale (sotsiaalkindlustuse lepituskomisjon, Luksemburg), kellele FV esitas selle otsuse peale kaebuse, tunnistas 17. novembri 2017. aasta otsusega kaebuse põhjendatuks osas, milles paluti peretoetuse edasimaksmist HY eest pärast 31. juulit 2016. Conseil arbitral de la sécurité social (sotsiaalkindlustuse lepituskomisjon) leidis, et:

–

Luksemburgi perehüvitised kujutavad endast sotsiaalset soodustust määruse nr 492/2011 artikli 7 lõike 2 tähenduses; need on seotud töötamisega, sest nende saamiseks peab FV olema töötaja, kelle suhtes kohaldatakse Luksemburgi õigusakte; vahet ei tule teha selle põhjal, kas kõnealune sotsiaalne soodustus kujutab endast – nagu perehüvitiste puhul – lapse enda õigust, mis annab talle õiguse neid hüvitisi saada, või FV õigust saada neid hüvitisi, kes kannab ülalpidamiskulud ja kelle suhtes kohaldatakse Luksemburgi õigusakte, olenemata sellest, kas ta on riigi kodanikust töötaja või mitte;

–

seadustiku 1. augustist 2016 kehtiva redaktsiooni artiklitega 269 ja 270 kehtestatud kord näeb ette erineva kohtlemise asjaomase lapse elukoha alusel, kuivõrd sotsiaalsete soodustuste andmisel koheldakse peretoetuste saajaid erinevalt sõltuvalt sellest, kas tegemist on riigi kodanikust töötajaga, kelle ülalpidamisel on abikaasa Luksemburgis elav laps, või tegemist on piirialatöötajaga, kelle ülalpidamisel on abikaasa laps, kelle elukoht ei ole Luksemburgis, vaid kõnealuse piirialatöötaja päritoluliikmesriigis; see on määruse nr 492/2011 artikli 7 lõikega 2 vastuolus, ning

–

kuigi määruse nr 883/2004 artikli 1 punktis i viidatakse taotluse saanud liikmesriigi riigisisestele õigusaktidele mõiste „pereliige“ määratlemiseks, on riigisisene seadus, millele viidatakse, s.o seadustiku artikkel 270 redaktsioonis, mis kehtib alates 1. augustist 2016, määruse nr 492/2011 artikli 7 lõikega 2 vastuolus.

CAE kaebas 29. detsembril 2017 conseil arbitral de la sécurité sociale’i (sotsiaalkindlustuse lepituskomisjon) 17. novembri 2017. aasta otsuse edasi conseil supérieur de la sécurité sociale’ile (kõrgem sotsiaalkindlustuskomisjon, Luksemburg). Ta ei olnud nõus, et perehüvitisi samastatakse sotsiaalse soodustusega, ning väitis, et arvesse ei võetud objektiivseid asjaolusid, mis võiksid väidetavat erinevat kohtlemist põhjendada.

FV väitis vastu, et võrdse kohtlemise põhimõte tähendab, et liidu kodanikel, kes elavad ühes liikmesriigis ja liiguvad töötamiseks teise liikmesriiki, on õigus sotsiaalsetele hüvitistele, sotsiaalsetele ja maksusoodustustele ning sotsiaalabile, mis on vastuvõtvas liikmesriigis kättesaadavad oma kodanikele. FV hinnangul tuleks tema leibkonna puhul lähtuda analoogia alusel samast arutluskäigust, mida kasutati 15. detsembri 2016. aasta kohtuotsuses Depesme jt (C‑401/15–C‑403/15, EU:C:2016:955). Selles kohtuotsuses leidis Euroopa Kohus, et piirialatöötaja abikaasa või vastuvõtvas liikmesriigis tunnustatud elukaaslase lapsi võib pidada piirialatöötaja lasteks, mistõttu neil on õigus saada kõrgkooliõpinguteks rahalist abi, mida peetakse sotsiaalseks soodustuseks määruse nr 492/2011 artikli 7 lõike 2 tähenduses.

Neil asjaoludel otsustas conseil supérieur de la sécurité sociale (kõrgem sotsiaalkindlustuskomisjon) kohtuasjas menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.	Kas [seadustiku 1. augustist 2016 kehtiva redaktsiooni] artiklite 269 ja 270 alusel antavat Luksemburgi peretoetust tuleb samastada sotsiaalse soodustusega ELTL artikli 45 ja määruse [nr 492/2011] artikli 7 lõike 2 tähenduses?

Kas samastamise korral on määruse nr 883/2004 artikli 1 punkti i alusel kohaldatav mõiste „pereliige“ vastuolus [direktiivi 2004/38] artikli 2 punktis 2 ette nähtud mõiste „pereliige“ laiema määratlusega, kuna viimati nimetatud direktiiv välistab liikmesriigi igasuguse autonoomia pereliikme määratlemisel vastupidi sellele, mida näeb ette kooskõlastamise määrus, ega näe teise võimalusena ette mõistet „põhiosas ülalpidamine“? Kas mõiste „pereliige“ määruse nr 883/2004 artikli 1 punkti i tähenduses peab seetõttu olema kaalukam, arvestades selle iseärasust sotsiaalkindlustusskeemide kooskõlastamise kontekstis, ja kas eelkõige liikmesriik on pädev määratlema pereliiget, kellel on õigus perehüvitisele?

Kas juhul, kui perehüvitistele, täpsemalt Luksemburgi peretoetustele kohaldatakse [direktiivi 2004/38] artikli 2 punkti 2, saab abikaasa lapse välistamist mõistest „pereliige“ pidada kaudseks diskrimineerimiseks, mis on põhjendatud liikmesriigi riikliku eesmärgiga kehtestada lapse isiklik õigus ja vajadusega kaitsta töökohaliikmesriigi haldusasutusi, arvestades, et isikulise kohaldamisala laienemine koormab põhjendamatult Luksemburgi perehüvitiste süsteemi, mis ekspordib nimelt umbes 48% oma perehüvitistest?“

Eelotsuse küsimuste analüüs

Esimene küsimus

23	Esimese küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas ELTL artiklit 45 ja määruse nr 492/2011 artikli 7 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et peretoetus, mis on seotud piirialatöötaja töötamisega liikmesriigis, kujutab endast sotsiaalset soodustust nende sätete tähenduses.

Olgu märgitud, et ELTL artikli 45 lõike 2 kohaselt nõuab töötajate vaba liikumine igasuguse kodakondsusel põhineva liikmesriikide töötajate diskrimineerimise kaotamist nii töölevõtmisel, töö tasustamisel kui ka muude töötingimuste puhul. See säte on konkreetsemalt väljendatud määruse nr 492/2011 artikli 7 lõikes 2, mis täpsustab, et liikmesriigi kodanikust töötajal on teise liikmesriigi territooriumil samad sotsiaalsed ja maksusoodustused kui selle riigi kodanikest töötajatel (2. märtsi 2017. aasta kohtuotsus Eschenbrenner, C‑496/15, EU:C:2017:152, punkt 32).

Määruse nr 492/2011 artikli 7 lõikega 2 taotletud võrdse kohtlemise eesmärgist tuleneb, et mõiste „sotsiaalne soodustus“, mida sama sättega laiendatakse teiste liikmesriikide kodanikest töötajatele, hõlmab kõiki soodustusi, mis olenemata sellest, kas need on seotud töölepinguga või mitte, antakse tavaliselt selle liikmesriigi töötajatele peamiselt nende objektiivse töötaja staatuse või pelgalt nende liikmesriigis asuva alalise elukoha alusel ja mille laiendamine töötajatele, kes on teise liikmesriigi kodanikud, on seetõttu asjakohane selleks, et hõlbustada nende liikuvust liidus ja seega nende lõimumist vastuvõtvas liikmesriigis (18. detsembri 2019. aasta kohtuotsus Generálny riaditeľ Sociálnej poisťovne Bratislava jt, C‑447/18, EU:C:2019:1098, punkt 47 ja seal viidatud kohtupraktika).

Euroopa Kohus on leidnud, et määruse nr 492/2011 artikli 7 lõikele 2 peavad ilma vahet tegemata saama tugineda nii vastuvõtvas liikmesriigis elavad võõrtöötajad kui ka piirialatöötajad, kes küll töötavad kõnealuses liikmesriigis, kuid elavad teises liikmesriigis (15. detsembri 2016. aasta kohtuotsus Depesme jt, C‑401/15–C‑403/15, EU:C:2016:955, punkt 37, ja 18. detsembri 2019. aasta kohtuotsus Generálny riaditeľ Sociálnej poisťovne Bratislava jt, C‑447/18, EU:C:2019:1098, punkt 41).

27	Seega saab määruse nr 492/2011 artikli 7 lõikele 2 tugineda selline töötaja nagu FV, kes töötab küll Luksemburgis, kuid elab Prantsusmaal.

28	Järelikult tuleb kontrollida, kas selline toetus nagu põhikohtuasjas kõne all olev peretoetus kuulub mõiste „sotsiaalne soodustus“ alla määruse nr 492/2011 artikli 7 lõike 2 tähenduses.

29	Sellega seoses ei saa selles sättes tehtud viidet sotsiaalsetele soodustustele tõlgendada kitsendavalt (18. detsembri 2019. aasta kohtuotsus Generálny riaditel’ Sociálnej poisťovne Bratislava jt, C‑447/18, EU:C:2019:1098, punkt 46 ja seal viidatud kohtupraktika).

Käesoleval juhul nähtub Euroopa Kohtu käsutuses olevast toimikust, et põhikohtuasjas kõne all olev peretoetus, mis kujutab endast soodustust, on sellise piirialatöötaja nagu FV puhul seotud töötamisega Luksemburgis. Esialgu anti seda toetust FV‑le vaid sel alusel, et ta oli piirialatöötaja, kelle suhtes kohaldatakse Luksemburgi õigusakte.

31	Niisuguse toetuse näol on seega tegemist sotsiaalse soodustusega määruse nr 492/2011 artikli 7 lõike 2 tähenduses.

32	Eeltoodud kaalutlustest lähtudes tuleb esimesele küsimusele vastata, et ELTL artiklit 45 ja määruse nr 492/2011 artikli 7 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et peretoetus, mis on seotud piirialatöötaja töötamisega liikmesriigis, kujutab endast sotsiaalset soodustust nende sätete tähenduses.

Teine ja kolmas küsimus

Teise ja kolmanda küsimusega, mida tuleb analüüsida koos, palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas määruse nr 883/2004 artikli 1 punkti i koostoimes määruse nr 492/2011 artikli 7 lõikega 2 ja direktiivi 2004/38 artikli 2 punktiga 2 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt võivad piirialatöötajad saada peretoetust, mis on seotud nende töötamisega liikmesriigis, üksnes oma laste eest, kuid mitte abikaasa laste eest, kes nendest töötajatest ei põlvne, samas kui seda toetust on õigus saada kõikidel lastel, kes asjaomases liikmesriigis elavad.

34	Mis puudutab määruse nr 883/2004 kohaldatavust niisugustele asjaoludele, nagu on kõne all põhikohtuasjas, siis tuleb kontrollida, kas selline toetus nagu põhikohtuasjas käsitletav peretoetus kuulub selle määruse esemelisse kohaldamisalasse.

Sellega seoses tuleb märkida, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt seisneb määruse nr 883/2004 kohaldamisalast välja jäävate ja sinna kuuluvate hüvitiste erinevus peamiselt iga hüvitise koostisosades, eelkõige selle eesmärgis ja määramise tingimustes, mitte asjaolus, kas hüvitis loetakse riigisiseses õiguses sotsiaalkindlustushüvitiseks või mitte (18. detsembri 2019. aasta kohtuotsus Generálny riaditeľ Sociálnej poisťovne Bratislava jt, C‑447/18, EU:C:2019:1098, punkt 22 ja seal viidatud kohtupraktika).

Hüvitist saab seega pidada sotsiaalkindlustushüvitiseks, kui seda antakse esiteks hüvitise saajatele seaduses määratletud olukorra alusel isiku vajadusi individuaalselt ja kaalutlusõiguse alusel hindamata, ning teiseks siis, kui see on seotud ühega riskidest, mis on määruse nr 883/2004 artikli 3 lõikes 1 sõnaselgelt loetletud (18. detsembri 2019. aasta kohtuotsus Generálny riaditeľ Sociálnej poisťovne Bratislava jt, C‑447/18, EU:C:2019:1098, punkt 23 ja seal viidatud kohtupraktika).

Euroopa Kohtu praktika kohaselt tuleb sotsiaalkindlustushüvitistena käsitada hüvitisi, mida antakse automaatselt peredele, kes vastavad teatavatele objektiivsetele kriteeriumidele, mis on seotud eelkõige pere suuruse, sissetuleku ja kapitaliressurssidega, ilma et hinnataks individuaalselt ja kaalutlusõiguse alusel isiklikke vajadusi, ning mis on mõeldud perekulude katteks (14. juuni 2016. aasta kohtuotsus komisjon vs. Ühendkuningriik, C‑308/14, EU:C:2016:436, punkt 60, ja 21. juuni 2017. aasta kohtuotsus Martinez Silva, C‑449/16, EU:C:2017:485, punkt 22).

Mis puudutab küsimust, kas konkreetne hüvitis kuulub määruse nr 883/2004 artikli 3 lõike 1 punktis j silmas peetud perehüvitiste hulka, siis tuleb märkida, et vastavalt selle määruse artikli 1 punktile z tähistab mõiste „perehüvitised“ kõiki mitterahalisi või rahalisi hüvitisi perekulude katteks, välja arvatud määruse I lisas nimetatud ülalpidamistoetuse ning spetsiaalsete sünnitus‑ ja lapsendamistoetuste ettemaksed. Euroopa Kohus on leidnud, et väljendit „perekonna väljaminekute katmine“ tuleb tõlgendada niisuguses tähenduses, et selle eesmärk on eelkõige avaliku sektori panus perekonna eelarvesse, mis on mõeldud lapse ülalpidamisega seotud kulude katmiseks (21. juuni 2017. aasta kohtuotsus Martinez Silva, C‑449/16, EU:C:2017:485, punkt 23 ja seal viidatud kohtupraktika).

Mis puudutab põhikohtuasjas kõne all olevat toetust, siis ilmneb Euroopa Kohtu käsutuses olevast toimikust esiteks, et seda toetust makstakse kõikide Luksemburgis elavate laste ja mitteresidendist töötajate laste eest, kes nendest töötajatest põlvnevad. Seda hüvitist antakse seega seaduses määratletud olukorra alusel isiku vajadusi individuaalselt ja kaalutlusõiguse alusel hindamata. Teiseks näib, et kõnealune hüvitis kujutab endast avaliku sektori panust perekonna eelarvesse laste ülalpidamisega seotud kulude katmiseks.

40	Sellest järeldub, et selline toetus nagu põhikohtuasjas kõne all olev peretoetus kujutab endast sotsiaalkindlustushüvitist, mis kuulub määruse nr 883/2004 artikli 3 lõike 1 punktis j nimetatud perehüvitiste hulka.

Lisaks kuulub selline töötaja nagu FV määruse nr 883/2004 isikulisse kohaldamisalasse, mida vastavalt selle määruse artikli 2 lõikele 1 kohaldatakse liikmesriigis elavate liikmesriigi kodanike suhtes, kelle suhtes kehtivad või on kehtinud ühe või mitme liikmesriigi õigusaktid, samuti nende pereliikmete ja nende ülalpidamisel olnud isikute suhtes.

42	Eeltoodut arvestades on määrus nr 883/2004 kohaldatav sellistele asjaoludele, nagu on kõne all põhikohtuasjas.

43	Lisaks ei saa välistada selle määruse ja määruse nr 492/2011 artikli 7 lõike 2 koostoimes kohaldamist.

Euroopa Kohus on nimelt leidnud, et kuigi on tõsi, et nõukogu 15. oktoobri 1968. aasta määrusel (EMÜ) nr 1612/68 töötajate liikumisvabaduse kohta ühenduse piires (EÜT 1968, L 257, lk 2; ELT eriväljaanne 05/01, lk 15) ja nõukogu 14. juuni 1971. aasta määrusel (EMÜ) nr 1408/71 sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate, füüsilisest isikust ettevõtjate ja nende pereliikmete suhtes, mida on muudetud ja ajakohastatud nõukogu 2. detsembri 1996. aasta määrusega (EÜ) nr 118/97 (EÜT 1997, L 28, lk 1; ELT eriväljaanne 05/03, lk 3) (edaspidi „määrus nr 1408/71“) – mis on tunnistatud kehtetuks ja asendatud vastavalt määrustega nr 492/2011 ja nr 883/2004 –, ei ole sama isikuline kohaldamisala, siis võttes arvesse, et määrus nr 1612/68 on töötajate vaba liikumist puudutavas osas üldkohaldatav, võib selle määruse artikli 7 lõige 2 siiski olla kohaldatav sotsiaalsetele soodustustele, mis kuuluvad samal ajal ka määruse nr 1408/71 konkreetsesse kohaldamisalasse (5. mai 2011. aasta kohtuotsus komisjon vs. Saksamaa, C‑206/10, EU:C:2011:283, punkt 39; vt samuti selle kohta 12. mai 1998. aasta kohtuotsus Martínez Sala, C‑85/96, EU:C:1998:217, punkt 27).

Nii on Euroopa Kohus näiteks asunud seisukohale, et selline hüvitis nagu lapsehooldustasu, mis on mõeldud perekulude katmiseks, kuulub liidu õiguse esemelisse kohaldamisalasse perehüvitisena määruse nr 1408/71 artikli 4 lõike 1 punkti h tähenduses ja sotsiaalse soodustusena määruse nr 1612/68 artikli 7 lõike 2 tähenduses (vt selle kohta 12. mai 1998. aasta kohtuotsus Martínez Sala, C‑85/96, EU:C:1998:217, punktid 27 ja 28).

46	Need kaalutlused kehtivad mutatis mutandis määruste nr 883/2004 ja nr 492/2011 kohta.

47	Seega tuleb teisele ja kolmandale küsimusele vastata nii määruse nr 492/2011 artikli 7 lõike 2 kui ka määruse nr 883/2004 alusel.

48	Mis puudutab esmalt määruse nr 492/2011 artikli 7 lõiget 2, siis nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 32, kujutab selline toetus nagu põhikohtuasjas käsitletav peretoetus endast sotsiaalset soodustust selle sätte tähenduses.

Lisaks on Euroopa Kohtu praktikas asutud seisukohale, et võõrtöötaja pereliikmed saavad kaudselt tugineda võrdsele kohtlemisele, mis on määruse nr 492/2011 artikli 7 lõikes 2 sellele töötajale ette nähtud (vt analoogia alusel 15. detsembri 2016. aasta kohtuotsus Depesme jt, C‑401/15–C‑403/15, EU:C:2016:955, punkt 40).

Euroopa Kohus on samuti otsustanud, et ELTL artiklit 45 ja määruse nr 492/2011 artikli 7 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et piirialatöötaja lapseks, kes võib kaudselt saada viimati nimetatud sättes mainitud sotsiaalseid soodustusi, tuleb pidada mitte üksnes last, kes sellest töötajast põlvneb, vaid ka töötaja abikaasa või registreeritud elukaaslase last, kui töötaja peab seda last ülal. Euroopa Kohtu seisukoha järgi tuleneb viimati nimetatud nõue faktilisest olukorrast, mida peab hindama haldusasutus ja vajaduse korral liikmesriigi kohtud asjaomase isiku esitatud tõendite alusel, ilma et oleks vaja kindlaks teha ülalpidamises osalemise põhjused või arvutada välja osalemise täpne ulatus (vt selle kohta 15. detsembri 2016. aasta kohtuotsus Depesme jt, C‑401/15–C‑403/15, EU:C:2016:955, punkt 64).

Euroopa Kohus on leidnud, et mõiste piirialatöötaja „pereliige“, kes võib määruse nr 492/2011 artikli 7 lõike 2 alusel kaudselt tugineda võrdsele kohtlemisele, vastab mõistele „pereliige“ direktiivi 2004/38 artikli 2 punkti 2 tähenduses, mis hõlmab abikaasat või partnerit, kellega liidu kodanik on sõlminud registreeritud kooselu, alanejaid lähisugulasi, kes on alla 21‑aastased või ülalpeetavad, ning abikaasa või partneri alanejaid sugulasi. Siinkohal võttis Euroopa Kohus arvesse eelkõige direktiivi 2014/54 põhjendust 1, artiklit 1 ning artikli 2 lõiget 2 (vt selle kohta 15. detsembri 2016. aasta kohtuotsus Depesme jt, C‑401/15–C‑403/15, EU:C:2016:955, punktid 52–54).

52	Põhikohtuasjas nähtub eelotsusetaotlusest, et lapse bioloogiline isa ei maksa lapse emale elatist. Seega näib, et FV, kes on HY ema abikaasa, peab seda last ülal, ent seda tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtul kontrollida.

Seega tuleb kindlaks teha, kas määruse nr 492/2011 artiklis 7 sätestatud reegliga, mis keelab kodakondsuse alusel diskrimineerimise seoses sotsiaalsete soodustustega, on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mis takistavad piirialatöötajal saada niisugust toetust nagu põhikohtuasjas kõne all olev peretoetus oma abikaasa lapse eest, kes sellest piirialatöötajast ei põlvne.

ELTL artiklis 45 ja määruse nr 492/2011 artiklis 7 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõte keelab mitte ainult otsese diskrimineerimise kodakondsuse alusel, vaid ka igasuguse kaudse diskrimineerimise, mis mõne muu tunnuse järgi vahet tehes toob faktiliselt kaasa samasuguse tagajärje (13. aprilli 2010. aasta kohtuotsus Bressol jt, C‑73/08, EU:C:2010:181, punkt 40, ning 10. juuli 2019. aasta kohtuotsus Aubriet, C‑410/18, EU:C:2019:582, punkt 26; vt samuti analoogia alusel 14. detsembri 2016. aasta kohtuotsus Bragança Linares Verruga jt, C‑238/15, EU:C:2016:949, punkt 41).

Käesoleval juhul nähtub Euroopa Kohtu käsutuses olevast toimikust, et põhikohtuasjas kõne all olevate riigisiseste õigusnormide kohaselt võivad kõik Luksemburgis elavad lapsed taotleda kõnealust peretoetust, mis tähendab, et kõik Luksemburgis elava töötaja leibkonda kuuluvad lapsed võivad taotleda samasugust toetust, sealhulgas selle töötaja abikaasa lapsed. Seevastu mitteresidendist töötajad saavad seda toetust taotleda üksnes oma lastele, kuid mitte abikaasa lastele, kes nendest töötajatest ei põlvne.

Selline elukoha alusel eristamine, mis võib kahjustada peamiselt teiste liikmesriikide kodanikke, kuna just need isikud, kelle elukoht ei ole liikmesriigis, ei ole enamasti selle riigi kodanikud, on kodakondsusel põhinev kaudne diskrimineerimine, mida saab lubada ainult juhul, kui see on objektiivselt põhjendatud (vt selle kohta 10. juuli 2019. aasta kohtuotsus Aubriet, C‑410/18, EU:C:2019:582, punkt 28 ja seal viidatud kohtupraktika).

Asjaolu, et põhikohtuasjas kõne all olevate riigisiseste õigusnormidega on õigus põhikohtuasjas kõne all olevale peretoetusele antud otse Luksemburgis elavale lapsele, samas kui mitteresidendist töötajate puhul on see õigus töötajale antud nendes õigusnormides määratletud pereliikmete jaoks, ei oma siinkohal tähtsust. Nimelt tuleneb kohtupraktikast, et perehüvitisi ei saa juba nende olemusest tulenevalt käsitleda kui õigusi, mis kuuluvad üksikisikule sõltumata tema perekondlikust olukorrast (vt selle kohta 5. veebruari 2002. aasta kohtuotsus Humer, C‑255/99, EU:C:2002:73, punkt 50, ja 26. novembri 2009. aasta kohtuotsus Slanina, C‑363/08, EU:C:2009:732, punkt 31).

58	Olemaks põhjendatud, peab selline kaudne diskrimineerimine olema sobiv õiguspärase eesmärgi saavutamiseks ega tohi minna kaugemale selle eesmärgi saavutamiseks vajalikust (vt selle kohta 10. juuli 2019. aasta kohtuotsus Aubriet, C‑410/18, EU:C:2019:582, punkt 29).

Eelotsusetaotluse esitanud kohus mainib sellega seoses esiteks „riiklikku eesmärki kehtestada lapse isiklik õigus“ ja teiseks „vajadust kaitsta töökohaliikmesriigi haldusasutusi, arvestades, et isikulise kohaldamisala laiendamine koormaks põhjendamatult Luksemburgi perehüvitiste süsteemi, mis ekspordib nimelt peaaegu 48% oma perehüvitistest“.

60	Mis puudutab riiklikku eesmärki kehtestada lapse isiklik õigus, siis selline eesmärk ei näi põhjendavat põhikohtuasjas kõne all olevat kaudset diskrimineerimist.

Nimelt, nagu märkis Euroopa Komisjon oma kirjalikes seisukohtades, kuigi põhikohtuasjas kõne all olevate riigisiseste õigusnormidega on õigus põhikohtuasjas kõne all olevale peretoetusele antud otse Luksemburgis elavale lapsele, siis näib, et mitteresidendist töötajate puhul on see õigus töötajale antud tema pereliikmete jaoks, kes on nendes õigusnormides määratletud, ehk laste jaoks, kes sellest töötajast põlvnevad, kuid mitte tema abikaasa laste jaoks, kes temast ei põlvne. Seega näib, et põhikohtuasjas kõne all olevad riigisisesed õigusnormid ei anna mitteresidendist töötajate lastele mingit isiklikku õigust.

Mis puudutab eesmärki kaitsta töökohaliikmesriigi haldusasutusi, arvestades, et peretoetuste isikulise kohaldamisala laiendamine „koormaks põhjendamatult Luksemburgi perehüvitiste süsteemi“, siis eeldusel, et seda eesmärki võib pidada põhjendatuks, ei tundu põhikohtuasjas kõne all olev kaudne diskrimineerimine Luksemburgi perehüvitiste ülekandmisega seotud väidetava probleemi lahendamiseks igal juhul sobiv ega vajalik.

Nimelt, andes esiteks põhikohtuasjas kõne all olevat peretoetust kõikidele lastele, kes piirialatöötajatest põlvnevad, ilma et oleks vaja tõendada ühise leibkonna või põhiosas ülalpidamise olemasolu, on Luksemburgi seadusandja ise selle toetuse saajate ringi laialt tõlgendanud. Teiseks võib seda eesmärki saavutada meetmetega, mis mõjutavad vahet tegemata nii residendist töötajaid kui ka piirialatöötajaid.

Järelikult on määruse nr 492/2011 artikli 7 lõikega 2 vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt võivad mitteresidendist töötajad saada sellist toetust nagu põhikohtuasjas kõne all olev peretoetus üksnes oma laste eest, kuid mitte abikaasa laste eest, kes nendest töötajatest ei põlvne, samas kui kõigil selles liikmesriigis elavatel lastel on õigus seda toetust saada.

65	Mis puudutab seejärel määrust nr 883/2004, siis selle artiklis 67 on ette nähtud, et isikul on õigus perehüvitistele kooskõlas pädeva liikmesriigi õigusaktidega, sealhulgas oma teises liikmesriigis elavate pereliikmete jaoks, nagu elaksid nad esimesena nimetatud liikmesriigis.

66	Vastavalt määruse nr 883/2004 artikli 1 punktile i tähistab mõiste „pereliige“ selle määruse tähenduses isikut, keda määratletakse või tunnustatakse pereliikmena või leibkonna liikmena nendes õigusaktides, mille alusel hüvitisi antakse.

Sellele määratlusele ja 22. oktoobri 2015. aasta kohtuotsusele Trapkowski (C‑378/14, EU:C:2015:720) tuginedes väidab CAE, et pädeva liikmesriigi ülesanne on määratleda pereliikmed, kellel on õigus peretoetusele. Liikmesriigi seadusandja on seega pädev piirama perehüvitiste maksmist, mistõttu perehüvitisi makstakse ainult laste eest, kes töötajast põlvnevad.

Sellega seoses on tõsi, et järgides määruse nr 883/2004 eesmärki, milleks on tagada erinevate riigisiseste süsteemide kooskõlastamine ühist sotsiaalkindlustusskeemi loomata, on Euroopa Kohus otsustanud, et isikud, kellel on õigus perehüvitisi saada, määratakse kindlaks vastavalt riigisisesele õigusele (22. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus Trapkowski, C‑378/14, EU:C:2015:720, punkt 44).

69	Selle pädevuse teostamisel peavad liikmesriigid siiski järgima liidu õigust, käesoleval juhul töötajate vaba liikumist käsitlevaid sätteid (vt analoogia alusel 7. detsembri 2017. aasta kohtuotsus Zaniewicz‑Dybeck, C‑189/16, EU:C:2017:946, punkt 40).

Määruse nr 492/2011 artikli 7 lõikega 2, mis on sotsiaalsete soodustuste andmise konkreetses valdkonnas ELTL artikli 45 lõikes 2 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõtte konkreetne väljendus ja mida tuleb tõlgendada samamoodi nagu viimati nimetatud sätet (15. detsembri 2016. aasta kohtuotsus Depesme jt, C‑401/15–C‑403/15, EU:C:2016:955, punkt 35, ja 18. detsembri 2019. aasta kohtuotsus Generálny riaditel’ Sociálnej poisťovne Bratislava jt, C‑447/18, EU:C:2019:1098, punkt 39), on aga vastuolus – nagu käesoleva kohtuotsuse punktis 64 järeldati – liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt võivad mitteresidendist töötajad saada sellist toetust nagu põhikohtuasjas kõne all olev peretoetus üksnes oma laste eest, kuid mitte abikaasa laste eest, kes nendest töötajatest ei põlvne, samas kui kõigil selles liikmesriigis elavatel lastel on õigus seda toetust saada.

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes tuleb teisele ja kolmandale küsimusele vastata, et määruse nr 883/2004 artikli 1 punkti i ja artiklit 67 koostoimes määruse nr 492/2011 artikli 7 lõikega 2 ja direktiivi 2004/38 artikli 2 punktiga 2 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt võivad piirialatöötajad saada peretoetust, mis on seotud nende töötamisega selles liikmesriigis, üksnes oma laste eest, kuid mitte abikaasa laste eest, kes nendest töötajatest ei põlvne, ent keda nad ülal peavad, samas kui kõigil selles liikmesriigis elavatel lastel on õigus seda toetust saada.

Kohtukulud

72	Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kuues koda) otsustab:

ELTL artiklit 45 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. aprilli 2011. aasta määruse (EL) nr 492/2011 töötajate liikumisvabaduse kohta liidu piires artikli 7 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et peretoetus, mis on seotud piirialatöötaja töötamisega liikmesriigis, kujutab endast sotsiaalset soodustust nende sätete tähenduses.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ) nr 883/2004 sotsiaalkindlustussüsteemide kooskõlastamise kohta artikli 1 punkti i ja artiklit 67 koostoimes määruse nr 492/2011 artikli 7 lõikega 2 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/38/EÜ, mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil ning millega muudetakse määrust (EMÜ) nr 1612/68 ja tunnistatakse kehtetuks direktiivid 64/221/EMÜ, 68/360/EMÜ, 72/194/EMÜ, 73/148/EMÜ, 75/34/EMÜ, 75/35/EMÜ, 90/364/EMÜ, 90/365/EMÜ ja 93/96/EMÜ, artikli 2 punktiga 2 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt võivad piirialatöötajad saada peretoetust, mis on seotud nende töötamisega selles liikmesriigis, üksnes oma laste eest, kuid mitte abikaasa laste eest, kes nendest töötajatest ei põlvne, ent keda nad ülal peavad, samas kui kõigil selles liikmesriigis elavatel lastel on õigus seda toetust saada.

Allkirjad

( *1 ) Kohtumenetluse keel: prantsuse.