1.

Kas kohaldatavate liidu õiguse eeskirjadega on lubatud või, vastupidi, vastuolus anda Euroopa „mahepõllumajanduse“ märgis toodetele, mis on saadud määrusega (EÜ) nr 1099/2009 ( 2 ) määratletud tingimustes rituaalse tapmise teel ilma eelneva uimastuseta tapetud loomadest?

2.

See on sisuliselt küsimus, mis tõstatatakse käesoleva eelotsusetaotlusega, mille on esitanud cour administrative d’appel de Versailles (Versailles’ haldusasjade apellatsioonikohus, Prantsusmaa).

3.

Eelotsusetaotlus esitati kaebuse raames, mille on esitanud ühelt poolt ühendus Œuvre d’Assistance aux Bêtes d’Abattoirs (edaspidi „OABA“) ( 3 ) nõudega tühistada kohtuotsus, millega tribunal administratif de Montreuil (Montreuil’ halduskohus, Prantsusmaa) jättis rahuldamata tema kaebuse võimupiiride ületamise asjus selle vastu, et äriühing Ecocert France (edaspidi „Ecocert“), eraõiguslik sertifitseerimisasutus, kes tegutseb nüüd riikliku päritolu- ja kvaliteediinstituudi (Institut national de l’origine et de la qualité, edaspidi „INAO“) nimel, keeldus vaikimisi võtmast määruse (EÜ) nr 834/2007 ( 4 ) artikli 30 alusel meetmeid, et lõpetada kaubamärgi „Tendre France“ toodete reklaamimine ja turustamine „halal“-sertifitseeritud ja „mahepõllumajanduse“ märgisega toodetena.

4.

Määruse nr 834/2007 põhjendustes 1, 3, 5, 17 ja 22 on märgitud:

[…]

[…]

[…]

[…]

5.

Määruse nr 834/2007 artiklis 1 „Eesmärk ja reguleerimisala“ on sätestatud:

„1.   Käesolev määrus on aluseks mahepõllumajandusliku tootmise säästvale arengule, tagades samal ajal siseturu tõhusa toimimise, ausa konkurentsi ja tarbijate usalduse ning kaitstes tarbijate huve.

Määrusega kehtestatakse ühised eesmärgid ja põhimõtted, mis on aluseks selles sätestatud eeskirjadele järgmistes valdkondades:

2.   Määrust kohaldatakse järgmiste põllumajandustoodete, sh vesiviljelustoodete suhtes, kui neid tooteid viiakse turule või kavatsetakse turule viia:

[…]

3.   Määrust kohaldatakse kõigi ettevõtjate suhtes, kes on seotud lõikes 2 esitatud toodete mis tahes tootmis-, ettevalmistus- või turustusetapiga.

[…]

4.   Määrust kohaldatakse ilma et see piiraks käesolevas artiklis kindlaksmääratud tooteid reguleerivate ühenduse muude sätete või ühenduse õigusele vastavate tootmist, ettevalmistamist, turustamist, märgistamist ja kontrollimist reguleerivate siseriiklike sätete, sealhulgas toiduaineid ja loomasööta käsitlevate õigusaktide kohaldamist.“

6.

Määruse nr 834/2007 artiklis 3 on esitatud selle määruse „[e]esmärgid“ järgmiselt:

„Mahepõllumajandusliku tootmise üldised eesmärgid on järgmised:

[…]“

7.

Määruse nr 834/2007 artikli 5 punktis h „Põllumajandustootmise suhtes kohaldatavad konkreetsed põhimõtted“ punktis h on märgitud, et mahepõllumajandus põhineb konkreetsel eesmärgil, milleks on „loomade heaolu kõrge taseme tagamine, järgides nende liigiomaseid vajadusi“.

8.

Määruse nr 834/2007 artiklis 14 pealkirjaga „[l]oomakasvatuse eeskirjad“ sätestab:

„1.   Lisaks artiklis 11 sätestatud põllumajandusliku tootmise üldeeskirjadele kohaldatakse mahepõllumajandusliku loomakasvatuse suhtes järgmisi eeskirju:

[…]

[…]“

9.

Määruse nr 889/2008 ( 5 ) põhjenduses 10 on kirjas:

„Mahepõllumajanduslikus loomakasvatuses tuleks tagada, et loomade spetsiifilised käitumisvajadused oleks rahuldatud. Selleks peaks kõigi loomaliikide pidamise kohad vastama ventilatsiooni, valgustuse, ruumikuse ja mugavuse poolest asjaomaste loomade vajadustele ning võimaldama igale loomale piisavalt ruumi vabalt liikuda ja oma loomupärast sotsiaalset käitumist välja kujundada. Kehtestada tuleks teatavate loomade, sh mesilaste pidamistingimustele ja kasvatustavadele esitatavad erinõuded. Kõnealused pidamise eritingimused peaksid tagama loomade kõrgetasemelise heaolu, mis on üks mahepõllumajandusliku loomakasvatuse prioriteete, ning võivad seega olla rangemad kui ühenduses põllumajanduse suhtes üldiselt kohaldatavad heaolunõuded. Mahepõllumajanduslikud kasvatustavad peaksid ära hoidma kodulindude liigkiire kasvatamise. Seetõttu tuleks kehtestada erisätted intensiivsete kasvatusmeetodite vältimiseks. Eelkõige tuleks sätestada, et kodulinde tuleb pidada kuni minimaalse eani või nad peaksid pärinema aeglaselt kasvavate kodulindude liinidest, nii et kummalgi juhul ei oleks stiimulit kasutada intensiivseid kasvatusmeetodeid.“

10.

Määruse nr 889/2008 artiklis 18 „Loomade majandamine“ on sätestatud:

„1.   Selliseid toiminguid nagu kummipaelte kinnitamine lammaste sabade külge, sabakärpimine, hammaste eemaldamine, noka lühendamine ja sarvede eemaldamine ei tohi mahepõllumajanduses süstemaatiliselt teha. Pädevad asutused võivad siiski anda loa mõne kõnealuse toimingu tegemiseks loomade turvalisuse või tervise, heaolu või hügieeni parandamise eesmärgil, kaaludes iga juhtumit eraldi.

Looma kannatusi tuleb minimeerida sellega, et rakendatakse piisavat anesteesiat ja/või valutustamist ning toiminguid teevad kvalifitseeritud töötajad looma seisukohalt kõige sobivamas eas.

2.   Füüsiline kastreerimine on lubatud toodete kvaliteedi ning traditsiooniliste tootmistavade säilitamiseks, ent ainult lõike 1 teises lõigus ettenähtud tingimustel.

3.   Mesilaste köndistamine, näiteks emamesilaste tiibade kärpimine, on keelatud.

4.   Loomi tuleb peale ja maha laadida ilma nende sundimiseks mis tahes liiki elektrilisi stimulaatoreid kasutamata. Allopaatiliste rahustite kasutamine enne vedu või veo ajal on keelatud.“

11.

Määruse nr 889/2008 artikkel 20, mis käsitleb „[l]oomade toitumisvajadustele vastavat sööta“ keelab lõikes 5 sundsöötmise.

12.

Määruse nr 1099/2009 põhjendustes on nimelt märgitud:

[…]

[…]

[…]

[…]

[…]

[…]

[…]“

13.

Määruse nr 1099/2009 artiklis 1 on sätestatud, et selles määruses kehtestatakse eelkõige toidu tootmiseks aretatavate või peetavate loomade eeskirjad.

14.

Määruse nr 1099/2009 artiklist 2 „Mõisted“ tuleneb, et selles kasutatakse järgmisi mõisteid:

„[…]

[…]

[…]“

15.

Määruse nr 1099/2009 artikli 3 „Üldnõuded surmamisel ja sellega seotud toimingute tegemisel“ lõikes 1 on märgitud:

„Loomi tuleb surmamisel ja sellega seotud toimingutes säästa kõikidest välditavatest valudest, ängist ja kannatustest.“

16.

„Uimastamismeetod[e]id“ käsitlevas määruse nr 1099/2009 artiklis 4 on ette nähtud:

„1.   Loomi tohib surmata üksnes pärast uimastamist, mida tehakse vastavalt I lisas sätestatud meetoditele ning nende meetodite kohaldamisega seonduvatele erinõuetele. Teadvuse ja tundlikkuse puudumine tagatakse kuni loomade surmani.

I lisas kirjeldatud meetoditele, mis ei too kaasa silmapilkset surma […], järgneb võimalikult kiiresti menetlus, mis tagab surma, näiteks veretustamine, kesknärvisüsteemi hävitamine, hukkamine elektrivooluga või püsiva anoksia esilekutsumine.

[…]

4.   Lõike 1 nõudeid ei kohaldata loomade suhtes, kelle puhul teatud religioossete rituaalide tõttu kasutatakse erilisi tapaviise, tingimusel et tapmine toimub tapamajas.“

17.

OABA saatis 24. septembril 2012 põllumajandus-, põllumajandusliku toidutööstuse ja metsanduse ministrile (edaspidi „põllumajandusminister“) taotluse muu hulgas anda korraldus lõpetada kaubamärgi „Tendre France“„halal“-sertifitseeritud ja „mahepõllumajanduse“ märgisega toodete reklaamimine ja turustamine. Samal päeval taotles ta INAO-lt mitte anda mahemärgist veiselihale, mis on saadud ilma eelneva uimastamiseta tapetud loomadest.

18.

Kuna need taotlused jäeti vaikimisi rahuldamata, esitas OABA 23. jaanuaril 2013 Conseil d’État’le (Prantsusmaa kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) kaebuse võimupiiride ületamise asjus.

19.

Conseil d’État (Prantsusmaa kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) otsustas 20. oktoobri 2014. aasta otsusega nr 365447 (FR:CESSR:2014:365447.20141020), et veiseliha mahepõllundusliku tootmise eeskirjad on ELi õigusaktides ammendavalt kindlaks määratud, viitamata rakendusaktide vastuvõtmisele liikmesriikides ja ilma et nende eeskirjade tõhusa toime tagamiseks oleks niisuguseid õigusakte vaja. Seepärast ei olnud reguleeriv asutus pädev võtma vastu riigisiseseid õigusnorme nende eeskirjade kordamiseks, täpsustamiseks või täiendamiseks. Conseil d’État (kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) jättis seepärast OABA nõuded rahuldamata osas, milles paluti tühistada riigi reguleeriva asutuse otsus, millega keelduti keelamast kasutada „mahepõllumajanduse“ märgist ilma uimastamiseta tapetud loomadest saadud veiselihatoodetel, kuna mahemärgi väljastamine ja kasutamine on tervikuna reguleeritud liidu õigusega. Conseil d’État (kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) saatis lõpuks kohtuasja tagasi tribunal administratif de Montreuil’le (Montreuil’ halduskohus) otsuse tegemiseks ülejäänud nõuete osas, milles paluti tühistada Ecocerti otsus, millega keelduti võtmast vastavalt määruse nr 834/2007 artiklile 30 meetmeid „halal“-sertifitseeritud ja „mahepõllumajanduse“ märgisega kaubamärgi „Tendre France“ toodete reklaamimise ja turustamise lõpetamiseks.

20.

Tribunal administratif de Montreuil (Montreuil’ halduskohus) jättis 21. jaanuari 2016. aasta otsusega selle nõude rahuldamata.

21.

Seejärel kaebas OABA selle kohtuotsuse edasi eelotsusetaotluse esitanud kohtusse. Ta väidab, et Ecocert oli määruse nr 834/2007 artikli 30 alusel kohustatud lõpetama kõnealuste toodete reklaami ja turustamise, kuna need tooted ei vasta liidu õiguses selle märgise kasutamiseks kehtestatud nõuetele.

22.

Nii põllumajandusminister kui ka äriühing Bionoor, kes turustab mahepõllumajanduse tooteid (edaspidi „Bionoor“), Ecocert ja INAO paluvad oma nõuetes OABA kaebus rahuldamata jätta.

23.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu hinnangul moodustavad kohtuasja õigusliku raamistiku liidu õiguse osas esiteks ELTL artikkel 13, teiseks määruse nr 834/2007 põhjendused 1 ja 17 ning artikkel 3, artikli 14 lõike 1 punkt b ja artikkel 22 ning kolmandaks määruse nr 1099/2009 artikli 4 lõiked 1 ja 4 ning artikli 5 lõige 2.

24.

Cour administrative d’appel de Versailles (Versailles’ haldusasjade apellatsioonikohus) märgib siiski, et üheski määruse nr 1099/2009 ega määruse nr 889/2008 sättes ei ole selgesõnaliselt määratletud tapaviisi või -viise, mis vastaksid loomade heaolu ja loomade kannatuste vähendamise eesmärkidele, mis on selliselt määratud mahepõllumajanduslikule tootmisele.

25.

Kuna üheski sättes ei ole osutatud seosele ühelt poolt määruse nr 1099/2009 ning teiselt poolt määruste nr 834/2007 ja nr 889/2008 vahel, ei saa nende õigusaktide lihtsalt kõrvutamisel kindlaks määrata, kas rituaalne tapmine ilma eelneva uimastamiseta, mis on erandina määruse nr 1099/2009 artikli 4 lõikega 4 lubatud, tingimusel, et kõik sellele kehtestatud tehnilised nõuded on täidetud, võimaldab või mitte saavutada konkreetseid loomade heaolu tagamise ja loomade kannatuste vähendamise eesmärke, mis on määrustega nr 834/2007 ja nr 889/2008 määratud mahepõllumajanduslikule tootmisele. Seejärel tekib küsimus, kas nimetatud määrustele selliselt antud tõlgendus on kooskõlas ELTL artikli 13 sätetega.

26.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab seega, et väitele, et Euroopa mahemärki ei tohiks kasutada liha puhul, mis on saadud ilma eelneva uimastamiseta rituaalselt tapetud loomadest, vastamine, mis on kohtuvaidluse lahendamiseks määrav, tekitab tõsiseid raskusi liidu õiguse tõlgendamisel.

27.

Nendel asjaoludel otsustaski eelotsusetaotluse esitanud kohus menetluse peatada ja esitada järgmise küsimuse:

„Kas kohaldatavaid […] liidu õigusnorme, mis tulenevad eelkõige:

tuleb tõlgendada nii, et nendega on lubatud või keelatud anda Euroopa mahemärki toodetele, mis on saadud loomadest, kelle puhul on kasutatud määruses nr 1099/2009 sätestatud tingimustele vastavat rituaalset tapmisviisi ilma eelneva uimastamiseta?“

28.

Kirjalikud seisukohad on esitanud OABA, Bionoor, Ecocert ning Prantsuse Vabariik, Kreeka Vabariik, Norra Kuningriik ja Euroopa Komisjon.

29.

Kohtuistung, millel osalesid OABA, Bionoor ning Prantsuse Vabariik, Kreeka Vabariik ja komisjon, peeti 19. juunil 2018.

30.

Käesoleva eelotsusetaotlusega palutakse Euroopa Kohtul lahendada lõppkokkuvõttes lihtne küsimus: kas ilma eelneva uimastamiseta tapetud loomade liha võib sertifitseerida mahepõllumajandusliku tootena?

31.

Raskusi tekitab see, et kuigi käesoleva asja faktilistele asjaoludele kohaldatavate ELi mahepõllumajanduse õigusnormidega – mille moodustavad peamiselt määrused nr 834/2007 ja 889/2008 – püütakse tagada, et järgitakse „rangeid loomade heaolu standardeid“ ( 6 ) looma kogu eluea jooksul ( 7 ), mis tähendab, et „mis tahes kannatuste tekitamine loomadele, sealhulgas tapmise ajal, viiakse miinimumini“ ( 8 ), ei ole nendes õigusnormides täpselt määratletud, kuidas vähendada loomade kannatusi miinimumini surmamise ajal.

32.

Kohtuasi on puudutab seega ainult nende tehniliste eeskirjade tõlgendamist, mida tuleb loomade tapmise ajal järgida, et tooteid saaks sertifitseerida mahepõllumajandusliku tootena.

33.

Põhjustel, mida ma järgnevalt selgitan, on oluline täpsustada, et Euroopa Kohtul ei ole tule seega otsustada otseses mõttes usu praktiseerimise vabadusse sekkumise küsimust – nagu oli kõne all Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) 27. juuni 2000. aasta otsuses Cha’are Shalom Ve Tsedek vs. Prantsusmaa (CE:ECHR:2000:0627JUD002741795). Tal ei paluta ka otsustada otseselt mahepõllumajandusliku toote standardi ja „halal“-sertifitseerimise omavahelise ühitatavuse üle – kuna viimane ei vasta tänaseni täpsetele tehnilistele nõuetele, eelkõige enne loomade surmamist eelneva uimastamise kasutamise või mitte kasutamise osas.

34.

Kuigi eelotsusetaotluse esitanud kohus ei pidanud vajalikuks sellesse valdkonda siseneda, tõstatati põhikohtuasjas usu praktiseerimise vabaduse austamise küsimus, eelkõige harta artikli 10 seisukohast.

35.

Konkreetselt Bionoor väitis oma kirjalikes seisukohtades, et kui kohus peaks järeldama, et mahepõllumajandusliku tootena sertifitseerimine ja „halal“-sertifitseerimine ei ole omavahel ühitatavad, siis kahjustab see islamiusuliste kollektiivset õigust usu praktiseerimise vabadusele, mis on tagatud ühelt poolt 4. novembril 1950 Roomas allkirjastatud inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi „EIÕK“) artikliga 9 koostoimes selle artikliga 14 ja teiselt poolt harta artikliga 10. Ta viitab sellega seoses eelkõige eespool viidatud kohtuotsusele Cha’are Shalom Ve Tsedek vs. Prantsusmaa. Bionoor on seisukohal, et Euroopa seadusandja tahtis sellega, et ta ei keelanud kasutada sertifitseeritud „koššer-“ või „halal“-toodetel „mahepõllumajanduse“ märgist, väljendada püüdlust tagada usuvabaduse tegelik austamine.

36.

Need argumendid, mis põhinevad põhikohtuasjas eeldusel, et juhul, kui otsustatakse, et „halal“- ja mahepõllumajandusliku tootena sertifitseerimist ei või kumuleerida, takistab see moslemite usuvabadust, ei veena mind kaugeltki.

37.

Selles suhtes on meile esitatud problemaatika minu arvates täiesti erinev sellest, mis oli kõne all eespool viidatud kohtuotsuses Cha’are Shalom Ve Tsedek vs. Prantsusmaa.

38.

Tuletan meelde, et selles kohtuotsuses otsustas Euroopa Inimõiguste Kohus, et „[t]ehes erandi põhimõttest, et loomi võib tappa ainult eelneva uimastamisega, on riigisiseses õiguses konkreetselt võetud riigi positiivne kohustus kindlustada usuvabaduse tegelik austamine“ (punkt 76). Ta täpsustas lisaks, et „[u]su praktiseerimise vabadusse sekkumisega oleks tegu ainult juhul, kui selle tapmise seaduslikult praktiseerimise keelamise tõttu oleks muudetud ultraortodokssetele juutidele nende arvates selles valdkonnas kehtivate usuettekirjutuste järgi tapetud loomadest saadud liha söömine võimatuks“ (punkt 80).

39.

Käesoleval juhul aga, erinevalt rituaalsest tapmisest islami ohverduspüha ajal määruse nr 1099/2009 artikli 4 lõike 4 tähenduses, mida käsitleti kohtuasjas, milles tehti 29. mai 2018. aasta kohtuotsus Liga van Moskeeën en Islamitische Organisaties Provincie Antwerpen jt ( 9 ), ei ole siin küsimus islamiusuliste võimaluses järgida usuettekirjutust. Samal ajal mahepõllumajandusliku tootena ja „halal“-sertifitseeritud toodete tarbimise võimalus iseenesest ei ole seotud „usuriituse“ praktiseerimisega ega ole seega harta artiklis 10 ja EIÕK artiklis 9 sätestatud usuvabaduse kasutamine usulise veendumuse väljendusena.

40.

Nimelt on isikutel, kes soovivad teatavate usuliste ettekirjutuste järgimiseks hankida ilma eelneva uimastamiseta tapetud loomadest saadud tooteid, alati nende usuveendumusele vastav alternatiiv ( 10 ). Kui kohus peaks järeldama, et ilma eelneva uimastamiseta rituaalne tapmine on mahepõllumajanduse raames keelatud, saaksid juudiusku või islamiusku kodanikud ikkagi hankida koššer- või halal-liha ja seega ei oleks nende usuõiguse olemust ennast kahjustatud. Neil oleks ainult takistatud tarbida mahepõllumajandusliku tootena sertifitseeritud koššer- või halal-liha. Asjaolu, et ei saa mahemärgiga liha, mis on saadud ilma eelneva uimastamiseta tapmise tagajärjel, ei kahjusta iseenesest usuettekirjutusi, mis ei kohusta tarbima ainult mahepõllumajandusest pärit tooteid. Samuti ei ole mahemärgiga toodete saamine „õigus“. Märgin pealegi, et vastustajad ei ole põhikohtuasjas sugugi väitnud, et keeld, mis neile kehtestataks, toota ja turustada samal ajal „halal“- ja mahepõllumajandusliku tootena sertifitseeritud tooteid, oleks iseenesest vastuolus „halal“-märgisega toodete tarbijate usuveendumustega.

41.

Mulle näib, et selline järeldus peab seda enam paika, et kui hästi järele mõelda, ei ole esitatud küsimus mitte selles, kas mahepõllundus ja „halal“-sertifitseerimine on omavahel ühitatavad, vaid pigem selles, kas ilma eelneva uimastusteta tapetud loomadest saadud tooteid saab sertifitseerida mahepõllumajandusliku tootena, mis on minu arvates lõppkokkuvõttes hoopis teine küsimus.

42.

Lisaks asjaolule, et käesolev kohtuasi ei puuduta ilmselt otseselt usuvabaduse kahjustamist, ei ole see seotud ka eelneva uimastamise küsimusega loomade heaolu seisukohast ega mahepõllumajandusliku tootena sertifitseerimise ja „halal“-sertifitseerimise üldise ühitatavuse küsimusega.

43.

Esiteks näib nüüd kindel, et kui loomade heaolu seisukohast on igasugune surmamine problemaatiline, siis võib loomade tapmisel uimastamismeetodite kasutamine vähemalt teoreetiliselt, ja nagu kinnitab hea hulk teadusuuringuid ( 12 ), aidata seda kannatust vähendada, kui neid meetodeid kasutatakse õigetes tingimustes.

44.

Teiseks, isegi kui põhikohtuasi puudutab võimalust sertifitseerida „halal“-märgisega tooteid mahepõllumajandusliku tootena, on käesolevas kohtuasjas lõppkokkuvõttes küsimus selles, kas ilma uimastamiseta tapetud loomadest saadud tooteid saab sertifitseerida mahepõllumajandusliku tootena, mis on minu arvates loomade heaolu seisukohast tegelikult problemaatiline küsimus ( 13 ).

45.

Nimelt nähtub kohtutoimiku dokumentidest, et „halal“-sertifitseerimine annab tänase seisuga vaid väga vähe teavet tegelikult kasutatud tapameetodite kohta.

46.

Nagu komisjon oma kirjalikes seisukohtades märkis ja kohtuistungil kinnitas, on Euroopas ( 14 ) ja kogu maailmas moslemikogukondades seisukohad pöörduva uimastamise või loomade vahetult pärast veristamist uimastamise aktsepteerimise suhtes lahknevad. Praegu puudub liikmesriikides „halal“-sertifitseerimise asutuste praktikas konkreetses rituaalse tapmise ja teatavate uimastamismeetodite kasutamise omavahel ühitatavuse küsimuses ühtsus.

47.

Selles suhtes on lihtne mõista, et kuna tegu on selliste usunõuete ülevõtmisega, mille tähendus ja ulatus on põhimõtteliselt mitmeti tõlgendatavad ( 15 ) ja mida on raske normeerida, ei ole olemas Euroopa õigusnorme, milles oleks määratletud ja reguleeritud rituaalse tapmise puhul, olgu see siis koššer või halal, nõutavad tehnilised nõuded. Eelkõige näib, et valitseb üksmeel selles, et islamiusu ettekirjutuste kohaselt peab tapetav loom selleks, et seda saaks pidada „halal“iks, ( 16 ) tapmise ajal „olema elus või elusaks peetav“, mis ei tähenda tingimata, et igasugune uimastamine enne tapmist on keelatud.

48.

Nagu käesoleva menetluse raames võib täheldada, on mõned moslemikogukonna ( 17 ) esindajad arvamusel, et elektronarkoos või iga muu samalaadne tapaeelne uimastusviis, mis ei mõjuta looma elulisi funktsioone ja eelkõige looma vere väljalaskmist (mis eeldab, et loom võib uuesti teadvusele tulla, kui veristamist ei toimu), on islamiusu ettekirjutustega kooskõlas.

49.

Ka riigisisestes õigusaktides ei ole mõistet „rituaalne tapmine“ määratletud. Toodete koššer- või „halal“-sertifitseerimise märgiseid reguleerivad ja korraldavad üldiselt teatud usuasutustega seotud sertifitseerimisasutused, mitte reguleerivad asutused ( 18 ).

50.

Sertifitseerimisasutuste praktika on seega väga erinev. Nii tuletavad mõned sertifitseerimisasutused väidetavalt oma tehnilistes nõuetes meelde, et tapmisel tuleb kasutada eelnevat uimastamist, samas kui teised ainult kehtestavad loomade heaolu kõrge taseme, uimastamisega seonduvat lähemalt täpsustamata. Sellele lisandub asjaolu, et samas sertifitseerimisasutuses on eelneva uimastamise eeskirjad eri loomaliikide puhul erinevad.

51.

Seepärast on praegu turul „halal“-märgisega tooteid, mis on saadud looma tapmisel eelneva uimastamisega. Samamoodi oli võimalik tuvastada, et tavakaubanduses turustatakse liha, mis on saadud ilma uimastamiseta tapetud loomadest, ilma et tarbijaid sellest teavitataks ( 19 ). Lõppkokkuvõttes annab „halal“-märgis toodetel vaid väga vähe teavet loomade tapmisel uimastamise kasutamise ja sel juhul valitud uimastamisviisi kohta.

52.

Nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus väga õigesti märgib, ei ole õigusnormi, mis osutaks konkreetselt seosele nende õigusnormide vahel, mis reguleerivad ühelt poolt vastavalt mahepõllumajanduslikku tootmist ja teiselt poolt loomade tapmist.

53.

Niisuguse seosele viite puudumisel on mõeldavad kaks tõlgendust.

54.

Esimene, mida pooldavad Ecocert, Bionoor ja Prantsuse valitsus, on, et mahemärgi andmine ilma uimastamiseta tapetud loomadest saadud toodetele ei ole asjaomaste õigusnormidega vastuolus.

55.

Kuigi määruses nr 834/2007 on kehtestatud nõue, et mahepõllumajanduslikul tootmisel järgitakse „rangeid loomade heaolu standardeid“, ei ole selle määrusega ega selle rakendusmäärusega nr 889/2008 otsesõnu keelatud konkreetselt rituaalse tapmise raames seda eelneva uimastamise reeglit mitte järgida.

56.

Rituaalne tapmine, mis on teatud usuriituste järgimiseks määrusega nr 1099/2009 erandkorras lubatud, tingimusel et kõik ette nähtud tehnilised nõuded on täidetud, võimaldab nende arvates saavutada loomade heaolu tagamise ja loomade kannatuste vähendamise eesmärke, mis kuuluvad mahepõllumajandusliku tootmise eesmärkide hulka.

57.

Teine tõlgendus, mida soovitavad OABA, komisjon ning Kreeka ja Norra valitsus, tugineb kohaldatavate õigusnormide teleoloogilisele ja süstemaatilisele tõlgendusele. See põhineb sisuliselt ideel, et eesmärkidest kaitsta loomade heaolu ja vähendada loomade kannatusi, sealhulgas tapmise ajal, tuleneb vastupidi nõue, et rituaalse tapmisviisiga surmatud loomadest saadud toodetele seda märgist ei antaks.

58.

Selle teise käsitlusviisi pooldajad väidavad eelkõige, et loomade heaolu kaitse on üldise huvi eesmärk, mille tähtsust väljendab ELTL artikkel 13. Vajadust järgida loomade heaolu nõudeid on meelde tuletatud nii määrusega nr 1099/2009, mis sätestab eelkõige tapaeelse uimastamise põhimõtte, kui ka määrusega nr 834/2007, millega on tehtud loomade kannatuste vähendamine mahepõllumajanduse oluliseks nõudeks.

59.

Nende sõnul on määruse nr 1099/2009 artikli 4 lõikes 4 antud rituaalse tapmise võimalus ette nähtud tervishoiupoliitika ning usuveendumuste ja -riituste võrdse austamise eesmärkide saavutamiseks ning on nendest tingitud. Kõnealune erand ei vasta „rangetele loomade heaolu standarditele“ ega ole seotud nende standarditega, millest peab määruse nr 834/2007 (eelkõige artiklite 3 ja 5) alusel „mahepõllumajanduse“ märgise andmisel juhinduma. Selle teise käsitusviisi pooldajad väidavad samuti, et ilma eelneva uimastamiseta tapetud loomadest saadud toodete mahepõllumajandusliku tootena sertifitseerimine rikub põhimõtet, et tarbijatel peab olema usaldus mahepõllumajanduslike toodete vastu, millele viitavad selle määruse artikkel 1 ning põhjendused 3, 5 ja 22.

60.

Järgnevalt käsitlen kõigepealt mahepõllunduslikku loomakasvatust reguleerivate õigusnormide sisu loomade heaolu kaitse seisukohast, nagu need normid tulenevad määruste nr 834/2007 ja nr 889/2008 sätetest koostoimes, ja nende seost loomade tapmise eeskirjadega, nagu need tulenevad eelkõige määrusest nr 1099/2009. Seda käsitlust arvesse võttes põhjendan seejärel, miks nende eeskirjadega – isegi tõlgendatuna loomade heaolu rangete standardite järgimise nõuet arvestades – ei ole minu arvates vastuolus mahemärgi andmine toodetele, mis on saadud ilma uimastamiseta tapetud loomadest.

61.

Mahepõllumajanduslike toodete turu pideva arenguga kaasas käimiseks ( 20 ) on liit alates 1991. aastast võtnud mahepõllumajandusliku tootmise valdkonnas vastu õigusakte, mis näevad ette ettevõtjate lülitamise keerukasse standardi- ja kontrollsüsteemi.

62.

Määruse nr 834/2007 eesmärk on samamoodi nagu sellele eelnenud määrustel (EMÜ) nr 2092/91 ( 21 ) ja (EÜ) nr 392/2004 ( 22 ) luua üleüldine põllumajandusettevõtete juhtimise ja toiduainete tootmise süsteem, mis ühendab omavahel parimad tavad eri valdkondades (keskkond, elurikkus, loodusvarade kaitse ja ranged loomade heaolu standardid).

63.

Samamoodi nagu määruses nr 834/2007 tuletatakse uue määruse (EL) 2018/848 ( 23 ), mis on kohaldatav alates 1. jaanuarist 2021, põhjenduses 1 nimelt meelde, et „mahepõllunduslikul tootmisel [on] kahekordne ühiskondlik roll – ühelt poolt pakub see eriomast turgu, mis vastab tarbijate vajadusele mahepõllumajanduslike toodete järele, ja teiselt poolt pakub see üldisi hüvesid, toetades keskkonnakaitset, loomade heaolu ning maaelu arendamist“.

64.

Ei saa tõsiselt vastu vaielda sellele, et liidu õiguses kehtib mahepõllumajanduslikele toodetele ja mittemahepõllumajanduslikele toodetele erinev õiguslik kord: esimesed peavad vastama rangematele tootmisnõuetele kui teistele kehtivad nõuded ( 24 ).

65.

Mahepõllumajanduse eesmärkide ja prioriteetide hulgas on Euroopa Kohus juba ammu rõhutanud, kui tähtsaks tuleb pidada toiduohutuse ja tarbijakaitse eesmärke ja prioriteete. Nimelt on vaja kaitsta tarbijate usaldust mahepõllumajanduslike toodetena märgistatud toodete vastu ( 25 ). Selleks, ja nagu on täpsustatud määruse nr 834/2007 artikli 23 lõikes 1, on selle määrusega lubatud kasutada põllumajandustoodete märgistamisel ja reklaamimisel mahepõllumajanduslikule toomisviisile viitavaid mõisteid üksnes toodete puhul, mis on toodetud vastavalt selles määruses sätestatud eeskirjadele.

66.

Loomade heaolu kaitse seisukohast on vaieldamatu, et määruse nr 834/2007 eesmärk on kehtestada mahepõllumajanduse suhtes teatud hulga norme, mis tagaksid loomade heaolu kaitse kõrgema taseme kui see, mida võib nõuda tavapärase põllumajandusliku tootmise raames. Nii on selle määruse artikli 3 punkti a alapunktis iv sätestatud, et mahepõllumajandusliku tootmise eesmärk on luua põllumajanduse vallas säästlik majandamissüsteem, mis „järgib rangeid loomade heaolu standardeid ( 26 )“. Selle määruse artikli 5 punktis h on veel märgitud, et mahepõllumajanduse eesmärk on „loomade heaolu kõrge taseme ( 27 ) tagamine, järgides nende liigiomaseid vajadusi“.

67.

Tuleb siiski tõdeda, et kuigi asjasse puutuvad eeskirjad on suhteliselt üksikasjalikud nende loomade pidamise (vt määruse nr 889/2008 artiklid 10–12, mis viitavad nimelt sama määruse III lisale) ja kasvatamise tingimuste osas (vt eelkõige „loomade majandamise“ meetmete kohta selle määruse artikkel 18), millele peab mahepõllumajandus vastama, kuna neis on sätestatud normid, mis lähevad palju kaugemale kui tavapärasele põllumajandusele kohaldatavad Euroopa normid, sisaldavad need siiski üsna vähe loomade tapmise suhtes kohalduvat. Konkreetselt ei keela ükski nimetatud määruse sätetest ilma uimastamiseta tapmist kui sellist.

68.

Määruse nr 834/2007 artikli 14 lõike 1 punkti b alapunktis viii on sedastatud ainult, et „mis tahes kannatuste tekitamine, sealhulgas vigastamine, viiakse miinimumini looma kogu eluea jooksul, sealhulgas tapmise ajal ( 28 ).

69.

Määruse nr 834/2007, nagu ka selle rakendusmääruse nr 889/2008 niisugust vaikimist tapaviiside koha pealt saab minu arvates tõlgendada ainult nii, et see tähendab, et selles küsimuses lähtutakse loomade surmamise üldeeskirjadest, konkreetselt nendest, mis on kohaldatavad toiduainete tootmiseks kasvatatavate või peetavate loomade suhtes ja mis on ette nähtud määrusega nr 1099/2009 ( 29 ).

70.

See tuleneb minu hinnangul kaudselt, kuid vältimatult määruse nr 834/2007 artikli 1 lõikest 4, milles on sätestatud, et seda määrust kohaldatakse, ilma et see piiraks muude selle määruse kohaldamisalasse kuuluvaid tooteid reguleerivate liidu õigusnormide kohaldamist. Määruse nr 1099/2009 sätted aga kuuluvad nende õigusnormide hulka.

71.

Täpsustan kohe, et nagu viimati nimetatud määruse sõnastus ütleb, on selles määruses kehtestatud ühised loomade heaolu kaitse eeskirjad nende tapmisel või surmamisel liidus. Vastupidi õigusnormidele, mis kuuluvad 2006. aasta „hügieenipaketti“ ( 30 ), käsitleb määrus nr 1099/2009 just nimelt loomade heaolu kaitset nende surmamisel.

72.

See määrus põhineb, nagu on märgitud selle põhjenduses 4, mõttel, et loomade kaitse nende surmamisel on pannud avalikkuse muretsema ( 31 ).

73.

Samamoodi on selle määruse artikli 3 lõikes 1 sätestatud üldine nõue, et loomi tuleb surmamisel ja sellega seotud toimingutes säästa kõikidest välditavatest valudest, ängist ja kannatustest.

74.

Teisisõnu on määruses nr 1099/2009 ette nähtud ja endas sätestatud loomade heaolu nõuded. Kuna mahepõllumajanduse erieeskirjades täpsustused puuduvad, on kohaldatavad selle määruse üldeeskirjad.

75.

Ent kuigi määruse nr 1099/2009 artikli 4 lõike 1 kohaselt kehtib põhimõte, et tapetakse pärast uimastamist selle määruse I lisas sätestatud meetodite ja nõuete järgi, on selle määruse artikli 4 lõikes 4 ette nähtud erand loomade rituaalseks tapmiseks tapamajades ilma uimastamiseta.

76.

Nagu on määruse nr 1099/2009 põhjenduses 18 märgitud, et kuna selle määruse artikli 4 lõige 4 näeb ette erandi selle artikli lõikes 1 sätestatud üldreeglist, et loomi surmatakse ainult pärast uimastamist, on sellega lubatud rituaalne tapmine ilma uimastamiseta, tingimusel et tapmine toimub tapamajas, ja seda teatavate usuettekirjutuste järgimiseks.

77.

Nagu Euroopa Kohus on juba otsustanud, „on loomade heaolu kaitse määrusega nr 1099/2009 ja iseäranis selle artikli 4 lõikega 4 taotletav põhieesmärk, nagu nähtub juba määruse pealkirjast ja põhjendusest 2“ ( 32 ).

78.

See erandi tegemine ei tähenda siiski, et rituaalsele tapale kohaldatavas erandi korras ei võeta loomade heaolu arvesse.

79.

Selline tapmine tuleb alati määruse nr 1099/2009 alusel läbi viia tingimustel, mis tagavad loomade kannatuste piiramise.

80.

Nagu on nimelt määruse nr 1099/2009 põhjenduses 2 märgitud, „ [e]ttevõtjad või loomade surmamisega tegelevad teised isikud peaksid võtma vajalikke meetmeid nende kontrolli all olevate loomade valu, ängi ja kannatuste vältimiseks, võttes arvesse valdkonna parimaid tavasid ja [selle] määrusega lubatud meetodeid“. Selle määruse põhjenduses 43 on omakorda sedastatud, et „[u]imastuseta tapmisel tuleb kannatuste minimaalseks muutmise eesmärgil kõri täpselt läbi lõigata terava noaga“. Lisaks tuleks vastavalt selle määruse artikli 9 lõikele 3 ja artikli 15 lõike 2 esimesele lõigule loomade liikumist piirata eraldi ja alles alates hetkest, „kui uimastamise või veretustamise eest vastutav isik on valmis looma uimastama või veretustama võimalikult kiiresti“. Lõpuks on määruse nr 1099/2009 artikli 5 lõikes 2 ette nähtud, et „[k]ui artikli 4 lõike 4 kohaldamisel surmatakse loomi eelnevalt uimastamata, kontrollivad tapmise eest vastutavad isikud korrapäraselt, ega loomadel ei esine mingeid teadvuseloleku või tundlikkuse tunnuseid, enne kui lõpetatakse nende liikumise piiramine, ega mingeid elusoleku tunnuseid, enne kui lihakeha korrastatakse või töödeldakse kuuma veega“.

81.

Lõppkokkuvõttes eksisteerivad kõrvuti kaks loomade heaolu kaitse korda: põhimõtteline kord, mis nõuab eelnevat uimastamist, ja erandlik kord (ajendatud soovist võimaldada usulistel põhjustel uimastamist mitte kasutada). Nende kummagi korra raames peaksidki ettevõtjad või teised loomade surmamisega tegelevad isikud võtma vajalikke meetmeid, et vältida loomade valu ja võimalikult leevendada loomade ängi ja kannatusi tapmisel või surmamisel (vt määruse nr 1099/2009 põhjendus 2).

82.

Oleks tõepoolest mõneti vastuoluline viidata määrusele nr 1099/2009 – ja seda isegi siis, kui selles määruses ei nimetataks „rangeid loomade heaolu nõudeid“ – et väita, et uimastamine on vastavalt selle määruse artikli 4 lõikele 1 muutunud põhimõtteks, ja samal ajal asuda seisukohale, et kõnealuse määruse artikli 4 lõikes 4 eelnevast uimastamisest tehtud erandiga seoses ei ole sellel viitamisel enam mõtet.

83.

Sellest tuleneb, et „loomade heaolu rangete standardite“ üldine eesmärk oleks alati täidetud, olenemata valitud tapaviisist. Ma ei arva, et määruses nr 1099/2009 sätestatud eelneva uimastamise põhimõttest saaks järeldada, et „loomade heaolu rangete standardite“ nõue tähendab tingimata, et tapmine toimub eelneva uimastamisega.

84.

Ma arvan, et kuna asjaomastel ettevõtjatel lasuvaid kohustusi, nagu väga täpsed kohustused, mida on seadusandja pidanud vajalikuks kindlaks määrata loomapidamise alal (vt määruse nr 889/2008 põhjendus 10), ei ole märgitud, ei saa mahepõllumajanduslikule tootmisele kehtestada loomade tapmisel rangemaid eeskirju kui need, mis on ette nähtud üldkohaldatavate õigusaktidega, mis reguleerivad loomade heaolu nende surmamisel.

85.

Kokkuvõttes ei ole üheski määruste nr 834/2007 ja nr 889/2008 sättes selgesõnaliselt määratletud loomade tapaviis või -viisid, mis oleksid sobivad selleks, et saavutada loomade heaolu või loomade kannatuste vähendamise eesmärgid. Kuna mahepõllumajanduse eeskirjadega soovitatud tapaviise ei ole täpsustatud, tuleb lähtuda kõikidest eeskirjadest, mis reguleerivad loomade heaolu nende surmamise ajal, konkreetselt määrusest nr 1099/2009. Selles kontekstis ei ole alust välja jätta eeskirju, mis reguleerivad rituaalset tapmist.

86.

Kuna määrustes nr 834/2007 ja nr 889/2008 ei ole „mahepõllumajanduse“ märgise kasutamiseks seatud mingeid tingimusi tapaeelse uimastamise suhtes, ei saa rituaalse tapmise tava keelata.

87.

Kuna nende määruste eesmärk on kehtestada täpsed nõuded, millele peavad tooted vastama selleks, et neid saaks sertifitseerida mahepõllumajanduslikena, ei näe ma, kuidas saaks tõsiselt väita, et selle määruse vaikimist võimaliku ilma uimastamiseta tapa kasutamise koha pealt võiks pidada puhtalt juhuslikuks. Minu arvates ei ole õigusaktide vaikimine selles küsimuses tingitud unustamisest ja lihtsalt lähtumine nende koostamise kontekstist ( 33 ) ei kinnita tingimata tõlgendust, mida pooldab põhikohtuasjas OABA.

88.

Sellele järeldusele jõuan ma mitmel täiendaval põhjusel.

89.

Esiteks ja jätkuks sellele, mida ma eespool märkisin, tuleb tähelepanu juhtida sellele, et teatavad loomakasvatustavad on mahepõllumajandust reguleerivates õigusaktides sõnaselgelt keelatud või piiratud, eelkõige määruse nr 889/2008 artiklis 18. Selles õigusnormis on nimelt ette nähtud, et teatavad tavad on loomade majandamises põhimõtteliselt keelatud (köndistamine) või rangelt piiratud (kummipaelte kinnitamine lammaste sabade külge, sabakärpimine, hammaste eemaldamine, noka lühendamine, sarvede eemaldamine ja füüsiline kastreerimine). Samamoodi on selle määruse artiklis 20, mis käsitleb loomade söötmist, keelatud sundsöötmine.

90.

Seejärel tuleb samuti rõhutada, et isegi kui eelneva uimastamise kohustus ei ole määruses nr 1099/2009 osutatud põllumajandusloomade puhul ette nähtud, on komisjoni 5. augusti 2009. aasta määruse (EÜ) nr 710/2009, millega muudetakse määrust nr 889/2008 seoses mahepõllumajanduslike vesiviljelusloomade ja merevetikate tootmisega ( 34 ), artikli 25h lõikes 5 ette nähtud, et „kasutatakse tapmisviise, mille puhul kalad kaotavad teadvuse silmapilkselt ega tunne valu“.

91.

Kokkuvõttes näib mulle, et mahepõllumajanduse õigusnormide vaikimine rituaalse tapa küsimuses on tingitud unustamisest seda vähem, et see küsimus on juba ammu ( 35 ) teada ja seda tunnistatakse õigusaktides, mis reguleerivad loomade tapmist, ja pealegi on loomade „tapmist“ nendes õigusnormides mitu korda mainitud ( 36 ).

92.

Tuleb märkida, et kuigi mõned loomade heaolu kaitse ühendused kutsusid nimelt määruse nr 834/2007 muutmise ettepanekule ( 37 ) lisatud komisjoni töödokumendi koostamise ajal üles mahepõllumajanduse eeskirju muutma nii, et loomade uimastamine enne tapmist ( 38 ) oleks üldreegel, jääb hiljuti jõustunud määrus 2018/848 selle uimastamise kasutamise või mitte kasutamise koha pealt endiselt tummaks.

93.

Eespool esitatud kaalutlusi silmas pidades olen arvamusel, et ilma uimastamiseta tapetud loomadest saadud toodete sertifitseerimist mahepõllumajandusliku tootena ei saa keelata.

94.

Selles suhtes ei veena mind ka teised käesolevas kohtuasjas vastupidise põhiseisukoha toetuseks esitatud teleoloogilist ja süstemaatilist laadi argumendid.

95.

Esiteks näib mulle, et argumendiga, et tuleb järgida „põhimõtet, et tarbijatel peab olema usaldus“ mahepõllumajanduslike toodetena märgistatud toodete vastu, millele viitavad eelkõige määruse nr 834/2007 põhjendused 3, 5 ja 22 ning artikkel 1, ei saa nõustuda. Kuna asjaolu, et ilma uimastamiseta tapetud loomadest saadud toodetel ei ole väidetavalt võimalik „mahepõllumajanduse“ märgist kasutada, mahepõllumajandusele kohaldatavaid standardeid reguleerivatest õigusnormidest selgesõnaliselt ei tulene, ei saa seda põhimõtet eirata, sest märgis on antud kooskõlas kohaldatava õigusega.

96.

Tarbijausalduse kaitse mahepõllumajanduslikena märgistatud toodete vastu, nagu see on sätestatud määruse nr 834/2007 artikli 6 punktis c, nõuab tõepoolest, et tuleb välistada sellised ained ja töötlemismeetodid, mis võiksid olla toote tegeliku laadi suhtes eksitavad. Kuid seda usaldust kahjustatakse siiski ainult juhul, kui eiratakse selgeid nõudeid, mis on mahepõllumajandusele selgesõnaliselt kehtestatud. Nagu ma aga eespool selgitasin, ei saa asjasse puutuvate õigusnormide seisukohast loomade tapmise ajal uimastamise kasutamise välistamine tähendada, et asjaomaste toodete puhul on „mahepõllumajanduse“ märgis automaatselt täiesti välistatud.

97.

Peale selle tuleb samuti märkida, et praeguse seisuga ja vaatamata tarbijate kasvavale huvile tapatingimuste vastu ( 39 ), ei ole liidu õigusnormides, mis käsitlevad toidualase teabe esitamist tarbijatele, praegu ette nähtud mingeid andmeid loomade tapmise tingimuste kohta ( 40 ).

98.

Nendel asjaoludel järeldada, et ühelt poolt „koššer“ ja „halal“-sertifitseerimine ja teiselt poolt „mahemärgis“ on liidu õiguse seisukohast omavahel ühitamatud, tähendaks lisada tingimus, mida ei ole positiivses õiguses ette nähtud. See viiks välja selleni, et praktiseerivatele juutidele ja moslemitele, kes soovivad saada mahepõllumajanduslikke tooteid ja tagatisi nende kvaliteediomaduste ja toiduohutuse kohta, seda võimalust ei anta.

99.

Nimelt, kuigi asjaolu, et mahepõllumajandusliku tootena sertifitseerimist ja märgiseid „koššer“ või „halal“ ei ole võimalik kumuleerida, ei tekita otseselt probleeme usuvabaduse kasutamise seisukohast, siis näib mulle seevastu, et see ohustab koššer- või halal-toodete tarbijate võimalust, hankida tooteid tagatistega, mille annab mahepõllumajandusliku tootena sertifitseerimine.

100.

Teiseks, nagu Euroopa Kohus otsustas 5. novembri 2014. aasta kohtuotsuses Herbaria Kräuterparadies (C‑137/13, EU:C:2014:2335, punkt 46), kuigi ei saa eitada, et „[l]iidu õigus ei taga, et ettevõtja võib turustada oma tooteid mis tahes nimetustega, mis soodustab tema arvates tema toodete reklaamimist“, ei saa sellele õigusele siiski tugineda ettevõtja vastu, kes on täitnud kõiki kohaldatavate õigusnormide nõudeid.

101.

Sellega seoses ei saa jätta arvestamata argumente, mille esitas eelkõige Ecocert, et sertifitseerimisasutus ei või kehtestada mahepõllumajandusliku tootena sertifitseerimisele tingimusi, mida asjaomastes õigusnormides ei ole. Seega, kui õigusnorme, mis reguleerivad märgise „mahepõllumajandus“ saamiseks vajalikke loomade kasvatamise ja tapmise tingimusi, on täidetud, on sertifitseerimisasutus põhimõtteliselt kohustatud selle märgise andma, lisamata tingimusi, mida ei ole positiivse õigusega ette nähtud. Kui ta seda ei teeks, siis tekitaks see probleeme nii määruse nr 834/2007 artiklis 34 osutatud mahepõllumajanduslike toodete liidus vaba liikumise kui ka kaubandus- ja tööstusvabaduse seisukohast.

102.

See järeldus ei ole vastuolus ELTL artikliga 13.

103.

Kahtlemata on kindlalt välja kujunenud, et loomade heaolu kaitse on õiguspärane üldise huvi eesmärk, mille olulisust näitab eelkõige asjaolu, et liikmesriigid on vastu võtnud EÜ asutamislepingule lisatud protokolli (nr 33) loomade kaitse ja heaolu kohta, mille järgi peavad ühendus ja liikmesriigid pöörama muu hulgas põllumajandus- ja transpordipoliitika kavandamisel ja rakendamisel täit tähelepanu loomade heaolu nõuetele. Nüüd vastab nimetatud protokollile ELTL artikkel 13, EL toimimise lepingu üldkohaldatav säte, mis paikneb selle lepingu esimeses põhimõtteid käsitlevas osas ( 41 ).

104.

Olen siiski seisukohal, et kõnealuste õigusnormide, konkreetselt määruse nr 1099/2009, mis reguleerib loomade heaolu standardeid surmamise ajal, vastuvõtmisega soovis seadusandja luua tasakaalu usuvabaduse ja loomade heaolu vahel. Nagu ma eespool selgitasin, ei eira see määrus loomade heaolu, ning peale selle lubab see kasutada rituaalset tapmist ainult erandina ja selle määruse artikli 4 lõikes 4 rangelt määratletud tingimustel.

105.

Esitatud põhjendusi arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata cour administrative d’appel de Versailles’ (Versailles’ haldusasjade apellatsioonikohus, Prantsusmaa) eelotsuse küsimusele järgmiselt:

Nõukogu 28. juuni 2007. aasta määrust (EÜ) nr 834/2007 mahepõllumajandusliku tootmise ning mahepõllumajanduslike toodete märgistamise kohta ja nõukogu 24. septembri 2009. aasta määrust (EÜ) nr 1099/2009 loomade kaitse kohta surmamisel tuleb koostoimes ELTL artikliga 13 tõlgendada nii, et nendega ei ole keelatud anda Euroopa „mahepõllumajanduse“ märgist toodetele, mis on saadud loomadest, kelle puhul on kasutatud rituaalset tapmisviisi ilma eelneva uimastamiseta määruses nr 1099/2009 kindlaks määratud tingimustel.