24.11.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 421/19

1.

Kas seaduse 1/2013 neljandat üleminekusätet tuleb tõlgendada nii, et see ei või olla takistuseks tarbija kaitsmisel?

2.

Kas vastavalt nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivile 93/13/EMÜ (1) ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes ning täpsemalt artikli 6 lõikele 1 ja artikli 7 lõikele 1 on tarbijal selleks, et tagada tarbijate ja kasutajate kaitse kooskõlas võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtetega, lubatud teatada ebaõiglaste tingimuste esinemisest pärast selleks siseriiklikus õigusnormis ette nähtud tähtaega, mistõttu peab liikmesriigi kohus neid tingimusi hindama?

3.

Kas vastavalt nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivile 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes ning täpsemalt artikli 6 lõikele 1 ja artikli 7 lõikele 1 peab liikmesriigi kohus selleks, et tagada tarbijate ja kasutajate kaitse kooskõlas võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtetega, hindama ebaõiglase tingimuse esinemist omal algatusel, tehes sellest tulenevad järeldused, kuigi ta on eelnevalt otsustanud teisiti või keeldunud jõustunud otsuses sellest hindamisest vastavalt siseriiklikule menetlusnormile?

4.

Milliste kriteeriumide alusel võib kvaliteedi ja hinna suhe mõjutada lepingu kõrvaltingimuste ebaõiglast laadi? Kas niisuguste elementide kaudsel kontrollimisel on asjakohane võtta arvesse siseriiklikes õigusnormides kehtestatud hinnapiiranguid? Kas kokkulepped, mis abstraktselt võetuna on kehtivad, võivad kehtivuse kaotada, kui tuvastatakse, et nendes ette nähtud tehinguhind on turuhinnast palju kõrgem?

5.

Kas nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes artikli 4 kohaldamisel on võimalik võtta arvesse lepingu sõlmimisest hilisemaid asjaolusid, kui see tuleneb siseriikliku õigusnormi analüüsist?

6.

Kas seadusega 1/2013 muudetud LEC artikli 693 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et see ei või olla takistuseks tarbija huvide kaitsel?

7.

Kas vastavalt nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivile 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes ning täpsemalt artikli 6 lõikele 1 ja artikli 7 lõikele 1 peab liikmesriigi kohus selleks, et tagada tarbijate ja kasutajate kaitse kooskõlas võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtetega, käsitama juhul, kui ta tuvastab, et lepingu ennetähtaegse lõpetamise tingimus on ebaõiglane, nimetatud tingimust nii, nagu seda ei olekski seatud, ning tegema sellest tulenevad järeldused ka juhul, kui ettevõtja pidas kinni siseriiklikus õigusnormis ettenähtud minimaalsest ooteajast?