23.2.2015   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 65/24

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Østre Landsret (Taani) 5. detsembril 2014 – Caner Genc versus Udlændingenævnet

(Kohtuasi C-561/14)

(2015/C 065/34)

Kohtumenetluse keel: taani

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Østre Landsret

Põhikohtuasja pooled

Kaebuse esitaja: Caner Genc

Vastustaja: Udlændingenævnet (immigratsiooniküsimuste apellatsiooninõukogu)

Eelotsuse küsimused

1.

Kas standstill-tingimust, mis sisaldub assotsiatsiooninõukogu 19. septembri 1980. aasta otsuse nr 1/80 assotsiatsiooni arengu kohta (lisatud Euroopa Majandusühenduse ja Türgi vahel 12. septembril 1963 sõlmitud lepingule assotsiatsiooni loomise kohta Euroopa Majandusühenduse ja Türgi vahel) artiklis 13 ja/või standstill-tingimust 23. novembri 1970. aasta lisaprotokolli (mis kinnitati nõukogu 19. detsembri 1972. aasta määrusega (EMÜ) nr 2760/72 (1)) artikli 41 lõikes 1, tuleb tõlgendada nii, et tegevusest hoidumise kohustus laieneb ka perekonna taasühinemiseks ette nähtud uutele ja rangematele tingimustele, mida kohaldatakse majanduslikult mitteaktiivsete pereliikmete, seal hulgas liikmesriigis elavate ja seal elamisluba omavate majanduslikult aktiivsete Türgi kodanike alaealiste laste suhtes, kui võtta arvesse:

—

Euroopa Kohtu poolt standstill-tingimusele antud tõlgendust eeskätt kohtuotsustes Derin (EU:C:2007:442); Dülger (EU:C:2012:504); Ziebell (EU:C:2011:809) (suurkoda) ja Demirkan (EU:C:2013:583) (suurkoda),

—

Ankara lepingu eesmärki ja sisu, nagu seda on tõlgendatud kohtuotsustes Ziebell ja Demirkan, ja võttes arvesse

—

asjaolu, et nimetatud leping ning sellele lisatud protokollid ja otsused ei sisalda sätteid perekonna taasühinemise kohta, ja

—

asjaolu, et perekonna taasühinemist toona Euroopa Ühenduses ja nüüd Euroopa Liidus on kogu aeg reguleerinud teisene õigus, käesoleval juhul direktiiv 2004/38/EÜ (2)?

2.

Euroopa Kohtul palutakse vastuses esimesele küsimusele selgitada, kas Türgi töötajate pereliikmetele võib kohaldada otsuse 1/80 artikli 13 alusel mõnd liikmesriigis elavate ja seal elamisluba omavate majanduslikult aktiivsete Türgi kodanike pereliikmete tuletatud õigust perekonna taasühinemisele, või kuulub see lisaprotokolli artikli 41 lõikest 1 tulenevalt kohaldamisele üksnes selliste Türgi kodanike pereliikmetele, kes on füüsilisest isikust ettevõtjad.

3.

Kui vastus esimesele küsimusele – koostoimes teise küsimusega – on jaatav, siis palutakse Euroopa Kohtul selgitada, kas otsuse 1/80 artikli 13 lõikes 1 olevat standstill-tingimust tuleb tõlgendada nii, et uued piirangud, mis „on õigustatud üldisest huvist lähtuva ülekaaluka põhjuse tõttu või kui need sobivad taotletava õiguspärase eesmärgi saavutamiseks ega lähe kaugemale selle saavutamiseks vajalikust” (kaugemale otsuse 1/80 artiklis 14 sätestatust), on õiguspärased.

4.

Kui vastus kolmandale küsimusele on jaatav, siis palutakse Euroopa Kohtul selgitada:

a)

Millistest suunistest tuleks piirangu kontrollimisel ja proportsionaalsuse hindamisel lähtuda? Euroopa Kohtul palutakse muu hulgas selgitada, kas seejuures tuleb järgida samu põhimõtteid nagu need, mille Euroopa Kohus on sõnastanud perekonna taasühinemist puudutavas kohtupraktikas seoses liidu kodanike liikumisvabadusega ja mis põhinevad direktiivil 2004/38 ja asutamislepingu sätetel, või tuleb kohaldada teistsugust hindamist.

b)

Kui kohaldada tuleb teistsugust hindamist kui see, mis lähtub liidu kodanike liikumisvabadusega seoses perekonna taasühinemist käsitlevast Euroopa Kohtu praktikast, siis palutakse Euroopa Kohtul selgitada, kas lähtepunktiks tuleb võtta Euroopa inimõiguste konventsiooni artikli 8, mis käsitleb perekonnaelu austamist ja Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtupraktika alusel läbi viidud proportsionaalsuse hindamine, ja kui mitte, siis milliseid põhimõtteid tuleb järgida.

c)

Olenemata kohaldatavast hindamismeetodist:

Kas niisugust õigusnormi nagu Taani Udlændingeloven’i (välismaalaste seadus) § 9 lõige 13 – mille kohaselt on sellise isiku, kes on kolmanda riigi kodanik, kellel on Taanis elamisluba ja kes seal elab, ning tema alaealise lapse vahelisele perekonna taasühinemisele seatud tingimus, et juhul, kui laps ja tema teine vanem elavad päritolu- või muus riigis, peavad lapsel olema (või peab tal olema võimalus luua) niisugused sidemed Taaniga, mis võimaldavad tal edukalt Taani ühiskonda lõimuda – saab pidada õigusnormiks, mis on „õigustatud üldisest huvist lähtuva ülekaaluka põhjuse tõttu, sobib taotletava õiguspärase eesmärgi saavutamiseks ega lähe kaugemale selle saavutamiseks vajalikust”?

(1)  Nõukogu määrus (EMÜ) nr 2760/72, 19. detsember 1972, lisaprotokolli ja finantsprotokolli sõlmimise kohta, mis allkirjastati 23. novembril 1970 ja on lisatud lepingule assotsiatsiooni loomise kohta Euroopa Majandusühenduse ja Türgi vahel, ning nende jõustumiseks rakendatavate meetmete kohta (EÜT L 293, lk 1, ELT eriväljaanne 11/11, lk 41).

(2)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiiv 2004/38/EÜ, mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil ning millega muudetakse määrust (EMÜ) nr 1612/68 ja tunnistatakse kehtetuks direktiivid 64/221/EMÜ, 68/360/EMÜ, 72/194/EMÜ, 73/148/EMÜ, 75/34/EMÜ, 75/35/EMÜ, 90/364/EMÜ, 90/365/EMÜ ja 93/96/EMÜ (EMPs kohaldatav tekst) (EÜT L 158, lk 77; ELT eriväljaanne 05/05, lk 46).