–

Solvay Chimica Italia SpA, Solvay Specialty Polymers Italy SpA, Solvay Chimica Bussi SpA, Whirlpool Europe Srl, Fenice – Qualità Per L’ambiente SpA, FCA Italy SpA, FCA Group Purchasing Srl, FCA Melfi SpA, Sol Gas Primari Srl, Nuova Solmine SpA, American Husky III, Inovyn Produzione Italia SpA, Sasol Italy SpA, Zignago Power Srl, Radici Chimica SpA, La Vecchia Soc. cons. arl, Santa Margherita e Kettmeir e Cantine Torresella SpA, Zignago Vetro SpA, Chemisol Italia Srl, Vinavil SpA, Italgen SpA, Arkema Srl, Yara Italia SpA et Ineos Manufacturing Italia SpA, esindajad: avvocato F. Angelini, avvocato L. Parola, avvocato G. La Rosa, avvocato M. Monaco, avvocato A. Salzano, avvocato G. Berruti ja avvocato T. Arnoni,

–

Erg Power Srl ja Erg Power Generation SpA, esindajad: avvocato L. Acquarone, avvocato A. Ricci, avvocato M. Saladino ja avvocato G. Acquarone,

–

Eni SpA, Enipower SpA ja Versalis SpA, esindajad: avvocato O. Torrani ja avvocato P. G. Torrani,

–

Itaalia valitsus, esindaja: G. Palmieri, keda abistas avvocato dello Stato F. Sclafani,

–

Kreeka valitsus, esindajad: M. Tassopoulou ja D. Tsagkaraki,

–

Madalmaade valitsus, esindajad: M. K. Bulterman ja C. S. Schillemans,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: O. Beynet ja G. Gattinara,

1

Eelotsusetaotlused puudutavad Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta direktiivi 2009/72/EÜ, mis käsitleb elektrienergia siseturu ühiseeskirju ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2003/54/EÜ (ELT 2009, L 211, lk 55), artikli 2 lõigete 5 ja 6, artikli 15 lõike 7, artikli 26 lõike 4, artikli 28 ja artikli 37 lõike 6 punkti b tõlgendamist.

2

Taotlused on esitatud Solvay Chimica Italia SpA ja paljude teiste eraomandis olevate elektrienergia jaotusvõrkude omanikest või haldajatest ettevõtjate ning Autorità per l’energia elettrica, il gas e il sistema idrico (elektrienergia-, gaasi- ja joogivee amet, Itaalia) (edaspidi „AEEGSI“) vahelises kohtuvaidluses, mis puudutab viimati nimetatud asutuse otsust kehtestada neile ettevõtjatele erinevaid kohustusi, muu hulgas seoses kolmandate isikute juurdepääsu ja võrgujärjekorraga.

3

Direktiivi 2009/72 põhjendused 3, 29, 30 ja 35 on sõnastatud järgmiselt:

[…]

[…]

4

Direktiivi 2009/72 artikkel 1 „Sisu ja reguleerimisala“ näeb ette:

„Käesoleva direktiiviga kehtestatakse elektrienergia tootmise, edastamise, jaotamise ja tarnimise ühiseeskirjad koos tarbijakaitse sätetega konkurentsivõimeliste energiaturgude täiustamiseks ja integreerimiseks [Euroopa Liidus]. Selles sätestatakse elektrisektori korraldamise ja toimimise, avatud turulepääsu, pakkumismenetluste kriteeriumide ja protseduuride ning lubade andmise ja võrkude haldamise eeskirjad. Direktiivis sätestatakse ka universaalteenuse osutamise kohustused ja elektritarbijate õigused ning selgitatakse konkurentsinõudeid.“

5

Selle direktiivi artiklis 2 „Mõisted“ on sätestatud:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

5.   „jaotamine“ – elektrienergia transport kõrgepinge-, keskpinge- ja madalpinge jaotusvõrkudes, mille eesmärk on edastada see tarbijatele, kuid mitte tarnimine;

[…]

19.   „tarnimine“ – elektrienergia müük, kaasa arvatud edasimüük tarbijatele;

[…]

26.   „väike eraldatud võrk“ – võrk, kus tarbimine oli 1996. aastal väiksem kui 3000 GWh ja milles vähem kui 5 % iga-aastasest tarbimisest kaetakse ühenduste kaudu teiste võrkudega;

27.   „üliväike eraldatud võrk“ – võrk, kus tarbimine oli 1996. aastal väiksem kui 500 GWh ja millel puuduvad ühendused teiste võrkudega;

[…]“.

6

Nimetatud direktiivi artikkel 3 „Avalike teenuste osutamise kohustus ja tarbijakaitse“ sätestab lõikes 14:

„Liikmesriigid võivad otsustada, et artiklite 7, 8, 32 ja/või 34 sätteid ei kohaldata, kui see takistaks juriidiliselt või faktiliselt elektriettevõtjatele pandud üldist majandushuvi esindavate kohustuste täitmist, tingimusel et see otsus ei mõjuta elektrikaubanduse arengut sellisel määral, mis oleks vastuolus [liidu] huvidega. Kooskõlas käesoleva direktiivi ja [ELTL artikliga 106] hõlmavad [liidu] huvid muu hulgas ka konkurentsi vabatarbijate leidmiseks.“

7

Direktiivi 2009/72 artikkel 15 „Võrgujärjekord ja tasakaalustamine“ on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Ilma et see mõjutaks elektrienergia tarnimist lepinguliste kohustuste alusel, sealhulgas pakkumistingimustest tulenevad kohustused, vastutab põhivõrguettevõtja, kui see on tema ülesanne, oma piirkonnas asuvate elektrijaamade võrgujärjekorra ning teistesse võrkudesse suunduvate ühenduste kasutamise korra eest.

2.   Elektrijaamade võrgujärjekord ja ühenduste kasutamine määratakse kindlaks kriteeriumide alusel, mille kiidavad heaks riiklikud reguleerivad asutused, kui neil on selleks pädevus, ning mis peavad olema objektiivsed, avaldatud ning mida tuleb kohaldada mittediskrimineerivalt, tagades elektrienergia siseturu nõuetekohase toimimise. Kriteeriumide osas võetakse arvesse olemasolevatest elektrijaamadest või võrkudevaheliste ühenduste kaudu saadava elektrienergia majanduslikku tähtsusjärjestust ning süsteemi tehnilisi piiranguid.

[…]

7.   Põhivõrguettevõtjate vastuvõetavad elektrivõrgu tasakaalustamise eeskirjad peavad olema objektiivsed, läbipaistvad ja mittediskrimineerivad ning sisaldama eeskirju, mis maksustavad nende võrkude kasutajaid energia tasakaalustamata tarvitamise eest. Põhivõrguettevõtjate teenuste osutamise tingimused, sealhulgas eeskirjad ja tariifid, kehtestatakse artikli 37 lõike 6 kohase metoodika alusel mittediskrimineerival ja kulusid kajastaval viisil, ning need avaldatakse.“

8

Selle direktiivi artikkel 25 „Jaotusvõrguettevõtjate ülesanded“ sätestab:

„1.   Jaotusvõrguettevõtja vastutab selle eest, et tagatakse süsteemi pikaajaline võime rahuldada mõistlikke nõudmisi elektrienergia edastamise järele, ning antud majanduslikes tingimustes oma piirkonnas kindla, usaldusväärse ja tõhusa elektrijaotussüsteemi toimimise, hoolduse ja arendamise eest, võttes nõuetekohaselt arvesse keskkonnaküsimusi ja energiatõhusust.

[…]

5.   Iga jaotusvõrguettevõtja soetab oma võrgus energiakadude ja reservvõimsuse katmiseks kasutatava energia läbipaistva, mittediskrimineeriva ja turupõhise korra alusel, kui tal on kõnealune funktsioon. […]

6.   Kui jaotussüsteemi haldur vastutab gaasi jaotussüsteemi tasakaalustamise eest, peavad tema vastuvõetud sellealased eeskirjad olema objektiivsed, läbipaistvad ja mittediskrimineerivad ning sisaldama eeskirju, mis maksustavad võrgu kasutajaid energia tasakaalustamata tarvitamise eest. Jaotusvõrguettevõtjate teenuste osutamise tingimused, sealhulgas eeskirjad ja tariifid, kehtestatakse vastavalt artikli 37 lõikele 6 mittediskrimineerival ja kulusid kajastaval viisil, ning need avaldatakse.

7.   Jaotusvõrgu arengu planeerimisel võtab jaotusvõrguettevõtja arvesse energiatõhusust edendavaid nõudluse juhtimise meetmeid ja/või jaotatud tootmist, mis võivad kõrvaldada vajaduse elektrivõimsust suurendada või asendada.“

9

Kõnealuse direktiivi artikkel 26 „Jaotusvõrguettevõtjate eristamine“ sätestab:

„1.   Kui jaotusvõrguettevõtja moodustab osa vertikaalselt integreeritud ettevõtjast, peab ta olema vähemalt juriidiliselt staatuselt, organisatsiooniliselt ja otsuste tegemises sõltumatu muust jaotusega mitteseotud tegevusest. See ettekirjutus ei too kaasa kohustust eristada jaotusvõrguettevõtja vara vertikaalselt integreeritud ettevõtja omandist.

2.   Lisaks lõikes 1 nimetatud nõuetele peab vertikaalselt integreeritud ettevõtja osaks olev jaotusvõrguettevõtja olema sõltumatu nii organisatsiooniliselt kui ka otsuste tegemises muust jaotusega mitteseotud tegevusest. Selleks peab ta vastama järgmistele miinimumnõuetele:

[…]

3.   Kui jaotusvõrguettevõtja moodustab osa vertikaalselt integreeritud ettevõtjast, peavad liikmesriigid tagama reguleerivate asutuste või muude pädevate asutuste järelevalve jaotusvõrguettevõtja tegevuste üle, et ta ei kasutaks oma vertikaalset integreeritust konkurentsi moonutamiseks. […]

4.   Liikmesriigid võivad otsustada, et lõikeid 1, 2 ja 3 ei kohaldata integreeritud elektriettevõtjate suhtes, kes teenindavad vähem kui 100000 võrku ühendatud tarbijat või väikesi eraldatud süsteeme.“

10

Direktiivi 2009/72 artiklis 28 „Suletud jaotusvõrgud“ on sätestatud:

„1.   Liikmesriigid võivad sätestada, et riiklikud reguleerivad asutused või teised pädevad asutused liigitavad võrgu, mis jaotab elektrit geograafiliselt piiratud tootmiskoha, ärirajatise või ühisteenuste koha piires ega varusta kodutarbijaid, piiramata lõike 4 kohaldamist, suletud jaotusvõrguks, kui:

2.   Liikmesriigid võivad sätestada, et riiklikud reguleerivad asutused vabastavad suletud jaotusvõrgu ettevõtja:

3.   Lõike 2 alusel vabastuse andmise korral vaadatakse kohaldatavad tariifid või nende arvutamise aluseks olev metoodika läbi ja kiidetakse artikli 37 kohaselt heaks suletud jaotusvõrgu kasutaja taotluse alusel.

4.   Kui võrku kasutavad aeg-ajalt vähesed kodumajapidamised, kes on jaotusvõrgu omanikuga töösuhtes või sarnases suhtes ning kes asuvad suletud jaotusvõrgu teeninduspiirkonnas, ei välista see lõike 2 alusel vabastuse andmist.“

11

Direktiivi 2009/72 artiklis 32 „Kolmandate isikute juurdepääs“ on sätestatud:

„1.   Liikmesriigid tagavad, et rakendatakse kolmandate isikute põhi- ja jaotusvõrkudele juurdepääsu süsteemi, mis põhineb avaldatud, kõikide vabatarbijate suhtes kohaldatavatel tariifidel ning mida kohaldatakse objektiivselt ja võrgukasutajate vahel vahet tegemata. Liikmesriigid tagavad, et nimetatud tariifid või nende arvutamise aluseks olev metoodika kiidetakse enne nende jõustumist heaks vastavalt artiklile 37 ning et need tariifid ja see metoodika (kui heaks kiidetakse üksnes metoodika) avaldatakse enne nende jõustumist.

2.   Põhi- või jaotusvõrguettevõtja võib keelduda juurdepääsu võimaldamast, kui tal puudub vajalik võimsus. Keeldumist tuleb nõuetekohaselt põhjendada, pidades eelkõige silmas artiklit 3 ja võttes aluseks objektiivsed, tehniliselt ja majanduslikult põhjendatud kriteeriumid. Reguleerivad asutused, kui liikmesriik on nii sätestanud, või liikmesriik tagavad, et kõnealuseid kriteeriume kohaldatakse järjekindlalt ja et võrgukasutaja, kellele juurdepääsu andmisest on keeldutud, saab kasutada vaidluste lahendamise menetlust. Vajaduse korral ning juurdepääsu võimaldamisest keeldumise korral tagavad riiklikud reguleerivad asutused ühtlasi, et põhi- või jaotusvõrguettevõtja annab asjakohast teavet meetmete kohta, mida oleks vaja võrgu tugevdamiseks. Isikult, kes teavet nõuab, võib võtta mõistlikku tasu, mis peegeldab teabe andmise kulusid.“

12

Selle direktiivi artikkel 37 „Reguleeriva asutuse kohustused ja volitused“ näeb lõikes 6 ette:

„Reguleerivad asutused vastutavad tingimuste või vähemalt nende arvestamise või kehtestamise aluseks oleva metoodika määramise või heakskiitmise eest piisavalt vara enne tingimuste jõustumist järgmistel juhtudel:

[…]

[…]“

13

23. juuli 2009. aasta seadus nr 99, mis käsitleb sätted ettevõtjate arendamise ja rahvusvahelistumise kohta, sealhulgas energeetika valdkonnas“) (legge n. 99 – Disposizioni per lo sviluppo e l’internazionalizzazione delle imprese, nonché in materia di energia“) (GURI nr 176, 31.7.2009, edaspidi „seadus nr 99/2009“) sätestab artikli 30 lõikes 27:

„Et tagada eravõrkude, sh võimaliku omatootmisega eravõrkude kaudu […] riikliku elektrisüsteemiga ühendatud lõpptarbijate elektriteenuse kvaliteet ja seda parandada, määrab Ministero dello sviluppo economico (majandusarengu ministeerium) 120 päeva jooksul alates käesoleva seaduse jõustumisest kindlaks uued kriteeriumid võrguettevõtja, kontsessiooni alusel tegutseva jaotusvõrguettevõtja, eravõrkude omaniku ja selliste võrkudega ühendatud lõpptarbija omavaheliste suhete kindlaksmääramiseks. [AEEGSI] on kohustatud neid kriteeriume kasutama, et ühitada ja kaitsta omandatud õigusi, sh lähtudes vajadusest olemasolevaid ressursse mõistlikult kasutada.“

14

Seaduse nr 99/2009 artikkel 33 sätestab:

„[…] kasutajate sisevõrguna määratletakse elektrivõrk, mille ülesehitus vastab kõigile järgmistele tingimustele:

15

Ministri 10. detsembri 2010. aasta dekreet, millega rakendatakse 23. juuli 2009. aasta seaduse nr 99 elektrivõrguettevõtjate, kontsessiooni alusel tegutsevate jaotusettevõtjate, eravõrkude omanike ja nende võrkudega ühendatud lõpptarbijate vaheliste suhete valdkonnas (Decreto ministeriale – Attuazione dell’articolo 30, comma 27 della legge 23 luglio 2009, n. 99, in materia di rapporti intercorrenti fra i gestori delle reti elettriche, le società di distribuzione in concessione, i proprietari di reti private ed i clienti finali collegati a tali reti) (GURI nr 305, 31.12.2010) artikli 30 lõiget 27, kehtestab eravõrkude haldajatele muu hulgas kohustuse võimaldada lõppkasutajatel, kes on võrguga seotud, nõuda ja saada füüsilist või virtuaalset ühendust avaliku võrguga, samuti võimaldada selle kasutamist avaliku võrgu haldajatel, et tagada lõppkasutajatele õigus saada ühendatud avaliku võrguga.

16

1. juuni 2011. aasta seadusandliku dekreedi nr 93, millega rakendatakse direktiive 2009/72/EÜ, 2009/73/EÜ ja 2008/92/EÜ ühenduse menetluse kohta tööstuslikele lõpptarbijatele määratud gaasi- ja elektrihindade läbipaistvuse parandamiseks ja millega tühistatakse direktiivid 2003/54/EÜ ja 2003/55/EÜ (decreto legislativo n. 93 – Attuazione delle direttive 2009/72/CE, 2009/73/CE e 2008/92/CE relative a norme comuni per il mercato interno dell’energia elettrica, del gas naturale e ad una procedura comunitaria sulla trasparenza dei prezzi al consumatore finale industriale di gas e di energia elettrica, nonchè abrogazione delle direttive 2003/54/CE e 2003/55/CE) (GURI regulaarne lisa nr 148, 28.6.2011; edaspidi „seadusandlik dekreet nr 93/2011“), artikli 38 lõige 5 sätestab muu hulgas järgmist:

„Ilma et see piiraks seadusandliku dekreedi nr 115/2008 artikli 2 lõike 1 punkti t tähenduses tõhusaid tarbimissüsteeme reguleerivate sätete kohaldamist, loetakse kasutajate sisevõrgud seaduse nr [99/2009] artikli 33 tähenduses ja muud suletud võrgud seaduse nr [99/2009] artikli 30 lõike 27 tähenduses suletud jaotusvõrkude hulka […]“.

17

12. novembri 2015. aasta otsusega nr 539/2015/R/eel – Elektrienergia ühendus-, mõõtmis-, ülekande-, jaotus-, võrgujärjekorra- ja müügiteenuste reguleerimine suletud jaotusvõrkude puhul (deliberazione n. 539/2015/R/eel – Regolazione dei servizi di connessione, misura, trasmissione, distribuzione, dispacciamento e vendita nel caso di sistemi di distribuzione chiusi) (edaspidi „otsus nr 539/2015“) liigitas AEEGSI vastavalt seadusandliku dekreedi nr 93/2011 artikli 38 lõikele 5 kasutajate sisevõrgud ja muud eravõrgud direktiivi 2009/72 artikli 28 lõikes 1 nimetatud „suletud jaotusvõrkude“ kategooriasse.

18

Selle otsuse A-lisa artiklis 8 on sätestatud, et „suletud jaotusvõrk on võrk, mille suhtes kehtib kohustus ühendada ainult selliseid kasutajaid, kes kuuluvad käesoleva otsuse artikli 6 kohaselt nende kasutajate kategooriasse, keda võib ühendada sellesse suletud jaotusvõrku.“

19

Nimetatud lisa artikli 22 lõikes 1 on märgitud, et „võrgujärjekorra eeskirjad kehtivad iga kasutaja poolt tema liitumispunkti kaudu suletud jaotusvõrku antava ja sellest võetava elektrienergia suhtes.“

20

Põhikohtuasja kaebajad on olenevalt juhust selliste eraomandis olevate elektrienergia jaotusvõrkude omanikud või käitajad, mis liigitatakse seadusandliku dekreedi nr 93/2011 artikli 38 lõike 5 alusel „suletud jaotusvõrkude“ kategooriasse ja millele laienevad vastavalt otsusele nr 539/2015 erinevad AEEGSI kehtestatud kohustused.

21

Kaebajad esitasid Tribunale amministrativo regionale per la Lombardiasse (Lombardia maakonna halduskohus, Itaalia) kaebuse, nõudes otsuse nr 539/2015 tühistamist põhjusel, et see on direktiivi 2009/72 sätetega vastuolus, kuna näeb suletud jaotusvõrkude suhtes ette samade eeskirjade kohaldamise nagu avalikele jaotusvõrkudele, ega kehtesta korda, mis võtab arvesse suletud võrkude eripära.

22

Kaebuse põhjendamiseks esitatud kaebajate väited puudutavad vastavalt kolmandate isikute ühendamise kohustust, suletud jaotusvõrkude ettevõtjatele ette nähtud raamatupidamise ja ülesannete eraldamise kohustust, iga suletud jaotusvõrguga ühendatud kasutaja suhtes võrgujärjekorra tasude kohaldamist selle asemel, et käsitada kogu võrku tervikuna võrgujärjekorra teenuse üksikkasutajana nagu varem, ja iga suletud jaotusvõrku ühendatud kasutaja elektritarbimisele elektrisüsteemi üldkulude katmiseks ette nähtud tasude kohaldamist, isegi kui tegemist on sellesama võrgu sees toodetud energiaga.

23

Neil asjaoludel otsustas Tribunale amministrativo regionale per la Lombardia (Lombardia maakonna halduskohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused, mis on kohtuasjades C‑262/17, C‑263/17 ja C‑273/17 sõnastatud identselt:

24

Euroopa Kohtu presidendi 12. juuni 2017. aasta määrusega liideti kohtuasjad C‑262/17, C‑263/17 ja C‑273/17 menetluse kirjaliku ja suulise osa ning kohtuotsuse huvides.

25

Vastusena Euroopa Kohtu taotlusele saada selgitusi, teatas eelotsusetaotluse esitanud kohus 12. aprillil 2018, et viies eelotsuse küsimus ei oma enam tähtsust, kuna see puudutab eraldamist käsitlevaid eeskirju ja tasusid elektrisüsteemi üldkulude katmiseks.

26

Eelotsusetaotluse esitanud kohus palub selgitada sisuliselt, kas direktiivi 2009/72 artikli 2 punkti 5 ja artikli 28 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellised võrgud nagu põhikohtuasjas, mis on rajatud omatarbimise eesmärgil enne selle direktiivi jõustumist, ja mida käitab eraõiguslik isik ning millega on seotud piiratud arv tootmis- ja tarbimisüksusi, mis on omakorda ühendatud avalikku võrku, kujutavad endast nimetatud direktiivi kohaldamisalasse kuuluvaid jaotusvõrke.

27

Tuleb märkida, et direktiivi 2009/72 eesmärk on, nagu nähtub selle artiklist 1, kehtestada muu hulgas elektrienergia jaotamise ühiseeskirjad energiaturgude täiustamiseks ja integreerimiseks liidus.

28

Kuigi mõiste „jaotusvõrk“ ei ole sellisena direktiivis 2009/72 defineeritud, on selle direktiivi artikli 2 punktis 5 mõiste „jaotamine“ määratletud kui elektrienergia transport kõrgepinge-, keskpinge- ja madalpinge jaotusvõrkudes, mille eesmärk on edastada see tarbijatele, kuid mitte „tarnimine“ ise, viimast tuleb vastavalt selle direktiivi artikli 2 punktile 19 mõista kui elektrienergia müüki, kaasa arvatud edasimüüki tarbijatele (vt analoogia alusel 22. mai 2008. aasta kohtuotsus citiworks, C‑439/06, EU:C:2008:298, punkt 45).

29

Nendest mõistetest tuleneb, et jaotusvõrk on kõrgepinge-, keskpinge- ja madalpinge võrk, mille kaudu transporditakse elektrienergiat (vt analoogia alusel 22. mai 2008. aasta kohtuotsus citiworks, C‑439/06, EU:C:2008:298, punkt 46).

30

Eelnevast nähtub, et vaid tarnitud elektrienergia pinge on asjakohane kriteerium, mille alusel määratakse kindlaks, kas võrk on jaotusvõrk direktiivi 2009/72 tähenduses (vt selle kohta 22. mai 2008. aasta kohtuotsus citiworks, C‑439/06, EU:C:2008:298, punkt 48).

31

Seevastu ei ole kuupäev, millal selline võrk on rajatud ega asjaolu, et see on mõeldud omatarbimiseks ja seda haldab eraõiguslik isik, kellega on seotud piiratud arv tootmis- ja tarbimisüksusi, selles osas asjasse puutuvad kriteeriumid.

32

Hoopis vastupidi, viimati nimetatud asjaoluga seoses tuleb märkida, et direktiivi 2009/72 artikli 28 lõike 1 kohaselt võivad liikmesriigid sätestada, et pädevad riiklikud asutused liigitavad võrgu, mis jaotab elektrit geograafiliselt piiratud tootmiskoha, ärirajatise või ühisteenuste koha piires ega varusta üldjuhul kodutarbijaid, suletud jaotusvõrguks, kui olenevalt olukorrast on tehnilistel või ohutusega seotud põhjustel selle võrgu kasutajate tegevus või tootmisprotsess ühendatud või kui kõnealune võrk jagab elektrit peamiselt võrgu omanikule või haldurile või nendega seotud ettevõtjatele.

33

Direktiivi 2009/72 artikli 28 lõike 2 kohaselt võivad liikmesriigid sätestada, et pädevad riiklikud asutused vabastavad suletud jaotusvõrgu haldajast ettevõtja esiteks artikli 25 lõikes 5 sätestatud kohustusest soetada oma võrgus energiakadude ja reservvõimsuse katmiseks kasutatav energia läbipaistva, mittediskrimineeriva ja turupõhise korra alusel ja teiseks artikli 32 lõikes 1 sätestatud kohustusest tagada, et tariifid või nende arvutamise aluseks olev metoodika kiidetakse enne nende jõustumist heaks vastavalt selle direktiivi artiklile 37. Viimati nimetatud juhul võivad võrgu kasutajad direktiivi 2009/72 artikli 28 lõike 3 kohaselt nõuda pädevalt riiklikult asutuselt, et viimane vaataks need tariifid ja nende arvutamise aluseks oleva metoodika läbi ja kiidaks heaks.

34

Nendest sätetest tuleneb, et sellised võrgud, nagu on kõne all põhikohtuasjas, mis on rajatud omatarbeks, mida käitab eraõiguslik isik ja millega on seotud piiratud arv tootmis- ja tarbimisüksusi, kujutavad endast jaotusvõrke, mis kuuluvad selle direktiivi kohaldamisalasse, kuna pädevad riiklikud asutused võivad neid liigitada suletud jaotusvõrkudeks selle direktiivi artikli 28 lõike 1 tähenduses, samas on liikmesriikidel üksnes valikuõigus, kuid mitte kohustus vabastada neid selle direktiivi artikli 28 lõike 2 kohaselt viimati nimetatud sättes mainitud kahest kohustusest.

35

Lisaks tuleb võrgu piiratud suurusega seoses märkida, et direktiiv 2009/72 viitab artikli 2 punktides 26 ja 27 sellisele kriteeriumile üksnes selleks, et määratleda mõisteid „väike eraldatud võrk“ ja „üliväike eraldatud võrk“, kuna liidu seadusandja ei soovinud seega jätta direktiivi kohaldamisalast välja teatavaid jaotusvõrke nende suuruse või elektritarbimismahu tõttu (vt analoogia alusel 22. mai 2008. aasta kohtuotsus citiworks, C‑439/06, EU:C:2008:298, punkt 49).

36

Pealegi toetab eelnimetatud seisukohti direktiiviga 2009/72 taotletav eesmärk, milleks on luua elektrienergia siseturg (vt selle kohta 22. mai 2008. aasta kohtuotsus citiworks, C‑439/06, EU:C:2008:298, punkt 44).

37

Järelikult kujutavad sellised võrgud nagu põhikohtuasjas, mille puhul on teada, et nende kaudu transporditakse kõrgepinge-, keskpinge- ja madalpinge elektrit müügiks lõpptarbijatele, endast direktiivi 2009/72 kohaldamisalasse kuuluvaid jaotusvõrke.

38

Seega tuleb esimesele eelotsuse küsimusele vastata, et direktiivi 2009/72 artikli 2 punkti 5 ja artikli 28 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellised võrgud nagu põhikohtuasjas, mis on rajatud omatarbimise eesmärgil enne selle direktiivi jõustumist, ja mida käitab eraõiguslik isik ning millega on seotud piiratud arv tootmis- ja tarbimisüksusi, mis on omakorda ühendatud avalikku võrku, kujutavad endast nimetatud direktiivi kohaldamisalasse kuuluvaid jaotusvõrke.

39

Eelotsusetaotluse esitanud kohus palub teise ja neljanda küsimusega, mida tuleb käsitleda koos, selgitada sisuliselt, kas direktiivi 2009/72 artiklit 28 tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigid võivad vabastada sellised võrgud nagu põhikohtuasjas üksnes kohustustest, mille suletud jaotusvõrke reguleeriv viidatud artikli lõige 2 nende võrkudega seoses ette näeb, ning selle direktiivi artikli 26 lõikes 4 sätestatud kohustustest, või on liikmesriikidel samuti lubatud liigitada need võrgud eraldi jaotusvõrkude kategooriasse, et anda neile selles direktiivis sätestamata vabastusi.

40

Nagu juba käesoleva kohtuotsuse punktidest 32–34 nähtub, võib liikmesriik, kes näeb ette, et pädevad riiklikud asutused liigitavad suletud jaotusvõrkudeks võrgud, mis vastavad direktiivi 2009/72 artikli 28 lõikes 1 sätestatud tingimustele, näha vastavalt selle direktiivi artikli 28 lõikele 2 ette ka selle, et nimetatud asutused vabastavad nende võrkude halduri selle direktiivi artikli 25 lõikes 5 ja artikli 32 lõikes 1 sätestatud kohustusest.

41

Seega nähtub direktiivi 2009/72 artikli 28 lõikest 2 selgelt, et võrgud, mille pädevad asutused on liigitanud suletud jaotusvõrkudeks, võib selle sätte alusel vabastada üksnes selles viidatud kohustustest, et vältida – nagu nähtub selle direktiivi põhjendusest 30 – jaotusvõrguettevõtjale selliste kohustuste panemist, mis kujutaksid endast jaotusvõrguettevõtja ja võrgu kasutajate vahelise suhte erilise iseloomu tõttu tarbetut halduskoormust.

42

Käesolevas asjas nähtub eelotsusetaotlusest, ja seda ei ole siiani ka vaidlustatud, et pädevad asutused liigitasid põhikohtuasjas kõnealused võrgud suletud jaotusvõrkudeks direktiivi 2009/72 artikli 28 lõike 1 tähenduses.

43

Sellistena võib aga nende võrkude suhtes, kui Itaalia peaks kasutama nimetatud direktiivi artikli 28 lõikes 2 ette nähtud valikuvõimalust, kohaldada üksnes selles sättes ette nähtud vabastusi.

44

Niisugusel juhul, nagu ka kohtujurist oma ettepaneku punktides 52–58 märkis, ei takista miski seda, et suletud jaotusvõrkudele, kui need liigitada teist laadi võrkudeks, võiks samuti kohaldada direktiivis 2009/72 sätestatud täiendavaid vabastusi.

45

Siinkohal tuleb eelkõige märkida, et direktiivi 2009/72 artikli 26 lõige 4 võimaldab liikmesriikidel vabastada integreeritud elektriettevõtjad, kes teenindavad vähem kui 100000 võrku ühendatud tarbijat, selle direktiivi artikli 26 lõigetes 1–3 sätestatud eristamise kohustustest, selleks, et vastavalt nimetatud direktiivi põhjendusele 29 vältida väikeste jaotusettevõtete liigset rahalist ja halduskoormust.

46

Ent eelotsusetaotluse esitanud kohtu tuvastustest nähtub, et põhikohtuasjas kõnealuste võrkude suhtes võib seda vabastust lubada, kuna üldjuhul ei suuda nad teenindada kodutarbijaid ja kuna nad on seotud piiratud arvu tootmis- ja tarbimisüksustega geograafiliselt piiratud alal.

47

Lisaks nähtub vastusest, mille eelotsusetaotluse esitanud kohus saatis Euroopa Kohtu taotlusele saada selgitusi, et käesoleval ajal vabastavad põhikohtuasjas kõnealused liikmesriigi õigusnormid need võrgud vastavalt direktiivi 2009/72 artikli 26 lõikele 4 eristamise kohustustest, mis on ette nähtud selle direktiivi artikli 26 lõigetes 1–3.

48

Igal juhul tuleb rõhutada, et liikmesriigid ei saa selliseid võrke nagu põhikohtuasjas, mis kuuluvad direktiivi 2009/72 kohaldamisalasse, lugeda eraldiseisvaks nende jaotusvõrkude kategooriast, mis on nimetatud direktiiviga sõnaselgelt ette nähtud, et kohaldada nende suhtes direktiivis sätestamata vabastusi.

49

Nagu nähtub direktiivi 2009/72 põhjendustest 29 ja 30, võib teatud liiki jaotusvõrkude, sh suletud jaotusvõrkude eriline iseloom põhjendada seda, et liikmesriigid otsustavad vabastada need võrgud mõningatest selles direktiivis ette nähtud kohustustest, et vältida neile tarbetu halduskoormuse panemist.

50

Samas tuleb sedastada, et neid põhjendusi kajastavad täpselt direktiivi 2009/72 artikli 26 lõige 4 ja artikli 28 lõige 2, mis määratlevad sõnaselgelt vabastused, mida võidakse niisugustele jaotusvõrkudele kohaldada.

51

Järelikult tuleb teisele ja neljandale küsimusele vastata, et direktiivi 2009/72 artiklit 28 tuleb tõlgendada nii, et sellised võrgud nagu põhikohtuasjas, mille liikmesriik on liigitanud suletud jaotusvõrkudeks selle artikli lõike 1 tähenduses, võib sellisena vabastada üksnes selle artikli lõikes 2 ette nähtud kohustustest, ilma et see mõjutaks asjaolu, et lisaks võidaks neile võrkudele kohaldada muid nimetatud direktiivis ette nähtud vabastusi ja eelkõige artikli 26 lõikes 4 sätestatud vabastust, kui nad vastavad selles sättes ette nähtud tingimustele, mida tuleb aga kontrollida eelotsusetaotluse esitanud kohtul. Igal juhul ei või see liikmesriik neid võrke liigitada eraldi jaotusvõrkude kategooriasse, et anda neile selles direktiivis sätestamata vabastusi.

52

Eelotsusetaotluse esitanud kohus palub oma kolmanda küsimusega selgitada sisuliselt, kas direktiivi 2009/72 artikli 32 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus niisugused liikmesriigi normid, nagu on kõne all põhikohtuasjas, mis näevad ette, et suletud jaotusvõrkudele nimetatud direktiivi artikli 28 lõike 1 tähenduses ei laiene kolmandate isikute juurdepääsukohustus, vaid nad peavad andma üksnes juurdepääsu kolmandatele isikutele, kes kuuluvad nende kasutajate kategooriasse, keda võib sellesse võrku ühendada ja kellel on juurdepääs avalikule võrgule.

53

Tuleb märkida, et vastavalt direktiivi 2009/72 artikli 32 lõike 1 esimesele ja teisele lausele on liikmesriikidel kohustus rakendada vabatarbijate suhtes kolmandate isikute põhi- ja jaotusvõrkudele juurdepääsu süsteemi, mis põhineb avaldatud tariifidel ning mida kohaldatakse objektiivselt ja võrgukasutajate vahel vahet tegemata. Selle direktiivi artikli 32 lõike 1 kolmanda lause kohaselt peavad liikmesriigid lisaks tagama, et nimetatud tariifid või nende arvutamise aluseks olev metoodika kiidetakse enne nende jõustumist heaks vastavalt artiklile 37 ning et need tariifid ja see metoodika (kui heaks kiidetakse üksnes metoodika) avaldatakse enne nende jõustumist.

54

Euroopa Kohus on korduvalt rõhutanud, et kolmandate isikute vaba juurdepääs edastus- ja jaotusvõrkudele, mis on kehtestatud direktiivi 2009/72 artikli 32 lõike 1 esimese ja teise lausega, on üks olulisi meetmeid, mille liikmesriigid on kohustatud rakendama elektri siseturu loomiseks (vt analoogia alusel 22. mai 2008. aasta kohtuotsus citiworks, C‑439/06, EU:C:2008:298, punkt 44; 9. oktoobri 2008. aasta kohtuotsus Sabatauskas jt., C‑239/07, EU:C:2008:551, punktid 31, 33 ja 46, ning 29. septembri 2016. aasta kohtuotsus Essent Belgium, C‑492/14, EU:C:2016:732, punkt 76).

55

Nagu nähtub direktiivi 2009/72 põhjendusest 3, on selle eesmärk saavutada täiesti avatud turg, mis võimaldab kõikidel tarbijatel vabalt valida tarnijaid ja kõigil tarnijatel vabalt teenindada oma tarbijaid.

56

Kuigi direktiivi 2009/72 artikli 32 lõige 1 jätab liikmesriikide otsustada selle üle, millised meetmed on vajalikud kolmandatele isikutele edastus- või jaotusvõrkudele juurdepääsu süsteemi sisseseadmiseks, mistõttu on liikmesriigid vastavalt ELTL artiklile 288 pädevad valima sobiva vormi ja meetodi selle süsteemi sisseseadmiseks, ei luba antud tegutsemisruum, arvestades edastus- või jaotusvõrgule vaba juurdepääsu põhimõtte olulisust, sellest põhimõttest siiski kõrvale kalduda, v.a juhtudel, mille kohta see direktiiv kehtestab erisätte või erandi (vt analoogia alusel 22. mai 2008. aasta kohtuotsus citiworks, C‑439/06, EU:C:2008:298, punkt 55).

57

Direktiivi 2009/72 artikli 3 lõikest 14 tuleneb, et liikmesriikidel on lubatud jätta kohaldamata selle direktiivi artikli 32 lõike 1 sätted, mis näevad ette kolmandate isikute mittediskrimineeriva juurdepääsu edastus- ja jaotusvõrkudele, kui see takistaks juriidiliselt või faktiliselt elektriettevõtjatele pandud avalike teenuste osutamise kohustuste täitmist, kui liikmesriigid on veendunud, et neid kohustusi ei saa täita muul viisil, mis ei kahjustaks võrgule juurdepääsu õigust, mis on üks direktiiviga 2009/72 kehtestatud põhiõigusi (vt analoogia alusel 22. mai 2008. aasta kohtuotsus citiworks, C‑439/06, EU:C:2008:298, punkt 60, ja 29. septembri 2016. aasta kohtuotsus Essent Belgium, C‑492/14, EU:C:2016:732, punkt 91).

58

Seevastu, nagu nähtub nii esimesele kui ka teisele ja neljandale küsimusele antud vastusest ja eelkõige käesoleva kohtuotsuse punktidest 33, 34, 40 ja 41, tuleneb direktiivi 2009/72 artikli 28 lõike 2 sõnastusest, et selle sätte alusel võib artikli 28 lõikes 1 märgitud suletud jaotusvõrgud vabastada üksnes kahest konkreetsest kohustusest, esiteks selle elektrienergia soetamisest, mida nad kasutavad oma võrgus energiakadude katmiseks ja reservvõimsuse hoidmiseks ja teiseks kohustusest tagada, et tariifid või nende arvutamise aluseks olev metoodika kiidetakse enne nende jõustumist heaks, millisel juhul võivad võrgu kasutajad vastavalt nimetatud direktiivi artikli 28 lõikele 3 nõuda, et pädev riiklik asutus kontrolliks ja kiidaks heaks need tariifid ja sellise metoodika.

59

Sellest järeldub, et kuigi suletud jaotusvõrgu võib vabastada direktiivi 2009/72 artikli 32 lõike 1 kolmandas lauses sätestatud kohustusest kiita heaks nimetatud tariifid või nende arvutamise aluseks olev metoodika, ei ole siiski võimalik vabastada artikli 32 lõike 1 esimeses ja teises lauses sätestatud kohustusest anda kolmandatele isikutele vaba juurdepääs.

60

Sellega seoses tuleb märkida, et kuigi direktiivi 2009/72 artikli 32 lõikes 2 on sätestatud, et jaotusvõrgu haldur võib keelduda juurdepääsu võimaldamast, kui tal puudub vajalik võimsus ja kui ta seda nõuetekohaselt põhjendab, tuleb võimalust keelduda juurdepääsu võimaldamisest igal üksikjuhul hinnata eraldi ja see säte ei anna liikmesriigile õigust kehtestada üldkohaldatav erand, ilma et iga halduri puhul hinnataks konkreetselt tema võrgu tehnilist suutmatust rahuldada kolmandate isikute juurdepääsutaotlusi (vt analoogia alusel 22. mai 2008. aasta kohtuotsus citiworks, C‑439/06, EU:C:2008:298, punkt 57).

61

Seega tuleb kolmandale küsimusele vastata, et direktiivi 2009/72 artikli 32 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus põhikohtuasjas kõnealused liikmesriigi õigusnormid, mis näevad ette, et suletud jaotusvõrkudele nimetatud direktiivi artikli 28 lõike 1 tähenduses ei laiene kolmandate isikute juurdepääsukohustus, vaid nad peavad andma üksnes juurdepääsu kolmandatele isikutele, kes kuuluvad nende kasutajate kategooriasse, keda võib sellesse võrku ühendada ja kellel on juurdepääs avalikule võrgule.

62

Eelotsusetaotluse esitanud kohus palub oma viienda küsimusega selgitada sisuliselt, kas direktiivi 2009/72 artikli 15 lõiget 7 ja artikli 37 lõike 6 punkti b tuleb tõlgendada nii, et nende sätetega on vastuolus sellised liikmesriigi õigusnormid nagu põhikohtuasjas, mis näevad ette, et võrgujärjekorra tasud, mida tuleb tasuda suletud jaotusvõrgu kasutajatel, arvutatakse iga kasutaja poolt tema liitumispunkti kaudu suletud jaotusvõrgus kaubeldava elektrienergia põhjal.

63

Nagu nähtub direktiivi 2009/72 artiklitest 15 ja 25, võimaldab võrgujärjekord elektrivõrgu halduril kindlaksmääratud piirkonnas elektrijaamade võrgujärjekorda seadmist eelkõige selleks, et soetada oma võrgus energiakadude ja reservvõimsuse katmiseks kasutatav energia, samuti tagada selle võrgu tasakaalustatus ja elektri siseturu nõuetekohane toimimine.

64

Direktiivi 2009/72 artikli 15 lõike 7 ja artikli 37 lõike 6 punkti b kohaselt peavad põhivõrguettevõtjate vastuvõetavad elektrivõrgu tasakaalustamise eeskirjad, sh eeskirjad, mis maksustavad nende võrkude kasutajaid, olema kehtestatud objektiivselt, läbipaistvalt ja mittediskrimineerivalt ning – nagu nähtub selle direktiivi põhjendusest 35 – olema kulupõhised vastavalt metoodikale, mis tagab, et tasakaalustusteenuseid osutatakse võimalikult ökonoomselt, ja mis pakuvad võrgukasutajatele sobivaid stiimuleid nende elektrienergia sisse- ja väljavoolu tasakaalustamiseks. Sisuliselt näeb selle direktiivi artikli 25 lõige 6 ette samasuguse kohustuse jaotusvõrguettevõtjale.

65

Antud juhul nähtub Euroopa Kohtule esitatud materjalidest, et põhikohtuasjas kõnealuseid liikmesriigi õigusnorme on muudetud nii, et võrgujärjekorra tasusid, mida suletud jaotusvõrgu kasutajatel tuleb maksta avaliku võrgu haldurile, s.o Terna SpA‑le, ei arvutata enam mitte pelgalt suletud jaotusvõrgu kui terviku poolt suletud võrgu ja avaliku võrgu liitumispunkti kaudu avaliku võrguga kaubeldava elektri põhjal, vaid suletud jaotusvõrgu iga kasutaja poolt tema liitumispunkti kaudu suletud jaotusvõrguga kaubeldava elektri põhjal, lähendades seeläbi viimaste suhtes kohaldatavaid eeskirju avaliku võrgu kasutajatele kohaldatavate eeskirjadega. Sellest tuleneb, et võrgujärjekorra tasusid kohaldatakse ka suletud jaotusvõrgus toodetud elektrienergia suhtes.

66

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt nõuab võrdse kohtlemise põhimõte kui liidu õiguse üldpõhimõte, et sarnaseid olukordi ei koheldaks erinevalt ja erinevaid olukordi ei koheldaks ühtemoodi, välja arvatud juhul, kui selline kohtlemine on objektiivselt põhjendatud (vt 16. detsembri 2008. aasta kohtuotsus Arcelor Atlantique ja Lorraine jt, C‑127/07, EU:C:2008:728, punkt 23).

67

Sellega seoses tuleb esmalt märkida, et põhikohtuasjas kõne all olevate, liikmesriigi õiguse kohaselt „suletud jaotusvõrkude“ kategooriasse kuuluvate võrkude kasutajad on ühendatud avalikku võrku ning nad võivad seega kasutada võrgujärjekorda sarnaselt kõigi teiste selle võrgu kasutajatega. Põhikohtuasja kaebajatel ei ole seega alust väita, et suletud jaotusvõrgu kasutajad ei tekita võrgujärjekorra teenuse pakkujale mingeid kulusid, või et seetõttu kohustavad põhikohtuasjas kõnealused õigusnormid neid kandma kulusid teenuse eest, mida neile ei osutata.

68

Samas on selge, et erinevalt teistest avaliku võrgu kasutajatest, kasutavad suletud jaotusvõrgu kasutajad, kuna nad vastavalt direktiivi 2009/72 artikli 28 lõike 1 punktile b tarbivad peamiselt selles võrgus toodetud elektrit, avalikku võrku üksnes täiendavalt, kui suletud jaotusvõrgu tootmine ei ole piisav, et rahuldada kasutajate vajadusi, eriti kui võrgus tekib sisenõudluse äkiline ja ootamatu suurenemine või kui käitlemise või rikke tõttu toimub võrku ühendatud tootmisüksuste katkestus. Kui jätta kõrvale niisugused erandlikud olukorrad, siis on peamiselt jaotusvõrgu halduri enda kohustus tagada tootmise ja tarbimise tasakaal võrgus, nagu see on Terna ülesanne avaliku võrguga seoses.

69

Neil asjaoludel ei näi suletud jaotusvõrgu kasutajad esiteks olevat samasuguses olukorras nagu teised avaliku võrgu kasutajad. Teiseks paistab, et avaliku võrgu järjekorrateenuse osutajal tuleb kanda suletud jaotusvõrgu kasutajate piiratud kulusid, kuna viimased kasutavad seda teenust üksnes täiendavalt. Nende asjaolude tegelikkusele vastavust tuleb aga kontrollida eelotsusetaotluse esitanud kohtul.

70

Ent kui need asjaolud peaksid leidma kinnitust, tuleks niisuguseid liikmesriigi õigusnorme, nagu on kõne all põhikohtuasjas, mis näevad ette, et suletud jaotusvõrgu kasutajate makstavad võrgujärjekorra tasud tuleb arvutada sama metoodika järgi nagu see, mida kasutatakse teiste avaliku võrgu kasutajate tasude arvutamisel, pidada objektiivse põhjenduse puudumisel diskrimineerivateks, nagu märkis ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 105.

71

Nimelt ei näi olevat välistatud, et selline metoodika ei pruugi olla piisavalt seotud võrgujärjekorra tasudega vastavalt direktiivi 2009/72 artikli 15 lõikest 7 ja artikli 25 lõikest 6 tulenevatele nõuetele.

72

Lisaks, kuna suletud jaotusvõrkude kasutajate poolt võrgujärjekorra teenuse eest makstavate tasude summa ei ole seotud avaliku võrguga kaubeldava elektrienergia kogusega, ei näi ka see metoodika pakkuvat sobivat stiimulit, nagu on sätestatud selle direktiivi artikli 37 lõike 6 punktis b, nende elektrienergia sisse- ja väljavoolu tasakaalustamiseks, et piirata nii palju kui võimalik selle teenuse kasutamist.

73

Võib muidugi olla õiguspärane, et liikmesriik kehtestab suletud jaotusvõrgu kasutajatele, kellel on juurdepääs avalikule võrgule, võrgujärjekorra tasud, mille summa ei arvutata tegelikult üksnes avaliku võrguga kaubeldava elektrienergia põhjal, kui on võimalik näiteks tõendada, et selline summa vastab teenuse pakkuja jaoks konkreetsele kulule, mis on suletud jaotusvõrgu kasutajate jaoks seotud võimalusega kaubelda avaliku võrguga elektrienergiat seda teenust kasutades. Samas ei ole ükski käesolevas menetluses osalev huvitatud isik sellisele konkreetsele kulule siiski viidanud.

74

Itaalia valitsus väitis oma kirjalikes seisukohtades ja kohtuistungil, et suletud jaotusvõrgu kasutajatel on võimalus end ümber korraldada, et moodustada üksainus võrgujärjekorra punkt, millisel juhul võrgujärjekorra teenuse eest makstavad tasud arvutataks üksnes avaliku võrguga kaubeldava elektrienergia põhjal.

75

Tuleb siiski märkida, et põhikohtuasja kaebajate väitel ei mõjuta niisugune ümberkorraldus kuidagi selle tasu arvutamist. Pealegi ei võimalda ükski Euroopa Kohtu valduses oleva toimiku materjalidest kinnitada Itaalia valitsuse väiteid.

76

Neil asjaoludel tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtul endal kontrollida liikmesriigi õiguse tõlgendamist puudutavate väidete tõelevastavust.

77

Seetõttu tuleb viiendale küsimusele vastata, et direktiivi 2009/72 artikli 15 lõiget 7 ja artikli 37 lõike 6 punkti b tuleb tõlgendada nii, et kuna puudub objektiivne põhjendus, on nende sätetega vastuolus sellised liikmesriigi õigusnormid nagu põhikohtuasjas, mis näevad ette, et võrgujärjekorra tasud, mida tuleb tasuda suletud jaotusvõrgu kasutajatel, arvutatakse iga kasutaja poolt tema liitumispunkti kaudu suletud jaotusvõrgus kaubeldava elektrienergia põhjal, kui selgub, et suletud jaotusvõrgu kasutajad ei ole samas olukorras teiste avaliku võrgu kasutajatega ning kui võrgujärjekorra teenuse osutaja kannab suletud jaotusvõrgu kasutajatega seoses piiratud kulusid, viimati nimetatud asjaolusid tuleb kontrollida eelotsusetaotluse esitanud kohtul.

78

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab: