—

The Shirtmakers BV, esindaja: nõustaja B. J. B. Boersma,

—

Madalmaade valitsus, esindajad: C. S. Schillemans ja M. K. Bulterman,

—

Euroopa Komisjon, esindajad: L. Grønfeldt ja F. Wilman,

1

Eelotsusetaotlus puudutab nõukogu 12. oktoobri 1992. aasta määruse (EMÜ) nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik (EÜT 1992, L 302, lk 1; ELT eriväljaanne 02/04, lk 307; edaspidi „tolliseadustik“), artikli 32 lõike 1 punkti e alapunkti i tõlgendamist.

2

Taotlus on esitatud The Shirtmakers BV ja Staatssecretaris van Financiëni (rahanduse riigisekretär, Madalmaad) vahelises kohtuvaidluses, mis käsitleb täiendava tollimaksu tasumise teadet, mille rahanduse riigisekretär esitas The Shirtmakersile tolliseadustiku artikli 32 lõike 1 punkti e alapunkti i alusel, kuna ekspedeerija poolt esitatud arvel kajastatud täiendav summa oleks pidanud sisalduma veokuludes.

3

Tolliseadustiku artikli 29 lõige 1 näeb ette:

„Imporditud kauba tolliväärtus on tehinguväärtus ehk ekspordiks ühenduse tolliterritooriumile müüdud kauba eest tegelikult makstud või makstav hind, mida on vajaduse korral korrigeeritud vastavalt artiklitele 32 ja 33 […]“

4

Nimetatud seadustiku artikli 32 lõikes 1 on sätestatud:

„Tolliväärtuse määramisel artikli 29 alusel lisatakse imporditud kauba eest tegelikult makstud või makstavale hinnale:

[…]

5

Tsiviilseadustiku (Burgerlijk Wetboek) artikkel 8:20 sätestab, et veoleping on leping, millega üks isik (vedaja) kohustub vedama teise isiku (saatja) vallasasju.

6

Tsiviilseadustiku artikli 8:60 kohaselt on ekspedeerimisleping leping, millega üks isik (ekspedeerija) kohustub sõlmima teise isiku (saatja) kasuks vedajaga ühe või mitu veolepingut selliste vallasasjade vedamiseks, mille annab vedamiseks üle saatja, või lisama vastava sisuga tingimuse saatja kasuks ühte või mitmesse veolepingusse.

7

The Shirtmakers impordib Aasiast tekstiiltooteid. Ajavahemikus 1. jaanuarist 2007 kuni 30. juunini 2009 deklareeriti tema nimel ja arvel korduvalt tekstiiltooteid vabasse ringlusse lubamiseks.

8

The Shirtmakers kasutas tekstiiltoodete vedamiseks Euroopa Liitu, nende ladustamiseks Madalmaades ja imporditolliformaalsuste täitmiseks Fracht FWO BV (edaspidi „Fracht“) teenuseid. Kõnealuste toodete vedamiseks liidu tolliterritooriumile sõlmis Fracht enda nimel lepinguid veoettevõtjatega. Fracht esitas The Shirtmakersile arveid summadega, mida ta ise pidi tegeliku vedamise eest tasuma, ning lisas neile enda kulud ja kasumi, jättes erinevad summad eraldi välja toomata.

9

Tolliametnikud, kes vormistasid The Shirtmakersi jaoks tollideklaratsioonid, arvestasid tolliväärtuse kindlaksmääramisel tekstiiltoodete eest tegelikult tasutud või tasumisele kuulunud hinna, lisades sellele kõnealuste toodete tegelikul vedamisel veoettevõtjate poolt kantud kulu.

10

Pärast The Shirtmakersi raamatupidamise kontrollimist, mis viidi läbi tekstiiltoodete importimise järgselt, asus Madalmaade maksuhalduri inspektor seisukohale, et tolliväärtus on määratud liiga madalaks. Ta leidis, et tolliseadustiku artikli 32 lõike 1 punkti e alapunkti i kohaselt oleks tulnud ostuhinnale lisada The Shirtmakersile Frachti enda poolt esitatud arvetel märgitud summad. Seepärast nõudiski maksuinspektor The Shirtmakersilt võlgnetava täiendava tollimaksu tagantjärele tasumist.

11

The Shirtmakers pöördus seoses talle esitatud tollimaksu tasumise teadetega Rechtbank te Haarlemisse (Haarlemi piirkonna esimese astme kohus, Madalmaad). Kuna tema kaebus jäeti rahuldamata, esitas ta apellatsioonkaebuse Gerechtshof Amsterdamile (Amsterdami apellatsioonikohus, Madalmaad).

12

Viidates 6. juuni 1990. aasta kohtuotsuse Unifert (C‑11/89, EU:C:1990:237) punktile 30, leidis Gerechtshof Amsterdam (Amsterdami apellatsioonikohus, Madalmaad), et tolliseadustiku artikli 32 lõike 1 punkti e alapunkti i mõiste „veokulud“ hõlmab kõiki kauba veoga seonduvaid põhi- ja kõrvalkulusid, ega nõustunud seetõttu The Shirtmakersi argumendiga, et Frachti toimingute eest nõutavad summad, mis sisalduvad talle esitatud arve summades, ei ole veokulud asjaomase sätte tähenduses.

13

Eelotsusetaotluse esitanud kohus, kellele esitati Gerechtshof Amsterdami (Amsterdami apellatsioonikohus, Madalmaad) otsuse peale kassatsioonkaebus, meenutab, et tolliseadustiku artikli 32 lõige 1 punkt e põhineb 1994. aasta üldise tolli- ja kaubanduskokkuleppe VII artikli rakendamise lepingu (EÜT 1994, L 336, lk 119) artiklil 8. Ta märgib, et tegelikud vedajad vedasid tekstiiltooted õhu- või mereteed pidi liidu tolliterritooriumile, saades selle eest vastutasuks teatud summad Frachtilt, kes seejärel esitas asjaomaste summade kohta arve The Shirtmakersile, lisades arvele tasu oma toimingute eest, jättes samas tegelike vedajate nõutud summa ja tasuna enda tegevuse eest lisatud summa eraldi välja toomata.

14

Seega kahtleb ta, kas mõiste „veokulud“ tolliseadustiku artikli 32 lõike 1 punkti e alapunkti i tähenduses hõlmab üksnes summasid, mida nõutakse kauba tegeliku vedamise eest, või hõlmab see mõiste ka summasid, mida nõuavad vahendajad oma teenuste eest tegeliku veo korraldamisel.

15

Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et imporditud kauba mere-, õhu- või maanteeveo kulud kujutavad endast kauba tegeliku veo olemuslikke kulusid, see tähendab veo jaoks vältimatult vajalikke kulusid. Kõnealustest kuludest võib eristada kulusid selliste toimingute eest, mis küll seonduvad tegeliku veoga, kuid ei ole selleks vältimatult vajalikud. Seda seisukohta kinnitab tolliseadustiku komitee poolt koostatud tolliväärtust käsitlevate dokumentide kogumik (TAXUD/800/2002-FR), mille kohaselt ei hõlma tolliseadustiku artikli 32 lõike 1 punkt e veokuludest 5% suurust teenustasu lennuettevõtjale, kes vedu teostas, tema poolt osutatud teenuste eest, mis seonduvad kaubasaaja käest tasu kogumisega.

16

Samas, kui importija kasutab tegeliku veo teostamisel vahendaja teenuseid, kes saab selle eest teenustasu, siis võiks kohtupraktika kohaselt väita, et ilmne seos tegeliku veoga nõuab, et kõik need summad tuleb lugeda veokuludeks, mistõttu tuleks kõnealused summad lisada imporditud kauba ostuhinnale.

17

Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab veel, et selleks, et määrata kindlaks, kas veoteenuste osutaja nõutud summat tuleb tolliväärtuse kindlaksmääramisel arvestada, tuleks teha vahet vastavalt importija sõlmitud lepingule. Tsiviilseadustiku artikli 8:20 kohaselt võib kaupade veolepingu alusel teenuste osutaja kohustuda ostja ees vedama kaupa liidu territooriumile ilma, et ostja teaks, kas seda vedu teostab asjaomane teenuseosutaja või mõni muu ettevõtja. Sellisel juhul tuleks eelotsusetaotluse esitanud kohtu hinnangul kõik summad, mida teenuste osutaja ostjalt nõuab, lugeda veokuludeks ning lisada need imporditud kauba ostuhinnale. Kui tegemist on aga ekspedeerimislepinguga tsiviilseadustiku artikli 8:60 tähenduses, mille kohaselt kohustub teenuste osutaja täitma vahendaja ülesannet või asjaomase veo korraldama, ei saaks tema tegevuse eest makstavad teenustasud kujutada endast „veokulusid“ tolliseadustiku artikli 32 lõike 1 punkti e alapunkti i tähenduses.

18

Neil asjaoludel otsustas Hoge Raad der Nederlanden (Madalmaade kõrgeim kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas tolliseadustiku artikli 32 lõike 1 punkti e alapunkti i tuleb tõlgendada nii, et mõiste „veokulud“ hõlmab imporditud kauba tegelike vedajate nõutud summat, olgugi et tegelikud vedajad ei esita asjaomase summa kohta arvet mitte otse imporditud kauba ostjale, vaid mõnele muule ettevõtjale, kes on imporditud kauba ostja huvides sõlminud veolepingu tegeliku vedajaga ja esitab ostjale tegeliku veo korraldamise toimingutest tulenevalt arve suuremas summas?“

19

Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib oma küsimusega sisuliselt teada, kas tolliseadustiku artikli 32 lõike 1 punkti e alapunkti i tuleb tõlgendada nii, et mõiste „veokulud“ selle sätte tähenduses hõlmab täiendavat summat, mida ekspedeerija importijalt nõuab ja mis vastab kõnealuse ekspedeerija kasumile ja kuludele seoses teenustega, mida ta osutas liidu tolliterritooriumile imporditud kauba veo korraldamisel.

20

Alustuseks olgu märgitud, et tolliseadustikus ei ole mõistet „veokulud“ määratletud ja seadustik ei viita selle mõiste tähenduse ja ulatuse kindlaksmääramiseks liikmesriikide õigusele.

21

Sellega seoses tuleb kõigepealt meenutada, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt tuleneb nii liidu õiguse ühetaolise kohaldamise nõudest kui ka võrdsuse põhimõttega seonduvatest nõuetest, et sellise liidu õigusnormi sõnastust, mis ei viita sõnaselgelt liikmesriikide õigusele õigusnormi tähenduse ja ulatuse kindlaksmääramiseks, tuleb tavaliselt kogu liidus tõlgendada autonoomselt ja ühetaoliselt ning sellise tõlgenduse andmisel tuleb arvesse võtta sätte konteksti ja asjaomase õigusakti eesmärki (kohtuotsused, 3.9.2014, Deckmyn ja Vrijheidsfonds, C‑201/13, EU:C:2014:2132, punkt 14, ja 12.12.2013, Christodoulou jt, C‑116/12, EU:C:2013:825, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika).

22

Seega tuleb tolliseadustiku artikli 32 lõike 1 punkti e alapunktis i sisalduvat mõistet „veokulud“ esiteks käsitleda liidu õiguse autonoomse mõistena ja teiseks tõlgendada, arvestades asjaomase õigusakti eesmärki ja seda mõistet sisaldava artikli konteksti.

23

Edasi tuleb märkida, et 6. juuni 1990. aasta kohtuotsuses Unifert (C‑11/89, EU:C:1990:237) tõlgendas Euroopa Kohus seda mõistet, mis sisaldus nõukogu 28. mai 1980. aasta määruse (EMÜ) nr 1224/80, mis käsitleb kaupade tolliväärtust (EÜT 1980, L 134, lk 1), artikli 8 lõike 1 punkti e alapunktis i, mille sõnastus on üle võetud tolliseadustiku artikli 32 lõike 1 punkti e alapunktis i.

24

Euroopa Kohus leidis kõnealuse kohtuotsuse punktis 30, et „väljendit „veokulud“ tuleb mõista nii, et see hõlmab kõiki [liidu] tolliterritooriumile imporditud kauba veoga seonduvaid põhi- ja kõrvalkulusid“. Samuti otsustas kohus, et „mõistega „veokulud“ tuleb lugeda hõlmatuks mereveolepingus ette nähtud reederi tasu, mis peab tasakaalustama viivitust laeva laadimisel“.

25

Nagu väidavad Madalmaade valitsus ja Euroopa Komisjon, nähtub esiteks 6. juuni 1990. aasta kohtuotsuse Unifert (C‑11/89, EU:C:1990:237) punktist 30 ja eelkõige sõnade „kõiki“ ning „põhi- ja kõrval-“ kasutamisest Euroopa Kohtu poolt, et mõistet „veokulud“ tuleb tõlgendada laialt. Teiseks on määravaks kriteeriumiks selleks, et kulusid võiks pidada „veokuludeks“ tolliseadustiku artikli 32 lõike 1 punkti e alapunkti i tähenduses, see, et need oleks seotud kauba toomisega liidu tolliterritooriumile, sõltumata asjaolust, kas need kulud on kõnealuse kauba tegeliku vedamisega kaasnevad või selleks vajalikud kulud.

26

Seega ei ole „veokulud“ kõnealuse sätte tähenduses tingimata piiratud summadega, mida nõuavad vedajad, kes imporditud kauba vedamist ise teostavad. Summad, mida nõuavad muud teenuste osutajad, nagu näiteks ekspedeerija, võivad endast kujutada veokulusid juhul, kui need on seotud kauba toomisega liidu tolliterritooriumile.

27

Kuna täiendav summa, mida ekspedeerija põhikohtuasjas The Shirtmakersilt nõudis, vastab nii kuludele, mida kõnealune ekspedeerija kauba liidu tolliterritooriumile vedamise korraldamisel kandis, kui ka tema kasumile, tuleb seda täiendavat summat pidada seotuks kauba toomisega liidu territooriumile. Järelikult kujutavad need kulud endast „veokulusid“ tolliseadustiku artikli 32 lõike 1 punkti e alapunkti i tähenduses.

28

Lõpuks on selline tõlgendus kooskõlas tolliväärtust käsitlevate liidu õigusnormide eesmärkidega. Nimelt on Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt nende õigusnormide eesmärk kehtestada õiglane, ühetaoline ja erapooletu süsteem, mis välistab suvaliste ja fiktiivsete tolliväärtuste kasutamise. Tolliväärtus peab seega vastama imporditud kauba tegelikule majanduslikule väärtusele ja arvestama selle kauba kõiki elemente, millel on majanduslik väärtus (kohtuotsus, 19.3.2009, Mitsui & Co. Deutschland, C‑256/07, EU:C:2009:167, punkt 20 ja seal viidatud kohtupraktika).

29

Lisaks ja vastupidi sellele, mida tundub väitvat eelotsusetaotluse esitanud kohus, ei saa mõiste „veokulud“ tolliseadustiku artikli 32 lõike 1 punkti e alapunkti i tähenduses sõltuda liikmesriigi õigusega määratletud lepingu liigist, mille alla importija ja ekspedeerija vahel sõlmitud asjaomane leping kuulub, kuna see mõiste on liidu õiguse autonoomne mõiste.

30

Peale selle ei sea käesoleva kohtuotsuse punktis 24 esitatud järeldust kahtluse alla tolliväärtust käsitlevate dokumentide kogumiku (TAXUD/800/2002-FR) järeldus nr 8, millele eelotsusetaotluse esitanud kohus viitab. Nimelt olukord, mida see järeldus puudutab, käsitleb spetsiifilist teenust, st veokulude kogumist, mida põhikohtuasjas aga ei käsitleta.

31

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud küsimusele vastata, et tolliseadustiku artikli 32 lõike 1 punkti e alapunkti i tuleb tõlgendada nii, et mõiste „veokulud“ selle sätte tähenduses hõlmab täiendavat summat, mida ekspedeerija importijalt nõuab ja mis vastab kõnealuse ekspedeerija kasumile ja kuludele seoses teenustega, mida ta osutas liidu tolliterritooriumile imporditud kauba veo korraldamisel.

32

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kümnes koda) otsustab:

Nõukogu 12. oktoobri 1992. aasta määruse (EMÜ) nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik, artikli 32 lõike 1 punkti e alapunkti i tuleb tõlgendada nii, et mõiste „veokulud“ selle sätte tähenduses hõlmab täiendavat summat, mida ekspedeerija importijalt nõuab ja mis vastab kõnealuse ekspedeerija kasumile ja kuludele seoses teenustega, mida ta osutas Euroopa Liidu tolliterritooriumile imporditud kauba veo korraldamisel.