—

Horvaadi Vabariik, esindaja: A. Metelko‑Zgombić,

—

Tšehhi Vabariik, esindajad: M. Smolek ja J. Vláčil,

—

Euroopa Komisjon, esindajad: G. Goddin ja M. Mataija,

1

[Parandatud 15. detsembri 2016. aasta kohtumäärusega] Eelotsusetaotlus puudutab küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2008. aasta direktiivi 2008/48/EÜ, mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 87/102/EMÜ (ELT 2008 L 133, lk 66, parandused ELT 2009 L 207, lk 14, ELT 2010 L 199, lk 40 ja ELT 2011 L 234, lk 46), artiklit 23 ja artikli 30 lõiget 1.

2

Taotlused on esitatud kriminaalmenetlustes, mis algatati pärast tsiviilhagejate Renata Horžići ja Siniša Pušići poolt Privredna banka Zagreb d.d. ja selle äriühingu juhataja Božo Prka (edaspidi koos „süüdistatavad“) vastu esitatud kaebusi, mille kohaselt viimased väidetavalt rikkusid neil lasuvaid teatavaid tarbijakrediidialaseid kohustusi.

3

Direktiivi 2008/48 põhjendustes 9 ja 10 on sätestatud:

4

Selle direktiivi põhjendus 14 on sõnastatud järgmiselt:

„Käesoleva direktiivi reguleerimisalast tuleks välja jätta krediidilepingud, mille alusel antakse krediiti kinnisvara tagatisel. Seda liiki krediit on väga spetsiifilise iseloomuga. Samuti tuleks käesoleva direktiivi reguleerimisalast jätta välja krediidilepingud, mille eesmärk on rahastada maa või olemasoleva või projekteeritava ehitise omandiõiguse omandamist või säilitamist. [...]“

5

Direktiivi artiklis 2 „Reguleerimisala“ on sätestatud:

„1.   Käesolevat direktiivi kohaldatakse krediidilepingute suhtes.

2.   Käesolevat direktiivi ei kohaldata järgmise suhtes:

[...]

[...]“

6

Direktiivi artikli 11 „Teave laenuintressi kohta“ kohaselt:

„1.   Vajaduse korral teavitatakse tarbijat paberil või mõnel muul püsival andmekandjal laenuintressimäära muutusest enne muutuse jõustumist. Teave sisaldab tehtavate maksete suurust pärast uue laenuintressimäära jõustumist ning üksikasju maksete arvu ja sageduse kohta, kui viimased muutuvad.

2.   Lepingupooled võivad sellegipoolest krediidilepingus kokku leppida, et juhtudel, kui laenuintressimäära muutuse on põhjustanud baasintressimäära muutumine ja uuest baasintressimäärast on üldsusele asjakohaste vahenditega teatatud ning teave uue baasintressimäära kohta on samuti kättesaadav krediidiandja ruumides, esitatakse lõikes 1 osutatud teave tarbijale perioodiliselt. “

7

Direktiivi 2008/48 artikli 22 „Ühtlustamine ja käesoleva direktiivi sätete imperatiivsus“ lõige 1 näeb ette:

„Kuna käesolev direktiiv sisaldab ühtlustatud sätteid, ei või liikmesriigid oma siseriiklikus õiguses säilitada või vastu võtta käesolevas direktiivis sätestatust erinevaid sätteid.“

8

Direktiivi artikkel 23 näeb ette:

„Liikmesriigid kehtestavad eeskirjad karistuste kohta, mida kohaldatakse käesoleva direktiivi alusel vastu võetud siseriiklike õigusnormide rikkumise korral, ning võtavad kõik vajalikud meetmed nende rakendamise tagamiseks. Kehtestatud karistused peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad.“

9

Nimetatud direktiivi artikkel 30 „Üleminekumeetmed“ sätestab:

„1.   Käesolevat direktiivi ei kohaldata siseriiklike rakendusmeetmete jõustumise kuupäeval kehtivate krediidilepingute suhtes.

2.   Liikmesriigid tagavad siiski, et [artiklit] 11 [...] [kohaldatakse] siseriiklike rakendusmeetmete jõustumise kuupäeval kehtivate krediidilepingute suhtes.“

10

Zakon o potrošačkom kreditiranju (tarbijakrediidiseadus) (Narodne novine, br. 75/09) jõustus 1. jaanuaril 2010 ja selle eesmärk on võtta siseriiklikusse õigusesse üle direktiiv 2008/48.

11

Selle seaduse artikkel 3 loetleb krediidilepingute tüübid, mille suhtes seda seadust ei kohaldata, ning nende hulka ei kuulu ei krediidilepingud, mis on tagatud hüpoteegiga või muu võrreldava tagatisega, ega krediidilepingud, mille eesmärk on maa või olemasoleva või projekteeritava ehitise omandiõiguse omandamine või säilitamine.

12

Nimetatud seaduse artikkel 11 „Teave intressimäära kohta“ sätestab:

„(1)   Kui on kokku lepitud muutuvad intressimäärad, teavitab võlausaldaja tarbijat paberil või muul püsival andmekandjal mis tahes nende määrade muutmisest vähemalt 15 päeva enne muudatuse jõustumist. Selles teabes märgitakse pärast uue intressimäära jõustumist tehtavate perioodiliste maksete summa, ja kui maksete arv ja perioodilisus muutub, siis esitatakse selle muudatuse üksikasjad.

(2)   Pooled võivad krediidilepingus kokku leppida, et kui intressimuudatus tuleneb baasintressimäära muutmisest, edastatakse lõikes 1 osutatud teave tarbijale perioodiliselt, tingimusel et uus baasintressimäär on avalikult kättesaadav, nimelt krediidiandja äriruumides.“

13

Tarbijakrediidiseadust muudeti alates 1. jaanuarist 2014 seadusega Zakon o izmjenama i dopunama Zakona o potrošačkom kreditiranju (tarbijakrediidiseaduse muutmise ja täiendamise seadus, Narodne novine, br. 143/13).

14

Viimati nimetatud seaduse artikliga 3 lisati tarbijakrediidiseadusesse (muudetud) artikkel 11a „Muutuvad intressimäärad“, mis sätestab:

„(1)   Kui kokku on lepitud muutuvad intressimäärad, peab võlausaldaja:

(2)   Käesoleva artikli lõikes 1 osutatud parameeter on üks järgmistest muutujatest: EURIBOR, LIBOR, TNR (siseriiklik baasintressimäär), riigivõlakirjade tootlus või keskmine intressimäär eraklientide konkreetses vääringus hoiuste pealt. Muutuv intressimäär määratakse kindlaks, lisades kokkulepitud parameetrile fikseeritud marginaali, mida on pankadel keelatud tagasimakseperioodi jooksul ületada ja mis tuleb kokku leppida samal ajal kui parameeter.

(3)   Intressimäärade kõikumised võrdlusperioodil ei tohi olla suuremad – languse korral vastavalt väiksemad – lõikes 1 osutatud parameetri kõikumisest väljendatuna protsendipunktides.

(4)   Kui krediidiandja pakub muutuvaid intressimäärasid, teatab ta enne krediidilepingu sõlmimist tarbijale selgelt ja üheselt lõikes 1 osutatud tegurid; samuti hoiatab ta tarbijat kõikidest muutuvusega seonduvatest riskidest ning märgib lepingus selgelt ja üheselt muutuvad tegurid, mille põhjal muutuvat intressimäära arvutatakse.

(5)   Kõikide kehtivate krediidilepingute puhul, mis on sõlmitud enne käesoleva seaduse jõustumist ilma parameetrit ega põhjuslikku seost kindlaks määramata, määratleb võlausaldaja käesoleva artikli kohaselt parameetri ühega järgmistest muutujatest:

võlausaldaja märgib samuti intressimäära fikseeritud osa ja intressimäära muutmise ajavahemikud. [...]

[...]“

15

Tarbijakrediidiseaduse (muudetud) artikli 26 lõike l punkt 28 näeb ette trahvi määramise krediidiandjale või -vahendajale, kes ei täida selle seaduse artikli 11a lõikest 5 tulenevaid kohustusi.

16

Tarbijakrediidiseaduse muutmise ja täiendamise seaduse artikli 13 kohaselt:

„(1)   Käesoleva seaduse artikkel 3 on osas, milles see puudutab tarbijakrediidiseaduse [...] artikli 11a lõiget 5, kohaldatav kõikidele tarbijakrediidilepingutele olenemata nende sõlmimise kuupäevast.

(2)   Enne käesoleva seaduse jõustumist sõlmitud kehtivate krediidilepingute puhul, milles ei ole kindlaks määratud parameetreid ega määratud nende põhjuslikku seost, määravad krediidiandjad hiljemalt 1. jaanuariks 2014 võlgnikuga parameetrite ja fikseeritud marginaalide abil kindlaks intressimäära ja muutuvate intressimäärade kohaldamise kestuse.“

17

R. Horžić ja S. Pušić sõlmisid kumbki vastavalt 12. oktoobril 2005 ja 21. septembril 2006 süüdistatavatega kinnisvaraga seotud laenulepingu, milles lepiti kokku muutuvad intressimäärad, mis vastavalt juhtumile kinnitati 4,03%‑le ja 4,25%‑le. Seejärel on intressimäära mitu korda tõstetud kuni vastavalt 5,95%‑ni ja 6,00%‑ni.

18

Nimetatud määra viimase muutmise korral said põhikohtuasja hagejad Privredna banka Zagrebilt teate, milles täheldati, et muutmine oli tingitud muutustest turustatavates ja kasutatavates pangatooterühmades ning ettevõtja stabiilsusest. Teade ei sisaldanud aga mingit teavet selle kohta, milliste parameetrite alusel oli intressimäära muudetud.

19

Nimetatud hagejad esitasid seepeale Prekršajni sud u Bjelovarusse (Bjelovari kriminaalkohus, Horvaatia) süüdistatavate vastu kaebuse, mille kohaselt viimased rikkusid tarbijakrediidiseadust (muudetud), kuna kuni 1. jaanuarini 2014 ei koostanud nad nende krediidilepingu lisa, mis määraks vastavalt selle seaduse artikli 11a lõikele 5 kindlaks intressimäära parameetri ja fikseeritud osa ning nende määrade kohaldamise perioodi.

20

Süüdistatavad väitsid aga, et nimetatud seadus ei ole kooskõlas direktiiviga 2008/48, täpsemalt selle artikli 30 lõikega 1, kuivõrd see paneb krediidiandjale muutuva intressimäära määratlemise osas kohustused seoses krediidilepingutega, mis kehtisid sama seaduse jõustumise kuupäeval, see tähendab 1. jaanuaril 2014, olles seega tagasiulatuva mõjuga, mis on selle sättega vastuolus, ning seda ka juhul, kui nimetatud direktiiviga on see valdkond täielikult ühtlustatud.

21

Neil asjaoludel otsustas Prekršajni sud u Bjelovaru (Bjelovari kriminaalkohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

22

Euroopa Kohtu presidendi 28. oktoobri 2015. aasta määrusega liideti kohtuasjad C‑511/15 ja C‑512/15 menetluse kirjaliku osa ning käesoleva kohtumääruse huvides.

23

Oma küsimustega, mida tuleb analüüsida koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2008/48 artiklit 23 ja artikli 30 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus niisugused liikmesriigi õigusnormid nagu põhikohtuasjas käsitlusel, mis kriminaalkaristuse ähvardusel kohustavad krediidiandjat täitma muutuva intressimäära määratlemise osas kohustusi seoses krediidilepingutega, mis kehtisid nende õigusnormide jõustumise kuupäeval.

24

Euroopa Kohtu kodukorra artikli 99 alusel võib Euroopa Kohus juhul, kui eelotsuse küsimusele võib vastuse selgelt tuletada kohtupraktikast, igal ajal ettekandja-kohtuniku ettepanekul ja pärast kohtujuristi ärakuulamist lahendada kohtuasja põhistatud määrusega.

25

Käesolevates kohtuasjades tuleb kohaldada seda sätet. Nimelt võib eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud küsimustele antava vastuse, nagu sisuliselt väidavad ka Horvaadi ja Tšehhi valitsus ning Euroopa Komisjon, selgelt tuletada Euroopa Kohtu praktikast, täpsemalt 22. juuli 2012. aasta kohtuotsusest SC Volksbank România (C‑602/10, EU:C:2012:443) ja 3. juuli 2014. aasta kohtumäärusest Tudoran (C‑92/14, EU:C:2014:2051).

26

Selles osas tuleb meeles pidada, et nagu ka süüdistatavad väidavad, tuleneb direktiivi 2008/48 artikli 22 lõikest 1, tõlgendatuna lähtuvalt selle direktiivi põhjendustest 9 ja 10, et see direktiiv näeb seoses selle reguleerimisalasse kuuluvate krediidilepingutega ette täieliku ühtlustamise ning nagu nähtub nimetatud artikli 22 pealkirjast, on sel imperatiivne iseloom, mida tuleb omakorda mõista selliselt, et liikmesriigid ei või selle ühtlustamisega konkreetselt seotud valdkonnas oma siseriiklikus õiguses säilitada või vastu võtta kõnealuses direktiivis sätestatust erinevaid sätteid (kohtuotsus, 12.7.2012, SC Volksbank România, C‑602/10, EU:C:2012:443, punkt 38).

27

Direktiivi 2008/48 artikli 2 lõike 2 punkti b ühemõttelisest sõnastusest tulenevalt ja põhjendust 14 silmas pidades on krediidilepingud, mille eesmärk on maa või olemasoleva või projekteeritava ehitise omandiõiguse omandamine või säilitamine, siiski selle direktiivi esemelisest reguleerimisalast välja jäetud (vt selle kohta kohtuotsus, 12.7.2012, SC Volksbank România, C‑602/10, EU:C:2012:443, punkt 42, ja kohtumäärus, 3.7.2014, Tudoran, C‑92/14, EU:C:2014:2051, punkt 30).

28

Siit järeldub, et kuivõrd eelotsusetaotlustest ilmneb, et põhikohtuasjas käsitlusel olevad krediidilepingud on „kinnisvaraga“ seotud laenulepingud, siis ei ole direktiiv 2008/48 põhikohtuasja asjaoludele kohaldatav (vt selle kohta kohtuotsus, 12.7.2012, SC Volksbank România, C‑602/10, EU:C:2012:443, punktid 41 ja 42, ning kohtumäärus, 3.7.2014, Tudoran, C‑92/14, EU:C:2014:2051, punkt 31).

29

Nagu nähtub direktiivi 2008/48 põhjendusest 10, võivad liikmesriigid vastavalt liidu õigusele siiski kohaldada selle direktiivi sätteid valdkondades, mis ei kuulu selle reguleerimisalasse. Euroopa Kohus on seega juba otsustanud, et liikmesriigid võivad säilitada ja kehtestada siseriiklikke meetmeid, mis vastavad selle direktiivi sätetele või osale neist sätetest ning mis hõlmavad krediidilepinguid, mis ei kuulu nimetatud direktiivi reguleerimisalasse (kohtuotsus, 12.7.2012, SC Volksbank România, C‑602/10, EU:C:2012:443, punkt 40).

30

Seetõttu, mis puudutab niisuguseid krediidilepinguid nagu põhikohtuasjas käsitlusel, ei ole direktiiviga 2008/48 ette nähtud ühtlustamisega vastuolus, kui liikmesriik laiendab sellistele lepingutele seda direktiivi ülevõtva siseriikliku meetme reguleerimisala selleks, et kohaldada nende lepingute suhtes kõiki selle direktiivi sätteid või mõnda neist (kohtuotsus, 12.7.2012, SC Volksbank România, C‑602/10, EU:C:2012:443, punktid 40 ja 43).

31

Nagu nähtub direktiivi 2008/48 põhjendustest 9 ja 10, võivad liikmesriigid põhimõtteliselt määrata kindlaks tingimused, millest lähtuvalt nad laiendavad direktiivi ülevõtvat siseriiklikku korda sellistele krediidilepingutele nagu põhikohtuasjas käsitlusel ning mis ei kuulu ühte valdkondadest, mille suhtes liidu seadusandja soovis ühtlustatud sätted kehtestada (kohtuotsus, 12.7.2012, SC Volksbank România, C‑602/10, EU:C:2012:443, punkt 52).

32

Siit järeldub, et kui liikmesriigid võivad selliste lepingute puhul kehtestada direktiivi 2008/48 ülevõtvates siseriiklikes õigusnormides eeskirja, mis vastab spetsiaalselt nimetatud direktiivi artikli 30 lõikes 1 sätestatud üleminekumeetmele, siis võivad nad põhimõtteliselt, võttes arvesse EL toimimise lepingu eeskirju ning ilma, et see piiraks teiste võimalike asjakohaste teiseste õigusaktide kohaldamist, kehtestada sellise teistsuguse üleminekumeetme, mis sätestab, et nimetatud õigusnorme kohaldatakse ka lepingute suhtes, mis on sõlmitud enne selle määruse jõustumist (kohtuotsus, 12.7.2012, SC Volksbank România, C‑602/10, EU:C:2012:443, punkt 53).

33

Sama kehtib ka direktiivi 2008/48 artiklis 23 nimetatud karistuste korra kohta. Seega ei ole selle artikliga vastuolus, kui liikmesriik oma siseriiklikes õigusnormides kohaldab kehtivate krediidilepingute puhul, mis ei kuulu direktiivi 2008/48 esemelisse kohaldamisalasse, sätteid, mis puudutavad nende õigusnormide rikkumise korral kohaldatavaid karistusi.

34

See tõlgendus on käesoleval juhul veelgi enam kohaldatav, kuna erinevalt tarbijakrediidiseaduse artiklist 11, mis on direktiivi 2008/48 artikli 11 rakendusmeede, mis puudutab teavet laenuintressimäära kohta, ei vasta põhikohtuasjas käsitlusel olevad siseriiklikud õigusnormid, mis on seotud muutuva intressimäära määratlusega nagu on sätestatud eeskätt tarbijakrediidiseaduse (muudetud) artiklis 11a, ühelegi direktiivi 2008/48 sättele ning seetõttu ei saa neid pidada seda direktiivi ülevõtvateks õigusnormideks.

35

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes tuleb esitatud küsimustele vastata, et direktiivi 2008/48 artiklit 23 ja artikli 30 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus niisugused liikmesriigi õigusnormid nagu põhikohtuasjas käsitlusel, mis kriminaalkaristuse ähvardusel kohustavad krediidiandjat täitma muutuva intressimäära määratlemise osas kohustusi seoses krediidilepingutega, mis kehtisid nende õigusnormide jõustumise kuupäeval, kui need krediidilepingud ei kuulu selle direktiivi esemelisse kohaldamisalasse, ning et nende kohustuste puhul ei ole tegemist selle direktiivi rakendamisega.

36

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kuues koda) otsustab:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2008. aasta direktiivi 2008/48/EÜ (mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 87/102/EMÜ) artiklit 23 ja artikli 30 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus niisugused liikmesriigi õigusnormid nagu põhikohtuasjas käsitlusel, mis kriminaalkaristuse ähvardusel kohustavad krediidiandjat täitma muutuva intressimäära määratlemise osas kohustusi seoses krediidilepingutega, mis kehtisid nende õigusnormide jõustumise kuupäeval, kui need krediidilepingud ei kuulu selle direktiivi esemelisse kohaldamisalasse, ning et nende kohustuste puhul ei ole tegemist selle direktiivi rakendamisega.