30.11.2015   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 398/18

HIT Groep BV 25. septembril 2015 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (kuues koda) 15. juuli 2015. aasta otsuse peale kohtuasjas T-436/10: HIT Groep versus komisjon

(Kohtuasi C-514/15 P)

(2015/C 398/24)

Kohtumenetluse keel: hollandi

Pooled

Apellant: HIT Groep BV (esindajad: advocaat G. van der Wal ja advocaat L. Parret)

Teine menetlusosaline: Euroopa Komisjon

Apellandi nõuded

—

tunnistada apellandi esitatud väited vastuvõetavateks, tühistada vaidlustatud kohtuotsus, (seejärel) tunnistada apellandi esimeses kohtuastmes esitatud hagiavaldus põhjendatuks ja tühistada vaidlustatud otsus (1) apellanti puudutavas osas, iseäranis otsuse artikli 1 punkti 9 alapunkt b, artikli 2 punkt 9 ning artikli 4 punkt 22, teise võimalusena tühistada apellandile vaidlustatud otsuse artikli 2 punktis 9 määratud trahv või vähendada selle suurust Euroopa Kohtu poolt sobivaks peetavas ulatuses, kolmanda võimalusena tühistada vaidlustatud kohtuotsus ning saata kohtuasi vastavalt Euroopa Kohtu antud juhistele uue otsuse tegemiseks tagasi Üldkohtusse;

—

mõista vastustajalt välja esimese kohtuastme ja käesoleva apellatsiooniastme kohtukulud, sealhulgas õigusabikulud.

Väited ja peamised argumendid

a)

Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 174–188 ja 228 otsustas Üldkohus valesti ja rikkudes õigusnorme või piisavate või mõistetavate põhjendusteta ning rikkudes ELTL artikli 296 teist lõiku, Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta”) (2) artikli 41 lõike 2 punkti c, määruse nr 1/2003 (3) artikli 23 lõike 2 teist lõiku, Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 7 lõiget 1, harta artiklit 49 ja õiguse üldpõhimõtteid, iseäranis proportsionaalsuse põhimõtet, kui ta vaidlustatud kohtuotsuses leidis, et komisjon pidi trahvile apellandi puhul kehtiva ülempiiri kohaldamisel vastavalt määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 punktile 2 arvesse võtma apellandi käivet 2003. (majandus-)aastal ning selle majandusaasta arvessevõtmisel ei rikkunud ta proportsionaalsuse põhimõtet; seetõttu jättis Üldkohus apellandi hagiavalduse rahuldamata ja kohtukulud apellandi kanda.

b)

Üldkohus jättis valesti, õigusnorme rikkudes ning vastuolus ELTL artikli 296 teise lõiguga, harta artikli 41 lõike 2 punktiga c ja artikli 49 lõikega 3, samuti õiguse üldpõhimõtetega, iseäranis proportsionaalsuse põhimõttega hindamata komisjoni poolt apellandile määratud trahvi proportsionaalsuse; (vähemalt) selles osas on Üldkohtu otsus põhjendamata või ebapiisavalt (ebaselgelt) põhjendatud; seetõttu jättis Üldkohus apellandi hagiavalduse rahuldamata ja kohtukulud apellandi kanda.

Erinevalt Üldkohtu otsustatust on kõrvalekaldumine määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 teisest lõigust (käesolevas kohtuasjas) lubamatu ja õiguslikult vale. Vastav kõrvalekaldumine – mis seisneb selle sätte kohaldamisel eelneva majandusaasta (2009) asemel 2003. majandusaasta arvessevõtmises – on vastuolus sätte ja selle eesmärgiga. Määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 teise lõigu eesmärk on vältida, et trahv määratakse summas, mis ületab ettevõtja maksevõimet hetkel, mil ta rikkumise eest vastutavaks loeti ning mil komisjon määras talle rahalise karistuse. Nimetatud säte on proportsionaalsuse põhimõtte tagatis, mida enam ei järgita, kui kõrvale kaldutakse sätte sõnastusest.

Selle sätte (sõnastusest) kõrvalekaldumine rikub (käesolevas kohtuasjas) ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni artikli 7 lõiget 1, harta artiklit 49 ja proportsionaalsuse põhimõtet (õiguspärasuse ja lex certa põhimõte).

Euroopa Kohtu otsused, milles lubatakse kõrvale kalduda määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 teise lõigu ühesest sõnastusest (kohtuotsused, 7.6.2007, Britannia Alloys & Chemicals vs. komisjon, C-76/06 P, EU:C:2007:326, ning 14.5.2014, 1.garantovaná vs. komisjon, C-90/13 P, EU:C:2014:326), on tehtud (tükk aega) pärast tegelikke sündmusi, mille tõttu apellandile trahv määrati. Kohtupraktika tagasiulatuv kohaldamine läheb seetõttu vastu Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni artikli 7 lõikega 1 ja harta artikliga 49.

Kui kõrvalekaldumine määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 teisest lõigust on (võib olla) õiguslikult lubatav erandjuhtudel, siis tuleb esitada üksikasjalik põhjendus; vastuolus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni artikli 7 lõikega 1 ja harta artikli 41 lõike 2 punktiga c puudub vaidlustatud kohtuotsuses siiski vastav põhjendus või on see ebapiisav.

Proportsionaalsuse põhimõtte tagamiseks on nõutav, et määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 teisest lõigust kõrvalekaldumisel kontrollib (igal juhul) liidu kohus (hiljem), kas trahv vastab selle sätte eesmärgile ja proportsionaalsuse põhimõttele, mida Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuses (ja komisjon vaidlustatud otsuses) ei teinud või jätsid selle põhjendamata või põhjendasid ebapiisavalt.

(1)  Komisjoni 30. juuni 2010. aasta otsus K(2010) 4387 (lõplik) ELTL artikli 101 ja EMP lepingu artikli 53 kohase menetluse kohta (juhtum COMP/38.344 – Pingestusteras), muudetud komisjoni 30. septembri 2010. aasta otsusega K(2010) 6676 (lõplik) ja komisjoni 4. aprilli 2011. aasta otsusega K(2011) 2269 (lõplik).

(2)  EÜT 2000, C 384, lk 1.

(3)  Nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määrus (EÜ) nr 1/2003 [ELTL] artiklites [101] ja [102] sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205).