2

Apellant HG, kes on Euroopa Komisjoni ametnik, palub oma apellatsioonkaebuses, mis on esitatud Euroopa Liidu Kohtu põhikirja I lisa artikli 9 alusel, tühistada vaidlustatud kohtuotsus, millega Avaliku Teenistuse Kohus jättis rahuldamata tema hagi, milles ta palus kõigepealt esimese võimalusena tühistada komisjoni 10. veebruari 2015. aasta otsus, millega talle määrati distsiplinaarkaristuseks kõrgemasse palgajärku tõusmise edasilükkamine 18 kuuks ja kohustati teda hüvitama oma tegevusega komisjonile väidetavalt tekitatud kahju suuruses 108596,35 eurot (edaspidi „vaidlusalune otsus“), ning vajalikus ulatuses tühistada otsus, millega tema kaebus vaidlusaluse otsuse peale rahuldamata jäeti; seejärel teise võimalusena vähendada vaidlusaluse otsusega määratud rahalist karistust, ning viimaseks mõista komisjonilt välja hüvitis talle väidetavalt tekitatud mittevaralise kahju ja mainekahju eest, mis on hinnanguliselt 20000 eurot, ja mõista komisjonilt välja ka kohtukulud.

[…]

39

Esimene apellatsiooniastmes tehtud kohtuotsus, millega vaidlustatud kohtuotsus tühistati põhjusel, et asja lahendanud Avaliku Teenistuse Kohtu koosseis ei olnud õiguspärane, tehti pärast seda menetlust, kuid tühistati hiljem Euroopa Kohtu poolt, nagu on märgitud eespool punktides 1 ja 3, ning apellatsioonkaebus saadeti tagasi Üldkohtusse. Sellest tulenevalt lõpetati kohtukantselei 26. märtsi 2020. aasta otsusega menetlus kohtuasjas, mis saadeti esimese apellatsiooniastmes tehtud kohtuotsuse alusel tagasi Üldkohtusse, et viimane teeks otsuse hageja Avaliku Teenistuse Kohtule esitatud hagi kohta (kohtuasi T‑440/18 RENV).

[…]

45

Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu küsimustele kuulati ära 17. juuni 2021. aasta kohtuistungil. Menetluse suuline osa lõpetati samal päeval.

46

Apellant palub Üldkohtul:

47

Komisjon palub Üldkohtul:

83

Apellant märgib kõigepealt apellatsioonkaebuse punktis 11, et analüüsides tema argumente „lojaalsuskohustuse väidetava rikkumise sisulise puudumise kohta“, leidis Avaliku Teenistuse Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 151, et kuna liidu ametniku lojaalsuskohustus liidu suhtes kehtib üldiselt ja objektiivselt, siis ei ole tähtsust sellel, mis põhjustel apellant seda kohustust rikkus, kui eeldada, et need põhjused on tuvastatud. Apellant on aga seisukohal, et kui ametisse nimetav asutus kohaldab personalieeskirjade artiklit 22, mille alusel võib tekkida ametniku rahaline vastutus liidu ees tema tõsise üleastumise tõttu oma kohustuste täitmisel või seoses nende täitmisega, siis peab ta arvesse võtma võimalikke kergendavaid asjaolusid, mis võivad peituda põhjustes, mis selgitavad seda, miks ametnik kohustusi rikkus. Vastasel korral rikutakse proportsionaalsuse põhimõtet. Leides, et apellandi käitumist selgitavatel põhjustel ei ole tähtsust, rikkus Avaliku Teenistuse Kohus seega õigusnormi nii personalieeskirjade artiklit 22 kui ka proportsionaalsuse põhimõtet arvestades.

[…]

86

Personalieeskirjade artikli 22 esimene lõik sätestab, et „[a]metnikult võib nõuda, et ta hüvitaks tervikuna või osaliselt liidu kahju, mis tuleneb tema kohustuste täitmisel või seoses nende täitmisega toimunud tõsisest üleastumisest“.

[…]

90

Personalieeskirjade artikli 11 esimese lõigu esimene lause, mille kohaselt „[a]metnik täidab oma kohustusi ja tegutseb ainult liidu huve silmas pidades“, kehtestab ametnike lojaalsuskohustuse liidu suhtes. Seda kohustust mainitakse seejärel sõnaselgelt sama lõigu kolmandas lauses, milles on täpsustatud, et ametnik täidab talle pandud kohustusi objektiivselt, erapooletult ja kooskõlas lojaalsuskohustusega liidu ees. Seda kohustust mainitakse sõnaselgelt ka personalieeskirjade artiklis 17a, mis käsitleb piiranguid ametnike sõnavabadusele. Lojaalsuskohustuse täitmise üksikasju on teatud aspektides ja teatud asjaoludega seoses täpsustud mitmes personalieeskirjade sättes, näites artiklites 12, 12b ja 17a.

[…]

93

Küsimus on niisiis selles, kas põhjusi, mis võivad viia ametniku käitumiseni, mis on täielikult või osaliselt ajendatud muudest huvidest kui liidu huvid, või lausa liidu huvide vastase käitumiseni – näiteks soov kahju tekitada, korruptsioon, ükskõiksus, poliitilised motiivid, soov ise kasu saada või teistele kasu teenida, ületamatu väline surve, isiklik vajadus – tuleb arvesse võtta, et hinnata seda, kas selline käitumine on märk ebalojaalsusest liidu suhtes või mitte.

94

Avaliku Teenistuse Kohus vastas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 151 eitavalt, tuginedes 23. oktoobri 2013. aasta kohtuotsusele Gomes Moreira vs. ECDC (F‑80/11, EU:F:2013:159). Selle kohtuotsuse punktides 65 ja 66 leiti sisuliselt, et see, kas rikutud on selliseid erinevaid personalieeskirjadest tulenevaid kohustusi, mille eesmärk on eelkõige tagada ametnike lojaalsus, ei sõltu asjaolust, kas asjaomane ametnik on liidule kahju tekitanud või kas tema käitumine on andnud alust kaebuse esitamiseks. See hinnang ise põhines varasemal kohtupraktikal (3. juuli 2001. aasta kohtuotsus E vs. komisjon, T‑24/98 ja T‑241/99, EU:T:2001:175, punkt 76), milles asuti seisukohale, et tuvastamaks, kas ametnik on rikkunud mitut samalaadset kohustust, ei ole nõutav, et asjaomane ametnik oleks soovinud oma käitumisest isiklikult kasu saada või et ta oleks institutsioonile kahju tekitanud. Ühes teises kohtuasjas, milles tehti 19. märtsi 1998. aasta kohtuotsus Tzoanos vs. komisjon (T‑74/96, EU:T:1998:58, punkt 66), millele omakorda viidati kui pretsedendile 3. juuli 2001. aasta kohtuotsuses E vs. komisjon (T‑24/98 ja T‑241/99, EU:T:2001:175), ja mis käsitles küsimust, kas võis olla rikutud ametniku kohustust taotleda luba väljaspool oma teenistuskohustusi tegutsemiseks – kohustus, mis kuulub lojaalsuskohustuse alla ja on üldkohaldatav, otsustati, et niisuguse rikkumise olemasolu hindamiseks ei ole vaja teada, kas see tegevus võib ametniku täidetavaid ülesandeid arvestades põhjustada huvide konflikti.

95

Vastupidi Avaliku Teenistuse Kohtu seisukohale ei tulene nendest pretsedentidest, et põhjusi, mis ajendasid ametnikku oma käitumisega eirama teatavaid kohustusi liidu ees, ei tohi ühelgi juhul arvesse võtta, et teha kindlaks, kas ametnik oli liidu suhtes ebalojaalne.

96

Kuigi teatud asjaolud, nagu eespool punktis 94 osutatud kohtuotsustes tuvastatud asjaolud, ei puutu juba loomuldasa kõnesoleva küsimusega seoses asjasse, sõltub see, kas käitumine oli ebalojaalne, just nimelt käitumise kontekstist. Näiteks võib ametnik ise uskuda, et ta tegutseb oma ülesannete täitmisel liidu huve silmas pidades, kuid tegelikult tegutseb nende vastu, kuna ta on jäänud alla eriti keerulisele ja uudsele olukorrale, mis ei tähenda tingimata, et ta on ebalojaalne, isegi kui ta mingil konkreetsel hetkel liidu huvid silmist kaotas. Ametnik võib tõsise isikliku probleemi tõttu olla sunnitud oma käitumises liidu huvid ajutiselt tagaplaanile lükkama, ilma et sõltuvalt asjaoludest saaks talle alati ette heita sellest tulenevat lojaalsuse puudumist. Siiski, juhul kui ametnik väidab, et ta eiras liidu huve, kuna ta ei tulnud olukorraga toime, või et ta lükkas liidu huvid oma tõsiste isiklike probleemidega võrreldes tagaplaanile, ei ole tema lojaalsuse hindamisel liidu suhtes tähtsusetu see, kas ta andis oma probleemidest ülemustele teada ja milline oli selles kontekstis tema hoiak.

97

Seega tähendab isiku lojaalsuse hindamine tema käitumise hindamist selle üksuse või isiku suhtes, kellele tuleb konteksti arvestades lojaalne olla. Personalieeskirjade artikli 11 esimese lõigu esimene lause, mis sätestab, et „[a]metnik täidab oma kohustusi ja tegutseb ainult liidu huve silmas pidades“, näeb selles osas ette üldise käitumise, mis iseloomustab lojaalsust liidu suhtes, kuid ei kujuta endast absoluutset määratlust, mille puhul ei võeta arvesse konteksti, milles tuleb hinnata seda lojaalsust, mida nõutakse personalieeskirjade artikli 11 esimese lõigu kolmanda lause alusel, milles mainitakse liidu ametnike kohustust täita neile pandud ülesandeid „kooskõlas lojaalsuskohustusega liidu ees“.

98

Sellega seoses tuleb märkida, et kohtuotsustes, millele Avaliku Teenistuse Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 151 otseselt või kaudselt tugines, antud hinnangus, mille järgi sisuliselt kehtivad erinevad personalieeskirjadest tulenevad kohustused üldiselt ja objektiivselt, peetakse silmas neid kohustusi kui selliseid, kuid see ei tähenda, et laiemas plaanis tuleb liidu ametniku lojaalsust või ebalojaalsust hinnata sõltumatult ametniku konkreetse käitumise asjaoludest või sellise käitumise põhjustest. Avaliku Teenistuse Kohus rikkus seega õigusnormi, kui ta otsustas, et apellandi käitumise põhjustel ei ole tema lojaalsuskohustuse rikkumise tuvastamisel tähtsust.

99

Lisaks väidab apellant õigesti, et selleks, et ametniku käitumist saaks personalieeskirjade artikli 22 kohaldamisel kvalifitseerida tõsiseks üleastumiseks, peab ametisse nimetav asutus võtma arvesse asjaolusid ega või piirduda vaid järeldusega, et ametnik on rikkunud tema suhtes kohaldatavaid eeskirju, või teisisõnu ei või piirduda järeldusega, et ta on oma teatavaid kohustusi rikkunud.

[…]

102

Õiguspärasuse kontrolli raames võib asja sisuliselt arutav kohus hageja väidete ja argumentide tagasilükkamiseks tugineda vaidlustatud aktis esitatud järeldustele, hinnangutele ja kvalifikatsioonile – eeldusel, et need on õiguspärased – ning samuti põhistada nende väidete ja argumentide tagasilükkamist omaenda õiguslike kaalutlustega (vt selle kohta 27. septembri 2004. aasta kohtumäärus UER vs. M6 jt, C‑470/02 P, ei avaldata, EU:C:2004:565, punktid 69 ja 70, ning 21. septembri 2010. aasta kohtuotsus Rootsi jt vs. API ja komisjon, C‑514/07 P, C‑528/07 P ja C‑532/07 P, EU:C:2010:541, punkt 65). Seevastu ei saa asja sisuliselt arutav kohus õiguspärasuse kontrolli raames asendada vaidlustatud akti andja hinnangut või põhjendust enda omaga, et põhjendada akti õiguspärasust (vt selle kohta 27. jaanuari 2000. aasta kohtuotsus DIR International Film jt vs. komisjon, C‑164/98 P, EU:C:2000:48, punkt 38, ja 24. jaanuari 2013. aasta kohtuotsus Frucona Košice vs. komisjon, C‑73/11 P, EU:C:2013:32, punktid 88 ja 89). Kui aga asja sisuliselt arutav kohus teostab täielikku pädevust, nagu ta teeb seda personalieeskirjade artikli 91 lõike 1 alusel liidu ja tema ametnike vahelistes rahalistes vaidlustes ja eelkõige personalieeskirjade artikli 22 kolmanda lõigu alusel vaidlustes, mis puudutavad ametnike rahalist vastutust liidu ees, võib see kohus ise võtta arvesse juhtumi kõiki asjaolusid ja seega anda sellega seoses oma hinnangu või põhjendused selle kohta, miks on üks pool kohustatud teisele poolele teatud summa maksma (vt selle kohta 27. oktoobri 1987. aasta kohtuotsus Houyoux ja Guery vs. komisjon, 176/86 ja 177/86, EU:C:1987:461, punkt 16, ja 20. mai 2010. aasta kohtuotsus Gogos vs. komisjon, C‑583/08 P, EU:C:2010:287, punkt 44 ja seal viidatud kohtupraktika).

103

Käesoleval juhul tuleb tõdeda, et märkides vaidlustatud kohtuotsuse punktis 159, et apellandi olukord oli ebaseaduslik alates 2008. aasta septembrist, kordas Avaliku Teenistuse Kohus vaidlusaluse otsuse punktides 22 ja 37 olevat hinnangut. Nagu vaidlustatud kohtuotsuse punktist 160 aga ilmneb, korrati seda hinnangut üksnes selleks, et lükata ümber apellandi argumendid selle kahju hindamise kohta, mille ta võis liidule tekitada ja mille olemasolu 2009. aasta septembrini ta eitas, kuid mitte – vastupidi apellandi väitele – selleks, et kinnitada, et tingimused personalieeskirjade artikli 22 kohaldamiseks olid alates 2008. aasta septembrist täidetud. Nii toimides ei kvalifitseerinud Avaliku Teenistuse Kohus apellandi käitumist vahemikus 2008. aasta septembrist kuni detsembrini seega tõsiseks üleastumiseks ega andnud ka alust arvata, et ametisse nimetav asutus oli tuvastanud tõsise üleastumise algusega 2008. aasta septembrist, ega moonutanud järelikult selles osas toimikut, nagu väidab apellant samuti apellatsioonkaebuse punktis 14.

104

Lisaks, kui Avaliku Teenistuse Kohus märkis samas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 159, et alates 2009. aasta jaanuarist oli delegatsioon ilma võimalusest apellandi ametikorterit uuel eesmärgil kasutada, siis see kohus tõepoolest lisas – isegi kui võtta arvesse ka apellandi kaebuse rahuldamata jätmise otsust – ühe kaalutluse võrreldes vaidlusaluse otsusega, kus oli üksnes märgitud, et kahju tekkis sellest, et liit tasus põhjendamatult üüri apellandi käsutusse antud perekorteri eest. Selle Avaliku Teenistuse Kohtu täiendava kaalutlusega tahetakse siiski öelda vaid seda, et apellandi käitumine ei võimaldanud vaidlusaluses otsuses tuvastatud kahju vähendada, kuid sellega ei tuvastata täiendava kahju tekkimist. Lisaks võib sellise hinnangu andmine olla seotud Avaliku Teenistuse Kohtu täieliku pädevuse teostamisega apellandi rahalise vastutuse puhul – pädevus, mida apellant ise pealegi palus teostada. Seega ei ole tuvastatud, et oleks rikutud õigusnormi asjaolu tõttu, et Avaliku Teenistuse Kohus tuvastas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 159 uue hüpoteetilise kahju, mis ei saa tuua kaasa apellandi rahalist vastutust. Samuti tuleb tõdeda, et Avaliku Teenistuse Kohtu esitatud täiendav kaalutlus ei anna tunnistust toimiku materjalide moonutamisest, nagu see eespool punktis 67 määratleti.

105

Seejärel leiab apellant apellatsioonkaebuse punktides 21–23, et analüüsides tema argumente „viieaastase aegumistähtaja või mõistliku aja järgimata jätmise“ kohta, rikkus Avaliku Teenistuse Kohus õigusnormi, kui ta leidis, et personalieeskirjade artikli 85 teises lõigus sätestatud viieaastane aegumistähtaeg, millele hagiavalduses viidati, ei ole tema olukorra suhtes kohaldatav.

[…]

107

Tuginedes 27. jaanuari 2016. aasta kohtuotsusele DF vs. komisjon (T‑782/14 P, EU:T:2016:29, punkt 54), rõhutas Avaliku Teenistuse Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 167 ja 168, et personalieeskirjade artikli 85 eesmärk on nõuda tagasi ametnikule alusetult makstud summad ning et käesolevas asjas ei saanud apellant institutsioonilt mingit rahasummat, kuid tekitas viimasele rahalist kahju, ja et summad, mis institutsioon üürileandjale maksis, ei olnud alusetud.

[…]

109

Sisulisest aspektist tuleb rõhutada, et 27. jaanuari 2016. aasta kohtuotsus DF vs. komisjon (T‑782/14 P, EU:T:2016:29), millele Avaliku Teenistuse Kohus viitas ja mida mainiti eespool punktis 107, ei anna alust asuda seisukohale, et personalieeskirjade artikkel 85 ei ole kohaldatav olukorras, kus antakse mitterahalist hüve. Nimetatud kohtuasjas – milles apellandiks olev ametnik, kellelt nõuti alusetult saadud hüvitise tagasimaksmist, väitis, et temalt ei saa tagasi nõuda tema endisele abikaasale ülalpidamistoetusena makstud osa – tehtud kohtuotsuse punktis 54 piirdus Üldkohus vaid järeldusega, et personalieeskirjade artikkel 85 puudutab üksnes rahalisi suhteid alusetutest maksetest kasu saanud ametniku ja asjaomase institutsiooni vahel, ilma et see mõjutaks võimalikke tagajärgi, mis ametniku tagasimaksekohustusel võib olla teiste isikute jaoks, kes võisid alusetult makstud summadest, mida institutsioon tagasi nõuab, otseselt või kaudselt kasu saada, kuna need küsimused kuuluvad eraõiguse valdkonda. Järelikult ei võeta selles kohtuotsuses seisukohta küsimuses, kas mitterahalist hüve, näiteks ametikorteri pakkumist, võib pidada ametniku ja institutsiooni vahelise rahalise suhte alla kuuluvaks ning kas selle suhtes võib esitada alusetult saadu tagastamise nõude. Lisaks ei takista miski nõudmast tagasi alusetult saadud mitterahalist hüve, mis on samastatav rahasumma kaudse maksmisega. Vastasel juhul ei saaks institutsioonid neid alusetult saadud hüvesid üldse tagasi nõuda, välja arvatud siis, kui nad algatavad personalieeskirjade artiklis 22 ette nähtud menetluse ja tõendavad asjaomaste ametnike tõsist üleastumist, mis oleks teatud asjaoludel ebakohane ja tekitaks ebavõrdset kohtlemist nende ametnike vahel, kes said alusetult soodustust rahasumma otsese maksmise kaudu ja kes said alusetult soodustust mitterahalise hüvena. Niisiis rikkus Avaliku Teenistuse Kohus õigusnormi, kui ta otsustas, et kuna apellant ei saanud otse oma institutsioonilt mingit rahasummat, siis ei saanud ta tugineda personalieeskirjade artiklile 85.

110

Kui aga kohtuasja sisuliselt lahendava kohtu otsuse põhjendustest ilmneb liidu õiguse rikkumine, kuid otsuse resolutsioon on muude õiguslike asjaoludega põhjendatud, tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Sama seisukoht kehtib ka analüüsi kohta, mida asja sisuliselt lahendav kohus teeb hagiavalduses esitatud väite või selle osa kohta eraldi võetuna (vt selle kohta 9. juuni 1992. aasta kohtuotsus Lestelle vs. komisjon, C‑30/91 P, EU:C:1992:252, punktid 27–29).

111

Käesolevas asjas juhtis Avaliku Teenistuse Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 167 tähelepanu ka sellele, et apellant tekitas oma käitumisega institutsioonile rahalist kahju. Selle tähelepanuosutuse järel tuleb rõhutada, et ametisse nimetav asutus ei tuvastanud apellandi rahalist vastutust mitte personalieeskirjade artikli 85 alusel, mis puudutab alusetult saadud summade tagasimaksmist alusetu soodustuse tuvastamise alusel, vaid personalieeskirjade artikli 22 alusel, mis puudutab ametnike tõsiste üleastumiste tõttu oma ametikohustuste täitmisel või seoses nende täitmisega liidule tekitatud kahju hüvitamist, lähtudes selle kahju tuvastamisest, mis apellandi tõsise üleastumise tõttu on liidul tekkinud.

112

Tuleb rõhutada, et personalieeskirjade artiklile 85 ja artiklile 22 tuginemise tingimused on täiesti erinevad, nagu ka nende kontekst. Otsus alusetult saadud summade tagasimaksmise kohta eeldab personalieeskirjade artikli 85 kohaselt üksnes seda, et tõendatakse, et asjaomasele ametnikule anti rahasumma või samaväärne soodustus seadusliku aluseta ning et ta oli sellest mittenõuetekohasusest teadlik või et see oli nii ilmne, et ta ei saanud seda mitte teada, samas kui otsus nõuda personalieeskirjade artikli 22 alusel kahju hüvitamist eeldab, et on tõendatud, et tekitatud kahju põhjustas ametniku tõsine üleastumine. Otsuse alusetult saadud summade tagasimaksmise kohta võib pärast vajaduse korral faktiliste asjaolude väljaselgitamist või asjaomase ametniku seisukohtade saamist teha niipea, kui personalieeskirjade artiklis 85 sätestatud tingimuste täidetus on tõendatud, samas kui otsuse kohustada personalieeskirjade artikli 22 alusel kahju hüvitama saab selle sätte teise lõigu alusel teha alles pärast distsiplinaarküsimuste puhuks ette nähtud formaalsuste täitmist, see tähendab, arvestades nõuet tuvastada tõsine üleastumine üldjuhul pärast juurdlust, menetlust distsiplinaarnõukogus ja lõplikku võistlevat etappi ametisse nimetava asutusega, nagu on sätestatud personalieeskirjade IX lisas. Need erinevused kõnealuste otsuste laadis ning nende sisulistes tingimustes ning vastuvõtmise tingimustes õigustavad seda, et ametisse nimetav asutus saab sõltuvalt asjaoludest tegutseda personalieeskirjade artikli 22 alusel, kuigi ta oleks saanud tegutseda personalieeskirjade artikli 85 alusel, ehkki tähtaegu käsitlevad eeskirjad või põhimõtted ei ole neil kahel juhul ühesugused, mida võib samuti nende erinevustega põhjendada.

113

Arvestades eespool punktides 111 ja 112 esitatud põhjendusi, jättis Avaliku Teenistuse Kohus põhjendatult kõrvale personalieeskirjade artiklis 85 sisalduva aegumise erinormi, millele apellant tugines.

114

Seejärel leiab apellant apellatsioonkaebuse punktides 24 ja 25, et hinnates tema argumente „viieaastase aegumistähtaja või mõistliku aja järgimata jätmise“ kohta, rikkus Avaliku Teenistuse Kohus õigusnormi ka sellega, et ta lükkas tagasi hagiavalduse täiendavad argumendid, mille kohaselt juhul, kui personalieeskirjade artikli 85 teises lõigus sätestatud viieaastane aegumistähtaeg ei ole kohaldatav, tuleks personalieeskirjade artikli 22 kohaldamisel „samuti mõistliku aja parameetrina“ võtta arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta määruse (EL, Euratom) nr 966/2012, mis käsitleb Euroopa Liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantseeskirju ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ, Euratom) nr 1605/2002 (ELT 2012, L 298, lk 1), artiklis 81 kehtestatud viieaastast aegumistähtaega.

[…]

127

Tuleb märkida, et käesoleval juhul on nii apellant kui ka Avaliku Teenistuse Kohus seaduse kohaldamisala vääralt mõistnud, viidates vastavalt hagiavalduse punktis 130 määruse nr 966/2012 artikli 81 sätetele, tuginemaks aegumisele või mõistliku aja järgimata jätmisele, ning vaidlustatud kohtuotsuse punktis 170 delegeeritud määruse nr 1268/2012 artikli 93 lõike 2 sätetele – mis võeti vastu esimesena nimetatud sätete kohaldamiseks –, tuginemaks nimetatud aegumistähtaja katkemisele.

128

Nimelt asub määruses nr 966/2012 – määrus, millega olid kehtestatud liidu üldeelarve suhtes kohaldatavad finantseeskirjad ajal, mil võeti vastu vaidlusalune otsus – artikkel 81 peatükis „Tulutoimingud“ ning sellele eelnevad samas peatükis artiklid 78, 79 ja 80, milles on sätestatud vastavalt põhimõtted saadaolevate summade kindlaksmääramiseks, nende summade sissenõudmise kinnitamiseks ja sissenõudmiseks. Artikli 81 lõikes 1 on muu hulgas sätestatud, et ilma, et see piiraks erinormide kohaldamist, mis ei puutu käesoleval juhul asjasse, on kolmandatele isikutele esitatavate liidu nõuete aegumise tähtaeg viis aastat, ning lõikes 2 on muu hulgas sätestatud, et komisjonile antakse õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte aegumistähtaega käsitlevate üksikasjalike eeskirjade kohta. Määruse nr 966/2012 artikli 78 kohaldamiseks vastu võetud delegeeritud määruse nr 1268/2012 artikli 80 lõikes 3 on sätestatud, et saadaoleva summa kindlaks määranud eelarvevahendite käsutaja teatab sellest võlgnikule võlateatega, kus tuleb täpsustada maksetähtaeg, mille möödumisel tuleb maksta viivist, kui võlg ei ole veel tasutud. Määruse nr 966/2012 artikli 81 kohaldamiseks vastu võetud delegeeritud määruse nr 1268/2012 artikli 93 lõikes 1 on muu hulgas sätestatud, et liidul kolmandate isikute vastu olevate nõuete aegumistähtaeg hakkab kulgema maksetähtaja möödumisest, ning lõikes 2 on muu hulgas sätestatud, et selle aegumistähtaja kulgemise katkestab mis tahes akt, mille on välja andnud institutsioon või institutsiooni nõudmisel tegutsev liikmesriik, millest on kõnealusele kolmandale isikule teatatud ja mille eesmärk on võlg sisse nõuda.

129

Sellest tuleneb, et käesolevas asjas kohaldatava õiguse kohaselt saab aegumistähtaeg, millele apellant määruse nr 966/2012 artiklile 81 tuginedes viitas, puudutada üksnes võlgnevuse tuvastamisest hilisemat etappi, mis täpsemalt algab siis, kui saabub maksetähtaeg, mida on nimetatud kolmandast isikust võlgnikule saadetud võlateates, ja seega ei saa sellele tugineda seoses eelnevate etappidega, mis viisid võlgnevuse tuvastamiseni (vt analoogia alusel 14. juuni 2016. aasta kohtuotsus Marchiani vs. parlament, C‑566/14 P, EU:C:2016:437, punktid 86–89). Käesolevas asjas peab aga apellant ülemäära pikaks just aega, mis jääb nõude aluseks olevate asjaolude toimumise ja selle aja vahele, mil nõue vaidlusaluse otsusega tuvastati, see tähendab isegi enne nõude kindlaksmääramist määruse nr 966/2012 artikli 78 tähenduses. Järelikult ei olnud määruse nr 966/2012 artiklis 81 ette nähtud viieaastane aegumistähtaeg kohaldatav apellandi suhtes ei otsekohaldamise teel ega ka mõistliku aja parameetrina.

130

Avaliku Teenistuse Kohus osundas seega ekslikult delegeeritud määruse nr 1268/2012 artikli 93 lõike 2 sätteid, mis on määruse nr 966/2012 artikli 81 rakendussätted, kui ta vastas apellandi argumentidele viimati nimetatud artiklil põhineva aegumise kohta. Kuid järeldus, millele Avaliku Teenistuse Kohus jõudis ja mille kohaselt ei olnud asjaomaste üürisummadega seonduv nõue finantsmääruse eeskirjade kohaselt aegunud, oli siiski eespool punktis 129 esitatud õiguslikel põhjustel põhjendatud.

131

Neil asjaoludel ning arvestades kaalutlusi, mis esitati eespool punktis 110 apellatsioonikohtu võimaluse kohta asendada õiguslikud põhjendused, ja asjaolu, et apellant ei ole apellatsioonkaebuses esitanud muid argumente, millega kritiseeritaks Avaliku Teenistuse Kohtu analüüsi hagiavalduse väite kohta, mis käsitleb viieaastase aegumistähtaja või mõistliku tähtaja rikkumist, tuleb apellatsioonkaebuse väide, mis puudutab õigusnormi rikkumist seoses apellandi rahalise vastutusega, määruse nr 966/2012 artikli 81 kohaldamist puudutavas osas tagasi lükata.

[…]

156

Apellatsioonkaebuse punktis 28 vaidlustab apellant kõigepealt vaidlustatud kohtuotsuse punktis 70 antud põhimõttelise hinnangu, väites, et ametniku vastu esitatud etteheiteid ei saa menetluse käigus muuta selliselt, et neid kohandatakse vastavalt tema vastustele mitte selleks, et etteheiteid leevendada, vaid selleks, et iga hinna eest säilitada tema suhtes distsiplinaarmenetlus. Sellisel viisil tegutsedes ei ole puudutatud ametnikul võimalik end õigel ajal kaitsta. Avaliku Teenistuse Kohus on seega rikkunud õigusnormi.

[…]

159

Mis puudutab apellatsioonkaebuse argumente, mida on käsitletud eespool punktis 156, ja mis puudutavad eespool punkti 155 lõpuosas toodud põhimõttelist hinnangut, siis tuleneb distsiplinaarmenetlust käsitlevast personalieeskirjade IX lisast, et distsiplinaarmenetlusele eelneb juurdlusetapp, mille viib läbi OLAF või ametisse nimetav asutus, kes võib selleks volitada sellist eritalitust nagu IDOC komisjonis. Alles pärast seda juurdlusetappi, nagu on ette nähtud sama lisa artiklis 3, alustatakse vajaduse korral distsiplinaarmenetlust koos distsiplinaarnõukoguga konsulteerimisega või ilma distsiplinaarnõukoguga konsulteerimata sõltuvalt määratava karistuse raskusest. Seega juhul, kui konsulteeritakse distsiplinaarnõukoguga, määratletakse ametniku väidetav üleastumine distsiplinaarnõukogu poole pöördumisel esitatavas ametisse nimetava asutuse aruandes, nagu kinnitab nimetatud lisa artikli 12 lõige 1, mille kohaselt tuleb selles aruandes „kirjelda[da] selgelt kaebust ja vajaduse korral asjaolusid, mis selle tingisid, sealhulgas raskendavaid või kergendavaid asjaolusid“. Just selle sama lisa artikli 12 lõike 2 alusel ametnikule edastatud aruandes määratletud üleastumise suhtes hakkavad nii distsiplinaarnõukogu kui ka ametisse nimetav asutus ametniku käitumist hindama, võttes arvesse ka asjaomase distsiplinaarmenetluse käigus esitatud täiendavaid asjaolusid, ning selle üleastumise suhtes võidakse ametnikule määrata karistus. Just sama üleastumise suhtes, mida ametisse nimetav asutus pärast juurdluse lõppu ametnikule ette heidab, saab see ametnik jätkata oma kaitseõiguste teostamist vastavalt sama lisa artiklites 12–22 sätestatud üksikasjalikele eeskirjadele, eelkõige tutvudes kogu toimikuga ning esitades distsiplinaarnõukogule ja pärast viimase arvamuse esitamist ametisse nimetavale asutusele kirjalikke ja suulisi seisukohti. Järelikult ei saa võimalikud kohandused üleastumise sisu puhul juurdlusetapis, mille käigus viivad juurdluse eest vastutavad teenistused juurdlust läbi võimaliku üleastumise alusel, kujutada endast kaitseõiguste rikkumist, nagu Avaliku Teenistuse Kohus õigesti leidis, sealhulgas ka juhul, kui läbiviidud uurimist arvestades on juurdluse lõpus kindlaks tehtud üleastumine ulatuslikum ja raskem kui esialgu tuvastatud üleastumine. Sellega seoses on personalieeskirjade IX lisa artiklites 1 ja 2 – mis mõlemad puudutavad juurdlusetappi – märgitud, et kui selgub, et ametnik võib olla juhtumiga seotud, antakse talle sellest teada, kui see ei kahjusta juurdlust. See ei kohusta kuidagi lõplikult sisustama võimalikku üleastumist juba uurimise alguses (vt selle kohta 15. mai 1997. aasta kohtuotsus N vs. komisjon, T‑273/94, EU:T:1997:71, punkt 79). Seega ei ole tõendatud, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 70 oleks rikutud õigusnormi, nagu on väidetud apellatsioonkaebuses.

[…]

162

Eespool punktis 161 nimetatud põhjused ei ole siiski õiguslikult piisavad, et lükata tagasi apellandi kriitika selle kohta, et toimikus, mille ametisse nimetav asutus edastas distsiplinaarnõukogule, ja apellandi isikutoimikus, millega viimasel oli võimalik tutvuda, puudus tulemus, milleni viis IDOCi uurimine selle kohta, kas on olemas reegel, mille kohaselt ei anta isikule ametikorterit, kui ta on sellises olukorras nagu apellant.

163

Sellega seoses tuleb rõhutada, et see uurimine tõepoolest viidi läbi, nagu ilmneb ametisse nimetava asutuse 10. septembri 2015. aasta otsusest, millega jäeti apellandi kaebus rahuldamata ja milles märgiti, et „Euroopa välisteenistusega toimunud teabevahetuse järel ei saa kindlalt väita, et Euroopa välisteenistuses on selline reegel ja praktika olemas“ ning et „selle reegli olemasolu ei ole tõendatud“. Apellant ise viitas vaidlusaluse otsuse peale esitatud kaebuses samasugusele selgitusele, mille andsid distsiplinaarnõukogu istungil ametisse nimetava asutuse esindajad. Personalieeskirjade IX lisa artikli 13 lõige 1 aga sätestab, et distsiplinaarnõukogule saadetud ametisse nimetava asutuse aruande kättesaamisel on asjaomasel ametnikul õigus tutvuda kogu oma isikutoimikuga ning teha koopia kõikidest menetlusega seonduvatest dokumentidest. Selle sätte eesmärk on tagada kaitseõiguste austamine pärast juurdluse lõppu. Olgu meenutatud, et kaitseõiguste austamine kõigis menetlustes, mis võivad lõppeda karistuse määramisega, kujutab endast liidu õiguse aluspõhimõtet, mis peab olema tagatud ka siis, kui tegemist on haldusmenetlusega (13. veebruari 1979. aasta kohtuotsus Hoffmann‑La Roche vs. komisjon, 85/76, EU:C:1979:36, punkt 9). Lisaks on leitud, et asjaomasel ametnikul peab olema distsiplinaarmenetluses võimalus võtta seisukoht kõikide dokumentide suhtes, mida institutsioon kavatseb tema vastu kasutada, välja arvatud seoses selle menetluse tulemusena vastu võetud otsuse õigusvastasusega, kui vastav dokument ei ole menetluse lõpptulemuse osas määrav (vt selle kohta 3. juuli 2001. aasta kohtuotsus E vs. komisjon, T‑24/98 ja T‑241/99, EU:T:2001:175, punktid 92 ja 93). Personalieeskirjade IX lisa artikli 13 lõige 1 aitab nüüdseks samuti kaasa põhiõiguste harta artikli 41 lõike 2 punktis b sätestatud põhimõtte järgimisele, mille eesmärk on tagada õigus heale haldusele, mille kohaselt on igaühel õigus tutvuda teda puudutava toimikuga. Sellest tuleneb, et juurdlustalituste uurimistoiming peab viimase tulemusest olenemata olema kantud distsiplinaarnõukogule ja puudutatud isikule edastatud toimikusse. Käesolevas asjas tuleb veel märkida järgmist: esiteks kasutas ametisse nimetav asutus distsiplinaarnõukogu istungil selle uurimistoimingu tulemust, märkides, et apellandi viidatud reegli olemasolu ei ole kinnitust leidnud, ilma et ta oleks apellandile asjaomasest tulemusest toimikus varem teada andnud; teiseks kordas distsiplinaarnõukogu sisuliselt seda järeldust oma arvamuse põhjenduses 38; kolmandaks kordas ametisse nimetav asutus seda järeldust uuesti 10. septembri 2015. aasta otsuses, millega apellandi kaebus rahuldamata jäeti. Ei saa välistada, et kui apellandil oleks olnud pärast distsiplinaarnõukogu poole pöördumist võimalik IDOCi tehtud uurimistoimingu sisuga tutvuda, oleks ta võinud – eriti kui oleks ilmnenud, et see on lühike, tehtud mitteametlikult ja halvasti dokumenteeritud – esitada sellega seoses rohkem argumente ning näiteks nõuda veenvamalt kui distsiplinaarnõukogule 23. septembril 2014 saadetud teates selles küsimuses uue uurimise alustamist, eelkõige taotledes distsiplinaarnõukogult personalieeskirjade artikli 17 lõike 1 alusel võistleva uurimismenetluse kohaldamist.

[…]

169

Leides vaidlustatud kohtuotsuse punktis 80, et apellandi etteheited hinnangute kohta, mille distsiplinaarnõukogu faktiliste asjaolude kohta andis, on tulemusetud, rikkus Avaliku Teenistuse Kohus tõepoolest õigusnormi.

170

Kui distsiplinaarmenetlus hõlmab distsiplinaarnõukogu sekkumist, see tähendab – arvestades personalieeskirjade IX lisa artiklite 3 ja 11 sätetega –, kui ametisse nimetav asutus algatab distsiplinaarmenetluse, pidades võimalikuks, et see viib rangema karistuse kui kirjaliku hoiatuse või noomituse määramiseni, siis on see sekkumine oluline osa menetlusest, kuna see on hetk, mil toimub põhjalik võistlev menetlus, millega võib kaasneda täiendav uurimine lisaks varem alustatud uurimisele, ning kuna ametisse nimetav asutus teeb seejärel otsuse, võttes arvesse distsiplinaarnõukogu tehtud tööd, see tähendab häälteenamusega vastu võetud põhjendatud arvamust ja ka mõne liikme väljendatud võimalikku eriarvamust, nagu nimetatud lisa artiklites 12–18 on sätestatud. Apellant rõhutab sellega seoses õigesti, et kui ametisse nimetav asutus jätab distsiplinaarnõukogu arvamuse tähelepanuta, peab ta seda üksikasjalikult põhjendama, nagu Avaliku Teenistuse Kohus on korduvalt otsustanud (vt selle kohta 3. juuni 2015. aasta kohtuotsus Bedin vs. komisjon, F‑128/14, EU:F:2015:51, punkt 29; 18. juuni 2015. aasta kohtuotsus CX vs. komisjon, F‑27/13, EU:F:2015:60, punktid 57 ja 58, ning 10. juuni 2016. aasta kohtuotsus HI vs. komisjon, F‑133/15, EU:F:2016:127, punkt 147). Järelikult, juhul kui distsiplinaarnõukogu poole pöördumine on kohustuslik nagu käesolevas asjas, kujutab distsiplinaarnõukogu sekkumine endast menetluse olulist vorminõuet ja ametnik, kellele selle menetluse tulemusel karistus määratakse, peab üldjuhul saama selle arvamuse vaidlustada, kui ametisse nimetav asutus kordab enda nimel faktilistele asjaoludele antud distsiplinaarnõukogu hinnangut. Lisaks on Euroopa Kohus leidnud, et vastuvõetavaks võib pidada ka distsiplinaarnõukogu arvamuse enda peale esitatud tühistamishagi (29. jaanuari 1985. aasta kohtuotsus F. vs. komisjon, 228/83, EU:C:1985:28, punkt 16). Kui tegemist on sellise hagiga nagu käesolevas asjas, milles nõutakse vaid ametisse nimetava asutuse lõpliku otsuse, millega määratakse karistus, tühistamist, siis ainult juhul, kui ametisse nimetav asutus kaldub lõplikus otsuses distsiplinaarnõukogu või mõne tema liikme hinnangust selgelt kõrvale või jätab selle lõplikus otsuses selgelt arvesse võtmata, võib asuda seisukohale, et selle hinnangu vastu esitatud väide või etteheide on tulemusetu, kuna tegelikult on vaidlustatud aktiks lõplik otsus, mitte distsiplinaarnõukogu või mõne tema liikme arvamus. Muudel juhtudel oleks liiga formalistlik nõuda hagejalt, et ta viitaks oma väidetes ja etteheidetes vaidlusaluse otsuse konkreetsetele punktidele, et vaidlustada distsiplinaarnõukogu töö tulemusel antud hinnang, ehkki ametisse nimetav asutus võttis seda hinnangut oma otsuse tegemisel arvesse.

[…]

239

Nagu eespool punktis 147 juba märgiti, heidab apellant distsiplinaarnõukogule hagiavalduse punktis 59 esiteks ette, et viimane ei otsustanud tema poole pöördumise õiguspärasuse üle ja üldisemalt menetluslike küsimuste üle, mis apellant distsiplinaarnõukogule saadetud ja eespool punktis 19 mainitud kaitseteatises tõstatas.

240

Sellega seoses märkis distsiplinaarnõukogu oma arvamuse punktides 1 ja 2 õigesti, et tema ülesanne ei ole kontrollida uurimismenetluse nõuetekohasust, vaid üksnes distsiplinaarnõukogus toimuva menetluse nõuetekohasust. Nagu Avaliku Teenistuse Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 78 märkis, on personalieeskirjade IX lisa artikli 18 kohaselt distsiplinaarnõukogu ülesanne nimelt esitada põhjendatud arvamus selle kohta, kas kaebuse aluseks olevad faktid on tegelikult toimunud ja juhul, kui see on asjakohane, siis selle kohta, millise karistuse need tema hinnangul kaasa toovad. Seda, kas uurimismenetlus ja distsiplinaarmenetlus tervikuna olid nõuetekohased, peab kontrollima ametisse nimetav asutus, kellel on õigus määrata puudutatud ametnikule karistus, ja vajaduse korral peab seda tegema ka kohus, kellele on esitatud hagi ametisse nimetava asutuse otsuse peale. Seevastu distsiplinaarnõukogu peab omalt poolt, nagu mis tahes haldus‑ või nõuandev organ, tagama, et distsiplinaarnõukogus toimuv menetlus, mis on üks distsiplinaarmenetluse etappidest, oleks nõuetekohane. Lisaks, kui ta leiab, et enne temale asja lahendada andmist oli uurimismenetlus ebapiisav, peab ta lisaks nendele kirjalikele või suulistele avaldustele, mis on talle esitanud asjasse puutuv ametnik ja ametisse nimetav asutus, täiendama seda menetlust omaenda küsimustega või isegi võistleva uurimismenetlusega, nagu on ette nähtud personalieeskirjade IX lisa artiklis 17. Käesoleval juhul märkis distsiplinaarnõukogu oma arvamuse punktides 1 ja 2, et tal puudub pädevus taunida rikkumisi, mis võisid leida aset enne tema poole pöördumist toimunud menetluses, kuid ta tagas, et apellandil oli võimalik esitada seisukohti IDOCi 31. oktoobri 2013. aasta teatise kohta, millega apellandi rahalist vastutust käsitlev juurdlus algatati ja mis pidi olema kantud distsiplinaarnõukogule edastatud toimikusse, ning märkis, et tal oli endal võimalik sellega õigel ajal tutvuda. Muu hulgas tuleb märkida, et hagiavalduses ei heida apellant distsiplinaarnõukogule ette seda, et ta ei viinud läbi täiendavat uurimist küsitlemise või juurdluse teel. Seega tuleb tagasi lükata apellandi argumendid, mis on esitatud hagiavalduse punktis 59 ja mida korratakse vaidlustatud kohtuotsuse punktis 74 ning milles heidetakse distsiplinaarnõukogule ette teatavate väidetavate menetlusnormide rikkumiste üle otsustamata jätmist.

[…]

286

Personalieeskirjade artiklis 22 on sätestatud, et liidu ametnikult võib nõuda, et ta hüvitaks tervikuna või osaliselt liidu kahju, mis tuleneb tema kohustuste täitmisel või seoses nende täitmisega toimunud tõsisest üleastumisest.

[…]

295

Apellant teadis, et selline olukord, kus ta ei ela koos oma perekonnaga ametikorteris, mis on suuruselt ette nähtud tema pere majutamiseks, mida ametnik taotles, ei saa kaua kesta, kuigi delegatsiooni haldusjuht ei sundinud teda ametikorterit vabastama. Eelkõige oma teisel ärakuulamisel OLAFis möönis ta, et nimetatud isik nõudis, et apellandi perekond koliks ametikorterisse tema juurde elama, ning ta ei eita, et kui ametikorter on mõeldud elamiseks perekonnale, peab perekond üldjuhul seal ka elama. Sellega seoses saab personalieeskirjade X lisa asjakohaseid sätteid ja nende rakendussätteid koostoimes liidu huvide arvessevõtmisega, milleks ametnikud on personalieeskirjade artikli 11 alusel kohustatud, tõlgendada üksnes nii, et ametnik, kes on taotlenud ametikorterit, mis vastab suuruselt tema pere vajadustele, peab seal oma perega elama või teatama, et tal tuleb sellest loobuda, kui püsivad raskused takistavad kauem kui mõistliku aja jooksul pere sissekolimist. Asjaomase ametniku jaoks on see lojaalsuse küsimus.

296

Kui käesoleval juhul muutis perekonna majutamise võimatuks defektselt lakitud parketiga seotud probleem, mille eest vastutaks seega omanik, oleks apellant pidanud keelduma elamispinna vastuvõtmisest või astuma muid asjakohaseid samme delegatsioonis, et viimane saaks nõuda omanikult oma kohustuste täitmist.

297

Lõpuks, isegi kui „korterivalvajast“ sõbra kohalolek võis lahendada apellandi mure, et keegi kolmas tema ametikorterit ootamatult ei hõivaks, sai sellisele „korteri valvamise“ korraldusele pikemas perspektiivis leida õigustuse vaid seetõttu, et apellant seal alaliselt ei elanud, sest tema pere ei kolinud temaga koos sinna elama.

298

Seega ei saa ükski põhjus, mis on seotud apellandi abikaasa ja lapse terviseprobleemidega, korteris valitsevate probleemidega või delegatsiooni haldusjuhi suhtumisega, õigustada apellandi enda käitumist ega saa tõendada, et ta oli alates 2009. aasta jaanuarist ehk pärast üürilepingu nelja esimest kuud liidu suhtes jätkuvalt lojaalne, kui ta ei teinud ettepanekut loobuda tema käsutuses olevast perele sobiva suurusega korterist ja hoidis seda alles enda huvides, ehkki ta on tõendanud, et ta teatud määral selgitas delegatsiooni haldusjuhile olukorda.

[…]

300

Analüüsi praeguses staadiumis, arvestades avaliku sektori raha tarbetut kulutamist, mille apellandi käitumine ja ametikorteri ebamõistlikult pikka aega enda käsutuses hoidmine põhjustas, tuleb seega tõdeda, et ametisse nimetav asutus leidis õigesti, et apellandi üleastumine oli tõsine, sest alates 2009. aasta jaanuarist, s.o neli kuud pärast üürilepingu algust, kuni üürilepingu lõppemiseni 2010. aasta augustis jätkas ta ametikorteri ebaseaduslikku kasutamist, võtmata delegatsioonis midagi ette selleks, et ametikorter tagastada. Seega tuvastati õigesti apellandi üleastumine sel ajavahemikul, mis toob kaasa tema rahalise vastutuse personalieeskirjade artikli 22 alusel.

[…]

302

Mis puudutab apellandi käitumisega põhjustatud kahju, siis tuleb kõigepealt tagasi lükata argument, mille apellant esitas hagiavalduse punktides 120–123 selle kohta, et üürilepingut ei saanud esimesel aastal ilma üüri kogu aasta eest tasumata üles öelda, mis väidetavalt välistab, et liidul tekkinuks üürilepingu esimesel aastal 2008. aasta septembrist kuni 2009. aasta augustini mingit kahju. Liit kandis tegelikult kahju kogu selle ajavahemiku vältel, mil apellandi käitumine oli vaidlusaluses otsuses märgitu kohaselt õigusvastane, s.o 2009. aasta jaanuarist kuni 2010. aasta augustini, ja sealhulgas 2009. aasta jaanuarist kuni augustini, kuivõrd sel ajal tasus liit perele elamiseks mõeldud ametikorteri eest ametnikule, kes viibis seal vaid üksinda ja osa nädalast, kuna tal oli läheduses teine perekorter, kus asus tema pere ja kus ta ise osaliselt elas. Lisaks on selle kahju tegelikult põhjustanud apellant, kes pärast sellise ametikorteri taotlemist ei lõpetanud eespool kirjeldatud olukorda ega teinud ettepanekut korter mõne kuu pärast tagastada. Nagu eespool punktis 296 märgiti, kui püsiv probleem defektselt lakitud parketiga, mille eest oleks seega vastutanud omanik, oli tõesti see, mis muutis perekonna majutamise ametikorteris võimatuks, oleks apellant pidanud kohe alguses keelduma elamispinna vastuvõtmisest või astuma muid asjakohaseid samme delegatsioonis, et viimane saaks kiiresti ja kindlalt nõuda omanikult oma kohustuste täitmist. See kahju on tõendatud ka kuni üürilepingu lõppemiseni, kuna sellega, et apellant ei andnud ametikorterit tagasi delegatsiooni käsutusse, takistas ta komisjonil üüri ja kõrvalkulude tasumise ajal seda vara kasutada, eelkõige takistades tal seda korterit muul moel kasutada, nagu märkis Avaliku Teenistuse Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 159, või vähemalt lõpetada alates 2009. aasta septembrist üürileping ilma trahvi maksmata, mis oleks vähendanud liidu tegelikult kantud kahju. Sellega seoses ei saa asjaolu, et üürilepingu kohaselt ei olnud üürnikul õigus üürilepingut esimesel aastal üles öelda, välja arvatud juhul, kui üür on kogu selle perioodi eest tasutud, viia vastupidi apellandi väidetele järelduseni, et selle perioodi jooksul kahju ei tekkinud. Sel perioodil maksis delegatsioon ametniku taotlusel perele sobiva suurusega ametikorteri eest, ilma et see oleks olnud põhjendatud ja ilma et ta oleks sellest mingit kasu saanud.

303

Seejärel väidab apellant hagiavalduse punktis 125, et kuivõrd tal oleks olnud õigus väiksemale, ühe inimese ametikorterile, piirdus liidu kahju selle perele elamiseks mõeldud ametikorteri üüri, kus ta elas, ja väiksema ametikorteri üüri vahega. Selle argumendiga saaks nõustuda vaid juhul, kui apellant oleks perekorteri üürimise ajal tõepoolest taotlenud ühe inimese ametikorterit, kuid selle puhtalt spekulatiivse asjaolu puudumisel – seda enam, et tema abikaasale kuulus New Yorgis korter, kus elas tema perekond – tuleb tõdeda, et liit kandis tegelikult kogu üürilepingu kehtivuse ajal kahju, mis vastab kogu üürile, mis apellandi kasutusse antud ametikorteri eest tasuti, ehkki vajadus selle korteri üürimiseks puudus. Nagu komisjon vaidlusaluses otsuses märkis, hõlmab see kahju seega ajavahemikku 2009. aasta jaanuarist kuni 2010. aasta augustini, mille kohta eespool punktis 300 leiti, et apellant pani toime tõsise üleastumise.

[…]

307

Nagu eespool punktides 106 ja 114 märgiti, viitab apellant personalieeskirjade artikli 85 teises lõigus sätestatud viieaastasele aegumistähtajale ja teise võimalusena personalieeskirjade artikli 22 kohaldamisel mõistliku aja parameetrina määruse nr 966/2012 artiklis 81 kehtestatud viieaastasele aegumistähtajale. Nagu eespool punktides 113 ja 129 leiti, ei ole kumbki neist sätetest käesolevas asjas kohaldatav. Nimelt ei ole üheski liidu õiguse sättes täpsustatud tähtaega, mille jooksul tuleb kõnealuseid asjaolusid arvestades läbi viia juurdlus, distsiplinaarmenetlus ja teha otsus ametniku rahalise vastutuse kohta personalieeskirjade artikli 22 alusel. Siiski võib arvesse võtta seda, et personalieeskirjade artikli 85 teine lõik kajastab seadusandja määratud aegumistähtaega liidu ja tema ametnike vahelistes teatavates suhetes, kuid võttes arvesse eespool punktis 112 esile toodud erinevusi personalieeskirjade artikli 22 kohaldamise ja personalieeskirjade artikli 85 kohaldamise vahel, ei või personalieeskirjade artikli 22 kohaldamisel järgitav analoogilise pikkusega tähtaeg olla katkematu tähtaeg, nagu on ette nähtud personalieeskirjade artikli 85 teises lõigus.

308

Kohtupraktikast tuleneb, et kui seadusandja ei ole aegumistähtaega sätestanud, nõuab õiguskindluse põhimõte, et liidu institutsioonid teostaksid oma pädevust mõistliku aja jooksul (vt 14. juuni 2016. aasta kohtuotsus Marchiani vs. parlament, C‑566/14 P, EU:C:2016:437, punkt 96 ja seal viidatud kohtupraktika). Seega tuleb kontrollida, kas juurdluse läbiviimisel, distsiplinaarmenetluse algatamisel ja tuvastades lõpuks apellandi rahalise vastutuse ajavahemikus 2009. aasta jaanuarist kuni 2010. aasta augustini eirasid komisjoni talitused ja ametisse nimetav asutus oma pädevuse teostamisel mõistliku aja põhimõtet.

309

Seda, kas on möödunud mõistlik aeg, tuleb hinnata iga juhtumi konkreetsete asjaolude alusel, arvestades eelkõige asja tähtsust huvitatud isiku jaoks, juhtumi keerukust, menetluse erinevaid etappe, mida liidu institutsioon on järginud, ning poolte käitumist menetluse käigus. Seda, kas tegemist on mõistliku ajaga, ei tule nimelt hinnata lähtuvalt täpsest, abstraktselt määratletud ajalisest ülempiirist (vt 14. juuni 2016. aasta kohtuotsus Marchiani vs. parlament, C‑566/14 P, EU:C:2016:437, punktid 99 ja 100 ning seal viidatud kohtupraktika).

310

Käesoleval juhul tuvastati, et apellandi tõsine üleastumine hõlmab ajavahemikku 2009. aasta jaanuarist kuni 2010. aasta augustini. OLAF teavitas apellanti 2012. aasta märtsis ehk vähem kui kaks aastat pärast selle katkematu ajavahemiku lõppu tema suhtes juurdluse algatamisest seoses ametikorteri kasutamisega. Pärast juurdlusetappi, millega olid järgemööda seotud OLAF ja IDOC, algatas ametisse nimetav asutus apellandi suhtes 2014. aasta juulis distsiplinaarmenetluse ja võttis 2015. aasta veebruaris vastu vaidlusaluse otsuse, milles tuvastati muu hulgas apellandi rahaline vastutus. Seda otsust kinnitati 2015. aasta septembris, kui apellandi kaebus rahuldamata jäeti. Sellist sündmuste jada arvestades tuleb asuda seisukohale, et haldusorgan ei teostanud oma pädevust ebamõistliku aja jooksul.

[…]

315

Apellandi 13. mail 2013 saadetud e‑kirjas, mis on esitatud hagiavalduse lisas 36, teatas apellant ühe oma New Yorgi kolleegi petturlikust tegevusest. E‑kiri saadeti ajal, mil apellandi suhtes oli juba algatatud juurdlus seoses ametikorteri kasutamisega, ja selle eesmärk oli ennekõike seada kahtluse alla tema vastu antud kahe tunnistaja ütluste usaldusväärsus, mida OLAF oli arvesse võtnud. Neid asjaolusid arvestades andis apellant teada asjaomase kolleegi, kes oli väidetavalt seotud kahe ütlusi andnud isikuga, võimalikust ebaseaduslikust käitumisest erinevatel alustel. E‑kirjast nähtub, et apellandi teadaanne puudutas osaliselt faktilisi asjaolusid, mis olid delegatsiooni juhtkonnale ja apellandile endale juba mõnda aega teada, ja osaliselt asjaolusid, millest teised isikud delegatsioonis olid OLAFit teavitanud, enne kui apellant ise neist IDOCile teatas mitu kuud pärast seda, kui ta oli neist juhuslikult teada saanud. Apellandi teadaande puhul ei ole seega tegemist rikkumisest teatamisega asjaolude kohta, mille alusel võib eeldada ametnikule teatavaks saanud ebaseadusliku tegevuse olemasolu, nagu personalieeskirjade artiklis 22a on sätestatud, vaid see asetub ainuüksi ametniku enda huvide kaitsmise konteksti. Apellant ei saa seega väita, et ta on rikkumisest teataja, kui eeldada, et rikkumisest teatajaks olemine oleks võinud olla kergendav asjaolu seoses tegudega, millel ei olnud mingit seost teatavaks tehtud asjaoludega, isegi kui viimati nimetatud tõeseks osutuvad.

[…]

317

Kõigest eelnevast tuleneb, et kuna vaidlusaluse otsuse vastu esitatud ühegi tühistamisväitega ei saa nõustuda, tuleb apellandi esitatud tühistamisnõuded, sealhulgas tema kaebuse rahuldamata jätmise otsuse vastu suunatud nõuded, rahuldamata jätta. Sellega seoses viitab Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 43–45 esitatud Avaliku Teenistuse Kohtu põhjendustele.

318

Tuleb tõdeda, et esitades oma nõuetes taotluse, et kohus teostaks personalieeskirjade artikli 22 kolmandas lõigus sätestatud täielikku pädevust ja vähendaks apellandilt vaidlusaluses otsuses nõutud rahalist hüvitist, ei esitanud apellant taotletud vähendamise põhjendamiseks ühtegi konkreetset argumenti, välja arvatud need, mis on esitatud tema tühistamisnõuete põhjendamiseks. Siiski, nagu märkis kohtujurist Kokott kohtuasjas Gogos vs. komisjon (C‑583/08 P, EU:C:2010:118) esitatud ettepaneku punktis 60, ei ole liidu kohus liidu ja tema ametniku vahelise vaidluse puht rahalisi aspekte silmas pidades kohustatud piirduma asjasse puutuvate aktide õiguspärasuse kontrollimisega, vaid ta võib hinnata ka nende otstarbekust ja seega asendada ametisse nimetava asutuse hinnangu enda hinnanguga. Sellega seoses võimaldab personalieeskirjade artikli 91 lõike 1 teine lause liidu kohtul rahalistes vaidlustes ja oma täielikku pädevust teostades omal algatusel hinnata tekkinud kahju ex æquo et bono kohtuasja kõiki asjaolusid arvestades (vt selle kohta analoogia alusel 20. mai 2010. aasta kohtuotsus Gogos vs. komisjon, C‑583/08 P, EU:C:2010:287, punkt 44 ja seal viidatud kohtupraktika). Lisaks võib sellist pädevust teostada ka siis, kui vastavasisulist taotlust ei ole esitatud (vt selle kohta kohtujurist Kokott’i ettepanek kohtuasjas Gogos vs. komisjon, C‑583/08 P, EU:C:2010:118, punkt 61), ja ammugi juhul, kui selline taotlus on esitatud ilma, et taotluse põhjenduseks oleks esitatud mingeid konkreetseid argumente. Arvestades võistleva menetluse järgimise nõudeid, käsitleti delegatsiooni haldusjuhi rolli puudutavat küsimust käesolevas asjas põhjalikult nii poolte menetlusdokumentides kui ka kohtuistungil, eelkõige nende küsimuste põhjal, mis Üldkohus sellega seoses esitas.

319

Sellest arutelust ja toimiku materjalidest nähtub, et delegatsiooni haldusjuht ei nõudnud apellandilt ametikorterist lahkumist, vaid üksnes juhtis tema tähelepanu sellele, et tema olukord ei ole seaduslik (vt eespool punkt 274). Ehkki see asjaolu ei sea kahtluse alla seda, et apellant pani toime tõsise üleastumise, kui ta jätkas 2009. aasta jaanuarist kuni 2010. aasta augustini ametikorteri ebaseaduslikku kasutamist (vt eespool punkt 300), ilmneb sellest, et kuna komisjoni kohapealne esindaja ei võtnud – ehkki ta oli olukorrast teadlik – asjakohaseid meetmeid, aitas komisjon kaasa enda kantud kahju täielikule tekkimisele, kuigi ta oleks saanud selle ulatust vähendada, ning ei tundu, et vastavasuunalise initsiatiivi ülesnäitamist – eelkõige kui see oleks seisnenud selles, et apellandilt oleks nõutud ametikorteri vabastamist, kuna selle kasutamise tingimused ei olnud täidetud – oleks miski takistanud. Käesoleva juhtumi asjaolusid arvestades leiab seega Üldkohus ex æquo et bono, et apellandilt liidule tekitatud kahju eest väljamõistetavat hüvitist tuleb vähendada (vt selle kohta 7. novembri 1985. aasta kohtuotsus Adams vs. komisjon, 145/83, EU:C:1985:448, punktid 53 ja 54, ning 11. juuli 2007. aasta kohtuotsus Schneider Electric vs. komisjon, T‑351/03, EU:T:2007:212, punktid 332 ja 334).

320

Seega tuleb vastavalt personalieeskirjade artiklile 22 määrata kahjuhüvitiseks, mis apellant on kohustatud maksma kahju eest, mis ta liidule oma tõsise üleastumisega tekitas, tegemata midagi selleks, et ametikorter alates 2009. aasta jaanuarist vabastada, käesoleva kohtuotsuse kuulutamise päeva seisuga 80000 euro suurune summa, mis tähendab seda, et komisjonil tuleb tagasi maksta summad, mis nimetatud summat ületavad ja mille apellant on juba ära maksnud, koos lisanduda võivate intressidega, või siis seda, et komisjonil tuleb nõuda apellandilt nimetatud summa ulatuses täiendavate maksete tegemist. Mõlemal juhul tuleb nõutud maksetele või tagasimaksetele lisada Euroopa Keskpanga (EKP) peamiste refinantseerimistehingute jaoks kehtestatud intressimäära alusel intress, mis arvutatakse alates käesoleva kohtuotsuse kuulutamisest.

[…]

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (neljas koda)

otsustab: