ÜLDKOHTU OTSUS (kaheksas koda laiendatud koosseisus)

28. november 2019 ( *1 )

Majandus- ja rahaliit – Pangandusliit – Krediidiasutuste ja teatavate investeerimisühingute ühtne kriisilahenduskord – Ühtne kriisilahendusfond – Ühtse Kriisilahendusnõukogu otsus 2016. aasta ex ante osamaksete kohta – Tühistamishagi – Otsene ja isiklik puutumus – Vastuvõetavus – Olulised menetlusnormid – Otsuse kinnitamine – Otsuse vastuvõtmise menetlus – Põhjendamiskohustus – Kohtuotsuse mõju ajaline piiramine

Liidetud kohtuasjades T‑377/16, T‑645/16 ja T‑809/16,

Hypo Vorarlberg Bank AG, varem Vorarlberger Landes- und Hypothekenbank AG, asukoht Bregenz (Austria), esindajad: advokaadid G. Eisenberger ja A. Brenneis,

hageja,

keda toetab

Itaalia Vabariik, esindaja: G. Palmieri,

menetlusse astuja kohtuasjas T‑645/16,

versus

Ühtne Kriisilahendusnõukogu (SRB), esindajad: advokaadid B. Meyring, S. Schelo, T. Klupsch ja S. Ianc,

kostja,

mille ese on ELTL artikli 263 alusel esitatud nõue esiteks tühistada hagejat puudutavas osas Ühtse Kriisilahendusnõukogu 15. aprilli 2016. aasta täitevistungil tehtud otsus ühtsesse kriisilahendusfondi tehtavate 2016. aasta ex ante osamaksete kohta (SRB/ES/SRF/2016/06) ning teiseks kriisilahendusnõukogu 20. mai 2016. aasta täitevistungil tehtud otsus ühtsesse kriisilahendusfondi tehtavate 2016. aasta ex ante osamaksete kohandamise kohta, millega täiendatakse kriisilahendusnõukogu 15. aprilli 2016. aasta täitevistungil tehtud otsust ühtsesse kriisilahendusfondi tehtavate 2016. aasta ex ante osamaksete kohta (SRB/ES/SRF/2016/13),

ÜLDKOHUS (kaheksas koda laiendatud koosseisus),

koosseisus: president A. M. Collins, kohtunikud M. Kancheva, R. Barents, J. Passer (ettekandja) ja G. De Baere,

kohtusekretär: ametnik N. Schall,

arvestades menetluse kirjalikku osa ja 13. veebruari 2019. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

Õiguslik raamistik

1

Käesolevad kohtuasjad on seotud pangandusliidu teise sambaga, mis puudutab ühtset kriisilahenduskorda, mis on kehtestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. juuli 2014. aasta määruses (EL) nr 806/2014, millega kehtestatakse ühtsed eeskirjad ja ühtne menetlus krediidiasutuste ja teatavate investeerimisühingute kriisilahenduseks ühtse kriisilahenduskorra ja ühtse kriisilahendusfondi raames ning millega muudetakse määrust (EL) nr 1093/2010 (ELT 2014, L 225, lk 1). Ühtse kriisilahenduskorra loomise eesmärk on tugevdada kriisilahenduse raamistiku integreerimist euroala liikmesriikides ja ühtses järelevalvemehhanismis osaleda soovivates euroalasse mittekuuluvates liikmesriikides (edaspidi „osalevad liikmesriigid“).

2

Täpsemalt puudutavad need kohtuasjad ühtset kriisilahendusfondi, mis on loodud määruse nr 806/2014 artikli 67 lõikega 1. Kriisilahendusfondi rahastatakse riigi tasandil eelkõige määruse artikli 67 lõike 4 alusel ex ante osamaksetena kogutud krediidiasutuste ja investeerimisühingute osamaksetest. Vastavalt määruse artikli 3 lõike 1 punktile 13 on „krediidiasutus või investeerimisühing“ krediidiasutus või investeerimisühing, millele laieneb konsolideeritud järelevalve kooskõlas määruse artikli 2 punktiga c. Osamaksed kantakse Euroopa Liidule üle vastavalt Brüsselis 21. mail 2014 allkirjastatud osamaksete ühtsesse kriisilahendusfondi ülekandmise ja ühiskasutusse võtmise valitsustevahelisele lepingule (edaspidi „valitsustevaheline leping“).

3

Määruse nr 806/2014 artiklis 70 „Ex ante osamaksed“ on sätestatud:

„1.   Iga krediidiasutuse või investeerimisühingu individuaalne osamaks nõutakse sisse vähemalt kord aastas ning see arvutatakse proportsionaalselt sellega, kui suure osa moodustab tema kohustuste summa (välja arvatud omavahendid) miinus tagatud hoiused kõigi osalevate liikmesriikide territooriumil tegevusloa saanud asutuste kohustuste kogusummast (välja arvatud omavahendid) miinus tagatud hoiused.

2.   Igal aastal arvutab kriisilahendusnõukogu pärast konsulteerimist EKP või liikmesriigi pädeva asutusega ja tihedas koostöös liikmesriikide kriisilahendusasutustega individuaalsed osamaksed tagamaks, et kõigi osalevate liikmesriikide territooriumil tegevusloa saanud krediidiasutuste ja investeerimisühingute tasutavad osamaksed ei ületa 12,5% sihttasemest.

Igal aastal põhineb üksikute asutuste osamaksete arvutamine järgmisel:

a)

kindlasummaline osamakse, mis arvutatakse proportsionaalselt sellega, kui suure osa moodustab krediidiasutuse või investeerimisühingu kohustuste summa (välja arvatud omavahendid ja tagatud hoiused) osalevate liikmesriikide territooriumil tegevusloa saanud krediidiasutuste ja investeerimisühingute kohustuste summast kokku (välja arvatud omavahendid ja tagatud hoiused), ning

b)

riskipõhised osamaksed, mis põhinevad direktiivi 2014/59/EL artikli 103 lõikes 7 sätestatud kriteeriumidel, võttes arvesse proportsionaalsuse põhimõtet ning tekitamata moonutusi liikmesriikide pangandussektorite struktuuride vahel.

Kindlasummalise osamakse ja riskipõhise osamakse suhte puhul võetakse arvesse osamaksete tasakaalustatud jaotumist eri liiki pankade vahel.

Punktide a ja b kohaselt arvutatav kõigi osalevate liikmesriikide territooriumil tegevusloa saanud asutuste tasutavate individuaalsete osamaksete aastane summa ei ületa ühelgi juhul 12,5% sihttasemest.

[…]

6.   Kohaldatakse delegeeritud õigusakte, milles määratakse kindlaks osamaksete proportsionaalne korrigeerimine krediidiasutuse või investeerimisühingu riskiprofiiliga ning mille komisjon on võtnud vastu direktiivi 2014/59/EL artikli 103 lõike 7 alusel.

7.   Nõukogu võtab komisjoni ettepaneku alusel ning lõikes 6 osutatud delegeeritud õigusaktide raamistikus vastu rakendusaktid, et määrata kindlaks lõigete 1, 2 ja 3 rakendamise tingimused, eelkõige seoses järgmisega:

a)

individuaalsete osamaksete arvutamise metoodika kohaldamine;

b)

delegeeritud õigusaktides kindlaks määratud riskitegurite krediidiasutustele ja investeerimisühingutele määramise praktiline kord.“

4

Määrust nr 806/2014 täiendati ex ante osamakseid puudutavas osas nõukogu 19. detsembri 2014. aasta rakendusmäärusega (EL) 2015/81, millega määratakse kindlaks määruse nr 806/2014 kohaldamise ühtsed tingimused seoses ühtsesse kriisilahendusfondi tehtavate ex ante osamaksetega (ELT 2015, L 15, lk 1).

5

Lisaks, määruses nr 806/2014 ja rakendusmääruses 2015/81 on viidatud teatavatele sätetele, mis on kehtestatud kahes muus õigusaktis:

esiteks Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. mai 2014. aasta direktiiv 2014/59/EL, millega luuakse krediidiasutuste ja investeerimisühingute finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse õigusraamistik ning muudetakse nõukogu direktiivi 82/891/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 2001/24/EÜ, 2002/47/EÜ, 2004/25/EÜ, 2005/56/EÜ, 2007/36/EÜ, 2011/35/EL, 2012/30/EL ja 2013/36/EL ning määrusi (EL) nr 1093/2010 ja (EL) nr 648/2012 (ELT 2014, L 173, lk 190);

teiseks komisjoni 21. oktoobri 2014. aasta delegeeritud määrus (EL) 2015/63, millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/59/EL seoses kriisilahendusrahastutesse tehtavate ex ante osamaksetega (ELT 2015, L 11, lk 44).

6

Ühtne Kriisilahendusnõukogu (edaspidi „kriisilahendusnõukogu“) loodi liidu asutusena (määruse nr 806/2014 artikkel 42). See koosneb eelkõige täiskogust ja täitevistungist (määruse nr 806/2014 artikli 43 lõige 5). Kriisilahendusnõukogu täitevistung teeb kõik otsused määruse nr 806/2014 rakendamiseks, kui määrusega ei ole sätestatud teisiti (määruse nr 806/2014 artikli 54 lõike 1 punkt b).

7

29. aprilli 2015. aasta otsusega (SRB/PS/2015/8) võttis kriisilahendusnõukogu täisistung vastu kriisilahendusnõukogu täitevistungi kodukorra (edaspidi „täitevistungi kodukord“).

8

Täitevistungi kodukorra artikli 9 lõigetes 1–3 on sätestatud:

„1.   Otsuse võib teha ka kirjalikus menetluses, välja arvatud juhul, kui 48 tunni jooksul alates kirjaliku menetluse algatamisest avaldab sellele vastuseisu vähemalt kaks artikli 3 lõikes 1 osutatud kirjalikus menetluses osalevat täitevistungi liiget. Sellisel juhul kantakse teema järgmise täitevistungi päevakorda.

2.   Kirjalik menetlus eeldab tavaliselt, et täitevistungi igal liikmel on läbivaatamiseks vähemalt viis tööpäeva. Kui on vaja kiiresti tegutseda, võib esimees konsensusliku otsuse vastuvõtmiseks määrata lühema tähtaja. Esitatakse tähtaja lühendamise põhjus.

3.   Kui kirjalikus menetluses ei ole võimalik konsensust saavutada, võib esimees algatada artikli 8 alusel tavapärase hääletusmenetluse.“ [mitteametlik tõlge]

Vaidluse taust

9

Hageja Hypo Vorarlberg Bank AG, varem Vorarlberger Landes- und Hypothekenbank AG, on osalevas liikmesriigis asutatud krediidiasutus.

10

15. aprilli 2016. aasta otsusega kriisilahendusfondi tehtavate 2016. aasta ex ante osamaksete kohta (SRB/ES/SRF/2016/06) (edaspidi „esimene vaidlustatud otsus“) otsustas kriisilahendusnõukogu täitevistungil määruse nr 806/2014 artikli 54 lõike 1 punkti b ja artikli 70 lõike 2 alusel iga krediidiasutuse ja investeerimisühingu, sh hageja 2016. aasta ex ante osamakse suuruse. Otsuse lisa tabelis on ära toodud kõikide krediidiasutuste ja investeerimisühingute 2016. aasta ex ante osamaksete suurused ning teatud hulk muid rubriike, eelkõige „Method (EA)“ ((euroala) meetod) ja „Risk adjustment factor in the EA environment“ (riskiprofiili kohandustegur euroala kontekstis).

11

Kriisilahendusnõukogu edastas samal päeval liikmesriigi kriisilahendusasutusele (edaspidi „kriisilahendusasutused“) koopia andmefailist, mis puudutab vastavate kriisilahendusasutuste pädevusalasse kuuluval territooriumil tegevusloa saanud krediidiasutusi ja investeerimisühinguid.

12

Finanzmarktaufsichtsbehörde (finantsturgude järelevalveasutus, Austria) kohustas 26. aprilli 2016. aasta maksuteates määruse nr 806/2014 artikli 3 lõike 1 punkti 3 tähenduses liikmesriigi kriisilahendusasutusena Austrias (edaspidi „Austria kriisilahendusasutus“) hagejat tasuma ühele tema pangakontodest 20. maiks 2016 teatud summa ex ante osamaksena.

13

Hageja palus 11. mail 2016 Austria kriisilahendusasutusel edastada talle kõik teda puudutavad kriisilahendusnõukogu arvutused, otsused ja muud dokumendid.

14

Hageja maksis 19. mail 2016 tehtud ülekandega Austria kriisilahendusasutuse kontole oma 2016. aasta ex ante osamakse.

15

20. mai 2016. aasta otsusega ühtsesse kriisilahendusfondi tehtavate 2016. aasta ex ante osamaksete kohandamise kohta, millega täiendatakse esimest vaidlustatud otsust (SRB/ES/SRF/2016/13) (edaspidi „teine vaidlustatud otsus“), vähendas kriisilahendusnõukogu hageja osamakset.

16

Selle otsuse lisas on iga krediidiasutuse ja investeerimisühingu kohta ära toodud esialgsed 2016. aasta ex ante osamaksete suurused „after IPS impact“ [pärast näitaja mõju seoses kuulumisega krediidiasutuste ja investeerimisühingute kaitseskeemi] ja nende vaheline erinevus ning eelkõige (euroala) meetod ja riskiprofiili kohandustegur euroala kontekstis.

17

Kriisilahendusnõukogu edastas kriisilahendusasutustele 22. mail 2016 koopia andmefailist, mis puudutab vastavate kriisilahendusasutuste pädevusalasse kuuluval territooriumil tegevusloa saanud krediidiasutusi ja investeerimisühinguid. Lisaks, teine vaidlustatud otsus edastati kriisilahendusnõukogu esimehe allkirjastatud ja kõikidele kriisilahendusasutustele saadetud 2016. aasta ex ante osamaksete kohandamist puudutava kirja lisana ning 2016. aasta ex ante osamaksete kohandamist puudutava kirja näidisena, et tagada kõigi krediidiasutuste ja investeerimisühingute sidus teavitamine, jättes siiski kriisilahendusasutuste otsustada, kas see kiri edastada või mitte.

18

Austria kriisilahendusasutus saatis 23. mail 2016 hagejale teise maksuteate „Information zum Beitrag zum Abwicklungsfonds 2016“ (teave osamakse kohta ühtsesse kriisilahendusfondi 2016), milles ta tegi talle teatavaks tema 2016. aasta ex ante osamaksete kohanduse ja millele on lisatud kriisilahendusnõukogu 23. mai 2016. aasta kiri. Teate kohaselt oli 2016. aasta osamakse valesti arvutatud ning hageja oli maksnud liiga suure osamakse. Veel oli täpsustatud, et see summa makstakse tagasi alles 2017. aastal. Teatele ei olnud lisatud teist vaidlustatud otsust.

19

Sellega seoses, 2016. aasta ex ante osamaksete esialgses arvutuses (mille kriisilahendusnõukogu esimeses vaidlustatud otsuses heaks kiitis) arvutati näitaja seoses kuulumisega krediidiasutuste ja investeerimisühingute kaitseskeemi, nagu osutatud delegeeritud määruse 2015/63 artikli 5 lõike 1 punktis b, valesti osas, mis puudutab delegeeritud määruse 2015/63 artiklis 6 ette nähtud riskiprofiili kohandust. Kriisilahendusnõukogu parandas selle arvutusvea teises vaidlustatud otsuses. Kuigi hageja ei ole krediidiasutuste ja investeerimisühingute kaitseskeemi liige, oli ex ante osamaksete arvutamisel kasutatud meetodi tõttu samuti vaja teha uus arvutus kõikide muude krediidiasutuste ja investeerimisühingute puhul, kes maksavad riskiprofiilil põhinevat osamakset (nagu hageja). Kohandatud arvutuse tulemusel pidi hageja maksma veidi väiksema 2016. aasta ex ante osamakse. Kuna hageja oli esialgse arvutuse alusel juba maksnud oma 2016. aasta ex ante osamakse, oli tal õigus tagasimaksele.

20

Ühtses kriisilahendusfondis osalevad liikmesriigid pidid 2016. aasta ex ante osamaksed kandma ühtsesse kriisilahendusfondi hiljemalt 30. juunil 2016 (vt valitsustevahelise lepingu artikli 3 lõige 2).

21

Hageja palus 14. juunil 2016 taas Austria kriisilahendusasutusel edastada talle teatavad dokumendid, sh 26. aprilli ja 23. mai 2016. aasta maksuteates mainitud esimene ja teine vaidlustatud otsus (edaspidi koos „vaidlustatud otsused“). Samuti nõudis ta liigselt tasutu kohe tagastamist.

22

Austria kriisilahendusasutus edastas 28. juunil 2016. aastal hagejale teise vaidlustatud otsuse ilma lisata.

23

Hageja palus 7. juulil 2016 taas Austria kriisilahendusasutusel edastada talle taotletud dokumendid ning saatis selle taotluse ka kriisilahendusnõukogule.

24

Hageja sai 2. augustil 2016 kriisilahendusnõukogult kirja, milles kinnitati, et dokumentide edastamise taotlus on kätte saadud, ning paluti vabandust vastamisega viivitamise pärast, viidates teenistustevahelise kooskõlastamise vajadusele.

25

Kriisilahendusnõukogu edastas 20. septembril 2016 hagejale esimese vaidlustatud otsuse ilma lisata.

Menetlus ja poolte nõuded

26

Hageja esitas hagiavaldused, mis saabusid Üldkohtu kantseleisse vastavalt 14. juulil, 7. septembril ja 18. novembril 2016 ja mis registreeriti numbrite T‑377/16, T‑645/16 ja T‑809/16 all.

27

Hageja esitas eraldi dokumendiga, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 16. septembril 2016, ajutiste meetmete kohaldamise taotluse, milles ta palus esiteks peatada esimese vaidlustatud otsuse kohaldamine ja teiseks, et kriisilahendusnõukogu maksaks talle tema osamakse kuni tühistamishagi lahendamiseni ajutiselt tagasi.

28

Itaalia Vabariik palus Üldkohtu kantseleisse 22. detsembril 2016 saabunud avaldusega luba astuda kohtuasjas T‑645/16 menetlusse hageja nõuete toetuseks.

29

Ajutiste meetmete kohaldamise taotlus jäeti kiireloomulisuse puudumise tõttu rahuldamata 6. veebruari 2017. aasta kohtumäärusega Vorarlberger Landes- und Hypothekenbank vs. kriisilahendusnõukogu (T‑645/16 R, ei avaldata, EU:T:2017:62). Kohtukulude küsimus jäeti edaspidiseks lahendamiseks.

30

Üldkohtu kaheksanda koja president rahuldas Itaalia Vabariigi menetlusse astumise avalduse kohtuasjas T‑645/16 9. veebruari 2017. aasta otsusega.

31

Kohtuasja pooled avaldasid oma seisukoha kohtuasjade võimaliku liitmise küsimuses menetlusdokumentides ning kaheksanda koja president otsustas 8. novembril 2018 liita kolm eespool nimetatud kohtuasja menetluse suulise osa ja menetlust lõpetava lahendi huvides Üldkohtu kodukorra artikli 68 alusel.

32

9. oktoobril 2017 Üldkohtu kodukorra artikli 89 alusel võetud esimese menetlust korraldava meetmega palus Üldkohus kriisilahendusnõukogul esitada vaidlustatud otsuste originaali täielik ärakiri koos lisadega.

33

Kriisilahendusnõukogu teatas 26. oktoobri 2017. aasta dokumendis, et tal ei ole võimalik 9. oktoobri 2017. aasta menetlust korraldavat meedet täita, viidates eelkõige vaidlustatud otsuste lisades sisalduvate andmete konfidentsiaalsusele.

34

Menetlustoiminguid käsitleva 14. detsembri 2017. aasta kohtumäärusega (edaspidi „esimene kohtumäärus“) kohustas Üldkohus kriisilahendusnõukogu esiteks Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 24 esimese lõigu ning teiseks kodukorra artikli 91 punkti b, artikli 92 lõike 3 ja artikli 103 alusel esitama täieliku ärakirja vaidlustatud otsuste originaali konfidentsiaalsest ja mittekonfidentsiaalsest versioonist koos vastavate lisadega.

35

Kriisilahendusnõukogu vastas 15. jaanuari 2018. aasta dokumendis esimesele kohtumäärusele ning esitas mittekonfidentsiaalse ja konfidentsiaalse versiooni neljast dokumendist, kaks dokumenti esimese vaidlustatud otsuse ja kaks teise vaidlustatud otsuse kohta, milleks kummagi otsuse puhul oli esiteks mis puudutab vaidlustatud otsuse teksti, kaheleheküljeline dokument, milleks oli allkirjastatud paberdokumendist PDF-vormingus skannitud koopia, ning teiseks PDF‑vormingus dokument, milleks oli digitaalandmetest tehtud digitaaldokument ja mis moodustab kõnealuse otsuse lisa.

36

Arvestades kriisilahendusnõukogu vastust esimesele kohtumäärusele, võttis Üldkohus 12. märtsil 2018 teise menetlust korraldava meetme ja palus kriisilahendusnõukogul esiteks täpsustada, milline oli lisade vorming vaidlustatud otsuste vastuvõtmise hetkel, teiseks juhul, kui need lisad esitati digitaalselt, anda selgitusi ja esitada kõik kinnitamise tehnilised elemendid, mis on vajalikud selle tõendamiseks, et digitaalsete andmete PDF-koopia, mis Üldkohtule esitati, vastab sellele, mis konkreetselt esitati allkirjastamiseks ja vastuvõtmiseks kriisilahendusnõukogu täitevistungi poolt selle 15. aprilli ja 20. mai 2016. aasta koosolekul, ning kolmandaks esitada oma seisukohad vaidlustatud otsuste õigusliku olemasolu ja oluliste menetlusnormide järgimise küsimuses.

37

Kriisilahendusnõukogu vastas teisele menetlust korraldavale meetmele 27. märtsi 2018. aasta dokumendiga. Seoses eespool punktis 36 mainitud teise nõudega teatas kriisilahendusnõukogu, et ta ei saa seda täita, kuna teatavad dokumendid, mille ta pidi esitama, on konfidentsiaalsed, ning taotles menetlustoimingu määramist.

38

Üldkohus tegi 2. mail 2018 uue menetlustoiminguid käsitleva kohtumääruse, milles kohustas kriisilahendusnõukogu täitma 12. märtsi 2018. aasta menetlust korraldava meetme teist nõuet (edaspidi „teine kohtumäärus“).

39

Hageja esitas 9. mai 2018. aasta kirjas, mis lisati toimikusse 22. mai 2018. aasta otsusega, uusi tõendeid, see tähendab 16 kriisilahendusnõukogu vaheotsust, milles määratakse kindlaks 2016. aasta osamaksete arvutusmeetodi tegurid.

40

Kriisilahendusnõukogu täitis teise kohtumääruse 18. mai 2018. aasta dokumendiga, mida on parandatud 29. juunil 2018, ning esitas konfidentsiaalse ja mittekonfidentsiaalse versiooni dokumendist „Tehniline teave identifitseerimise kohta“, 13. aprillil 2016 kell 17.41, 15. aprillil 2016 kell 19.04 ja kell 20.06 ning 19. mail 2016 kell 21.25 saadetud kriisilahendusnõukogu nelja e-kirja teksti ning mälupulga, millel oli kaks faili XLSX-vormingus ja kaks faili TXT-vormingus.

41

Üldkohus eemaldas 12. juuli 2018. aasta otsusega pärast kodukorra artikli 103 lõikes 1 ette nähtud analüüsi toimikust esimesele ja teisele kohtumäärusele kriisilahendusnõukogu vastuseks esitatud dokumentide konfidentsiaalsed versioonid, välja arvatud 18. mail 2018 kriisilahendusnõukogu esitatud mälupulkadel olevad TXT‑vormingus failid, mis ei sisaldanud konfidentsiaalset teavet; need failid lisati toimikusse paberkandjal.

42

Üldkohus palus 12. juulil 2018 kodukorra artikli 89 alusel võetud kolmanda menetlust korraldava meetmega hagejal ja menetlusse astujal esitada oma seisukohad vastuste kohta, mille kriisilahendusnõukogu oli esitanud eespool punktides 32, 34, 36 ja 38 nimetatud menetlust korraldavatele meetmetele ja menetlustoimingutele.

43

Hageja esitas oma seisukohad 30. juuli 2018. aasta dokumendiga. Menetlusse astuja seisukohti ei esitanud.

44

Üldkohtu kaheksanda koja ettepanekul otsustas Üldkohus kodukorra artikli 28 alusel suunata kohtuasjad laiendatud kooseisule.

45

Hagis, mis registreeriti numbri T‑377/16 all, palub hageja Üldkohtul:

tühistada vaidlustatud otsused;

teise võimalusena tühistada teine vaidlustatud otsus osas, milles kohustatakse liigselt tasutut tagasi maksma 2017. aasta kriisilahendusfondi tehtava osamakse kindlaksmääramise raames;

mõista kohtukulud välja kriisilahendusnõukogult.

46

Hagis, mis registreeriti numbri T‑645/16 all, palub hageja Üldkohtul:

tühistada esimene vaidlustatud otsus vähemalt teda puudutavas osas;

mõista kohtukulud välja kriisilahendusnõukogult.

47

Hagis, mis registreeriti numbri T‑809/16 all, palub hageja Üldkohtul:

tühistada vaidlustatud otsused vähemalt teda puudutavas osas;

mõista kohtukulud välja kriisilahendusnõukogult.

48

Kriisilahendusnõukogu palub Üldkohtul:

kõigis kolmes kohtuasjas, mis registreeriti numbrite T‑377/16, T‑645/16 ja T‑809/16 all, tunnistada hagi vastuvõetamatuks või teise võimalusena jätta hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata;

kõigis kolmes kohtuasjas, mis registreeriti numbrite T‑377/16, T‑645/16 ja T‑809/16 all, teise võimalusena juhul, kui Üldkohus asub seisukohale, et ühe või mitme hageja väitega tuleb nõustuda, piirata tühiseks tunnistamise ajalist mõju, mis kohaldub alles kuus kuud pärast käesolevas asjas kohtuotsuse jõustumist;

kõiges kolmes kohtuasjas, mis registreeriti numbrite T‑377/16, T‑645/16 ja T‑809/16 all, igal juhul mõista kriisilahendusnõukogu kohtukulud ja õiguskulud välja hagejalt;

kohtuasjades T‑645/16 ja T‑809/16 juhul, kui Üldkohus tunnistab kohtuasjades T‑377/16, T‑645/16 ja T‑809/16 hageja esitatud kõik või mõne tühistamishagi vastuvõetavaks, liita need kohtuasjad kodukorra artikli 68 alusel.

49

Kohtuasjas T‑645/16 palub Itaalia Vabariik Üldkohtul:

tunnistada hagi vastuvõetavaks;

nõustuda hagi teise väitega, ilma et oleks vaja otsustada muude väidete üle.

Õiguslik käsitlus

Vastuvõetavus

50

Esiteks tuletab kriisilahendusnõukogu meelde, et tühistamishagi saab esitada ainult akti peale, mille eesmärk on tekitada õiguslikke tagajärgi kolmandatele isikutele, kuid see ei ole nii esimese ega teise vaidlustatud otsuse puhul. Nimelt, 2016. aasta ex ante osamaksete suuruse heakskiitmine ja tulemuste hilisem edastamine kriisilahendusasutustele kriisilahendusnõukogu täitevistungi poolt ei tekita krediidiasutustele ja investeerimisühingutele mingit kohustust. Kohustus tekib ainult juhul ja ajal, mil pädev kriisilahendusasutus annab liikmesriigi õiguse alusel õigusakti.

51

Teiseks väidab kriisilahendusnõukogu, et otsused ei ole adresseeritud hagejale (määruse nr 806/2014 artikli 70 lõige 2) ja et vaidlustatud otsused ei puuduta teda otseselt. Kriisilahendusnõukogu arvutab iga krediidiasutuse ja investeerimisühingu tasutava ex ante osamakse vastavalt meetodile, mida on kirjeldatud delegeeritud määruses 2015/63 ja rakendusmääruses 2015/81, tihedas koostöös kriisilahendusasutustega (rakendusmääruse 2015/81 artikkel 4 ja määruse nr 806/2014 artikli 70 lõige 2). Kriisilahendusnõukogu arvutusel ei ole krediidiasutustele ja investeerimisühingutele vahetut mõju selles mõttes, et see ei mõjuta iseenesest krediidiasutuste ja investeerimisühingute õiguslikku seisundit. Kuigi kriisilahendusnõukogul nagu ka kriisilahendusasutustel on osamaksete suuruse arvutamise ettevalmistamise protsessis oma roll, on krediidiasutused ja investeerimisühingud puudutatud alles siis, kui kriisilahendusasutused osamaksed sisse nõuavad. Ainult kriisilahendusasutused, mitte kriisilahendusnõukogu, saavad tagada – ja vajaduse korral neid selleks kohustada –, et krediidiasutused ja investeerimisühingud maksavad nõuetekohaselt oma osamaksed vastavalt kohaldatavale riigisisesele haldus- ja menetlusõigusele.

52

Pannes ex ante osamaksete kogumise eest vastutuse kriisilahendusasutustele, otsustas liidu seadusandja, et need osamaksed, mille on arvutanud kriisilahendusnõukogu, koguvad liikmesriigi asutused riigisisese menetlus- ja materiaalõiguse alusel neile antud pädevuse alusel. See on kooskõlas ka valitsustevahelise lepingu aluseks olevate põhjustega. Seega tuleb aktid, mille kriisilahendusasutused on vastu võtnud riigisisese õiguse alusel, vaidlustada liikmesriigi kohtutes, ning kui liikmesriigi kohtus tekivad liidu institutsioonide või asutuste aktide kehtivuse või tõlgendamise küsimused, võivad liikmesriigi kohtud paluda Euroopa Kohtult ELTL artikli 267 alusel eelotsuse tegemist. Asjaolu, et Bundesverwaltungsgericht (föderaalne halduskohus, Austria) leidis 24. augusti 2016. aasta kohtuotsuses, et Euroopa Kohus on ainupädev lahendama ex ante osamaksete arvutust ja sissenõudmist puudutavat tühistamishagi, ei puutu asjasse, kuna liikmesriigi kohtu selline järeldus ei oma käesolevas asjas mingit tähtsust. Nimelt on vaid Euroopa Kohus pädev oma pädevust määratlema.

53

Kolmandaks väidab kriisilahendusnõukogu, et Üldkohus peab ex officio kontrollima, kas ELTL artikli 263 lõikes 6 kehtestatud tähtajast on kinni peetud, ja vastasel juhul jätma hagiavalduse läbi vaatamata. Kriisilahendusnõukogu märgib, et vaidlustatud otsuseid ei ole avaldatud, kuid need tehti teatavaks kriisilahendusasutustele kui adressaatidele, ning et hagejat adressaatide hulgas ei ole. Hageja sai vaidlustatud otsustest teada siiski muul viisil. Ta oleks hagi pidanud seega esitama kahe kuu jooksul alates päevast, mis ta neist teada sai, see tähendab, kui ta sai teada nende põhisisust.

54

Kriisilahendusnõukogu on seisukohal, et maksuteade, mille Austria kriisilahendusasutus saatis 26. aprillil 2016, sisaldas piisavalt täpset teavet, et hageja saaks piisavalt teada esimesest vaidlustatud otsusest, mistõttu hakkas hagi esitamise tähtaeg kulgema 27. aprillil 2016, kui ta maksuteate kätte sai, ning see möödus 7. juulil 2016. Seega esitati kõik kolm hagi pärast määratud tähtaega ning need on esimese vaidlustatud otsuse osas hilinenud. See mõjutab hagide vastuvõetavust ka teise vaidlustatud otsuse osas. Nimelt, kuna teises vaidlustatud otsuses üksnes vähendati 2016. aasta ex ante osamakse suurust, ei ole hagejal õiguslikku huvi seda eraldi vaidlustada. Lisaks, numbri T‑809/16 all registreeritud hagi puhul täpsustab kriisilahendusnõukogu, et hageja sai Austria kriisilahendusasutuse 23. mai 2016. aasta maksuteate 27. mail 2016, mistõttu on eriti see hagi tähtaja möödumise tõttu vastuvõetamatu.

55

Neljandaks, mis puudutab numbrite T‑645/16 ja T‑809/16 all registreeritud hagisid, siis väidab kriisilahendusnõukogu, et need on vastuvõetamatud, kuna neil on sama ese ja need puudutavad samu pooli nagu numbri T‑377/16 all registreeritud hagi.

56

Viiendaks, mis puudutab numbri T‑809/16 all registreeritud hagi, siis leiab kriisilahendusnõukogu, et ebaõige on hageja argument, mille kohaselt õigus tutvuda kriisilahendusnõukogu otsustega Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määruse (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele (EÜT 2001, L 145, lk 43; ELT eriväljaanne 01/03, lk 331) loetakse adressaadile otsuste ametlikuks teatavakstegemiseks ja on tühistamishagi esitamise tähtaja uus kulgema hakkamise kuupäev. Nimelt on kriisilahendusnõukogu seisukohal, et otsuse adressaadid määratakse kindlaks otsuse vastuvõtmisel ja seda kohaldatava õigusliku raamistiku alusel. Asjaolu, et need otsused hiljem kolmandatele isikutele edastati, ei tähenda, et neid isikuid tuleb pidada adressaatideks. Seega tuleb kolmas hagi, millel on täpselt sama ese ning mis puudutab samu pooli, samu väiteid ja samu otsuseid nagu kaks esimest hagi, tunnistada vastuvõetamatuks.

57

Hageja vaidleb nendele argumentidele vastu ja on seisukohal, et kõik kolm hagi on vastuvõetavad.

58

ELTL artikli 263 neljandas lõigus on märgitud, et iga füüsiline või juriidiline isik võib esitada hagi temale adresseeritud või teda otseselt ja isiklikult puudutava akti vastu ning üldkohaldatava akti vastu, mis puudutab teda otseselt ega vaja rakendusmeetmeid.

59

Seega piiratakse ELTL artikli 263 neljandas lõigus füüsilise või juriidilise isiku tühistamishagi esitamise võimalust kolme liiki aktidega: esiteks temale adresseeritud aktid, teiseks aktid, mis ei ole talle adresseeritud ja mis puudutavad teda otseselt ja isiklikult, ning kolmandaks üldkohaldatavad aktid, mis ei ole talle adresseeritud, mis puudutavad teda otseselt ega vaja rakendusmeetmeid (vt 10. detsembri 2013. aasta kohtumäärus von Storch jt vs. EKP, T‑492/12, ei avaldata, EU:T:2013:702, punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika).

60

Mis puudutab ELTL artikli 263 esimeses lõigus ette nähtud tingimust, siis nähtub väljakujunenud kohtupraktikast, et aktideks või otsusteks, mille peale saab esitada tühistamishagi, on üksnes sellised meetmed, millel on siduvad õiguslikud tagajärjed, mis puudutavad hageja huve, tuues kaasa selge muutuse tema õiguslikus seisundis (vt 21. aprilli 2016. aasta kohtumäärus Borde ja Carbonium vs. komisjon, C‑279/15 P, ei avaldata, EU:C:2016:297, punkt 37 ja seal viidatud kohtupraktika).

61

Peale selle, kui tegemist on selliste aktide või otsustega, mis tehakse mitmes etapis, eelkõige asutusesisese menetluse lõpus, siis on vaidlustatavad aktid ainult need meetmed, mis väljendavad asjaomase institutsiooni lõplikku seisukohta selle menetluse lõpus, ning vaidlustatavad ei ole vahemeetmed, millega valmistatakse ette lõplikku otsust (vt 9. märtsi 2016. aasta kohtumäärus Port autonome du Centre et de l’Ouest jt vs. komisjon, T‑438/15, EU:T:2016:142, punkt 20 ja seal viidatud kohtupraktika).

62

Lisaks tuleneb kohtupraktikast, et kui hageja, kellel ei ole eristaatust, esitab tühistamishagi akti peale, mille adressaat ta ei ole, siis kattub nõue, mille kohaselt peavad vaidlusaluse akti siduvad õiguslikud tagajärjed puudutama hageja huve, tuues kaasa selge muutuse tema õiguslikus seisundis, ELTL artikli 263 neljandas lõigus ette nähtud tingimustega (vt 6. märtsi 2014. aasta kohtumäärus Northern Ireland Department of Agriculture and Rural Development vs. komisjon, C‑248/12 P, ei avaldata, EU:C:2014:137, punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika).

63

Väljakujunenud kohtupraktikast nähtub esiteks, et füüsiline või juriidiline isik, kes ei ole otsuse adressaat, saab vaid siis väita, et see otsus puudutab teda isiklikult, kui otsus puudutab teda mingite talle omaste tunnuste või teda iseloomustava faktilise olukorra tõttu, mis teda kõigist teistest isikutest eristab, ning individualiseerib teda sarnaselt otsuse adressaadiga (15. juuli 1963. aasta kohtuotsus Plaumann vs. komisjon, 25/62, EU:C:1963:17, lk 223, ja 2. aprilli 1998. aasta kohtuotsus Greenpeace Council jt vs. komisjon, C‑321/95 P, EU:C:1998:153, punktid 7 ja 28).

64

Teiseks ilmneb väljakujunenud kohtupraktikast, et tingimus, et hagi esemeks olev otsus peab füüsilist või juriidilist isikut puudutama otseselt, eeldab, et vaidlustatud meede avaldaks otsest mõju isiku õiguslikule olukorrale, ega jäta meedet rakendama kohustatud adressaatidele mingit kaalutlusõigust – otsuse rakendamine peab olema puhtautomaatne ja tulenema vaid liidu õigusnormidest, ilma et kohaldataks muid vahenorme (vt 22. märtsi 2007. aasta kohtuotsus Regione Siciliana vs. komisjon, C‑15/06 P, EU:C:2007:183, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika).

65

Kohtupraktikast nähtub aga, et isegi kui vaidlustatud akt vajab isikute õiguslikule olukorrale mõju avaldamiseks tingimata rakendusmeetmete võtmist, loetakse otsese puutumuse tingimus sellegipoolest täidetuks, kui akt paneb adressaadile rakendamiskohustuse ja kui adressaat on automaatselt kohustatud võtma meetmeid, mis muudavad hageja õiguslikku olukorda (vt selle kohta 7. juuli 2015. aasta kohtuotsus Federcoopesca jt vs. komisjon, T‑312/14, EU:T:2015:472, punkt 38 ja seal viidatud kohtupraktika).

66

Nimelt, nagu märkis kohtujurist Wathelet oma ettepanekus kohtuasjas Stichting Woonpunkt jt vs. komisjon (C‑132/12 P, EU:C:2013:335, punkt 68 ja seal viidatud kohtupraktika), kaotab liikmesriikide kaalutlusruumi puudumine otsese seose ilmse puudumise liidu akti ja õigussubjekti vahel. Teiste sõnadega, et vältida otsest puutumust, ei saa liidu akti rakendava vaheakti andja kaalutlusruum olla puhtalt formaalne. Kaalutlusruum peab olema hageja õigusliku puutumuse lähtekoht.

67

Esiteks nähtub käesoleval juhul kohaldatavatest õigusnormidest, eelkõige määruse nr 806/2014 artikli 54 lõike 1 punktist b ja artikli 70 lõikest 2, et nii individuaalsete osamaksete konkreetsete arvutuste tegija kui ka otsuse vastu võtnud asutus, kes need osamaksed heaks kiitis, on kriisilahendusnõukogu. Asjaolu, et kriisilahendusnõukogu ja kriisilahendusasutused teevad koostööd, ei muuda seda järeldust (19. novembri 2018. aasta kohtumäärus Iccrea Banca vs. komisjon ja kriisilahendusnõukogu, T‑494/17, EU:T:2018:804, punkt 27).

68

Nimelt on kriisilahendusnõukogul ainupädevus arvutada „pärast konsulteerimist EKP või liikmesriigi pädeva asutusega ja tihedas koostöös [kriisilahendusasutustega]“ krediidiasutuste ja investeerimisühingute ex ante osamaksed (määruse nr 806/2014 artikli 70 lõige 2). Lisaks, kriisilahendusasutustel on liidu õigusest tulenev kohustus koguda need osamaksed, nagu need on kriisilahendusnõukogu otsuses kehtestatud (määruse nr 806/2014 artikli 67 lõige 4).

69

Kriisilahendusnõukogu otsused, millega määruse nr 806/2014 artikli 70 lõike 2 alusel kehtestatakse ex ante osamaksed, on seega lõplikud.

70

Järelikult ei saa vaidlustatud otsuseid kvalifitseerida puhtalt ettevalmistavateks meetmeteks või vahemeetmeteks, kuna nendega kinnitatakse menetluse lõpus lõplikult kriisilahendusnõukogu seisukoht osamaksete kohta.

71

Teiseks tuleb märkida, et olenemata sellest, millised on rakendusmääruse 2015/81 artikli 5 erinevate keeleversioonide terminikasutuse erinevused, on asutused, kellele kriisilahendusnõukogu, kes teeb otsuse, millega määratakse kindlaks ex ante osamaksed, selle otsuse saadab, kriisilahendusasutused, mitte krediidiasutused ja investeerimisühingud. Kriisilahendusasutused on faktiliselt ja kohaldatavate õigusnormide kohaselt ainsad asutused, kellele kõnealuse otsuse tegija peab selle saatma, ning seega lõppkokkuvõttes ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses selle otsuse adressaadid (19. novembri 2018. aasta kohtumäärus Iccrea Banca vs. komisjon ja kriisilahendusnõukogu, T‑494/17, EU:T:2018:804, punkt 28).

72

Järeldust, et kriisilahendusnõukogu otsuse adressaadid ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses on kriisilahendusasutused, kinnitab lisaks asjaolu, et nende ülesanne on määrusega nr 806/2014 kehtestatud süsteemis ja vastavalt kõnealuse määruse artikli 67 lõikele 4 krediidiasutustelt ja investeerimisühingutelt kriisilahendusnõukogu otsustatud individuaalsete osamaksete kogumine (19. novembri 2018. aasta kohtumäärus Iccrea Banca vs. komisjon ja kriisilahendusnõukogu, T‑494/17, EU:T:2018:804, punkt 29).

73

Kuigi krediidiasutused ja investeerimisühingud ei ole seega vaidlustatud otsuste adressaadid, puudutavad need otsused neid siiski isiklikult ja otseselt, kuna otsused puudutavad neid mingite neile omaste tunnuste või neid iseloomustava faktilise olukorra tõttu, mis neid kõigist teistest isikutest eristab, ning individualiseerivad neid sarnaselt otsuse adressaadiga, ning kuna need mõjutavad otseselt nende õiguslikku olukorda ega jäta meedet rakendama kohustatud adressaatidele mingit kaalutlusõigust.

74

Sellega seoses on vaidlustatud otsustes esiteks iga krediidiasutus ja investeerimisühing nimetatud nimeliselt ja nendes on kehtestatud tema individuaalne osamakse. Järelikult puudutavad vaidlustatud otsused krediidiasutusi ja investeerimisühinguid, sh hagejat isiklikult.

75

Teiseks, mis puudutab otsest puutumust, siis tuleb märkida, et kriisilahendusasutustel, kes vastutavad vaidlustatud otsuste rakendamise eest, ei ole mingit kaalutlusruumi nendes otsustes kindlaks määratud individuaalsete osamaksete suuruste küsimuses. Eelkõige ei saa kriisilahendusasutused neid suurusi muuta ning nad on kohustatud osamaksed krediidiasutustelt ja investeerimisühingutelt sisse nõudma.

76

Lisaks, mis puudutab kriisilahendusnõukogu viidet valitsustevahelisele lepingule, et vaielda vastu hageja otsesele puutumusele, siis tuleb märkida, et see leping ei puuduta krediidiasutustelt ja investeerimisühingutelt 2016. aasta ex ante osamaksete sissenõudmist kriisilahendusasutuste poolt, vaid üksnes nende osamaksete kandmist kriisilahendusfondi.

77

Nimelt, nagu nähtub määruse nr 806/2014 sätetest (vt määruse põhjendus 20 ja artikli 67 lõige 4) ning valitsustevahelisest lepingust (vt valitsustevahelise lepingu põhjendus 7, artikli 1 punkt a ja artikkel 3), kogutakse osamaksed liidu õiguse alusel (st direktiiv 2014/59 ja määrus nr 806/2014), samas kui nende osamaksete kriisilahendusfondi kandmine toimub valitsustevahelise lepingu alusel.

78

Seega, kuigi krediidiasutuste ja investeerimisühingute õiguslik kohustus maksta kriisilahendusasutuste osutatud arvetele ex ante osamaksete alusel tasumisele kuuluvad summad eeldab, et kriisilahendusasutused annavad riigisisesed aktid, puudutab kriisilahendusnõukogu otsus, milles kehtestatakse nende individuaalsed osamaksed, siiski neid krediidiasutusi ja investeerimisühinguid otseselt.

79

Eeltoodud kaalutlustest nähtub, et vaidlustatud otsused puudutavad hagejat isiklikult ja otseselt.

80

Mis puudutab hagi esitamise tähtaega, siis tuleb meeles pidada, et ELTL artikli 263 kuuenda lõigu kohaselt tuleb tühistamishagi esitada kahe kuu jooksul vastavalt kas akti avaldamisest või teatavakstegemisest hagejale või nende puudumisel kahe kuu jooksul pärast päeva, mil hageja sellest teada sai.

81

Käesolevas asjas ei ole vaidlustatud otsuseid avaldatud ning neid ei ole hagejale, kes ei ole nende adressaat, teatavaks tehtud.

82

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt hakkab juhul, kui asjaomast akti ei ole avaldatud ega teatavaks tehtud, selle akti peale hagi esitamise tähtaeg kulgema alates hetkest, mil puudutatud isik selle sisust ja põhjendustest täpselt teada sai, tingimusel et ta taotleb tervikteksti esitamist mõistliku aja jooksul. Sellisel juhul algab hagi esitamise tähtaeg alles sellest hetkest, kui kolmas puudutatud isik on kõnealuse akti sisust ja põhjendustest nii täpselt teada saanud, et ta saab oma hagemisõigust eesmärgipäraselt kasutada (vt 19. novembri 2018. aasta kohtumäärus Iccrea Banca vs. komisjon ja kriisilahendusnõukogu, T‑494/17, EU:T:2018:804, punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika).

83

ELTL artikli 263 kuuendas lõigus ette nähtud kahekuuline tähtaeg, mis hakkab kulgema, juhul kui seda akti, mille peale võib esitada tühistamishagi, ei ole avaldatud või teatavaks tehtud, alates kuupäevast, mil hageja sellest teada sai, erineb seega mõistlikust ajast, mis sellel poolel on selleks, et taotleda sama akti tervikteksti edastamist, et sellest täpselt teada saada (vt 19. novembri 2018. aasta kohtumäärus Iccrea Banca vs. komisjon ja kriisilahendusnõukogu, T‑494/17, EU:T:2018:804, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika).

84

Käesolevas asjas tuleb märkida, et nagu kõik krediidiasutused ja investeerimisühingud, keda puudutab ühtsesse kriisilahendusfondi tehtav 2016. aasta ex ante osamaksete tasumine, sai ka hageja dokumendid ja küsimustikud, mis on vajalikud selleks, et esitada andmed, mis võimaldavad kriisilahendusnõukogul individuaalsed osamaksed arvutada. Nendes dokumentides ja küsimustikes teavitati hagejat kohaldatavatest õiguslikest alustest ja asjaolust, et kriisilahendusfondi tehtava osamakse arvutas kriisilahendusnõukogu.

85

Edasi, hageja sai esimese vaidlustatud otsuse olemasolust teada Austria kriisilahendusasutuse 26. aprilli 2016. aasta maksuteatega, mis tehti teatavaks 27. aprillil 2016, ning teise vaidlustatud otsuse olemasolust kriisilahendusasutuse 23. mai 2016. aasta maksuteatega, mis saadi kätte 27. mail 2016.

86

Hageja esitas esimese hagi, mis registreeriti numbri T‑377/16 all, 14. juulil 2016 ehk enam kui kaks kuud ja 10 päeva pärast seda, kui talle Austria kriisilahendusasutuse 26. aprilli 2016. aasta maksuteade 27. aprillil 2016 teatavaks tehti. Teise vaidlustatud otsusega seotud hagi esitamise tähtaja võimaliku möödalaskmise küsimus selle hagi puhul seevastu ei teki.

87

Tuleb siiski märkida, et hageja esitas selle hagi ettevaatusabinõuna enne vaidlustatud otsuste edastamist, mis pidi tal võimaldama nende sisuga täpselt tutvuda.

88

Sellega seoses tuleb meeles pidada, et nagu märgitud eespool punktides 13, 21 ja 23, esitas hageja vaidlustatud otsuste saamiseks mitu taotlust, kõigepealt Austria kriisilahendusasutusele ja seejärel kriisilahendusnõukogule. Seetõttu tuleb kontrollida, kas taotlused esitati eespool punktides 82 ja 83 mainitud mõistliku aja jooksul alates vaidlustatud otsuste olemasolust teadasaamisest.

89

„Mõistlik aeg“ selleks, et nõuda otsuse edastamist pärast selle olemasolust teadasaamist, ei ole ette kindlaks määratud tähtaeg, mis tuleneb automaatselt tühistamishagi esitamiseks ette nähtud tähtajast, vaid see ajavahemik sõltub konkreetse juhtumi asjaoludest (vt 19. novembri 2018. aasta kohtumäärus Iccrea Banca vs. komisjon ja kriisilahendusnõukogu, T‑494/17, EU:T:2018:804, punkt 39 ja seal viidatud kohtupraktika).

90

Veel tuleb märkida esiteks, et Euroopa Kohus on teatavates kohtuasjades otsustanud, et kahekuuline tähtaeg, mis arvutatakse alates otsuse olemasolust teadasaamise kuupäevast, selleks et nõuda selle edastamist, ületas mõistlikku aega (vt selle kohta 5. märtsi 1993. aasta kohtumäärus Ferriere Acciaierie Sarde vs. komisjon, C‑102/92, EU:C:1993:86, punkt 19, ja 10. novembri 2011. aasta kohtumäärus Agapiou Joséphidès vs. komisjon ja EACEA, C‑626/10 P, ei avaldata, EU:C:2011:726, punktid 131 ja 132).

91

Teiseks leidis Üldkohus muudes kohtuasjades, et otsuse tervikteksti edastamise taotlust, mis on esitatud rohkem kui neli kuud pärast seda, kui hageja sai teada akti olemasolust, tuleb käsitada igasugust mõistlikku aega ületades esitatuna (vt selle kohta 15. juuli 1998. aasta kohtumäärus LPN ja GEOTA vs. komisjon, T‑155/95, EU:T:1998:167, punkt 44, ja 18. mai 2010. aasta kohtumäärus Abertis Infraestructuras vs. komisjon, T‑200/09, ei avaldata, EU:T:2010:200, punkt 63).

92

Käesoleva juhtumi asjaolusid arvestades ei ole vaja kasutada Euroopa Kohtu ja Üldkohtu hinnangust erinevat hinnangut.

93

Käesolevas asjas esitati vaidlustatud otsuste edastamise taotlused mitmel korral Austria kriisilahendusasutusele ja kriisilahendusnõukogule 7. juulil 2016, nagu neid on kirjeldatud eespool punktides 13, 21 ja 23, mõistliku aja jooksul.

94

On tõsi, et Austria kriisilahendusasutus edastas 28. juunil 2016 hagejale teise vaidlustatud otsuse ilma lisata ja 20. septembril 2016 edastas kriisilahendusnõukogu hagejale esimese vaidlustatud otsuse ilma lisata. Hageja ei saanud seega nendel kuupäevadel tutvuda vaidlustatud otsuste lisadega teda puudutavates osades. Alles pärast kahte Üldkohtu määratud menetlustoimingut käsitlevat kohtumäärust, mida on mainitud eespool punktides 34 ja 38, sai hageja tutvuda vaidlustatud otsuste lisadega teda puudutavates osades.

95

Kuna esiteks esitati vaidlustatud otsuste edastamise taotlused mõistliku aja jooksul ning teiseks esitati kõik kolm hagi, mis registreeriti numbrite T‑377/16, T‑645/16 ja T‑809/16 all, enne, kui hageja sai tutvuda vaidlustatud otsustega, sh nende lisadega teda puudutavates osades, tuleb leida, et ühtegi kolmest hagist ei ole esitatud hilinemisega.

96

Siiski, mis puudutab samal ajal pooleli oleva kohtuasja (lis pendens) argumenti, mille kriisilahendusnõukogu esitas sisuliselt selleks, et väita, et numbrite T‑645/16 DEF 22 ja T‑809/16 DEF 10 all esitatud hagid tuleb tunnistada vastuvõetamatuks, kuna neil on sama ese ja need puudutavad samu pooli, kui numbri T‑377/16 all registreeritud hagi, siis tuleb meelde tuletada Euroopa Kohtu praktikat, mille kohaselt teisest hagist hiljem esitatud hagi, milles on vaidlus samade poolte vahel, mis põhineb samadel väidetel ja milles nõutakse sama õigusakti tühistamist, tuleb jätta samal ajal pooleli oleva kohtuasja (lis pendens) tõttu vastuvõetamatuna läbi vaatamata (24. novembri 2005. aasta kohtuotsus Itaalia vs. komisjon, C‑138/03, C‑324/03 ja C‑431/03, EU:C:2005:714, punkt 64; vt selle kohta ka 22. septembri 1988. aasta kohtuotsus Prantsusmaa vs. parlament, 358/85 ja 51/86, EU:C:1988:431, punkt 12).

97

Kaks hagi, mis registreeriti numbrite T‑377/16 ja T‑645/16 all, esitati enne vaidlustatud otsuste edastamist ettevaatusabinõuna, juhuks kui ELTL artikli 263 kuuendas lõigus tühistamishagi esitamiseks ette nähtud tähtaeg võis kulgema hakata juba alates esimese vaidlustatud otsusega seotud maksuteate saamisest.

98

Mis puudutab kolmandat hagi, mis registreeriti numbri T‑809/16 all, siis kuna hageja väitel võimaldas kriisilahendusnõukogu tal vaidlustatud otsustega tutvuda 20. septembril 2016, leiab ta, et see on tühistamishagi esitamise tähtaja kulgema hakkamise kuupäev ja et hagi ei ole seega esitatud hilinenult. Arvestades seda tõlgendust, möönab hageja, et ettevaatusabinõuna esitatud tühistamishagid võidi esitada liiga vara. Ta väidab siiski, et kuna vaidlustatud otsuste sisu tehti talle teatavaks alles20. septembril 2016, ilmnes sestsaadik, et vaidlustatud otsused võisid olla teineteisega vahetult seotud, mida ei olnud võimalik hageja sõnul kahe esimese tühistamishagi esitamise ajal teada. Oma kohtuliku kaitse võimaluste tagamiseks esitas hageja seetõttu vaidlustatud otsuste peale kolmanda hagi.

99

Tema sõnul ei ole hagi kohtuasjas T‑809/16 identne hagidega kohtuasjades T‑377/16 ja T‑645/16 nii selle autonoomse eseme kui ka olukorra muutuste tõttu, mis on tingitud mõlema vaidlustatud otsuse edastamisest ilma vastava lisata 20. septembril 2016.

100

Käesolevas asjas puudutavad kõik kolm hagi samu menetlusosalisi, välja arvatud T‑645/16, kus on ka menetlusse astuja. Kuid samal ajal pooleli oleva kohtuasja (lis pendens) tõttu vastuvõetamatuse tingimus, mis puudutab poolte samasust, puudutab kohtuasja pooli, mitte menetlusse astujaid, mistõttu on see tingimus täidetud.

101

Lisaks, kõige kolme tühistamishagiga palutakse tühistada samad õigusaktid, välja arvatud kohtuasjas T‑645/16, milles palutakse tühistada vaid esimene vaidlustatud otsus. Kuna kohtuasja T‑645/16 ese on hõlmatud kahe ülejäänud kohtuasja T‑377/16 ja T‑809/16 esemega, milles palutakse tühistada mõlemad vaidlustatud otsused, on samal ajal pooleli oleva kohtuasja (lis pendens) tõttu vastuvõetamatuse tingimus, mis puudutab vaidlustatud aktide samasust, käesolevas asjas samuti täidetud.

102

Viimaks, mis puudutab samal ajal pooleli oleva kohtuasja (lis pendens) tõttu vastuvõetamatuse tingimust, mis puudutab väidete samasust, siis tuleb tõdeda, et kohtuasjades T‑645/16 ja T‑809/16 esitatud hagisid põhjendatakse kahe väitega, mille hageja juba esitas esimese hagi raames kohtuasjas T‑377/16, milles on esitatud neli väidet. Väited, mis on esitatud kohtuasjades T‑645/16 ja T‑809/16, mis on hilisemad, on seega hõlmatud esimese hagi raames kohtuasjas T‑377/16.

103

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb hagi kohtuasjas T‑377/16 tunnistada vastuvõetavaks ja hagid kohtuasjades T‑645/16 ja T‑809/16 samal ajal pooleli oleva kohtuasja (lis pendens) tõttu vastuvõetamatuks.

Sisulised küsimused

104

Vaidlustatud otsuste peale esitatud tühistamishagi põhjendamiseks esitab hageja neli väidet. Hageja on seisukohal, et vaidlustatud otsuste vastuvõtmisega rikkus kriisilahendusnõukogu olulisi menetlusnorme, esiteks rikkudes põhjendamiskohustust (esimene väide) ja teiseks vaidlustatud otsuste ebatäieliku teatavakstegemise tõttu (teine väide). Veel esitab hageja kaks väidet, millest esimese kohaselt parandati tema 2016. aasta osamakset liiga vähe (kolmas väide) ning teise kohaselt on ebaseaduslik maksta liigselt tasutu tagasi alles 2017. aastal (neljas väide).

105

Sissejuhatuseks tuleb märkida, et hageja esitab etteheited vaidlustatud otsuste vastuvõtmise menetluse kohta üksnes 9. mai ja 30. juuli 2018. aasta kahes kirjas, mille ta saatis Üldkohtule pärast seda, kui ta oli saanud kriisilahendusnõukogu vastused esimesele ja teisele kohtumäärusele. Selle kohta hageja esitatud argumendid on peamiselt esitatud tema nende argumentide põhjendamiseks, millega ta soovib tõendada oluliste menetlusnormide rikkumisi ja mis sisalduvad põhjendamiskohustuse rikkumise ja vaidlustatud otsuste ebatäieliku teatavakstegemise väidetes.

106

Kõigepealt tuleb analüüsida menetlusnormide rikkumist puudutavaid etteheiteid ja põhjendamiskohustuse rikkumise väidet.

Vaidlustatud otsuste vastuvõtmist puudutavate vorminõuete järgimine

107

Esiteks, hageja tõdes 9. mai ja 30. juuli 2018. aasta kirjas, et vaidlustatud otsuste allkirjad olid täiesti identsed ja et kriisilahendusnõukogu ei selgitanud, kuidas on tagatud kriisilahendusnõukogu esimehe antud võimaliku juhise kasutada elektroonilist allkirja autentsus. Lisaks juhtis hageja tähelepanu sellele, et vaidlustatud otsuste lisad olid täitevistungi liikmetele ja vaatlejatele saadetud digivormingus e-kirjaga, samas kui 13. septembri 2016. aasta kirjas keeldus kriisilahendusnõukogu kategooriliselt turvakaalutlustel saatmast talle samu dokumente elektronilisel teel või posti teel. 9. mai 2018. aasta kirjas palus hageja Üldkohtul võtta menetlust korraldavaid meetmeid Euroopa Kohtu põhikirja artikli 24 esimese lõigu alusel koostoimes kodukorra artikli 89 lõike 3 punktidega a ja b, et muu hulgas esitada kriisilahendusnõukogule menetluslikku laadi küsimusi.

108

Teiseks, 30. juuli 2018. aasta kirjas täheldas hageja, et esimeses vaidlustatud otsuses on rikutud mitut menetlusnormi. Kõigepealt märkis ta, et Üldkohtule ei esitatud kriisilahendusnõukogu täitevistungi liikmete vastuse e-kirju, millest pidi nähtuma nende nõusolek otsuse vastuvõtmiseks kirjalikus menetluses. Edasi märgib ta, et pärast seda, kui arvutustes tuvastati ebatäpsus, muudeti kirjalikus menetluses tehtud otsust 15. aprilli 2016. aasta õhtul, tõlgendades liikmete vaikimist nõusolekuna, ilma et kriisilahendusnõukogu teabevahetuses täitevistungi liikmetega oleks ette nähtud tähtaeg võimalike vastuväidete esitamiseks. Hageja märkis, et ühele konkreetsele täitevistungi liikmele neid sõnumeid ei saadetud, ilma mingi selgituseta, ning Üldkohtule ei esitatud ühtegi tõendit sellele liikmete muul viisil teate saatmise kohta. See otsuse vastuvõtmise protsess on vastuolus nii kohtupraktikast tuleneva hea halduse põhimõttega, mida on korratud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 41, kui ka täitevistungi kodukorraga, eelkõige selle kodukorra artikli 9 lõigete 1 ja 2 ning artikliga 11. Viimaks, hageja kritiseeris 15. aprillil ja 19. mail 2016 saadetud otsuse eelnõude vormingut, see tähendab dokumentide laialisaatmist elektrooniliselt peamiselt XLSX-failina. Arvutust ei tohi teha XLSX-liiki dokumendis, kus on kõiki esitatud või vaheväärtusi võimalik igal ajal kas kogemata või meelega muuta. Lisaks, kuna puudub kontrollitav elektrooniline allkiri, mis võiks tagada, et kehtestatud osamaksete suurusi ei ole võltsitud ega muudetud, on võimatu teada, milline DOCX-, XLSX- või PDF-dokument on igale krediidiasutusele ja investeerimisühingule kehtestatud summade „allkirjastatud originaal“.

109

Kriisilahendusnõukogu väidab 27. märtsi 2018. aasta kirjas, et vaidlustatud otsuste vastuvõtmise menetluses olulisi menetlusnorme ei rikutud. 6. juuni 2018. aasta kirjas täpsustas kriisilahendusnõukogu, et e-kirjade liikluse turvalisus on alati tagatud ega mõjutanud sisu ega ex ante osamaksete arvutamise õiguspärasust. Seega ei ole see aspekt hagi lahendamisel asjakohane.

110

Lisaks, mis puudutab hageja esitatud menetlust korraldavate meetmete võtmise taotlust, siis palus kriisilahendusnõukogu sisuliselt Üldkohtul 11. septembri 2018. aasta kirjas jätta taotlus rahuldamata kodukorra artikli 88 lõike 2 rikkumise tõttu, kuna hageja ei selgitanud, kuidas on need meetmed menetluse seisukohast tarvilikud ja hagi lahendamiseks asjakohased.

111

Tuleb meeles pidada, et Euroopa Kohus on leidnud, et kuna intellektuaalne ja formaalne element moodustavad lahutamatu terviku, on akti kirjalik sõnastus tingimata selle vastu võtnud asutuse tahte väljendus (15. juuni 1994. aasta kohtuotsus komisjon vs. BASF jt, C‑137/92 P, EU:C:1994:247, punkt 70, ja 6. aprilli 2000. aasta kohtuotsus komisjon vs. ICI, C‑286/95 P, EU:C:2000:188, punkt 38).

112

Akti kinnitamise eesmärk on tagada õiguskindlus, kinnistades teksti akti andja poolt, ning see on oluline menetlusnorm (15. juuni 1994. aasta kohtuotsus komisjon vs. BASF jt, C‑137/92 P, EU:C:1994:247, punktid 75 ja 76, ning 6. aprilli 2000. aasta kohtuotsus komisjon vs. ICI, C‑286/95 P, EU:C:2000:188, punktid 40 ja 41).

113

Samuti on Euroopa Kohus otsustanud, et olulise menetlusnormi rikkumiseks piisab sellest, et akti ei ole kinnitatud, ilma et oleks vaja tõendada ka seda, et akti puhul esineb mõni muu puudus või et kinnitamata jätmine põhjustas kahju isikule, kes sellele tugineb (6. aprilli 2000. aasta kohtuotsus komisjon vs. ICI, C‑286/95 P, EU:C:2000:188, punkt 42).

114

Kinnitamise formaalsuse täitmise ja seega akti kindluse kontrollimine on mis tahes muu kontrolli, nagu akti andja pädevuse, kollegiaalsuspõhimõtte järgimise või aktide põhjendamise kohustuse täitmise kontrollimise eeltingimus (6. aprilli 2000. aasta kohtuotsus komisjon vs. ICI, C‑286/95 P, EU:C:2000:188, punkt 46).

115

Kui liidu kohus tuvastab talle esitatud akti analüüsimisel, et akti ei ole nõuetekohaselt kinnitatud, peab ta omal algatusel tõstatama väite, et rikutud on olulist menetlusnormi, mis seisneb nõuetekohase kinnituse puudumises, ja järelikult sellise puudusega akti tühistama (6. aprilli 2000. aasta kohtuotsus komisjon vs. ICI, C‑286/95 P, EU:C:2000:188, punkt 51).

116

Selles suhtes ei oma erilist tähtsust, et kinnituse puudumine ei põhjustanud mõnele vaidluse poolele kahju. Nimelt on aktide kinnitamine ELTL artikli 263 tähenduses oluline menetlusnorm, mis on esmavajalik õiguskindluse tagamiseks ja mille rikkumine toob kaasa vigase akti tühistamise, ilma et oleks vaja kindlaks teha sellise kahju esinemine (6. aprilli 2000. aasta kohtuotsus komisjon vs. ICI, C‑286/95 P, EU:C:2000:188, punkt 52; vt selle kohta ka 8. septembri 2016. aasta kohtuotsus Goldfish jt vs. komisjon, T‑54/14, EU:T:2016:455, punkt 47).

117

Käesolevas asjas tuleb tõdeda, et hageja ei esita kinnituse puudumist formaalse väitena oma tühistamishagi põhjendamiseks, kuid väljendab siiski kahtlusi seoses kriisilahendusnõukogu esimehe allkirja autentsusega vaidlustatud otsustes.

118

Igal juhul nähtub eespool punktis 115 viidatud kohtupraktikast, et tegemist on küsimusega, mille liidu kohus peab omal algatusel tõstatama.

119

Sellega seoses tuleb nentida, et vastuseks esimesele kohtumäärusele, millega kohustati kriisilahendusnõukogu esitama täieliku ärakirja vaidlustatud otsuste originaalist koos nende ainsa lisaga, esitas ta 15. jaanuaril 2018 kumbagi vaidlustatud otsuse teksti puudutavas osas kaheleheküljelise dokumendi, milleks oli allkirjastatud paberdokumendist PDF-vormingus skannitud koopia, mis viitab seega sellele, et need leheküljed olid tõepoolest originaali ärakirjad, see tähendab ärakirjad dokumendist, mis formaalselt esitati allkirjastamiseks ja vastuvõtmiseks kriisilahendusnõukogu täitevistungi poolt. Kriisilahendusnõukogu ei esitanud vaidlustatud otsuste lisade originaali ärakirja, vaid kummagi otsuse puhul pelgalt PDF‑vormingus dokumendi, milleks oli digitaalandmetest tehtud digitaaldokument, ilma elementideta, mis võimaldaksid tagada selle autentsuse.

120

Teise menetlust korraldava meetmega ja seejärel teise määrusega palus Üldkohus kriisilahendusnõukogul täpsustada lisade vormingut vaidlustatud otsuste vastuvõtmise ajal ning juhul, kui need lisad esitati digitaalselt, anda selgitusi ja esitada kõik vajalikud kinnitamise tehnilised andmed, et tõendada, et PDF‑vormingus dokumendid, mis Üldkohtule esitati, vastasid konkreetselt dokumentidele, mis esitati allkirjastamiseks ja mille kriisilahendusnõukogu täitevistungi 15. aprilli 2016. aasta ja 20. mai 2016. aasta koosolekul vastu võttis. Üldkohus palus kriisilahendusnõukogul esitada ka oma seisukohad vaidlustatud otsuste õigusliku olemasolu ja oluliste menetlusnormide järgimise küsimuses.

121

Kriisilahendusnõukogu väitis esimest korda oma 27. märtsi ja 18. mai 2018. aasta vastustes teisele menetlust korraldavale meetmele ja teisele kohtumäärusele, et vaidlustatud otsuseid ei võetud vastu mitte kriisilahendusnõukogu täitevistungi liikmete koosolekutel, vaid elektrooniliselt kirjalikus menetluses kooskõlas täitevistungi kodukorra artikli 7 lõikega 5, mille kohaselt tuleb täitevistungiks asjakohane teave ja dokumendid üldjuhul edastada elektrooniliselt, järgides vastavalt täitevistungi kodukorra artiklile 15 konfidentsiaalsusnõudeid, ning täitevistungi kodukorra artikliga 9.

122

Mis puudutab täpsemalt esimese vaidlustatud otsuse vastuvõtmise menetlust, siis nähtub toimikust, et 13. aprilli 2016. aasta e-kirjas, mille kriisilahendusnõukogu saatis täitevistungi liikmetele kell 17.41 ja mille manuses oli kolm dokumenti, sh üks PDF‑dokument „Memorandum2_Final results.pdf“, paluti kriisilahendusnõukogu täitevistungilt 2016. aasta ex ante osamaksete formaalset heakskiitu 15. aprillil 2016 kella 12.00-ks.

123

15. aprillil 2016 kell 19.04 saadetud e-kirjas märkis kriisilahendusnõukogu, et osamaksete arvutuses oli tehtud viga, teatas, et saadetakse dokumendi muudetud versioon „Memorandum 2“, ning mainis, et kui adressaadid sellele vastu ei ole, siis loetakse, et juba antud heakskiit hõlmab ka parandatud summasid.

124

15. aprillil 2016 kell 20.06 saadetud e-kirjas saadeti mainitud dokument XLSX‑vormingus nimetuse all „Final results15042016.xlsx“.

125

Mis puudutab teise vaidlustatud otsuse vastuvõtmise menetlust, siis täpsustas kriisilahendusnõukogu, et ta saatis kirjaliku menetluse alustamiseks 19. mail 2016 kell 21.25 täitevistungi liikmetele e-kirja, milles ta palus kiita heaks 2016. aasta ex ante osamaksete arvutustulemuste kohandamine ja mille lisas oli XLSX-vormingus fail „Delta“, mis kujutas endast kohandatud arvutuste tulemusi. Heakskiitu paluti „juhtumi kiireloomulisuse tõttu“20. mail 2016 kella 17.00-ks.

126

Viimaks, kriisilahendusnõukogu kinnitas 6. juuni 2018. aasta kirjas, et vaidlustatud otsuste dokumendid oli kriisilahendusnõukogu esimees allkirjastanud elektrooniliselt.

127

Tuleb siiski tõdeda, et kriisilahendusnõukogu, kes kaugeltki ei esitanud ega isegi ei pakkunud välja, et ta esitab selle kinnituse kohta tõendeid, mis seisnevad põhimõtteliselt digitaalsetes dokumentides ja elektroonilise allkirja sertifikaatides, mis tagavad dokumendi autentsuse, esitab asjaolusid, mis tegelikkuses sellele kinnitusele vastu räägivad.

128

Nimelt, mis puudutab vaidlustatud otsuste teksti, siis esitab kriisilahendusnõukogu PDF-dokumendid, mis sisaldavad viimasel lehel midagi käsikirjalise allkirja sarnast, mis näib olevat kopeeritud pildifailist, ning ilma elektroonilise allkirja sertifikaatideta.

129

Mis puudutab vaidlustatud otsuste lisasid, milles on märgitud vastavalt osamaksete suurused ja nende kohandused ning mis on seega otsuste põhielement, siis ka need lisad ei sisalda e-allkirja, kuigi need lisad ei ole vaidlustatud otsuste tekstiga kuidagi lahutamatult seotud.

130

Vaidlustatud otsuste lisade autentsuse tõendamiseks esitas kriisilahendusnõukogu vastuseks teisele kohtumäärusele TXT-vormingus dokumendid, mille eesmärk on tõendada nende lisade räsiväärtuste (hash value) identifikaatorit koos vastavalt 15. aprillil 2016 kell 20.06 ja 19. mail 2016 kell 21.25 saadetud e-kirjale lisatud XLSX-vormingus dokumentide räsiväärtustega.

131

Siiski tuleb nentida, et tõendamaks, et vaidlustatud otsuste lisad allkirjastati elektrooniliselt, nagu väidab kriisilahendusnõukogu (vt eespool punkt 126), oleks ta pidanud esitama e-allkirja sertifikaadid, mis on seotud lisadega, mitte TXT-dokumendid, mis sisaldavad räsiväärtust. TXT-dokumentide esitamine annab alust arvata, et kriisilahendusnõukogul ei olnud e-allkirja sertifikaate ja et vaidlustatud otsuste lisad ei ole seega erinevalt tema väidetust elektrooniliselt allkirjastatud.

132

Lisaks, TXT-vormingus dokumendid, mille kriisilahendusnõukogu esitas, ei ole kuidagi kõnealuste lisadega objektiivselt ega lahutamatult seotud.

133

Lõpuks tuleb täiendavalt märkida, et nõutav kinnitus ei ole igal juhul 15. aprillil 2016 kell 20.06 ja 19. mail 2016 kell 21.25 saadetud e-kirjas heakskiitmiseks edastatud eelnõude kinnitus, vaid nende dokumentide kinnitus, mis peaks olema koostatud pärast seda heakskiitu. Nimelt alles pärast dokumendi heakskiitmist koostatakse ja kinnitatakse see allkirjastamisega.

134

Eeltoodud kaalutlustest ilmneb, et vaidlustatud otsuste kinnitamise nõue ei ole täidetud.

135

Lisaks neile kaalutlustele, mis puudutavad vaidlustatud otsuste kinnitamata jätmist, mis iseenesest viib eespool punktides 113–116 viidatud kohtupraktika kohaselt vaidlustatud otsuste tühistamiseni, peab Üldkohus kohaseks esitada teatavad kaalutlused esimese vaidlustatud otsuse vastuvõtmise menetluse kohta.

136

Käesolevas asjas, nagu märgitud eespool punktis 122, algatati vaidlustatud otsuse vastuvõtmiseks kirjalik menetlus 13. aprilli 2016. aasta e-kirjaga, mis saadeti kell 17.41 ja milles kehtestati kriisilahendusnõukogu täitevistungi liikmetele otsuse eelnõu heakskiitmise tähtpäevaks 15. aprill 2016 kell 12.00, seega kahest tööpäevast lühem tähtaeg, kuigi täitevistungi kodukorra artikli 9 lõikes 2 ette nähtud tähtaeg on „tavaliselt vähemalt viis tööpäeva“. Vastupidi täitevistungi kodukorras nõutule ei ole 13. aprilli 2016. aasta e-kirjas esitatud ühtegi tähtaja lühendamise põhjust. Selles ei ole mainitud ka täitevistungi kodukorra artikli 9 lõiget 2.

137

Täiendavalt tuleb märkida, et samuti ei tõenda kriisilahendusnõukogu, et oli pakiline vajadus teha otsus 15. aprillil 2016 selle asemel, et see teha 20. aprillil 2016, mis oleks taganud menetlusnormidest kinnipidamise. Sellega seoses tuleb märkida, et 15. aprill 2016 ei ole õigusnormides ette nähtud kuupäev. Otsuse vastuvõtmise tähtaja lühendamine on esimene menetlusnormi rikkumine.

138

Selle kõrval on täitevistungi kodukorra artikli 9 lõikes 1 sätestatud, et otsuse võib teha kirjalikus menetluses, kui sellele ei ole kirjaliku menetluse algatamisele järgneva 48 tunni jooksul vastuseisu avaldanud vähemalt kaks täitevistungi liiget.

139

Selles suhtes ilmneb, et kriisilahendusnõukogu rikkus täitevistungi kodukorda ka seetõttu, et kirjaliku menetluse kestus oli kuue tunni võrra lühem 48 tunnist, mis on ette nähtud kirjaliku menetluse kasutamisele vastuseisu väljendamiseks. Ent kui eeldada, et otsus oleks tulnud vastu võtta 15. aprillil 2016, ei takistanud miski määrata vastuse esitamise ajaks selle päeva kella 18.00. See on teine menetlusnormi rikkumine.

140

Kriisilahendusnõukogu üritab vääralt põhjendada neid täitevistungi kodukorra rikkumisi kriisilahendusnõukogu täitevistungi liikmete väljendatud vastuseisu puudumisega. Piisab, kui märkida esiteks, et kriisilahendusnõukogul on kohustus kohaldada tema otsustusprotsessi reguleerivaid õigusnorme, milles on just nimelt korraldatud tähtaegade lühendamine, kui täidetud on teatavad reeglid, ning teiseks, et vastuseisu väidetav puudumine ei muuda kuidagi olematuks rikkumist, mis on toime pandud ab initio, kui kriisilahendusnõukogu kehtestas tähtaja, mis on vastuolus täitevistungi kodukorras ettenähtuga.

141

Edasi, kuigi 13. aprilli 2016. aasta e-kirjas paluti kriisilahendusnõukogu täitevistungi liikmetel saata oma formaalne heakskiit e-kirjaga kriisilahendusnõukogu üldpostkasti, ei esita viimati nimetatu ühtegi heakskiitu käsitlevat e-kirja. Ainus heakskiidule viitav asjaolu on see, et kriisilahendusnõukogu kinnitab 15. aprillil 2016 kell 19.04 saadetud e-kirjas, et heakskiit on antud.

142

Lisaks, kriisilahendusnõukogu märkis selles reedel, 15. aprillil 2016 kell 19.04 saadetud e-kirjas, mida ei saadetud kõigile täitevistungi liikmetele, vähemalt esialgu (kriisilahendusnõukogu täitevistungi liige A ei olnud selle e-kirja adressaat, see saadeti talle 21 minutit hiljem), et ex ante osamaksete arvutamisel on tehtud viga, ning teatas, et eraldi e-kirjaga saadetakse muudetud versioon „memorandum 2“. Kell 19.04 saadetud e-kirjas oli veel märgitud, ilma et oleks ette nähtud tähtaeg võimalikuks reageerimiseks, et kriisilahendusnõukogu täitevistungi liikmete vastuseisu puudumisel loetakse, et nende juba antud heakskiit kehtib ka osamaksete muudetud suuruste puhul. Selliselt toimides algatas kriisilahendusnõukogu vastuseisu puudumisel põhineva vastuvõtmise menetluse, mis ei ole täitevistungi kodukorras küll tundmatu, kuid mis siiski algatati õigusvastastes konkreetsetes tingimustes, arvestades eelkõige seda, et märgitud ei olnud otsuse vastuvõtmise tähtaega. See kujutab endast eespool punktides 136–139 juba välja toodud kahele rikkumisele lisaks kolmandat menetlusnormi rikkumist.

143

Olgu märgitud, et kriisilahendusnõukogu esitas 11. septembri 2018. aasta kirja lisas tõendi, et kell 19.04 saadetud e-kiri saadeti A‑le kell 19.25 ehk 21 minutit hiljem. Viimane teatas samal päeval kell 19.34 saadetud e-kirjas, et tal ei olnud vastuväiteid väikestele muudatustele, millest kriisilahendusnõukogu oli teda teavitanud kell 19.25 saadetud e-kirjas, millega saadeti edasi kell 19.04 saadetud e-kiri. Selles e-kirjas oli küll ära toodud kolme konkreetse krediidiasutuse ja investeerimisühingu puhul arvutuse muudetud summad, kuid see ei sisaldanud nende ülejäänud krediidiasutuste ja investeerimisühingute puhul muudetud summasid, kelle osamakset veidi vähendati.

144

Nendest asjaoludest nähtub, et A andis oma nõusoleku enne, kui ta sai tutvuda kõikide krediidiasutuste ja investeerimisühingute osamaksete muudetud versiooniga, mis saadeti hiljem, kuid mitte talle, nagu märgitud tagapool punktis 145. Selles dokumendis on aga ära toodud summad, nagu esimese vaidlustatud otsusega need lõpuks vastu võeti.

145

Edasi, samal päeval kell 20.06 saadeti kriisilahendusnõukogu eraldi e-kiri, mille manuses oli XLSX-dokument „Final results15042016.xlsx“. Ka seda e-kirja ei saadetud A‑le. Viimane asjaolu kujutab endast neljandat menetlusnormi rikkumist.

146

Lisaks, esimese vaidlustatud otsuse kuupäevast (15. aprill 2016) on näha, et kuigi 15. aprillil 2016 kell 19.04 saadetud e-kirjas ei olnud märgitud mingit tähtaega, peeti konsensus saavutatuks samal päeval, see tähendab loogiliselt keskööl. Tõsi, kriisilahendusnõukogu oli teatanud oma 13. aprilli 2016. aasta e-kirjas (mis on lisatud 15. aprillil 2016 kell 19.04 saadetud e-kirjale), et otsus üritatakse vastu võtta 15. aprillil. Eeldades, et see teave oli piisav, et teada anda, et vastuväited tuli esitada enne 15. aprilli 2016. aasta keskööd, rakendati käesolevas asjas siiski konsensusel põhinevat heakskiitmise menetlust reede õhtul kell 19.04, et see lõpetada sama õhtu keskööl. Need asjaolud süvendavad eespool punktis 142 tuvastatud kolmanda menetlusnormi rikkumise mõju.

147

Seda, et see konsensusmenetlus oli nõuetekohane, ei ole seda enam tõendatud, et peale selle, et kella 20.06 e-kirja ei saadetud A‑le (vt eespool punkt 145), mis iseenesest muudab menetluse õigusvastaseks, ei tõenda kriisilahendusnõukogu, et kriisilahendusnõukogu täitevistungi teised liikmed olid teadlikud nii kell 20.06 saadetud e-kirjast (ega ka kell 19.04 saadetud e-kirjast) kui ka selle sisust. Kriisilahendusnõukogu esitas teatavad kontrolli võimaldavad andmed, et tõendada, et kell 19.04 ja 20.06 saadetud e-kirjad laekusid adressaatide e-postkasti. Kuid olenemata isegi sellest, et kontroll, mis oli pisteline, ei puudutanud kõiki kriisilahendusnõukogu täitevistungi liikmeid, ei tõenda see kontroll kuidagi, et kriisilahendusnõukogu täitevistungi liikmed olid konkreetselt teadlikud kas või nende e-kirjade saatmisest enne sama õhtu keskööd.

148

Ent arvestades konsensusmenetluse olemust ennast, mis seisneb heakskiidu järeldamises vastuseisu puudumisest, eeldab selline menetlus tingimata ja a minima, et enne otsuse vastuvõtmist oleks tõendatud, et konsensusel põhinevas heakskiidumenetluses osalevad isikud on sellest menetlusest teada saanud ja neil on olnud võimalus analüüsida nende heakskiidu saamiseks esitatud eelnõud. Käesolevas asjas võeti esimene vaidlustatud otsus, arvestades nii otsuse tekstis esitatud andmeid kui ka asjaolu, et see saadeti kriisilahendusasutustele samal päeval (vt eespool punkt 11), vastu hiljemalt 15. aprilli 2016. aasta keskööl. Ent kriisilahendusnõukogu ei ole tõendanud, et enne keskööd olid kriisilahendusnõukogu täitevistungi liikmed saanud teada muudetud otsuse eelnõust ega isegi kell 19.04 ja 20.06 saadetud e-kirjade olemasolust.

149

Lisaks tuleb kõrvalmärkusena mainida, et kui esimese vaidlustatud otsuse lisa, mis esitati heakskiiduks 13. aprillil 2016, oli PDF-vormingus elektrooniline dokument (vt eespool punktid 122 ja 136), oli 15. aprilli 2016. aasta õhtul heakskiiduks esitatud lisa XLSX-vormingus elektrooniline dokument (vt eespool punktid 124 ja 145).

150

Seega tuleb tõdeda, et kui 15. aprilli 2016. aasta õhtul saadetud e-kirjades ei oleks viga mainitud (vt eespool punkt 123), oleks esimese vaidlustatud otsuse lisaks olnud PDF-vormingus elektrooniline dokument, mitte XLSX-fail.

151

Üldkohtul jääb seda erinevust arvestades üle vaid nentida, et kriisilahendusnõukogu, kes on kohustatud tagama heakskiidu saamiseks esitatud ja seejärel vastu võetud dokumentide terviklikkuse ja formaalse sidususe, kasutas erinevaid elektroonilisi vorminguid. See ebatäpsus toob kaasa tagajärjed, mis ei ole puhtalt menetluslikud, kuna PDF-faili andmed ei sisalda XLSX-faili arvutuslahtrite üksikasju ning kuna vähemalt käesolevas asjas sisaldab selline PDF-fail erinevalt XLSX-failist ümardatud väärtusi. Seega, mis puudutab ainsat esimeses vaidlustatud otsuses toodud riskiprofiili kohandustegurit, see tähendab Euroopa konteksti puudutavat tegurit, siis nähtub kriisilahendusnõukogu vastustes sisalduvatest andmetest, et esimeses vaidlustatud otsuses, nagu see on esitatud vastuses esimesele kohtumäärusele ehk PDF-failis, esitatud väärtus ei ole XLSX-failis toodud täpne väärtus, mis sisaldab 14 komakohta, vaid kahe komakohaga ümardus, mida ei ole võimalik osamakse arvutuse kontrollimiseks kasutada.

152

Eeltoodud kaalutlustest nähtub, et lisaks eespool punktis 134 tuvastatud kinnitamise puudumisele, mis toob kaasa vaidlustatud otsuse tühistamise, rikuti selle otsuse vastuvõtmise menetluses ilmselgelt menetlusnõudeid, mis puudutavad selle otsuse heakskiitmist kriisilahendusnõukogu täitevistungi liikmete poolt ja heakskiidu saamist.

153

Selles suhtes tuleb märkida, et asjaolu, et füüsilised ja juriidilised isikud ei saa tugineda selliste eeskirjade väidetavale rikkumisele, mis ei ole mõeldud isikute kaitse tagamiseks, vaid mille eesmärk on teenistuste töö sisemine korraldamine hea halduse tagamiseks (vt selle kohta 7. mai 1991. aasta kohtuotsus Nakajima vs. nõukogu, C‑69/89, EU:C:1991:186, punktid 49 ja 50), ei tähenda siiski, et isik ei saa kunagi tugineda liidu akti vastuvõtmisega päädiva otsustusprotsessi reguleerivate eeskirjade rikkumisele. Nimelt tuleb institutsioonisiseseid menetlusi reguleerivate sätete hulgas eristada sätteid, mille rikkumisele ei saa füüsilised ja juriidilised isikud tugineda, kuna need puudutavad vaid institutsiooni sisemise toimimise üksikasjalikke eeskirju, mis ei mõjuta nende õiguslikku olukorda, nendest sätetest, mille rikkumisele saab seevastu tugineda, kuna need loovad nendele isikutele õigusi ja kujutavad nende jaoks endast õiguskindluse tegurit (17. veebruari 2011. aasta kohtuotsus Zhejiang Xinshiji Foods ja Hubei Xinshiji Foods vs. nõukogu, T‑122/09, ei avaldata, EU:T:2011:46, punkt 103).

154

Käesolevas asjas ilmneb esimese vaidlustatud otsuse vastuvõtmise menetluse käigu analüüsist suur arv rikkumisi, mis puudutavad otsuse vastuvõtmise kirjaliku elektroonilise menetluse korraldamist. Kuigi täitevistungi kodukorra artiklis 9 ei ole seda sõnaselgelt ette nähtud, on iseenesest mõistetav, et mis tahes kirjalik menetlus eeldab tingimata otsuse eelnõu saatmist kõigile selle menetlusega seotud otsustusorgani liikmetele. Mis puudutab eelkõige konsensuse alusel otsuste vastuvõtmise menetlust nagu käesolevas asjas (vt eespool punktid 142–148), siis ei saa otsust vastu võtta ilma, et oleks tõendatud vähemalt, et otsuse eelnõuga said eelnevalt tutvuda kõik liikmed. Viimaseks, see menetlus eeldab, et ära on näidatud tähtaeg, mille jooksul saavad selle organi liikmed eelnõu küsimuses seisukoha võtta.

155

Ent käesolevas asjas on rikutud menetluseeskirju, mille eesmärk on tagada iga kirjaliku elektroonilise menetlusega lahutamatult seotud oluliste menetlusnormide järgimine. Need rikkumised mõjutavad otseselt õiguskindlust, kuna nende tagajärjel võetakse vastu otsus, mille puhul ei ole kindel mitte ainult see, et otsus on pädevalt organilt heakskiidu saanud, vaid lausa see, kas kõik selle organi liikmed olid sellest eelnevalt teada saanud.

156

Selliste nõusoleku väljendamiseks vajalike eeskirjade rikkumine kujutab endast oluliste menetlusnormide rikkumist, mida liidu kohus võib analüüsida omal algatusel (24. juuni 2015. aasta kohtuotsus Hispaania vs. komisjon, C‑263/13 P, EU:C:2015:415, punkt 56, ja 20. septembri 2017. aasta kohtuotsus Tilly-Sabco vs. komisjon, C‑183/16 P, EU:C:2017:704, punkt 116).

157

Viimaks, mis puudutab teist vaidlustatud otsust, siis tuleb märkida, et sellega ei asendata esimest vaidlustatud otsust, milles määrati kindlaks osamaksete suurused, vaid üksnes kohandatakse neid suurusi piiratud tehnilises küsimuses. Esimese vaidlustatud otsuse tühistamine toob vältimatult kaasa teise vaidlustatud otsuse tühistamise.

158

Kõikidest eeltoodud kaalutlustest nähtub, et vaidlustatud otsused tuleb tühistada ilma, et oleks vaja otsustada täitevistungi kodukorra artikli 11 väidetava rikkumise üle ja menetlust korraldava meetme võtmise taotluse üle, mille hageja esitas eespool punktis 107 mainitud 9. mai 2018. aasta kirjas.

159

Lisaks sellele järeldusele peab Üldkohus hea õigusmõistmise huvides vajalikuks otsustada ka selle üle, kas käesolevas asjas on täidetud põhjendamiskohustust.

Esimene väide, et rikutud on põhjendamiskohustust

160

Hageja on seisukohal, et kriisilahendusnõukogu on vaidlustatud otsustes rikkunud põhjendamiskohustust, mis on ette nähtud ELTL artikli 296 teises lõigus. Sellele väitele tuginemast ei takista asjaolu, et otsused ei ole talle adresseeritud, kuna huvi, mis võib olla selgituste saamiseks isikutel, keda akt puudutab otseselt ja isiklikult, tuleb arvesse võtta, kui hinnatakse otsuste põhjendamise kohustuse ulatust.

161

Hageja märgib, et kohtupraktikast nähtub, et põhjendus peab olema esitatud vaidlusaluse õigusakti tekstis ning see peab olema ka õigussubjektidele arusaadav. Põhjendusest peavad nähtuma peamised otsuse aluseks olevad faktilised ja õiguslikud asjaolud, mis on vajalikud otsuse vastuvõtmiseni viinud põhjenduskäigu mõistmiseks.

162

Lisaks, teabe kogumise protsessis osalemine ei võimalda hagejal saada piisavat teavet, kuna tema osamakset ei arvutata ainult tema edastatud andmete alusel, vaid lähtuvalt kõikide asjasse puutuvate krediidiasutuste ja investeerimisühingute andmete vahelisest suhtest.

163

Mis puudutab kriisilahendusnõukogu välja toodud võimatust põhjendada oma otsust ilma, et ta paljastaks teiste krediidiasutuste ja investeerimisühingute ärisaladused, siis tugineb hageja Euroopa Kohtu praktikale, mille kohaselt ei saa ärisaladuse kaitse kohustust tõlgendada nii laialt, et see muudaks sisutühjaks põhjendamiskohustuse, kahjustades huvitatud ettevõtjate õigust olla ära kuulatud. Käesolevas asjas keelduti algusest peale hageja taotletud teabe edastamisest süstemaatiliselt.

164

Viimaks, hageja vaidleb vastu kriisilahendusnõukogu argumentidele, mille kohaselt isegi kui Üldkohus peaks põhjendust pidama ebapiisavaks, on kriisilahendusnõukogu arvutus endiselt kehtiv. Hageja on seisukohal, et ei saa eeldada, et tühistamise korral võetakse vastu uus identne otsus.

165

Kriisilahendusnõukogu väidab, et ta ei olnud kohustatud esitama üksikasjalikke põhjendusi otse hagejale, kuna tema otsused ei ole adresseeritud mitte hagejale, vaid Austria kriisilahendusasutusele. Veel tugineb ta kohtupraktikale, mille kohaselt tuleb põhjendamise nõude hindamisel arvesse võtta juhtumi asjaolusid, eelkõige huvi, mis võib olla selgituste saamiseks akti adressaadil.

166

Lisaks, juhul kui vaidlustatud otsused puudutavad hagejat otseselt, leiab kriisilahendusnõukogu, et ELTL artikli 296 lõike 2 tingimused on täidetud. Nimelt, kuna kriisilahendusnõukogu otsuste adressaat on Austria kriisilahendusasutus, mitte hageja, siis on oluline, et põhjendus oleks piisav, et kriisilahendusasutus mõistaks arvutuse aluseks olevaid faktilisi asjaolusid ja õiguslikke kaalutlusi; käesolevas asjas on see nii. Oma argumentide põhjendamiseks viitab kriisilahendusnõukogu kohtupraktikale, mille kohaselt võib asjaomaste isikute osalemine akti väljatöötamise menetluses vähendada põhjendamisnõudeid, kuna see aitab kaasa nende teavitamisele, ning küsimust, kas otsuse põhjendus vastab praeguse ELTL artikli 296 nõuetele, tuleb lisaks akti sõnastusele hinnata selle konteksti ning kõiki asjaomast valdkonda reguleerivaid õigusnorme.

167

Nimelt võeti vaidlustatud otsused vastu hagejale hästi teada kontekstis. Kuigi õiguslik raamistik üksi ei võimalda täpset summat arvutada, annab see selget teavet kõige tähtsamate arvutamisel arvesse võetavate kriteeriumide kohta.

168

Kriisilahendusnõukogu väidab, et vastavalt määruse nr 806/2014 artikli 70 lõikele 2 põhineb arvutusprotsess tema ja kriisilahendusasutuste vahelisel tihedal koostööl. Seetõttu oli Austria kriisilahendusasutus teadlik 2016. aasta ex ante osamaksete arvutamise meetodist. Seda enam, et vastavalt delegeeritud määrusele 2015/63 arvutasid ja nõudsid 2015. aasta ex ante osamaksed sisse kriisilahendusasutused ise. Seetõttu on kriisilahendusnõukogu seisukohal, et vaidlustatud otsuste põhjendus oli piisav Austria kriisilahendusasutuse jaoks, kes nagu teisedki kriisilahendusasutused oli tihedalt seotud 2016. aasta ex ante osamaksete arvutamisega.

169

Veel leiab kriisilahendusnõukogu, et hageja läheb kaugemale ELTL artikli 296 lõikes 2 kehtestatud tingimustest, kui ta väidab, et tal peaks olema võimalik arvutada oma ex ante osamaksed kriisilahendusnõukogu esitatud põhjenduste alusel. Osa teabest, mis on vajalik hageja 2016. aasta ex ante osamaksete arvutamiseks, moodustab teistelt krediidiasutustelt ja investeerimisühingutelt pärit konfidentsiaalne teave. ELTL artikli 339 alusel on kriisilahendusnõukogu kohustatud kaitsma kõiki krediidiasutuste ja investeerimisühingute konfidentsiaalseid andmeid. See kohustus on kehtestatud ka põhiõiguste harta artikli 41 lõike 2 punktis b, delegeeritud määruse 2015/63 artikli 14 lõikes 7, määruse nr 806/2014 artiklis 88 ja direktiivi 2014/59 artiklis 84.

170

Kriisilahendusnõukogu sõnul jättis hageja mainimata, et ta sai Austria kriisilahendusasutuse 26. aprilli 2016. aasta maksuteates arvutuse kohta äärmiselt üksikasjaliku selgituse ja et teada teavitati üksikasjalikult järgitud põhjenduskäigust.

171

Viimaks, kriisilahendusnõukogu väidab, et ELTL artikli 296 lõike 2 rikkumine ei too kaasa arvutuste tühisust. Järelikult, isegi kui Üldkohus peaks vaidlustatud otsused sel põhjusel tühistama, on see arvutus endiselt kehtiv ja kriisilahendusnõukogu võib viivitamata uuesti vastu võtta identsed otsused. Nagu leidis Euroopa Kohus 6. juuli 1983. aasta kohtuotsuses Geist vs. komisjon (117/81, EU:C:1983:191, punkt 7), puudub hagejal igasugune põhjendatud huvi otsuse tühistamiseks vorminõuete rikkumise tõttu, kui haldusasutusel ei ole hindamisruumi ja ta on kohustatud tegutsema nii, nagu ta tegutses.

172

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab ELTL artikliga 296 nõutav põhjendus vastama asjaomase akti olemusele ning sellest peab selgelt ja ühemõtteliselt ilmnema akti andnud institutsiooni arutluskäik, mistõttu huvitatud isikutel oleks võimalik teada saada võetud meetme põhjusi ja pädeval kohtul teostada kontrolli (vt 20. detsembri 2017. aasta kohtuotsus Comunidad Autónoma de Galicia ja Retegal vs. komisjon, C‑70/16 P, EU:C:2017:1002, punkt 59 ja seal viidatud kohtupraktika).

173

Põhjendamise nõude hindamisel tuleb arvesse võtta juhtumi asjaolusid, eelkõige akti sisu, toodud põhjenduste laadi ning huvi, mis võib olla selgituste saamiseks akti adressaatidel või teistel isikutel, keda akt otseselt ja isiklikult puudutab. Ei ole nõutud, et põhjenduses täpsustataks kõik asjaga seotud faktid ja õiguslikud üksikasjad, kuna vastates küsimusele, kas akti põhjendused vastavad ELTL artikli 296 nõuetele, tuleb lisaks akti sõnastusele hinnata selle konteksti ning kõiki asjaomast valdkonda reguleerivaid õigusnorme (vt 7. märtsi 2013. aasta kohtuotsus Acino vs. komisjon, T‑539/10, ei avaldata, EU:T:2013:110, punkt 124 ja seal viidatud kohtupraktika).

174

Akti põhjendus peab olema ka loogiline ja eelkõige ilma sisemise vastuoluta, mis takistab aktini viinud põhjuste õiget mõistmist (15. juuli 2015. aasta kohtuotsus Pilkington Group jt vs. komisjon, T‑462/12, EU:T:2015:508, punkt 21 ja seal viidatud kohtupraktika).

175

Kõigepealt tuleb märkida, et kuigi määruse nr 806/2014 ja rakendusmäärusega 2015/81 loodud süsteemis tehakse ex ante osamaksete määramise otsused teatavaks kriisilahendusasutustele, puudutavad need otsused vastupidi kriisilahendusnõukogu väitele nende osamaksete maksmise eest vastutavaid krediidiasutusi ja investeerimisühinguid, sh hagejat isiklikult ja otseselt (vt eespool punktid 73–79).

176

Seega huvi, mis võib neil krediidiasutustel ja investeerimisühingutel olla selgituste saamiseks, tuleb samuti arvesse võtta, kui hinnatakse otsuste põhjendamise kohustust. Lisaks tuleb meeles pidada, et põhjendamise eesmärk on ka võimaldada liidu kohtul kontrolli teostada.

177

Käesolevas asjas tuleb märkida, et kriisilahendusnõukogu rikkus mitmel korral põhjendamiskohustust.

178

Esiteks, esimese vaidlustatud otsuse tekstis on ära märgitud vaid määrus nr 806/2014, eeskätt artikli 70 lõige 2, konsulteerimine ja koostöö asutustega (Euroopa Keskpank (EKP) ja liikmesriigi asutused) ning asjaolu, et arvutus on tehtud nii, et individuaalsed osamaksed kokku ei ületa teatavat taset (see tähendab määruse nr 806/2014 artikli 69 lõikes 1 ette nähtud sihttasemest 12,5%). Selles ei ole esitatud mingit teavet hageja osamakse arvutuse järjestikuste etappide ega nende erinevate etappidega seotud arvandmete kohta.

179

Tõsi, kui lugeda määruse nr 806/2014 artiklit 70, mis on esimeses vaidlustatud otsuses ära mainitud, ja eelkõige selle lõiget 6, siis on võimalik mõista, et kriisilahendusnõukogu arvutab ex ante osamaksed, kohaldades eelkõige „delegeeritud õigusakte, milles määratakse kindlaks osamaksete proportsionaalne korrigeerimine krediidiasutuse või investeerimisühingu riskiprofiiliga ning mille komisjon on võtnud vastu direktiivi 2014/59/EL artikli 103 lõike 7 alusel“, see tähendab käesolevas asjas delegeeritud määrus 2015/63.

180

Samuti sisaldab delegeeritud määrus 2015/63 üksikasjalikke eeskirju, mida kriisilahendusnõukogu peab osamaksete arvutamisel kohaldama.

181

Siiski ei ole need elemendid piisavad, et mõista, kuidas kriisilahendusnõukogu neid eeskirju hageja juhtumil kohaldas, et jõuda esimese vaidlustatud otsuse lisas märgitud teda puudutava osamakse suuruseni.

182

Olgu lisatud, et esimeses vaidlustatud otsuses ei ole mainitud kriisilahendusnõukogu vaheotsuseid osamaksete arvutamist puudutavate õigusnormide rakendamiseks (edaspidi „vaheotsused“), see tähendab vähemalt järgmiseid vaheotsuseid:

kriisilahendusnõukogu täitevistungi 14. septembri 2015. aasta otsus samba „kriisilahendusasutuse kindlaksmääratav täiendav riskinäitaja“ määratluse kohta (SRB/ES/SRF/2015/00);

kriisilahendusnõukogu täitevistungi 30. novembri 2015. aasta otsus ühtsete eeskirjade kohta ühtsesse kriisilahendusfondi tehtavate 2016. aasta ex ante osamaksete arvutamiseks seoses tagatud hoiustega (SRB/ES/SRF/2015/01);

kriisilahendusnõukogu täitevistungi 30. novembri 2015. aasta otsus ühtsesse kriisilahendusfondi tehtavate 2016. aasta ex ante osamaksete arvutamiseks seoses värskelt järelevalve alla võetud krediidiasutuste ja investeerimisühingutega (SRB/ES/SRF/2015/02);

kriisilahendusnõukogu täitevistungi 30. novembri 2015. aasta otsus ühtsete eeskirjade kohta ühtsesse kriisilahendusfondi tehtavate 2016. aasta ex ante osamaksete arvutamiseks seoses diskretiseerimisega etapis 2 (SRB/ES/SRF/2015/03);

kriisilahendusnõukogu täitevistungi 30. novembri 2015. aasta otsus kriisilahendusfondi tehtavate 2016. aasta ex ante osamaksete arvutamiseks esitatud andmetega seotud lisatagatised (SRB/ES/SRF/2015/04);

kriisilahendusnõukogu täitevistungi 30. novembri 2015. aasta otsus ühtsete eeskirjade kohta ühtsesse kriisilahendusfondi tehtavate 2016. aasta ex ante osamaksete arvutamiseks seoses riigiabi aruandekuupäevaga (SRB/ES/SRF/2015/05);

kriisilahendusnõukogu täitevistungi 24. veebruari 2016. aasta otsus puuduvate andmete töötlemise kohta pärast lõplike andmete kogumite esitamist (SRB/ES/SRF/2016/00/A);

kriisilahendusnõukogu täitevistungi 10. märtsi 2016. aasta otsus 2016. aasta osamakseperioodi negatiivsete saldode kohta pärast 2016. aasta ex ante osamaksete kohandamist 2015. aasta ex ante osamaksetega seoses esitatud teabe taastöötlemise või läbivaatamise korral (SRB/ES/SRF/2016/02);

kriisilahendusnõukogu täitevistungi 10. märtsi 2016. aasta otsus 2015. aasta ex ante osamaksete mahaarvamise kohta 2016. aasta ex ante osamaksetest (SRB/ES/SRF/2016/03);

kriisilahendusnõukogu täitevistungi 10. märtsi 2016. aasta otsus lihtsustatud meetodi kohta investeerimisühingute puhul (SRB/ES/SRF/2016/03A);

kriisilahendusnõukogu täitevistungi 6. aprilli 2016. aasta otsus 2015. aasta ex ante osamaksete mahaarvamise käsitlemise kohta krediidiasutuse tegevusloast ilmajäämise korral (SRB/ES/SRF/2016/05);

kriisilahendusnõukogu täitevistungi 6. aprilli 2016. aasta otsus puuduvate andmete töötlemise muutmise kohta pärast lõplike andmete kogumite esitamist (SRB/ES/SRF/2016/05/A);

kriisilahendusnõukogu täitevistungi 6. aprilli 2016. aasta otsus 2015. aasta tagatud hoiuste andmete kohta (SRB/ES/SRF/2016/05/B);

kriisilahendusnõukogu täitevistungi 13. aprilli 2016. aasta otsus tugilaenudega seotud kohustuste väljaarvamise kohta (SRB/ES/SRF/2016/05/C);

kriisilahendusnõukogu täitevistungi 15. aprilli 2016. aasta otsus tagasivõtmatute maksekohustuste arvutamise aluse kohta 2016. aasta ex ante osamakseperioodil (SRB/ES/SRF/2016/10);

kriisilahendusnõukogu täitevistungi 15. aprilli 2016. aasta otsus tagasivõtmatuid maksekohustusi käsitleva kokkuleppe ja tagatismehhanismide kohta (SRB/ES/SRF/2016/11).

183

Nagu märgitud eespool punktis 39, edastas hageja need 16 vaheotsust Üldkohtule 9. mai 2018. aasta kirjaga, kui ta oli need taotluse alusel saanud kriisilahendusnõukogult. Kriisilahendusnõukogu mainis 15. jaanuari 2018. aasta kirjas asjaolu, et enne kui vaidlustatud otsused vastu võeti, oli ta juba eraldi kehtestanud arvutusmeetodi ja arvutusprotsessi eri tegurid. Pärast selle kirja saamist taotles hageja nende dokumentide edastamist ja 20. aprillil 2018 sai ta kriisilahendusnõukogult posti teel 16 vaheotsust, mida oli kasutatud tema 2016. aasta osamakse arvutuse alusena ja mille kriisilahendusnõukogu kvalifitseerib arvutusprotsessis arvesse võetud vaheetappideks.

184

Kuna neid 16 vaheotsust Euroopa Liidu Teatajas ei avaldatud ega tehtud hagejale teatavaks, leiab viimane, et need tuleb tunnistada õiguslikult olematuks ning need ei saa olla vaidlusaluste osamaksete kehtestamise õiguslik alus. Pealegi, kui kriisilahendusnõukogu peaks neid vaheotsuseid pidama puhtalt ettevalmistavateks meetmeteks, mitte päris aktideks, oleks nende sisu tulnud lisada 2016. aasta ex ante osamakse määramise otsuse põhjenduste hulka.

185

Kriisilahendusnõukogu vastas 6. juuni 2018. aasta kirjas, et nende uute tõendite esitamine oli kodukorra artikli 85 alusel vastuvõetamatu, kuna hageja ei ole tõendite hilist esitamist põhjendanud ja kuna ta oli igal juhul kursis sisedokumentide olemasoluga, mis kajastavad kriisilahendusnõukogu „eraldiseisvaid kindlaksmääramisi“ seoses osamaksete kogumise protsessi ja arvutamise meetodiga. Nimelt võimaldas kriisilahendusnõukogu hagejal 13. septembri 2016. aasta kirjaga ehk ligi kaks aastat enne uute tõendite esitamist tutvuda mitme sarnase dokumendiga.

186

Kriisilahendusnõukogu on seisukohal, et igal juhul ei olnud arvutusmeetodit puudutavad dokumendid mõeldud omama õigusmõju väljapoole. Hageja ei olnud arvutusmeetodit puudutavate dokumentide adressaat ning kriisilahendusnõukogu ei olnud seega kohustatud neid meetmeid talle teatavaks tegema. Nende dokumentide sisu tehti teatavaks kriisilahendusasutustele või seda arutati põhjalikult nendega piisavalt aegsasti osamaksekomitees, enne kui võeti vastu ex ante osamaksete arvutused. Pealegi ei ole need dokumendid, mis puudutavad arvutusmeetodeid, kohtuasja lahendamiseks vajalikud ega asjakohased. Kriisilahendusnõukogu on seisukohal, et esitatud uutel tõenditel ei ole hageja väidetud asjaolude puhul mingit tõenduslikku väärtust.

187

Mis puudutab hageja 9. mai 2018. aasta kirjas esitatud uute tõendite vastuvõetavust, siis tuleb tõdeda, et tegemist on uute asjaoludega, millest hageja ei saanud olla teadlik enne, kui kriisilahendusnõukogu 15. jaanuari 2018. aasta kirjas mainis, et ta oli eraldi juba kindlaks määranud erinevad arvutusmeetodi ja arvutusprotsessi tegurid, enne kui vaidlusalused otsused vastu võeti.

188

Mis puudutab kriisilahendusnõukogu argumenti, mille kohaselt oli hageja igal juhul kursis sisedokumentide olemasoluga, mis kajastavad kriisilahendusnõukogu „eraldiseisvaid kindlaksmääramisi“ osamaksete kogumise protsessi ja arvutamise meetodiga seoses, alates kriisilahendusnõukogu 13. septembri 2016. aasta kirja saatmisest, siis tuleb analüüsida selle kirja sisu.

189

Kriisilahendusnõukogu vastas selles kirjas 7. juulil 2016 esitatud hageja taotlusele tutvuda kõikide teda puudutavate otsustega. Kriisilahendusnõukogu lubas selles kirjas hagejal tulla tema ruumidesse tutvuma lisaks vaidlustatud otsustele ja arvutusfailidele veel viie järgmise vaheotsusega:

kriisilahendusnõukogu täitevistungi 10. märtsi 2016. aasta otsus kriisilahendusfondi rahastamise sihttaseme kohta 2016. aastal (SRB/ES/SRF/2016/01);

kriisilahendusnõukogu täitevistungi 14. detsembri 2015. aasta otsus 2016. aasta tagasivõetamatute maksukohustuste poliitika kohta (SRB/ES/SRF/2015/06);

kriisilahendusnõukogu täiskogu 30. septembri 2015. aasta otsus 2016. aasta osamaksete deklaratsiooni vormi kohta (SRB/PS/SRF/2015/01);

kriisilahendusnõukogu täiskogu 23. oktoobri 2015. aasta otsus 2016. aasta osamaksete deklaratsiooni vormi muutmise kohta (SRB/PS/SRF/2015/02);

kriisilahendusnõukogu täitevistungi 6. aprilli 2016. aasta otsus 2016. aasta osamaksete deklaratsiooni vormi muutmise kohta (SRB/ES/SRF/2016/04).

190

Vastuse sõnastuse alusel võis hageja mõistlikult leida, et muid teda puudutavaid kriisilahendusnõukogu otsuseid ei ole. Nende 13. septembril 2016 edastatud otsuste seas ei olnud aga ühtegi kaks aastat hiljem hagejale saadetud 16 vaheotsusest.

191

Lisaks, kriisilahendusnõukogu märkis 13. septembri 2016. aasta kirjas, et vaidlustatud otsustes on viidatud kolmele viimasele eespool punktis 189 mainitud vaheotsusele. Vaidlustatud otsustes ei ole aga neile vaheotsustele üldse viidatud.

192

Eelnevast nähtub, et need uued tõendid tuleb tunnistada vastuvõetavaks.

193

Olgu märgitud, et eespool punktides 182 ja 189 mainitud vaheotsused on dokumendid, mis ei ole hagejale adresseeritud, mistõttu ei olnud kriisilahendusnõukogu kohustatud neil talle teatavaks tegema.

194

Tuleb aga tõdeda esiteks, et nendes vaheotsustes määratakse kindlaks arvutusprotsessi elemendid ning osamaksete arvutus ise. Teiseks, vaheotsustega mitte ainult ei rakendata, vaid mõnega neist ka täiendatakse kohaldatavaid õigusakte. Kuna vaheotsuseid ei avaldatud ega tehtud muul viisil krediidiasutustele ja investeerimisühingutele teatavaks, siis ei saa igal juhul olla edukas kriisilahendusnõukogu argument, mille kohaselt oli esimese vaidlustatud otsuse põhjendus piisav, kuna ex ante osamaksete arvutamisel kohaldatav meetod on üksikasjalikult esitatud määruses nr 806/2014, delegeeritud määruses 2015/63, rakendusmääruses 2015/81 ja direktiivis 2014/59 (vt eespool punkt 167).

195

Piisab, kui viidata kahele näitele, see tähendab esiteks vaheotsusele SRB/ES/SRF/2016/01 (viidatud eespool punkti 189 esimeses taandes), mille artiklis 1 on kehtestatud 2016. aasta sihttase, mis on element, mida tuleb hageja ex ante osamakse arvutamisel arvesse võtta (vt rakendusmääruse 2015/81 artikkel 4 ja delegeeritud määruse 2015/63 I lisa 6. etapp), ning teiseks vaheotsusele SRB/ES/SRF/2015/00 (viidatud eespool punkti 182 esimeses taandes), millega rakendati delegeeritud määruse 2015/63, mis puudutab kriisilahendusnõukogu poolt IV riskisamba moodustavate täiendavate riskinäitajate kehtestamist, artikli 6 lõike 1 punkti d.

196

Ent kuigi kriisilahendusnõukogu edastas need eespool punktides 182 ja 189 mainitud vaheotsused hagejale, tehti seda alles vastavalt 20. aprillil 2018 ja 13. septembril 2016, seega pärast hagi esitamist.

197

Selles suhtes tuleb silmas pidada, et põhjendamiskohustuse täitmise hindamisel tuleb lähtuda teabest, mis oli hageja käsutuses hetkel, kui ta esitas oma hagi (vt 12. novembri 2008. aasta kohtuotsus Evropaïki Dynamiki vs. komisjon, T‑406/06, ei avaldata, EU:T:2008:484, punkt 50 ja seal viidatud kohtupraktika).

198

Mis puudutab kriisilahendusnõukogu argumenti, milles viidatakse kohtupraktikale keelatud kokkulepete eest määratavate trahvide arvutamise valdkonnas, mille kohaselt ei ole komisjon kohustatud esitama üksikasjalikumat selgitust või arvandmeid trahvide arvutamise viisi kohta, kui ta märgib ära hindamiskriteeriumid, mis võimaldasid tal mõõta rikkumise raskust ja kestust, siis tuleb tõdeda esiteks, et erinevalt trahvide arvutamise meetoditest ei ole vaheotsuseid käesolevas asjas avaldatud ning neid ei ole hagejale enne hagi esitamist teatavaks tehtud. Teiseks erineb käesolev valdkond, mille eesmärk on ühtse kriisilahendusfondi rahastamiseks krediidiasutuste ja investeerimisühingute makstavate ex ante osamaksete kindlaksmääramine kriisilahendusnõukogu poolt, olemuslikult keelatud kokkuleppe eest määratavate trahvide arvutamisest, eelkõige trahvide hoiatava mõju tõttu (vt selle kohta 17. detsembri 2014. aasta kohtuotsus Pilkington Group jt vs. komisjon, T‑72/09, ei avaldata, EU:T:2014:1094, punktid 247 ja 248). See argument ei ole seega käesolevas asjas kohaldatav.

199

Lõppkokkuvõttes, kuna kriisilahendusnõukogu ei teinud vaheotsuseid hagejale enne hagi esitamist teatavaks, rikkus kriisilahendusnõukogu põhjendamiskohustust.

200

Teiseks, mis puudutab esimese vaidlustatud otsuse lisa, siis tuleb märkida, et see sisaldab summat seoses riskiprofiili kohandusteguriga euroala kontekstis, kuid ei sisalda mingit sarnast teavet riskiprofiili kohandusteguri kohta seoses liikmesriigi kontekstis tehtud arvutuse osaga. Lisaks, kuigi selles on täpsustatud Euroopa kontekstis kasutatud arvutusmeetodi liik, ei ole selles teavet arvutusmeetodi kohta, mida kriisilahendusnõukogu kasutas seoses liikmesriigi kontekstiga.

201

Kuid nagu nähtub rakendusmääruse 2015/81 artikli 8 lõike 1 punktist a, võetakse osamaksete seda arvutuse osa, mille kriisilahendusnõukogu teeb seoses liikmesriigi kontekstiga, 2016. aastal krediidiasutuste ja investeerimisühingute osamakse arvutamisel arvesse 60% ulatuses ja Euroopa osa ainult 40% ulatuses. Esimeses vaidlustatud otsuses esitatud põhjendus on seega selles suhtes ebapiisav.

202

Olgu lisatud, et esimese vaidlustatud otsuse ebapiisavat põhjendust ei saa korvata Austria kriisilahendusasutuse 26. aprilli 2016. aasta kirja sisuga.

203

Nimelt, olenemata asjaolust, et see kiri ei sisalda olulisi elemente, mis võiksid korvata esimese vaidlustatud otsuse põhjenduse ebapiisavuse, tuleb tõdeda, et seda otsust peab igal juhul põhjendama ex ante osamaksete otsuse teinud kriisilahendusnõukogu.

204

Kohaldatavate õigusnormidega loodud süsteemis arvutab ex ante osamaksed kriisilahendusnõukogu. Kriisilahendusnõukogu otsused nende osamaksete arvutuse kohta on adresseeritud vaid kriisilahendusasutustele (rakendusmääruse 2015/81 artikli 5 lõige 1) ning kriisilahendusasutused peavad need edastama krediidiasutustele ja investeerimisühingutele (rakendusmääruse 2015/81 artikli 5 lõige 2) ja osamaksed nende otsuste alusel krediidiasutustelt ja investeerimisühingutelt sisse nõudma (määruse nr 806/2014 artikli 67 lõige 4).

205

Seega, kui kriisilahendusnõukogu tegutseb määruse nr 806/2014 artikli 70 lõike 2 alusel, võtab ta vastu lõplikud otsused, mis puudutavad krediidiasutusi ja investeerimisühinguid isiklikult ja otseselt.

206

Järelikult peab need otsused teinud kriisilahendusnõukogu neid põhjendama. Seda kohustust ei saa delegeerida kriisilahendusasutustele ja viimased ei saa seda rikkumist ka heastada, sest vastasel juhul eiratakse kriisilahendusnõukogu staatust nende otsuste tegijana ja tema sellest tulenevat vastutust, ning kriisilahendusasutuste mitmekesisust arvestades võidakse tekitada oht, et krediidiasutusi ja investeerimisühinguid koheldakse kriisilahendusnõukogu otsuste põhjendamist puudutavas osas ebavõrdselt.

207

Igal juhul tuleb märkida, et Austria kriisilahendusasutuse 26. aprilli 2016. aasta maksuteate lisas esitatud andmed ei ole esitatud kriisilahendusnõukogu omana. Vastupidi, need on esitatud kui maksuteate – mis on Austria õigusakt – lahtutamatu osa, mistõttu ei ole võimalik eristada elemente, mille autor on Austria kriisilahendusasutus, nendest, mis antud olukorras pärinevad kriisilahendusnõukogult.

208

Veel tuleb tõdeda, et kuigi riskiprofiili kohandamistegur peab tingimata sisaldama kõik nõutud komakohad, sest vastasel juhul muudetakse arvutus ligikaudseks, ei vasta 26. aprilli 2016. aasta maksuteate lisas esitatud kohandustegur (kahe komakohaga) sellele, mis on (14 komakohaga) toodud esimese vaidlustatud otsuse lisas, nagu see Üldkohtule edastati teise kohtumääruse vastuses.

209

Eeltoodust tuleneb, et esimese vaidlustatud otsuse vastuvõtmisega rikkus kriisilahendusnõukogu põhjendamiskohustust.

210

Teise vaidlustatud otsusega seoses tuleb märkida, et ka selle otsusega rikutakse põhjendamiskohustust samadel põhjustel nagu esimese vaidlustatud otsuse suhtes esitatud põhjused ja samal täiendaval põhjusel, et selles ei esitata põhjust, miks selles kohandus tehti.

211

Tõsi, selle kohanduse põhjused esitati 23. mai 2016. aasta kirjas, mille Austria kriisilahendusasutus saatis hagejale ja millele oli lisatud kriisilahendusnõukogu samuti 23. mai 2016. aasta kiri hagejale.

212

Kriisilahendusnõukogu 23. mai 2016. aasta kiri sisaldab aga ainult üldisi selgitusi selle kohta, miks teises vaidlustatud otsuses kohandus tehti.

213

Mis puudutab Austria kriisilahendusasutuse kirjas esitatud põhjusi, siis viidatakse eespool punktides 202–206 esitatud kaalutlustele.

214

Viimaks, arvestades eespool punktis 171 mainitud kriislahendusnõukogu argumenti, tuleb see tagasi lükata. Nimelt, kuigi kohtupraktikast nähtub, et hagejal puudub igasugune õiguspärane huvi otsuse tühistamiseks vorminõuete rikkumise tõttu, otsuse põhjendamise puudumise või ebapiisavuse tõttu juhul, kui otsuse tühistamine võib tuua kaasa uue, tühistatud otsusega sisult identse otsuse tegemise (vt selle kohta 4. mai 2017. aasta kohtuotsus Schräder vs. CVPO – Hansson (SEIMORA), T‑425/15, T‑426/15 ja T‑428/15, ei avaldata, EU:T:2017:305, punkt 109 ja seal viidatud kohtupraktika), tuleb tõdeda, et käesolevas asjas ei ole võimalik välistada, et vaidlustatud otsuste tühistamise tulemusel tehakse teistsugused otsused. Nimelt, kui puudub täielik teave kriisilahendusnõukogu vahepealsete kindlaksmääramiste ja arvutuste kohta ning muid krediidiasutusi ja investeerimisühinguid puudutavad andmed, vaatamata hageja osamakse seotusele iga muu krediidiasutuse ja investeerimisühingu osamaksega, ei ole hageja ega Üldkohus võimelised käesolevas asjas kontrollima, kas otsuste tühistamise tooks tingimata kaasa uue sisult identse otsuse tegemise.

215

Kõigest eelnevast järeldub, et esimese väitega tuleb nõustuda.

216

Järelikult tuleb vaidlustatud otsused tühistada ilma, et oleks vaja analüüsida hageja teist, kolmandat ja neljandat väidet.

Tehtava kohtuotsuse mõju ajaline piiramine

217

Kriisilahendusnõukogu väidab, et kui Üldkohus tühistaks esimese või teise vaidlustatud otsuse hageja osas, tuleks piirata tühistamise ajalist mõju, mida tuleks kohaldada alles kuus kuud pärast kohtuotsuse jõustumist käesolevas asjas.

218

Kriisilahendusnõukogu märgib, et taotluse põhjuseks on asjaolu, et ta peab hageja 2016. aasta ex ante osamaksete arvutuse uuesti heaks kiitma. Kuna hageja ei vaidle vastu, et ta on kohustatud kriisilahendusfondi panustama, on kriisilahendusnõukogu arvates tagasimaksmine uue otsuse vastuvõtmiseni kohatu.

219

Hageja selles küsimuses oma seisukohta ei väljendanud.

220

Selles suhtes tuleb meelde tuletada kohtupraktikat, millest nähtub, et kui see on õiguskindlusest lähtuvatel kaalutlustel õigustatud, on Euroopa Kohtul ELTL artikli 264 teise lõigu kohaselt kaalutlusõigus igal konkreetsel juhul märkida, milliseid käsitletava akti tagajärgi loetakse kehtivaks (vt analoogia alusel 22. detsembri 2008. aasta kohtuotsus Régie Networks, C‑333/07, EU:C:2008:764, punkt 121).

221

Selle kohtupraktika kohaselt on Euroopa Kohus kasutanud liidu õigusakti kehtetuks tunnistamise mõju ajalise piiramise võimalust juhtudel, kui õiguskindlusest tulenevatel kaalutlustel, mis hõlmavad kõiki üldisi huve, st nii avalikke kui erahuve, mis on vastavates kohtuasjades käsitlusel olnud, ei saa lubada käsitletava õigusakti alusel kohtuotsuse kuupäevale eelneva ajavahemiku osas kogutud või makstud summade vaidlustamist (22. detsembri 2008. aasta kohtuotsus Régie Networks, C‑333/07, EU:C:2008:764, punkt 122).

222

Siinses asjas ei ole kriisilahendusnõukogu tõendanud, kuidas käesoleva kohtuotsuse tulemusel hagejalt 2016. aasta ex ante osamaksena saadud summade tagasimaksmine seab ohtu õiguskindlusest tulenevad kaalutlused, mis hõlmavad kõiki üldisi huve, st nii avalikke kui erahuve, mis on käesolevas kohtuasjas käsitlusel. Nimelt, ainuüksi asjaolu, et tagasimaksmine kuni uue otsuse vastuvõtmiseni on kohatu, ei ole põhjus, mis sarnaneb õiguskindlusest tulenevate kaalutlustega.

223

Seetõttu ei ole käesoleva kohtuotsuse ajalist mõju vaja piirata.

Kohtukulud

224

Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kriisilahendusnõukogu on numbri T‑377/16 all registreeritud hagi puudutava kohtuvaidluse kaotanud, tuleb tema kohtukulud jätta tema enda kanda ja mõista hageja kohtukulud vastavalt hageja nõudele selles kohtuasjas välja kriisilahendusnõukogult. Kuna kaks ülejäänud hagi, mis registreeriti numbrite T‑645/16 ja T‑809/16 all, tunnistati vastuvõetamatuks ning numbri T‑645/16 R all registreeritud ajutiste meetmete kohaldamise taotlus jäeti rahuldamata, tuleb nendes kohtuasjades hageja kohtukulud jätta tema enda kanda ja mõista kriisilahendusnõukogu kohtukulud vastavalt kriisilahendusnõukogu nõudele välja hagejalt.

225

Vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1 kannab Itaalia Vabariik ise oma kohtukulud kohtuasjas T‑645/16.

 

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (kaheksas koda laiendatud koosseisus)

otsustab:

 

1.

Jätta hagid kohtuasjades T‑645/16 ja T‑809/16 vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.

 

2.

Tühistada kohtuasjas T‑377/16 Hypo Vorarlberg Bank AG‑d puudutavas osas Ühtse Kriisilahendusnõukogu (SRB) 15. aprilli 2016. aasta täitevistungil tehtud otsus ühtsesse kriisilahendusfondi tehtavate 2016. aasta ex ante osamaksete kohta (SRB/ES/SRF/2016/06) ning kriisilahendusnõukogu 20. mai 2016. aasta täitevistungil tehtud otsus ühtsesse kriisilahendusfondi tehtavate 2016. aasta ex ante osamaksete kohandamise kohta, millega täiendatakse kriisilahendusnõukogu 15. aprilli 2016. aasta täitevistungil tehtud otsust ühtsesse kriisilahendusfondi tehtavate 2016. aasta ex ante osamaksete kohta (SRB/ES/SRF/2016/13).

 

3.

Jätta kohtuasjas T‑377/16 kriisilahendusnõukogu kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja Hypo Vorarlberg Banki kohtukulud.

 

4.

Jätta kohtuasjades T‑645/16 ja T‑809/16 ning kohtuasjas T‑645/16 R Hypo Vorarlberg Banki kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja kriisilahendusnõukogu kohtukulud.

 

5.

Jätta Itaalia Vabariigi kohtukulud tema enda kanda.

 

Collins

Kancheva

Barents

Passer

De Baere

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 28. novembril 2019 Luxembourgis.

Allkirjad


( *1 ) Kohtumenetluse keel: saksa.