–

Coty Germany GmbH, esindajad: Rechtsanwalt A. Lubberger ja Rechtsanwalt B. Weichhaus,

–

Parfümerie Akzente GmbH, esindajad: Rechtsanwalt O. Spieker ja Rechtsanwalt M. Alber,

–

Saksamaa valitsus, esindajad: T. Henze ja A. Lippstreu,

–

Prantsusmaa valitsus, esindajad: D. Colas ja J. Bousin,

–

Itaalia valitsus, esindaja: G. Palmieri, keda abistas avvocato dello Stato D. Del Gaizo,

–

Luksemburgi valitsus, esindaja: A. Germeaux, keda abistasid avocat P. E. Partsch ja avocat T. Evans,

–

Madalmaade valitsus, esindajad: M. Bulterman, M. de Ree ja J. Langer,

–

Austria valitsus, esindaja: G. Eberhard,

–

Rootsi valitsus, esindajad: A. Falk, C. Meyer-Seitz, H. Shev ja L. Swedenborg,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: G. Meessen, H. Leupold ja T. Christoforou,

1

Eelotsusetaotluses palutakse tõlgendada ELTL artikli 101 lõiget 1 ja komisjoni 20. aprilli 2010. aasta määruse (EL) nr 330/2010 Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 101 lõike 3 kohaldamise kohta teatavat liiki vertikaalsete kokkulepete ja kooskõlastatud tegevuse suhtes (ELT 2010, L 102, lk 1) artikli 4 punkte b ja c.

2

Taotlus esitati Saksamaal asuva luksuskosmeetikatoodete tarnija Coty Germany GmbH ja nende toodete volitatud turustaja Parfümerie Akzente GmbH vahelises kohtuvaidluses, mis käsitleb viimati nimetatud äriühingu Coty Germany ja tema volitatud turustajate vahelise valikulise turustamise lepinguga kehtestatud keeldu kaasata lepingu esemeks olevate toodete internetimüüki nähtaval viisil kolmandaid ettevõtjaid.

3

Määruse nr 330/2010 põhjenduses 10 on märgitud: „[k]äesolev määrus ei peaks tegema erandeid vertikaalsetele kokkulepetele, mis sisaldavad piiranguid, mis tõenäoliselt piiravad konkurentsi või tekitavad kahju tarbijatele ja mis ei ole tõhusust suurendava mõju saavutamiseks hädavajalikud. Olenemata asjaomaste ettevõtjate turuosast, tuleks käesoleva määrusega kehtestatud grupierandist välja jätta vertikaalsed kokkulepped, mis sisaldavad teatavat liiki rangeid konkurentsipiiranguid, nagu minimaalsed ja fikseeritud edasimüügihinnad, ning teatavat liiki territoriaalne kaitse“.

4

Selle määruse artikli 1 lõike 1 punktis e esitatud määratluse kohaselt on „valikuline turustussüsteem“„turustussüsteem, mille puhul tarnija kohustub lepingujärgseid kaupu või teenuseid kas otseselt või kaudselt müüma ainult kindlaksmääratud kriteeriumide põhjal valitud turustajatele ning kõnealused turustajad kohustuvad müüma selliseid kaupu või teenuseid ainult volitatud turustajatele territooriumil, mille tarnija on reserveerinud sellise süsteemi kohaldamiseks“.

5

Nimetatud määruse artikli 2 lõige 1 sätestab:

„[ELTL] artikli 101 lõike 3 kohaselt ja kui käesolevast määrusest ei tulene teisiti, deklareeritakse, et [ELTL] artikli 101 lõiget 1 ei kohaldata vertikaalsete kokkulepete suhtes.

Käesolevat erandit kohaldatakse sedavõrd, kui sellised kokkulepped sisaldavad vertikaalseid piiranguid.“

6

Sama määruse artikli 3 lõige 1 näeb ette:

„Artiklis 2 sätestatud erandit kohaldatakse tingimusel, et tarnija turuosa ei ole suurem kui 30% asjaomasest turust, millel ta lepingujärgseid kaupu või teenuseid müüb, ning ostja turuosa ei ole suurem kui 30% asjaomasest turust, millel ta lepingujärgseid kaupu või teenuseid ostab.“

7

Määruse nr 330/2010 artikkel 4 „Piirangud, millega jäetakse grupierandist tulenevad eelised kohaldamata – põhilised piirangud“ sätestab:

„Artiklis 2 sätestatud erandit ei kohaldata vertikaalsete kokkulepete suhtes, mille eesmärk on otseselt või kaudselt, üksikult või muude osaliste kontrolli all olevate teguritega kombineeritult:

[…]

[…]“.

8

Coty Germany müüb Saksamaal luksuskosmeetikatooteid. Ta turustab teatud selle sektori kaubamärke valikulise turustusvõrgu kaudu valikulise turustamise lepingu alusel, mida kasutavad ka temaga seotud ettevõtjad. Seda lepingut täiendavad mitmesugused erilepingud, mille eesmärk on kõnealust võrku korraldada.

9

Parfümerie Akzente turustab volitatud turustajana juba palju aastaid Coty Germany kaupu nii füüsiliselt eksisteerivates müügikohtades kui ka internetis. Interneti teel müük toimub osaliselt tema enda internetipoe ja osaliselt platvormi amazon.de kaudu.

10

Eelotsusetaotlusest ilmneb, et Coty Germany põhjendab oma valikulist turustussüsteemi valikulise turustamise lepingus järgmiselt: „Coty Prestige’i kaubamärkide olemus nõuab valikulise turustussüsteemi kasutamist, et säilitada nende kaubamärkide luksuslikku imagot.“

11

Valikulise turustamise leping näeb füüsilises keskkonnas toimuva kaubanduse kohta ette, et Coty Germany peab olema eelnevalt heaks kiitnud turustaja iga müügikoha, mis eeldab, et see peab vastama teatud hulgale lepingu artiklis 2 loetletud nõuetele müügiruumi asukoha, sisustuse ja paigutuse osas.

12

Täpsemalt näeb selle lepingu artikli 2 lõike 1 punkt 3 ette: „müügikoha sisustus ja paigutus, kaubavalik, reklaam ja kauba väljapanek peavad esile tooma Coty Prestige’ile kuuluvate kaubamärkide luksusliku kuvandi ja seda toetama. Seda tingimust hinnates võetakse eelkõige arvesse müügikoha fassaadi ja sisekujundust, põrandakatteid, seinu, lagesid, sisustust, müügipinda, valgustust ning puhast ja korralikku üldmuljet“.

13

Nimetatud lepingu artikli 2 lõike 1 punkt 6 täpsustab: „müügikoha märgistamine ettevõtja ärinime või ettevõtja täiendite või reklaamlausete lisamisega ei või jätta muljet piiratud kaubavalikust, keskpärasest sisustusest või puudulikust nõustamisest ning peab igal juhul olema välja pandud nii, et see ei kata volitatud edasimüüja dekoratsioone ja väljapaneku pindu.“

14

Lisaks sisaldab pooli siduv lepinguline raamistik täiendavat internetimüügilepingut, mille artikli 1 lõige 3 näeb ette, et „volitatud edasimüüja ei või kasutada mõnda muud nime ega kaasata kolmandat ettevõtjat, keda pole volitatud“.

15

Pärast määruse nr 330/2010 jõustumist muutis Coty Germany valikulise turustusvõrgu suhtes kehtivaid lepinguid ja eelnimetatud täiendavat lepingut, nähes viimati nimetatud lepingu I punkti lõike 1 esimeses lõigus ette, et „volitatud edasimüüja võib pakkuda ja müüa kaupa interneti teel, kuid siiski ainult tingimusel, et see internetimüük toimub heakskiidetud kaupluse „elektroonilise vaateakna“ kaudu ja seejuures säilib toodete luksuslik kuvand.“ Peale selle keelab selle täiendava lepingu I punkti lõike 1 punkt 3 sõnaselgelt mõne muu kaubanime kasutamise ning nähtaval viisil niisuguse kolmanda ettevõtja kaasamise, kes ei ole Coty Prestige’i volitatud edasimüüja.

16

Parfümerie Akzente valikulise turustamise lepingu muudatustele alla ei kirjutanud. Coty Germany esitas hagi liikmesriigi esimese astme kohtule, et see keelaks eespool nimetatud I punkti lõike 1 punkti 3 alusel põhikohtuasja kostjal turustada vaidlusaluse kaubamärgi tooteid platvormi amazon.de kaudu.

17

See kohus jättis 31. juuli 2014. aasta otsusega hagi rahuldamata põhjendusega, et vaidlusalune lepingutingimus on vastuolus konkurentsipiirangute vastase seaduse (Gesetz gegen Wettbewerbsbeschränkungen) §‑ga 1 või ELTL artikli 101 lõikega 1. Ta leidis eelkõige, et vastavalt 13. oktoobri 2011. aasta kohtuotsusele Pierre Fabre Dermo-Cosmétique (C‑439/09, EU:C:2011:649) ei õigusta maineka kaubamärgi imago säilitamise eesmärk põhimõtteliselt konkurentsi piirava valikulise turustussüsteemi kehtestamist. Samuti on nimetatud lepingutingimus selle kohtu arvates põhiline piirang määruse nr 330/2010 artikli 4 punkti c tähenduses.

18

Veel leidis liikmesriigi esimese astme kohus, et see tingimus ei täida ka üksikerandi kohaldamise tingimusi, sest ei ole tõendatud, et selles ette nähtud kolmanda isiku platvormi kaudu toimuva internetimüügi üldine keeld tooks kaasa suurema tõhususe, mis korvaks turustusviiside piirangust tuleneva negatiivse mõju konkurentsile. Igal juhul asus see kohus seisukohale, et selline üldine keeld ei ole vajalik, sest leidub samuti sobivaid, kuid konkurentsi vähem piiravaid muid meetmeid, näiteks kolmandate isikute platvormide suhtes spetsiifiliste kvaliteedinõuete kohaldamine.

19

Coty Germany esitas liikmesriigi esimese astme kohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse Oberlandesgericht Frankfurt am Mainile (Frankfurdi kõrgeim piirkondlik kohus, Saksamaa). Apellatsioonimenetluses kahtleb see kohus vaidluse kahe poole vahelise lepingu tingimuse õiguspärasuses liidu konkurentsiõiguse seisukohast.

20

Neil asjaoludel otsustas Oberlandesgericht Frankfurt am Main (Frankfurdi kõrgeim piirkondlik kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

21

Oma esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas ELTL artikli 101 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega saab olla kooskõlas luksuskaupade valikuline turustussüsteem, mille esmane eesmärk on säilitada nende kaupade luksuslikku imagot.

22

ELTL artikli 101 lõike 1 kohaselt on ühisturuga kokkusobimatud ja keelatud kõik sellised ettevõtjatevahelised kokkulepped, ettevõtjate ühenduste otsused ja kooskõlastatud tegevus, mis võivad mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust ning mille eesmärgiks või tagajärjeks on takistada, piirata või kahjustada konkurentsi ühisturu piires.

23

Mis puudutab valikulise turustussüsteemi kokkuleppeid, siis on Euroopa Kohus märkinud, et need kokkulepped mõjutavad kindlasti konkurentsi siseturul.

24

Kuid Euroopa Kohus on otsustanud, et valikulise turustussüsteemi korraldus ei kuulu ELTL artikli 101 lõikes 1 sätestatud keelu kohaldamisalasse, kui edasimüüjate valik toimub kvalitatiivset laadi objektiivsete kriteeriumide alusel, mis määratakse ühetaoliselt kindlaks kõikide potentsiaalsete edasimüüjate suhtes ning mida kohaldatakse mittediskrimineerivalt, kui kõnealuse toote omadused nõuavad kvaliteedi säilitamiseks ja nõuetekohase kasutamise tagamiseks niisugust turustusvõrku, ning lõpuks, kui määratletud kriteeriumid ei lähe kaugemale sellest, mis on vajalik (kohtuotsus, 13.10.2011, Pierre Fabre Dermo-Cosmétique, C‑439/09, EU:C:2011:649, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika).

25

Mis puudutab konkreetselt küsimust, kas valikuline turustamine võib olla luksuskaupade puhul vajalik, siis tuleb meenutada, et Euroopa Kohus on juba märkinud, et nende kaupade kvaliteet ei tulene mitte üksnes nende materiaalsetest omadustest, vaid ka välisilmest ja mainekusest, mille tõttu nendega kaasneb luksuslik tunne, et see tunne on nende kaupade oluline osa, selleks et tarbijad neid teistest sarnastest toodetest eristaksid, ja et seega võib selle luksusliku tunde kahjustamine mõjutada nende kaupade kvaliteeti (vt selle kohta kohtuotsus, 23.4.2009, Copad, C‑59/08, EU:C:2009:260, punktid 24–26 ja seal viidatud kohtupraktika).

26

Ent Euroopa Kohus on selles küsimuses otsustanud, et valikulise turustussüsteemi omadused ja toimimisviisid võivad iseenesest hoida sellise kauba kvaliteeti ja tagada selle asjakohase kasutamise (kohtuotsus, 23.4.2009, Copad, C‑59/08, EU:C:2009:260, punkt 28 ja seal viidatud kohtupraktika).

27

Selles küsimuses on Euroopa Kohus muu hulgas leidnud, et valikulise turustussüsteemi korraldus, millega soovitakse tagada müügikohtades prestiižikaupade väärtust esile tõstev esitlus, panustab kõnealuste kaupade mainesse ja seega nendega kaasneva luksusliku tunde säilitamisse (vt selle kohta kohtuotsus, 23.4.2009, Copad, C‑59/08, EU:C:2009:260, punkt 29).

28

Seega tuleneb sellest kohtupraktikast, et luksuskaupade omadusi ja laadi arvestades võib nende jaoks olla vaja rakendada valikulist turustussüsteemi, et säilitada nende kvaliteet ja kindlustada asjakohane kasutamine.

29

Järelikult on luksuskaupade valikuline turustussüsteem, mille peamine eesmärk on säilitada nende kaupade luksuslik imago, kooskõlas ELTL artikli 101 lõikega 1, kui käesoleva kohtuotsuse punktis 24 nimetatud tingimused on täidetud.

30

Vastupidi sellele, mida väidavad Parfümerie Akzente ning Saksamaa ja Luksemburgi valitsus, ei muuda seda järeldust 13. oktoobri 2011. aasta kohtuotsuse Pierre Fabre Dermo-Cosmétique (C‑439/09, EU:C:2011:649) punktis 46 esitatud seisukoht.

31

Nimelt tuleb seda seisukohta lugeda ja tõlgendada selle kohtuotsuse kontekstis.

32

Selle kohta tuleb märkida, et kohtuasjas, milles tehti nimetatud kohtuotsus, kahtles eelotsusetaotluse esitanud kohus selles, kas ELTL artikli 101 lõikega 1 on kooskõlas mitte valikuline turustussüsteem tervikuna, vaid selles süsteemis volitatud turustajatele kehtestatud üks konkreetne lepingutingimus, mis keelas täielikult lepingus nimetatud kaupade müügi interneti teel. Samuti tuleb täpsustada, et selles kohtuasjas käsitletava valikulise turustussüsteemi esemeks olevad kaubad ei olnud mitte luksuskaubad, vaid kosmeetika- ja kehahügieenitooted.

33

13. oktoobri 2011. aasta kohtuotsuse Pierre Fabre Dermo-Cosmétique (C‑439/09, EU:C:2011:649) punktis 46 esitatud seisukoht kuulub kaalutluste hulka, mida Euroopa Kohus väljendas selles asjas eelotsusetaotluse esitanud kohtule vajalike tõlgendusjuhtnööride andmiseks, et viimane saaks langetada otsuse küsimuses, kas mõni õiguspärane eesmärk põhjendab sellest lepingutingimusest tulenevat konkurentsipiirangut ning kas see piirang on seda eesmärki arvestades proportsionaalne.

34

Antud kontekstis leidis Euroopa Kohus, et asjassepuutuvate kosmeetika- ja kehahügieenitoodete mainekuse säilitamise vajadus ei olnud õiguspärane eesmärk, mis põhjendaks nende toodete interneti teel müügi täielikku keeldu. Selle kohtuotsuse punktis 46 esitatud hinnang puudutas seega ainult kaupu, mida käsitleti kohtuasjas, milles tehti see kohtuotsus, ja ainult lepingutingimust, mida selles asjas analüüsiti.

35

13. oktoobri 2011. aasta kohtuotsusest Pierre Fabre Dermo-Cosmétique (C‑439/09, EU:C:2011:649) ei saa aga järeldada, et selle punktis 46 taheti kehtestada põhimõtteline reegel, et luksusliku imago kaitse ei ole enam põhjendus, millega saab õigustada kõigi kaupade, sealhulgas luksuskaupade valikulisest turustussüsteemist tulenevat konkurentsipiirangut, ja nii muuta Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktikat, mida meenutati käesoleva kohtuotsuse punktides 25–27.

36

Arvestades eespool esitatud kaalutlusi tuleb esimesele küsimusele vastata, et ELTL artikli 101 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et selle sättega on kooskõlas luksuskaupade valikuline turustussüsteem, mille esmane eesmärk on säilitada nende kaupade luksuslikku imagot, kui edasimüüjate valik toimub kvalitatiivset laadi objektiivsete kriteeriumide alusel, mis määratakse ühetaoliselt kindlaks kõikide potentsiaalsete edasimüüjate suhtes ja mida kohaldatakse mittediskrimineerivalt, ning kui määratletud kriteeriumid ei lähe kaugemale sellest, mis on vajalik.

37

Oma teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas ELTL artikli 101 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus põhikohtuasjas käsitletav lepingutingimus, mis keelab luksuskaupade niisuguse valikulise turustussüsteemi, mille peamine eesmärk on nende kaupade luksusliku imago säilitamine, volitatud turustajatel kasutada lepingu esemeks olevate toodete interneti teel müügiks nähtaval viisil kolmandate isikute platvorme.

38

See küsimus puudutab luksus- ja prestiižikaupade valikulise turustussüsteemi konkreetse tingimuse õiguspärasust ELTL artikli 101 lõike 1 seisukohast.

39

Kõigepealt tuleb meenutada, et nagu nähtub ka esimesele küsimusele vastamisel esitatud hinnangutest, õigustab nende kaupade laadi ja omadusi arvestades eesmärk säilitada nende kaupade luksuslik imago nende müügi korraldamist valikulises turustussüsteemis.

40

Sellises süsteemis on ELTL artikli 101 lõike 1 seisukohast õiguspärane konkreetne lepingutingimus, mille eesmärk on asjassepuutuvate kaupade luksusliku imago säilitamine, kui see tingimus vastab käesoleva kohtuotsuse punktis 36 märgitud nõuetele.

41

Kuigi eelotsusetaotluse esitanud kohtul tuleb kontrollida, kas põhikohtuasjas käsitletav lepingutingimus, mis keelab lepingus nimetatud kaupade internetimüügiks kolmandate isikute platvormide kasutamise, need nõuded täidab, tuleb Euroopa Kohtul siiski anda talle kõik liidu õiguse tõlgendamise juhtnöörid, mis võimaldavad tal oma otsuse langetada (vt selle kohta kohtuotsus, 11.12.1980, L’Oréal, 31/80, EU:C:1980:289, punkt 14).

42

Puudub vaidlus selle üle, et põhikohtuasjas käsitletava lepingutingimuse eesmärk on säilitada asjassepuutuvate kaupade luksuslikku ja prestiižset imagot. Lisaks nähtub Euroopa Kohtule esitatud toimikust, et eelotsusetaotluse esitanud kohus on seisukohal, et see tingimus on objektiivne ja ühetaoline ning seda kohaldatakse mittediskrimineerivalt kõigi volitatud turustajate suhtes.

43

Järelikult tuleb kontrollida, kas niisugustel asjaoludel nagu need, mis esinevad põhikohtuasjas, on taotletavat eesmärki arvestades proportsionaalne tarnija poolt tema volitatud turustajatele kehtestatud keeld mitte kasutada asjassepuutuvate luksuskaupade interneti teel müügiks nähtaval viisil kolmandate isikute platvorme, st kas see keeld on nende kaupade luksusliku imago säilitamiseks kohane ja ei lähe kaugemale selle eesmärgi saavutamiseks vajalikust.

44

Esimesena, mis puudutab põhikohtuasjas vaidluse alla oleva keelu kohasust võrreldes taotletava eesmärgiga, siis tuleb esiteks märkida, et volitatud turustajatele kehtestatud kohustus müüa lepingus nimetatud kaupu interneti teel ainult nende endi internetipoe kaudu ning nendele turustajatele kehtestatud keeld mitte kasutada muud kaubanime või nähtaval viisil kolmandate isikute platvorme tagavad tarnijale esmalt selle, et elektroonilise kaubanduse puhul jäävad need kaubad seotuks ainult volitatud turustajatega.

45

Ent kuna selline seotus oli just üks eesmärkidest, mida sooviti niisuguse süsteemi kasutuselevõtuga saavutada, nähtub sellest, et valikulisele turustussüsteemile omaseid tunnuseid arvestades on põhikohtuasjas käsitletav keeld kohane piirang.

46

Seetõttu, kui tänu nendele omadustele on valikuline turustussüsteem kohane viis luksuskaupade luksusliku imago säilitamiseks ning need omadused aitavad seega säilitada nende kaupade kvaliteeti, nagu tuleneb Euroopa Kohtu praktikast (vt selle kohta kohtuotsus, 23.4.2009, Copad, C‑59/08, EU:C:2009:260, punktid 28 ja 29 ning seal viidatud kohtupraktika), tuleb põhikohtuasjas käsitletavast keelust lähtuvat piirangut, mille tagajärg tuleneb vahetult nendest omadustest, samuti pidada piiranguks, mis säilitab nende kaupade kvaliteeti ja luksuslikku imagot.

47

Teiseks võimaldab põhikohtuasjas käsitletav piirang luksuskaupade tarnijal kontrollida, et neid kaupu müüdaks internetikeskkonnas, mis vastab kvaliteedi osas tingimustele, milles ta on oma volitatud turustajatega kokku leppinud.

48

Nimelt võib tarnija juhul, kui turustaja ei järgi tema kehtestatud kvaliteeditingimusi, esitada sellele turustajale asjakohase nõude nende kahe isiku vahel sõlmitud lepingu alusel. Lepingulise suhte puudumine tarnija ja platvorme käitatavate kolmandate isikute vahel takistab aga seda, et esimene saaks sel alusel nõuda, et need platvormid järgiksid kvaliteeditingimusi, mida tarnija nõuab oma volitatud turustajatelt.

49

Luksuskaupade internetimüük nende kaupade valikulisse turustussüsteemi mittekuuluvate platvormide kaudu, mille puhul ei ole tarnijal võimalik kontrollida nende kaupade müügitingimusi, tekitab ohu, et neid kaupu esitletakse internetis halvemini ning see võib kahjustada nende luksuslikku imagot ja järelikult nende olemust.

50

Kolmandaks, arvestades asjaolu, et need platvormid on müügikanaliks igat liiki kaupadele, aitab see, et luksuskaupu nende platvormide kaudu ei müüda ja et nende internetimüük toimub ainult volitatud turustajate internetipoodides, kaasa luksusliku imago loomisele tarbijate jaoks ja seeläbi nende kaupade ühe peamise omaduse säilitamisele, mida tarbijad sellelt kaubalt ootavad.

51

Järelikult on luksuskaupade tarnija poolt oma volitatud turustajatele kehtestatud keeld mitte kasutada nende kaupade internetimüügiks nähtaval viisil kolmandate isikute platvorme nende kaupade luksusliku imago säilitamiseks kohane meede.

52

Teisena, mis puudutab küsimust, kas põhikohtuasjas käsitletav keeld läheb kaugemale sellest, mis on taotletava eesmärgi saavutamiseks vajalik, siis tuleb märkida esiteks, et erinevalt tingimusest, mida käsitleti kohtuasjas, milles tehti 13. oktoobri 2011. aasta kohtuotsus Pierre Fabre Dermo-Cosmétique (C‑439/09, EU:C:2011:649), ei ole põhikohtuasjas käsitletava tingimusega volitatud turustajatele kehtestatud absoluutset keeldu müüa lepingus nimetatud kaupu interneti teel. Nimelt, selle tingimuse kohaselt on keelatud vaid lepingu esemeks olevate kaupade müük internetis kolmandate isikute niisuguste platvormide kaudu, mis on tarbijale nähtavad.

53

Seega on volitatud turustajatel õigus müüa lepingus nimetatud kaupu internetis nii omaenda internetisaidi kaudu, kui neil on volitatud poe elektrooniline vaateaken ja säilib toodete luksuslik kuvand, kui ka kolmandate, volituseta isikute platvormide kaudu, kui viimased sekkuvad tarnijale nähtamatul kujul.

54

Teiseks tuleb rõhutada, et nagu nähtub komisjoni poolt nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1/2003 [ELTL] artiklites [101 ja 102] sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT 2003, L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205) artikli 17 alusel 15. septembril 2016 vastu võetud e‑kaubanduse sektori uuringu esialgsetest tulemustest, jäävad interneti teel turustamise korral, vaatamata sellele, et turustajate poolt toodete turustamisel kasvab kolmandate isikute platvormide osatähtsus, kõige olulisemaks turustuskanaliks siiski turustajate endi internetipoed, mis on olemas enam kui 90% küsitletud turustajatest. Seda asjaolu kinnitati nimetatud uuringu 10. mai 2017. aasta lõpparuandes.

55

Neid asjaolusid arvestades võib asuda seisukohale, et niisugune keeld nagu see, mille kehtestas põhikohtuasja hageja oma volitatud turustajatele ning mille kohaselt on keelatud luksuskaupade interneti teel müümiseks kasutada nähtaval viisil kolmandate isikute platvorme, ei lähe kaugemale sellest, mis on nende kaupade luksusliku imago säilitamiseks vajalik.

56

Arvestades konkreetsemalt lepingulise suhte puudumist tarnija ja platvorme käitavate kolmandate isikute vahel, mis lubaks esimesel nõuda neilt platvormidelt niisuguste kvaliteedinõuete järgimist, mille see tarnija on kehtestanud oma volitatud turustajatele, ei saa põhikohtuasjas käsitletava keeluga sama tõhusaks pidada turustajatele antavat luba kasutada neid platvorme tingimusel, et need täidavad eelnevalt kindlaks määratud kvaliteedinõudeid.

57

Eeltoodut arvestades ja sõltuvalt kontrollist, mille peab läbi viima eelotsusetaotluse esitanud kohus, on niisugune keeld ELTL artikli 101 lõike 1 seisukohast õiguspärane.

58

Eeltoodud kaalutlustel tuleb teisele küsimusele vastata, et ELTL artikli 101 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus põhikohtuasjas käsitletav lepingutingimus, mis keelab luksuskaupade niisuguse valikulise turustussüsteemi, mille peamine eesmärk on nende kaupade luksusliku imago säilitamine, volitatud turustajatel kasutada lepingu esemeks olevate kaupade interneti teel müümiseks nähtaval viisil kolmandate isikute platvorme, kui selle tingimuse eesmärk on nende kaupade luksusliku imago säilitamine, see määratakse kindlaks ühetaoliselt, seda kohaldatakse mittediskrimineerivalt ning see on proportsionaalne võrreldes taotletava eesmärgiga, mida peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus.

59

Ainult juhul, kui eelotsusetaotluse esitanud kohus jõuab järeldusele, et niisugune lepingutingimus nagu see, mida käsitletakse põhikohtuasjas, piirab konkurentsi ELTL artikli 101 lõike 1 tähenduses, tuleb vastata küsimusele, kas see tingimus võib ELTL artikli 101 lõike 3 alusel kuuluda mõne määruses nr 330/2010 sätestatud erandi kohaldamisalasse. Eelotsusetaotlusest nähtub, et selle määruse artiklis 3 ette nähtud turuosade künniseid ei ole ületatud. Seega võib viidatud lepingutingimuse suhtes kohaldada nimetatud määruse artiklis 2 sätestatud erandit.

60

Kuid määrus nr 330/2010 jätab grupierandite hulgast välja teatud liiki piirangud, mis võivad tekitada raskeid konkurentsivastaseid tagajärgi, olenemata asjassepuutuvate ettevõtjate turuosast. Need on põhilised piirangud, mis on ette nähtud nimetatud määruse artiklis 4.

61

Seega ei saa määruse nr 330/2010 artiklis 2 ette nähtud grupierandit põhikohtuasjas käsitletava keelu suhtes kohaldada, kui see on üks põhilistest piirangutest.

62

Kolmanda ja neljanda küsimusega, mida tuleb analüüsida koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas määruse nr 330/2010 artiklit 4 tuleb tõlgendada nii, et põhikohtuasja asjaoludel on turul turustajatena tegutsevatele luksuskaupade valikulise turustussüsteemi liikmetele kehtestatud keeld kaasata nähtaval viisil internetimüüki kolmandaid ettevõtjaid klientide piirang selle määruse artikli 4 punkti b tähenduses või lõppkasutajatele passiivse müügi piirang nimetatud määruse artikli 4 punkti c tähenduses.

63

Määruse nr 330/2010 artikli 4 punktid b ja c näevad ette, et artiklis 2 sätestatud erandit ei kohaldata vertikaalsete kokkulepete suhtes, mille eesmärk on kas piirata territooriume või kliente, kellele kokkuleppeosaline ostja võib lepingujärgseid kaupu või teenuseid müüa, või piirata jaemüügitasandil tegutsevate valikulise turustussüsteemi liikmete aktiivset või passiivset müüki lõppkasutajatele.

64

Seega tuleb kontrollida, kas põhikohtuasjas käsitletav lepingutingimus piirab klientuuri, kellele volitatud turustajad võivad asjassepuutuvaid luksuskaupu müüa, või kas see tingimus piirab volitatud turustajate passiivset müüki lõppkasutajatele.

65

Selle kohta tuleb kõigepealt meenutada, et erinevalt lepingutingimusest, mida käsitleti kohtuasjas, milles tehti 13. oktoobri 2011. aasta kohtuotsus Pierre Fabre Dermo-Cosmétique (C‑439/09, EU:C:2011:649), ei keela käesolevas kohtuasjas arutluse all olev tingimus interneti kasutamist lepingus nimetatud kaupade turustamiseks, nagu märgitud käesoleva kohtuotsuse punktides 52 ja 53.

66

Edasi, Euroopa Kohtule esitatud toimikust tuleneb, et interneti teel kaupu ostvate isikute hulgast tundub olevat võimatu täpselt eristada kolmandate isikute platvormide kliente.

67

Lõpuks nähtub Euroopa Kohtule esitatud toimikust ka see, et põhikohtuasjas käsitletav valikulise turustamise leping lubab volitatud turustajatel teatud tingimustel teha interneti teel reklaami kolmandate isikute platvormidel ja kasutada internetipõhiseid otsingumootoreid nii, et tavaliselt suudab klient leida volitatud turustaja internetipakkumise otsingumootoreid kasutades, nagu märkis ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 147.

68

Eeltoodut arvestades ei ole isegi vaatamata sellele, et põhikohtuasjas käsitletav keeld piirab internetimüügi üht konkreetset vormi, see vaadeldav turustaja klientide piiranguna määruse nr 330/2010 artikli 4 punkti b tähenduses ega volitatud turustaja lõppkasutajatele passiivse müügi piiranguna selle määruse artikli 4 punkti c tähenduses.

69

Arvestades eespool esitatud kaalutlusi tuleb kolmandale ja neljandale küsimusele vastata, et määruse nr 330/2010 artiklit 4 tuleb tõlgendada nii, et põhikohtuasja asjaoludel turul turustajatena tegutsevatele luksuskaupade valikulise turustussüsteemi liikmetele kehtestatud keeld kaasata nähtaval viisil internetimüüki kolmandaid ettevõtjaid ei ole klientide piirang selle määruse artikli 4 punkti b tähenduses ega lõppkasutajatele passiivse müügi piirang nimetatud määruse artikli 4 punkti c tähenduses.

70

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab: