EUROOPA KOHTU OTSUS (esimene koda)

1. juuni 2017 ( *1 )

„Eelotsusetaotlus — Keskkonnaalane vastutus — Direktiiv 2004/35/EÜ — Artikkel 17 — Ajaline kohaldatavus — Enne direktiivi ülevõtmise tähtaja möödumist käiku antud hüdroelektrijaama käitamine — Artikli 2 punkti 1 alapunkt b — Mõiste „keskkonnakahjustus“ — Liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt jäetakse välja loaga hõlmatud kahjustused — Artikli 12 lõige 1 — Õigus pöörduda keskkonnaküsimustes kohtu poole — Õigus esitada hagi — Direktiiv 2000/60/EÜ — Artikli 4 lõige 7 — Vahetu õigusmõju”

Kohtuasjas C‑529/15,

mille ese on ELTL artikli 267 alusel Verwaltungsgerichtshof’i (Austria kõrgeim halduskohus) 24. septembri 2015. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 7. oktoobril 2015, menetluses

Gert Folk,

EUROOPA KOHUS (esimene koda),

koosseisus: koja president R. Silva de Lapuerta, kohtunikud E. Regan, J.‑C. Bonichot, A. Arabadjiev ja S. Rodin (ettekandja),

kohtujurist: M. Bobek,

kohtusekretär: ametnik K. Malacek,

arvestades kirjalikus menetluses ja 19. oktoobri 2016. aasta kohtuistungil esitatut,

arvestades seisukohti, mille esitasid:

—	Gert Folk, esindaja: Rechtsanwalt G. Folk,

—	Austria valitsus, esindaja: C. Pesendorfer,

—	Euroopa Komisjon, esindajad: E. White, E. Manhaeve ja A. C. Becker,

olles 10. jaanuari 2017. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/35/EÜ keskkonnavastutusest keskkonnakahjustuste ärahoidmise ja parandamise kohta (ELT 2004, L 143, lk 56; ELT eriväljaanne 15/08, lk 357), mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2009. aasta direktiiviga 2009/31/EÜ (ELT 2009, L 140, lk 114) (edaspidi „direktiiv 2004/35“), ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2000. aasta direktiivi 2000/60/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse veepoliitika alane tegevusraamistik (EÜT 2000, L 327, lk 1; ELT eriväljaanne 15/05, lk 275), artikli 4 lõiget 7.

2	Taotlus on esitatud Gert Folki kaebuse menetlemise raames, mille ta esitas Unabhängiger Verwaltungssenat für die Steiermark’i (Steiermarki liidumaa sõltumatu halduskohus, Austria) otsuse peale, millega jäeti rahuldamata keskkonnaalane kaebus.

Õiguslik raamistik

Liidu õigus

Direktiiv 2004/35

Direktiivi 2004/35 põhjendused 24, 25 ja 30 on sõnastatud järgmiselt:

„(24)

Tuleb tagada, et on võimalik kasutada teostamise ja rakendamise tõhusaid vahendeid, tagades samal ajal, et asjakohaste ettevõtjate ja muude asjakohaste osapoolte õigustatud huvid on piisavalt turvatud. Pädevad asutused peaksid vastutama eriülesannete eest, mis hõlmavad asjakohast halduslikku kaalutlusõigust, eelkõige kahjustuse tähtsuse hindamist ja otsuste vastuvõtmist parandusmeetmete kohta.

(25)

Isikutel, keda keskkonnakahjustus mõjutab kahjulikult või tõenäoliselt mõjutab kahjulikult, peaks olema õigus paluda, et pädev asutus rakendab vastavaid meetmeid. Keskkonnakaitsega ei kaasne siiski selgepiirilisi huvisid ja üksikisikud ei tegutse alati või ei ole võimelised tegutsema vastavate eesmärkide saavutamiseks. Ka valitsusvälistele keskkonnakaitseorganisatsioonidele tuleks seetõttu anda võimalus aidata asjakohaselt kaasa käesoleva direktiivi tõhusale elluviimisele.

[…]

(30)	Enne direktiivi täitmiseks kehtestatud tähtaja lõppemist tekkinud kahjustused ei peaks kuuluma direktiivi kohaldamisalasse.“

Direktiivi 2004/35 artikli 2 punkti 1 alapunkti b kohaselt tähendab „keskkonnakahjustus“ kõnealuse direktiivi tähenduses „veevarudele tekitatud kahju, st kahju, mis mõjub väga ebasoodsalt veevarude ökoloogilisele, keemilisele ja/või kvantitatiivsele seisundile ja/või direktiivis 2000/60/EÜ määratletud ökoloogilisele potentsiaalile, mitte arvestades kahjulikku mõju, millele kohaldatakse kõnealuse direktiivi artikli 4 lõiget 7“.

Direktiivi 2004/35 artiklis 12 „Meetmete rakendamise taotlus“ on sätestatud:

„1. Füüsilistel või juriidilistel isikutel:

a)	keda keskkonnakahjustus mõjutab või tõenäoliselt mõjutab või

b)	kelle huvisid keskkonnakahjustusega seotud otsuse vastuvõtmine piisavalt puudutab või alternatiivselt,

c)	kes väidavad, et nende õigusi rikutakse, kui liikmesriigi haldusmenetluse seadus nõuab seda eeltingimusena,

on õigus teatada pädevale asutusele tähelepanekutest, mis on seotud nendele teada oleva keskkonnakahjustusega või kahjustuse otsese ohuga, samuti õigus paluda, et pädevad asutused rakendavad käesoleva direktiivi kohaseid meetmeid.

Liikmesriigid määratlevad mõistete „piisav huvi“ ja „õiguste rikkumine“ sisu.

Selles mõttes loetakse keskkonnakaitset edendaval ja riigisiseste õigusnormide nõuetele vastaval valitsusvälisel organisatsioonil olevat lõigus b nimetatud piisav huvi. Neil loetakse ka olevat õigused, mida on võimalik lõigus c nimetatud viisil rikkuda.

2. Meetmete rakendamise palvele tuleb lisada vajalikud andmed, mis tõendavad kõnealust keskkonnakahjustust käsitlevaid märkusi.

3. Kui meetmete rakendamise palve ja sellega seotud märkused tõendavad usutavalt keskkonnakahjustuse olemasolu, kontrollib pädev asutus kõnealuseid märkusi ja meetmete rakendamise palveid. Sellisel juhul esitab pädev asutus asjakohasele ettevõtjale võimaluse avaldada oma arvamust seoses meetmete rakendamise palvega ja sellega seotud märkustega.

4. Pädev asutus teatab esimesel võimalusel ja riigisiseste õigusaktide sätete kohaselt punktis 1 nimetatud isikutele, kes on pädevale asutusele esitanud märkusi, oma otsusest rakendada palvele vastavaid meetmeid või meetmete rakendamisest keeldumisest koos vastavate põhjendustega.

5. Liikmesriik võib otsustada mitte kohaldada punktide 1 ja 4 sätteid, kui on tegemist kahjustuse otsese ohuga.“

Direktiivi 2004/35 artikkel 13 „Läbivaatamise kord“ on sõnastatud nii:

„1. Artikli 12 lõikes 1 nimetatud isikutel on käesoleva direktiivi kohaselt õigus alustada menetlust sellises kohtus või muus sõltumatus ja erapooletus riiklikus organisatsioonis, kellel on pädevus uurida pädeva asutuse otsuste, tegude või tegematajätmiste sisulist õiguspärasust.

2. Käesolev direktiiv ei piira riigisiseste õigusaktide selliste sätete kohaldamist, mis reguleerivad õiguskaitse tagamist, samuti mitte nende sätete kohaldamist, mis nõuavad enne õiguslike meetmete rakendamist kõigi halduslike läbivaatusmenetluste ärakasutamist.“

Direktiivi artiklis 17 „[Ajaline] kohaldamine“ on ette nähtud:

„Käesolevat direktiivi ei kohaldata:

—	kahjustuste suhtes, mis on põhjustatud enne artikli 19 lõikes 1 nimetatud kuupäeva tekkinud heitmetest või asetleidnud sündmustest või intsidentidest,

—	kahjustuste suhtes, mis on põhjustatud pärast artikli 19 lõikes 1 nimetatud kuupäeva tekkinud heitmetest või asetleidnud sündmustest või intsidentidest, kui need on tingitud teatud tegevustest, mis on aset leidnud ja lõppenud enne kõnealust kuupäeva,

—	kahjustuste suhtes, kui kahjustust põhjustanud heitmetest, sündmusest või intsidendist on möödunud rohkem kui 30 aastat.“ [täpsustatud tõlge]

Sama direktiivi artikli 19 lõikes 1 on sätestatud:

„Liikmesriigid jõustavad käesoleva direktiivi järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid 30. aprilliks 2007. Liikmesriigid teatavad nendest viivitamata komisjonile.

Kui liikmesriigid võtavad need normid vastu, lisavad nad nendesse normidesse või nende normide ametliku avaldamise korral nende juurde viite käesolevale direktiivile. Viitamise viisi näevad ette liikmesriigid.“

Direktiiv 2000/60

Direktiivi 2000/60 artikli 4 „Keskkonnaalased eesmärgid“ lõikes 7 on sätestatud:

„Liikmesriigid ei riku siiski käesolevat direktiivi, kui:

—

põhjavee head seisundit, head ökoloogilist seisundit või vajaduse korral head ökoloogilist potentsiaali ei saavutata või pinnaveekogu või põhjaveekogumi seisundi halvenemist ei suudeta ära hoida uute muudatuste tõttu pinnaveekogu füüsilistes omadustes või muudatuste tõttu põhjaveekogumite tasemes või

—	suutmatus ära hoida pinnaveekogu langemist väga heast seisundist heasse seisundisse tuleneb inimeste uuest püsivast arendustegevusest

ning kui on täidetud kõik järgmised tingimused:

a)	võetakse kõik võimalikud meetmed, leevendamaks kahjulikku mõju veekogu seisundile;

b)	kõnealuste muudatuste põhjused on konkreetselt esitatud ja selgitatud artikli 13 kohaselt nõutavas vesikonna majandamiskavas ning eesmärgid vaadatakse iga kuue aasta järel uuesti läbi;

c)	nende muudatuste põhjused on eriti tähtsad üldiste huvide seisukohalt ja/või hüved, mis tulenevad uutest muudatustest inimeste tervisele, ohutuse tagamisele või säästvale arengule, kaaluvad üles lõikes 1 sätestatud eesmärkide saavutamisest keskkonnale või ühiskonnale saadava hüve ning

d)	veekogu muutmisest tulenevat hüve ei ole tehniliste võimaluste või ebaproportsionaalselt suurte kulude tõttu võimalik saavutada muude vahenditega, mis oleksid keskkonna seisukohalt oluliselt paremad.“

Austria õigus

Keskkonnavastutuse föderaalseadus (Bundes-Umwelthaftungsgesetz, edaspidi „B‑UHG“) võeti vastu direktiivi 2004/35 ülevõtmiseks ja selle §‑s 4 „Mõisted“ on sätestatud:

„Käesolevas föderaalseaduses kasutatakse järgmisi mõisteid:

(1)	Keskkonnakahju on

iga veevarudele tekitatud oluline kahju, see tähendab kahju, mis mõjub väga ebasoodsalt veevarude ökoloogilisele, keemilisele või kvantitatiivsele seisundile või asjaomaste veevarude ökoloogilisele potentsiaalile 1959. aasta veeseaduse [Wasserrechtsgesetz 1959, edaspidi „veeseadus“] tähenduses ja mis ei ole hõlmatud veeseaduse alusel väljastatud loaga, ja

[…]“

B‑UHG § 11 „Keskkonnaalane kaebus“ on sõnastatud järgmiselt:

„(1) Füüsilistel või juriidilistel isikutel, kelle õigusi tekkinud keskkonnakahjustus võib rikkuda, on õigus esitada kirjalik kaebus piirkonna haldusasutusele, kelle pädevuse piirkonnas väidetav keskkonnakahju tekkis, et see rakendaks käesoleva seaduse §‑s 6 ja § 7 lõikes 2 sätestatud meetmeid […]

(2) Õigused lõike 1 esimese lause tähenduses on

[…]

2.	veevarude puhul: olemasolevad õigused veeseaduse § 12 lõike 2 tähenduses ja

[…]“

B‑UHG §‑s 18 „Üleminekusätted“ on sätestatud:

„Käesolevat föderaalseadust ei kohaldata

1.	kahju suhtes, mis on põhjustatud enne käesoleva föderaalseaduse jõustumist tekkinud heidetest või asetleidnud sündmustest või intsidentidest,

2.	kahju suhtes, mis on põhjustatud pärast käesoleva föderaalseaduse jõustumist tekkinud heidetest või asetleidnud sündmustest või intsidentidest, kui need on tingitud tegevusest, mis oli igal juhul lõpetatud enne käesoleva föderaalseaduse jõustumist,

[…]“

Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused

13	Äriühingul Wasserkraftanlagen Mürzzuschlag GmbH on Mürzi jõel (Austria) hüdroelektrijaam, mille äravooluala on 1455 m. G. Folk on omakorda kalapüügiloa omanik Mürzi jõe kallastel paisust allavoolu umbes 12 km pikkusel alal.

14	Hüdroelektrijaama käitamiseks andis loa Landeshauptmann von Steiermark (Steiermarki liidumaa valitsusjuht, Austria) 20. augusti 1998. aasta otsusega. Jaama käitamine algas 2002. aastal, see tähendab enne direktiivi 2004/35 jõustumist.

Põhikohtuasja kaebaja sõnul tekitab hüdroelektrijaama käitamine tõsiseid keskkonnakahjustusi, mis takistavad kalade loomulikku paljunemist ja toovad kaasa kalade suremuse kasvu Mürzi jõe vooluala pikkadel lõikudel. Lühiajalised, kuid suured veetaseme kõikumised toovad kaasa olukorra, kus tavaliselt veega kaetud alad jäävad väga kiiresti kuivaks, mistõttu väikesed ja juveniilsed kalad jäävad vangi põhivooluveest eraldatud aladele ega pääse vooluvette. Korduvad veetaseme kõikumised mõjutavad jõge suhteliselt pikal voolualal; nende põhjus on esiteks kalapääsu puudumine elektrijaama juures ja teiseks elektrijaama käitamisviis.

16	Põhikohtuasja kaebaja esitas selle keskkonnakahju kohta B-UHG § 11 alusel kaebuse, mille Unabhängiger Verwaltungssenat für die Steiermark (Steiermarki liidumaa sõltumatu halduskohus), jättis 15. mai 2012. aasta otsusega rahuldamata.

See kohus leidis sisuliselt, et Steiermarki liidumaa valitsusjuht oli veealaste õigusnormidega kooskõlas oleva 20. augusti 1998. aasta otsusega andnud põhikohtuasjas kõne all olevale hüdroelektrijaamale tegevusloa ja et selles otsuses on ette nähtud ka miinimumvooluhulk. Kahju, mille olemasolu G. Folk väitis, oli selle kohtu hinnangul seega vastavalt B‑UHG § 4 lõike 1 punktile a hõlmatud otsusega. Järelikult ei saa seda kahju kvalifitseerida keskkonnakahjuks kõnealuse sätte tähenduses.

G. Folk esitas Unabhängiger Verwaltungssenat für die Steiermark’i (Steiermarki liidumaa sõltumatu halduskohus) 15. mai 2012. aasta otsuse peale apellatsioonkaebuse Verwaltungsgerichtshofile (Austria kõrgeim halduskohus), milles ta väidab, et B‑UHG on direktiiviga 2004/35 vastuolus, sest selle kohaldamine toob kaasa selle, et mis tahes vee-alaste õigusnormidega kooskõlas oleva loa andmisel on keskkonnakahju olemasolu välistatud.

Neil asjaoludel otsustas Verwaltungsgerichtshof (Austria kõrgeim halduskohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.

Kas direktiivi 2004/35 kohaldatakse ka kahjustuste suhtes, mis esinevad küll pärast kõnealuse direktiivi artikli 19 lõikes 1 nimetatud tähtpäeva, kuid tulenevad sellise rajatise (hüdroelektrijaam) käitamisest, millele anti luba ja mis anti käiku enne kõnesolevat kuupäeva ning mis on hõlmatud vee erikasutusloaga?

2.	Kas direktiiviga 2004/35, eelkõige selle artiklitega 12 ja 13 on vastuolus riigisisene õigusnorm, mis keelab kalapüügiõigust omavatel isikutel alustada läbivaatusmenetlust selle direktiivi artikli 13 tähenduses seoses keskkonnakahjustusega sama direktiivi artikli 2 punkti 1 alapunkti b tähenduses?

Kas direktiiviga 2004/35, eelkõige selle artikli 2 punkti 1 alapunktiga b on vastuolus riigisisene õigusnorm, mille kohaselt ei kuulu kahju, mis mõjub väga ebasoodsalt veevarude ökoloogilisele, keemilisele või kvantitatiivsele seisundile või asjaomaste veevarude ökoloogilisele potentsiaalile, keskkonnakahjustuse mõiste alla, kui kahjustus on hõlmatud riigisisese õigusnormi alusel antud loaga?

Kui kolmandale küsimusele tuleb vastata jaatavalt, siis

kas juhtudel, kus riigisiseste õigusnormide alusel loa andmisel ei kontrollitud, kas direktiivi 2000/60 artikli 4 lõikes 7 (või selle riigisisesesse õigusesse üle võtnud normis) sätestatud kriteeriumid on täidetud, tuleb küsimuse hindamisel, kas esineb keskkonnakahjustus direktiivi 2004/35 artikli 2 punkti 1 alapunkti b tähenduses, vahetult kohaldada direktiivi 2000/60 artikli 4 lõiget 7 ja kontrollida, kas selles sätestatud kriteeriumid on täidetud?“

Eelotsuse küsimuste analüüs

20	Enne teisele küsimusele vastamist tuleb vastata esimesele, kolmandale ja neljandale küsimusele, sest teist küsimust analüüsides on nõutav, et direktiiv 2004/35 kuuluks kohaldamisele ja et oleks tekkinud selle direktiivi kohaldamisalasse kuuluv keskkonnakahjustus.

Esimene küsimus

Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2004/35 artiklit 17 tuleb tõlgendada nii, et direktiiv kuulub ratione temporis kohaldamisele keskkonnakahjustustele, mis tekkisid pärast 30. aprilli 2007, kuid mille on põhjustanud enne kõnealust kuupäeva vee-alaste õigusnormide alusel erikasutusloa saanud ja käiku antud rajatise käitamine.

Euroopa Kohus on juba asunud seisukohale, et direktiivi 2004/35 artikli 17 esimesest ja teisest taandest koostoimes direktiivi põhjendusega 30 tuleneb, et direktiiv on kohaldatav kahjustuste suhtes, mis on põhjustatud 30. aprillil 2007 või pärast seda kuupäeva tekkinud heidetest või asetleidnud sündmustest või intsidentidest, kui need kahjustused on tingitud tegevustest, mis on aset leidnud sellel kuupäeval või enne või pärast seda kuupäeva, kuid mis ei ole lõppenud enne kõnealust kuupäeva (vt kohtuotsus, 4.3.2015, Fipa Group jt, C‑534/13, EU:C:2015:140, punkt 44).

Euroopa Kohtu käsutuses oleva toimiku materjalidest nähtub aga, et põhikohtuasjas anti hüdroelektrijaamale käitamisluba ja see anti käiku enne 2007. aastat. Samuti on selge, et pärast 30. aprilli 2007 põhjustas selle käitamine Mürzi jões suuri veetaseme kõikumisi, mis tõi kaasa kalade suremuse kasvu. Korduvaid veetaseme kõikumisi tuleb käsitada kui heiteid, asetleidnud sündmusi või intsidente, mis on tekkinud pärast 30. aprilli 2007 – see tähendab kuupäeva, milleks liikmesriigid pidid võtma üle direktiivi 2004/35.

24	Nagu märkis ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 26, on ebaoluline asjaolu, et väidetavate kahjustuste algus oli enne 30. aprilli 2007 ja on tingitud niisuguse elektrijaama tegevusest, mis sai loa enne seda kuupäeva.

Seega tuleb esimesele küsimusele vastata, et direktiivi 2004/35 artiklit 17 tuleb tõlgendada nii – kui eelotsusetaotluse esitanud kohtu läbiviidava kontrolli käigus ei ilmne vastupidist –, et direktiiv kuulub ratione temporis kohaldamisele keskkonnakahjustustele, mis tekkisid pärast 30. aprilli 2007, kuid mille on põhjustanud enne kõnealust kuupäeva vee-alaste õigusnormide alusel erikasutusloa saanud ja käiku antud rajatise käitamine.

Kolmas küsimus

Kolmanda küsimusega, mida tuleb analüüsida teisena, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2004/35 ja eelkõige selle artikli 2 punkti 1 alapunkti b tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisene õigusnorm, mille kohaselt ei saa kahjustust, mis mõjub väga ebasoodsalt veevarude ökoloogilisele, keemilisele või kvantitatiivsele seisundile või asjaomaste veevarude ökoloogilisele potentsiaalile, käsitada „keskkonnakahjustusena“, kui kahjustus on hõlmatud riigisisese õigusnormi alusel antud loaga.

Liikmesriigi kohus on seisukohal, et riigisisese õiguse sätetest tuleneb, et kahjustusi, mis tekivad veeseaduse alusel lubatud tegevuse tagajärjel, ei saa käsitada keskkonnakahjustustena kõnealuse direktiivi tähenduses. Ta soovib teada, kas niisugused sätted on kooskõlas direktiivi 2004/35 artikli 2 punkti 1 alapunktiga b, milles sisaldub viide direktiivi 2000/60 artikli 4 lõikele 7.

Direktiivi 2004/35 artikli 2 punkti 1 alapunktis b ei ole aga loaga hõlmatud kahjustuste kohta nähtud ette üldist erandit, mille kohaselt loaga hõlmatud kahjustused ei kuulu „keskkonnakahjustuste“ alla. Selles sättes on ette nähtud üksnes erand kahjuliku mõju kohta, millele kohaldatakse direktiivi 2000/60 artikli 4 lõiget 7.

Viimati nimetatud sättes on ette nähtud, et liikmesriigid ei riku siiski kõnealust direktiivi, kui põhjavee head seisundit, head ökoloogilist seisundit või vajaduse korral head ökoloogilist potentsiaali ei saavutata või pinnaveekogu või põhjaveekogumi seisundi halvenemist ei suudeta ära hoida uute muudatuste tõttu pinnaveekogu füüsilistes omadustes või muudatuste tõttu põhjaveekogumite tasemes. Liikmesriikidele ei saa rikkumist ette heita ka juhul, kui suutmatus ära hoida pinnaveekogu langemine väga heast seisundist heasse seisundisse tuleneb inimeste uuest püsivast arendustegevusest.

Selle erandi kohaldamise eeldus on, et sama direktiivi artikli 4 lõike 7 punktides a–d ette nähtud tingimused oleksid täidetud (vt selle kohta kohtuotsused, 11.9.2012, Nomarchiaki Aftodioikisi Aitoloakarnanias jt, C‑43/10, EU:C:2012:560, punkt 67, ja 4.5.2016, komisjon vs. Austria, C‑346/14, EU:C:2016:322, punktid 65 ja 66).

Tõsi, liikmesriigid peavad keelduma kiitmast heaks projekte, kui need võivad halvendada asjaomase veekogu seisundit, välja arvatud juhul, kui kõnealustele projektidele saab kohaldada direktiivi 2000/60 artikli 4 lõikes 7 sätestatud erandit (vt selle kohta kohtuotsus, 1.7.2015, Bund für Umwelt und Naturschutz Deutschland, C‑461/13, EU:C:2015:433, punkt 50).

Osutatud säte ei käsitle üksnes projekte, mis vajavad luba. Tegelikult on selles silmas peetud iga veekogu halvenemise juhtu – ükskõik kas see on mõne rajatise tõttu või mitte – ja selles on ette nähtud olukorrad, mil liikmesriigid ei pea sellest hoolimata tegutsema hakkama. Eelneva alusel tuleb teha järeldus, et see säte ei mõjuta keskkonnakahju mõistet ennast.

Eeltoodu kehtib eelkõige põhikohtuasjas, milles kõnealuse rajatise käitamise luba on antud enne direktiivi 2000/60 vastu võtmist ja selle andmise ajal ei pidanud võtma arvesse direktiivi artikli 4 lõike 7 punktides a–d nimetatud nelja kumulatiivset kriteeriumi. Peale selle nähtub Euroopa Kohtu käsutuses olevast toimikust, et kalade suremuse kasvu põhjustavad veetaseme kõikumised on loa saanud rajatise tavalise toimimise tagajärg.

Eeltoodud kaalutlustest lähtudes tuleb kolmandale küsimusele vastata, et direktiivi 2004/35 ja eelkõige selle artikli 2 punkti 1 alapunkti b tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisene õigusnorm, mille kohaselt ei saa üldiselt ja automaatselt käsitada kahjustust, mis mõjub väga ebasoodsalt veevarude ökoloogilisele, keemilisele või kvantitatiivsele seisundile või asjaomaste veevarude ökoloogilisele potentsiaalile, „keskkonnakahjustusena“ pelgalt seetõttu, et kahjustus on hõlmatud riigisisese õigusnormi alusel antud loaga.

Neljas küsimus

Neljanda küsimusega, mida tuleb analüüsida kolmandana, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas juhul kui riigisiseste õigusnormide alusel on antud luba nii, et ei kontrollitud, kas direktiivi 2000/60 artikli 4 lõikes 7 sätestatud tingimused on täidetud, peab see kohus kontrollima ise, kas kõnealuses sättes ette nähtud tingimused on täidetud, et teha kindlaks keskkonnakahjustuse olemasolu direktiivi 2004/35 artikli 2 punkti 1 alapunkti b tähenduses.

36	Siinkohal tuleb meenutada, et projekt, mis võib tuua veele kaasa kahjulikke tagajärgi, võib saada loa üksnes siis, kui on täidetud direktiivi artikli 4 lõike 7 punktides a–d sätestatud tingimused (vt selle kohta kohtuotsus, 4.5.2016, komisjon vs. Austria, C‑346/14, EU:C:2016:322, punkt 65).

Et teha kindlaks, kas projektile anti luba, ilma et oleks rikutud direktiivi 2000/60, võib kohus kontrollida, kas loa andnud ametiasutus järgis selle direktiivi artikli 4 lõike 7 punktides a–d sätestatud tingimusi, tehes kindlaks, kas esiteks võeti kõik võimalikud meetmed, leevendamaks vaidlusaluste tegevuste kahjulikku mõju asjassepuutuva veekogu seisundile; teiseks, kas nende tegevuste elluviimise põhjused olid konkreetselt esitatud ja selgitatud; kolmandaks, kas need tegevused on ülekaalukates avalikes huvides, ja/või kui hüved, mis tulenevad tegevustest inimeste tervisele, ohutuse tagamisele või säästvale arengule, kaaluvad üles direktiivi artikli 4 lõikes 1 sätestatud eesmärkide saavutamisest keskkonnale või ühiskonnale saadava hüve, ning neljandaks, kas tegevustega taotletavat hüve ei ole tehniliste võimaluste või ebaproportsionaalselt suurte kulude tõttu võimalik saavutada muude vahenditega, mis oleksid keskkonna seisukohalt oluliselt paremad (vt selle kohta kohtuotsus, 11.9.2012, Nomarchiaki Aftodioikisi Aitoloakarnanias jt, C‑43/10, EU:C:2012:560, punkt 67).

Kui samas on nii nagu põhikohtuasjas, et pädev liikmesriigi asutus andis loa ilma kontrollimata, kas direktiivi 2000/60 artikli 4 lõike 7 punktides a–d sätestatud tingimusi on järgitud, ei ole liikmesriigi kohus kohustatud ise kontrollima, kas kõnealuses artiklis ette nähtud tingimusi on järgitud, ja võib piirduda vaidlustatud akti õigusvastaseks tunnistamisega.

Nimelt on projektile loa andmiseks pädevatel liikmesriigi asutustel kohustus enne projektile loa andmist kontrollida, kas direktiivi 2000/60 artikli 4 lõike 7 punktides a–d sätestatud tingimused on täidetud, ilma et see piiraks võimaliku kohtuliku kontrolli teostamist. Seevastu ei kohusta liidu õigus kuidagi liikmesriigi kohtuid asendama pädevat asutust ja kontrollima ise nende tingimuste täitmist, kui pädev asutus andis loa ilma tingimuste täitmist kontrollimata.

Eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et neljandale küsimusele tuleb vastata, et juhul kui riigisiseste õigusnormide alusel on antud luba nii, et ei kontrollitud, kas direktiivi 2000/60 artikli 4 lõike 7 punktides a–d sätestatud tingimused on täidetud, ei ole liikmesriigi kohus selleks, et teha kindlaks keskkonnakahjustuse olemasolu direktiivi 2004/35 artikli 2 punkti 1 alapunkti b tähenduses, kohustatud ise kontrollima, kas kõnealuses sättes ette nähtud tingimused on täidetud.

Teine küsimus

Teise küsimusega, mida tuleb analüüsida viimasena, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas direktiivi 2004/35 artikleid 12 ja 13 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus niisugune riigisisene õigusnorm, nagu on kõne all põhikohtuasjas, mille kohaselt ei ole kalapüügiõigust omavatel isikutel lubatud algatada keskkonnakahjustuse suhtes läbivaatusmenetlust sama direktiivi artikli 2 punkti 1 alapunkti b tähenduses.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et B‑UHG § 11 lõikes 1 on sätestatud, et füüsilistel või juriidilistel isikutel, kelle õigusi tekkinud keskkonnakahjustus võib rikkuda, on õigus pädevalt asutuselt nõuda meetmete võtmist kahjustamise lõpetamiseks. B‑UHG § 11 lõike 2 punktis 2 on veevarude kohta täpsustatud, et tugineda võib „olemasoleva[tele] õigus[tele] veeseaduse § 12 lõike 2 tähenduses“, ilma et kalapüügiõigust oleks nimetatud. Eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitab, et kui tõlgendada neid sätteid sõna-sõnalt, ei saa kalapüügiõiguste omanikud keskkonnaalast kaebust oma kalapüügiõigusi mõjutavate kahjustuste kohta esitada.

43	Austria valitsus on seisukohal, et asjaolu, et kalapüügiõiguste omanikke ei ole otsesõnu nimetatud veeseaduse § 12 lõikes 2, millele on osutatud B‑UHG § 11 lõikes 1, kuulub tema kaalutlusruumi hulka, mis talle direktiivi 2004/35 artiklitega 12 ja 13 on antud.

Sellega seoses tuleb asuda seisukohale, et kõnealuse direktiivi artiklis 12 on kindlaks määratud füüsiliste ja juriidiliste isikute kategooriad, kellel on õigus teatada keskkonnakahjustustega seotud tähelepanekutest. Neid kategooriaid on kolm: isikud, keda keskkonnakahjustus mõjutab või tõenäoliselt mõjutab; isikud, kelle huvisid keskkonnakahjustusega seotud otsuse vastuvõtmine piisavalt puudutab, või isikud, kes väidavad, et nende õigusi rikutakse, kui liikmesriigi haldusmenetluse seadus nõuab seda eeltingimusena.

Nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 72, on direktiivi 2004/35 artikli 12 lõikes 1 loetletud kolm füüsiliste ja juriidiliste isikute kategooriat, kellel on alternatiivselt või iseseisvalt võttes kaebeõigus. See näeb ette kolm eraldi isikute kategooriat, kes võivad selle direktiivi artiklites 12 ja 13 osutatud menetlusi algatada.

Kõnealuse direktiivi täieliku ja nõuetekohase ülevõtmise puhul on nõutud, et need kolm isikute kategooriat võiksid vastavalt direktiivi artiklitele 12 ja 13 esitada oma tähelepanekuid keskkonnakahjustuste kohta, et neil oleks võimalus nõuda, et pädev asutus võtaks selle direktiivi alusel meetmeid ning et neil oleks õigus algatada läbivaatusmenetlust kohtus või muus pädevas riiklikus organisatsioonis.

Kuigi liikmesriikidel on kaalutlusõigus määramaks kindlaks seda, milles seisneb „piisav huvi“ – mõiste, mis on ette nähtud direktiivi 2004/35 artikli 12 lõike 1 punktis b – või direktiivi artikli 12 lõike 1 punktis c sätestatud väljend „õiguste rikkumine“, ei ole liikmesriikidel kaalutlusõigust nende isikute kaebeõiguse puhul, keda keskkonnakahjustus mõjutab või tõenäoliselt mõjutab, nagu ilmneb direktiivi artikli 12 lõike 1 punktist a.

Direktiivi 2004/35 artikli 12 sõnastusest ilmneb, et kalapüügiõiguste omanikud võivad kuuluda selle direktiivi artikli 12 lõikes 1 määratletud kolme isikute kategooria alla. Euroopa Kohtu käsutuses olevast toimikust nähtub aga, et riigisisese õiguse kohaselt ei ole neil õigust algatada direktiivi artikli 13 tähenduses läbivaatusmenetlust keskkonnakahjustuse suhtes sama direktiivi artikli 2 lõike 1 punkti b tähenduses. Jättes niisiis kaebeõiguseta kõik kalapüügilubade omanikud, on riigisisese õigusega jäetud kaebeõigusest ilma väga suur hulk isikuid, kes võivad kuuluda ühte kolmest direktiivi 2004/35 artiklis 12 määratletud kategooriast.

Riigisisese õiguse tõlgendus, millega jäetakse kõik kalapüügiõiguse omanikud ilma õigusest algatada läbivaatusmenetlus pärast niisuguse keskkonnakahjustuse tekkimist, mis väljendub kalade suremuse kasvus, kuigi see kahjustus neid otseselt mõjutab, ei järgi kõnealuste artiklite 12 ja 13 kohaldamisala ning on ühtlasi vastuolus kõnealuse direktiiviga.

Eeltoodud kaalutluste alusel tuleb teisele küsimusele vastata, et direktiivi 2004/35 artikleid 12 ja 13 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus niisugune riigisisene õigusnorm, nagu on kõne all põhikohtuasjas, mille kohaselt ei ole kalapüügiõigust omavatel isikutel lubatud algatada sama direktiivi artikli 2 punkti 1 alapunkti b tähenduses keskkonnakahjustuse suhtes läbivaatusmenetlust.

Kohtukulud

51	Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/35/EÜ keskkonnavastutusest keskkonnakahjustuste ärahoidmise ja parandamise kohta, mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2009. aasta direktiiviga 2009/31/EÜ, artiklit 17 tuleb tõlgendada nii – kui eelotsusetaotluse esitanud kohtu läbiviidava kontrolli käigus ei ilmne vastupidist –, et muudetud direktiiv kuulub ratione temporis kohaldamisele keskkonnakahjustuste suhtes, mis tekkisid pärast 30. aprilli 2007, kuid mille on põhjustanud enne kõnealust kuupäeva vee-alaste õigusnormide alusel erikasutusloa saanud ja käiku antud rajatise käitamine.

Direktiivi 2004/35, mida on muudetud direktiiviga 2009/31, ja eelkõige selle artikli 2 punkti 1 alapunkti b tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisene õigusnorm, mille kohaselt ei saa üldiselt ja automaatselt käsitada kahjustust, mis mõjub väga ebasoodsalt veevarude ökoloogilisele, keemilisele või kvantitatiivsele seisundile või asjaomaste veevarude ökoloogilisele potentsiaalile, „keskkonnakahjustusena“ pelgalt seetõttu, et kahjustus on hõlmatud riigisisese õigusnormi alusel antud loaga.

Juhul kui riigisiseste õigusnormide alusel on antud luba nii, et ei kontrollitud, kas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2000. aasta direktiivi 2000/60/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse veepoliitika alane tegevusraamistik, artikli 4 lõike 7 punktides a–d sätestatud tingimused on täidetud, ei ole liikmesriigi kohus selleks, et teha kindlaks keskkonnakahjustuse olemasolu direktiivi 2004/35 (muudetud direktiiviga 2009/31) artikli 2 punkti 1 alapunkti b tähenduses, kohustatud ise kontrollima, kas kõnealuses sättes ette nähtud tingimused on täidetud.

Direktiivi 2004/35, mida on muudetud direktiiviga 2009/31, artikleid 12 ja 13 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus niisugune riigisisene õigusnorm, nagu on kõne all põhikohtuasjas, mille kohaselt ei ole kalapüügiõigust omavatel isikutel lubatud algatada sama direktiivi artikli 2 punkti 1 alapunkti b tähenduses keskkonnakahjustuse suhtes läbivaatusmenetlust.

Allkirjad

( *1 ) Kohtumenetluse keel: saksa.