Kohtuasi C‑310/14
Nike European Operations Netherlands BV
versus
Sportland Oy
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Helsingin hovioikeus)
„Eelotsusetaotlus — Määrus (EÜ) nr 1346/2000 — Artiklid 4 ja 13 — Maksejõuetusmenetlus — Kahjustav tegevus — Hagi, milles nõutakse enne maksejõuetusmenetluse algatamist tehtud maksete tagastamist — Selle liikmesriigi seadus, kus maksejõuetusmenetlus on algatatud — Teise liikmesriigi seadus, mis reguleerib kõnealust toimingut — Seadus, mille alusel ei ole võimalik „tema tegevust mingil viisil vaidlustada” — Tõendamiskoormis”
Kokkuvõte – Euroopa Kohtu otsus (kuues koda), 15. oktoober 2015
Euroopa Liidu õigus — Tõlgendamine — Mitmekeelsed õigusaktid — Ühetaoline tõlgendamine — Erinevate keeleversioonide lahknemine — Asjaomase õigusakti kontekst ja eesmärk kui viitamise alus
(Nõukogu määrus nr 1346/2000, artikkel 13)
Õigusalane koostöö tsiviilasjades — Maksejõuetusmenetlused — Määrus nr 1346/2000 — Kahjustav tegevus — Kohaldatav õigus — Erand üldnormist, mille alusel kohaldatakse lex fori concursus’t — Kohaldamise tingimused — Toiming, mis ei ole lex causae alusel vaidlustatav — Kohustus võtta arvesse kõik käesoleva juhtumi asjaolud
(Nõukogu määrus nr 1346/2000, artikkel 13)
Õigusalane koostöö tsiviilasjades — Maksejõuetusmenetlused — Määrus nr 1346/2000 — Kahjustav tegevus — Kohaldatav õigus — Erand üldnormist, mille alusel kohaldatakse lex fori concursus’t — Kohaldamise tingimused — Toiming, mis ei ole lex causae alusel vaidlustatav — Kostjal, kelle vastu on esitatud toimingu tühiseks tunnistamise hagi, lasuv tõendamiskoormis
(Nõukogu määrus nr 1346/2000, artikkel 13)
Õigusalane koostöö tsiviilasjades — Maksejõuetusmenetlused — Määrus nr 1346/2000 — Kahjustav tegevus — Kohaldatav õigus — Erand üldnormist, mille alusel kohaldatakse lex fori concursus’t — Kohaldamise tingimused — Toiming, mis ei ole lex causae alusel vaidlustatav — Määruses ette nähtud tõendamiskoormis — Menetlusnormide puudumine — Siseriikliku õiguse kohaldamine — Tingimus — Võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtte järgimine
(Nõukogu määrus nr 1346/2000, artikkel 13)
Õigusalane koostöö tsiviilasjades — Maksejõuetusmenetlused — Määrus nr 1346/2000 — Kahjustav tegevus — Kohaldatav õigus — Erand üldnormist, mille alusel kohaldatakse lex fori concursus’t — Kohaldamise tingimused — Toiming, mis ei ole lex causae alusel vaidlustatav — Hinnangu andmine kõigi kõnealuse seaduse sätete ja üldpõhimõtete alusel
(Nõukogu määrus nr 1346/2000, artikkel 13)
Õigusalane koostöö tsiviilasjades — Maksejõuetusmenetlused — Määrus nr 1346/2000 — Kahjustav tegevus — Kohaldatav õigus — Erand üldnormist, mille alusel kohaldatakse lex fori concursus’t — Kohaldamise tingimused — Toiming, mis ei ole lex causae alusel vaidlustatav — Kostjal, kelle vastu on esitatud toimingu tühiseks tunnistamise hagi, lasuv tõendamiskoormis — Hagejal lasub tõendamiskoormis üksnes pärast seda, kui kostja on tõendanud, et asjaomast toimingut ei saa vaidlustada
(Nõukogu määrus nr 1346/2000, artikkel 13)
Vt otsuse tekst.
(vt punkt 17)
Määruse nr 1346/2000 maksejõuetusmenetluse kohta artiklit 13 tuleb tõlgendada nii, et selle kohaldamine eeldab, et asjaomast toimingut ei saa juhtumi kõiki asjaolusid arvestades vaidlustada toimingule kohaldatava õiguse alusel (lex causae).
Nii on määruse nr 1346/2000 artikli 13 eesmärk kaitsta niisuguse isiku õiguspärast ootust, kes sai kasu kõiki võlausaldajaid kahjustanud tegevusest, kuivõrd selles sättes on ette nähtud, et ka pärast maksejõuetusmenetluse algatamist kohaldatakse selle toimingu suhtes õigust, mida toimingule kohaldati selle tegemise kuupäeval, nimelt lex causae. Viidatud eesmärgist tuleneb aga selgelt, et selle artikli kohaldamisel tuleb arvesse võtta kõiki juhtumiga seotud asjaolusid. Õiguspärast ootust ei saa nimelt tekkida selle suhtes, et toimingu kehtivuse hindamisel pärast maksejõuetusmenetluse algatamist jäetakse need asjaolud arvesse võtmata, samas kui vastava menetluse algatamata jätmisel tuleks neid asjaolusid arvesse võtta.
Lisaks on kohustus tõlgendada kitsalt määruse artiklis 13 ette nähtud erandit vastuolus selle sätte ulatuse laia tõlgendusega, mis võimaldab isikul, kes sai kasu kõiki võlausaldajaid kahjustanud tegevusest, kõrvale hoida lex fori concursus’e kohaldamisest, tuginedes vaid puhtalt abstraktselt asjaolule, et lex causae alusel ei ole asjaomane toiming vaidlustatav.
(vt punktid 19–22 ja resolutsiooni punkt 1)
Seoses määruse nr 1346/2000 maksejõuetusmenetluse kohta artikli 13 kohaldamisega ja juhul, kui kostja, kelle vastu on esitatud toimingu tühiseks tunnistamise hagi, tugineb toimingule kohaldatava õiguse (lex causae) sättele, mille kohaselt on toiming vaidlustatav üksnes selles sättes ette nähtud asjaoludel, peab kostja tuginema nende asjaolude puudumisele ja seda tõendama.
Seega ilmneb juba määruse nr 1346/2000 artikli 13 sõnastusest, et kostja, kelle vastu on esitatud toimingu tühiseks tunnistamise hagi, peab tõendama asjaolu, et seda toimingut ei saa lex causae alusel vaidlustada. Lisaks, kuna artiklis 13 on ette nähtud, et kostja peab tõendama, et asjaomast toimingut ei saa – võttes arvesse juhtumi kõiki asjaolusid – mingil viisil vaidlustada, pannakse selle artikliga ka kostjale vähemalt kaudselt kohustus esitada tõendid nii selliste faktiliste asjaolude olemasolu kohta, mille pinnalt on võimalik järeldada, et toimingut ei saa vaidlustada, kui ka mis tahes asjaolude puudumise kohta, mis välistavad vastava järelduse.
(vt punktid 25, 31 ja resolutsiooni punkt 2)
Kuigi määruse nr 1346/2000 maksejõuetusmenetluse kohta artiklis 13 reguleeritakse sõnaselgelt tõendamiskoormise jaotust, ei sisalda see siiski sätteid spetsiifilisemate menetlusaspektide kohta. Nii puuduvad selles artiklis sätted muu hulgas tõendite kogumise viiside, pädevas siseriiklikus kohtus vastuvõetavate tõendite või põhimõtete kohta, mis reguleerivad seda, kuidas kõnealune kohus hindab talle esitatud tõendite tõendusjõudu.
Kui liidu õiguses ei ole ühtlustatud neid norme, tuleb iga liikmesriigi õiguskorras need kehtestada menetlusautonoomia põhimõttest lähtudes, kuid siiski nii, et need ei oleks vähem soodsad kui siseriikliku õiguse kohaldamisalasse kuuluvaid sarnaseid olukordi reguleerivad eeskirjad (võrdväärsuse põhimõte) ja ei muudaks liidu õigusega antud õiguste teostamist tegelikult võimatuks või ülemäära keeruliseks (tõhususe põhimõte).
Viimati nimetatud põhimõttega on esiteks vastuolus niisuguste siseriiklike menetlusnormide rakendamine, mis muudavad määruse nr 1346/2000 artiklile 13 tuginemise tegelikult võimatuks või ülemäära keeruliseks, nähes eelkõige konkreetsete asjaolude puudumise negatiivse tõendamise korral ette liiga ranged eeskirjad. Teiseks on põhimõttega vastuolus leebemad siseriiklikud tõendamisnormid, mille kohaldamine viib praktikas selleni, et määruse artiklis 13 ette nähtud tõendamiskoormis pööratakse ümber.
Pelk keerukus tõendada niisuguste asjaolude olemasolu, mil lex causae kohaselt on välistatud kõnealuse toimingu vaidlustamine, või sõltuvalt olukorrast lex causae’s ette nähtud asjaolude puudumist, mil kõnealust toimingut saab vaidlustada, ei riiva iseenesest siiski tõhususe põhimõtet, vaid pigem vastab nõudele kitsalt tõlgendada määruse artiklit 13.
(vt punktid 27–30)
Määruse nr 1346/2000 maksejõuetusmenetluse kohta artiklit 13 tuleb tõlgendada nii, et väljend „ei ole võimalik tema tegevust mingil viisil vaidlustada” hõlmab lisaks toimingule kohaldatava õiguse (lex causae) maksejõuetusõigusnormidele kõiki kõnealuse seaduse sätteid ja üldpõhimõtteid.
Nii on määruse artikli 13 eesmärk kaitsta niisuguse isiku õiguspärast ootust, kes sai kasu kõiki võlausaldajaid kahjustanud tegevusest, kuivõrd selles sättes on ette nähtud, et ka pärast maksejõuetusmenetluse algatamist kohaldatakse selle toimingu suhtes lex causae’t. Lisaks tuleb kasu saanud isiku suhtes artikli 13 kohaldamisel arvesse võtta juhtumi kõiki asjaolusid.
Eesmärk kaitsta õiguspärast ootust ning vajadus võtta arvesse juhtumi kõiki asjaolusid tingivad vajaduse tõlgendada määruse artiklit 13 nii, et kasu saanud isik peab tõendama, et vastavat toimingut ei saa vaidlustada ei lex causae maksejõuetusõigusnormide ega ka lex causae alusel tervikuna.
Esiteks kinnitab määruse nr 1346/2000 artikli 13 sõnastus selgelt niisugust tõlgendust, kuna sellega pannakse kahjustavast tegevusest kasu saanud isikule kohustus tõendada, et toiming ei ole „mingil viisil” vaidlustatav. Teiseks ei saa tekkida õiguspärast ootust selle suhtes, et toimingut, mis on vaidlustatav lex causae sätte või üldpõhimõtte alusel, hinnatakse pärast maksejõuetusmenetluse algatamist vaid lex causae maksejõuetusõigusnormide alusel.
(vt punktid 33–36 ja resolutsiooni punkt 3)
Määruse nr 1346/2000 maksejõuetusmenetluse kohta artiklit 13 tuleb tõlgendada nii, et kostja, kelle vastu on esitatud toimingu tühiseks tunnistamise hagi, peab tõendama, et toimingule kohaldatav õigus (lex causae) tervikuna ei võimalda seda toimingut vaidlustada.
Määruse nr 1346/2000 artiklis 13 – mille kohaselt peab kostja tuginema selliste asjaolude puudumisele, mis võimaldavad toimingut lex causae alusel vaidlustada, ning seda tõendama – ei tehta aga vahet lex causae maksejõuetusõigusnormidel ning muudes valdkondades kohaldatavatel lex causae põhimõtetel, vaid pannakse kostjale kohustus tõendada, et asjaomane toiming ei ole „mingil viisil” vaidlustatav. Artikli sõnastusest ilmneb seega selgelt, et artiklit tuleb tõlgendada nii, et kostja peab ise tõendama, et lex causae tervikuna ei võimalda toimingut vaidlustada.
Kõnealune järeldus on kooskõlas ka põhimõttega, mille kohaselt tuleb määruse nr 1346/2000 artiklit 13 tõlgendada kitsalt, ning vastab artikli 13 eesmärgile kaitsta selle isiku õiguspärast ootust, kes sai kasu kõiki võlausaldajaid kahjustanud tegevusest, kuivõrd selles sättes on ette nähtud, et selle toimingu suhtes kohaldatakse jätkuvalt õigust, mis toimingule kehtis selle tegemise kuupäeval.
Toimingu tühiseks tunnistamise hagi läbi vaatav siseriiklik kohus võib üksnes siis leida, et hageja peab esitama tõendid toimingule kohaldatava õiguse sätte või põhimõtte olemasolu kohta, mille alusel nimetatud toimingut saab vaidlustada, kui see kohus jõuab järeldusele, et kostja kõigepealt – lähtudes tema siseriiklikus menetlusõiguses tavaliselt kohaldatavatest normidest – tegelikult tõendas, et asjaomast toimingut ei saa toimingule kohaldatava õiguse alusel vaidlustada.
(vt punktid 38–41, 45 ja resolutsiooni punkt 4)