8.2.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 48/10

1.

Kas Euroopa õigust, eriti ELL artikli 4 lõiget 3, ELTL artiklit 325 ja direktiivi 2006/112 (1) nende koosmõjus, mis näevad liikmesriikidele ette karistuspoliitika samaväärsuse kohustuse, võib tõlgendada nii, et need keelavad liikmesriikidel kehtestada õigusnorme, mis näevad ette, et käibemaksu tasumatajätmise suhtes saab kriminaalkaristust kohaldada alles siis, kui on ületatud rahaline künnis, mis on kõrgem kui otsese tulumaksu tasumatajätmise korral ette nähtud künnis?

2.

Kas Euroopa õigust, eriti ELL artikli 4 lõiget 3, ELTL artiklit 325 ja direktiivi 2006/112 nende koosmõjus, mis näevad liikmesriikidele ette kohustuse kehtestada liidu finantshuvide kaitseks tõhusad, hoiatavad ja proportsionaalsed karistused, võib tõlgendada nii, et need keelavad liikmesriikidel kehtestada õigusnorme, mis välistavad süüdistatava karistatavuse (olgu ta siis juhatuse liige, seaduslik esindaja, maksudega seotud ülesandeid täitma volitatud isik või süüteost osavõtja), kui temaga seostatav juriidiline isik on tasumisele kuuluva käibemaksu ja sellega seotud haldustrahvid hilinenult tasunud – kuigi maksukontroll on juba tehtud ning kriminaalasi on menetluses, süüdistatav kohtu alla antud ning mõlemad pooled nõuetekohaselt ära kuulatud –, kui kohtuliku arutamise algusest ei ole veel teatatud, süsteemi raames, kus nimetatud juhatuse liikmele, seaduslikule esindajale või nende volitatud isikule ja süüteost osavõtjale ei määrata mingit muud karistust, isegi mitte halduskorras?

3.

Kas finantshuvide kaitse konventsiooni artiklis 1 käsitletud pettuse mõistet tuleb tõlgendada nii, et see hõlmab ka käibemaksu tasumatajätmist, osalist tasumist või tasumisega hilinemist, ning sellest tulenevalt, kas eelnimetatud konventsiooni artikkel 2 kohustab liikmesriike karistama üle 50 000 euro suuruse käibemaksusumma tasumatajätmise, osalise tasumise või tasumisega hilinemise eest vangistusega?