1.

Sisuliselt puudutab käesolev kohtuasi küsimust, milline tähendus on direktiivi 2011/83/EL ( 2 ) artikli 8 lõikes 4 kasutatud fraasil „kaugsidevahend[…], mis esitab piiranguid teabe esitamise ruumile või ajale“, ja seega olukorda, kui on muudetud direktiivi 2011/83 artikli 6 lõikest 1 tulenevaid kohustusi teabe suhtes, mida kauplejad peavad andma tarbijatele, enne kui kaugleping või väljaspool äriruume sõlmitud leping saab viimati nimetatutele siduvaks muutuda.

2.

Direktiiviga 2011/83 tunnistati kehtetuks ja asendati nii nõukogu 20. detsembri 1985. aasta direktiiv 85/577/EMÜ tarbija kaitsmise kohta väljaspool äriruume sõlmitud lepingute korral ( 3 ) kui ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. mai 1997. aasta direktiiv 97/7/EÜ tarbijate kaitse kohta sidevahendi abil sõlmitud lepingute korral ( 4 ), lihtsustades ja ajakohastades seeläbi nende direktiividega kaitstud õigused üheks maksimaalse ühtlustamise meetmeks. ( 5 ) Selle tulemusel kehtestati direktiivi 2011/83 artikli 8 lõige 4 ning Euroopa Kohtul palutakse esimest korda tõlgendada sõnastust „kaugsidevahend […], mis esitab piiranguid teabe esitamise ruumile või ajale“ nii, nagu see on kohaldatav kauglepingute suhtes.

3.

Nimelt väidab kaupleja, kes on avaldanud ajakirjades (eraldatava tellimispostkaardiga) reklaamprospekte veekindlate joppide müügi kohta, et tal on õigus tugineda direktiivi 2011/83 artikli 8 lõikele 4. Sellest lähtub väide, et kaupleja on enne joppide müügi kohta kauglepingute sõlmimist kohustatud teavitama tarbijaid ainult nende õigusest lepingust taganeda, mitte aga lisaandmetest, mis on ette nähtud direktiivi 2011/83 artikli 6 lõike 1 punktiga h. Sellele direktiivi 2011/83 artikli 8 lõike 4 tõlgendusele vaidleb Saksamaal vastu Zentrale zur Bekämpfung des unlauteren Wettbewerbs eV (registreeritud ühendus „kõlvatu konkurentsi vastase võitluse keskus“), kes on pöördunud nimetatud liikmesriigis kohtusse vaidlusega, mis on põhikohtuasjas lahendamisel.

4.

Eeldusel, et kaupleja saab tugineda direktiivi 2011/83 artikli 8 lõikele 4, käsitleb põhikohtuasi ka seda, kas ta peab avaldama taganemisõigust puudutavad andmed prospektis endas või piisab sellest, kui avaldada internetiaadress, kust sellised andmed on leitavad. Sama küsimus tekib seoses taganemisteate näidisvormiga, mis on ette nähtud direktiivi 2011/83 I lisa B osas ja millele on viidatud ka direktiivi 2011/83 artikli 6 lõike 1 punktis h ja artikli 11 lõikes 1.

5.

Harta artikli 11 „Sõna‑ ja teabevabadus“ lõikes 1 on sätestatud:

„Igaühel on õigus sõnavabadusele. See õigus kätkeb arvamusvabadust ning vabadust saada ja levitada teavet ja ideid avaliku võimu sekkumiseta ning sõltumata riigipiiridest.“

6.

Harta artiklis 16 „Ettevõtlusvabadus“ on sätestatud:

„Ettevõtlusvabadust tunnustatakse liidu õiguse ning siseriiklike õigusaktide ja tavade kohaselt.“

7.

Harta artiklis 38 „Tarbijakaitse“ on sätestatud:

„Liidu poliitikaga tagatakse tarbijakaitse kõrge tase.“

8.

Direktiivi 2011/83 artiklis 1 „Reguleerimisese“ on sätestatud:

„Käesoleva direktiivi eesmärk on aidata kõrge tarbijakaitse taseme saavutamisega kaasa siseturu nõuetekohasele toimimisele, ühtlustades tarbijate ja kauplejate vahel sõlmitud lepinguid käsitlevate liikmesriikide õigus‑ ja haldusnormide teatavaid aspekte.“

9.

Direktiivi 2011/83 artikli 6 lõike 1 punktides a–h on sätestatud:

„1.   Enne tarbija sidumist kauglepingu või väljaspool äriruume sõlmitava lepingu või vastava pakkumisega esitab kaupleja tarbijale selgel ja arusaadaval viisil järgmise teabe:

10.

Direktiivi 2011/83 artikli 8 lõigetes 1 ja 4–7 on sätestatud:

„1.   Kauglepingute puhul esitab kaupleja artikli 6 lõikes 1 ette nähtud teabe või teeb selle teabe tarbijale kättesaadavaks asjakohasel viisil, pidades silmas kasutatavat kaugsidevahendit, lihtsas ja arusaadavas keeles. Kui kõnealune teave esitatakse püsival andmekandjal, peab see olema loetav.

[…]

4.   Kui leping sõlmitakse kaugsidevahendi abil, mis esitab piiranguid teabe esitamise ruumile või ajale, esitab kaupleja enne sellise lepingu sõlmimist konkreetsele kaugsidevahendile kohases ulatuses vähemalt lepingueelse teabe kauba või teenuse põhiomaduste, kaupleja isiku, koguhinna, taganemisõiguse ja lepingu kestuse kohta ning juhul, kui leping on tähtajatu, lepingu lõpetamise tingimused vastavalt artikli 6 lõike 1 punktidele a, b, e, h ja o. Muu artikli 6 lõikes 1 osutatud teabe esitab kaupleja asjakohasel viisil vastavalt käesoleva artikli lõikele 1.

5.   Juhul kui kaupleja helistab tarbijale selleks, et sõlmida kaugleping, nimetab ta tarbijaga vestlust alustades oma isiku ja vajaduse korral selle isiku, kelle nimel ta helistab, ning helistamise ärilised eesmärgid, ilma et see piiraks lõike 4 kohaldamist.

6.   Telefoni teel sõlmitavate kauglepingute puhul võivad liikmesriigid sätestada, et kaupleja peab kinnitama tarbijale tehtud pakkumist, kes on sellega seotud alles pärast pakkumise allkirjastamist või oma kirjaliku nõusoleku saatmist. Liikmesriigid võivad samuti sätestada, et selline kinnitus tuleb anda püsival andmekandjal.

7.   Kaupleja annab tarbijale kinnituse sõlmitud lepingu kohta püsival andmekandjal mõistliku aja jooksul pärast kauglepingu sõlmimist ning hiljemalt samal ajal kauba kohaletoimetamisega või enne, kui teenuse osutamine algab. Kõnealune kinnitus sisaldab järgmist:

11.

Direktiivi 2011/83 artikli 11 pealkiri on „Taganemisõiguse kasutamine“. Artikli 11 lõikes 1 on sätestatud:

„Tarbija teavitab enne taganemistähtaja lõppu kauplejat oma lepingust taganemise otsusest. Tarbija võib selleks kas:

Liikmesriigid ei kehtesta taganemisteate näidisvormile muid vorminõudeid kui need, mis on esitatud I lisa B osas.“

12.

Tsiviilseadustiku (Bürgerliches Gesetzbuch, edaspidi „BGB“) § 355 „Lepingust taganemise õigus tarbijalepingute puhul“ lõikes 1 on sätestatud:

„Kui seaduses on tarbijale ette nähtud käesoleva sätte kohane taganemisõigus, ei ole tarbija ega kaupleja selle õiguse tähtaegse kasutamise korral enam seotud lepingu sõlmimiseks antud nõustumusega. Lepingust taganemine toimub taganemisavalduse esitamisega kauplejale. Taganemisavaldus peab ühemõtteliselt väljendama tarbija otsust lepingust taganeda. Taganemist ei tule põhjendada. Tähtaja arvestamisel läheb arvesse saatmise kuupäev.“

13.

BGB § 312d pealkiri on „Teavitamisnõuded“. BGB § 312d lõikes 1 on sätestatud:

„Väljaspool äriruume sõlmitavate lepingute ja kauglepingute korral on kaupleja kohustatud teavitama tarbijat vastavalt tsiviilseadustiku rakendusseaduse (Einführungsgesetz zum Bürgerlichen Gesetzbuche, edaspidi „EGBGB“) artikli 246a sätetele. Kui lepingupooled ei ole sõnaselgelt kokku leppinud teisiti, muutub teave, mille kaupleja seda kohustust täites annab, lepingu osaks.“

14.

BGB § 312g pealkiri on „Taganemisõigus“. BGB § 312g lõikes 1 on sätestatud:

„Väljaspool äriruume sõlmitud lepingute ja kauglepingute korral on tarbijal õigus lepingust taganeda vastavalt §‑le 355.“

15.

EGBGB artikli 246a pealkiri on „Teavitamisnõuded väljaspool äriruume sõlmitavate lepingute ja kauglepingute, välja arvatud finantsteenuste osutamise lepingute korral“. Selle artikli §-s 1 „Teavitamisnõuded“ on sätestatud:

„[…]

(2)   Kui tarbijal on õigus lepingust taganeda vastavalt BGB § 312g lõikele 1, on kaupleja kohustatud teavitama tarbijat

[…]“

16.

EGBGB artikli 246a §‑s 3 „Lihtsustatud teavitamisnõuded, kui teabe esitamise võimalused on piiratud“ on sätestatud:

„Kui kaugleping sõlmitakse kaugsidevahendi abil, mis seab piiranguid tarbijale teabe esitamise ruumi või aja suhtes, on kaupleja kohustatud esitama tarbijale selle kaugsidevahendi kaudu vähemalt järgmise teabe:

[…]

[…]

§‑s 1 ette nähtud lisateave tuleb teha tarbijale kättesaadavaks asjakohasel viisil arvestades § 4 lõiget 3.“

17.

EGBGB artikli 246a § 4 pealkiri on „Vorminõuded teavitamisnõuete täitmise suhtes“. Selles on sätestatud:

„(1)   Kaupleja peab andma tarbijale §‑des 1–3 ette nähtud teabe selgelt ja arusaadavalt enne seda, kui tarbija annab oma nõustumuse lepingu sõlmimiseks.

[…]

(3)   Kauglepingu korral peab kaupleja esitama selle teabe tarbijale viisil, mis on kasutatava kaugsidevahendi puhul kohane. Kui teave esitatakse püsival andmekandjal, peab see olema loetav ja sisaldama kaupleja nime. Erandina esimeses lauses sätestatust võib kaupleja teha § 3 punktis 2 osutatud teabe tarbijale kättesaadavaks sobival viisil.“

18.

Kõlvatu konkurentsi vastase võitluse keskus on põhikohtuasjas hageja ja kassatsiooniastmes vastustaja (edaspidi „hageja“). Kassatsioonkaebust menetleb Saksamaal Bundesgerichtshof (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim üldkohus, edaspidi „eelotsusetaotluse esitanud kohus“).

19.

Aastal 2014 levitas Walbusch Walter Busch, kes on põhikohtuasjas kostja ja eelotsusetaotluse esitanud kohtu menetluses kassaator, (edaspidi „kostja“) mitmete eri ajakirjade ja ajalehtede lisana kuueosalist volditud reklaamprospekti mõõtmetega 19 × 23,7 cm (edaspidi „prospekt“). Prospekti parempoolse külje allosa sisaldas eraldatavat posti teel saadetavat tellimiskupongi. Tellimiskupongi esi‑ ja tagaküljel oli viidatud seadusest tulenevale taganemisõigusele. Tellimiskupongi esikülje kõrval asuvas veerus pealkirjaga „So bestellen Sie bei […]“ („Tellimiseks […]“) olid märgitud kostja telefoni‑ ja faksinumber, veebi‑ ja postiaadress, prospekti esi‑ ja tagakülje jaluses olid pealkirja „Bestellservice“ (tellimisteenindus) all märgitud kostja telefoninumber ja veebiaadress. Brauserisse veebiaadressi sisestamisel avanes kostja veebisaidi avaleht. Lepingust taganemise juhiste ja taganemisteate näidisvormiga oli võimalik tutvuda üldtingimuste juurde viiva lingi kaudu pealkirja „Rechtliches“ (õiguslikud küsimused) all.

20.

Hageja on seadnud prospekti vaidluse alla põhjendusel, et see ei sisalda nõuetekohaseid juhiseid lepingust taganemise kohta ja taganemisteate näidisvorm ei ole sellele lisatud, vaid on kättesaadav hoopis veebisaidil. Pärast edutut ametliku märgukirja väljastamist pöördus hageja kohtusse hagiga, nõudes rikkumise lõpetamist ja kohtueelse ametliku märgukirjaga seotud kulude hüvitamist summas 246,10 eurot, millele lisandub intress.

21.

See Landgerichti (esimese astme kohus) esitatud hagi oli sisuliselt edukas. Apellatsiooniastme kohus siiski muutis seda kohtuotsust osaliselt ja märkis muu hulgas, et kostjat kohustatakse hoiduma äritegevuses andmast tarbijatele võimalust sõlmida kauglepinguid kaupade ostmiseks trükise abil, kui selles trükises endas ei ole antud konkreetset teavet taganemisõiguse kasutamise tingimuste, tähtaja ja korra kohta, sealhulgas selle isiku nime ja aadressi, kellele tuleb lepingust taganemisest teatada, ning kui trükisele ei ole lisatud taganemisteate näidisvormi.

22.

Bundesgerichtshofile (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim üldkohus) esitatud kassatsioonkaebuses on kostja jäänud oma nõude juurde jätta hagi tervikuna rahuldamata. Hageja palub jätta kassatsioonkaebus rahuldamata.

23.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul oleneb kassatsioonkaebuse rahuldamine direktiivi 2011/83 artikli 6 lõike 1 punkti h ja artikli 8 lõike 4 tõlgendamisest. Eelotsusetaotluse esitanud kohus on märkinud, et esimene küsimus tekib seoses sellega, millise kriteeriumi põhjal tuleb anda hinnang selle kohta, kas kaugsidevahend (käesoleval juhul tellimiskupongi sisaldav prospekt) esitab piiranguid teabe esitamise ruumile või ajale direktiivi 2011/83 artikli 8 lõike 4 esimese lause tähenduses. Kas vastus sellele küsimusele oleneb 1) sellest, kas kaugsidevahend seab teabe esitamise ruumile või ajale oma laadi tõttu (abstraktseid) piiranguid, või 2) sellest, kas kaugsidevahendi kujundus, mille kaupleja on valinud, seab teabe esitamise ruumile või ajale (konkreetsel juhul) piiranguid (esimene eelotsuse küsimus).

24.

Samuti soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas kaupleja vabadus kujundada reklaammaterjali nii, nagu ta soovib, ja ettevõtlusvabadus, mida kaitseb harta artikkel 16, on põhikohtuasjas tekkinud õiguslike probleemide puhul asjakohased, võttes arvesse kõnealusele kaugsidevahendile omaseid tehnilisi piiranguid. Veel soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas tarbijate huvid oleksid paremini kaitstud, kui nad ei saa ülevaatlikku teavet lepingust taganemise õiguse ja taganemisteate näidisvormi kohta enne, kui kaugleping on sõlmitud.

25.

Lisaküsimus tekib seoses sellega, kas direktiivi 2011/83 artikli 8 lõike 4 ja artikli 6 lõike 1 punktiga h on kooskõlas see, kui teave taganemisõiguse kohta piirdub märkega taganemisõiguse olemasolu kohta direktiivi 2011/83 artikli 8 lõikes 4 ette nähtud juhul, kui sellise teabe esitamise võimalused on piiratud. Kas vastus sellele küsimusele oleneb vajadusest hoida ära reklaamivabaduse ebaproportsionaalset piiramist? Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib muu hulgas, et direktiivi 2011/83 põhjenduse 4 kohaselt on direktiivi eesmärk tagada tasakaal kõrgetasemelise tarbijakaitse ja ettevõtjate konkurentsivõime vahel.

26.

Kui teabe andmise võimalused on piiratud ja teave taganemisõiguse kohta ei tohi piirduda selle õiguse olemasolust teatamisega, tekib lõpuks ka küsimus, kas direktiivi 2011/83 artikli 8 lõige 4 ja artikli 6 lõike 1 punkt h kohustavad kõikidel juhtudel, sealhulgas juhul, kui teabe esitamise võimalused on piiratud, lisama enne kauglepingu sõlmimist kaugsidevahendi abil ka direktiivi 2011/83 I lisa B osas ette nähtud taganemisteate näidisvormi (kolmas küsimus)?

27.

Menetlus peatati ja Euroopa Kohtult taotleti eelotsust järgmistes küsimustes:

28.

Euroopa Kohtule esitasid oma kirjalikud seisukohad hageja, Saksamaa, Soome ja Poola valitsused ning komisjon. Kohtuistungil, mis peeti 7. juunil 2018, esitasid nii hageja, Saksamaa ja komisjon kui ka kostja suulised seisukohad.

29.

Esimese küsimuse kohta märgib Poola, et direktiivi 2011/83 artikli 8 lõike 4 grammatiline tõlgendamine probleemi ei lahenda, ja osutab, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb liidu õigusnormi tõlgendamisel arvesse võtta mitte ainult selle sõnastust, vaid ka konteksti ja selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osa säte on. ( 6 )

30.

Hageja, Soome, Poola ja komisjon väidavad seoses esimese küsimusega, et määrav on kaugsidevahendi abstraktne laad, kui muu hulgas silmas pidada, et direktiivi 2011/83 eesmärk on tagada kõrgetasemeline tarbijakaitse. Teisisõnu toetavad nad eelotsusetaotluse esitanud kohtu pakutud esimest võimalust.

31.

Kõik neli väidavad, et see tõlgendus on samuti kooskõlas direktiivi 2011/83 põhjendusega 36, kus on märgitud, et kauglepingute suhtes „tuleks kohandada teavitamisnõudeid nii, et arvesse võetaks teatavate kommunikatsioonivahendite tehnilisi piiranguid“. ( 7 ) Hageja märgib, et põhjendus 36 viitab näiteks piiratud esitlusvõimalustele mobiiltelefonide ekraanidel. Nii soovis liidu seadusandja rõhutada teatavatele kommunikatsioonivahenditele omaseid tehnilisi piiranguid.

32.

Hageja ja komisjon on asunud seisukohale, et võimalik kostja põhiõiguste rikkumine on proportsionaalne ning igal juhul on need tarbijakaitse kontekstis tagatud harta artikliga 38.

33.

Soome ja komisjon väidavad, et kui artikli 8 lõikes 4 sisalduvas viites „kaugsidevahendile“ on mõeldud vahendit, mille kaupleja on konkreetsel juhul valinud, saab kaupleja kaugsidevahendi valiku kaudu direktiivi 2011/83 artikli 6 lõikes 1 sätestatud kohustustest mööda minna. Valitseks oht, et direktiivi 2011/83 artikli 6 lõige 1 ei võimalda õiguskindlust ja jääb kasuliku mõjuta.

34.

Komisjon lisab, et direktiivi 2011/83 artikli 8 lõikega 4 kehtestatud norm käsitleb olukordi, kus teabekanalil on tehnilisi piiranguid, mis välistavad pikema teksti lisamise, nagu mobiiltelefoni ekraanil kuvatavate tärkide arvu piirang või telereklaami ajapiirang. Sellisel juhul lubab direktiiv 2011/83 võimaldada tarbijal tutvuda ühe osaga sellest teabest hüperlingi kaudu või viidates tasuta telefoninumbrile, millelt seda teavet saab. Kui sellised piirangud tehnoloogia arengu tulemusel kaovad, ei ole direktiivi 2011/83 artikli 8 lõige 4 enam kohaldatav.

35.

Komisjon väitel on kaupleja vabaduse piiramine, mis sisuliselt tähendab kohustust valida alati niisugune reklaamikanal, millest piisab, et anda kogu teave lepingust taganemise kohta ja muu kohustuslik teave, põhjendatud tarbijakaitse huvidega ega ole ebaproportsionaalne. Sama kehtib harta artikli 16 kontekstis. Samuti on direktiivi 2011/83 artikli 6 lõikega 1 kehtestatud kohustused kohaldatavad üksnes kauglepingutele direktiivi 2011/83 artikli 2 punkti 7 tähenduses.

36.

Samuti tugineb komisjon Euroopa Kohtu otsusele Canal Digital Denmark, ( 8 ) väites, et tema argumente toetavad teatavad selle kohtuotsuse punktid, milles on tõlgendatud direktiivi 2011/83 artikli 8 lõikega 4 sarnast sätet, mida sisaldab direktiiv 2005/29/EÜ ( 9 ), mis käsitleb ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausaid kaubandustavasid siseturul. ( 10 )

37.

Hageja lisab, et tema pakutud vastus esimesele küsimusele ei olene direktiivi 2011/83 artikli 8 lõike 7 punktist a. See punkt kohustab kauplejaid andma tarbijale kinnituse sõlmitud lepingu kohta püsival andmekandjal mõistliku aja jooksul pärast kauglepingu sõlmimist ning hiljemalt kauba kohaletoimetamise ajal või enne, kui teenuse osutamine algab, ja direktiivi 2011/83 artikli 6 lõikes 1 nimetatud teabe, kui seda ei ole juba edastatud püsival andmekandjal. Kui tõlgendada artikli 8 lõike 7 punkti a teisiti, oleks artikli 8 lõige 4 liigne.

38.

Lõpuks on hageja, Soome ja komisjon väitnud, et artikli 8 lõige 4 on erand, mida tuleb tõlgendada kitsalt.

39.

Teise küsimuse osas ei pea hageja, Soome, Poola ja komisjon piisavaks teabe andmist pelgalt taganemisõiguse olemasolu kohta, ilma et oleks vaja anda lisateavet selle õiguse teostamise vahendite kohta, nagu on ette nähtud direktiivi 2011/83 artikli 6 lõike 1 punktis h.

40.

Hageja sõnul nähtub direktiivi 2011/83 artikli 8 lõike 4 esimesest lausest selgelt, et kõikidel juhtudel tuleb anda vähemalt teatavat minimaalset teavet. Selles sättes on viidatud direktiivi 2011/83 artikli 6 lõike 1 punktile h, mille kohaselt on see minimaalne teave „selle õiguse kasutamise tingimused, tähtaeg ja kord“. Seega nägi liidu seadusandja direktiivi 2011/83 artikli 8 lõikega 4 ette selge ja konkreetse korra tehnilistest piirangutest olenemata nõutava teabe andmiseks (vt direktiivi 2011/83 artikli 8 lõige 4 ja sõnad „konkreetne kaugsidevahend“). Samal seisukohal on Soome ja Poola.

41.

Samuti märgib hageja, et ettevõtlusvabaduse mainimist eelotsusetaotluses tuleb käsitleda samamoodi nagu põhiõigusi ja esimest eelotsuse küsimust; tarbijakaitse huvid peavad olema olulisimad.

42.

Soome lisab seoses teise küsimusega, et direktiivi 2011/83 artikli 8 lõike 7 punkt a, kus on ette nähtud, et kauplejad annavad hiljem „püsival andmekandjal“ teatavat teavet, ei toeta arusaama, et enne lepingu sõlmimist võib piirduda teabega taganemisõiguse olemasolu kohta. Samuti väidab Soome, et tarbijale kauglepingu kohta antav teave on otsustava tähtsusega, kuna just selle põhjal otsustab tarbija, kas end selle lepinguga siduda või mitte.

43.

Seoses kolmanda küsimusega argumenteerivad hageja ja komisjon, et direktiivi 2011/83 artikli 6 lõike 1 punkti h tõttu ei tule taganemisteate näidisvormi tarbijale edastada isegi siis, kui artikli 8 lõige 4 on kohaldatav. Soome aga, keda mõnevõrra toetab Poola, väidab, et taganemisteate vorm ise ei ole osa „teabest“ taganemisõiguse kohta, millele on viidatud direktiivis 2011/83, mistõttu seda ei tule edastada enne, kui klient on end kauglepinguga sidunud.

44.

Saksamaa soovitab eelotsuse küsimustele lahendust, mis erineb hageja, Soome, Poola ja komisjoni pakutust. Esimese küsimuse kohta väidab Saksamaa muu hulgas, et küsimuses, kas kaugleping kuulub direktiivi artikli 2011/83 artikli 8 lõike 4 kohaldamisalasse, on määrav kaupleja valitud konkreetne teabe edastamise viis, mistõttu põhikohtuasjas vaidluse all oleva prospekti suhtes on kohaldatav direktiivi 2011/83 artikli 8 lõikes 4 ja artikli 6 lõike 1 punktis h sätestatud vähendatud teavitamiskohustus.

45.

Muu hulgas väidab Saksamaa, et direktiivi 2011/83 artikli 8 lõike 4 sõnastus ega põhjendused ei toeta selle sätte piirdumist teatavate kaugsidevahenditega. Põhjenduses 36 viidatud sidevahendid on pelgalt näited.

46.

Saksamaa väidab, et direktiivi 2011/83 eesmärk ei kohusta kauplejaid alati andma ülevaatlikku teavet taganemisõiguse kohta enne lepingu sõlmimist. Direktiivi 2011/83 eesmärk on kõrgetasemeline tarbijakaitse ning kindla õigusliku raamistiku loomine nii tarbijate kui ka kauplejate jaoks. Sama eesmärk on direktiivi 2011/83 artikli 8 lõike 7 punktil a. Praktikas ei saa välistada, et paljud tarbijad ei hoia reklaamprospekte pärast tellimuse esitamist alles. Sellepärast on oluline anda teave lepingust taganemise õiguse kohta hiljemalt kauba kohaletoimetamise või teenuse osutamise hetkel tagamaks, et tarbijad on sellest õigusest teadlikud. Direktiivi 2011/83 artikli 8 lõike 7 punkt a tagab, et tarbijate õigusi täielikult austatakse.

47.

Direktiivi 2011/83 artikli 8 lõikes 4 sätestatud vähendatud teavitamisnõuetest kaugemale ulatuvate kohustuste kehtestamine piirab kauplejate ettevõtlusvabadust, mis on ette nähtud harta artiklis 16, andmata tarbijatele ühtegi eelist. Harta artikli 52 lõike 1 kohaselt ei saa ebaproportsionaalselt piirata kaupleja vabadust valida reklaamivahend. Kui kaupleja valitud sidevahend direktiivi 2011/83 artikli 8 lõike 4 kohaldamist ei mõjuta, tekib oht, et kauplejad ei saa teatavaid reklaami vorme kasutada, sest reklaami liik jääb kohustusliku teabe kogumi tõttu tagaplaanile. Samuti rõhutab Saksamaa direktiivi 2011/83 artikli 8 lõike 4 teist lauset: „Muu artikli 6 lõikes 1 osutatud teabe esitab kaupleja asjakohasel viisil vastavalt käesoleva artikli lõikele 1.“

48.

Teise küsimuse suhtes on Saksamaa asunud seisukohale, et kui kasutatakse kaugsidevahendit, „mis esitab piiranguid teabe esitamise ruumile või ajale“ direktiivi 2011/83 artikli 8 lõike 4 tähenduses, on kauplejad kohustatud vaid teavitama tarbijaid taganemisõiguse olemasolust, ja et see ei riiva kõrgetasemelist tarbijakaitset. Koormavamad kohustused seoses teabega, mida tuleb tarbijatele taganemisõiguse kohta anda, kujutaksid endast ebaproportsionaalset reklaamiõiguse piirangut.

49.

Võttes arvesse tarbijatele taganemisõiguse kohta antava teabe ulatuslikkust, eespool kirjeldatud direktiivi 2011/83 eesmärki ning tarbijate ja kauplejate huvi, asub Saksamaa seisukohale, et piiratud esitusvõimaluste korral on asjakohane teabe hulka korrigeerida.

50.

Saksamaa viitab direktiivi 2011/83 põhjendusele 4, kus on muu hulgas märgitud, et tuleb saavutada tasakaal kõrgetasemelise tarbijakaitse ja ettevõtjate konkurentsivõime vahel. Direktiivi 2011/83 artikli 8 lõikes 4 sätestatud erandis on võetud arvesse sidevahenditest tingitud ruumi‑ ja ajapiiranguid ning samuti reageeritud kauplejate reklaamivabaduse ebaproportsionaalsetele piirangutele. Ka siin märgib Saksamaa, et igal juhul on direktiivi 2011/83 artikli 8 lõike 7 punkt a tarbijatele äärmiselt oluline.

51.

Lõpuks väidab Saksamaa seoses kolmanda küsimusega, et kui teabe esitamise ruum ja aeg on piiratud, võib taganemisõigusest teatamine piirduda teatega selle õiguse olemasolu kohta ning alati ei ole vaja lisada kaugsidevahendi kaudu taganemisteate näidisvormi, mis on ette nähtud direktiivi 2011/83 I lisa B osas.

52.

Käesoleva juhtumi tuum seisneb esimeses eelotsuse küsimuses ja selles, kas kohaldada objektiivseid või subjektiivseid kriteeriume, kui liikmesriigi kohus tuvastab, kas „leping [on sõlmitud] kaugsidevahendi abil, mis esitab piiranguid teabe esitamise ruumile või ajale“ direktiivi 2011/83 artikli 8 lõike 4 tähenduses.

53.

Olen jõudnud järeldusele, et liidu õiguses peab direktiivi 2011/83 artikli 8 lõike 4 suhtes paika esimene võimalus, mille eelotsusetaotluse esitanud kohus välja pakkus. See tähendab, et see, kas vaidlusalune väikest kupongi sisaldav prospekt on „kaugsidevahend[…], mis esitab piiranguid teabe esitamise ruumile või ajale“, oleneb sellest, kas see kaugsidevahend seab teabe esitamise ruumile või ajale oma laadi tõttu (abstraktseid) piiranguid. Nagu nähtub järgnevast analüüsist, kajastab see objektiivne käsitusviis direktiivi 2011/83 artikli 8 lõike 4 tähendust, mitte subjektiivset analüüsi, mis kaasneb kaalumisega, kas vaidlusaluse sidevahendi kujundus, mille kaupleja on valinud, seab konkreetsel juhul ajalisi või ruumilisi piiranguid; see on esimeses küsimuses viidatud teine võimalus.

54.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus on palunud teisele küsimusele, mis käsitleb taganemisõiguse sisu ja I lisa B osas ette nähtud taganemisteate näidisvormi, vastata ainult juhul, kui paika peab esimeses küsimuses välja pakutud teine võimalus. Vastan teisele ja kolmandale küsimusele üksnes juhuks, kui Euroopa Kohus ei nõustu minu vastusega esimesele küsimusele.

55.

Enne seda aga sõnastan mõned sissejuhatavad märkused.

56.

Oluline on kõigepealt toonitada, et direktiivi 2011/83 artikli 8 lõikes 4 ette nähtud reservatsioon sama direktiivi artikli 6 lõikega 1 kehtestatud teavitamisnõuete suhtes puudutab üksnes vahendeid, mille kaudu kauplejad annavad tarbijatele direktiivi 2011/83 artikli 6 lõikes 1 üksikasjalikult ette nähtud teabe, enne kui need tarbijad saavad olla kauglepingu või väljaspool äriruume sõlmitud lepinguga seotud, mitte aga antava teabe sisu. Nagu on märgitud direktiivi 2011/83 põhjenduses 35, peaks kaupleja poolt tarbijale esitatav teave olema kohustuslik. Teabe, millele ei ole direktiivi 2011/83 artikli 8 lõikes 4 viidatud kui nimetatud sättega loodud erandi kohaldamisalasse kuuluvale, peab kaupleja tarbijale esitama lihtsalt „asjakohasel viisil“ vastavalt direktiivi 2011/83 artikli 8 lõikele 1, nagu on ette nähtud sama artikli lõike 4 viimases lauses. Arvestades direktiivi 2011/83 artikli 8 lõikes 1 sisalduvat viidet sama direktiivi artikli 6 lõikele 1, tuleb seda teha enne tarbija sidumist kauglepingu või väljaspool äriruume sõlmitava lepinguga.

57.

Liidu seadusandja otsus kehtestada erand vahendi ja mitte sisu suhtes on kooskõlas harta artiklis 38 antud tagatisega, mis puudutab kõrgetasemelist tarbijakaitset igas liidu poliitika valdkonnas, ning seda toetavad ELTL artikkel 12, artikli 114 lõige 3 ja artikkel 169. Samuti, arvestades tarbijatega sõlmitavate kauglepingute kasvavat osatähtsust, mida võimaldab digitaaltehnoloogiate kasutuselevõtt, seisab direktiivi 2011/83 kasuliku mõju tagamisel ees järjest keerukamaid katsumusi.

58.

Samuti põhinevad kostja väited olulises osas ettevõtlusvabadusel, mis on ette nähtud harta artikliga 16. ( 11 ) Vahel kattub see reklaami kontekstis sõna‑ ja teabevabadusega, mida kaitseb harta artikkel 11 ( 12 ) ning mida Euroopa Kohtul on olnud võimalus kaaluda seoses pakendamise ja märgistamisega. ( 13 ) Samamoodi puutub see õigus asjasse, kui seadusega kehtestatakse piiranguid reklaami ja turundamise suhtes ning vahendite ja tingimuste suhtes, mille kohaselt tarbijad saavad esitada tellimusi kaupadele ja teenustele, nagu käesoleval juhul põhikohtuasjas.

59.

Siiski on oluline toonitada, et kui harta artiklile 16 tuginetakse kontekstis, kus tarbijakaitse on oluline, tuleb arvesse võtta ka harta artiklit 38, ( 14 ) olenemata sellest, kas artikkel 38 on põhimõte – ja piirdub seega harta artikli 52 lõike 5 kohaselt liidu õigusaktide tõlgendamise rolliga – või subjektiivseid õigusi andev säte. ( 15 ) Harta artiklil 38 on samasugune roll harta artikli 11 suhtes seoses sõna‑ ja teabevabadusega reklaami kontekstis. ( 16 )

60.

Nagu Poola on oma kirjalikes seisukohtades osutanud, ei nähtu direktiivi 2011/83 artikli 8 lõike 4 sõnastusest, kas põhikohtuasjas vaidluse all olev reklaamprospekt kujutab endast „kaugsidevahendi[t], mis esitab piiranguid teabe esitamise ruumile või ajale“ sellesama artikli tähenduses. Samuti ei ole suuremat abi direktiivi 2011/83 artikli 8 lõike 4 kujunemist käsitlevatest dokumentidest, nagu seda on ettevalmistavad materjalid, ( 17 ) kuid panen tähele, et komisjoni juhendis direktiivi 2011/83 kohta on leheküljel 33 märgitud, et „artikli 8 lõiget 4 tuleks kohaldada eelkõige niisuguste lepingute suhtes, mille sõlmimisel on kasutatud selliseid tehnoloogiaid nagu SMS, mis seavad saadetava teabe hulgale tehnilisi piiranguid“. ( 18 )

61.

Direktiivi 2011/83 artikli 6 lõike 1 ja artikli 8 lõike 4 kontekst ja eesmärk on siiski kõnekamad.

62.

Selles osas, mis puudutab eesmärki, nagu on märkinud Soome ja komisjon oma kirjalikes seisukohtades, kui kaupleja valitud kujunduse suhtes kasutataks „konkreetse juhu“ kriteeriumi, see tähendab esimeses eelotsuse küsimuses nimetatud teist võimalust, jääks küsimus, millistel asjaoludel direktiivi 2011/83 artikli 8 lõikes 4 sätestatud erandit kohaldada, kauplejate otsustada ning olenema sellest, millise reklaamivahendi ja kauglepingute pakkumise vahendi nemad valivad. See ei oleks kooskõlas direktiivi 2011/83 põhjenduses 2 sõnastatud eesmärgiga „kehtestada tüüpeeskirjad kauglepingute ja väljaspool äriruume sõlmitavate lepingute ühiste aspektide suhtes“ ning luua „üht[ne], selgelt määratletud õiguslikel printsiipidel rajane[v] regulatiivraamisti[k]“, nagu on märgitud põhjenduses 7. Samuti väheneks selle tagajärjel direktiivi 2011/83 artikli 8 lõike 4 kasulik mõju ja see oleks vastuolus reegliga, et erandeid Euroopa Liidu tarbijakaitset puudutavatest õigusnormidest tuleb tõlgendada kitsalt. ( 19 )

63.

Samuti olen nõus, et direktiivi 2011/83 artikli 8 lõike 4 eesmärk, nagu see kajastub põhjenduses 36, on anda tarbijatele kogu direktiivi 2011/83 artikli 6 lõikega 1 nõutav teave, isegi kui uued tehnoloogiad, mida kauplejad kasutavad kauglepingute reklaamimiseks ja pakkumiseks, muudavad selle edastamise keeruliseks. Põhjenduses 36 on mainitud vajadust kohandada teavitamisnõudeid nii, „et arvesse võetaks teatavate kommunikatsioonivahendite tehnilisi piiranguid, näiteks teatavate mobiiltelefonide ekraanidel kuvatavate tähemärkide piiratud arv“ (kohtujuristi kursiiv). Direktiivi 2011/83 suunatus (objektiivsetele) kasutatavatele sidevahenditele kajastub ka põhjenduses 20, mis kinnitab, et kauglepingu määratlus hõlmab selliste kaugsidevahendite nagu „tellimuskiri, Internet, telefon või faks“ ainukasutamist.

64.

Selles osas, mis puudutab konteksti, olen ühes varasemas ettepanekus maininud, hõlmab liidu meetmete tõlgendamine mitut eri lähtepunkti. See hõlmab võrdlust kõnealusele aktile eelnenud aktiga, mis on selle aktiga kehtetuks tunnistatud. See hõlmab liidu õigusakte, mis on kõnealuse õigusaktiga mingil sisulisel viisil seotud. Ja samuti puudutab see asjaomase sätte konteksti seoses seda sisaldava liidu õigusakti teiste sätetega ja üldise ülesehitusega. ( 20 )

65.

Selles suhtes võib olla asjakohane komisjoni tuginemine Euroopa Kohtu otsusele Canal Digital Danmark ( 21 ). ( 22 ) Nimetatud kohtuasjas küsiti Euroopa Kohtult muu hulgas, kas ebaausate kaubandustavade direktiivi artikli 7 lõikeid 1 ja 3 tuleb tõlgendada nii, et hindamaks, kas kaubandustava tuleb pidada eksitavaks tegevusetuseks, tuleb arvesse võtta kõnealuse tava konteksti, nimelt ajalisi või ruumilisi piiranguid, mida seab kasutatav kommunikatsioonivahend. Ebaausate kaubandustavade direktiivi artikli 7 lõikes 1 on sätestatud, et hinnangu andmisel selle kohta, kas kaubandustava on eksitav, tuleb arvesse võtta selle faktilist konteksti ning „kõiki selle iseärasusi ja asjaolusid ning kommunikatsioonivahendiga seotud piiranguid“.

66.

Kuigi ma ei saa nõustuda, et kohtuotsuse Canal Digital Danmark iga punkt, millele komisjon tugineb, toetab esimesele küsimusele vastamisel objektiivse lähenemisviisi eeliseid subjektiivse ees, ( 23 ) viitas Euroopa Kohus oma otsuse Canal Digital Danmark punktis 42, analüüsides küsimust, mida tähendab „kasutatavast kommunikatsioonivahendist [tulenevad ruumilised ja ajalised piirangud]“, ajalistele piirangutele, „millele võivad olla allutatud teatud kommunikatsioonivahendid nagu televisiooni reklaamiklipid“. ( 24 ) Sellepärast täheldan, et nimetatud konkreetsel juhul osutusid ebaausate kaubandustavade direktiivi artikli 7 lõike 1 tõlgendamise suhtes oluliseks mitte kaupleja subjektiivne valik, vaid teatavate sidevahendite objektiivsed omadused.

67.

Pealegi ei olnud direktiivis 97/7, mis oli üks direktiivile 2011/83 eelnenud direktiividest, ühtegi sätet, mis viidanuks selle direktiivi nõuete leevendamisele seoses tavapäraste kaugside vormidega, mida kauplejate ja tarbijate vahel kasutatakse, nagu kataloogid ja ajakirjad, mis sisaldavad selliseid prospekte, nagu on põhikohtuasjas vaidluse all. Sellise meetme sätestamine järgnenud direktiivis, käesoleval juhul direktiivis 2011/83, ei oleks kooskõlas kõrgetasemelise tarbijakaitsega ja peaks olema väljendatud selges sõnastuses.

68.

Sellepärast nõustun komisjoni poolt kohtuistungil väljendatud seisukohaga, et Euroopa Kohtu otsus Verband Sozialer Wettbewerb ( 25 ) käsitles niisugust paberil avaldatud reklaami, mis ei sarnanenud olukorraga käesolevas põhikohtuasjas, ja seega ei ole sellest nende konkreetsete faktiliste asjaolude põhjal abi esimesele küsimusele vastamisel. Kostja tugineb sellele kohtuotsusele ekslikult.

69.

Kohtuasjas Verband Sozialer Wettbewerb küsiti Euroopa Kohtult, kas ebaausate kaubandustavade direktiivi artikli 7 lõike 4 punkti b tuleb tõlgendada nii, et teave ettevõtja geograafilise aadressi ja isiku kohta tuleb esitada konkreetsete toodete reklaamis, mis avaldatakse trükimeedias, kui tarbijad ostavad neid tooteid selle ettevõtja reklaamis märgitud veebisaidi kaudu, kes neid tooteid reklaamib, ja see teave on sellel veebisaidi või selle veebisaidi kaudu kergesti leitav.

70.

Euroopa Kohus märkis, et „ettevõtja geograafilise aadressi ja isiku kohta käiva sellise teabe ulatust, mida ettevõtja peab ostukutse raames edastama, tuleb hinnata vastavalt selle kutse kontekstile, toote olemusele ja omadustele ning kasutatud kommunikatsioonivahendile“. ( 26 )

71.

Seejärel lisas Euroopa Kohus, et kui „interneti ostuportaali reklaamitakse trükimeedias või eelkõige, kui seal esitatakse suurt hulka ostuvõimalusi erinevatelt ettevõtjatelt, võivad esineda ruumilised piirangud direktiivi 2005/29 artikli 7 lõike 3 tähenduses“. ( 27 )

72.

Siiski ei viita kohtutoimikus miski sellele, et põhikohtuasjas vaidluse all olev prospekt viitas pakkumistele rohkem kui ühelt kauplejalt või sisaldas viiteid mitmesugustele eri platvormidel olevatele veebisaitidele.

73.

Lõpuks, nagu väidab ka hageja, on reklaamivahendid tavapärastes side vormides, nagu põhikohtuasjas, sageli suunatud sellistele ühiskonnarühmadele nagu vanemad inimesed, kes ei ole harjunud käima internetis, et hankida sealt lisaandmeid pakutava lepingu kohta.

74.

Direktiivi 2011/83 põhjendusest 34 nähtub, et niisuguste ühiskonnarühmade kaitse on üks direktiivi eesmärke. Selle teise lause kohaselt „peaks kaupleja võtma arvesse nende tarbijate erivajadusi, kes on eriti kaitsetud oma vaimse või füüsilise puude, psühholoogilise seisundi, vanuse või kergeusklikkuse tõttu, mille ettenägemist kauplejalt võib mõistlikult eeldada“. Ka see kontekst osutab, et selle kindlaksmääramisel, kas „kaugsidevahen[d] […] esitab piiranguid teabe esitamise ruumile või ajale“ direktiivi 2011/83 artikli 8 lõike 4 tähenduses, ei peeta oluliseks, millise kujunduse või sidevahendi kaupleja on valinud, kuna see sunniks kõiki ühiskonnarühmasid hankima internetist sellist teavet, mida kauplejad on kohustatud direktiivi 2011/83 artikli 6 lõike 1 kohaselt andma.

75.

Oma teises küsimuses soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas siis, kui direktiivi 2011/83 artikli 8 lõige 4 on kohaldatav, piisab sellest, kui kaupleja teavitab tarbijat enne kauglepingu sõlmimist taganemisõiguse olemasolust, ent mitte muust.

76.

Nagu eespool märgitud, vastan teisele küsimusele üksnes juhuks, kui Euroopa Kohus ei nõustu minu järeldustega esimese küsimuste kohta ning direktiivi 2011/83 artikli 6 lõikes 1 ja artikli 8 lõikes 4 ette nähtud reservatsioonid on kohaldatavad põhikohtuasjas vaidluse all oleva prospekti suhtes.

77.

Teise küsimuse osas olen nõus hageja, Soome, Poola ja komisjoni seisukohaga. Direktiivi 2011/83 artikli 8 lõike 4 sõnastus nõuab enamat kui taganemisõiguse olemasolust teatamist. Seal on sätestatud, et kaupleja „esitab“ loetletud teabe ja et selle teabe hulgas on „lepingu lõpetamise tingimused“, ( 28 ) nagu on viidatud muu hulgas direktiivi 2011/83 artikli 6 lõike 1 punktis h.

78.

Nagu Soome on oma kirjalikes seisukohtades osutanud, on direktiivi 2011/83 artikli 6 lõikega 4 ja artikli 8 lõikega 1 ette nähtud teave, mis tuleb anda tarbijale enne lepingu sõlmimist, Euroopa Kohtu praktika kohaselt põhjapaneva tähtsusega. ( 29 ) Euroopa Kohus on seoses ühe direktiivile 2011/83 eelnenud direktiiviga, nimelt direktiiviga 97/7, juba sedastanud, et „kui müüja veebilehel asuv teave on tarbijale kättesaadavaks tehtud üksnes tarbijale edastatud lingi kaudu, ei ole see teave direktiivi 97/7 artikli 5 lõike 1 tähenduses tarbijale „edastatud“ ning tarbija ei ole seda „saanud“.“ ( 30 ) See on kooskõlas käesolevas ettepanekus pakutava vastusega teisele küsimusele.

79.

Nagu Soome ja hageja, ( 31 ) ei nõustu ka mina argumentidega, et direktiivi 2011/83 artikli 8 lõige 7 ning kauplejate kohustus anda tarbijatele direktiivi 2011/83 artikli 6 lõikes 1 ette nähtud teave koos „kinnituse[ga] sõlmitud lepingu kohta püsival andmekandjal mõistliku aja jooksul pärast kauglepingu sõlmimist ning hiljemalt samal ajal kauba kohaletoimetamisega või enne, kui teenuse osutamine algab“ on oluline seoses direktiivis 2011/83 kauplejatele pandud kohustusega anda andmed kauglepingust taganemise õiguse kohta enne, kui see tarbijale siduvaks muutub.

80.

Direktiivi 2011/83 artikli 8 lõikes 7 on pandud rõhk „kinnitusele“, mis on antud enne lepingu sõlmimist, ja „püsivale andmekandjale“, kuna direktiiv 2011/83 artikli 8 lõike 7 punkti a kohaselt võimaldab anda enne lepingu sõlmimist olulist teavet niisuguse vahendi kaudu, mis ei kujuta endast püsivat andmekandjat. See on selge samas sättes kasutatud sõnastusest „kui […] ei ole“. Asjasse puutub ka põhjendus 23, kus on märgitud, et püsival andmekandjal teabe andmise eesmärk on teabe säilitamine. Samuti, nagu hageja väidab, oleks direktiivi 2011/83 artikli 8 lõige 4 liigne juhul, kui nõustuda Saksamaa tõlgendusega.

81.

Toonitan siiski, et kui Euroopa Kohus nõustub minu soovitustega, mis puudutavad vastust esimesele küsimusele, on kostja igal juhul kohustatud avaldama prospektis taganemisteate näidisvormi, mis on ette nähtud direktiivi 2011/83 artikli 11 lõikes 1 ja I lisa B osas, sest põhikohtuasi jääb tõenäoliselt väljapoole direktiiviga 2011/83 teavitamiskohustuste suhtes tehtud muudatust.

82.

Esimesele ja teisele küsimusele vastamiseks välja pakutud lähenemisviis riivab kostja põhiõigusi, sest selle kohaselt oleks kostja kohustatud valima kujunduse, mille puhul on direktiiviga 2011/83 kehtestatud teavitamiskohustusi võimalik täita, ja need peavad olema täidetud nii, et kogu teave antakse tarbijale „selgel ja arusaadaval viisil“, nagu on ette nähtud sama direktiivi artikli 6 lõikes 1 ja põhjenduses 34. See hõlmab taganemisõigusega seotud üksikasju, mitte ainult selle olemasolu. Kui minu ettepanekuga esimesele küsimusele vastamiseks nõustutakse, hõlmab see ka kohustust avaldada põhikohtuasjas vaidluse all olevas reklaamprospektis taganemisteate näidisvorm, mis on ette nähtud direktiivi 2011/83 I lisa B osas.

83.

Kõik see piirab kostja vabadust kasutada saadaval olevaid majanduslikke, tehnilisi ja rahalisi ressursse, mida kaitseb harta artikkel 16. ( 32 ) Samuti rikub see reklaami kontekstis sõna‑ ja teabevabadust, mis on ette nähtud harta artikliga 11, sest kaupleja on kohustatud edasi andma konkreetse teabe.

84.

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt aga ei ole harta artiklis 16 ette nähtud ettevõtlusvabadus absoluutne. Selle suhtes võib olla lubatud väga mitmesuguseid avaliku võimu sekkumisi, millega võidakse üldistes huvides seada piiranguid majandustegevusele. ( 33 ) Samuti tuleb harta artiklit 16 arvestada vastavalt selle ülesandele ühiskonnas. ( 34 )

85.

Pealegi ei ole harta artiklitega 11 ja 16 kaitstud põhiõigused absoluutsed. Harta artikli 52 lõike 1 kohaselt võib mõlema sätte suhtes kehtestada põhjendatud piiranguid. ( 35 ) Seal on sätestatud, et „hartaga tunnustatud õiguste ja vabaduste teostamist tohib piirata ainult seadusega ning arvestades nimetatud õiguste ja vabaduste olemust. Proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt võib piiranguid seada üksnes juhul, kui need on vajalikud ning vastavad tegelikult liidu poolt tunnustatud üldist huvi pakkuvatele eesmärkidele või kui on vaja kaitsta teiste isikute õigusi ja vabadusi“.

86.

Direktiivi 2011/83 artikli 8 lõige 4 ja artikli 6 lõige 1 vastavad nõudele, et piirang oleks ette nähtud seadusega. Samuti ei riiva harta artikli 16 ega 11 mõtet see, et direktiiv 2011/83 ei kohusta kauplejaid kasutama konkreetselt nimetatud kaugsidevahendeid. Kauplejad ei ole kohustatud kasutama tavapäraseid paberile trükitud prospekte. Kui nad seda teevad, on nad lihtsalt kohustatud järgima direktiivi 2011/83 artikli 6 lõike 1 kogu teksti. See on analoogne toodet käsitleva teabe reguleerimisega selgelt määratletud valdkonnas. ( 36 )

87.

Euroopa Kohtu praktikas on tunnistatud, et kõrgetasemeline tarbijakaitse on üldist huvi pakkuv eesmärk, mida Euroopa Liit püüab saavutada. ( 37 ) Nii seisneb pooltevahelise lahkarvamuse sõlmküsimus artikli 52 lõike 1 tähenduses selles, kas seda eesmärki taotledes on peetud kinni proportsionaalsuse põhimõttest. ( 38 )

88.

Selle kohta on väljakujunenud kohtupraktikas märgitud, et „proportsionaalsuse põhimõte [nõuab], et liidu institutsioonide aktid ei läheks kaugemale sellest, mis on asjaomaste õigusnormidega seatud legitiimsete eesmärkide saavutamiseks sobiv ja vajalik, ning juhul, kui on võimalik valida mitme sobiva meetme vahel, tuleb rakendada kõige vähem piiravat meedet, ning tekitatud ebamugavused peavad olema seatud eesmärkidega vastavuses“. ( 39 )

89.

Nõustun komisjoni kirjalikes seisukohtades sõnastatud argumentidega, et selline kaupleja vabaduse piiramine tähendab sisuliselt kohustust valida reklaamiks alati niisugune vahend, millest piisab kogu taganemisõigust käsitleva teabe hõlmamiseks. On keeruline mõista, kuidas on direktiivi 2011/83 artikli 6 lõikes 1 sätestatud kohustuste säilitamine tavapäraste paberil avaldatavate reklaamprospektide suhtes selle eesmärgi saavutamiseks halvasti sobiv või kuidas see asetab kauplejatele koormuse, mis ulatub vajalikust kaugemale. Üldistest kinnitustest, nagu need, mida sisaldavad Saksamaa kirjalikud seisukohad seoses direktiivi 2011/83 artikli 6 lõikes 1 nõutud teabega, ei piisa ( 40 ) ning kostja poolt kohtuistungil esitatud väide, et kauplejatelt seoses kauglepingutega kahekümne kuni kolmekümne protsendi reklaamipinna kulutamise nõudmine teavitamiskohustuste täitmiseks kujutab endast direktiivi 2011/83 artikli 8 lõike 4 kohaldamist, on meelevaldne ega leia kinnitust direktiivi 2011/83 tekstist.

90.

Paberile trükitud reklaamprospekti suhtes ei esine tehnilisi piiranguid. Põhikohtuasja asjaoludel, mille puhul ühtainsat toodet, mida müüb üksainus kaupleja, reklaamitakse tavapärase paberile trükitud reklaamprospektiga, mis sisaldab eraldatavat posti teel saadetavat tellimiskupongi, saab seda prospekti lihtsalt suurendada tagamaks, et teave esitatakse „selgel ja arusaadaval viisil“, nagu nõuab direktiivi 2011/83 artikli 6 lõige 1. Vastupidi argumentidele, mida kostja kohtuistungil esitas, ei saa ma nõustuda, et liidu seadusandja pidas ühe direktiivi 2011/83 artikli 8 lõikes 4 ette nähtud piiranguna silmas „kaalu“, võttes arvesse, et selles sättes on nimetatud „piiranguid […] ruumile või ajale“.

91.

Nagu komisjon on oma kirjalikes seisukohtades märkinud, on direktiivis 2011/83 sätestatud teavitamisnõuded kohaldatavad vaid kauglepingutele ja väljaspool äriruume sõlmitud lepingutele. Seetõttu ei ulatu need kaugemale sellest, mida on vaja, et saavutada eesmärk tagada tarbijakaitse seoses kauglepingutega, mille puhul tarbija ei saa asjasse puutuvaid kaupu üle vaadata ega esitada füüsiliselt poes viibides küsimusi enne lepingu sõlmimist. Nagu Soome väidab, lasuvad kauplejal kauglepingute korral eriti ranged kohustused, sest tarbija ei saa kõnealuseid tooteid enne nende ostmise otsuse tegemist isiklikult hinnata. Seda kajastab põhjendus 37.

92.

Lõpuks on liidu seadusandjal avar kaalutlusruum valdkondades, millega on seotud poliitilised, majanduslikud ja ühiskondlikud valikud ning kus tal palutakse anda keerulisi hinnanguid. Nii peaks harta artiklist 16 tulenevate kostja õiguste riive niisuguses olukorras nagu see, mis on tekkinud põhikohtuasjas, olema ilmselgelt ebaproportsionaalne, ( 41 ) enne kui see ei saaks olla harta artikli 52 lõike 1 alusel põhjendatud. Käesolevas asjas ei ole seda tõendatud.

93.

Sellepärast teen ettepaneku vastata esimesele ja teisele küsimusele nii:

94.

Vastan sellele küsimusele üksnes juhuks, kui esimesele küsimusele vastatakse erinevalt eespool tehtud ettepanekutest nii, et direktiivi 2011/83 artikli 8 lõike 4 esemelise kohaldamisala määrab see, kas kaupleja poolt konkreetsel juhul valitud kaugsidevahendi kujundus seab piiranguid teabe esitamise ruumile ja ajale.

95.

Menetlusosalised on kolmandale küsimusele antava vastuse suhtes lahkarvamusel järgmistes aspektides.

96.

Ühelt poolt väidavad hageja ja komisjon, et direktiivi 2011/83 tingimuste tõttu tuleb lepingust taganemise teate näidisvorm tarbijale edastada ka juhul, kui kohaldub artikli 8 lõige 4. Hageja märgib, et see kajastub direktiivi 2011/83 I lisa B osa sõnastuses, mille kohaselt tuleb reklaami avaldanud kauplejale esitada „käesolev vorm“.

97.

Komisjon väidab, et direktiivi 2011/83 artikli 6 lõike 1 punkti h kohaselt peab kaupleja enne, kui kaugleping või väljaspool äriruume sõlmitud leping saab tarbijale siduvaks muutuda, esitama tarbijale taganemisõiguse olemasolu korral selgel ja arusaadaval viisil teabe selle õiguse kasutamise tingimuste, tähtaja ja korra kohta vastavalt artikli 11 lõikele 1, samuti I lisa B osas ette nähtud taganemisteate näidisvormi. ( 42 ) Seega on niisuguse kaugsidevahendi puhul, mis seab piiranguid teabe esitamise ruumile või ajale, selle sätte sõnastuse kohaselt kohaldatavad mõlemad kaupleja kohustuste osad. Komisjon märgib, et I lisa B osas ette nähtud taganemisteate näidisvorm on lühike ning pealegi lubab direktiivi 2011/83 artikli 8 lõige 1 kauplejatel teha artikli 6 lõikes 1 ette nähtud teabe kättesaadavaks asjakohasel viisil, pidades silmas kasutatavat kaugsidevahendit. See võimaldab kauplejale veelgi paindlikkust.

98.

Teisalt väidab Soome, keda mõningal määral toetavad Poola ja Saksamaa, et taganemisteate vorm ise ei ole osa „teabest“ taganemisõiguse kohta, millele on viidatud direktiivis 2011/83, mistõttu seda ei tule esitada juhul, kui kohaldub artikli 8 lõige 4, enne, kui kaugleping tarbijale siduvaks muutub. See on hoopis dokument, mille abil tarbija saab teatada kauplejale oma soovist lepingust taganeda. Kui seadusandja soovinuks hõlmata taganemisteate näidisvormi, oleks ta selle direktiivi 2011/83 artikli 8 lõikes 4 sõnaselgelt sätestanud. Taganemisteate näidisvorm ei ole „teave“, mis mõjutab ostja otsust selle kohta, kas osta kauglepingu teel pakutav või mitte.

99.

Samuti viitab Soome direktiivi 2011/83 artikli 8 lõikele 5 ning sellele, et direktiiv 2011/83 on kohaldatav telefonimüügi suhtes. Sellest nähtub, et seadusandja ei soovinud taganemisteate näidisvormi hõlmata, sest seda vormi ei ole võimalik telefoni teel saata. Soome märgib, et taganemisteate näidisvormi saab saata hiljem püsival andmekandjal vastavalt direktiivi 2011/83 artikli 8 lõikele 7. Poola toob näiteks kauglepingu sõlmimise telefoni teel kui näite sidetehnoloogiast, mille puhul ei oleks taganemisteate vormi esitamine võimalik.

100.

Olen jõudnud järeldusele, et kui direktiivi 2011/83 artikli 8 lõige 4 on kohaldatav, ei ole kauplejad kohustatud esitama sama direktiivi I lisa B osas ette nähtud taganemisteate näidisvormi enne kauglepingu sõlmimist.

101.

Ehkki tunnistan, et ootuspäraselt toetab direktiivi 2011/83 käsitlev komisjoni juhend ( 43 ) seisukohta, millele komisjon on põhikohtuasjas asunud, ja näiteks on seal seoses telefonikõnedega rõhutatud, et selle vormi sisu tuleb selgitada tarbijale suuliselt, ( 44 ) ei ole seda direktiivis 2011/83 selgelt niiviisi sõnastatud. Teisisõnu ei ole direktiivis 2011/83 sätet niisuguse sidevahendi kohta, mille kaudu on võimatu või keeruline taganemisteate näidisvormi esitada. See kontekst viitab, et liidu seadusandjal ei pruukinud olla kavatsust kohustada kauplejaid seda vormi niisugustel asjaoludel esitama.

102.

Üldisemalt võib see, kui kohustada kauplejaid esitama taganemisteate näidisvorm ka juhul, kui kohaldub direktiivi 2011/83 artikli 8 lõige 4, olla vastuolus selle sätte ja direktiivi artikli 6 lõike 1 tekkepõhjustega, mis viitab vajadusele hoiduda kauplejaid tarbetult koormamast. ( 45 )

103.

Lõpuks on tarbijal direktiivi 2011/83 artikli 11 lõike 1 punkti b kohaselt võimalus taganeda kauglepingust sellekohase ühemõttelise avaldusega. Tarbijad ei ole kohustatud I lisa B osas ette nähtud taganemisteate näidisvormi kasutama. See toetab Soome argumenti, et direktiivis 2011/83 kasutatud sõna „teave“ saab käsitada nii, et see ei hõlma vahendit, mille abil tarbija otsustab kauglepingust taganeda. Seega ei riiva minu pakutav lahendus kõrgetasemelist tarbijakaitset.

104.

Sellepärast teen ettepaneku vastata kolmandale küsimusele järgmiselt.

105.

Nendel kaalutlustel teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Bundesgerichtshofi (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim üldkohus) küsimustele järgmiselt: