4.7.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 243/18

1.

Kuna direktiivis 2009/28/EÜ ette nähtud taastuvenergia tarbimise eesmärkide saavutamise vahenditena on kõnealuse direktiivi 2009/28/EÜ artikli 2 punktis k määratletud „toetuskavad” ja nende hulgas maksustiimulid, mis seisnevad maksuvähendustes, maksuvabastustes ja maksutagastustes, siis kas tuleb mõista, et nimetatud stiimulid või meetmed on olemuselt kohustuslikud ja liikmesriikidele siduvad, vahetu õigusmõjuga, nii et puudutatud eraõiguslikud isikud võivad neile viidata ja tugineda iga kategooria avalik-õiguslikes asutustes, kohtus ja haldusasutuses?

2.

Kuna eelmises küsimuses nimetatud „toetuskavade” hulgas on maksustiimuli meetmete – mis seisnevad maksuvähendustes, maksuvabastustes ja maksutagastustes – loetlemisel kasutatud väljendit „kuid ei pea nendega piirduma”, tuleb mõista, et nende stiimulite hulka kuulub nimelt mittemaksustamine, see tähendab keeld kehtestada lisaks üldistele maksudele, millega maksustatakse majandustegevust ja elektritootmist, mis tahes liiki spetsiifilist ja erimaksu, millega maksustataks taastuvatest energiaallikatest toodetud energiat? Samas punktis esitatakse ühtlasi järgmine küsimus: kas tuleb [samamoodi] mõista, et eespool nimetatud üldise keelu hulgas on keelatud ka kumuleeruvad maksud, topeltmaksustamine või mitu omavahel kattuvat üldist või erimaksu, mida tuleb tasuda taastuvenergia tootmise tegevuse eri etappide pealt ja millega maksustatakse sama maksustatavat teokoosseisu, mida maksustatakse vaatlusaluse tuuleenergiamaksuga?

3.

Kui vastus eelmisele küsimusele on eitav ja taastuvatest energiaallikatest toodetud energiat on lubatud maksustada, kas direktiivi 2008/118/EÜ artikli 1 lõike 2 kohaldamisel tuleb tõlgendada mõistet „eriotstarve” nii, et eesmärk, milles see seisneb, peab olema välistav ja et lisaks peab maks, millega taastuvenergiat maksustatakse, olema oma struktuuri poolest tõeliselt mittefiskaalse olemusega, mitte pelgalt eelarve või maksutulu kogumise vahend?

4.

Kas vastavalt direktiivi 2003/96/EÜ artiklile 4, milles nimetatud maksustamistasemete puhul, mida liikmesriigid peavad kohaldama energia- ja elektritoodetele, on võetud võrdlusaluseks direktiivi madalaimad maksustamistasemed (mida mõistetakse nendele toodetele tarbimisse lubamise ajal kohaldatavate kõikide otseste ja kaudsete maksude summana), tuleb mõista, et seda summat arvestades tuleb direktiiviga – tõlgendatuna olenevalt eelmisele küsimusele antud vastusest – nõutud maksustamistasemest välja jätta need riiklikud maksud, mis nii oma struktuuri kui ka eriotstarbe poolest ei ole tõeliselt mittefiskaalse olemusega?

5.

Kas direktiivi 2009/28/EÜ artikli 13 lõike 1 punktis e kasutatud termin „tasu” on Euroopa õiguse autonoomne mõiste, mida tuleb tõlgendada laiemas mõttes, nii et see hõlmab ka mõistet „maks” üldiselt ja on selle sünonüüm?

6.

Kui vastus eelmisele küsimusele on jaatav, on esitatakse järgmine küsimus: kas nimetatud artikli 13 lõike 1 punktis e viidatud tasud, mida peavad maksma tarbijad, võivad sisaldada ainult neid tasusid või fiskaalseid makse, millega kompenseeritakse vajaduse korral nende keskkonnamõjust tingitud kahjud ja mida kasutatakse selleks, et kogutud maksusummaga heastada selle mõjuga seotud kahjud või negatiivsed tagajärjed, aga mitte niisuguseid makse või tasusid, mis – kuna nendega maksustatakse mittesaastavaid energialiike – täidavad eelkõige eelarve või maksutulu kogumise otstarvet?