KOHTUJURISTI ETTEPANEK

YVES BOT

esitatud 28. veebruaril 2019 ( 1 )

Kohtuasi C‑658/17

WB

menetluses osales:

Notariusz Przemysława Bac

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Sąd Okręgowy w Gorzowie Wielkopolskim (Gorzów Wielkopolski regionaalne kohus) (Poola))

Eelotsusetaotlus – Õigusalane koostöö tsiviilasjades – Määrus (EL) nr 650/2012 – Artikli 3 lõike 1 alapunktid g ja i – Mõisted „otsus“ ja „ametlik dokument“ pärimisasjades – Artikli 3 lõige 2 – Mõiste „kohus“ pärimisasjades – Asjaomase liikmesriigi poolne teavitamata jätmine notarite tegutsemisest kohtutena – Mõiste „kohtulikud ülesanded“ – Riikliku pärimistunnistuse õiguslik kvalifikatsioon – Rakendusmäärus (EL) nr 1329/2014 – Vormid ja tõendid

I. Sissejuhatus

1.

Eelotsusetaotlus puudutab küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. juuli 2012. aasta määruse (EL) nr 650/2012, mis käsitleb kohtualluvust, kohaldatavat õigust ning otsuste tunnustamist ja täitmist, ametlike dokumentide vastuvõtmist ja täitmist pärimisasjades ning Euroopa pärimistunnistuse loomist, ( 2 ) artikli 3 lõike 1 alapunkte g ja i ning lõiget 2, samuti artikli 39 lõiget 2, artikli 46 lõike 3 punkti b ja artiklit 79, samuti komisjoni 9. detsembri 2014. aasta rakendusmääruse (EL) nr 1329/2014, millega kehtestatakse määruses nr 650/2012 nimetatud vormid, ( 3 ) I ja II lisa tõlgendamist.

2.

Eelotsusetaotlus on esitatud kohtuvaidluse raames, milles WB kaebas Poola notari peale, kes keeldus tema isa, kelle pärijaks ta oli, pärimistunnistuse ärakirja tunnustamise eesmärgil väljastamast teatavat määruses nr 650/2012 ette nähtud tõendit, mis kinnitaks, et see tunnistus on pärimisasjas otsus või ametlik dokument.

3.

Riigisisese õiguse kohaselt sisaldab pärimistunnistus pärijate ja annakusaajate loetelu, nagu ka vajalikke täpsustusi nende pärimisõiguste ulatuse kohta ( 4 ) ning on seetõttu pärandiasja lahendamisel kesksel kohal.

4.

See kohtuasi pakub Euroopa Kohtule võimaluse anda asjakohaseid selgitusi mõistete „otsus“ ja „kohus“ piiritlemiseks määruse nr 650/2012 tähenduses, otsustades eelkõige, kas notar, kellele riigisisene õigus annab pädevuse väljastada pärimistunnistusi, täidab „kohtulikke ülesandeid“.

5.

Oma analüüsi lõpus teen ettepaneku Euroopa Kohtule vastata Sąd Okręgowy w Gorzowie Wielkopolskimile (Gorzów Wielkopolski regionaalne kohus, Poola), et Poola notar, kes väljastab pärimistunnistuse, ei täida sellega kohtulikke ülesandeid. Dokument, mille ta koostab, on minu arvates ametlik dokument, mille ärakirja väljastamisel võib sellele lisada määruse nr 650/2012 artikli 59 lõikes 1 ette nähtud vormi, mis on esitatud rakendusmääruse nr 1329/2014 II lisas, kõigi huvitatud isikute nõudel selle dokumendi kasutamiseks teistes liikmesriikides.

II. Õiguslik raamistik

A.   Liidu õigus

1. Määrus nro650/2012

6.

Määruse nro650/2012 põhjendustes 7, 20–22, 62, 67, 69 ja 76 on nähtud ette:

„(7)

Tuleks edendada siseturu nõuetekohast toimimist, kaotades isikute vaba liikumist piiravad takistused, millega puutuvad praegu kokku inimesed, kes soovivad teostada oma õigusi piiriülese mõjuga pärimisasjade puhul. Euroopa õigusruumis peavad kodanikud saama aegsasti korraldada oma pärandiga seotud küsimusi. Pärijate ja annakusaajate, teiste surnule lähedaste isikute ning pärandaja võlausaldajate õigusi tuleb kaitsta tõhusal viisil.

[…]

(20)

Käesolevas määruses tuleks arvestada liikmesriikides pärimisega seotud küsimuste lahendamisel kasutatavaid erinevaid süsteeme. Käesoleva määruse kohaldamisel tuleks mõistet „kohus“ käsitada laias tähenduses, hõlmates mitte üksnes õiguslikke funktsioone täitvad kohtud ranges mõttes, vaid ka teatavate liikmesriikide notarid ja registribürood, kellel on teatud pärimisasjades kohtutega sarnased õiguslikud funktsioonid, ning notarid ja õigusala töötajad, kes mõnes liikmesriigis täidavad asjaomases pärimisasjas õiguslikke funktsioone neile kohtu poolt delegeeritud volituste alusel. Kõigi käesolevas määruses kehtestatud määratlusele vastavate kohtute suhtes peaks olema kohaldatavad selles määruses sätestatud kohtualluvuseeskirjad. Samas ei peaks mõiste „kohus“ hõlmama neid liikmesriigi asutusi, mis ei ole õigusasutused, millel on siseriikliku õiguse kohaselt pädevus menetleda pärimisasju, näiteks enamikus liikmesriikides notarid, kes tavapäraselt ei täida õiguslikke funktsioone.

(21)

Käesolev määrus peaks võimaldama kõigil notaritel, kellel on pädevus menetleda liikmesriikides pärimisasju, seda pädevust rakendada. See, kas käesolevas määruses sätestatud kohtualluvuse eeskirjad on asjaomase liikmesriigi notarite jaoks siduvad või mitte, peaks sõltuma sellest, kas nad vastavad määruses määratletud mõistele „kohus“.

(22)

Liikmesriikide notarite pärimisasjades väljastatud dokumendid peaksid ringlema käesoleva määruse kohaselt. Kui notarid täidavad õiguslikke funktsioone, mille täitmine on neile kohtualluvuse eeskirjade kohaselt siduv, tuleks nende otsuste suhtes kohaldada tunnustamist, täidetavaks tunnistamist ja täitmist käsitlevaid sätteid. Kui notarid ei täida selliseid õiguslikke funktsioone, mille täitmine on neile kohtualluvuse eeskirjade kohaselt siduv, peaks nende väljastatavatele ametlikele dokumentidele kohaldatama ametlikke dokumente käsitlevaid sätteid.

[…]

(62)

Ametliku dokumendi „autentsus“ peaks olema autonoomne mõiste, mis hõlmab selliseid küsimusi nagu dokumendi ehtsus, dokumendi suhtes kehtivad vorminõuded, dokumenti koostanud asutuse volitused ning menetlus, mille kohaselt dokument koostatakse. Autentsus peaks hõlmama samuti asjaomase asutuse poolt ametlikus dokumendis kajastatud faktilisi asjaolusid, näiteks asjaolu, et osutatud pooled ilmusid osutatud kuupäeval nimetatud asutusse ja tegid osutatud avaldused. Pool, kes soovib vaidlustada ametliku dokumendi autentsust, peaks pöörduma ametliku dokumendi päritoluliikmesriigi pädevasse kohtusse päritoluliikmesriigi õiguse alusel.

[…]

(67)

Piiriülese mõjuga pärimisasja kiireks, sujuvaks ja tõhusaks lahendamiseks liidus peavad pärijad, annakusaajad, testamenditäitjad ja pärandi hooldajad saama hõlpsasti tõendada oma staatust ja/või õigusi ja volitusi muus liikmesriigis, näiteks pärandvara asukohaliikmesriigis. Et võimaldada neil seda teha, tuleks käesoleva määrusega ette näha, et luuakse ühtne tunnistus – Euroopa pärimistunnistus […], mis väljastatakse kasutamiseks teises liikmesriigis. Subsidiaarsuse põhimõtte järgimise tagamiseks ei peaks nimetatud tunnistus asendama siseriiklikke dokumente, mis võivad liikmesriikides samalaadsel eesmärgil olemas olla.

[…]

(69)

[Euroopa pärimistunnistuse] kasutamine ei peaks olema kohustuslik. See tähendab, et isikutel, kellel on õigus tunnistust taotleda, ei peaks olema kohustust seda teha, vaid nad võivad kasutada ka käesoleva määrusega võimaldatavaid muid vahendeid (otsuseid, ametlikke dokumente ja kohtulikke kokkuleppeid). Siiski ei tohiks ühelgi asutusel või isikul, kellele esitatakse teises liikmesriigis välja antud [Euroopa pärimistunnistus], olla õigust nõuda, et tunnistuse asemel esitataks otsus, ametlik dokument või kohtulik kokkulepe.

[…]

(76)

Selleks et hõlbustada käesoleva määruse kohaldamist ja võimaldada kaasaegse sidetehnoloogia kasutamist, tuleks näha ette standardvormid tõendite jaoks, mis esitatakse koos otsust, ametlikku dokumenti või kohtulikku kokkulepet käsitleva täidetavaks tunnistamise taotlusega, samuti Euroopa pärimistunnistuse taotluse ja tunnistuse enda jaoks.“

7.

Selle määruse lõikes 3 on sätestatud:

„1.   Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

g)

„otsus“ – liikmesriigi kohtus pärimisasjas tehtud otsus, olenemata selle nimetusest, sealhulgas kohtuametniku otsus kohtukulude suuruse kohta;

[…]

i)

„ametlik dokument“ – pärimisasja käsitlev dokument, mis on liikmesriigis ametlikult koostatud või ametliku dokumendina registreeritud ning:

i)

mille allkiri ja sisu on autentsed ning

ii)

mille autentsust on kinnitanud päritoluliikmesriigi avaliku võimu kandja või muu pädev asutus.

2.   Käesoleva määruse kohaldamisel hõlmab mõiste „kohus“ kõiki kohtuasutusi ning kõiki teisi asutusi ja õigusala töötajaid, kellel on pädevus menetleda pärimisasju ning kes täidavad kohtulikke ülesandeid või tegutsevad kohtuasutuse poolt delegeeritud volituste alusel või tegutsevad kohtuasutuse alluvuses, tingimusel et tagatud on kõnealuste asutuste ja õigusala töötajate erapooletus ja poolte õigus olla ära kuulatud ning et kõnealuste asutuste poolt nende asukohaliikmesriigi õiguse alusel tehtud otsused vastavad järgmistele tingimustele:

a)

otsuse võib kohtuasutusele edasi kaevata või läbivaatamiseks esitada ning

b)

otsusel on samas küsimuses tehtud kohtuasutuse otsusega võrreldav õigusjõud ja -mõju.

Liikmesriigid teatavad komisjonile esimeses lõigus osutatud muud asutused ja õigusala töötajad vastavalt artiklile 79.“

8.

Selle määruse IV peatükk „Otsuste tunnustamine, täidetavus ja täitmine“ sisaldab artikli 39 lõikeid 1 ja 2, mis näevad ette:

„1.   Liikmesriigis tehtud otsust tunnustatakse teistes liikmesriikides ilma erimenetluseta.

2.   Huvitatud isik, kes vaidluse põhiküsimusena tõstatab otsuse tunnustamise küsimuse, võib taotleda otsuse tunnustamist artiklites 45–58 ette nähtud menetluse kohaselt.“

9.

Sama määruse artiklis 43 on sätestatud:

„Otsused, mis on tehtud liikmesriigis ning mis on selles riigis täidetavad, on täidetavad teises liikmesriigis, kui nad on tunnistatud huvitatud poole taotlusel teises liikmesriigis täidetavaks vastavalt artiklites 45–58 sätestatud menetlusele.“

10.

Määruse nro650/2012 artikli 46 lõige 3 näeb ette:

„[Täidetavaks tunnistamise] taotlusele lisatakse järgmised dokumendid:

a)

otsuse koopia, mis vastab selle õigsuse kindlakstegemiseks vajalikele tingimustele;

b)

tõend, mille on väljastanud päritoluliikmesriigi kohus või pädev asutus, kasutades artikli 81 lõikes 2 osutatud nõuandemenetluse kohaselt kehtestatud vormi, ilma et see piiraks artikli 47 kohaldamist.“

11.

Selle määruse artikli 59 lõikes 1 on sätestatud:

„Liikmesriigis koostatud ametlikul dokumendil on teises liikmesriigis sama tõendusjõud nagu dokumendi päritoluliikmesriigis, või võimalikult samalaadne toime, tingimusel et see ei ole ilmselgelt vastuolus asjaomase liikmesriigi avaliku korraga (ordre public).

Isik, kes soovib kasutada ametlikku dokumenti teises liikmesriigis, võib paluda asutusel, kes koostas ametliku dokumendi päritoluliikmesriigis, täita artikli 81 lõikes 2 osutatud nõuandemenetluse kohaselt kehtestatud vorm, milles kirjeldatakse ametliku dokumendi tõendusjõudu päritoluliikmesriigis“.

12.

Nimetatud määruse artikli 60 lõigetes 1 ja 2 on sätestatud:

„1.   Ametlik dokument, mis on päritoluliikmesriigis täidetav, tunnistatakse teises liikmesriigis täidetavaks huvitatud poole taotlusel vastavalt artiklites 45–58 sätestatud menetlusele.

2.   Artikli 46 lõike 3 punkti b kohaldamisel väljastab ametliku dokumendi koostanud asutus huvitatud poole taotlusel tõendi, kasutades artikli 81 lõikes 2 osutatud nõuandemenetluse kohaselt kehtestatud vormi.“

13.

Sama määruse artiklis 62 on ette nähtud:

„1.   Käesoleva määrusega luuakse Euroopa pärimistunnistus […], mis antakse välja kasutamiseks teises liikmesriigis ja millel on artiklis 69 määratletud õiguslik toime.

2.   [Euroopa pärimis]tunnistuse kasutamine ei ole kohustuslik.

3.   [Euroopa pärimis]tunnistus ei asenda liikmesriikides samal eesmärgil kasutatavaid siseriiklikke dokumente. Sellegipoolest on teises liikmesriigis kasutamiseks väljastatud tunnistusel artiklis 69 ette nähtud õiguslik toime ka liikmesriigis, mille asutus on selle käesoleva peatüki kohaselt välja andnud.“

14.

Määruse nr 650/2012 artikli 79 lõigetes 1 ja 2 on sätestatud:

„1.   Komisjon koostab liikmesriikidelt saadud teadete alusel artikli 3 lõikes 2 osutatud muude asutuste ja õigusala töötajate loetelu.

2.   Liikmesriigid teatavad komisjonile kõikidest hilisematest muudatustest kõnealuses loetelus. Komisjon muudab loetelu sellele vastavalt.“

15.

Komisjon ei ole saanud Poola Vabariigilt teavet selle kohta, et notarid täidaksid kohtulikke ülesandeid. ( 5 )

2. Rakendusmäärus nr 1329/2014

16.

Rakendusmääruse nr 1329/2014 artikli 1 lõigetes 1 ja 2 on sätestatud:

„1.   Määruse […] nr 650/2012 artikli 46 lõike 3 punktis b osutatud pärimisasjas tehtud otsust käsitleva tõendi vorm on esitatud I lisas (1. vorm).

2.   Määruse […] nr 650/2012 artikli 59 lõikes 1 ja artikli 60 lõikes 2 osutatud pärimisasjaga seotud ametlikku dokumenti käsitleva tõendi vorm on esitatud II lisas (2. vorm).“

B.   Poola õigus

1. Notariaadiseadus

17.

Pärimistunnistuse väljaandmist Poola notarite poolt reguleerivad 14. veebruari 1991. aasta seaduse, millega kehtestatakse notariaadiseadus (prawo o notariacie) ( 6 ), mida on muudetud 13. detsembri 2013. aasta seadusega ( 7 ), artiklid 95a–95p (edaspidi „notariaadiseadus“).

18.

Notariaadiseaduse artiklis 95b on nähtud ette:

„Enne pärimistunnistuse koostamist koostab notar kõigi asjast huvitatud isikute osavõtul pärimisprotokolli, võttes arvesse artiklit 95ca“.

19.

Notariaadiseaduse artikli 95c lõigetes 1 ja 2 on sätestatud:

„1.   Enne pärimisprotokolli koostamist selgitab notar protokolli koostamises osalevatele isikutele kohustust avaldada kõik protokolliga hõlmatud asjaolud ja kriminaalvastutusele võtmist valeütluste andmise eest.

2.   Pärimisprotokolli märgitakse muu hulgas:

1)

protokolli koostamises osalevate isikute esitatud nõuetekohane pärimise tõestamise nõue.

[…]“.

20.

Notariaadiseaduse artikli 95ca lõiked 1 ja 3 näevad ette:

„1.   Asjast huvitatud isiku nõudel koostab notar selle isiku osavõtul pärimisprotokolli eelnõu.

[…]

3.   Asjast huvitatud isik võib pärimisprotokolli eelnõu koostanud notarile või muule notarile antud ütluses kinnitada pärimisprotokolli eelnõusse märgitud andmeid ja anda nõusoleku koostada pärimisprotokoll selle eelnõu kohaselt.“

21.

Notariaadiseaduse artiklis 95e on sätestatud:

„1.   Pärast pärimisprotokolli koostamist koostab notar pärimistunnistuse, kui puuduvad kahtlused riigisisese kohtualluvuse olemasolu, kohaldatava välisriigi õiguse, pärija isiku ja pärandiosa suuruse suhtes, ning juhul, kui testaator on määranud annaku – ka isiku suhtes, kellele annak on määratud, ja annaku eseme suhtes.

2.   Notar keeldub pärimistunnistuse koostamisest, kui:

1)

pärandi kohta on juba varem koostatud pärimistunnistus või välja antud pärandi vastuvõtmise otsus;

2)

pärimisprotokolli koostamise käigus ilmnevad asjaolud, mis osutavad sellele, et protokolli koostamise juures ei viibinud kõik isikud, keda võib pidada seadus- või testamendijärgseteks pärijateks või kellele pärandaja on määranud annakud, või kui on või olid olemas testamendid, mida ei ole avatud või teatavaks tehtud;

[…]

4)

asjas puudub rahvusvaheline kohtualluvus[ ( 8 )].

3.   Kui seadusjärgne pärija on kohalik omavalitsus või Skarbowi Państwa [riigikassa, Poola], kuid asjast huvitatud isiku esitatud tõendid ei ole pärimistunnistuse koostamiseks piisavad, võib notar pärimistunnistuse koostada alles pärast pärijate teavitamist kuulutuse kaudu asjast huvitatud isiku kulul. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku [kodeks postępowania cywilnego] artiklite 673 ja 674 sätteid kohaldatakse mutatis mutandis.“

22.

Notariaadiseaduse artiklis 95j on nähtud ette:

„Registreeritud pärimistunnistusel on sama õigusmõju, mis pärandi vastuvõtmise lõplikul otsusel.“

23.

Notariaadiseaduse artiklis 95p on sätestatud:

„Kui eraldi eeskirjades on juttu pärandi vastuvõtmise otsusest, siis tuleb selle all mõista ka registreeritud pärimistunnistust. Kui seadusega on määratud pärandi vastuvõtmise kohtuotsuse jõustumise tähtaja algus- või lõpukuupäev, siis tuleb selle all mõista ka pärimistunnistuse registreerimise päeva.“

2. Tsiviilseadustik

24.

Tsiviilseadustiku (kodeks cywilny) artikli 1025 lõikes 2 on ette nähtud:

„Eeldatakse, et isik, kes on saanud pärandi vastuvõtmise otsuse või pärimistunnistuse, on pärija.“

25.

Tsiviilseadustiku artiklis 1027 on sätestatud:

„Kolmandale isikule, kellel puuduvad õigused pärandile, võib pärija tõendada oma pärimisõigust üksnes pärandi vastuvõtmise otsuse või registreeritud pärimistunnistusega.“

26.

Tsiviilseadustiku artiklis 1028 on sätestatud:

„Kui see, kes on saanud pärandi vastuvõtmise otsuse või pärimistunnistuse, kuid kes ei ole pärija, käsutab pärandiga kaasnevat õigust kolmanda isiku kasuks, omandab isik, kelle kasuks selline käsutamine toimub, õiguse või vabaneb kohustusest, kui ta ei tegutse halvas usus.“

3. Tsiviilkohtumenetluse seadustik

27.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku artiklis 6691 on ette nähtud:

„1.   Pärandikohus tunnistab registreeritud pärimistunnistuse kehtetuks, kui sama pärandi kohta on välja antud pärandi vastuvõtmise otsus.

2.   Kahe või enama pärimistunnistuse registreerimise korral ühe ja sama pärandi suhtes tunnistab pärandikohus asjast huvitatud isiku taotlusel kõik pärimistunnistused kehtetuks ning annab välja pärandi vastuvõtmise otsuse.

3.   Peale lõigetes 1 ja 2 osutatud asjaolude on registreeritud pärimistunnistuse kehtetuks tunnistamine lubatud vaid seaduses nimetatud juhtudel.“

28.

Selle seadustiku artiklis 679 on sätestatud:

„1.   Tõendi, et isik, kes on saanud pärandi vastuvõtmise otsuse, ei ole pärija või et tema osalus pärandis on kinnitatust erinev, võib esitada üksnes pärandi vastuvõtmise otsuse kehtetuks tunnistamise või muutmise menetluses vastavalt käesoleva peatüki sätetele. See aga, kes oli pärandi vastuvõtmise menetluse osaline, võib nõuda pärandi vastuvõtmise otsuse muutmist ainult siis, kui selline nõue põhineb alusel, millele tal ei olnud võimalik selles menetluses tugineda, muutmise taotlus tuleb aga esitada enne aasta möödumist päevast, mil tal selline võimalus tekkis.

2.   Avalduse sellise menetluse algatamiseks võib esitada iga asjast huvitatud isik.

3.   Tõendamise korral, et pärandi on täielikult või osaliselt omandanud muu isik, kui see, kes on märgitud pärandi vastuvõtmise lõplikus kohtuotsuses, kinnitab pärandikohus selle otsuse muutmisega pärandi vastuvõtmise tegelike õiguslike asjaolude kohaselt.

4.   Lõigete 1–3 sätteid kohaldatakse mutatis mutandis registreeritud pärimistunnistuse ja annaku eseme vastuvõtmise otsuse suhtes.“

III. Põhikohtuasja faktilised asjaolud ja eelotsuse küsimused

29.

Kaebuse esitaja WB oli osaline pärimismenetluses, mis puudutas tema 6. augustil 2016. aastal surnud ja viimast alalist elukohta Poolas omanud Poola kodanikust isa pärandit ning milles taotleti pärimistunnistuse väljastamist. Nimetatud dokumendi väljastas teatav Poola notar 21. oktoobril 2016. aastal Poola õiguse kohaselt.

30.

Kuna pärandaja oli ettevõtja, kes tegutses Poola ja Saksamaa piirialal, siis soovis kaebuse esitaja teada, kas mõnda Saksa panka oli hoiustatud kapitali ja kui see nii on, siis millises summas peaks see kuuluma pärandvarasse.

31.

Sel eesmärgil taotles WB 7. juunil 2017. aastal, et notar väljastaks pärimistunnistuse ärakirja koos tõendiga, mis kinnitaks, et see tunnistus on pärimisasjas tehtud otsus määruse nr 650/2012 artikli 3 lõike 1 alapunkti g tähenduses, mis on esitatud rakendusmääruse nr 1329/2014 I lisas ära toodud vormi kujul. Teise võimalusena, kui põhitaotlus jäetakse rahuldamata, taotles kaebuse esitaja, et väljastatud dokumendile oleks lisatud määruse nr 1329/2014 II lisas ära toodud 2. vormi kohane tõend pärimisasjaga seotud ametliku dokumendi kohta määruse nr 650/2012 artikli 3 lõike 1 alapunkti i tähenduses.

32.

Notari asendaja keeldus 7. juuni 2017. aasta protokollis väljastamast pärimistunnistuse ärakirja koos taotletud tõenditega. Oma 12. juuni 2017. aasta kirjalikus selgituses tõi notari asendaja keeldumise põhjuseks, et kõnealune tunnistus on küll „otsus“ määruse nr 650/2012 artikli 3 lõike 1 alapunkti g tähenduses, kuid et Poola Vabariik on jätnud komisjoni teavitamata selle määruse artikli 3 lõikes 2 ette nähtud korras sellest, et notarid täidavad pärimistunnistusi väljastades kohtulikke ülesandeid, ei ole tal võimalik rakendusmääruse nr 1329/2014 I lisas esitatud vormis tunnistust väljastada. Mis puudutab kaebaja teise võimalusena esitatud taotlust, siis selgitas notari asendaja, et pärimistunnistuse kvalifitseerimine „otsusena“ välistab selle tunnistamise „ametlikuks dokumendiks“, nii et kuigi määruse nr 650/2012 artikli 3 lõike 1 alapunktis i ette nähtud tingimused on täidetud, ei ole määruse nr 1329/2014 II lisas ette nähtud vormile vastava tõendi väljastamine võimalik.

33.

WB märkis Sąd Okręgowy w Gorzowie Wielkopolskimile (Gorzów Wielkopolski regionaalne kohus) esitatud kaebuse põhjendustes, et pärimistunnistus vastab „otsusena“ kvalifitseerimise tingimustele määruse nr 650/2012 artikli 3 lõike 1 alapunkti g tähenduses.

34.

WB väitis esmalt, et pärimistunnistusel on sama õigusmõju kui pärandi vastuvõtmise lõplikul otsusel, milleks on pärija pärimisõiguse tunnustamine. Edasi märkis WB, et kvalifitseerimine „ametliku dokumendina“ tooks kaasa riski, et tunnustamisele esitatakse enam vastuväiteid, samas kui sellise dokumendi olemasolu välistab hilisema kohtuotsuse saamise. Kaebuse esitaja leidis lõpuks, et Poola Vabariigi poolt komisjoni teavitamata jätmine sellest, et notarid täidavad pärimistunnistusi väljastades selle õigusvaldkonna ametnikena „kohtulikke“ ülesandeid määruse nr 650/2012 artikli 3 lõike 2 teise lause tähenduses koosmõjus sama määruse artikliga 79, ei mõjuta nende dokumentide õiguslikku olemust.

35.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu hinnangul peab ta selleks, et lahendada WB kaebus, esmalt saama kinnituse, et rakendusmääruse nr 1329/2014 I lisa kohase tõendi väljastamine on lubatud ka otsuste puhul, millel ei ole täitedokumendi jõudu.

36.

Esimese küsimusega seoses märkis eelotsusetaotluse esitanud kohus üldistatult, et määruse nr 650/2012 artikli 46 lõike 3 alapunkt b koosmõjus sama määruse artikli 39 lõikega 2 toetab järeldust, mille kohaselt võib tõendiga varustada kõiki otsuseid, kaasa arvatud need, millel ei ole täitedokumendi jõudu või omavad seda üksnes osaliselt. Selline järeldus on kooskõlas rakendusmääruse nr 1329/2014 I lisas esitatud 1. vormi punktiga 5.1.

37.

Mis puudutab teist eelotsuse küsimust, siis pidas eelotsusetaotluse esitanud kohus vajalikuks mõistete „otsus“ ja „kohus“ täpsustamist määruse nr 650/2012 tähenduses. Selle kohtu hinnangul esiteks täidavad pärimistunnistusi väljastavad Poola notarid määruse nr 650/2012 põhjenduse 20 tähenduses kohtulikke ülesandeid, mistõttu seda mõistet tuleb „pärijate õiguste tuvastamisega“ seoses tõlgendada määruse kontekstis autonoomselt. Sellega seoses rõhutas kohus, et pärija staatuse kontrollimine on pärimismenetluse põhiolemus.

38.

Teiseks tõstatab see kohus küsimuse, kas määruse nr 650/2012 artikli 3 lõike 1 alapunktis g nimetatud sõna „otsus“ viitab sellele, et see on seotud võimaliku vaidluse menetlemise pädevusega. Kohtu hinnangul on see küsimus määrav notaribüroo tööaja analüüsis oma rolli ja tema poolt väljastatava tunnistuse õigusmõju kohta. Sellega seoses leidis kohus, et õigusliku kvalifikatsiooni aluseks on pärijate õiguste tunnustamise menetluse õiguslik tagajärg ja mitte küsimus sellest, kas selle väljastanud asutus on seotud menetlusosaliste taotlustega või kas see taotlus peaks põhinema poolte ühisel taotlusel.

39.

Mis puudutab kolmandat, määruse nr 650/2012 artikli 79 kohaselt toimuva liikmesriikide poolse teavituse puudumisega seotud eelotsuse küsimust, siis ei võimalda see säte eelotsusetaotluse esitanud kohtu hinnangul üheselt otsustada, kas selline teavitamine on õigustloova tähendusega või pelgalt informatiivne. Ta rõhutab, et kvalifikatsioon ei tohiks sõltuda üksnes liikmesriigi otsusest.

40.

Neljanda ja viienda Euroopa Kohtule esitatud eelotsuse küsimusega seoses märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus üldistatult seda, et kui Poola notari poolt välja antud pärimistunnistust ei saa pidada „otsuseks“, vastab see vaieldamatult „ametlikuks dokumendiks“ tunnistamise tingimustele määruse nr 650/2012 artikli 3 lõike 1 alapunkti i tähenduses.

41.

Eeltoodud asjaoludel otsustas Sąd Okręgowy w Gorzowie Wielkopolskim (Gorzów Wielkopolski regionaalne kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.

Kas määruse nr 650/2012 artikli 46 lõike 3 alapunkti b koostoimes artikli 39 lõikega 2 tuleb mõista nii, et pärimisasjas tehtud otsust käsitleva tõendi väljastamine, kasutades vormi, mis on esitatud rakendusmääruse nr 1329/2014 I lisas, on lubatud ka otsuste puhul, mis kinnitavad pärija staatust, kuid ei ole (isegi osaliselt) täidetavad?

2.

Kas määruse nr 650/2012 artikli 3 lõike 1 alapunkti g tuleb tõlgendada nii, et kõigi pärimistunnistuse väljastamise menetluse osaliste kooskõlalise taotluse kohaselt notari koostatav pärimistunnistus, nagu Poola notari koostatav pärimistunnistus, mis toob kaasa sama õigusmõju, mis pärandi vastuvõtmise lõplik kohtuotsus, on otsus selle sätte tähenduses,

ja järelikult:

kas määruse nr 650/2012 artikli 3 lõike 2 [esimest lauset] tuleb tõlgendada nii, et seda liiki pärimistunnistusi koostavat notarit tuleb pidada kohtuks selle sätte tähenduses?

3.

Kas määruse nr 650/2012 artikli 3 lõike 2 [teist lauset] tuleb tõlgendada nii, et teavitus, mille liikmesriik vastavalt määruse artiklile 79 esitab, on informatiivne ning see ei ole eeltingimus, et pidada õigusala töötajaid, kellel on pädevus menetleda pärimisasju ning kes täidavad kohtulikke ülesandeid määruse artikli 3 lõike 2 [esimese lause] mõttes kohtuks, kui see isik vastab nimetatud sättest tulenevatele tingimustele?

4.

Kui vastus esimesele, teisele või kolmandale küsimusele on eitav, siis:

kas määruse nr 650/2012 artikli 3 lõike 1 alapunkti i tuleb mõista nii, et pärija staatust tõendava sellise riigisisese menetlusdokumendi nagu Poola pärimistunnistuse kvalifitseerimine otsusena määruse nr 650/2012 artikli 3 lõike 1 alapunkti g tähenduses välistab selle käsitamise ametliku dokumendina?

5.

Kui vastus neljandale küsimusele on jaatav, siis:

kas määruse nr 650/2012 artikli 3 lõike 1 alapunkti i tuleb tõlgendada nii, et kõigi tõestamismenetluse osaliste kooskõlalise taotluse kohaselt notari koostatav pärimistunnistus, näiteks Poola notari koostatav pärimistunnistus, on selle sätte tähenduses ametlik dokument?“

IV. Analüüs

42.

Vaidlus puudutab määruses nr 650/2012 ette nähtud tõendi väljastamist pärimisasjades tehtud otsuse või ametliku dokumendiga seoses.

43.

On oluline rõhutada, et selliste tõendite väljastamine on ette nähtud kas otsustele nende täitedokumendi saatuse tunnustamiseks või deklareerimiseks [selle määruse artiklid 39 lõige 2, 43 ja 46 lõige 3 punkt b], või ametlike dokumentide puhul nende kasutamiseks teistes liikmesriikides (viidatud määruse artikkel 59 lõige 1) või nende aktide täitedokumendina tunnustamiseks (sama määruse artikkel 60 lõige 2).

44.

Kohtuasja asjaoludest ilmneb, et WB esitas tõendi väljastamise taotluse eesmärgiga tõendada Saksamaal oma staatust pärijana, mida tõendas Poola notari koostatud pärimistunnistus. ( 9 )

45.

Samas, kui määruse nr 650/2012 artikli 59 lõike 1 teises lauses on ette nähtud, et tõendi võib lisada ametlikule dokumendile, kui seda soovitakse kasutada teises liikmesriigis, siis ei kehti see liikmesriigis tehtud otsuste kohta. Selle määruse artikli 39 lõike 2 ja artikli 46 lõike 3 punkti b kohaselt on tõend vajalik üksnes otsuse tunnustamise taotluse vaidlustamise korral huvitatud isiku poolt põhi- või kõrvalnõudena.

46.

Sellega seoses tuleb märkida, et eelotsusetaotluse esitanud kohus ei maini WB taotletud tunnustamisest keeldumist nende Saksamaa pankade poolt, kus tema kadunud isa oli kontod avanud, et põhjendada tõendi taotlemist, kuivõrd tema hinnangul, peamise väitena, on pärimistunnistus kvalifitseeritav „otsusena“ määruse nr 650/2012 tähenduses.

47.

Seetõttu võib eelotsusetaotluse vastuvõetavuse kohta teha mitu tähelepanekut.

A.   Eelotsusetaotluse vastuvõetavus

48.

Esiteks, nagu Euroopa Kohus on märkinud kohtuotsuses Oberle, kohaldatakse määrust nr 650/2012 piiriülese mõjuga pärimisasjadele. ( 10 ) Ka leidis kohus, et riiklik pärimistunnistus on selle kohaldamisalas. ( 11 ) Tõendi taotlemisel eesmärgiga tunnustada otsust või kasutada ametlikku dokumenti, ei ole vaja näidata, et vara asub teises liikmesriigis. Täpsemalt illustreerib see kohtuasi seda, et pärija staatust võib olla vajalik tõendada selleks, et kontrollida varade olemasolu teises liikmesriigis. ( 12 )

49.

Teiseks ei ole tõendi väljastamise taotlus seotud tingimusega esitada tõendeid selle kohta, et teises liikmesriigis ollakse osaline menetluses, kus taotletakse teatava otsuse tunnustamist.

50.

Kolmandaks, nagu rõhutab ka eelotsusetaotluse esitanud kohus oma neljandas küsimuses, saab pärimistunnistus määruse nr 650/2012 tähenduses olla üksnes kas „otsus“ või „ametlik dokument“.

51.

Eeltoodut arvestades võime kõik kahtlused seoses küsimuste hüpoteetilisuse ja seega nende vastuvõetavusega lugeda kõrvaldatuks.

B.   Sisulised küsimused

52.

Minu arvates on sobiv analüüsida esmalt koos teist ja kolmandat eelotsuse küsimust, kuivõrd nendega soovitakse, et Euroopa Kohus täpsustaks, kas Poola notari poolt väljastatud pärimistunnistuse võib kvalifitseerida „kohtu“ tehtud „otsuseks“ määruse nr 650/2012 tähenduses ning kuna esimese, nagu ka neljanda ja viienda küsimuse vastus sõltub otseselt sellest kvalifikatsioonist.

1. Mõisted „otsus“ ja „kohus“

53.

On kohane meenutada, et „otsus“ on määruse nr 650/2012 artikli 3 lõike 1 alapunktis g defineeritud kui iga liikmesriigi kohtus pärimisasjas tehtud otsus, olenemata selle nimetusest, sealhulgas kohtuametniku otsus kohtukulude suuruse kohta.

54.

Edasi tuleb ühest küljest rõhutada, et erinevalt selles sättes ( 13 ) nimetatud kohtuametniku otsusest kohtukulude kohta, mida võib olla vajadus täita teises liikmesriigis, ei ole pärimistunnistuse kohta eraldi täpsustust tehtud, kuigi see kujutab endast pärimistoimingute alust. Sellest järeldub, vastupidi eelotsusetaotluse esitanud kohtu ja notari asendaja seisukohtadele, et otsuse olemust ja tähtsust ei pea arvesse võtma.

55.

Teisest küljest tuleb meeles pidada, et liidu seadusandja on kehtestanud kaks kriteeriumi, ühe sisulise, teise orgaanilise.

56.

Nendest esimese kriteeriumi kontrollimine ei valmista mingeid raskusi, kuivõrd Euroopa Kohus on kohtuotsuses Oberle leidnud, et riiklikud pärimistunnistused kuuluvad määruse nr 650/2012 kohaldamisalasse oma eseme tõttu. ( 14 )

57.

Seega jääb üle kontrollida teist, selle määruse artikli 3 lõike 1 alapunktis g nimetatud kriteeriumi, mille kohaselt organ, kes otsuse teeb, peab olema kohus.

58.

Nimetatud määruse artikli 3 lõike 2 esimene lause sätestab, et „mõiste „kohus“ [hõlmab] kõiki kohtuasutusi ning kõiki teisi asutusi ja õigusala töötajaid, kellel on pädevus menetleda pärimisasju ning kes täidavad kohtulikke ülesandeid või tegutsevad kohtuasutuse poolt delegeeritud volituste alusel või tegutsevad kohtuasutuse alluvuses […]“.

59.

Seega ei ole silmas peetud üksnes asutusi, mille statuut tagab neile teiste riigi organite suhtes iseseisvuse, aga ka neid, kelle suhtes kas nende poolt täidetavate ülesannete või kohtulikule kontrollile allutatuse tõttu kehtivad samaväärsed nõuded.

60.

Eelnevast järeldub, et mõisted „otsus“ ja „kohtulikud ülesanded“ on otseselt seotud, nagu see tuleneb ka määruse nr 650/2012 põhjendusest 22. Selles on nähtud ette, et „[k]ui notarid täidavad õiguslikke funktsioone, mille täitmine on neile kohtualluvuse eeskirjade kohaselt siduv,[ ( 15 )] tuleks nende otsuste suhtes kohaldada tunnustamist, täidetavaks tunnistamist ja täitmist käsitlevaid sätteid“, ( 16 ) ning edasi, igasuguste kahtluste hajutamiseks, et „[k]ui notarid ei täida selliseid õiguslikke funktsioone, mille täitmine on neile kohtualluvuse eeskirjade kohaselt siduv, peaks nende väljastatavatele ametlikele dokumentidele kohaldatama ametlikke dokumente käsitlevaid sätteid“. ( 17 )

61.

Lisaks näeb selle määruse artikli 3 lõike 2 teine lause ette, et liikmesriigid teavitavad komisjoni, millised mittekohtuasutused täidavad kohtulikke ülesandeid samamoodi nagu kohtud.

62.

Käesoleval juhul tuleb märkida, et Poola ametiasutused ei ole määratlenud notareid kohtulike ülesannete täitjatena. ( 18 )

63.

Seega tuleks vastata eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimustele seoses sellise teavituse puudumisega kaasnevate tagajärgede kohta, mis on väljendatud kolmandas küsimuses, ning see määrab ära, kas on vaja anda hinnang mõistele „kohtulikud ülesanded“, mida puudutab teine küsimus.

2. Määruse nr 650/2012 artikli 3 lõike 2 teises lauses ette nähtud teavituse puudumise tagajärjed

64.

Euroopa Kohtul ei ole veel olnud võimalust otsustada küsimuse üle, milline on määruses nr 650/2012 ette nähtud liikmesriikide poolse teavitamise tähendus. Siiski on analoogset probleemi käsitletud sotsiaalse kaitse valdkonnas. See puudutas eelkõige Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ) nr 883/2004 sotsiaalkindlustussüsteemide kooskõlastamise kohta, ( 19 ) muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2012. aasta määrusega (EL) nr 465/2012, ( 20 ) artikli 9 lõike 1 tõlgendamist, mis näeb ette, et liikmesriigid teavitavad komisjoni erinevates määruse nr 883/2004 sätetes ette nähtud deklaratsioonidest riiklike hüvitiste ja kindlustusskeemide puudumise kohta. Tundub, et Euroopa Kohtu praktika selles valdkonnas on kohaldatava õigusakti eseme erinevusest hoolimata ülekantav määruses nr 650/2012 ette nähtud teadetele, kuivõrd see näitab ära ühesuguse analüüsi baasi, mis põhineb alustel, millest ei ole võimalik kõrvale kalduda. ( 21 )

65.

Mis puudutab seega hilisemaid otsuseid, siis tuleneb 3. märtsi 2016. aasta kohtuotsusest komisjon vs. Malta ( 22 ) ja 30. mai 2018. aasta kohtuotsusest Czerwiński ( 23 ) Euroopa Kohtu seisukoht, et liikmesriikide deklaratsioonid loovad eelduse, et deklareeritud riigisisesed õigusnormid kuuluvad kõne all oleva määruse nr 883/2004 esemelisse kohaldamisalasse ja asjaolu, et liikmesriik ei ole selle määruse kohaselt riigisisest seadust või õigusnormi deklaratsioonis nimetanud, ei tõenda iseenesest, et see seadus või õigusnorm ei kuulu nimetatud määruse kohaldamisalasse. ( 24 ) Nii kaua kuni liikmesriigi tehtud deklaratsioone ei muudeta või tagasi ei võeta, tuleb teistel liikmesriikidel nendega arvestada. ( 25 )

66.

Euroopa Kohus lisas, et kahtluse korral liikmesriikide esitatud deklaratsioonide õigsuse suhtes, eelkõige mis puudutab kvalifikatsiooni, mille see riik oleks pidanud andma, ( 26 ) on „liikmesriigi kohtul, kes lahendab riigisisese õigusaktiga seotud vaidlust, […] alati õigus hinnata [selle] kvalifitseerimist tema menetluses olevas kohtuasjas ja vajaduse korral pöörduda eelotsuse küsimusega Euroopa Kohtusse […]“. ( 27 )

67.

Lisaks, kui vastav liikmesriigi kohus peab kvalifitseerima iseseisvalt, ei ole see kohus liikmesriigi pädeva asutuse deklaratsiooniga seotud. ( 28 ) Sama kehtib minu arvates olukorras, kui deklaratsioon puudub.

68.

Arvestades kõiki eeltoodud kaalutlusi, teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata eelotsusetaotluse kolmandale küsimusele, et asjaolul, et Poola Vabariik on jätnud esitamata määruse nr 650/2012 artikli 3 lõike 2 teises lauses ette nähtud teavituse selle kohta, et notarid täidavad kohtulikke ülesandeid, ei ole õigustloovat tähendust.

69.

Seega tuleb analüüsida eelotsusetaotluse esitanud kohtu teist küsimust, millega viimane soovib sisuliselt teada, kas määrust nr 650/2012 tuleb tõlgendada nii, et Poolas täidavad kohtulikke ülesandeid notarid, kes tegutsevad neile riigisisese õigusega pärimistunnistuse koostamiseks antud pädevuse piires.

3. Mõiste „kohtulikud ülesanded“

70.

Hispaania ja Ungari valitsused on seisukohal, et määruses nr 650/2012 kasutatud mõiste „kohus“ ei hõlma selle määruse põhjenduse 20 kohaselt üksnes kohtuid ranges tähenduses, vaid kõiki asutusi üldisemalt, kui need täidavad ülesandeid sarnastes olukordades, nagu käesoleval juhul notar, kes väljastab Poola õigusele vastava pärimistunnistuse. Komisjon nagu ka Poola Vabariik on vastupidisel seisukohal, täpsustades kohtuistungil, et arvestades kohtuotsuse Oberle põhjendusi, käib kohtuväliste asutuste puhul see mõiste üksnes kohtumenetluse kohta.

71.

Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt tuleb mõistet „kohtulikud ülesanded“, kui puudub sõnaselge viide liikmesriikide õigusele õigusnormi tähenduse ja ulatuse kindlaksmääramiseks, tõlgendada autonoomselt ja ühetaoliselt, võttes arvesse mitte üksnes määruse nr 650/2012 artikli 3 sõnastust, vaid ka määruse ülesehitust ja eesmärki. ( 29 )

a) Sõnastus

72.

Esiteks peab rõhutama mõiste „kohus“ ainsuse vormi määruses nr 650/2012. Nagu tuleneb ka komisjoni ettepaneku artikli 2 põhjenduse punktist 4.1., ( 30 )„[k]asutatakse [käesolevas määruses] mõistet „kohus“ selle laias tähenduses ning see hõlmab ka kohtuväliseid asutusi, kes täidavad kohtuliku pädevusega seotud ülesandeid volituse alusel, nagu näiteks notarid ja kohtusekretärid“.

73.

Seega, erinevalt näiteks määrustest nr 805/2004 ja nr 1215/2012, mis ei sisalda selle küsimuse kohta ühtegi sätet, ( 31 ) on määruse nro650/2012 artikli 3 lõike 2 esimeses lõigus täpsustatud, et mõiste „kohus“ ( 32 ) hõlmab lisaks kohtuasutustele ka kõiki teisi pädevaid asutusi pärimisasjade valdkonnas, kes täidavad õigusemõistmise ülesandeid ja kes vastavad samas sättes toodud teatud tingimustele. ( 33 )

74.

Tingimuse osas, mis puudutab muude asutuste kui kohtuasutuste poolt täidetavaid ülesandeid, tuleb järgida Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikat, mille kohaselt „[on] notari funktsioon[e] [puudutavalt] õigusemõistmise ülesannete ja notari ülesannete vahel […] põhimõttelisi erinevusi“. ( 34 )

75.

Täidetavate ülesannete kvalifitseerimise kriteeriumid on loetletud määruse nro650/2012 artikli 3 lõike 2 esimeses lõigus, nimelt „et [on] tagatud kõnealuste asutuste ja õigusala töötajate erapooletus ja poolte õigus olla ära kuulatud ning et kõnealuste asutuste poolt nende asukohaliikmesriigi õiguse alusel tehtud otsused vastavad järgmistele tingimustele:

a)

otsuse võib kohtuasutusele edasi kaevata või läbivaatamiseks esitada ning

b)

otsusel on samas küsimuses tehtud kohtuasutuse otsusega võrreldav õigusjõud ja -mõju.“

b) Määruse nro650/2012 ülesehitus ja eesmärk

76.

Määruse nro650/2012 artikli 3 lõike 2 esimeses lõigus loetletud tingimused tagavad vastastikuse usalduse põhimõtte järgimise liidu liikmesriikide õigusemõistmises, mis on aluseks teise liikmesriigi kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist puudutavast määrusest (EÜ) nr 44/2001 ( 35 ) inspireeritud määruse sätete kohaldamisel.

77.

Need tingimused on aluseks õiguskorra erisustele, mida liikmesriikides „otsuste“ ja „dokumentide“ ringlusele kohaldatakse ning mida on täpsemalt selgitatud määruse nr 650/2012 artiklis 59. ( 36 )

78.

Seetõttu on lisaks erapooletuse tingimusele minu arvates funktsionaalse kriteeriumina kasutatav pädevale asutusele antud õigus otsustada võimaliku vaidluse üle ( 37 ) või teha otsus omal äranägemisel, mis õigustab menetluse aluspõhimõtete nagu võistlevuse ja vaidlustatavuse põhimõtete järgimist, tagades Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ( 38 ) otsuste vaba ringluse. Need on põhjused, miks ma leian, et sellest tõlgendusest ei tohiks hälbida ka pärimisasjades ja see peaks olema kohaldatav nii kohtuvaidlust hõlmavatele kui ka mittehõlmavatele menetlustele. ( 39 )

79.

Seega on nende määruses nr 650/2012 nimetatud asutuste osas, mis ei ole kohtuasutused, ainus kasulik kriteerium otsustusõiguse teostamine. ( 40 ) Teisisõnu ei tohi kõnealuse asutuse, mis ei ole kohtuasutus, pädevus sõltuda ainuüksi poolte tahtest. Kui see nii oleks, siis kuigi see asutus peaks teostama teatud kontrolli, piirdub tema roll poolte kokkuleppe kinnitamisega ja raskuste korral nende suunamisega kohtuasutuse poole. ( 41 )

80.

Konsensusliku menetluse alusel tehtud otsustus, millega kaasneb kaebeõiguse puudumine, viitab sellele, et tuleb tagasi lükata igasugune arutelu selliste dokumentide samaväärsest õigusmõjust nende otsustega, mille on teinud kohtuasutus määruse nro650/2012 artikli 3 lõike 2 esimese lõigu punkti b tähenduses, kuivõrd selle määruse artikli 3 lõike 2 esimeses lõigus kehtestatud tingimused on kumulatiivsed.

81.

Seega pakun tõlgenduse, mis on võrreldav sellega, mis tuleneb Euroopa Kohtu hiljutisest kohtuotsusest Oberle. Selleks tõlgenduseks on siiski vajalikud teatud terminoloogilised täpsustused.

82.

Selles kohtuasjas, mis puudutas Saksa kohtu pädevust anda välja pärimistunnistus piiratud kujul üksnes pärandi osas, mis asus Saksamaal, ei pidanud Euroopa Kohus esmatähtsaks mitte pärija staatuse kohta tehtud tõdemuste olemust või mõju hilisemate pärimistoimingute tegemisele, vaid menetluste koondamist ühte liikmesriiki, mille kohtu poole, kitsas tähenduses, oli pöördutud, „olenemata sellest, kas need menetlused hõlmavad õigusvaidlust või mitte“. ( 42 )

83.

Kohus otsustas et „[määruse nro650/2012] artiklis 4 nimetatud [liikmesriikide kohtute rahvusvahelise] kohtualluvuse reegel [seoses pärimisasja tervikuna lahendamist puudutavaid meetmeid käsitlevate menetlustega] ( 43 ) viitab ka menetlustele, mis ei too kaasa õigustmõistva otsuse tegemist“. ( 44 ) Euroopa Kohus jõudis sellele järeldusele, pidades silmas määruse nr 650/2012 eesmärki vältida pärimisasja killustamist. ( 45 )

84.

Sellest võib teha kaks järeldust. Esiteks, et Euroopa Kohus on andnud eelisõiguse orgaanilisuse kriteeriumile, milleks on pärimistunnistust väljastava kompetentse asutuse olemus, ja mitte menetluse laadiga seotud funktsionaalsele kriteeriumile, sest see puudutas kohut, kes võis olla pädev lahendama vaidlust pärandi üle. ( 46 ) Sellest järeldub, et otsustavaks kriteeriumiks mitteõigusasutuse ülesannete analüüsimisel jääb otsustusõiguse kasutamine, olgu menetlus olemuselt õigusvaidlust hõlmav või mitte.

85.

Teiseks, nagu kinnitasid ka istungil toimunud arutelud, on vaja olla valvas määruses nr 650/2012 ette nähtud menetluste kahetisuse tõttu tingimuste osas, millal kasutada väljendit „kohtulikud ülesanded“. Kohtuotsuse Oberle punktis 38 vastandab Euroopa Kohus tegelikult sellele väljendile riigisisese hagita menetluse. Selle kohtuotsuse punktis 40 kasutab Euroopa Kohus samas kontekstis väljendit „üksnes õigustmõistvat laadi otsuse tegemisena“. Lisaks, selle kohtuotsuse punktis 42, olles teinud viite kohtute poolt vastu võetud pärimisavaldustele, kinnitas Euroopa Kohus, et „artiklis 4 sätestatud kohtualluvuse reegel viitab ka menetlustele, mis ei too kaasa õigustmõistva otsuse tegemist“, ( 47 ) kasutades väljendit, mida üldiselt mõistetakse kohtuvaidluse olemasolu küsimusena, eriti eelotsusetaotluse vastuvõetavuse kindlakstegemisel. ( 48 )

86.

Seetõttu leian eelnevaid selgitusi arvestades, et väljendiga „kohtulikud ülesanded“ on hõlmatud nii õigusvaidlusega kui õigusvaidluseta menetlused eeldusel, et viimased ei põhine üksnes poolte tahteavaldusel.

87.

Igal juhul tuleb kohtuotsuse Oberle mõju piiritleda küsimusega rahvusvahelise kohtualluvuse kohta, kuivõrd see andis olulise panuse määruse nr 650/2012 täies ulatuses rakendumisele ja nimelt pärimisasjades erinevate kohtualluvuste kaotamisele. Samas, kuigi seda otsust ei reserveerita üksnes kohtuasutustele, ei luba selle põhjendused siiski arvata, nagu oleks Euroopa Kohus soovinud muuta mõistet „õiguslikud funktsioonid“, laiendades seda dokumentidele, mis sisuliselt üksnes dokumenteerivad isikute tahteavaldused.

88.

Teisisõnu ei toeta see kohtuotsus mõiste „otsus“ laiendatud kontseptsiooni, mis võiks sobituda mõistega „kohus“, millel on pärimisasjades eriline tähendus.

89.

Niisiis ei ole võimalik sellest õigusvaidlust mittehõlmavat menetlust käsitlenud kohtuotsusest järeldada, et kõik asutused, mis ei ole kohtuasutused, kes väljastavad pärimistunnistusi, millega ei seondu vaidlust, teevad kohtute kombel otsuseid määruse nr 650/2012 artikli 3 lõike 1 alapunkti g tähenduses.

90.

Samamoodi ei ole võimalik sellest järeldada, nagu väidab Poola notari asendaja, et mõiste „otsus“ on määruse nr 650/2012 artiklis 72 kasutatud seoses kaebeõigusega, mida on võimalik kasutada pärast seda, kui Euroopa pärimistunnistus on väljastatud, sest selle tunnistusega kehtestatakse autonoomne õiguskord, nagu on leidnud ka Euroopa Kohus kohtuotsuses Oberle, ( 49 ) ning et seda mõistet on kasutatud sõltumata sellest, kes on nimetatud määruse artikli 67 kohaselt koostoimes sama määruse artikliga 64 väljastavaks asutuseks.

91.

Neid selgitusi arvestades on nüüd kohane teha kindlaks funktsioonid, mida Poola notar pärimistunnistust väljastades täidab.

4. Poola notari ülesannete analüüs arvestades eeltoodud kriteeriume

92.

Nagu järeldub minu uurimusest, täidavad notarid notariaadiseaduse artikli 4 ja artikli 5 lõike 1 kohaselt ülesandeid ( 50 ) enda nimel ja tegutsevad põhiülesannete täitmisel pooltega kokkulepitud tasu eest etteantud skaala piires.

93.

Mis puutub notarite tegevusse pärimisasjades, siis tuleb esmalt märkida, et tsiviilseadustiku artikli 1027 kohaselt kinnitatakse pärijate õigused kolmandate isikute suhtes, kes ei ole pärijateks, pärimismääruse või pärimistunnistusega. Eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitab, ( 51 ) et selline alternatiiv loodi 2009. aasta muudatusega pärimisasjade jaoks, kus puudub õigusvaidlus.

94.

Seega võivad notarid menetleda pärimistunnistuse väljaandmist üksnes kõigi huvitatud osapoolte nõusolekul ( 52 ) või kui puuduvad kahtlused ( 53 ) riigi kohtute rahvusvahelise kohtualluvuse olemasolu, kohaldatava välisriigi õiguse sisu, pärija isiku ja pärimisõiguse suhtes. Notar peab keelduma pärimistunnistuse välja andmisest eelkõige kui protokolli koostamise juures ei viibinud kõik pärijad. ( 54 ) Kui väljastatud on mitu pärimistunnistust, tunnistab pädev kohus need kehtetuks ning annab välja pärandi vastuvõtmise otsuse. ( 55 ) Tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 6691 lõike 1 kohaselt on pärandi vastuvõtmise otsuse olemasolu juba registreeritud pärimistunnistuse kehtetuks tunnistamise alus. Lisaks, kuigi registreeritud pärimistunnistusel on sama õigusmõju, mis pärandi vastuvõtmise lõplikul kohtuotsusel ( 56 ), ei ole sellel siiski res judicata jõudu ( 57 ) ja selle osas puudub kaebeõigus. Seda võib üksnes kehtetuks tunnistada, eelkõige tsiviilkohtumenetluse seadustiku artiklites 6691 ja 679 ( 58 ) nimetatud juhtudel.

95.

Nendest sätetest järeldub selgelt, et notarile pärimisasjades usaldatud ülesanded täidetakse konsensuse alusel, mis põhineb huvitatud isikute eelneval nõusolekul või nendevahelisel vabatahtlikul kokkuleppel, ja need ei puuduta kohtuniku volitusi, juhul kui kokkuleppele ei jõuta. Neid ei saa seega pidada sel viisil otseselt ja spetsiifiliselt kohtulike ülesannete täitjateks.

96.

Lisaks, nagu Euroopa Kohus on juba rikkumismenetluses otsustanud, ( 59 ) ei muuda seda järeldust ka asjaolu, et notaril on kohustus kontrollida õiguslike eelduste olemasolu, mida teeb notari asendaja, kuivõrd ta ei teosta mingil moel otsustusõigust, välja arvatud õigus otsustada pärimistunnistus välja andmata jätta, või ka asjaolu, et koostatud dokumentidel on kohtulahendiga samaväärne mõju.

97.

Kõike eeltoodut arvesse võttes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata teisele eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimusele, et määruse nr 650/2012 artikli 3 lõike 2 esimest lauset tuleb tõlgendada selliselt, et notar, kes koostab pärimistunnistuse kõigi pärimismenetluse osaliste kooskõlalise taotluse alusel, ei ole hõlmatud mõistega „kohus“ selle määruse tähenduses. Seetõttu ei ole notari koostatud Poola pärimistunnistus „otsus“ viidatud määruse artikli 3 lõike 1 alapunkti g tähenduses, millele saaks lisada pärimisasjades tehtud otsuse tõendi rakendusmääruse nr 1329/2014 I lisas esitatud 1. vormi kohaselt.

98.

Seega puudub vajadus vastata eelotsusetaotluse esitanud kohtu esimesele ja neljandale küsimusele, mis osutusid esemetuks. Jääb veel uurida viimast, viiendat küsimust seoses kõnealuse dokumendi kvalifitseerimisega „ametlikuks dokumendiks“.

5. Pärimistunnistuse kvalifitseerimine „ametlikuks dokumendiks“

99.

Määruse nr 650/2012 artikli 3 lõike 1 alapunkti i kohaselt põhineb ametliku dokumendi määratlus sellel, et autentsed on nii allkiri kui sisu ning et selle on koostanud vastava liikmesriigi avaliku võimu kandja või muu selleks pädev asutus liikmesriigis.

100.

17. juuni 1999. aasta kohtuotsuses Unibank ( 60 ) Euroopa Kohtu esitatud seisukohast tulenev määratlus, viidates 16. septembri 1988. aasta Lugano konventsiooni kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades artikli 50 ( 61 ) tõlgendamisele, ( 62 ) ei nimeta tingimusena dokumendi täitmisele pööratavust. ( 63 ) Samas sõnastuses esineb see määruse nr 805/2004 artikli 4 lõike 3 punktis a, nõukogu 18. detsembri 2008. aasta määruse (EÜ) nr 4/2009 kohtualluvuse, kohaldatava õiguse, kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise ning koostöö kohta ülalpidamiskohustuste küsimustes ( 64 ) artikli 2 lõike 1 punkti 3 alapunktis a, määruse nr 1215/2012 artikli 2 punktis c ja nõukogu 24. juuni 2016. aasta määruse (EL) 2016/1103, millega rakendatakse tõhustatud koostööd kohtualluvuse, kohaldatava õiguse ning otsuste tunnustamise ja täitmise valdkonnas abieluvararežiime käsitlevates asjades, ( 65 ) artikli 3 lõike 1 punktis c.

101.

Määruse nr 650/2012 põhjenduses 62 on täpsustatud, et ametliku dokumendi „autentsust“ tuleb pidada autonoomseks mõisteks, mis eeldab erinevate formaalsete nõuete täitmist, poolte ilmumise fikseerimist ja isikute tuvastamist seotuna dokumendi koostanud asutuse volitustega.

102.

Nagu Euroopa Kohus on enne määruse nr 650/2012 ja nimelt selle artikli 3 lõike 1 alapunkti i alapunkti ii jõustumist leidnud, on esimene kriteerium, mida määruse nr 44/2001 kohaldamisel tuleb kontrollida, „liikmesriigi avaliku võimu kandja või muu selleks pädeva asutuse sekkumine“. ( 66 ) Nagu ka otsuste puhul, nii on ka nende dokumentide puhul eesmärgiks lihtsustada nende ringlust. ( 67 )

103.

Teine kriteerium, mida tuleb kontrollida, sisaldub nimetatud määruse nr 650/2012 artikli 3 lõike 1 alapunkti i alapunktis i ja see puudutab avaliku võimu rolli. See ei tohi piirduda allkirjade ehtsuse kinnitamisega. Tõestatud peab olema ka dokumendi sisu, mis minu arvates tähendab, et dokument ei põhine lihtsalt deklaratsioonidel või tahteavaldustel, ja seega vastutab pädev asutus ka dokumendis esitatud avalduste eest.

104.

Neid nõudeid arvestades tuleb analüüsida Poola notaritele kehtestatud tõestamisnõudeid.

105.

Käesoleval juhul on selge esiteks, et Poola notarid on asutused, kellel on pädevus anda välja ametlikke dokumente.

106.

Teiseks ei piirdu notar pärimistunnistust väljastades pärijate ühise tahteavalduse vastuvõtmisega. Ta teostab ka kontrolli, mis võib viia pärimistunnistuse väljaandmisest keeldumiseni. ( 68 )

107.

Kolmandaks, tunnistus registreeritakse ja sellel on notariaadiseaduse artikli 95j kohaselt sama õigusmõju, mis pärandi vastuvõtmise lõplikul kohtuotsusel.

108.

Eelnevast järeldub, et tingimused, milles Poola notarid pärimistunnistuse väljastavad, võimaldavad need kvalifitseerida „ametlikeks dokumentideks“ määruse nr 650/2012 artikli 3 lõike 1 alapunkti i tähenduses.

109.

Kokkuvõttes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata viiendale eelotsuse küsimusele, et selle määruse artikli 3 lõike 1 alapunkti i tuleb tõlgendada selliselt, et Poola notari koostatav pärimistunnistus on ametlik dokument, millest ärakirja väljastamisel võib sellele lisada määruse nr 650/2012 artikli 59 lõikes 1ette nähtud vormi, mis on esitatud rakendusmääruse nr 1329/2014 II lisas.

V. Ettepanek

110.

Eelnevaid kaalutlusi silmas pidades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Sąd Okręgowy w Gorzowie Wielkopolskimi (Gorzów Wielkopolski regionaalne kohus, Poola) esitatud eelotsuse küsimustele järgmiselt:

1.

Asjaolul, et Poola Vabariik on jätnud esitamata Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. juuli 2012. aasta määruse (EL) nr 650/2012, mis käsitleb kohtualluvust, kohaldatavat õigust ning otsuste tunnustamist ja täitmist, ametlike dokumentide vastuvõtmist ja täitmist pärimisasjades ning Euroopa pärimistunnistuse loomist artikli 3 lõike 2 teises lauses ette nähtud teavituse selle kohta, et notarid täidavad kohtulikke ülesandeid, ei ole õigustloovat tähendust.

2.

Määruse nr 650/2012 artikli 3 lõike 2 esimest lauset tuleb tõlgendada selliselt, et notar, kes Poola õiguse kohaselt koostab pärimistunnistuse kõigi pärimismenetluse osaliste kooskõlalise taotluse alusel, ei ole hõlmatud mõistega „kohus“ selle määruse tähenduses. Seetõttu ei ole notari koostatud Poola pärimistunnistus „otsus“ viidatud määruse artikli 3 lõike 1 alapunkti g tähenduses, millele võiks lisada pärimisasjades tehtud otsuse tõendi 9. detsembri 2014. aasta rakendusmääruse (EL) nr 1329/2014, millega kehtestatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) nr 650/2012 I lisas esitatud 1. vormi kohaselt.

3.

Määruse nr 650/2012 artikli 3 lõike 1 alapunkti i tuleb tõlgendada selliselt, et Poola notari koostatav pärimistunnistus on ametlik dokument, millest ärakirja väljastamisel võib sellele lisada määruse nr 650/2012 artikli 59 lõikes 1ette nähtud vormi, mis on esitatud rakendusmääruse nr 1329/2014 II lisas.


( 1 ) Algkeel: prantsuse.

( 2 ) ELT 2012, L 201, lk 107.

( 3 ) ELT 2014, L 359, lk 30.

( 4 ) Riigisiseste pärimistunnistuste mitmekesisuse kohta erinevates riikides ja nende definitsioonide kohta vt kohtujurist Szpunari ettepanekut kohtuasjas Oberle (C‑20/17, EU:C:2018:89, punktid 2325). Määruse nr 650/2012 artikli 62 lõikes 3 kasutatakse seoses Euroopa pärimistunnistusega väljendit „liikmesriikides samal eesmärgil kasutatavad siseriiklikud dokumendid“.

( 5 ) Vt käesoleva ettepaneku punkt 62.

( 6 ) Dziennik Ustaw (edaspidi „Dz. U.“) nr 22, punkt 91.

( 7 ) Dz. U. 2014, punkt 164.

( 8 ) Kohtuistungi käigus peetud aruteludest selgus, et seda väljendit, mis tuleneb sõnade „jurysdykcja krajowa“ tõlkest, kasutatakse üldiselt Poola kohtu rahvusvahelisele kohtualluvusele viitamiseks, mida tuleb eristada riigisisesest pädevusest „właściwość“.

( 9 ) Tuleb märkida, et WB oli teinud valiku mitte taotleda Euroopa pärimistunnistust, mis on just loodud vastama pärijate vajadustele tõendada hõlpsasti oma staatust või õigusi (vt määruse nr 650/2012 põhjendus 67). Nagu märkis Euroopa Kohus 21. juuni 2018. aasta kohtuotsuses Oberle (C‑20/17, edaspidi „kohtuotsus Oberle, EU:C:2018:485, punkt 47), ei ole Euroopa pärimistunnistuse kasutamine kohustuslik ning see tunnistus ei asenda liikmesriikides kasutatavaid riigisiseseid dokumente. Oma veidi aega pärast 1. märtsi 2018. aasta kohtuotsust Mahnkopf (C‑558/16, EU:C:2018:138) esitatud kirjalikes märkustes väitis notari asendaja, et see kohtuasi illustreerib raskusi, mida pärijad oma õiguste ulatuse kindlaks tegemiseks mõnikord peavad ületama, eelistades seega riigisiseseid dokumente.

( 10 ) Kohtuotsuse Oberle punkt 32. Vt eelkõige seoses mõistega „piiriülene“ põhjenduste 7 ja 67 sõnastust selles punktis.

( 11 ) Kohtuotsuse Oberle punkt 30.

( 12 ) Selles osas tundub taas olevat kohane tõmmata paralleel Euroopa vahistamismäärusega, nagu pakkusin välja oma kohtuasjas Zulfikarpašić (C‑484/15, EU:C:2016:654) tehtud ettepaneku punktis 32. Lisaks võis arutelu määruse nr 650/2012 kohaldamisala üle enne kohtuotsust Oberle õiguslikult põhjendada kartust, et riiklikku pärimistunnistust ei tunnustata.

( 13 ) Kohtuametniku otsus kohtukulude suuruse kohta on kvalifitseeritud „otsuseks“, sest „kohtuametnik tegutseb kohtu organina, kes tunneb vaidluse asjaolusid ja kuna vaidlustamise korral on tegemist otseses tähenduses otsustusega menetluskulude üle“ [2. juuni 1994. aasta kohtuotsus Solo Kleinmotoren (C‑414/92, EU:C:1994:221, punkt 16)].

( 14 ) Kohtuotsuse Oberle punkt 30.

( 15 ) Vt selle kohta ka põhjendus 21.

( 16 ) Kohtujuristi kursiiv.

( 17 ) Kohtujuristi kursiiv.

( 18 ) Nimekiri komisjonile teatatud kohtutega sarnastest asutustest ja õigusala töötajatest riikide kaupa on kättesaadav järgmisel veebiaadressil: https://e-justice.europa.eu/content_succession-380-fr.do?clang=fr. Lisaks, käesolevas ettepankus ei mainita volituste delegeerimist kohtuvõimu poolt või tema kontrolli all, kuna seda küsimust ei ole tõstatatud.

( 19 ) ELT 2004, L 166, lk 1, ja muudatus ELT 2004, L 200, lk 1 (ELT eriväljaanne 05/05, lk 72).

( 20 ) ELT 2012, L 149, lk 4, edaspidi „määrus nr 883/2004“.

( 21 ) Seevastu, erinevalt seisukohast, mida toetab Wautelet, P. väljaandes Bonomi, A., ja Wautelet, P., Le droit européen des succession, Commentaire du règlement (UE) no 650/2012, du 4 juillet 2012, 2eédition, Bruylant, Bruxelles, 2016, punkt 71, joonealune märkus 89, lk 173, ei leia mina, et võrdlus võiks olla kohane nõukogu 29. mai 2000. aasta määruse (EÜ) nr 1346/2000 maksejõuetusmenetluse kohta (ELT 2000, L 160, lk 1), muudetud nõukogu 12. aprilli 2005. aasta määrusega (ELT 2005, L 100, lk 1, edaspidi „määrus nr 1346/2000“), sätetega ega 21. jaanuari 2010. aasta kohtuotsusega MG Probud Gdynia (C‑444/07, EU:C:2010:24, punkt 40). Määruse nr 1346/2000 A lisa sisaldab loetelu menetlustest, millele seda määrust kohaldatakse ja mis on selle määruse lahutamatuks osaks. Sama kehtib Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ) nr 805/2004, millega luuakse Euroopa täitekorraldus vaidlustamata nõuete kohta (ELT 2004, L 143, lk 15) artikli 4 punkti 7 ja ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2012. aasta määruse (EL) nr 1215/2012, kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (ELT 2012, L 351, lk 1) artikli 3 osas, mille kohta Euroopa Kohus on järeldanud, et need artiklid puudutavad spetsiifiliselt asutusi, mis on nimetatud või loetletud, mis aga ei kehti Horvaatia notarite kohta (vt 9. märtsi 2017. aasta kohtuotsused Zulfikarpašić (C‑484/15, EU:C:2017:199, punkt 34) ja Pula Parking (C‑551/15, EU:C:2017:193, punkt 46)).

( 22 ) C‑12/14, EU:C:2016:135.

( 23 ) C‑517/16, EU:C:2018:350.

( 24 ) Vt 30. mai 2018. aasta kohtuotsus Czerwiński (C‑517/16, EU:C:2018:350, punktid 31 ja 32 ning seal viidatud kohtupraktika).

( 25 ) Vt 3. märtsi 2016. aasta kohtuotsus komisjon vs. Malta (C‑12/14, EU:C:2016:135, punkt 39).

( 26 ) Vt 30. mai 2018. aasta kohtuotsus Czerwiński (C‑517/16, EU:C:2018:350, punkt 36 ja seal viidatud kohtupraktika).

( 27 ) 30. mai 2018. aasta kohtuotsus Czerwiński (C‑517/16, EU:C:2018:350, punkt 37 ja seal viidatud kohtupraktika).

( 28 ) Vt 30. mai 2018. aasta kohtuotsus Czerwiński (C‑517/16, EU:C:2018:350, punktid 38 ja 39).

( 29 ) Vt 9. märtsi 2017. aasta kohtuotsus Zulfikarpašić (C‑484/15, EU:C:2017:199, punkt 32) ja 1. märtsi 2018. aasta kohtuotsus Mahnkopf (C‑558/16, EU:C:2018:138, punkt 32).

( 30 ) Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, mis käsitleb kohtualluvust, kohaldatavat õigust ning otsuste ja ametlike dokumentide tunnustamist ja täitmist pärimisasjades ning Euroopa pärimistunnistuse loomist [COM(2009) 154 final]. Vt ka määruse nr 650/2012 põhjendus 20.

( 31 ) Vt võrdluseks 9. märtsi 2017. aasta kohtuotsus Zulfikarpašić (C‑484/15, EU:C:2017:199, punkt 35) ja 9. märtsi 2017. aasta kohtuotsus Pula Parking (C‑551/15, EU:C:2017:193, punkt 48). Vt ka täpsustusi erinevate keeleversioonide kohta kohtujurist Bobeki ettepanekus kohtuasjas Pula Parking (C‑551/15, EU:C:2016:825, punktid 68 ja 71).

( 32 ) Detailset analüüsi mõiste „kohus“ määratluste mitmekesisuse kohta vt minu ettepanekut kohtuasjas Zulfikarpašić (C‑484/15, EU:C:2016:654, punkt 67 jj).

( 33 ) Vt selle kohta 9. märtsi 2017. aasta kohtuotsus Zulfikarpašić (C‑484/15, EU:C:2017:199, punkt 35) ja 9. märtsi 2017. aasta kohtuotsus Pula Parking (C‑551/15, EU:C:2017:193, punkt 48), ning määruse nr 650/2012 põhjendus 20.

( 34 ) 9. märtsi 2017. aasta kohtuotsus Pula Parking (C‑551/15, EU:C:2017:193, punkt 47 ja seal viidatud kohtupraktika).

( 35 ) Nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määrus kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (ELT 2001, L 12, lk 1). Vt määruse nr 650/2012 tekkeloo kohta käesoleva ettepaneku lk 30 alamärkuses viidatud määruse ettepanekut ja eriti selle põhjenduste punkti 4.4. Vt ka määruse nr 650/2012 põhjendust 59: „Arvestades, et käesoleva määruse üldeesmärgiks on liikmesriikides pärimisasjades tehtud otsuste vastastikune tunnustamine, olenemata sellest, kas need otsused tehti õigusvaidlust hõlmavate või mittehõlmavate menetluste käigus, tuleks määrusega ette näha otsuste tunnustamist, täidetavaks tunnistamist ja täitmist käsitlevad eeskirjad, mis sarnanevad tsiviilasjades tehtava õigusalase koostöö valdkonnas kehtestatud liidu õigusaktides sätestatud eeskirjadega“. Vt selle kohta 9. märtsi 2017. aasta kohtuotsus Zulfikarpašić (C‑484/15, EU:C:2017:199, punktid 4043) ja 9. märtsi 2017. aasta kohtuotsus Pula Parking (C‑551/15, EU:C:2017:193, punkt 54).

( 36 ) Vt võrdluseks nõukogu 27. novembri 2003. aasta määruse (EÜ) nr 2201/2003, mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1347/2000 (ELT 2003, L 338, lk 1) artikli 46 sõnastust: „[d]okumente, mis on ametlikult koostatud või autentsete dokumentidena registreeritud ja ühes liikmesriigis täidetavad, ning samuti osapoolte vahelisi kokkuleppeid, mis on täidetavad nende sõlmimise liikmesriigis, tunnustatakse ja täidetakse samadel tingimustel nagu kohtuotsuseid.“

( 37 ) Vt võrdluseks 2. aprilli 2009. aasta kohtuotsus Gambazzi (C‑394/07, EU:C:2009:219, punkt 25). Vt ka minu ettepanek kohtuasjas BUAK Bauarbeiter-Urlaubs- u. Abfertigungskasse (C‑579/17, EU:C:2018:863, punkt 51).

( 38 ) Vt 9. märtsi 2017. aasta kohtuotsus Zulfikarpašić (C‑484/15, EU:C:2017:199, punkt 43).

( 39 ) Vt võrdluseks 15. novembri 2012. aasta kohtuotsus Gothaer Allgemeine Versicherung jt (C‑456/11, EU:C:2012:719, punktid 31 ja 32). Selles lahendis leidis Euroopa Kohus sisuliselt, et mõiste „otsus“ kitsendav tõlgendamine tooks kaasa selle, et loodaks kategooria kohtute aktidest, mida teiste liikmesriikide kohtud ei pea tunnustama ning et otsuse kvalifikatsioon ei pea olema seotud selle kvalifikatsiooniga teise liikmesriigi õiguses.

( 40 ) Vt võrdluseks 24. mai 2011. aasta kohtuotsus komisjon vs. Austria (C‑53/08, EU:C:2011:338, punkt 85) ja 1. veebruari 2017. aasta kohtuotsus komisjon vs. Ungari (C‑392/15, EU:C:2017:73, punkt 108 ja seal viidatud kohtupraktika).

( 41 ) Vt 2. juuni 1994. aasta kohtuotsus Solo Kleinmotoren (C‑414/92, EU:C:1994:221, punkt 18), minu ettepanek kohtuasjas Gothaer Allgemeine Versicherung jt (C‑456/11, EU:C:2012:554, punkt 38), ning kohtujurist Szpunari ettepanek kohtuasjas Oberle (C‑20/17, EU:C:2018:89, punkt 74 ja seal viidatud õiguskirjandus). Vt võrdluseks 24. mai 2011. aasta kohtuotsus komisjon vs. Austria (C‑53/08, EU:C:2011:338, punkt 103) ja 1. veebruari 2017. aasta kohtuotsus komisjon vs. Ungari (C‑392/15, EU:C:2017:73, punkt 116).

( 42 ) Kohtuotsuse Oberle punkt 44. Selle otsuse punktis 38 on Euroopa Kohus märkinud, et „eelotsusetaotlusest [tuleneb], et riiklike pärimistunnistuste väljastamine on hagita menetlus, ning niisuguste tõendite väljastamist puudutavad otsused sisaldavad ainult faktiliste asjaolude tuvastust, jättes kõrvale kõik tegurid, mis võiksid sellele anda seadusjõustunud kohtulahendi mõju“ (kohtujuristi kursiiv).

( 43 ) Väljend tuletatud kohtuotsuse Oberle punktist 44.

( 44 ) Kohtuotsuse Oberle punkt 42.

( 45 ) Vt kohtuotsuse Oberle punkt 56.

( 46 ) Sellist kriteeriumi võib võrrelda määruse nr 1215/2012 artikli 42 lõike 2 punkti b alapunktis i nimetatud tingimusega seonduvalt ajutisi meetmeid ettenägeva kohtulahendi täitmisega. Otsuse teinud kohtu poolt sel eesmärgil väljastatav tunnistus peab tõendama, et see kohus on pädev asja sisuliselt arutama.

( 47 ) Kohtujuristi kursiiv.

( 48 ) Vt meenutuseks Euroopa Kohtu praktika arengu kohta laia tõlgenduse osas minu ettepanek kohtuasjas BUAK Bauarbeiter-Urlaubs- u. Abfertigungskasse (C‑579/17, EU:C:2018:863, punkt 34).

( 49 ) Selle kohtuotsuse punkt 46.

( 50 ) Poolakeelne termin on „kancelaria“.

( 51 ) Eelotsusetaotluse esitanud kohtu määruse punkti 3 all „Riigisisesed sätted“ (lk 10 prantsuskeelses tõlkeversioonis).

( 52 ) Notariaadiseaduse artikli 95c lõike 2 punkt 1. Eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsustab, et notariaalse tunnistuse väljastamise taotluse võivad esitada üksnes pärijad, kes peavad olema selle sisus kokku leppinud (eelotsusetaotluse tõlge lk 10, kaks viimast lõiku).

( 53 ) Notariaadiseaduse artikli 95e lõige 1.

( 54 ) Notariaadiseaduse artikli 95e lõike 2 alapunkt 2.

( 55 ) Tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 6691 lõige 2.

( 56 ) Notariaadiseaduse artikkel 95j.

( 57 ) Tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikkel 363 ja järgnevad Poola valitsuse kirjalike märkuste kohaselt.

( 58 ) Vt ka Poola valitsuse poolt viidatud õiguskirjandusest (Szereda, A., „Komentarz do art. 95j Prawa o notariacie“, Czynności notarialne. Komentarz do art. 79-112 Prawa o notariacie, Legalis, Varsovie, 2018) teisi järgmisi juhtumeid:

- pärimistunnistus on registreeritud isiku pärandi suhtes, kes on surnuks tunnistatud või kelle surm tuvastati kohtumäärusega ja see surnuks tunnistamise määrus või surma tuvastamise määrus tunnistatakse kehtetuks (tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikkel 678);

- pärast kohtu poolt pärandi vastuvõtmise või sellest loobumise avalduse lõplikku kinnitamist muudatuse toimumine isikute osas, kelle suhtes pärimistunnistus on registreeritud (tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 690 lõige 2).

( 59 ) Eelkõige 1. veebruari 2017. aasta kohtuotsus komisjon vs. Ungari (C‑392/15, EU:C:2017:73, punktid 118 ja 121 ning viidatud kohtupraktika) ja 15. märtsi 2018. aasta kohtuotsus komisjon vs. Tšehhi (C‑575/16, ei avaldata, EU:C:2018:186, punktid 124 ja 126). Selles viimases kohtuasjas selgitas Euroopa Kohus oma kohtuotsuse punktis 90, et „[s]ee liikmesriik väitis, kuuendaks, et notarit, kes tegutseb „kohtu komissarina“, tuleb käsitada „kohtuna“ määruse nr 650/2012 tähenduses, sest Tšehhi õiguskorras täidavad teatud pärimismenetlusega seotud kohtulikke ülesandeid kohtutega samadel alustel. Tšehhi Vabariik märkis, et notar, kes tegutseb „kohtu komissarina“, täites pärimisasja menetlemisega seotud ülesandeid, on seotud selle määrusega kehtestatud eeskirjadega, kuivõrd täidab kohtulikke ülesandeid. Seega täidavad notarid vajalikud tingimused selleks, et olla käsitatud „kohtuna“ ELTL artikli 267 tähenduses ning võivad selle sätte alusel esitada Euroopa Kohtule selle määruse tõlgendamisega seotud eelotsusetaotluse. Seega võib nende tegevust pidada avaliku võimu teostamiseks määruse nr 650/2012 tähenduses“.

( 60 ) C‑260/97, EU:C:1999:312, punktid 16 ja 17.

( 61 ) Vt sellega seoses P. Jenardi ja G. Mölleri aruanne 16. septembril 1988. aastal Luganos allakirjutatud konventsiooni kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (EÜT 1990, C 189, lk 57, punkt 72).

( 62 ) ELT 1988, L 319, lk 9.

( 63 ) Vt Wautelet, P., Bonomi, A., ja Wautelet, P., op cit., punkt 60, lk 168.

( 64 ) ELT 2009, L 7, lk 1.

( 65 ) ELT 2016, L 183, lk 1.

( 66 ) 17. juuni 1999. aasta kohtuotsus Unibank (C‑260/97, EU:C:1999:312, punkt 15). Vt ka selle otsuse punkt 18.

( 67 ) Vt määruse nr 650/2012 artiklid 59 ja 60.

( 68 ) Vt käesoleva ettepaneku punkt 94.