1

Saksamaa Liitvabariik palub oma apellatsioonkaebuses tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 10. mai 2016. aasta otsus Saksamaa vs. komisjon (T‑47/15, edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus“, EU:T:2016:281), millega Üldkohus jättis rahuldamata tema ELTL artikli 263 alusel esitatud hagi, milles ta palus tühistada komisjoni 25. novembri 2014. aasta otsus (EL) 2015/1585 riigiabi kava SA.33995 (2013/C) (ex 2013/NN) kohta, mida Saksamaa on rakendanud taastuvenergia ja energia suurtarbijate toetamiseks (ELT 2015, L 250, lk 122) (edaspidi „vaidlusalune otsus“).

2

Saksamaa seadusandja võttis 28. juulil 2011 vastu seaduse taastuvenergiaallikatest elektrienergia tootmise toetamist käsitleva õigusraamistiku muutmise kohta (Gesetz zur Neuregelung des Rechtsrahmens für die Förderung der Stromerzeugung aus Erneuerbaren Energien) (BGBl. 2011 I, lk 1634; edaspidi „2012. aasta taastuvenergiaseadus“). Selle 1. jaanuarist 2012 kuni 31. juulini 2014 kehtinud seaduse eesmärk oli suurendada elektrienergiaga varustamisel taastuvenergiaallikatest ja kaevandusgaasist toodetud elektri (edaspidi „taastuvenergia“) osa.

3

2012. aasta taastuvenergiaseadusega kehtestatud mehhanismi põhitunnuseid on vaidlustatud kohtuotsuse punktides 4–12 kirjeldatud järgmiselt:

4

Euroopa Komisjon otsustas 18. detsembril 2013 algatada 2012. aasta taastuvenergiaseaduses sisalduvate meetmete suhtes ametliku uurimismenetluse ning võttis 25. novembril 2014 vastu vaidlusaluse otsuse.

5

Komisjon leidis vaidlusaluses otsuses, et 2012. aasta taastuvenergiaseadus sisaldab kahte liiki valikulisi eeliseid, mis tingib ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses riigiabiks kvalifitseerimise, st esiteks toetus taastuvatest energiaallikatest ja kaevandusgaasist elektri tootmisele, mis tagas taastuvenergia tootjatele soodushindade ja turupreemiate kaudu turuhinnast kõrgemad hinnad, ning teiseks hüvitamise erikord, mille kohaselt taastuvenergia lisatasu võidi vähendada energia suurtarbijate puhul (vaidlusaluse otsuse artikkel 3).

6

Vaidlusaluse otsuse resolutsioonis on märgitud:

„Artikkel 1

Riigiabi, mida Saksamaa on andnud ebaseaduslikult [ELTL] artikli 108 lõiget 3 rikkudes 2012. aasta taastuvenergiaseaduse alusel taastuvenergiaallikatest ja kaevandusgaasist elektri tootmise toetamiseks, sealhulgas riigiabi rahastamismehhanism, on siseturuga kokkusobiv juhul, kui Saksamaa täidab I lisas sätestatud kohustuse.

[…]

Artikkel 3

1.   Riigiabi, mida Saksamaa on andnud ebaseaduslikult [ELTL] artikli 108 lõiget 3 rikkudes taastuvenergiaallikatest toodetud elektri […] toetuse rahastamiseks energia suurtarbijatele aastatel 2013 ja 2014 […], on siseturuga kokkusobiv, kui see kuulub ühte käesolevas lõikes sätestatud neljast kategooriast.

[…]

2.   Kogu muu abi, mida lõikes 1 ei käsitleta, ei ole siseturuga kokkusobiv.“

7

Saksamaa Liitvabariik esitas vaidlusaluse otsuse peale tühistamishagi, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 2. veebruaril 2015, esitades kolm väidet, mille Üldkohus üksteise järel vaidlustatud kohtuotsuses tagasi lükkas.

8

Üldkohus lükkas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 33–42 põhjendamatuse tõttu tagasi esimese väite, mille kohaselt tegi komisjon ilmseid vigu, kui ta hindas riigi rolli 2012. aasta taastuvenergiaseaduse toimimises. Üldkohus tõdes vaidlustatud kohtuotsuse punktis 40 eelkõige, et meetmed kehtestati seadusega ning olid seega omistatavad Saksa riigile.

9

Üldkohus lükkas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 49–70 tagasi ka erinevad argumendid, mille Saksamaa Liitvabariik esitas teise väite raames, mille kohaselt puudub hüvitamise erikorraga seotud eelis. Ta toonitas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 44, et see väide puudutab eranditult niisuguse eelise olemasolu ennast, mis on suure elektritarbimisega tootmisettevõtjatel, mitte aga küsimust sellise eelise valikulisuse kohta ega küsimust toetuskavaga seotud valikulise eelise olemasolu kohta taastuvenergiatootjate kasuks. Nimelt leidis kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 55, et hüvitamise erikorra abil vabastati suure elektritarbimisega tootmisettevõtjad koormusest, mida nad tavaliselt oleksid pidanud kandma.

10

Viimaks lükkas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 81–129 tagasi Saksamaa Liitvabariigi selle kolmanda väite eri osad, mille kohaselt puudub riigi ressurssidest rahastatav eelis. Ta leidis seega, et komisjon leidis õigesti, et 2012. aasta taastuvenergiaseaduses ette nähtud mehhanism, st taastuvenergiatootjate toetuskava ja suure elektritarbimisega tootmisettevõtjate suhtes kohaldatava hüvitamise erikord, eeldas riigi ressursse ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses.

11

Pärast seda, kui Üldkohus oli vaidlustatud kohtuotsuse punktides 81–83 lühidalt meelde tuletanud Euroopa Kohtu asjasse puutuvat praktikat seoses riigi ressursside mõistega ning eelkõige 16. mai 2002. aasta kohtuotsust Prantsusmaa vs. komisjon (C‑482/99, EU:C:2002:294, punkt 37), esitas Üldkohus kõigepealt vaidlusalusest otsusest vaidlustatud kohtuotsuse punktides 84–90 kokkuvõtte.

12

Seejärel analüüsis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 91–129 küsimust, kas komisjon leidis õigesti, et 2012. aasta taastuvenergiaseadus eeldas riigi ressursse ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses.

13

Sellega seoses märkis ta sissejuhatuseks vaidlustatud kohtuotsuse punktis 92, et „taastuvenergia lisatasu, mida koguvad ja haldavad põhivõrguettevõtjad, eesmärk on lõpuks katta 2012. aasta taastuvenergiaseaduses ette nähtud soodushindade ja turupreemiaga kaasnevaid kulusid, tagades taastuvenergia tootjatele nende toodetud elektrile turuhinnast kõrgema hinna“, millest tulenevalt „tuleb tõdeda, et taastuvenergia lisatasu on peamiselt tingitud riigi poolt seadusega kindlaks määratud avalikust poliitikast, millega toetatakse taastuvenergia tootjaid“.

14

Viimaseks üritas ta näidata, et komisjon ei rikkunud õigusnormi, kui ta esiteks tugines kolmele kaalutluste rühmale, mis on esitatud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 93–110 ning kokku võetud selle kohtuotsuse punktides 111 ja 112, ning kui ta teiseks lükkas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 113–126 ümber Saksamaa Liitvabariigi esitatud argumendid.

15

Vaidlustatud kohtuotsuse punktid 111 ja 112 on sõnastatud järgmiselt:

16

Üldkohus võttis oma analüüsi kokku vaidlustatud kohtuotsuse punktides 127 ja 128, mis on sõnastatud järgmiselt:

17

Saksamaa Liitvabariik palub Euroopa Kohtul:

18

Komisjon palub Euroopa Kohtul:

19

Euroopa Kohtu presidendi 25. oktoobri 2017. aasta otsusega peatati käesolevas asjas menetlus Euroopa Kohtu kodukorra artikli 55 lõike 1 punkti b alusel kuni 25. juuli 2018. aasta kohtuotsuse Georgsmarienhütte jt (C‑135/16, EU:C:2018:582) kuulutamiseni.

20

Apellatsioonkaebuse põhjendamiseks esitab Saksamaa Liitvabariik kolm väidet, millest esimese kahe kohaselt on rikutud ELTL artikli 107 lõiget 1 ning kolmanda kohaselt kohtuotsuste põhjendamise kohustust. Komisjon väidab, et kaks esimest väidet on esimese võimalusena vastuvõetamatud ja teise võimalusena tulemusetud ja igal juhul põhjendamatud ning kolmas väide ei ole põhjendatud.

21

Esimeses väites, mis jaguneb kaheks osaks, väidab Saksamaa Liitvabariik sisuliselt, et järeldades, et taastuvenergia lisatasu süsteem eeldas eelise andmist riigi või vähemalt riigile omistatavatest ressurssidest, rikkus Üldkohus ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses riigi ressurssidest eelise andmise kriteeriumi tõlgendamisel ja kohaldamisel õigusnorme.

22

Väga üldiselt leiab see liikmesriik sissejuhatuseks, et Üldkohus ei eristanud riigi ressursside kasutamise hindamisel ja selleks, et järeldada, et põhivõrguettevõtjad olid asutused, mis määrati taastuvenergia lisatasust laekuvate vahendite võimaliku käsutamise ja riigi kontrollipädevuse teostamiseks, piisavalt rolli, mida riik võib etendada ühelt poolt seadusandliku võimuna ja teiselt poolt täidesaatva võimuna.

23

Esimese väite esimeses osas, mis puudutab peamiselt vaidlustatud kohtuotsuse punkti 93, väidab Saksamaa Liitvabariik, et Üldkohus tegi hindamisvea seoses põhivõrguettevõtjate rolliga taastuvenergia lisatasu süsteemis.

24

Ta meenutab, et Üldkohus tõdes punktis 93 esiteks, et 2012. aasta taastuvenergiaseadusega anti põhivõrguettevõtjatele hulk kohustusi ja õigusi sellest seadusest tulenevate mehhanismide rakendamiseks, mistõttu põhivõrguettevõtjad olid taastuvenergiaseaduses ette nähtud süsteemi toimimise keskpunktis. Teiseks tõdes Üldkohus, et taastuvenergia lisatasust laekuvad vahendid ei liikunud otse lõpptarbijatelt energiatootjatele, vaid selleks oli vajalik niisuguste vahendajate sekkumine, kes tegelesid nende kogumise ja haldamisega, neid rahalisi vahendeid ei kantud põhivõrguettevõtjate üldisesse eelarvesse ega jäetud nende vabasse kasutusse, mistõttu põhivõrguettevõtjad haldasid neid ühiselt ja need jäid avaliku võimu valitseva mõju alla.

25

Kirjeldades 2012. aasta taastuvenergiaseadusega kehtestatud jaotusmehhanismi toimimist ja võrreldes seejärel seda mehhanismi Euroopa Kohtu praktikaga, püüab Saksamaa Liitvabariik üksteise järel tõendada esiteks, et 2012. aasta taastuvenergiaseadusega kehtestatud mehhanism ei olnud kuidagi seotud riigi või avalik-õigusliku institutsiooni eelarvega, teiseks, et võimalikud juurdepääsuõigused või riigi kontroll põhivõrguettevõtjate üle ei tähendanud mingit riigi kontrolli taastuvenergiaressursside üle, ning kolmandaks, et ei olnud mis tahes maksu ega riigitulust loobumist.

26

Seega, esiteks ei võimalda taastuvenergiaseaduse jaotusmehhanismi hindamine kuidagi jõuda järeldusele, et kasutatakse riigi ressursse või riigile omistatavaid ressursse, nagu Euroopa Kohus on tõdenud 13. märtsi 2001. aasta kohtuotsuses PreussenElektra (C‑379/98, EU:C:2001:160); 16. mai 2002. aasta kohtuotsuses Prantsusmaa vs. komisjon (C‑482/99, EU:C:2002:294) ja 17. juuli 2008. aasta kohtuotsuses Essent Netwerk Noord jt (C‑206/06, EU:C:2008:413).

27

Sellest kohtupraktikast nähtub, et makse, lõive ja lisatasusid iseloomustab asjaolu, et kogutud tulu läheb mis tahes kujul ning otseselt või kaudselt riigi või avalik-õigusliku üksuse eelarvesse. Ent ressursid, mida saavad põhivõrguettevõtjad taastuvenergia turustamise kulude katmiseks, ei vähenda kuidagi – ei otseselt ega kaudselt – riigi ressursse. Tarneahelas osalejad kannavad neid kulusid vastutasuks elektri „taastuvuse“ eest ja tasaarvestavad need erasektoris.

28

Riigil ei olnud seega mingit juurdepääsu sellele tulule ning riik ei delegeerinud põhivõrguettevõtjatele avaliku ülesande täitmist. Viimased ei kogu taastuvenergia lisatasu riigi arvel, mistõttu rikkus Üldkohus õigusnormi, kui ta leidis, et põhivõrguettevõtjad olid samastavad üksusega, kes täidab riigi antud kontsessiooni. Kvalifitseerides põhivõrguettevõtjate ülesanded õiguslikult vääralt, kohaldas Üldkohus valesti kontrolli ja põhivõrguettevõtjate tegevuse riigile omistatavuse mõistet.

29

Taastuvenergia lisatasu ei eraldata liitvabariigi ega avalik-õigusliku institutsiooni eelarvesse, sellest annab tunnistust põhivõrguettevõtjate kulude hüvitamise mehhanism. Nimelt määravad viimased kindlaks selle lisatasu suuruse, võrreldes tulusid ja kulusid, kusjuures suurem või väiksem tulu tasaarvestatakse järgneval aastal põhivõrguettevõtjate vahel, ilma et tulu läheks avalik-õigusliku üksuse eelarvesse. Tulude ülejääki ei kanta riigi eelarvesse ning ülemääraseid kulusid sellest eelarvest ei kompenseerita.

30

Lõppkokkuvõttes on õiguslikult väär lähtuda põhimõttest, nagu tegi Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 83, et asjaomased summad on „pidevalt“„pädevatele riigiasutustele“ kättesaadavad, või nagu ta tegi selle kohtuotsuse punktis 94, et põhivõrguettevõtjate poolt ühiselt hallatavad rahalised vahendid jäävad avaliku võimu valitseva mõju alla.

31

Üldkohus omistas kohtuotsuse punktis 117 samuti suurt tähtsust asjaolule, et põhivõrguettevõtjate saadud vahendeid tuleb hallata eraldi kontol, mida kontrollivad riigiasutused. Ent põhivõrguettevõtjad peavad eraldi kontosid läbipaistvuse kaalutlustel ja kuritarvituste vältimiseks, mitte aga selleks, et võimaldada liikmesriigil hallata ettevõtjatele kuuluvat eriotstarbelist vara.

32

Teiseks, Üldkohus rikkus samuti õigusnormi, kui ta järeldas, et erasektori turuosaliste tehingute nõuetekohasuse ja õiguspärasuse üle järelevalve ja kontrolli teostamise ülesanded, mis on pandud riigiasutustele, eeldasid taastuvenergia ressursside riiklikku kontrolli.

33

Taastuvenergiaseaduses ette nähtud mehhanismid, mis vastavad hindamiskriteeriumidele, mille Euroopa Kohus töötas välja 30. mai 2013. aasta kohtuotsuses Doux Élevage ja Coopérative agricole UKL-ARREE (C‑677/11, EU:C:2013:348, punkt 38), on pühendatud jaotusmehhanismi hea toimimise ja seadusandja tahte austamise kontrollile, kuid ei anna olulist võimalust juhtimiseks või mõjutamiseks riigiasutuste poolt, mis võimaldaks asuda seisukohale, et esineb „riikliku kontrolli teostamine“. Viimastel on nimelt võimalik võtta vaid distsiplinaarmeetmeid või algatada rikkumismenetlusi eraettevõtjate suhtes, kes rikuvad 2012. aasta taastuvenergiaseadust, ning neil ei ole mingit pädevust, mis võimaldaks neil nende ettevõtjate ressursse käsutada, mõjutades makseid ja rahavoogusid.

34

Kõikide pingetasemete võrguettevõtjate makstav taastuvenergia tasu maksmine ise on riiklikust kontrollist vabastatud. Kõikide pingetasemete võrguettevõtjad ise teevad otsuse maksta seda tasu või mitte ja määravad kindlaks selle suuruse. Taastuvenergia lisatasu kogumise üle teostatakse samuti vaid piiratud järelevalvet, põhivõrguettevõtjad ainsana otsustavad, kas seda nõuda või mitte. Vastupidi sellele, mida kinnitas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 125, ei kontrolli Saksa pädevad haldusasutused ja eelkõige BNetzA, kelle kontrolliülesanne seisneb peamiselt taastuvenergia lisatasu puudutavate sätete õige kohaldamise tagamises, põhivõrguettevõtjaid rangelt. BNetzA‑l ei ole õigust määrata kindlaks taastuvenergia lisatasu suurust, selle arvutavad põhivõrguettevõtjad omal vastutusel.

35

Seadusest tulenev nõue, et arvutussüsteem oleks abstraktne, ning läbipaistvuskohustused ja järelevalvepädevus, mida see eeldab, on kantud üksnes eesmärgist takistada, et ettevõtja edasikandmise ahela etappides alusetult rikastuks, kusjuures kaitse kuritarvitamiste vastu on võimalik tsiviilkohtutes, osaliste vahel olevate eraõiguslike suhete raames. Osalistel ei ole volitust või riigi antud kontsessiooni ning neil ei ole mingit võimalust nõuda haldusasutuselt oma õiguste kaitsmist.

36

Kolmandaks, taastuvenergia lisatasu ei ole maks ning järelikult ei ole sellele ülempiiri seadmine riigi ressurssidest loobumine. Üldkohus rikkus nimelt õigusnormi, kui ta vaidlustatud kohtuotsuse punktis 95 järeldas, et kuna lõpptarbijad olid kohustatud maksma hinnalisa, oli taastuvenergia lisatasu koormus, mille riik on pannud taastuvenergia tootjate toetamise poliitika raames ning mis on selle mõju poolest sarnane maksuga, mida kogutakse elektrienergia tarbimiselt Saksamaal. Nimelt ei võimalda maksu olemasolu järeldada ainult tõsiasi, et taastuvenergiaseaduse jaotusmehhanism võimaldab elektri lõpptarbijatele edasi kanda käitiste käitajatele makstavad maksed.

37

Taastuvenergia lisatasu seisneb eraõiguslikku laadi ostuhinna suurendamises, mida elektritootjad maksavad vastutasuks „rohelise“ elektri eest, ning see kuulub seega soorituse ja vastutasu suhte alla, erinevalt maksust, mida kogutakse kohustuslikus korras ja ilma vastutasuta. Pealegi on Euroopa Kohtu praktika kohaselt maksu riigiabiks kvalifitseerimiseks nõutud, et maksu ja abi vahel on sihtotstarvet määrav seos, mida taastuvenergia lisatasu puhul ei ole. Viimane ei ole liikmesriigi tulu, mis on abstraktselt määratletud. 2012. aasta taastuvenergiaseadus on seega elektrienergia üldkasutatavasse võrku edastamise seaduse (Stromeinspeisungsgesetz, BGBl. 1990 I, lk 2633) jätk, mida Euroopa Kohus 13. märtsi 2001. aasta kohtuotsuses PreussenElektra (C‑379/98, EU:C:2001:160) ei kvalifitseerinud abiks, kusjuures ainus erinevus nende kahe korra vahel tuleneb asjaolust, et elektritarnijad ei osta kindlaksmääratud hinnaga (taastuvenergia lisatasu) mitte füüsilist elektrienergiat, vaid selle taastuvust.

38

Lõppkokkuvõttes puuduvad maksu põhitunnused, kuna esiteks ei kohusta taastuvenergiaseadus elektritarnijaid seda lisatasu oma klientidelt võtma, teiseks, selle lisatasu edasikandmist, mille elektritarnijad arvavad müügihinna hulka, ei saa nõuda mitte avalik-õiguslike vahenditega, vaid ainult tsiviilhagi korras, ning kolmandaks lisatasust laekuv „tulu“ läheb elektritarnijate üldise vara hulka, ilma et riigiasutused saaksid nende vahendite haldamise ja kasutamise suhtes vähimatki mõju avaldada.

39

Esimese väite teises osas kinnitab Saksamaa Liitvabariik, et Üldkohus tegi samuti vea, jättes tähelepanuta asjaolu, et 2012. aasta taastuvenergiaseadusega kehtestatud süsteemis sõltub riigi ressurssidest abi andmise tunnustamine peamiselt elektritarnijate rollist, mida käesoleval juhul ei võetud piisavalt arvesse.

40

Esiteks, kuigi Üldkohus tõdes õigesti, et 2012. aasta taastuvenergiaseadus ei kohusta elektritarnijaid taastuvenergia lisatasu lõppklientidele edasi kandma, samas seda keelamata, ei võtnud Üldkohus siiski arvesse elektritarnijate rolli, järeldades vaidlustatud kohtuotsuse punktis 95 ja järgmistes punktides, et lisatasu oli de facto maks ning seda ei saanud pidada põhivõrguettevõtjate enda ressursiks, kellele liikmesriik kirjutas seadusandliku vahendiga lihtsalt ette erilise kasutuse.

41

Teiseks, Üldkohus jättis tähelepanuta asjaolu, et elektritarnijate roll ja ülesanded on põhivõrguettevõtjate omadega võrreldes seadusega palju vähem reguleeritud. Tarnijad ei ole kohustatud pidama eraldi raamatupidamist ega tagama, et varad oleks eraldatud, kuna taastuvenergia lisatasu tuleb pidada nende tulu tavaliseks osaks. Nendele ei kohaldata ühtegi seadusest tulenevat nõuet seoses hinnapoliitika või ressursside kasutamisega. Mingit riiklikku kontrolli ei teostata nende suhete üle klientidega, kes on komisjoni ja Üldkohtu vaidlustatud abisüsteemi väidetavad rahastajad. Taastuvenergia lisatasu ja elektritarnijate poolt selle võimalik edasikandmine lõpptarbijatele on osa ärisuhtest eraettevõtjate ehk eraõiguslike isikute vahel, ilma et ametivõimud sellesse sekkuksid. Eraressurssideks kvalifitseerimisel ei oma tähtsust see, et vahendid ei lähe tarbijatelt elektritootjatele, vaid selleks on vajalik nende kogumise ja haldamisega tegelevate vahendajate sekkumine.

42

Kolmandaks, kui Üldkohus oleks piisavalt põhjalikult analüüsinud elektritarnijate rolli, oleks ta pidanud jõudma järeldusele, et riigil ei olnud mingit juurdepääsu taastuvenergiaressurssidele. See on veelgi enam nii, kuna elektritarnijate ja lõpptarbijate suhe on puhtalt eraõiguslik. Üldkohus eiras kontrolli mõiste ulatust ja rikkus seega ELTL artikli 107 lõiget 1, kvalifitseerides „riigi kontrolliks“ eraettevõtja tegevuse, kuigi viimasel ei lasu ühtegi seadusest tulenevat kohustust taastuvenergia lisatasu edasi kanda, edasikantava lisatasu summa suhtes ei kohaldata samuti seadusest tulenevaid nõudeid, ametiasutused ei saa avaldada mis tahes mõju elektritarnijate poolt hindade kindlaksmääramisele, lisatasu maksmist sisaldav tarnijate käive läheb nende varade hulka ning riigiasutused ei saa avaldada mõju sellele, kuidas tarnijad neid ressursse kasutavad.

43

Komisjon väidab esimese võimalusena, et Saksamaa Liitvabariigi esitatud esimene väide on vastuvõetamatu ja teise võimalusena, et see on osaliselt tulemusetu ja igal juhul põhjendamatu.

44

Komisjon väidab, et Saksamaa Liitvabariigi esimene väide tervikuna on vastuvõetamatu, kuna selles ei kritiseerita mitte õiguslikku tõlgendust, mille Üldkohus andis vaidlustatud kohtuotsuses riigi kontrolli mõistele, vaid riigisisese õiguse kohta tehtud Üldkohtu järeldustele, mis kuuluvad faktiliste asjaolude hindamise alla.

45

See argument tuleb tagasi lükata.

46

Nimelt, kuigi on tõsi, et Saksamaa Liitvabariik tugineb oma erinevates argumentides 2012. aasta taastuvenergiaseaduse sõnastusele, väidab ta esimese väite esimeses osas siiski peamiselt seda, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kuna ta tõlgendas riigi kontrolli mõistet liiga laialt, nimelt esiteks kvalifitseerides taastuvenergia lisatasust laekuvad summad vahenditeks, mis eeldavad maksuga sarnast riigi ressurssi, ning teiseks järeldades, et liikmesriigil on põhivõrguettevõtjate kaudu avalik kontroll nende vahendite üle.

47

Järelikult on esimene väide vastuvõetav.

48

Olgu meenutatud, et selleks, et eeliseid saaks lugeda ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses „abiks“, peavad need ühest küljest olema vahetult või kaudselt antud riigi ressurssidest ja teisest küljest peavad need olema riigile omistatavad (13. septembri 2017. aasta kohtuotsus ENEA, C‑329/15, EU:C:2017:671, punkt 20 ja seal viidatud kohtupraktika).

49

Esiteks, meetme riigile omistatavuse hindamiseks tuleb esmalt analüüsida, kas ametivõimud on osalenud asjaomase meetme võtmises (2. veebruari 1988. aasta kohtuotsus Kwekerij van der Kooy jt vs. komisjon, 67/85, 68/85 ja 70/85, EU:C:1988:38, punkt 35; 19. detsembri 2013. aasta kohtuotsus Association Vent De Colère! jt, C‑262/12, EU:C:2013:851, punktid 17 ja 18, ning 13. septembri 2017. aasta kohtuotsus ENEA, C‑329/15, EU:C:2017:671, punkt 21).

50

Antud juhul tõdes Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 40, et toetamise ja hüvitamise mehhanismid kehtestati käesolevas asjas 2012. aasta taastuvenergiaseadusega, mistõttu tuleb neid mehhanisme lugeda riigile omistatavaks.

51

Ent kuigi Saksamaa Liitvabariik mainib oma apellatsioonkaebuses korduvalt kõnealuste meetmete omistamise küsimust, ei ole ta formaalselt vaidlustanud Üldkohtu seda järeldust ega ka väitnud, et viimane on sellega seoses rikkunud õigusnormi. Seega tuleb selle kohta esitatud argumendid igal juhul vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata, nagu väitis ka komisjon.

52

Teiseks nähtub Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktikast, et ELTL artikli 107 lõikes 1 kehtestatud keeld hõlmab abi, mida annab vahetult riik või mida antakse riigi ressurssidest, kuid ka abi, mida annavad riigi poolt abi haldamiseks asutatud või määratud avalik-õiguslikud või eraõiguslikud isikud (22. märtsi 1977. aasta kohtuotsus Steinike & Weinlig, 78/76, EU:C:1977:52, punkt 21; 13. märtsi 2001. aasta kohtuotsus PreussenElektra, C‑379/98, EU:C:2001:160, punkt 58, ning 13. septembri 2017. aasta kohtuotsus ENEA, C‑329/15, EU:C:2017:671, punkt 23 ja seal viidatud kohtupraktika).

53

Asjaolu, et selles sättes tehakse vahet „liikmesriigi poolt“ antaval abil ja „riigi ressurssidest“ antaval abil, ei tähenda, et kõik riigi poolt antud eelised kujutavad endast abi, olgu see siis riigi ressurssidest rahastatud või mitte, vaid selle eesmärk on üksnes hõlmata selle mõistega vahetult riigi antud eeliseid kui ka neid eeliseid, mida antakse riigi poolt määratud või asutatud avalik-õigusliku või eraõigusliku isiku kaudu (13. märtsi 2001. aasta kohtuotsus PreussenElektra, C‑379/98, EU:C:2001:160, punkt 58, ning 30. mai 2013. aasta kohtuotsus Doux Élevage ja Coopérative agricole UKL-ARREE, C‑677/11, EU:C:2013:348, punkt 26).

54

Nimelt ei ole liidu õiguse kohaselt lubatav, et ainuüksi asjaolu, et asutatakse iseseisvaid institutsioone, kes vastutavad abi andmise eest, võimaldaks kõrvale hoida riigiabi eeskirjadest (16. mai 2002. aasta kohtuotsus Prantsusmaa vs. komisjonC‑482/99, EU:C:2002:294, punkt 23, ja 9. novembri 2017. aasta kohtuotsus komisjon vs. TV2/Danmark, C‑656/15 P, EU:C:2017:836, punkt 45).

55

Euroopa Kohtu praktikast nähtub samuti, et kõigi juhtumite puhul ei ole vaja kindlaks teha, et toimunud on riigi ressursside üleandmine, selleks et ühele või mitmele ettevõtjale antud eelist võiks käsitleda riigiabina ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses (16. mai 2002. aasta kohtuotsus Prantsusmaa vs. komisjonC‑482/99, EU:C:2002:294, punkt 36, ning 30. mai 2013. aasta kohtuotsus Doux Élevage ja Coopérative agricole UKL-ARREE, C‑677/11, EU:C:2013:348, punkt 34).

56

Euroopa Kohus leidis, et meede, mis seisneb eeskätt energia ostmise kohustuses, võib seega olla hõlmatud mõistega „abi“ isegi siis, kui ei toimu riigi ressursside ülekandmist (19. detsembri 2013. aasta kohtuotsus Association Vent De Colère! jt, C‑262/12, EU:C:2013:851, punkt 19, ning 13. septembri 2017. aasta kohtuotsus ENEA, C‑329/15, EU:C:2017:671, punkt 24).

57

ELTL artikli 107 lõige 1 hõlmab nimelt kõiki rahalisi vahendeid, mida ametivõimud saavad reaalselt ettevõtjate toetamiseks kasutada, sõltumata sellest, kas need vahendid kuuluvad või ei kuulu püsivalt riigivara hulka. Isegi juhul, kui abimeetmele vastavad summad ei ole alaliselt riigikassa valduses, piisab asjaolust, et need on pidevalt avaliku kontrolli all ja seega pädevate riigiasutuste käsutuses, et kvalifitseerida need „riigi ressurssideks“ (16. mai 2002. aasta kohtuotsus Prantsusmaa vs. komisjon, C‑482/99, EU:C:2002:294, punkt 37, ja 13. septembri 2017. aasta kohtuotsus ENEA, C‑329/15, EU:C:2017:671, punkt 25 ja seal viidatud kohtupraktika).

58

Täpsemalt on Euroopa Kohus leidnud, et vahendeid, mida rahastatakse liikmesriigi õigusaktides sätestatud kohustuslike osamaksete kaudu ning hallatakse ja jagatakse kooskõlas nende õigusnormidega, võib lugeda riigi ressurssideks ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses isegi juhul, kui neid haldavad üksused, mis ei ole riigiorganid (2. juuli 1974. aasta kohtuotsus Itaalia vs. komisjon, 173/73, EU:C:1974:71, punkt 35, ning 19. detsembri 2013. aasta kohtuotsus Association Vent De Colère! jt, C‑262/12, EU:C:2013:851, punkt 25).

59

Selles küsimuses on määrav asjaolu, et sellised üksused on riigi poolt volitatud konkreetset riigi ressurssi haldama ning neil ei ole üksnes ostukohustust, mida nad peavad täitma oma rahalistest vahenditest (vt selle kohta 17. juuli 2008. aasta kohtuotsus Essent Netwerk Noord jt, C‑206/06, EU:C:2008:413, punkt 74; 19. detsembri 2013. aasta kohtuotsus Association Vent De Colère! jt, C‑262/12, EU:C:2013:851, punktid 30 ja 35, ning 13. septembri 2017. aasta kohtuotsus ENEA, C‑329/15, EU:C:2017:671, punktid 26 ja 30).

60

Samas tuleb ka meenutada, et selleks, et kindlaks teha, kas abisaajale antud eelis koormab riigieelarvet, tuleb kontrollida, kas esineb piisavalt otsene seos ühelt poolt eelise ja teiselt poolt riigieelarve vähenemise või eelarvel lasuvate kohustuste piisavalt konkreetse majandusliku riski vahel (vt selle kohta 8. septembri 2011. aasta kohtuotsus komisjon vs. Madalmaad, C‑279/08 P, EU:C:2011:551, punkt 111;19. märtsi 2013. aasta kohtuotsus Bouygues ja Bouygues Télécom vs. komisjon jt ning komisjon vs. Prantsusmaa jt, C‑399/10 P ja C‑401/10 P, EU:C:2013:175, punkt 109; 9. oktoobri 2014. aasta kohtuotsus Ministerio de Defensa ja Navantia, C‑522/13, EU:C:2014:2262, punkt 47, ning 16. aprilli 2015. aasta kohtuotsus Trapeza Eurobank Ergasias, C‑690/13, EU:C:2015:235, punkt 19).

61

Neid asjaolusid arvestades tuleb analüüsida Saksamaa Liitvabariigi esitatud esimese väite esimest osa, milles ta väidab, et Üldkohus rikkus õigusnorme, järeldades esiteks, et 2012. aasta taastuvenergiaseadusega kehtestatud mehhanism oli seotud riigi või avalik-õigusliku institutsiooni eelarvega, teiseks, et riigiasutuste teostatavad järelevalve- ja kontrolliülesanded eeldasid taastuvenergiaressursside üle avalikku kontrolli, ning kolmandaks, et taastuvenergia lisatasu kujutas endast maksu ja lisatasu piirmäära seadmine riigi ressurssidest loobumist.

62

Selle kohta tuleb märkida, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 128 tehtud Üldkohtu järeldus, et komisjon leidis vaidlusaluses otsuses õigesti, et 2012. aasta taastuvenergiaseadus eeldas riigi ressursse ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses, rajaneb selle kohtuotsuse punktides 92–126 tuvastatul, mis on kokku võetud kohtuotsuse punktis 127. Selles punktis märkis Üldkohus, et 2012. aasta taastuvenergiaseadusest tulenevad mehhanismid on peamiselt tingitud riigi poolt 2012. aasta taastuvenergiaseadusega kindlaks määratud avalikust poliitikast, millega toetatakse taastuvenergia tootjaid. Seejärel märkis ta esiteks, et taastuvenergia lisatasust saadavad ja põhivõrguettevõtjate poolt ühiselt hallatavad rahalised vahendid jäävad avaliku võimu valitseva mõju alla, teiseks kujutavad taastuvenergia lisatasust laekuvad kõnealused summad endast maksuga sarnaseid rahalisi vahendeid, mis eeldavad riigi ressursse, ning kolmandaks on põhivõrguettevõtjatele antud pädevusest ja ülesannetest võimalik järeldada, et nad ei tegutse enda arvel ja vabalt, vaid pigem riigi vahenditest antud abi haldajana, kes on samastav üksusega, kes täidab riigi antud kontsessiooni.

63

Ent Üldkohtu kinnitus, mille kohaselt sisuliselt 2012. aasta taastuvenergiaseadusest tulenevad mehhanismid on peamiselt tingitud riigi poolt kindlaks määratud avalikust poliitikast, millega toetatakse taastuvenergia tootjaid, kordab üksnes vaidlustatud kohtuotsuse punktis 40 juba esitatud järeldust, mille kohaselt tuleb neid mehhanisme pidada riigile omistatavaks. Nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktis 48 viidatud kohtupraktikast, siis kuigi see on 2012. aasta taastuvenergiaseadusega kehtestatud mehhanismist tulenevate eeliste ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses „abiks“ kvalifitseerimiseks vajalik element, ei ole see iseenesest abiks kvalifitseerimiseks piisav. Nimelt tuleb tõendada, et eelised on antud otseselt või kaudselt riigi ressurssidest.

64

Seega tuleb analüüsida, kas Üldkohus võis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 127 mainitud ja käesoleva kohtuotsuse punktis 62 meenutatud kolme muu asjaolu alusel õigusnormi rikkumata järeldada, et taastuvenergia lisatasust laekuvad vahendid kujutavad endast riigi ressursse.

65

Mis puudutab kinnitust, et taastuvenergia lisatasust laekuvad summad on vahendid, mis eeldavad maksuga sarnast riigi ressurssi, siis tuleb meenutada, et vaidlusaluse otsuse punktis 105 kvalifitseeris komisjon selle lisatasu „erimaksuks“ (otsuse algkeelses versioonis special levy).

66

Üldkohus märkis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 95, et „elektritarnijad kannavad taastuvenergia lisatasust tuleneva finantskoormuse praktikas edasi lõppklientidele“, et see edasikandmine tuleb lugeda „Saksa seadusandja ette nähtud ja korraldatud tagajärjeks“ ning et hinnalisa või lisakulu puhul, mida elektri lõpptarbijad on „de facto sunnitud tasuma“, on tegemist „koormusega, mille riik on pannud taastuvenergia tootjate toetamise poliitika raames ning mis on selle mõju poolest sarnane maksuga, mida kogutakse elektrienergia tarbimiselt Saksamaal“.

67

Üldkohus kinnitas nende kaalutluste alusel vaidlustatud kohtuotsuse punktis 96, viidates „analoogia alusel“17. juuli 2008. aasta kohtuotsusele Essent Netwerk Noord jt (C‑206/06, EU:C:2008:413, punkt 66), et taastuvenergia lisatasust saadud summad olid vahendid, mis eeldasid maksuga sarnast riigi ressurssi; seda kinnitust on korratud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 127.

68

Kuid 17. juuli 2008. aasta kohtuotsuse Essent Netwerk Noord jt (C‑206/06, EU:C:2008:413) punktis 66 viitas Euroopa Kohus selleks, et kvalifitseerida „maksuks“ selles kohtuasjas kõne all olev elektrienergia ostjatele kehtestatud hinnalisa, selle kohtuotsuse punktile 47. Selles viimases punktis toodud järeldus, mille kohaselt tuleb hinnalisa maksuks kvalifitseerida, rajanes eeskätt asjaolul, mida Euroopa Kohus mainis selle kohtuotsuse punktis 45, et hinnalisa kujutas endast seadusega kehtestatud koormust, mida tarbijad olid kohustatud maksma.

69

Ent järeldused, mille Üldkohus tegi vaidlustatud kohtuotsuse punktis 95, ei võimalda tõmmata paralleeli selle hinnalisa ja taastuvenergia lisatasu vahel.

70

Nimelt, nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 7–9 meenutas, on taastuvenergia lisatasu võimalik erinevus põhivõrguettevõtjate oma võrku lubatud taastuvelektri börsi hetketurul saadud hinna ning rahalise kohustuse vahel, mis lasub neil tulenevalt seaduslikust kohustusest tasuda selle elektrienergia eest seaduses ette nähtud tariifide alusel, kusjuures põhivõrguettevõtjatel on õigus nõuda seda hinnavahet lõppkliente varustavatelt tarnijatelt. Seevastu ei kohusta 2012. aasta taastuvenergiaseadus neid tarnijaid lõppklientidele edasi kandma taastuvenergia lisatasu alusel makstud summasid.

71

Asjaolu, et Üldkohus tõdes vaidlustatud kohtuotsuse punktis 95, et „praktikas“ kanti taastuvenergia lisatasust tulenev finantskoormus edasi lõppklientidele, ning järelikult oli see „mõju poolest sarnane maksuga, mida kogutakse elektrienergia tarbimiselt“, ei ole piisav, et järeldada, et taastuvenergia lisatasul olid samad tunnused nagu elektrienergia hinnalisal, mida Euroopa Kohus analüüsis 17. juuli 2008. aasta kohtuotsuses Essent Netwerk Noord jt (C‑206/06, EU:C:2008:413).

72

Järelikult tuleb kontrollida, kas kaks muud tegurit, mida Üldkohus mainis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 127 ja mida on meenutatud ka käesoleva kohtuotsuse punktis 62, võimaldasid tal sellegipoolest järeldada, et taastuvenergia lisatasust laekuvad vahendid kujutasid endast riigi ressursse, kuna need olid pidevalt avaliku kontrolli all ning seega ametivõimude käsutuses käesoleva kohtuotsuse punktis 57 viidatud kohtupraktika tähenduses. Sel juhul ei oma tähtsust see, kas taastuvenergia lisatasu on võimalik kvalifitseerida „maksuks“ või mitte.

73

Tuleb siiski tõdeda, et Üldkohus ei ole kindlaks teinud, et riigil oli taastuvenergia lisatasust laekuvate vahendite käsutamise õigus, ega ka seda, et ta teostas nende vahendite haldamisega tegelevate põhivõrguettevõtjate üle kontrolli.

74

Nimelt, esiteks leidis Üldkohus, et taastuvenergia lisatasust laekuvad vahendid ei jäänud mitte riigi kästusse, vaid üksnes ametivõimude valdava mõju alla, kuna põhivõrguettevõtjad haldasid neid ühiselt, kusjuures viimaseid võis koos pidada sarnaseks üksusega, kes täidab riigi antud kontsessiooni. Sellega seoses ta vaid tõdes, et taastuvenergia lisatasust tulenevaid vahendeid esiteks haldasid üldistes huvides põhivõrguettevõtjad seadusandja eelnevalt kindlaks määratud korra alusel ning teiseks eraldati need toetuse ja hüvitamise kavade rahastamiseks, välistades mis tahes muu otstarbe.

75

Ent ilma et oleks vaja võtta seisukoht sel viisil Üldkohtu kasutatud riigi antud kontsessiooniks kvalifitseerimise põhjendatuse küsimuses, tuleb tõdeda, et kuigi niimoodi tuvastatud asjaolud küll tõendavad, et 2012. aasta taastuvenergiaseadusega rakendatud taastuvenergia toetus lähtub seadusest, ning seega et riigil on teatav mõju 2012. aasta taastuvenergiaseadusega kehtestatud mehhanismide suhtes, ei ole need asjaolud siiski piisavad, et järeldada, et riigil oli sellegipoolest õigus käsutada põhivõrguettevõtjate hallatavaid ja juhitavaid vahendeid.

76

Eeskätt asjaolu, et taastuvenergia lisatasust laekuvad vahendid eraldati üksnes toetamise ja hüvitamise kavade rahastamiseks 2012. aasta taastuvenergiaseaduse sätete alusel, ei tähenda, et riik saab neid käsutada käesoleva kohtuotsuse punktis 57 viidatud kohtupraktika tähenduses. Muude vastupidiste asjaolude puudumisel see seadusest tulenev taastuvenergia lisatasust laekuvate vahendite sihtotstarbelise kasutamise põhimõte pigem tõendab, et riigil ei olnud võimalik neid vahendeid käsutada, see tähendab otsustada 2012. aasta taastuvenergiaseaduses ette nähtust teistsugune sihtotstarve.

77

Teiseks, Üldkohus ei teinud kindlaks, et põhivõrguettevõtjad olid pidevalt avaliku kontrolli all, ega ka seda, et nad olid avaliku kontrolli all.

78

Sellega seoses tuleb märkida, et Üldkohus küll püüdis näidata vaidlustatud kohtuotsuse punktides 105–110, et põhivõrguettevõtjaid, kes haldasid taastuvenergia tootmise abikavasid, kontrolliti selle tegevuse osas mitmest aspektist.

79

Kõigepealt tõdes Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 106, et põhivõrguettevõtjad ei saanud taastuvenergia lisatasust laekunud vahendeid kasutada muul otstarbel kui seadusandja ette nähtud eesmärkidel. Seejärel märkis ta vaidlustatud kohtuotsuse punktis 107, et põhivõrguettevõtjad olid kohustatud haldama neid vahendeid spetsiaalselt selleks ette nähtud pangakontol, ning lisas, et selle kohustuse täitmist kontrollisid riigiasutused 2012. aasta taastuvenergiaseaduse § 61 alusel, käsitlemata siiski selle kontrolli laadi ja ulatust. Viimaks märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 108–110, et riigiasutused – ehk antud juhul BNetza – teostasid mitmel tasandil ranget kontrolli põhivõrguettevõtjate toimingute üle, tagades muu hulgas, et nad turustavad taastuvenergiat 2012. aasta taastuvenergiaseaduse § 37 kohaselt ning nad määravad, kehtestavad, avaldavad ja võtavad elektritarnijatelt taastuvenergia lisatasu kooskõlas õigus- ja haldusnormidega.

80

Ent kuigi sel viisil tuvastatud asjaolud võimaldavad tõepoolest järeldada, et ametiasutused kontrollivad 2012. aasta taastuvenergiaseaduse nõuetekohast täitmist, ei võimalda need seevastu järeldada, et taastuvenergia lisatasust saadavate vahendite endi üle teostatakse avalikku kontrolli.

81

Üldkohus võttis pealegi oma analüüsi vaidlustatud kohtuotsuse punktis 110 kokku, leides, et see kontroll, mis on osa 2012. aasta taastuvenergiaseadusega ette nähtud tervikstruktuuri üldloogikast, kinnitas järeldust, mis on tuletatud põhivõrguettevõtjatele antud ülesannete ja kohustuste analüüsi põhjal, et põhivõrguettevõtjad ei tegutsenud enda arvel ja vabalt, vaid riigi vahenditest antava abi haldajana. Ta lisas, et isegi kui eeldada, et see kontroll ei avalda otsest mõju kõnealuste vahendite igapäevasele haldamisele, on tegemist siiski täiendava elemendiga, mille eesmärk on tagada, et põhivõrguettevõtjate tegevus jääks 2012. aasta taastuvenergiaseadusega ette nähtud raamidesse. Lõpuks nentis ta vaidlustatud kohtuotsuse punktis 118, et asjaolu, et riigil puudub tegelik juurdepääs taastuvenergia lisatasust saadud ressurssidele selles mõttes, et need ei liikunud riigieelarve kaudu, ei muuda kuidagi seda, et riigil oli valitsev mõju nende vahendite kasutamise üle, ega viimase võimet tänu eelnevalt 2012. aasta taastuvenergiaseaduse vastuvõtmisele otsustada järgitavate eesmärkide üle ning tervikuna nende vahendite kasutamise üle.

82

On tõsi, nagu märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 125 ja nagu meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 58, et Euroopa Kohus on leidnud, et liikmesriigi õigusnormidega kehtestatud kohustuslikest maksetest tulenevaid summasid, mida hallatakse ja jaotatakse vastavalt samadele õigusnormidele, võidakse käsitada riigi ressurssidena ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses isegi siis, kui neid haldavad üksused, mis ei ole riigi organid (19. detsembri 2013. aasta kohtuotsus Association Vent De Colère! jt, C‑262/12, EU:C:2013:851, punkt 25).

83

Kuid viimati nimetatud kohtuasjas Euroopa Kohtu kasutatud lahendus rajanes kahel põhiteguril, mida käesolevas asjas ei esine.

84

Nimelt märkis Euroopa Kohus esiteks, et kohtuasjas, milles see otsus tehti, oli liikmesriigi õigusnormidega kehtestatud põhimõte, et Prantsuse riik hüvitab täielikult ostukohustuse, ning see kohustas viimast täitma oma olemasolevaid kohustusi ja hüvitama täielikult lisakulud, mis kaasnevad ettevõtjatele olukorras, kus elektrienergia lõpptarbijatelt kogutavate tasude summast ei piisa nende lisakulude katmiseks (19. detsembri 2013. aasta kohtuotsus Association Vent De Colère! jt, C‑262/12, EU:C:2013:851, punkt 26). Sel viisil tõi Euroopa Kohus esile seose eelise ja riigi eelarve vähemalt potentsiaalse vähenemise vahel.

85

Euroopa Kohus tõdes 19. detsembri 2013. aasta kohtuotsuse Association Vent De Colère! jt (C‑262/12, EU:C:2013:851) punktides 28–33 esiteks, et summad, mille eesmärk oli hüvitada ettevõtjatel lasuvast ostukohustusest tulenevad lisakulud, olid usaldatud Caisse des dépôts et consignations’ile, mis on avalik-õiguslik juriidiline isik, keda Prantsuse riik oli volitanud tagama Commission de régulation de l’énergie nimel halduskorralduse, finants- ja raamatupidamise haldamise, kusjuures viimane on sõltumatu haldusasutus, kelle ülesanne on tagada Prantsusmaal elektrienergia- ja gaasituru nõuetekohane toimimine; seetõttu tuli neid summasid pidada avaliku kontrolli alla jäävaks.

86

Seega tuleb järeldada, et muud asjaolud, mida Üldkohus mainis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 127, ei võimalda samuti järeldada, et taastuvenergia lisatasust laekuvad vahendid kujutasid endast riigi ressursse.

87

Kõigist eeltoodud kaalutlustest nähtub, et Saksamaa Liitvabariigi esimese väite esimene osa on põhjendatud, ning ilma et oleks vaja analüüsida esimese väite teist osa ja apellatsioonkaebuse ülejäänud kahte väidet, tuleb vaidlustatud kohtuotsus tühistada.

88

Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 61 esimese lõigu kohaselt tühistab Euroopa Kohus Üldkohtu otsuse, kui apellatsioonkaebus on põhjendatud. Ta võib ise teha asja suhtes lõpliku kohtuotsuse, kui menetlusstaadium lubab.

89

Käesolevas asjas on Euroopa Kohtu käsutuses vajalik teave, et teha lõplik otsus tühistamishagi kohta, mille Saksamaa Liitvabariik esitas vaidlusaluse otsuse tühistamiseks Üldkohtule.

90

Selles suhtes piisab, kui märkida, et käesoleva kohtuotsuse punktides 48–87 esitatud põhjustel ei ole komisjon tõendanud, et 2012. aasta taastuvenergiaseaduses ette nähtud eelised, st taastuvenergia lisatasust rahastatav kava taastuvatest energiaallikatest ja kaevandusgaasist taastuvenergia tootmise toetamiseks ning hüvitamise erikord, mille kohaselt seda lisatasu vähendatakse suurte elektritarbijate puhul, eeldasid riigi ressursse ja kujutasid endast järelikult riigiabi ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses.

91

Seetõttu tuleb nõustuda esimeses astmes Üldkohtule esitatud hagis Saksamaa Liitvabariigi esitatud kolmanda väitega, et puudub riigi ressurssidest rahastatav eelis, ning vaidlusalune otsus tühistada.

92

Euroopa Kohtu kodukorra artikli 184 lõige 2 sätestab, et kui apellatsioonkaebus on põhjendatud ja Euroopa Kohus teeb ise kohtuasjas lõpliku otsuse, otsustab ta kohtukulude jaotuse.

93

Vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste lahendamisel, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

94

Kuna Saksamaa Liitvabariik on nõudnud komisjonilt kohtukulude väljanõudmist ning viimane on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb apellatsioonimenetluse ja esimese astme menetlusega seotud kohtukulud välja mõista komisjonilt.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab: