–

Saksamaa valitsus, esindajad: T. Henze, M. Hellmann ja J. Techert,

–

Euroopa Komisjon, A. Cleenewerck de Crayencour, Y. Marinova, G. Goddin ja N. Ruiz García,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2005. aasta direktiivi 2005/29/EÜ, mis käsitleb ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausaid kaubandustavasid siseturul ning millega muudetakse nõukogu direktiivi 84/450/EMÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 97/7/EÜ, 98/27/EÜ ja 2002/65/EÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 2006/2004 (ebaausate kaubandustavade direktiiv) (ELT 2005, L 149, lk 22) artikli 2 punktide b ja d tõlgendamist.

2

Taotlus on esitatud Evelina Kamenova ja Komisiya za zashtita na potrebitelite (tarbijakaitseamet, Bulgaaria; edaspidi „tarbijakaitseamet“) vahelises kohtuvaidluses viimati nimetatu otsuse üle määrata E. Kamenovale haldustrahv põhjusel, et ta oli ühel veebilehel avaldatud müügikuulutustes jätnud esitamata tarbijatele mõeldud teabe.

3

Direktiivi 2005/29 artiklis 2 on sätestatud:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

[…]“.

4

Selle direktiivi artikli 3 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Käesolevat direktiivi kohaldatakse artiklis 5 sätestatud ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausate kaubandustavade suhtes enne ja pärast tootega seonduva äritehingu sõlmimist ja selle ajal.“

5

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2011. aasta direktiivi 2011/83/EL tarbija õiguste kohta, millega muudetakse nõukogu direktiivi 93/13/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 1999/44/EÜ ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 85/577/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 97/7/EÜ (ELT 2011, L 304, lk 64) artiklis 2 on sätestatud:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]“.

6

Vastavalt selle direktiivi artikli 3 lõikele 1 kohaldatakse seda direktiivi „selles sätestatud tingimustel ja ulatuses kõigi kaupleja ja tarbija vahel sõlmitud lepingute suhtes.“

7

Nimetatud direktiivi artikli 6 lõikes 1 on loetletud teave, mille kaupleja peab esitama enne tarbija sidumist muu kui kauglepingu või väljaspool äriruume sõlmitava lepingu või vastava pakkumisega.

8

Sama direktiivi artikli 9 lõikes 1 on ette nähtud, et tarbija võib 14 päeva jooksul kauglepingust või väljaspool äriruume sõlmitud lepingust taganeda.

9

Tarbijakaitseseaduse (Zakon za zashtita na potrebitelite; DV nr 99, 9.12.2005) põhikohtuasja faktiliste asjaolude toimumise ajal kohaldatavas versioonis (edaspidi „ZZP“) artiklitega 47 ja 50 on Bulgaaria õigusesse üle võetud vastavalt direktiivi 2011/83 artiklid 6 ja 9, millest esimene puudutab teavitamiskohustusi seoses kauglepingutega ning teine taganemisõigust.

10

ZZP artikkel 204 on sõnastatud järgmiselt:

„Tarbijale artikli 47 lõigete 1, 2, 3, 5, 6 ja 7 ning artiklite 48 ja 49 kohase teabe esitamise kohustuse täitmata jätmise korral määratakse iga rikkumise eest füüsilisele isikule rahatrahv 100–1000 [Bulgaaria leevi (BGN)], füüsilisest isikust ettevõtjatele ja juriidilistele isikutele rahatrahv 500–3000 leevi.“

11

ZZP artikli 207 lõikes 1 on sätestatud:

„Isikut, kes takistab tarbijal teostada artiklis 50 ette nähtud õigust taganeda kauglepingust või väljaspool äriruume sõlmitud lepingust, karistatakse iga rikkumise eest rahatrahviga 1000–3000 leevi.“

12

ZZP täiendavate eeskirjade § 13 punktis 2 on sätestatud:

„„Ettevõtja“ on füüsiline või juriidiline isik, kes müüb või pakub müügiks kaupa, osutab teenuseid või sõlmib oma ettevõtluse või kutsetegevuse raames avalikus või erasektoris tarbijaga lepingu, samuti ettevõtja nimel või arvel tegutsev isik.“

13

Tarbija ostis kauglepingu alusel veebisaidilt www.olx.bg käekella. Leides, et see käekell ei vasta sellel veebisaidil avaldatud kuulutuses kirjeldatud omadustele, esitas tarbija tarbijakaitseametile kaebuse pärast seda, kui käekella tarnija keeldus sellest, et see saadetakse talle makstud müügihinna tagastamise eest tagasi.

14

Pärast kontrollimist tuvastas tarbijakaitseamet, et kõnealuse käekella müüja oli E. Kamenova, kes sellel veebisaidil oli registreeritud varjunime „eveto-ZZ“ all. Veebisaidi www.olx.bg halduri sõnul oli selle varjunime kasutaja avaldanud kokku kaheksa müügikuulutust, milles pakuti sellel veebisaidil müügiks erinevaid kaupu, sealhulgas põhikohtuasjas käsitletavat käekella.

15

Eelotsusetaotlusest nähtub, et pärast kõnealuse veebisaidiga tutvumist tuvastas tarbijakaitseamet, et 10. detsembril 2014 oli varjunime „eveto-ZZ“ kasutaja nimel avaldatud erinevate kaupade kohta ikka veel kaheksa müügikuulutust.

16

Tarbijakaitseamet tuvastas 27. veebruari 2015. aasta otsuses, et E. Kamenova on toime pannud väärteo ja määras talle ZZP artiklite 204 ja 207 alusel mitu haldustrahvi ZZP artikli 47 lõike 1 punktide 1, 2, 3, 5, 7, 8 ja 12 ning artikli 50 rikkumise eest. Tarbijakaitseamet märkis, et E. Kamenova oli kõigis müügikuulutustes jätnud märkimata ettevõtja nime, aadressi ja e-posti aadressi, müügiks pakutava kauba lõpphinna (koos maksude ja lõivudega), maksmise, kättetoimetamise ja tellimuse täitmise tingimused, teabe tarbija õiguse kohta taganeda kauglepingust, selle õiguse kasutamise tingimused, tähtaja ja teostamise viisi ning viite seadusjärgsele garantiile müügilepinguga müüdavate toodete nõuetele vastavuse kohta.

17

E. Kamenova esitas selle otsuse peale apellatsioonkaebuse Rayonen sad Varnale (Varna rajoonikohus, Bulgaaria). Nimetatud kohus tühistas 22. märtsi 2016. aasta otsusega kõnealuse otsuse põhjendusel, et E. Kamenova puhul ei ole tegemist ettevõtjaga ZZP täiendavate eeskirjade § 13 punkti 2 ja direktiivi 2005/29 tähenduses.

18

Tarbijakaitseamet esitas selle kohtuotsuse peale kassatsioonkaebuse eelotsusetaotluse esitanud kohtule, Administrativen sad – Varnale (Varna halduskohus, Bulgaaria). Eelotsusetaotluse esitanud kohus toob kõigepealt esile, et interneti teel müüakse ja ostetakse hulgaliselt laiatarbekaupu. Seejärel meenutab ta, et direktiivi 2005/29 eesmärk on tagada tarbijate kaitstuse kõrge tase. Seoses sellega palub ta sisuliselt selgitust, kas põhikohtuasjas käsitletavas olukorras, kus füüsiline isik müüb interneti teel suhteliselt suurel hulgal väärtuslikke kaupu, on selle isiku puhul tegemist ettevõtjaga direktiivi 2005/29 tähenduses.

19

Neil kaalutlustel otsustas Administrativen sad – Varna (Varna halduskohus, Bulgaaria) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas [direktiivi 2005/29] artikli 2 punkte b ja d tuleb tõlgendada nii, et sellise füüsilise isiku tegevus, kes registreeris ennast teataval veebisaidil kaupade müügi eesmärgil ja avaldas sellel veebisaidil samal ajal kokku kaheksa mitmesuguste kaupade müügi kuulutust, on ettevõtja tegevus artikli 2 punkti b legaaldefinitsiooni tähenduses, ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud kaubandustava artikli 2 punkti d tähenduses ning kuulub nimetatud direktiivi artikli 3 lõike 1 alusel sama direktiivi kohaldamisalasse?“

20

Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib oma küsimusega sisuliselt esiteks teada, kas füüsilist isikut, kes avaldab veebisaidil samal ajal teatava hulga müügikuulutusi, kus ta pakub müügiks uusi ja kasutatud kaupu, tuleb käsitada „ettevõtjana“ direktiivi 2005/29 artikli 2 punkti b tähenduses, ja teiseks, kas selline tegevus kujutab endast „kaubandustava“ selle direktiivi artikli 2 punkti d tähenduses.

21

Kõigepealt tuleb meenutada, et Euroopa Kohtu järjepideva praktika kohaselt on ELTL artiklis 267 sätestatud liikmesriigi kohtute ja Euroopa Kohtu vahelise koostöö raames Euroopa Kohtu ülesanne anda liikmesriigi kohtule tarvilik vastus, mis võimaldab viimasel tema menetluses oleva kohtuasja lahendada. Seoses sellega tuleb Euroopa Kohtul vajaduse korral talle esitatud küsimused ümber sõnastada ja tõlgendada sellest lähtudes kõiki liidu õiguse sätteid, mida liikmesriikide kohtud vajavad neile esitatud kohtuasjade lahendamiseks, isegi kui need kohtud ei ole selliseid sätteid Euroopa Kohtule esitatud küsimustes otseselt maininud (19. oktoobri 2017. aasta kohtuotsus Otero Ramos, C‑531/15, EU:C:2017:789, punkt 39 ja seal viidatud kohtupraktika).

22

Järelikult, vaatamata sellele, et eelotsusetaotluse esitanud kohus on oma küsimustes formaalselt küsinud ainult direktiivi 2005/29 sätete tõlgendamise kohta, on Euroopa Kohtu ülesanne tuletada liikmesriigi kohtu esitatud asjaolude kogumist ja eelkõige eelotsusetaotluse põhjendustest need liidu õigust puudutavad asjaolud, mida on vaidluse eset silmas pidades vaja tõlgendada (vt selle kohta 19. oktoobri 2017. aasta kohtuotsus Otero Ramos, C‑531/15, EU:C:2017:789, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika).

23

Käesoleval juhul nähtub eelotsusetaotlusest, et põhikohtuasjas asjakohaste liikmesriigi õigusnormidega, see tähendab ZZP artiklitega 47 ja 50, on Bulgaaria õiguskorda üle võetud vastavalt direktiivi 2011/83 artiklid 6 ja 9. Samas taotleb eelotsusetaotluse esitanud kohus oma eelotsuse küsimuses üksnes direktiivi 2005/29 tõlgendamist, kui ta soovib eelkõige teada, kas sellist füüsilist isikut nagu põhikohtuasjas, kes avaldas veebisaidil samal ajal mitu müügikuulutust, milles pakutakse müügiks uusi ja kasutatud kaupu, võib käsitada „ettevõtjana“ ja kas seetõttu peab ta tegutsema kooskõlas neis artiklites loetletud nõuetega.

24

Selles kontekstis tuleb mõista eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimust nii, et ta soovib sisuliselt teada esiteks seda, kas füüsilist isikut, kes avaldab veebisaidil samal ajal teatava hulga müügikuulutusi, kus ta pakub müügiks uusi ja kasutatud kaupu, saab käsitada „ettevõtjana“ direktiivi 2005/29 artikli 2 punkti b tähenduses või „kauplejana“ direktiivi 2011/83 artikli 2 punkti 2 tähenduses, ning teiseks, kas selline tegevus kujutab endast „kaubandustava“ direktiivi 2005/29 artikli 2 punkti d tähenduses.

25

Mis esiteks puudutab mõistet „ettevõtja“, siis seoses sellega tuleb meenutada, et direktiivi 2005/29 artikli 2 punktis b on ettevõtja määratletud kui iga „füüsiline või juriidiline isik, kes käesoleva direktiiviga hõlmatud kaubandustavade raames tegutseb eesmärkidel, mis on seotud tema kaubandus‑, majandus‑, käsitöö- või kutsetegevusega, ning ettevõtja nimel või huvides tegutsev isik“.

26

Direktiivi 2011/83 artikli 2 punktis 2 on omakorda määratletud kaupleja, kui „füüsiline või juriidiline isik, olenemata sellest, kas viimane on era- või avalik-õiguslikus omandis, kes käesoleva direktiiviga reguleeritud lepingute raames tegutseb – kaasa arvatud teiste isikute kaudu, kes tegutsevad tema nimel või ülesandel – eesmärgil, mis on seotud tema kaubandus‑, majandus‑, ametialase või kutsetegevusega“.

27

Niisiis on mõisted „ettevõtja“ ja „kaupleja“ direktiivides 2005/29 ja 2011/83 määratletud peaaegu identselt.

28

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 32 märkis, põhinevad pealegi nii direktiiv 2005/29 kui ka direktiiv 2011/83 ELTL artiklil 114 ja järgivad seetõttu sama eesmärki, nimelt aidata kaasa siseturu nõuetekohasele toimimisele ja tagada tarbijakaitse kõrge tase nende nii õigus- kui ka haldusnormide õiguslikus raamistikus, mida need katavad.

29

Seetõttu tuleb asuda seisukohale, nagu ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 39, et mõisteid „ettevõtja“ ja „kaupleja“, nagu need on määratletud neis direktiivides, tuleb tõlgendada ühte moodi.

30

Lisaks sellele täpsustusele tuleb märkida, et direktiivi 2005/29 artikli 2 punkti b sõnastusest tuleneb, et liidu õiguslooja andis mõistele „ettevõtja” eriti laia ulatuse, mis viitab igale „füüsilisele või juriidilisele isikule“, kes tegeleb tasustatud tegevusega, ega välista selle kohaldamisalast üldhuviteenust osutavaid üksusi ega avalik-õiguslikke juriidilisi isikuid (3. oktoobri 2013. aasta kohtuotsus Zentrale zur Bekämpfung unlauteren Wettbewerbs, C‑59/12, EU:C:2013:634, punkt 32).

31

Sama järeldus kehtib direktiivi 2011/83 artikli 2 punkti 2 suhtes, kuna esiteks on selles sättes, nagu on meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 26, otsesõnu silmas peetud iga „füüsilist või juriidilist isikut, olenemata sellest, kas viimane on era- või avalik-õiguslikus omandis“ ja teiseks, nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 29, tuleb seda sätet tõlgendada analoogselt direktiivi 2005/29 artikli 2 punktiga b.

32

Lisaks ilmneb direktiivi 2005/29 artikli 2 punkti b ja direktiivi 2011/83 artikli 2 punkti 2 sõnastusest, et „ettevõtjaks“ ja/või „kauplejaks“ liigitamiseks on vaja, et puudutatud isik tegutseb „eesmärgil, mis on seotud tema kaubandus‑, majandus‑, ametialase või kutsetegevusega“ või ettevõtja või kaupleja nimel või ülesandel.

33

Selles osas olgu märgitud, et direktiivi 2005/29 artikli 2 punktides a ja b ning direktiivi 2011/83 artikli 2 punktides 1 ja 2 esitatud määratluste sõnastust ennast silmas pidades tuleb neis sätetes kasutatud mõistete „ettevõtja“ ja „kaupleja“ sisu ja ulatus kindlaks määrata nendega seonduva, kuid vastandatuna mõistele „tarbija“, mis viitab füüsilisele isikule, kes ei tegele majandus- ega kutsetegevusega (vt selle kohta 3. oktoobri 2013. aasta kohtuotsus Zentrale zur Bekämpfung unlauteren Wettbewerbs, C‑59/12, EU:C:2013:634, punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika).

34

Samas nähtub Euroopa Kohtu praktikast, et tarbija on ettevõtja ja kauplejaga võrreldes ebasoodsas olukorras, kuna ta on tavaliselt teisest lepingupartnerist majanduslikult nõrgemal positsioonil ja õigusküsimustes vähem kogenud (3. oktoobri 2013. aasta kohtuotsus Zentrale zur Bekämpfung unlauteren Wettbewerbs, C‑59/12, EU:C:2013:634, punkt 35, ja 17. mai 2018. aasta kohtuotsus Karel de Grote – Hogeschool Katholieke Hogeschool Antwerpen, C‑147/16, EU:C:2018:320, punkt 54).

35

Sellest tuleneb, et mõisted „ettevõtja“ direktiivi 2005/29 artikli 2 punkti b tähenduses ja „kaupleja“ direktiivi 2011/83 artikli 2 punkti 2 tähenduses on funktsionaalsed mõisted, mis hõlmavad selle hindamist, kas lepinguline suhe on sõlmitud sellise tegevuse raames, mida isik teostab majandus- või kutsetegevuses (vt analoogia alusel 17. mai 2018. aasta kohtuotsus Karel de Grote – Hogeschool Katholieke Hogeschool Antwerpen, C‑147/16, EU:C:2018:320, punkt 55 ja seal viidatud kohtupraktika).

36

Järelikult peab asjaomane füüsiline või juriidiline isik, selleks et teda saaks pidada direktiivi 2005/29 artikli 2 punkti b ja direktiivi 2011/83 artikli 2 punkti 2 tähenduses „ettevõtjaks“ või „kauplejaks“, tegutsema „eesmärgil, mis on seotud tema kaubandus‑, majandus‑, ametialase või kutsetegevusega“ või ettevõtja või kaupleja nimel või ülesandel.

37

Mis puudutab küsimust, kas selline füüsiline isik, nagu vastustaja põhikohtuasjas, kuulub mõistete „ettevõtja“ või „kaupleja“ alla nende sätete tähenduses, siis selles osas on vaja rõhutada, nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 50 märkis, et liigitamine „ettevõtjaks“ või „kauplejaks“ eeldab „juhtumipõhist hindamist“. Järelikult peab eelotsusetaotluse esitanud kohus kõiki talle esitatud asjaolusid arvesse võttes hindama, kas selline füüsiline isik nagu põhikohtuasjas, kes avaldas veebipõhisel müügiplatvormil samal ajal kaheksa kuulutust erinevate uute ja kasutatud kaupade müügiks, tegutses „eesmärgil, mis on seotud tema kaubandus‑, majandus‑, ametialase või kutsetegevusega“ või ettevõtja või kaupleja nimel või ülesandel.

38

Nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 51, peab eelotsusetaotluse esitanud kohus selle kontrolli raames eelkõige hindama, kas veebipõhisel müügiplatvormil teostati müüki organiseeritud viisil; kas kõnealuse müügi eesmärk on tulunduslik; kas müüjal on müügiks pakutavate toodete kohta selline teave ja tehniline oskusteave, mida tarbijal ei pruugi tingimata olla ja mis asetab ta soodsamasse olukorda kui tarbija; kas müüjal on selline õigusseisund, mis lubab tal äritehinguid teostada, ja mil määral on internetimüük seotud müüja ettevõtluse või kutsetegevusega; kas müüja on käibemaksukohustuslane; kas müüja, kes tegutseb mõne ettevõtja või kaupleja nimel või oma arvel või teise isiku kaudu, kes tegutseb oma nimel ja arvel, on saanud tasu või osa kasumist; kas müüja on kõnealused uued või kasutatud asjad ostnud edasimüüki silmas pidades, andes nii sellele tegevusele reeglipärasuse, sageduse ja/või samaaegsuse oma ettevõtluse või kutsetegevusega; kas müüdavad kaubad on kõik sama liiki või sama väärtusega, eelkõige, kas pakkumine keskendub vähesele arvule toodetele.

39

Tuleb märkida, et eelmises punktis loetletud kriteeriumid ei ole ammendavad ega ainuvõimalikud, mistõttu põhimõtteliselt ei ole ühe või mitme kriteeriumi täitmine üksi määrav selleks, et liigitada veebimüüja mõistete „ettevõtja“ või „kaupleja“ alla.

40

Niisiis ei piisa iseenesest pelgalt asjaolust, et müügil on tulunduslik eesmärk või sellest, et isik avaldas veebipõhisel müügiplatvormil samal ajal teatava hulga kuulutusi uute ja kasutatud kaupade müügiks, et seda isikut saaks pidada „ettevõtjaks“ direktiivi 2005/29 artikli 2 punkti b tähenduses ja „kauplejaks“ direktiivi 2011/83 artikli 2 punkti 2 tähenduses.

41

Mis teiseks puudutab küsimust, kas sellise füüsilise isiku tegevus, nagu vastustaja põhikohtuasjas, kujutab endast „kaubandustava“ direktiivi 2005/29 artikli 2 punkti d tähenduses, tuleb meenutada, et järjepideva kohtupraktika kohaselt on selles sättes mõiste „kaubandustavad“ määratletud eriti üldises sõnastuses järgmiselt: „ettevõtjapoolne tegevus, tegevusetus, teguviis või esitusviis, kommertsteadaanne, sealhulgas reklaam ja turustamine, mis on otseselt seotud toote reklaamimise, müügi või tarnimisega tarbijatele“ (19. septembri 2013. aasta kohtuotsus CHS Tour Services, C‑435/11, EU:C:2013:574, punkt 27 ja seal viidatud kohtupraktika).

42

Seega hindamaks, kas kõnealune tegevus on käsitatav „kaubandustavana“ nimetatud sätte tähenduses, tuleb kontrollida, kas selle tegevuse võib esiteks kvalifitseerida „seotuks kauplemisega“, see tähendab, et see lähtub „ettevõtjalt“ või „kauplejalt“, ning teiseks, kas see kujutab endast tegevust, tegevusetust, teguviisi, esitusviisi või kommertsteadannet, mis on „otseselt seotud toote reklaamimise, müügi või tarnimisega tarbijatele“ (vt selle kohta 17. oktoobri 2013. aasta kohtuotsus RLvS, C‑391/12, EU:C:2013:669, punkt 37).

43

Eespool toodust ilmneb, et direktiivi 2005/29 tähenduses „kaubandustava“ esinemisega saab nõustuda üksnes siis, kui sellega tegeleb selline „ettevõtja“, nagu on määratletud selle direktiivi artikli 2 punktis b.

44

Samas olgu meenutatud, nagu on täpsustatud käesoleva kohtuotsuse punktis 40, et üksnes asjaolust, et müügil oli tulunduslik eesmärk või et isik avaldas veebipõhisel müügiplatvormil samal ajal teatud hulga kuulutusi uute ja kasutatud kaupade müügiks, ei piisa, et seda isikut saaks pidada „ettevõtjaks“ kõnealuse sätte tähenduses. Seega ei saa sellist tegevust nagu põhikohtuasjas liigitada „kaubandustavaks“ direktiivi 2005/29 artikli 2 punkti d tähenduses.

45

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esitatud küsimusele vastata, et direktiivi 2005/29 artikli 2 punkte b ja d ning direktiivi 2011/83 artikli 2 punkti 2 tuleb tõlgendada nii, et sellist füüsilist isikut – nagu vastustaja põhikohtuasjas –, kes avaldab veebisaidil samal ajal teatava hulga müügikuulutusi, kus ta pakub müügiks uusi ja kasutatud kaupu, saab käsitada „ettevõtjana“ või „kauplejana“ ning selline tegevus kujutab endast „kaubandustava“ üksnes siis, kui see isik tegutseb eesmärgil, mis on seotud tema kaubandus‑, majandus‑, ametialase või kutsetegevusega, ja seda asjaolu peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus juhtumi kõiki asjaolusid arvestades.

46

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (viies koda) otsustab:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2005. aasta direktiivi 2005/29/EÜ, mis käsitleb ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausaid kaubandustavasid siseturul ning millega muudetakse nõukogu direktiivi 84/450/EMÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 97/7/EÜ, 98/27/EÜ ja 2002/65/EÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 2006/2004 (ebaausate kaubandustavade direktiiv), artikli 2 punkte b ja d ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2011. aasta direktiivi 2011/83/EL tarbija õiguste kohta, millega muudetakse nõukogu direktiivi 93/13/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 1999/44/EÜ ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 85/577/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 97/7/EÜ, artikli 2 punkti 2 tuleb tõlgendada nii, et sellist füüsilist isikut – nagu vastustaja põhikohtuasjas –, kes avaldab veebisaidil samal ajal teatud hulga müügikuulutusi, kus ta pakub müügiks uusi ja kasutatud kaupu, saab käsitada „ettevõtjana“ või „kauplejana“ ning selline tegevus kujutab endast „kaubandustava“ üksnes siis, kui see isik tegutseb eesmärgil, mis on seotud tema kaubandus‑, majandus‑, ametialase või kutsetegevusega, ja seda asjaolu peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus juhtumi kõiki asjaolusid arvestades.