–

Belfius Banque SA, esindajad: advocaat D. Blommaert ja avocate P. Algrain,

–

Belgia valitsus, esindajad: C. Pochet ja P. Cottin, keda abistas avocat F. de Patoul,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: N. Ruiz García, C. Valero ja G. Goddin,

1

Eelotsusetaotlus puudutab Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2008. aasta direktiivi 2008/48/EÜ, mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 87/102/EMÜ (ELT 2008, L 133, lk 66, parandused ELT 2009, L 207, lk 14, ELT 2010, L 199, lk 40, ELT 2011, L 234, lk 46 ja ELT 2015, L 36, lk 15), artikli 5 lõike 6 tõlgendamist.

2

Taotlus on esitatud kohtuasjas, milles Michel Schyns vaidleb Dexia Banque Belgique’i õigusjärglase Belfius Banque SA‑ga (edaspidi „Belfius“) laenulepingu üle, mille ta sõlmis Belfiusega selleks, et rahastada päikesepaneelide paigaldamist Home Vision SPRLi poolt.

3

Direktiivi 2008/48 põhjendused 7, 9, 24, 26, 27 ja 44 on sõnastatud järgmiselt:

[…]

[…]

[…]

[…]

4

Direktiivi 2008/48 artikli 1 kohaselt on selle direktiivi eesmärk ühtlustada tarbijakrediiti käsitlevate liikmesriikide õigus- ja haldusnormide teatavaid aspekte.

5

Selle direktiivi artikli 5 „Lepingueelne teave“ lõikes 6 on sätestatud:

„Liikmesriigid tagavad, et krediidiandjad ja vajaduse korral krediidivahendajad annaksid tarbijale piisavaid selgitusi, et tarbija saaks hinnata, kas pakutav krediidileping on kohandatud tema vajadustele ja finantsolukorrale vastavaks, vajaduse korral selgitades tarbijale lõike 1 kohaselt antavat lepingueelset teavet, pakutud toodete põhiomadusi ning erimõju, mida need võivad tarbijale avaldada, sealhulgas tarbijapoolsest maksete tasumata jätmisest tulenevaid tagajärgi. Liikmesriigid võivad sellise nõustamise viisi ja ulatust, samuti nõustaja valikut kohandada krediidilepingu pakkumise asjaoludega, isikuga, kellele krediidilepingut pakutakse, ja pakutava krediidi liigiga.“

6

Direktiivi artikli 8 „Kohustus hinnata tarbija krediidivõimelisust“ lõikes 1 on ette nähtud:

„Liikmesriigid tagavad, et enne krediidilepingu sõlmimist hindab krediidiandja tarbija krediidivõimelisust vajaduse korral tarbijalt saadud piisava teabe alusel ja kasutades vajaduse korral asjakohaseid andmebaase. Liikmesriigid, kelle õigusaktid sätestavad krediidiandjale kohustuse hinnata tarbija krediidivõimelisust asjakohaseid andmebaase kasutades, võivad selle nõude säilitada.“

7

Direktiivi artikli 22 „Ühtlustamine ja käesoleva direktiivi sätete imperatiivsus“ lõikes 1 on sätestatud:

„Kuna käesolev direktiiv sisaldab ühtlustatud sätteid, ei või liikmesriigid oma siseriiklikus õiguses säilitada või vastu võtta käesolevas direktiivis sätestatust erinevaid sätteid.“

8

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. veebruari 2014. aasta direktiivi 2014/17/EL elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingute kohta ning millega muudetakse direktiive 2008/48/EÜ ja 2013/36/EL ja määrust (EL) nr 1093/2010 (ELT 2014, L 60, lk 34), eesmärk on luua Euroopa Liidus hüpoteeklaenuturg, kus tarbijatele on tagatud kõrgetasemeline kaitse.

9

Direktiivi 2014/17 põhjenduses 3 on märgitud:

„Finantskriis on näidanud, et turuosaliste vastutustundetu käitumine võib raputada finantssüsteemi aluseid, põhjustades usaldamatust kõigis pooltes, ning eeskätt tarbijates, ning see võib viia ränkade sotsiaalsete ja majanduslike tagajärgedeni. […]“.

10

Selle direktiivi artikli 18 lõike 5 punktis a on sätestatud:

„Liikmesriigid tagavad järgmist:

11

12. juuni 1991. aasta seaduse tarbijakrediidi kohta põhikohtuasja asjaoludele kohaldatava redaktsiooni (loi du 12 juin 1991 relative au crédit à la consommation; Moniteur belge, 21.6.2010, lk 38338; edaspidi „tarbijakrediidiseadus“) artiklis 10 oli ette nähtud:

„Krediidiandja ja krediidivahendaja on kohustatud küsima krediidilepingut sõlmida soovivalt tarbijalt, ja kui see on asjakohane, siis ka isikliku tagatise andvatelt isikutelt õiget ja täielikku teavet, mida krediidiandja või krediidivahendaja peab vajalikuks nende finantsolukorra ja tagasimaksevõime ning igal juhul nende olemasolevate finantskohustuste hindamiseks. […]“.

12

Nimetatud seaduse artikli 11 lõikes 4 oli sätestatud:

„Krediidiandjad ja vajaduse korral krediidivahendajad annavad tarbijale piisavaid selgitusi, et tarbija saaks hinnata, kas pakutav krediidileping on kohandatud tema vajadustele ja finantsolukorrale vastavaks, vajaduse korral selgitades tarbijale lõike 1 kohaselt antavat lepingueelset teavet, pakutud toodete põhiomadusi ning erimõju, mida need võivad tarbijale avaldada, sealhulgas tarbijapoolsest maksete tasumata jätmisest tulenevaid tagajärgi.“

13

Selle seaduse artikli 15 esimeses ja teises lõigus oli sätestatud:

„Krediidiandja ja -vahendaja on kohustatud püüdma valida krediidilepingute puhul, mida nad tavaliselt pakuvad või vahendavad, kõige sobivama krediidi liigi ja summa, võttes arvesse tarbija rahalist olukorda lepingu sõlmimise hetkel ja krediidi eesmärki.

Krediidiandja võib krediidilepingu sõlmida ainult juhul, kui arvestades teavet, mis tal on või peaks olema eelkõige 10. augusti 2001. aasta seaduse eraõiguslikele isikutele antava krediidi järelevalvekeskuse kohta [loi du 10 août 2001 relative à la Centrale des crédits aux particuliers] artiklis 9 ette nähtud konsulteerimise ning artiklis 10 nimetatud teabe põhjal, peab ta mõistlikult asuma seisukohale, et tarbija suudab oma lepingust tulenevaid kohustusi täita.“

14

Tarbijakrediidiseadus tunnistati kehtetuks alates 1. aprillist 2015, mil jõustus majandusõiguse seadustik (code de droit économique), mis ei ole põhikohtuasjas ajaliselt kohaldatav. Tarbijakrediidiseaduse artikli 15 esimese lõigu tekst võeti üle majandusõiguse seadustiku artiklisse VII.75. Nimetatud seadustiku artikli VII.77 lõike 2 esimese lõigu sõnastus sarnaneb tarbijakrediidiseaduse artikli 15 teise lõigu sõnastusele.

15

Selleks et rahastada päikesepaneelide ostmist ja nende paigaldamist Home Visioni poolt sõlmis M. Schyns 22. mail 2012 Dexia Banque Belgique’iga, kelle õigusjärglane on Belfius, laenulepingu 40002 euro laenamiseks kümneks aastaks. Laen tuli tagasi maksta 427,72 euro suuruste kuumaksetena. Belfius maksis kogu kokkulepitud summa samal päeval välja M. Schynsile, kes kandis selle omakorda üle Home Visionile.

16

M. Schynsi ja Home Visioni vahel sõlmitud lepingu kohaselt kohustus viimane esiteks paigaldama päikesepaneelid väärtusega 40002 eurot ja teiseks tagastama M. Schynsile kogu selle summa 622,41 euro suuruste kuumaksetena. Vastutasuks pidi M. Schyns 10 aasta vältel loovutama Home Visionile nende paneelide kasutamisel toodetud elektrienergia eest saadavad rohelise energia tunnistused.

17

5. detsembril 2013 kuulutati välja Home Visioni pankrot, ilma et kokkulepitud päikesepaneele oleks kunagi paigaldatud. M. Schyns tasus laenu kuumakseid neli aastat kuni 21. detsembrini 2016, mil ta pöördus justice de paix du canton de Visé (Visé kantoni rahukohus, Belgia) poole, nõudes esimese võimalusena laenulepingu lõpetamist Belfiuse poolse lepingurikkumise tõttu ning tema enda vabastamist kõikidest tagasimaksekohustustest. Teise võimalusena palus ta muuta lepingut nii, et tema koguvõlg väheneks 20000 eurole, mis kuuluks tagasimaksmisele 150 euro suuruste kuumaksetena.

18

M. Schyns heidab Belfiusele ette eelkõige seda, et viimane laenas talle tema sissetulekuga võrreldes liiga suure summa, eirates tarbijakrediidi seaduse artiklit 10 ja sellele järgnevaid artikleid.

19

M. Schyns toob sellega seoses esile asjaolu, et laenulepingu sõlmimise hetkel ei ületanud tema kuusissetulek 1900 eurot ja lisaks sellele laenule pidi ta igakuiselt tagasi maksma kahte hüpoteeklaenu, mille kuumaksed kokku olid 421,67 eurot.

20

Belfius vaidles M. Schynsi nõuetele vastu, väites et viimase viidatud riigisisese õiguse sätted ei ole kooskõlas direktiivi 2008/48 artikli 5 lõikega 6, mis paneb krediidi otstarbekuse hindamise kohustuse tarbijale ega pane krediidiandjale üldist kohustust püüda valida tarbijale sobivaim krediit.

21

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu hinnangul panevad kohaldatavad liikmesriigi õigusnormid ja eelkõige tarbijakrediidi seaduse artikkel 15, mis kohustab krediidiandjat loobuma lepingu sõlmimisest, kui tarbija ei ole tema hinnangul võimeline laenu tagasi maksma, krediidiandjale kohustuse hinnata krediidi otstarbekust.

22

Käesoleval juhul leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus M. Schynsi sissetuleku suurust ja tema poolt varem võetud hüpoteeklaenude suurusi arvestades, et tema tagasimaksevõime tekitas laenulepingu sõlmimise hetkel kahtlusi.

23

Selles olukorras otsustas justice de paix du canton de Visé (Visé kantoni rahukohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

24

Esimese küsimuse punktiga a palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitust selle kohta, kas direktiivi 2008/48 artikli 5 lõiget 6 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus sellised liikmesriigi õigusnormid, nagu on kõne all põhikohtuasjas ja mis panevad krediidiandjale või -vahendajale kohustuse püüda valida tema poolt tavaliselt pakutavate krediidilepingute puhul kõige sobivam krediidi liik ja summa, võttes arvesse tarbija finantsolukorda lepingu sõlmimise hetkel ja krediidi eesmärki.

25

Direktiivi 2008/48 artikli 5 lõike 6 kohaselt tagavad liikmesriigid, et krediidiandjad ja vajaduse korral krediidivahendajad annaksid tarbijale piisavaid selgitusi, et tarbija saaks hinnata, kas pakutav krediidileping on kohandatud tema vajadustele ja finantsolukorrale vastavaks, vajaduse korral selgitades tarbijale selle artikli lõike 1 kohaselt antavat lepingueelset teavet, pakutud toodete põhiomadusi ning erimõju, mida need võivad tarbijale avaldada, sealhulgas tarbijapoolsest maksete tasumata jätmisest tulenevaid tagajärgi.

26

Kuigi Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi ettepaneku tarbijakrediiti käsitlevate liikmesriikide õigus- ja haldusnormide ühtlustamise kohta (KOM(2002) 443 lõplik, EÜT 2002, C 331 E, lk 200) artikli 6 „Vastastikune eelnev teavitamine ja nõustamiskohustus“ lõikes 3 oli ette nähtud, et „[k]rediidiandja ja vajaduse korral krediidivahendaja püüavad valida krediidilepingute hulgast, mida nad tavaliselt pakuvad või vahendavad, sellise krediidi liigi ja krediidi kogusumma, mis tarbija finantsolukorda, pakutud toote eeliseid ja puudusi ning krediidi eesmärki arvestades tarbijale kõige paremini sobib“ [mitteametlik tõlge], ei võetud seda kohustust direktiivi 2008/48 lõplikku teksti üle. Sellest tuleneb, et direktiiv ei kohusta liikmesriike nägema krediidiandjatele ette üldist kohustust pakkuda tarbijatele kõige sobivamat krediiti.

27

Samas ilmneb 7. oktoobri 2005. aasta muudetud ettepaneku (Euroopa parlamendi ja nõukogu direktiiv tarbijakrediidilepingute kohta, millega muudetakse nõukogu direktiivi 93/13/EÜ (KOM(2005) 483 (lõplik)), punktist 5.4, et Euroopa Komisjon jääb „põhimõtte juurde, et võlausaldaja ei peaks mitte üksnes täitma lepingueelse teabega seotud nõuded, vaid andma ka täiendavaid selgitusi, et võimaldada tarbijal teha teadlik otsus“, et „tarbija vastutab alati krediidilepingu sõlmimise lõpliku otsuse eest“ ja et „lisaks on liikmesriikidele võimaldatud rohkem paindlikkust, et nad saaksid kohandada oma rakendusseadusi oma turgudel valitseva olukorraga“.

28

Selle kohta tuleb märkida, et direktiivi 2008/48 põhjenduste 7 ja 9 kohaselt on selle direktiivi eesmärk näha tarbijakrediidi valdkonnas mitmes põhiküsimuses ette täielik ja imperatiivne ühtlustamine, mida on vaja selleks, et tagada kõikidele liidu tarbijatele nende huvide võrdselt kõrgetasemeline kaitse ja aidata kaasa hästitoimiva siseturu tekkele tarbijakrediidi valdkonnas (21. aprilli 2016. aasta kohtuotsus Radlinger ja Radlingerová, C‑377/14, EU:C:2016:283, punkt 61 ja seal viidatud kohtupraktika).

29

Kuigi selle direktiivi artikli 22 lõikest 1 tuleneb, et direktiiv näeb ette täieliku ühtlustamise, kuivõrd liikmesriikidel ei ole lubatud säilitada või vastu võtta kõnealuses direktiivis sätestatust erinevaid riigisiseseid sätteid (12. juuli 2012. aasta kohtuotsus SC Volksbank România, C‑602/10, EU:C:2012:443, punkt 38), jätab selle direktiivi artikli 5 lõike 6 viimane lause liikmesriikidele kaalutlusruumi, kuna nad võivad krediidiandjate ja vajaduse korral krediidivahendajate poolt tarbijatele pakutava „nõustamise viisi ja ulatust […] kohandada“.

30

Lisaks ilmneb direktiivi 2008/48 artikli 5 lõikest 6 ja põhjendusest 27, et peale lepingueelse teabe, mis tuleb direktiivi artikli 5 lõike 1 kohaselt edastada, võib tarbija vajada enne krediidilepingu sõlmimist täiendavat abi selleks, et otsustada, milline krediidileping on tema vajadusi ja finantsolukorda arvestades sobivaim, ning liikmesriigid peavad tagama, et krediidiandjad osutaks sellist abi seoses nende pakutavate krediiditoodetega (18. detsembri 2014. aasta kohtuotsus CA Consumer Finance, C‑449/13, EU:C:2014:2464, punkt 41). Peale selle on direktiivi 2008/48 põhjenduses 24 täpsustatud, et enne krediidilepingu sõlmimist peab tarbijat „põhjalikult“ teavitama.

31

Käesoleval juhul soovitakse põhikohtuasjas vaidluse all olevate õigusnormidega, mis panevad krediidiandjale või ‑vahendajale kohustuse püüda valida tarbija vajadustele kõige paremini vastav krediit, saavutada tarbija kõrgetasemeline kaitse lepingueelses etapis.

32

Kuigi liikmesriikidele jäetakse kaalutlusruum krediidiandjate ja ‑vahendajate poolt tarbijatele osutatava lepingueelse abi laadi ja sisu määratlemisel, ei muuda see igal juhul tõsiasja, et liikmesriigid peavad seda kaalutlusruumi kasutama viisil, mis on kooskõlas direktiivi 2008/48 kõigi sätetega.

33

Seega on liikmesriikidel täiendavalt osutatava abi kindlaksmääramisel – ilma et see mõjutaks direktiivi 2008/48 muude sätete kohaldamist – võimalik otsustada, et tarbijale tuleb välja pakkuda mitu erinevat krediidi saamise viisi. Kuna oma kutsetegevuse raames tegutsev krediidiandja on kõige paremini võimeline kindlaks tegema, milline tema pakutavatest krediiditoodetest vastab tarbija vajadustele kõige paremini, on selle väljapakkumine üks täiendava abi liikidest.

34

Esiteks on lepingu sõlmimisele eelnev ja sellega kaasnev teave lepingu tingimuste ja lepingu sõlmimise tagajärgede kohta tarbijale nimelt ülimalt oluline. Just selle teabe alusel otsustab tarbija, kas ta soovib ennast siduda müüja või teenuse osutaja poolt eelnevalt koostatud tingimustel (21. aprilli 2016. aasta kohtuotsus Radlinger ja Radlingerová, C‑377/14, EU:C:2016:283, punkt 64). Teiseks on sobivaima krediidi kindlaksmääramise eesmärk anda tarbijale täielik teave, mis võimaldaks tal kõiki asjaolusid teades teha lõpliku otsuse. Viimaks ei sea sellise teabe esitamise kohustus kahtluse alla põhimõtet, et tarbija vastutab lõpliku otsuse eest sõlmida krediidiandja poolt lepingueelses etapis talle välja pakutud lepingute hulgast see krediidileping, mida ta soovib.

35

Eelnevast tuleneb, et liikmesriigi õigusnormid, mis panevad krediidiandjatele või ‑vahendajatele kohustuse valida ja pakkuda tarbijale välja tema vajadustele kõige paremini vastav krediit, ei välju liikmesriikidele direktiiviga 2008/48 antud kaalutlusruumist, tingimusel et järgitakse selle direktiivi ühtlustatud sätteid.

36

Seetõttu tuleb esimese küsimuse punktile a vastata, et direktiivi 2008/48 artikli 5 lõiget 6 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus sellised liikmesriigi õigusnormid, nagu on kõne all põhikohtuasjas ja mis panevad krediidiandjale või ‑vahendajale kohustuse püüda valida tema poolt tavaliselt pakutavate krediidilepingute puhul kõige sobivam krediidi liik ja summa, võttes arvesse tarbija finantsolukorda lepingu sõlmimise hetkel ja krediidi eesmärki.

37

Esimese küsimuse punktiga b ja teise küsimusega, mida tuleb analüüsida koos, palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitust selle kohta, kas direktiivi 2008/48 artikli 5 lõiget 6 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus sellised liikmesriigi õigusnormid, nagu on kõne all põhikohtuasjas ja millega kohustatakse krediidiandjat loobuma krediidilepingu sõlmimisest, kui ta ei saa tarbija krediidivõimelisuse kontrolli põhjal mõistlikult asuda seisukohale, et tarbija suudab täita kavandatavast lepingust tulenevaid kohustusi.

38

Olgu täpsustatud, et kuigi eelotsusetaotluse esitanud kohus mainib ainult direktiivi 2008/48 artikli 5 lõiget 6, on nende küsimustega peamiselt silmas peetud tarbija krediidivõimelisuse kontrolli krediidiandja poolt, mis on ette nähtud selle direktiivi artikli 8 lõikes 1. Nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 66, tuleb see säte seega lisada nende liidu õiguse sätete hulka, mida eelotsusetaotluse esitanud kohus palub Euroopa Kohtul tõlgendada (vt selle kohta 10. septembri 2014. aasta kohtuotsus Kušionová, C‑34/13, EU:C:2014:2189, punkt 45).

39

Direktiivi 2008/48 artikli 8 lõike 1 kohaselt tagavad liikmesriigid, et enne krediidilepingu sõlmimist hindab krediidiandja tarbija krediidivõimelisust piisava teabe alusel, kasutades selleks tarbija esitatud teavet ja vajaduse korral asjakohaseid andmebaase.

40

Euroopa Kohus on selle kohta juba otsustanud, et kohustuse hinnata tarbija krediidivõimelisust eesmärk on tõsta krediidiandja vastutustunnet ja vältida laenu andmist krediidivõimetutele tarbijatele (18. detsembri 2014. aasta kohtuotsus CA Consumer Finance, C‑449/13, EU:C:2014:2464, punkt 43).

41

Seega aitab krediidiandja lepingueelne kohustus hinnata tarbija krediidivõimelisust osas, milles selle eesmärk on kaitsta tarbijaid ülelaenamise ja maksejõuetuse tekkimise ohu eest, saavutada direktiivi 2008/48 eesmärki, mida on meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 28.

42

Tuleb märkida, et direktiivis 2008/48 ei ole ühtegi sätet, mis puudutaks krediidiandja tegusemise kohustust juhul, kui tal on kahtlusi tarbija krediidivõimelisuses.

43

Nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 71, jäävad selles kontekstis kohustused, mis direktiiviga 2008/48 reguleeritud krediidilepingute puhul võidakse krediidiandjale pärast krediidivõimelisuse kontrolli panna, liikmesriikide pädevusse ega ole seega selle direktiivi kohaldamisalas.

44

Kuigi, nagu meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 29, ühtlustatakse direktiiviga 2008/48 ainult teatavad tarbijakrediiti käsitlevate liikmesriikide õigusnormide aspektid, ilmneb selle direktiivi põhjendusest 44, et liikmesriigid peaksid turu läbipaistvuse ja stabiilsuse ning eelseisva täiendava ühtlustamise tagamiseks kehtestama asjakohased meetmed krediidiandjate tegevuse reguleerimiseks või nende üle järelevalve teostamiseks.

45

Seega ei kahjusta direktiivi 2008/48 artikli 8 lõikega 1 taotletava eesmärgi saavutamist see, kui krediidiandja kohustus kontrollida tarbija krediidivõimelisust seotakse õigusliku tagajärjega, mis puudutab krediidiandja tegutsemise kohustust tarbija krediidivõimelisusele negatiivse hinnangu andmise korral. Selle direktiivi põhjenduses 26 on nimelt korratud eesmärki tõsta krediidiandjate vastutustunnet ning kallutada neid loobuma vastutustundetust laenamisest.

46

Lisaks, olgugi et käesolev kohtuasi ei kuulu direktiivi 2014/17 ajalisse ja sisulisse kohaldamisalasse, näitab direktiiv 2014/17 – mis nähtuvalt selle põhjendusest 3 võeti vastu tarbijatele antud kinnisvaralaenude valdkonnas pärast rahvusvahelist finantskriisi, mis tõi ilmsiks, et turuosaliste vastutustundetu tegutsemine võib raputada finantssüsteemi aluseid –, et liidu seadusandja soovis tõsta krediidiandjate vastutustunnet, nähes selle direktiivi artikli 18 lõike 5 punktis a ette, et liikmesriigid tagavad, et „krediidiandja võimaldab tarbijale krediiti ainult juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse krediidilepinguga nõutavatel tingimustel“.

47

Seega ei saa liikmesriigi õigusnormidega krediidiandjale pandud kohustus loobuda krediidilepingu sõlmimisest, kui ta ei saa mõistlikult asuda seisukohale, et tarbija finants- ja isiklikku olukorda arvestades suudab tarbija krediidi lepingu kohaselt tagasi maksta, kahjustada direktiivi 2008/48 artikli 8 lõike 1 eesmärki ega seada kahtluse alla tarbija põhimõttelist vastutust oma huvide eest seismise eest.

48

Eelnevast tuleneb, et liikmesriigi õigusnormid, mis panevad krediidiandjale kohustuse loobuda krediidilepingu sõlmimisest, kui ta tuvastab, et tarbija ei ole krediidivõimeline, ei ole direktiiviga 2008/48 vastuolus.

49

Järelikult tuleb esimese küsimuse punktile b ja teisele küsimusele vastata, et direktiivi 2008/48 artikli 5 lõiget 6 ja artikli 8 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus sellised liikmesriigi õigusnormid, nagu on kõne all põhikohtuasjas ja millega kohustatakse krediidiandjat loobuma krediidilepingu sõlmimisest, kui ta ei saa tarbija krediidivõimelisuse kontrolli põhjal mõistlikult asuda seisukohale, et tarbija suudab täita kavandatavast lepingust tulenevaid kohustusi.

50

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab: