KOHTUJURISTI ETTEPANEK

MICHAL BOBEK

esitatud 5. veebruaril 2019 ( 1 )

Kohtuasi C‑676/17

Oana Mădălina Călin

versus

Direcţia Regională a Finanţelor Publice Ploieşti – Administraţia Judeţeană a Finanţelor Publice Dâmboviţa

Statul Român – Ministerul Finanţelor Publice

Administraţia Fondului pentru Mediu

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Curtea de Apel Ploieşti (Ploieşti apellatsioonikohus, Rumeenia))

Eelotsusetaotlus – Lojaalse koostöö, õiguskindluse, võrdväärsuse ja tõhususe põhimõte – ELi õigust rikkudes sisse nõutud maksu tagastamine – Teistmisavaldus jõustunud kohtuotsuse peale, millega jäeti sellise maksu tagastamise nõue rahuldamata – Teistmisavalduse esitamise tähtaeg – Selle tähtaja alguskuupäev

I. Sissejuhatus

1.

Oana Mădălina Călin pidi maksma Saksamaalt imporditud kasutatud auto registreerimiseks Rumeenias keskkonnalõivu. Tema arvates nõuti seda maksu ELi õiguse vastaselt. Ta esitas kaebuse, nõudes maksu tagastamist. Kaebus jäeti rahuldamata. Apellatsioonkaebust ta ei esitanud. Seetõttu nimetatud kohtuotsus jõustus.

2.

O. M. Călin esitas selle kohtuotsuse peale kahel korral teistmisavalduse. Need mõlemad avaldused põhinesid Euroopa Kohtu uuel kohtuotsusel, milles leiti, et taoline maks nagu see, mille ta pidi tasuma, oli ELi õiguse vastane. Esimest avaldust ei võetud menetlusse. Teine avaldus võeti menetlusse ja esialgu tema nõue rahuldati. Ent apellatsioonimenetluses tema kaebuse rahuldanud kohtuotsus tühistati. Tuginedes riigisisese õiguse tõlgendusele, mille oli vahepeal andnud Înalta Curte de Casație și Justiție (Rumeenia kassatsioonikohus), asuti seisukohale, et teistmisavaldus oli esitatud hilinenult.

3.

O. M. Călin on nüüd oma uues taotluses vaidlustanud selle tõlgenduse ning samuti ka riigisisese teistmismenetluse üldiselt. Ta leiab, et need ei ole kooskõlas ELi õigusega, kuna praktikas muudavad nad võimatuks saavutada sellise maksu tagastamine, mille Euroopa Kohus on tunnistatud oma kohtuotsusega ELi õiguse vastaseks. Sellises olukorras otsustas Curtea de Apel Ploieşti (Ploieşti apellatsioonikohus, Rumeenia) esitada Euroopa Kohtule küsimuse kõnealuse tõlgenduse kooskõla kohta muu hulgas õiguskindluse, võrdväärsuse ja tõhususe põhimõttega.

II. Õiguslik raamistik

A.   Rumeenia õigus

1. Tsiviilkohtumenetluse seadustik

4.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (Codul de procedură civilă) ( 2 ) artikli 509 lõikes 1 on sätestatud kohtuotsuse teistmise alused. Eelkõige on selle punktides 10 ja 11 sätestatud võimalus esitada teistmisavaldus, kui:

„10.   Euroopa Inimõiguse Kohus on tuvastanud, et kohtumäärusega on rikutud põhiõigusi või -vabadusi ning sellise rikkumise tõsised tagajärjed on endiselt kehtivad;

11.   pärast kohtuotsuse jõustumist on Curtea Constituțională [Rumeenia konstitutsioonikohus] teinud asjas esitatud vastuväite kohta otsuse, kuulutades vaidlustatud õigusnormi põhiseadusega vastuolus olevaks.“

5.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku artiklis 511 on sätestatud teistmisavalduse esitamiseks erinevad tähtajad ning samuti alguskuupäev nende tähtaegade arvutamiseks. Nii tähtajad kui ka nende arvutamise alguskuupäev varieeruvad sõltuvalt teistmise alusest. Lõikes 1 on sätestatud ühe kuu pikkune üldine tähtaeg.

6.

Artikli 511 lõige 3 on sõnastatud järgmiselt: „Artikli 509 lõike 1 punktides 10 ja 11 sätestatud aluste puhul on tähtaeg 3 kuud Euroopa Inimõiguse Kohtu või Curtea Constituțională [konstitutsioonikohus] kohtuotsuse avaldamisest väljaandes Monitorul Oficial al României, Partea I.“

2. Seadus nr 554/2004 ja seda seadust käsitlev riigisisene kohtupraktika

7.

2. detsembri 2004. aasta halduskohtumenetluse seaduse nr 554/2004 (Legea contenciosului administrativ nr. 554/2004) ( 3 ) (edaspidi „seadus nr 554/2004“) artikkel 21 kannab pealkirja „Erimenetlused“. Selle artikli lõige 2 oli algselt sõnastatud järgmiselt:

„Lisaks tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud alustele võib teistmise alus olla ka see, et lõplikud ja jõustunud kohtuotsused rikuvad [ELi] õiguse esimuse põhimõtet, mis on ette nähtud Rumeenia põhiseaduse muudetud redaktsiooni artikli 148 lõikes 2 koosmõjus artikli 20 lõikega 2. Teistmisavaldus esitatakse 15 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, mida tehakse erandina artikli 17 lõikes 3 sätestatud reeglist huvitatud poolte üksikasjalikult põhjendatud taotlusel 15 päeva jooksul pärast otsuse kuulutamist. Teistmisavaldus vaadatakse läbi viivitamatult ja eelisjärjekorras hiljemalt 60 päeva jooksul alates avalduse esitamisest“.

8.

Curtea Constituţională (Rumeenia konstitutsioonikohus) 9. detsembri 2010. aasta kohtuotsusega nr 1609/2010 ( 4 ) tunnistati seaduse nr 554/2004 artikli 21 lõike 2 teine lause põhiseadusega vastuolus olevaks selle alusel, et see oli halvasti sõnastatud ning tekitas ebakindlust, mis võis olla takistuseks kohtusse pöördumise õiguse tõhusale kasutamisele.

9.

Seejärel tühistati seadusega nr 299/2011, millega tühistatakse halduskohtumenetluse seaduse nr 554/2004 artikli 21 lõige 2 (Legea nr. 299/2011 pentru abrogarea alin. (2) al art. 21 din Legea contenciosului administrativ nr. 554/2004) ( 5 ) (edaspidi „seadus nr 299/2011“), seaduse nr 554/2004 artikli 21 lõige 2 täielikult.

10.

Ent seadus nr 299/2011 tunnistati omakorda põhiseadusega vastuolus olevaks Curtea Constituţională (konstitutsioonikohus) 5. detsembri 2012. aasta kohtuotsusega nr 1039/2012. ( 6 ) Selles kohtuotsuses märkis Curtea Constituţională (konstitutsioonikohus) järgmist: „Seaduse nr 554/2004 artikli 21 lõike 2 sätted tekitavad pärast käesoleva otsuse avaldamist väljaandes Monitorul Oficial al României jätkuvalt õiguslikke tagajärgi, välja arvatud selle artikli teises lauses sisalduvad sätted, mis tunnistati […] 9. detsembri 2010. aasta kohtuotsusega nr 1609 põhiseadusega vastuolus olevaks. Nende viimaste sätete õiguslikud tagajärjed on lõppenud […]. Mis puutub artikli 21 lõike 2 esimese ja kolmanda lause sätetesse, siis need tekitavad endiselt õiguslikke tagajärgi.“

11.

Seetõttu muutusid seaduse nr 554/2004 artikli 21 lõike 2 esimene ja kolmas lause pärast seda, kui Curtea Constituţională (konstitutsioonikohus) kohtuotsus nr 1039/2012 oli 29. jaanuaril 2013 avaldatud väljaandes Monitorul Oficial al României, uuesti kehtiva õiguse osaks. Seevastu selle sätte teine lause, mis oli ette näinud teistmisavalduse esitamise tähtaja ning selle tähtaja alguskuupäeva, jäi endiselt kehtetuks.

12.

Înalta Curte de Casație și Justiție – Completul pentru dezlegarea unor chestiuni de drept (Rumeenia kassatsioonikohus – õigusküsimusi lahendav koda) (edaspidi „ICCJ“) tegi 12. detsembril 2016 õigusküsimuse lahendamise eelotsusemenetluses otsuse nr 45/2016 ( 7 ). Selles otsuses otsustas ICCJ järgmist:

„Seaduse nr 554/2004 artikli 21 lõike 2 esimese lause sätete tõlgendamisel ja kohaldamisel, nagu neid on hiljem muudetud ja täiendatud, on teistmisavaldus vastuvõetav mõne Euroopa Liidu Kohtu otsuse alusel, olenemata nende kohtuotsuste kuulutamise ajast ja sellest, kas algses menetluses viidati olemasolevatele Euroopa õiguse sätetele, mida teistetava kohtuotsusega rikuti.

Tähtaeg, mille jooksul võib seaduse nr 554/2004 artikli 21 lõike 2 sätete alusel teistmisavalduse esitada, on üks kuu ja seda arvestatakse selle lõpliku otsuse teatavaks tegemise kuupäevast, mille teistmist taotletakse.“

13.

Seega kehtestas ICCJ kohtuotsusega nr 45/2016 seaduse nr 554/2004 artikli 21 lõike 2 alusel esitatavate teistmisavalduste tähtaja ja selle alguskuupäeva, määrates tähtajaks ühe kuu alates selle lõpliku otsuse teatavaks tegemise kuupäevast, mille teistmist taotletakse.

III. Faktilised asjaolud, riigisisene menetlus ja eelotsuse küsimus

14.

O. M. Călin ostis 12. aprillil 2013. aastal varem Saksamaal registreeritud kasutatud auto.

15.

Târgoviște juhilubade ja sõidukite registreerimise teenistus (Serviciul Public Comunitar Regim Permise de Conducere și Înmatriculare a Vehiculelor Târgoviște) nõudis auto registreerimisel, et O. M. Călin tasuks keskkonnalõivu, mis on ette nähtud valitsuse erakorralise määrusega nr 9/2013 mootorsõidukite keskkonnalõivu kohta (Ordonanța de urgență nr 9/2013 privind timbrul de mediu pentru autovehicule) ( 8 ) (edaspidi „erakorraline määrus nr 9/2013“). O. M. Călin tasus selle lõivu summas 968 Rumeenia leud 12. juunil 2013.

16.

O. M. Călin esitas kaebuse Tribunalul Dâmbovițasse (Dâmbovița piirkonnakohus, Rumeenia; edaspidi „esimese astme kohus“). Ta palus keskkonnalõivuna makstud summa tagasimaksmist koos intressiga. Kaebuse põhjenduseks märkis ta, et see maks on vastuolus ELi õigusega.

17.

Esimese astme kohus jättis oma 15. mai 2014. aasta kohtuotsusega kaebuse rahuldamata, leides, et erakorralise määruse nr 9/2013 sätted ei ole vastuolus liidu õigusega. Kuna O. M. Călin apellatsioonkaebust ei esitanud, siis see kohtuotsus jõustus.

18.

O. M. Călin esitas 28. aprillil 2015. aastal esimese astme kohtusse nimetatud kohtuotsuse peale (esimese) teistmisavalduse. Ta väitis, et Euroopa Kohtu 14. aprilli 2015. aasta kohtuotsuse Manea (C‑76/14, EU:C:2015:216) kohaselt on kõnealune keskkonnalõiv liidu õigusega vastuolus ning seetõttu tuleb see tagastada. Esimese astme kohus jättis selle teistmisavalduse oma 16. juuni 2015. aasta kohtuotsusega rahuldamata, leides, et kohtuasjas C‑76/14 pakutud lahendus ei mõjuta teistetavas kohtuotsuses kasutatud lahendust.

19.

O. M. Călin esitas selle kohtuotsuse peale Curtea de Apel Ploieștisse (Ploieşti apellatsioonikohus; edaspidi „teise astme kohus“) apellatsioonkaebuse, mis jäeti rahuldamata. Seetõttu 16. juuni 2015. aasta kohtuotsus jõustus.

20.

O. M. Călin esitas 17. augustil 2016 esimese astme kohtu 15. mai 2014. aasta kohtuotsuse peale (teise) teistmisavalduse. See avaldus põhines Euroopa Kohtu 9. juuni 2016. aasta kohtuotsusel Budișan (C‑586/14, EU:C:2016:421). Esimese astme kohus rahuldas selle teistmisavalduse oma 11. oktoobri 2016. aasta kohtuotsusega. Ta leidis, tuginedes eelkõige kohtuotsusele Budișan, et seaduse nr 554/2004 artikkel 21, mis võimaldab teistmise korras läbi vaadata otsuseid, mis rikuvad ELi õiguse esimuse põhimõtet, oli selles asjas kohaldatav. Seetõttu tühistas ta 15. mai 2014. aasta kohtuotsuse täielikult ning rahuldas O. M. Călini algse nõue. Nimetatud kohus otsustas, et kõnealune maks oli vastuolus ELi õigusega, ning sellest tulenevalt kohustas selle tagastama koos intressiga.

21.

Teise astme kohus rahuldas oma 16. jaanuari 2017. aasta kohtuotsusega ametiasutuse apellatsioonkaebuse ja tühistas 11. oktoobri 2016. aasta kohtuotsuse täielikult. Nimetatud kohus nõustus vastuväitega, et vaidlusalune teistmisavaldus oli esitatud hilinenult, kuivõrd see tuleneb ICCJ 12. detsembri 2016. aasta kohtuotsusest nr 45/2016, milles nähakse sellise avalduse esitamiseks ette ühekuuline tähtaeg teistetava jõustunud otsuse teatavaks tegemise kuupäevast. ( 9 ) Teise astme kohus leidis nimetatud kohtuotsust kohaldades, et teistetav kohtuotsus (nimelt esimese astme kohtu 15. mai 2014. aasta kohtuotsus) oli kätte toimetatud 26. mail 2014, samas kui (teine) teistmisavaldus esitati 17. augustil 2016, seega kaua aega pärast ühekuulise tähtaja möödumist.

22.

O. M. Călin esitas 7. märtsil 2017 teise astme kohtu 16. jaanuari 2017. aasta kohtuotsuse peale (kolmanda) teistmisavalduse. See avaldus on põhikohtuasja esemeks. Selles avalduses väidab O. M. Călin, et 16. jaanuari 2017. aasta kohtuotsus rikub eelkõige ELL artikli 4 lõikes 3 sätestatud lojaalse koostöö põhimõtet. Ta leiab, et osas, milles selles kohtuotsuses kohaldatakse ICCJ kohtuotsust nr 45/2016, muudab see võimatuks saada tagasi maks, mis Euroopa Kohtu otsuses Budișan oli tunnistatud ELi õigusega vastuolus olevaks.

23.

Teise astme kohus, Curtea de Apel Ploieşti (Ploieşti apellatsioonikohus, Rumeenia; edaspidi „eelotsusetaotluse esitanud kohus“), jagab sisuliselt O. M. Călini kahtlust, kas seaduse nr 554/2004 artikli 21 lõige 2, nagu ICCJ on seda kohtuotsuses nr 45/2016 tõlgendanud, on kooskõlas ELi õigusega ning konkreetsemalt muu hulgas lojaalse koostöö, õiguskindluse, võrdväärsuse ja tõhususe põhimõttega. Samas viitab eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtu praktikale, mille kohaselt ELi õigus ei kohusta liikmesriigi kohut jätma kohaldamata siseriiklikke menetlusnorme, mis omistavad kohtulahendile seadusjõu, hoolimata asjaolust, et sellise kohaldamata jätmisega oleks võimalik heastada Euroopa Liidu õigusega vastuolus olevat olukorda. Lisaks rõhutab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et Euroopa Kohus on ka märkinud, et kui kohaldatavad riigisisesed menetlusnormid võimaldavad liikmesriigi kohtul teatavatel tingimustel muuta oma otsust, millel on kohtuotsuse seadusjõud, et viia olukord siseriikliku õigusega kooskõlla, tuleb võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtetest lähtudes nende tingimuste täidetuse korral seda võimalust eelistada, et taastada asjaomase olukorra kooskõla ELi õigusega.

24.

Seoses keskkonnalõivu tagastamise nõuetega, mis jäeti lõplikult rahuldamata enne seda, kui Euroopa Kohus tegi kohtuotsuse Budișan, märgitakse eelotsusetaotluses, et ainus käesoleval ajal kasutatav menetluslik parandusmeede oleks esitada teistmisavaldus vastavalt seaduse nr 554/2004 artikli 21 lõikele 2. Seega, kui eelotsusetaotluse esitanud kohus lähtuks ICCJ kohtuotsusest nr 45/2016, siis ei oleks O. M. Călinil enam võimalik nõuda 16. jaanuari 2017. aasta kohtuotsuse teistmist ja seetõttu ei oleks tal võimalik maksu tagasi saada.

25.

Neil asjaoludel otsustas Curtea de Apel Ploieşti (Ploieşti apellatsioonikohus, Rumeenia) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas ELL artikli 4 lõiget 3, mis viitab lojaalse koostöö põhimõttele, põhiõiguste harta artikleid 17, 20, 21 ja 47, ELTL artiklit 110, õiguskindluse põhimõtet ning võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtteid, mis tulenevad menetlusautonoomia põhimõttest, võib tõlgendada nii, et nendega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, eelkõige seaduse nr 554/2004 halduskohtumenetluse kohta artikli 21 lõige 2, nagu seda on tõlgendanud Înalta Curte de Casație și Justiție (ICCJ) – Completul pentru dezlegarea unor chestiuni de drept (Rumeenia kassatsioonikohus – õigusküsimusi lahendav koda) otsuses nr 45/2016, mille kohaselt on tähtaeg, mille jooksul võib seaduse nr 554/2004 artikli 21 lõike 2 alusel esitada teistmisavalduse, üks kuu alates kuupäevast, mil tehti teatavaks teistetav jõustunud kohtuotsus?“

26.

Kirjalikud seisukohad esitasid Rumeenia valitsus ja Euroopa Komisjon. Mõlemad huvitatud menetlusosalised esitasid suulisi seisukohti kohtuistungil, mis peeti 28. novembril 2018.

IV. Hinnang

27.

Käesolev ettepanek on struktureeritud järgmiselt: alustan selgitusega, miks ma pean käesolevat eelotsusetaotlust vastuvõetavaks (A). Pärast kahte sissejuhatavat märkust (B) hindan seejärel esitatud küsimust õiguskindluse, võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtte valguses (C). Kuna olen ka pärast seda hindamist mõneti segaduses kõnealuse riigisisese parandusmeetme täpse laadi osas, esitan lõpetuseks veel paar mõtet ELi õiguses leiduvate alternatiivide kohta juhtudeks, kus ELi õigust rikkudes sisse nõutud maksu tagastamist nõutakse ajal, mil ei ole enam võimalik jõustunud kohtulahendit uuesti läbi vaadata (D).

A.   Eelotsusetaotluse vastuvõetavus

28.

Kas eelotsuseküsimus, mis käsitleb ICCJ poolt otsuses nr 45/2016 antud seaduse nr 554/2004 artikli 21 lõike 2 tõlgendust, mis riigisisese õiguse kohaselt ei olnud ilmselt teise teistmisavalduse esitamise ajal siduv, on vastuvõetav?

29.

ICCJ otsus tehti eelotsusemenetluse raames õigusküsimuse lahendamiseks. Eelotsusetaotluses märgitakse, et seda liiki menetluste suhtes on tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 521 lõikes 3 sätestatud, et „õigusküsimusele antud lahendus on seda taotlenud kohtule siduv alates otsuse tegemisest ning teistele kohtutele alates otsuse avaldamisest väljaandes Monitorul Oficial al României, Partea I“.

30.

Rumeenia valitsuse ja komisjoni kirjalikest seisukohtadest nähtub, et ehkki kohtuotsus nr 45/2016 tehti 12. detsembril 2016, ei avaldatud seda Monitorul Oficial al Românieis kuni 23. maini 2017. Lisaks tehti see kohtuotsus Curtea de Apel Cluj (Cluj apellatsioonikohus, Rumeenia) poolt ICCJ-le esitatud õigusküsimuse lahendamiseks. Seega oli see kohtuotsus tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 521 lõike 3 kohaselt siduv nimetatud kohtule selle tegemise päevast. Ent teistele kohtutele, sealhulgas eelotsusetaotluse esitanud kohtule Curtea de Apel Ploieştile (Ploieşti apellatsioonikohus, Rumeenia) muutus see siduvaks alles pärast selle kohtuotsuse avaldamist Monitorul Oficial al Românieis 23. mail 2017.

31.

Sellest tulenevalt võib tekkida kahtlusi, kas eelotsusetaotluse esitanud kohus oli kohustatud teist teistmisavaldust lahendades oma 16. jaanuari 2017. aasta kohtuotsuses järgima seaduse nr 554/2004 artikli 21 lõike 2 tõlgendust, mille oli andnud ICCJ. Eelotsuseküsimuse tuumaks on just nimelt see ICCJ tõlgendus, kuivõrd minu arusaamise kohaselt kehtestati praktikas asjaomase ICCJ otsusega ühekuuline tähtaeg alates jõustunud kohtuotsuse teatavaks tegemisest.

32.

Ehkki käesolevas asjas on mitu asjaolu, mis võivad tõepoolest panna kulmu kergitama, siis eelotsusetaotluse vastuvõetavus ei ole üks neist.

33.

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt eeldatakse liikmesriigi kohtu poolt ELi õiguse tõlgendamise kohta esitatud küsimuse asjakohasust. ( 10 ) ELTL artiklis 267 ette nähtud õigusalase koostöö süsteemi raames ei ole Euroopa Kohtu ülesanne kontrollida ega seada kahtluse alla liikmesriigi kohtu poolt siseriiklikele õigusnormidele antud tõlgenduse õigsust, kuna nende tõlgendamine kuulub liikmesriigi kohtute ainupädevusse. ( 11 )

34.

Oma vastuses Euroopa Kohtu kirjalikule küsimusele kinnitas Rumeenia valitsus, et kohtuotsus nr 45/2016 tehti 12. detsembril 2016 ning avalikustati samal päeval. Samuti kinnitas ta, et ehkki kohtuotsus nr 45/2016 ei olnud eelotsusetaotluse esitanud kohtule 16. jaanuari 2017. aasta kohtuotsuse tegemise ajal formaalselt siduv, oli see kohus – samamoodi nagu iga Rumeenia kohus – juba teadlik selle kohtuotsuse olemasolust ja sisust.

35.

Seaduse nr 554/2004 artikli 21 lõike 2 keerukat ajalugu on kirjeldatud eespool. ( 12 ) Seadusandja kehtestas selle sätte esimest korda 2004. aastal, 2010. aastal tunnistati see osaliselt põhiseaduse vastaseks ning seadusandja tühistas selle aastal 2011. Seejärel ennistati selle kehtivus Curtea Constituțională (konstitutsioonikohus) uue otsusega 2012. aastal osaliselt, jättes siiski kehtestamata kohaldatavad tähtajad, mis tuli hiljem kindlaks määrata ICCJ tõlgendusotsusega. Sellest nähtub, et alates teisest tühistamisest Curtea Constituțională (konstitutsioonikohus) poolt, mis jõustus 29. jaanuaril 2013, kuni kohtuotsuse nr 45/2016 tegemiseni ICCJ poolt 12. detsembril 2016 valitses Rumeenia kohtutes olukord, kus puudus (selge) teistmisavalduse esitamise tähtaeg või isegi üldse igasugune tähtaeg sellise avalduse esitamiseks.

36.

Saan aru, et nagu Rumeenia valitsus märkis, tekkis seetõttu kõnealusel perioodil Rumeenia kohtutes märkimisväärne „tõlgenduslik mitmekesisus“. Taolises kontekstis on täiesti mõistetav, et riigi kõrgeim kohus püüab seda tõlgenduslikku mitmekesisust ühtlustada.

37.

Ent mõneti küsitavam on viis, kuidas selline tähtaeg, mis praktikas piirab osal isikutel õigust kohtusse pöörduda või jätab nad sellest isegi täiesti ilma, on riigisiseselt kehtestatud. Põhiõiguste piirangud ning samamoodi ka kohtusse pöördumise õiguse tingimused peavad olema koos muude nõuetega ette nähtud seaduses. See nõue tähendab, et sellise seaduse kvaliteedi suhtes kehtivad teatavad standardid, sealhulgas peab isikutel olema võimalik sellega tutvuda ning see peab olema sõnastatud piisava täpsuse ja ettenähtavusega. ( 13 ) Ehkki tegemist ei ole päris sama olukorraga nagu välismaalaste kinnipidamise puhul nende üleandmiseks teise liikmesriiki, mis sisuliselt kujutab endast vabaduse võtmist ning mille võib seetõttu kehtestada ainult siduva üldkohaldatava (kirjaliku õiguse ja mitte kohtupraktika) sättega, ( 14 ) on ikkagi küsitav, mil määral seaduse nr 554/2004 artikli 21 lõike 2 hüplik ajalugu neile nõuetele, eriti ettenähtavusega seotuile vastab.

38.

Ent see ei ole käesoleva asja esemeks, vähemalt mitte otseselt. Asjaolu, et kohus kohaldas tähtaega, mis ei olnud tema otsuse tegemise ajal veel formaalselt kehtiv, lõhnab muidugi „tagasiulatuvuse“ järele. Ent samas näib, et kuivõrd tollal valitses riigi tasandil „tõlgenduslik mitmekesisus“, siis oli sel kohtul kaalutlusõigus kohaldada iga tähtaega. Seetõttu ei saa minu meelest liikmesriigi kohtule ette heita, et ta otsustas sellises olukorras võtta arvesse kõrgema kohtu otsusega määratud tähtaja (mis oli kehtestatud just nimelt eesmärgiga sellist olukorda ühtlustada), ehkki ta tegi seda ajal, mil see tähtaeg ei olnud veel formaalselt siduv, ent muutus siduvaks lähitulevikus.

39.

Neid kaalutlusi ning samuti eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimuse kestvat ja endiselt kehtivat asjakohasust ( 15 ) arvesse võttes ma leian, et puudub põhjus kahelda käesoleva eelotsusetaotluse vastuvõetavuses.

B.   Sissejuhatavad märkused

40.

Tuleb esitada kaks sissejuhatavat märkust, mis puudutavad esiteks käesoleva asja lahendamisel asjakohaseid ELi õiguse sätteid ning teiseks käesoleva asja ning kohtuotsuses Târșia ( 16 ) käsitletud juhtumi suhet.

41.

Esiteks mainib eelotsusetaotluse esitanud kohus oma küsimuses mitut ELi õiguse normi ja põhimõtet: ELL artikli 4 lõiget 3 (lojaalse koostöö põhimõte); põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikleid 17, 20, 21 ja 47; ELTL artiklit 110; õiguskindluse põhimõtet ning menetlusautonoomia põhimõttest tulenevaid võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtet.

42.

Esitatud küsimusele vastamiseks on minu meelest piisav analüüsida selliste õigusnormide, nagu on põhikohtuasjas vaidluse all, kooskõla õiguskindluse, võrdväärsuse ja tõhususe põhimõttega ELL artikli 4 lõikes 3 sätestatud lojaalse koostöö üldpõhimõtte ( 17 ) valguses. Harta artikkel 47 (õigus tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtulikule arutamisele) võib anda täiendava sisendi tõhususe nõude hindamisel, eelkõige seoses mõistega „õigus tõhusale õiguskaitsevahendile kohtus“.

43.

Teiseks tuleb meenutada, et kohtuotsuses Târșia ( 18 ) on Euroopa Kohus juba hinnanud seaduse nr 554/2004 artikli 21 lõike 2 kooskõla ELi õigusega.

44.

Selles kohtuasjas esitatud küsimus oli sarnane käesolevas asjas esitatule. Sellega sooviti kindlaks teha seaduse nr 554/2004 artikli 21 lõike 2 kooskõla peaaegu samade ELi õiguse normide ja põhimõtetega. ( 19 ) Ent küsimusele seaduse nr 554/2004 artikli 21 lõike 2 kooskõla kohta ELi õigusega läheneti üsna erinevast vaatenurgast.

45.

D. C. Târșia maksis mootorsõidukite pealt maksu, mis oli tema arvates vastuolus ELTL artikliga 110. Ta algatas selle maksu tagasisaamiseks tsiviilkohtumenetluse. Nõue rahuldati 2007. aastal esimeses kohtuastmes, ent apellatsioonimenetluses jäeti see 2008. aastal osaliselt rahuldamata. Pärast kohtuotsuse Tatu (C‑402/09, EU:C:2011:219) tegemist 7. aprillil 2011 taotles D. C. Târșia 2011. aastal selle apellatsioonikohtu kohtuotsuse teistmist, kuna ta leidis, et maks tuleks talle täielikult tagasi maksta. Ehkki kohtuotsus, mille teistmist ta taotles, oli tehtud tsiviilkohtumenetluses, esitas ta teistmisavalduse seaduse nr 554/2004 artikli 21 lõike 2 alusel, st halduskohtumenetluses. Selle põhjuseks oli asjaolu, et tsiviilkohtumenetluse normid ei võimaldanud taotleda jõustunud kohtuotsuse teistmist selle alusel, et ELi õigust oli rikutud.

46.

Selline oli menetluslik kontekst, milles eelotsusetaotluse esitanud kohus soovis kohtuasjas Târșia kindlaks teha, kas asjaolu, et seaduse nr 554/2004 artikli 21 lõige 2 võimaldas ELi õigusega vastuolus olevate jõustunud kohtuotsuste teistmist ainult haldusasjades, aga mitte tsiviilkohtumenetluses, on kooskõlas ELi õigusega. Euroopa Kohus leidis, et selline olukord ei olnud vastuolus ELi õigusega ning eelkõige võrdväärsuse ja tõhususe nõudega. ( 20 )

47.

Seevastu käesolev asi puudutab ainult neid tingimusi, mis kehtivad seaduse nr 554/2004 artikli 21 lõike 2 alusel teistmisavalduse esitamisel halduskohtumenetluses tehtud kohtuotsuse peale. Seetõttu, ehkki kohtuotsusest Târșia võib leida käesoleva asja tarvis mõningaid juhiseid võrdväärsuse ja tõhususe nõude üldise määratluse kohta, ei paku see konkreetset vastust eelotsusetaotluse esitanud kohtu täpsele küsimusele.

C.   Kohustus tagastada alusetult sisse nõutud maksud: õiguskindlus ja ELi õiguse tõhusus

48.

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleneb sellise maksu tagasisaamise õigus, mille liikmesriik on sisse nõudnud liidu õigusnorme rikkudes, õigustest, mis on õigussubjektidele antud nende liidu õigusnormidega, millega keelatakse selliste maksude kehtestamine, ja täiendab neid õigusi. Seega tuleneb liidu õigusest põhimõte, mille kohaselt on liikmesriigid kohustatud tagastama liidu õiguse vastaselt sissenõutud maksusumma koos viivisega. ( 21 ) Kooskõlas liikmesriikide menetlusautonoomia põhimõttega tuleb igal liikmesriigil kehtestada üksikasjalikud menetlusnormid, mis reguleerivad nende maksude tagastamise nõudeid, austades seejuures võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtet. ( 22 )

49.

Mis puudutab nende nõuete ja õiguskindluse põhimõtte, mille üheks väljenduseks on seadusjõu põhimõte, ( 23 ) omavahelist vastasmõju, siis tuleb Euroopa Kohtu hinnangul „kohtuotsuse seadusjõu põhimõtte rakendamise tingimused menetlusautonoomia põhimõttest tulenevalt sätestada liikmesriikide õiguskordades, järgides sealjuures võrdväärsuse põhimõtet ja tõhususe põhimõtet“ ( 24 ).

50.

Euroopa Kohus on korduvalt rõhutanud tähtsust, mis on seadusjõu põhimõttel nii Euroopa Liidu õiguskorras kui ka liikmesriikide õiguskordades. Ta on otsustanud, et selleks, et tagada nii õiguse ja õigussuhete stabiilsus kui ka korrakohane õigusemõistmine, on oluline, et kohtulahendit, mis on jõustunud peale olemasolevate edasikaebevõimaluste ammendamist või selleks sätestatud tähtaegade möödumist, ei oleks enam võimalik vaidlustada ja seda isegi siis, kui see võimaldaks kõrvaldada selle otsusega toime pandud liidu õiguse rikkumise. ( 25 )

51.

Seega ei nõua liidu õigus liikmesriikidelt seadusjõu omandanud kohtuotsuse uuesti menetlemist, et võtta arvesse asjasse puutuvale õigusnormile Euroopa Kohtu hilisemas otsuses antud tõlgendust. ( 26 )

52.

Ent kohtuotsustes Impresa Pizzarotti ja Târșia juhtis Euroopa Kohus samuti tähelepanu, et kui kohaldatavad riigisisesed menetlusnormid võimaldavad liikmesriigi kohtul teatavatel tingimustel muuta oma otsust, millel on kohtuotsuse seadusjõud, et viia olukord siseriikliku õigusega kooskõlla, tuleb võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtetest lähtudes nende tingimuste täidetuse korral seda võimalust eelistada, et taastada asjaomase olukorra kooskõla ELi õigusega. ( 27 )

53.

Kokkuvõtvalt ei nõudnud ELi õigus Rumeenialt sellise jõustunud kohtuotsuse teistmist võimaldava normi nagu seaduse nr 554/2004 artikli 21 lõike 2 kehtestamist. Ent kuivõrd Rumeenia on otsustanud seda teha, siis peab see säte vastama võrdväärsuse ja tõhususe nõudele. Asun nüüd seetõttu käsitlema neid nõudeid käesoleva asja kontekstis.

1. Võrdväärsus

54.

Võrdväärsuse nõue keelab liikmesriigil kehtestada ELi õiguse rikkumisel põhinevate maksutagastusnõuete menetlemiseks ebasoodsamaid menetluseeskirju võrreldes nendega, mis on kohaldatavad riigisisese õiguse rikkumisel põhinevas sarnases menetluses. ( 28 ) Tuvastamaks, kas riigisisest õiguskaitsevahendit saab pidada sarnaseks ELi õigusel põhineva õiguskaitsevahendiga, tuleb arvesse võtta selle õiguskaitsevahendi eset, alust ja olulisi tunnuseid. ( 29 )

55.

Käesolevas asjas mainib eelotsusetaotluse esitanud kohus võrdväärsuse nõuet kui üht võimalikku mõõdupuud seaduse nr 554/2004 artikli 21 lõike 2 ELi õigusega kooskõla hindamisel. Ent ta ei too välja sarnaseid riigisiseseid õiguskaitsevahendeid, mida saaks võrdväärsuse nõude hindamisel kasutada.

56.

Rumeenia valitsuse sõnul puudub riigisisese õiguse rikkumisel põhinev teistmise alus, mis oleks sarnane seaduse nr 554/2004 artikli 21 lõikes 2 sätestatud (spetsiifilise) alusega. Nimetatud valitsus märgib, et see säte lubab teistmisavalduse esitada ELi õiguse mis tahes rikkumise korral ning olenemata sellest, kas sellele sättele algses menetluses tugineti või mitte. Seevastu tsiviilkohtumenetluse seadustik, mis sisaldab teistmise üldsätteid, lubab teistmisavalduse esitada ühel selle seaduse artikli 509 lõikes 1 nimetatud alustest, mis sisuliselt seisnevad uutes asjaoludes, millest kohus ei olnud oma kohtuotsust tehes teadlik.

57.

Seevastu komisjon leiab, et eksisteerib ka selline riigisisese õiguse rikkumisel põhinev teistmise alus, mis on sarnane seaduse nr 554/2004 artikli 21 lõikega 2. Selleks aluseks on tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 509 lõike 1 punkt 11, mille kohaselt võib kohtuotsuse peale esitada teistmisavalduse, kui „pärast kohtuotsuse jõustumist on Curtea Constituțională (konstitutsioonikohus) teinud asjas esitatud vastuväite kohta otsuse, kuulutades vaidlustatud õigusnormi põhiseadusega vastuolus olevaks“. Komisjoni hinnangul ei ole erinevad tähtajad (seaduse nr 554/2004 kohaselt üks kuu ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 511 lõike 3 kohaselt kolm kuud nõude esitamiseks) ning erinevad alguskuupäevad (esimesel juhul teistetava jõustunud kohtuotsuse teatavakstegemise kuupäev, teisel juhul Curtea Constituțională (konstitutsioonikohus) otsuse avaldamise kuupäev väljaandes Monitorul Oficial al României) võrdväärsuse põhimõttega kooskõlas.

a) Teistmine seaduse nr 554/2004 artikli 21 lõike 2 alusel ja teistmine tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 509 alusel

58.

Seaduse nr 554/2004 artikli 21 lõikes 2 on sätestatud väga spetsiifiline õiguskaitsevahend, mis võimaldab jõustunud kohtuotsuse teistmist. See õiguskaitsevahend kehtib ainult konkreetses valdkonnas, nimelt halduskohtumenetluses, ning sellele võib tugineda ainult selle alusel, et jõustunud kohtuotsusega on rikutud ELi õigust. Artikli 21 pealkirjast ning samuti asjaolust, et see lubab uuesti avada jõustunud kohtuotsuse, nähtub, et tegemist on tõepoolest erandliku õiguskaitsevahendiga.

59.

Eelotsusetaotlusest nähtub, et see ei ole ainus Rumeenia õigusnorm, mis võimaldab nõuda jõustunud kohtuotsuse teistmist. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikkel 509 sisaldab teistmise üldnorme. Neis on ette nähtud rida juhtusid, milles on võimalik nõuda jõustunud kohtuotsuse teistmist. Need üldnormid kehtivad kõikides õigusvaldkondades, sealhulgas halduskohtumenetluses. ( 30 )

60.

Rumeenia valitsus märgib oma kirjalikes seisukohtades, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku artiklis 509 sätestatud teistmise alused põhinevad selliste uute asjaolude ilmnemisel, mis ei olnud liikmesriigi kohtule tema teistetava kohtuotsuse tegemisel teada. Märgin sellega seoses, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku artiklis 511 iga teistmise aluse suhtes sätestatud tähtajad algavad üldreeglina hetkest, mil asjaomane uus asjaolu ilmneb, või hetkest, mil isik saab või pidi saama teadlikuks selle uue asjaolu olemasolust.

61.

Arvestades neid sätteid ning samuti menetlusosaliste esitatud kirjalikke ja suulisi seisukohti nende sätete kohta, pean möönma, et ma ei näe täielikku vastavust seaduse nr 554/2004 artikli 21 lõikes 2 ette nähtud teistmise ja tsiviilkohtumenetluse seadustikus ette nähtud teistmise põhitunnuste vahel. Seda sellepärast, et seaduse nr 554/2004 artikli 21 lõike 2 kohaldamise aluseks ei näi olevat uute asjaolude ilmnemine, mis ei olnud kohtuotsuse tegemise ajal pooltele ega ka liikmesriigi kohtule teada.

62.

Juba seaduse nr 554/2004 artikli 21 lõike 2 algse redaktsiooni ( 31 ) kohaselt algas teistmisavalduse esitamise tähtaja kulg teistetava kohtuotsuse teatavakstegemise päevast. See kehtib ka pärast ICCJ kohtuotsuse nr 45/2016 tegemist, ehkki seda tähtaega arvutatakse erinevalt.

b) Tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 509 lõike 1 punktis 11 ette nähtud teistmise laad

63.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku artiklis 509 sisalduvate teistmise üldnormide hulgas väärivad mainimist kaks konkreetset teistmise alust. Komisjoni seisukohtades rõhutatakse eriti ühte neist: tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 509 lõike 1 punktis 11 ette nähtud jõustunud kohtuotsuse teistmist pärast Curtea Constituțională (konstitutsioonikohus) otsust. See alus on sõnastatud sarnaselt tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 509 lõike 1 punktiga 10, mis näeb ette jõustunud kohtuotsuse teistmise pärast rikkumise tuvastamist Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) poolt.

64.

Artikli 509 lõike 1 punkt 11 lubab teista jõustunud kohtuotsust Curtea Constituțională (konstitutsioonikohus) otsuse alusel. Sellisel juhul on aga teistmistähtaja kulgemise algushetkeks pärast kohtuotsuse jõustumist Curtea Constituțională (konstitutsioonikohus) poolt tehtav otsus. Sellise menetluse põhjuseks, nagu Rumeenia valitsus kohtuistungil kinnitas, on see, et riigisisese õiguse kohaselt ei saa Curtea Constituțională (konstitutsioonikohus) ise tühistada ega muuta (tavalise) kohtu jõustunud otsust, millest tulenevalt põhiseaduslikkuse järelevalve algatati. Seetõttu on kõnealust liiki teistmise eesmärk luua mehhanism, mis võimaldab Curtea Constituțională (konstitutsioonikohus) otsuse valguses teista see jõustunud kohtuotsus, mille alusel asjaomane menetlus Curtea Constituționalăs (konstitutsioonikohus) algatati.

65.

Võib lisada, et näib, et sellisel süsteemil on sama loogika kui tema naabril, tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 509 lõike 1 punktil 10. Kui EIK otsustab, et lepinguosaline on oma kohtuotsuses rikkunud inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) sätteid, siis ainus viis EIK otsuse kohaldamiseks selles konkreetses asjas, mis asjaomase individuaalse kaebuse käivitas, on algse riigisisese kohtumenetluse teistmine. Ka siin hakatakse teistmisavalduse esitamise tähtaega arvestama EIK otsuse väljakuulutamise hetkest.

c) Võrdväärsuse hindamine: ese, alus ja olulised tunnused

66.

Lõppkokkuvõttes on vahetult riigisiseseid menetluseeskirju tundva eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne analüüsida, kas leidub mõni riigisisene õiguskaitsevahend, mis oleks sarnane seaduse nr 554/2004 artikli 21 lõikes 2 ette nähtud õiguskaitsevahendile.

67.

Ent kui võtta arvesse riigisisese õiguse kohta Euroopa Kohtule esitatud teavet ning arvestada Euroopa Kohtu poolt kohtuotsuses XC jt ( 32 ) hiljuti korratud analüüsiraamistikku ning selle kohtuasja järeldusi, siis näivad tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 509 lõike 1 punktis 11 ette nähtud teistmise alused ning seaduse nr 554/2004 artikli 21 lõikes 2 ette nähtud teistmise liik mulle nende eseme, aluse ja oluliste tunnuste osas üsna erinevad.

68.

Nagu käesolevas ettepanekus allpool täpsemalt selgitatakse, ( 33 ) võib kindlasti olla vaieldav see, mis täpselt oli liikmesriigi seadusandja tahe seaduse nr 554/2004 artikli 21 lõike 2 kehtestamisel. Ent igal juhul paistab, et kumbki teistmise liik näib olevat mõeldud rahuldama üsna erinevaid süsteemisiseseid vajadusi.

69.

Esiteks on tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 509 lõike 1 punkti 11 (nagu ka selle artikli 509 lõike 1 punkti 10) eesmärk parandada liikmesriigi põhiseaduse (või EIÕK) rikkumine konkreetses asjas, milles selline rikkumine tuvastatakse otsusega, mis tehakse alati hiljem kui (tavalise) kohtu jõustunud kohtuotsus. Seevastu seaduse nr 554/2004 artikli 21 lõike 2 eesmärk näib olevat liikmesriigi kohtu poolt ELi õiguse ebaõige kohaldamise jooksev parandamine, ilma et seejuures oleks nõutav seos teistetava kohtuotsuse ja Euroopa Kohtu konkreetse otsuse vahel. ( 34 ) Kui on üldse tegemist Euroopa Kohtu otsusega, siis võib see olla teistetavast kohtuotsusest nii varasem kui hilisem. Ent kui võtta arvesse suhteliselt lühikest tähtaega, siis on Euroopa Kohtu otsuse puhul tõenäoliselt lõviosas juhtudest tegemist teistetavast kohtuotsusest varem tehtud otsusega.

70.

Teiseks on teistmise alus, st sündmus, millest tulenevalt selline õiguskaitsevahend muutub kohaldatavaks, tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 509 lõike 1 punkti 11 puhul asjaolu, et Curtea Constituțională (konstitutsioonikohus) teeb otsuse, milles tuvastatakse riigi õigusnormi vastuolu põhiseadusega. Seevastu seaduse nr 554/2004 artikli 21 lõike 2 puhul näib selliseks alussündmuseks olevat väidetav ELi õiguse rikkumine, mis sisaldub teistetavas kohtuotsuses juba algusest peale.

71.

Kolmandaks ei ole õiguskaitsevahendi olulised tunnused ainult selle menetluse läbiviimise üldised tunnused, vaid ka selle menetluse tulemus. Ka selles osas erinevad kõnealused menetlused oluliselt, eriti mis puudutab nende mõju konkreetsetes asjades. Nii on tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 509 lõike 1 punkti 11 alusel põhimõtteliselt võimalik ainult selle konkreetse kohtuotsuse teistmine, millest lähtudes põhiseaduslikkuse järelevalve algatati, samas kui seaduse nr 554/2004 artikli 21 lõike 2 alusel on põhimõtteliselt võimalik mis tahes ELi õigusnormi rikkuva kohtuotsuse teistmine.

72.

Minu arvates toob just see viimati nimetatud asjaolu meid võtmeküsimuse juurde: kuidas täpselt tuleks ühelt poolt Euroopa Kohtu eelotsusemenetluses tehtavaid individuaalseid otsuseid ja teiselt poolt sellise riigisisese põhiseaduskohtu individuaalseid otsuseid, kellel ei ole volitust lahendada individuaalseid põhiseaduslikkuse kaebusi (see tähendab, et neil puudub volitus tühistada tavaliste kohtute üksikotsuseid), ning selles suhtes samuti EIK samasuguseid otsuseid (millega võidakse tuvastada ainult lepinguosalise rikkumine individuaalses asjas) arvesse võtta konkreetsetes pooleliolevates asjades, millest lähtudes kõnealuste kohtute otsused tehti (sisuliselt inter partes tagajärjed)?

73.

Euroopa Kohtu eelotsus tehakse alati enne liikmesriigi kohtu otsust asjas, milles see eelotsusetaotlus esitati, ning seda eelotsust tuleb selles pooleliolevas menetluses arvesse võtta. Kui Euroopa Kohtu otsus tehakse pärast seda, kui riigisisene kohtuotsus on jõustunud, siis ELi õigus ei nõua, välja arvatud mõne vähetähtsa erandiga, ( 35 ) selle jõustunud riigisisese kohtuotsuse uuesti teistmist ja uuesti menetlemist.

74.

Seevastu, nagu juba märgitud, kehtib erinev süsteem EIK ning nende riigisiseste põhiseaduskohtute puhul, kellel ei ole volitusi kontrollida ega tühistada individuaalseid kohtuotsuseid nende põhiseaduslikkuse alusel. Konkreetse kohtuasja suhtes, millest lähtudes asjaomane kohtulik kontroll algatati, teeb EIK või põhiseaduskohus otsuse alati ex post, pärast algse kohtuotsuse jõustumist. Et taolise kohtu otsust selles individuaalses asjas arvesse võtta, tuleb see uuesti läbi vaadata. ( 36 )

75.

Neist objektiivselt erinevatest vajadustest tulenevad erinevad ning nende eseme, aluse ja oluliste tunnuste osas vaevalt võrreldavad menetlused.

76.

Sooviksin lisada veel ühe mõtte: kohtuotsuste teistmise sarnasuse hindamise aluseks tuleb võtta konkreetse tehtud kohtuotsuse inter partes tagajärjed. Kuna just selleks on need menetlused ette nähtud. Väide, et eseme osas ei ole need menetlused võrreldavad, kuna nad on mõeldud katma erinevaid struktuurseid ja süsteemseid vajadusi, on üsna erinev väitest, et põhiseaduskohtute või Euroopa kohtute antavatel kohtuotsustel ja juhistel ei saa olla kõikides käimasolevates ja tulevastes asjades sama normatiivne jõud erga omnes. Tegemist on lihtsalt erineva teemaga.

77.

Kokkuvõttes võib olla kasulik seda spetsiifilist asjaolu rõhutada, sest näib, et selles suhtes valitseb mõningane segadus komisjoni argumentides, milles väidetakse, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 509 lõike 1 punkti 11 ja seaduse nr 554/2004 artikli 21 lõike 2 alusel toimuv teistmine on võrdväärsed. Need menetlused on süsteemselt erinevad, kuna nad on suunatud kohtuotsuste eri liiki siduvusele: konkreetse kohtuotsuse teistmine pärast põhiseaduskohtu poolt selle kohtuotsuse aluseks olnud õigusnormide tühistamist (inter partes siduvus) vastandatuna teistmisele selle alusel, et ELi õigust, nagu Euroopa Kohus on seda oma otsuses tõlgendanud, ehkki teises menetluses, ei oldud õigesti arvesse võetud (erga omnes siduvus).

78.

Ent selline erinevus selliste spetsiifiliste teistmise õiguskaitsevahendite osas ei tähenda loomulikult, et nende põhiseaduskohtute või Euroopa kohtute otsuseid ei peaks kõikides liikmesriigi kohtutes käimasolevates või tulevastes kohtuasjades asjakohaselt arvesse võtma. Sellest vaatenurgast, kui riigi põhiseadusnormidest ei tulene teisiti, ei pruugigi olla mingit vahet Euroopa Kohtu otsuste ja liikmesriigi põhiseaduskohtu otsuste või EIK otsuste vahel. Kõigil neil on tulevikku suunatud normatiivne erga omnes mõju.

79.

Käesolevas osas märgitud põhjustel olen seisukohal, et seaduse nr 554/2004 artikli 21 lõikel 2 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 509 lõike 1 punktil 11 ei ole sama ese, alus ega olulised tunnused. Seetõttu ei saa neid pidada sarnasteks õiguskaitsevahenditeks ning järelikult ei kujuta kummagi õiguskaitsevahendi erinevad menetluskorrad, eelkõige tähtaegade osas, endast võrdväärsuse nõude rikkumist.

2. Tõhusus

a) Puudub jõustunud kohtuotsuste teistmise kohustus

80.

Euroopa Kohus on vaid erandlikel asjaoludel nõudnud tõhususe nimel jõustunud kohtuotsuste seadusjõu tühistamist. Puudub üldine kohustus vaadata jõustunud kohtuotsus uuesti läbi selleks, et tagada ELi õiguse või konkreetsemalt Euroopa Kohtu otsuste tõhus jõustamine. ( 37 )

81.

Euroopa Kohtu praktikas on samas välja kujunenud kaks erandlikku stsenaariumi, mille puhul seda üldpõhimõtet on mõneti nüansseeritud.

82.

Esimene stsenaarium tuleneb kohtuotsusest Kühne & Heitz. See puudutab haldusorganite kohustust vaadata hilisema Euroopa Kohtu tõlgenduse alusel uuesti läbi jõustunud haldusotsus ja sõltub mitmest tingimusest. ( 38 ) Ent see erand hõlmab ainult kohustust vaadata uuesti läbi haldusotsuseid ja mitte kohtuotsuseid.

83.

Teine erandlik stsenaarium tuleneb kohtuotsusest Lucchini. Selles kohtuasjas leidis Euroopa Kohus, et ELi õigusega on vastuolus sellise riigisisese õigusnormi kohaldamine, mis sätestab kohtuotsuse seadusjõu põhimõtte. Põhjuseks oli see, et selle sätte kohaldamine takistas nõudmast tagasi ELi õiguse vastaselt antud riigiabi, mis on tunnistatud komisjoni jõustunud otsuses ühisturuga kokkusobimatuks. ( 39 ) Selle erandi põhjuseks oli see, et kuna asjaomane riigisisene otsus oli tehtud liikmesriikide ja Euroopa Liidu pädevuste jaotust rikkudes, oli see selgelt õigusvastane ning seetõttu ei saanud kunagi seadusjõudu omandada. ( 40 )

84.

Kumbki neist eranditest ei näi olevat asjakohane käesolevas asjas. Seetõttu kehtib riigisisest menetlusautonoomiat piirava tõhususe nõude ja jõustunud kohtuotsuste teistmise kohustuse suhtes endiselt üldreegel, mille kohaselt ELi õiguses ei ole üldjuhul ette nähtud liikmesriikide kohustust kehtestada uusi õiguskaitsevahendeid, ( 41 ) eriti kui sellest tulenevalt tuleks jätta kohaldamata riigisisesed kohtuotsuste seadusjõu normid. Ent kui riigisiseses õiguses on selline võimalus ette nähtud, siis peab see regulatsioon vastama lisaks võrdväärsuse nõudele ka tõhususe nõudele. ( 42 )

b) Teistmine seaduse nr 554/2004 artikli 21 lõike 2 alusel: kas edasikaebamine või uuesti läbivaatamine?

85.

Seaduse nr 554/2004 artikli 21 lõike 2 hindamine tõhususe nõuet arvestades on üsna keerukas väljakutse. Õiguskaitsevahendi tõhusust on võimalik hinnata ainult siis, kui on arusaadav, mida selle õiguskaitsevahendiga on püütud saavutada. Sama kehtib ka õiguskaitsevahendi tõhususe hindamisel seoses selle tähtajaga (üks kuu) ja selle kulgemise algushetkega (teistetava kohtuotsuse väljakuulutamisest). Tõhus mille suhtes? Mida selle õiguskaitsevahendiga püüti saavutada?

86.

Sellega seoses on võtmeküsimuseks, kas seaduse nr 554/2004 artikli 21 lõige 2 pidi kujutama endast kohtuotsuse kohtulikku kontrolli sarnaselt teistele erakorralistele õiguskaitsevahenditele, nagu teistkordne edasikaebus (või kassatsioonkaebus), või kas selle näol oli mõeldud kohtuasja uuesti läbivaatamist. Iga selline mudel on erinev.

87.

Ühelt poolt esitatakse teistkordne edasikaebus enamasti õigusküsimustes, st seoses väidetava õigusnormide rikkumisega, ning seejuures on ainult väga piiratud võimalused kontrollida faktide tuvastamist ja hindamist. Tavaliselt esitatakse selline kaebus kohtusse, mis on hierarhiliselt kõrgem kui teistkordselt kaevatava otsuse teinud kohus, ehkki teinekord võidakse see kaebus esitada ka samasse kohtusse, mis tegi viimase kohtuastmena vaidlustatud otsuse (teatav kohtulik „enesekontroll“). Tähtis on seejuures asjaolu, et teistkordse edasikaebuse esitamise tähtaeg hakkab tavaliselt kulgema hetkest, mil kaevatav otsus välja kuulutatakse või kätte toimetatakse. Ning lõpuks ei esitata teistkordset edasikaebust juba oma määratluse kohaselt jõustunud või lõpliku kohtuotsuse peale, mis muutub Euroopa Kohtu praktika kohaselt selliseks „pärast olemasolevate edasikaebevõimaluste ammendamist või selleks sätestatud tähtaegade möödumist“. ( 43 )

88.

Teiselt poolt põhineb uuesti läbivaatamine tavaliselt uute faktiliste asjaolude või uute tõendite ilmnemisel, mis ei olnud algse kohtuotsuse tegemise ajal pooltele ega kohtule teada, kui need faktilised asjaolud või tõendid võivad tõenäoliselt seda kohtuotsust mõjutada. Kui uuesti läbivaatamise taotlus rahuldatakse, siis tähendab see tavaliselt seda, et asja uus läbivaatamine või algse otsuse uuesti avamine on selle kohtu pädevuses, kes lahendas asja esimeses kohtuastmes, sest tõenäoliselt tuleb faktilisi asjaolusid uuesti hinnata. Mis puudutab tähtaegu, siis niivõrd kui asja uus läbivaatamine põhineb uute faktide ilmnemisel, algab uue läbivaatamise taotlemise tähtaja kulg tavaliselt hetkest, mil huvitatud isik sai sellest uuest faktist teada. Teinekord kombineeritakse sellist subjektiivset tähtaega objektiivsemaga, mille kohaselt uut läbivaatamist saab taotleda ainult teatava arvu aastate jooksul algse otsuse tegemisest. Ning lõpuks esitatakse uue läbivaatamise taotlus juba määratluse kohaselt jõustunud või lõpliku kohtuotsuse peale käesoleva ettepaneku eelmises punktis viidatud Euroopa Kohtu lahendite tähenduses.

c) Millega võrreldes tõhus?

89.

Kui ma võrdlen seaduse nr 554/2004 artikli 21 lõikes 2 ette nähtud teistmismehhanismi eelmistes punktides piiritletud kahe erakorralise õiguskaitsevahendi ideaalse mudeliga, siis ei ole mulle selge, kumba neist mudelitest pidi see mehhanism järgima. Niivõrd kui teistmisavaldus esitatakse jõustunud kohtuotsuse peale, näib kõnealune teistmine olevat pigem lähemal asja uuesti läbivaatamise menetlusele. Ent niivõrd, kui see põhineb (väga tõenäoliselt juba olemasolevate) õigusnormide rikkumisel ning tähtaeg, mis on suhteliselt lühike, hakkab kulgema algse otsuse tegemise hetkest, näib selle puhul olevat tegemist erakorralise edasikaebusega. Ent sellisel juhul on jällegi üllatav, et teistmist seaduse nr 554/2004 artikli 21 lõike 2 alusel tuleb taotleda samalt kohtult, kes tegi algse otsuse, eriti kui võtta arvesse, et sellel kohtul palutakse uuesti läbi vaadata otsus, mille ta tegi vaid paar päeva või nädalat varem ning seda selliste ELi normide alusel, mis olid selle otsuse tegemise ajal juba olemas ning mida kohus suure tõenäosusega ka juba kaalus.

90.

Menetlusautonoomia põhimõtte kohaselt on liikmesriikidel märkimisväärne kaalutlusõigus oma õiguskaitsevahendite süsteemi kujundamisel. Selline vabadus valida eri mudeleid hõlmab seega loogiliselt ka vabadust luua menetlushübriide ja -mutante, kui liikmesriik seda soovib.

91.

Ent sellised hübriidvormid peavad olema tõhusad. Nad peavad olema võimelised pakkuma silmas peetud kaitset, kahjustamata seejuures põhjendamatult teisi niisama olulisi väärtusi. Nagu käesoleva ettepaneku eelmistes punktides on korduvalt rõhutatud, ( 44 ) on teiseks Euroopa Kohtu poolt tunnustatud ja rõhutatud väärtuseks õiguskindlus ning kohtuotsuste seadusjõu olulisus. Seoses nende väärtuste kaalumise ja tasakaalustamisega ELi tasandil on Euroopa Kohus selgelt märkinud, et jõustunud kohtuotsuste õiguskindluse ja õigusliku stabiilsuse olulisus on niivõrd suur, et ELi õiguse tõhususe nõue seda üles ei kaalu, isegi kui see võimaldaks parandada vigu ELi õiguse riigisisesel rakendamisel. Lõplikud kohtuotsused ei ole lõplikud üksnes seetõttu, et nad on tingimata veatud. Nad on lõplikud, sest mingis etapis peab kohtuasi lõppema.

92.

Lõppkokkuvõttes on liikmesriigi kohtu ülesanne hinnata selliste kaalutluste raamistikus seaduse nr 554/2004 artikli 21 lõikes 2 ette nähtud teistmismehhanismi tõhusust. Ent niivõrd kui ma mõistan asjaomast riigisisest õiguslikku ja menetluslikku konteksti, nagu see on Euroopa Kohtule käesolevas asjas esitatud, näib mulle, et kõnealune mehhanism ei vasta õieti kummalegi neist kahest mudelist.

93.

Ühelt poolt on vaieldav, kas seda saab pidada edasikaebuseks. Selles taotletakse õiguslikku kaitset samalt kohtult, mis tegi teistetava kohtuotsuse vaid paar päeva või nädalat varem, seejuures samu ELi norme ja Euroopa Kohtu otsuseid tõenäoliselt teades ja potentsiaalselt neid rikkudes, kuivõrd kuu aja jooksul kohtuotsuse tegemisest ei jõua ilmselt toimuda kuigi palju uusi arenguid. ( 45 )

94.

Teiselt poolt on samuti küsitav, kas seda saab pidada uueks läbivaatamiseks. Teistmise taotlemise tähtajad arvutatakse algse otsuse kuupäevast ning mitte uue asjaolu ilmnemisest, nimelt Euroopa Kohtu uuest otsusest, mille alusel saaks teistmist nõuda. Tõhususe nõuet tuleb tõlgendada nii, et sellest tuleneb kohustus kehtestada mõistlik tähtaeg, ( 46 ) mille puhul ei võeta arvesse ainult tähtaja kestvust, vaid ka selle alguskuupäeva. Lisaks suurendab segadust omakorda veel see, et seaduse nr 554/2004 artikli 21 lõige 2 sisaldas esialgu tähtaegu, mis olid arusaamatud, ( 47 ) ning seejärel puudusid üldse tähtajad kuni ICCJ kohtuotsuseni nr 45/2016 ( 48 ). Õigus tõhusale kohtulikule kaitsele nõuab, et sellised kohtusse pöördumise õiguse piirangud nagu kaebetähtajad oleksid selged ja ettenähtavad. ( 49 )

95.

Seetõttu näib, et seaduse nr 554/2004 artikli 21 lõige 2 ei pruugi täiesti vastata tõhususe nõudele, mis on seoses kohtulike õiguskaitsevahenditega samuti ette nähtud harta artikli 47 esimeses lõigus. Selles sättes nõutakse selgelt, et igaühel oleks „õigus tõhusale õiguskaitsevahendile kohtus“. Seetõttu hõlmab artikkel 47 lisaks kohtusse pöördumise õigusele ( 50 ) (pöördumise ranges tähenduses, st õigust taotleda kohtuasja algatamist) ka nõuet, et kohtusse pöördumise korral kohaldatakse tõhusat õiguskaitsevahendit ( 51 ) (selles tähenduses, et asi ka tegelikul läbi vaadatakse), kattudes selles viimases tähenduses üldise tõhusa kohtuliku kaitse põhimõttega, mis samuti sisaldub artiklis 47 ( 52 ).

96.

Ja lõpuks tõendavad seaduse nr 554/2004 artikli 21 lõikes 2 ette nähtud õiguskaitsevahendi küsitavat laadi päris elavalt ka käesoleva asja faktilised asjaolud. O. M. Călin ei ole suutnud isegi kolme sellel sättel põhineva teistmisavaldusega saavutada keskkonnalõivu tagastamist. Tasub rõhutada, et selle põhjuseks ei ole asjaolu, et tal ei ole sisuliselt õigus. Ainus tema asja teistmisel kunagi tehtud sisuline otsus tehti tema kasuks. Tal ei olnud sellest siiski kasu tulenevalt teistmisnõude aegumisest. Samal ajal tõendab käesolev asi samuti, et see õiguskaitsevahend riivab märkimisväärselt õiguskindluse ning õiguse ja õigussuhete stabiilsuse põhimõtet, mille olulisust on Euroopa Kohtu lahendites samuti selgelt rõhutatud. ( 53 )

D.   Alternatiivid

97.

Tihti öeldakse, et tee põrgusse on sillutatud heade kavatsustega. Riigi seadusandja ilmne kavatsus võimaldada ELi õiguse tõhus jõustamine riigisisesel tasandil on ainult kiiduväärne. Ent vaieldav on see, kas selle eesmärgi saavutamiseks on valitud kõige sobivamad vahendid. ELi õiguse tõhususele aitavad vaevalt kaasa lõputud kohtuvaidlused üha korduvates teistmismenetlustes.

98.

Kui liikmesriigi kohus jõuab oma riigisisest õigust ja menetlust täielikult arvestades järeldusele, et seaduse nr 554/2004 artikli 21 lõikes 2 ette nähtud teistmismenetlus ei vasta eelmises osas piiritletud tõhususe nõudele, siis muutub uuesti oluliseks ELi õiguse vastaselt sisse nõutud maksude tagasisaamise alternatiivide küsimus. Liikmesriigi kohtu abistamiseks sooviksin lisada järgmised lõppmärkused.

99.

Kõigepealt võib olla kasulik arvestada, et kohustus mitte nõuda selliseid makse, nagu on vaidluse all põhikohtuasjas, kehtestati Euroopa Kohtu praktikas juba mõnda aega tagasi mitte ainult seoses Rumeeniaga ( 54 ), vaid ka seoses teiste liikmesriikidega ( 55 ). Sellest vaatenurgast näib mõneti kunstlik arutelu selle üle, kas kohustus vaidlusalune maks tagastada tekkis pärast Euroopa Kohtu otsust Manea või pärast kohtuotsust Budișan ning alates kummast kohtuotsusest hakkas kulgema teistmiskohustus.

100.

Lisaks sellele soovin samuti rõhutada, et ELi õiguskorras on juhtudeks, mil liikmesriigid ei täida oma kohustust selliseid makse mitte kehtestada, juba ette nähtud õiguskaitsevahendid, mis iseenesest pakuvad võibolla tundlikumat tasakaalu õiguskindluse ja ELi õiguse tõhusa jõustamise põhimõtte vahel.

101.

Esiteks kehtib haldusorganite ning eelkõige maksuhaldurite kui liikmesriigi ametivõimude suhtes üldine kohustus tagastada alusetult sissenõutud maksud. Minu meelest ei sõltu selline võimalus tingimata sellise riigisisese kohtuotsuse olemasolust, millega on teistetud või tühistatud varasem jõustunud otsus sellise maksu sissenõudmise kohta. Loomulikult võib riigisiseses õiguses ette näha (teatavatel juhtudel teatavat liiki varem sissenõutud maksude) tagastamise, ilma et selleks oleks nõutav asjaomase maksukohustuse algselt kehtestanud otsuse tühistamine. Samamoodi ei nõua tagastamise kohustus haldusmenetluse tasandil tingimata seda, et haldusorgan vaataks uuesti läbi algse haldusotsuse, kui riigisiseses õiguses on võimalik lihtsalt teha uus haldusotsus, millega selline alusetult sissenõutud maks tagastatakse.

102.

Teiseks, isegi kui riigi seadusandja peaks olema loobunud talle algselt kuuluvast riigikassa käsutamise õigusest, mis oleks küll üsna üllatav, siis oleks vastavalt Euroopa Kohtu kohtuotsuses Kühne & Heitz ( 56 ) ette nähtud tingimustele igal juhul ikkagi võimalik vaadata uuesti läbi konkreetses asjas tehtud algne haldusotsus.

103.

Kolmandaks on O. M. Călini olukorras oleval isikul võimalik esitada riigivastutuse nõue liikmesriigi vastu, kes ei tagasta talle alusetult sissenõutud maksu.

104.

Sellega seoses märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus oma eelotsusetaotluses, et teistmisavaldus oli põhikohtuasjas asjakohasel ajal ainus menetluslik õiguskaitsevahend, mida O. M. Călinil oli võimalik kasutada. Ent Rumeenia valitsus kinnitas omalt poolt oma kirjalikes seisukohtades, et O. M. Călinil on endiselt võimalik esitada riigivastutuse nõue.

105.

Euroopa Kohus on hiljuti korranud, et „kohtulahendi seadusjõu põhimõte [ei takista] tunnustamast põhimõtet, mille kohaselt toob viimase astmena asja lahendava kohtu lahend kaasa riigivastutuse […] Nimelt, kuna liidu õigusest tulenevate õiguste rikkumist sellise lahendiga ei saa reeglina enam heastada, ei või isikutelt võtta võimalust tugineda riigivastutusele, et saavutada sel viisil oma õiguste kohtulik kaitse“. ( 57 )

106.

Seega on selge, et riigivastutuse nõude esitamiseks ei ole vaja, et oleks tehtud riigisisene otsus, millega ametlikult tühistatakse varasem jõustunud kohtuotsus, mis ei võimalda alusetult sissenõutud maksu tagastamist. ( 58 ) Ent vähem selge on see, kas riigivastutuse nõude esitamine on võimalik ainult siis, kui selle jõustunud kohtuotsuse on teinud asja viimase astmena lahendanud kohus – see tähendab kohus, mille otsuse peale ei saa enam tavalises korras edasi kaevata. ( 59 )

107.

Minu arvates ei ole seoses riigivastutuse nõuetega kahtlust, et nõue, et väidetavalt ELi õigust rikkunud kohus peab olema viimase astmena asja lahendanud kohus, on täielikult põhjendatud olukorras, kus väidetav ELi õiguse rikkumine seisneb sellistele kohtutele ELTL artikliga 267 pandud eelotsusetaotluse esitamise kohustuse rikkumises. ( 60 )

108.

Ent minu meelest on endiselt vaieldav, kas sama nõuet saab kohaldada ka teistel juhtudel, eriti siis, kui väidetav rikkumine seisneb ELi õigusnormi piisavalt tõsises rikkumises.

109.

Euroopa Kohtu lahendite sõnasõnalisel lugemisel võib jääda mulje, et kohtu tekitatud kahjul põhineva riigivastustuse puhul kehtib tõepoolest selline nõue. Ent tasub meenutada, et selline seisukoht pärineb kohtuotsustest, mis käsitlesid ELTL artikli 267 kolmandas lõigus ette nähtud eelotsusetaotluse esitamise kohustuse väidetavat rikkumist. ( 61 ) Neis seisnes väidetav õigusvastasus (kahju) ise osaliselt ( 62 ) Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse esitamata jätmises. Ent kas sellega oleks automaatselt vastuolus ka teiste liikmesriigi kohtute vastutus muude ELi õiguse rikkumiste eest peale eelotsusetaotluse esitamise kohustuse eiramise (või sellest sõltumatult)? ( 63 )

110.

Olen seisukohal, et kui väidetav ELi õiguse rikkumine ei seisne täielikult või osaliselt selleks kohustatud kohtu poolt ELTL artikli 267 kolmanda lõigu alusel eelotsusetaotluse esitamata jätmises, vaid tegemist on ELi õiguse muu normi rikkumisega, siis ei pruugi selle õigusvastasuse laad tingimata nõuda kõikide riigisiseste õiguskaitsevahendite ammendamist, et tekiks õigus esitada riigivastutuse nõue. ( 64 )

V. Ettepanek

111.

Eeltoodu alusel soovitan Euroopa Kohtul vastata Curtea de Apel Ploieşti (Ploieşti apellatsioonikohus, Rumeenia) küsimusele järgmiselt:

– Võrdväärsuse nõuet tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole sellistel asjaoludel, nagu on vaidluse all põhikohtuasjas, vastuolus riigisisesed õigusnormid, nagu neid riigisiseses kohtupraktikas tõlgendatakse ning mille kohaselt on ELi õigust rikkuva jõustunud kohtuotsuse peale teistmisavalduse esitamise tähtaeg üks kuu, mis hakkab kulgema teistetava jõustunud kohtuotsuse teatavaks tegemise päevast. Seevastu tõhususe nõudega ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 47 esimese lõiguga võib olla vastuolus õiguskaitsevahend, mis riivab märkimisväärselt õiguskindluse ja jõustunud kohtuotsuse seadusjõu põhimõtet ega võimalda tõhusalt sellega taotletavaid eesmärke saavutada. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on määratleda need eesmärgid ja tuvastada, kas põhikohtuasjas vaidluse all olev õiguskaitsevahend vastab neile eesmärkidele.


( 1 ) Algkeel: inglise.

( 2 ) Monitorul Oficial al României, I osa, nr 485, 15.7.2010, koos muudatustega.

( 3 ) Monitorul Oficial al României, I osa, nr 1154, 7.12.2004.

( 4 ) Monitorul Oficial al României, I osa, nr 70, 27.1.2011.

( 5 ) Monitorul Oficial al României, I osa, nr 916, 22.12.2011.

( 6 ) Monitorul Oficial al României, I osa, nr 61, 29.1.2013.

( 7 ) Monitorul Oficial al României, I osa, nr 386, 23.5.2017.

( 8 ) Monitorul Oficial al României, I osa, nr 119, 4.3.2013.

( 9 ) Vt käesoleva ettepaneku punktid 12 ja 13.

( 10 ) Hiljutise näite kohta vt 24. oktoobri 2018. aasta kohtuotsus XC jt (C‑234/17, EU:C:2018:853, punkt 16).

( 11 ) 6. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus Târșia (C‑69/14, EU:C:2015:662, punkt 13).

( 12 ) Käesoleva ettepaneku punktid 7–13.

( 13 ) Vt nt EIK 13. veebruari 2003. aasta otsus Refah Partisi (Heaolupartei) jt vs. Türgi (ECLI:CE:ECHR:2003:0213JUD004134098, punkt 57); EIK 9. juuli 2009. aasta otsus Mooren vs. Saksamaa (CE:ECHR:2009:0709JUD001136403, punkt 76), või EIK 21. oktoobri 2013. aasta otsus Del Río Prada vs. Hispaania (CE:ECHR:2013:1021JUD004275009, punkt 125).

( 14 ) Äsjasemast ajast vt näiteks 15. märtsi 2017. aasta kohtuotsus Al Chodor (C‑528/15, EU:C:2017:213, punktid 4244).

( 15 ) Ehkki võib olla vaieldav, mil määral oli kõnealune ICCJ tõlgendus eelotsusetaotluse esitanud kohtule siduv teise teistmisavalduse lahendamise ajal jaanuaris 2017, puudub kahtlus, et nimetatud otsus on sellele kohtule siduv, kui ta asub nüüd lahendama kolmandat teistmisavaldust. Ma eeldan, et sama kehtib praegu ka kõikide teiste Rumeenia kohtute puhul.

( 16 ) 6. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus (C‑69/14, EU:C:2015:662).

( 17 ) Lojaalse koostöö põhimõte näib olevat üldpõhimõtte ning võrdväärsuse ja tõhususe nõue selle konkreetsemad väljendused: vt selle kohta 27. juuni 2013. aasta kohtuotsus Agrokonsulting‑04 (C‑93/12, EU:C:2013:432, punkt 36); 19. oktoobri 2017. aasta kohtuotsus Raimund (C‑425/16, EU:C:2017:776, punkt 41), ja 24. oktoobri 2018. aasta kohtuotsus XC jt (C‑234/17, EU:C:2018:853, punkt 22).

( 18 ) 6. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus (C‑69/14, EU:C:2015:662).

( 19 ) Nimelt harta artiklid 17, 20, 21 ja 47, ELL artikkel 6, ELTL artikkel 110 ning õiguskindluse põhimõte.

( 20 ) 6. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus Târșia (C‑69/14, EU:C:2015:662, punkt 41).

( 21 ) 6. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus Târșia (C‑69/14, EU:C:2015:662, punktid 24 ja 25 ning seal viidatud kohtupraktika).

( 22 ) 6. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus Târșia (C‑69/14, EU:C:2015:662, punktid 26 ja 27 ning seal viidatud kohtupraktika).

( 23 ) 1. juuni 1999. aasta kohtuotsus Eco Swiss (C‑126/97, EU:C:1999:269, punkt 46).

( 24 ) 10. juuli 2014. aasta kohtuotsus Impresa Pizzarotti (C‑213/13, EU:C:2014:2067, punkt 54) ja 24. oktoobri 2018. aasta kohtuotsus XC jt (C‑234/17, EU:C:2018:853, punkt 21).

( 25 ) 6. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus Târșia (C‑69/14, EU:C:2015:662, punktid 28 ja 29). Vt ka 30. septembri 2003. aasta kohtuotsus Köbler (C‑224/01, EU:C:2003:513, punkt 38); 16. märtsi 2006. aasta kohtuotsus Kapferer (C‑234/04, EU:C:2006:178, punktid 20 ja 21), ning 10. juuli 2014. aasta kohtuotsus Impresa Pizzarotti (C‑213/13, EU:C:2014:2067, punktid 58 ja 59).

( 26 ) 10. juuli 2014. aasta kohtuotsus Impresa Pizzarotti (C‑213/13, EU:C:2014:2067, punkt 60) ja 6. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus Târșia (C‑69/14, EU:C:2015:662, punkt 38).

( 27 ) 10. juuli 2014. aasta kohtuotsus Impresa Pizzarotti (C‑213/13, EU:C:2014:2067, punkt 62) ja 6. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus Târșia (C‑69/14, EU:C:2015:662, punkt 30).

( 28 ) 6. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus Târșia (C‑69/14, EU:C:2015:662, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika).

( 29 ) Vt hiljutisest ajast 24. oktoobri 2018. aasta kohtuotsus XC jt (C‑234/17, EU:C:2018:853, punkt 27).

( 30 ) Rumeenia valitsuse kirjalikest seisukohtadest nähtub, et seaduse nr 554/2004 artikli 28 lõike 1 kohaselt täiendavad selle seaduse sätteid muu hulgas tsiviilkohtumenetluse seadustiku omad. Lisaks märgiksin, et seaduse nr 554/2004 artikli 21 lõike 2 tekstis endas on sätestatud, et selles ette nähtud teistmise alus kehtib „lisaks tsiviilkohtumenetluse seadustikus (Codul de procedură civilă) ette nähtud alustele“.

( 31 ) Vt käesoleva ettepaneku punkt 7.

( 32 ) Vt 24. oktoobri 2018. aasta kohtuotsus XC jt (C‑234/17, EU:C:2018:853, punkt 27).

( 33 ) Käesoleva ettepaneku punktid 85–95.

( 34 ) Seejuures jääb vähemalt minu jaoks lahtiseks küsimus, kas tegelikult on üldse nõutav Euroopa Kohtu otsus (nagu on praktikas nõutud ICCJ tõlgenduses seaduse nr 554/2004 artikli 21 lõike 2 teise lause kohta) või piisab ka viitamisest ELi õiguse esimuslikkusele, mis on ette nähtud Rumeenia põhiseaduse artikli 148 lõikes 2 (vastavalt kõnealuse sätte esimesele lausele). Pealtnäha tundub, et artikli 21 lõike 2 alusel teistmise alused ei ole piiratud Euroopa Kohtu otsustega. Esimese lause kohaselt saab tugineda ka teistele alustele (nagu näiteks sellise direktiivi või määruse rikkumine, mida Euroopa Kohus ei ole veel tõlgendanud, ent millega teistetav riigisisene kohtuotsus ei ole väidetavalt kooskõlas).

( 35 ) Käesoleva ettepaneku punkt 51 ning samuti käesoleva ettepaneku punktid 80–83.

( 36 ) Vt analoogia alusel 24. oktoobri 2018. aasta kohtuotsus XC jt (C‑234/17, EU:C:2018:853, punkt 46), mis käsitles riigisisest õiguskaitsevahendit, mis võimaldab uuendada jõustunud riigisisese kohtulahendiga lõppenud kriminaalmenetlust, kui hiljem tuvastatakse EIÕK rikkumine.

( 37 ) 6. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus Târșia (C‑69/14, EU:C:2015:662, punkt 38). Vt ka 10. juuli 2014. aasta kohtuotsus Impresa Pizzarotti (C‑213/13, EU:C:2014:2067, punkt 60).

( 38 ) 13. jaanuari 2004. aasta kohtuotsus Kühne & Heitz (C‑453/00, EU:C:2004:17, punkt 28).

( 39 ) 18. juuli 2007. aasta kohtuotsus Lucchini (C‑119/05, EU:C:2007:434, punkt 63).

( 40 ) 3. septembri 2009. aasta kohtuotsus Fallimento Olimpiclub (C‑2/08, EU:C:2009:506, punkt 25) ja 10. juuli 2014. aasta kohtuotsus Impresa Pizzarotti (C‑213/13, EU:C:2014:2067, punkt 61).

( 41 ) 24. oktoobri 2018. aasta kohtuotsus XC jt (C‑234/17, EU:C:2018:853, punkt 51).

( 42 ) 10. juuli 2014. aasta kohtuotsus Impresa Pizzarotti (C‑213/13, EU:C:2014:2067, punkt 62) ning 6. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus Târșia (C‑69/14, EU:C:2015:662, punkt 30).

( 43 ) 30. septembri 2003. aasta kohtuotsus Köbler (C‑224/01, EU:C:2003:513, punkt 38); 16. märtsi 2006. aasta kohtuotsus Kapferer (C‑234/04, EU:C:2006:178, punkt 20); 10. juuli 2014. aasta kohtuotsus Impresa Pizzarotti (C‑213/13, EU:C:2014:2067, punkt 58), või 6. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus Târșia (C‑69/14, EU:C:2015:662, punkt 28). Kohtujuristi kursiiv.

( 44 ) Käesoleva ettepaneku punktid 49, 50 ja 80.

( 45 ) Tuleb rõhutada, et üldiselt on kindlasti võimalik esimene „eneseparanduse“ ring, kui negatiivse otsuse korral liigub asi edasi kõrgemasse kohtusse või vähemalt horisontaalselt teisele kohtunikule. Ent kui kõik eelmise menetluse asjaolud jäävad praktiliselt samaks, siis jääb üle vaid korrata teises kontekstis kasutatud sententsi: „Hullumeelsus on korrata ühte ja sama asja ootuses saada erinevaid tulemusi.“ (vt minu ettepanek kohtuasjas El Hassani (C‑403/16, EU:C:2017:659, punkt 66 ja 17. joonealune märkus)).

( 46 ) Vt nt 12. veebruari 2008. aasta kohtuotsus Kempter (C‑2/06, EU:C:2008:78, punktid 58 ja 59) või 19. septembri 2006. aasta kohtuotsus i‑21 Saksamaa ja Arcor (C‑392/04 ja C‑422/04, EU:C:2006:586, punktid 58 ja 59).

( 47 ) Vt käesoleva ettepaneku punkt 8.

( 48 ) Käesoleva ettepaneku punktid 35 ja 37.

( 49 ) Vt selle kohta ka 16. novembri 2010. aasta kohtumäärus Internationale Fruchtimport Gesellschaft Weichert vs. komisjon (C‑73/10 P, EU:C:2010:684, punkt 56).

( 50 ) Vt 6. novembri 2012. aasta kohtuotsus Otis jt (C‑199/11, EU:C:2012:684, punkt 48).

( 51 ) 6. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus Orizzonte Salute (C‑61/14, EU:C:2015:655, punkt 48).

( 52 ) 16. mai 2017. aasta kohtuotsus Berlioz Investment Fund (C‑682/15, EU:C:2017:373, punkt 54).

( 53 ) 30. septembri 2003. aasta kohtuotsus Köbler (C‑224/01, EU:C:2003:513, punkt 38); 16. märtsi 2006. aasta kohtuotsus Kapferer (C‑234/04, EU:C:2006:178, punkt 20); 10. juuli 2014. aasta kohtuotsus Impresa Pizzarotti (C‑213/13, EU:C:2014:2067, punkt 58), või 6. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus Târșia (C‑69/14, EU:C:2015:662, punkt 28).

( 54 ) Alates 7. aprilli 2011. aasta kohtuotsusest Tatu (C‑402/09, EU:C:2011:219).

( 55 ) Vt nt 5. oktoobri 2006. aasta kohtuotsus Nádasdi ja Németh (C‑290/05 ja C‑333/05, EU:C:2006:652) (seoses Ungariga) või 18. jaanuari 2007. aasta kohtuotsus Brzeziński (C‑313/05, EU:C:2007:33) (seoses Poolaga).

( 56 ) 13. jaanuari 2004. aasta kohtuotsus (C‑453/00, EU:C:2004:17, punkt 28).

( 57 ) 24. oktoobri 2018. aasta kohtuotsus XC jt (C‑234/17, EU:C:2018:853, punkt 58).

( 58 ) Samuti ei eelda see Euroopa Kohtu eelnevat otsust, milles oleks tuvastatud selles konkreetses asjas ELi õiguse rikkumine: vt 26. jaanuari 2010. aasta kohtuotsus Transportes Urbanos y Servicios Generales (C‑118/08, EU:C:2010:39, punkt 38).

( 59 ) Vt kohtujurist Wahli ettepanek kohtuasjas Tomášová (C‑168/15, EU:C:2016:260, punktid 3748) ning samuti 28. juuli 2016. aasta kohtuotsus Tomášová (C‑168/15, EU:C:2016:602, punktid 20 ja 21).

( 60 ) 30. septembri 2003. aasta kohtuotsus Köbler (C‑224/01, EU:C:2003:513, punktid 35 ja 36).

( 61 ) Vt 30. septembri 2003. aasta kohtuotsus Köbler (C‑224/01, EU:C:2003:513); 13. juuni 2006. aasta kohtuotsus Traghetti del Mediterraneo (C‑173/03, EU:C:2006:391), ja 6. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus Târșia (C‑69/14, EU:C:2015:662, punkt 40).

( 62 ) Kuna selle õigusvastasusega kaasneb tavaliselt ka kohalduvate ELi normide muu rikkumine, tähendades sisuliselt väidet, et kui riigisisene kohus, tõlgendades teataval viisil ELi õigust ning jättes esitamata Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse vaatamata sellele, et ta on viimase astmena asja lahendanud kohus, on ta pannud toime (piisavalt tõsise) ELi õiguse rikkumise.

( 63 ) Võib lihtsalt märkida, et reas riigisisestes kohtulike rikkumiste riigivastutuse süsteemides on nõutav, et õigusvastasus oleks teatava raskusega, ent samal ajal ja automaatselt ei ole nõutav, et oleks ammendatud kõik kohtulikud õiguskaitsevahendid. Võib esineda juhtumeid, milles ei pruugi olla mis tahes põhjusel kõik õiguskaitsevahendid ammendatud, ent õiguse rikkumine on siiski piisavalt tõsine riigivastutuse kohaldamiseks. Näiteks võib ette kujutada esimese astme kohtu otsust, mis tehti pettuse või korruptsiooni tõttu ning mille peale kahju kannatanud pool apellatsioonkaebust ei esitanud, kuna asjaomasel ajal ei olnud ta sellest asjaolust teadlik. Ent kui isik saab hiljem korruptsioonist teadlikuks, võibolla isegi pärast seda, kui objektiivne tähtaeg asja uuesti läbivaatamiseks on möödunud, kas siis riigivastutus oleks välistatud, kui selline otsus rikkus ka ELi õigust? Ning mida teha jõustunud haldusotsusega, mida kohtus ei vaidlustatud, ent mis põhines riigisisestel õigusnormidel, mille puhul tuvastati hiljem vastuolu ELi õigusega? Kas isik, kes on väidetavalt kandnud selle haldusotsuse tõttu kahju, ei või esitada riigivastutuse nõuet seetõttu, et ta ei esitanud selle otsuse peale kaebust kohtusse, kui see haldusotsus ise on lõplik?

( 64 ) Kõik riigivastutuse tingimused jäävad seejuures muidugi samaks: vt nt 5. märtsi 1996. aasta kohtuotsus Brasserie du pêcheur ja Factortame (C‑46/93 ja C‑48/93, EU:C:1996:79, punkt 51) või 30. septembri 2003. aasta kohtuotsus Köbler (C‑224/01, EU:C:2003:513, punkt 51).