—

C. Bohez, esindaja: asianajaja L. Koskenvuo,

—

Soome valitsus, esindaja: H. Leppo,

—

Hispaania valitsus, esindaja: L. Banciella Rodríguez‑Miñón,

—

Leedu valitsus, esindajad: D. Kriaučiūnas ja R. Dzikovič,

—

Euroopa Komisjon, esindajad: A.‑M. Rouchaud‑Joët ja E. Paasivirta,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määruse (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (EÜT L 12, lk 1; ELT eriväljaanne 19/04, lk 42) artikli 1 lõiget 2 ja artiklit 49 ning nõukogu 27. novembri 2003. aasta määruse (EÜ) nr 2201/2003, mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1347/2000, (ELT L 338, lk 1; ELT eriväljaanne 19/06, lk 243) artikli 47 lõiget 1.

2

Eelotsusetaotlus esitati C. Bohezi ja I. Wiertzi vahelises kohtuvaidluses, mis käsitleb Soomes niisuguse hoiatustrahvi täitmisele pööramist, mille Belgia kohus määras kohtuotsusega, et tagada C. Bohezile tema laste suhtes antud suhtlusõiguse teostumine.

3

Määruse nr 44/2001 artikli 1 lõiked 1 ja 2, mis käsitlevad määruse kohaldamisala, sätestavad järgmist:

„1.   Käesolevat määrust kohaldatakse tsiviil- ja kaubandusasjade suhtes igat liiki kohtutes. […]

2.   Käesolevat määrust ei kohaldata:

4

Selle määruse III peatükki „Täitmine” kuuluva artikli 45 lõige 2 näeb ette:

„Mitte mingil juhul ei või kontrollida välismaise kohtuotsuse sisu.”

5

Samuti III peatükki kuuluv nimetatud määruse artikkel 49 sätestab:

„Välismaal tehtud kohtuotsus, millega määratakse karistuseks perioodilised maksed, on taotluse saanud liikmesriigis täitmisele pööratav alles seejärel, kui otsuse teinud liikmesriigi kohtud on tasutava summa lõplikult kindlaks määranud.”

6

Määrusega nr 2201/2003 tunnistati kehtetuks ja asendati nõukogu 29. mai 2000. aasta määrus (EÜ) nr 1347/2000 abieluasjade ja vanemliku vastutusega abikaasade ühiste laste eest seotud asjade kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta (EÜT L 160, lk 19; ELT eriväljaanne 19/01, lk 209).

7

Määruse nr 2201/2003 põhjenduses 2 on meenutatud, et kohtuotsuste vastastikuse tunnustamise põhimõte on tõelise õigusruumi loomise nurgakivi ning et selles osas on prioriteediks suhtlusõigus.

8

Nimetatud määruse artiklis 1 on selle kohaldamisala määratletud järgmiselt:

„1.   Käesolevat määrust kohaldatakse järgmisi valdkondi käsitlevate tsiviilasjade suhtes igat liiki kohtutes:

[...]

2.   Artikli 1 lõikes b osutatud küsimused võivad käsitleda eelkõige järgmist:

[...]”

9

Nimetatud määruse artikkel 26 näeb ette, et „[m]itte mingil juhul ei või kontrollida kohtuotsuse sisu”.

10

Suhtlusõiguse kohta tehtud otsuste täitmisele pööratavuse suhtes näeb määruse nr 2201/2003 artikli 28 lõige 1 ette järgmist:

„Lapse suhtes vanemlikku vastutust käsitlevat kohtuotsust, mis on tehtud liikmesriigis ja on selles liikmesriigis täitmisele pööratav ning kätte antud, täidetakse teises liikmesriigis siis, kui see on huvitatud poole taotlusel kuulutatud seal täitmisele pööratavaks.”

11

Teatud tingimustel võib suhtlusõiguse kohta tehtud otsus olla automaatselt täitmisele pööratav. Määruse nr 2201/2003 artikli 41 lõike 1 esimene lõik näeb selles osas ette:

„[S]uhtlusõigust, mis on antud ühes liikmesriigis tehtud täitmisele pööratava kohtuotsusega, tunnustatakse ja täidetakse teises liikmesriigis ilma täitmisotsuse vajaduseta ning ilma võimaluseta selle tunnustamist vastustada, kui kohtuotsus on päritoluliikmesriigis tõendatud vastavalt lõikele 2.”

12

Määruse artikli 47 lõikes 1 on täpsustatud, et täitemenetlust reguleerib kohtuotsuse täitmise liikmesriigi õigus.

13

Hoiatustrahvi reguleerivad Belgia õiguses kohtute seadustiku (Code judiciaire) artiklid 1385 bis–1385 nonies. Selle seadustiku artikli 1385 bis kohaselt:

„Kohus võib ühe poole nõudel kohustada teist poolt maksma põhikohustuse täitmata jätmise korral rahasumma, mida nimetatakse hoiatustrahviks, ilma et see piiraks kahjuhüvitisi, kui neid on tarvis maksta. […]”

14

Seadustiku artikkel 1385 ter näeb ette:

„Kohus võib määrata hoiatustrahvi kas kindlasummalisena või ajaühiku või rikkumise alusel kindlaksmääratava summana. Kahel viimati nimetatud juhul võib kohtunik samuti määrata summa, mida hoiatustrahv ei tohi ületada.”

15

Seadustiku artikli 1385 quater kohaselt on hoiatustrahvi sissenõudmist võimaldav täitedokument seda määrav kohtuotsus ning õigustatud isik ei ole kohustatud taotlema enne täitmisele pööramist hoiatustrahvi summa kindlaksmääramise otsust.

16

Õigustatud isik peab tõendama, et hoiatustrahvi sissenõutavuse tingimused on täidetud. Kui kohustatud isik hoiatustrahvi vaidlustab, peab õigustatud isik tõendama väidetud rikkumisi. Sellisel juhul peab täitemenetlust läbiviiv kohtunik hindama, kas hoiatustrahvi maksmise tingimused on täidetud.

17

Soome õiguses on õigusnormid suhtlusõiguse tagamiseks määratava hoiatustrahvi kohta ette nähtud seaduses lapse isikuhooldusõigust ja suhtlusõigust käsitlevate otsuste täitmise kohta (lapsen huoltoa ja tapaamisoikeutta koskevan päätöksen täytäntöönpanosta annettu laki, edaspidi „TpL”) ning hoiatustrahvi seaduses (uhkasakkolaki).

18

Vastavalt TpL § 16 lõikele 2 võib kohus suhtlusõiguse täitmisele pööramist käsitlevas asjas, mis on algatatud pärast suhtlusõiguse kohta otsuse tegemist, kohustada võlgnikku hoiatustrahvi ähvardusel otsust täitma.

19

Hoiatustrahv määratakse TpL § 18 lõigete 1 ja 2 kohaselt põhimõtteliselt kindlasummalisena. Summa võib siiski ette näha ka kumuleeruvate summade abil, kui asjaolud seda õigustavad.

20

Hoiatustrahv tuleb alati tasuda riigile, mitte õigustatud isikule.

21

TpL § 19 lõigete 1 ja 2 kohaselt võib kohus uue avalduse tulemusena pöörata määratud hoiatustrahvi täitmisele, kui ta peab seda põhjendatuks. Hoiatustrahvi ei saa täitmisele pöörata, kui kohustatud isik tõendab, et kohustuse täitmata jätmiseks oli mõjuv põhjus, või kui kohustus on vahepeal täidetud.

22

Hoiatustrahvi seaduse § 11 lubab kohtul hoiatustrahvi esialgu määratuga võrreldes vähendada, kui põhikohustus on olulises osas täidetud või kohustatud isiku maksevõime on oluliselt vähenenud või kui esineb mõni muu mõjuv põhjus.

23

C. Bohez ja I. Wiertz abiellusid 1997. aastal Belgias ning nende abielust sündis kaks last. Nad lahutasid oma abielu 2005. aastal ja I. Wiertz kolis elama Soome.

24

Rechtbank van eerste aanleg te Gent (Genti esimese astme kohus (Belgia)) tegi 28. märtsil 2007 otsuse nende laste isikuhooldusõiguse, elukoha, suhtlusõiguse ja elatise kohta (edaspidi „28. märtsi 2007. aasta otsus”). Ta määras selles otsuses ka hoiatustrahvi, mille eesmärk on tagada C. Bohezile antud suhtlusõiguse teostumine; hoiatustrahvi suuruseks määrati 1000 eurot iga lapse kohta iga ööpäeva eest, mil last välja ei anta. Hoiatustrahvi maksimaalseks summaks määrati 25000 eurot.

25

C. Bohez palus Soome kohtutel kohustada I. Wiertzi tasuma talle 28. märtsi 2007. aasta otsuses määratud hoiatustrahv või tunnistada see otsus Soomes täitmisele pööratavaks. Nõude põhjenduseks väitis ta Itä-Uudenmaan käräjäoikeuses (Ida-Uusimaa esimese astme kohus (Soome)), et tema suhtlusõiguse teostumist takistati korduvalt, mistõttu hoiatustrahv ulatus juba selles otsuses määratud maksimaalse summani. Tuginedes asjaolule, et Belgia õiguses nõuavad hoiatustrahvi vahetult sisse kohtuotsuseid täidesaatvad asutused, ilma et oleks vaja uut kohtumenetlust, leidis C. Bohez, et tema nõuet tuleb käsitada nii, et selle eesmärk on sissenõutava rahalise nõude täitmisele pööramine, ja seetõttu määruse nr 44/2001 kohaldamisalasse kuuluvana.

26

I. Wiertz väitis omakorda, et Belgia kohus ei olnud lõplikult kinnitanud hoiatustrahvi maksmise kohustust ja seega ei ole 28. märtsi 2007. aasta otsus täitmisele pööratav. Tema sõnul ei ole ükski ametiasutus tuvastanud rikkumisi, mis võivad tingida hoiatustrahvi maksmise kohustuse.

27

Itä-Uudenmaan käräjäoikeus leidis 8. märtsi 2012. aasta otsuses, et C. Bohezi avaldus ei puuduta mitte suhtlusõiguse kohta tehtud otsuse täitmisele pööramist, vaid üksnes selle otsuse täitmise tagamiseks ette nähtud hoiatustrahvi täitmisele pööramist. Kohus järeldas sellest, et kuna avaldus käsitleb rahalist kohustust määrava otsuse täitmist, kuulub see määruse nr 44/2001 kohaldamisalasse. Märkides siiski, et 28. märtsi 2007. aasta otsus nägi vastupidi määruse nr 44/2001 artikli 49 nõuetele ette vaid perioodilise hoiatustrahvi, mille lõplikku summat ei ole kindlaks määranud, tunnistas Itä-Uudenmaan käräjäoikeus C. Bohezi avalduse vastuvõetamatuks.

28

C. Bohez esitas apellatsioonkaebuse Helsingin hovioikeusele (Helsingi apellatsioonikohus), kes kinnitas 16. augusti 2012. aasta otsuses avalduse vastuvõetamatust. Selle otsuse põhjenduse aluseks on siiski esimese astme kohtu analüüsist erinev analüüs. Leides, et C. Bohezi avaldus on hõlmatud suhtlusõiguse kohta tehtud otsuse täitmisega, leidis Helsingin hovioikeus nimelt, et määruse nr 44/2001 artikli 1 lõike 2 punkti a arvestades ei kuulu see avaldus mitte selle määruse, vaid määruse nr 2201/2003 kohaldamisalasse. Määruse nr 2201/2003 artikli 47 lõike 1 kohaselt reguleerib täitemenetlust käesoleval juhul seega Soome õigus, see tähendab TpL.

29

C. Bohez esitas Korkein oikeusele (riigikohus) kassatsioonkaebuse, milles palus tühistada Helsingin hovioikeuse 16. augusti 2012. aasta otsuse ja kordas nõudeid, mille ta esitas esimeses kohtuastmes.

30

Neil asjaoludel otsustas Korkein oikeus menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

31

Oma esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada saada, kas määruse nr 44/2001 artiklit 1 tuleb tõlgendada nii, et seda määrust kohaldatakse sellise hoiatustrahvi täitmisele pööramise suhtes ühes liikmesriigis, mis on määratud teises liikmesriigis lapse isikuhooldusõiguse ja suhtlusõiguse kohta tehtud otsuses selleks, et isikuhooldusõiguse kandja võimaldaks teostada suhtlusõigust.

32

Selles osas tuleb meenutada, et määruse nr 44/2001 kohaldamisala piirdub „tsiviil- ja kaubandusasjadega”. See kohaldamisala on määratletud peamiselt lähtuvalt elementidest, mis iseloomustavad vaidluse poolte vaheliste õigussuhete laadi või vaidluse eset (vt kohtuotsus Realchemie Nederland, C‑406/09, EU:C:2011:668, punkt 39 ja seal viidatud kohtupraktika).

33

Mis puudutab täpsemalt esialgse õiguskaitse vahendeid, siis leiab Euroopa Kohus, et nende kuulumise määruse nr 44/2001 kohaldamisalasse ei määra ära mitte nende endi laad, vaid nende õiguste laad, mille kaitse tagatakse (vt kohtuotsus Realchemie Nederland, C‑406/09, EU:C:2011:668, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika).

34

Seoses ühe liikmesriigi kohtu poolt selles riigis tsiviil- ja kaubandusasjas tehtud kohtuotsuses ette nähtud keelu tagamiseks määratud trahvi tasumise kohustuse täitmisele pööramisega teises liikmesriigis on Euroopa Kohus täpsustanud, et täitmisele pööramise õiguse laad sõltub selle subjektiivse õiguse laadist, mille rikkumise tõttu on täitmine määratud (vt selle kohta kohtuotsus Realchemie Nederland, C‑406/09, EU:C:2011:668, punkt 42).

35

Käesoleval juhul nähtub Belgia kohtute seadustiku artiklist 1385 bis, mille alusel kohtuotsuse tegemise riigi kohus määras põhikohtuasjas kõne all oleva hoiatustrahvi, et seda meedet kohaldatakse ühe poole nõudel teise poole kohustamiseks maksma rahasumma juhul, kui teine pool ei täida temal lasuvat põhikohustust. Sellest tuleneb, et hoiatustrahv on seda põhikohustust täiendavat laadi.

36

Pealegi nähtub Euroopa Kohtule esitatud toimikust, et põhikohtuasjas kõne all oleva hoiatustrahvi eesmärk on tagada samas otsuses kohtuotsuse tegemise riigi kohtu poolt antud suhtlusõiguse teostumine. Hoiatustrahvi eesmärk on nimelt finantssurve avaldamine isikule, kellel on lapse isikuhooldusõigus, et ta aitaks kaasa suhtlusõiguse teostumisele.

37

Määruse nr 44/2001 artikli 1 lõike 2 punkt a välistab aga selle määruse kohaldamisalast sõnaselgelt füüsiliste isikute õigusvõime; see mõiste hõlmab vanemlikku vastutust lapse eest.

38

Selle kohaldamisalast välistamise tõttu ning vastava lünga täitmiseks võeti üksteise järel vastu määrus nr 1347/2000 ja määrus nr 2201/2003, mille kohaldamisala hõlmab eeskätt vanemliku vastutuse valdkonda. Määruse nr 2201/2003 artikli 1 lõike 2 punktis a on täpsustatud, et vanemliku vastutuse valdkonda kuuluvad muu hulgas isikuhooldusõigus ja suhtlusõigus.

39

Neil tingimustel tuleb märkida, et hoiatustrahv, mille täitmisele pööramist põhikohtuasjas nõutakse, kujutab endast täiendavat laadi meedet, mille eesmärk on tagada sellise õiguse kaitse, mis ei kuulu mitte määruse nr 44/2001, vaid määruse nr 2201/2003 kohaldamisalasse.

40

Seega tuleb esimesele küsimusele vastata, et määruse nr 44/2001 artiklit 1 tuleb tõlgendada nii, et seda määrust ei kohaldata sellise hoiatustrahvi täitmisele pööramise suhtes ühes liikmesriigis, mis on määratud teises liikmesriigis lapse isikuhooldusõiguse ja suhtlusõiguse kohta tehtud otsuses selleks, et isikuhooldusõiguse kandja võimaldaks teostada suhtlusõigust.

41

Võttes arvesse vastust esimesele küsimusele, ei ole teisele küsimusele vastamine vajalik.

42

Oma kolmanda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada saada, kas kohtuotsuse tegemise liikmesriigi sellise kohtu poolt, kes tegi sisulise otsuse suhtlusõiguse küsimuses, selle õiguse teostumise tagamiseks määratud hoiatustrahvi sissenõudmist, tuleb lugeda suhtlusõiguse täitemenetluse alla kuuluvaks küsimuseks, mille suhtes määruse nr 2201/2003 artikli 47 lõike 1 kohaselt kohaldatakse siseriiklikku õigust, või tuleb selle suhtes kohaldada sama korda, mis suhtlusõiguse suhtes, mida sellega tagatakse, ja see tuleb seega tunnistada täitmisele pööratavaks vastavalt määruses nr 2201/2003 määratletud eeskirjadele.

43

Nagu on rõhutatud määruse nr 2201/2003 põhjenduses 2, on suhtlusõiguse kohta tehtud kohtuotsuste vastastikune tunnustamine Euroopa Liidu õigusruumis prioriteet. Neid otsuseid peetakse eriti tähtsaks ning neile kohaldatakse erikorda. Määrus nr 2201/2003 näeb nimelt artikli 28 lõikes 1 ja artikli 41 lõikes 1 ette lihtsustatud või isegi automaatse täitmisele pööramise korra, mille aluseks on vastastikuse usalduse põhimõte.

44

Vastastikuse usalduse tõttu ning vastavalt nimetatud määruse artiklile 26 ei ole ette nähtud, et sellised kohtuotsused vaadatakse sisuliselt läbi.

45

Käesoleval juhul määras hoiatustrahvi, mille täitmisele pööramist põhikohtuasja raames nõutakse, kohus, kes on määruse nr 2201/2003 alusel pädev tegema sisulise otsuse suhtlusõiguse küsimuses.

46

Erinevalt määrusest nr 44/2001 ei sisalda määrus nr 2201/2003 sarnaselt sellele eelnenud määrusele küll trahve käsitlevat eeskirja. Sellegipoolest, nagu märkis Euroopa Komisjon, ei saa asjaolust, et selle küsimuse üle kõnealuste määruste koostamise ajal arutelu ei toimunud, järeldada, et liidu seadusandja soovis trahvide täitmisele pööramise nende määruste kohaldamisalast välja jätta. Nimelt on selline meede – kuivõrd see aitab kaasa kõnealuste määruste alusel suhtlusõiguse küsimuses tehtud otsuste järgimisele – hõlmatud määrusega nr 2201/2003 taotletava tõhususe eesmärgiga.

47

Nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 35, on põhikohtuasjas kõne all olev hoiatustrahv üksnes sellega tagatavat põhikohustust täiendavat laadi; põhikohustus on vanema, kellele anti lapse isikuhooldusõigus, kohustus aidata kaasa suhtlusõiguse teostumisele sellistel tingimustel, mille määrab sisulise otsuse tegemiseks pädeva kohtuotsuse tegemise riigi kohus.

48

Hoiatustrahvi täitmisele pööramine on seega vahetult seotud ühteaegu nii selle põhikohustuse kui ka selle täitmata jätmisega.

49

Seda seost arvestades ei saa suhtlusõiguse kohta tehtud otsuses määratud hoiatustrahvi käsitada eraldiseisvalt nii, nagu see kujutaks endast iseseisvat kohustust, vaid seda tuleb käsitada lahutamatuna suhtlusõigusest, mille kaitse see tagab.

50

Seetõttu tuleb hoiatustrahvi sissenõudmisele kohaldada sama täitmisele pööramise korda, mis suhtlusõiguselegi, mida sellega tagatakse, see tähendab määruse nr 2201/2003 artikli 28 lõikes 1 ja artikli 41 lõikes 1 ette nähtud eeskirju.

51

Hoiatustrahvi täitmisele pööramise korra lahutamine sellest korrast, mis on kohaldav suhtlusõiguse suhtes, et seada see sõltuvusse – nagu soovitasid Soome ja Leedu valitsus – täitemenetlusest endast, mille suhtes määruse nr 2201/2003 artikli 47 lõike 1 kohaselt kohaldatakse kohtuotsuse täitmise liikmesriigi õigust, tingiks selle, et nimetatud riigi kohtul lubatakse ise kontrollida, kas on rikutud suhtlusõigust.

52

Selline kontroll, mis viidaks läbi kohtuotsuse täitmise riigi õigusnormide alusel ja mille raames peaks selle riigi kohus andma hinnangu kohtuasja asjaoludele, oleks aga vastuolus liidu seadusandja tahtega kehtestada selles valdkonnas tehtud otsuste jaoks ühetaoline ja lihtsustatud täitmisele pööramise kord, mis keelab täitemenetlust läbiviiva kohtu mis tahes sekkumise sisulistes küsimustes ning mille aluseks on usaldus kohtuotsuse tegemise riigi kohtu kui suhtlusõiguse kohta otsuse tegemiseks pädevana määratletud kohtu vastu.

53

Neil asjaoludel tuleb kolmandale küsimusele vastata, et sellise hoiatustrahvi sissenõudmise suhtes, mille määras suhtlusõiguse küsimuses sisulise otsuse teinud kohtuotsuse tegemise liikmesriigi kohus selle õiguse teostumise tagamiseks, tuleb kohaldada sama täitmisele pööramise korda mis suhtlusõiguse (mida selle hoiatustrahviga tagatakse) kohta tehtud otsuse suhtes, ja hoiatustrahv tuleb seega tunnistada täitmisele pööratavaks vastavalt eeskirjadele, mis on määratletud määruses nr 2201/2003.

54

Oma neljanda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada saada, kas määruse nr 2201/2003 raames on välismaal tehtud kohtuotsus, millega määratakse trahv, taotluse saanud liikmesriigis täitmisele pööratav ainult siis, kui otsuse tegemise liikmesriigi kohtud on vastava summa lõplikult kindlaks määranud.

55

Euroopa Kohtule esitatud toimikust nähtub, et hoiatustrahvi, mille täitmisele pööramist põhikohtuasjas nõutakse, määras kohtuotsuse tegemise riigi kohus kindlaks nii, et maksta tuleb 1000 eurot iga suhtlusõiguse rikkumise juhtumi eest, kusjuures trahvi maksimaalseks summaks on 25000 eurot. Toimikust tuleneb ka see, et Belgia kohtute seadustiku artikli 1385 bis kohaselt ei ole õigustatud isik kohustatud taotlema kohtult enne täitmisele pööramist hoiatustrahvi summa lõplikku kindlaksmääramist. Belgia õigus erineb selles küsimuses muudes liikmesriikides kehtestatud regulatsioonist; eeskätt erineb see Soome õigusest, kus TpL § 19 lõigete 1 ja 2 kohaselt on õigustatud isik enne täitmisele pööramise taotlemist kohustatud taotlema kohtult hoiatustrahvi lõpliku summa kindlaksmääramist.

56

Just nimelt nende raskuste ületamiseks, mis võivad tuleneda liikmesriikide regulatsioonide erinevustest selles küsimuses, lisati 27. septembri 1968. aasta konventsiooni kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (EÜT 1972, L 299, lk 32) artiklisse 43 eeskiri, mille kohaselt välismaal tehtud kohtuotsus, millega määratakse trahv, on taotluse saanud liikmesriigis täitmisele pööratav ainult siis, kui otsuse tegemise liikmesriigi kohtud on vastava summa lõplikult kindlaks määranud (vt P. Schlosseri raport: 9. oktoobri 1978. aasta konventsioon Taani Kuningriigi, Iirimaa ning Suurbritannia ja Põhja‑Iirimaa Ühendkuningriigi ühinemise kohta konventsiooniga kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades ning protokolliga selle tõlgendamise kohta Euroopa Kohtu poolt (EÜT 1979, C 59, lk 71, punkt 213)). See eeskiri võeti samas sõnastuses üle määruse nr 44/2001 artiklisse 49.

57

Määrus nr 2201/2003 ei sisalda sarnaselt selle eelkäijast määrusega nr 1347/2000 seevastu samalaadset eeskirja. Kuid nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 81, sobib nõue, et hoiatustrahvi summa peab olema kindlaks määratud enne hoiatustrahvi täitmisele pööramist, määruse nr 2201/2003 raames hästi suhtlusõiguse tundliku laadiga.

58

Nagu on meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 40, nägi liidu seadusandja nimetatud õiguse – mis on esmatähtis, et kaitsta harta artikli 24 lõikes 3 ette nähtud lapse õigust säilitada isiklikud suhted ja otsene kontakt mõlema vanemaga – tähtsusest tulenevalt ette erikorra, et lihtsustada suhtlusõiguse kohta tehtud otsuste täitmist. See kord põhineb liikmesriikidevahelise vastastikuse usalduse põhimõttel seoses asjaoluga, et nende vastavad siseriiklikud õiguskorrad on võimelised tagama liidu tasandil tunnustatud ning eeskätt hartas ette nähtud põhiõiguste võrdväärse ja tõhusa kaitse (kohtuotsus Aguirre Zarraga, C‑491/10 PPU, EU:C:2010:828, punkt 70), ning välistab kohtuotsuse tegemise riigi kohtu otsuse mis tahes läbivaatamise.

59

Olukorras, kus ühes liikmesriigis antud suhtlusõiguse kandja nõuab selle õiguse rikkumisele tuginedes teises liikmesriigis sellise hoiatustrahvi täitmisele pööramist, mille lõplikku summat ei ole kohtuotsuse tegemise riigi kohus kindlaks määranud, oleks määrusega nr 2201/2003 kehtestatud süsteemiga vastuolus, kui kohtuotsuse täitmise riigi kohtul lubatakse sekkuda selle summa lõplikku kindlaksmääramisse, mille peab tasuma isik, kes lapse isikuhooldusõiguse kandjana pidi aitama kaasa suhtlusõiguse teostumisele. Nimelt oleks summa selliseks kindlaksmääramiseks vaja kontrollida suhtlusõiguse kandja poolt etteheidetavaid rikkumisi. Selline kontroll, mis on lapse huvide seisukohast esmatähtis, ei piirdu mitte ainuüksi selle kindlakstegemisega, mitu korda laps on jäetud vanemale välja andmata, vaid hõlmab ka selliste rikkumiste põhjuste hindamist. Kuid sellise hinnangu võib anda ainuüksi otsuse tegemise riigi kohus, kes on pädev asja sisuliselt lahendama.

60

Seetõttu peab hoiatustrahvi õigustatud isik sellises olukorras kasutama kohtuotsuse tegemise riigis pakutavaid menetlusvahendeid, et saada dokument, kus määratakse kindlaks hoiatustrahvi lõplik summa.

61

Neist kaalutlustest tuleneb, et neljandale küsimusele tuleb vastata, et määruse nr 2201/2003 raames on välismaal tehtud kohtuotsus, millega määratakse trahv, taotluse saanud liikmesriigis täitmisele pööratav ainult siis, kui otsuse tegemise liikmesriigi kohtud on vastava summa lõplikult kindlaks määranud.

62

Arvestades neljandale küsimusele antud vastust, puudub vajadus sellele küsimusele vastata.

63

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab: