1

Hagejad, Euroopa Kodanikualgatus „One of Us“ ja teised hagejad, kelle nimed on toodud lisas, esitasid 25. juulil 2014 hagi, milles palutakse esimese võimalusena tühistada komisjoni 28. mai 2014. aasta teatis COM(2014) 355 final Euroopa kodanikualgatuse „Üks meist“ kohta (edaspidi „vaidlustatud teatis“), ja teise võimalusena tühistada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta määruse (EL) nr 211/2011 kodanikualgatuse kohta (ELT L 65, lk 1) artikli 10 lõike 1 punkt c.

2

Vastavalt Üldkohtu 2. mai 1991. aasta kodukorra artikli 24 lõikele 6 avaldati hagiavalduse kokkuvõte 17. novembri 2014. aasta Euroopa Liidu Teatajas (ELT C 409, lk 45).

3

Euroopa Parlament ja Euroopa Liidu Nõukogu, kes on menetluse algatamist käsitlevas dokumendis koos Euroopa Komisjoniga määratletud kostjatena, esitasid vastavalt 6. ja 9. veebruaril 2015 Üldkohtu kantseleisse saabunud dokumentides 2. mai 1991. aasta kodukorra artikli 114 lõike 1 alusel vastuvõetamatuse vastuväite.

4

Samadel kuupäevadel Üldkohtu kantseleisse saabunud dokumentides palusid parlament ja nõukogu juhul, kui hagi tunnistatakse neid puudutavas osas vastuvõetamatuks, luba astuda menetlusse komisjoni nõuete toetuseks.

5

Kooskõlas 2. mai 1991. aasta kodukorra artikli 116 lõikega 1 toimetati eespool punktis 4 viidatud nõukogu avaldus kätte hagejatele, komisjonile ja parlamendile, ning samas punktis mainitud parlamendi avaldus toimetati kätte ka nõukogule.

6

International Planned Parenthood Federation (Rahvusvaheline Pereplaneerimise Föderatsioon, edaspidi „IPPF“) esitas 17. märtsil 2015 Üldkohtu kantseleisse saabunud dokumendiga avalduse menetlusse astumiseks komisjoni, parlamendi ja nõukogu nõuete toetuseks.

7

Marie Stopes International (edaspidi „MSI“) esitas 3. aprillil 2015 Üldkohtu kantseleisse saabunud dokumendiga avalduse menetlusse astumiseks komisjoni, parlamendi ja nõukogu nõuete toetuseks.

8

Eespool punktides 6 ja 7 viidatud avaldused toimetati kooskõlas 2. mai 1991. aasta kodukorra artikli 116 lõikega 1 kätte hagejatele, komisjonile, parlamendile ja nõukogule.

9

Hagejad esitasid 27. mail ja 2. juulil 2015 Üldkohtu kantseleisse saabunud dokumentides vastuväited MSI ja IPPF‑i menetlusse astumise avaldustele.

10

Komisjon märkis 8. mail ja 12. juunil 2015 Üldkohtu kantseleisse saabunud dokumentides, et ta ei esita MSI ja IPPF‑i menetlusse astumise avalduste suhtes seisukohta.

11

Parlament ja nõukogu ei esitanud eespool punktides 6 ja 7 viidatud menetlusse astumise avalduste kohta seisukohta.

12

MSI ja IPPF teavitasid 15. juunil 2015 Üldkohtu kantseleisse saabunud dokumendis Üldkohut, et hagejad avaldasid veebilehel MSI menetlusse astumise avalduse koos halvustavate kommentaaridega selle organisatsiooni kohta. Kõnealused menetlusse astujad palusid Üldkohtul kasutada eelkõige tema käsutuses olevaid meetmeid, sealhulgas kohtukulude väljamõistmist, et hoida edaspidi ära sarnast menetluse kuritarvitamist hagejate poolt.

13

Üldkohtu kodukorra artikli 89 lõike 3 punkti a alusel võetud menetlust korraldava meetme raames paluti hagejatel esitada oma seisukohad kahe menetlusse astuja eespool viidatud etteheidete kohta; hagejad esitasid oma seisukohad Üldkohtu määratud tähtaja jooksul 31. augustil 2015 saabunud dokumendis.

14

Üldkohtu kodukorra artikli 89 lõike 3 punkti a alusel võetud uue menetlust korraldava meetme raames ning võttes arvesse, et MSI ja IPPF‑i menetlusse astumise avaldused avaldati eespool punktis 12 viidatud veebilehel, paluti hagejatel täpsustada, kas nad andsid eelnimetatud menetlusse astumise avaldused kõnealusele veebilehele ise, ja kui nad seda ei teinud, siis selgitada, kuidas jõudsid need dokumendid hagejate arvates selle veebilehe käsutusse. Hagejad vastasid Üldkohtu määratud tähtaja jooksul 17. novembril 2015 saabunud kirjaga.

15

Üldkohtu esimene koda jättis 26. novembri 2015. aasta määrusega hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata osas, milles see oli suunatud määruse nr 211/2011 artikli 10 lõike 1 punkti c vastu; selle tagajärjel ei saanud parlamenti ja nõukogu enam käsitada esimese astme menetluses kostjatena.

16

Üldkohtu esimese koja president rahuldas 30. novembri 2015. aasta otsusega parlamendi ja nõukogu menetlusse astumise avaldused, täpsustades, et neil on 2. mai 1991. aasta kodukorra artikli 116 lõikes 6 ette nähtud õigused.

17

Üldkohtu kodukorra artikli 89 lõike 3 punkti a alusel võetud uue menetlust korraldava meetme raames esitasid esiteks komisjon ning teiseks MSI ja IPPF vastavalt 4. detsembril ja 11. detsembril 2015 oma seisukohad hagejate vastuse kohta, mis sisaldus 17. novembri 2015. aasta dokumendis (vt punkt 14 eespool).

18

Vastavalt Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 40 teisele lõigule, mida põhikirja artikli 53 esimese lõigu kohaselt kohaldatakse menetluses Üldkohtus, võib menetlusse astuda iga isik, kes tõendab oma põhjendatud huvi kohtuvaidluse – välja arvatud liikmesriikidevahelise, liidu institutsioonide vahelise või liikmesriikide ja liidu institutsioonide vahelise kohtuvaidluse – lahenduse vastu.

19

Väljakujunenud kohtupraktikast nähtub, et mõistet „põhjendatud huvi kohtuvaidluse lahenduse vastu“ nimetatud sätte tähenduses tuleb määratleda vastavalt kohtuvaidluse esemele ja käsitada seda otsese ja olemasoleva huvina nõuete endi tulemuslikkuse suhtes, mitte huvina esitatud väidete suhtes. Kohtuasjas tuleb „lahendusena“ mõista kohtult palutud lõplikku otsust, nii nagu see on väljendatud kohtuotsuse resolutsioonis. Eelkõige tuleb kontrollida, et vaidlustatud akt puudutaks menetlusse astujat otseselt ja tema huvi kohtuvaidluse lahenduse vastu oleks kindel (vt kohtumäärus, 25.2.2003, BASF vs. komisjon, T‑15/02, EKL, EU:T:2003:38, punkt 26 ja seal viidatud kohtupraktika).

20

Kohtuasja materjalidest ilmneb, et IPPF on Ühendkuningriigi õiguse alusel 1977. aasta International Planned Parenthood Federation Act’iga (seadus Rahvusvahelise Pereplaneerimise Föderatsiooni kohta) loodud föderatsioon. Nagu nähtub International Planned Parenthood Federation Act’i artiklist 4, on kõnealuse föderatsiooni eesmärk esiteks maailma rahvaste hariduse edendamine pereplaneerimise ja vastutustundliku vanemaks olemise valdkonnas, teiseks vanemate, laste ja noorte nii füüsilise kui ka vaimse tervise säilitamine ja kaitsmine tõhusa pereplaneerimise edendamise ja toetamise kaudu, kolmandaks inimeste harimine nende enda kogukonna ja kogu maailma demograafiliste probleemide valdkonnas ning neljandaks asjakohaste teadusuuringute edendamine inimeste viljakuse kõigi aspektide ja selle reguleerimise valdkonnas ja asjaomaste uuringute tulemuste levitamine.

21

IPPF märkis – ilma, et talle oleks vastuväiteid esitatud –, et ta ühendab liikmetena 152 siseriiklikku organisatsiooni, keda nimetatakse „liikmesorganisatsioonideks“ ning iga asjaomane organisatsioon tegutseb nii konkreetses riigis, piirkonnas kui ka rahvusvahelisel tasandil. Menetlusse astumise avaldusele oli lisatud IPPF‑i liikmete nimekiri.

22

Lisaks kinnitas IPPF – ilma, et talle oleks selles küsimuses vastu vaieldud –, et 65000 teeninduspunkti kaudu osutavad kõnealused liikmesorganisatsioonid seksuaal- ja reproduktiivtervise teenuseid, mis hõlmavad pereplaneerimist, aborti, ema ja lapse tervist ning sugulisel teel levivate haiguste ravi, ennetamist ja nendega seotud hooldust. IPPF täpsustas, et ta kaitseb kõigi isikute seksuaal- ja reproduktiivtervist ning nende õigusi selles valdkonnas. Koos oma liikmetega julgustab IPPF valitsusi ja teisi olulisi otsustajaid edendama riiklikul, piirkondlikul ja ülemaailmsel tasandil seksuaal- ja reproduktiivtervist ning seonduvaid õigusi, võtma vastu poliitikaid ja õigusakte, mis võtaksid neid mureküsimusi arvesse ning rahastama programme ja seda tüüpi teenuste osutamist.

23

IPPF sõnul tuleb tema menetlusse astumise avaldus rahuldada, sest ta on esindusorganisatsioon, mille eesmärk on kaitsta oma liikmeid sellistes asjades nagu käesolev kohtuasi, mille käigus tekivad põhimõttelised küsimused, mis võivad asjaomaseid liikmeid mõjutada.

24

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt antakse luba menetlusse astumiseks esindusühendustele, mille eesmärk on oma liikmete kaitsmine kohtuasjades, mille käigus tekkivad põhimõttelised küsimused võivad nende liikmeid mõjutada (kohtumäärused, 17.6.1997, National Power ja PowerGen vs. komisjon, C‑151/97 P(I) ja C‑157/97 P(I), EKL, EU:C:1997:307, punkt 66; 28.9.1998, Pharos vs. komisjon, C‑151/98 P, EKL, EU:C:1998:440, punkt 6, ja 26.7.2004, Microsoft vs. komisjon, T‑201/04 R, EKL, EU:T:2004:246, punkt 37). Täpsemalt, ühendusele võib anda loa menetlusse astumiseks, kui ta esindab arvestatavat hulka asjaomases sektoris tegutsevatest ettevõtjatest, kui tema eesmärkide hulka kuulub oma liikmete huvide kaitse, kui kohtuasjas võib tekkida asjaomase sektori toimimist mõjutavaid põhimõttelisi küsimusi ja seega võib tehtav otsus oluliselt kahjustada tema liikmete huve (kohtumäärused, 8.12.1993, Kruidvat vs. komisjon, T‑87/92, EKL, EU:T:1993:113, punkt 14; 28.5.2004, Akzo Nobel Chemicals ja Akcros Chemicals vs. komisjon, T‑253/03, EKL, EU:T:2004:164, punkt 18, ja 18.10.2012, ClientEarth ja International Chemical Secretariat vs. ECHA, T‑245/11, EU:T:2012:557, punkt 12).

25

Euroopa Kohus on täpsustanud, et ühenduste menetlusse astumise õiguse laia tõlgendamise mõte on võimaldada kohtuasjade tausta paremat hindamist, vältides samas liiga suurt hulka üksikuid menetlusse astujaid, mis võib ohustada menetluse tõhusust ja ladusat kulgu (kohtumäärused National Power ja PowerGen vs. komisjon, punkt 24 eespool, EU:C:1997:307, punkt 66, ning ClientEarth ja International Chemical Secretariat vs. CHA, punkt 24 eespool, EU:T:2012:557, punkt 13).

26

Käesolevas asjas tuleb kõigepealt uurida, kas kohtuasjas võib tekkida asjaomase sektori toimimist mõjutavaid põhimõttelisi küsimusi, mistõttu tehtav otsus võib oluliselt kahjustada IPPF‑i liikmete huve.

27

Selle kohta väidab IPPF, et üks käsitletava Euroopa kodanikualgatuse peamine eesmärk on takistada abortide ning seda julgustavate või edendavate organisatsioonide rahastamist liidu poolt nii Euroopa Liidus endas kui ka väljaspool seda. See mõjutab IPPF‑i tegevust, mis ei piirdu ainult aborditeenuste osutamisega oma liikmesorganisatsioonide kaudu, vaid hõlmab ka seksuaal- ja reproduktiivtervise propageerimist ning naiste vabaduse toetamist valida ohutu aborditeenus ja omada sellele juurdepääsu. Seega tõstatab asjaomane kodanikualgatus olulise põhimõttelise küsimuse, mis võib mõjutada IPPF‑i ja selle liikmeid.

28

IPPF täpsustab, et tal on huvi kohtuasja lahenduse vastu kolmel alljärgneval põhjusel.

29

Esiteks, kui Üldkohus peaks vaidlustatud teatise õiguspärasust kinnitama, mõjutaks see otseselt IPPF‑i rahalisi huve, sest kõnealune teatis annab õigusliku tagatise, et IPPF‑i tegevuste liidupoolset rahastamist ei keelata täielikult. Seevastu kui hagi rahuldatakse ja komisjoni kutsutakse üles vaatama üle vaidlustatud teatises väljendatud seisukohta, seisaks IPPF silmitsi olulistest rahastamisallikatest ilmajäämise ohuga. Kuigi vaidlustatud teatise tühistamine ei too endaga kohe kaasa IPPF‑i ja selle liikmete rahastamise vähendamist, mõjutab tühistamine kindlasti otseselt nende huve, sest arutelu nende liidupoolse tulevase potentsiaalse rahastamise üle alustatakse uuesti. Pealegi, kui hagi rahuldatakse, peavad IPPF ja selle liikmed kaitsma uuesti oma missiooni ja õigustama oma tööd, mis tekitab omakorda märkimisväärseid kulusid.

30

Teiseks väidab IPPF, et hagiavaldus ja selle lisad sisaldavad ekslikku teavet tema tegevuste kohta. Kui seda teavet korrataks lõplikus kohtuotsuses, võiks see mõjutada tema mainet ja kahjustada tema suutlikkust hankida rahalisi vahendeid. Seega on IPPF‑il huvi astuda menetlusse, et korrigeerida kõnealust teavet ja kaitsta oma mainet.

31

Kolmandaks rõhutab IPPF, et käesolev kohtuasi tõstatab olulisi põhimõttelisi küsimusi, mis on seotud liidu poliitikaga reproduktiivvabaduse valdkonnas. IPPF‑i menetlusse astumine oma liikmete nimel hõlbustaks kohtuasja hindamist selle üldises kontekstis. Organisatsioonina, mille seisukoht erineb reproduktiivvabaduse õiguse poolest, sealhulgas vabaduse poolest valida ohutu aborditeenus ja omada sellele juurdepääsu, hagejate omast, on IPPF‑il otsene huvi lükata ümber hagejate argumendid.

32

Hagejad vaidlustasid IPPF‑i menetlusse astumise avalduse, väites eelkõige, et tema huvi kohtuvaidluse lahenduse vastu, niivõrd kui see on olemas, on liialt kaudne ja ebamäärane.

33

Seoses sellega tuleb kõigepealt märkida, et käsitletava kodanikualgatuse eesmärk on sisuliselt, et liit lõpetaks selliste tegevuste rahastamise, „mis eeldavad inimembrüote hävitamist, eelkõige teadusuuringute, arenguabi ja rahvatervise valdkonnas“. Selle tarbeks on nimetatud algatuse ellukutsujad lisanud algatuse registreerimistaotlusele kolm seadusandlikku ettepanekut. Sellest järeldub selgelt, et asjaomase kodanikualgatuse eesmärk on vastuolus IPPF‑i ja selle liikmete tegevusega, kuna nad osutavad aborditeenust ja edendavad pereplaneerimist ning seksuaal- ja reproduktiivtervisega seonduvaid õigusi.

34

Järgmiseks tuleb meenutada, et käesoleva hagi eesmärk on tühistada vaidlustatud teatis, mis võeti vastu määruse nr 211/2011 artikli 10 lõike 1 punkti c alusel ja milles komisjon leidis, et liidu seadusandjale ei ole vaja esitada ettepanekut kõnealuses kodanikualgatuses välja pakutud õigusaktide muudatuste tegemiseks.

35

Määruse nr 211/2011 artikli 10 lõike 1 punkt c näeb nimelt ette, et juhul, kui komisjon saab kodanikualgatuse, mis on esitatud nimetatud määruses ette nähtud asjakohast korda järgides ja vastab kõigile tingimustele, siis:

„[…] esitab [ta] kolme kuu jooksul teatises oma õiguslikud ja poliitilised järeldused kodanikualgatuse kohta ja vajaduse korral koos põhjendustega meetme, mida ta kavatseb selle suhtes võtta või võtmata jätta.“

36

Määruse nr 211/2011 artikli 10 lõike 1 punkti c tuleb tõlgendada võttes arvesse nimetatud määruse põhjendust 1, milles täpsustatakse, et:

„[Kodanikualgatuse] kord võimaldab kodanikel pöörduda otse komisjoni poole taotlusega, milles komisjoni kutsutakse üles esitama liidu õigusakti ettepanek aluslepingute rakendamiseks, ja annab neile sarnase õiguse, nagu on Euroopa Parlamendil [ELTL] artikli 225 ja nõukogul [ELTL] artikli 241 alusel.“

37

Sellest järeldub, et hagi rahuldamine või rahuldamata jätmine Üldkohtu poolt saab IPPF‑i ja tema liikmete huve nende tegevuse rahastamise vastu liidu poolt mõjutada üksnes kaudselt ja ebamääraselt, sest vaidlustatud teatisega komisjon üksnes keeldub liidu seadusandjale esitamast õigusakti ettepanekut, mis sisaldaks asjaomases kodanikualgatuses välja pakutud õigusaktide muudatusi.

38

Seega, isegi kui oletada, et hagi rahuldatakse, võib see endaga IPPF‑i ja tema liikmete jaoks kõige halvema stsenaariumi korral kaasa tuua üksnes selle, et komisjon esitab liidu seadusandjale õigusakti ettepaneku eespool nimetatud muudatuste kohta. See õigusakti ettepanek on aga pelgalt üks etapp tulevaste toimingute ja sündmuste reas, mille tulemus on liidu õigusakti vastuvõtmine, millega keelatakse selliste tegevuste rahastamine, „mis eeldavad inimembrüote hävitamist“ (vt selle kohta ja analoogia alusel kohtumäärus, 18.5.2015, Izsák ja Dabis vs. komisjon, T‑529/13, EU:T:2015:325, punkt 29).

39

Vastupidi IPPF‑i väidetule ei annaks ka see, kui Üldkohus kinnitaks vaidlustatud teatise õiguspärasust, IPPF‑ile ja selle liikmetele mingit juriidilist tagatist, et liit ei lõpeta nende tegevuste rahastamist, sest vastava seadusandliku algatuse võivad teha nii parlament ELTL artikli 225 alusel kui ka nõukogu ELTL artikli 241 alusel.

40

Lisaks tuleb tõdeda, et IPPF möönab ise, et vaidlustatud teatise võimalik tühistamine Üldkohtu poolt ei omaks tema ja tema liikmete rahastamisele kohest mõju (vt punkt 29 eespool). Viidatud asjaoluga, mille kohaselt mõjutaks tühistamine IPPF‑i ja selle liikmete huve otseselt, sest arutelu nende liidu poolse tulevase potentsiaalse rahastamise üle alustataks uuesti ning nad peaksid selle arutelu käigus uuesti kaitsma oma missiooni ja tööd, ei saa siiski nõustuda, sest see ei näita, et IPPF ja tema liikmed on tegelikult ja kindlalt puudutatud eespool punktis 19 viidatud kohtupraktika tähenduses.

41

Peale selle tuleb tagasi lükata IPPF‑i väide, et menetlusse astumist õigustab tema huvi korrigeerida kohtuasja materjalides sisalduvat teavet, mis mõjutaks tema mainet (vt eespool punkt 30), kuna kõnealune huvi ei puuduta kohtuvaidluse eset ja lahendust eespool punktis 19 viidatud kohtupraktika tähenduses. Seega ei ole nimetatud huvile tuginemine IPPF‑i menetlusse astumise huvi hindamise seisukohast asjakohane.

42

Lõpetuseks olgu märgitud, et käesolev kohtuasi tõstatab sisuliselt esiteks küsimusi asjaomase teatise vaidlustatavuse kohta ELTL artikli 263 tähenduses, ja teiseks, nagu nähtub tühistamise põhjenduseks esitatud väidetest, küsimusi, mis käsitlevad määruse nr 211/2011 artikli 10 lõike 1 punkti c kohaste komisjoni kohustuste laadi ja sisu. Sellest järeldub, et käesoleva kohtuasja raskuskese ei puuduta küsimusi, mis on seotud liidu poliitikaga reproduktiivvabaduse valdkonnas, ning seega ei aita IPPF‑i kui oma liikmete kaudu seksuaal- ja reproduktiivtervise teenuseid osutava ja reproduktiivvabaduse õigust edendava ühingu menetlusse astumine kaasa kohtuasja tausta paremale hindamisele Üldkohtu poolt vastavalt eespool punktis 25 viidatud kohtupraktikale.

43

Võttes arvesse kõiki eespool toodud asjaolusid, tuleb järeldada, et sõltumata küsimusest, kas IPPF on esindusühendus ja kas tema eesmärk seisneb oma liikmete huvide kaitsmises, ei saa kohtuasjas tehtav otsus oluliselt kahjustada asjaomaseid huve eespool punktis 24 viidatud kohtupraktika tähenduses. Seega tuleb IPPF‑i menetlusse astumise taotlus tagasi lükata.

44

MSI väidab, et ta on Inglise ja Walesi õiguse alusel loodud sihtasutus, mis osutab seksuaal- ja reproduktiivtervise valdkonna teenuseid, sealhulgas pakub täielikku rasestumisvastaste meetodite valikut ning juurdepääsu ohutule aborditeenusele ja abordijärgsetele teenustele, kasutades selleks oma büroosid ja siduspartnereid 37 riigis üle maailma. Nagu nähtub MSI põhikirjast, on tal lisaks eelnimetatud teenuste pakkumisele pädevus tegeleda muu hulgas emade suremuse vähendamisega, planeerimata rasestumisest tekkida võiva vaesuse ja puuduse vältimisega ning teostada või edendada teadusuuringuid eespool viidatud tervishoiuteenuste valdkonnas.

45

Oma menetlusse astumise avalduse toetuseks esitab MSI täpselt samad väited nagu IPPF, et põhjendada oma huvi kohtuvaidluse lahenduse vastu (vt eespool punktid 27–31). Konkreetsemalt väidab ta esiteks, et vaidlustatud teatise õiguspärasuses kinnitamine Üldkohtu poolt mõjutaks otseselt tema rahalisi huve; teiseks, et tal on huvi astuda menetlusse, et korrigeerida kohtuasja materjalides sisalduvat ekslikku teavet ja kaitsta oma mainet, ning kolmandaks, et menetlusse astumine hõlbustaks kohtuasja hindamist selle üldises kontekstis. Eespool punktis 33–42 esitatud põhjustel tuleb järeldada, et need asjaolud ei näita otsest, konkreetset ja olemasolevat huvi kohtuvaidluse lahenduse vastu eespool punktis 19 viidatud kohtupraktika tähenduses. Seega tuleb MSI menetlusse astumise taotlus tagasi lükata.

46

Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 1, mida kohaldatakse käesolevas asjas kodukorra artikli 144 lõike 6 alusel, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kodukorra artikli 135 lõike 2 alusel võib aga Üldkohus mõista kohtukulud tervikuna või osaliselt välja ka võitnud poolelt, kui see on õigustatud tema käitumise tõttu.

47

IPPF ja MSI palusid 11. detsembril 2015 esitatud seisukohtades (vt punkt 17 eespool) mõista hagejatelt välja IPPF‑i ja MSI‑i menetlusse astumisega seotud kohtukulud või vähemalt kulud, mis tekkisid seoses menetlusse astumise avalduste levitamisega internetis. IPPF ja MSI põhjendasid oma nõudeid kohtukulude jaotamise kohta väitega, et hagejad vastutavad eespool nimetatud levitamise eest ja seega kuritarvitasid nad kohtumenetlust.

48

Hagejad vaidlesid küll vastu väitele, et nad on käitunud ebaseaduslikult, kuid ei esitanud nõudeid kohtukulude jaotamise kohta. Samuti ei esitanud selliseid nõudeid komisjon.

49

Sellega seoses olgu meelde tuletatud, et Üldkohtu menetlust reguleerivate eeskirjade kohaselt kaitstakse pooli menetlusdokumentide väärkasutuse eest (kohtuotsus, 17.6.1998, Svenska Journalistförbundet vs. nõukogu, T‑174/95, EKL, EU:T:1998:127, punkt 135). Üldkohtu kohtusekretäri ametijuhendi – mis oli kohaldatav eespool punktis 12 mainitud menetlusse astumise avalduste internetis avaldamise kuupäeval – artikli 5 lõike 8 kohaselt ei tohi kolmandad era- või avalik-õiguslikud isikud tutvuda kohtuasja toimiku või menetlusdokumentidega, kui selleks ei ole andnud otsest luba kas Üldkohtu president või kui asjas on menetlus alles pooleli, siis pärast poolte ärakuulamist asja läbivaatava kohtukoosseisu president, kusjuures loa võib anda ainult vastava kirjaliku taotluse alusel, millele on lisatud üksikasjalik selgitus kolmanda isiku õigustatud huvi kohta toimikuga tutvumiseks.

50

See säte peegeldab hea õigusemõistmise üldpõhimõtet, mille kohaselt on pooltel õigus kaitsta oma huve ilma igasuguste väliste, eelkõige üldsuse mõjutusteta (kohtuotsus Svenska Journalistförbundet vs. nõukogu, punkt 49 eespool, EU:T:1998:127, punkt 136). Järelikult peab pool, kellele antakse luba tutvuda teise poole menetlusdokumendiga, kasutama seda õigust üksnes enda seisukohtade kaitsmiseks, mitte aga mingil muul eesmärgil, näiteks üldsuse kriitika esilekutsumiseks menetluse teise poole esitatud argumentide kohta (kohtuotsus Svenska Journalistförbundet vs. nõukogu, punkt 49 eespool, EU:T:1998:127, punkt 137). See aitab tagada poolte vaidluste ja kohtuasja menetleva kohtu otsuse kujunemise segamatu kulgemise kogu kohtumenetluse vältel ning vältida võimalust avaldada, isegi kui see toimub ainult üldsuse ettekujutuses, õigusemõistmisele välist survet ja kahjustada vaidluste segamatut kulgu (vt kohtumäärus, 25.2.2015, BPC Lux 2 jt vs. komisjon, T‑812/14 R, EU:T:2015:119, punkt 14 ja seal viidatud kohtupraktika).

51

Kohtupraktikast tuleneb, et hea õigusemõistmise põhimõtte eelnimetatud aspektiga vastuolus olev toiming kujutab endast menetluse kuritarvitamist, mida võib kohtukulude jaotuse otsustamisel arvesse võtta (vt selle kohta kohtuotsus Svenska Journalistförbundet vs. nõukogu, punkt 49 eespool, EU:T:1998:127, punktid 139 ja 140).

52

Lisaks on oluline märkida, et õigusemõistmise põhimõtte eelnimetatud aspektiga kohtumenetluse pooltele antud kaitse peab laienema ka isikule, kes esitab Üldkohtule menetlusse astumise avalduse. Kõnealune menetlusse astuja osaleb tegelikult õigusemõistmises ja seetõttu peab seoses võimalusega kaitsta oma huve sõltumatult välistest – eelkõige avalikkusest lähtuvatest – mõjutustest olema talle tagatud samasugune kaitse tase nagu menetluse pooltele.

53

Käesolevas asjas on selge, et IPPF‑i ja MSI menetlusse astumise avaldused avaldati nende sisule juhatavate elektrooniliste linkidena artiklites, mis ilmusid veebilehel, mille loomine oli selle autorite ja toimetajate sõnul „vahend, et edendada ühiskonda, mis põhineb ühtsel arusaamal inimväärikusest; see väärikus on olemas kõigil inimestel eostamise hetkest kuni loomuliku surmani“. Samuti olgu märgitud, et kõnealused artiklid viitasid otseselt käesolevas kohtuasjas toimuvale Üldkohtu menetlusele ja esitasid menetlusse astujaid halvustavas valguses, püüdes seega avalikkust nende suhtes negatiivselt meelestada.

54

Vastuseks eespool punktis 14 välja toodud Üldkohtu küsimusele kinnitasid hagejad, et kuna see tundus neile õiguspärane ja sobiv, edastasid nad kogu hagiga seotud teabe, sealhulgas asjakohased dokumendid, ainult organisatsioonidele, keda nad esindavad ehk Euroopa kodanikualgatuse „One of Us“ liikmesorganisatsioonidele. Hagejate sõnul võis edastamine endaga kaudselt kaasa tuua mõne dokumendi avaldamise internetis, kuigi see ei olnud nende kavatsus. Lisaks täpsustasid hagejad, et nad ei kanna toimetusvastutust asjaomase veebilehe sisu eest ning et nad saatsid selle lehe eest vastutavatele isikutele e‑kirja nõudega eemaldada veebilehelt elektroonilised lingid IPPF‑i ja MSI menetlusse astumise avaldustele.

55

Seoses sellega tuleb märkida, et hagejad ei esita tõendeid, mis võimaldaks kindlaks teha „organisatsioone“, millele nad viitavad; samuti ei ilmne see teave kohtuasja materjalidest. Lisaks ja igal juhul olgu märgitud, et ühtegi neist „organisatsioonidest“ ei ole hagiavalduses määratletud hagejana. Kõnealuses hagiavalduses on hagejatena määratletud Euroopa kodanikualgatus „One of Us“ ja seitse füüsilist isikut, kes on korraldajatena määruse nr 211/2011 artikli 2 tähenduses selle algatuse kodanike komitee liikmed.

56

Peale selle möönavad hagejad, et IPPF‑i ja MSI menetlusse astumise avalduste edastamine nendele „organisatsioonidele“ võis endaga kaudselt kaasa tuua dokumentide avaldamise internetis.

57

Ühtlasi tuleb märkida, et nagu ilmneb eespool punktis 53 kirjeldatud veebilehelt, kinnitavad selle autorid ja toimetajad – ilma, et neil oleks asjaomaste organisatsioonidega mingit sidet – oma toetust teatavatele organisatsioonidele ja ühendustele, mille seas on ka Euroopa kodanikualgatus „One of Us“, ja soovitavad liikuda edasi kõnealuse kodanikualgatuse veebilehele.

58

Üldkohut ei veena hagejate väide, et IPPF‑i ja MSI menetlusse astumise avalduste avaldamine eespool viidatud veebisaidil ei olnud neil plaanis. Nimetatud veebisaidil ilmunud artiklid, mis sisaldasid linke menetlusse astumise avaldustele, viitasid selgelt ja ulatuslikult käesolevale kohtumenetlusele, esitades agressiivselt argumente hagejate poolt Üldkohtule esitatud seisukoha toetuseks ja sisaldades ka elektroonilisi linke hagejate esitatud dokumentidele ning isegi lõike nendest dokumentidest. Isegi kui eeldada, et see on tõsi, ei muuda hagejate väide – nagu märgib eespool punktis 17 viidatud seisukohtades ka komisjon – asjaolu, et edastades eespool mainitud „organisatsioonidele“ IPPF‑i ja MSI menetlusse astumise avaldused, tekitasid hagejad objektiivselt ohu, et vaidlusalune internetis avaldamine leiab aset.

59

Neid asjaolusid arvesse võttes tuleb järeldada, et hagejad olid teadlikud olukorrast, mis viis IPPF‑i ja MSI menetlusse astumise avalduste avaldamiseni eespool punktis 53 kirjeldatud veebilehel, ning sellest, et see kahjustab kahe menetlusse astuja õigusi kaitsta oma huve ilma väliste mõjutusteta eespool punktis 50 viidatud kohtupraktika tähenduses. Samuti järeldub sellest, et hagejad panid toime menetlusdokumentide väärkasutuse eespool punktis 49 viidatud kohtupraktika tähenduses.

60

Lisaks tuleb asjakohasuse puudumise tõttu lükata tagasi 17. novembri 2015. aasta seisukohtades (vt punkt 14 eespool) esitatud hagejate väide, et IPPF‑i ja MSI menetlusse astumise avaldused ei sisaldanud konfidentsiaalset teavet. Pooltele kehtestatud keeluga kasutada oma õigust tutvuda teise poole menetlusdokumendiga muuks kui üksnes enda seisukohtade kaitsmiseks soovitakse nimelt tagada hea õigusemõistmise üldpõhimõtte järgimine, mitte kaitsta kõnealuste dokumentide väidetavalt konfidentsiaalset sisu.

61

Seega tuleb järeldada, et hagejad on pannud toime menetluse kuritarvitamise eespool punktis 51 viidatud kohtupraktika tähenduses, mida võib vastavalt kodukorra artikli 135 lõikele 2 kohtukulude jaotamisel arvesse võtta.

62

Eeltoodut arvesse võttes on õiglane hinnata käesoleva juhtumi asjaolusid nii, et kuna hagejad ei ole esitanud kohtukuludega seotud nõudeid, siis kannavad nad oma kohtukulud ise, ning menetluse kuritarvitamise tõttu kannavad nad kolm neljandikku IPPF‑i ja MSI kohtukuludest.

63

IPPF ja MSI kannavad ühe neljandiku oma kohtukuludest.

64

Kuna komisjon ei esitanud kohtukuludega seotud nõudeid, kannab ta oma kohtukulud ise.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHTU ESIMESE KOJA PRESIDENT

otsustab: