—

Bundesverband der Verbraucherzentralen und Verbraucherverbände – Verbraucherzentrale Bundesverband e.V., esindajad: Rechtsanwalt J. Kummer ja Rechtsanwalt P. Wassermann,

—

Teekanne GmbH & Co. KG, esindaja: Rechtsanwalt A. Meyer,

—

Poola valitsus, esindaja: B. Majczyna,

—

Portugali valitsus, esindajad: L. Inez Fernandes ja C. Madaleno,

—

Euroopa Komisjon, esindajad: S. Grünheid ja K. Herbout‑Borczak,

1

Eelotsusetaotlus puudutab küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. märtsi 2000. aasta direktiivi 2000/13/EÜ toidu märgistamist, esitlemist ja reklaami käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (EÜT L 109, lk 29; ELT eriväljaanne 15/05, lk 75), muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. juuni 2009. aasta määrusega (EÜ) nr 596/2009 (ELT L 188, lk 14; edaspidi „direktiiv 2000/13”), artikli 2 lõike 1 punkti a alapunkti i ja artikli 3 lõike 1 punkti 2.

2

Taotlus esitati Bundesverband der Verbraucherzentralen und Verbraucherverbände – Verbraucherzentrale Bundesverband e.V. (Saksamaa tarbijakaitsekeskuste ja tarbijakaitseliitude föderaalne liit, edaspidi „BVV”) ja Teekanne GmbH & Co. KG (edaspidi „Teekanne”) vahelises vaidluses, mille ese on toidu pakendi väidetavalt eksitav olemus.

3

Direktiiv 2000/13 tunnistati kehtetuks alates 13. detsembrist 2014, vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2011. aasta määruse (EL) nr 1169/2011, milles käsitletakse toidualase teabe esitamist tarbijatele ning millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusi (EÜ) nr 1924/2006 ja (EÜ) nr 1925/2006 ning tunnistatakse kehtetuks komisjoni direktiiv 87/250/EMÜ, nõukogu direktiiv 90/496/EMÜ, komisjoni direktiiv 1999/10/EÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2000/13/EÜ, komisjoni direktiivid 2002/67/EÜ ja 2008/5/EÜ ning komisjoni määrus (EÜ) nr 608/2004 (ELT L 304, lk 18), artikli 53 lõikele 1. Arvestades põhikohtuasja asjaolude toimumise aega, on põhikohtuasja suhtes kohaldatav direktiiv 2000/13.

4

Direktiivi põhjenduste 6, 8 ja 14 kohaselt:

[...]

[...]

5

Direktiivi artikli 1 lõike 1 ja lõike 3 punkt a näeb ette:

„1.   Käesolevas direktiivis käsitletakse lõpptarbijale töötlemata kujul tarnitava toidu märgistamist ning nende esitlemise ja reklaamimise teatavaid külgi.

[...]

3.   Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

6

Sama direktiivi artikli 2 lõike 1 punkti a alapunkt i sätestab:

„Märgistus ja selle meetodid ei tohi:

7

Direktiivi 2000/13 artikli 3 lõige 1 sätestab:

„Toidu märgistamisel artiklite 4–17 kohaselt, kui nendes sisalduvate erandite alusel ei ole sätestatud teisiti, on kohustuslik esitada ainult järgmised üksikasjalikud andmed:

[...]”.

8

Direktiivi artikkel 6 on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Koostisosad loetletakse käesoleva artikli ja I, II, III ja IIIa lisa kohaselt.

[...]

[...]

5.   Koostisosade loetelu sisaldab kõiki toidu lisaaineid kaalu järgi kahanevas järjestuses vastavalt nende kasutamisele toidu valmistamise ajal. Need on koondatud nõuetekohase pealkirja alla, mis sisaldab sõna „koostisosad”.

[...]

6.   Koostisosad peavad olema tähistatud täpse nimetusega, vajaduse korral artiklis 5 ette nähtud korras.

Sellest hoolimata:

[...]

[…]

7.   Ühenduse sätetega või nende puudumise korral siseriiklike õigusnormidega võib ette näha, et nimetuse juures, mille all konkreetset toitu müüakse, peavad olema koostisosa või koostisosade täpsed andmed.

[...]”.

9

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. jaanuari 2002. aasta määruse (EÜ) nr 178/2002, millega sätestatakse toidualaste õigusnormide üldised põhimõtted ja nõuded, asutatakse Euroopa Toiduohutusamet ja kehtestatakse toidu ohutusega seotud menetlused (EÜT L 31, lk 1; ELT eriväljaanne 15/06, lk 463), artikkel 8 „Tarbijate huvide kaitse” sätestab:

„1.   Toidualaste õigusnormide eesmärk on tarbijate huvide kaitsmine ning selles sätestatakse lähtekohad tarbijatele teadlike valikute tegemiseks seoses tarvitatava toiduga. Õigusnormide eesmärk on ära hoida:

10

Selle määruse artikkel 16 sätestab:

„Ilma et see piiraks toidualaste õigusnormide erisätete kohaldamist, ei tohi toidu või sööda märgistamine, reklaamimine ja esitlemine, kaasa arvatud selle kuju, välimus või pakend, kasutatud pakendimaterjalid, esitamise viis ja keskkond ning nende kohta mis tahes teabevahendi kaudu esitatav teave olla tarbijaid eksitav.”

11

Kõlvatu konkurentsi tõkestamise seaduse (Gesetz gegen den unlauteren Wettbewerb) põhikohtuasjas kohaldatava redaktsiooni (BGBl. 2010 I, lk 254, edaspidi „UWG”) § 4 punkt 11 sätestab:

„Ebaausa äritegevuse näited

Ebaausalt tegutseb eelkõige isik, kes

[...]

12

UWG § 5 lõike 1 punkt 1 sätestab:

„Eksitav äritegevus

13

Toiduainete, laiatarbekaupade ja loomasööda seadustiku (Lebensmittel-, Bedarfsgegenstände- und Futtermittelgesetzbuch, edaspidi „LFGB”) käesolevas asjas kohaldatava redaktsiooni § 11 „Sätted kaitseks eksitamise eest” lõige 1 sätestab:

„Keelatud on turule viia toiduaineid eksitava nimetuse, andmete või esitlusega või reklaamida toiduaineid kas üldiselt või üksikjuhul eksitava kirjeldusega või muude eksitavate väidetega. Eksitamisega on eriti tegemist siis, kui

[...]”.

14

Eelotsusetaotlusest ilmneb, et Teekanne turustab puuviljateed nimetusega „Felix Himbeer‑Vanille Abenteuer” (Felix vaarika‑vanilje seiklus) (edaspidi „puuviljatee”). Tee pakend koosneb volditud risttahukakujulisest pappkarbist, mis sisaldab 20 kotikest.

15

Pakendil on teatavad erineva kuju, värvi ja kirjafondiga elemendid, muu hulgas vaarikate ja vanilliõite kujutised, laused „looduslike lõhna‑ ja maitseainetega puuviljatee” ja „looduslike lõhna‑ ja maitseainetega puuviljatee – vaarika‑vanillimaitseline” ning graafiline pitsatijälg, mis sisaldab kuldses sõõris teksti „ainult looduslikud koostisosad”.

16

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul ei sisalda puuviljatee vaarikate ega vanilli koostisosi ega lõhna‑ ja maitseaineid. Pakendi ühele küljele kantud koostisosade loetelu on järgmine: „Hapu hibiskus, õun, põldmarjalehed, apelsinikoor, kibuvitsamarjad, vanillimaitseline looduslik lõhna‑ ja maitseaine, sidrunikoor, vaarikamaitseline lõhna‑ ja maitseaine, põldmarjad, maasikas, mustikas, leeder”.

17

BVV esitas Teekanne vastu Landgericht Düsseldorfile (Düsseldorfi piirkondlik kohus) hagi, väites et puuviljatee pakendi andmed eksitavad tarbijat tee koostise osas. Nimelt eeldab tarbija nende andmete põhjal, et tee koostises on vanilli ja vaarikaid või vähemalt looduslikke vanilli ja vaarika lõhna- ja maitseaineid.

18

Sellest tulenevalt palub BVV, et Teekannet kohustataks sunnivahendi ähvardusel lõpetama kaubandustegevuses puuviljateele aktiivse või passiivse reklaami tegemine. Lisaks nõuab BVV kostja hoiatamisega seonduvate kulude hüvitamist summas 200 eurot.

19

Landgericht Düsseldorf rahuldas hagi oma 16. märtsi 2012. aasta otsusega.

20

Teekanne esitas apellatsioonkaebuse ja Oberlandesgericht Düsseldorf (Düsseldorfi kõrgeim piirkondlik kohus) tühistas selle kohtuotsuse 19. veebruari 2013. aasta otsusega ning jättis BVV hagi rahuldamata. Kohus leidis, et UWG § 4 punkti 11 tähenduses, koostoimes LFGB § 11 lõike 1 punktiga 1, ning UWG § 5 lõike 1 punkti 1 tähenduses ei ole tarbijat mingil viisil eksitatud.

21

Nimetatud kohtu sõnul tuleb kooskõlas direktiiviga 2000/13 tõlgendada neid UWG ja LFGB sätteid keskmise tarbija ootustest lähtudes. Kõnesoleval juhul nähtub puuviljatee koostisosade loetelust, mis on pakendile trükitud, et kasutatud looduslikel lõhna‑ ja maitseainetel on vaarika ja vanilli maitse. Seega on loetelus ühemõtteliselt väljendatud, et kasutatud lõhna- ja maitseained ei ole saadud vanillist ja vaarikatest, vaid need maitsevad samamoodi. Pakendil esinevas koostisosade loetelus esitatud täpne ja täielik teave on Euroopa Kohtu praktika kohaselt piisav, et välistada tarbija eksitamine.

22

BVV esitas selle kohtuotsuse peale kassatsioonkaebuse Bundesgerichtshofile (Saksamaa kõrgeim üldkohus).

23

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul viitavad nii puuviljatee pakendil korduv pilkupüüdev vaarikate ja vanilliõite pilt kui ka korduv lause „looduslike lõhna‑ ja maitseainetega” ja graafiline pitsatijälg tekstiga „ainult looduslikud koostisosad” sellele, et kõnealuse tee maitse määravad vaarikatest ja vanilliõitest saadud lõhna- ja maitseained. Nimetatud tee esitlus on seega kujundatud nii, et see võib ka piisavalt informeeritud, mõistlikult tähelepanelikule ja kriitilisele keskmisele tarbijale jätta tee koostisest väära mulje. Peale selle võib puuviljatee selline esitlus takistada tarbijat märkamast toote pakendil olevat – palju väiksemas kirjas – koostisosade loetelu, mis vastab tegelikkusele.

24

Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et direktiivi 2000/13 põhjendusi 6 ja 8 silmas pidades võivad puuviljatee märgistus ja selle meetodid olla ostja jaoks selle direktiivi artikli 2 lõike 1 punkti a alapunkti i tähenduses eksitavad.

25

Neil asjaoludel otsustas Bundesgerichtshof menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas toidu märgistamise, esitlemise ja reklaami kaudu võib toidu välimuses, kirjelduses või piltkujutisega anda mõista teatava koostisosa olemasolust, ehkki tegelikkuses toit seda koostisosa ei sisalda ja selle puudumine nähtub ainult koostisosade loetelust, mis vastab direktiivi 2000/13 artikli 3 lõike 1 punktile 2?”

26

Oma küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2000/13 artikli 2 lõike 1 punkti a alapunkti i ja artikli 3 lõike 1 punkti 2 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus, kui toidu märgistus ja märgistamise meetodid võivad oma välimuse, kirjelduse või piltkujutisega anda mõista teatava koostisosa olemasolust selles toidus, ehkki tegelikkuses seda koostisosa seal ei ole ja see nähtub ainult nimetatud toidu pakendil olevast koostisosade loetelust.

27

Esiteks on käesoleval juhul puuviljatee pakendil muu hulgas vaarikate ja vanilliõite kujutised, laused „looduslike lõhna‑ ja maitseainetega puuviljatee” ja „looduslike lõhna ja maitseainetega puuviljatee – vaarika‑vanillimaitseline” ning graafiline pitsatijälg, mis sisaldab teksti „ainult looduslikud koostisosad”.

28

Teiseks on pakendi külgedel direktiivi 2000/13 artikli 3 lõike 1 punktis 2 ette nähtud koostisosade loetelu, mille täpsust ja terviklikkust ei ole vaidlustatud ja mille kohaselt sisaldab tee looduslikke lõhna‑ ja maitseaineid, millel on „vanilli maitse” ja „vaarika maitse”. Seega on ilmne, et nimetatud tee ei sisalda vanillist või vaarikatest pärit looduslikke koostisosi ega viimastest saadud lõhna‑ ja maitseaineid.

29

Põhikohtuasjas on küsimus niisiis selles, kas puuviljatee märgistamine võib ostjat eksitada sellega, et jätab mulje vaarikate ja vanilliõite koostisosade või nendest koostisosadest saadud lõhna‑ ja maitseainete olemasolust, ehkki neid koostisosi või lõhna‑ ja maitseaineid selles tees ei sisaldu.

30

Nagu on kirjas ka direktiivi 2000/13 põhjendustes 6 ja 8, tugineb direktiiv esmajoones tarbija teavitamise ja kaitsmise vajaduse korral ning toote täpset olemust ning omadusi väljendav üksikasjalik märgistamine peab seega andma tarbijale võimaluse teha teabel põhinev valik.

31

Selles osas sätestab direktiivi 2000/13 artikli 2 lõike 1 punkti a alapunkt i selle direktiivi põhjendust 14 kajastades, et märgistus ja selle meetodid ei tohi olla ostjat eksitavad, eelkõige seoses toidu selliste iseloomulike tunnustega nagu toidu olemus, määratletus, omadused, koostis, kogus, säilivus, päritolu- ja lähteriik, valmistus- või tootmismeetod.

32

Järelikult nõuab see säte, et tarbija peab saama õiget, neutraalset ja objektiivset teavet, mis ei oleks eksitav (vt selle kohta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia, C‑47/09, EU:C:2010:714, punkt 37).

33

Tasub lisada, et määruse nr 178/2002 artikli 16 sõnastuse kohaselt, ilma et see piiraks toidualaste õigusnormide erisätete kohaldamist, ei tohi toidu märgistamine, reklaamimine ja esitlemine, kaasa arvatud selle kuju, välimus või pakend, kasutatud pakendimaterjalid, esitamise viis ja keskkond ning nende kohta mis tahes teabevahendi kaudu esitatav teave olla tarbijaid eksitav.

34

Kuigi direktiiv 2000/13 kujutab endast toidualaste õigusnormide erisätet määruse nr 178/2002 artikli 16 tähenduses, kinnitab viimati nimetatud säte koostoimes selle määruse artikliga 8, et toidu märgistamine ei tohi olla eksitav.

35

Eelotsusetaotluse esitanud kohtule vastamiseks tuleb meeles pidada, et põhimõtteliselt ei ole Euroopa Kohtu pädevuses teha liidu ja siseriiklike kohtute pädevuste jaotuse raames otsust selle kohta, kas teatud toodete märgistus võib olla ostjat või tarbijat eksitav või küsimuses, kas nimetus, mille all toitu müüakse, võib olla eksitav. See on siseriikliku kohtu ülesanne. Siiski võib Euroopa Kohus eelotsust langetades esitada vajaduse korral täpsustusi, mille eesmärk on suunata liikmesriigi kohut otsuse tegemisel (vt eelkõige kohtuotsused Geffroy, C‑366/98, EU:C:2000:430, punktid 18–20, ja Severi, C‑446/07, EU:C:2009:530, punkt 60).

36

Selle hindamiseks, kas märgistus võib olla ostjat eksitav, peab liikmesriigi kohus peamiselt tuginema eeldatavale ootusele, mis selle märgistuse suhtes on keskmisel tarbijal, kes on piisavalt informeeritud, mõistlikult tähelepanelik ja arukas seoses toiduaine päritolu, lähtekoha ja kvaliteediga, ning peamine on olla tarbijat mitte eksitav ning mitte viia teda ekslikult arvamusele, et tootel on erinev päritolu, lähtekoht või kvaliteet sellest, mis tal tegelikkuses on (vt selle kohta kohtuotsus Severi, C‑446/07, EU:C:2009:530, punkt 61 ja seal viidatud kohtupraktika).

37

Selles osas ilmneb Euroopa Kohtu praktikast, et arvestatakse, et need tarbijad, kelle otsust toote ostmisel määrab eelkõige omandatava toote koostis, loevad kõigepealt läbi koostisosade loetelu, mille esitamine on direktiivi 2000/13 artikli 3 lõike 1 punkti 2 alusel kohustuslik (vt selle kohta kohtuotsused komisjon vs. Saksamaa, C‑51/94, EU:C:1995:352, punkt 34 ja Darbo, C‑465/98, EU:C:2000:184, punkt 22).

38

Sellegipoolest ei võimalda asjaolu, et koostisosade loetelu esineb põhikohtuasjas kõne all oleva toote pakendil, iseenesest välistada seda, et selle toote märgistus ja selle meetodid võivad olla ostjat eksitavad direktiivi 2000/13 artikli 2 lõike 1 punkti a alapunkti i tähenduses.

39

Nimelt on märgistuse sisu selle direktiivi artikli 1 lõike 3 punktis a toodud määratluse kohaselt kõik sellele toidule viitavad sõnad, andmed, kaubamärgid, margitoodete nimed, kujunduselemendid või sümbolid selle toidu pakendil. Nende eri elementide hulgas võib tegelikkuses olla mõni, mis ei vasta tõele, on väär, umbmäärane, vastuoluline või arusaamatu.

40

Kui see on nii, ei pruugi koostisosade loetelu – isegi kui see on täpne ja ammendav – teatavates olukordades olla suuteline piisavalt parandama tarbijal toidu omaduste suhtes tekitatud väära või ebamäärast muljet, mis tuleneb selle toidu märgistuse muudest elementidest.

41

Seega olukorras, kus toidu märgistus ja selle meetodid tervikuna jätavad mulje, et toit sisaldab koostisosa, mida seal tegelikkuses ei ole, siis on see märgistus nimetatud toidu omaduste osas ostjaid eksitav.

42

Käesoleval juhul on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne hinnata kõiki puuviljatee märgistuse eri andmeid, et teha kindlaks, kas keskmist tarbijat, kes on piisavalt informeeritud, mõistlikult tähelepanelik ja arukas, võidakse eksitada vaarika ja vanilliõie osade või nendest koostisosadest saadud lõhna‑ ja maitseainete olemasolu suhtes.

43

Hindamise käigus peab eelotsusetaotluse esitanud kohus võtma eelkõige arvesse kasutatud sõnu ja kujutisi ning puuviljatee pakendil esineva eri teabe paigutust, suurust, värvi, kirjafonti, keelt, lauseehitust ja õigekirja.

44

Eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes tuleb esitatud küsimusele vastata, et direktiivi 2000/13 artikli 2 lõike 1 punkti a alapunkti i ja artikli 3 lõike 1 punkti 2 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus, kui toidu märgistus ja märgistamise meetodid võivad oma välimuse, kirjelduse või piltkujutisega anda mõista teatava koostisosa olemasolust selles toidus, ehkki tegelikkuses seda koostisosa seal ei ole ja see nähtub ainult nimetatud toidu pakendil olevast koostisosade loetelust.

45

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (üheksas koda) otsustab:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. märtsi 2000. aasta direktiivi 2000/13/EÜ toidu märgistamist, esitlemist ja reklaami käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. juuni 2009. aasta määrusega (EÜ) nr 596/2009) artikli 2 lõike 1 punkti a alapunkti i ja artikli 3 lõike 1 punkti 2 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus, kui toidu märgistus ja märgistamise meetodid võivad oma välimuse, kirjelduse või piltkujutisega anda mõista teatava koostisosa olemasolust selles toidus, ehkki tegelikkuses seda koostisosa seal ei ole ja see nähtub ainult nimetatud toidu pakendil olevast koostisosade loetelust.