1

Euroopa Komisjon palub oma hagiavalduses tühistada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2013. aasta määruse (EL) nr 1289/2013, millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ) nr 539/2001, milles loetletakse kolmandad riigid, kelle kodanikel peab välispiiride ületamisel olema viisa, ja need kolmandad riigid, kelle kodanikud on sellest nõudest vabastatud (ELT L 347, lk 74), artikli 1 punktid 1 ja 4, kuivõrd nende sätetega on komisjonile antud delegeeritud pädevus ELTL artikli 290 lõike 1 tähenduses, mitte rakenduspädevus ELTL artikli 291 lõike 2 tähenduses.

2

Nõukogu 15. märtsi 2001. aasta määruse (EÜ) nr 539/2001, milles loetletakse kolmandad riigid, kelle kodanikel peab välispiiride ületamisel olema viisa, ja need kolmandad riigid, kelle kodanikud on sellest nõudest vabastatud (EÜT L 81, lk 1; ELT eriväljaanne 19/04, lk 65), muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta määrusega (EL) nr 610/2013 (ELT L 182, lk 1) (edaspidi „määrus nr 539/2001”), põhjendus 5 on sõnastatud järgmiselt:

„Need kolmandad riigid, kelle kodanike suhtes kehtib viisakohustus, ja need kolmandad riigid, kelle kodanikud on sellest vabastatud, määratakse kindlaks igal üksikjuhul eraldi, hinnates mitmesuguseid kriteeriume, mis käsitlevad muu hulgas ebaseaduslikku sisserännet, avalikku korda ja julgeolekut ning Euroopa Liidu välissuhteid kolmandate riikidega, kusjuures võetakse arvesse ka piirkondliku ühtekuuluvuse ja vastastikkusega seotud seiku. Tuleks ette näha ühenduse mehhanism, mis võimaldaks rakendada seda vastastikkuse põhimõtet, kui üks […] käesoleva määruse II lisasse kantud [kolmandatest] riikidest otsustab kehtestada ühe või mitme liikmesriigi kodanike suhtes viisanõude.” [täpsustatud tõlge]

3

Määruse nr 539/2001 artikli 1 lõigetes 1 ja 2 on ette nähtud:

„1.   I lisas esitatud nimekirjas olevate kolmandate riikide kodanikelt nõutakse liikmesriigi välispiiri ületamisel viisat.

[…]

2.   II lisas olevas loendis nimetatud kolmandate riikide kodanikud vabastatakse lõikes 1 esitatud kohustusest viibimise puhul, mis ei ületa 90 päeva mis tahes 180‑päevase ajavahemiku jooksul.

[…]”.

4

Sama määruse artikli 1 lõikes 4 oli ette nähtud vastastikkuse põhimõtte rakendamise mehhanism, mis võidi käivitada reaktsioonina sellele, kui II lisa nimekirjas esinev kolmas riik kehtestab mõne liikmesriigi kodanike suhtes viisanõude.

5

Määruse nr 1289/2013 artikli 1 punkti 1 alapunktiga a muudeti määruse nr 539/2001 artikli 1 lõiget 4 järgmiselt:

„Kui II lisas loetletud kolmas riik kohaldab vähemalt ühe liikmesriigi kodanike suhtes viisanõuet, kohaldatakse järgmisi sätteid:

[…]

[…]

[…]”.

6

Määruse nr 1289/2013 artikli 1 punktiga 4 lisati määrusesse nr 539/2001 artikkel 4b, milles on täpsustatud tingimused, mida järgides on komisjonil määrusega nr 1289/2013 muudetud määruse nr 539/2001 (edaspidi „muudetud määrus nr 539/2001”) artikli 1 lõike 4 punktis f sätestatud õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte. Muudetud määruse nr 539/2001 artikli 4b lõigetes 2, 3 ja 5 on sätestatud:

„2.   Artikli 1 lõike 4 punktis f osutatud õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte antakse komisjonile viieks aastaks alates 9. jaanuarist 2014. Komisjon esitab delegeeritud volituste kohta aruande hiljemalt üheksa kuud enne viieaastase tähtaja möödumist. Volituste delegeerimist pikendatakse automaatselt samaks ajavahemikuks, välja arvatud juhul, kui Euroopa Parlament või nõukogu esitab selle suhtes vastuväite hiljemalt kolm kuud enne iga ajavahemiku lõppemist.

3.   Euroopa Parlament ja nõukogu võivad artikli 1 lõike 4 punktis f osutatud volituste delegeerimise igal ajal tagasi võtta. […]

[…]

5.   Artikli 1 lõike 4 punkti f alusel vastu võetud delegeeritud õigusakt jõustub üksnes juhul, kui Euroopa Parlament ega nõukogu ei ole nelja kuu jooksul pärast õigusakti teatavakstegemist Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitanud selle suhtes vastuväidet või kui Euroopa Parlament ja nõukogu on enne selle tähtaja möödumist komisjonile teatanud, et nad ei esita vastuväidet. Euroopa Parlamendi või nõukogu algatusel pikendatakse seda tähtaega kahe kuu võrra.”

7

Komisjon palub Euroopa Kohtul:

8

Teise võimalusena juhuks, kui Euroopa Kohus leiab, et need sätted on ülejäänud määrusest nr 1289/2013 lahutamatud, palub komisjon Euroopa Kohtul määruse tervikuna tühistada.

9

Parlament ja nõukogu paluvad Euroopa Kohtul jätta hagi rahuldamata ja mõista kohtukulud välja komisjonilt. Juhuks kui Euroopa Kohus määruse nr 1289/2013 osaliselt või täielikult tühistab, palub nõukogu teise võimalusena Euroopa Kohtul jätta tühistatud sätete ja nende alusel vastu võetud kõikide õigusaktide tagajärjed kehtima seni, kuni mõistliku aja jooksul jõustub nende sätete asendamiseks vastu võetud uus õigusakt.

10

Tšehhi Vabariigil lubati kostjate nõuete toetuseks menetlusse astuda.

11

Komisjon põhjendab oma hagi üheainsa väitega, et on rikutud ELTL artikleid 290 ja 291. Komisjon leiab, et muudetud määruse nr 539/2001 artikli 1 lõike 4 punktiga f on talle ekslikult antud delegeeritud pädevus. Hagiavalduses esitatud nõuetes palub ta tühistada ka määruse artikli 4b, kuna komisjoni sõnul on see artikkel, milles on täpsustatud tingimusi, mis kehtivad ühelt poolt määruse artikli 1 lõike 4 punktiga f komisjonile antud delegeeritud pädevuse suhtes, ja viimati nimetatud säte lahutamatult seotud.

12

Nõukogu väidab, et vastuvõetamatu on komisjoni argument, mille ta esitas esimest korda repliigis ja mille kohaselt eeldusel, et liidu seadusandjal on kaalutlusruum, kui ta määrab kindlaks, kas meede kujutab endast seadusandliku akti „muudatust” ELTL artikli 290 lõike 1 tähenduses, põhineb komisjonile muudetud määruse nr 539/2001 artikli 1 lõike 4 punktiga f delegeeritud pädevuse andmine ilmsel veal.

13

Nagu nähtub Euroopa Kohtu kodukorra artikli 127 lõikest 1, on menetluse käigus uute väidete esitamine keelatud, välja arvatud juhul, kui need tuginevad faktilistele ja õiguslikele asjaoludele, mis on tulnud ilmsiks menetluse käigus. Argument, millega laiendatakse varem hagimenetluse algatusdokumendis otseselt või kaudselt esitatud väidet, tuleb siiski tunnistada vastuvõetavaks (vt selle kohta kohtuotsused Itaalia vs. komisjon, C‑66/02, EU:C:2005:768, punktid 85 ja 86, ning Naipes Heraclio Fournier vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑311/05 P, EU:C:2007:572, punktid 58 ja 59).

14

Komisjoni repliigis esitatud argument kuulub hagiavalduses esitatud väite juurde, mis puudutab ELTL artiklite 290 ja 291 rikkumist, ning laiendab seda. Argumendi eesmärk on nimelt põhjendada väidet, et muudetud määruse nr 539/2001 artikli 1 lõike 4 punkt f on õigusvastane, kuna selle sättega on komisjonile antud delegeeritud pädevus ELTL artikli 290 lõike 1 tähenduses. Järelikult ei saa seda argumenti pidada uueks väiteks.

15

Nõukogu esitatud vastuvõetamatuse väide tuleb seega tagasi lükata.

16

Komisjon väidab, et muudetud määruse nr 539/2001 artikli 1 lõike 4 punktiga f on rikutud ELTL artikleid 290 ja 291, kuna sellega on talle ekslikult antud delegeeritud pädevus.

17

Ta väidab sellega seoses esiteks, et määruse artikli 1 lõike 4 punkti f alusel vastu võetud õigusakt ei täienda seda määrust. Niisugune õigusakt on vastu võetud määruse rakendamiseks. Sellega rakendatakse nimelt konkreetsele olukorrale norme, mis on seadusandlikus aktis juba sätestatud. Komisjon rõhutab sellega seoses, et see säte annab talle üksnes väga nõrga või suisa olematu kaalutlusõiguse.

18

Kui muudetud määruse nr 539/2001 artikli 1 lõike 4 punkti e alusel vastu võetud õigusakti käsitatakse seadusandliku akti rakendusmeetmena, siis määruse artikli 1 lõike 4 punktis f käsitletud õigusakt tuleks seda enam selliseks kvalifitseerida. Nimelt on komisjonil määruse artikli 1 lõike 4 punkti e alusel otsuse tegemisel teatud kaalutlusruum, mis aga puudub, kui ta võtab vastu määruse artikli 1 lõike 4 punktis f nimetatud delegeeritud akti.

19

Teiseks ei too viimati nimetatud sätte alusel vastu võetud õigusakt kaasa seadusandliku akti muutmist ELTL artikli 290 lõike 1 tähenduses.

20

Komisjon väidab, et seadusandliku akti muutmine eeldab, et muudetavad elemendid olid selles aktis juba olemas. ELTL artikli 290 lõike 1 tähenduses muutmine toob kaasa seadusandliku akti normatiivse sisu muutmise. Muudetud määruse nr 539/2001 artikli 1 lõike 4 punkti f alusel õigusakti vastuvõtmine aga ei too kaasa asjaomasele kolmandale riigile tehtud viite kõrvaldamist määruse II lisast ja selle kandmist määruse I lisasse. Viimati nimetatud muudatuse tegemine kõnealusesse seadusandlikku akti peaks vastavalt määruse artikli 1 lõike 4 punktile h toimuma seadusandliku tavamenetluse teel. Pealegi ei sisalda muudetud määrus nr 539/2001 peatamismeetme esemeks olevate kolmandate riikide loetelu, mille normatiivset sisu määruse artikli 1 lõike 4 punktis f ette nähtud delegeeritud akt muudaks. Vastupidi, need riigid tuleb kindlaks teha määrusega kehtestatud kriteeriumide alusel. Delegeeritud akt, millega nende kriteeriumide alusel peatatakse piiratud ajaks viisanõudest vabastuse kohaldamine, üksnes rakendab kõnealust seadusandlikku akti seda täiendamata ega muutmata.

21

Isegi kui joonealuse märkuse lisamine seadusandlikku akti kujutab endast üldjuhul muudatust, mis tuleb teha delegeeritud aktiga, leiab komisjon, et käesoleval juhul on kõnealuses sättes ette nähtud joonealuse märkuse lisamine puhttehniline instrument, mille kasutamist on kuritarvitatud, et maskeerida rakendusakt delegeeritud aktiks.

22

Joonealuse märkuse lisamine läheb lisaks vastuollu ka sooviga muuta vastastikkuse põhimõtte rakendamise mehhanism automaatseks ja toob kaasa palju probleeme selle mehhanismi konkreetses toimimises. Muudetud määruse nr 539/2001 artikli 1 lõike 4 punkti f kolmandas lõigus ette nähtud olukorras, kus komisjon teeb seadusandliku ettepaneku, ei ole selles sättes täpsustatud, kuidas joonealuse märkuse muutmine, mis selles on ette nähtud, peab toimuma ja kuidas see märkus tuleb kustutada, kui seadusandlikku ettepanekut vastu ei võeta. Lisaks, määruse artikli 1 lõike 4 punktis j nimetatud juhuks, kui asjaomane kolmas riik kaotab viisanõude, ei ole määruses täpsustatud menetlust, mida järgides tuleks määruse artikli 1 lõike 4 punkti f alusel lisatud joonealune märkus kustutada.

23

Kolmandaks väidab komisjon repliigis, et eeldusel, et liidu seadusandjal on kaalutlusruum, kui ta määrab kindlaks, kas meede kujutab endast seadusandliku akti „muudatust” ELTL artikli 290 lõike 1 tähenduses, põhineb komisjonile muudetud määruse nr 539/2001 artikli 1 lõike 4 punktiga f delegeeritud pädevuse andmine ilmsel veal.

24

Ta selgitab sellega seoses esiteks, et nimetatud sätte alusel vastu võetud õigusakti poliitiline tundlikkus või tõsidus ei puuduta küsimust, kas selle aktiga muudetakse seadusandlikku akti ELTL artikli 290 lõike 1 tähenduses.

25

Teiseks, võttes arvesse, et muudetud määruse nr 539/2001 artikli 1 lõike 4 punktiga f on komisjonile antud üksnes piiratud või suisa olematu kaalutlusõigus, tekib küsimus, milline eesmärk võib olla vastuväidete esitamise õigusel, mis liidu seadusandjal on ELTL artikli 290 kohaselt. Vastuväidete esitamise õigus seisneb käesoleval juhul rakendusmeetme suhtes kasutatavas vetoõiguses, mis ei ole ELTL artikli 290 eesmärgiga kooskõlas.

26

Kolmandaks märgib komisjon, et määruse artikli 4b lõigete 2 ja 3 kohaselt on delegeeritud volituste kestus ajaliselt piiratud ja need võidakse tagasi võtta. Kuna määruse artikli 1 lõike 4 punktis f ette nähtud delegeeritud akti vastuvõtmine on siiski muudetud määruse nr 539/2001 artikli 1 lõikega 4 kehtestatud vastastikkuse põhimõtte rakendamise üldise mehhanismi lahutamatu osa, kinnitab komisjon, et see mehhanism ei saaks enam toimida pärast delegeeritud volituste tähtaja lõppemist või delegeerimise tagasivõtmist.

27

Parlament ja nõukogu, keda toetab Tšehhi Vabariik, väidavad, et määruse nr 539/2001 artikli 1 lõike 4 punktiga f on komisjonile antud õigus seda määrust ELTL artikli 290 lõike 1 tähenduses muuta. Seega ei teinud liidu seadusandja ilmset viga ega toiminud ebamõistlikult, kui ta andis komisjonile delegeeritud pädevuse. Vastupidi, ta jäi oma kaalutlusõiguse piiridesse.

28

Kohtupraktikast tuleneb, et liidu seadusandjal on kaalutlusõigus selle üle otsustamisel, kas anda komisjonile delegeeritud pädevus ELTL artikli 290 lõike 1 alusel või rakenduspädevus ELTL artikli 291 lõike 2 alusel (kohtuotsus komisjon vs. parlament ja nõukogu, C‑427/12, EU:C:2014:170, punkt 40). Seda kaalutlusõigust tuleb kasutada ELTL artiklites 290 ja 291 ette nähtud tingimusi järgides.

29

Mis puudutab delegeeritud pädevuse andmist, siis nähtub ELTL artikli 290 lõikest 1, et seadusandliku aktiga võidakse komisjonile delegeerida õigus võtta vastu muid kui seadusandlikke akte, mis on üldkohaldatavad ja mis täiendavad või muudavad seadusandliku akti teatavaid mitteolemuslikke osi. Vastavalt selle sätte teisele lõigule peavad volituste delegeerimise eesmärgid, sisu, ulatus ja kestus olema delegatsiooni sisaldavas seadusandlikus aktis sõnaselgelt kindlaks määratud. See nõue tähendab, et delegeeritud pädevuse andmise eesmärk on selliste eeskirjade kehtestamine, mis on osa seadusandliku alusaktiga määratletud õiguslikust raamistikust (kohtuotsus komisjon vs. parlament ja nõukogu, C‑427/12, EU:C:2014:170, punkt 38).

30

Mis puudutab rakenduspädevuse andmist, siis on ELTL artikli 291 lõikes 2 sätestatud, et liidu õiguslikult siduvate aktidega antakse niisugune pädevus komisjonile või nõuetekohaselt põhjendatud erijuhtudel ja ELL artiklites 24 ja 26 ette nähtud juhtudel nõukogule, kui nende aktide rakendamiseks on vaja ühetaolisi tingimusi. Talle antud rakenduspädevuse teostamisel on asjaomase institutsiooni ülesanne täpsustada seadusandliku akti sisu, et tagada selle rakendamine kõigis liikmesriikides ühetaolistel tingimustel (vt kohtuotsus komisjon vs. parlament ja nõukogu, C‑427/12, EU:C:2014:170, punkt 39).

31

Lisaks nähtub Euroopa Kohtu praktikast, et rakenduspädevuse teostamisel ei või komisjon seadusandlikku akti – isegi selle mitteolemuslikke osi – muuta ega täiendada (kohtuotsus parlament vs. komisjon, C‑65/13, EU:C:2014:2289, punkt 45).

32

Vastupidi komisjoni väidetele ei ole seadusandliku aktiga talle antud kaalutlusõiguse olemasolu ega ulatus asjakohased selle kindlakstegemisel, kas komisjoni vastuvõetav õigusakt kuulub ELTL artikli 290 või ELTL artikli 291 kohaldamisalasse. ELTL artikli 290 lõike 1 sõnastusest ilmneb nimelt, et see, kas on õiguspärane liidu seadusandja otsus anda komisjonile delegeeritud pädevus, sõltub üksnes sellest, kas õigusaktid, mis institutsioon talle antud pädevuse alusel peab vastu võtma, on üldkohaldatavad ja täiendavad või muudavad seadusandliku akti mitteolemuslikke osi.

33

Käesolevas asjas ei sea komisjon kahtluse alla, et muudetud määruse nr 539/2001 artikli 1 lõike 4 punktiga f on talle antud õigus võtta vastu üldkohaldatavaid akte, mis puudutavad üksnes seadusandliku akti mitteolemuslikke osi. Peale selle ei eita kostjad komisjoni nende argumentide põhjendatust, mille kohaselt nende aktidega ei täiendata kõnealust seadusandlikku akti ELTL artikli 290 lõike 1 tähenduses.

34

Neil asjaoludel tuleb analüüsida, kas liidu seadusandja jäi käesoleva kohtuotsuse punktis 28 meenutatud kaalutlusõiguse raamidesse, kui ta andis komisjonile määruse artikli 1 lõike 4 punktis f pädevuse ELTL artikli 290 lõike 1 tähenduses „muuta” määruse normatiivset sisu (vt selle kohta kohtuotsus komisjon vs. parlament ja nõukogu, C‑427/12, EU:C:2014:170, punktid 40 ja 52).

35

Selles osas tuleb meenutada, et nagu nähtub määruse nr 539/2001 põhjendusest 5, on määruse eesmärk kehtestada mehhanism, mis võimaldaks rakendada vastastikkuse põhimõtet, kui üks käesoleva määruse II lisasse kantud kolmandatest riikidest otsustab kehtestada ühe või mitme liikmesriigi kodanike suhtes viisanõude. See mehhanism koosneb sisuliselt kolmest etapist.

36

Muudetud määruse nr 539/2001 artikli 1 lõike 4 punktis e on liidu esimese reaktsioonina asjaomase kolmanda riigi tegevusele ette nähtud, et komisjon võtab vastu rakendusakti, millega peatatakse kuueks kuuks – mida võib pikendada kuni kuue kuu pikkuste täiendavate ajavahemike võrra – asjaomase kolmanda riigi kodanike teatavate kategooriate suhtes viisanõude vabastus.

37

Muudetud määruse nr 539/2001 artikli 1 lõike 4 punkt f on seotud vastastikkuse põhimõtte rakendamise mehhanismi teise etapiga. Kui hoolimata viisavabaduse valikulisest peatamisest, mis tuleneb määruse artikli 1 lõike 4 punkti e alusel vastu võetud rakendusaktist, jätab asjaomane kolmas riik oma viisanõude jõusse vähemalt ühe liikmesriigi kodanike suhtes, siis on määruse artikli 1 lõike 4 punktis f ette nähtud, et komisjon võtab vastu delegeeritud akti, millega peatatakse 12 kuuks kõnealuse kolmanda riigi kõigi kodanike suhtes viisanõude vabastus, mis tuleneb sellest, et riik on kantud määruse II lisasse, ning teeb lisas viite „joonealusele märkusele, milles märgitakse, et kõnealuse kolmanda riigi suhtes on viisanõudest vabastus peatatud, ning täpsustatakse selle peatamise kestus”.

38

Vastastikkuse põhimõtte rakendamise mehhanismi kolmas etapp on seotud viisanõude püsiva taastamisega ja seega asjaomasele kolmandale riigile tehtud viite kandmisega muudetud määruse nr 539/2001 II lisast I lisasse, mis tähendab, et tuleb kasutada seadusandlikku tavamenetlust. Nii on määruse artikli 1 lõike 4 punktis h sätestatud, et kui asjaomane kolmas riik ei ole delegeeritud õigusakti jõustumisest kuue kuu jooksul viisanõuet kaotanud, võib komisjon esitada määruse muutmiseks seadusandliku ettepaneku kande üleviimiseks. Kui komisjon teeb sellise seadusandliku algatuse, pikendatakse määruse artikli 1 lõike 4 punkti f alusel vastu võetud aktist tulenevat peatamisperioodi kuue kuu võrra.

39

Vastastikkuse põhimõtte rakendamise mehhanismi iseloomustavad seega kasvava poliitilise tundlikkuse ja tõsidusega meetmed, millele vastavad erinevat laadi instrumendid.

40

Vastupidi komisjoni väidetele ei saa asjaolu, et vastastikkuse põhimõtte rakendamise mehhanismi esimeses etapis vastu võetud akt on kvalifitseeritud rakendusmeetmeks, iseenesest kaasa tuua seda, et mehhanismi teises etapis võetud akt tuleb samuti kvalifitseerida rakendusaktiks.

41

Mis puudutab küsimust, kas muudetud määruse nr 539/2001 artikli 1 lõike 4 punktiga f on komisjonile antud õigus seda määrust ELTL artikli 290 lõike 1 tähenduses muuta, siis tuleb märkida, et vastavalt määruse nr 539/2001 artikli 1 lõikele 1 nõutakse määruse I lisas esitatud nimekirjas olevate kolmandate riikide kodanikelt liikmesriigi välispiiri ületamisel viisat. Määruse artikli 1 lõike 2 kohaselt vabastatakse määruse II lisas olevas loendis nimetatud kolmandate riikide kodanikud sellisest kohustusest viibimise puhul, mis ei ületa 90 päeva mis tahes 180‑päevase ajavahemiku jooksul.

42

Muudetud määruse nr 539/2001 artikli 1 lõike 4 punkti f alusel vastu võetud aktiga taastatakse 12 või 18 kuuks viisanõue määruse II lisas esitatud nimekirjas oleva kolmanda riigi kõigi kodanike suhtes viibimise korral, mis määruse artikli 1 lõike 2 kohaselt on sellisest nõudest vabastatud. Kõigi nende kodanike jaoks muudab määruse artikli 1 lõike 4 punkti f alusel vastu võetud akt seega asjaomase seadusandliku akti normatiivset sisu, olgugi et ajutiselt. Peale ajutisuse on selle sätte alusel vastu võetud akti tagajärjed kõigiti identsed nendega, mis tulenevad kolmandat riiki puudutava kande formaalsest üleviimisest muudetud määruse nr 539/2001 II lisast I lisasse.

43

Määruse II lisasse kolmanda riigi nime juurde joonealusele märkusele viite tegemine, mis on selles sättes ette nähtud, annab tunnistust, nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 64 märkis, liidu seadusandja soovist lisada selle sätte alusel vastu võetud akt muudetud määrusesse nr 539/2001 endasse.

44

Neil asjaoludel on liidu seadusandja andnud komisjonile õiguse ELTL artikli 290 lõike 1 tähenduses muuta seadusandliku akti normatiivset sisu.

45

Seda järeldust ei lükka ümber komisjoni argumendid võimalike raskuste kohta, mis tulenevad vajadusest määruse nr 539/2001 II lisasse tehtud joonealust märkust hiljem kohandada või pädevuse delegeerimisele omastest tunnustest, nagu ajaline piiratus, tagasivõtmise võimalus ning parlamendi ja nõukogu õigus esitada vastuväiteid.

46

Sellised raskused ei mõjuta nimelt seda, kas komisjonile muudetud määruse nr 539/2001 artikli 1 lõike 4 punktiga f antud pädevuse eesmärk on selle seadusandliku akti normatiivset sisu ELTL artikli 290 lõike 1 tähenduses muuta, mida käesoleva kohtuotsuse punktis 31 viidatud kohtupraktikast nähtuvalt saab teha üksnes delegeeritud pädevust teostades.

47

Ainus väide, millega komisjon oma hagi põhjendas, tuleb seega põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

48

Järelikult tuleb hagi jätta rahuldamata.

49

Kodukorra artikli 138 lõike 1 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna parlament ja nõukogu on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja komisjon on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud välja mõista komisjonilt. Vastavalt kodukorra artikli 140 lõikele 1, mille kohaselt menetlusse astunud liikmesriigid kannavad ise oma kohtukulud, tuleb Tšehhi Vabariigi kohtukulud jätta tema enda kanda.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab: