1.

Euroopa Kohus on ELTL artikli 267 alusel pädev tõlgendama nõukogu 22. septembri 2003. aasta direktiivi 2003/86/EÜ perekonna taasühinemise õiguse kohta artiklit 6 olukorras, kus kohus peab otsustama kolmanda riigi kodaniku, kes on sellise liidu kodaniku pereliige, kes ei ole kasutanud oma õigust vabalt liikuda, riiki sisenemise ja seal elamise taotluse üle, kui riigisisene õigus on muutnud nimetatud sätte sellisele olukorrale vahetult ja tingimusteta kohaldatavaks.

2.

Direktiivi 2003/86 artikli 6 lõikeid 1 ja 2 tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus riigisisene praktika, mille kohaselt võivad pädevad asutused avaliku korra kaalutlustel esiteks jätta direktiivil põhineva riiki sisenemise ja riigis elamise taotluse rahuldamata, kui isiku suhtes on tehtud süüdimõistev kohtuotsus tema varasema viibimise ajal asjaomase liikmesriigi territooriumil, ning teiseks tühistada direktiivil põhineva elamisloa või keelduda selle pikendamisest, kui taotlejale mõistetud karistus on riigis elamise kestust arvestades piisavalt range, tingimusel et seda praktikat kohaldatakse ainult juhul, kui süüdimõistva kohtuotsuseni viinud kuritegu on piisavalt raske, et anda alust tuvastamiseks, et on vaja välistada selle taotleja viibimine riigis, ning tingimusel et pädevad asutused viivad läbi sama direktiivi artiklis 17 ette nähtud individuaalse hindamise, mille kontrollimine on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne.