I. Sissejuhatus

II. Õiguslik raamistik

A. Direktiiv 2000/31

B. Direktiiv 2001/29

III. Põhikohtuasjad

A. Kohtuasi C‑682/18

1. YouTube

2. F. Petersoni hagi

B. Kohtuasi C‑683/18

1. Uploaded

2. Elsevieri hagi

IV. Eelotsuse küsimused ja menetlus Euroopa Kohtus

V. Õiguslik analüüs

A. Mõiste „üldsusele edastamine“ direktiivi 2001/29 artikli 3 lõike 1 tähenduses (esimesed küsimused)

1. Asjaolu, et niisugused platvormide käitajad nagu YouTube ja Cyando ei tee üldjuhul „üldsusele edastamise“ toiminguid

2. Asjaolu, et direktiivi 2001/29 artikli 3 lõige 1 ei reguleeri nende isikute teisest vastutust, kes hõlbustavad kolmandate isikute ebaseaduslikke üldsusele edastamise toiminguid

3. Teise võimalusena küsimus, kas niisugused platvormide käitajad nagu YouTube ja Cyando hõlbustavad teadlikult seda, et kolmandad isikud panevad toime ebaseaduslikke tegusid

B. Direktiivi 2000/31 artikli 14 lõikes 1 ette nähtud vastutusest vabastamise kohaldamisala (teised küsimused)

C. Direktiivi 2000/31 artikli 14 lõike 1 punktis a sätestatud vabastamise tingimus, milleks on asjaolu, et teenuseosutajal ei ole tegelikku teavet ebaseadusliku teabe kohta või ei ole ta sellest teadlik (kolmandad küsimused)

D. Tingimused, mis peavad olema täidetud, et nõuda ettekirjutust vahendajale vastavalt direktiivi 2001/29 artikli 8 lõikele 3 (neljandad küsimused)

E. Teise võimalusena mõiste „rikkuja“ direktiivi 2004/48 artikli 13 tähenduses (viiendad ja kuuendad küsimused)

F. Asjaolu, et autoriõiguse kaitse kõrge taseme eesmärk ei õigusta direktiivide 2000/31 ja 2001/29 teistmoodi tõlgendamist

VI. Ettepanek

1.

Käesolevad eelotsusetaotlused on esitanud Bundesgerichtshof (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim üldkohus). Nendes palutakse tõlgendada direktiivi 2000/31/EÜ infoühiskonna teenuste teatavate õiguslike aspektide, eriti elektroonilise kaubanduse kohta siseturul (direktiiv elektroonilise kaubanduse kohta) ( 2 ), direktiivi 2001/29/EÜ autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas ( 3 ) ning direktiivi 2004/48/EÜ intellektuaalomandi õiguste jõustamise kohta ( 4 ).

2.

Need eelotsusetaotlused on esitatud kahe vaidluse raames. Esimeses on muusikaprodutsent Frank Peterson esitanud hagi YouTube LLC ja selle emaettevõtja Google LLC vastu seetõttu, et videote jagamise platvormi YouTube kasutajad laadisid sellele üles mitu fonogrammi, millele temal on väidatavalt õigused, ilma F. Petersoni eelneva loata. Teises on kirjastuskontsern Elsevier Inc. esitanud hagi Cyando AG vastu seetõttu, et failide majutamise ja jagamise platvormile Uploaded, mida see äriühing käitab, laaditi üles mitu teost, mille ainuõigused kuuluvad Elsevierile, kusjuures selle platvormi kasutajad laadisid need üles ilma loata.

3.

Need kuus küsimust, mille eelotsusetaotluse esitanud kohus on kummaski eelotsusetaotluses esitanud, keerlevad ümber tohutult tundliku probleemi, milleks on veebiplatvormide käitajate vastutus juhul, kui nende platvormide kasutajad laadivad nendele ebaseaduslikult üles autoriõigusega kaitstud teoseid.

4.

Nimetatud vastutuse laad ja ulatus sõltub eelkõige sellest, kuidas tuleb tõlgendada direktiivi 2001/29 artiklit 3, millega on autoritele antud ainuõigus oma teoseid üldsusele edastada, ja direktiivi 2000/31 artiklit 14, mis vabastab vahendajatest teenuseosutajad vastutusest teabe eest, mida nad oma teenuste kasutajate taotlusel talletavad. Käesolevates kohtuasjades palutakse seega, et Euroopa Kohus täpsustaks eelkõige, kas esimesele õigusnormile saab tugineda nende platvormide käitajate vastu, kas nad saavad tugineda teisele sättele ning kuidas need õigusnormid omavahel suhestuvad.

5.

Seda probleemi iseloomustavad tõsised lahknevused. Ühtede meelest teevad veebiplatvormid võimalikuks ulatusliku rikkumise, millest nende platvormide käitajad saavad kasu õiguste omajate kahjuks, mis õigustab seda, et neile kehtestataks märkimisväärsed kohustused kontrollida sisu, mida nende kasutajad veebi üles laadivad. Teiste arvates mõjutaks nendele käitajatele niisuguste kontrollikohustuste kehtestamine oluliselt nende tegevust ja nimetatud kasutajate õigusi ning takistaks sõna- ja loominguvabadust internetis.

6.

Need lahknevused viidi äärmuseni aruteludel, mis toimusid, kui liidu seadusandja võttis vastu direktiivi (EL) 2019/790, mis käsitleb autoriõigust ja autoriõigusega kaasnevaid õigusi digitaalsel ühtsel turul ning millega muudetakse direktiive 96/9/EÜ ja 2001/29/EÜ ( 5 ). Selle uue direktiivi artiklis 17 on niisuguste käitajate puhul nagu YouTube sätestatud konkreetne vastutuse kord seoses teostega, mille nende platvormide kasutajad on ebaseaduslikult veebi üles laadinud. Täpsustan siiski, et see direktiiv, mis jõustus käesolevate eelotsuse menetluste ajal, ei ole põhikohtuasjade suhtes kohaldatav. Nende kohtuasjade lahendamisel tuleb seega lähtuda sellele eelnevast õiguslikust raamistikust, olenemata lahendustest, mille liidu seadusandja on äsja vastu võtnud.

7.

Soovitan käesolevas ettepanekus Euroopa Kohtul otsustada, et niisugused platvormide käitajad nagu YouTube ja Cyando ei tee põhimõtteliselt „üldsusele edastamise“ toiminguid direktiivi 2001/29 artikli 3 tähenduses ning seega ei ole nad selle sätte rikkumise eest otseselt vastutavad, kui nende kasutajad laadivad kaitstud teoseid ebaseaduslikult veebi üles. Selgitan ka, miks võib nende käitajate suhtes põhimõtteliselt kohaldada direktiivi 2000/31 artiklis 14 ette nähtud vabastust vastutusest, eeldusel et on täidetud tingimused, mida ma üldjoontes tutvustan. Lõpuks selgitan, et õiguste omajad võivad siiski saavutada liidu õiguse alusel selle, et kohtud teevad nendele käitajatele liidu õiguse alusel ettekirjutusi, millega võidakse neile ette näha uusi kohustusi, mille tingimusi ma täpsustan.

8.

Direktiivi 2000/31 4. jagu „Vahendajatest teenuseosutajate vastutus“ hõlmab selle direktiivi artikleid 12–15.

9.

Selle direktiivi artiklis 14 „Teabe talletamine“ on sätestatud:

„1.   Kui osutatakse infoühiskonna teenust, mis seisneb teenuse saaja poolt pakutava teabe talletamises, tagavad liikmesriigid, et teenuseosutaja ei vastuta teenuse saaja taotluse põhjal talletatava teabe eest järgmistel tingimustel:

2.   Lõiget 1 ei kohaldata, kui teenuse saaja tegutseb teenuseosutaja alluvuses või järelevalve all.

3.   Käesolev artikkel ei mõjuta kohtu või haldusasutuse võimalust nõuda vastavalt liikmesriikide õigussüsteemidele teenuse osutajalt rikkumise lõpetamist või vältimist ega liikmesriikide võimalust kehtestada kord, kuidas teave kõrvaldada või juurdepääs sellele tõkestada.“

10.

Sama direktiivi artikli 15 „Üldise jälgimiskohustuse puudumine“ lõikes 1 on nähtud ette:

„Liikmesriigid ei kehtesta artiklites 12, 13 ja 14 käsitletud teenuste osutajatele üldist kohustust jälgida teavet, mida nad edastavad või talletavad, ega üldist kohustust otsida ebaseaduslikku tegevust näitavaid fakte ja asjaolusid.“

11.

Direktiivi 2001/29 põhjenduses 27 on märgitud, et „[ü]ksnes füüsiliste abivahendite pakkumist, mis võimaldavad edastada või edastavad, ei käsitleta käesoleva direktiivi kohaldamisel edastamisena“.

12.

Selle direktiivi artiklis 3 „Õigus teoseid üldsusele edastada ja muid objekte üldsusele kättesaadavaks teha“ on sätestatud:

„1.   Liikmesriigid näevad ette, et autoritel on ainuõigus lubada või keelata oma teoste edastamist üldsusele kaabel‑ või kaablita sidevahendite kaudu, sh nende teoste sellisel viisil kättesaadavaks tegemist, et isik pääseb neile ligi enda valitud kohas ja enda valitud ajal.

2.   Liikmesriigid näevad ette, et ainuõigus lubada või keelata üldsusele kättesaadavaks tegemist kaabel- või kaablita sidevahendite kaudu nii, et isik pääseb neile ligi enda valitud kohas ja enda valitud ajal, on:

[…]

3.   Käesoleva artikli kohase üldsusele edastamise ja üldsusele kättesaadavaks tegemise toiminguga seoses ei lõpe lõigetes 1 ja 2 nimetatud õigused.“

13.

Selle direktiivi artikli 8 „Sanktsioonid ja õiguskaitsevahendid“ lõikes 3 on ette nähtud, et „[l]iikmesriigid tagavad, et õiguste valdajatel on võimalik taotleda kohtu ettekirjutust vahendajatele, kelle teenuseid kolmandad isikud kasutavad autoriõiguse või sellega kaasneva õiguse rikkumiseks“.

14.

YouTube on veebiplatvorm, mida käitab samanimeline äriühing, mille ainus osanik ja seaduslik esindaja on Google. See platvorm, mis jaguneb erinevateks veebisaitideks ja nutiseadmetele mõeldud rakendusteks, võimaldab selle kasutajatel jagada veebis videoid.

15.

Et laadida video YouTube’i üles, on vaja luua konto – kasutajanime ja parooliga – ning nõustuda selle platvormi üldiste kasutustingimustega. Kasutaja, kes laadib pärast niisugust registreerimist veebi video üles, võib valida režiimi „privaatne“ või selle platvormil avalikustada. Teisel juhul võib iga netikasutaja asjaomast videot vaadata voogedastusena (streaming) sellel platvormil ja seda jagada ning teised registreeritud kasutajad võivad seda ka kommenteerida. Registreeritud kasutajad võivad ka luua „kanaleid“, kuhu on koondatud nende videod.

16.

Video veebi üleslaadimine sellel platvormil toimub automaatselt, ilma et Google või YouTube seda eelnevalt vaataks või kontrolliks. Minutis avaldatakse seal ligi 35 tundi videosisu, ( 6 ) mis teeb mitusada tuhat videot päevas.

17.

YouTube’il on otsingufunktsioon ning see töötleb otsingutulemusi, eelkõige hinnates videote asjakohasust vastavalt kasutaja piirkonnale. Selle hindamise tulemus esitatakse kokkuvõtlikult avalehel rubriikidena „Praegu vaadatavad videod“, „Reklaamitavad videod“ ja „Populaarsed videod“. YouTube indekseerib olemasolevad videod ja kanalid niisugustesse rubriikidesse nagu „meelelahutus“, „muusika“ või „film ja animafilm“. Lisaks, kui registreeritud kasutaja kasutab platvormi, esitatakse talle ülevaade „soovitatavatest videotest“, mis sõltuvad eelkõige videotest, mida kasutaja on varem vaadanud.

18.

YouTube saab oma platvormist eelkõige reklaamitulusid. Kolmandate reklaamitellijate bännerireklaamid paiknevad seega platvormi avalehe ääres. Reklaame lisatakse ka teatavatesse videotesse, mis eeldab konkreetse lepingu sõlmimist asjaomaste kasutajate ja YouTube’i vahel.

19.

YouTube’i üldiste kasutustingimuste kohaselt annab iga kasutaja YouTube’ile videotele, mille ta üles laadib, – ja seda kuni nende platvormilt eemaldamiseni – ülemaailmse litsentsi, mis ei ole ainulitsents ning millega ei kaasne tasu kasutamise, reprodutseerimise, levitamise ja tuletatud teoste loomise, väljapaneku ja esitamise eest, koos platvormi kättesaadavaks tegemise ja YouTube’i tegevusega, sh reklaam.

20.

Nende kasutustingimustega nõustudes kinnitab kasutaja, et tal on kõik vajalikud õigused, kokkulepped, load ja litsentsid videotele, mille ta üles laadib. „Suunistes kogukonnale“ palub YouTube ka oma kasutajaid austada autoriõigust. Kasutajaid informeeritakse ka iga üleslaadimise puhul, et platvormil ei tohi avaldada ühtegi videot, millega seda õigust rikutakse.

21.

YouTube on töötanud välja erinevaid tehnilisi meetmeid, et lõpetada rikkumised oma platvormil ja hoida neid ära. Iga isik võib talle teatada ebaseadusliku video olemasolust kirjalikult, faksi, e‑kirja või veebivormi teel. On loodud teatamisnupp, mille abil saab ebasündsast või õigusi rikkuvast sisust teada anda. Õiguste omajatel on samuti võimalus lasta spetsiaalse häiremeetodi abil platvormilt kõrvaldada kuni kümme videot, mis on vaidlustuses konkreetselt nimetatud, näidates ära vastavad veebiaadressid (URL).

22.

YouTube on lisaks töötanud välja sisu kontrollimise programmi (Content Verification Program). See programm on avatud selleks registreeritud ettevõtjatele, mitte lihtsalt üksikisikutele. See pakub asjaomastele õiguste omajatele erinevaid vahendeid, mis võimaldavad neil oma teoste kasutamist platvormil lihtsamini kontrollida. Nad võivad märgistada otse videote loetelus need, millega rikutakse nende arvates nende õigusi. Kui video blokeeritakse seetõttu, et õiguste omaja andis õiguste rikkumisest nõnda teada, teatatakse kasutajale, kes selle üles laadis, et korduva rikkumise korral tema konto blokeeritakse. YouTube annab selles programmis osalevate õiguste omajate käsutusse ka sisutuvastustarkvara Content ID, mille on välja arendanud Google ja mis tuvastab automaatselt videod, kus on nende teoseid kasutatud. Google’i selgituste kohaselt peaksid õiguste omajad selleks edastama YouTube’ile võrdlemiseks mõeldud audio‑ või videofailid, mis võimaldavad neid teoseid tuvastada. Content ID loob nende failide põhjal „digitaalsed sõrmejäljed“, mida säilitatakse andmebaasis. Content ID skaneerib automaatselt iga YouTube’i üles laaditud video ja võrdleb seda nende „sõrmejälgedega“. Nimetatud tarkvara suudab seejuures video ja audio ära tunda, sh meloodiad, kui need on üle võetud või neid jäljendatakse. Kui tuvastatakse vastavus, teatatakse sellest automaatselt õiguste omajatele. Viimastel on võimalus asjaomased videod blokeerida. Teise võimalusena võivad nad otsustada, et jälgivad nende videote kasutamist YouTube’is publiku statistika abil. Nad võivad ka otsustada, et kasutavad neid videoid raha teenimiseks, lisades sinna reklaame, või et nad saavad endale ühe osa nende reklaamide tulust, mis on varem lisatud need videod üles laadinud kasutajate taotlusel.

23.

YouTube’i kasutajad jagasid 6. ja 7. novembril 2008 sellel platvormil Sarah Brightmani albumisse „A Winter Symphony“ kuuluvaid palasid ning eraaudiosalvestusi, mis olid tehtud tema turnee „Symphony Tour“ kontsertidel, ning seda koos liikumatute või liikuvate piltidega.

24.

F. Peterson, kellele kuuluvad autoriõigus ja sellega kaasnevad õigused kõnesolevatele teostele ja salvestustele, ( 7 ) pöördus 7. novembri 2008. aasta kirjaga Google Germany GmbH poole ning kohustas seda äriühingut ja Google’it sisuliselt kõrvaldama vaidlusalused videod, hoiatades, et vastasel korral kohaldatakse karistust. F. Peterson esitas sellega seoses nende videote ekraanikuvad. YouTube otsis nende ekraanikuvade abil käsitsi üles nende videote veebiaadressid (URL) ja blokeeris juurdepääsu nendele. Põhikohtuasja pooled ei ole siiski ühel meelel nende blokeerimismeetmete ulatuse suhtes.

25.

Sarah Brightmani kontsertide audiosalvestused koos liikumatute või liikuvate piltidega olid YouTube’is taas kättesaadavad alates 19. novembrist 2008.

26.

F. Peterson esitas seejärel eelkõige ( 8 ) Google’i ja YouTube’i vastu hagi Landgericht Hamburgile (Hamburgi esimese astme kohus, Saksamaa). F. Peterson nõudis selles sisuliselt tegevusest hoidumise ettekirjutust, mis keelab nendel äriühingutel anda üldsuse käsutusse albumil „A Winter Symphony“ olevate palade 12 audiosalvestust või esitust ja 12 teost või esitust, mis pärinevad kontsertidelt „Symphony Tour“, või mis teise võimalusena keelab lasta seda teha kolmandatel isikutel. F. Peterson nõudis ka teavet kõnesoleva õigusi rikkuva tegevuse ja käibe või kasumi kohta, mida YouTube sellest tegevusest on saanud. Lisaks palus ta, et kohus tuvastaks eelkõige, et see äriühing on kohustatud maksma talle kahjuhüvitist vaidlusaluste videote üldsusele kättesaadavaks tegemise eest. Lõpuks nõudis F. Peterson teise võimalusena teavet kasutajate kohta, kes need videod üles laadisid.

27.

Landgericht Hamburg (Hamburgi esimese astme kohus) rahuldas selle hagi 3. septembri 2010. aasta kohtuotsusega kolme muusikapala osas ning jättis selle ülejäänud osas rahuldamata. F. Peterson ning YouTube ja Google esitasid selle kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse.

28.

Oberlandesgericht Hamburg (liidumaa kõrgeim üldkohus Hamburgis, Saksamaa) muutis 1. juuli 2015. aasta kohtuotsusega esimeses kohtuastmes tehtud kohtuotsust osaliselt. See kohus keelas YouTube’i ja Google’it sunniraha ähvardusel lubada kolmandatel isikutel teha üldsusele kättesaadavaks albumi „A Winter Symphony“ seitsme pala audiosalvestusi või esitusi. Kohus kohustas neid äriühinguid ka andma F. Petersonile mitmesugust teavet kasutajate kohta, kes vaidlusalused videod üles laadisid. Ülejäänud osas jättis see kohus F. Petersoni hagi rahuldamata.

29.

F. Peterson esitas kassatsioonkaebuse Bundesgerichtshofile (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim üldkohus). See kohus otsustas niisuguses olukorras 13. septembri 2018. aasta otsusega, mis saabus Euroopa Kohtusse 6. novembril 2018, menetluse peatada ja pöörduda Euroopa Kohtu poole.

30.

Uploaded on failide majutamise ja jagamise platvorm – mida tavaliselt nimetatakse sharehoster või ka cyberlocker –, mida käitab Cyando. See platvorm, millele pääseb ligi erinevatelt veebisaitidelt, pakub talletamisruumi, mis võimaldab igaühel veebis tasuta majutada ükskõik missuguse sisuga faile. Uploadedi kasutamiseks on vaja luua kasutajanime ja parooliga konto ning seda eelkõige oma e‑posti aadressi andmisega. Faili üleslaadimine toimub automaatselt ja ilma, et Cyando seda eelnevalt vaataks või kontrolliks. Iga kord, kui kasutaja faili üles paneb, genereeritakse automaatselt hüperlink, mis võimaldab selle alla laadida ja mida nimetatakse download-link, ning see edastatakse sellele kasutajale. Uploadedil ei ole ei majutatud failide indeksit ega nende otsimise funktsiooni. Kasutajad võivad neid allalaadimislinke siiski vabalt internetis jagada, näiteks blogides või foorumites või ka „lingikogudes“, st veebisaitidel, mis neid linke indekseerivad ja annavad teavet failide kohta, milleni need lingid viivad, ning võimaldavad internetikasutajatel otsida faile, mida nad soovivad alla laadida.

31.

Kui on olemas konto ja sobivad lingid, võib platvormil Uploaded majutatud faile tasuta alla laadida. Kasutajatel, kes on platvormiga liitunud tasuta, on siiski piiratud allalaadimise võimalused (eelkõige mis puudutab allalaaditavate andmete maksimaalset kogust, allalaadimiskiirust, samaaegsete allalaadimiste arvu jms). Kasutajad võivad aga liituda tasu eest, et saada palju suurem igapäevane allalaadimismaht ilma kiirusepiiranguta ning ilma, et oleks piiratud samaaegsete allalaadimiste arv ja et allalaadimiste vahel oleks vaja oodata. Lisaks on Cyando välja töötanud „partnerlusprogrammi“, mille raames maksab ta teatavatele kasutajatele, kes laadivad platvormile Uploaded faile üles, tasu nende failide allalaadimiste arvu põhjal.

32.

Uploadedi üldistes kasutustingimustes on sätestatud, et seda platvormi ei tohi kasutada autoriõiguse rikkumiseks. Samas on kindlaks tehtud, et tegelikkuses kasutatakse seda platvormi nii õiguspäraselt kui ka „suurel määral“ ( 9 ) autoriõigust rikkudes, mis on Cyandole teada. Cyandot on informeeritud, et tema serverites on üle 9500 kaitstud teose, mis on üles laaditud ilma õiguste omajate eelneva loata ja mille allalaadimislinke on jagatud ligikaudu 800 veebisaidil (lingikogud, blogid ja foorumid), mis on talle teada.

33.

Eelotsusetaotlusest kohtuasjas C‑683/18 ilmneb, et platvormil Uploaded majutatakse ilma Elsevieri loata ja on üldsusele kättesaadavaks tehtud lingikogude, blogide ja muude foorumite kaudu teatav hulk kaitstud teoseid, mille kasutamise ainuõigused kuuluvad Elsevierile. Konkreetselt teatas see äriühing 11.–13. detsembrini 2013 tehtud otsingute põhjal Cyandole kahe, 10. ja 17. jaanuaril 2014 saadetud kirjaga, et tema serverites talletatakse faile, mis sisaldavad tema teostest kolme, nimelt teoseid „Gray’s Anatomy for Students“, „Atlas of Human Anatomy“ ja „Campbell-Walsh Urology“ ning et nendega võib vabalt tutvuda lingikogude rehabgate.com, avaxhome.ws ja bookarchive.ws kaudu.

34.

Elsevier esitas Landgericht Münchenile (Müncheni esimese astme kohus, Saksamaa) Cyando vastu hagi, mis toimetati kätte 17. juulil 2014. Elsevier nõudis selles eelkõige, et Cyandot kohustataks rikkumisest hoiduma – esimese võimalusena kui vaidlusaluseid teoseid puudutavate autoriõiguste rikkumiste toimepanijat, teise võimalusena kui nendest rikkumistest osavõtjat ja kolmanda võimalusena kui kaudset kaasaaitajat. Elsevier nõudis ka, et Cyandot kohustataks esitama teatavat teavet. Lisaks palus esimene äriühing sellel kohtul tuvastada, et teine äriühing on kohustatud tasuma talle nende rikkumiste eest kahjuhüvitist.

35.

Landgericht München (Müncheni esimese astme kohus) kohustas 18. märtsi 2016. aasta kohtuotsusega Cyandot rikkumisest hoiduma tema osaluse tõttu autoriõiguse rikkumistes seoses kolme 10. ja 17. jaanuari 2014. aasta kirjades nimetatud teosega, ning rahuldas Elsevieri teise võimalusena esitatud nõuded. Ülejäänud osas jättis see kohus hagi rahuldamata.

36.

Elsevier ja Cyando esitasid kumbki selle kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse. 2. märtsi 2017. aasta kohtuotsusega muutis Oberlandesgericht München (liidumaa kõrgeim üldkohus Münchenis, Saksamaa) esimeses kohtuastmes tehtud kohtuotsuse ära. See kohus kohustas Cyandot kui kaudset kaasaaitajat rikkumisi lõpetama seoses kolme 10. ja 17. jaanuari 2014. aasta kirjades nimetatud teosega vastavalt nõudele, mille Elsevier esitas kolmanda võimalusena. Ülejäänud osas jättis see kohus hagi rahuldamata.

37.

Elsevier esitas kassatsioonkaebuse Bundesgerichtshofile (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim üldkohus). Selles olukorras peatas see kohus 20. septembri 2018. aasta otsusega, mis saabus Euroopa Kohtusse 6. novembril 2018, menetluse ja pöördus Euroopa Kohtu poole.

38.

Kohtuasjas C‑682/18 esitas Bundesgerichtshof (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim üldkohus) Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

39.

Ka kohtuasjas C‑683/18 esitas see kohus Euroopa Kohtule kuus eelotsuse küsimust, kusjuures teine kuni kuues küsimus on sisuliselt samad, mis on esitatud kohtuasjas C‑682/18. Erinev on ainult esimene küsimus, mis on allpool ära toodud:

40.

Euroopa Kohtu presidendi 18. detsembri 2018. aasta otsusega liideti kohtuasjad C‑682/18 ja C‑683/18 nendevahelist seost arvestades kirjalikuks ja suuliseks menetlemiseks ja kohtuotsuse tegemiseks.

41.

F. Peterson, Elsevier, Google, Cyando, Saksamaa, Prantsusmaa ja Soome valitsus ning Euroopa Komisjon esitasid Euroopa Kohtule kirjalikud seisukohad. Samad pooled ja asjast huvitatud isikud peale Soome valitsuse olid esindatud kohtuistungil, mis toimus 26. novembril 2019.

42.

Käesolevad kohtuasjad puudutavad Web 2.0 teenuseid. Meenutan, et alates 2000. aastate keskpaigast tõid mitmesugused tehnoloogilised muutused (alates ülemaailmse ribalaiuse suurenemisest kuni lairibaühenduste demokratiseerimiseni) ja ühiskondlikud muutused (olgu siis tegemist kas või internetikasutajate suhtumise muutusega, mis puudutab eraelu või soovi jagada, panustada veebikogukondadesse ja neid luua) kaasa niisuguste dünaamiliste ja interaktiivsete teenuste arengu internetis nagu blogid, sotsiaalvõrgustikud ja jagamisplatvormid – hulk vahendeid, mis võimaldavad oma kasutajatel veebi üles laadida igat liiki sisu, mida tähistatakse terminiga user-created content või user-generated content. Nende teenuste osutajad nõuavad, et nad saaksid võimaldada internetikasutajatel väljuda meelelahutuse, arvamuste või teabe passiivse tarbija rollist ning olla aktiivselt kaasatud selle sisu veebis loomisse ja vahetamisse. Niisuguse teenuse eduga seotud võrguefekt võimaldas väikesel arvul nendest teenuseosutajatest saada kiiresti idufirmadest turgu valitsevateks ettevõtjateks. ( 10 )

43.

Platvorm YouTube, millega on tegemist kohtuasjas C‑682/18, on selles mõttes hea näide. See platvorm annab oma kasutajatele (keda on üle 1,9 miljardi, kui uskuda Google’it) võimaluse jagada veebis oma sisu ja eelkõige oma loomingut. Nõnda on seal üles laaditud tohutu hulk videoid, mille hulgas on kultuurilist ja meelelahutuslikku sisu, näiteks esilekerkivate artistide muusikateosed, mis leiavad nii tee laiema üldsuseni, informatiivset sisu nii erinevatel teemadel nagu poliitika, sport ja religioon või ka „juhendavat“ sisu, mille eesmärk on aidata ükskõik kellel õppida süüa tegema, kitarri mängima, jalgratast parandama jne. YouTube’is avaldavad sisu mitte üksnes üksikisikud, vaid ka avalik-õiguslikud asutused ja kutsealal tegutsejad, sh niisugused meediaettevõtjad nagu telekanalid ja plaadifirmad. YouTube on korraldatud keeruka majandusliku mudeli põhjal, mis hõlmab eelkõige tema platvormi reklaamipindade müüki. ( 11 ) Lisaks on YouTube loonud süsteemi, mille kohaselt jagab ta teatava protsendi oma reklaamituludest ära teatavate kasutajatega, kes sisu pakuvad – mis võimaldab viimastel saada videote platvormil avaldamisest tulu. ( 12 )

44.

Platvorm Uploaded, millega on tegemist kohtuasjas C‑683/18, peegeldab reaalsust, mis on küll eelnevaga seotud, kuid siiski erinev. Üldiselt annab cyberlocker kasutajatele veebis talletamise ruumi, mis võimaldab neil konkreetselt salvestada „pilve“ igat liiki faile, et pääseda neile ligi ükskõik missugusel hetkel kohast, kust nad ligi pääseda soovivad, ja ükskõik missuguse seadmega. Sharehoster’ina on ka Uploadedil majutatud failide jagamise funktsioon. Kasutajatel on seega võimalik edastada kolmandatele isikutele allalaadimislinke (download-links), mis on igale veebi laaditud failile loodud. Selle funktsiooni eesmärk on Cyando sõnul teha võimalikuks see, et igaüks saaks edastada mahukaid faile kergesti oma pereliikmetele, sõpradele või ka äripartneritele. Lisaks võivad kasutajad tänu sellele funktsioonile jagada internetis sisu, mida ei kaitse õigused, või omaenese teoseid. Cyberlocker’ite ärimudeleid on erinevaid. Uploaded rahastab ennast liitumiste müügist, mis mõjutab eelkõige majutatud failide allalaadimise võimsust.

45.

Kuigi niisuguseid platvorme nagu YouTube ja Uploaded võib seega kasutada mitmel seaduslikul viisil, kasutatakse neid ka ebaseaduslikult. YouTube’is jagatud videod võivad sisaldada kaitstud teoseid ja nendega võidakse rikkuda nende teoste autorite õigusi. Lisaks on niisugune sharehoster nagu Uploaded juba oma mahukate failide talletamise ja jagamise võimsuse poolest praktiline abivahend, mis võimaldab vahetada eelkõige filmikunsti‑ ja muusikateoste koopiaid ebaseaduslikult.

46.

Niisugused õiguste omajad nagu F. Peterson ja Elsevier, keda käsitletaval juhul toetab Prantsusmaa valitsus, maalivad nendest platvormidest ja nende kasutajatest seega karmi pildi. Kuna ükskõik missugune internetikasutaja saab nendel platvormidel detsentraliseeritult ja kontrollimatult sisu pakkuda, tekitavad need käitajad märkimisväärse autoriõiguse rikkumise ohu. See risk on seda suurem, et nendel platvormidel avaldatud sisule pääseb ligi igalt poolt ja sellega saab otsekohe tutvuda määratu hulk internetikasutajaid kogu maailmas. ( 13 ) Õiguste omajad viitavad veel raskustele meetmete võtmisel nende kasutajate suhtes, kes selliseid rikkumisi nende platvormide kaudu toime panevad, ning seda nende maksejõuetuse, anonüümsuse või ka asukohta tõttu.

47.

Õiguste omajate argumendid ei ole piiratud rikkumise ohuga, mida niisuguste käitajate nagu YouTube või Cyando tegevus tekitab. Nad heidavad nendele käitajatele – ja eriti YouTube’ile – üldisemalt ette seda, et nad on muutnud nende kahjuks väärtusahelat kultuurimajanduses. Õiguste omajad väidavad sisuliselt, et need käitajad õhutavad oma platvormide kasutajaid üles laadima atraktiivset sisu, mis on enamikul juhtudest autoriõigusega kaitstud. Samad käitajad teenivad selle sisuga endale raha, eelkõige tänu reklaamile (YouTube’i mudel) või liitumistele (Uploadedi mudel) ning saavad tänu teenitavale rahale märkimisväärset tulu, ostmata siiski õiguste omajatelt litsentse ning maksmata neile seega tasu. Platvormide käitajad omastavad niisiis suurema osa väärtusest, mille see sisu loob, ja seda õiguste omajate kahjuks – tegemist on value gap’i (väärtuse lõhe) argumendiga, mida arutati direktiivi 2019/790 vastuvõtmise raames. Lisaks takistavad niisugused platvormid nagu YouTube õiguste omajatel oma teoste normaalset kasutamist. Need platvormid pakuvad ebaausat konkurentsi traditsioonilistele meediavormidele (raadio‑ ja telekanalid jm) ning digisisu pakkujatele (Spotify, Netflix jm), kes ostavad õiguste omajatelt tasu eest sisu, mida nad levitavad, ja olevat selle ebaausa konkurentsi tõttu valmis viimastele maksma väiksemat tasu, et jääda ise konkurentsivõimeliseks. ( 14 ) Et saavutada oma intellektuaalomandi kaitse kõrget taset, mille tagamine neile on liidu õiguse eesmärk, ja piisavat tasu oma teoste kasutamise eest, ( 15 ) peaks õiguste omajatel seega olema võimalik pöörduda platvormide käitajate endi poole.

48.

Selles etapis tuleb meenutada, et direktiivi 2001/29 artikli 3 lõikes 1 on nähtud autoritele ette ainuõigus lubada või keelata oma teoste „edastamist üldsusele“, sh nende teoste sellisel viisil kättesaadavaks tegemist, et isik pääseb neile ligi enda valitud kohas ja enda valitud ajal. ( 16 ) Seda ainuõigust rikutakse, kui kaitstud teose edastab üldsusele kolmas isik ilma selle autori eelneva loata, ( 17 ) v.a juhul, kui edastamine kuulub mõne selle direktiivi artiklis 5 ammendavalt loetletud erandi või piirangu kohaldamisalasse. ( 18 )

49.

Õiguste omajad on arvamusel, et niisugused platvormide käitajad nagu YouTube ja Cyando tegelevad koos oma platvormide kasutajatega nende teoste „üldsusele edastamisega“, mille kasutajad üles laadivad. Järelikult peaksid need käitajad kõikide failide puhul, mida need kasutajad kavatsevad jagada, enne üleslaadimist kontrollima, ega need ei sisalda kaitstud teoseid, tegema kindlaks õigused neile teostele ning saama ise – tavaliselt tasu eest – õiguste omajatelt litsentsi või vastasel korral takistama niisugust üleslaadimist. Iga kord, kui need käitajad neid kohustusi ei täida ning kui järelikult avaldatakse teoseid nendel platvormidel ebaseaduslikult, on nad vastavalt direktiivi 2001/29 artikli 3 lõikele 1 otseselt vastutavad. Eelkõige on need käitajad direktiivi 2004/48 artikli 13 järgi kohustatud tasuma asjaomastele õiguste omajatele kahjuhüvitist.

50.

YouTube ja Cyando, keda käsitletaval juhul toetavad Soome valitsus ja komisjon, väidavad vastu, et nad on ainult vahendajad, kes pakuvad oma platvormide kasutajatele abivahendeid teoste üldsusele edastamiseks. „Üldsusele edastamisega“ direktiivi 2001/29 artikli 3 lõike 1 tähenduses ei tegele seega mitte platvormide käitajad, vaid kasutajad, kui nad jagavad veebis nende platvormide vahendusel faile, mis sisaldavad kaitstud teoseid. Otsene vastutus ebaseadusliku edastamise eest lasub seega nendel kasutajatel. Igatahes leiavad need käitajad, et nende suhtes kohaldatakse direktiivi 2000/31 artikli 14 lõiget 1. See õigusnorm vabastab nad igasugusest vastutusest, mis võib tuleneda ebaseaduslikest failidest, mida nad talletavad oma platvormide kasutajate taotlusel, kuid sisuliselt tingimusel, et nad ei ole neist teadlikud või kui on, siis kustutavad need kiiresti. Lisaks ei saa nende platvormide käitajatele vastavalt selle direktiivi artikli 15 lõikele 1 kehtestada üldist kohustust jälgida faile, mida nad talletavad, või otsida ebaseaduslikku tegevust näitavaid fakte ja asjaolusid. YouTube ja Cyando leiavad seega, et vastavalt nendele õigusnormidele ei ole nad kohustatud mitte kontrollima kõiki nende platvormide kasutajatelt pärinevaid faile enne nende veebi üleslaadimist, vaid põhiliselt reageerima piisava tõhususega õiguste omajate teadetele, et teatavad failid on ebaseaduslikud.

51.

Seda arvestades püütakse Bundesgerichtshofi (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim üldkohus) esimeste küsimustega kindlaks teha, kas niisuguste platvormide käitajate nagu YouTube ja Cyando tegevus kuulub mõiste „üldsusele edastamine“ alla direktiivi 2001/29 artikli 3 lõike 1 tähenduses. Selle kohtu teiste küsimuste eesmärk on selgitada välja, kas nende käitajate suhtes saab kohaldada direktiivi 2000/31 artikli 14 lõikes 1 ette nähtud vastutusest vabastamist failide puhul, mida nad kasutajate taotlusel talletavad. Need küsimused on omavahel tihedalt seotud. Liidu seadusandja soovis direktiividega 2000/31 ja 2001/29 luua selge õigusliku raamistiku, mis puudutab vahendajatest teenuseosutajate vastutust autoriõiguse rikkumise korral liidu tasandil. ( 19 ) Esimese direktiivi artikli 3 lõiget 1 ja teise direktiivi artikli 14 lõiget 1 tuleb seega tõlgendada kooskõlaliselt. ( 20 )

52.

Käesoleva ettepaneku A ja B jaos analüüsin üksteise järel neid kahte õigusnormi. ( 21 )

53.

Oma esimeste küsimustega küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt, kas videote jagamise platvormi käitaja või failide majutamise ja jagamise platvormi käitaja tegeleb üldsusele edastamisega direktiivi 2001/29 artikli 3 lõike 1 tähenduses, kui niisuguse platvormi kasutaja laadib selles internetti üles kaitstud teose.

54.

Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt on mõiste „üldsusele edastamine“ direktiivi 2001/29 artikli 3 lõikes 1 liidu õiguse autonoomne mõiste, mille sisu ja kohaldamisala määratlemisel tuleb arvestada selle sätte sõnastust, konteksti ja selle direktiivi eesmärke. ( 22 ) Lisaks tuleb seda mõistet võimalikult suures ulatuses tõlgendada lähtuvalt samaväärsetest mõistetest rahvusvahelistes õigusaktides, mis on liidule siduvad. ( 23 )

55.

Vastavalt sellele kohtupraktikale on mõistes „üldsusele edastamine“ ühendatud kaks kumulatiivset tingimust, st teose „edastamine“ ja „üldsus“. ( 24 )

56.

Esiteks tähistab mõiste „edastamine“ – nagu on täpsustatud direktiivi 2001/29 põhjenduses 23 – igasugust teose vahendamist (või ülekandmist) üldsusele, kes ei viibi paigas, kus teost esitatakse, olenemata kasutatavast tehnilisest meetodist. ( 25 ) Teiste sõnadega teeb isik edastamise toimingu siis, kui vahendab teost ja muudab selle nii tajutavaks ( 26 ) distantsilt. ( 27 ) Niisuguse vahendamise tüüpiline näide on – nagu see põhjendus näitab – teose vahendamine ringhäälingu kaudu, samas kui termin „ülekanne“ tähistab konkreetselt ringhäälingusaate edastamist kaabelsidevahendite, satelliidi või interneti teel.

57.

Lisaks hõlmab mõiste „edastamine“ – nagu ma meenutasin käesoleva ettepaneku punktis 48 – mõistet „kättesaadavaks tegemine“. See viimane kategooria tähistab – nagu on täpsustatud direktiivi 2001/29 põhjenduses 25 ja artikli 3 lõikes 1 – interaktiivseid tellitavaid ülekandeid, mida iseloomustab see, et igaüks võib teosele ligi pääseda kohast ja hetkel, mille ta ise individuaalselt valib. Mõiste „kättesaadavaks tegemine“ hõlmab seega seda, et isik pakub „üldsusele“ võimalust, et talle vahendatakse teatav teos ja seda tüüpiliselt nii, et see laaditakse veebisaidil veebi üles. ( 28 )

58.

Teiseks viitab mõiste „üldsus“ teatavale määratlemata ja piisavalt suurele hulgale isikutele. See mõiste tähistab seega isikuid üldiselt, vastandina kindlatele isikutele, kes kuuluvad erarühma, ja sellel on teatav alampiir. ( 29 )

59.

Käsitletaval juhul ei saa eelnevat arvestades eitada, et kui kaitstud teost jagatakse niisugusel platvormil nagu YouTube või Uploaded, „tehakse see üldsusele kättesaadavaks“ direktiivi 2001/29 artikli 3 lõike 1 tähenduses.

60.

Kui kaitstud teost sisaldav video avaldatakse YouTube’is, võib igaüks voogedastuse vormis sellega tutvuda sellelt platvormilt, kohast või hetkel, mille ta ise individuaalselt valib. Nii on see ka siis, kui teost sisaldav fail majutatakse Uploadedis ja kui veebisaidil jagatakse vabalt vastavat allalaadimislinki (lingikogus, blogides või ka foorumites). ( 30 ) Mõlemal juhul tehakse teos üldsusele kättesaadavaks, ( 31 ) hoolimata asjaolust, et sellega tutvumine või selle allalaadimine toimub üksikisikute taotlusel „ühelt ühele“ vahendamise raames. Arvesse tuleb võtta nende isikute arvu, kes pääsevad sellele ligi paralleelselt ja üksteise järel. ( 32 ) Kirjeldatud juhul võivad teosega tutvuda või selle alla laadida – olenevalt juhtumist – kõik tegelikud ja potentsiaalsed YouTube’i või selle veebisaidi kasutajad, kus seda linki jagatakse, seega ilmselgelt määratlemata ja piisavalt suur hulk isikuid. ( 33 )

61.

Seega kui kolmas isik avaldab kaitstud teose veebis niisugusel platvormil nagu YouTube või Uploaded ilma autori eelneva loata ning see avaldamine ei kuulu direktiivi 2001/29 artiklis 5 ette nähtud erandite ja piirangute kohaldamisalasse, rikutakse sellega viidatud direktiivi artikli 3 lõikega 1 autorile tagatud üldsusele edastamise ainuõigust.

62.

Samas seisneb ainus küsimus selles, kes selle „edastamisega“ tegeleb ja kellel lasub võimalik vastutus – kas teose veebi üles laadival kasutajal, platvormi käitajal või mõlemal koos.

63.

Siinkohal tuleb täpsustada, et F. Peterson ja Elsevier on esitanud selles küsimuses argumendid, mille loogika on teistsugune. Nende arvates on niisugused platvormide käitajad nagu YouTube ja Cyando direktiivi 2001/29 artikli 3 lõike 1 kohaselt vastutavad kõigepealt põhjusel, et nad on aktiivselt kaasatud nende teoste üldsusele edastamisse, mille nende platvormide kasutajad veebi üles laadivad, mistõttu tegelevad nad ise selle edastamisega; seejärel sellepärast, et nad teavad, et need kasutajad laadivad kaitstud teoseid üles ebaseaduslikult, ja lisaks õhutavad nad viimaseidtahtlikult seda tegema ning lõpuks ilmutavad nad selles osas hooletust, sest ei täida teatavaid hoolsuskohustusi, mis on neile kehtestatud seoses rikkumise ohuga, mis nende tegevusega kaasneb. ( 34 )

64.

Need argumendid kätkevad minu meelest kahte probleemi. Esiteks eeldusel, et niisugused platvormide käitajad nagu YouTube ja Cyando tegelevad nende teoste üldsusele edastamisega, mille kasutajad veebi üles laadivad, lasub nendel käitajatel direktiivi 2001/29 artikli 3 lõike 1 kohaselt potentsiaalselt otsene (ehk esmane) vastutus. Küsimus, kas see on nii, on objektiivne küsimus, v.a niisugused kaalutlused nagu teadmine või hooletus. Vastus sellele küsimusele sõltub põhimõtteliselt ainult sellest, kas nad teevad „edastamise“ toiminguid ja kas neid toiminguid tehakse ilma asjaomaste teoste autorite loata. 1. jaos esitan seda analüüsiraamistikku järgides ja ainult asjakohaseid argumente käsitledes põhjused, miks tegelevad „üldsusele edastamisega“ üldjuhul ainult kasutajad, kes laadivad kaitstud teoseid veebi üles. Esmane vastutus, mis võib sellest edastamisest tuleneda, lasub seega reeglina ainult kasutajatel.

65.

Teiseks ei kuulu minu meelest direktiivi 2001/29 artikli 3 lõike 1 kohaldamisalasse küsimus, kas niisugused platvormide käitajad nagu YouTube ja Cyando on vastutavad autoriõiguse rikkumiste eest, mille panevad toime nende platvormide kasutajad, ja seda näiteks põhjusel, et need käitajad teadsid sellest ja nad ei võtnud tahtlikult meetmeid, õhutasid kasutajaid niisuguseid rikkumisi toime panema või siis olid selles suhtes hooletud. Nagu ma 2. jaos selgitan, siis kuigi Euroopa Kohus tõlgendas seda õigusnormi kohtuotsustes GS Media ( 35 ), Stichting Brein I (Filmspeler) ( 36 ) ja Stichting Brein II (The Pirate Bay) ( 37 ) nii, et see võib hõlmata vastutust kolmandate isikute tegude eest (nn täiendav, lisanduv, teisene või ka kaudne vastutus), arvan mina, et seda vastutust ei ole tegelikult liidu õiguses ühtlustatud. See kuulub niisiis liikmesriikide õiguses sätestatud tsiviilvastutust käsitlevate õigusnormide kohaldamisalasse. Teise võimalusena analüüsin 3. jaos nende platvormide käitajate tegevust, lähtudes analüüsiraamistikust, mis tuleneb nendest kohtuotsustest, ja vastavatest argumentidest.

66.

Nagu ma käesoleva ettepaneku punktides 55–58 selgitasin, seisneb üldsusele edastamise toiming direktiivi 2001/29 artikli 3 lõike 1 tähenduses kaitstud teose üldsusele vahendamises. „Kättesaadavaks tegemine“ seisneb seejuures selles, kui üldsuse liikmetele pakutakse võimalust niisuguseks vahendamiseks nende taotlusel, kohas ja hetkel, mille nad ise individuaalselt valivad.

67.

Samas on teose igasuguseks üldsusele vahendamiseks vaja tavaliselt mitme isiku osalemistoimingute ahelat, kusjuures nad osalevad selles vahendamises erineval viisil ja määral. Näiteks televaatajate võimalus näha ringhäälingu teel edastatavat teost teleritest on selle tulemus, et ühiseid pingutusi teevad eelkõige ringhäälinguorganisatsioon, üks või mitu levitajat, analoogvõrgu operaator ning isikud, kes on nendele televaatajatele antennid ja telerid tarninud.

68.

Kõiki neid osalemistoiminguid ei saa pidada üldsusele edastamise toiminguteks direktiivi 2001/29 artikli 3 lõike 1 tähenduses. Vastasel korral oleks ahela ükskõik missugune lüli olenemata oma tegevuse laadist autorite ees vastutav. Niisuguse laiendava tõlgenduse ohu ärahoidmiseks on liidu seadusandja selle direktiivi põhjenduses 27 täpsustanud, et „[ü]ksnes füüsiliste abivahendite pakkumist, mis võimaldavad edastada või edastavad, ei käsitleta [selle] direktiivi kohaldamisel edastamisena“. ( 38 )

69.

Seega tuleb teose üldsusele vahendamisega seotud osalemistoimingute ahelas eristada esiteks isikut, ( 39 ) kes teeb üldsusele edastamise toimingu direktiivi 2001/29 artikli 3 lõike 1 tähenduses, ning teiseks teenuseosutajaid, kes pakkudes füüsilisi abivahendeid, mis teevad selle edastamise võimalikuks, on vahendajateks selle isiku ja üldsuse vahel. ( 40 )

70.

Käsitletaval juhul olen arvamusel – nagu ka Google, Cyando, Soome valitsus ja komisjon –, et roll, mida etendavad platvormide käitajad nagu YouTube ja Cyando nende teoste üldsusele edastamises, mida kasutajad veebi üles laadivad, on üldjuhul niisuguse vahendaja roll. F. Petersoni, Elsevieri ning Saksamaa ja Prantsusmaa valitsuse vastuväide, et need käitajad lähevad sellest rollist kaugemale, annab minu arvates tunnistust sellest, et ei mõisteta hästi, mis eristab üksnes füüsiliste abivahendite pakkumist edastamise toimingust.

71.

Meenutan, et seda erinevust reguleerivad põhimõtted määrati kindlaks juba esimeses kohtuotsuses, mille Euroopa Kohus direktiivi 2001/29 artikli 3 lõike 1 kohta tegi, nimelt kohtuotsuses SGAE ( 41 ). Selles kohtuotsuses otsustas Euroopa Kohus, et see, kui majutusettevõtja edastab ringhäälingu kaudu levitatavat saadet telerite abil klientidele oma majutusasutuse tubades, kujutab endast selles saates sisalduvate teoste üldsusele edastamise toimingut. Kuigi nende telerite paigaldamine tubadesse kujutas endast iseenesest füüsiliste abivahendite pakkumist, ei piirdunud majutusettevõtja osalemine nende pakkumisega. Edastades ringhäälingu kaudu levitatavat saadet nendesse teleritesse, vahendas majutusettevõtja tahtlikult ( 42 ) saates olevaid teoseid oma klientidele – kes ei kujutanud endast mitte üksnes „üldsust“, vaid ka „uut vaatajaskonda“, st isikuid, keda nende teoste autorid ei olnud arvesse võtnud, kui andsid ringhäälinguloa ( 43 ) –, klientidele, kes asusid küll saate vastuvõtmise alas, kuid ei saanud põhimõtteliselt neid teoseid ilma tema vahenduseta näha. ( 44 )

72.

Sellest kohtuotsusest ilmneb, et kui teost üldsusele vahendatakse, on isikuks, kes edastamise toimingu teeb – vastandina teenuseosutajatele, kes pakuvad füüsilisi abivahendeid –, isik, kes osaleb tahtlikult selle teose üldsusele vahendamises nii, et ilma tema vahenduseta ei saaks see üldsus sellest osa. Nii tegutsedes etendab see isik – kui kasutada mõistet, mida Euroopa Kohus on järgnevas kohtupraktikas kasutanud – vahendamisel „möödapääsmatut rolli“. ( 45 )

73.

Seda selgitust võidakse valesti mõista. Teoreetiliselt etendab ükskõik missugune vahendaja niisuguses vahendamises olulist ja isegi peamist rolli, sest ta on üks lülisid ahelas, tänu millele see teoks saab. Kõnesoleva isiku roll on siiski tähtsam. Tema roll on „möödapääsmatu“, sest just tema otsustab tahtlikult vahendada teatavat teost üldsusele ja algatab selle „edastamise“ aktiivselt.

74.

Samas vahendajast teenuseosutajad, kelle teenuseid kasutatakse edastamise võimaldamiseks või teokstegemiseks, ei otsusta ise neid teoseid üldsusele vahendada. Nad järgivad oma teenuste kasutajate juhiseid. Viimased otsustavad vahendada konkreetset sisu ja algatavad aktiivselt selle edastamise, andes sisu vahendajatele ja asetades vahendajad nii protsessi, mis toob kaasa selle üldsusele vahendamise. ( 46 ) Euroopa Kohtu nimetatud möödapääsmatut rolli etendavad ja üldsusele edastamise toiminguid teevad põhimõtteliselt need kasutajad. Ilma nende osaluseta ei oleks vahendajatel midagi vahendada ja üldsus ei saaks asjaomastest teostest osa. ( 47 )

75.

Teenuseosutaja ületab vahendaja rolli aga siis, kui ta osaleb aktiivselt teoste üldsusele edastamises. ( 48 ) Nii on see esiteks juhul, kui see teenuseosutaja valib vahendatava sisu välja, määrab selle muul viisil kindlaks või ka esitleb seda üldsusele säärasel viisil, et see tundub olevat tema oma. ( 49 ) Nendes olukordades viib „edastamise“ ellu teenuseosutaja koos kolmanda isikuga, kellelt sisu pärineb. ( 50 ) Nii on see teiseks juhul, kui see teenuseosutaja kasutab ise edastamist seejärel ära, vahendades seda edasi uuele üldsusele või teistsuguse tehnilise võimaluse abil. ( 51 ) Kõikidel nendel juhtudel ei piirdu teenuseosutaja füüsiliste abivahendite pakkumisega direktiivi 2001/29 põhjenduse 27 tähenduses. Ta etendab tegelikult möödapääsmatut rolli, ( 52 ) sest ta otsustab tahtlikult edastada teatavat teost üldsusele. ( 53 )

76.

Eelnevatest kaalutlustest ilmneb, et vastupidi F. Petersoni ja Saksamaa valitsuse väitele ei tähenda ainuüksi asjaolu, et niisugused platvormid nagu YouTube või Uploaded võimaldavad üldsusel kaitstud teostele ligi pääseda, et nende platvormide käitajad tegelevad üldsusele edastamisega direktiivi 2001/29 artikli 3 lõike 1 tähenduses. ( 54 )

77.

Kõigepealt tuleb märkida – nagu väidavad Google ja Soome valitsus –, et kuna kõnesolevad teosed laadisid veebi üles nende platvormide kasutajad, ( 55 ) etendavad viimased nende üldsusele kättesaadavaks tegemisel „möödapääsmatut rolli“. Need kasutajad otsustasid edastada need teosed üldsusele nende platvormide vahendusel, tehes YouTube’i juhtumil sobiva valiku ning jagades Uploadedi puhul internetis allalaadimislinke. ( 56 ) Ilma nende osalemiseta ei oleks nende platvormide käitajatel midagi vahendada ja üldsus ei saaks nendest teostest osa.

78.

Seejärel tuletan meelde, et kui kasutaja on faili veebi üleslaadimise protsessi niisugusel platvormil nagu YouTube või Uploaded juba algatanud, toimub see automaatselt, ( 57 ) ilma et selle platvormi käitaja valiks avaldatavat sisu välja või määraks seda kindlaks muul viisil. Täpsustan, et käitaja võimalik eelnev kontroll – mis võib olla automaatne – ei kujuta endast minu arvates väljavalimist, ( 58 ) kui see kontroll piirdub ebaseadusliku sisu tuvastamisega ega peegelda seega selle käitaja soovi edastada üldsusele teatav sisu (ja mitte teatavat muud sisu). ( 59 )

79.

Lõpuks tuleb märkida, et needsamad platvormide käitajad ei kasuta seejärel ära üldsusele edastamisi, mille algatasid nende platvormide kasutajad, sest nad ei kanna asjaomaseid teoseid üle „uuele üldsusele“ või „teistsuguse tehnilise võimaluse“ abil. ( 60 ) Põhimõtteliselt on tegemist ainult ühe edastamisega, mida otsustasid teha kõnesolevad kasutajad.

80.

Sellest järeldub minu arvates, et niisugused platvormide käitajad nagu YouTube ja Cyando piirduvad põhimõtteliselt selliste tehniliste abivahendite pakkumisega, mida on peetud silmas direktiivi 2001/29 põhjenduses 27 ja mis võimaldavad nende platvormide kasutajatel teha enda kindlaks määratud teoste üldsusele edastamise toiminguid selle direktiivi artikli 3 lõike 1 tähenduses. Minu arvates ei sea ükski Euroopa Kohtule esitatud argument seda tõlgendust kahtluse alla.

81.

Esiteks arvan – vastupidi F. Petersonile, Elsevierile ning Saksamaa ja Prantsusmaa valitsusele –, et ei asjaolu, et niisuguse platvormi käitaja nagu YouTube struktureerib seda, kuidas videod, mida tema kasutajad avaldavad, on platvormil esitatud, lisades need standardsesse kuvaliidesesse ja indekseerides need erinevatesse rubriikidesse, ega asjaolu, et see käitaja pakub otsingufunktsiooni ja töötleb otsingutulemusi, mis võetakse kokku avalehel nii, et videod on klassifitseeritud erinevatesse kategooriatesse, ei ole asjakohased. ( 61 )

82.

Selles küsimuses märgin, et niisugune esitlusstruktuur ja need erinevad funktsioonid ratsionaliseerivad platvormi korraldust, hõlbustavad selle kasutamist ja seda tehes optimeerivad juurdepääsu majutatud videotele. Nõue, mis on direktiivi 2001/29 põhjenduse 27 aluseks ja mille kohaselt ei tee teenuseosutaja üldsusele edastamise toimingut, kui ta piirdub ainuüksi tehniliste abivahendite pakkumisega, ei tähenda minu arvates, et see teenuseosutaja ei võiks optimeerida juurdepääsu sisule, mida tema teenuste abil vahendatakse. ( 62 ) Miski ei eelda, et see tehniline abivahend peab olema ise lihtne. Minu arvates ei ole seega tähtsust asjaolul, et veebiplatvorm on üsna keerukas eesmärgiga hõlbustada selle kasutamist. Piir, mida teenuseosutaja ei tohi ületada, on minu meelest aktiivne osalemine teoste üldsusele edastamises, mida on silmas peetud käesoleva ettepaneku punktis 75.

83.

Esitlusstruktuur ja niisugused funktsioonid ei näita aga minu arvates, et platvormi käitaja ületab selle piiri. Need ei näita, et tema määrab kindlaks sisu, mida kasutajad platvormile üles laadivad. See, et optimeeritakse juurdepääsu sisule, ei ole sama, mis optimeerida sisu ennast. Platvormi käitaja määrab selle sisu kindlaks ainult teisel juhul. ( 63 ) Lisaks ei võimalda asjaolu, et sellisel platvormil nagu YouTube on standardne kuvaliides, minu arvates järeldada, et selle käitaja esitleb sisu üldsusele niisugusel viisil, et see sisu tundub olevat tema oma, kui see liides näitab iga video puhul ära, missugune kasutaja selle veebi üles laadis.

84.

Teiseks ei ole minu arvates määrava tähtsusega ka asjaolu, et niisugusel platvormil nagu YouTube esitletakse registreeritud kasutajatele ülevaadet „soovitatavatest videotest“. Keegi ei vaidle vastu, et need soovitused mõjutavad seda, missuguse sisuga kasutajad tutvuvad. Kuna need soovitused genereeritakse aga automaatselt videote põhjal, millega asjaomane kasutaja varem tutvus, ja nende ainus eesmärk on hõlbustada selle kasutada ligipääsu samalaadsetele videotele, ei peegelda need platvormi käitaja otsust edastada konkreetne teos üldsusele. Igal juhul on ikkagi nii, et platvormi käitaja ei määra juba ette ära, missugused teosed on platvormil kättesaadavad.

85.

Kolmandaks ei sea asjaolu, et niisugune platvormi käitaja nagu YouTube sätestab oma platvormi üldistes kasutustingimustes, et iga kasutaja annab talle ülemaailmse käitamisloa enda avaldatud videotele, mis ei ole ainuõiguslik luba ja on tasuta, – vastupidi F. Petersoni ja Elsevieri väitele – minu välja pakutud tõlgendust kahtluse alla. Seda liiki lepingutingimus, ( 64 ) mis lubab platvormi käitajal levitada sisu, mille selle kasutajad on üles laadinud, ning millega ta väidab lisaks omandavat automaatselt ja süstemaatiliselt õigused kogu sellele sisule, ( 65 ) ei näita iseenesest, et see käitaja osaleb aktiivselt teoste üldsusele edastamises, mida on silmas peetud käesoleva ettepaneku punktis 75. Kuna seda sätet kohaldatakse just süstemaatiliselt ja automaatselt ükskõik missuguse veebi üles laaditud sisu suhtes, ei näita see, et platvormi käitaja otsustab, missugust sisu vahendatakse. Seevastu juhul, kui see käitaja kasutab uuesti selle loa alusel sisu, mille platvormi kasutajad on internetti üles laadinud, ( 66 ) teeb ta selles ulatuses üldsusele edastamise toiminguid.

86.

Neljandaks ei veena mind ka F. Petersoni ja Elsevieri argument, et niisuguste platvormide käitajate nagu YouTube või Cyando valitud majandusmudel näitab, et nad ei piirdu tehniliste abivahendite pakkumisega direktiivi 2001/29 põhjenduse 27 tähenduses, vaid tegelevad nende platvormide kasutajate poolt veebi üles laaditud teoste üldsusele edastamisega. Põhikohtuasja hagejad väidavad, et tasu, mida need platvormide käitajad saavad ja mille tekitab eelkõige reklaamipindade müük (YouTube’i mudel) või liitumiste müük (Cyando mudel), ei ole vastutasu tehnilise teenuse eest – nad ei kohusta konkreetselt kasutajaid talletamisruumi kui sellise eest maksma –, vaid sõltub nendele platvormidele üles laaditud sisu atraktiivsusest. YouTube’i juhtumil on saadavad reklaamitulud seda suuremad, mida suurem on platvormi külastatavus, ning Cyando juhtumil õhutab üldsust liituma võimalus teha hõlpsasti palju atraktiivse sisu allalaadimise toiminguid.

87.

Üldiselt on teenuseosutaja poolne tulu saamine minu arvates asjaolu, mille puhul on üsna küsitav, kas see aitab eristada üldsusele edastamise toiminguid niisugusest tehniliste abivahendite pakkumisest. Esiteks meenutan, et pärast järelemõtlemist ( 67 ) otsustas Euroopa Kohus kohtuotsuses Reha Training ( 68 ) – minu arvates õigesti –, et tulu saamine ei ole mõiste „edastamine üldsusele“määrav kriteerium, vaid seda võib arvesse võtta, kui arvutatakse võimalikku tasu või hüvitist, mida autorile edastamise eest maksta tuleb. ( 69 ) Seega võib tulu saamine äärmisel juhul olla märk niisuguse edastamise toimumisest. ( 70 ) Teenuseosutaja poolne tulu saamine on niisuguse vahetegemisega seoses aga seda tähtsusetum märk, et teiseks pakutaksegi üldsusele edastamiseks kasutatavat tehnilist abivahendit tavaliselt just niisugusel eesmärgil. ( 71 ) Konkreetselt osutabki valdav enamik veebivahendajaid oma teenuseid tasu eest.

88.

Konkreetsemalt ei võimalda asjaolu, et tasu, mida platvormide käitajad saavad, sõltub nende platvormide kasutajate avaldatud sisu atraktiivsusest, järeldada, et platvormide käitajad tegelevad ise nende teoste üldsusele edastamisega, mis võivad seal olla. Meenutan, et otsustav kriteerium on minu arvates see, kas teenuseosutaja osaleb aktiivselt selles edastamises, nagu selgitasin käesoleva ettepaneku punktis 75. Ainuüksi nimetatud asjaolu ei võimalda aga minu arvates seda tõendada. ( 72 )

89.

Tõlgendust, mille ma välja pakun, kinnitab minu arvates Euroopa Kohtu praktika kaubamärkide valdkonnas. Meenutan, et kohtuotsuses Google France otsustas Euroopa Kohtu suurkoda, et see, kui niisuguse interneti viitamisteenuse raames nagu Google’i pakutav AdWords kasutatakse märksõnadena tähiseid, mis on kaubamärkidega identsed või sarnased, ilma et nende omajad oleksid selleks loa andnud, kujutab endast nende kaubamärkide keelatud kasutamist liidu õiguse tähenduses. Neid kasutab nii siiski viitamisteenuse kasutaja, kes on valinud need tähised märksõnadeks, mitte teenuseosutaja, kes üksnes annab talle selleks vahendid. Asjaolul, et see teenuseosutaja saab oma klientidelt niisuguste tähiste kasutamise eest tasu, ei ole tähtsust. Euroopa Kohtu sõnul „[ei tähenda t]ähise kasutamiseks vajalike tehniliste tingimuste loomine ja selle teenuse eest tasu saamine […], et selli[n]e teenuse osutaja ise seda tähist kasutab“. ( 73 )

90.

Samamoodi otsustas Euroopa Kohus kohtuotsuses L’Oréal vs. eBay – ka suurkojana – et see, kui e-turul avaldatud müügipakkumistes kasutatakse kaubamärkidele vastavaid tähiseid ilma nende kaubamärkide omanike loata, kujutab endast nende kaubamärkide keelatud kasutamist. Ka siin ei kasuta neid keelatud viisil aga siiski mitte e‑turu käitaja, vaid kasutajad, kes need müügipakkumised avaldasid. Kuna see käitaja piirdub ainult sellega, et võimaldab oma teenuse kasutajatel niisuguseid müügipakkumisi veebi üles laadida ja vajadusel kasutada niisuguseid tähiseid oma saidil, ei kasuta ta neid tähiseid ise. ( 74 )

91.

On aga selge, et eBay struktureerib oma müüjatest kasutajate kuulutuste üldist esitlust, indekseerib need erinevatesse rubriikidesse ja on töötanud välja otsingufunktsiooni. See platvormi käitaja soovitab automaatselt ostjatest kasutajatele pakkumisi, mis on samalaadsed pakkumistega, millega nad on varem tutvunud. Lisaks sõltub teenuseosutajate tasu, millega oli tegemist kohtuasjades, milles tehti kohtuotsused Google France ja L’Oréal vs. eBay, selle sisu atraktiivsusest, mis pärineb nende teenuste kasutajatelt. Google saab teenuse AdWords raames tasu selle põhjal, mitu korda klõpsatakse reklaamlinkidel, milles on reklaamitellijatest kasutajate valitud märksõnu kasutatud. ( 75 ) eBay saab teatava protsendi tehingutelt, mis tehakse tänu tema e‑turul avaldatud müügipakkumistele. ( 76 ) Need erinevad asjaolud ei tundunud Euroopa Kohtule mõistagi olevat määrava tähtsusega või isegi asjakohased, sest ta isegi ei maininud neid oma arutluskäigus. Ma ei mõista seega, miks peaks neile käesolevates kohtuasjades omistama tähtsuse, mis neil on põhikohtuasja hagejate arvates. ( 77 )

92.

Kõikide nende eelnevate kaalutluste põhjal teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata esimestele küsimustele, et videote jagamise platvormi käitaja ning failide majutamise ja jagamise platvormi käitaja ei tee üldsusele edastamise toimingut selle direktiivi 2001/29 artikli 3 lõike 1 tähenduses, kui nende platvormide kasutaja laadib sinna üles kaitstud teose.

93.

Järelikult ei saa neid käitajaid pidada otseselt vastutavaks direktiivi 2001/29 artikli 3 lõike 1 tähenduses, kui kolmandad isikud teevad kaitstud teoseid nende platvormide vahendusel üldsusele kättesaadavaks ilma õiguste omajate eelneva loata – ja ilma et kohaldataks erandit või piirangut. Niisugune järeldus ei välista seda, et nendel platvormide käitajatel võiks selle põhjal olla teatavas vormis teisene vastutus. Seda küsimust tuleb siiski analüüsida, lähtudes tsiviilvastutust käsitlevatest õigusnormidest, mille on näinud ette liikmesriigid, kes peavad järgima direktiivi 2000/31 artiklitega 14 ja 15 kehtestatud piire. ( 78 )

94.

Kõigepealt tuleb meenutada, et kohtuotsuses GS Media otsustas Euroopa Kohus kooskõlas oma kohtuotsusega Svensson jt ( 79 ), et see, kui veebisaidile pannakse üles hüperlinke, mis viivad teisel veebisaidil ebaseaduslikult avaldatud teostele, võib kujutada endast üldsusele edastamist direktiivi 2001/29 artikli 3 lõike 1 tähenduses. Sisuliselt leidis Euroopa Kohus, et niisuguseid linke üles pannes etendab isik möödapääsmatut rolli, sest ta annab üldsusele otsese juurdepääsu asjaomastele teostele. Niisugune linkide ülespanemine kujutab endast üldsusele edastamist siiski ainult tingimusel, et on tõendatud, et seda teinud isik teadis või pidi teadma, et need lingid tagavad juurdepääsu ebaseaduslikult avaldatud teostele, kusjuures juhul, kui see isik saab tulu, tuleb eeldada, et ta seda teadis. ( 80 )

95.

Lisaks otsustas Euroopa Kohus kohtuotsuses Stichting Brein I (Filmspeler), et niisuguse meediamängija müük, millele on eelinstallitud täiendavad moodulid, mis sisaldavad hüperlinke, mis viivad veebisaitidele, kus levitatakse voogedastusena kaitstud teoseid ebaseaduslikult, kujutab endast üldsusele edastamist. Selles kohtuasjas leidis Euroopa Kohus, et nimetatud mängija müüja ei piirdunud ainuüksi tehniliste abivahendite pakkumisega, vaid tal oli teoste edastamisel vastupidi möödapääsmatu roll, ning seda sel põhjusel, et ilma sellele mängijale eelinstallitud täiendavate mooduliteta „oleks [selle mängija ostjatel] keeruline kaitstud teostest osa saada“, sest üldsusel ei ole asjaomaseid voogedastusega saite lihtne tuvastada. Lisaks pidas Euroopa Kohus asjakohaseks seda, et selle mängija müüja teadis, et need täiendavad moodulid võimaldavad pääseda ligi internetis ebaseaduslikult levitatavatele teostele. ( 81 )

96.

Lõpuks otsustas Euroopa Kohus kohtuotsuses Stichting Brein II (The Pirate Bay), et üldsusele edastamine on niisuguse veebiplatvormi kättesaadavaks tegemine ja haldamine, millel talletatakse selle kasutajate poolt veebi üles laaditud torrentfaile ja viidatakse nendele, võimaldades nii kasutajatel kaitstud teoseid jagada ja alla laadida partnervõrgus (peer-to-peer). Euroopa Kohtu silmis ei piirdunud selle platvormi administraatorid ainuüksi tehniliste abivahendite pakkumisega, vaid etendasid teoste kättesaadavaks tegemisel möödapääsmatut rolli, ning seda põhjusel, et nad pakkusid platvormil mitmesuguseid vahendeid, sh otsingumootor ja majutatud torrentfailide indeks, mis hõlbustavad nende failide leidmist. Seega ilma nende osaluseta „ei oleks kasutajatel võimalik neid teoseid jagada või vähemalt oleks selline jagamine internetis keerulisem“. Ka sel puhul rõhutas Euroopa Kohus asjaolu, et selle platvormi administraatorid teadsid, et platvormi vahendusel jagatud teoseid jagati üldiselt ebaseaduslikult. ( 82 )

97.

Üldiselt selgitasin käesoleva ettepaneku punktis 56 juba, et nagu näitab direktiivi 2001/29 põhjendus 23 ja nagu Euroopa Kohus on mitu korda otsustanud, ( 83 ) seisneb üldsusele edastamine selle direktiivi artikli 3 lõike 1 tähenduses teose üldsusele vahendamises. Selles põhjenduses on täpsustatud, et see säte „ei peaks hõlmama muid tegevusi“. Kui kättesaadavaks tegemise juhtumil piisab sellest, et kõnesolev isik annab üldsusele ligipääsu teosele, peab see ligipääs hõlmama – nagu ma selle ettepaneku punktis 57 täpsustasin – selle teose vahendamise võimalust, kusjuures teost vahendatakse üldsuse liikme taotlusel.

98.

Toimingud, millega on tegemist käesolevas jaos käsitletud kolmes kohtuotsuses, ei seisne minu arvates siiski teose tegelikus või potentsiaalses üldsusele vahendamises. Kohtuotsus Stichting Brein II (The Pirate Bay) on selles mõttes kõige kõnekam näide. Kuna partnervõrgus (peer-to-peer) jagatavaid teoseid ei olnud vaidlusalusel platvormil avaldatud, ei saanud selle administraatorid tegelikkuses neid üldsusele vahendada. Tegelikult see platvorm ainult hõlbustas kasutajatepoolset vahendamist selles võrgus. ( 84 ) Nii oli see ka kohtuotsustes GS Media ja Stichting Brein I (Filmspeler). Hüperlinkide ülespanemine ja vaidlusaluse meediamängija müük, mis olid nendes kohtuotsustes vaidluse all, hõlbustasid juurdepääsu kõnesolevatel veebisaitidel ebaseaduslikult üldsusele kättesaadavaks tehtud teostele. ( 85 )

99.

Kokkuvõttes arvas Euroopa Kohus nendes kohtuotsustes direktiivi 2001/29 artikli 3 lõike 1 kohaldamisalasse minu hinnangul toimingud, mis ei kujuta endast tegelikke või potentsiaalseid teoste vahendamisi, kuid mis teevad kolmandatel isikutel niisuguse ebaseadusliku vahendamise lihtsamaks. ( 86 )

100.

Lisaks arvas Euroopa Kohus samades kohtuotsustes mõistesse „üldsusele edastamine“ kriteeriumi, milleks on ebaseaduslikkusest teadmine. Nagu aga väitsid põhimõtteliselt Elsevier ja Prantsusmaa valitsus, ei hõlma see mõiste niisugust kriteeriumi. Kui Euroopa Kohus otsustab järjepidevalt, et niisuguse edastamise olemasolu eeldab, et asjaomane isik vahendab teost üldsusele „oma tegevusest täielikult teadlikuna“, „tahtlikult“ või ka „sihipäraselt“, ( 87 ) näitavad need erinevad väljendid minu arvates põhimõtteliselt, et – nagu ma käesoleva ettepaneku punktis 72 selgitasin –see mõiste eeldab soovi vahendada teost üldsusele. ( 88 ) See küsimus erineb a priori küsimusest, kas isik, kes teost ilma autori loata üldsusele edastab, teab, et niisugune edastamine on ebaseaduslik.

101.

Selles küsimuses tuleb märkida – nagu ma selgitasin käesoleva ettepaneku punktis 64 –, et vastavalt direktiivi 2001/29 artikli 3 lõikele 1 peetakse üldsusele edastamist – v.a eelmises punktis nimetatud nüanss – üldiselt objektiivseks asjaoluks. Selle edastamise seaduslikkus või ebaseaduslikkus ei sõltu ka põhimõtteliselt sellest, kas edastaja oli sellest teadlik, vaid peamiselt sellest, kas autor andis selleks edastamiseks loa. ( 89 ) Küll aga võetakse asjaolu, et isikul oli teave, arvesse nende karistuste mõistmise ja hüvitiste väljamõistmise etapis, mis võidakse sellele isikule määrata. Direktiivi 2004/48 artiklist 13 ilmneb konkreetselt, et isik, kes teadlikult rikkus intellektuaalomandi õigust või pidi põhjendatult olema rikkumisest teadlik, peab maksma proportsionaalselt õiguse omajale rikkumise tagajärjel tekitatud kahju ulatuses kahjutasu. Ja vastupidi: kui isik paneb niisuguse rikkumise toime teadmata, et tegemist on rikkumisega, või olemata sellest põhjendatult teadlik, võib mõista kergema karistuse saadud tulu sissenõudmise või ette kindlaks määratud kahjuhüvitise vormis. ( 90 )

102.

See, kui isik – eelkõige vahendajast teenuseosutaja – hõlbustab seda, et kolmandad isikud teevad ebaseaduslikke üldsusele edastamise toiminguid, kujutab endast mõistagi taunitavat käitumist. Üldiselt nõustutakse aga siiski, et tegemist on teisese vastutuse küsimusega, mida reguleerivad liikmesriikide tsiviilvastutust käsitlevad õigusnormid. ( 91 ) See teisene vastutus rikkumiste eest, mille on toime pannud kolmandad isikud, eeldab muide üldiselt niisugust moraalset elementi nagu ebaseaduslikkusest teadmine. ( 92 )

103.

Minu meelest on aga nii, et kuna direktiivi 2001/29 artikli 3 lõikega 1 on ühtlustatud üldsusele edastamise õiguse materiaalne sisu, on sellega kindlaks määratud ainult toimingud, mida see ainuõigus hõlmab, ja selles ulatuses esmane vastutus, mis lasub isikutel, kes niisuguseid toiminguid ebaseaduslikult teavad. Küll aga ei näita miski selle sätte või selle direktiivi teiste sätete sõnastuses, et see puudutab niisuguseid küsimusi nagu teisene vastutus. ( 93 ) See on seda märkimisväärsem, et kui liidu seadusandja soovib, et tema vastuvõetud aktid hõlmaksid neid küsimusi, ei jäta ta seda täpsustamata. ( 94 )

104.

Nendel põhjustel tekitab arutluskäik, mida Euroopa Kohus järgis kohtuotsustes GS Media, Stichting Brein I (Filmspeler) ja Stichting Brein II (The Pirate Bay), kõhklusi. Olenemata sellest, kas on soovitav, et liidu tasandil oleks olemas ühetaoline lahendus nende isikute tegude puhuks, kes hõlbustavad tahtlikult seda, et kolmandad isikud panevad toime ebaseaduslikke tegusid, ning kuigi niisugune ühetaolisus aitaks tagada autoriõiguse kaitse kõrget taset, on minu arvates siiski nii, et praeguses seisus ei ole liidu õiguses seda ette nähtud. ( 95 ) Liidu seadusandja peaks lisama liidu õigusesse teisese vastuse süsteemi.

105.

Rõhutan, et sellele, kui üles pannakse hüperlinke, mis viivad veebisaidil ebaseaduslikult avaldatud teostele, olles täiesti teadlik, et need on avaldatud ebaseaduslikult, sellise mängija müügile nagu Filmspeler ja niisuguse platvormi haldamisele nagu The Pirate Bay tuleb mõistagi reageerida. Sellise tulemuse saavutamiseks ei ole siiski vaja, et niisugused teod tuleb arvata direktiivi 2001/29 artikli 3 lõike 1 kohaldamisalasse. Minu meelest võib ja peab reageeringu niisugustele tegudele leidma liikmesriikide tsiviilõigusest – isegi nende karistusõigusest. Tõlgenduse kohaselt, mille ma välja pakun, ei jää autorid seega kaitseta.

106.

Meenutan ka, et kohtuotsustes Google France ja L’Oréal vs. eBay otsustas Euroopa Kohus mitte laiendada kaubamärkide valdkonnas esmase vastutuse kohaldamisala niisuguste vahendajate tegudele, kes võivad aidata kaasa kaubamärkidega seotud õiguste rikkumistele, mille panevad toime nende teenuste kasutajad. Euroopa Kohus viitas selles küsimuses õigesti tsiviilvastutust käsitletavatele õigusnormidele, mille liikmesriigid on ette näinud, ja direktiiviga 2000/31 sätestatud piiridele. ( 96 ) Mul tekib seega küsimus, kas autoriõiguse valdkonnas on vaja niisugusest lähenemisest kaugeneda, sest liidu õigusnormides on nendes kahes valdkonnas samalaadne ühtlustatuse tase ja nendega taotletakse sama tööstusomandi kaitse kõrge taseme eesmärki.

107.

Juhul, kui Euroopa Kohus peaks – hoolimata kahtlustest, mida ma eelmises jaos avaldasin – leidma, et käesolevates kohtuasjades on vaja kohaldada analüüsiraamistikku, millest lähtuti kohtuasjades GS Media, Stichting Brein I (Filmspeler) ja Stichting Brein II (The Pirate Bay), esitan teise võimalusena käesolevate kohtuasjade analüüsi sellest analüüsiraamistikust lähtudes.

108.

Nii nagu mina nendest kohtuotsustest aru saan, tuleb see, kui teose üldsusele vahendamises osaleb muu isik peale isiku, kes – olles otsustanud seda vahendada – üldsusele edastamise toimingu otseselt teeb, samastada niisuguse edastamise toiminguga, kui on täidetud kaks tingimust.

109.

Esiteks peab asjaomane isik etendama selles vahendamises „möödapääsmatut rolli“. Vastavalt selle mõiste tähendusele, mis on valitud nendes kohtuasjades, iseloomustab seda rolli seega asjaolu, et nimetatud isik hõlbustab seda vahendamist. ( 97 ) Käsitletaval juhul on see kriteerium niisuguste käitajate puhul nagu YouTube ja Cyando ilmselgelt täidetud.

110.

Teiseks peab selle isiku osalemine olema tahtlik, sh selles mõttes, et ta peab teadma, et edastamine, mida ta hõlbustab, on ebaseaduslik. See, kuidas nimetatud kriteeriumi tuleb tõlgendada käesolevates kohtuasjades, on selgelt vähem ilmne. Kogu probleem seisneb selles, et liidu õiguses puudub raamistik, mis käsitleks seda eetilist elementi. Ma võin seega ainult spekuleerida lähtudes juhistest, mida annavad kohtuotsused GS Media, Stichting Brein I (Filmspeler) ja Stichting Brein II (The Pirate Bay), riigisisestest kohtupraktikatest teisese vastutuse vallas ning loogikast, mis ilmneb tingimustest, millele vahendajatest teenuseosutajad peavad direktiivi 2000/31 artikli 14 lõike 1 punktide a ja b kohaselt vastama, et saada selles sättes ette nähtud vabastus vastutusest. ( 98 )

111.

Selles küsimuses tundub mulle, et ilma suuremate raskusteta võib asuda seisukohale – nagu teeb eelotsusetaotluse esitanud kohus ja väidab komisjon –, et käitaja osaleb tahtlikult antud teose ebaseaduslikus üldsusele edastamises oma platvormi kaudu, kui tal oli teave faili kohta või ta oli teadlik failist, mida kõnesolevat teos sisaldab, – eelkõige juhul, kui sellest teatati talle – ning see käitaja ei tegutsenud kiiresti kohe hetkel, kui ta selle teabe sai või sellest teadlikuks sai, et eemaldada see fail või tõkestada juurdepääs sellele. ( 99 ) Niisugusel juhul võib mõistlikult asuda seisukohale, et kuna käitaja ei tegutsenud olukorras, kus ta sai seda teha, kiidab ta selle ebaseadusliku edastamise heaks või ilmutab ilmselget hooletust. Küsimused, missugustel asjaoludel käitaja selle teabe või sellest teadlikuks saab, ja kas ta vastaval juhul tegutses kiiresti, tuleb minu arvates lahendada lähtudes samadest põhimõtetest, mida kohaldatakse direktiivi 2000/31 artikli 14 lõike 1 punktides a ja b nimetatud tingimustel. ( 100 )

112.

Küll aga arvan ma – nagu ka komisjon ja vastupidi F. Petersoni, Elsevieri ning Saksamaa ja Prantsusmaa valitsuse arvamusele –, et teavet ebaseaduslikkuse kohta ei saa eeldada seetõttu, et asjaomase käitaja eesmärk on saada tulu.

113.

Kohtuotsuses GS Media otsustas Euroopa Kohus küll, et kui isik, kes paneb veebisaidile üles hüperlingid, mis viivad kaitstud teostele, mis on avaldatud ilma autori loata teisel veebisaidil, teeb seda kasusaamise eesmärgil, võib (ilma et see välistaks ümberlükkamist) eeldada, et ta on teadlik, et need teosed on kaitstud ja et luba puudub. ( 101 ) Peale selle, et oma järgnevas kohtupraktikas näib Euroopa Kohus olevat seda lahendust kasutanud ainult hüperlinkide küsimuses, ( 102 ) arvan siiski, et niisugust eeldust ei saa ühelgi juhul kohaldada käsitletaval juhul.

114.

Kohtuasjas, milles tehti kohtuotsus GS Media, oli asjaomane veebisaidi käitaja ise vaidlusalused lingid üles pannud. Ta seega teadis sisu, millele need lingid viivad. Nagu väidab Cyando, võimaldas see asjaolu teha faktilise oletuse. Seda arvestades võis Euroopa Kohus oodata niisuguselt käitajalt, et ta kontrolliks enne ülespanekut, ega tegemist ei ole kaitstud teostega, mis on avaldatud ebaseaduslikult veebisaidil, millele need hüperlingid viivad. ( 103 )

115.

Meenutan aga, et platvormi käitaja ei ole põhimõtteliselt isik, kes sisu veebi üles laadib. Kohaldada selles olukorras kohtuotsusest GS Media tulenevat lahendust tähendaks väita, et kuna see käitaja soovib tavaliselt saada tulu, võib eeldada, et ta mitte ainult ei teadnud kõikidest failidest oma serverites, vaid ta teadis ka, et need on ebaseaduslikud, kusjuures selle eelduse peab ümber lükkama tema, tõendades, et ta kontrollis seda. Niisuguse lahendusega paneksime aga sellele ettevõtjale minu arvates üldise kohustuse jälgida teavet, mida ta talletab, ning otsida aktiivselt fakte või asjaolusid, mis viitavad ebaseaduslikule tegevusele – mis oleks vastuolus direktiivi 2000/31 artikli 15 lõikega 1 kehtestatud vastava keeluga. ( 104 )

116.

Jääb veel ainult analüüsida küsimust, kas niisuguseid platvormide käitajaid nagu YouTube ja Cyando võib pidada – nagu väidavad F. Peterson, Elsevier ja Prantsusmaa valitsus – vastutavaks juhul, kui nad teadsid üldiselt ja abstraktselt, et kolmandad isikud kasutavad nende platvorme (konkreetselt) selleks, et avaldada kaitstud teoseid ebaseaduslikult.

117.

See küsimus on äärmiselt keerukas. Suurt hulka kaupu või teenuseid on võimalik samamoodi nagu platvorme YouTube ja Uploaded kasutada seaduslikel ja isegi ühiskondlikult soovitavatel eesmärkidel nagu ka ebaseaduslikel eesmärkidel. Minu meelest ei saa niisuguse kauba või teenuse pakkujat pidada vastutavaks kolmandate isikute poolse ebaseadusliku kasutamise eest ainult sel põhjusel, et ta teadis selle kasutamisest või kahtlustas seda. Nii madal vastutuse standard pärsiks selliste kaupade või teenuste tootmist ja turustamist nende seadusliku kasutamise kahjuks – ning pidurdaks üldisemalt samalaadsete või uuenduslike kaupade või teenuste väljatöötamist. ( 105 )

118.

Ainuüksi asjaolu, et tarnija saab sellest ebaseaduslikust kasutamisest kasu, ei saa samuti olla määrava tähtsusega. F. Peterson, Elsevier ja Prantsusmaa valitsus on selles küsimuses rõhutanud, et YouTube’i rahastatakse eelkõige platvormile üles laaditavatest reklaamidest, et sellest saadav reklaamitulu on seda suurem, mida atraktiivsemat sisu seal avaldatakse, ning et „üldiselt nõustutakse“, et „väga suurel hulgal juhtudest“ on tegemist kaitstud teostega, mis on üles laaditud ilma nende autorite loata. Peale selle, et niisugune loogika tundub mulle mõnevõrra lihtsakoeline, mis puudutab platvormi nagu YouTube, ( 106 ) märgin, et reklaamitulu, mida saadakse sellele platvormile vahet tegemata üles laaditavatest reklaamidest, sõltub selle üldisest külastatavusest – ja seega nii selle seaduslikust kui ka ebaseaduslikus kasutamisest. Ükskõik missugune tarnija, kes pakub kaupa või teenust, mida saab kasutada nendel kahel viisil, saab paratamatult ühe osa oma tulust kasutajatelt, kes seda ostavad või kasutavad ebaseaduslikel eesmärkidel. Tõendada tuleb seega muidki asjaolusid.

119.

Siinkohal ei tohi unustada teisese vastutuse süsteemi eesmärki. Nagu ilmneb käesoleva ettepaneku punktist 117, peab niisuguse süsteemi eesmärk minu arvates olema pärssida käitumist, mis autoriõiguse rikkumisi soodustab, pärssimata samas innovatsiooni või takistamata seda, et kaupu või teenuseid, mida võib kasutada ka ebaseaduslikel eesmärkidel, kasutatakse seaduslikult.

120.

Nagu väidab Soome valitsus, võib teenuseosutaja vastutust minu arvates kohaldada ilma, et oleks tarvis tõendada, et ta teadis või oli teadlik autoriõiguse konkreetsetest rikkumistest, kui on tõendatud, et tal oli oma teenust pakkudes kavatsus hõlbustada seda, et kolmandad isikud panevad niisuguseid rikkumisi toime. Kohtuotsuseid Stichting Brein I (Filmspeler) ja Stichting Brein II (The Pirate Bay) tuleb minu arvates mõista nii. Esimeses kohtuotsuses rõhutas Euroopa Kohus, et Filmspeleri müüja teadis üldiselt sellest, et seda mängijat saab kasutada ebaseaduslikul eesmärgil. ( 107 ) Teises kohtuotsuses märkis Euroopa Kohus, et platvormi The Pirate Bay administraatorid teadsid üldiselt, et see hõlbustab juurdepääsu teostele, mida jagatakse ilma nende autorite eelneva loata, ning et igal juhul ei saanud see neile olla teadmata, arvestades asjaolu, et väga suur osa sellel platvormil olevatest torrentfailidest viivad niisugustele teostele. ( 108 ) Kohtuasjades, milles tehti need kohtuotsused, väljendasid need isikud avalikult oma kavatsust oma mängija või platvormi abil kolmandate isikute ebaseaduslikke üldsusele edastamise toiminguid hõlbustada. ( 109 )

121.

Käsitletaval juhul ei reklaami ei YouTube ega Cyando oma platvormide ebaseaduslikku kasutamist avalikult. F. Peterson ja Elsevier väidavad siiski, et neid käitajaid tuleks pidada vastutavaks, võttes arvesse viisi, kuidas nad on oma teenused korraldanud. Selles küsimuses tuginevad põhikohtuasja hagejad – tuletan meelde – mitmesugusele loogikale: esiteks sulgesid need käitajad väidetavalt teadlikult silmad oma platvormide ebaseadusliku kasutamise suhtes (võimaldades nende kasutajatel avaldada seal sisu automaatselt ja ilma eelneva kontrollita); teiseks õhutavad nad neid niisugusele ebaseaduslikule kasutamisele ning kolmandaks olid nad selle kasutamise suhtes hooletud (jätsid täitmata hoolsuskohustused, sest nad ei teostanud ka siin veebi üles laaditud sisu eelnevat kontrolli). ( 110 )

122.

Kohe alguses tuleb teha mõned täpsustused. Minu arvates ei saa käitajat pidada väidetava tahtliku silmade sulgemise või n-ö süülise hoolimatuse tõttu vastutavaks ainuüksi sel põhjusel, et ta võimaldab oma platvormi kasutajatel seal automaatselt sisu avaldada ega kontrolli neid enne veebi üleslaadimist üldiselt. Esiteks ei saa mõistlikult väita – nagu väidab siiski Elsevier –, et korraldades oma platvormi sellisel viisil, püüab see käitaja lihtsalt vabaneda igasugusest vastutusest. ( 111 ) Teiseks takistab direktiivi 2000/31 artikkel 15 seda direktiivi mõistmast nii, et selliselt teenuseosutajalt võib oodata, et ta jälgiks üldiselt ja abstraktselt teavet, mida talletatakse, ning otsiks aktiivselt ebaseaduslikku tegevust oma serverites. Asjaolu, et ta seda üldist järelevalvet ei teosta, ei saa seega pidada tahtlikuks silmade sulgemiseks või hooletuseks. ( 112 ) Lisaks ja üldisemalt ei tohiks ainuüksi teenuseosutaja hooletusest oma definitsiooni poolest piisata – kui just tegemist ei ole käesoleva ettepaneku punktis 111 kirjeldatud olukorraga – selle tõendamiseks, et ta tegutseb tahtlikult, et hõlbustada autoriõiguse rikkumisi, mida tema teenuse kasutajad toime panevad.

123.

Samas tuleb märkida, et viis, kuidas teenuseosutaja oma teenust korraldab, võib minu arvates tõesti teatavatel tingimustel näidata, et ta osales tahtlikult oma teenuse kasutajate ebaseaduslikes üldsusele edastamistes direktiivi 2001/29 artikli 3 lõike 1 tähenduses niisugusena, nagu Euroopa Kohus on seda tõlgendanud kohtuotsustes GS Media, Stichting Brein I (Filmspeler) ja Stichting Brein II (The Pirate Bay). Nõnda on see siis, kui selle teenuse omadused annavad tunnistust teenuseosutaja pahausksusest, mis võib avalduda õhutamissoovis või tahtlikus silmade sulgemises niisuguste autoriõiguste rikkumiste suhtes. ( 113 )

124.

Selles küsimuses tuleb minu arvates esiteks kontrollida, kas kõnesoleva teenuse omadustel on objektiivne selgitus ja kas need pakuvad selle teenuse õiguspärastele kasutajatele lisandväärtust, ning teiseks, kas teenuseosutaja võttis mõistlikke meetmeid, et hoida ära selle teenuse ebaseaduslik kasutamine. ( 114 ) Selles viimases küsimuses ei saa taas teenuseosutajalt oodata, et ta kontrolliks üldiselt kõiki faile, mille tema teenuse kasutajad kavatsevad avaldada, enne nende üleslaadismist – direktiivi 2000/31 artikli 15 lõike 1 kohaselt on see välistatud. Testi teine osa peaks minu arvates pigem kujutama endast teenuseosutajate kaitset. Asjaolu, et teenuseosutaja täidab üldiselt hoolsasti selle direktiivi artikli 14 lõike 1 punktist b tulenevat kõrvaldamiskohustust või kohustusi, mis võivad olla talle pandud kohtu ettekirjutusega, või ka asjaolu, et see teenuseosutaja on võtnud muid meetmeid, kaldub näitama tema heausksust.

125.

Käsitletaval juhul peab seda testi niisuguste platvormide käitajate suhtes nagu YouTube või Cyando kohaldama riigisisene kohus. Mulle tundub, et talle tuleb selleks anda siiski mõned juhised.

126.

Esiteks ei ole minu meelest – niisuguse platvormi nagu YouTube omadusi arvestades – mõeldav, et selle käitaja soovib õhutada selle platvormi ebaseaduslikku kasutamist. Asjaolu, et selle platvormi otsingu‑ ja indekseerimisfunktsioonid hõlbustavad juurdepääsu ebaseaduslikule sisule, ei saa kujutada endast märki, mis sellele viitab. Nendel funktsioonidel on objektiivne selgitus ja need pakuvad selle platvormi seadusliku kasutamise puhul lisandväärtust. Kuigi kohtuotsuses Stichting Brein II (The Pirate Bay) käsitas Euroopa Kohus asjaolu, et vaidlusaluse platvormi käitajad olid välja töötanud otsingumootori ja indekseerisid majutatud faile, märgina sellest, et nad osalesid kaitstud teoste ebaseaduslikus jagamises tahtlikult, ( 115 ) ei saa seda hinnangut eraldada selle kohtuasja konkreetsest kontekstist, mida iseloomustab nende administraatorite avalikult väljendatud kavatsus hõlbustada autoriõiguse rikkumisi.

127.

Lisaks – vastupidi Elsevieri väitele – arvan, et asjaolust, et niisuguse platvormi käitaja nagu YouTube võimaldab teatavatel kasutajatel lisada oma videotesse reklaame ja maksab neile ühe osa saadud tulust, ( 116 ) ei piisa, et tõendada tema soovi õhutada kasutajaid kaitstud teoseid ilma nende autorite loata internetti üles laadima. Vastupidi, on teada, et mis puudutab YouTube’i, siis neid reklaame lisatakse tarkvara Content ID abil, mille eesmärk on tagada, et sellest võimalusest saaksid kasu ainult õiguste omajad, sest see tuvastab väidetavalt automaatselt kaitstud teoseid sisaldavate videote üleslaadimise kolmandate isikute poolt ning võimaldab õiguste omajatel vajadusel lisada ise asjaomasesse videosse reklaame ja saada reklaamitulu. ( 117 )

128.

Jõuan selleni, et lisaks on YouTube välja töötanud abivahendid, eelkõige selle tarkvara, et võidelda autoriõiguse rikkumiste vastu oma platvormil. ( 118 ) See asjaolu näitab samuti – nagu ma märkisin käesoleva ettepaneku punktis 124 – platvormi käitaja heausksust, mis puudutab tema platvormi ebaseaduslikku kasutamist. ( 119 )

129.

Teiseks kardan aga, et asjad ei ole sugugi nii selged, mis puudutab platvormi Uploaded. Esiteks ei arva ma – vastupidi Elsevierile –, et asjaolu, et platvormi käitaja võimaldab selle kasutajatel faile üles laadida anonüümselt, näitaks tema kavatsust hõlbustada rikkumist. Täpsustan, et Euroopa Kohtu käsutuses olevatest kohtuasja materjalidest ilmneb, et faili üleslaadimiseks platvormile Uploaded on vaja luua konto sisestades oma perekonna‑ ja eesnimi ning meiliaadress. Elsevier kritiseerib seega seda, et Cyando ei kontrolli nende andmete õigsust, mille kasutaja identifitseerimis‑ või autentimissüsteemi kaudu esitab. Kuigi igaühe võimalus kasutada internetti ja veebiteenuseid ilma isikusamasuse kontrollita võib tõesti viia selleni, et halbade kavatsustega isikud tegelevad taunitava tegevusega, meenutan siiski, et seda võimalust kaitsevad eelkõige niisugused põhiõigused nagu õigus eraelu kaitsele, sõna‑ ja mõttevabadus või ka andmekaitse, eelkõige liidu õiguses ( 120 ) ja rahvusvahelises õiguses. ( 121 ) Isiku tuvastamise ja autentimise süsteeme saab seega minu arvates kasutada ainult konkreetsete teenuste puhul seaduses sätestatud tingimustel.

130.

Ainuüksi asjaolu, et niisugune sharehoster nagu Uploaded genereerib allalaadimislinke majutatud failidele ja võimaldab kasutajatel vabalt neid jagada, ei näita minu arvates samuti kavatsust hõlbustada autoriõiguse rikkumisi. Nendel linkidel on objektiivne selgitus ja need pakuvad selle teenuse seaduslike kasutamiste puhul lisandväärtust. Isegi Uploadedi ebaseadusliku kasutamise juhtumite suhtarv – mille kohta esitavad põhikohtuasja pooled hinnangud, mis on pehmelt öeldes vastukäivad, ( 122 ) – ei võimalda minu arvates üksi tõendada platvormi käitaja sellist kavatsust, eriti veel siis, kui ta on võtnud mõistlikke meetmeid niisuguse kasutamisega võitlemiseks.

131.

Teisalt tekib mul siiski küsimus niisuguse „partnerlusprogrammi“ kohta, nagu Cyando on loonud. Meenutan, et selle programmi raames maksab Cyando ühe osa tasust välja teatavatele kasutajatele olenevalt nende üles laaditud failide allalaadimiste arvust. ( 123 ) Ma ei tea, kas niisugusel programmil on objektiivne selgitus ja lisandväärtus teenuse seadusliku kasutamise juhtumite puhul. Riigisisestes kohtutes on aga tõendatud, et see programm toob kaasa selle, et kasutajaid õhutatakse üles laadima populaarseid teoseid nende ebaseaduslikuks allalaadimiseks. Ma ei välista seega, et seda, et teenuseosutaja osales oma kasutajate ebaseaduslikes tegudes tahtlikult, võib järeldada selle programmi väljatöötamise põhjal. ( 124 ) Seda, kas see on nii, peab kontrollima liikmesriigi kohus.

132.

Nagu ma märkisin, sisaldab direktiivi 2000/31 4. jagu mitut sätet, mis käsitlevad vahendajatest teenuseosutajate vastutust. Nimetatud jaos on selle direktiivi artiklite 12, 13 ja 14 igaühe lõikes 1 ette nähtud „turvaala“ (safe harbour) ning seda vastavalt „pelga edastamise“, „vahemällu salvestamise“ ja „teabe talletamise“ tegevuste puhuks. ( 125 )

133.

Direktiivi 2000/31 artikli 14 lõiget 1 kohaldatakse täpsemalt „infoühiskonna teenus[e puhul], mis seisneb teenuse saaja poolt pakutava teabe talletamises“. Selles õigusnormis on sisuliselt ette nähtud, et niisuguse teenuse osutajat ei tohi pidada vastutavaks kasutajate taotluse põhjal talletatava teabe eest, kui see teenuseosutaja just – pärast teadasaamist, et see teave on ebaseaduslik – ei kõrvaldanud seda kiiresti või ei tõkestanud juurdepääsu sellele.

134.

Rõhutan, et selle sättega ei määrata positiivselt kindlaks niisuguse teenuseosutaja vastutust. Selles on piirdutud nende olukordade negatiivse piiramisega, mil tema vastutust võib kohaldada. Lisaks puudutab selles õigusnormis ette nähtud erand ainult vastutust, mis võib tuleneda teabest, mis pärineb teenuse kasutajatelt. See ei hõlma selle teenuseosutaja tegevuse ühtegi muud aspekti. ( 126 )

135.

Oma teiste küsimustega soovib Bundesgerichtshof (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim üldkohus) sisuliselt teada, kas niisuguste platvormide käitajate suhtes nagu YouTube ja Cyando võib kohaldada direktiivi 2000/31 artikli 14 lõiget 1 failide puhul, mida nad oma platvormide kasutajate taotlusel talletavad.

136.

Minu arvates on see tavaliselt nii. Enne oma seisukoha selgitamist pean siiski vajalikuks selgitada ühte küsimust, milleks on selle õigusnormi ja direktiivi 2001/29 artikli 3 lõike 1 suhe.

137.

Märgin, et eelotsusetaotluse esitanud kohus on oma teised küsimused esitanud üksnes juhuks, kui Euroopa Kohus peaks esimestele küsimustele vastama eitavalt, nagu mina soovitan tal teha, st nii, et niisugused platvormide käitajad nagu YouTube ja Cyando ei tegele oma platvormide kasutajate poolt internetti – mõnel juhul ebaseaduslikult – üles laaditavate teoste üldsusele edastamisega direktiivi 2001/29 artikli 3 lõike 1 tähenduses. Ta näib seega lähtuvat eeldusest, et vastupidisel juhul, mil need platvormide käitajad vastutavad selle artikli 3 lõike 1 kohaselt otseselt niisuguse ebaseadusliku edastamise eest, ei saa nad põhimõtteliselt tugineda direktiivi 2000/31 artikli 14 lõikes 1 ette nähtud vabastusele. ( 127 )

138.

Tegelikult kohaldatakse direktiivi 2000/31 artikli 14 lõiget 1 horisontaalselt igas vormis vastutuse suhtes, mis võib asjaomastel teenuseosutajatel lasuda ükskõik missuguse teabe tõttu, mida nad nende teenuste kasutajate taotlusel talletavad, olenemata selle vastutuse allikast, asjasse puutuvast õigusvaldkonnast ning selle vastutuse täpsest kvalifikatsioonist ja laadist. See säte hõlmab minu meelest seega nii esmast kui ka teisest vastutust nendelt kasutajatelt pärineva teabe ja algatatud tegevuste eest. ( 128 )

139.

Seega ei ole direktiivi 2000/31 artikli 14 lõige 1 minu arvates üldjuhul kohaldatav, kui teenuseosutaja edastab üldsusele oma sisu, kuid seda sätet võib kohaldada, kui edastatud sisu pärineb – nagu käsitletaval juhul – tema teenuse kasutajatelt. ( 129 ) Seda tõlgendust kinnitab muide asjaolu, et ei selles õigusnormis ega direktiivi 2001/29 artikli 3 lõikes 1 ei ole nähtud ette erandit teenuseosutajatele, kes tegelevad oma teenuste kasutajatelt pärinevate teoste üldsusele edastamisega. Vastupidi, selle direktiivi põhjenduses 16 on rõhutatud, et selle kohaldamine „ei mõjuta [direktiivi 2000/31] vastutusega seotud sätete kohaldamist“.

140.

Sellest järeldub, et kui Euroopa Kohus peaks vastupidi minu ettepanekule vastama esimestele küsimustele jaatavalt, peaks ta selleks, et anda eelotsusetaotluse esitanud kohtule vastus, millest on kasu, siiski vastama teistele küsimustele. Kriteeriume, mis iseloomustavad üldsusele edastamist direktiivi 2001/29 artikli 3 lõike 1 tähenduses, ja direktiivi 2000/31 artikli 14 lõike 1 kohaldamise tingimusi võib siiski tõlgendada ühetaoliselt, nagu ma näitan, ning nii välditakse praktikas nende kahe sätte kattumisi.

141.

Samas tuleb märkida, et direktiivi 2000/31 artikli 14 lõikest 1 ilmneb, et selle sätte kohaldamisala sõltub kahest kumulatiivsest tingimusest: esiteks peab esinema infoühiskonna teenuse pakkumine; teiseks peab see teenus „seisne[ma] teenuse saaja poolt pakutava teabe talletamises […] teenuse saaja taotluse põhjal“.

142.

Esimese tingimuse tõlgendamisel ei teki käesolevates kohtuasjades raskusi. Meenutan, et mõiste „infoühiskonna teenus“ tähistab „infoühiskonna iga teenust ehk kõiki vahemaa tagant elektroonilisel teel ja teenusesaaja isikliku taotluse alusel ning tavaliselt tasu eest osutatavaid teenuseid“. ( 130 ) Teenuseid, mida pakuvad niisugused platvormide käitajad nagu YouTube ja Cyando, osutatakse ilmselgelt vahemaa tagant, elektroonilisel teel ja teenusesaaja isikliku taotluse alusel. ( 131 ) Lisaks osutatakse neid teenuseid tasu eest. Asjaolu, et niisugune platvormi käitaja nagu YouTube rahastab end eelkõige reklaamist ega võta otsest tasu oma teenuse kasutajatelt, ( 132 ) ei sea seda tõlgendust kahtluse alla. ( 133 )

143.

Mis puudutab teist tingimust, siis asjad ei ole esmapilgul nii ilmselged. Ühelt poolt näib selge, et selline platvormi käitaja nagu Cyando pakub Uploadedi raames teenust, „mis seisneb [failide, st] teabe talletamises“ tema serverites ( 134 ) ja see teave on „teenuse saaja poolt pakutav“ teave, st see pärineb kasutajalt, kes selle üles laadib, ning talletamine toimub viimase taotluse põhjal, sest tema otsustab asjaomaste failide üle.

144.

Teisalt, kuigi on siiski selge, et niisugune platvormi käitaja nagu YouTube talletab videoid, mille kasutajad on tema platvormil üles laadinud, on talletamise näol tegemist ainult ühega selle käitaja tegevuse paljudest aspektidest. Seega on vaja teha kindlaks, kas see asjaolu takistab kohaldamast selle käitaja suhtes direktiivi 2000/31 artikli 14 lõiget 1.

145.

Minu arvates ei ole see nii. Ehkki viimati viidatud säte eeldab, et teenuseosutaja teenus „seisneb teenuse saaja poolt pakutava teabe talletamises“, ei ole selle kohaselt vaja, et nimetatud tegevus oleks ainus või kas või põhitegevusala. See tingimus on vastupidi sõnastatud laialt.

146.

Sellest järeldub minu arvates, et direktiivi 2000/31 artikli 14 lõige 1 võib põhimõtteliselt hõlmata infoühiskonna teenuse osutajat, kes tegeleb – nagu YouTube või Cyando – selle teenuse raames oma kasutajate pakutava teabe talletamisega nende taotlusel. ( 135 ) Kordan siiski, et selles sättes ette nähtud vabastus on igal juhul piiratud vastutusega, mis võib tuleneda sellest teabest, ega laiene asjaomase teenuseosutaja tegevuse muudele aspektidele.

147.

Kuni praeguseni on Euroopa Kohtu praktikas järgitud seda lähenemist. Kohtuotsuses Google France otsustas Euroopa Kohus, et niisuguse viitamisteenuse osutaja nagu Google suhtes võib internetis seoses teenusega AdWords kohaldada direktiivi 2000/31 artikli 14 lõiget 1. Euroopa Kohus leidis, et see teenus „[seisneb] teenusesaaja poolt pakutava teabe talletamises“ selle õigusnormi tähenduses, sest nimetatud teenuseosutaja talletab selle teenuse raames oma serverites teatavat teavet, näiteks reklaamitellijatest kasutajate valitud märksõnu, reklaami linke ja nendega kaasnevad reklaamsõnumeid, samuti nende reklaamitellijate veebisaitide aadresse. ( 136 ) Ilmselgelt ei pidanud Euroopa Kohus problemaatiliseks asjaolu, et selle teabe talletamine asetub laiema tegevuse raamistikku.

148.

Euroopa Kohus on seda seisukohta siiski nüansseerinud. Tema arvates võib teenuseosutaja suhtes direktiivi 2000/31 artikli 14 lõikes 1 ette nähtud vastutusest vabastamist teabe osas, mida ta oma kasutajate taotlusel talletab, kohaldada ainult siis, kui tema käitumine on piiratud vahendajast teenuseosutaja käitumisega tähenduses, mida liidu seadusandja soovis sellele mõistele selle direktiivi 4. jao raames anda. Euroopa Kohus otsustas selle direktiivi põhjendusest 42 lähtudes, et nimetatud küsimuses tuleb analüüsida, „kas selle teenuse osutaja täidab neutraalset rolli, nii et tema tegevus on üksnes tehnilist, automaatset ja passiivset laadi, viidates teadmiste puudumisele talletatava teabe kohta ja selle üle kontrolli puudumisele“, või vastupidi, ta tegutseb „aktiivselt viisil, mis võimaldab tal teada saada talletatud andmed või saavutada kontroll nende üle“. ( 137 )

149.

Ka kohtuotsuses L’Oréal vs. eBay otsustas Euroopa Kohus, et niisuguse e‑turu nagu eBay käitaja suhtes võib direktiivi 2000/31 artikli 14 lõiget 1 kohaldada. Ka seekord märkis Euroopa Kohus esiteks, et selle platvormi käitaja teenus seisneb eelkõige selle e‑turu kasutajate pakutava teabe talletamises. Tegemist on konkreetselt nende müügipakkumiste andmetega. Teiseks meenutas ta, et teenuseosutaja suhtes saab selles sättes ette nähtud vastutusest vabastamist sellise teabega seoses kohaldada ainult juhul, kui tegemist on „vahendajast teenuseosutajaga“. Nii ei ole see siis, kui „teenuseosutaja selle asemel, et piirduda neutraalse teenuse osutamisega klientide sisestatud andmeid puhtalt tehniliselt ja automaatselt töödeldes, tegutseb aktiivselt viisil, mille tulemusel tal on teave nende andmete kohta ja kontroll nende üle“. ( 138 )

150.

Nendest kohtuotsusest ilmneb, et niisuguste platvormide käitajate suhtes nagu YouTube ja Cyando, kes tegelevad oma tegevuse raames oma platvormide kasutajatelt pärineva teabe talletamisega, võib seoses vastutusega, mis võib tuleneda sellest, et teatav teave on ebaseaduslik, kohaldada direktiivi 2000/31 artikli 14 lõikes 1 ette nähtud erandit, kui nad ei tegutsenud „aktiivselt“, mille tulemusena on neil „teave andmete kohta ja kontroll nende üle“.

151.

Selles küsimuses täpsustan – nagu rõhutab komisjon –, et igal teenuseosutajal, kes talletab oma kasutajatelt pärinevat teavet, on tingimata teatav kontroll selle üle. Ta saab tehniliselt seda kustutada või tõkestada juurdepääsu sellele. Just seepärast oodatakse temalt direktiivi 2000/31 artikli 14 lõike 1 punktide a ja b kohaselt, et ta tegutseks nii juhul, kui talle saab teatavaks ebaseaduslik teave. ( 139 ) See kontrollivõime iseenesest ei tõenda, et teenuseosutaja tegutseb aktiivselt – vastasel korral võetaks selle artikli 14 lõikelt 1 igasugune kasulik mõju. ( 140 )

152.

Aktiivselt tegutsemine, mida Euroopa Kohus silmas peab, puudutab põhjendatult kasutajatelt pärineva teabe sisu ennast. Mina saan Euroopa Kohtu praktikast aru nii, teenuseosutaja tegutseb aktiivselt – mille tulemusena on tal „teave [oma teenuse kasutajate huvides talletatavate] andmete kohta ja kontroll nende üle“ –, kui ta ei piirdu nimetatud teabe töötlemisega, mis on selle sisu seisukohast neutraalne, vaid leitakse, et ta omandab oma tegevuse laadi tõttu intellektuaalse kontrolli sisu üle. Nii on see siis, kui teenuseosutaja valib talletatava teabe välja, ( 141 ) sekkub aktiivselt selle sisusse muul viisil või ka juhul, kui ta esitleb seda teavet üldsusele viisil, mis jätab mulje, et see on tema oma. Niisugustel juhtudel ei piirdu teenuseosutaja enam sellega, et on oma teenuse kasutajatelt pärineva teabe vahendaja: ta omastab selle. ( 142 )

153.

Minu arvates ei tegutse sellised platvormide käitajad nagu YouTube ja Cyando põhimõtteliselt aktiivselt seoses teabega, mida nad oma platvormide kasutajate taotlusel talletavad.

154.

Esiteks meenutan, et faile laaditakse niisugustele platvormidele üles automaatselt, ilma et platvormide käitajaid neid eelnevalt vaataksid või välja valiksid. Nagu sisuliselt väidavad Soome valitsus ja komisjon, ei saavuta need käitajad seega selle teabe üleslaadimise hetkel kontrolli selle üle.

155.

Teiseks vastupidi Elsevieri väitele ei näita asjaolu, et talletatud teabega võib tutvuda või selle alla laadida otse samadelt platvormidelt, et need käitajad tegutseksid aktiivselt. Sellel, et teenuseosutaja kontrollib juurdepääsu teabele, mida ta oma teenuse kasutajate taotlusel talletab, ei ole tähtsust. Näiteks selleks, et pääseda juurde kuulutustele, mis on üles laaditud AdWords’i kaudu, on vaja kasutada Google’i otsingumootorit. ( 143 ) Et pääseda ligi müügikuulutustele, mis on üles laaditud eBays, on vaja minna tema e‑turule. ( 144 ) Euroopa Kohus ei pidanud seda asjaolu kohtuotsustes Google France ja L’Oréal vs. eBay asjakohaseks – ja õigusega. Ainus, mis loeb, on see, kas teenuseosutajal on kontroll talletatud teabe sisu üle. Asjaolu, et see on ligipääsetav teenuseosutaja platvormilt või veebisaidilt, seda ei näita, sest sellega tutvumine või selle allalaadimine kasutaja individuaalsel taotlusel toimub puhtalt tehniliste ja automaatsete meetodite abil.

156.

Kolmandaks hoolimata sellest, mida näib väitvat Elsevier, ei ole ma veendunud, et niisugune platvormi käitaja nagu YouTube või Cyando esitleks kolmandate isikute silmis teavet, mida ta oma kasutajate taotlusel talletab ja millele ta tagab oma platvormilt juurdepääsu, niisugusel viisil, et see tundub olevat tema teave. Esimesena ei ole see nii juhul, kui selline platvormi käitaja nagu YouTube näitab iga oma platvormil avaldatud video puhul ära, milline kasutaja selle üles laadis. Teisena teab keskmine internetikasutaja, kes on mõistlikult informeeritud, et niisuguse failide majutamise ja jagamise platvormi abil nagu Uploaded majutatud failid ei pärine tavaliselt platvormi käitajalt.

157.

Neljandaks arvan, et ei asjaolu, et niisuguse platvormi käitaja nagu YouTube ( 145 ) struktureerib oma kasutajatelt pärinevate videote esitamist platvormil, lisades need standardsesse kuvaliidesesse ja indekseerides need erinevatesse rubriikidesse, ega asjaolu, et sellel platvormil on otsingufunktsioon ja platvormi käitaja töötleb otsingutulemusi, mis esitatakse kokkuvõtlikult avalehel nii, et videod on liigitatud erinevatesse kategooriatesse, ei näita, et ta tegutseb nende videote puhul aktiivselt.

158.

Esiteks ei ole asjaolu, et teenuseosutaja struktureerib ja korraldab oma teenuse kasutajatelt pärineva teabe oma platvormil või veebisaidil esitamise viisi, et hõlbustada selle kasutamist, ning optimeerib seega juurdepääsu sellele teabele, minu arvates asjakohane. Vastupidine argument, mille esitasid konkreetselt F. Peterson ja Prantsusmaa valitsus, peegeldab minu meelest seda, et kohtuotsusest L’Oréal vs. eBay on valesti aru saadud. Kuigi Euroopa Kohus otsustas selles kohtuotsuses, et niisugune teenuseosutaja nagu eBay tegutseb aktiivselt, kui osutab teatavatele müüjatele antud müügipakkumistes abi, mis seisneb „[nende pakkumiste] esituse optimeerimises“, ( 146 ) siis Euroopa Kohus pidas sellega silmas seda, et eBay osutab mõnikord individuaalset abi viisi osas, kuidas optimeerida, tuua esile ja struktureerida konkreetsete pakkumiste sisu. ( 147 ) Sellist abi osutades saavutab eBay intellektuaalse kontrolli asjaomaste pakkumiste sisu üle, nagu on mainitud käesoleva ettepaneku punktis 152. ( 148 )

159.

Euroopa Kohus ei pidanud aga silmas asjaolu, et eBay struktureerib oma e‑turul üles laaditud müügipakkumiste esitamist üleüldiselt. Euroopa Kohus ei maininud seda asjaolu õigusega kohtuotsuses L’Oréal vs. eBay ( 149 ). See, et teenuseosutaja kontrollib esitusstruktuuri ja selle teabe üldist korraldamist, mida ta oma teenuse kasutajate taotlusel talletab, ei näita, et ta kontrollib selle teabe sisu. Asjakohane on ainult individuaalne abi konkreetse teabe puhul. Kokkuvõtteks võib öelda, et kui niisugune platvormi käitaja nagu YouTube ei abistada platvormi kasutajaid individuaalselt nende videote optimeerimise viisi osas, ( 150 ) ei tegutse ta seoses majutatud videotega aktiivselt.

160.

Mis puudutab teiseks otsingu‑ ja indekseerimisfunktsioone, siis peale selle, et need on hädavajalikud, et platvormi kasutajad saaksid leida teabe, millega nad soovivad tutvuda, meenutan ka, et need toimivad automaatselt. Tegemist on seega kasutajate taotlusel talletatava teabe puhtalt tehnilise ja automaatse töötlemisega, mida Euroopa Kohus on oma kohtupraktikas silmas pidanud. ( 151 ) Asjaolu, et teenuseosutaja on välja arendanud abivahendid ja konkreetselt algoritmi, mis teeb selle töötlemise võimalikuks, ning kontrollib seeläbi konkreetselt otsingutulemuste kuvamistingimusi, ei näita, et ta kontrollib otsitava teabe sisu. ( 152 )

161.

Viiendaks vastupidi F. Petersoni ja Prantsusmaa valitsuse väitele ei näita ka asjaolu, et niisugune platvormi käitaja nagu YouTube pakub oma platvormil registreeritud kasutajatele ülevaadet soovitatavatest videotest, selle käitaja aktiivset tegutsemist. Ka siin peegeldab see argument kohtuotsuse L’Oréal vs. eBay valesti mõistmist. Otsustades selles kohtuotsuses, et niisugune teenuseosutaja nagu eBay tegutseb aktiivselt, kui ta osutab teatavatele müüjatele konkreetsete müügipakkumiste osas abi, mis seisneb nende pakkumiste edendamises, ( 153 ) pidas Euroopa Kohus silmas, et eBay tegeleb mõnikord ise teatavate pakkumiste edendamisega väljaspool oma e‑turgu, internetis, eelkõige viitamisteenuse AdWords kaudu. ( 154 ) eBay saavutab nende pakkumiste üle intellektuaalse kontrolli, sest kasutab neid reklaami tegemiseks oma e‑turule ja omastab need nii.

162.

Seevastu asjaolu, et niisugune platvormi käitaja nagu YouTube soovitab oma platvormi kasutajatele automatiseeritult videoid, mis on samalaadsed nendega, millega viimased on varem tutvunud, ei tundu mulle olevat määrava tähtsusega. On teada, et eBay soovitab oma e‑turu kasutajatele samamoodi pakkumisi, mis on samalaadsed nendega, mida kasutajad vaatasid minevikus. Sellegipoolest ei võtnud Euroopa Kohus nimetatud asjaolu kohtuotsuses L’Oréal vs. eBay ( 155 ) arvesse. Ka siin on a priori tegemist talletatud teabe puhtalt tehnilise ja automaatse töötlemisega. Taas ei näita asjaolu, et teenuseosutaja on töötanud välja abivahendid ja konkreetselt algoritmi, mis teeb selle töötlemise võimalikuks, ning kontrollib seeläbi soovitatava teabe kuvamise tingimusi, et tal on kontroll selle sisu üle. ( 156 )

163.

Kuuendaks vastupidi F. Petersoni ja Elsevieri väitele ei tõenda ärimudel, mille on valinud niisugused platvormide käitajad nagu YouTube ja Cyando, et viimased tegutsevad aktiivselt teabe osas, mida nad oma platvormide kasutajate taotlusel talletavad.

164.

Kõigepealt on asjaolu, et teenuseosutaja saab oma teenuse eest tasu, üks tingimus, mis infoühiskonna teenust iseloomustab. Laiemas mõttes on seega tegemist eeltingimusega, mis peab olema direktiivi 2000/31 artikli 14 lõike 1 kohaldamiseks täidetud. Asjaolul, et see tasu koosneb eelkõige reklaamituludest, mis ei sõltu mitte pakutud talletamisruumist, vaid platvormi kasutajate taotlusel talletatava teabe atraktiivsusest, ei ole minu meelest pealegi tähtsust. ( 157 ) Selles küsimuses meenutan, et liidu seadusandja soovis kaasata selle direktiivi kohaldamisalasse teenuseosutajad, kes rahastavad end reklaami abil. ( 158 ) Lisaks ei näita miski selle direktiivi artikli 14 lõike 1 sõnastuses, et niisugune teenuseosutaja tuleks jätta selle sätte kohaldamisalast välja, sest ta rahastab end niiviisi.

165.

Lõpuks meenutan, et Euroopa Kohus otsustas kohtuotsustes Google France ja L’Oréal vs. eBay, et ainuüksi asjaolu, et teenus on tasuline ja teenuseosutaja määrab kindlaks selle tasustamise viisi, ei näita, et ta tegutseb aktiivselt. ( 159 ) Google’i tasu teenuse AdWords raames sõltub aga talletatud teabe atraktiivsusest, sest Google saab konkreetselt tasu selle põhjal, mitu korda klõpsatakse reklaamlinkidel, milles on kasutatud reklaamitellijatest kasutajate valitud märksõnu. ( 160 ) Ka eBay tasu sõltub talletatud teabest, sest eBay saab teatava protsendi müügipakkumiste põhjal tehtud tehingutelt. ( 161 ) Euroopa Kohus leidis nendes kohtuotsustes seega varjatult, kuid kindlalt, et niisugune asjaolu ei ole asjakohane. ( 162 )

166.

Seitsmendaks ei saa teenuseosutaja tegutsemist talletatava teabe suhtes pidada aktiivseks ainuüksi seepärast, et ta teostab proaktiivselt teatavat kontrolli, nagu teeb YouTube tänu tarkvarale Content ID, et tuvastada oma serverites ebaseaduslik teave. Nagu rõhutab Soome valitsus, ilmneb direktiivi 2000/31 põhjendusest 40, et selle direktiivi vahendajatest teenuseosutajate vastutust käsitlevad sätted „ei tohiks takistada […] arendada ja tõhusalt tööle panna […] digitaaltehnoloogia abil võimalikuks saavaid tehnilisi järelevalvevahendeid“. Ülejäänud osas tuleb minu arvates vältida mõistele „aktiivselt tegutsemine“ niisuguse tõlgenduse valimist, mis võib viia sellise paradoksaalse tulemuseni, et teenuseosutaja suhtes, kes teeb omal algatusel teatavaid otsinguid infos, mida ta talletab, et võidelda eelkõige autoriõiguste rikkumistega õiguste omaja huvides, ei kohaldata selle direktiivi artikli 14 lõikes 1 ette nähtud vastutusest vabastamist ja teda koheldakse seega karmimalt kui teenuseosutajat, kes seda ei tee. ( 163 )

167.

Lõpuks meenutan, et kohtuotsustes SABAM ( 164 ) ja Glawischnig-Piesczek ( 165 ) märkis Euroopa Kohus, et on selge, et sotsiaalvõrgustike platvormide käitajad võivad tugineda direktiivi 2000/31 artikli 14 lõikele 1 teabe puhul, mida nad oma kasutajate taotlusel talletavad. Kuigi väljend „on selge“ rõhutab – nagu Prantsusmaa valitsus kohtuistungil märkis –, et Euroopa Kohus lähtus nendes kohtuotsustes eeldusest, millele pooled või eelotsusetaotluse esitanud kohtud ei ole vastu vaielnud, meenutan, et Euroopa Kohus on küll eelotsuste raames liidu õiguse tõlgenduse eeldusi kahtluse alla seadnud, kui need tunduvad talle kahtlased. ( 166 ) Käsitletaval juhul ei ole ta aga seda teinud. ( 167 )

168.

Eelnevate kaalutluste põhjal teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata teistele küsimustele, et niisuguse videote jagamise platvormi käitaja suhtes nagu YouTube ning sellise failide majutamise ja jagamise platvormi käitaja suhtes nagu Cyando võib üldjuhul kohaldada direktiivi 2000/31 artikli 14 lõikes 1 sätestatud vabastust igasuguse vastutuse puhul, mis tuleneb failidest, mida nad oma platvormide kasutajate taotlusel talletavad. ( 168 )

169.

Nagu ma teiste eelotsuse küsimuste analüüsi raames täpsustasin, võivad niisugused platvormide käitajad nagu YouTube või Cyando üldjuhul direktiivi 2000/31 artikli 14 lõikele 1 tugineda. Vastavalt sellele sättele saab teenuseosutajat teabe eest, mida ta oma teenuse kasutajate taotlusel talletab, vastutavaks pidada ainult siis, kui: a) tal ei ole „tegelikku teavet ebaseadusliku tegevuse või teabe kohta“ ning kahju hüvitamise nõude osas ei „tea ta fakte või asjaolusid, millest ilmneb ebaseaduslik tegevus või teave“ ( 169 ), või b) sellistest asjaoludest teadlikuks saades „kõrvaldab teenuseosutaja kiiresti teabe või tõkestab juurdepääsu sellele“.

170.

Kolmandate küsimustega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtul tõlgendada selle artikli 14 lõike 1 punktis a nimetatud tingimust. Ta soovib sisuliselt teada, kas selles tingimuses on viidatud konkreetsele ebaseaduslikule teabele.

171.

Vastus sellele küsimusele mõjutab oluliselt kõiki olukordi, kus püütakse saavutada seda, et teenuseosutaja on vastutav ebaseadusliku teabe eest, mida ta talletab. Sisuliselt on tegemist küsimusega, kas selleks, et teenuseosutaja suhtes ei kohaldataks direktiivi 2000/31 artikli 14 lõikes 1 ette nähtud vabastust, peab hageja tõendama, et sellel teenuseosutajal oli teave konkreetselt selle teabe kohta või oli ta sellest teadlik, või siis piisab selle tõendamisest, et teenuseosutajal oli üldine ja abstraktne teave ja ta oli teadlik, et ta talletab ebaseaduslikku teavet ja et tema teenuseid kasutatakse ebaseaduslikuks tegevuseks.

172.

Minu meelest viitavad direktiivi 2000/31 artikli 14 lõike 1 punktis a kirjeldatud juhtumid tõesti konkreetsele teabele.

173.

Nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus õigesti rõhutab ning nagu on väitnud Google ning Saksamaa ja Prantsusmaa valitsus, tuleneb niisugune tõlgendus direktiivi 2000/31 artikli 14 lõike 1 punkti a sõnastusest, milles on kasutatud määravat artiklit („l’activité ou […] l’information illicites“ ja „l’activité ou l’information illicite“; kohtujuristi kursiiv). ( 170 ) Kui liidu seadusandja oleks tahtnud viidata üldisele teabele selle kohta või teadlik olemisele sellest, et teenuseosutaja serverites leidub ebaseaduslikku teavet või et tema teenuseid kasutatakse ebaseaduslikuks tegevuseks, oleks ta kasutanud umbmäärast artiklit („une activité ou une information illicites“ või „d’activités ou d’informations illicites“). Märgin ka, et selle direktiivi artikli 14 lõike 1 punktis b on kasutatud samuti määravat artiklit („retirer les informations ou l’accès à celles-ci impossible“; kohtujuristi kursiiv).

174.

See tõlgendus kehtib ka lähtuvalt direktiivi 2000/31 artikli 14 lõike 1 üldisest kontekstist ja viidatud õigusnormi eesmärgist.

175.

Selles küsimuses meenutan, et liidu seadusandja soovis direktiivi 2000/31 4. jaos ette nähtud vastutusest vabastusi ette nähes saavutada seda, et vahendajatest teenuseosutajad saavad oma teenuseid osutada ilma ebaproportsionaalse ohuta, et neil on vastutus teabe eest, mida nad kasutajate taotlusel töötlevad. Konkreetselt on selle direktiivi artikli 14 lõike 1 eesmärk vältida seda, et neid teenuseosutajaid peetakse üldiselt vastutavaks selle teabe ebaseaduslikkuse eest, mida nad talletavad, mida on tavaliselt palju ja mille üle neil ei ole põhimõtteliselt intellektuaalset kontrolli. Seadusandja soovis luua siin tasakaalu erinevate mängusolevate huvide vahel. Esiteks ei saa teenuseosutajatele vastavalt selle direktiivi artikli 15 lõikele 1 kehtestada üldist kohustust jälgida teavet, mida nad edastavad või talletavad, ega üldist kohustust otsida ebaseaduslikku tegevust näitavaid fakte ja asjaolusid. Teiseks peavad need teenuseosutajad niipea, kui nad saavad tegelikku teavet ebaseadusliku teabe kohta või saavad sellest teadlikuks, tegutsema kiiresti, et see teave kõrvaldada või tõkestada juurdepääs sellele, järgides sõnavabaduse põhimõtet ja menetlusi, mis on riigisisesel tasandil selleks kehtestatud. ( 171 )

176.

Direktiivi 2000/31 artikli 14 lõige 1 on seega mõeldud olema alus, mis tagab liikmesriikide tasandil teavitamis‑ ja kõrvaldamismenetluste (notice and take down) ( 172 ) arengu, ning selle punktides a ja b sätestatud tingimused peegeldavad seega nende menetluste loogikat: kui teenuseosutaja tähelepanu juhitakse konkreetsele ebaseaduslikule teabele, ( 173 ) peab ta selle kiiresti kustutama.

177.

F. Peterson ja Elsevier väidavad siiski vastu, et niisugustel platvormidel nagu YouTube ja Uploaded toimub teatav hulk ebaseadusliku kasutamise juhtumeid, millest nende käitajatele pidevalt teatatakse. Põhikohtuasja hagejad väidavad seega taas, et need käitajad peaksid täitma hoolsuskohustusi, mis eeldavad, et nad ennetavad ja otsivad aktiivselt oma platvormidel toime pandud rikkumisi. Järelikult ei saa nad tugineda sellele, et nad ei olnud teadlikud seal asuvast konkreetsest ebaseaduslikust teabest. Seega tuleb eeldada, et neil oli teave või et nad olid teadlikud.

178.

Minu arvates ei ole tõlgendus, mille õiguste omajad siin välja pakuvad, lihtsalt kooskõlas kehtiva liidu õigusega.

179.

Niisugune argument ei sobi juba kokku direktiivi 2000/31 artikli 14 lõike 1 punkti a esimese osaga, mis käsitleb „tegelikku teavet“. Niisuguse tegeliku teabe olemasolu tõendamiseks ei tule eeldada, et teenuseosutajal oleks see olnud, kui ta oleks olnud hoolas, vaid et tal oli see tõesti. ( 174 )

180.

Direktiivi 2000/31 artikli 14 lõike 1 punkti a teises osas nimetatud „teadlik“ olemise juhtumit tuleb rohkem selgitada. Euroopa Kohus tegi kohtuotsuses L’Oréal vs. eBay selles küsimuses mitmesuguseid täpsustusi. Meenutan, et kohtuasjas, milles tehti see kohtuotsus, nõuti eBay vastutuse kohaldamist teatavate müügipakkumiste eest, mis laaditi veebi üles tema e‑turul ja millega võidi kahjustada L’Oréali kaubamärke. Euroopa Kohus täpsustas selles küsimuses, et tegemaks kindlaks, kas e-turu käitaja oli niisugustest pakkumistest teadlik selle sätte tähenduses, tuleb kontrollida, kas ta „teadis selliseid fakte või asjaolusid, mille põhjal kohusetundlik ettevõtja oleks pidanud järeldama, et tegemist on seadusvastasusega, ja tegutsema selle [direktiivi] artikli 14 lõike 1 punktis b nõutud viisil“. Nii võib see olla „mis tahes olukor[ras], kus teenuseosutaja saab ühel või teisel moel teada sellistest faktidest või asjaoludest“, ning konkreetselt juhul, kui ta „avastab omal algatusel tehtud kontrolli käigus ebaseadusliku tegevuse või teabe“, või ka siis, kui „teda sellisest tegevusest või teabest informeeritakse“. ( 175 )

181.

Sellest kohtuotsusest ilmneb, et teenuseosutajal on direktiivi 2000/31 artikli 14 lõike 1 kohaselt tõesti mõned hoolsuskohustused. Seeläbi võib ta mõnikord selles sättes ette nähtud vastutusest vabastuse kaotada selletõttu, et ta oleks pidanud teadma, et konkreetne teave on ebaseaduslik, kuid hoolimata sellest ei kustutanud ta seda.

182.

Need hoolsuskohustused on siiski palju sihipärasemad, kui väidavad põhikohtuasja hagejad. Minu arvates ei saa sellest kohtuotsusest järeldada, et teenuseosutaja peaks hoolsa ettevõtjana käitumiseks juhul, kui tal on abstraktselt teave, et tema serverites on ebaseaduslikku teavet, üldiselt aktiivselt niisugust ebaseaduslikku teavet otsima ja seega eeldataks, et ta oli teadlik kogu teabest, mis on tema serverites.

183.

Selles küsimuses on kahtlemata nii, et arvestades, kui palju müügipakkumisi niisugusel e‑turul nagu eBay iga päev avaldatakse, teab sellise platvormi käitaja, et teatava osaga nendest võidakse rikkuda intellektuaalomandi õigusi. Euroopa Kohus ei otsustanud siiski kohtuotsuses L’Oréal vs. eBay, et loetakse, et niisugune käitaja oli teadlik ükskõik missugusest pakkumisest, millega õigusi rikutakse. Euroopa Kohus leidis vastupidi, et tuleb kontrollida, kas faktid või asjaolud, mis olid seotud selles kohtuasjas käsitletud müügipakkumistega, said sellele teenuseosutajale teatavaks. Euroopa Kohtu arvates tuleb eelkõige kontrollida, kas see teenuseosutaja sai piisavalt täpse ja tõendatud teate nende pakkumiste kohta. ( 176 )

184.

Sellest tuleneb, et direktiivi 2000/31 artikli 14 lõike 1 punkti a teises osas kirjeldatud juhtumi all, mil teenuseosutaja „[teadis] fakte või asjaolusid, millest ilmneb ebaseaduslik tegevus või teave“, on peetud silmas juhtumit, mil teenuseosutaja teadis (tõesti) objektiivseid asjaolusid, mis on seotud tema serverites oleva konkreetse teabega, – millest peaks talle piisama, et ta ilmutaks nõutavat hoolsust ning teadvustaks endale, et see teave on ebaseaduslik, ja kustutaks selle vastavalt selle direktiivi artikli 14 lõike 1 punktile b.

185.

Kokkuvõttes on teenuseosutajal kohustus käsitleda talle teatavaks saanud fakte ja asjaolusid hoolikalt, eelkõige siis, kui talle teatatakse konkreetsest ebaseaduslikust teabest. Seda ei tohi ajada segi kohustusega otsida aktiivselt ja üldiselt niisuguseid fakte ja asjaolusid. Niisuguse tõlgendusega pöörataks pea peale direktiivi 2000/31 artikli 14 lõike 1 loogika ja see oleks vastuolus selle direktiivi artikliga 15. ( 177 )

186.

Ei tohi ka unustada, et „teatamise ja kõrvaldamise“ loogika, mis on selle artikli 14 lõike 1 aluseks, teenib – nagu ma juba märkisin – eesmärki luua tasakaal erinevate mängusolevate huvide vahel ja eelkõige tagada kasutajate sõnavabadus.

187.

Sellega seoses ei ole teatamisloogika eesmärk mitte ainult võimaldada teenuseosutajal avastada ebaseadusliku teabe olemasolu ja asukohta oma serverites. Teatamise eesmärk on ka anda tema käsutusse piisavalt infot asjaoludest, mis võimaldavad tal veenduda, et see teave on ebaseaduslik. Vastavalt selle artikli 14 lõikele 1 peab teenuseosutaja niisuguse teabe kõrvaldama üksnes siis, kui see ebaseaduslikkus on ilmne, st ilmselge. ( 178 ) Selle nõude eesmärk on minu arvates vältida seda, et teenuseosutaja peab lahendama ise keerukaid õiguslikke küsimusi ja muutub nii veebiseaduslikkuse vahekohtunikuks.

188.

Kui teatava teabe ebaseaduslikkus on kohe ilmne, ( 179 ) siis autoriõiguse alal ei ole see aga tavaliselt nii. Selle hindamisel, kas failiga rikutakse õigusi, tuleb arvesse võtta mitut kontekstiga seotud asjaolu ning selleks võib vaja olla läbi viia üksikasjalik õiguslik analüüs. Näiteks selle kindlakstegemiseks, kas niisugusele platvormile nagu YouTube üles laaditud videoga rikutakse autoriõigust, on vaja põhimõtteliselt kontrollida esiteks, kas see video sisaldab teost; teiseks, kas kolmandal isikul, kes kaebab, on õigused sellele teosele; kolmandaks, kas teose kasutamisega rikutakse neid õigusi – milleks on vaja hinnata kõigepealt, kas kasutamine toimus tema loal, ja seejärel, kas võib kohaldada erandit. Analüüsimist raskendab lisaks asjaolu, et võimalikud õigused ja load teosele võivad olla liikmesriigiti erinevad, samuti võivad vabastused olla erinevad olenevalt kohaldatavast õigusest. ( 180 )

189.

Kui teenuseosutaja peaks otsima õigusi rikkuvat teavet aktiivselt, ilma õiguste omaja abita, kohustataks teda ise üldiselt ja ilma vajalike konteksti puudutavate asjaoludeta hindama, mis on rikkumine ja mis mitte. Kui mõnes olukorras tekib vähe kahtlusi, ( 181 ) siis paljud teised on mitmeti tõlgendatavad. Näiteks selle väljaselgitamine, kellel on õigused teosele, on harva lihtne. ( 182 ) Lisaks, kui kaitstud teose väljavõte on lisatud videosse, mille on postitanud kolmas isik, võib kohaldada teatavaid erandeid, näiteks kasutamine tsiteerimiseks või parodeerimise eesmärgil. ( 183 ) Oht on selles, et kõikides nendes mitmeti tõlgendatavates olukordades kaldub teenuseosutaja oma serverites oleva teabe süstemaatilise kõrvaldamise poole, et vältida igasugust ohtu, et tal tekib vastutus nende õiguste omajate ees. Talle tundub sageli lihtsam teave kõrvaldada, kui et ta peab võimaliku vastutuse kohaldamise hagi raames tuginema niisuguse erandi kohaldamisele. Selline „ülekõrvaldamine“ tekitab ilmselge sõnavabaduse probleemi. ( 184 )

190.

Nendel põhjustel saab selle kohta, et teabega rikutakse õigusi, öelda, et see ilmneb direktiivi 2000/31 artikli 14 lõike 1 punkti a tähenduses – nagu teeb eelotsusetaotluse esitanud kohus – ainult juhul, kui asjaomane teenuseosutaja sai teate, mis annab piisavalt infot, et hoolas ettevõtja tema olukorras saaks selle tuvastada kergesti ning ilma põhjalikuma õiguslike ja faktiliste asjaolude analüüsita. Konkreetselt peab selles teates olema ära näidatud kaitstud teos, kirjeldatud etteheidetavat rikkumist ja esitatud piisavalt selge teave õiguste kohta, mis kannatanul enda sõnul sellele teosele on. Lisan, et kui erandi kohaldamine ei ole algusest peale välistatud, peab teade sisaldama mõistlikke selgitusi põhjuste kohta, miks see peaks välistatud olema. Ainult niisuguse tõlgendusega välditakse minu arvates ohtu, et vahendajatest teenuseosutajad muutuvad veebis toimuva seaduslikkuse vahekohtunikeks, ja eelmistes punktides mainitud „ülekõrvaldamise“ ohtu ( 185 ).

191.

Pärast neid selgitusi tuleb veel teha kaks lõputäpsustust. Esiteks on minu arvates olemas juhtum, mil teenuseosutaja ei saa pugeda tõsiasja taha, et tal tõesti ei olnud „teavet“ konkreetse ebaseadusliku teabe kohta, mille tõttu tema vastutuse kohaldamist nõutakse, või ta ei olnud sellest teadlik, ning mil peaks piisama üldisest ja abstraktsest teadmisest, et ta talletab ebaseaduslikku teavet ning et tema teenuseid kasutatakse ebaseaduslikuks tegevuseks. Tegemist on juhtumiga, mil see teenuseosutaja hõlbustab tahtlikult seda, et tema teenuse kasutajad panevad toime ebaseaduslikke tegusid. Kui objektiivsed asjaolud näitavad selle teenuseosutaja pahausksust, ( 186 ) kaotab ta minu meelest õiguse, et tema suhtes kohaldataks direktiivi 2000/31 artikli 14 lõikes 1 ette nähtud vastutusest vabastamist. ( 187 )

192.

Teiseks väidavad F. Peterson ja Elsevier, et kui teenuseosutaja sai piisavalt täpse ja tõendatud teate ebaseadusliku teabe kohta, nõuab direktiivi 2000/31 artikli 14 lõike 1 punkt b teenuseosutajalt mitte ainult seda, et ta kõrvaldaks teabe või tõkestaks juurdepääsu sellele, vaid ka seda, et ta võtaks vajalikud meetmed, et see teave „blokeerida“, st takistada selle veebi uuesti üleslaadimist. Teiste sõnadega juhul, kui teenuseosutaja saab niisuguse teate, loetakse, et ta on teadlik mitte ainult teabest, mis on praegu tema serverites, vaid ka sama teabe kõikidest võimalikest tulevastest üleslaadimistest, ilma et iga üleslaadimise puhul oleks nõutav uus teavitamine.

193.

Selles küsimuses tuleb märkida, et õiguste omajad väidavad korrapäraselt, et teave, millest on teatatud ja mille teenuseosutaja kõrvaldas, laaditakse tihti veidi aja pärast uuesti internetti üles. Järelikult peavad nad jälgima pidevalt kõiki veebisaite, kus võidakse majutada nende teoseid, ja aina rohkem teateid saatma. Lahendus, mille nad selle probleemi leevendamiseks välja pakuvad, on tõlgendada direktiivi 2000/31 artikli 14 lõiget 1 nii, et selles ei ole nähtud ette mitte üksnes „teatamis‑ ja kõrvaldamissüsteem“ (notice and take down), vaid ka „teatamis‑ ja blokeerimissüsteem“ (notice and stay down).

194.

Minu arvates muudetaks sellega, kui direktiivi 2000/31 artikli 14 lõikesse 1 lisataks kohustus stay down, märkimisväärselt selle sätte ulatust. Teabe kõrvaldamine tähendab, et teenuseosutaja reageerib teatele (kohusetundlikult). Teabe blokeerimine eeldab seevastu, et ta töötab välja tehnoloogia selle teabe filtreerimiseks, mida ta talletab. Seejuures ei ole vaja mitte ainult takistada konkreetse infotehnoloogilise faili uuesti üles laadimist, vaid ka igasuguse niisuguse faili üleslaadimist, mis on samaväärse sisuga. Hoolimata sellest, et teatavatel teenuseosutajatel, näiteks YouTube’il on – nagu tundub – tehnoloogiad, mis niisugust stay down’i võimaldavad, ning nad kasutavad neid teadlikult, on minu meelest raske lisada sellesse õigusnormi„dünaamilise“ tõlgendusega niisugust kohustust ja kehtestada seda nii ükskõik missugusele teenuseosutajale, sh need, kellel ei ole vajalikke vahendeid, et niisugust tehnoloogiat kasutusele võtta. ( 188 )

195.

Küll aga arvan, et niisuguse stay down kohustuse võib tingimustel, mida ma täpsustan oma neljandate küsimuste analüüsi raames, kehtestada teatavatele teenuseosutajatele, olenevalt eelkõige nende võimekusest, kohtu ettekirjutusega vastavalt direktiivi 2001/29 artikli 8 lõikele 3.

196.

Kõikide eelnevate kaalutluste põhjal teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata kolmandatele küsimustele, et direktiivi 2000/31 artikli 14 lõike 1 punkti a tuleb tõlgendada nii, et selles kirjeldatud juhtumid, st juhtum, mil teenuseosutajal on „tegelik teave ebaseadusliku tegevuse või teabe kohta“, ning juhtum, mil teenuseosutaja „[teab] fakte või asjaolusid, millest ilmneb ebaseaduslik tegevus või teave“, puudutavad üldjuhul konkreetset ebaseaduslikku teavet.

197.

Kui Euroopa Kohus peaks otsustama, et niisugused platvormide käitajad nagu YouTube ja Cyando võivad tugineda direktiivi 2000/31 artiklile 14, on nad vabastatud igasugusest vastutusest, mis võib tuleneda failidest, mida nad oma platvormide kasutajate taotlusel talletavad, tingimusel et nad vastavad selle artikli lõikes 1 ette nähtud tingimustele.

198.

Nagu on aga täpsustatud lõikes 3, „ei mõjuta [see artikkel] võimalust, et kohus või haldusasutus nõuab vastavalt liikmesriikide õigussüsteemidele teenuse osutajalt rikkumise lõpetamist või vältimist“. Teiste sõnadega ei takista see artikkel teenuseosutajal olla eelkõige kohtu ettekirjutuse adressaat ja seda isegi juhul, kui ta vastab nendele tingimustele. ( 189 )

199.

Direktiivi 2001/29 artikli 8 lõige 3 kohustab liikmesriike tagama, et „õiguste valdajatel on võimalik taotleda kohtu ettekirjutust vahendajatele, kelle teenuseid kolmandad isikud kasutavad autoriõiguse või sellega kaasneva õiguse rikkumiseks“. ( 190 )

200.

Oma neljandate küsimustega palub Bundesgerichtshof (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim üldkohus) Euroopa Kohtul täpsustada tingimusi, millele õiguste omajad peavad vastama, et niisugust ettekirjutust vastavalt direktiivi 2001/29 artikli 8 lõikele 3 taotleda.

201.

See kohus küsib täpsemalt, kas tema kohtupraktika on liidu õigusega kooskõlas. Selle kohtupraktika kohaselt rakendatakse viidatud artikli 8 lõiget 3 Saksa õiguses kaudse kaasaaitaja institutsiooni (Störerhaftung) kaudu, mis on juba ammu kehtestatud kaudse vastutuse vorm. See institutsioon näeb ette, et kui rikutakse niisugust absoluutset õigust nagu intellektuaalomandi õigus, võib isiku, kes ei ole selle rikkumise toimepanija ega sellest osavõtja, kuid aitab sellele mingil viisil tahtlikult kaasa ja esineb asjakohane põhjuslik seos, võtta kaudse kaasaaitajana (Störer) vastutusele. Seejuures võib piisata sellest, et asjaomane isik toetab või kasutab ära kolmanda isiku käitumist, kes selle rikkumise toime paneb, kuid tegutseb omal algatusel, kui sellel isikul oli õiguslikult ja materiaalselt võimalik toime pandud rikkumist ära hoida. ( 191 )

202.

Nagu selgitab eelotsusetaotluse esitanud kohus, eeldab kaudse kaasaaitaja vastutus selleks, et seda ei laiendataks ülemäära isikutele, kes ei ole ei rikkumiste toimepanijad ega nendest osavõtjad, käitumiskohustuste rikkumist. Nende kohustuste ulatus sõltub sellest, kas kaudselt kaasaaitajalt võib asjaolusid arvestades mõistlikult oodata ja kui jah, siis mil määral, et ta kontrollib või jälgib kolmandaid isikuid, et niisugused rikkumised ära hoida. See tuleb igal konkreetsel juhtumil kindlaks teha, võttes arvesse kaudse kaasaaitaja ülesandeid ning nende rikkumiste toimepanijate isiklikku vastutust.

203.

Sellega seoses võib vahendajast teenuseosutaja, kes talletab oma teenuse kasutajatelt pärinevat teavet, kaudse kaasaaitajana vastutusele võtta ja tema suhtes võib teha sel alusel ettekirjutuse, kui esiteks on talle tehtud piisavalt täpne ja põhjendatud teade, mis puudutab konkreetset ebaseaduslikku teavet, ning teiseks leiab aset „retsidiiv“ sel põhjusel, et see teenuseosutaja kas ei tegutsenud kiiresti, et asjaomane teave kõrvaldada või tõkestada juurdepääs sellele, või ei võtnud vajalikke meetmeid, et takistada selle teabe uuesti veebi üles laadimist. ( 192 ) Järelikult ei saa õiguste omajad nõuda ettekirjutust vahendajale hetkel, kui nende õiguste rikkumise pani toime viimase teenuste kasutaja.

204.

Sisuliselt tuleb teha kindlaks, kas direktiivi 2001/29 artikli 8 lõikega 3 on vastuolus see, kui õiguste omajate võimalus nõuda ettekirjutust vahendajale sõltub sellest, kas on täidetud retsidiivi nõue.

205.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et see ei ole nii. Google, Cyando ning Saksamaa ja Soome valitsus on sama meelt. Mina kaldun arvama nii nagu F. Peterson, Elsevier, Prantsusmaa valitsus ja komisjon, st et see nõue on direktiivi 2001/29 artikli 8 lõikega 3 vastuolus.

206.

Kõigepealt meenutan, et selle artikli 8 lõikega 3 on õiguste omajatele antud õigus nõuda ettekirjutust vahendajatele, kelle teenuseid kolmandad isikud kasutavad autoriõiguse või sellega kaasneva õiguse rikkumiseks. Vastavalt Euroopa Kohtu praktikale on vahendaja selle sätte tähenduses iga teenuseosutaja, kes pakub teenust, mida teised isikud võivad kasutada niisuguse intellektuaalomandi õiguse rikkumiseks. ( 193 ) YouTube’i ja Cyandoga on see vaieldamatult nii. Neid teenuseid „kasutavad kolmandad isikud autoriõiguse või sellega kaasneva õiguse rikkumiseks“ iga kord, kui nende kasutajad avaldavad nende platvormidel ebaseaduslikult kaitstud teose.

207.

Seejärel tuleb juhtida tähelepanu, et kui direktiivi 2001/29 põhjenduses 59 on märgitud, et niisuguse ettekirjutuse tegemise tingimused ja kord kuuluvad põhimõtteliselt liikmesriikide riigisisese õiguse kohaldamise valdkonda, tähendab see lihtsalt, et neil on selles küsimuses kaalutlusruum. Need tingimused ja menetlused tuleb igal juhul sisustada nii, et saavutataks selle direktiivi artikli 8 lõike 3 eesmärk. ( 194 ) See kaalutlusruum ei tohi seega võimaldada liikmesriikidel muuta selle õiguse ulatust ja seega sisu, mis on õiguste omajatele viimati viidatud sättega antud.

208.

Selles kontekstis märgin, et õiguste omajate võimalus saavutada ettekirjutus vahendajast teenuseosutajale vastavalt kaudse kaasaaitaja vastutuse kohaldamise tingimustele sõltub viimase käitumisest. Nagu ma märkisin, on selle institutsiooni põhjal tehtud ettekirjutus hoiduda teatavast käitumisest. See eeldab, et teenuseosutaja on rikkunud teatavaid käitumisalaseid kohustusi, ( 195 ) ja võimaldab saavutada nende sundtäitmise kohtu korras.

209.

Direktiivi 2001/29 artikli 8 lõike 3 loogika on teistsugune. Vastupidi õiguste rikkujatele tehtavatele ettekirjutustele, mida on peetud silmas selle artikli lõikes 2, ei ole selle artikli lõikes 3 ette nähtud vahendajatele tehtavate ettekirjutuste eesmärk (ainult) teha lõpp teatavale taunitavale käitumisele nende poolt. Selles sättes on peetud silmas isegi „süütuid“ vahendajaid, st niisuguseid, kes täidavad tavaliselt kõik kohustused, mis on neile seadusega kehtestatud. See võimaldab õiguste omajatel neilt nõuda, et nad sekkuksid enam võitlusesse autoriõiguse rikkumiste vastu, mida panevad toime nende teenuste kasutajad, ning seda põhjendusel, et neil on tavaliselt kõige lihtsam nendele rikkumistele lõppu teha. Sellest vaatevinklist võimaldab viimati viidatud õigusnorm kehtestada nendele samadele vahendajatele uusi kohustusi kohtulike ettekirjutustega. Kokkuvõttes on tegemist teatava sundkoostöö vormiga. ( 196 )

210.

See erinev loogika ei pruugi tingimata iseenesest probleeme tekitada. Nagu ma märkisin, loeb ainsana liikmesriikide saavutatud tulemus, mitte viis, kuidas nad direktiivi 2001/29 artikli 8 lõiget 3 rakendavad. Teoreetiliselt on seejuures tähtsust ainult õiguste omajate võimalusel saavutada ettekirjutus vahendajatele, millega viimaseid kohustatakse käituma teataval viisil, millega kaitstakse õiguste omajate huve. Sellel, et teoreetiliselt esitletakse seda ettekirjutust nagu midagi, millega karistatakse varem eksisteerinud käitumisalaste kohustuste rikkumise eest või millega kehtestatakse uusi kohustusi, on vähe tähtsust.

211.

Kui niisugune ettekirjutus tehakse aga ainult tingimusel, et vahendaja on rikkunud varem eksisteerinud käitumisalaseid kohustusi, toob see kaasa selle, et õigust, mis on direktiivi 2001/29 artikli 8 lõikega 3 õiguste omajatele antud, lükatakse edasi ja piiratakse seega. ( 197 ) Praktikas saavad viimased, nagu väidab F. Peterson, ettekirjutust vahendajale nõuda ainult siis, kui on edastatud esimene ebaseaduslik teave ja sellest on viimasele nõuetekohaselt teatatud (teade, mis tekitab käitumiskohustused) ning lisaks on rikkumine kordunud (mis iseloomustab seda, et vahendaja jättis need kohustused täitmata).

212.

Õiguste omaja peab aga minu arvates saama niisugust ettekirjutust nõuda siis, kui on tõendatud, et kolmandad isikud rikuvad tema õigusi vahendaja teenuse abil, ning seda ootamata, et leiaks aset korduv rikkumine, ja tõendamata vahendaja süülist käitumist. ( 198 ) Täpsustan, et kaudse kaasaaitaja vastutust käsitlevad õigusnormid ei ole minu arvates direktiivi 2001/29 artikli 8 lõikega 3 iseenesest vastuolus. Sellega on vastuolus pigem see, kui õiguste omajate käsutuses ei ole Saksa õiguse kohaselt muud õiguslikku alust, mis võimaldab nõuda nendel tingimustel ettekirjutust vahendajale.

213.

Seda tõlgendust ei sea minu arvates kahtluse alla eelotsusetaotluse esitanud kohtu argument – mida on korranud Google, Cyando ja Soome valitsus –, et selleks, et õiguste omajad saaksid nõuda vastavalt direktiivi 2001/29 artikli 8 lõikele 3 ettekirjutust vahendajale juba enne, kui on leidnud aset korduv rikkumine, tuleb kehtestada viimasele üldine aktiivse jälgimise ja otsimise kohustus, mis on direktiivi 2000/31 artikli 15 lõikega 1 vastuolus. Nende arvates tähendab niisuguse võimaluse tunnustamine, et vahendaja oleks pidanud juba enne piisavalt täpse ja tõendatud teate saamist asjaomase teabe kõrvaldama ja selle veebi üleslaadimise blokeerima, mis eeldaks, et ta jälgib oma servereid ja otsib üleüldiselt aktiivselt ebaseaduslikku teavet, mis võib nendes olla.

214.

Minu välja pakutud tõlgendusest ei tulene aga niisugust järeldust. See, et õiguste omaja saab nõuda teataval juhul ettekirjutust vahendajale, ei tähenda, et viimane pidi kindlasti toimima teataval viisil enne selle ettekirjutuse tegemist. Kordan, et direktiivi 2001/29 artikli 8 lõikes 3 silmas peetud ettekirjutuste eesmärk ei ole põhimõtteliselt karistada selle eest, kui vahendajad on jätnud täitmata varem eksisteerinud kohustused, vaid kehtestada neile uusi kohustusi, mis kehtivad tulevikus.

215.

Lõpuks juhin tähelepanu, et olen täiesti teadlik, et kaudse kaasaaitaja vastutuse kohaldamise tingimus, milleks on see, et vahendaja rikub oma käitumisalaseid kohustusi, on sätestatud – nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus märkis – eesmärgiga piirata nende isikute ringi, kellele võidakse teha ettekirjutus. Tõlgendus, mille ma välja pakun, et tähenda siiski, et õiguste omaja võib nõuda ükskõik missugust ettekirjutust ükskõik missugusele vahendajast teenuseosutajale. Riigisisesed kohtud peavad nende kohustuste ulatuse kindlaksmääramisel, mida konkreetsele teenuseosuatajale võib mõistlikult kehtestada – võttes arvesse asjaomaseid autoriõiguse rikkumisi –, minu arvates kohaldama proportsionaalsuse põhimõtet. Teatavatel juhtudel võib teenuseosutaja olla nendest rikkumistest liiga kaugel, et tema koostöö nõudmine seejuures oleks proportsionaalne. Olgu kuidas on, see küsimus ei kerki käsitletaval juhul, sest niisugused platvormide käitajad nagu YouTube ja Cyando on lähedal rikkumistele, mille panevad toime nende platvormide kasutajad, sest nad talletavad vastavaid faile oma serverites.

216.

Põhikohtuasja pooled tõstatasid Euroopa Kohtus ka küsimuse, missugune on nende ettekirjutuste ulatus, mis võidakse vahendajatele teha – õiguste omajad leiavad, et Bundesgerichtshofi (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim üldkohus) praktika ei lähe selles osas eriti kaugele, samas kui platvormide käitajad arvavad vastupidi, et see kohtupraktika läheb kaugemale, kui liidu õigus lubab. Kuna see kohus ei ole Euroopa Kohtule seda küsimust esitanud, kuid see on käesolevates kohtuasjades üldiselt kerkivate probleemidega tihedalt seotud, esitan mõned lühidad seisukohad selle kohta.

217.

Euroopa Kohus on juba selgitanud, et vastavalt direktiivi 2001/29 artikli 8 lõikele 3 tehtud ettekirjutusega võib kohustada vahendajat võtma meetmeid, mis ei aita mitte üksnes teha lõppu autoriõiguse rikkumistele, mille panevad toime tema teenuse kasutajad, vaid ka ennetada uusi sedalaadi rikkumisi. ( 199 ) Meetmed, mida võidakse teda kohustada niisuguse ettekirjutusega võtma, peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad, et tagada õiglane tasakaal erinevate õiguste ja mängusolevate huvide vahel, ning need ei tohi tekitada teenuste seadusliku kasutamise takistusi. ( 200 )

218.

Lisaks tuleb nende meetmetega ka siin järgida piire, mis on kehtestatud direktiivi 2000/31 artikli 15 lõikega 1. ( 201 ) Käsitletaval juhul on vaja eelkõige teada, kas ettekirjutusega võib kohustada platvormi käitajat tuvastama ja blokeerima kaitstud teoste ebaseaduslikku üleslaadimist tema platvormile ja mil määral. Nagu ma märkisin, ( 202 ) eeldab see tavaliselt, et teenuseosutaja kasutaks talletatud teabe filtreerimise tehnoloogiat. Seega on tarvis vastata küsimusele, kas niisugust ettekirjutust tuleb tingimata pidada ettekirjutuseks, mis eeldab üldisi aktiivse järelevalve ja otsimise kohustusi, mis on selle sättega keelatud.

219.

Selles küsimuses märgin, et ühelt poolt otsustas Euroopa Kohus kohtuotsuses SABAM ( 203 ), et direktiivi 2000/31 artikli 15 lõikega 1 on vastuolus see, kui sotsiaalvõrgustiku platvormi käitajat sunnitakse võtma kasutusele oma teenuse kasutajate taotlusel talletatava teabe filtreerimise süsteemi, mida kohaldatakse ühteviisi kõikide nende kasutajate suhtes ennetavalt, ainult tema kulul ja ajalise piiranguta ning mis suudab tuvastada failid, mis sisaldavad teoseid, millele taotlejal on intellektuaalomandi õigused, ning seda selleks, et blokeerida nende teoste üldsusele kättesaadavaks tegemine. Euroopa Kohus on tähelepanu pööranud ka sellele, et niisugune meede eeldaks, et see käitaja jälgib kogu infot, mida ta talletab, või suurt osa sellest, ja puudutaks ükskõik missugust rikkumist tulevikus ning tähendaks seda, et kaitsta tuleb mitte ainult olemasolevaid teoseid, vaid ka teoseid, mida selle süsteemi kasutusele võtmise hetkel ei ole veel loodud.

220.

Teisalt otsustas Euroopa Kohus siiski kohtuotsuses Glawischnig-Piesczek ( 204 ), mis käsitles sedapuhku isikute au teotamise valdkonda, et vahendajast teenuseosutajale võib teha ettekirjutuse tuvastada ja blokeerida konkreetne teave, mille sisu analüüsis ja hindas kohus, kes tunnistas selle oma hindamise tulemusena ebaseaduslikuks. Seega võib kohus sellelt teenuseosutajalt nõuda, et ta blokeeriks juurdepääsu sellega identselt sõnastatud teabele, ükskõik missugune kasutaja selle talletamist taotles. Ettekirjutus võib laieneda isegi samatähenduslikule teabele, kui see sisaldab konkreetseid ettekirjutuses välja toodud elemente ning teenuseosutaja ei ole kohustatud seda, kas see teave on halvustav, iseseisvalt hindama, vaid ta saab vastupidi kasutada automatiseeritud meetodeid ja otsinguid. Euroopa Kohtu sõnul toob niisugune ettekirjutus kaasa ainult konkreetsed aktiivse jälgimise ja otsimise kohustused, mis on kooskõlas direktiivi 2000/31 artikli 14 lõikega 1. ( 205 )

221.

Nendest kohtuotsustest ilmneb, et Euroopa Kohtu arvates ei ole direktiivi 2000/31 artikli 15 lõikega 1 vastuolus mitte igasugune tuvastamis‑ ja blokeerimiskohustus. Kuigi see säte keelab kohustada teenuseosutajat ettekirjutusega tegema üleüldist selle teabe filtreerimist, mida ta talletab, et otsida ükskõik missugust rikkumist ( 206 ), ei ole sellega a priori vastuolus see, kui teenuseosutajat kohustatakse tegema filtreerimist konkreetse faili osas, milles on kasutatud kaitstud teost ja mille kohus leidis olevat ebaseadusliku. Nii, nagu mina Euroopa Kohtu praktikast aru saan, ei ole viimati viidatud sättega minu meelest vastuolus see, kui teenuseosutaja on kohustatud tuvastama ja blokeerima mitte üksnes selle faili identseid koopiaid, vaid ka muid samaväärseid faile, st minu arvates neid, kus on asjaomast teost kasutatud samamoodi. Selles ulatuses ei ole viidatud õigusnormiga niisiis vastuolus see, kui vahendajast teenuseosutajale kehtestatakse stay down kohustus.

222.

Meenutan siiski, et ettekirjutuse raames vahendajast teenuseosutaja suhtes võetavad meetmed peavad olema proportsionaalsed. Siin on oluline võtta arvesse tema vahendeid. Konkreetselt tähendab see, et kui õigusi rikkuvaks peetava failiga identse koopia blokeerimine tundub olevat üsna lihtne, ( 207 ) siis palju keerulisem on tuvastada sama sisu teistes failides, kus asjaomast teost on samamoodi kasutatud. ( 208 ) Kui YouTube väidab, et suudab seda, ( 209 ) siis igal teenuseosutajal ei ole vajalikku tehnoloogiat ega vahendeid selle hankimiseks. ( 210 ) Meenutan ka, et meetmed, mida ettekirjutusega kohustatakse võtma, peavad tagama õiglase tasakaalu erinevate õiguste ja mängusolevate huvide vahel ega tohi tekitada teenuse seaduslikule kasutamisele takistusi. Konkreetselt ei tohi blokeerimiskohustus minu arvates olla suunatud sellele, et platvormi kasutajatel takistatakse sinna üles laadida seaduslikku sisu ja eelkõige kasutada asjaomast teost seaduslikult, või tuua kaasa niisugust tagajärge. ( 211 ) Selle, mida võib kõnesolevalt teenuseosutajalt mõistlikult oodata, peavad tegema kindlaks liikmesriigi kohtud.

223.

Eelnevate kaalutluste põhjal teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata neljandatele küsimustele nii, et see, kui õiguste omajad saavad nõuda ettekirjutust teenuseosutajale, kelle teenust, mis seisneb kasutajalt pärineva teabe talletamises, kasutavad kolmandad isikud selleks, et rikkuda autoriõigust või sellega kaasnevat õigust, ainult siis, kui pärast selgest rikkumisest teatamist leiab aset korduv rikkumine, on direktiivi 2001/29 artikli 8 lõikega 3 vastuolus.

224.

Bundesgerichtshof (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim üldkohus) on esitanud viiendad ja kuuendad küsimused ainult juhuks, kui Euroopa Kohus peaks vastama eitavalt nii esimestele kui ka teistele küsimustele. Eelotsusetaotluse esitanud kohus peab silmas juhtumit, mil esiteks ei kuulu niisuguste platvormide käitajate nagu YouTube ja Cyando tegevus mõiste „üldsusele edastamine“ alla direktiivi 2001/29 artikli 3 lõike 1 tähenduses ning teiseks ei saa nende suhtes kohaldada direktiivi 2000/31 artikli 14 lõikes 1 ette nähtud vastutusest vabastamist vastutuse tõttu, mis võib tuleneda teabest, mida nad nende platvormide kasutajate taotlusel talletavad. ( 212 )

225.

Oma viiendate küsimustega küsib see kohus, kas niisugusel juhul tuleb neid platvormide käitajaid pidada rikkujateks eelkõige direktiivi 2004/48 artikli 13 lõike 1 tähenduses sel põhjusel, et nad tegutsevad aktiivselt seoses failidega, mis sisaldavad kaitstud teoseid ja mille nende platvormide kasutajad on ebaseaduslikult internetti üles laadinud.

226.

Jaatava vastuse korral küsib see kohus oma kuuendate küsimustega, kas selle artikli 13 lõikega 1 on kooskõlas BGB §‑s 830 sätestatud kaasaaitamist käsitlevad õigusnormid. See viimane säte, milles on nähtud ette teisese vastutuse vorm, võimaldab rikkumises kannatanul – vastupidi kaudse kaasaaitaja vastutusele – saada kahjuhüvitist isikult, kes rikkumises osales. Selleks peetakse isikut, kes on tahtlikult õhutanud kolmandat isikut tahtlikule rikkumisele või on viimast selles abistanud. Osaleja vastutus eeldab siiski peale objektiivse osalemise konkreetses rikkumises vähemalt osalist tahtlust, mis puudutab seda rikkumist, ning peab laienema ebaseaduslikkusest teadmisele. Praktikas saab vahendajast teenuseosutajat seega osalejana vastutavaks pidada ainult autoriõiguse konkreetsete rikkumiste eest, mille tema teenuse kasutajad toime panevad, kui tal on teave nende kohta ja ta on neid tahtlikult hõlbustanud. Eelotsusetaotluse esitanud kohtul tekib aga küsimus, kas selle artikli 13 lõike 1 kohaselt piisab vahendajast teenuseosutajalt õiguste omajate kasuks kahjuhüvitise väljamõistmiseks sellest, et teenuseosutajal oli üldiselt ja abstraktselt teave või ta oli teadlik, et tema teenust kasutatakse autoriõiguse rikkumiseks.

227.

Minu arvates ei reguleeri direktiivi 2004/48 artikli 13 lõige 1 lihtsalt seda, missugustel tingimustel on vahendajatest teenuseosutajatel vastutus autoriõiguse rikkumiste eest, mille on pannud toime nende teenuste kasutajad.

228.

Selles küsimuses tuletan meelde, et nimetatud sättes on nähtud ette, et „pädevad kohtuasutused määravad kannatanud osapoole avalduse alusel rikkuja, kes teadlikult rikkus või pidi põhjendatult olema rikkumisest teadlik, maksma proportsionaalselt õiguste valdajale rikkumise tagajärjel tekitatud kahju ulatuses kahjutasu“. Selle õigusnormi tähenduses on „rikkuja“ seega isik, kes „teadlikult rikub“, ehk teiste sõnadega isik, kes rikub intellektuaalomandi õigust.

229.

Direktiivi 2004/48 artikli 13 lõike 1 ainus eesmärk on siiski näha ette menetlusnormid, mis käsitlevad kahjuhüvitise väljamõistmist ja kindlaksmääramist, kui niisugune rikkumine on toime pandud. Selle õigusnormi eesmärk ei ole määrata juba ette kindlaks, missuguseid intellektuaalomandi õigusi kaitstakse, missuguste toimingutega neid õigusi rikutakse, kes selle eest vastutavad ja kes on see „õiguste omaja“, kellele tuleb kahjuhüvitist maksta. Kõikide nende küsimuste suhtes kohaldatakse intellektuaalomandit käsitlevaid materiaalõigusnorme. ( 213 ) Meenutan, et üldiselt on direktiiviga 2004/48 ühtlustatud ainult intellektuaalomandi teatavad menetluslikud aspektid, kuid niisugused materiaalõiguslikud küsimused jäävad sellest ühtlustamisest välja. ( 214 )

230.

Autoriõiguse valdkonnas on asjasse puutuvad materiaalõigusnormid sätestatud konkreetselt direktiivis 2001/29. Isik tegeleb „rikkumisega“ ja muutub nii „rikkujaks“, kui ta teeb toimingu, mida hõlmab selle direktiiviga autorile antud ainuõigus – kes on selles kontekstis põhimõtteliselt „õiguse omaja“ –, ilma viimase eelneva loata ja ilma, et kohaldataks erandit.

231.

Meenutan, et viiendad ja kuuendad küsimused põhinevad oletusel, et niisugused platvormide käitajad nagu YouTube ja Cyando ei tee üldsusele edastamise toiminguid direktiivi 2001/29 artikli 3 lõike 1 tähenduses. Niisugusel juhul ei saa neid käitajaid pidada rikkujateks, kes tegelevad rikkumisega direktiivi 2004/48 artikli 13 lõike 1 tähenduses.

232.

Samas on direktiiv 2004/48 minimaalselt ühtlustav direktiiv. ( 215 ) Nagu märgib komisjon, võivad liikmesriigid seega oma riigisiseses õiguses rikkumiste ohvritest õiguste omajate huvides ette näha õiguse saada hüvitist muudelt isikutelt peale rikkuja selle direktiivi artikli 13 tähenduses, sh vahendajatest teenuseosutajatelt, kes seda tegevust hõlbustasid. Igal juhul kuuluvad niisuguse teisese vastutuse tingimused – nagu ma käesolevas ettepanekus juba mitu korda märkisin – riigisisese õiguse kohaldamise valdkonda.

233.

Vastupidi F. Petersonile ja Elsevierile ei arva ma, et kuna direktiivi 2001/29 eesmärk on tagada autoriõiguse kaitse kõrge tase, tuleks seda direktiivi ja direktiivi 2000/31 tõlgendada teisiti, kui mina käesolevas ettepanekus soovitan.

234.

Rõhutan kohe, et niisugune tõlgendus ei too kaasa seda, et õiguste omajad jäetakse kaitsest ilma seoses nende teoste ebaseadusliku üleslaadimisega niisugustele platvormidele nagu YouTube ja Uploaded.

235.

Konkreetselt on õiguste omajatel kõigepealt võimalus esitada kohtule hagi kasutajate vastu, kes niisuguse ebaseadusliku üleslaadimisega tegelesid. Selleks on nendel õiguste omajatel direktiivi 2004/48 kohaselt õigus saada niisugustelt platvormide käitajatelt nagu YouTube ja Cyando teatavat vajalikku teavet, sh nende kasutajate nimed ja aadressid. ( 216 )Peale selle võivad need õiguste omajad teatada nendele platvormide käitajatele, et nende platvormidel on faile, mis sisaldavad nende teoseid, mis on üles laaditud ebaseaduslikult. Vastavalt direktiivi 2000/31 artikli 14 lõikele 1 on platvormide käitajad kohustatud reageerima niisugusele teatele kiiresti, kõrvaldades asjaomased failid või tõkestades juurdepääsu nendele. Vastasel korral ei kohaldata nende käitajate suhtes enam selles sättes ette nähtud vabastust vastutusest ning võib juhtuda, et vastavalt kehtivale riigisisesele õigusele võetakse nad vastutusele. Lisaks juhul, kui platvormi käitaja hõlbustab tahtlikult seda, et tema platvormi kasutajad teevad ebaseaduslikke tegusid, on selle õigusnormi kohaldamine minu arvates välistatud algusest peale. Lõpuks tuleb märkida, et õiguste omajad võivad igal juhul saavutada direktiivi 2001/29 artikli 8 lõike 3 alusel ettekirjutusi platvormi käitajatele, millega võidakse neile määrata täiendavad kohustused, et teha lõpp autoriõiguse rikkumistele, mida nende platvormide kasutajad toime panevad, ning niisuguseid rikkumisi ennetada.

236.

Õiguste omajatel ei ole seega oma õiguste maksmapanekul ja selle vastu võitlemisel, et internetti laaditakse niisuguste platvormide vahendusel nagu YouTube ja Uploaded ebaseaduslikult üles faile, mis sisaldavad nende teoseid, selliseid raskusi, mida nad kohtavad seoses failide jagamisega partnervõrgus (peer-to-peer), mida hõlbustab niisugune platvorm nagu The Pirate Bay. Viimasel juhul kaotavad eelmises punktis silmas peetud meetmed oma tõhususe seetõttu, et niisugust võrku iseloomustab detsentraliseeritud korraldus ( 217 ). Seevastu käsitletaval juhul talletatakse faile tsentraliseeritult YouTube’i ja Cyando serverites ja nad saavad neid kustutada, nagu on näinud ette liidu seadusandja direktiivi 2000/31 artikli 14 lõikes 1. ( 218 ) Mõiste „üldsusele edastamine“ niisugune tõlgendus, nagu Euroopa Kohus valis kohtuotsuses Stichting Brein II (The Pirate Bay), on käesolevates kohtuasjades seega veelgi vähem õigustatud.

237.

Õiguste omajad väidavad vastu, et nende ainuõigusi oma teostele ei järgita, sest kavandatavad meetmed on pigem peamiselt reaktiivsed kui proaktiivsed – kuna need ei takista juba ette igasugust ebaseadusliku sisu üleslaadimist, vaid võimaldavad eelkõige niisuguse sisu kõrvaldada ja teatavatel juhtudel blokeerida tagantjärele – ning need eeldavad koostööd. Nende sõnul tagataks nende õiguste kaitse kõrge tase üksnes siis, kui platvormide käitajad näeksid ette süsteemi, mis ei nõua niisugust koostööd, sest võimaldab kontrollida sisu seaduslikkust enne selle üleslaadimist.

238.

Selles küsimuses meenutan, et üldiselt ei järgi Euroopa Kohus oma praktikas lihtsustavat loogikat, mille kohaselt tuleb direktiivi 2001/29 artiklites 2–4 ette nähtud ainuõigusi tingimata tõlgendada laialt (ja piiramatult), ega tõlgenda ka selle direktiivi artiklis 5 nimetatud erandeid ja piiranguid igal juhul kitsalt. Minu arvates püüab Euroopa Kohus sellega, et täpsustab nii nende õiguste piire ( 219 ) kui ka nende erandite ja piirangute ulatust, ( 220 ) saavutada mõistlikku tõlgendust, mis tagab nende erinevate sätetega taotletava eesmärgi ja kaitseb „õiglast tasakaalu“, mida liidu seadusandja soovis selle direktiiviga saavutada erinevate põhiõiguste ja vastandlike huvide vahel. Selle direktiivi artikli 3 lõiget 1 ei pea tingimata tõlgendama viisil, mis tagab õiguste omajatele maksimaalse kaitse. ( 221 )

239.

Tuleb ka märkida, et kuigi autoriõigust kaitstakse – eelkõige harta artikli 17 lõikega 2 – põhiõigusena, ei ole see õigus absoluutne, vaid tavaliselt tuleb kaaluda, kas olulisem on see või muud õigused ja huvid.

240.

Käsitletaval juhul tuleb see kaalumine läbi viia. Esiteks võivad platvormide käitajad tugineda harta artikliga 16 tagatud ettevõtlusvabadusele, mis kaitseb neid niisuguste kohustuste eest, mis võivad nende tegevust märkimisväärselt kahjustada.

241.

Teiseks ei saa eirata nende platvormide kasutajate põhiõigusi. Nii on see sõna‑ ja teabevabadusega, mis on tagatud harta artikliga 11, ( 222 ) mis kätkeb – meenutan – arvamusvabadust ning vabadust saada ja levitada teavet ja ideid. Selles küsimuses ilmneb nii Euroopa Kohtu kui ka Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast, et internetil on selles osas eriline tähtsus. ( 223 ) See viimane kohus on konkreetselt märkinud, et YouTube kujutab endast olulist selle vabaduse kasutamise viisi. ( 224 ) Nii on see ka harta artikliga 13 tagatud kunsti vabadusega, mis on sõnavabadusega tihedalt seotud, arvestades kui palju inimesi YouTube’i oma loomingu jagamiseks kasutab.

242.

Nõuda platvormide käitajatelt, et nad kontrolliksid üldiselt ja abstraktselt enne üleslaadimist kõiki faile, mille nende kasutajad soovivad avaldada, otsides ükskõik missugust autoriõiguse rikkumist, tooks kaasa märkimisväärse ohu, et piiratakse neid erinevaid põhiõigusi. Arvestades, kui palju võib olla majutatavat sisu, on niisugust eelnevat kontrolli esiteks võimatu teha käsitsi ning teiseks on vastutuse oht platvormide käitajatel tohutu. Praktikas riskivad väikseimad platvormide käitajad sellega, et ei ela seda vastutust üle, ning ettevõtjad, kellel on piisavalt vahendeid, oleksid sunnitud tegema oma kasutajate sisu üldist filtreerimist ilma kohtu kontrollita, mis võib tekitada selle sisu „ülekõrvaldamise“ ohu.

243.

Selles küsimuses tuletan meelde, et kohtuotsuses SABAM ( 225 ) otsustas Euroopa Kohus, et üldise talletatava teabe filtreerimise kohustuse kehtestamine ei ole mitte üksnes direktiivi 2000/31 artikli 15 lõikega 1 vastuolus, vaid et see ei taga ka „õiglast tasakaalu“ õiguste omajate intellektuaalomandi õiguse kaitse ja selle ettevõtlusvabaduse kaitse vahel, mis on teenuseosutajatel harta artikli 16 alusel. Niisugune ettekirjutus tähendaks selle vabaduse ilmselget rikkumist, sest see kohustaks käitajat enda kulul rakendama keerukat, kulukat ja püsivat infotehnoloogilist süsteemi. ( 226 ) Lisaks rikutaks niisuguse üldise filtreerimiskohustusega selle platvormi kasutajate sõnavabadust harta artikli 11 tähenduses, sest on oht, et filtreerimisvahend ei erista piisavalt hästi ebaseaduslikku ja seaduslikku sisu ning selle üleüldine kasutamine võib tuua kaasa seadusliku sisu blokeerimise. ( 227 ) Lisan, et niisugune tulemus tooks kaasa veebiloomingu takistamise ohu, mis on vastuolus harta artikliga 13. Oht seisneb siin selles, et teatava intellektuaalloomingu maksimaalne kaitse toimub muude loomevormide arvelt, mis on ühiskondlikult sama soovitavad. ( 228 )

244.

Kokkuvõttes näib mulle, et kaalumine, mis tuleb siin läbi viia, on tunduvalt keerukam, kui väidavad õiguste omajad. ( 229 )

245.

Selles kontekstis peegeldavad direktiivid 2000/31 ja 2001/29 tasakaalu nende erinevate õiguste ja huvide vahel, mida liidu seadusandja soovis neid vastu võttes saavutada. Direktiiviga 2000/31 tahtis liidu seadusandja soodustada vahendajatest teenuseosutajate arengut, et õhutada üldisemalt elektroonilise kaubanduse ja infoühiskonna teenuste arengut siseturul. Oli seega vaja mitte kehtestada neile vastutust, mis võib seada ohtu nende tegevuse tasuvuse. Õiguste omajate huve tuleks kaitsta ning kaaluda, kumb on olulisem, kas need või teenuste kasutajate sõnavabadus teatamis‑ ja kõrvaldamismenetluste raames. ( 230 ) Liidu seadusandja säilitas selle tasakaalu direktiivis 2001/29, leides, et vahendajatest teenuseosutajatel on lihtsam teha lõpp autoriõiguse rikkumistele, mille panevad toime nende teenuste kasutajad, ning et õiguste omajate huve kaitstakse piisavalt võimalusega saavutada ettekirjutusi nendele vahendajast teenuseosutajatele. ( 231 )

246.

Alates nende direktiivide vastuvõtmisest on asjaolud muidugi muutunud. Vahendajatest teenuseosutajad ei ole jäänud samasuguseks ning see tasakaal ei ole ehk enam õigustatud. Igal juhul on nii, et kuigi Euroopa Kohus võib selliseid asjaolude muutusi teataval määral arvesse võtta, kui ta kasutab tõlgendamisruumi, mille liidu õigusaktid talle jätavad, hindab neid muutusi eelkõige liidu seadusandja, kes arendab õigusakte vajadusel edasi ning asendab esialgu loodud tasakaalu nendes uue tasakaaluga.

247.

Meenutan aga, et liidu seadusandja hindas just äsja selle õiguste ja huvide tasakaalu autoriõiguse alal tuleviku tarbeks ümber. Käesolevate eelotsusemenetluste kestel on jõustunud direktiiv 2019/790 ( 232 ). Selle direktiivi artikli 17 lõige 1 kohustab nüüd liikmesriike nägema ette, et „kui veebisisu jagamise teenuse osutaja ( 233 ) annab üldsusele juurdepääsu tema kasutajate poolt üles laaditud autoriõigusega kaitstud teostele või muule kaitstud materjalile, tähendab see nende üldsusele edastamist või üldsusele kättesaadavaks tegemist käesoleva direktiivi tähenduses“. Järelikult, nagu on täpsustatud selle artikli lõikes 2, peab niisugune teenuseosutaja ise saama loa õiguse omajatelt – näiteks litsentsilepingu sõlmimisega – teostele, mille tema kasutajad üles laadivad. Lisaks on selle artikli lõikes 3 täpsustatud, et kui selline teenuseosutaja teeb üldsusele edastamise või kättesaadavaks tegemise toimingu selles direktiivis ette nähtud tingimustel, ei kohaldata direktiivi 2000/31 artikli 14 lõikes 1 ette nähtud vastutusest vabastamist.

248.

Direktiivi 2019/790 artikli 17 lõikes 4 on veel sätestatud, et kui sellist luba ei saada, vastutavad veebisisu jagamise teenuse osutajad ebaseaduslike üldsusele edastamise toimingute eest, mis nende platvormi vahendusel tehakse. Selles õigusnormis on nähtud siiski ette, et teenuseosutajad ei vastuta, kui nad tõendavad, et a) tegid „suurimaid võimalikke pingutusi“, et luba saada, ja b) püüdsid „rangeid tööstusharu ametialase hoolikuse nõudeid järgides“ igati tagada, et konkreetsed teosed ja muu materjal, mille kohta nad on saanud õiguste omajatelt asjakohast ja vajalikku teavet, ei oleks kättesaadavad, ning igal juhul c) „tegutsesid pärast õiguste omajatelt piisavalt põhjendatud teate saamist kiiresti, et muuta teatatud teosed või muu materjal kättesaamatuks või kõrvaldada oma veebisaitidelt ning tegid kooskõlas punktiga b suurimaid võimalikke pingutusi, et takistada teatatud teoste või muu materjali üleslaadimist tulevikus“. ( 234 ) Sama artikli lõigetes 5 ja 6 on nähtud ette, et teenuseosutajatel lasuvate vahendikohustuste intensiivsus varieerub, olenedes mitmesugustest kriteeriumidest, sh teenuste liik, tarbijad ja maht, kusjuures väikeste teenuseosutajate kohustusi leevendatakse lisaks. ( 235 )

249.

Tuleb analüüsida viimast küsimust. F. Peterson ja Prantsusmaa valitsus väitsid kohtuistungil ka, et nagu näitab direktiivi 2019/790 põhjendus 64 ( 236 ), soovis liidu seadusandja selle direktiivi artikli 17 vastuvõtmisega lihtsalt selgitada, kuidas oleks mõistet „üldsusele edastamine“ direktiivi 2001/29 artikli 3 lõike 1 tähenduses alati pidanud mõistma ja niisuguste platvormide käitajate suhtes nagu YouTube kohaldama. Järeldan nende argumendist, et nimetatud artiklis 17 on piirdutud sellega, et on selgitatud, et direktiivi 2000/31 artikli 14 lõige 1 ei ole kunagi olnud nende käitajate suhtes kohaldatav. Direktiivi 2019/790 artikkel 17 kujutab seega nende sõnul teatavat „tõlgendamisseadust“, milles on piirdutud selle mõtte täpsustamisega, mis oleks direktiividel 2000/31 ja 2001/29 pidanud alati olema. Lahendusi, mis ilmnevad sellest uuest artiklist 17, tuleks seega kohaldada tagasiulatuvalt juba enne direktiivi 2019/790 ülevõtmise tähtaja möödumist, milleks on määratud 7. juuni 2021 ( 237 ), sh põhikohtuasjades.

250.

Ma ei saa niisuguse argumendiga nõustuda. Minu arvates on niisuguse tagasiulatuva kohaldamise tuletamine lihtsalt sellest, et ühes põhjenduses – mis ei ole õiguslikult siduv – on kasutatud mitmeti mõistetavat sõnastust, vastuolus õiguskindluse põhimõttega. ( 238 )

251.

Lisaks märgin, et kui jätta kõrvale selle põhjendus 64, ei näita direktiivi 2019/790 ükski säte, et ta soovis anda tagasiulatuvalt tõlgenduse direktiivi 2001/29 artikli 3 lõikele 1 ja direktiivi 2000/31 artiklile 14, ning seda olukorras, kus ta täpsustas ka direktiivi 2019/790 ajalist kehtivust kaitstud teoste ja muu materjali suhtes ( 239 ) ning sätestas üleminekunormi ühe selle artikli kohaldamiseks. ( 240 ) Pealegi on direktiivi 2019/790 artikli 17 lõigetes 1 ja 3 täpsustatud, et mõiste „üldsusele edastamine“ kehtib ainult selle direktiivi tähenduses ja selles direktiivis sätestatud tingimustel. Selles artiklis 17 ette nähtud teenuseosutajate otsene vastutus edastamise toimingute eest, mida teevad nende platvormide kasutajad, ei ole lihtsalt selle tagajärg, kuidas oleks direktiivi 2001/29 artiklit 3 tulnud alati mõista, vaid tuleneb sellestsamast artiklist 17. ( 241 ) Seega isegi eeldusel, et liidu seadusandja võib nõnda, ligi 20 aastat pärast direktiivi vastuvõtmist, anda sellele autentse tõlgenduse, arvan ikkagi, et sellist küsimust ei tekigi käsitletaval juhul.

252.

Nagu komisjon kohtuistungil väitis, ei ole liidu seadusandja „selgitanud“ õigust niisugusena, nagu seda oleks tulnud alati mõista. Vastupidi, ta on loonud uue vastutussüsteemi teatavatele vahendajatele veebis autoriõiguse valdkonnas. Idee oli kohandada ja täiendada praegust liidu õiguslikku raamistikku selles valdkonnas. ( 242 ) Nagu see institutsioon rõhutas, peegeldab direktiivi 2019/790 artikkel 17 liidu seadusandja poliitilist valikut loometööstuste kasuks. ( 243 )

253.

See artikkel 17 asetub ka terve hulga avalikkusega konsulteerimiste ( 244 ), komisjoni teatiste ( 245 ) ja uute sektorit reguleerivate õigusnormide ( 246 ) raamistikku, mis eesmärgiga kohandada ja kaasajastada liidu õigust vastavalt eespool nimetatud uutele asjaoludele kaldub nõudma, et vahendajad oleksid kaasatud proaktiivsemalt, et vältida ebaseadusliku sisu levimist veebis. ( 247 )

254.

Ülejäänud osas tuleb meeles pidada tagajärgi, mis kaasneksid F. Petersoni ja Prantsusmaa valitsuse soovitatud tagasiulatuva kohaldamisega. Direktiivi 2019/790 artikli 17 lõigetega 1 ja 3 esitatud selgituse tulemusena on platvormide käitajad tavaliselt vastutavad kõikide üldsusele edastamise toimingute eest, mille nende kasutajad teevad, ning nende käitajate suhtes ei saa kohaldada direktiivi 2000/31 artikli 14 lõikes 1 ette nähtud vastutusest vabastamist. Seevastu selle artikli 17 lõiget 4 jj, milles on – nagu ma märkisin – ette nähtud vabastuste süsteem nendele platvormide käitajatele, ei kohaldata nende osas tagasiulatuvalt. Nähes ette need viimased lõiked, püüdis liidu seadusandja aga minu arvates tagada tasakaalu erinevate õiguste ja mängusolevate huvide vahel. ( 248 )

255.

Direktiivi 2019/790 artikli 17 lõike 1 tagasiulatuva kohaldamisega niisugustes kohtuasjades nagu põhikohtuasjad ei rikuta mitte ainult „õiglast tasakaalu“, mida seadusandja soovis saavutada direktiivide 2000/31 ja 2001/29 vastuvõtmisega, vaid sellega rikutakse ka tasakaalu, mida seadusandja soovis saavutada direktiivi 2019/790 vastuvõtmisega. Tegelikult ei peegelda see lahendus mingit tasakaalu.

256.

Eelnevate kaalutluste põhjal teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Bundesgerichtshofi (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim üldkohus) eelotsuse küsimustele kohtuasjades C‑682/18 ja C‑683/18 järgmiselt: