–

Peugeot Deutschland GmbH, esindajad: Rechtsanwalt L. Pechan ja Rechtsanwalt H. Prange,

–

Deutsche Umwelthilfe eV, esindaja: Rechtsanwältin J. Schütt,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: G. Braun ja K.‑P. Wojcik,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu 10. märtsi 2010. aasta direktiivi 2010/13/EL audiovisuaalmeedia teenuste osutamist käsitlevate liikmesriikide teatavate õigus- ja haldusnormide koordineerimise kohta (audiovisuaalmeedia teenuste direktiiv) (ELT 2010, L 95, lk 1) artikli 1 lõike 1 punkti a tõlgendamist.

2

Taotlus on esitatud Peugeot Deutschland GmbH ja Deutsche Umwelthilfe eV vahelises kohtuvaidluses, mis puudutab Peugeot Deutschlandi poolt veebikeskkonnas YouTube hallatavas videokanalis uue sõiduautomudeli kohta lühivideo avaldamist, ilma et seejuures oleks mainitud selle sõiduautomudeli ametliku kütusekulu ja süsinikdioksiidi ametliku heite andmeid.

3

Direktiivi 2010/13 põhjenduses 22 on märgitud:

„Käesoleva direktiivi kohaldamisel peaks mõiste „audiovisuaalmeedia teenused“ hõlmama massimeediat selle teavituslikus, meelelahutuslikus ja avalikkust harivas funktsioonis, ning peaks sisaldama audiovisuaalseid ärilisi teadaandeid, kuid mõiste ei peaks laienema ühelegi erakirjavahetuse vormile, nagu piiratud arvule adressaatidele saadetud e-kirjad. Mõiste määratlusest peaks välja jätma kõik sellised teenused, mille peamine otstarve ei ole saadete pakkumine, st kui audiovisuaalne sisu on teenuses puhtjuhuslik ega kanna selle peamist otstarvet. […]“

4

Direktiivi artikli 1 lõikes 1 on ette nähtud:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

[…]

[…]“.

5

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 1999. aasta direktiivi 1999/94/EÜ, milles käsitletakse kütusesäästuga ja süsinikdioksiidi heitmetega seotud andmete tarbijale kättesaadavust uute sõiduautode turustamisel (EÜT 2000, L 12, lk 16; ELT eriväljaanne 15/05, lk 3) (muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2008. aasta määrusega (EÜ) nr 1137/2008 (ELT 2008, L 311, lk 1) (edaspidi „direktiiv 1999/94“)), artikkel 6 on sõnastatud järgmiselt:

„Liikmesriigid tagavad, et kõik reklaamväljaanded sisaldavad IV lisa nõuetega kooskõlas nende sõiduautomudelite ametliku kütusekulu ja süsinikdioksiidi ametlike eriheitmete andmeid, millele kõnealustes väljaannetes viidatakse.

Vajaduse korral kindlustavad liikmesriigid, et muud reklaammaterjalid, v.a eespool nimetatud reklaamväljaanded, sisaldaksid andmeid nende automudelite ametlike süsinikdioksiidi heitmete ja ametliku kütusekulu kohta, millele kõnealuses materjalis viidatakse.“

6

„Reklaamväljaanded“ on direktiivi 1999/94 artikli 2 punktis 9 määratletud kui „kõik trükised, mida kasutatakse sõidukite turustamisel, ostjaskonnale reklaamimisel ja müügiedenduses. Reklaamväljaanded hõlmavad vähemalt sellised trükised nagu tehnilised juhendid, kataloogid, reklaam ajalehtedes, ajakirjades ja kaubandusajakirjanduses ning plakatitel“.

7

Nimetatud direktiivi artikli 9 lõike 2 esimese lõigu punktis c on ette nähtud, et komisjon võtab meetmeid, mille eesmärk on „koostada soovitused, mis võimaldavad [sama direktiivi] artikli 6 esimeses lõigus osutatud reklaamväljaandeid käsitlevates sätetes sisalduvaid põhimõtteid rakendada ka muudes massiteabevahendites ja teabematerjalides“.

8

Komisjoni 26. märtsi 2003. aasta soovituse direktiivi 1999/94 reklaamväljaandeid käsitlevate sätete muudele meediavaldkondadele kohaldamise kohta (ELT 2003, L 82, lk 33) punkti 4 teise lõigu teises taandes on märgitud, et soovitus ei puuduta teleringhäälinguteenuseid, mida reguleerib nõukogu 3. oktoobri 1989. aasta direktiivi 89/552/EMÜ teleringhäälingutegevust käsitlevate liikmesriikide teatavate õigus- ja haldusnormide kooskõlastamise kohta (EÜT 1989, L 298, lk 23; ELT eriväljaanne 06/01, lk 224) (muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. juuni 1997. aasta direktiiviga 97/36/EÜ (EÜT 1997, L 202, lk 60) ja kehtetuks tunnistatud direktiiviga 2010/13) artikli 1 punkt a.

9

Direktiivi 89/552 (muudetud direktiiviga 97/36) artikli 1 punktis a oli määratletud mõiste „teleringhääling“. Pärast selle direktiivi hilisemat muutmist Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2007. aasta direktiiviga 2007/65/EÜ (ELT 2007, L 332, lk 27) oli selles sättes määratletud mõiste „audiovisuaalmeedia teenus“, mis oli sisuliselt identne direktiivi 2010/13 artikli 1 lõike 1 punktis a toodud määratlusega.

10

28. mai 2004. aasta määruse, mis käsitleb tarbijate teavitamist uute sõiduautode kütusekulust, süsinikdioksiidi heitkogustest ja energiatarbest (Verordnung über Verbraucherinformationen zu Kraftstoffverbrauch, CO2-Emissionen und Stromverbrauch neuer Personenkraftwagen (Pkw-ENVKV) (BGBl. I, lk 1474, edaspidi „Pkw-ENVKV“), §‑s 5 on sätestatud:

„(1)   Tootjad ja edasimüüjad, kes toodavad, lasevad toota, levitavad või kasutavad mingil muul viisil reklaamväljaandeid, peavad tagama, et nendes tekstides sisalduks andmed uute sõiduautomudelite ametliku kütusekulu ja süsinikdioksiidi eriheite kohta, nagu näeb ette 4. lisa I jaotis.

(2)   Lõike 1 esimene lause on vastavalt kohaldatav:

välja arvatud teleringhäälinguteenustele ja audiovisuaalmeedia teenustele direktiivi 2010/13 artikli 1 lõike 1 punkti a tähenduses […]“.

11

Peugeot Deutschland turustab Saksamaal sõidukeid kaubamärgiga Peugeot. Tal on internetikeskkonnas YouTube oma videokanal, kus ta avaldas 17. veebruaril 2014 ligikaudu 15 sekundi pikkuse video pealkirjaga „Peugeot RCZ R Experience: Boxer“.

12

Deutsche Umwelthilfe esitas Peugeot Deutschlandi vastu hagi Landgericht Kölnile (Kölni esimese astme kohus, Saksamaa), väites, et kuna videos puuduvad andmed selles esitletava uue sõiduautomudeli ametliku kütusekulu ja süsinikdioksiidi ametliku eriheite kohta, siis on see vastuolus Pkw-ENVKV § 5 lõikega 1.

13

Nimetatud kohus rahuldas Deutsche Umwelthilfe hagi ja Oberlandesgericht Köln (Kölni kõrgeim piirkondlik kohus, Saksamaa) jättis rahuldamata Peugeot Deutschlandi poolt selle kohtuotsuse peale esitatud apellatsioonkaebuse.

14

Eelotsusetaotluse esitanud kohus, kellele esitati kassatsioonkaebus apellatsioonikohtu otsuse peale, märgib, et põhikohtuasja lahendus sõltub küsimusest, kas uute sõiduautomudelite reklaamimiseks mõeldud videokanali kättesaadavaks tegemine YouTube’is kujutab endast „audiovisuaalmeedia teenuse“ osutamist direktiivi 2010/13 artikli 1 lõike 1 punkti a tähenduses. Kui see oleks nii, siis vastavalt Pkw-ENVKV § 5 lõike 2 esimese lause teisele osale oleks Peugeot Deutschland vabastatud sama § 5 lõikes 1 ette nähtud kohustusest esitada nendes videotes andmed asjassepuutuvate mudelite ametliku kütusekulu ja süsinikdioksiidi ametliku eriheite kohta. See vabastus tugineb komisjoni 26. märtsi 2003. aasta soovitusele direktiivi 1999/94 reklaamväljaandeid käsitlevate sätete muudele meediavaldkondadele kohaldamise kohta, mis omakorda tugineb mainitud direktiivi artikli 9 lõike 2 esimese lõigu punktile c.

15

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu hinnangul ei ole põhikohtuasjas kõne all oleva video ja YouTube’i kanali puhul tegemist audiovisuaalmeedia teenusega direktiivi 2010/13 artikli 1 lõike 1 punkti a alapunkti i tähenduses. Kuigi seda videot võib pidada „saateks“ mainitud lõike 1 punkti b tähenduses, ei ole selle kanali peamine otstarve siiski üldsusele saadete pakkumine teavitamise, meelelahutuse või harimise eesmärgil, nagu on nõutav sama lõike punkti a alapunkti i kohaselt.

16

Küsimuse puhul, kas kõnealused video ja kanal kuuluvad direktiivi 2010/13 artikli 1 lõike 1 punkti a alapunkti ii kohaldamisalasse, on eelotsusetaotluse esitanud kohtu jaoks selle lõike punktis h toodud „audiovisuaalse ärilise teadaande“ määratlust arvestades ebaselge, kas põhikohtuasjas kõne all oleva video puhul on tegemist teleringhäälinguga võrreldava saatega sama lõike punkti b tähenduses.

17

Neil asjaoludel otsustas Bundesgerichtshof (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas isik, kellel on internetikeskkonnas YouTube oma videokanal, kus internetikasutajad saavad vaadata uusi sõiduautomudeleid reklaamivaid lühivideoid, osutab audiovisuaalmeedia teenust direktiivi 2010/13 artikli 1 lõike 1 punkti a tähenduses?“

18

Esitatud küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas direktiivi 2010/13 artikli 1 lõike 1 punkti a tuleb tõlgendada nii, et mõiste „audiovisuaalmeedia teenus“ hõlmab ka sellist videokanalit, nagu on kõne all põhikohtuasjas ja kus internetikasutajad saavad vaadata uusi sõiduautomudeleid reklaamivaid lühivideoid, või ühte neist videotest eraldivõetuna.

19

Selle kohta tuleb esiteks märkida, et kõnealuse direktiivi artikli 1 lõike 1 punkti a alapunktis i on mõiste „audiovisuaalmeedia teenus“ määratluses muu hulgas täpsustatud, et tegemist on teenusega, mis kuulub meediateenuse osutaja toimetusvastutuse alla ning mille põhiline otstarve on pakkuda üldsusele teavitamise, meelelahutuse või harimise eesmärgil saateid.

20

Saadete, mille edastamise normatiivse raamistiku direktiiv 2010/13 loob, neid tunnuseid on rõhutatud direktiivi põhjenduses 22, milles on märgitud, et audiovisuaalmeedia teenuste mõiste peaks hõlmama massimeediat selle teavituslikus, meelelahutuslikus ja avalikkust harivas funktsioonis.

21

YouTube’i keskkonnas oleva sellise reklaamvideote kanali, nagu on kõne all põhikohtuasjas, põhiliseks otstarbeks ei saa aga lugeda saadete pakkumist üldsusele teavitamise, meelelahutuse või harimise eesmärgil.

22

Tuleb nimelt tõdeda – ilma et oleks vaja kindlaks teha, kas reklaamvideo on saade, mida on mainitud direktiivi 2010/13 artikli 1 lõike 1 punkti a alapunktis i ja mille mõiste on esitatud sama lõike 1 punktis b –, et sellise video ostarve on asjaomase toote või teenuse reklaamimine puhtalt ärilistel eesmärkidel.

23

Kuigi ka reklaamvideo võib vaatajaid teavitada, meelt lahutada või harida, nagu märgib Peugeot Deutschland, toimub see üksnes reklaamimise eesmärgil, mis ongi kõnealuse video eesmärk, olles selle eesmärgi saavutamise vahendiks.

24

Isegi kui oletada, et YouTube’is oleva videokanali puhul võivad olla täidetud direktiivi 2010/13 artikli 1 lõike 1 punkti a alapunktis i mainitud audiovisuaalmeedia teenuse kriteeriumid ja tunnused, on kanali eesmärk teha reklaami piisav selleks, et jätta see kanal viidatud sätte kohaldamisalast välja.

25

Seda järeldust ei sea kahtluse alla Peugeot Deutschlandi väide, et sellise väljajätmise tulemusel koheldaks tema reklaamvideoid teisiti kui saateid, mille otstarve ei ole teha reklaami, see aga läheks vastuollu Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 11, mis sätestab sõna- ja teabevabaduse.

26

Selle kohta piisab, kui märkida, et argument, et võrdse kohtlemise põhimõtte kohaselt on nõutav, et sellised reklaamvideod, nagu on kõne all põhikohtuasjas, kuuluksid direktiivi 2010/13 artikli 1 lõike 1 punkti a alapunkti i kohaldamisalasse, põhineb vääral eeldusel, et need videod on nendega taotletavat eesmärki arvestades sarnases olukorras saadetega, mis ei ole reklaamsaated.

27

Teiseks kuuluvad direktiivi 2010/13 artikli 1 lõike 1 punkti a alapunktis ii mainitud audiovisuaalmeedia teenuste hulka „audiovisuaalsed ärilised teadaanded“. Viimased on viidatud lõike 1 punktis h omakorda määratletud kui „heliga või helita kujutised, mis on mõeldud majandustegevusega tegeleva füüsilise või juriidilise isiku kaupade, teenuste või maine otseseks või kaudseks reklaamimiseks. Sellised kujutised kaasnevad saatega või on sellesse lisatud tasu või muu samalaadse hüvitise eest või enese reklaamimiseks. Audiovisuaalse ärilise teadaande vormid on muu hulgas telereklaam, sponsorlus, otsepakkumised ja tootepaigutus“.

28

Sellist videot, nagu on kõne all põhikohtuasjas, ei saa aga pidada saatega kaasnevaks või saatesse lisatuks tasu või muu samalaadse hüvitise eest või enese reklaamimiseks. Kuna selline videokanal nagu Peugeot Deutschlandi kanal sisaldab ainult selliseid videoid, nagu on käsitluse all põhikohtuasjas ja mille puhul on tegemist eraldiseisvate ja üksteisest sõltumatute üksustega, siis ei ole alust väita, et see video kaasneb „saatega“ või on sellesse lisatud, nagu on sätestatud direktiivi 2010/13 artikli 1 lõike 1 punktis h.

29

Nõustuda ei saa ka Peugeot Deutschlandi argumendiga, et reklaami eesmärki teenivad kujutised esinevad ainult põhikohtuasjas vaidluse all oleva video alguses ja lõpus ning seega kaasnevad videoga või on sellesse lisatud, kusjuures video ise kujutab endast saadet.

30

Ei saa nimelt leida, et – kui mõelda sõnade „kaasnema“ ja „lisama“ tavatähendusele – liidu seadusandja pidas neid sõnu kasutades silmas saate osaks olevaid või lausa selle põhisisu moodustavaid eraldiseisvaid kujutisi. Selline video, nagu on vaidluse all põhikohtuasjas, on aga tervikuna reklaam ning kunstlik oleks väita, et üksnes selle alguses ja lõpus olevad kujutised teenivad reklaami eesmärki.

31

Sellest tuleneb, et kui arvestada täpsustust, et direktiivi 2010/13 artikli 1 lõike 1 punktis h määratletud audiovisuaalne äriline teadaanne seisneb kujutistes, mis kaasnevad saatega või on sellesse lisatud, on selline reklaamvideo, nagu on vaidluse all põhikohtuasjas, selle direktiivi artikli 1 lõike 1 punkti a alapunkti ii kohaldamisalast välistatud.

32

Eelnevaid kaalutlusi arvestades tuleb esitatud küsimusele vastata, et direktiivi 2010/13 artikli 1 lõike 1 punkti a tuleb tõlgendada nii, et mõiste „audiovisuaalmeedia teenus“ ei hõlma sellist videokanalit, nagu on kõne all põhikohtuasjas ja kus internetikasutajad saavad vaadata uusi sõiduautomudeleid reklaamivaid lühivideoid, ega ühte neist videotest eraldivõetuna.

33

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (üheksas koda) otsustab:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 10. märtsi 2010. aasta direktiivi 2010/13/EL audiovisuaalmeedia teenuste osutamist käsitlevate liikmesriikide teatavate õigus- ja haldusnormide koordineerimise kohta (audiovisuaalmeedia teenuste direktiiv) artikli 1 lõike 1 punkti a tuleb tõlgendada nii, et mõiste „audiovisuaalmeedia teenus“ ei hõlma sellist videokanalit, nagu on kõne all põhikohtuasjas ja kus internetikasutajad saavad vaadata uusi sõiduautomudeleid reklaamivaid lühivideoid, ega ühte neist videotest eraldivõetuna.