1.

Käesoleva asja aluseks on eelotsusetaotlus, mille on esitanud Fővárosi Törvényszék (Pealinna Budapesti kohus, Ungari) seoses nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes tõlgendamisega. ( 2 ) Sellisena on käesolev asi osa reast kohtuasjadest, mis on Euroopa Kohtus algatatud seoses Ungari õigusraamistikuga, mis reguleerib välisvaluutas nomineeritud tarbijakrediidilepinguid. ( 3 )

2.

Ometi tekivad käesolevas asjas põhimõttelised küsimused seoses liikmesriigi kohtu kohustusega kontrollida omal algatusel (ex officio) tarbijalepingute ebaõiglasi tingimusi kooskõlas Euroopa Kohtu praktikaga direktiivi 93/13 tõlgendamisel. Need küsimused on esiteks, kas liikmesriigi kohus peab ebaõiglasi lepingutingimusi omal algatusel kontrollides kontrollima kõiki lepingus olevaid tingimusi, isegi kui need ei ole hagi esemega seotud, ning teiseks, kui ulatuslikke uurimismeetmeid võib liikmesriigi kohus omal algatusel tehtavas kontrollis võtta, et koguda selleks kontrolliks vajalikke õiguslikke ja faktilisi asjaolusid?

3.

Seega on Euroopa Kohtul käesolevas asjas võimalus oma praktikat direktiivi 93/13 tõlgendamisel edasi arendada ja täpsustada ning eelkõige selgitada, kui ulatuslikke uurimismeetmeid on liikmesriigi kohus kohustatud omal algatusel võtma tulenevalt 9. novembri 2010. aasta märgilisest kohtuotsusest VB Pénzügyi Lízing (C‑137/08, EU:C:2010:659).

4.

Direktiivi 93/13 artikli 4 lõige 1 sätestab:

„Ilma et see piiraks artikli 7 kohaldamist, võetakse lepingutingimuse hindamisel arvesse lepingu sõlmimise objektiks oleva kauba või teenuse laad ning viidatakse lepingu sõlmimisel kõigile sellega kaasnevatele asjaoludele ning kõigile teistele kõnealuse või muu lepingu tingimustele, millest see sõltub“.

5.

Direktiivi 93/13 artikli 6 lõige 1 sätestab:

„Liikmesriigid sätestavad, et ebaõiglased tingimused lepingus, mille müüja või teenuste osutaja on tarbijaga sõlminud, ei ole [siseriiklikes õigusaktides sätestatud tingimustel] tarbijale siduvad ning [et leping jääb muus osas pooltele siduvaks, kui see saab kehtida ka ilma ebaõiglaste tingimusteta]“. [Tsitaati on parandatud Euroopa Kohtus, kuna direktiivi eestikeelne tõlge on ebatäpne.]

6.

Direktiivi 93/13 artikli 7 lõige 1 sätestab lisaks:

„Liikmesriigid tagavad, et tarbijate ja konkurentide huvides oleksid olemas piisavad ja tõhusad vahendid, et lõpetada ebaõiglaste tingimuste seadmine lepingutes, mis müüjad või teenuste osutajad tarbijatega sõlmivad“.

7.

Tsiviilkohtumenetluse seadustikku käsitleva 1952. aasta III seaduse (A polgári perrendtartásról szóló 1952. évi III. törvény, edaspidi „tsiviilkohtumenetluse seadustik“) § 3 lõige 2 sätestab põhikohtuasjas hagi esitamise ajal kehtinud redaktsioonis:

„Kohus on seotud poolte nõuete ja õiguslike väidetega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kohus kaalub poolte avaldusi ja väiteid nende sisu, mitte formaalse pealkirja järgi“.

8.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 23 lõike 1 punkt k sätestab:

„Komitaadikohtud on pädevad menetlema […] kohtuasju, millega taotletakse ebaõiglaste lepingutingimuste kehtetuks tunnistamist“.

9.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 73/A lõike 1 punkt b sätestab:

„Esindamine advokaadi poolt on kohustuslik: […] komitaadikohtu kui esimese astme kohtu pädevuses olevates kohtuasjades menetluse kõigis etappides, samuti apellatsioonimenetluses […]“.

10.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 213 lõige 1 sätestab:

„Kohtuotsuse resolutsioon peab käsitlema kõiki kohtuasjas või § 149 kohaselt liidetud kohtuasjades esitatud nõudeid“.

11.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 215 sätestab lisaks:

„Kohtuotsus ei tohi väljuda hagis ja vastuses esitatud nõuete piiridest; see kehtib ka kõrvalnõuete suhtes (intress, kulud jne)“.

12.

Eelotsusetaotluses on märgitud, et Lintner Györgyné sõlmis 13. detsembril 2007 tarbijana finantsasutusega UniCredit Bank Hungary Zrt. (edaspidi „UniCredit Bank Hungary“) laenulepingu, milles määratletud laen oli nomineeritud Šveitsi frankides, kuid anti tarbijale hüpoteegi tagatisel Ungari forintites ja tuli tagastada samuti Ungari forintites (edaspidi „leping“). ( 4 )

13.

Leides, et leping sisaldab teatavaid tingimusi, mis võivad olla ebaõiglased, esitas Lintner Györgyné 18. juulil 2012 Fővárosi Törvényszékile (Pealinna Budapesti kohus, Ungari) hagi UniCredit Bank Hungary vastu. Lintner Györgyné palus oma hagis eelotsusetaotluse esitanud kohtul tuvastada lepingu punktide 7.2.2, 7.3 ja 7.4, mis andsid UniCredit Bank Hungaryle lepingu ühepoolse muutmise õiguse, tühisus ning tuvastada, et need punktid ei ole talle alates lepingu sõlmimise kuupäevast siduvad. Hageja tugines oma hagi põhjenduseks muu hulgas direktiivile 93/13.

14.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus jättis selle hagi 29. augusti 2013. aasta otsusega rahuldamata. Lintner Györgyné kaebas selle otsuse edasi.

15.

Fővárosi Ítélőtábla (Pealinna Budapesti apellatsioonikohus, Ungari) tühistas 1. aprilli 2014. aasta määrusega selle otsuse ja saatis kohtuasja samale kohtule uuesti läbivaatamiseks ja uue otsuse tegemiseks tagasi.

16.

Nagu eelotsusetaotluses märgitud, märkis Fővárosi Ítélőtábla (Pealinna Budapesti apellatsioonikohus, Ungari) nimetatud määruses muu hulgas, et direktiivi 93/13 on võimalik tõhusalt kohaldada ainult juhul, kui liikmesriigi kohus kontrollib omal algatusel kogu vaidlusalust lepingut, ja kui ta tuvastab selle kontrolli tulemusel, et mõni lepingus olev tingimus on ebaõiglane, peab ta tarbijalt küsima, kas ta soovib tugineda ka muude tingimuste ebaõiglasele laadile. Sellega seoses viitas apellatsioonikohus lepingu punktidele 1, 2, 4, 10.4 ja 11.2, koostoimes selle lepingu osaks olevate üldsätete ja tüüptingimuste punktiga 1.8 ning eraisikutega sõlmitavate lepingute juurde kuuluvate tüüptingimuste punktiga III.13.4, punkti III.18.1 alapunktidega 1, 4 ja 5 ning punkti III.18.2 alapunktiga j. Apellatsioonikohus andis eelotsusetaotluse esitanud kohtule korralduse küsida hagejalt, kas ta soovib tugineda nende või muude lepingutingimuste ebaõiglasele laadile ja kas ta peab lepingut endale siduvaks, kui need tingimused lepingust kõrvaldatakse.

17.

Euroopa Kohtule esitatud toimikust nähtub, et Lintner Györgyné esindaja palus algse hagi 5. juuli 2014. aasta lisas eelotsusetaotluse esitanud kohtul tunnistada kehtetuks peale algses hagis nimetatud tingimuste ka kõik 1. aprilli 2014. aasta määruses nimetatud tingimused.

18.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus tegi 26. oktoobril 2015 määruse, millega palus Lintner Györgynél taotleda oma lepingu kehtetusega kaasneva õigusliku tagajärje kohaldamist kooskõlas 2014. aastal vastu võetud riigisiseste õigusnormidega, mis reguleerivad välisvaluutas nomineeritud laenulepinguid. Nende õigusnormide hulka kuuluvad eelkõige DH 1 seadus ( 5 ) ja DH 2 seadus ( 6 ), mis sisaldavad sätteid tingimuste ebaõiglaseks tunnistamise kohta ning selle kohta, millise tagajärje see toob endaga kaasa sellistes lepingutes sisalduvatele tingimustele, mis käsitlevad laenuandja õigust lepingut ühepoolselt muuta (edaspidi „lepingu ühepoolse muutmise õigus“) ning asjaomase valuuta ostu- ja müügikursi vahet (edaspidi „vahetuskursivahe“). ( 7 )

19.

Eelotsusetaotlusest ilmneb, et kuna hageja sellele palvele ei vastanud, lõpetas eelotsusetaotluse esitanud kohus 7. detsembri 2015. aasta määrusega menetluse. Lintner Györgyné esitas selle määruse peale kaebuse.

20.

Fővárosi Ítélőtábla (Pealinna Budapesti apellatsioonikohus, Ungari) jättis 29. märtsi 2016. aasta määrusega eelotsusetaotluse esitanud kohtu 7. detsembri 2015. aasta määruse muutmata osas, milles see tunnistas vastavalt DH 1 seadusele ja DH 2 seadusele ebaõiglaseks lepingutingimused, mis võimaldavad seda ühepoolselt muuta, ja tingimused, mis käsitlevad vahetuskursivahet. Ülejäänud osas aga tühistas apellatsioonikohus kohtumääruse ja andis eelotsusetaotluse esitanud kohtule korralduse menetlus uuendada ja teha uus otsus. Apellatsioonikohus leidis, et kuigi DH 1 seaduses ja DH 2 seaduses osutatud tingimusi ei saa enam kohtulikult kontrollida, ( 8 ) ei ole Lintner Györgyné oma nõuetest loobunud, kuivõrd ta nõuab apellatsioonikohtu 1. aprilli 2014. aasta määruses nimetatud tingimuste ebaõiglaseks tunnistamist. Seepärast tegi ta eelotsusetaotluse esitanud kohtule ülesandeks teha asja uuesti menetledes Lintner Györgyné ülejäänud nõuete kohta sisuline otsus.

21.

Sellest tulenevalt on eelotsusetaotluse esitanud kohus taotluses märkinud, et ta peab omal algatusel kontrollima lepingutingimusi, mida Lintner Györgyné kui põhikohtuasja hageja, kes tegutseb esindaja vahendusel, ei ole esimeses astmes vaidlustanud. Samuti ei ole ta oma hagi põhjendustes märkinud faktilisi asjaolusid, mille põhjal võiks järeldada, et ta nõuab ka nende lepingutingimuste ebaõiglaseks tunnistamist, mida Fővárosi Ítélőtábla (Pealinna Budapesti apellatsioonikohus, Ungari) on nimetanud oma 1. aprilli 2014. aasta määruses.

22.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus leidis, et Euroopa Kohtu praktikat ( 9 ) arvestades ei ole direktiivi 93/13 õige tõlgendamise küsimuses selge, kuivõrd liikmesriigi kohus on kohustatud omal algatusel kontrollima, kas iga lepingutingimus on ebaõiglane, ja kuivõrd on talle selle kontrollimise käigus siduvad hageja nõuded, arvestades, et sellistes kohtuasjades nagu käesolev, millega nõutakse ebaõiglaste lepingutingimuste kehtetuks tunnistamist, on Ungari õiguse kohaselt esindaja kasutamine kohustuslik.

23.

Neil asjaoludel otsustas Fővárosi Törvényszék (Pealinna Budapesti kohus, Ungari) menetluse põhikohtuasjas peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

24.

Fővárosi Törvényszék (Pealinna Budapesti kohus, Ungari) on eelotsusetaotluses märkinud, et Fővárosi Ítélőtábla (Pealinna Budapesti apellatsioonikohus, Ungari) on esitanud eelotsusetaotluse kohtuasjas C‑51/17, OTP Bank ja OTP Faktoring, mille viies küsimus on ka käesolevas asjas esitatud küsimuste puhul asjakohane. Seepärast palub eelotsusetaotluse esitanud kohus need kaks kohtuasja liita.

25.

Euroopa Kohtu presidendi otsusega peatati menetlus käesolevas asjas kuni otsuse tegemiseni kohtuasjas OTP Bank ja OTP Faktoring, mis toimus 20. septembril 2018 (C‑51/17, EU:C:2018:750).

26.

Euroopa Kohus juhtis eelotsusetaotluse esitanud kohtu tähelepanu sellele kohtuotsusele ja küsis temalt, kas ta soovib jääda oma eelotsusetaotluse juurde. Eelotsusetaotluse esitanud kohus vastas sellele küsimusele 16. oktoobril 2018 jaatavalt.

27.

Kirjalikud seisukohad on Euroopa Kohtule esitanud UniCredit Bank Hungary, Ungari valitsus ning Euroopa Komisjon. Need menetlusosalised osalesid ka 19. septembri 2019. aasta kohtuistungil.

28.

UniCredit Bank Hungary väidab, et kõigile kolmele eelotsuse küsimusele tuleb vastata nii, et direktiivi 93/13 artikli 6 lõige 1 ja artikli 7 lõige 1 ei kohusta liikmesriikide kohtuid omal algatusel hindama nende lepingutingimuste ebaõiglast laadi, mida tarbija ei ole vaidlustanud ja mis ei ole hagis nimetatud lepingutingimustega seotud. Samamoodi nagu Euroopa Kohus vastas kohtuasjas OTP Bank ja OTP Faktoring ( 10 ) esitatud viiendale küsimusele tuleks käesolevas asjas esitatud eelotsuse küsimustele vastata nii, et liikmesriigi kohus peab ebaõiglasi tingimusi omal algatusel kontrollima ainult juhul, kui tal on olemas selleks vajalikud õiguslikud ja faktilised asjaolud ning asjaomane lepingutingimus on hagi kohta otsuse tegemisel asjakohane ning sel tingimusel on otsusega oluline ja loogiline seos. Kui liikmesriigi kohus peaks kohtutoimiku põhjal tuvastama, et selline tingimus, mis ei ole hagi esemega hõlmatud, vaid on sellega seotud, võib olla ebaõiglane, peab ta tagama, et sellised tingimused ei ole tarbijale siduvad, kuid sellekohase taotluse puudumisel ei tohiks ta omal algatusel kontrollida kogu lepingut ega otsida tingimusi, mida võiks ebaõiglaseks tunnistada.

29.

UniCredit Bank Hungary märgib, et see seisukoht on kooskõlas tõhususe ja võrdväärsuse põhimõttega, kuna kohus ei ole riigisisese õiguse kohaselt pädev kontrollima omal algatusel tingimusi, mille hindamine ei ole hagi kohta otsuse tegemiseks vajalik, ning pealegi on tarbijal võimalus vaidlustada asjaomases menetluses käsitlemata lepingutingimusi mõnes järgmises menetluses. ( 11 ) Lisaks ei ole Euroopa Kohus kunagi järeldanud, et omal algatusel kontrolli kohustus on piiramatu, ( 12 ) ning nagu UniCredit Bank Hungary kohtuistungil rõhutas, kaotaks vaidluse ese omal algatusel kontrolli kohustuse tõttu, mis hõlmab kõiki lepingutingimusi, oma selguse, mis tähendaks, et kohtu otsus omandaks seadusjõu kogu lepingu puhul, mistõttu teine kohus ei saaks sellest kõrvale kalduda või lepingut hinnata.

30.

Ungari valitsus väidab, et esimesele küsimusele tuleks vastata eitavalt. Liikmesriigi kohus ei ole kohustatud iga lepingutingimuse ebaõiglast laadi eraldi hindama. Nendest tingimustest, mille kohta pooled ei ole väitnud, et need on ebaõiglased, peab kohus omal algatusel kontrollima neid, mille puhul on võimalik olemasolevate tõendite abil üheselt tuvastada, et need on ebaõiglased. See seisukoht on kooskõlas nii dispositiivsuse põhimõttega kui ka tarbijate huvide kaitse põhimõttega, tagab nende mõlema põhimõttega kooskõlas oleva lahenduse ning on kooskõlas ka ELi kohtupraktikaga, mille kohaselt liikmesriikide kohtud tohivad ebaõiglasi lepingutingimusi omal algatusel kontrollida juhul, kui neil on olemas selleks vajalikud õiguslikud ja faktilised asjaolud.

31.

Ungari valitsus väidab, et Euroopa Kohtu praktikat ( 13 ) arvestades ei ole tema jaoks kohtute omal algatusel kontrolli küsimuses vahet, kas tarbijal on või ei ole esindaja. Lisaks, kui kohus jõuab poolte esitatud tõendite ning hagi ja kostja vastuse põhjal ühesele järeldusele, et mõni lepingutingimus, millele pooled tuginenud ei ole, on ebaõiglane, peabki ta omal algatusel selle selliseks tunnistama, kuid kui kohtul ei ole teada selleks vajalikke õiguslikke ja faktilisi asjaolusid, ei saa ta seda teha, sest tal ei ole õigust omal algatusel tõendeid koguda. Nagu Ungari valitsus kohtuistungil märkis, on Euroopa Kohtu praktika, mis käsitleb liikmesriikide kohtute kohustust võtta omal algatusel uurimismeetmeid, seotud direktiivi 93/13 reguleerimisalaga ja kui on märke selle kohta, et mõni lepingutingimus võib olla ebaõiglane, kuid kohtul on selle üle otsustamiseks vaja täiendavaid tõendeid, näeb Ungari õigus ette, et sellisel juhul peab kohus sellest võimalusest pooltele teatama ning tarbija võib oma hagi täiendada ja kohtutoimikusse asjakohaseid dokumente lisada.

32.

Ungari valitsus viitab oma seisukoha toetuseks Kúria (Ungari kõrgeim kohus) teatavatele arvamustele, ( 14 ) kus on eelkõige märgitud, et kui kohus peab omal algatusel mõne lepingutingimuse ebaõiglast laadi hindama, peab ta lubama pooltel selle kohta seisukohti avaldada, et vältida pooltele ootamatuid „üllatusotsuseid“. Ungari valitsus juhib lisaks tähelepanu Kúria (Ungari kõrgeim kohus) kohtupraktika analüüsirühma koondarvamusele laenulepingute ebaõiglaste tingimuste kohta, ( 15 ) kus on muu hulgas leitud, et kohus peab menetluses, mis on algatatud tarbija hagi alusel, millega see taotleb ebaõiglaste tingimuste kehtetuks tunnistamist, ELi õiguse kohaselt nendest tingimustest, mida tarbija oma hagis nimetanud ei ole, kontrollima ainult selliseid tingimusi, mis on olulised nende sätete tõlgendamisel, mida tuleb hagi või kostja vastuse hindamisel arvesse võtta, või selliseid tingimusi, mis mõjutavad nende sätete kohaldamist, ning et kohus tohib selliste tingimuste ebaõiglast laadi tuvastada ainult poolte esitatud tõendite või avalike või tuntud faktide põhjal.

33.

Ungari valitsus väidab, et teisele eelotsuse küsimusele tuleks vastata nii, et direktiivist 93/13 ja Euroopa Kohtu praktikast tulenevalt tuleb hagis nimetatud lepingutingimuse ebaõiglase laadi hindamisel hinnata ka kõiki ülejäänud lepingutingimusi. Selle hindamise raames võib liikmesriigi kohus omal algatusel tuvastada ka selliste lepingutingimuste ebaõiglase laadi, mida tarbija vaidlustanud ei ole. Liikmesriigi kohus tohib siiski tuvastada ainult nende lepingutingimuste ebaõiglust, mille kohta tal on olemas selliseks hindamiseks vajalikud õiguslikud ja faktilised asjaolud.

34.

Nagu eespool kirjeldatud, asub Ungari valitsus seisukohale, et kolmandale eelotsuse küsimusele tuleks vastata jaatavalt, arvestades, et kui liikmesriigi kohus tuvastab hagi piires tehtud kontrolli tulemusel ja olemasolevate õiguslike ja faktiliste asjaolude põhjal, et mõni lepingutingimus on selgelt ja vaieldamatult ebaõiglane, peab ta seda omal algatusel arvesse võtma isegi siis, kui pooled ei ole sellele tuginenud.

35.

Komisjon väidab, et Euroopa Kohus peaks kõigile kolmele eelotsuse küsimusele üheskoos vastama, et direktiivi 93/13 artikli 4 lõiget 1 ja artikli 6 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigi kohtul, kes peab tegema otsuse selle kohta, kas tarbijalepingutes olevad tingimused on ebaõiglased, on neid tingimusi hinnates ning nende ja selle kohta, kas leping on ilma ebaõiglaste tingimusteta kohaldatav, otsuse tegemisel õigus võtta arvesse lepingu asjaolusid ja kõiki selle muid tingimusi. Liikmesriigi kohtu kohustus kontrollida omal algatusel, kas direktiivi 93/13 reguleerimisalasse jäävad lepingutingimused on ebaõiglused, ei tähenda, et kohus peab hindama iga lepingutingimuse ebaõiglast laadi, kui tarbija seda ei soovi, tingimusel et tarbija ei kaota riigisisesest menetlusõigusest ja eelkõige kohtuotsuse seadusjõu põhimõttest tulenevat õigust vaidlustada mõnes hilisemas menetluses tingimusi, mida ta põhikohtuasjas vaidlustanud ei ole.

36.

Komisjon väidab Euroopa Kohtu praktikale ( 16 ) viidates, et kuigi direktiivi 93/13 artikli 4 lõige 1 ja artikli 6 lõige 1 ei kohusta liikmesriigi kohtuid lepingut üldiselt hinnates kontrollima iga selle tingimust, peab ta juhul, kui ta selle hindamise käigus avastab teisi tingimusi, mida võib ebaõiglaseks pidada, sellest pooltele teatama ning andma tarbijale võimaluse hagi muuta, et tagada direktiivi 93/13 artikli 6 lõike 1 tõhus kohaldamine. Liikmesriigi kohtu omal algatusel kontroll direktiivi 93/13 alusel on piiratud hageja nõudega ning selles küsimuses, kui tugev on direktiiviga tarbijale tagatud kaitse, ei ole oluline, kas tarbijal on esindaja või mitte. Nagu on märgitud kohtuistungil, peab liikmesriigi kohus omal algatusel kontrollima kõiki lepingutingimusi, mille puhul on kahtlus, et need võivad olla ebaõiglased, kui tal on olemas selleks vajalikud õiguslikud ja faktilised asjaolud, ning lisaks peab liikmesriigi kohus Euroopa Kohtu praktikast ( 17 ) lähtudes omal algatusel võtma uurimismeetmeid, millega seoses võib ta pooltelt paluda asjakohaseid tõendeid, et ta saaks teha otsuse konkreetse lepingutingimuse ebaõiglase laadi kohta.

37.

Olen oma analüüsi jaganud kaheks osaks. A osas käsitlen kõigepealt esimest eelotsuse küsimust, kuna see puudutab seda, millise ulatusega on liikmesriigi kohtu direktiivi 93/13 artikli 6 lõikest 1 ja artikli 7 lõikest 1 tulenev kohustus hinnata omal algatusel, kas lepingutingimused on ebaõiglused või mitte. Seejärel analüüsin B osas üheskoos teist ja kolmandat küsimust, kuna need on samuti seotud liikmesriigi kohtu poolt direktiivi 93/13 artikli 4 lõike 1 alusel lepingutingimuse ebaõiglase laadi hindamisega.

38.

Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas liikmesriigi kohus peab direktiivi 93/13 artikli 6 lõikest 1 ja artikli 7 lõikest 1 lähtudes omal algatusel kontrollima kõigi lepingutingimuste ebaõiglast laadi, isegi kui see ei ole poolte nõuete üle otsustamiseks vajalik, arvestades tsiviilkohtumenetluse seadustikust tulenevat dispositiivsuse põhimõtet ja põhimõtet, et kohus teeb otsuse ainult vaidluse eseme kohta (ne ultra petita-põhimõte), nagu ka Ungari õigusest tulenevaid kohtutes esindamise eeskirju (vt käesoleva ettepaneku punktid 7–11).

39.

Olen jõudnud seisukohale, et liikmesriigi kohus on direktiivi 93/13 artikli 6 lõike 1 ja artikli 7 lõike 1 tõttu kohustatud omal algatusel hindama nende lepingutingimuste ebaõiglast laadi, mis on seotud vaidluse esemega ning kohtutoimikus olevate õiguslike või faktiliste asjaoludega.

40.

Küsimusele vastamisel käsitlen esiteks seda, millise ulatusega on liikmesriigi kohtu kohustus kontrollida omal algatusel ebaõiglasi tingimusi. Seejärel analüüsin, mil määral on liikmesriigi kohus kohustatud võtma omal algatusel uurimismeetmeid. Viimasena käsitlen seda, millist tähtsust omab asjaolu, kas tarbijal on menetluses esindaja.

41.

Märgin alustuseks, et Euroopa Kohus ei ole käesolevas asjas esitatud eelotsusetaotluse esimest küsimust veel oma praktikas käsitlenud. Nagu märkis ka UniCredit Bank Hungary oma seisukohtades, ei ole Euroopa Kohtu praktikas, mis käsitleb direktiivi 93/13 alusel ebaõiglaste lepingutingimuste omal algatusel kontrollimist liikmesriikide kohtute poolt, seni tõepoolest üldiselt kahtlust, et asjaomased lepingutingimused moodustavad poolte nõuete aluse või eelotsusetaotluse esitanud kohutu menetluses oleva vaidluse eseme. ( 18 )

42.

Lisaks käsitles Euroopa Kohus kohtuotsuses OTP Bank ja OTP Faktoring (C‑51/17, EU:C:2018:750) teistsugust küsimust. Selles kohtuasjas eelotsusetaotluse esitanud kohtu viies küsimus ( 19 ) oli selle kohta, kas dispositiivsuse põhimõte tähendab, et ta ei tohi omal algatusel kontrollida nende lepingutingimuste ebaõiglast laadi, millele tarbija kui hageja oma hagis tuginenud ei ole. Euroopa Kohus otsustas, ( 20 ) et direktiivi 93/13 artikli 6 lõiget 1 ja artikli 7 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigi kohus peab omal algatusel ja vajaduse korral hagejaks oleva tarbija asemel kontrollima mis tahes lepingutingimuse ebaõiglast laadi, kui tal on olemas selleks vajalikud faktilised ja õiguslikud asjaolud. Niisiis, kuigi kohtuotsus OTP Bank ja OTP Faktoring on käesolevas asjas asjakohane, ei käsitlenud Euroopa Kohus selles küsimust, millises ulatuses hõlmab liikmesriigi kohtu omal algatusel kontroll kõiki lepingutingimusi.

43.

Üldiselt on dispositiivsuse põhimõte kõigi liikmesriikide tsiviilkohtumenetluse õiguses tähtsal kohal ja mängib eriti suurt rolli hagide puhul, mida tarbijad liikmesriikide kohtutele esitavad. ( 21 ) Selle põhimõtte kohaselt tuleb menetluse algatamise või lõpetamise initsiatiiv pooltelt, kes piiritlevad ka vaidluse eseme, ning liikmesriigi kohus peab seega otsuse tegema kõige kohta, mida temalt paluti, ja ainult selle kohta, mida temalt paluti (ne ultra petita). ( 22 )

44.

Sellel taustal võiks arvata, et Euroopa Kohtu praktika, mis käsitleb liikmesriikide kohtute poolt direktiivi 93/13 artikli 6 lõike 1 ja artikli 7 lõike 1 alusel ebaõiglaste lepingutingimuste omal algatusel kontrollimist, mõjutab dispositiivsuse põhimõtet selles mõttes, et liikmesriigi kohus peab selle omal algatusel tuvastamisel, et tarbijalepingutes on ebaõiglasi tingimusi, olema aktiivne, isegi kui see tähendab, et ta väljub riigisisese menetlusõiguse tähenduses vaidluse poolte määratletud eseme piiridest. ( 23 )

45.

Direktiivi 93/13 artikli 6 lõige 1 kohustab liikmesriike ette nägema, et ebaõiglased lepingutingimused ei oleks tarbijatele siduvad, ( 24 ) samal ajal kui artikli 7 lõige 1 koostoimes direktiivi kahekümne neljanda põhjendusega sätestab, et liikmesriigid peavad sätestama piisavad ja tõhusad vahendid, et lõpetada ebaõiglaste tingimuste seadmine tarbijalepingutes. ( 25 ) Kuna Euroopa Kohus on nende sätete alusel välja arendanud ulatusliku kohtupraktika, ( 26 ) toon välja sellest tulenevad põhimõtted, mis on käesoleva asja analüüsimisel kõige asjakohasemad.

46.

Euroopa Kohus on juba alates oma tähtotsusest kohtuasjas Océano Grupo Editorial ja Salvat Editores ( 27 ) sedastanud, et direktiiviga 93/13 loodud tarbijakaitsesüsteem põhineb arvamusel, et tarbija on nõrgemal positsioonil suhetes müüja või teenuste osutajaga, mis puudutab nii tarbija võimet pidada läbirääkimisi kui ka tema teavitatuse taset – seetõttu peab tarbija nõustuma müüja või teenuste osutaja eelnevalt kehtestatud tingimustega, ilma et tal oleks võimalik mõjutada nende sisu. ( 28 ) Tagamaks direktiiviga 93/13 taotletavat kaitset, saab sellist ebavõrdset olukorda tarbija ning müüja või teenuste osutaja vahel tasakaalustada ainult positiivse välise ja lepingupooltest sõltumatu sekkumisega. ( 29 )

47.

Nende kaalutluste põhjal ongi Euroopa Kohus otsustanud, et liikmesriigi kohtul lasuvate ülesannete raames on viimane kohustatud direktiivi 93/13 alusel omal algatusel hindama lepingulise tingimuse võimalikku ebaõiglast olemust ja sel moel tasandama tarbija ja müüja või teenuste osutaja vahelist ebavõrdsust. ( 30 ) Seda liikmesriikide kohtute kohustust peetakse vajalikuks, et tagada tarbijale tõhus kaitse, eelkõige arvestades mitteväikest ohtu, et tarbija ei ole oma õigustest teadlik või et tal on keeruline neid maksma panna. ( 31 )

48.

Selles kontekstis on Euroopa Kohus alates kohtuotsusest Pannon ( 32 ) selgelt tunnistanud, et liikmesriikide kohtutel on kohustus, mitte õigus direktiivi 93/13 alusel omal algatusel ebaõiglasi lepingutingimusi kontrollida tingimusel, et tal on olemas selleks vajalikud õiguslikud ja faktilised asjaolud. ( 33 ) Kui liikmesriigi kohtul neid asjaolusid ei ole, ei saa ta ka hinnata, kas konkreetne lepingutingimus on direktiivi tähenduses ebaõiglane või mitte. ( 34 )

49.

Lähtudes senisest kohtupraktikast ja eelkõige tingimusest, et liikmesriigi kohtul peavad olemas olema omaalgatusliku kontrolli tegemiseks vajalikud õiguslikud ja faktilised asjaolud, asun käesolevas asjas seisukohale, et liikmesriigi kohtu kohustus kontrollida direktiivi 93/13 alusel omal algatusel ebaõiglasi lepingutingimusi hõlmab ainult tingimusi, mis on seotud vaidluse esemega ning kohtutoimikus olevate õiguslike ja faktiliste asjaoludega.

50.

See seisukoht on dispositiivsuse põhimõttega kooskõlas, kuna see ei välju poolte määratletud vaidluse eseme piiridest. Nagu üks kommenteerija on märkinud: „Isegi kui kohtumenetluse võistlevuse põhimõtet [mille kohaselt määratlevad pooled ise vaidluse eseme] pehmendada, et leevendada pooltevahelist ebavõrdsust, ei muutu tarbijavaidlused inkvisitsiooniks. Vaidluse faktilised asjaolud moodustavad „piiri“, millest kohtud ei saa üle astuda“. ( 35 )

51.

Vastupidi, nagu kõik käesolevas asjas osalevad pooled on oma seisukohtades märkinud, oleks seisukoht, et liikmesriigi kohtu kohustus kontrollida direktiivi 93/13 alusel omal algatusel lepingutingimuste ebaõiglust on piiramatu, vastuolus liikmesriikide tsiviilmenetlusõiguse aluspõhimõtetega, näiteks dispositiivsuse ja ne ultra petita-põhimõte.

52.

Samal ajal tagab minu seisukoht, et säilib direktiiviga 93/13 tagatud kaitse ning vastavalt käesoleva ettepaneku punktides 46 ja 47 osundatud Euroopa Kohtu praktikale liikmesriigi kohtu aktiivne roll nende lepingutingimuste ebaõigluse omaalgatuslikul kontrollimisel. ( 36 )

53.

Minu seisukoht paistab olevat kooskõlas ka teatavate liikmesriikide kohtute praktikaga ja tavadega. ( 37 ) Nii näiteks on Prantsusmaa kohtud kohustatud tühistama tarbijalepingute ebaõiglased tingimused, kui see ebaõiglus on tingitud vaidluse aluseks olevatest asjaoludest. ( 38 ) Madalmaade Hoge Raad (Madalmaade kõrgeim kohus) sedastas oma otsuses kohtuasjas Heesakkers vs. Voets, ( 39 ) et kui kohtul on olemas faktilised ja õiguslikud asjaolud, mille põhjal võib oletada, et leping jääb direktiivi 93/13 reguleerimisalasse ning sisaldab eespool kirjeldatud tähenduses mõnda ebaõiglast tingimust, peab ta seda kontrollima, isegi kui hageja või kostja ei ole sellist kontrolli tingivatele asjaoludele tuginenud. Hispaanias nähtub Tribunal Supremo (Hispaania kõrgeim kohus) kohtuotsustest, et liikmesriigi kohtud on kohustatud omal algatusel kontrollima seda, kas lepingutingimused on ebaõiglased või mitte, ka siis, kui neil on olemas selleks vajalikud õiguslikud ja faktilised asjaolud. ( 40 ) Lisaks paistab Ungari valitsuse seisukohti (vt käesoleva ettepaneku punktid 31 ja 32) arvestades, et Ungari kohtute kohustus kontrollida omal algatusel ebaõiglasi lepingutingimusi hõlmab neid tingimusi, mille kohta on kohtutoimiku põhjal võimalik tuvastada, et need on ebaõiglased.

54.

Viidates Ungari valitsuse ja komisjoni seisukohtadele (vt käesoleva ettepaneku punktid 31 ja 36), on vaja hinnata, kas olukorras, kus liikmesriigi kohtul on teavet või kahtlusi, et lepingutingimused, mis on seotud vaidluse esemega ning kohtutoimikus olevate õiguslike ja faktiliste asjaoludega, on ebaõiglased, peab ta direktiivist 93/13 tulenevalt saama selle kontrollimiseks võtta omal algatusel uurimismeetmeid.

55.

Arvan, et liikmesriigi kohus peab direktiivi 93/13 artikli 6 lõike 1 ja artikli 7 lõike 1 kohaselt saama omal algatusel võtta uurimismeetmeid kohtutoimiku täiendamiseks, näiteks paluda pooltelt selgitusi või tõendeid, et seeläbi välja selgitada õiguslikud ja faktilised asjaolud, mida ta vajab omal algatusel selle kontrollimiseks, kas mõni lepingutingimus on ebaõiglane. Olen sellel seisukohal järgmistel põhjustel.

56.

Kohtuasjas VB Pénzügyi Lízing ( 41 ) küsis üks Ungari kohus Euroopa Kohtult eelotsusetaotlusega muu hulgas, kas sellises olukorras, kus liikmesriigi kohus hakkab kaaluma, kas lepingutingimus, mis näeb ette erandliku territoriaalse kohtualluvuse, võib olla ebaõiglane, on tal kohustus korraldada omal algatusel uurimine, et tuvastada vajalikud faktilised ja õiguslikud asjaolud, mida on vaja otsustamaks, kas selline tingimus on ebaõiglane või mitte, kui liikmesriigi õigus näeb sellise kontrollimise ette üksnes ühe poole nõudel.

57.

Euroopa Kohus tegi selles asjas otsuse, ( 42 ) et liikmesriigi kohus peab võtma omal algatusel uurimismeetmed, et teha kindlaks, kas tema menetluses oleva kohtuvaidluse esemeks olevas müüja või teenuse osutaja ja tarbija vahel sõlmitud lepingus olev erandlikku kohtualluvust määrav tingimus kuulub direktiivi 93/13 kohaldamisalasse ning kui see on nii, uurima omal algatusel, kas selline tingimus võib olla ebaõiglane. Euroopa Kohus jagas selle uurimise kahte etappi ja rõhutas, et esimeses etapis peab liikmesriigi kohus „kõikidel juhtudel ja olenemata siseriikliku õiguse normidest“ tuvastama, kas vaidlustatud lepingutingimus jääb direktiivi reguleerimisalasse, ning kui see on nii, siis teises etapis hindama direktiivis sätestatud kriteeriumide kohaselt ning vajaduse korral omal algatusel, kas selline tingimus on ebaõiglane või mitte.

58.

Euroopa Kohus on oma otsust kohtuasjas VB Pénzügyi Lízing hilisemates kohtuasjades kinnitanud, mõnikord seoses erandlikku kohtualluvust määrava lepingutingimusega ( 43 ) või üldisemalt nii, et kohus peab võtma omal algatusel uurimismeetmed, et teha kindlaks, kas ettevõtja ja tarbija vahel sõlmitud lepingus olev tingimus kuulub direktiivi reguleerimisalasse, ning kui see on nii, siis uurima omal algatusel, kas selline tingimus on ebaõiglane või mitte. ( 44 )

59.

Sellegipoolest näib, et kohtuotsusest VB Pénzügyi Lízing alguse saanud praktika käigus on jäänud lahtiseks küsimused eelkõige seoses sellega, kas liikmesriigi kohus on kohustatud uurimismeetmeid omal algatusel võtma üksnes direktiivi 93/13 reguleerimisala piires ( 45 ) või ka hindamaks, kas lepingutingimused on ebaõiglased või mitte, ning milles need uurimismeetmed seisneda võivad.

60.

Võrdlevast perspektiivist vaadates näib, et enamiku liikmesriikide tsiviilkohtumenetluse õigus annab kohtutele õiguse nõuda pooltelt täiendavaid tõendeid või selgitusi, samal ajal kui liikmesriigid on tegelike nn uurimismeetmete küsimuses valinud erineva tee – näiteks kui kohtud koguvad omal algatusel tõendeid tunnistajaid ära kuulates, paluvad omal algatusel tõendeid kolmandatelt isikutelt, kuulavad omal algatusel ära eksperte või teevad omal algatusel külastusi, mis on midagi enamat kui pelgalt pooltele küsimuste esitamine või neilt täiendavate dokumentide palumine. ( 46 )

61.

Sellest lähtudes võibki asuda seisukohale, et uurimismeetmetest, mida liikmesriigi kohus võtab omal algatusel kohtutoimiku täiendamiseks, näiteks vaidluse pooltelt selgituste või täiendavate tõendite nõudmine, ja mida ta vajab selleks, et võtta seisukoht, kas konkreetne lepingutingimus on ebaõiglane, piisab selleks, et tagada tarbijale direktiiviga 93/13 ette nähtud kaitse, nii et liikmesriigi kohus saab ebaõiglasi lepingutingimusi vastavalt direktiivi sätetele omal algatusel hinnata.

62.

Asjaolu, et Euroopa Kohus on oma praktikas rõhutanud vajadust piisavate tõendite järele, et saaks tugineda direktiivile 93/13, võib pidada kinnituseks seisukohale, et liikmesriigi kohtul peavad omal algatusel kontrolli tegemiseks olema piisavad õiguslikud ja faktilised asjaolud ning vajaduse korral peab ta selleks saama ka omal algatusel uurimismeetmeid võtta.

63.

Nii näiteks otsustas Euroopa Kohus kohtuasjas Profi Credit Polska ( 47 ) kõne all olnud olukorras, kus liikmesriigi kohus menetles hagi ühe tarbijakrediidilepingu kohta, mille sätete õiglase laadi suhtes oli tal suuri kahtlusi ning tal ei olnud selle hindamiseks vajalikke õiguslikke ega faktilisi asjaolusid, et asjaomane kohus peab direktiivi 93/13 artikli 6 lõikest 1 ja artikli 7 lõikest 1 tulenevalt omal algatusel kontrollima, kas poolte vahel kokku lepitud tingimused on ebaõiglased, ja sellega seoses saama pooltelt nõuda hagi aluseks olevaid dokumente, et ta saaks kontrollida, kas direktiivist tarbijale tulenevad õigused on kaitstud. Euroopa Kohus rõhutas, et sel moel dokumentide nõudmine ei ole vastuolus dispositiivsuse põhimõttega, kuna see toimub menetluses tõendamise raames.

64.

Samal ajal tahan juhtida tähelepanu asjaolule, et Euroopa Kohtule ei ole esitatud ühtki argumenti selle kohta, et konkreetselt käesolevas asjas on liikmesriigi kohtu kohustus võtta omal algatusel käesoleva ettepaneku punktis 60 osutatud ulatuslikumaid „uurimismeetmeid“ vajalik tarbijatele direktiiviga 93/13 ette nähtud kaitse tagamiseks. Selles küsimuses jääb liikmesriigi kohtule põhimõtteliselt kaalutlusõigus vastavalt asjakohasele riigisisesele menetlusõigusele ja ELi õigusele. ( 48 )

65.

Viimaseks asun seisukohale, et tarbija kohtus esindamise küsimus ei oma käesolevas asjas liikmesriigi kohtu poolt direktiivi 93/13 alusel lepingu ebaõiglaste tingimuste omaalgatusliku kontrolli ulatuse hindamisel mingit tähtsust.

66.

Tunnistan, et võrdlevast perspektiivist lähtudes põhineb see, kui kaugele võib liikmesriigi kohus omal algatusel aktiivselt sekkudes ja/või küsimusi esitades minna, isegi neis liikmesriikides, kus peetakse dispositiivsuse põhimõttest rangelt kinni, mitmesugustel asjaoludel, nende hulgas küsimus, kas pool on esindatud või mitte, ning et teatavates liikmesriikides võib olla, et kohus peab juhul, kui nõrgemal poolel esindajat ei ole, poolte ebavõrdsuse vähendamisel ise aktiivsem olema. ( 49 )

67.

Sellegipoolest tuleb tõdeda, et nagu on märkinud ka Ungari valitsus, põhineb direktiiviga 93/13 loodud tarbijakaitsesüsteem ning käesoleva ettepaneku punktides 46 ja 47 osutatud Euroopa Kohtu praktikast liikmesriikide kohtutele tulenev kohustus omal algatusel ebaõiglasi lepingutingimusi kontrollida ebavõrdsusel, mis valitseb tarbija ning müüja või teenuseosutaja vahel lepingu sõlmimise, mitte lepingust tulenevate õiguste kasutamise ajal.

68.

Seepärast ongi Euroopa Kohus otsustanud kohtuasjas Rampion and Godard, ( 50 ) kus olid kõne all ELi õigusnormid, mis käsitlevad tarbijakrediiti, ( 51 ) et tõsiasi, et kohtuasi on algatatud tarbija hagi alusel ning tarbijat esindab menetluses advokaat, ei anna alust asuda teistsugusele seisukohale liikmesriigi kohtul omal algatusel tegutsemise lubamise vajaduse küsimuses, kuna omal algatusel kontrolli küsimus tuleb lahendada sõltumata konkreetse kohtuasja asjaoludest. See põhjendus on asjakohane ka liikmesriigi kohtu poolt direktiivi 93/13 alusel omal algatusel ebaõiglaste lepingutingimuste suhtes tehtava kontrolli hindamisel, eriti arvestades, et Euroopa Kohus kasutas tolles kohtuasjas oma muus praktikas direktiivi 93/13 kohta esitatud kaalutlusi. ( 52 )

69.

Eespool kirjeldatut arvestades asun seisukohale, et liikmesriigi kohus on vastavalt direktiivi 93/13 artikli 6 lõikele 1 ja artikli 7 lõikele 1 kohustatud omal algatusel kontrollima nende lepingutingimuste ebaõiglast laadi, mis on seotud vaidluse esemega ning kohtutoimikus olevate õiguslike ja faktiliste asjaoludega. Nendest sätetest tulenevalt peab liikmesriigi kohus lisaks saama omal algatusel võtta uurimismeetmeid kohtutoimiku täiendamiseks, et seeläbi välja selgitada selleks kontrolliks vajalikud õiguslikud ja faktilised asjaolud.

70.

Oma teise ja kolmanda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas juhul, kui Euroopa Kohus vastab esimesele küsimusele eitavalt, peab liikmesriigi kohus konkreetse lepingutingimuse ebaõiglast laadi kontrollides direktiivi 93/13 artikli 4 lõikest 1, artikli 6 lõikest 1 ja artikli 7 lõikest 1 tulenevalt kontrollima kõigi ülejäänud lepingutingimuste ebaõiglast laadi.

71.

Olen jõudnud seisukohale, et neile küsimustele tuleb vastata nii, et kui liikmesriigi kohus kontrollib konkreetse lepingutingimuse ebaõiglast laadi ja hindab sellega seoses lepingut üldiselt, ei ole ta vastavalt direktiivi 93/13 artikli 4 lõikele 1, artikli 6 lõikele 1 ja artikli 7 lõikele 1 kohustatud omal algatusel kontrollima eraldi kõigi ülejäänud lepingutingimuste ebaõiglast laadi. Põhjendan oma seisukohta järgmiselt.

72.

Meenutan, et direktiivi 93/13 artikli 4 lõike 1 asjaomases osas on sätestatud, et „lepingutingimuse ebaõigluse hindamisel võetakse arvesse lepingu esemeks oleva kauba või teenuse laadi, lepingu sõlmimisel esinenud kõiki asjaolusid ning kõiki teisi kõnealuse või muu lepingu tingimusi, millest see sõltub“. ( 53 ) See säte kuulub lepingutingimuste ebaõiglase laadi hindamise raamistikku, nii nagu see on loodud direktiiviga 93/13. ( 54 )

73.

Nagu Euroopa Kohus kohtuotsuses Banif Plus Bank sellele sättele viidates leidis, ( 55 ) peab liikmesriigi kohus tema lahendada oleva nõude aluseks oleva lepingutingimuse võimalikku ebaõiglast laadi hinnates võtma arvesse ka kõiki teisi lepingutingimusi ja seega mitte ainult nõudes nimetatud tingimusi.

74.

See tähendab lepingutingimuste üldist hindamist. ( 56 ) Nii ongi kohtujurist Saugmandsgaard Øe märkinud, et „lepingutingimuse ebaõiglase laadi hindamisel [ei saa] vaadelda lepingutingimust eraldivõetuna selle kontekstist. See hindamine ei ole järelikult absoluutne, vaid pigem suhteline, kuna see sõltub lepingu sõlmimise konkreetsetest asjaoludest, sealhulgas lepingu kõigi tingimuste kumuleeruvast mõjust“. ( 57 )

75.

Seega peab liikmesriigi kohus direktiivi 93/13 artikli 4 lõikest 1 tulenevalt konkreetse lepingutingimuse ebaõiglase laadi hindamisel arvesse võtma ka kõiki ülejäänud tingimusi. See aga ei tähenda, et liikmesriigi kohus peab omal algatusel ülejäänud lepingutingimuste ebaõiglast laadi hindama direktiivi artikli 6 lõike 1 ja artikli 7 lõike 1 alusel tehtava kontrolli raames eraldi.

76.

Sellegipoolest võib liikmesriigi kohus, nagu Ungari valitsus ja komisjon on märkinud, sellise üldise hindamise raames leida lepingust tingimusi, mida võib ebaõiglaseks pidada ja mida ta peab vastavalt Euroopa Kohtu praktikale (vt käesoleva ettepaneku punkt 48) omal algatusel kontrollima, kui talle on teada selleks vajalikud õiguslikud ja faktilised asjaolud. Kuigi asjaolu, et liikmesriigi kohus võtab konkreetse lepingutingimuse ebaõiglase laadi hindamisel arvesse ka ülejäänud tingimusi, ei saa samastada tema omal algatusel kontrolliga, võib see sellise kontrolli esile kutsuda, kui eksisteerivad selleks vajalikud õiguslikud ja faktilised asjaolud.

77.

Eespool kirjeldatust lähtudes asun seisukohale, et kui liikmesriigi kohus kontrollib konkreetse lepingutingimuse ebaõiglast laadi ja hindab sellega seoses lepingut üldiselt, ei ole ta vastavalt direktiivi 93/13 artikli 4 lõikele 1, artikli 6 lõikele 1 ja artikli 7 lõikele 1 kohustatud omal algatusel kontrollima kõigi ülejäänud lepingutingimuste ebaõiglast laadi.

78.

Teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Fővárosi Törvényszéki (Pealinna Budapesti kohus, Ungari) esitatud küsimustele järgmiselt: