—

L. Lazar ja G. Chiturlas, esindaja: avvocato M. Bonito,

—

Austria valitsus, esindaja: G. Eberhard,

—

Portugali valitsus, esindajad: L. Inez Fernandes ja A. Fonseca Santos,

—

Euroopa Komisjon, esindajad: L. Cappelletti ja M. Wilderspin,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb seda, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. juuli 2007. aasta määruse (EÜ) nr 864/2007 lepinguväliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta („Rooma II”) (ELT L 199, lk 40, edaspidi „Rooma II määrus”) artikli 4 lõiget 1.

2

Taotlus on esitatud Rumeenias elava F. Lazari ja Itaalia kindlustusseltsi Allianz SpA vahelises kohtuvaidluses F. Lazarile Itaalias toimunud liiklusõnnetuse tagajärjel tütre surma tõttu tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamise üle.

3

Rooma II määruse põhjenduse 7 kohaselt:

„Käesoleva määruse reguleerimisala ja sätted peaksid olema kooskõlas nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määrusega (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades [EÜT 2001, L 12, lk 1; ELT eriväljaanne 19/04, lk 42, edaspidi „Brüsseli I määrus”] ning lepinguliste kohustuste suhtes kohaldatavat õigust reguleerivate õigusaktidega.”

4

Määruse põhjendused 16 ja 17 on sõnastatud järgmiselt:

5

Määruse artikli 2 „Lepinguvälised võlasuhted” lõikes 1 on sätestatud:

„Käesolevas määruses hõlmab kahju õigusvastaselt tekitatud kahju, alusetu rikastumise ja käsundita asjaajamise või culpa in contrahendo tagajärgi.”

6

Rooma II määruse II peatükis, mis puudutab kahju õigusvastast tekitamist, sisaldub artikkel 4 „Üldreegel”. See artikkel on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Kui käesolevas määruses pole sätestatud teisiti, kohaldatakse kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva lepinguvälise võlasuhte suhtes selle riigi õigust, kus kahju tekib, olenemata sellest, millises riigis kahju põhjustanud sündmus aset leidis, ning olenemata sellest, millises riigis või millistes riikides ilmnevad nimetatud sündmuse kaudsed tagajärjed.

2.   Kui väidetavalt vastutava isiku ja kannatanu harilik viibimiskoht on kahju tekkimise ajal samas riigis, kohaldatakse kõnealuse riigi õigust.

3.   Kui juhtumi kõikidest asjaoludest ilmneb, et kahju õigusvastane tekitamine on ilmselgelt tihedamalt seotud mõne muu riigiga kui lõigetes 1 ja 2 osutatud riik, kohaldatakse asjaomase teise riigi õigust. Ilmselgelt tihedam seos mõne teise riigiga võib eelkõige tugineda poolte vahel juba olemasolevale suhtele, nagu näiteks lepingule, mis on asjaomase kahju õigusvastase tekitamisega tihedalt seotud.”

7

Rooma II määruse artikli 15 ja konkreetselt selle punktide c ja f kohaselt reguleeritakse lepinguväliste võlasuhete suhtes kohaldatava õigusega järgmisi küsimusi: „kahjude või taotletavate kahjuhüvitisnõuete olemasolu, laad ja hinnang nende suuruse kohta” ja „isikud, kellel on õigus saada hüvitist isiklikult kantud kahjude eest”.

8

Brüsseli I määruse II peatükk, milles on ette nähtud sätted kohtualluvuse kindlaksmääramise kohta, sisaldab 2. jagu „valikulise kohtualluvuse” kohta. Selles jaos sisaldub määruse artikkel 5, mille punktis 3 on ette nähtud:

„Isiku, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, võib teises liikmesriigis kaevata:

[…]

9

See määrus asendati alates 10. jaanuarist 2015 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. detsembri 2012. aasta määrusega (EL) nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (ELT L 351, lk 21), mille artikli 7 punkt 2 on sõnastuselt identne Brüsseli I määruse artikli 5 punktiga 3.

10

Nagu selgitas eelotsusetaotluse esitanud kohus, on Corte suprema di cassazione (kassatsioonikohus) tõlgendanud tsiviilkoodeksi artikleid 2043 ja 2059 nii, et hukkunu pereliikmetel on õigus iure proprio varalise ja mittevaralise kahju hüvitamisele. Mittevaralise kahjuna võib täpsemalt arvesse võtta isikukahju (arstlikult tuvastatud kahju), hingelist kahju (hingeline kannatus) ja kahju suhetele (igapäevase elu märgatav muutumine).

11

Nimetatud kohus märkis ka, et erakindlustuse seadustiku artikli 283 lõikes 1 on ette nähtud, et kui kahju tekitanud sõiduk jääb tuvastamata, hüvitab liiklusõnnetusest tekkinud kahju liiklusohvrite tagatisfond (Fondo di garanzia per le vittime della strada) selleks määratud kindlustusseltside kaudu.

12

Eelotsusetaotlusest nähtub, et Rumeenia kodanik F. Lazar palub hüvitada tuvastamata sõiduki poolt Itaalias põhjustatud liiklusõnnetuse tagajärjel tema tütre, Itaalias elanud Rumeenia kodaniku surma tõttu tekitatud varalise ja mittevaralise kahju.

13

Kohtuasja kostja on liiklusohvrite tagatisfondi määratud kindlustusselts Allianz SpA.

14

Menetlusse astusid ka kannatanu ema ja vanaema, Itaalias elavad Rumeenia kodanikud, kes palusid hüvitada kannatanu surma tõttu neile tekitatud varalise ja mittevaralise kahju.

15

Kuna hagejad soovivad, et neile hüvitataks kahju, mis väidetavalt tekitati isiklikult neile pereliikme surma tõttu, siis tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul selgitada, kas selline kahju on kahju Rooma II määruse artikli 4 lõike 1 tähenduses või kahju õigusvastase tekitamise kaudne tagajärg sama sätte tähenduses.

16

Vastus nimetatud küsimusele sõltub sellest, millist materiaalõigust peaks eelotsusetaotluse esitanud kohus kohaldama Rumeenias elava hageja väidetava kahju olemasolu ja hüvitatavuse kindlakstegemisel. Nimetatud kohus esitab siinkohal põhjused, millest nähtub, et tema menetluses olevas kohtuasjas võib olla kohaldatav nii Itaalia kui ka Rumeenia õigus.

17

Nii on Itaalia õiguse kohaselt kahju, mille on põhjustanud pereliikme surm, hukkunu pereliikme vahetult kannatatud kahju, millega on eelkõige kahjustatud tema isikuõigusi. Seega tugineb hageja põhikohtuasjas õigusele, mida Itaalia õiguskorras tuleb pidada tema enda õiguseks ja mis kujutab endast tema pereliikme surma materiaalõiguslikku tagajärge. Teistes Euroopa õiguskordades ei tunnistata aga sellist liiki kahju samasugusel kujul.

18

Seega, kui Itaalia õiguse kohaselt on tegemist otsese kahjuga, mida tekitati pereliikme surma tõttu tema õigusjärglasele, tõstatab eelotsusetaotluse esitanud kohus küsimuse, kas vastavalt Brüsseli I määrust puudutavale Euroopa Kohtu praktikale võib õigus sellise kahju hüvitamisele tuleneda Rooma II määruse tähenduses algse kahju õigusvastase tekitamise, see tähendab liiklusõnnetuse, ühest „kaudsetest tagajärgedest”.

19

Sellistel asjaoludel otsustas Tribunale di Trieste (Trieste esimese astme kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„Kuidas tõlgendada [Rooma II määruse] artikli 4 lõiget 1 osas, mis sätestab, et „kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva lepinguvälise võlasuhte suhtes [kohaldatakse] selle riigi õigust, kus kahju tekib”? Täpsemalt:

20

Nende küsimustega, mida tuleb uurida koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas Rooma II määruse artikli 4 lõiget 1 tuleb lepinguvälisele võlasuhtele, mille aluseks on liiklusõnnetus, kohaldatava õiguse kindlaksmääramisel tõlgendada nii, et kahju, mis on seotud isiku surmaga kohtu asukohariigis toimunud õnnetuses ja mis on tekitatud kannatanu vanematele, kes elavad teises liikmesriigis, tuleb kvalifitseerida „kahjuks” või õnnetuse „kaudseks tagajärjeks” selle sätte tähenduses.

21

Kõigepealt tuleb Rooma II määruse artikli 4 lõike 1 tõlgendamise osas meenutada, et nii liidu õiguse ühetaolise kohaldamise nõudest kui ka võrdsuse põhimõttest tuleneb, et liidu õigusnorme, mis ei viita otseselt liikmesriikide õigusele nende tähenduse ning ulatuse kindlaksmääramiseks, tuleb tavaliselt kogu liidu piires tõlgendada autonoomselt ja ühetaoliselt (vt selle kohta kohtuotsus Kásler ja Káslerné Rábai, C‑26/13, EU:C:2014:282, punkt 37). Vastavalt Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikale tuleb arvestada mitte üksnes sätte sõnastust, vaid ka selle konteksti ning selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osa see säte on (kohtuotsus Lanigan, C‑237/15 PPU, EU:C:2015:474, punkt 35 ja seal viidatud kohtupraktika).

22

Selles osas tuleb märkida, et vastavalt Rooma II artiklile „hõlmab kahju õigusvastaselt tekitatud kahju”.

23

Kuid kahju õigusvastasest tekitamisest tulenevale lepinguvälisele võlasuhtele kohaldatava õiguse kindlaksmääramisel viitab selle määruse artikli 4 lõige 1 selle riigi õigusele, kus „kahju” tekib, olenemata sellest, millises riigis leiab aset kahju põhjustanud sündmus ja millises riigis või riikides ilmnevad selle sündmuse „kaudsed tagajärjed”. Kahju, mida tuleb arvestada kahju tekkimise koha kindlaksmääramisel, on otsene kahju, nagu see nähtub viidatud määruse artiklist 16.

24

Isikutele ja asjadele tekitatud kahju kohta on liidu seadusandja täpsustanud Rooma II määruse põhjenduses 17, et otsese kahju tekkimise riigiks on riik, kus isikukahju tekkis või kus vara kahjustati.

25

Eeltoodust nähtub, et kui otsese kahju tekkimist on võimalik tuvastada – mida on liiklusõnnetuse puhul tavaliselt võimalik –, võetakse selline otsese kahju tekkimise koht aluseks kohaldatava õiguse kindlakstegemisel, olenemata selle õnnetuse kaudsetest tagajärgedest. Käesolevas asjas seisneb kahju vigastustes, mille tagajärjel F. Lazari tütar suri, ja see kahju tekkis eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul Itaalias. Tema vanematele tekitatud kahju tuleb pidada põhikohtuasjas vaidlusaluse õnnetuse kaudseks tagajärjeks Rooma II määruse artikli 4 lõike 1 tähenduses.

26

Seda tõlgendust kinnitab viidatud määruse artikli 15 punkt f, mille kohaselt määratakse kohaldatava õiguse alusel kindlaks need isikud, kes võivad kahju hüvitamise nõude esitada; see punkt hõlmab juhtumi, kus kahju on tekitatud kannatanu vanematele, nagu sellega on tegemist põhikohtuasjas.

27

Nagu on nimelt selgitanud Euroopa Komisjon seoses enda ettepaneku Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse vastuvõtmiseks lepinguväliste kohustuste suhtes kohaldatava õiguse kohta („ROOMA II”) (KOM(2003) 427 (lõplik)) artikli 11 punktiga g, mis võeti vastu Rooma II määruse artikli 15 punktina f, määrab kohaldatav õigus kindlaks ka isikud, kellel on õigus saada hüvitist isiklikult kantud kahju eest. See mõiste peab eelkõige silmas küsimust, kas mõni teine isik kui „otsene kannatanu” võib nõuda hüvitist kahju eest, mida on talle tekitatud „kaudselt” kahju läbi, mida tekitati otseselt kahju kannatanud isikule. See kahju võib olla mittevaraline, näiteks lähedase surmaga tekitatud kurbus, või varaline, näiteks surnu lastele ja abikaasale tekitatud varaline kahju.

28

Eeltoodud argumente arvestades tuleb kõigepealt kindlaks määrata õigusliku asjaolu suhtes kohaldatav õigus, et seejärel oleks võimalik selle õiguse alusel kindlaks määrata isikute ring, kellele on tekitatud kahju, mis annab neile õiguse nõuda kahju hüvitamist.

29

Seega aitab otsese kahju tekkimise koha õiguse kohaldamine täita Rooma II määruse põhjenduses 16 toodud eesmärki tagada kohaldatava õiguse prognoositavus, vältides ohtu, et kahju õigusvastane tekitamine võib jaguneda mitmeks osaks, mille suhtes tuleb kohaldada erinevate riikide õigust olenevalt sellest, millistes kohtades on kahju kannatanud teised isikud kui otsene kannatanu.

30

Kõike eeltoodut arvestades tuleb esitatud küsimustele vastata, et Rooma II määruse artikli 4 lõiget 1 tuleb lepinguvälisele võlasuhtele, mille aluseks on liiklusõnnetus, kohaldatava õiguse kindlaksmääramisel tõlgendada nii, et kahju, mis on seotud isiku surmaga kohtu asukohariigis toimunud õnnetuses ja mis on tekitatud kannatanu vanematele, kes elavad teises liikmesriigis, tuleb kvalifitseerida selle õnnetuse „kaudseks tagajärjeks” selle sätte tähenduses.

31

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (neljas koda) otsustab:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. juuli 2007. aasta määruse (EÜ) nr 864/2007 lepinguväliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta („Rooma II”) artikli 4 lõiget 1 tuleb lepinguvälisele võlasuhtele, mille aluseks on liiklusõnnetus, kohaldatava õiguse kindlaksmääramisel tõlgendada nii, et kahju, mis on seotud isiku surmaga kohtu asukohariigis toimunud õnnetuses ja mis on tekitatud kannatanu vanematele, kes elavad teises liikmesriigis, tuleb kvalifitseerida selle õnnetuse „kaudseks tagajärjeks” selle sätte tähenduses.