–

Bosphorus Queen Shipping Ltd Corp., esindaja: asianajaja P. Karhu,

–

Soome valitsus, esindaja: J. Heliskoski,

–

Belgia valitsus, esindajad: J. Van Holm, C. Van Lul ja L. Van den Broeck,

–

Kreeka valitsus, esindajad: G. Karipsiadis, K. Georgiadis, M. Stellakatos, E. Tsaousi ja E. Skalieri,

–

Prantsuse valitsus, esindajad: B. Fodda ja D. Colas,

–

Madalmaade valitsus, esindajad: C. S. Schillemans ja M. Bulterman,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: L. Nicolae, A. Bouquet, E. Paasivirta ja P. Aalto,

1

Eelotsusetaotlus puudutab küsimust, kuidas tõlgendada Montego Bays 10. detsembril 1982 sõlmitud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsiooni (United Nations Treaty Series, 1833., 1834. ja 1835. kd, lk 3; edaspidi „Montego Bay konventsioon“) artikli 220 lõiget 6 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. septembri 2005. aasta direktiivi 2005/35/EÜ, mis käsitleb laevade põhjustatud merereostust ning karistuste kehtestamist merereostusega seotud rikkumiste eest (ELT 2005, L 255, lk 11), muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. oktoobri 2009. aasta direktiiviga 2009/123/EÜ (ELT 2009, L 280, lk 52) (edaspidi „direktiiv 2005/35“), artikli 7 lõiget 2.

2

Taotlus on esitatud Panamas registreeritud kuivlastilaeva omaniku Bosphorus Queen Shipping Ltd Corp. (edaspidi „Bosphorus“) ja Rajavartiolaitose (piirivalveamet, Soome) vahelises kohtuvaidluses rahatrahvi üle, mille see asutus nimetatud äriühingule Soome majandusvööndis nafta merre heitmise eest määras.

3

Naftareostuse korral avamerel sekkumise 1969. aasta rahvusvaheline konventsioon sõlmiti Brüsselis 29. novembril 1969 (United Nations Treaty Series, 970. kd, lk 211; edaspidi „avamerel sekkumise 1969. aasta konventsioon“). Liit ja mitu tema liikmesriiki pole nimetatud konventsiooni osalised. Soome Vabariik ja Panama aga on selle konventsiooni osalised.

4

Konventsiooni I artikli lõike 1 kohaselt võivad „konventsiooniosalised […] avamerel võtta vajalikke meetmeid, et ära hoida, vähendada või kõrvaldada suurt ja otsest ohtu nende rannikule või sellega seotud huvidele, kui see on põhjustatud naftareostusest või naftareostusohust, mis järgneb laevaõnnetusele või sellise õnnetusega seotud tegevusele ning millel võivad olla ulatuslikud kahjulikud tagajärjed“.

5

Avamerel sekkumise 1969. aasta konventsiooni II artikli lõige 4 näeb ette:

„Konventsioonis kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

4)   seotud huvid – rannikuriigi huvid, mida otseselt mõjutab või ohustab laevaõnnetus, nagu:

6

Londonis 2. novembril 1973 allkirjastatud rahvusvaheline laevade põhjustatava merereostuse vältimise konventsioon, mida on täiendatud 17. veebruari 1978. aasta protokolliga (edaspidi „MARPOL 73/78 konventsioon“), kehtestab merereostuse vastast võitlust käsitlevad eeskirjad.

7

Liit ei ole selle konventsiooni osaline. Sarnaselt kõigi teiste liidu liikmesriikidega on Soome aga konventsiooni osaline.

8

Naftareostuse vältimist käsitlevad eeskirjad on sätestatud MARPOL 73/78 konventsiooni I lisas.

9

Konventsiooni I lisa reegli 1 punktis 11 on määratletud eripiirkond, mis on „merepiirkond, kus okeanograafilistest ja ökoloogilistest tingimustest ning liikluse erilaadist tulenevatel tunnustatud tehnilistel põhjustel on tarvis kasutusele võtta kohustuslikud erimeetodid naftast põhjustatud merereostuse vältimiseks“. Selle lisa tähenduses kuulub eripiirkondade hulka Läänemere piirkond, mis hõlmab Läänemerd koos Põhjalahe, Soome lahe ja Läänemere suudmega, mis piirneb Greneni paralleeliga Skagerraki väinas (57°44,8’ põhjalaiust).

10

Nimetatud konventsiooni I lisa C osa reegel 15, mis käsitleb naftaheidete kontrollimist, näeb ette:

[…]

11

Montego Bay konventsioon jõustus 16. novembril 1994. Selle sõlmimine kiideti Euroopa Liidu nimel heaks nõukogu 23. märtsi 1998. aasta otsusega 98/392/EÜ (EÜT 1998, L 179, lk 1; ELT eriväljaanne 04/03, lk 260; parandus ELT 2006, L 242, lk 6).

12

Konventsiooni artikli 1 kohaselt kasutatakse konventsioonis järgmisi mõisteid:

„1)   süvamerepõhi – merede ja ookeanide põhi ja selle all olev maapõu, mis jääb väljapoole riikide jurisdiktsiooni;

[…]

4)   merekeskkonna reostamine – inimese poolt otse või kaudselt merekeskkonda, sealhulgas estuaaridesse selliste ainete või energia sisselaskmine, mille tagajärg on või võib olla elusloodusvarade ja merekeskkonna kahjustumine, oht inimeste tervisele, merealase tegevuse, sealhulgas kalapüügi ja muu mere õiguspärase kasutamise takistamine, kasutatava merevee kvaliteedi halvenemine või kasulike omaduste vähenemine;

[…]“.

13

Nimetatud konventsiooni artikkel 56 „Rannikuriigi õigused, jurisdiktsioon ja kohustused majandusvööndis“ näeb ette:

„1.   Rannikuriigil on oma majandusvööndis

14

Montego Bay konventsiooni artikkel 58 „Teiste riikide õigused ja kohustused majandusvööndis“ sätestab:

„1.   Majandusvööndis on nii ranniku- kui ka sisemaariikidel konventsiooni sätteid arvesse võttes artiklis 87 ette nähtud meresõidu-, ülelennu- ja merealuste kaablite ja torujuhtmete paigaldamise õigus ning õigus kasutada merd muul rahvusvaheliselt õiguspärasel viisil, et käitada laevu, õhusõidukeid, merealuseid kaableid ja torujuhtmeid kooskõlas konventsiooni asjakohaste sätetega.

2.   Majandusvööndile kohaldatakse artikleid 88–115 ning teisi asjakohaseid rahvusvahelise õiguse norme niivõrd, kuivõrd need ei ole käesoleva osaga vastuolus.

3.   Majandusvööndis konventsiooni kohaselt oma õigusi teostades ja kohustusi täites võtavad riigid arvesse rannikuriigi õigusi ja kohustusi ning järgivad konventsiooni ja teiste rahvusvahelise õiguse normide alusel kehtestatud rannikuriigi õigusakte niivõrd, kuivõrd need ei ole käesoleva osaga vastuolus.“

15

Konventsiooni artikli 61 „Elusloodusvarade kaitse“ lõiked 1–4 näevad ette:

„1.   Rannikuriik määrab oma majandusvööndis kindlaks elusloodusvarade väljapüügi lubatava mahu.

2.   Parimate kättesaadavate uurimisandmete alusel võtab rannikuriik kaitse- ja majandamismeetmeid, et takistada elusloodusvarade ülemäärast kasutamist ning tagada nende säilimine tema majandusvööndis. Sel eesmärgil teeb rannikuriik asjakohast koostööd pädevate rahvusvaheliste alapiirkondlike, piirkondlike või ülemaailmsete organisatsioonidega.

3.   Nende meetmete eesmärk on säilitada püütavate liikide populatsioonid tasemel või taastada need tasemeni, mis tagab optimaalse jätkusuutliku saagikuse, mida võimaldavad asjakohased keskkonna- ja majandustegurid, sealhulgas rannapüügiga tegelevate ühistute majanduslikud vajadused ja arengumaade erinõudmised, arvestades püügiviise ja varude vastastikust sõltuvust ning järgides rahvusvaheliselt soovitatavaid alapiirkondlikke, piirkondlikke ja ülemaailmseid miinimumnõudeid.

4.   Meetmete võtmisel arvestab rannikuriik püütavate liikidega seotud liike, et säilitada seotud liikide populatsioonid tasemel või taastada need tasemeni, mis ei ohusta nende taastumisvõimet.“

16

Konventsiooni artikli 194 lõige 5 sätestab:

„Käesoleva osa alusel võetakse ka meetmeid, et kaitsta ja säilitada haruldasi ja tundlikke ökosüsteeme ning väheneva arvukusega ja ohustatud liike ning teisi meres leiduvaid eluvorme.“

17

Konventsiooni artikli 211 „Laevadelt pärinev reostus“ lõiked 1 ja 7 sätestavad:

„1.   Pädevate rahvusvaheliste organisatsioonide või diplomaatilise konverentsi kaudu tegutsedes kehtestavad riigid laevadelt pärineva merereostuse vältimiseks, vähendamiseks ja kontrollimiseks rahvusvahelised reeglid ja standardid ning toetavad vajaduse korral laevaliinide kindlaksmääramist, et võimalikult vähendada mere-, sealhulgas rannikureostust põhjustavaid õnnetusi ning sellega seonduvat rannikuriikide huvide kahjustamist. Nimetatud reeglid ja standardid vaadatakse samuti vajaduse korral aeg-ajalt uuesti läbi.

[…]

7.   Käesolevas artiklis nimetatud rahvusvahelised reeglid ja standardid peavad muu hulgas sisaldama nõuet viivitamata teavitada rannikuriiki, kui laevaõnnetusega või vahejuhtumitega võib kaasneda tema rannikut või sellega seonduvaid huve kahjustav heide.“

18

Montego Bay konventsiooni artikli 220 „Kohustuste täitmise tagamine rannikuriikide poolt“ lõigetes 3–6 on sätestatud alused rannikuriigi pädevusele võtta sunnimeetmeid laeva suhtes, mis on rikkunud tema majandusvööndis laevade põhjustatud merereostust käsitlevaid rahvusvahelisi reegleid ja standardeid. Need lõiked on sõnastatud järgmiselt:

„3.   Kui on [piisav alus kahtlustada], et riigi majandusvööndis või territoriaalmeres sõitev laev on majandusvööndis viibides rikkunud laevadelt pärineva reostuse vältimise, vähendamise ja kontrollimise rahvusvahelisi reegleid ja standardeid või nendega kooskõlas olevaid ja nende kehtestamiseks vastuvõetud siseriiklikke õigusakte, võib riik laevalt nõuda teavet tema päritolu ja kodusadama, tema eelmise ja järgmise külastatava sadama ning muude rikkumise tuvastamiseks vajalike asjaolude kohta.

4.   Riigid võtavad vastu õigusakte ning võtavad muid meetmeid, et nende lipu all sõitvad laevad täidaksid lõike 3 kohaselt esitatava teabe edastamise nõudeid.

5.   Kui on [piisav alus kahtlustada], et riigi majandusvööndis või territoriaalmeres sõitev laev on majandusvööndis viibides pannud toime lõikes 3 nimetatud rikkumise, mille tagajärg on heide, mis põhjustab või ähvardab põhjustada märkimisväärse reostuse, ja kui laev keeldub teabe andmisest või kui laeva antud teave ilmselgelt ei vasta tegelikule olukorrale ja kui juhtumi muud asjaolud seda nõuavad, korraldab riik laeva inspekteerimise.

6.   Kui on [selgeid] tõendeid, et riigi majandusvööndis või territoriaalmeres sõitev laev on majandusvööndis pannud toime lõikes 3 nimetatud rikkumise, mis on põhjustanud ulatusliku heite, mis tekitab või ähvardab tekitada ulatuslikku kahju [rannikualadele või rannikuriigi seotud huvidele] või territoriaalmere või majandusvööndi kõigile loodusvaradele, ning kui tõendid seda toetavad, võib see riik 7. jagu arvestades algatada menetluse, sealhulgas pidada laeva kinni kooskõlas oma õigusaktidega.“ [täpsustatud tõlge]

19

Konventsiooni artikkel 221 „Laevaõnnetustest tuleneva reostuse vältimise meetmed“ sätestab:

„1.   Konventsiooni selle osaga ei ole vastuolus riikide õigus võtta rahvusvahelisest, nii lepingu- kui ka tavaõigusest tulenevaid ning väljaspool tema territoriaalmerd tekitatud kahjule või kahjuohu ulatusele vastavaid meetmeid, et kaitsta oma rannikut või sellega seotud huve, sealhulgas kalandust reostuse või reostusohu eest, mis järgneb laevaõnnetusele või sellega seotud tegevusele, millel võivad olla väga kahjulikud tagajärjed.

2.   Käesolevas artiklis tähendab „laevaõnnetus“ laevakokkupõrget, madalikule sõitu või meresõidul laeva pardal või väljaspool seda toimunud muud juhtumit, mille tagajärg on laeva või lasti kahju või vahetu kahjuoht.“

20

Konventsiooni artikkel 237, mis käsitleb teistest merekeskkonna kaitsmist ja säilitamist käsitlevatest konventsioonidest tulenevaid kohustusi, näeb ette:

„1.   Käesolev osa ei piira kohustusi, mille riigid on endale võtnud varem sõlmitud merekeskkonna kaitsmist ja säilitamist käsitlevate konventsioonide ja muude lepingutega ning käesoleva konventsiooni põhimõtete arendamiseks sõlmitud lepingutega.

2.   Muude konventsioonidega võetud merekeskkonna kaitsmise ja säilitamise kohustusi täidetakse käesoleva konventsiooni põhimõtteid ja eesmärke järgides.“

21

Rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsioon on sõlmitud 23. mail 1969 Viinis (United Nations Treaty Series, 1155. kd, lk 331, edaspidi „Viini konventsioon“).

22

Konventsiooni artikkel 31 „Tõlgendamise üldnorm“ näeb ette:

„1.   Lepingut tõlgendatakse heas usus, andes lepingus kasutatud mõistetele konteksti arvestades tavatähenduse ning lähtudes lepingu mõttest ja eesmärgist.

[…]

3.   Rööbiti kontekstiga võetakse arvesse:

[…]

[…]“.

23

Nimetatud konventsiooni artikkel 32 „Tõlgendamise lisavahendid“ on sõnastatud järgmiselt:

„Tõlgendamise lisavahendeid, sealhulgas lepingu ettevalmistusmaterjale ja lepingu sõlmimise asjaolusid, võib kasutada, et kinnitada artikli 31 kohaldamisest tulenevat tähendust või määrata kindlaks tähendus, mil tõlgendamine artikli 31 kohaselt:

24

Direktiivi 2005/35 põhjendused 1–4 ja 12 on sõnastatud järgmiselt:

[…]

25

Direktiivi artikkel 1 sätestab:

„1.   Käesoleva direktiivi eesmärk on viia laevade põhjustatud merereostust reguleerivad rahvusvahelised standardid sisse ühenduse õigusse ja tagada kohaste karistuste, sealhulgas kriminaalkaristuste kohaldamine saasteainete merreheitmise eest vastutavate isikute suhtes, et parandada meresõiduohutust ja tõhustada merekeskkonna kaitset laevade põhjustatud reostuse eest.

2.   Käesolev direktiiv ei takista liikmesriikidel võtta rangemaid meetmeid laevade põhjustatud merereostuse vastu kooskõlas rahvusvahelise õigusega.“

26

Direktiivi artikli 3 lõike 1 punktid b ja d sätestavad:

„1.   Käesolevat direktiivi kohaldatakse rahvusvahelise õiguse kohaselt saasteainete merreheitmise suhtes:

[…]

[…]

27

Direktiivi artikli 7 „Läbisõitvate laevade suhtes rannikuäärsete riikide võetavad meetmed nõuete täitmise tagamiseks“ lõige 2 näeb ette:

„Kui on olemas selged ja objektiivsed tõendid, et laev, mis sõidab artikli 3 lõike 1 punktides b või d osutatud aladel, on artikli 3 lõike 1 punktis d osutatud alal toime pannud rikkumise, mis põhjustab ulatuslikku kahju või ulatusliku kahju tekkimise ohu asjaomaste liikmesriikide rannikualadele või seotud huvidele või artikli 3 lõike 1 punktides b või d osutatud alade ressurssidele, esitab nimetatud liikmesriik, kui tõendid toetavad arvatava rikkumise toimepanemist, [Montego Bay] konventsiooni XII osa 7. jao alusel asja arutamiseks oma riigi pädevale ametiasutusele, eesmärgiga algatada menetlus, sealhulgas laeva kinnipidamine, vastavalt siseriiklikule õigusele.“

28

Direktiiv 2005/35 võeti Soome õigusse üle eelkõige meresõidu keskkonnakaitse seadusega (1672/2009) (merenkulun ympäristönsuojelulaki (1672/2009)).

29

Nimetatud seaduse peatükis 3 „Naftaheitetrahv“ asuva § 1 esimene lõik sätestab:

„Eespool 2. peatüki §-s 1 nimetatud nafta või naftat sisaldava segu merreheitmise keelu rikkumise eest territoriaalmeres või Soome majandusvööndis, juhul kui merreheitmine ei ole ulatuse ja mõju poolest vähese tähtsusega, määratakse karistusena rahatrahv (naftaheitetrahv). Kui merreheitmise keeldu rikub Soome majandusvööndist läbisõitev teise riigi laev, määratakse karistusena rahatrahv üksnes siis, kui merreheitmine põhjustab ulatuslikku kahju või ulatusliku kahju tekkimise ohu Soome rannikualadele või Soome seotud huvidele või Soome territoriaalmere või majandusvööndi kõigile loodusvaradele.“

30

Piirivalveameti andmetel lasi laev Bosphorus Queen 11. juulil 2011 läbi Soome majandusvööndi sõites merre naftat.

31

Nafta merrelaskmine leidis aset Soome majandusvööndi serval ligikaudu 25–30 km kaugusel Soome rannikust. Merre lastud nafta levis ligikaudu 37 km kaugusele umbes 10 m laiuse voona ning reostuse ulatus oli hinnanguliselt 0,222 km2 ja hulk 0,898–9,050 m3.

32

Eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsustab, et Soome ametiasutused ei võtnud naftaheite suhtes tõrjemeetmeid. Randa uhutud naftat ei leitud ega ei leidnud tõendamist, et naftaheide oleks põhjustanud konkreetset kahju.

33

Seevastu siis, kui laev Peterburist (Venemaa) tulles uuesti Soome majandusvööndist läbi sõitis, andis piirivalveamet oma 23. juuli 2011. aasta otsusega ühelt poolt menetlust tagavate meetmete raames Bosphorusele korralduse anda 17112 euro suurune tagatis, mis pidi katma trahvisumma, mis võidi talle sellelt laevalt nafta merreheitmise eest määrata, ja teiselt poolt pidas ta nimetatud laeva kinni. Kui tagatis oli 25. juulil 2011 antud, lubati laeval oma teekonda jätkata.

34

Soome keskkonnakeskus (Suomen ympäristökeskus) esitas 26. juulil 2011 piirivalveametile naftaheite põhjustatud ohtude kohta hinnangu. Keskkonnamõju oli selles hinnatud naftaheite võimaliku väikseima mahu alusel. Nimetatud hinnangust nähtub:

35

Piirivalveamet määras 16. septembri 2011. aasta otsusega Bosphorusele 17112 euro suuruse naftaheitetrahvi põhjusel, et nafta merreheitmine oli põhjustanud ulatuslikku kahju või ulatusliku kahju tekkimise ohu Soome rannikualadele või Soome seotud huvidele või Soome territoriaalmere või majandusvööndi kõigile loodusvaradele.

36

Bosphorus ja laevaomanik esitasid seejärel kaebuse merenduskohtuna tegutsevasse Helsingin käräjäoikeusesse (Helsingi esimese astme kohus, Soome), paludes tühistada 23. juuli ja 16. septembri 2011. aasta otsused, millega vastavalt määrati tagatise andmine ja naftaheitetrahv. Nad väitsid, et kõnealune naftaheide ei olnud põhjustanud keskkonnale ulatusliku kahju ning et vaid lipuriigi, nimelt Panama kohtud olid pädevad seda asja lahendama.

37

Helsingin käräjäoikeus (Helsingi esimese astme kohus) leidis oma 30. jaanuari 2012. aasta otsuses, et oli tõendatud minimaalselt ligikaudu 900 liitri ulatuses nafta merreheitmine kõnealuselt laevalt. Menetluses, mille tulemusena see kohtuotsus tehti, kuulas Helsingin käräjäoikeus (Helsingi esimese astme kohus) tunnistajana ära ühe Soome keskkonnakeskuse spetsialisti. Seejärel leidis ta tema käsutuses olevate andmete põhjal, et nafta merreheitmine põhjustas ulatusliku kahju tekkimise ohu seaduse (1672/2009) 3. peatüki § 1 tähenduses. Neil põhjustel jättis Helsingin käräjäoikeus (Helsingi esimese astme kohus) kaebuse rahuldamata.

38

Kui Bosphorus oli selle otsuse Helsingin hovioikeusele (Helsinigi apellatsioonikohus, Soome) edasi kaevanud, vabastas nimetatud kohus kõnealuse äriühingu naftaheitetrahvi maksmise kohustusest põhjusel, et see kohustus oli siduv reederile, kelle isik oli teada.

39

Piirivalveamet kaebas selle kohtuotsuse edasi Korkein oikeusele (Soome kõrgeim kohus), kes selle otsuse tühistas ja saatis asja tagasi Helsingin hovioikeusele (Helsingi apellatsioonikohus, Soome), et nimetatud kohus hindaks, kas keskkonnakaitseseaduse 3. peatüki § 1 tähenduses oli olemas alus naftaheitetrahvi määramiseks.

40

Apellatsioonikohus leidis oma 18. novembri 2014. aasta otsuses, et talle esitatud andmete põhjal oli olemas oht, et nafta merreheitmine põhjustab ulatuslikku kahju või ulatusliku kahju tekkimise ohu Soome rannikualadele või Soome seotud huvidele või Soome territoriaalmere või majandusvööndi kõigile loodusvaradele. Seetõttu jättis ta Helsingin käräjäoikeuse (Helsingi esimese astme kohus) otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuse rahuldamata.

41

Seejärel esitas Bosphorus kassatsioonkaebuse Korkein oikeusele (Soome kõrgeim kohus), paludes tühistada Helsingin hovioikeuse (Helsingi apellatsioonikohus, Soome) otsuse ja Helsingin käräjäoikeuse (Helsingi esimese astme kohus) otsuse, 23. juuli ja 16. septembri 2011. aasta otsused ning naftaheitetrahvi.

42

Neil asjaoludel otsustas Korkein oikeus (Soome kõrgeim kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

43

Käesolevas asjas eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimustele vastamiseks tuleb Euroopa Kohtul käsitleda Montego Bay konventsiooni, MARPOL 73/78 konventsiooni ja avamerel sekkumise 1969. aasta konventsiooni. Seega tuleb viidata nende konventsioonide staatusele liidu õiguse seisukohast.

44

Mis esiteks puutub Montego Bay konventsiooni, siis kuna liit on selle allkirjastanud ja heaks kiitnud, moodustavad selle sätted liidu õiguskorra lahutamatu osa ja on talle siduvad. Järelikult on Euroopa Kohus pädev neid sätteid tõlgendama. Pealegi on see konventsioon liidu teisese õiguse aktide suhtes esimuslik (vt selle kohta 3. juuni 2008. aasta kohtuotsus Intertanko jt, C‑308/06, EU:C:2008:312, punktid 42 ja 53), ning neid akte tuleb võimalikult suurel määral tõlgendada nimetatud lepingutega kooskõlas.

45

Mis teiseks puutub MARPOL 73/78 konventsiooni, millega liit ühinenud ei ole, kuid mis seob kõiki tema liikmesriike, siis see konventsioon võib mõjutada nii Montego Bay konventsiooni kui ka teisese õiguse – nagu direktiiv 2005/35 – nende sätete tõlgendamist, mis jäävad MARPOL 73/78 konventsiooni kohaldamisalasse. Võttes nimelt arvesse üldisse rahvusvahelisse õigusse kuuluvat tavaõigusel põhinevat heausksuse põhimõtet ja ELL artikli 4 lõiget 3 peab Euroopa Kohus kõnealuste sätete tõlgendamisel MARPOL 73/78 konventsiooni arvesse võtma (vt selle kohta 3. juuni 2008. aasta kohtuotsus Intertanko jt, C‑308/06, EU:C:2008:312, punktid 47 ja 52).

46

Mis kolmandaks puutub avamerel sekkumise 1969. aasta konventsiooni, siis tuleb ühelt poolt märkida, et liit ei ole selle konventsiooniga ühinenud, ja teiselt poolt, et liitu ei saa pidada oma liikmesriikide asemele astunuks kas või juba seepärast, et kõik liikmesriigid ei ole selle konventsiooniga ühinenud. Sellest järeldub, et nimetatud konventsioon ei ole liidu jaoks siduv ja Euroopa Kohus ei ole pädev seda sellisena eelotsusemenetluses tõlgendama (vt analoogia alusel 24. juuni 2008. aasta kohtuotsus Commune de Mesquer, C‑188/07, EU:C:2008:359, punkt 85).

47

Kuna Euroopa Kohtul on käesolevas kohtuasjas palutud tõlgendada Montego Bay konventsiooni, tuleb avamerel sekkumise 1969. aasta konventsiooni siiski arvesse võtta, sest see konventsioon moodustab osa normistikust, mis omab tähtsust Montego Bay konventsiooni tõlgendamisel.

48

Nimelt nähtub muu hulgas Montego Bay konventsiooni artiklist 237 – mis reguleerib selle konventsiooni ning merekeskkonna kaitsmist ja säilitamist käsitlevate erikonventsioonide, sealhulgas avamerel sekkumise 1969. aasta konventsioon, vahelisi seoseid –, et Montego Bay konventsioon ei piira kohustusi, mille riigid on endale nende erikonventsioonide alusel võtnud.

49

Neljandaks, arvestades käesoleva kohtuotsuse punktis 44 osutatut, tuleb direktiivi 2005/35 artikli 7 lõiget 2, millega võetakse liidu õigusse üle Montego Bay konventsiooni artikli 220 lõige 6 ja mille sõnastus on sisuliselt selle artikli sõnastusega sama, tõlgendada viimati nimetatud artikliga kooskõlas. Järelikult saab kõnealuse artikli 220 lõike 6 tõlgenduse põhimõtteliselt üle kanda direktiivi 2005/35 artikli 7 lõikele 2.

50

Oma kümnenda küsimuse esimese lausega, mida tuleb analüüsida esimesena, palub eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitada, kas Montego Bay konventsiooni artikli 220 lõiget 6 ja direktiivi 2005/35 artikli 7 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et mõiste „selged tõendid“ nende sätete tähenduses viitab mitte ainult rikkumise toimepanemisele, vaid ka selle rikkumise tagajärgedele.

51

Montego Bay konventsiooni artikli 220 lõige 6 näeb ette, et kui on selgeid tõendeid, et riigi majandusvööndis või territoriaalmeres sõitev laev on majandusvööndis pannud toime artikli 220 lõikes 3 nimetatud rikkumise, mis on põhjustanud heite, mis tekitab või ähvardab tekitada ulatuslikku kahju rannikualadele või rannikuriigi seotud huvidele või territoriaalmere või majandusvööndi kõigile loodusvaradele, ning kui tõendid seda toetavad, võib see riik konventsiooni 7. jagu arvestades algatada menetluse, sealhulgas pidada laeva kinni kooskõlas nimetatud riigi õigusaktidega.

52

On oluline tõdeda, et Montego Bay konventsiooni artikli 220 lõige 6 ei võimalda kindlaks teha, kas „selgete tõendite“ olemasolu selle sätte tähenduses tuleb seostada vaid rikkumisega või ka selle tagajärgedega.

53

Neil asjaoludel tuleb lähtuda kontekstist, millesse selle sätte tähenduses mõiste „selged tõendid“ kuulub, ja Montego Bay konventsiooni artikli 220 eesmärgist.

54

Selles osas tuleb märkida, et Montego Bay konventsiooni artikli 220 lõiked 3, 5 ja 6 moodustavad gradueeritud meetmete kogumiku, mida rannikuriik võib võtta laeva suhtes, mille puhul on kahtlus või on ilmnenud, et see on selle riigi majandusvööndis toime pannud rikkumise.

55

Kõigepealt viitab selle konventsiooni artikli 220 lõige 3 laevadelt pärineva reostuse vältimise, vähendamise ja kontrollimise rahvusvaheliste reeglite ja standardite või nendega kooskõlas olevate ja nende kehtestamiseks vastuvõetud siseriiklike õigusaktide rikkumisele ning sealjuures määratleb need rikkumised eelkõige MARPOL 73/78 konventsioon.

56

See säte näeb ette, et kui on piisav alus kahtlustada, et niisugune rikkumine on toime pandud, võib rannikuriik nõuda asjaomaselt laevalt teavet tema päritolu ja kodusadama, tema eelmise ja järgmise külastatava sadama ning muude rikkumise tuvastamiseks vajalike asjaolude kohta.

57

Edasi annab Montego Bay konventsiooni artikli 220 lõige 5 rannikuriigile pädevuse viia läbi laeva inspekteerimine. Selleks nõuab nimetatud säte mitte ainult piisava kahtluse olemasolu rikkumise toimepanemise kohta, nagu on määratletud nimetatud konventsiooni artikli 220 lõikes 3, vaid ka seda, et selle rikkumisega seonduksid teatavad tagajärjed (edaspidi „teatavaid tagajärgi põhjustav rikkumine“). Nimelt peab selle rikkumise tagajärjeks olema heide, mis on põhjustanud või ähvardab põhjustada märkimisväärse reostuse.

58

Seega ilmneb, et just Montego Bay konventsiooni artikli 220 lõikes 5 viidatud teatatavaid tagajärgi põhjustava rikkumise olemasolu tõttu on selle konventsiooni loojad andnud rannikuriigile pädevuse võtta karmim sekkumismeede kui see, mis on ette nähtud selle artikli 220 lõikes 3.

59

Lõpuks on Montego Bay konventsiooni artikli 220 lõige 6 sarnane konventsiooni artikli 220 lõikega 5, viidates rikkumisele, millel on teatavad tagajärjed. Nimelt peab selle sätte tähenduses rikkumine põhjustama heite, mis tekitab või ähvardab tekitada ulatuslikku kahju rannikualadele või rannikuriigi seotud huvidele või selle riigi territoriaalmere või majandusvööndi kõigile loodusvaradele (edaspidi „rannikuriigi varad ja seotud huvid“).

60

Samas on need kaks sätet siiski erinevad, sest Montego Bay konventsiooni artikli 220 lõige 6 seab rannikuriigi sekkumispädevuse tingimuseks „selgete tõendite“ olemasolu selle kohta, et on toime pandud teatavaid tagajärgi põhjustav rikkumine, mitte ainult piisava aluse olemasolu kahtlustada, et selline rikkumine on toime pandud. Lisaks võib rannikuriik juhul, kui artikli 220 lõike 6 kohaldamise tingimused on täidetud, võtta eriti karmi meetme, kuna ta võib kooskõlas oma õigusaktidega anda korralduse laev kinni pidada.

61

Niisiis ilmneb, et Montego Bay konventsiooni loojad on soovinud anda rannikuriigile pädevuse võtta selline eriti karm meede, kuna ühelt poolt põhjustab või võib põhjustada laeva poolt toime pandud rikkumine sellele riigile olulist kahju ja teiselt poolt on selgunud, et asjaomane laev on rikkumise toimepanija.

62

Kuna need kaks sama olulist tingimust on kumulatiivsed, siis seega tuleb Montego Bay konventsiooni artikli 220 lõiget 6 tõlgendada nii, et see näeb ette, et rannikuriigi sekkumise eelduseks on selgete tõendite olemasolu nii selle kohta, et asjaomane laev on pannud toime rikkumise konventsiooni artikli 220 lõike 3 tähenduses, kui ka selle kohta, et selle laeva poolt toime pandud rikkumine on põhjustanud või võib põhjustada kõnealusele rannikuriigile olulist kahju.

63

Selle sätte niisugune tõlgendus on kooskõlas ka Montego Bay konventsiooni eesmärgiga kehtestada kõiki maailmamere osi puudutavas osas õiglane tasakaal riigi kui rannikuriigi ja riigi kui lipuriigi huvide vahel, mis võivad olla vastandlikud (3. juuni 2008. aasta kohtuotsus Intertanko jt, C‑308/06, EU:C:2008:312, punkt 58).

64

Rannikuriigi sekkumispädevus tema majandusvööndis – eelkõige pädevus anda korraldus teise riigi lipu all sõitva laeva kinnipidamiseks, piirates nii ajutiselt selle laeva meresõiduvabadust, mis on aga selles majandusvööndis rahvusvahelise mereõigusega tagatud – eeldab nimetatud rannikuriigi ja tema poolt kinnipeetava laeva lipuriigi vaheliste huvide tasakaalu saavutamiseks seda, et on olemas piisavad tõendid, mitte lihtsalt tõsine kahtlus selle kohta, et asjaomane laev on pannud toime rikkumise, mis on põhjustanud või võib põhjustada olulist kahju.

65

Järelikult tuleb kümnenda küsimuse esimesele lausele vastata, et Montego Bay konventsiooni artikli 220 lõiget 6 ja direktiivi 2005/35 artikli 7 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et mõiste „selged tõendid“ nende sätete tähenduses viitab mitte ainult rikkumise toimepanemisele, vaid ka selle rikkumise tagajärgedele.

66

Oma esimese kuni kolmanda küsimusega, mida tuleb analüüsida koos ning teisena, puudutab eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt Montego Bay konventsiooni artikli 220 lõikes 6 ja direktiivi 2005/35 artikli 7 lõikes 2 toodud mõiste „rannikualad või ... seotud huvid“ tõlgendamist avamerel sekkumise 1969. aasta konventsiooni sätteid arvestades.

67

Montego Bay konventsiooni sätete tõlgendamisel tuleb lähtuda rahvusvahelise tavaõiguse reeglitest, mis kajastuvad Viini konventsiooni, mis on liidu institutsioonidele siduv ja moodustab liidu õiguskorra osa, artikli 31 lõikes 1 (vt selle kohta 27. veebruari 2018. aasta kohtuotsus Western Sahara Campaign UK, C‑266/16, EU:C:2018:118, punkt 58 ja seal viidatud kohtupraktika) ning millest tuleneb, et lepingut tõlgendatakse heas usus, andes lepingus kasutatud mõistetele konteksti arvestades tavatähenduse ning lähtudes lepingu mõttest ja eesmärgist.

68

Kõigepealt tuleb tõdeda, et Montego Bay konventsiooni artikli 220 lõikes 6 toodud mõistet „rannikualad või rannikuriigi seotud huvid“ ei ole konventsioonis määratletud.

69

Mis puudutab avamerel sekkumise 1969. aasta konventsiooni, siis selles konventsioonis on kasutatud mõistet „rannikualad või rannikuriigi seotud huvid“ ja täpsustatud tähendust, mis tuleb mõistele „seotud huvid“ omistada.

70

Konkreetsemalt võivad konventsiooniosalised selle konventsiooni I artikli lõike 1 kohaselt „[…] avamerel võtta vajalikke meetmeid, et ära hoida, vähendada või kõrvaldada suurt ja otsest ohtu nende rannikule või sellega seotud huvidele, kui see on põhjustatud naftareostusest või naftareostusohust, mis järgneb laevaõnnetusele või sellise õnnetusega seotud tegevusele ning millel võivad olla ulatuslikud kahjulikud tagajärjed“.

71

Lisaks on nimetatud konventsiooni II artikli punktis 4 „seotud huvid“ määratletud kui „rannikuriigi huvid, mida otseselt mõjutab või ohustab laevaõnnetus, nagu: a) merendustegevus rannikuvetes, sadamates või suudmealal, kaasa arvatud kalapüük, mis moodustab asjaomaste isikute olulise elatusvahendi; b) asjaomase piirkonna turismiatraktsioonid; c) asjaomase rannikupiirkonna elanike tervis ja heaolu, kaasa arvatud mere elusressursside, taimestiku ja loomastiku säilitamine“.

72

Tuleb märkida, et mõiste „rannik või sellega seotud huvid“ avamerel sekkumise 1969. aasta konventsiooni tähenduses on analoogne Montego Bay konventsiooni artikli 220 lõikes 6 kasutatud mõistele „rannikualad või rannikuriigi seotud huvid“.

73

See Montego Bay konventsiooni artikli 220 lõige 6 viitab mõistele „rannikuala“, avamerel sekkumise 1969. aasta konventsiooni I artikli lõikes 1 on aga kasutatud mõistet „rannik“. Siiski määratlevad need kaks mõistet igapäevases kõnes tavatähenduse kohaselt mere ja maa kokkupuuteala. Lisaks on need kaks sätet nende ingliskeelses versioonis sõnastatud ühtemoodi: nimelt on selle ala tähistamiseks kasutatud vastet „coastline“.

74

Nimetatud artikli 220 lõige 6 viitab [selle prantsuskeelses versioonis] ka mõistele „État côtier“, samas kui avamerel sekkumise 1969. aasta konventsiooni II artikli punktis 4 on [selle prantsuskeelses versioonis] kasutatud mõistet „État riverain“. Samas määratlevad need kaks mõistet igapäevases kõnes tavatähenduse kohaselt riiki, mille maismaa-ala asub mereala piiril.

75

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 70 selgitas, tuleneb Montego Bay konventsiooni artikli 220 lõike 6 saamisloost selgelt, et konventsiooniosalised võtsid avamerel sekkumise 1969. aasta konventsioonist eeskuju, sätestades, et rannikuriigil peaks olema samuti pädevus võtta meetmeid selliste teise riigi laevade suhtes, mis on pannud toime rikkumise selle riigi jurisdiktsiooni alla kuuluvas majandusvööndis. Seega tuleb asuda seisukohale, et Montego Bay konventsiooni artikli 220 lõikes 6 toodud mõiste „rannikualad või ... seotud huvid“ tähendus peab põhimõtteliselt olema sama, mis on avamerel sekkumise 1969. aasta konventsiooni I artikli lõikes 1 ja II artikli punktis 4 toodud mõistel.

76

Samas tuleb veel mainida, et avamerel sekkumise 1969. aasta konventsiooni vastuvõtmise ajal ei olnud majandusvööndi õiguslik režiim veel rahvusvahelise õiguse osa.

77

Montego Bay konventsiooniga aga tunnustati majandusvööndit ning sellest ajast alates reguleerib see konventsioon majandusvööndi õiguslikku režiimi. Selles kontekstis tuleneb nimetatud konventsiooni artikli 220 lõike 6 enese sõnastusest selgelt, et see laieneb „majandusvööndi kõigile loodusvaradele“ – olgu need elus või eluta –, mis kuuluvad rannikuriigi jurisdiktsiooni alla, nagu näevad ette nimetatud konventsiooni artikli 56 lõike 1 punktid a ja b.

78

Lisaks tuleb Montego Bay konventsiooni artikli 220 lõikes 6 toodud mõistest rannikuriigi territoriaalmere „kõik loodusvarad“ aru saada nii, et need hõlmavad ka territoriaalmere eluta loodusvarasid.

79

Kõigist eelnevatest kaalutlustest tuleneb, et esimesele kuni kolmandale küsimusele tuleb vastata nii, et Montego Bay konventsiooni artikli 220 lõikes 6 ja direktiivi 2005/35 artikli 7 lõikes 2 toodud mõistet „rannikualad või […] seotud huvid“ tuleb tõlgendada nii, et neil on põhimõtteliselt sama tähendus kui avamerel sekkumise 1969. aasta konventsiooni I artikli lõikes 1 ja II artikli punktis 4 toodud mõistel „rannik või sellega seotud huvid“, kusjuures kõnealuse artikli 220 lõiget 6 kohaldatakse samuti rannikuriigi territoriaalmere eluta loodusvarade suhtes ja kõigi rannikuriigi majandusvööndi loodusvarade suhtes.

80

Oma neljanda küsimusega, mida tuleb analüüsida kolmandana, palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas Montego Bay konventsiooni artikli 220 lõiget 6 ja direktiivi 2005/35 artikli 7 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et loodusvarad rannikuriigi territoriaalmeres või majandusvööndis hõlmavad ainult püütavaid liike või kuuluvad nende hulka ka elusressursid, mis on püütavate liikidega seotud, nagu taime- ja loomaliigid, mida püütavad liigid kasutavad toiduks.

81

Siinkohal tuleb märkida, et Montego Bay konventsiooni artikli 220 lõige 6 viitab kahjule, mis on tekkinud või võib tekkida rannikuriigi territoriaalmere või majandusvööndi „kõigile“ loodusvaradele. Seega tuleb seda sätet selles osas tõlgendada laialt, mis tuleneb selle sõnastusest enesest, mitte aga mõista seda nii, nagu välistaks see nimetatud sätte kohaldamisalast teatavad loodusvarad.

82

Niisiis tuleb rannikuriigi territoriaalmere või majandusvööndi loodusvarasid artikli 220 lõike 6 tähenduses mõista nii, et need viitavad püütavatele liikidele, aga ka elusressurssidele, mis on püütavate liikidega seotud.

83

Erinevate liikide üksteisest sõltuvus on pealegi Montego Bay konventsioonis sõnaselgelt arvesse võetud. Konventsiooni artiklis 61 ette nähtud elusloodusvarade kaitsel peab rannikuriik – võttes püütavate liikide populatsioonide säilitamiseks või taastamiseks selle artikli lõike 3 alusel meetmeid – nimetatud artikli lõike 4 alusel sõnaselgelt arvesse võtma ka nende tagajärgi püütavatele liikidele või püütavate liikidega seotud liikidele.

84

Järelikult tuleb neljandale küsimusele vastata, et Montego Bay konventsiooni artikli 220 lõiget 6 ja direktiivi 2005/35 artikli 7 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et loodusvarad rannikuriigi territoriaalmeres või majandusvööndis nende sätete tähenduses hõlmavad püütavaid liike, aga ka elusressursse, mis on püütavate liikidega seotud, nagu taime- ja loomaliigid, mida püütavad liigid kasutavad toiduks.

85

Oma kuuenda küsimusega, mida tuleb analüüsida neljandana, palub eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitada, kas ja kuidas tuleb Montego Bay konventsiooni artikli 220 lõike 6 ja direktiivi 2005/35 artikli 7 lõike 2 kohaldamisel ning eelkõige rikkumise selliste tagajärgede hindamisel, nagu on nendes sätetes määratletud, arvesse võtta mõistet „märkimisväärne reostus“, millele on viidatud nimetatud konventsiooni artikli 220 lõikes 5.

86

Kuigi Montego Bay konventsiooni artikli 220 lõige 5 ei määratle mõistet „reostus“, tuleneb selle konventsiooni artikli 1 lõikest 4, et „merekeskkonna reostamine“ on „inimese poolt otse või kaudselt merekeskkonda, sealhulgas estuaaridesse selliste ainete või energia sisselaskmine, mille tagajärg on või võib olla elusloodusvarade ja merekeskkonna kahjustumine, oht inimeste tervisele, merealase tegevuse, sealhulgas kalapüügi ja muu mere õiguspärase kasutamise takistamine, kasutatava merevee kvaliteedi halvenemine või kasulike omaduste vähenemine“.

87

Montego Bay konventsiooni artikli 220 lõige 6 viitab aga mõistele rannikuriigi „seotud huvid“, millel – nagu tuleneb käesoleva kohtuotsuse punktist 75 – peab põhimõtteliselt olema sama tähendus kui sellel mõistel, mis on määratletud avamerel sekkumise 1969. aasta konventsiooni II artikli punktis 4.

88

Kuigi rannikuriigi „seotud huvide“ kaitse on reostuse korral tavaliselt oluline, tuleb tõdeda, et avamerel sekkumise 1969. aasta konventsiooni II artikli punkt 4 viitab siiski konkreetselt majanduslikele, sotsiaalsetele ja tervist mõjutavatele kahjulikele tagajärgedele: täpsemalt asjaolule, et on tekkinud või võib tekkida oluline kahju kõigepealt erinevale majandustegevusele, mis on seotud mere kasutamisega rannikupiirkonna elanike poolt ning on nende elanike peamine elatusvahend, seejärel rannikupiirkonna turismitegevusele ning lõpuks kõnealuse elanikkonna tervisele ja heaolule.

89

Sellest võrdlusest järeldub, et Montego Bay konventsiooni artikli 220 lõike 5 ja artikli 220 lõike 6 vahel oli olulisi erinevusi.

90

Ühelt poolt ei ole selle artikli 220 lõike 5, tõlgendatuna koosmõjus Montego Bay konventsiooni artikli 1 lõikega 4, eesmärk konkreetselt rannikuriigi varade ja seotud huvide kaitse ja teiselt poolt ei pea see riik tõendama nendele huvidele „olulise kahju“ tekkimist.

91

Seega, kuna nende kahe sätte eesmärk on erinev, siis ei ole Montego Bay konventsiooni artikli 220 lõike 6 kohaldamisel põhimõtteliselt vaja selle konventsiooni artikli 220 lõikes 5 toodud mõistet „märkimisväärne reostus“ arvesse võtta.

92

Järelikult tuleb kuuendale küsimusele vastata, et Montego Bay konventsiooni artikli 220 lõike 6 ja direktiivi 2005/35 artikli 7 lõike 2 kohaldamisel ning eelkõige rikkumise selliste tagajärgede hindamisel, nagu on nendes sätetes määratletud, ei tule põhimõtteliselt arvesse võtta mõistet „märkimisväärne reostus“, millele on viidatud nimetatud konventsiooni artikli 220 lõikes 5.

93

Oma viienda ja seitsmenda küsimusega ning kümnenda küsimuse kahe viimase lausega, mida tuleb analüüsida koos ja viiendana, palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kuidas hinnata rikkumise tagajärgi, mis on määratletud Montego Bay konventsiooni artikli 220 lõikes 6 ja direktiivi 2005/35 artikli 7 lõikes 2.

94

Nagu tuleneb käesoleva kohtuotsuse punktist 65, tuleb Montego Bay konventsiooni artikli 220 lõiget 6 tõlgendada nii, et see viitab mitte ainult selgetele tõenditele rikkumise toimepanemise kohta, vaid ka selle rikkumise tagajärgede kohta.

95

See säte näeb veel ette, et laeva poolt toime pandud rikkumine peab olema põhjustanud heite, mis on tekitanud või võib tekitada – nagu on kirjeldatud käesoleva kohtuotsuse punktis 59 – ulatuslikku kahju teatavatele rannikuriigi varadele ja seotud huvidele.

96

Seetõttu tuleb konkreetses olukorras arvesse võtta kõiki tõendeid, mis võimaldavad tuvastada, et nendele varadele ja huvidele on tekkinud või võib tekkida kahju, ning hinnata nimetatud varadele või huvidele tekkinud või tekkida võiva kahju olulisust, kusjuures ei tule a priori eelistada teatavat liiki tõendeid.

97

Selles kontekstis tuleb märkida, et rannikuriigi varad ja seotud huvid, mida kaitseb Montego Bay konventsiooni artikli 220 lõige 6, hõlmavad mitmesuguseid elemente.

98

Sellest järeldub, et tuleb kindlaks teha kahjustatud varad ja huvid, ja hinnata, kui suur kahju on ühele või teisele või koguni kõigile nendest elementidest tekitatud.

99

Veel tuleb arvesse võtta kahjustatud vara või seotud huvi konkreetset laadi. Rannikuriigi haavatavus heidete kahjustava mõju korral erineb sõltuvalt asjaomaste varade või seotud huvide laadist. Nii näiteks haavab oht kahjustatud rannikupiirkonna elanike tervisele rannikuriiki põhimõtteliselt rohkem kui pelgalt majanduslik kahju.

100

Lisaks tuleb kindlaks teha kõnealuse heite tagajärjed rannikuriigi varadele ja seotud huvidele.

101

Selles osas – arvestades ühelt poolt kiireloomulisust, mida kaitsemeetme võtmine võib eeldada, ja teiselt poolt seda, et Montego Bay konventsiooni artikli 220 lõike 6 kohaselt on pelgalt ohu olemasolu oluline näitaja – piisab rannikuriigile selle meetme võtmiseks pädevuse andmiseks sellest, kui ta kättesaadavaid teaduslikke andmeid arvesse võttes tõendab selle kahju laadi ja ulatuse, mida kõnealune heide võib rannikuriigi erinevatele varadele ja seotud huvidele tekitada. Selleks tuleb võimalikult suurel määral arvesse võtta kõnealuses heites sisalduvate kahjulike ainete omadusi ning heite kogust, laialivalgumise suunda, kiirust ja kestust.

102

Kõigist eelnevatest kaalutlustest tuleneb, et viiendale ja seitsmendale küsimusele ning kümnenda küsimuse kahele viimasele lausele tuleb vastata nii, et sellise rikkumise tagajärgede hindamisel, mis on määratletud Montego Bay konventsiooni artikli 220 lõikes 6 ja direktiivi 2005/35 artikli 7 lõikes 2, tuleb arvesse võtta kõiki tõendeid, mis võimaldavad tuvastada, et nendele varadele ja huvidele on tekkinud või võib tekkida kahju, ning hinnata nimetatud varadele või huvidele tekkinud või tekkida võiva kahju olulisust, võttes sealjuures arvesse eelkõige järgmist:

103

Oma üheksanda küsimusega, mida tuleb analüüsida kuuendana, palub eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitada, kas ja kuidas mõjutavad Läänemere spetsiifilised geograafilised ja ökoloogilised omadused Montego Bay konventsiooni artikli 220 lõike 6 ja direktiivi 2005/35 artikli 7 lõike 2 kohaldamise tingimusi.

104

Selles osas – nagu märkis ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 105 – on Läänemeri rahvusvaheliselt tunnustatud eripiirkond, mida iseloomustavad geograafilised erijooned ning eriti haavatav ökosüsteem, mis vajab erilist kaitset.

105

Sellised erijooned mõjutavad aga otseselt rikkumise määratlust ja kvalifikatsiooni Montego Bay konventsiooni artikli 220 lõike 3 tähenduses ja sellest tulenevalt ka Montego Bay konventsiooni artikli 220 lõike 6 kohaldamist. Nimelt määratleb MARPOL 73/78 konventsiooni I lisa 3. peatüki C osa reegli 15 punkt B eripiirkonnas toime pandud rikkumise rangemalt kui väljaspool eripiirkonda heite merre laskmise.

106

Samas tuleb tõdeda, et Montego Bay konventsiooni artikli 220 lõike 6 konkreetne eesmärk ei ole tagada eripiirkonna eriline kaitse, vaid kaitsta rannikuriigi teatavaid varasid ja huve, sõltumata asjaolust, et selle riigiga piirnev meri kujutab endast eripiirkonda.

107

Niisiis, isegi kui Läänemere erisusi võib ehk rannikuriigile põhjustatud kahju hindamisel arvesse võtta, ei saa need erisused mõjutada seda hinnangut automaatselt.

108

Nendest kaalutlustest tuleneb, et üheksandale küsimusele tuleb vastata nii, et Läänemere spetsiifilised geograafilised ja ökoloogilised omadused ning haavatavus mõjutavad Montego Bay konventsiooni artikli 220 lõike 6 ja direktiivi 2005/35 artikli 7 lõike 2 kohaldamise tingimusi rikkumise määratlemisel ja kvalifitseerimisel ning – samas mitte automaatselt – selle kahju ulatuse hindamist, mille kõnealune rikkumine on rannikuriigi varadele või seotud huvidele tekitanud.

109

Oma kaheksanda küsimusega, mida tuleb analüüsida viimasena, palub eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitada, kas direktiivi 2005/35 artikli 1 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et see lubab liikmesriikidel võtta rahvusvahelise õigusega kooskõlas olevaid rangemaid meetmeid kui need, mis on ette nähtud direktiivi artikli 7 lõikes 2, kui see on kohaldatav.

110

Nagu tuleneb direktiivi 2005/35 artikli 1 lõikest 2, ei takista see direktiiv liikmesriikidel võtta laevade põhjustatud merereostuse vastu kooskõlas rahvusvahelise õigusega rangemaid meetmeid.

111

Veel tuleb märkida, et nimetatud direktiivi ühestki sättest ei tulene, et selle artikli 1 lõikega 2 liikmesriikidele antud pädevus peaks olema direktiivi teatavate sätetega piiratud.

112

Järelikult peab selline võimalus põhimõtteliselt laienema ka direktiivi 2005/35 artikli 7 lõikele 2, mis reguleerib rannikuriigi pädevust võtta meetmeid läbisõitva laeva suhtes.

113

Siiski täpsustab direktiivi 2005/35 artikli 1 lõige 2, et need võimalikud rangemad meetmed peavad olema rahvusvahelise õigusega kooskõlas.

114

Sellega seoses tuleb nentida, et nagu tuleneb käesoleva kohtuotsuse punktist 49, tuleb direktiivi 2005/35 artikli 7 lõiget 2 tõlgendada kooskõlas Montego Bay konventsiooni artikli 220 lõikega 6.

115

Nagu aga nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 63, väljendub selle artikli 220 lõikes 6 Montego Bay konventsiooniga taotletud eesmärk kehtestada kõiki maailmamere osi puudutavas osas õiglane tasakaal riigi kui rannikuriigi ja riigi kui lipuriigi huvide vahel.

116

Seega ei saa direktiivi 2005/35 artikli 7 lõiget 2 käsitata lubavana rannikuriigil võtta selles artiklis ettenähtutest rangemaid meetmeid, vastasel juhul rikuks see õiglast tasakaalu rannikuriigi ja lipuriigi huvide vahel, mida Montego Bay konventsiooni artikli 220 lõikega 6 püütakse saavutada.

117

Samas ei takista selline tõlgendus rannikuriigil võtmast samaväärse ulatusega meetmeid, kui need, mis on selle artikli 220 lõikes 6 ette nähtud, kuna nagu mõiste „sealhulgas“ kasutamisest nähtub, ei ole nimetatud artiklis toodud lubatud meetmete loetelu ammendav.

118

Eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et kaheksandale küsimusele tuleb vastata nii, et direktiivi 2005/35 artikli 1 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et see ei luba liikmesriikidel võtta rahvusvahelise õigusega kooskõlas olevaid rangemaid meetmeid kui need, mis on ette nähtud direktiivi artikli 7 lõikes 2, kui see on kohaldatav, võttes arvesse, et rannikuriikidele on antud pädevus võtta muid samaväärse ulatusega meetmeid kui need, mis on ette nähtud nimetatud artikli 220 lõikes 6.

119

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab: