1

Hageja Landeskreditbank Baden-Württemberg – Förderbank on Baden-Württembergi liidumaa (Saksamaa) investeerimis- ja arenduspank. Pank asutati Baden-Württembergi liidumaa piirkondliku krediidipanga seaduse § 1 lõike 1 alusel ja tegemist on avalik-õigusliku juriidilise isikuga, kelle ainuaktsionär on Baden-Württembergi liidumaa.

2

Euroopa Keskpank (EKP) teatas 25. juunil 2014 hagejale sisuliselt, et tema olulisust arvestades peaks ta kuuluma EKP ainujärelevalve alla, mitte aga ühtse järelevalvemehhanismi raames jagatud järelevalve alla, nagu on ette nähtud nõukogu 15. oktoobri 2013. aasta määruse (EL) nr 1024/2013, millega antakse Euroopa Keskpangale eriülesanded seoses krediidiasutuste usaldatavusnõuete täitmise järelevalve poliitikaga (ELT 2013, L 287, lk 63, edaspidi „alusmäärus“), artikli 6 lõikes 4, ja palus tal esitada oma seisukohad.

3

Hageja esitas 10. juulil 2014 selle analüüsi peale vastulause, tuues eelkõige esile konkreetsete asjaolude esinemise alusmääruse artikli 6 lõike 4 tähenduses ja Euroopa Keskpanga 16. aprilli 2014. aasta määruse (EL) nr 468/2014, millega kehtestatakse raamistik Euroopa Keskpanga ja riiklike pädevate asutuste vaheliseks ning riiklike määratud asutustega tehtavaks koostööks ühtse järelevalvemehhanismi raames (ELT 2014, L 141, lk 1, edaspidi „ühtse järelevalvemehhanismi raammäärus“), artiklite 70 ja 71 tähenduses.

4

1. septembril 2014 tegi EKP otsuse, milles ta liigitas hageja oluliseks üksuseks alusmääruse artikli 6 lõike 4 tähenduses.

5

6. oktoobril 2014 esitas hageja alusmääruse artikli 24 lõigete 1, 5 ja 6 ning EKP 14. aprilli 2014. aasta otsuse vaidlustusnõukogu asutamise ja selle kodukorra kohta (ELT 2014, L 175, lk 47) artikli 7 alusel taotluse selle otsuse läbivaatamiseks. 23. oktoobril 2014 toimus vaidlustusnõukogus ärakuulamine.

6

20. novembril 2014 võttis vaidlustusnõukogu vastu arvamuse, milles leidis, et EKP otsus on seaduslik.

7

5. jaanuaril 2015 tegi EKP otsuse ECB/SSM/15/1 (edaspidi „vaidlustatud otsus“), mis tunnistas kehtetuks ja asendas 1. septembri 2014. aasta otsuse, liigitades hageja endiselt oluliseks üksuseks. EKP rõhutas selles otsuses sisuliselt järgmist:

8

Hageja esitas käesoleva hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 12. märtsil 2015.

9

Üldkohtu kantseleisse 23. juulil 2015 saabunud dokumendiga esitas Euroopa Komisjon avalduse menetlusse astumiseks EKP nõuete toetuseks.

10

Üldkohtu neljanda koja president andis 27. augusti 2015. aasta otsusega komisjonile loa astuda menetlusse EKP nõuete toetuseks.

11

Komisjon esitas oma menetlusse astuja seisukohad 9. oktoobril 2015.

12

Üldkohtu kodukorra artikli 28 kohaselt otsustas Üldkohus neljanda koja ettepanekul anda kohtuasi lahendamiseks laiendatud koosseisule.

13

Ettekandja-kohtuniku ettepanekul otsustas Üldkohus (neljas koda laiendatud koosseisus) avada menetluse suulise osa.

14

Poolte kohtukõned ja Üldkohtu küsimustele antud vastused kuulati ära 28. septembri 2016. aasta kohtuistungil.

15

Hageja palub Üldkohtul:

16

EKP ja komisjon paluvad Üldkohtul:

17

Hageja esitab vaidlustatud otsuse tühistamise nõude põhjendamiseks viis väidet, millest sisuliselt esimene käsitleb alusmääruse artikli 6 lõike 4 ja ühtse järelevalvemehhanismi raammääruse artikli 70 rikkumist seoses EKP kohaldatud kriteeriumide valikuga, teine ilmseid vigu faktide hindamisel, kolmas põhjendamiskohustuse rikkumist, neljas võimu kuritarvitamist, kuna EKP ei teostanud oma kaalutlusõigust, ja viies asjaolu, et EKP rikkus oma kohustust võtta arvesse juhtumi kõiki olulisi asjaolusid.

18

Selle väite raames esitab hageja sisuliselt kolm etteheidet.

19

Esimene etteheide tuleneb asjaolust, et ühtse järelevalvemehhanismi raammääruse artikli 70 lõikes 1 sisalduvat tingimust, mis puudutab üksuse oluliseks liigitamise „asjakohatust“, on tõlgendatud valesti. Teise etteheitega heidab hageja EKP-le ette, et viimane pidas kohaseks liigitada ta oluliseks üksuseks sõltumata konkreetsete faktiliste asjaolude analüüsist ja võtmata arvesse alusmääruse eesmärke ja põhimõtteid. Kolmanda etteheitega väidab hageja, et EKP rikkus õigusnormi ühtse järelevalvemehhanismi raammääruse artikli 70 lõikes 1 sisalduva mõiste „konkreetsed asjaolud“ tõlgendamisel.

20

Alusmääruse artikli 4 „EKP-le antavad ülesanded“ lõige 1 täpsustab, et „EKP-l on artikli 6 raamistikus [...] ainupädevus täita usaldatavusnõuete täitmise järelevalve eesmärgil järgmisi ülesandeid seoses kõigi osalevates liikmesriikides asutatud krediidiasutustega“. Sellele järgneb loetelu üheksa ülesandega.

21

Alusmääruse artikli 6 „Koostöö ühtse järelevalvemehhanismi raames“ lõige 1 rõhutab, et „EKP täidab oma ülesandeid ühtse järelevalvemehhanismi raames, mis hõlmab EKPd ja riiklikke pädevaid asutusi“ ning et „EKP vastutab ühtse järelevalvemehhanismi tõhusa ja järjepideva toimimise eest“. Ühtse järelevalvemehhanismi raames eristatakse alusmääruse artikli 6 lõigete 4–6 ülesehitusest lähtuvalt „oluliste“ ja „vähem oluliste“ üksuste järelevalvet seoses seitsmega üheksast ülesandest, mille loetelu on toodud kõnealuse määruse artikli 4 lõikes 1.

22

Esmalt järeldub sellest, et „oluliste“ üksuste järelevalve on EKP ainupädevuses. Sama kehtib ka „vähem oluliste“ üksuste puhul, kui tegemist on alusmääruse artikli 4 lõike 1 punktides a ja c loetletud ülesannetega.

23

Teisena ja niivõrd, kui see puudutab „vähem olulisi“ üksusi ja alusmääruse artikli 4 lõikes 1 nimetatud teisi ülesandeid, tuleneb kõnealuse määruse artikli 6 lõigete 5 ja 6 koostoimest, et nende ülesannete täitmine on usaldatud EKP kontrolli all riiklikele asutustele, kes teostavad asjaomaste üksuste üle otsest järelevalvet. Nimelt on alusmääruse artikli 6 lõikes 6 sätestatud, et „[i]lma et see piiraks käesoleva artikli lõike 5 kohaldamist, täidavad riiklikud pädevad asutused […] ülesandeid ja vastutavad nende täitmise eest ning võtavad vastu kõik asjakohased järelevalveotsused seoses käesoleva artikli lõike 4 esimeses lõigus osutatud krediidiasutustega käesoleva artikli lõikes 7 osutatud raamistikus ja menetlusi kasutades“.

24

Seda otsest usaldatavusnõuete täitmise järelevalvet reguleerib siiski EKP, kellel on alusmääruse artikli 6 lõike 5 punktide a ja b kohaselt õigus esiteks väljastada asjaomastele asutustele „määrusi, suuniseid või üldisi juhiseid, mille kohaselt riiklikud pädevad asutused täidavad [selle määruse] artiklis 4 […] kindlaks määratud ülesandeid“, ja teiseks riikliku asutuse asemel „otsustada teostada ise vahetult kõiki asjakohaseid volitusi ühe või enama […] krediidiasutuse puhul“.

25

Alusmääruse artikli 6 lõikest 7 nähtub, et EKP on pädev kehtestama raamistiku ühtse järelevalvemehhanismi raames koostöö tegemise praktiliseks korraldamiseks. Sel alusel võttiski EKP vastu ühtse järelevalvemehhanismi raammääruse.

26

Kolmandana tuleb märkida, et alusmääruse artikli 6 lõike 4 esimene lõik kasutab ühtse järelevalvemehhanismi sisese ülesannete jaotamise kriteeriumina selle üksuse olulisust, kelle üle järelevalvet teostatakse. Sel alusel eristatakse „vähem olulisi“ ja „olulisi“ üksuseid. Välja on töötatud kolm kriteeriumi: suurus (alusmääruse artikli 6 lõike 4 esimese lõigu punkt i), olulisus Euroopa Liidu või mis tahes osaleva liikmesriigi majanduse seisukohast (alusmääruse artikli 6 lõike 4 esimese lõigu punkt ii) ja asutuse piiriülese tegevuse olulisus (alusmääruse artikli 6 lõike 4 esimese lõigu punkt iii).

27

Neid kriteeriume on täpsustatud alusmääruse artikli 6 lõike 4 teises lõigus, mille kohaselt „ei peeta krediidiasutust, finantsvaldusettevõtjat või segafinantsvaldusettevõtjat vähem oluliseks, kui on täidetud vähemalt üks järgmistest tingimustest, välja arvatud juhul, kui see on õigustatud konkreetse olukorraga, mis täpsustatakse metoodikas“. Nende tingimuste hulgas on sama määruse artikli 6 lõike 4 teise lõigu punktis i nimetatud olukorda, kus varade koguväärtus ületab 30 miljardit eurot.

28

Lõpuks ja neljandana nähtub alusmääruse artikli 6 lõike 4 teisest lõigust, et asutuse võib jätta „oluliseks“ liigitamata „konkreetsete asjaolude“ korral, mille EKP peab selgesõnaliselt välja tooma.

29

Nende „konkreetsete asjaolude“ selgesõnaline väljatoomine, mis võimaldavad jätta krediidiasutuse „oluliseks“ liigitamata, on sätestatud ühtse järelevalvemehhanismi raammääruse artiklites 70 ja 71, mida tuleb käesoleva väite raames ka tõlgendada. Kõnealuse määruse artikli 70 lõikest 1 nähtub, et need asjaolud esinevad „konkreetsete faktide korral, mille kohaselt on oluliseks liigitamine [alus]määruse eesmärke ja põhimõtteid ning eelkõige kõrgete järelevalvestandardite järjepideva kohaldamise tagamise vajadust arvestades asjakohatu“. Sama määruse artikli 70 lõikes 2 on rõhutatud, et mõistet „konkreetsed asjaolud“ tõlgendatakse kitsalt. Lõpuks on ühtse järelevalvemehhanismi raammääruse artikli 71 lõikes 1 toonitatud vajadust hinnata konkreetsete asjaolude esinemist juhtumipõhiselt ning iga järelevalve alla kuuluva üksuse puhul eraldi.

30

EKP märkis vaidlustatud otsuses, et hageja varade väärtus ületab 30 miljardit eurot ja keeldus nõustumast hageja argumentidega, milles ta väitis, et tema puhul esinevad „konkreetsed asjaolud“ alusmääruse artikli 6 lõike 4 tähenduses, mis õigustab seda, et tema suhtes teostaksid otsest järelevalvet jätkuvalt Saksamaa asutused.

31

EKP leidis vaidlustatud otsuses, et ei ole tõendatud, et tema otsene järelevalve hageja üle on „vastuolus alusmääruse eesmärkidega“ ja et seega ei ole see asjakohatu ühtse järelevalvemehhanismi raammääruse artikli 70 lõike 1 tähenduses. Vaidlustusnõukogu arvamuses, mille põhjal tehti vaidlustatud otsus, on sellega seoses muu hulgas rõhutatud, et alusmääruse artikli 6 lõikes 4 sätestatud olulisuse kriteeriume saab „konkreetsete asjaolude“ tõttu eirata üksnes siis, kui need võimaldavad saavutada alusmääruse eesmärke ja eelkõige tagada kõrgete järelevalvestandardite järjepideva kohaldamise tagamise vajadust paremini riiklike asutuste otsese järelevalvega; seda asjaolu ei ole hageja aga tõendanud.

32

Hageja argumendid, mis sisuliselt puudutavad selle järelevalve piisavust, mida teostavad riiklikud asutused tema eriti madala riskiprofiili suhtes, on EKP hinnangul sisuliselt asjakohatud, kuna üksuse liigitamise etapis ei võeta arvesse selle riski analüüsi, mida asutus finantssüsteemi stabiilsusele või oma võlausaldajatele tekitab. Samuti leidis ta, et ta ei ole kohustatud analüüsima asutuse oluliseks liigitamise proportsionaalsust. Alusmääruse artikli 6 lõike 4 ja ühtse järelevalvemehhanismi artikli 70 lõike 1 kohaselt pidas ta oma kohuseks piirduda üksnes selle analüüsimisega, kas EKP otsene järelevalve on asjakohatu.

33

Lõpuks rõhutas EKP ka seda, et isegi juhul, kui ta asuks seisukohale, et järelevalve all oleva üksuse suhtes esinevad „konkreetsed asjaolud“ alusmääruse artikli 6 lõike 4 tähenduses, peaks ta ka kontrollima, kas need konkreetsed asjaolud õigustavad krediidiasutuse liigitamist „olulisest“„vähem oluliseks“.

34

Nagu eespool punktis 31 on välja toodud, tuleneb vaidlustatud otsuse ja vaidlustusnõukogu arvamuse koostoimes tõlgendamisest, et EKP järeldas, et ühtse järelevalvemehhanismi raammääruse artikli 70 lõike 1 kohaselt saab hageja oluliseks üksuseks liigitamata jätta üksnes tingimusel, et alusmääruse eesmärke on võimalik paremini saavutada Saksa asutuste enda otsese usaldatavusnõuete täitmise järelevalvega, mitte EKP järelevalvega.

35

Hageja hinnangul rikub selline hinnang sisuliselt õigusnormi. Ta väidab, et ühtse järelevalvemehhanismi raammääruse artikli 70 lõikes 1 sisalduv viide järelevalve alla kuuluva üksuse „oluliseks“ liigitamise asjakohatusele kujutab endast määratlemata õigusmõistet, mille tõlgendamisel tuleb arvestada ELL artikli 5 lõikes 4 sätestatud proportsionaalsuse põhimõtet, mis reguleerib viisi, kuidas liidu institutsioonid peavad oma pädevusi teostama. Sellest järeldub, et üksuse liigitamine „oluliseks“ kriteeriumi alusel, mis puudutab suurust, ei õigusta EKP otsest järelevalvet ja seega on see „asjakohatu“, sest see ei ole vajalik, kui kontroll, mida pädev riiklik asutus teostab EKP makrotasandi järelevalve all, on piisav alusmääruse eesmärkide saavutamiseks. Pealegi ei välista nende kahe sätte sõnastus võimalust kontrollida, kas üksuse liigitamine oluliseks on proportsionaalne. Samale järeldusele viib ka nende kahe sätte süstemaatiline ja teleoloogiline tõlgendamine. Hageja ei nõustu ka sellega, et tegemist on pädevuse ülekandmisega EKP-le, mis puudutab alusmääruse artikli 4 lõikes 1 viidatud kõiki ülesandeid seoses kõikide üksustega. Selle sätte tõlgendamine koostoimes sama määruse artikli 6 lõikega 4 viib hoopis järeldusele, et subsidiaarsuse põhimõtte kohaselt toimus pädevuse ülekandmine üksnes oluliste üksuste puhul ja otsene järelevalve vähem oluliste üksuste üle jääb riiklike asutuste pädevusse.

36

Seega tuleb tõdeda, et hageja pakub välja ühtse järelevalvemehhanismi raammääruse artikli 70 lõike 1 tõlgenduse, arvestades EKP otsese järelevalve vajalikkuse nõuet, mis tuleneb proportsionaalsuse põhimõttest või isegi subsidiaarsuse põhimõttest, mis on sätestatud ELL artiklis 5. Sellest tulenevalt oleks EKP pidanud kontrollima, kas Saksa asutuste enda poolt teostatav järelevalve võimaldas saavutada alusmääruse eesmärke. Järelikult, kuna hageja on väidetavalt tõendanud, et tema riskiprofiil on madal, saab alusmääruses seatud finantsstabiilsuse kaitse eesmärki piisaval määral saavutada järelevalve teostamisega Saksa asutuste poolt. Seda arvestades on õigustatud, et hageja liigitatakse ümber „vähem oluliseks“ üksuseks ühtse järelevalvemehhanismi raammääruse artikli 70 lõike 1 kohaselt.

37

EKP ja komisjon ei ole selle tõlgenduse põhjendatusega nõus. Nad leiavad eelkõige sisuliselt seda, et seadusandja võttis proportsionaalsuse ja subsidiaarsuse põhimõtteid alusmääruse koostamisel juba arvesse, lubades riiklikel asutustel alusmääruse artikli 4 lõikes 1 loetletud ülesandeid vähem oluliseks liigitatud üksuste suhtes detsentraliseeritult täita.

38

Kõigepealt tuleb märkida, et hageja kirjalikud dokumendid ei sisalda otse ega kaudselt ühtegi väidet ühtse järelevalvemehhanismi raammääruse artikli 70 lõike 1 õigusvastasuse kohta, mille kohaselt oleks see vastuolus proportsionaalsuse või subsidiaarsuse põhimõtete või alusmääruse artikliga 6. Hageja on seega otsustanud oma kirjalikes dokumentides rajada oma argumendid üksnes kõnealuse sätte tõlgendusele, seadmata kahtluse alla selle kehtivust.

39

Selleks, et vastata esitatud tõlgendamisküsimustele ja teha kindlaks ühtse järelevalvemehhanismi raammääruse artikli 70 lõike 1 täpne ulatus, tuleb arvesse võtta mitte üksnes selle sätte sõnastust, vaid ka selle konteksti ja eesmärke, mis on õigusaktil, mille osaks ta on (vt selle kohta kohtuotsus, 7.6.2005, VEMW jt, C‑17/03, EU:C:2005:362, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika).

40

Lisaks, kui määruse, eriti ühe selle sätte grammatiline ja ajalooline tõlgendamine ei võimalda hinnata selle täpset ulatust, tuleb asjaomast õigusakti tõlgendada tuginedes nii selle eesmärgile kui ka üldisele ülesehitusele (vt selle kohta kohtuotsused, 31.3.1998, Prantsusmaa jt vs. komisjon, C‑68/94 ja C‑30/95, EU:C:1998:148, punkt 168, ja 25.3.1999, Gencor vs. komisjon, T‑102/96, EU:T:1999:65, punkt 148).

41

Peale selle tuleb kindlalt välja kujunenud kohtupraktika kohaselt liidu teisese õiguse akti, niivõrd kui see on võimalik, tõlgendada kooskõlas aluslepingu sätete ja liidu õiguse üldpõhimõtetega (kohtuotsused, 4.10.2007, Schutzverband der Spirituosen-Industrie, C‑457/05, EU:C:2007:576, punkt 22; 10.7.2008, Bertelsmann ja Sony Corporation of America vs. Impala, C‑413/06 P, EU:C:2008:392, punkt 174, ja 25.11.2009, Saksamaa vs. komisjon, T‑376/07, EU:T:2009:467, punkt 22).

42

Seoses ühtse järelevalvemehhanismi raammääruse artikli 70 lõike 1 grammatilise tõlgendamisega tuleb meenutada, et see on sõnastatud nii:

„[Alus]määruse artikli 6 lõike 4 teises ja viiendas lõigus osutatud konkreetsed asjaolud [...] esinevad konkreetsete faktide korral, mille kohaselt on oluliseks liigitamine [alus]määruse eesmärke ja põhimõtteid ning eelkõige kõrgete järelevalvestandardite järjepideva kohaldamise tagamise vajadust arvestades asjakohatu.“

43

Tuleb tõdeda, et ühtse järelevalvemehhanismi raammääruse artikli 70 lõike 1 sätete grammatiline tõlgendus kinnitab EKP eelistatud seisukohta vaidlustatud otsuses.

44

Nimelt rõhutab ühtse järelevalvemehhanismi raammääruse artikli 70 lõike 1 sõnastus eranditult selle kontrollimist, kas üksuse liigitamine oluliseks ja sellest tulenevalt järelevalve teostamine üksnes EKP poolt on kohane või mitte, arvestades alusmääruse eesmärke. Kordagi ei ole mainitud seda, et oleks vaja analüüsida EKP otsese järelevalve vajadust olulise üksuse üle.

45

Olgugi et üldiselt puudutab liidu akti kohasuse hindamine selle akti võimet saavutada asjaomaste õigusnormidega taotletud seaduslikke eesmärke, tuleb selle vajalikkuse hindamisel kontrollida, ega see ei lähe kaugemale kui on nende eesmärkide saavutamiseks vajalik (vt selle kohta kohtuotsus, 16.6.2015, Gauweiler jt, C‑62/14, EU:C:2015:400, punkt 67 ja seal viidatud kohtupraktika).

46

Järelikult, kuivõrd ühtse järelevalvemehhanismi raammääruse artikli 70 lõige 1 viitab „konkreetsete[le] faktide[le], mille kohaselt on oluliseks liigitamine [alus]määruse eesmärke ja põhimõtteid […] arvestades asjakohatu“, tuleb seda tingimata mõista üksnes nii, et EKP otsese järelevalve teostamine, mille toob kaasa üksuse liigitamine „oluliseks“, on alusmääruse eesmärkide saavutamiseks vähem sobiv kui selle üksuse üle otsese järelevalve teostamine riiklike asutuste poolt. Samas ei järeldu ühtse järelevalvemehhanismi raammääruse artikli 70 lõike 1 grammatilisest tõlgendusest see, et „oluline üksus“ tuleks ümber liigitada „vähem oluliseks“ seetõttu, et riiklike asutuste poolt ühtse järelevalvemehhanismi raames teostatav otsene järelevalve on alusmääruse eesmärkide saavutamiseks sama sobiv kui järelevalve, mida teostab üksnes EKP.

47

Ühtse järelevalvemehhanismi raammääruse artikli 70 lõike 1 sellise grammatilise tõlgenduse vastu väidab hageja sisuliselt seda, et kuna esiteks alusmääruse artikli 6 lõige 4 annab riiklikele asutustele pädevuse teostada järelevalvet teatud ülesannete osas, mis on loetletud alusmääruse artikli 4 lõikes 1, ja teiseks on ühtse järelevalvemehhanismi raammääruse artikli 70 lõike 1 eesmärk jagada EKP-le delegeeritud ja riiklikele asutustele omistatud pädevuste teostamist, tuleks seda tõlgendada kooskõlas ELL artikli 5 lõigetes 3 ja 4 nimetatud subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtetega.

48

Sellest järeldub, et ühtse järelevalvemehhanismi raammääruse artikli 70 lõikes 1 sisalduvat mõistet „asjakohatu“ tuleb käsitada nii, et see välistab ainujärelevalve teostamise EKP poolt, kui alusmääruse eesmärke on võimalik piisavalt saavutada ka riiklike asutuste järelevalvega. Teisisõnu on selles sättes ette nähtud erand kohaldatav mitte üksnes juhul, kui alusmääruse eesmärke on võimalik paremini saavutada riiklike asutuste otsese järelevalve raames, vaid ka juhul, kui selline järelevalve on nende eesmärkide saavutamiseks piisav.

49

Kuivõrd hageja argumendid põhinevad seisukohal, et alusmääruse artikli 6 lõike 4 kohaselt säilib riiklikel asutustel pädevus „vähem oluliseks“ liigitatud üksuste suhtes seoses selle määruse artikli 4 lõike 1 punktides b ja d–i loetletud ülesannetega, tuleb hinnata alusmäärusega EKP-le üle kantud pädevuste ulatust ja seejärel analüüsida seda, kas võib osutuda vajalikuks ühtse järelevalvemehhanismi raammääruse artikli 70 lõike 1 kooskõlaline tõlgendamine, nagu hageja seda soovib.

50

Hageja ei nõustu sellega, et tegemist on pädevuse ülekandmisega EKP-le kõikide üksuste suhtes seoses alusmääruse artikli 4 lõikes 1 viidatud kõikide ülesannetega. Sellest sättest koostoimes sama määruse artikli 6 lõikega 4 tuleneb, et pädevus on üle kantud üksnes „oluliste“ üksuste osas ja „vähem oluliste“ üksuste otsene järelevalve on endiselt riiklike asutuste pädevuses, välja arvatud alusmääruse artikli 4 lõike 1 punktides a ja c nimetatud ülesannete puhul. Pädevuste selline jaotus on kooskõlas ELTL artikli 291 lõikes 1 välja toodud põhimõttega, mis käsitleb liidu õiguse rakendamist liikmesriikide poolt.

51

Hageja märgib samuti, et tema analüüsi EKP-le üle kantud pädevuste ulatuse kohta ei toeta mitte üksnes teoreetiline käsitlus, vaid see on kooskõlas ka alusmääruse vastuvõtmise ajalooga. Nimelt lükkas seadusandja teadlikult kõrvale komisjoni algse ettepaneku, mis põhines pädevuste ülekandmisel EKP-le kõikide krediidiasutuse järelevalve osas, eelistades lahendust, mis on subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtetega rohkem kooskõlas.

52

Kokkuvõttes väidab hageja, et asjaolu, et EKP-l on kõigepealt pädevus teostada vähem oluliste üksuste üle kaudset järelevalvet, mis seisneb eelkõige võimaluses võtta vastu määrusi ja üldiseid juhiseid, seejärel pädevus teostada kõnealuste üksuste üle otsest järelevalvet seoses alusmääruse artikli 4 lõike 1 punktides a ja c loetletud ülesannetega ning lõpuks eesõigus teostada otsest järelevalvet teatud vähem oluliste üksuste üle kõnealuse määruse artikli 6 lõike 5 punkti b alusel, ei takista andmast selle määruse artikli 6 lõigete 4 ja 6 kohaselt otsese järelevalve pädevust vähem oluliste üksuste üle riiklikele asutustele.

53

EKP, keda toetab komisjon, leiab aga vastupidi, et talle on üle kantud ainupädevus, et juhtida kõiki alusmääruse artikli 4 lõike 1 ette nähtud ülesandeid, kuna alusmääruse artikli 4 lõike 1 punktides b ja d–i ette nähtud ülesannete täitmine on üksnes vähem oluliste üksuste puhul delegeeritud riiklikele asutustele ja see toimub EKP kontrolli all.

54

Üldkohus märgib esmalt, et eespool punktides 20–28 selgitatud alusmääruse artikli 4 lõike 1 ja artikli 6 sätete omavahelise toime analüüsist tuleneb, et nendevahelise suhte loogika seisneb võimaluses, et EKP-le delegeeritud ainupädevusi saaks teostada detsentraliseeritult, selmet hakata pädevusi jagama EKP ja riiklike asutuste vahel, kui on vaja täita selle määruse artikli 4 lõikes 1 ette nähtud ülesandeid. Sama moodi nähtub selle määruse artikli 6 lõike 4 teisest lõigust tingimata, et EKP-l on ainupädevus määratleda „konkreetsed asjaolud“, mille esinemisel võiks otsese järelevalve üksuse üle, mis peaks kuuluma tema ainujärelevalve alla, usaldada riiklikule asutusele.

55

Seda järeldust kinnitavad alusmääruse põhjendused.

56

Esiteks nähtub alusmääruse põhjendustest 15 ja 28, et liikmesriikide pädevusest jäävad välja üksnes need ülesanded, mis on otseselt antud EKP-le ja et finantseerimisasutuste usaldatavusnõuete täitmise järelevalve muudel alustel kui need, mis on loetletud selle määruse artikli 4 lõikes 1, jääb liikmesriikide pädevusse. Sellest järeldubki, et pädevuste jaotamine EKP ja riiklike asutuste vahel toimub alusmääruse artikli 4 lõikega 1 EKP-le antud ülesannete määratlemise etapis.

57

Lisaks tuleb märkida, et kuigi alusmääruse põhjenduses 28 on esitatud loetelu järelevalveülesannetest, mis peaksid jääma riiklike asutuste pädevusse, ei sisalda see ühtegi neist ülesannetest, mis on loetletud alusmääruse artikli 4 lõikes 1. Veelgi enam ei käsita kõnealune põhjendus vähem oluliste üksuste otsest järelevalvet pädevusena, mille teostamine kuulub riiklikele asutustele.

58

Teiseks tuleb märkida, et „vähem oluliseks“ liigitatud krediidiasutuste järelevalvet on nimetatud alusmääruse põhjendustes 38–40 ehk vahetult pärast sama määruse põhjendust 37, mis rõhutab, et „riiklikud pädevad asutused [peaksid] abistama EKPd tema järelevalveülesannete täitmisega seotud õigusaktide ettevalmistamisel ja rakendamisel“ ning et „[s]ee peaks eelkõige hõlmama krediidiasutuse olukorra pidevat igapäevast hindamist ja seonduvaid kohapealseid kontrolle“. Alusmääruse põhjenduste selline asetus viitab sellele, et Euroopa Liidu Nõukogu kavandas usaldatavusnõuete otsese järelevalve, mida ühtse järelevalvemehhanismi raames teostavad riiklikud asutused, pigem EKPd abistava meetmena, mitte aga autonoomse pädevuse teostamisena.

59

Teisena tuleb samuti märkida, et EKP-l säilivad olulised eelisõigused ka siis, kui riiklikud asutused täidavad alusmääruse artikli 4 lõike 1 punktides b ja d–i ette nähtud järelevalveülesandeid, ja et sellised eelisõigused kinnitavad, et riiklike asutuste sekkumine kõnealuste ülesannete täitmisel on allutatud laadiga.

60

Alusmääruse artikli 6 lõike 5 punkti a kohaselt on EKP-l õigus väljastada „riiklikele pädevatele asutustele määrusi, suuniseid või üldisi juhiseid, mille kohaselt riiklikud pädevad asutused täidavad [kõnealuse määruse] artiklis 4, välja arvatud selle lõike 1 punktides a ja c, kindlaks määratud ülesandeid ja võtavad vastu järelevalveotsuseid“.

61

Kuigi on tõsi, et selline alluvussuhe ei anna EKP-le võimalust adresseerida riiklikule asutusele individuaalseid suuniseid, täidab selle lünga alusmääruse artikli 6 lõike 5 punktis b pakutud võimalus teostada riikliku asutuse asemel ise üksuse üle otsest järelevalvet. Sellega seoses tuleb märkida, et kõnealuse sätte sõnastusest lähtuvalt eeldab selle eelisõiguse teostamine EKP-le antud ulatuslikku kaalutlusruumi, kuna selles sättes on täpsustatud, et „kui see on vajalik kõrgete järelevalvestandardite järjepideva kohaldamise tagamiseks, võib EKP igal ajal kas omal algatusel pärast riiklike pädevate asutustega konsulteerimist või riikliku pädeva asutuse taotlusel otsustada teostada ise vahetult kõiki asjakohaseid volitusi ühe või enama lõikes 4 osutatud krediidiasutuse puhul“.

62

Kolmandana tuleneb EKP-le antud pädevuste ainuõiguslik laad ka sätete võrdlusest, mis võimaldab kohandada EKP ja riiklike asutuste vahel ülesannete jaotamise kriteeriumi seoses järelevalve all oleva üksuse suurusega. Olugi et eespool punktis 61 välja toodud põhjustel annab näeb alusmääruse artikli 6 lõike 5 punkt b ette EKP-le laias plaanis ette võimaluse astuda riikliku asutuse asemele, kasutab artikli 6 lõike 4 teine lõik seevastu kitsamat sõnastust „konkreetsed asjaolud“, nägemaks ette võimalust, et otsene järelevalve üksuse üle, mis tuleks liigitada „oluliseks“ oleks usaldatud riiklikule asutusele, ning annab EKP-le ainupädevuse määratleda selle sisu.

63

Kõigest eelnevast tuleneb, et nõukogu delegeeris EKP-le seoses alusmääruse artikli 4 lõikes 1 ette nähtud ülesannetega ainupädevuse ja et selle määruse artikli 6 ainus eesmärk on võimaldada teostada seda pädevust ühtse järelevalvemehhanismi raamistikus detsentraliseeritult, kuid EKP järelevalve all, riiklikel asutustel vähem oluliste üksuste suhtes ja seoses alusmääruse artikli 4 lõike 1 punktides b ja d–i ette nähtud ülesannetega, andes samas EKP-le ainupädevuse määratleda mõiste „konkreetsed asjaolud“ sisu selle määruse artikli 6 lõike 4 teise lõigu tähenduses, mida rakendati ühtse järelevalvemehhanismi raammääruse artiklite 70 ja 71 vastuvõtmisega.

64

Hageja vastupidised argumendid seda järeldust kahtluse alla ei sea. Sama kehtib muu hulgas ka asjaolu kohta, et artikli 6 lisamine alusmäärusesse toimus komisjoni algse ettepaneku muutmisel nõukogu poolt. Kuigi selline muudatus võib näidata nõukogu soovi, et riiklikud asutused oleksid kaasatud kõnealuste ülesannete täitmisesse, ei võimalda see teha mingit järeldust selle kohta, et riiklikel asutustel säilib järelevalvepädevus teatavate alusmääruse artikli 4 lõikes 1 ette nähtud ülesannete suhtes. Mis puudutab aga poliitikute ja ametnike seisukohti, millele hageja viitab, siis nende puhul on tegemist pelgalt isiklike arvamustega.

65

Alusmäärusega EKP-le üle kantud pädevuste analüüsist järeldub, et kui hageja argumente tuleks mõista nii, et need tuginevad ühtse järelevalvemehhanismi raammääruse artikli 70 lõike 1 kooskõlalisele tõlgendamisele subsidiaarsuse põhimõttega, ei saa nendega nõustuda. Kuigi selle põhimõtte kohaselt, juhul kui see on kohaldatav, tuleb eelkõige kontrollida, kas kavandatud tegevuse eesmärki saab paremini saavutada liidu tasandil või saab seda eesmärki sama tõhusalt saavutada liikmesriigi tasandil, olgu meenutatud, et ELL artikli 5 lõikest 3 tuleneb, et seda põhimõtet kohaldatakse üksnes valdkondades, kus liidul puudub ainupädevus (vt selle kohta kohtuotsus, 18.6.2015, Eesti vs. parlament ja nõukogu, C‑508/13, EU:C:2015:403, punkt 44 ja seal viidatud kohtupraktika). Seega ei puutu see põhimõte asjasse seoses sellega, kuidas tõlgendada ühtse järelevalvemehhanismi raammääruse artikli 70 lõiget 1 või alusmääruse artikli 6 lõiget 4, mis eespool punktides 50–63 esitatud põhjustel puudutavad vaid EKP ainupädevuse detsentraliseeritud teostamise viise.

66

ELL artikli 5 lõikes 4 on sätestatud, et proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei või liidu meetme sisu ega vorm minna aluslepingute eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale. Institutsioonid kohaldavad proportsionaalsuse põhimõtet vastavalt ELT lepingule lisatud protokollile subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamise kohta.

67

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt nõuab liidu õiguse üldpõhimõtete hulka kuuluv proportsionaalsuse põhimõte, et liidu institutsioonide tegevus oleks asjaomaste õigusnormidega seatud legitiimsete eesmärkide saavutamiseks sobiv ega läheks kaugemale sellest, mis on nende eesmärkide saavutamiseks vajalik, ning juhul, kui on võimalik valida mitme sobiva meetme vahel, tuleb rakendada kõige vähem piiravat meedet, ning tekitatud piirangud peavad olema vastavuses seatud eesmärkidega (vt kohtuotsus, 4.5.2016, Philip Morris Brands jt, C‑547/14, EU:C:2016:325,punkt 165 ja seal viidatud kohtupraktika).

68

Samuti olgu meenutatud, et meetme proportsionaalsuse hindamine peab sobituma liidu institutsioonidele selle meetme vastuvõtmisel vajaduse korral antud kaalutlusruumi järgimisega (vt kohtuotsus, 12.12.2006, Saksamaa vs. parlament ja nõukogu, C‑380/03, EU:C:2006:772, punkt 145 ja seal viidatud kohtupraktika).

69

Hageja väidab sisuliselt, et proportsionaalsuse põhimõttest tuleneva liidu tasandi meetme vajaduse nõude kohaselt tuleb liidu ainupädevusi teostada selliselt, et see jätaks liikmesriigi pädevuste teostamiseks võimalikult laia ruumi.

70

Oma argumentide põhjendamiseks viitab ta kohtujurist Kokott’i ettepanekule kohtuasjas Toshiba Corporation jt (C‑17/10, EU:C:2011:552, punkt 90), milles rõhutati proportsionaalsuse põhimõtte fundamentaalset ja konstitutsiooniõiguslikku tähendust aluslepingute süsteemis, järeldamaks sellest, et liidu konkurentsiõiguse ühtne kohaldamine ei nõua, et liikmesriikide konkurentsiasutustel tuleks püsivalt ja lõplikult keelata kohaldada nende enda „kartelliõiguse“ norme, kuna on piisav, kui võtta neilt see õigus ära komisjoni algatatud menetluse ajaks ja kohustada neid pärast selle menetluse lõppu järgima komisjoni otsust.

71

Sellega seoses piisab, kui märkida, et sellist analüüsi rõhutati õiguslikus kontekstis, mis ei ole käesolevaga võrreldav.

72

Nimelt käsitleti seal küsimust, kuidas mõjutab komisjonile liidu konkurentsiõiguse rakendamise pädevuse teostamine siseriiklike konkurentsiõiguse normide kohaldamist riiklike konkurentsiasutuste poolt. Käesolevas asjas aga – eespool punktides 50–64 esitatud põhjustel – tegutsevad riiklikud asutused ühtse järelevalvemehhanismi alusel liidu ainupädevuse detsentraliseeritud pädevuse teostamise raames, mitte aga riiklikku pädevust teostades.

73

Järelikult ainus pädevus, mida EKP otsene järelevalve mõjutada võib, on liikmesriikide põhimõtteline pädevus rakendada liidu õigust nende õiguskorras, nagu on rõhutatud ELTL artikli 291 lõikes 1. Nimelt meenutab see säte, et liidu institutsioonilise süsteemi ning liidu ja selle liikmesriikide vahelisi suhteid reguleerivate õigusnormide kohaselt peavad liikmesriigid, kui liidu õigus ei sätesta teisiti, tagama oma territooriumil liidu õiguse rakendamise (vt selle kohta analoogia alusel kohtuotsus, 23.11.1995, Nutral vs. komisjon, C‑476/93 P, EU:C:1995:401, punkt 14).

74

Samas tuleb tõdeda, et selle pädevuse säilimine ei tähenda, et ühtse järelevalvemehhanismi raammääruse artikli 70 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, nagu hageja välja pakub, st nii, et see kohustab kontrollima iga alusmääruse artikli 6 lõikes 4 sätestatud kriteeriumide alusel oluliseks liigitatud asutuse puhul eraldi, kas selle määruse eesmärke saab sama hästi saavutada riiklike asutuste otsese järelevalve abil.

75

Nimelt seaks see tõlgendus kahtluse alla alusmääruses sisalduva tasakaalu, kuna see kohustaks igal üksikjuhul analüüsima, kas alusmääruse artikli 6 lõikes 4 esinevate kriteeriumide kohaldamisest hoolimata ei peaks oluline asutus kuuluma riiklike asutuste otsese järelevalve alla seetõttu, et just viimati nimetatud suudavad alusmääruse eesmärke paremini saavutada.

76

Tuleb tõdeda, et selline analüüs oleks otseses vastuolus alusmääruse artikli 6 lõike 4 loogikas kahe põhimõttelist tähendust omava elemendiga, milleks on esiteks põhimõte, et olulised asutused kuuluvad EKP ainujärelevalve alla, ja teiseks see, et esinevad täpsed alternatiivsed kriteeriumid, mis võimaldavad finantseerimisasutuse olulisust sisuliselt hinnata. Nende hulgas on artikli 6 lõike 4 teise lõigu punktis i nimetatud finantseerimisasutuse varade koguväärtuse künnis 30 miljardit eurot, mis hageja puhul on täidetud.

77

Igal juhul tuleb märkida, et liikmesriikide rolli liidu õiguse rakendamises ühildas seadusandja alusmääruse eesmärkide saavutamisega kõnealuse määruse artiklis 6 ühtse järelevalvemehhanismi loomisega.

78

Esiteks, nagu nähtub alusmääruse põhjendustest 13 ja 15, on määruse eesmärk muu hulgas kaitsta liidu finantsstabiilsust, kehtestades seoses krediidiasutuste järelevalve poliitikaga eriülesandeid, mida sobib kõige paremini täitma EKP kui euroala keskpank, kellel on ulatuslikud eksperditeadmised makromajanduslikes ja finantsstabiilsuse küsimustes.

79

Teiseks, jätmata liikmesriike EKP-le antud järelevalveülesannete täitmisest üldse mitte kõrvale, seob alusmäärus neid sellega, võimaldades ühtse järelevalvemehhanismi raames ja artikli 6 lõigete 4 ja 6 kaudu seda, et enamikke artikli 4 lõikes 1 ette nähtud ülesannetest täidetaks vähem oluliste üksuste suhtes detsentraliseeritult.

80

Kõigest eelnevast tuleneb, et osas, milles ühtse järelevalvemehhanismi raammääruse artikli 70 lõige 1 viitab „konkreetsete[le] faktide[le], mille kohaselt on oluliseks liigitamine [alus]määruse eesmärke ja põhimõtteid ning eelkõige kõrgete järelevalvestandardite järjepideva kohaldamise tagamise vajadust arvestades asjakohatu“, tuleb seda mõista nii, et see viitab üksnes sellistele konkreetsetele faktidele, mille korral on alusmääruse eesmärke ja põhimõtteid parem saavutada riiklike asutuste otsese järelevalvega, arvestades eelkõige kõrgete järelevalvestandardite järjepideva kohaldamise tagamise vajadust.

81

Järelikult ei pannud EKP toime väidetavat õigusnormi rikkumist, kui ta leidis sisuliselt, et ühtse järelevalvemehhanismi raammääruse artikli 70 lõike 1 kohaselt saab hageja oluliseks üksuseks liigitamata jätta üksnes tingimusel, et on tõendatud, et alusmääruse eesmärke on võimalik paremini saavutada Saksa asutuste enda otsese järelevalvega kui EKP järelevalvega.

82

Seda järeldust ei kõiguta hageja argumendid, et EKP ei ole teistes otsustes, millega kaasnes ümberliigitamine, kohaldanud kriteeriume, millele ta tugines vaidlustatud otsuses.

83

Nimelt kui need argumendid esitati eesmärgiga tõendada, et EKP keeldus vääralt analüüsimast, kas alusmääruse eesmärkide saavutamiseks piisab riiklike asutuste otsesest järelevalvest, tuleb need kohe tagasi lükata, kuna on tuvastatud, et EKP ei rikkunud ühtse järelevalvemehhanismi raammääruse artikli 70 lõike 1 tõlgendamisel õigusnormi.

84

Juhul, kui neid argumente tuleb mõista nii, et nendega väidetakse sisuliselt, et hageja kahjuks on rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet, siis ei saa nendega samuti nõustuda. Piisab, kui meenutada, et võrdse kohtlemise põhimõtte järgimisel peab arvestama seaduslikkuse põhimõttega, mille kohaselt ei või keegi tugineda enda huvides kolmanda isiku kasuks toime pandud õigusnormi rikkumisele (vt selle kohta kohtuotsus, 14.4.2011, Visa Europe ja Visa International Service vs. komisjon, T‑461/07, EU:T:2011:181, punkt 219 ja seal viidatud kohtupraktika). Seega, isegi kui eeldada, et EKP toimis üksuste, millele hageja viitab, ümberliigitamisel valesti, ei mõjuta selline eksimus vaidlustatud otsuse põhjendatust keeldumise osas liigitada hageja ümber „vähem oluliseks“ üksuseks.

85

Seetõttu tuleb käesolev väide tagasi lükata.

86

Hageja heidab EKP-le sisuliselt ette seda, et viimane pidas kohaseks liigitada ta oluliseks üksuseks sõltumata konkreetsete faktiliste asjaolude analüüsist ja võtmata arvesse alusmääruse eesmärke ja põhimõtteid.

87

Sellega seoses piisab, kui märkida, et 1. septembri 2014. aasta otsuse uuesti läbivaatamise taotlemisel rajas hageja oma argumendid eranditult asjaolule, et väidetavalt on piisav, kui tema väidetavalt madala riskiprofiili suhtes teostavad järelevalvet Saksa ametiasutused.

88

Nimelt nähtub hageja 10. juuli ja 6. oktoobri 2014. aasta kirjadest, et tema argumendid põhinesid eranditult asjaolul, et EKP järelevalve ei ole vajalik selleks, et tagada kõrgete järelevalvestandardite järjepidev kohaldamine, ilma et ta väidaks, et riigisisene järelevalve oleks nende eesmärkide saavutamiseks parem.

89

Järelikult, arvestades ühtse järelevalvemehhanismi raammääruse artikli 70 lõike 1 sõnastust, võis EKP õiguspäraselt pidada selliseid argumente asjakohatuteks, ilma et oleks vaja analüüsida, kas hageja väidetud faktilised asjaolud vastavad tegelikkusele, või kontrollida, kas hageja üle järelevalve teostamine Saksa ametiasutuste poolt võis vastata alusmääruse eesmärkidele.

90

Järelikult tuleb see etteheide tagasi lükata.

91

Hageja heidab EKP-le samuti ette seda, et viimane viis läbi „kahetasandilise analüüsi“, leides esiteks, et on vaja, et esinevad konkreetsed asjaolud, ja teiseks, et need muudavad EKP järelevalve asjakohatuks; see on aga vastuolus ühtse järelevalvemehhanismi raammääruse artikli 70 lõike 1 sõnastusega.

92

Olgu meenutatud, et ühtse järelevalvemehhanismi raammääruse artikli 70 lõike 1 kohaselt „[esinevad alus]määruse artikli 6 lõike 4 teises ja viiendas lõigus osutatud konkreetsed asjaolud [...] konkreetsete faktide korral, mille kohaselt on oluliseks liigitamine [alus]määruse eesmärke ja põhimõtteid ning eelkõige kõrgete järelevalvestandardite järjepideva kohaldamise tagamise vajadust arvestades asjakohatu“.

93

Ühtse järelevalvemehhanismi raammääruse artikli 71 lõige 1 täpsustab, et „konkreetsete asjaolude esinemist, mis õigustaksid muidu olulise üksuse liigitamist vähem oluliseks järelevalve alla kuuluvaks üksuseks, hinnatakse juhtumipõhiselt ning iga järelevalve alla kuuluva üksuse või grupi puhul eraldi, mitte järelevalve alla kuuluvate üksuste liikide kaupa“.

94

Neist kahest sättest tuleneb vaieldamatult, et konkreetsete asjaolude esinemist tuleb hinnata seoses järelevalve all olevale üksusele omaste faktiliste asjaoludega.

95

EKP leidis vaidlustatud otsuses, et „isegi juhul, kui EKP asuks seisukohale, et järelevalve all oleva üksuse suhtes võisid esineda konkreetsed asjaolud, millele on viidatud alusmääruse artikli 6 lõikes 4, peaks EKP ka kontrollima, kas sellised konkreetsed asjaolud õigustavad tema liigitamist vähem oluliseks üksuseks.“

96

Tuleb asuda seisukohale, et juhul, kui eespool punktis 95 viidatud vaidlustatud otsuse lõiku tuleb mõista nii, et selles on aetud segamini ühtse järelevalvemehhanismi raammääruse artikli 70 lõikes 1 kasutatud mõiste „konkreetsete faktide korral“, mida kohaldatakse selleks, et hinnata, kas üksuse liigitamine oluliseks on asjakohatu või mitte, ja mõiste „konkreetsed asjaolud“, mida kasutab alusmääruse artikli 6 lõige 4 ja mille täpsustamine on ühtse järelevalvemehhanismi raammääruse artikli 70 lõike 1 eesmärk, siis järelikult on see õiguslikult väär.

97

Sellise põhjendusega seab EKP nimelt eraldi tingimusteks „konkreetsete asjaolude“ esinemise tõendamise ja ühtse järelevalvemehhanismi raammääruse artikli 70 lõike 1 kohaldamise. Sellest järelduks, et konkreetsed asjaolud alusmääruse artikli 6 lõike 4 tähenduses ei võimaldaks iseenesest õigustada üksuse ümberliigitamist „olulisest“„vähem oluliseks“. Lisaks sellele peaksid olema täidetud ühtse järelevalvemehhanismi raammääruse artikli 70 lõike 1 kriteeriumid.

98

Selline ei ole nende kahe sätte ülesehituse loogika. Konkreetsete asjaolude esinemisest piisab, et õigustada üksuse ümberliigitamist. Ent selleks, et kontrollida nende asjaolude esinemist, tuleb kohaldada ühtse järelevalvemehhanismi raammääruse artikli 70 lõiget 1.

99

Seega on vaidlustatud otsuse asjaomases lõigus rikutud õigusnormi, mis aga ei mõjuta selle otsuse seaduslikkust, kuna kõnealuse lõigu näol on tegemist täiendava põhjendusega, nagu näitab tingiva kõneviisi kasutamine. EKP nimelt ei mööna „konkreetsete asjaolude“ esinemist, vaid esitab üksnes oma arvamuse mõju kohta, mida sellised asjaolud võivad omada, eeldusel et need esinevad. Seega tuleb käesolev etteheide igal juhul tagasi lükata.

100

Kõike eeltoodut arvestades tuleb esimene väide tagasi lükata.

101

Hageja väidab, et vaidlustatud otsus sisaldab ilmseid hindamisvigu.

102

Esmalt ei ole tema hinnangul EKP otsene järelevalve vajalik, et saavutada alusmääruse eesmärke, st tagada finantsturgude stabiilsus, krediidiasutuste turvalisus ja toimekindlus ning hoiustajate kaitse. Teisena ei ole EKP otsene järelevalve vajalik, et saavutada kõrgete järelevalvestandardite järjepideva kohaldamise eesmärki. Kolmandana ei ole EKP otsene järelevalve vajalik ka seoses alusmääruse muude eesmärkidega. Neljandana on hageja suhtes otsese järelevalve teostamine riikliku asutuse poolt kooskõlas alusmääruse põhimõtetega. Viiendana, isegi kui lähtuda EKP poolt kasutatud väärast hindamiskriteeriumist, sisaldab vaidlustatud otsus ilmseid hindamisvigu.

103

EKP, keda toetab komisjon, palub käesolev väide tagasi lükata.

104

Kõigepealt tuleb märkida, et hageja poolt käesoleva väite raames esitatud argumentide põhisisu tugineb arusaamal, et alusmääruse eesmärke ja kõrgete järelevalvestandardite järjepidevat kohaldamist on võimalik saavutada otsese järelevalve kaudu, mida teostavad riiklikud asutused. Nimelt kinnitab hageja oma menetlusdokumentides, et jätkuvalt oluliseks üksuseks liigitamine oli ilmselgelt väär, võttes arvesse, et EKP otsene järelevalve ei olnud vajalik.

105

Tuleb tõdeda, et sellised argumendid on asjakohatud, kuna esimese väite analüüsimisel välja toodud põhjendustel ei saa ühtse järelevalvemehhanismi alusmääruse artikli 70 lõiget 1 tõlgendada nii, et see hõlmab tingimust, mille kohaselt tuleb analüüsida otsese järelevalve vajadust üksuse suhtes, mis tuleb liigitada „oluliseks“ alusmääruse artikli 6 lõike 4 tähenduses.

106

Hageja väide, et „isegi kui lähtuda [EKP] poolt kasutatud väärast hindamiskriteeriumist, sisaldab vaidlustatud otsus ilmseid hindamisvigu“, on esitatud teise võimalusena.

107

Selle väite põhjendamiseks viitab hageja esmalt oma 10. juuli ja 6. oktoobri 2014. aasta kirjades esitatule.

108

Ometi tuleb eespool punktides 87–89 välja toodud põhjustel märkida, et hageja ei väida neis kirjades, et riigisisene järelevalve on alusmääruse eesmärkide saavutamiseks parem kui EKP otsene järelevalve.

109

Teisena väidab hageja repliigis sisuliselt, et Saksa ametiasutuste teostatav järelevalve on parem, et saavutada kõrgete järelevalvestandardite järjepideva kohaldamise eesmärk, millele viitab ühtse järelevalvemehhanismi raammääruse artikli 70 lõige 1. Ta märgib sellega seoses, et tema suhtes kohaldatakse erinevaid õigusnorme, st mitte üksnes Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta määrust (EL) nr 575/2013 krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes kohaldatavate usaldatavusnõuete kohta ja määruse (EL) nr 648/2012 muutmise kohta (ELT 2013, L 176, lk 1) ning Saksamaa seadust pangandussektori korraldamise kohta, vaid ka Baden-Württembergi liidumaa piirkondliku krediidipanga seadust, ning ta allub ka mitme asutuse kontrollile, st mitte üksnes Bundesanstalt für Finanzdienstleistungsaufsichti (Bafin) (liitvabariigi finantsjärelevalve asutus, Saksamaa), Bundesbanki (liitvabariigi pank, Saksamaa) ja EKP, vaid ka Baden-Württembergi liidumaa rahandusministeeriumi kontrollile.

110

Seega väidab hageja sisuliselt, et tema tegevust reguleeriva õigusliku raamistiku ja kontrollivate asutuste mitmekesisus tähendab, et kõrgete järelevalvestandardite järjepideva kohaldamise eesmärgi saavutamiseks on riiklikel asutustel parem omavahel koos töötada kui teha seda EKPga.

111

Sellega seoses piisab, kui märkida, et hageja ei too välja ühegi kokkuleppe või koostöö olemasolu Baden-Württembergi liidumaa ja Saksamaa ametiasutuste vahel, mis muudaks nende koostöö lihtsamaks kui see oleks EKPga.

112

Seetõttu tuleb käesolev väide tagasi lükata.

113

Hageja leiab, et EKP rikkus vaidlustatud otsuse vastuvõtmisel põhjendamiskohustust. Ta meenutab, et vaidlustatud otsuse põhjendamise kohustus tuleneb nii ühtse järelevalvemehhanismi raammääruse artikli 33 lõikest 2, artikli 39 lõikest 1 ja artikli 44 lõikest 1 kui ka alusmääruse artikli 22 lõike 2 teisest lõigust ja ELTL artikli 296 teisest lõigust.

114

Esmalt ei ole vaidlustatud otsus hageja hinnangul järjepidev ning see on vastuoluline, mis takistab sellest tuletada EKP kohaldatud kriteeriumi. Mõiste „asjakohatu“ sellist tõlgendust, mida EKP oma menetlusdokumentides esitab, vaidlustatud otsuses ei esine ja see on igal juhul vastuoluline.

115

Teisena leiab hageja, et vaidlustatud otsuse põhjendustes on piirdutud vaid pelkade kinnituste ja eitustega, mida ei toeta ükski tõend. Ta heidab EKP-le eelkõige ette seda, et viimane ei põhjendanud oma seisukohta, et riski puudumine turgude stabiilsusele või võlausaldajatele ei kujuta endast konkreetset asjaolu. Samuti ei ole vaidlustatud otsuses selgitatud, miks ei ole Saksa asutuste teostatav järelevalve alusmääruse eesmärkide saavutamiseks parem.

116

Kolmandana heidab hageja EKP-le ette, et viimane ei analüüsinud argumente, mille ta esitas haldusmenetluses ja mis tuginesid konkreetsete faktiliste asjaolude esinemisele, mis muudavad asjakohatuks tema liigitamise oluliseks üksuseks. Ta leiab, et EKP oleks pidanud üksikasjalikult põhjendama, miks ta neid olulisi argumente ei arvestanud, eriti kuna tal on ühtse järelevalvemehhanismi raammääruse artikli 70 lõike 1 kohaldamisel kaalutlusruum. Sellist põhjendust ei tulene ei vaidlustatud otsusest ega selle kontekstist.

117

EKP, keda toetab komisjon, palub käesolev väide tagasi lükata.

118

Alusmääruse artikli 22 lõike 2 teise lõigu kohaselt esitatakse EKP otsustes otsuse aluseks olevad asjaolud.

119

Ühtse järelevalvemehhanismi raammääruse artikli 33 lõigete 1 ja 2 kohaselt esitatakse EKP järelevalveotsus koos otsuse põhistusega. Põhistus sisaldab olulisi faktilisi asjaolusid ja juriidilist argumentatsiooni, millele EKP järelevalveotsus tugineb.

120

Ühtse järelevalvemehhanismi raammääruse artikli 39 lõige 1 täpsustab, et „[j]ärelevalve alla kuuluv üksus loetakse oluliseks [...] asjaomasele järelevalve alla kuuluvale üksusele adresseeritud EKP otsuses, milles selgitatakse otsuse aluseks olevaid asjaolusid“.

121

Olgu rõhutatud, et need sätted üksnes meenutavad alusmääruse ja ühtse järelevalve raammääruse keskmes põhjendamiskohustust, mis on liidu institutsioonidele ja organitele pandud ELTL artikli 296 teise lõigu kohaselt.

122

ELTL artiklis 296 kehtestatud põhjendamiskohustus on oluline vorminõue, mida tuleb eristada põhjenduste sisulise õigsuse küsimusest, mis on vaidlusaluse akti sisulise õiguspärasuse küsimus (vt kohtuotsus, 11.7.2013. Ziegler vs. komisjon, C‑439/11 P, EU:C:2013:513, punkt 114 ja seal viidatud kohtupraktika).

123

Eeltoodut silmas pidades peavad esiteks ELTL artikliga 296 nõutud põhjendused vastama akti olemusele ning nendest peab selgelt ja üheselt nähtuma akti vastu võtnud institutsiooni arutluskäik, mis võimaldab puudutatud isikutel võetud meetme põhjuseid mõista ja pädeval kohtul kontrolli teostada. Mis puudutab täpsemalt üksikotsuste põhjendust, siis on nende otsuste põhjendamise kohustuse eesmärk võimaldada kohtul teostada kontrolli ja anda puudutatud isikule küllaldast teavet selle kohta, kas otsuses on tehtud viga, mille alusel otsuse kehtivust vaidlustada (kohtuotsus, 11.7.2013, Ziegler vs. komisjon, C‑439/11 P, EU:C:2013:513, punkt 115 ja seal viidatud kohtupraktika).

124

Teiseks tuleb põhjenduse nõude hindamisel arvesse võtta juhtumi asjaolusid, eelkõige akti sisu, põhjenduste olemust ning huvi, mis võib olla akti adressaatidel või teistel isikutel, keda akt otseselt ja isiklikult puudutab, selgituste saamiseks. Ei ole nõutav, et põhjendustes oleks täpsustatud kõiki asjakohaseid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, kuna seda, kas akti põhjendused vastavad ELTL artiklis 296 sätestatud nõuetele, tuleb hinnata mitte ainult selle sõnastusest, vaid ka kontekstist ja kõikidest asjaomast valdkonda reguleerivatest õigusnormidest lähtudes (vt kohtuotsus, 11.7.2013, Ziegler vs. komisjon, C‑439/11 P, EU:C:2013:513, punkt 116 ja seal viidatud kohtupraktika).

125

Käesoleval juhul tuleb märkida, et vaidlustusnõukogu arvamus kuulub konteksti, milles vaidlustatud otsus on tehtud, ja seega võib seda eespool punktis 124 viidatud kohtupraktika kohaselt arvesse võtta, et hinnata, kas kõnealune otsus on piisavalt põhjendatud.

126

Nimelt täpsustab alusmääruse artikli 24 „Vaidlustusnõukogu“ lõige 1, et „EKP moodustab vaidlustusnõukogu, et vaadata pärast [sellekohase] taotluse saamist asutusesiseselt halduskorras läbi otsused, mis EKP on teinud käesoleva määrusega talle antud volituste täitmisel“ ja et „[as]utusesisene halduskorras läbivaatamine piirdub selle hindamisega, kas sellised otsused on menetluslikult ja sisuliselt vastavuses käesoleva määrusega“. Sama artikli lõige 7 näeb ette:

„Vaidlustusnõukogu esitab pärast läbivaatamise taotluse vastuvõetavuse kohta otsuse tegemist arvamuse küsimuse kiireloomulisust arvestava ajavahemiku jooksul, kuid hiljemalt kahe kuu jooksul alates taotluse saamisest, ning saadab juhtumi edasi järelevalvenõukogule uue otsuse eelnõu ettevalmistamiseks. Järelevalvenõukogu võtab vaidlustusnõukogu arvamust arvesse ning esitab EKP nõukogule viivitamatult uue otsuse eelnõu. Uus otsuse eelnõu tühistab esialgse otsuse, asendab selle identse sisuga otsusega või asendab selle muudetud otsusega. Uus otsuse eelnõu loetakse vastuvõetuks, kui EKP nõukogu ei ole selle suhtes esitanud vastuväiteid hiljemalt kümne tööpäeva jooksul.“

127

Sellest järeldub kahtlemata, et kuivõrd vaidlustatud otsuse resolutsioon vastab vaidlustusnõukogu arvamuses sisalduvale ettepanekule, on tegemist selle arvamuse pikendusega ja selles sisalduvaid selgitusi võib arvesse võtta selle hindamisel, kas vaidlustatud otsus on piisavalt põhjendatud.

128

Esmalt, lähtudes eespool punktides 31 ja 32 esitatud põhjustest ja vastupidi hageja väidetele, nähtub vaidlustatud otsuse ja vaidlustusnõukogu arvamuse koostoimes lugemisest, et esiteks EKP leidis, et „konkreetsed asjaolud“ saavad esineda üksnes tingimusel, et alusmääruse eesmärkide saavutamist tagab paremini riiklike asutuste teostatav otsene järelevalve, ja et teiseks ei ole hageja tõendanud, et see tingimus oli tema puhul täidetud. Samuti tuleb märkida, et nii vaidlustusnõukogu arvamus kui ka vaidlustatud otsus sisaldavad kokkuvõtet hageja argumentidest.

129

Peale selle tuleb tõdeda, et esimese väite analüüs kinnitab, et hagejal oli võimalik mõista EKP arutluskäiku, sest ta vaidles selle kõnealuse väite raames vastu, ja Üldkohtul on võimalik teostada vaidlustatud otsuse põhjenduste sisulise õigsuse suhtes seaduslikkuse kontrolli.

130

Teisena, mis puudutab hageja väidet, et tema haldusmenetluses esitatud argumentidele ei ole piisavalt vastatud, siis nähtub eespool punktidest 87–89, 107 ja 108, et hageja piirdus kõnealuses menetluses püüdega tõendada, et EKP otsene järelevalve ei ole vajalik, kuna alusmääruse eesmärkide saavutamiseks piisab Saksa asutuste järelevalvest, üritamata tõendada, et see järelevalve on nende eesmärkide saavutamiseks parem. Seega seoses argumentidega, mis on EKP eelistatud tõlgenduse osas ilmselgelt asjasse puutumatud, ei saa viimati nimetatut pidada kohustatuks esitama üksikasjalikke põhjendusi nende argumentide tagasilükkamise põhjuste kohta, kuna hagejal on kerge vaevaga võimalik neid vaidlustatud otsusest ja vaidlustusnõukogu arvamusest tuletada.

131

Kolmandana, mis puudutab hageja etteheidet, et vaidlustatud otsuse põhjendused on vastuolulised, siis on tõsi, et akti põhjendus peab olema loogiline ja eelkõige ilma sisemise vastuoluta, mis takistaks aktini viinud põhjuste õiget mõistmist (kohtuotsus, 29.9.2011, Elf Aquitaine vs. komisjon, C‑521/09 P, EU:C:2011:620, punkt 151).

132

Ent tuleb asuda seisukohale, et vaidlustatud otsuse põhjendused ei ole vastuolulised, nagu on väidetud.

133

Esiteks, lähtudes eespool punktides 31–34 välja toodud põhjustest ja vastupidi sellele, mida hageja tundub väitvat, ei esine vastuolu ühelt poolt vaidlustusnõukogu arvamuses sisalduva tõdemuse, et „konkreetsete asjaolude“ esinemise korral peab alusmääruse eesmärke ja eelkõige kõrgete järelevalvestandardite järjepideva kohaldamise tagamise vajadust paremini kindlustama riiklike asutuste otsene järelevalve, ning teiselt poolt vaidlustatud otsuses sisalduva viite vahel asjaolule, et selleks, et ühtse järelevalvemehhanismi raammääruse artikli 70 lõige 1 oleks kohaldatav, peaks EKP otsene järelevalve hageja üle olema vastuolus alusmääruse eesmärkidega.

134

Teiseks, mis puudutab vaidlustatud otsuse selle põhjenduse vastuolulisust, mille kohaselt ei piisa konkreetsete asjaolude esinemisest, et õigustada ühtse järelevalvemehhanismi raammääruse artikli 70 lõike 1 kohaldamist, siis on eespool punktis 99 märgitud, et see vaidlustatud otsuse põhjendus on seal täiendavat laadi. Kõnealune lõik ei takistanud seega vaidlustatud otsuses EKP kohaldatud kriteeriumi õigesti mõista.

135

Eeltoodust tuleneb, et vaidlustatud otsus on õiguslikult piisavalt põhjendatud.

136

Kolmas väide tuleb seega tagasi lükata.

137

Hageja heidab EKP-le ette, et viimane ei kasutanud ühtse järelevalvemehhanismi raammääruse artikli 70 lõike 1 tema suhtes kohaldamisel oma kaalutlusõigust ning seda tuleb pidada võimu kuritarvitamiseks. Ta toob esile, et see säte ei sisalda ammendavat loetelu põhjendustest, mida EKP võib arvesse võtta. Seega keskpank eksis, kui ta järeldas vaidlustatud otsuses, et hageja esitatud argumendid viivad selliste põhjenduste arvessevõtmiseni, mida kõnealuses määruses ette nähtud ei ole.

138

EKP, keda toetab komisjon, palub see väide tagasi lükata.

139

Kohtupraktikast tuleneb tõepoolest, et kui institutsioonile on antud kaalutlusõigus, peab ta seda õigust täieulatuslikult teostama (vt selle kohta kohtuotsused, 14.7.2011, Freistaat Sachsen vs. komisjon, T‑357/02 RENV, EU:T:2011:376, punkt 45, ja 10.7.2012, Smurfit Kappa Group vs. komisjon, T‑304/08, EU:T:2012:351, punkt 90). Seega peab akti vastu võtnud institutsioon suutma liidu kohtutes tõendada, et asjaomane akt on vastu võetud tema kaalutlusõiguse tegeliku teostamise raames, mis eeldab kõigi nende elementide ja asjaolude arvesse võtmist, mis on kõnealuse akti reguleerimiseseme valdkonnas asjakohased (kohtuotsus, 7.9.2006, Hispaania vs. komisjon, C‑310/04, EU:C:2006:521, punkt 122).

140

Siiski tuleb siinkohal meenutada, nagu eespool punktides 87–89 on rõhutatud, et haldusmenetluses hageja esitatud argumentide eesmärk oli eranditult tõendada, et alusmääruse eesmärke oli võimalik saavutada otsese järelevalvega, mida hageja üle teostavad riiklikud asutused, ja et need argumendid on esimese väite analüüsi raames esitatud põhjustel ühtse järelevalvemehhanismi raammääruse artikli 70 lõike 1 kohaldamise raames asjasse puutumatud.

141

Seetõttu ei saa EKP-le ette heita kaalutlusõiguse teostamata jätmist seetõttu, et ta lükkas asjasse puutumatud argumendid koheselt tagasi.

142

Neljas väide tuleb seega tagasi lükata.

143

Hageja meenutab, et ühtse järelevalvemehhanismi raammääruse artikli 28 lõike 2 kohaselt võtab EKP arvesse kõiki asjakohaseid asjaolusid. Ta viitab samuti EKP‑le pandud kohustusele hoolikalt ja erapooletult hinnata ja võtta arvesse kõiki faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, mis on konkreetse juhtumi puhul asjakohased; kõnealune kohustus tuleneb Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 41 lõikes 1 sätestatud õigusest heale haldusele.

144

Ta heidab EKP‑le ette, et viimane ei võtnud arvesse asjaolusid, mis tulenevad esiteks sellest, et tal ei olnud tegelikkuses võimalik maksejõuetuse olukorda lahendada, teiseks sellest, et ta ei täitnud ühtegi alusmääruse artikli 6 lõike 4 kriteeriumi peale suuruse kriteeriumi, ja kolmandaks sellest, et järelevalve, mida teostasid Saksa asutused, ei olnud kunagi varem puudulikuks osutunud.

145

EKP, keda toetab komisjon, palub käesolev väide tagasi lükata.

146

Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et kui liidu institutsioonidel on kaalutlusõigus, on liidu õiguskorraga haldusmenetlustes antud tagatiste järgimine veelgi suurema tähtsusega.

147

Liidu õigusega haldusmenetlustes antud tagatiste hulgas on muu hulgas ka põhiõiguste harta artiklis 41 sätestatud õigus heale haldusele, millega on seotud pädeva institutsiooni kohustus hinnata hoolikalt ja erapooletult kõiki konkreetse juhtumi olulisi asjaolusid (kohtuotsus, 30.9.2003, Atlantic Container Line jt vs. komisjon, T‑191/98 ja T‑212/98–T‑214/98, EU:T:2003:245, punkt 404).

148

Seda kohustust on meenutatud ühtse järelevalvemehhanismi raammääruse artikli 28 lõikes 2, mis täpsustab, et „[o]ma hinnangus võtab EKP arvesse kõiki asjakohaseid asjaolusid“.

149

Eespool punktis 140 esitatud põhjustega analoogiliselt piisab aga sellest, kui rõhutada, et asjaolud, mille arvesse võtmata jätmist EKP‑le ette heidetakse, ei olnud ühtse järelevalvemehhanismi artikli 70 lõike 1 sõnastust arvestades asjakohased ja et seega ei saa EKP-le tulemuslikult ette heita seda, et ta jättis selle sätte kohaldamisel need asjaolud arvesse võtmata.

150

Viies väide tuleb seega tagasi lükata ja sellest tulenevalt ka hagi tervikuna rahuldamata jätta.

151

Kodukorra artikli 134 lõike 1 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna käesoleval juhul on kohtuotsus tehtud hageja kahjuks, jäetakse hageja kohtukulud tema enda kanda ja kuna EKP on kohtukulude hüvitamist nõudnud, mõistetakse EKP kohtukulud välja hagejalt.

152

Vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1 kannavad menetlusse astunud institutsioonid oma kohtukulud ise. Seetõttu kannab komisjon oma kohtukulud ise.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (neljas koda laiendatud koosseisus),

otsustab: