I. Sissejuhatus

II. Õiguslik raamistik

A. EL toimimise leping

B. EKPSi ja EKP protokoll

C. Otsus 2015/774

1. Otsuse 2015/774 konsolideeritud versioon

2. Otsuse 2015/774 ja seda muutnud otsuste põhjendused

a) Otsuse 2015/774 põhjendused

b) Otsuse 2015/2101 põhjendused

c) Otsuse 2015/2464 põhjendused

d) Otsuse 2016/702 põhjendused

e) Otsuse 2017/100 põhjendused

III. Põhikohtuasjade asjaolud

A. PSPP põhitunnused

B. Menetlused põhikohtuasjades ja eelotsusetaotlus

IV. Eelotsusetaotlus ja menetlus Euroopa Kohtus

V. Analüüs

A. Sissejuhatav märkus otsuse 2015/774 asjasse puutuva redaktsiooni kohta

B. Eelotsusetaotluse vastuvõetavus

C. Esimene ja teine eelotsuse küsimus

1. Analüüsi raamistik, mis tuleneb 16. juuni 2015. aasta kohtuotsusest Gauweiler jt (C‑62/14, EU:C:2015:400)

2. Põhimõtete kohaldamine PSPP suhtes

a) Majandustegevuses osalejate kindlustunde puudumine

1) Otsuses 2015/774 sätestatud garantiide sobivus (esimene eelotsuse küsimus, sealhulgas selle punktid a ja b)

2) Võlakirjade kuni lunastustähtpäevani hoidmise ning negatiivse tootlusega võlakirjade ostmisega seotud mõju puudumine (esimese eelotsuse küsimuse punktid c ja d)

i) Võlakirjade hoidmine kuni lunastustähtpäevani

ii) Negatiivse tootlusega võlakirjade ostmine

3) Väidetav ettemääratavus selles osas, milliseid väärtpabereid omandatakse, ei mõjuta otsuse 2015/774 kehtivust [esimese eelotsuse küsimuse punkt a ja teine eelotsuse küsimus]

b) Mõju usaldusväärse eelarvepoliitika järgimisele

3. Järeldus esimese ja teise küsimuse kohta

D. Kolmas ja neljas küsimus

1. 27. novembri 2012. aasta kohtuotsuses Pringle (C‑370/12, EU:C:2012:756) ja 16. juuni 2015. aasta kohtuotsuses Gauweiler jt (C‑62/14, EU:C:2015:400) määratletud analüüsi raamistik

a) Rahapoliitika mõiste

b) Proportsionaalsuse põhimõte ja sellega seotud kohtuliku kontrolli ulatus

2. PSPP põhimõtete kohaldamine

a) EKP volituste piiridesse jäämine

1) PSPP eesmärk ja selle raames kasutatavad vahendid

2) PSPP kaudne mõju

i) Teoreetiline arutlus rahapoliitika ja majanduspoliitika suhetest ning kohtuliku kontrolli ulatus

ii) PSPP garantiid, mis piiravad mõju majanduspoliitikale

b) PSPP proportsionaalsus

1) PSPP sobivus EKPSi eesmärkide saavutamiseks ning selle vajalikkus

2) PSPP proportsionaalsus kitsamas tähenduses

3. Järeldus kolmanda ja neljanda küsimuse kohta

VI. Ettepanek

1.

Käesolev eelotsusetaotlus puudutab Euroopa Keskpanga 4. märtsi 2015. aasta otsuse (EL) 2015/774 avaliku sektori varade järelturult ostmise kava kohta ( 2 ), mida on muudetud Euroopa Keskpanga 5. novembri 2015. aasta otsusega (EL) 2015/2101 ( 3 ) ja Euroopa Keskpanga 18. aprilli 2016. aasta otsusega (EL) 2016/702 ( 4 ) (edaspidi „otsus 2015/774“), kehtivust ning ELL artikli 4 lõike 2 ja ELTL artiklite 119, 123, 125 ja 127 ning protokolli nr 4 Euroopa keskpankade süsteemi ja Euroopa Keskpanga põhikirja kohta ( 5 ) artiklite 17–24 (edaspidi „EKPSi ja EKP protokoll“) tõlgendamist.

2.

Selle taotluse esitas Bundesverfassungsgericht (Saksamaa Liitvabariigi konstitutsioonikohus) seoses mitme põhiseaduslikkuse kaebusega, mis puudutavad erinevate Euroopa Keskpanga (EKP) otsuste kohaldatavust Saksamaa Liitvabariigis, Deutsche Bundesbanki (Saksamaa Liitvabariigi keskpank) osutatavat kaasabi nende otsuste rakendamisel või tema väidetavat tegevusetust nende otsustega seoses ning Bundesregierungi (Saksamaa Liitvabariigi valitsus) ja Deutscher Bundestagi (Saksamaa Liitvabariigi parlamendi alamkoda) väidetavat tegevusetust seoses selle kaasabi osutamise ja nende otsustega.

3.

Sisuliselt haakub selle uue kohtuasjaga vältimatult ka 16. juuni 2015. aasta kohtuotsus Gauweiler jt (C‑62/14, EU:C:2015:400). Esiteks on Bundesverfassungsgericht (Saksamaa Liitvabariigi konstitutsioonikohus) esitanud uuesti Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse menetluses, kus soovitakse tuvastada, et EKP akt on ilmselgelt ultra vires ning vastuolus Saksamaa põhiseadusliku identiteediga. Teiseks on nii aktid, mis on vaidluse all käesolevas kohtuasjas, kui ka need, mis olid seda kohtuasjas, milles tehti 16. juuni 2015. aasta kohtuotsus Gauweiler jt (C‑62/14, EU:C:2015:400), seotud EKP nii-öelda „mittekonventsionaalsete“ programmidega, mis ei kuulu rahapoliitikasse ning mis väidetavalt rikuvad ELTL artiklis 123 sätestatud monetaarse rahastamise keeldu.

4.

Siiski, 16. juuni 2015. aasta kohtuotsus Gauweiler jt (C‑62/14, EU:C:2015:400) puudutas EKP pressiteadet, milles teatati otsusest kiita heaks euroala liikmesriikide emiteeritud riigivõlakirjade omandamise kava, mida nimetati „Outright Monetary Transactions“ (rahapoliitilised otsetehingud; edaspidi „OMT“), mida ei olnud – ja mida pole tänaseni kunagi – rakendatud. Seevastu käesolevas kohtuasjas vaidluse all olev avaliku sektori varade järelturult ostmise kava („public sector asset purchase programme“, edaspidi „PSPP“) ei ole mitte ainult formaalselt vastu võetud, vaid seda on ka juba kolm aastat rakendatud. Lisaks sellele on OMT ja PSPP vahel objektiivseid erinevusi, mis puudutavad nii nende avaldatud eesmärki ja ette nähtud tehnilisi tingimusi kui ka kõne all olevaid summasid.

5.

Asjakohased sätted sisalduvad peamiselt EL toimimise lepingu kolmanda osa VIII jaotises „Majandus- ja rahapoliitika“. Nimelt on ELTL artiklis 119 sätestatud:

„1.   Euroopa Liidu lepingu artiklis 3 seatud eesmärkide saavutamiseks hõlmab liikmesriikide ja liidu tegevus aluslepingute kohaselt niisuguse majanduspoliitika kasutuselevõttu, mis rajaneb liikmesriikide majanduspoliitika tihedal koordineerimisel, siseturul ja ühiseesmärkide kindlaksmääramisel ning mida korraldatakse kooskõlas vabal konkurentsil põhineva avatud turumajanduse põhimõttega.

2.   Rööbiti eespool märgituga ning aluslepingute kohaselt ja vastavalt neis esitatud menetlustele hõlmab see tegevus ühisraha, mille nimetus on euro, ning ühtse rahapoliitika ja vahetuskursipoliitika määratlemist ja teostamist; mõlema poliitika esmane eesmärk on säilitada hindade stabiilsus ning nimetatud eesmärki kahjustamata toetada liidu üldist majanduspoliitikat kooskõlas vabal konkurentsil põhineva avatud turumajanduse põhimõttega.

3.   See liikmesriikide ja liidu tegevus tähendab kinnipidamist järgmistest juhtpõhimõtetest: stabiilsed hinnad, riigi rahanduse ja majanduse usaldusväärsus ning tasakaalustatud maksebilanss.“

6.

ELTL artikli 123 lõikes 1 on omakorda sätestatud liikmesriikide monetaarse rahastamise keeld, mis on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Keelatud on Euroopa Keskpanga või liikmesriikide keskpankade (edaspidi „riikide keskpangad“) arvelduslaenud või mingit muud tüüpi laenuvõimalused liidu institutsioonidele, organitele või asutustele, liikmesriikide keskvalitsustele, regionaalsetele, kohalikele või muudele avaliku võimu organitele, teistele avalik-õiguslikele isikutele või riigi osalusega äriühingutele, samuti on keelatud Euroopa Keskpangal või riikide keskpankadel osta neilt otse võlakohustusi.“

7.

EKP eesmärgid ja põhilised ülesanded on sätestatud ELTL artiklis 127 järgmiselt:

„1.   Euroopa Keskpankade Süsteemi (edaspidi „EKPS“) esmane eesmärk on säilitada hindade stabiilsus. Ilma et see piiraks eesmärki säilitada hindade stabiilsus, toetab EKPS liidu üldist majanduspoliitikat, selleks et kaasa aidata liidu eesmärkide saavutamisele, nagu need on esitatud Euroopa Liidu lepingu artiklis 3. EKPS toimib kooskõlas vabal konkurentsil põhineva avatud turumajanduse põhimõttega, soodustades ressursside efektiivset jaotumist ning järgides artiklis 119 esitatud põhimõtteid.

2.   EKPS põhiülesanded on:

[…]“.

8.

EKPSi ja EKP protokollis on loetletud EKP rahapoliitika vahendid. Nende vahendite hulgas on vabaturu- ja krediiditehingud. EKPSi ja EKP protokolli artiklis 18.1 on need määratletud järgmiselt:

„EKPS eesmärkide saavutamiseks ja ülesannete täitmiseks võivad EKP ja riikide keskpangad:

9.

Bundesverfassungsgerichti (Saksamaa Liitvabariigi konstitutsioonikohus) esitatud eelotsuse küsimuste keskmes olevaks EKP otsuseks on otsus 2015/774. Pärast selle otsuse vastuvõtmist 4. märtsil 2015 on seda muudetud otsustega 2015/2101, 2015/2464, 2016/702 ning otsusega 2017/100.

10.

Otsuse 2015/774 artiklis 1 „PSPP kehtestamine ja ulatus“ on sätestatud:

„Käesolevaga kehtestab eurosüsteem avaliku sektori varade järelturult ostmise kava, mille alusel eurosüsteem ostab järelturgudel kõlblikke turukõlblikke võlainstrumente artikli 3 määratluses kõlblikelt osapooltelt artikli 7 määratluses konkreetsetel tingimustel.“

11.

Otsuse 2015/774 artiklis 3 „Turukõlblike võlaväärtpaberite kõlblikkuskriteeriumid“ on sätestatud:

„1.   Võttes arvesse artiklis 3 sätestatud nõudeid, on eurosüsteemi ostudeks PSPP alusel kõlblikud eurodes vääringustatud turukõlblikud võlaväärtpaberid, mille on emiteerinud euro kasutusele võtnud liikmesriikide keskvalitsused, piirkondlikud valitsused või kohalikud omavalitsused, euroalal asuvad tunnustatud asutused, euroalal asuvad rahvusvahelised organisatsioonid ja euroalal asuvad mitmepoolsed arengupangad. Erandlikel asjaoludel, kui kavandatud ostumahtu ei saavutata, võib EKP nõukogu otsustada osta muude euroalal asuvate üksuste poolt emiteeritud turukõlblikke võlaväärtpabereid […]

2.   Ostukõlblikkuseks PSPP alusel peavad turukõlblikud võlaväärtpaberid vastama turukõlblike varade eurosüsteemi krediidioperatsioonides kasutamise kõlblikkuskriteeriumidele vastavalt Euroopa Keskpanga suunise (EL) 2015/510 (EKP/2014/60) neljandale osale, mille suhtes kohaldatakse järgmisi nõudeid:

[…]

3.   Avaliku sektori varade järelturult ostmise kava alusel tehtava ostu kõlblikkuseks peab lõigetes 1 ja 2 määratletud võlaväärtpaberite järelejäänud tähtajaks asjaomase eurosüsteemi keskpanga poolt ostmise hetkel olema vähemalt üks aasta ja maksimaalselt 30 aastat […]

[…]

5.   Lubatud on selliste nimiväärtuses turukõlblike võlainstrumentide ostud, mille tootlus tähtajani on negatiivne (või halvima stsenaariumiga) ja võrdub hoiustamise püsivõimaluse intressimääraga või ületab seda. Vajalikus ulatuses on lubatud selliste nimiväärtuses turukõlblike võlainstrumentide ostud, mille tootlus tähtajani on negatiivne (või halvima stsenaariumiga) ja on väiksem hoiustamise püsivõimaluse intressimäärast.“

12.

Otsuse 2015/774 artikli 4 „Ostude teostamise piirangud“ lõikes 1 on sätestatud:

„Kõlblike väärtpaberite turuhinna kujunemise võimaldamiseks ei ole lubatavad ostud uutest emissioonidest või fikseerimata müügikuupäevaga emissioonidest (tap) väärtpaberite osas ja turukõlblike võlainstrumentide osas, mille järelejäänud tähtaeg on emiteeritavate turukõlblike võlainstrumentide tähtajale ligidal, eelnev või järgnev, EKP nõukogu poolt määratud aja jooksul („ostukeelu aeg“). Sündikaatide puhul arvestatakse asjaomast ostukeelu aega võimaluste piires enne emissiooni.“

13.

Otsuse 2015/774 artikli 5 „Ostumahtude piirangud“ lõiked 1 ja 2 on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Võttes arvesse artiklit 3, kohaldatakse emissiooni osa piirangut rahvusvahelise väärtpaberite identifitseerimisnumbri (ISIN) kohta PSPP artiklis 3 sätestatud kriteeriume täitvate turukõlblike võlaväärtpaberite ostude osas pärast kõikide eurosüsteemi keskpankade portfellide konsolideerimist. Emissiooni osa piirang on järgmine:

2.   Pärast kõikide eurosüsteemi keskpankade portfellide konsolideerimist kohaldatakse kõikide PSPP ostudeks kõlblike turukõlblike võlaväärtpaberite osas, millel on artiklis 3 sätestatud järelejäänud tähtajad, järgmist agregeeritud piirangut:

14.

Otsuse 2015/774 artiklis 6 „Portfelli kujundus“ on täpsustatud:

„1.   PSPP alusel kõlblike võlaväärtpaberite ostude bilansilisest väärtusest ostetakse 10% kõlblike rahvusvaheliste organisatsioonide ja mitmepoolsete arengupankade poolt emiteeritud väärtpaberites ning 90% sellest koguväärtusest kõlblike keskvalitsuste, piirkondlike valitsuste või kohalike omavalitsuste ja tunnustatud asutuste poolt emiteeritud väärtpaberites […]. EKP nõukogu võib selle jaotuse läbi vaadata. Kõlblike rahvusvaheliste organisatsioonide, mitmepoolsete arengupankade ning regionaalsete valitsuste ja kohalike omavalitsuste poolt emiteeritud võlaväärtpaberite oste teostavad ainult [euro kasutusele võtnud liikmesriikide keskpangad (RKPd)].

2.   Kõikide PSPP tingimustele vastavate turukõlblike võlaväärtpaberite ostude bilansilise väärtuse osa on RKPde jaoks 90% ja ülejäänud 10% ostab EKP. Jurisdiktsioonide osas toimub jaotus EKP kapitali märkimise aluse kohaselt vastavalt EKPSi põhikirja artiklile 29.

3.   Eurosüsteemi keskpangad kohaldavad PSPP alusel turukõlblike võlaväärtpaberite ostmise jaotamisel spetsialiseerumist. EKP nõukogu lubab spetsialiseerumisest juhtumipõhist kõrvalekaldumist, kui objektiivsetel kaalutlustel ei saa seda korda kasutada või on sellest kõrvalekaldumine muudel põhjustel soovitav PSPP üldise rahapoliitika eesmärkide saavutamiseks. Eelkõige ostab iga RKP kõlblikke väärtpabereid emitentidelt oma jurisdiktsioonis. Kõlblike rahvusvaheliste organisatsioonide ja mitmepoolsete arengupankade poolt emiteeritud väärtpaberite oste võivad teostada kõik RKPd. EKP ostab keskvalitsuste ja tunnustatud asutuste poolt emiteeritud väärtpabereid kõikides jurisdiktsioonides.“

15.

Otsuse 2015/774 artiklis 8 „Läbipaistvus“ on sätestatud:

„1.   Eurosüsteem avaldab igal nädalal PSPP alusel hoitavate väärtpaberite raamatupidamisliku koguväärtuse oma konsolideeritud nädalaaruande märkustes.

2.   Eurosüsteem avaldab kord kuus oma PSPP hoiuste kaalutud keskmise järelejäänud tähtaja emitentide residentsuse kaupa, eristades rahvusvahelisi organisatsioone ja mitmepoolseid arengupanku muudest emitentidest.

3.   PSPP alusel hoitavate väärtpaberite raamatupidamislik väärtus avaldatakse EKP veebilehel kord nädalas avaturuoperatsioonide rubriigis.“

16.

Otsuse 2015/774 põhjendused 2, 3 ja 4 on sõnastatud järgmiselt:

17.

Otsuse 2015/2101 põhjendused 2 ja 3 on sõnastatud järgmiselt:

18.

Otsuse 2015/2464 põhjendused 2–5 on sõnastatud järgmiselt:

19.

Otsuse 2016/702 põhjendustes 2–5 on täpsustatud:

20.

Otsuse 2017/100 põhjendused 3–6 on sõnastatud järgmiselt:

21.

Otsus 2015/774, mida eelotsusetaotluse esitanud kohtu eelotsuse küsimused puudutavad, on õigusakt, millega formaalselt kehtestatakse PSPP. Viimane on üks EKP poolt 22. jaanuaril 2015 teatavaks tehtud laiendatud varaostukava („Expanded Asset Purchase Programme“, edaspidi „APP“) neljast allprogrammist.

22.

Kõrvuti olemasolevate erasektori võlakirjade ostmise allprogrammidega ( 6 ) on APPs niisiis ette nähtud ka avaliku sektori võlakirjade ostmine järelturult. Sedalaadi kava käsitatakse üldiselt „kvantitatiivse lõdvendamisena“ („quantitative easing“) tulenevalt keskpanga raha koguse suurenemisest, mis suures koguses võlakirjade ostmisega kaasneb. EKP otsustas selle 2015. aasta jaanuaris reaktsioonina tugevale inflatsiooni vähenemise survele euroalal.

23.

PSPP põhitunnused, mis on sätestatud otsuse 2015/774 praegu kehtivas redaktsioonis, saab kokku võtta järgmiselt:

24.

Mitu füüsiliste isikute rühma esitas eelotsusetaotluse esitanud kohtule erinevad põhiseaduslikkuse kaebused, mis puudutasid erinevaid APPga seonduvaid EKP otsuseid, Deutsche Bundesbanki (Saksamaa Liitvabariigi keskpank) osutatavat kaasabi nende otsuste rakendamisel või nende otsustega seonduvat väidetavat tegevusetust, samuti Saksamaa Liitvabariigi valitsuse ja Saksamaa Liitvabariigi parlamendi alamkoja väidetavat tegevusetust seonduvalt selle kaasabi osutamise ja nende otsustega.

25.

Põhikohtuasja kaebajate hinnangul on PSPP vastuolus ELTL artiklis 123 sätestatud liikmesriikide monetaarse rahastamise keelu ning ELL artikli 5 lõike 1 ja ELTL artiklite 119 ja 127 koosmõjust tuleneva pädevuse andmise põhimõttega. PSPPga seotud otsused rikuvad lisaks Saksamaa põhiseadusest (Grundgesetz) tulenevat demokraatia põhimõtet ja kahjustavad seetõttu Saksamaa põhiseaduslikku identiteeti.

26.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et kui otsus 2015/774 on vastuolus ELTL artikliga 123 või väljub EKP pädevuse piiridest, peab ta asuma seisukohale, et EKP on oma pädevust ilmselgelt ja struktuurselt olulisel määral ületanud, ning seetõttu põhikohtuasja kaebused rahuldama. Nõnda oleks see ka juhul, kui otsusest 2015/774 tulenev kahjumi jaotamise kord mõjutaks Saksamaa Liitvabariigi parlamendi alamkoja otsustusõigust eelarveküsimustes.

27.

Neil asjaoludel otsustas Bundesverfassungsgericht (Saksamaa Liitvabariigi konstitutsioonikohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse.

28.

Euroopa Kohtusse 15. augustil 2017 saabunud 18. juuli 2017. aasta otsusega otsustas Bundesverfassungsgericht (Saksamaa Liitvabariigi konstitutsioonikohus) niisiis esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

29.

Kirjalikud seisukohad esitasid H. Weiss jt, B. Lucke jt, J.‑H. von Stein jt, EKP, Deutsche Bundesbank (Saksamaa Liitvabariigi keskpank), Saksamaa, Kreeka, Prantsusmaa, Itaalia, Portugali ja Soome valitsus ning Euroopa Komisjon. Kõik peale Soome valitsuse võtsid sõna 10. juulil 2018 toimunud kohtuistungil. Kohtuistungil esitas oma argumendid ka P. Gauweiler.

30.

Esitatud küsimustega palub Bundesverfassungsgericht (Saksamaa Liitvabariigi konstitutsioonikohus) Euroopa Kohtul võtta seisukoht otsuse 2015/774 kehtivuse osas. Esimeses küsimuses täpsustab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et jutt on otsusest 2015/774, mida on muudetud otsusega 2015/2101 ja otsusega 2016/702 ning EKP 22. juuni 2016. aasta otsusega (EL) 2016/1041 Kreeka Vabariigi emiteeritud või täielikult tagatud turukõlblike võlainstrumentide kõlblikkuse kohta ning millega tunnistatakse kehtetuks otsus (EL) 2015/300 (EKP/2016/18) ( 13 ).

31.

Otsus 2016/1041 on küll antud otsuse 2015/774 alusel, kuid ei muuda seda. Seevastu on otsust 2015/774 muudetud otsusega 2015/2464 ning otsusega 2017/100. Kuigi eelotsusetaotluse esitanud kohus sõnaselgelt neile kahele viimasele otsusele ei viita, leian, et esitatud küsimustele vastamisel tuleb neid arvesse võtta.

32.

Esimeses küsimuses peab Bundesverfassungsgericht (Saksamaa Liitvabariigi konstitutsioonikohus) silmas otsust 2015/774 „või selle rakendamise viisi“. Eelotsusetaotluse esitamise ajal olid aga otsused 2015/2464 ja 2017/100 juba vastu võetud. Otsuse rakendamine toimus seega igal juhul otsuse algset teksti muutnud nelja otsuse alusel. Liiati on eelotsusetaotluse esitanud kohus kolmandas küsimuses Euroopa Kohtult küsinud otsuse 2015/774 kohta „kehtivas redaktsioonis“, see tähendab redaktsioonis, mis kehtis 18. juulil 2017. Viimaks näib isegi eelotsusetaotluse esitanud kohtu poolt pakutud liidu õiguse tõlgendus teatud määral põhinevat otsuse 2015/774 viimasel redaktsioonil.

33.

Ühinen niisiis komisjoni arvamusega, et mõistlikum on hinnata otsuse 2015/774 kehtivust, lähtudes eelotsusetaotluse esitamise ajal kehtinud redaktsioonist ja kõigist asjaoludest, mis seda otsust siis iseloomustasid.

34.

Itaalia valitsus leiab esmalt, et kõik eelotsusetaotluse esitanud kohtu eelotsuse küsimused on vastuvõetamatud. Leian siiski, et kui viies küsimus välja arvata, on eelotsusetaotlus vastuvõetav.

35.

Märgin, et käesolev eelotsusetaotlus puudutab vaieldamatult liidu õiguse tõlgendamist ja kohaldamist. Nagu Euroopa Kohus 16. juuni 2015. aasta kohtuotsuses Gauweiler jt (C‑62/14, EU:C:2015:400) märkis, tähendab see, et Euroopa Kohtu vastus mõjutab konkreetselt põhikohtuasja lahendamist ning asjas tehtav kohtuotsus, nagu eelotsusemenetluses tehtud mis tahes Euroopa Kohtu otsus, on käsitletavate EKP aktide tõlgenduse või kehtivuse küsimustes liikmesriigi kohtule põhikohtuasja lahendamisel siduv ( 14 ).

36.

Lisaks tuleneb eelotsusetaotlusest, et liikmesriigi kohtu menetluses on reaalne õigusvaidlus, mille käigus liidu akti kehtivuse küsimus kaudselt üles kerkib. Eelotsusetaotlus on põhimõtteliselt niisiis vastuvõetav ( 15 ).

37.

On tõsi, et kuigi esimene, teine ja neljas küsimus puudutavad otsuse 2015/774 kehtivust nimelt ELTL artiklitest 119, 123 ja 127 lähtudes, on kohus neis väljendanud kahtlusi, mis on pigem tekkinud seoses selle otsuse rakendamise kui selle otsuse endaga. Akti õiguspärasust tuleb aga analüüsida akti vastuvõtmise ajal olemas olnud faktiliste ja õiguslike asjaolude alusel ja see analüüs ei tohi nimelt sõltuda tagasiulatuvast hinnangust selle akti tõhususele ( 16 ). Nagu Euroopa Kohtul on juba olnud võimalus täpsustada, tähendab see, et „analoogia alusel tuleb Euroopa Kohtu poolt eelotsusetaotluse menetluses õigusakti kehtivusele hinnangu andmisel tavaliselt lähtuda selle akti vastuvõtmise ajal valitsenud olukorrast“ ( 17 ).

38.

Ent 16. juuni 2015. aasta kohtuotsusest Gauweiler jt (C‑62/14, EU:C:2015:400) tuleneb, et kui EKP omandab järelturult riigivõlakirju, peab ta oma sekkumise siduma piisavate garantiidega, mis võimaldaksid tema sekkumise ühitada ELTL artikli 123 lõikest 1 tuleneva monetaarse rahastamise keeluga ( 18 ). Lisaks saab sellist omandamist võimaldava kava õiguspäraselt vastu võtta ja seda saab õiguspäraselt rakendada ainult siis, kui selles sisalduvad meetmed on rahapoliitika eesmärkidega proportsionaalsed, vastavalt ELTL artikli 119 lõikele 2 ja artikli 127 lõikele 1 ( 19 ).

39.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu esimeses eelotsuse küsimuses välja toodud aspektid on seotud garantiidega, millest võib sõltuda otsuse 2015/774 kehtivus. Neil asjaoludel näib mulle, et neid võib arvesse võtta. Mulle näib see nõnda olevat ka teise eelotsuse küsimuse puhul, milles peetakse silmas „Euroopa Kohtu praktikas kehtestatud piiranguid vara järelturult ostmise kavale, nagu seda on PSPP“.

40.

Tõsi on, et see teine küsimus käsitleb ebakindlaid asjaolusid, kuna selles peetakse silmas kohaldamisele kuuluvate normide võimalikku leevendamist juhul, kui olukord finantsturgudel muutub. Siiski on see eelotsusetaotluse esitanud kohtu menetluses olevate vaidluste lahendamise seisukohast objektiivselt vajalik ( 20 ), kuna sisuliselt puudutab see tagatisi, mis peavad PSPPga kaasnema selleks, et mitte rikkuda ELTL artiklit 123. Seetõttu on see minu arvates vastuvõetav ja seda on võimalik käsitleda koos esimese eelotsuse küsimusega.

41.

Neljas eelotsuse küsimus puudutab aga sisuliselt PSPP seost rahapoliitikaga ning otsuse 2015/774 proportsionaalsuse hindamise vajalikkust. Mulle näib, et seda saab niisiis käsitada vastuvõetavana ning sellele saab anda tarviliku vastuse, vaadates selle läbi koos sama probleemistikku puudutava kolmanda küsimusega.

42.

Seevastu olen ettevaatlikum viienda eelotsuse küsimuse vastuvõetavuse osas. Kuigi liidu õigust puudutavate küsimuste puhul saab asjasse puutuvust eeldada, ei saa sellest eeldusest lähtuda siis, „kui on ilmne, et taotletud liidu õigusnormi tõlgendamine ei ole mingil viisil seotud põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, või ka juhul, kui probleem on hüpoteetiline või kui Euroopa Kohtule ei ole teada vajalikke faktilisi või õiguslikke asjaolusid, et anda tarvilik vastus talle esitatud küsimustele“ ( 21 ).

43.

Leian, nagu ka EKP, Kreeka, Prantsusmaa, Itaalia, Portugali ja Soome valitsus ning komisjon, et viies eelotsuse küsimus puudutab arengut, mis ei ole kindel, ning seda kahest aspektist. Esiteks on selle viienda küsimuse lähtehüpoteesiks keskvalitsuste ja nendega võrdsustatud emitentide võlakirjadest tulenevate kohustuste täitmata jätmise korral toimuv piiramatu riskide jagamine eurosüsteemi liikmesriikide vahel, mis „võib-olla sisaldub [otsuses 2015/774]“ ( 22 ). Praegu aga PSPP suhtes kohaldamisele kuuluvates õigusaktides sellist piiramatut jagamist ette nähtud ei ole. Vastupidi, soov keskpankade vahel kahjumi jaotamist rangelt piirata on muutumatuna püsinud juba alates selle kava välja kuulutamisest 22. märtsil 2015 ( 23 ).

44.

Teiseks, isegi kui selline piiramatu jaotamine otsustataks, tekiks küsimus võimalikust vastuolust ELT artiklitega 123 ja 125 ning ELL artikli 4 lõikega 2 üksnes juhul, nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus oma küsimuse sõnastuses isegi täpsustab, „kui [selle riskide piiramatu jaotamise tõttu] võib vajalikuks osutuda riikide keskpankade rekapitaliseerimine eelarvevahenditest“ ( 24 ). Niisiis on ilmselgelt tegemist üksnes hüpoteetilise olukorraga, mille realiseerumise võimalikkust ei ole käesoleval ajal mitte kuidagi tõendatud. Tõsi, eelotsusetaotluses tuuakse välja, et 2016. eelarveaastal suurendati oluliselt Deutsche Bundesbanki (Saksamaa Liitvabariigi keskpank) reservfondi. Eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsustab siiski, et vastavat otsust põhjendati sellega, et 2016. eelarveaasta jooksul tehtud EKP nõukogu otsustega lisada APP‑le PSPP kaasnesid täiendavad riskid. Tuleb aga märkida, et üheski PSPPga seotud otsuses ei ole ette nähtud riskide piiramatut jaotamist. Seetõttu, kuna puuduvad täiendavad andmed põhjuste kohta, mis tingisid Deutsche Bundesbanki (Saksamaa Liitvabariigi keskpank) reservfondi suurendamise, ei ole võimalik tuvastada, et realiseeruks puhtalt teoreetiline võimalus, et PSPPga seotud võlakirjadest tulenevate kohustuste täitmata jätmise korral toimub riikide keskpankade rekapitaliseerimine.

45.

Niisiis näib viiendas eelotsuseküsimuses tõstatatud problemaatika mulle ilmselgelt hüpoteetiline, sest nii õiguslikud kui ka faktilised asjaolud, mis tingiksid sellele küsimusele vastamise vajaduse, ei vasta praegusele olukorrale ning selliste asjaolude tekkimise tõenäosus ei ole piisavalt tõendatud. Isegi kui asuda seisukohale, et riskide piiramatu jaotamine on selline olukord, mille tekkimise tõenäosus on piisavalt tõendatud – mis tegelikult nii ei ole –, on igal juhul vaieldamatu, et riskide sellist jaotamist ei ole veel sätestatud liidu õigusnormis ega sellest isegi teatatud. Kuidas saaks Euroopa Kohus sellises olukorras võtta seisukoha normi, mida veel olemaski ei ole, kehtivuse kohta?

46.

Eeltoodud kaalutlusi silmas pidades leian niisiis, et viies küsimus on praeguses olukorras vastuvõetamatu.

47.

Kaks esimest eelotsuse küsimust puudutavad sisuliselt ELTL artikli 123 lõikes 1 sätestatud riigi võlakohustuste monetaarse rahastamise keelu järgimist.

48.

Seda puudutava asjakohase analüüsi raamistiku pakub 16. juuni 2015. aasta kohtuotsus Gauweiler jt (C‑62/14, EU:C:2015:400). Hoolimata PSPP ja OMT vahelistest erinevustest on tegemist kahe kavaga, mis puudutavad riigi võlakirjade järelturult ostmist. Eelviidatud kohtuotsuses täpsustas Euroopa Kohus, milliste piiridega peab EKP riigi võlakirjade omandamise kavade rakendamisel arvestama. Liiati järgib seda analüüsi struktuuri suur osa käesolevas kohtuasjas seisukohti esitanud pooltest.

49.

Kõigepealt kinnitas Euroopa Kohus, et ELTL artikli 123 lõige 1 keelab EKPSi mis tahes finantsabi andmise liikmesriigile, kuid välistatud ei ole EKPSi võimalus osta selle riigi võlakirju järelturult ( 25 ).

50.

Euroopa Kohus seadis sellele võimalusele siiski kaks piirangut:

51.

Neist kahest piirangust tuleneb, et kui EKP omandab järelturult riigivõlakirju, peab ta oma sekkumise siduma piisavate garantiidega, mis võimaldaksid esiteks tema sekkumise ühitada ELTL artikli 123 lõikest 1 tuleneva monetaarse rahastamise keeluga ja mis peaksid teiseks piirama programmi mõju liikmesriikide motivatsioonile järgida usaldusväärset eelarvepoliitikat ( 28 ).

52.

Selles, et EKPSi poolt järelturult riigivõlakirjade ostmine on põhimõtteliselt õiguspärane, ei saa olla vaidlust ( 29 ). Seda toetab EKPSi ja EKP protokolli artikli 18 lõige 1, mille kohaselt „on EKPSil lubatud tema eesmärkide saavutamiseks ja ülesannete täitmiseks tegutseda rahaturgudel, sealhulgas müües ja ostes otse likviidseid väärtpabereid, mille hulka kuuluvad ka riigivõlakirjad, ilma et see luba sõltuks eritingimustest, kui just ei eirata vabaturutehingute endi olemust“ ( 30 ), samuti nõukogu 13. detsembri 1993. aasta määrus (EÜ) nr 3603/93 asutamislepingu artiklis 104 ja artikli 104b lõikes 1 [millest on saanud ELTL artiklid 123 ja 125] nimetatud keeldude kohaldamiseks vajalike määratluste täpsustamise kohta ( 31 ). Selle määruse põhjenduses 7 on järelturult riigivõlakirjade ostmise võimalus sõnaselgelt ette nähtud, kuna seal on märgitud, et „eelkõige ei tohiks järelturul tehtud oste kasutada ELTL artikli 123 eesmärgist möödahiilimiseks“.

53.

Sellise programmi nagu PSPP kehtivus sõltub niisiis sellega kaasnevatest garantiidest. Konkreetselt tuleb kontrollida, kas need on piisavad esiteks selleks, et majandustegevuses osalejad ei saaks faktiliselt tegutseda EKPSi jaoks vahendajana nende võlakirjade omandamisel otse asjasse puutuva liikmesriigi avaliku võimu organitelt ja avalik‑õiguslikelt isikutelt, ning teiseks selleks, et liikmesriikidel ei kaoks motivatsioon järgida usaldusväärset eelarvepoliitikat.

54.

Erinevalt põhikohtuasja kaebajatest on oma seisukoha esitanud liikmesriigid ja liidu institutsioonid kõik seisukohal, et PSPP pakub piisavalt garantiisid takistamaks seda, et järelturult riigivõlakirjade omandamisel oleks samasugune mõju nagu selliste võlakirjade vahetul omandamisel esmasturult. Nõustun selle käsitlusega.

55.

Esmalt ei ole sugugi tähtsusetu see, et EKP nõukogul on pädevus otsustada PSPPga ette nähtud järelturul sekkumiste ulatuse, alguse, jätkamise ja peatamise üle. Tegemist on asjaoluga, mida Euroopa Kohus võttis otsesõnu arvesse OMT programmi hindamisel ( 32 ). Iseäranis EKP nõukogu rahapoliitikaistungite protokollidest tuleneb, et PSPPd hinnatakse pidevalt ning kohandatakse sõltumatult niivõrd, kuivõrd see on vajalik avaldatud eesmärgi saavutamiseks ( 33 ).

56.

Teiseks on PSPP vaid üks neljast APP allprogrammist. Sellega lubatud riigivõlakirjade ostmine on aga täiendav meede võrreldes ülejäänud kolme programmiga, mis puudutavad eraõiguslike emitentide võlakirjade ostmist ( 34 ). See, et riigivõlakirjade lubatud ostumaht määratakse iga kuu kindlaks kolmes ülejäänud alamprogrammis tehtavate ostude prognoosi põhjal, on asjaolu, mis aitab takistada kindluse tekkimist esmasturul ostetud riigivõlakirjade äraostmise osas.

57.

Kolmandaks aitab selle programmi konkreetse rakendamise ettenähtamatust tagada ka see, et PSPP puhul ei ole valikulisust. Erinevalt OMTst ei ole PSPPs ette nähtud võlakirjade omandamist valikuliselt, vaid nii, et esindatud on kõik euroala liikmesriigid. Otsuse 2015/774 artikli 6 lõike 2 kohaselt toimub jurisdiktsioonide osas jaotus EKP kapitali märkimise aluse kohaselt vastavalt EKPSi ja EKP protokolli artiklile 29 ( 35 ).

58.

Neljandaks ei saa esmasturgudel tegutsevatel majandustegevuses osalejatel äraostmise osas kindlust tekkida, kuna otsuse 2015/774 artikkel 5 seab järelturult riigivõlakirjade ostmisele kaks piirangut – mida rakendatakse pärast kõikide EKPSi keskpankade portfellide konsolideerimist –, millest esimene seondub väärtpaberiemissiooni ja teine emitendiga. Esimene lubab põhimõtteliselt omada kuni 33% ühe emissiooni võlakirjadest ( 36 ), teine keelab EKPSil omada kogu PSPP kestel rohkem kui 33% ühe emitendi poolt käibele lastud võlakirjadest ( 37 ). Lisaks sellele, et tegemist on ülempiirmääradega ja mitte kohustusega riigivõlakirju sellises ulatuses osta, on otsuse 2015/774 artiklis 5 sätestatud piirangute tagajärjeks ka see, et riigivõlakirja omanikul ei saa olla kindlustunnet selles osas, et EKPS tema võlakirja ära ostab, või, vastupidi, selles, et selline ostmine oleks eelnimetatud ülempiirmäärade saavutamise tõttu võimatu. Selle garantii tõhususe tagab nende piirmäärade üle toimuv EKPSi riskijuhtimise komitee igapäevane kontroll. ( 38 )

59.

Viiendaks aitab sellele, et riigivõlakirjade emissiooni tingimusi ei mõjutaks kindlustunne, et EKPS need võlakirjad pärast emissiooni ära ostab, kaasa ka minimaalne ajavahemik, mis peab jääma esmasturul väärtpaberi emiteerimise ja sellel järelturul ostmise vahele ( 39 ). See ajavahemik on vajalik turuhinna kujunemise võimaldamiseks. Selline ostukeelu aeg on sõnaselgelt sätestatud otsuse 2015/774 artikli 4 lõikes 1 ja seda on täpsustatud PSPP suuniste artiklis 15.

60.

Seda ajavahemikku puudutava täpse teabe puudumine on selle tõhususe tagamise vältimatu tingimus. Ostukeelu aja kestuse avalikustamine võiks mõjutada ostude ettenähtavust ja hindade kujunemist. Kuivõrd tehingute vastavus turuhinnale on EKPSi riskijuhtimise komitee ( 40 ) kontrolli all, siis näib mulle, et teave, mille kohaselt mõõdetakse esmasturul riigivõlakirja emiteerimise ja selle järelturult ostmise vahelist minimaalset ajavahemikku pigem päevades kui nädalates, on piisav, et tagada kohtulik kontroll selle üle, kas otsus 2015/774 on kooskõlas ELTL artikliga 123. ( 41 ) Esiteks on EKPSi riskijuhtimise komiteel kohtuga võrreldes paremad oskused ja erialateadmised, hindamaks hinna kujunemist vastavalt turutingimustele ning seetõttu seda, kas ostukeelu aeg on selle tagamiseks kohane. Teiseks ei saa välistada, et ostukeelu aja täpne avalikustamine, kas või tagantjärele, tekitaks turgudel tegutsevates majandustegevuses osalejates ootusi, mis võivad takistada turuhinna kujunemist.

61.

Kuuendaks võimaldab antava teabe liigi ja avaldatavate asjaolude täpsusastme vaheline tasakaal tagada PSPP tõhususe ega lase esmasturul tegutsevates majandustegevuses osalejates tekkida kindlust selles, et riigivõlakirjad järelturul ära ostetakse.

62.

PSPP toimimise põhilistest tingimustest, nagu igakuine ostumaht, APP prognoositav kestus või ka euroala liikmesriikide vahel riigivõlakirjade ostmise jagunemise kriteerium või võimalike riskide jagamine, teatati EKP presidendi 22. jaanuari 2015. aasta pressiteates ( 42 ). See teade aitab tagada APP tõhusust; selle eesmärk on selle programmiga ette nähtud era- ja avaliku sektori võlakirjade ostmisega taotletava mõju suurendamine. Läbi selle pressiteate kinnitab EKP, et tegeleb deflatsiooniliste suundumuste tõkestamisega, selgitades usaldusväärselt selleks võetavaid meetmeid. Tegemist on vahendiga, mille abil kannab EPK PSPPst tekkiva rahanduslike ja finantstingimuste lõdvenemise üle reaalmajandusele. Majanduses kutsutakse seda „teavituskanaliks“. See võimaldab kvantitatiivse lõdvendamise programmiga taotletavat mõju tõhusalt suurendada ( 43 ).

63.

Siiski, nagu EKP oma kirjalikus seisukohas märgib, avaldab see teavitus mõju ainult makromajanduse tasandil. Antud teave ei anna esmasturult riigivõlakirju omandada võivatele majandustegevuses osalejatele kindlust selles, et EKPS ostab need võlakirjad ära sellise aja jooksul ja sellistel tingimustel, et nad saaksid faktiliselt tegutseda EKPSi jaoks vahendajana nende võlakirjade omandamisel otse asjasse puutuva liikmesriigi avaliku võimu organitelt ja avalik-õiguslikelt isikutelt. 10. juulil 2018 toimunud kohtuistungil kinnitas Deutsche Bundesbanki (Saksamaa Liitvabariigi keskpank) õigusteenistuse juht, et kuigi EKP teadete tõttu oli mõningane ettenähtavus – eriti selles osas, et PSPP raames on võimalik osta kolmandik riigivõlakirjadest –, ei avaldanud see mõju mikromajanduse tasandil.

64.

EKP poolt teatavaks tehtud PSPP toimimise tingimused jäävad üldiseks. Summa, mille ulatuses APP programmi raames iga kuu võlakirju omandatakse, on umbkaudne teave, mida ei ostukuupäeva ega lunastustähtpäevaga seonduvalt muul moel ei täpsustata. Peale selle ei tehta ka teatavaks ostupiirangute ulatust emissiooni ja emitendi kohta. Viimaks, kuigi andmed PSPP võlakirjaportfelli kohta avaldatakse iga nädal, siis tehakse seda vaid koondatud baasandmetena ( 44 ), samas kui järelejäänud tähtaeg avaldatakse kord kuus kaalutud keskmisena ( 45 ) emitentide residentsuse kaupa. Nagu EKP 10. juulil 2018 toimunud kohtuistungil selgitas, peavad EKP veebisaidil avaldatud andmed olema piisavad selleks, et turgudel tegutsevad majandustegevuses osalejad teaksid, millised väärtpaberid EKPSil on, mitte aga nende ostmise konkreetset praktikat.

65.

Need erinevad garantiid näivad mulle olevad piisavad, vältimaks seda, et riigivõlakirjade emissioonitingimusi mõjutaks kindlus selles, et EKPS need võlakirjad pärast nende emiteerimist ära ostab. Need tagatised võimaldavad niisiis välistada selle, et sellise programmi nagu PSPP rakendamisel oleks praktikas samasugune mõju nagu riigivõlakirjade omandamisel otse liikmesriikide avaliku võimu organitelt ja avalik-õiguslikelt isikutelt.

66.

Edasi küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus esimese eelotsuse küsimusega, kuidas võib ELTL artikli 123 lõike 1 seisukohast vaadatuna mõjutada PSPP õiguspärasust esiteks kõigi omandatud võlakirjade hoidmine kuni nende lunastustähtpäevani ning teiseks nimiväärtuses selliste turukõlblike võlainstrumentide ostmine, mille tootlus lunastustähtpäevani on negatiivne. Ma ei leia, et need asjaolud tooksid kaasa otsuse 2015/774 kehtetuse.

67.

Seonduvalt võlakirjade hoidmisega kuni lunastustähtpäevani leidis Euroopa Kohus asjas, milles tehti 16. juuni 2015. aasta kohtuotsus Gauweiler jt (C‑62/14, EU:C:2015:400), et võimalus hoida omandatud võlakirju kuni nende lunastustähtpäevani ei ole OMT kehtivuse seisukohast otsustava tähtsusega, „sest selle võimaluse eelduseks on, et niisugune tegevus peab olema taotletavate eesmärkide saavutamiseks vajalik, ning see ei anna mingil juhul asjasse puutuvatele majandustegevuses osalejatele kindlust, et EKPS seda võimalust kasutab.“ ( 46 ) Lisaks tuletas Euroopa Kohus meelde, et selline praktika ei ole kuidagi välistatud EKPSi ja EKP protokolli artikli 18 lõikega 1 ega tähenda loobumist võla tagasimaksmisest, mida emiteeriv liikmesriik peab tegema, kui kohustuse täitmise aeg on saabunud ( 47 ).

68.

Märgin, et EKPSi ja EKP protokolli artikli 18 lõikes 1 on sõnaselgelt sätestatud võimalus osta ja müüa likviidseid väärtpabereid kapitaliturgudel forward-tehingutega, ilma et sellele võimalusele oleks seatud mis tahes piiranguid. Neil asjaoludel ei näe ma, erinevalt eelotsusetaotluse esitanud kohtust, et võlakirjade hoidmisel kuni lunastustähtpäevani saaks PSPP-sugune programm õiguspärane olla vaid juhul, kui võlakirjade selline hoidmine on erandlik. Seevastu on nõutav, et see oleks kooskõlas kõnealuse programmi eesmärgiga.

69.

Käesoleval juhul näib mulle, et see nii on. Kõigepealt märgin, et PSPP suunised kinnitavad, et EKPS võib selle programmi raames omandatud väärtpabereid rahapoliitilistel põhjustel müüa igal ajal ( 48 ). Lisaks sellele lubab otsuse 2015/774 artikli 3 lõige 3 omandada väärtpabereid, mille järelejäänud tähtaeg on vähemalt 1 aasta ja maksimaalselt 30 aastat ja 364 päeva. Tänu väärtpaberite sedavõrd laiale spektrile ei saa majandustegevuses osalejad olla kindlad, et EKPS hoiab kõiki võlakirju kuni lunastustähtpäevani.

70.

Eelkõige näib mulle, et omandatud väärtpaberite hoidmine kuni nende lunastustähtpäevani võib aidata saavutada PSPP eesmärki. PSPP eesmärk on hindade stabiilsuse säilitamine. Konkreetsemalt on otsuse 2015/774 põhjenduses 4 lisatud, et „[p]ortfelli tasakaalu taastamise mõju tõttu aitab oluline PSPP ostumaht saavutada rahapoliitika eesmärki, motiveerides finantsvahendajaid suurendama likviidsuse andmist pankadevahelisel turul ja laenuandmist euroala majanduses“.

71.

Selle konkreetse eesmärgi osas nõustun Saksamaa valitsuse arvamusega, mille kohaselt näib olevat lubatav, et omandatud varasid asutakse müüma üksnes juhul, kui see enam ei saa kahjustada ostu mõju rahapoliitikale ( 49 ). Selle mõju eelduseks on aga turgudel likviidsuse piisav suurenemine selleks, et see tooks kaasa portfelli tasakaalu taastumise ning seeläbi selle, et omandatud väärtpabereid ei müüda ära liiga vara. Riigivõlakirjade või enamiku neist hoidmine kuni nende lunastustähtpäevani näib mulle niisiis olevat PSPPga taotletava eesmärgiga kooskõlas.

72.

Otsuse 2015/774 artikli 3 lõige 5 lubab selliste nimiväärtuses turukõlblike võlainstrumentide hoiustamise püsivõimaluse intressimäära ületavad või sellega võrdsed ostud, mille tootlus tähtajani on negatiivne. Mulle ei tundu, et selline võimalus läheks ELTL artikli 123 lõikest 1 tuleneva monetaarse rahastamise keeluga vastuollu.

73.

Kõigepealt tuleb meelde tuletada, et EKP tehtavate vabaturutehingutega kaasneb tema jaoks paratamatult kahjumirisk ning seda sõltumata avaldatud tootlusest ( 50 ). Teiseks, PSPP osas on EKP sõnaselgelt märkinud, et eelistada tuleb selliste väärtpaberite ostmist, mille tootlus on positiivne ( 51 ).

74.

Kuivõrd mõne euroala liikmesriigi võlakirjad on turutingimustest tingituna emiteeritud negatiivse tootlusega, läheks selliste väärtpaberite ostmise keelamine vastuollu vabaturu põhimõttega, millest EKPS peab EKPSi ja EKP protokolli artikli 18 lõike 1 kohaselt kapitaliturgudel tegutsedes juhinduma. ( 52 ) Nagu EKP ja komisjon rõhutavad, oleks negatiivse tootlusega võlakirjade ostmise välistamine vastuolus turu neutraalsuse põhimõttega, mis on osaks avatud turumajanduse ja vaba konkurentsi põhimõttest, millest lähtudes EKPS vastavalt ELTL artikli 127 lõikele 1 toimib ( 53 ).

75.

Viimaks, nagu Saksamaa valitsus asjakohaselt välja toob, oleks negatiivse tootlusega riigivõlakirjade ostmise keeld vastuolus PSPP ühe põhilise elemendiga, milleks on see, et omandatakse kõigi euroala liikmesriikide riigivõlakirju, mis tagab rahapoliitika eesmärgi saavutamise.

76.

Neil asjaoludel näib mulle, et negatiivse tootlusega riigivõlakirjade ostmine ei ole vastuolus ELTL artikli 123 lõikega 1.

77.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu hinnangul võimaldavad avalikustatud APP kogumaht, selle jaotus EKP kapitali märkimise aluse kohaselt ja see, et teatud püsiva osa APPst moodustab riigivõlakirjade ostmine, omavahelises koosmõjus eelnevalt kindlaks teha konkreetse liikmesriigi avaliku sektori poolt emiteeritud võlakirjade igakuise ostumahu. Asjaolu, et tulenevalt järelejäänud tähtaja ja tootlusega seotud kõlblikkuskriteeriumide rangusest ning reeglist, et EKPS võib omandada kuni 33% emissiooni mahust, on vähe selliseid võlakirju, mille ostmine võimalik on, annab selles kontekstis majandustegevuses osalejatele kindluse selles osas, millised konkreetsed võlakirjad PSPP raames omandatakse.

78.

See võimalik kindlus, mis pole mitte õiguslik, vaid faktiline ning mis põhineb EKP avaldatud tingimustel koosmõjus PSPP jõustumisest alates täheldatud väärtpaberite ostmise praktikaga, ei näi mulle siiski selline, mis muudaks otsuse 2015/774 kehtetuks.

79.

Esiteks, kui riigivõlakirjade ostmise osas on kindlustunne, siis on see ainult makromajanduslik, mitte mikromajanduslik ( 54 ). Lisaks sellele ei näi need analüüsid, millest eelotsusetaotluse esitanud kohus lähtub, olevat arvesse võtnud, vähemalt mitte piisavalt, asjaolu, et üks osa PSPP raames tehtavatest ostudest puudutavad võlakirju, mida ei ole emiteerinud liikmesriikide keskvalitsused ( 55 ).

80.

Teiseks on selline väidetav kindlustunne võimalik vaid olemasolevate võlakirjade vähesuse tõttu. Isegi kui ilmneb, et neid on tõesti vähe, ( 56 ) ning leiab tõendamist, et sellest tulenevalt on võimalik teha kindlaid järeldusi konkreetsete võlakirjade ostmise kohta, siis viivad need tõdemused otsuses 2015/774 sätestatud garantiide tõhususe hindamiseni, lähtudes asjaoludest, mis on ilmnenud pärast selle otsuse vastuvõtmist. Nagu ma aga eelotsusetaotluse vastuvõetavuse küsimust käsitledes märkisin, tuleb akti õiguspärasust analüüsida akti vastuvõtmise ajal olemas olnud faktiliste ja õiguslike asjaolude alusel ja see analüüs ei tohi nimelt sõltuda tagasiulatuvast hinnangust selle akti tõhususele ( 57 ).

81.

Kui meetme mõju ei saanud selle vastuvõtmise ajal täpselt ette näha, saab pädeva asutuse hinnangut kritiseerida vaid juhul, kui see näib kõnealuse regulatsiooni kehtestamise ajal kättesaadavat teavet arvesse võttes ilmselgelt ekslik ( 58 ). Käesoleval juhul ei näi mulle, et otsus 2015/774 oleks „ilmselgelt eksliku“ hinnangu tulemus. Vastupidi, vaidlust ei ole selles, et nagu otsuse 2015/774 preambulis märgitud, võeti see vastu „olukorras, kus EKP intressimäärad [olid] madalal tasemel ning erasektori varade ostukavasid [peeti] mõjukaks, kuid ebapiisavaks hinnastabiilsuse ebasoodsate riskide käsitlemisel“ ( 59 ). Neil asjaoludel võis õiguspäraselt asuda seisukohale, et „eurosüsteemi rahapoliitika meetmetele [tuleb] lisada PSPP, mis oleks suure reaalmajandusse ülekandumise potentsiaaliga instrument“ ( 60 ). PSPPga kaasnevad garantiid süvendavad mu veendumust, et EKP hinnang otsuse 2015/774 vastuvõtmise ajal oli läbimõeldud ja kaalutud.

82.

Tõsi, ma pigem toetan hiljuti kohtujurist Bobeki poolt kohtuasjas Confédération paysanne jt (C‑528/16, EU:C:2018:20) tehtud ettepanekus esitatud teesi, mille kohaselt ei ole kogu areng liidu õigusakti kehtivuse hindamisel asjasse puutumatu ( 61 ). Niisiis eksisteerivat õigusnormide ajakohastamise kohustus, mis võib „äärmuslikel tehnilise ja ühiskondliku reageerimatuse juhtudel“ viia akti kehtetuks tunnistamiseni ( 62 ).

83.

Käesolevas asjas lugu nõnda siiski ei ole, sest otsusesse 2015/774 on järjest tehtud muudatusi, mis on võib-olla algul sätestatud ostmise eeskirju leevendanud, kuid mis on aidanud säilitada selle otsuse kehtivuse seisukohast vajalike garantiide tõhusust. Pean iseäranis silmas ühe emissiooni kohta omandatud võlakirjade piirangu suurendamist ( 63 ) või kohalike ja piirkondlike omavalitsuste võlakirjade lisamist kõlblike varade hulka ( 64 ). Need meetmed on teoreetiliselt sellised, mis takistavad või vähemalt leevendavad otsmiseks kõlblike väärtpaberite vähesust. Selline põhjus on sõnaselgelt välja toodud teise eelviidatud muudatuse põhjendamisel. EKP nõukogu 2. ja 3. detsembri 2015. aasta rahapoliitikaistungi protokolli kohaselt „[leiti], et [kohalike ja piirkondlike omavalitsuste võlakirjade lisamine kõlblike varade nimekirja] aitab vältida väärtpaberite kättesaadavusega seotud kõikvõimalike pingete tekkimist“ ( 65 ).

84.

Analüüsi selles osas olen arvamusel, et riigivõlakirjade ostmisel järelturult, mida PSPP võimaldab, ei ole samasugust mõju nagu võlakirjade omandamisel otse liikmesriikide avaliku võimu organitelt ja avalik-õiguslikelt isikutelt. Selleks et PSPP ei oleks vastuolus ELTL artikli 123 lõikes 1 sätestatud monetaarse rahastamise keeluga, peavad sellega kaasnevad garantiid siiski piirama ka selle mõju motivatsioonile järgida usaldusväärset eelarvepoliitikat.

85.

Lisaks asjaolule, et sellise programmi nagu PSPP mõju motivatsioonile järgida usaldusväärset eelarvepoliitikat piirab juba EKPSi õigus omandatud võlakirjad mis tahes ajal ära müüa ( 66 ) või otsustada see programm lõpetada, näivad mulle esmatähtsad olevat kolm selle programmi tunnust.

86.

Esiteks on otsuse 2015/774 artikli 3 lõike 2 punktis a nõutud, et PSPP tähenduses turukõlblike võlaväärtpaberite emitendil või garandil peab olema krediidikvaliteedi hinnang vähemalt krediidikvaliteedi astmega 3 eurosüsteemi ühtlustatud hindamisskaalal. Otsuse 2015/774 artikli 3 lõike 2 punktis d on täpsustatud, et vastasel juhul on turukõlblikud võlaväärtpaberid kõlblikud ainult siis, kui need on emiteerinud või täielikult taganud finantsabi programmi all olevate euroala liikmesriikide keskvalitsused, kelle suhtes on EKP nõukogu eurosüsteemi krediidikvaliteedi läve kohaldamise peatanud EKP 9. juuli 2014. aasta suunise EKP/2014/31 (täiendavate ajutiste meetmete kohta seoses eurosüsteemi refinantseerimisoperatsioonide ja tagatise kõlblikkusega ning millega muudetakse suunist EKP/2007/9 ( 67 )) artikli 9 alusel.

87.

See nõue kujutab endast olulist garantiid seoses mõjuga motivatsioonile järgida usaldusväärset eelarvepoliitikat. Kui riigivõlakirjade emitent enam usaldusväärset eelarvepoliitikat ei järgi, võivad tema emiteeritud võlakirjad selle krediidikvaliteedi hinnangu kaotada. Selle kaotamisega kaasneks aga automaatselt nende võlakirjade ostmise lõppemine ( 68 ).

88.

Teiseks on ostud kõigi euroala liikmesriikide avaliku sektori emitentide lõikes jaotatud, lähtudes majanduslikust olukorrast või eelarvepoliitikast sõltumatust objektiivsest kriteeriumist, see tähendab EKP kapitali märkimise alusest. Sellest tulenevalt ei saa PSPPd tõlgendada mehhanismina, mis võiks aidata finantsraskustes olevaid liikmesriike. Seda garantiid suurendab otsuse 2015/774 artikli 5 lõikes 2 ühe emitendi kohta sätestatud üldine piirang, mis paneb euroala liikmesriigid nende poolt emiteeritavate võlakirjade põhiosa suhtes sõltuma erainvestorite nõudlusest.

89.

Kolmandaks toetab motivatsiooni järgida usaldusväärset eelarvepoliitikat ka riskide jagamise piiramine EKP enda poolt teostatud ostude ja rahvusvaheliste organisatsioonide võlakirjade ostude osas ehk 20% PSPPst. Nagu Deutsche Bundesbank (Saksamaa Liitvabariigi keskpank) oma kirjalikus seisukohas märgib, peavad 80% PSPP raames tehtud ostude puhul kahjumi kandma ning kõnealust keskpanka rekapitaliseerima kohalikud maksumaksjad või muud riigilaenude võlausaldajad. Selle näol on tegemist ühe PSPP „võtmeelemendiga“ ( 69 ).

90.

Tõsi, otsusest 2015/774 riskide sellist jagamist sõnaselgelt ei nähtu. Siiski on see sõnaselgelt märgitud EKP presidendi 22. jaanuari 2015. aasta sissejuhatavas avalduses ning EKP 22. jaanuari 2015. aasta ja 10. märtsi 2016. aasta pressiteadetes. Peale selle, rahvusvaheliste organisatsioonide ja euroalas asuvate mitmepoolsete arengupankade võlakirjade omandamisest tekkida võiva kahjumi jaotamine eurosüsteemi keskpankade vahel peegeldub EKP hinnangul EKP avaldamata 19. novembri 2015. aasta otsuses, mis käsitleb rahapoliitikaga seotud tehingutest tekkiva kahjumi jaotamist (parandatud versioon) (EKP/2015/NP29), mille aluseks on EKPSi ja EKP põhikirja artikli 32 lõike 4 teine lõik. Euroala liikmesriikide võlakirjade omandamisest tekkida võiva EKP kahjumi jaotamine toimub aga EKPSi ja EKP põhikirja artikli 33 lõike 2 kohaselt. Võimaliku kahjumi korral väheneks kulusid ületav tulu, mille EKP saab eurosüsteemi keskpankadele välja maksta, või kaasneks kahjumi ülekandmine järgmisesse perioodi.

91.

Need erinevad tunnused näivad mulle olevat piisavad, vältimaks seda, et PSPP-sugune programm võtab liikmesriikidelt motivatsiooni järgida usaldusväärset eelarvepoliitikat. Võib ka tõdeda, et pärast seda, kui nõukogu otsustas 22. juunil 2018 lõpetada Prantsusmaad puudutanud ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluse ( 70 ), käib ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlus vaid ühe liikmesriigi suhtes ( 71 ), samas kui 2011. aastal oli neid 24. See objektiivne olukord pigem tõendab usaldusväärse eelarvepoliitika järgimist euroala liikmesriikide poolt.

92.

Eeltoodust tuleneb esiteks, et PSPP kohaselt ei ole EKPSi sekkumisel samasugust mõju, nagu oleks riigivõlakirjade ostmisel otse liikmesriikide avaliku võimu organitelt ja avalik-õiguslikelt isikutelt, ning teiseks, et PSPP ei võta liikmesriikidelt motivatsiooni järgida usaldusväärset eelarvepoliitikat. Neil asjaoludel näib mulle, et otsus 2015/774 ei ole vastuolus ELTL artikli 123 lõikega 1.

93.

Kolmas ja neljas küsimus puudutavad sisuliselt PSPP seost rahapoliitikaga – mis määrab ära EKP volituste ulatuse – ning seda, kuidas tuleb hinnata otsuse 2015/774 proportsionaalsust, kontrollimaks selle kooskõla ELTL artikliga 119 ning ELTL artikli 127 lõigetega 1 ja 2 (samuti EKPSi ja EKP protokolli artiklitega 17–24). Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib, kas PSPP ulatust, kohaldamise kestust ja sellega seotud tagajärgi silmas pidades saab endiselt öelda, et PSPP jääb EKP volituste piiridesse.

94.

Kooskõlas ELL artikli 5 lõikes 2 sätestatud pädevuse andmise põhimõttega peab EKPS tegutsema talle esmase õigusega antud volituste piires. Sestap ei saa ta õiguspäraselt vastu võtta ja rakendada programmi, mis väljub esmase õigusega rahapoliitikale määratud valdkonnast. Selle põhimõtte järgimise tagamiseks alluvad EKPSi aktid aluslepingutega ette nähtud tingimustel ka Euroopa Kohtu kohtulikule kontrollile ( 72 ).

95.

Neile küsimustele vastamiseks vajalikud parameetrid on sõnastatud 27. novembri 2012. aasta kohtuotsuses Pringle (C‑370/12, EU:C:2012:756) ja 16. juuni 2015. aasta kohtuotsuses Gauweiler jt (C‑62/14, EU:C:2015:400).

96.

Kuigi EL toimimise lepingus puudub rahapoliitika täpne definitsioon, on Euroopa Kohus siiski sedastanud, et selles on määratletud rahapoliitika eesmärgid ning on võimalik tuvastada, millised vahendid on EKPSil selle poliitika teostamiseks ( 73 ).

97.

Kuigi 27. novembri 2012. aasta kohtuotsusega Pringle (C‑370/12, EU:C:2012:756) võrreldes on 16. juuni 2015. aasta kohtuotsuses Gauweiler jt (C‑62/14, EU:C:2015:400) sõnastus mõnevõrra muutunud, ei näi mulle, et see väljendaks mingisust sisulist seisukohamuutust. Esimeses kohtuotsuses leidis Euroopa Kohus, et EL toimimise lepingu rahapoliitikat puudutavates sätetes on viidatud „pigem selle poliitika eesmärkidele kui selle teostamise vahenditele“ ( 74 ). Teises kohtuotsuses on selline vahetegemine kadunud ning Euroopa Kohus leidis seal, et EL toimimise lepingus „on ühtaegu määratletud rahapoliitika eesmärgid ja vahendid, mis EKPSil on selle poliitika teostamiseks“ ( 75 ). Vaatamata sellele sõnastuslikule erinevusele on kindel, et määratlemaks, kas mingisugune meede kuulub rahapoliitika valdkonda, tuleb lähtuda selle meetmega taotletavatest eesmärkidest ja teostamise vahenditest ( 76 ).

98.

Samuti on oluline meelde tuletada, et rahapoliitika meedet ei saa võrdsustada majanduspoliitika meetmega üksnes seetõttu, et sellel meetmel võib olla kaudne mõju euroala stabiilsusele ( 77 ). See võimalik kaudne mõju ei saa siiski tähendada, et EKP programm tuleb tingimata liigitada majanduspoliitika meetmeks, kuna aluslepingust endast, iseäranis ELTL artikli 119 lõikest 2, artikli 127 lõikest 1 ja artikli 282 lõikest 2 tuleneb, et ilma, et see piiraks hindade stabiilsuse eesmärki, toetab EKPS liidu üldist majanduspoliitikat ( 78 ).

99.

Kui näib, et mingisugune EKP programm kuulub rahapoliitika valdkonda, siis tuleneb ELTL artikli 119 lõikest 2 ja artikli 127 lõikest 1 koostoimes ELL artikli 5 lõikega 4, et PSPP-suguse võlakirjade omandamise programmi saab õiguspäraselt vastu võtta ja seda saab õiguspäraselt rakendada ainult siis, kui selles sisalduvad meetmed on rahapoliitika eesmärkidega proportsionaalsed ( 79 ). See tähendab konkreetselt, et PSPP nagu mis tahes liidu institutsiooni akt peab olema sobiv sellega taotletavate legitiimsete eesmärkide saavutamiseks ega tohi minna kaugemale kui nende eesmärkide saavutamiseks vajalik.

100.

Mis puudutab kohtulikku kontrolli nende nõuete täitmise üle, siis kehtib PSPP puhul sama piirang, mille Euroopa Kohus sõnastas OMT puhul 16. juuni 2015. aasta kohtuotsuse Gauweiler jt (C‑62/14, EU:C:2015:400) punktis 68. PSPP-sugust vabaturutehingute programmi välja töötades ja rakendades peab EKPS tegema tehnilist laadi valikuid ja keerulisi prognoose ning andma kompleksseid hinnanguid. Selles osas tuleb niisiis tunnustada tema ulatuslikku kaalutlusõigust.

101.

Euroopa Kohus täpsustas siiski, et juhul kui liidu institutsioonil on lai kaalutlusõigus, omandab teatavate menetluslike tagatiste järgimise kontrollimine põhimõttelise tähtsuse ning et nende tagatiste hulka kuulub “EKPSi kohustus uurida hoolsalt ja erapooletult kõiki konkreetses olukorras tähtsust omavaid asjaolusid ja põhjendada oma otsuseid piisavalt“ ( 80 ).

102.

ELTL artikli 119 lõike 2 ja artikli 127 lõike 1 kohaselt on EKPSi põhiline eesmärk hindade stabiilsuse tagamine. PSPP eesmärk aga – ja üldisemalt APP eesmärk, mille üks neljast allprogrammist PSPP on – on aidata hindade stabiilsuse tagamiseks võidelda alates 2013. aastast täheldatud ning 2014. aastal kiirenenud inflatsiooni langusega.

103.

See eesmärk on sõnaselgelt nimetatud otsuse 2015/774 põhjenduses 4. EKP märgib seal, et „[PSPP] lõdvendab rahanduslikke ja finantstingimusi veelgi, k.a neid, mis on asjakohased euroala laenusaamise tingimuste osas mittefinantsettevõtetele ja majapidamistele, ning seega toetab euroala üldist tarbimist ja investeerimiskulutusi, mis aitab tagasi pöörduda 2% väiksema või selle lähedal oleva inflatsioonimäära juurde keskmises perspektiivis“ ning seda „[o]lukorras, kus EKP intressimäärad on madalal tasemel“. See põhjendus on saatnud ka kõiki PSPPs tehtud muudatusi ( 81 ).

104.

Oma 22. jaanuari 2015. aasta sissejuhatavas avalduses kinnitas EKP president, et APP raames tehakse oste seni, kuni EKP nõukogu täheldab „inflatsiooni stabiilset püsimajäämist keskmises perspektiivis eesmärgiks seatud tasemel 2% allpool, kuid selle lähedal“. Kui sellele eesmärgile hakati lähedale jõudma, otsutas EKP oma nõukogu 14. juuni 2018. aasta istungil lisaks, et netosummat, mille ulatuses APP raames iga kuu oste tehakse, vähendatakse põhimõtteliselt 15 miljardi euroni 2018. aasta oktoobrist kuni 2018. aasta detsembrini, mil ostude netosumma ammendub ( 82 ).

105.

PSPP seotus hindade stabiilsusega ja seeläbi EKP volitustega rahapoliitika valdkonnas näivad seega vaieldamatud, nagu ka vajadus reageerida PSPP vastuvõtmisel objektiivselt tuvastatud deflatsiooniriskile ( 83 ). Lisaks sellele, nagu rõhutavad oma kirjalikes seisukohtades eelkõige Itaalia ja Soome valitsus, toetab programmi rahapoliitilist eesmärki ka PSPP valikulisuse puudumine ( 84 ).

106.

Kasutatavad vahendid on samuti rahapoliitika instrumendid, kuivõrd otsuse 2015/774 artikli 3 kohaselt on tegemist loaga osta järelturult avaliku sektori võlaväärtpabereid. Nagu Euroopa Kohus 16. juuni 2015. aasta kohtuotsuse Gauweiler jt (C‑62/14, EU:C:2015:400) punktis 54 sedastas, „nähtub EKPSi ja EKP protokolli IV peatükis asuva artikli 18 lõikest 1 selgelt, et esmasest õigusest tulenevate EKPSi eesmärkide saavutamiseks ja ülesannete täitmiseks võivad EKP ja riikide keskpangad tegutseda rahaturgudel, müües ja ostes otse likviidseid väärtpabereid eurodes“.

107.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib isegi, et PSPP eesmärk ja kasutatud vahendid kujutavad endast põhimõtteliselt lubatavat hinnastabiilsuse kindlustamise ülesande konkretiseerimist. Kuna inflatsioonimäär sõltub olulisel määral eramajapidamiste tarbimisest ja reaalmajandusest, tuleb äripankade ja nende klientide likviidsuse suurendamine – mis on PSPP eesmärk – kõne alla kui sobiv vahe‑eesmärk teel hinnatõusu mõjutamiseni ( 85 ).

108.

Otsusega 2015/774 lubatud ostude suur maht ning PSPP kestus tekitavad siiski kahtlusi Bundesverfassungsgerichtis (Saksamaa Liitvabariigi konstitutsioonikohus), kes sellest tulenevalt küsib, kuidas võib otsuse 2015/774 kehtivust mõjutada PSPP mõju majanduspoliitika seisukohast.

109.

Esiteks kaasneb PSPP mahuga kahtlemata majanduspoliitika suunitluse muutus. Asjaolu, et pangad saavad PSPP tõttu müüa EKPSile teatud suure hulga riskidega seotud väärtpabereid, mida nad ilma PSPPta ära müüa saanud ei oleks (või oleksid saanud seda teha ainult kahjumlikult), muutub majanduspoliitiliseks eesmärgiks, kuna PSPP parandab märkimisväärselt pankade majanduslikku olukorda ja suurendab nende krediidivõimelisust. Teiseks parandab PSPP refinantseerimise tingimusi liikmesriikidele, kes võivad saada kapitaliturgudelt laenu märkimisväärselt soodsamatel tingimustel, kui see oleks siis, kui PSPPd ei oleks. Võttes arvesse PSPP eriliselt suurt mahtu, võib see programm olla kvalitatiivses plaanis käsitatav peamiselt majanduspoliitika valdkonda kuuluvana.

110.

See, et PSPP rakendamisel on tagajärjed liikmesriikide majanduspoliitikale, on möödapääsmatu, seda enam, et ELTL artikli 119 lõike 2, artikli 127 lõike 1 ja artikli 282 lõike 2 kohaselt on EKP teine eesmärk liidu majanduspoliitika toetamine ( 86 ). Seetõttu, nagu Euroopa Kohus 16. juuni 2015. aasta kohtuotsuses Gauweiler jt (C‑62/14, EU:C:2015:400, punkt 59) leidis, ei tähenda selline kaudne mõju, et EKP programm, millel on rahapoliitilised eesmärgid ja kus kasutatakse sellele poliitikale omaseid vahendeid, tuleks liigitada majanduspoliitiliseks meetmeks.

111.

Raskus on niisiis rahapoliitika meetme „kaudse mõju“ piiritlemises. Bundesverfassungsgerichti (Saksamaa Liitvabariigi konstitutsioonikohus) hinnangul ei saa selle mõiste all silmas pidada vaidlustatud meetme konkreetset ja ettenähtavat tagajärge, vaid üksnes selle muude vaheetappidega seotud mõju. Mina selle tõlgendusega ei nõustu.

112.

Märgin kõigepealt, et kuigi 16. juuni 2015. aasta kohtuotsuses Gauweiler jt (C‑62/14, EU:C:2015:400) Euroopa Kohus mõistet „kaudne mõju“ ei defineerinud, ei olnud selles kohtuasjas käsitletud mõju seotud OMT „vaheetapiga“, vaid, vastupidi, selle kohaldamise vältimatu tingimusega – ehk sellega, et programmi rakendamise eeldus oli EFSFi ja ESMi makromajanduslike kohandamisprogrammide täielik järgimine. Euroopa Kohus nõustus, et sellise tingimuse puhul ei ole välistatud, et OMT võib „kaudselt“ suurendada motivatsiooni neid kohandamisprogramme järgida ja soodustab seega teataval määral kohandamisprogrammidega taotletavate majanduspoliitika eesmärkide saavutamist. Siiski käsitleti seda enam kui tõenäolist ja kõnealuse programmiga vahetult seotud mõju kaudsena ( 87 ).

113.

Teiseks, moonutamata Euroopa Kohtu kasutatud omadussõna tähendust, ei saa mõistet „kaudne mõju“ samastada mõjuga, mis on üksnes „piiratud“, „täiendav“ või lausa „väheoluline“. Selline tõlgendus oleks liiati vastuolus ELTLi sõnastusega. Viimane lisab hinnastabiilsuse eesmärgile liidu üldise majanduspoliitika toetamise, piiramata selle toetamise ulatust. Vastupidi, ELTL artikli 127 lõige 1 käsib EKPSil nõnda tegutseda, kuna seal on oleviku kindlat kõneviisi kasutades sätestatud, et EKPS „toetab […] liidu üldist majanduspoliitikat, selleks et kaasa aidata liidu eesmärkide saavutamisele, nagu need on esitatud Euroopa Liidu lepingu artiklis 3.“ Ainus piirang sellele toetamisele on see, et see ei tohi kahjustada rahapoliitika eesmärki.

114.

Viimaks leian, et Euroopa Kohus peab hoiduma otstarbekuse kontrollimisest, kuna EKPSil on „sellise vabaturutehingute programmi väljatöötamisel ja rakendamisel“ ulatuslik kaalutlusõigus ( 88 ) ning seda seetõttu, et ta peab tegema tehnilist laadi valikuid ja keerulisi prognoose ning andma kompleksseid hinnanguid.

115.

Neil asjaoludel leian, et kui on tuvastatud, et kõnealuse programmi eesmärgid ja selle rakendamiseks valitud vahendid kuuluvad rahapoliitika valdkonda, on vajalik ja küllaldane, kui kohus tuvastab selliste garantiide olemasolu, mis on teoreetiliselt piisavad, takistamaks seda, et selle programmiga taotletakse tegelikult ülekaalukalt majanduspoliitilisi eesmärke, või seda, et see ei kahjustaks hinnastabiilsuse eesmärki.

116.

See näib mulle olevat kooskõlas ka kohtu ülesandega, milleks on, juhul kui tuleb möönda, et normi autoril on avar kaalutlusõigus väga keerukate majanduslikku, teaduslikku või tehnilist laadi faktiliste asjaolude hindamisel, hinnata vaid seda, kas sellise kaalutlusõiguse teostamisel on tehtud ilmne kaalutlusviga või võimu kuritarvitatud või kas normi autor on ilmselgelt ületanud oma kaalutlusõiguse piire ( 89 ). „Niisuguses kontekstis ei saa liidu kohus asendada oma hinnanguga [majanduslikele,] teaduslikele ja tehnilistele asjaoludele hinnangut, mille on andnud [institutsioon], kellele on aluslepinguga see ülesanne antud“ ( 90 ).

117.

Selline kontroll võib näida piiratud või lausa formaalne. Euroopa Kohtule – või mõnele muule kohtule – ei saa nõnda tegutsemist siiski ette heita, kuna põhjalikum analüüs ei oleks enam õiguslik, vaid käesoleval juhul majandusalane, mis ei kuulu enam kohtuniku erialase pädevuse hulka ( 91 ). Küsimust erialateadmistest arvesse võttes tuleb tingimata käsitleda võimude lahusust ja põhiseaduslikku korda puudutavate vaidluste lahendamist. ( 92 ) Samamoodi nagu EKP organeid, ei ole ka nende otsuste kehtivust kontrollima pidavaid kohtuid valitud. Nii ühtede kui teiste legitiimsus ei põhine mitte ainult nende sõltumatusel – mis ei tähenda karistamatust –, vaid ka nende erialateadmistel, mis võimaldab määrata kindlaks nende volituste piirid.

118.

Esimene PSPP mõju, mille eelotsusetaotluse esitanud kohus välja toob, sest sellel on majanduspoliitiline eesmärk, on pankade majandusliku olukorra parandamine ja nende krediidivõimelisuse suurendamine tulenevalt sellest, et nad müüvad EKPSile suure hulga riskiga väärtpabereid, mida nad ilma PSPPta (kahjumit saamata) ära müüa saanud ei oleks.

119.

Sellega seonduvalt ei ole otsuse 2015/774 artikli 3 lõike 2 punktis a kehtestatud krediidikvaliteedi nõue käsitatav mitte üksnes garantiina, mis aitab tagada motivatsiooni järgida usaldusväärset eelarvepoliitikat, vaid see tõendab ka, et PSPP eesmärk ei ole kommertspankadele nende käes olevate riskiga väärtpaberite mahamüümise võimaldamine.

120.

Teine eelotsusetaotluse esitanud kohtu poolt välja toodud kaudne mõju on refinantseerimistingimuste paranemine liikmesriikide jaoks, kes saaksid kapitaliturgudelt laenu võtta oluliselt soodsamatel tingimustel, kui see oleks juhul, kui PSPP programmi ei oleks. Võttes arvesse PSPP iseäranis suurt mahtu, võiks see viia järelduseni, et kvalitatiivses plaanis tuleb seda programmi käsitada peamiselt majanduspoliitika valdkonda kuuluvana.

121.

Nagu Euroopa Kohus on järjekindlalt leidnud, tähendab rahapoliitika teostamine pidevat intressimäärade ja pankade refinantseerimistingimuste mõjutamist, mis paratamatult mõjutab liikmesriikide eelarvepuudujäägi rahastamise tingimusi ( 93 ). EKP tegevus ei või siiski olla samaväärne liikmesriigile finantsabi andmisega, kuna selline meede ei kuulu kindlasti rahapoliitika valdkonda ( 94 ).

122.

Sellega seoses võimaldavad mõned ELTL artikli 123 seisukohast vaadates PSPPd õigustavad garantiid tagada ka seda, et PSPPga ei taotletaks peamiselt majanduspoliitilist eesmärki. Peale selle, et riigivõlakirjade ostmise eelduseks on krediidikvaliteet ( 95 ), näivad mulle eriti olulised kolm garantiid. Esiteks on PSPP raames riigivõlakirjade ostmine teisejärguline võrreldes ülejäänud kolme APP programmiga lubatud tegevusega, mis kõik puudutavad eraõiguslike isikute võlakirjade ostmist ( 96 ). Teiseks on PSPPga lubatud ostud jagatud kõigi euroala liikmesriikide vahel vastavalt kindlale ja objektiivsele ning üksikute liikmesriikide majanduslikust olukorrast sõltumatule jaotusmudelile. Kolmandaks piirdub riskide jagamine 20%-ga PSPP raames tehtud ostudest. Need PSPP rakendamise eelduseks olevad ja seda piiritlevad tunnused ei lase samastada seda programmi liikmesriigile finantsabi andmisega.

123.

Eelnevaid kaalutlusi arvesse võttes ei näi mulle niisiis, et EKP oleks programmi eesmärgi määratlemisel või selle rakendamise vahendite valimisel teinud ilmse kaalutlusvea. Samuti ei ole ta oma võimu kuritarvitanud ( 97 ) ega ilmselgelt oma kaalutlusõiguse piire ületanud. Olukorras, kus PSPP taotleb rahapoliitika eesmärki sellele poliitikale omaste vahenditega, on veel vajalik, et sellega hõlmatud meetmed oleksid seatud eesmärgiga proportsionaalsed.

124.

ELTL artikli 119 lõikest 2 ja artikli 127 lõikest 1 koostoimes ELL artikli 5 lõikega 4 tuleneb, et rahapoliitika valdkonda kuuluva võlakirjade omandamise programmi saab õiguspäraselt vastu võtta ja seda saab õiguspäraselt rakendada ainult siis, kui selles sisalduvad meetmed on rahapoliitika eesmärkidega proportsionaalsed ( 98 ).

125.

Nagu ma juba mitmel korral käesolevas ettepanekus märkinud olen, oli EKPSil siiski avar kaalutlusõigus, kuna ta pidi sellise vabaturutehingute programmi väljatöötamisel ja rakendamisel tegema tehnilist laadi valikuid ja keerulisi prognoose ning andma kompleksseid hinnanguid ( 99 ). Sellega seoses „omandab teatavate menetluslike tagatiste järgimise kontrollimine põhimõttelise tähtsuse. Nende tagatiste hulka kuulub EKPSi kohustus uurida hoolsalt ja erapooletult kõiki konkreetses olukorras tähtsust omavaid asjaolusid ja põhjendada oma otsuseid piisavalt“ ( 100 ).

126.

Otsuse 2015/774 põhjenduse 4 sõnastuse kohaselt on PSPP proportsionaalne meede, et leevendada hinnamuutuste väljavaate riske, kuna „see lõdvendab rahanduslikke ja finantstingimusi veelgi, k.a neid, mis on asjakohased euroala laenusaamise tingimuste osas mittefinantsettevõtetele ja majapidamistele, ning seega toetab euroala üldist tarbimist ja investeerimiskulutusi, mis aitab tagasi pöörduda 2% väiksema või selle lähedal oleva inflatsioonimäära juurde keskmises perspektiivis“. Sellesama põhjenduse kohaselt on see meede põhjendatud, kuna „[o]lukorras, kus EKP intressimäärad on madalal tasemel ning erasektori varade ostukavasid peetakse mõjukaks, kuid ebapiisavaks hinnastabiilsuse ebasoodsate riskide käsitlemisel, tuleb eurosüsteemi rahapoliitika meetmetele lisada PSPP, mis oleks suure reaalmajandusse ülekandumise potentsiaaliga instrument. Portfelli tasakaalu taastamise mõju tõttu aitab oluline PSPP ostumaht saavutada rahapoliitika eesmärki, motiveerides finantsvahendajaid suurendama likviidsuse andmist pankadevahelisel turul ja laenuandmist euroala majanduses.“

127.

Selles, et otsuse 2015/774 vastuvõtmise ajal oli deflatsioonirisk, ei ole vaidlust ( 101 ). Deflatsiooniolukorda, millega seoses PSPP vastu võeti, on liiati kirjeldatud otsuse 2015/774 põhjenduses 3. Selle põhjenduse sõnastuse kohaselt leiab EKP, et otsus on vastu võetud, „võttes arvesse mitmeid tegureid, mis on oluliselt suurendanud ebasoodsat riski seoses hinnamuutuste keskpika väljavaatega ja mis seega kahjustavad EKP esmast eesmärki säilitada hinnastabiilsus. Nende tegurite hulka kuulub rahapoliitika meetmetest tulenev oodatust väiksem rahanduslik tõuge, enamiku euroala tegelike ja oodatavate inflatsiooninäitajate ebasoodne muutus (nii üldistes mõõdetes kui ka mõõdetes, millest on välja jäetud volatiilsed osad, näiteks energia ja toit) võrreldes seniste madalseisudega ning tõenäosuse suurenemine järelmõjuks palgale ja hinnakujundusele tulenevalt naftahindade olulisest langusest“.

128.

Nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, sõltub inflatsioonimäär olulisel määral eramajapidamiste tarbimisest ja reaalmajandusest. Seda silmas pidades saab kommertspankade ja nende klientide likviidsuse suurendamist käsitada sobiva vahe‑eesmärgina teel hinnatõusu mõjutamiseni ( 102 ).

129.

EKP poolt aluseks võetud majandusteaduslik käsitlus pigem kinnitab, et tulenevalt oma märkimisväärsest ja kestvast mõjust majandusele on kvantitatiivse lõdvendamise programm hinnastabiilsuse eesmärgi saavutamiseks sobiv. Suure hulga väärtpaberite, sealhulgas avaliku sektori võlakirjade ostmisega kaasneb rahanduslike ja finantstingimuste lõdvenemine, mis võimaldab ettevõtjatel ja majapidamistel odavamalt laenu saada. See toob põhimõtteliselt kaasa investeeringute ja tarbimise elavnemise, mis aitab tagasi pöörduda 2%-st väiksema, ent selle lähedal oleva inflatsioonimäära juurde.

130.

Nagu EKP oma kirjalikes seisukohtades veenvalt selgitab, on otsus 2015/774 oma eesmärgi saavutamiseks sobiv tänu sellele, et see kasutab kolme erinevat mõjutuskanalit: teavitamist, kestust ning portfelli ümberkujundamist. Kõigepealt annab PSPP signaali EKP kavatsusest deflatsioonisuundumust tõkestada ning suurendab nii baasintressimäärade edasise arengu kohta antava teabe usaldusväärsust. Lisaks vähendab PSPP turuosaliste poolt nõutavaid tähtpäeva saabumisega seotud riskipreemiaid, mis on seotud intressimääradega seonduvate riskide võtmisega. Viimaks motiveerib pakkumise vähenemisest tingitud avaliku sektori võlakirjade tootluse langus erainvestoreid teistes turusegmentides oma portfelle ümber kujundama, iseäranis ettevõtete võlakirjade ostmise või pankade puhul majapidamistele ja eraettevõtjatele laenude andmise suurendamise teel.

131.

Lisaks oli PSPP vajalik seetõttu, et EKP oli teised samavõrd tõhusad rahapoliitika meetmed juba ammendanud. Avaliku sektori võlakirjad oli ainus väärtpaberite kategooria, mis oma olemasolevast turumahust tingituna oli sobiv inflatsioonimuutuse kompenseerimiseks vajaliku ostumahu saavutamiseks.

132.

Neid kvantitatiivse lõdvendamise meetme tunnuseid ja otsuse 2015/774 vastuvõtmise konteksti on selgitatud EKP presidendi 22. jaanuari 2015. aasta sissejuhatavas avalduses ning veelgi enam EKP nõukogu 21. ja 22. jaanuari 2015. aasta rahapoliitikaistungi, kus PSPP üle otsustati, protokollis. Kuigi EKP-l lasuv põhjendamiskohustus on oluline, tuleb selle järgimise hindamisel arvestada lisaks akti sõnastusele ka selle konteksti ning kõiki vastavat küsimust reguleerivaid õigusnorme ( 103 ). EKP presidendi sissejuhatavad avaldused ja EKP nõukogu rahapoliitikaistungite protokollid saavad vaieldamatult seda „konteksti“ kirjeldada.

133.

Esiteks kajastab neid põhjendusi EKP presidendi sissejuhatav avaldus. Selles on selges ja arusaavas keeles selgitatud, et „[t]änase täiendavaid varaoste käsitleva rahapoliitilise otsuse eesmärk on seista vastu kahele ebasoodsale arengusuunale. Esiteks on inflatsioonidünaamika oodatust jätkuvalt loium. Kui koguinflatsiooni mõjutab endiselt kõige rohkem naftahinna järsk langus viimastel kuudel, on samal ajal suurenenud ka teisese mõju oht palga- ja hinnakujundusele ning see võib negatiivselt mõjutada hindade arengut keskpika aja jooksul. Seda hinnangut kinnitab inflatsiooniootuste turupõhiste näitajate edasine langus kõigi vaatlusperioodide lõikes ning samuti asjaolu, et enamik tegeliku ja oodatava inflatsiooni näitajaid on alanenud varasemaga võrreldes madalaima tasemeni või on selle lähedal. Samal ajal on euroala majandus jätkuvalt loid ning rahapakkumise ja laenude areng tagasihoidlik. Teiseks – ehkki 2014. aasta juunist septembrini võetud rahapoliitiliste meetmete tulemusel paranesid hinnad finantsturgudel märkimisväärselt, ei puudutanud see kvantitatiivseid tulemusi. Seetõttu ei olnud rahapoliitika kurss piisavalt toetav, et asjakohasel viisil ohjata liiga pikaks kujunenud aeglase inflatsiooniga kaasnevaid suurenenud riske. Arvestades, et EKP baasintressimäärad on väga madalal tasemel, on täna vastu võetud täiendavad bilansimeetmed hinnastabiilsuse eesmärgi saavutamise seisukohalt õigustatud“.

134.

EKP nõukogu 21. ja 22. jaanuari 2015. aasta rahapoliitikaistungi protokoll on veelgi täielikum. Nimelt on seal euroala inflatsiooni puudutavaid väljavaateid peetud „kehvadeks“, kuna tarbijahindade harmoneeritud indeksi aastane kasv oli „peamiselt energiakomponendi, ent ka toiduainete komponendi aastamuutuse langusest tingituna“ 2014. aasta detsembris –0,2% ( 104 ). Punktis 1 „Finantsilise, majandusliku ja rahapoliitilise olukorra analüüs ja võimalikud lahendused“ asuva pealkirja „Rahapoliitika analüüs ja võimalused“ all on sõnaselgelt püstitatud küsimus, kas „praegused rahapoliitilised stiimulid on jätkuvalt sobivad selleks, et saavutada keskmises perspektiivis inflatsioonimäär, mis on 2% väiksem, aga sellele lähedane, või on EKP-le antud hinnastabiilsuse tagamise volituse täitmiseks vajalik laiendatud varade ostmise programm“, arvestades, et „liialt pikaajalise madala inflatsiooniga seotud makromajanduslikud riskid on veelgi suurenenud ning järelmõju riskid kasvanud“ ( 105 ). Samuti on tõdetud, et EKP nõukogu poolt varem võetud meetmed ei ole „kvantitatiivses mõttes“ vastanud algsetele ootustele.

135.

Selles olukorras pakkus EKP juhatuse liige P. Praet välja kaks rahapoliitilist võimalust – esiteks toetava rahapoliitilise kursi jätkamiseks kohe täiendavate meetmete võtmine – toodi välja kaks varianti – või teiseks asuda äraootavale seisukohale – ning täpsustas, et „selgelt on vaja arvestada riskidega, mis kaasnevad sellega, kui tänasel istungil otsustatakse mitte tegutseda, ja mis võivad olla suuremad kui meetmete võtmisega kaasnevad riskid“ ( 106 ). Istungil käsitleti ka riskide jagamise küsimust ning erinevaid võimalikke skeeme ( 107 ). Seejärel käsitles teine EKP juhatuse liige B. Coeuré võimaliku avaliku sektori võlakirjade ostmise programmi rakendamise üksikasju.

136.

EKP nõukogu 21. ja 22. jaanuari 2015. aasta rahapoliitikaistungi protokoll kajastab tõsist arutelu seoses hindade muutumisega, mis ei olnud küll käsitatav deflatsiooniolukorrana, ent millega kaasnesid siiski väga tõsist tähelepanu nõudvad järelmõjuga seotud riskid. Selle arutelu tulemusena võeti vastu rahapoliitilised otsused. Protokollis on sõnaselgelt märgitud, et „[m]itu liiget, kes leidsid, et välja pakutud meetmed ei ole piisavalt kulutõhusad, viitasid istungil asjaoludele, mis toetavad äraootaval kursil jätkamist“ ( 108 ). Neid asjaolusid ning välja pakutud alternatiivseid lahendusi on edaspidi selles protokollis kajastatud.

137.

Siiski „valdavalt leiti, et võttes arvesse erasektori võlakirjade praegust tootluse määra ja nende võlakirjade turu suurust, oleks selliste võlakirjade ostmisel laenude andmise soodustamise potentsiaal võrdlemisi väike ning seetõttu vastaks see praegustele rahapoliitilistele vajadustele vaid osaliselt“ ( 109 ). Niisiis leiti avatud ja argumenteeritud arutelu tulemusena, et „riigivõlakirjade ostmine näib ainus teostatav võimalus, mis on EKP hinnastabiilsuse eesmärgi saavutamiseks piisavalt laiahaardeline“ ( 110 ). Seejärel arutati riskide jagamist, programmi mahtu ja PSPP tehnilisi tingimusi, ning tehti vastavad otsused.

138.

Eeltoodud tähelepanekutest tuleneb, et EKPSi kaalutlused ja otsused nähtuvad selgelt ja ühemõtteliselt kas otseselt otsuse 2015/774 põhjendustest, mida on selgitatud EKP presidendi 22. jaanuari 2015. aasta sissejuhatavas avalduses, või EKP nõukogu 21. ja 22. jaanuari 2015. aasta rahapoliitikaistungi protokollist. Otsus 2015/774 vastab niisiis ELTL artikli 296 teises lõigus sätestatud põhjendamise nõuetele, kuna asjasse puutuvatel isikutel on võimalik mõista meetme vastuvõtmise põhjusi ning Euroopa Kohus saab teostada oma kontrolli.

139.

Lisaks nähtub neist põhjendustest, et EKPS analüüsis hoolikalt ja erapooletult kõiki kõnealuse olukorra seisukohast olulisi asjaolusid ning ei näi, et tema analüüsis, mis puudutas majanduslikku olukorda, oleks programmist teatamise ja otsuse 2015/774 tegemise aja seisuga tehtud ilmseid hindamisvigu.

140.

Kui PSPP on sellega taotletava hinnastabiilsuse eesmärgi saavutamiseks sobiv, tuleb järgnevalt kontrollida, ega see ei lähe vajalikust ilmselgelt kaugemale.

141.

Selles osas on otsuse 2015/774 põhjendustes 5 ja 7 esiteks täpsustatud, et „PSPPga kaasneb palju kaitsemeetmeid, mis tagavad, et kavandatud ostud oleksid proportsioonis nende eesmärkidega ja et nende kujunduses võetakse kohaselt arvesse seonduvaid finantsriske ning neid suunatakse riskijuhtimise kaudu“, ning teiseks, et „PSPP varaga tagatud väärtpaberite ostukava ja tagatud võlakirjade kolmanda ostukava mahtudest tuleneb turule antav ühe kuu likviidsus kokku 60 miljardit eurot. Ostusid kavatsetakse teha kuni septembri lõpuni 2016 ning neid tehakse seni, kuni EKP nõukogu on veendunud inflatsioonitaseme püsimises 2% väiksemal või sellele lähedasel määral keskmises perspektiivis“.

142.

Kõigepealt, 60 miljardi euro suurune summa ei tundu minevat vajalikust kaugemale. EKP nõukogu 21. ja 22. jaanuari 2015. aasta rahapoliitikaistungi protokollist nähtub, et „2015. aasta märtsikuust kuni 2016. aasta lõpuni ellu viidav 50 miljardi euro suuruse mahuga programm“ leiti olevat „vajalik, kompenseerimaks inflatsioonimäära langemist ja kavandatust tagasihoidlikumaid rahapoliitilisi stiimuleid“. Siiski, „[PSPP] mõju kiirendamise huvides toetati valdavalt teatud ennetamist ning 2015. aasta märtsist kuni 2016. aasta septembri lõpuni igakuise ostumahu tõstmist 60 miljardi euroni, seejuures mitte muutes märkimisväärselt ettenähtud ostude kogumahtu“. ( 111 )

143.

Teiseks õigustas otsuse 2015/774 muutmist, eriti PSPP tähtaja ja mahu osas, 2015. ja 2016. aastal täheldatud ebasoodne areng.

144.

Ka otsus PSPP pikendamise kohta, mis tehti 3. detsembril 2015, võeti vastu pärast argumenteeritud arutelu, mille aluseks oli palju andmeid, mis kinnitasid, et inflatsioonimäära viimine 2% võimalikult lähedasele tasemele võtab rohkem aega, kui 2015. aasta märtsis arvati ( 112 ). Erinevate sellega seotud huvide kaalumises ei ole kahtlust. EKP nõukogu 2. ja 3. detsembri 2015. aasta rahapoliitikaistungi protokollis on märgitud, et „toodi välja, et tegevusetusega kaasnev risk on tegutsemisega kaasnevast riskist selgelt suurem“, ent ka, et mõned nõukogu liikmed „pidasid istungil rahapoliitika kursimuutust toetavaid asjaolusid ebapiisavaks“, või ka, et „juhtisid tähelepanu asjaolule, et tegutsemise vajalikkuse üle ei saa otsustada, sõltumata sellest, millised on allesjäänud kasutatavad vahendid“, ja et „täiendavate rahapoliitika meetmete tõhusust tuleb hinnata lähtudes nendega seotud kuludest ja võimalikust järelmõjust“. Niisiis, kui ettepanek pikendada APPd 2016. aasta septembrist kuni 2017. aasta märtsini leidis suure toetuse, valitses ulatuslik konsensus ka selles suhtes, et konjunktuur ei õigusta muude meetmete võtmist, nagu programmi kestuse veelgi ulatuslikum pikendamine või igakuine varade ostumahu suurendamine ( 113 ).

145.

Otsus suurendada APP igakuist ostumahtu 80 miljardi euroni võeti 8. detsembril 2016 vastu sarnase debati tulemusel ning pärast seda, kui oli ilmnenud uus inflatsioonimäära vajalikul tasemel püsimist takistav põhjus, milleks oli peamiselt välistingimuste halvenemine ( 114 ). Nagu on EKP nõukogu 9. ja 10. märtsi 2016. aasta rahapoliitikaistungi protokollis (üksikasjalikult) märgitud, „avaldati välja pakutud meetmete detailide kohta erinevaid arvamusi“ ( 115 ). Mõned tõid iseäranis välja avaliku sektori võlakirjade suuremas mahus ostmisega kaasnevad kulud ja riskid ( 116 ) või et põhjendatuks ei peetud regulatsiooni, mis seisneb pankade ülemääraste reservide suhtes hoiustamise püsivõimaluse intressimäära kohaldamata jätmises ( 117 ).

146.

Ka otsus pikendada APPd kuni 2017. aasta detsembrini tehti, lähtudes hinnamuutuste perspektiivi tõsisest analüüsist. Varjamata inflatsiooni taastumist juhtis P. Praet rahvusvahelist olukorda ning euroala majandus- ja rahapoliitika arengut käsitlevas ettekandes EKP nõukogu tähelepanu asjaolule, et baasinflatsioon ei ole veel näidanud veenvat tõusutrendi. Kõiki EKP-le teada olevaid asjaolusid silmas pidades leidis P. Praet, et varade ostukava pikendamine pärast 2017. aasta märtsi näib põhjendatud, sest areng inflatsioonimäära soovitud tasemel püsimiseks ei ole veel olnud piisav ( 118 ). Nõukogus pakuti välja kaks võimalust: jätkata iga kuu 80 miljardi euro ulatuses ostude tegemist kuue kuu jooksul või pikendada programmi üheksaks kuuks igakuise mahuga 60 miljardit eurot. Nii P. Praet kui B. Cœuré – olles käsitlenud nende kahe võimaluse rakendamisega seoses tekkivaid küsimusi – toetasid teist võimalust ( 119 ).

147.

Nende võimaluste üle toimus EKP nõukogus tõeline debatt. EKP nõukogu 7. ja 8. detsembri 2016. aasta rahapoliitikaistungi protokollist nähtub, et esitati argumente, mis rääkisid nii lühema kui ka pikema ostuperioodi kasuks, mõned liikmed ei toetanud kumbagi neist välja pakutud võimalustest ( 120 ). Lõpuks peeti ostmise perioodi pikendamist üheksa kuu võrra selliselt, et igakuine ostumaht on 60 miljardit eurot, võimaluseks, mis „tagab võrdselt usaldusväärsuse signaali saatmise ja vajaduse säilitada ebakindlas keskkonnas stabiilsus ning mille eeliseks on paindlikkus ebasoodsate asjaolude suhtes ja mille puhul säilib teostatavus“ ( 121 ).

148.

PSPPsse tehtud erinevad muudatused, mis seonduvad eriti tähtaja ja mahuga, on niisiis tehtud asjasse puutuvate huvide kaalumise tulemusel. EKP tava avaldada protokollid, mis kajastavad EKP rahapoliitikaistungeid, kus PSPPga seotud otsused vastu võeti, tagab konkreetse ja piisava põhjendamise, mis on kooskõlas ELTL artikli 296 teise lõiguga. EKP pressiteadetes avaldatud ning otsust 2015/774 muutvate EKP otsuste põhjendustes korratud APP igakuiste ostumahtude ja rakendamise perioodi siduvust EKPSi jaoks ei saa vaidlustada, kas või põhimõttest patere legem quam ipse fecisti tulenevalt. EKP hinnangul kaasnes nende muudatustega ka PSPP suuniste artikli 2 lõike 2 ja artikli 3 muutmine, et rakendada APP igakuiste ostumahtude muudatusi ja selle kohaldamise kestuse pikendamist.

149.

Lisaks sellele, et PSPP sõltub sellega taotletavast eesmärgist saavutada keskmises perspektiivis inflatsioonimäär, mis on 2% väiksem, ent selle lähedal – millest sõltub PSPP kestus, aga ka maht –, on otsuses 2015/774 PSPP potentsiaalset mahtu mitmel moel piiratud.

150.

Need piirangud kattuvad mõnede garantiidega, mis takistavad turgudel tegutsevatel majandustegevuses osalejatel faktiliselt tegutseda EKPSi jaoks vahendajana võlakirjade omandamisel otse asjasse puutuva liikmesriigi avaliku võimu organitelt ja avalik-õiguslikelt isikutelt. Piirdun nende meelde tuletamisega:

151.

Niisiis nähtub otsuses 2015/774 sätestatud PSPP-le iseloomulikest tunnustest, et EKPS kaalus erinevaid asjasse puutuvaid huve, et vältida selle programmi rakendamisel sellise negatiivse mõju tekkimist, mis oleks taotletava eesmärgiga ilmselgelt ebaproportsionaalne.

152.

Kokkuvõttes ei eita ma PSPP tõhususega seotud vastuolusid. Nagu Euroopa Kohus aga järjepidevalt on rõhutanud, siis „arvestades sellega, et rahapoliitika küsimused tekitavad tavaliselt palju poleemikat ja et EKPSil on lai kaalutlusõigus, ei saa viimaselt nõuda enamat, kui et ta kasutab oma majanduslikku asjatundlikkust ja tema kasutuses olevaid vajalikke tehnilisi vahendeid, et teostada see analüüs väga hoolsalt ja täpselt“ ( 123 ). Otsusega 2015/774 seotud EKP nõukogu rahapoliitikaistungite protokollid kinnitavad piisavalt sellist hoolsust.

153.

Eeltoodust tuleneb, et EKP ei ole otsust 2015/774 vastu võttes ületanud oma volitusi, mis on sätestatud ELTL artiklis 119 ja artikli 127 lõigetes 1 ja 2, ning PSPPd puudutav otsus tehti ja seda rakendati kooskõlas ELL artikli 5 lõigetest 2 ja 4 tulenevate pädevuse andmise ja proportsionaalsuse põhimõtetega.

154.

Eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Bundesverfassungsgerichti (Saksamaa Liitvabariigi konstitutsioonikohus) eelotsuse küsimustele järgmiselt:

Euroopa Keskpanga 4. märtsi 2015. aasta otsuse (EL) 2015/774 avaliku sektori varade järelturult ostmise kava kohta, mida on muudetud Euroopa Keskpanga 5. novembri 2015. aasta otsusega (EL) 2015/2101, Euroopa Keskpanga 18. aprilli 2016. aasta otsusega (EL) 2016/702, Euroopa Keskpanga 16. detsembri 2015. aasta otsusega (EL) 2015/2464 ning Euroopa Keskpanga 11. jaanuari 2017. aasta otsusega (EL) 2017/100, analüüsimisel ei ilmnenud ühtki asjaolu, mis mõjutaks selle kehtivust.