1.

Käesolevas eelotsusetaotluses esitatakse sisuliselt küsimus, kas liikmesriik tohib jätta oma riigis viibivad teiste liikmesriikide kodanikud kolmel esimesel kuul, kui nad ei ole veel majanduslikult aktiivsed ja on olukorras, mis ei võimalda inimväärikusele vastavat elu, ilma mitteosamakselisest toimetulekutoetusest Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ) nr 883/2004 sotsiaalkindlustussüsteemide kooskõlastamise kohta ( 2 ) (nagu seda on muudetud komisjoni 9. detsembri 2010. aasta määrusega (EL) nr 1244/2010) ( 3 ) (edaspidi „määrus nr 883/2004”) tähenduses.

2.

Käesolev kohtuasi on üks reast Saksamaal algatatud kohtuasjadest, milles eelotsusetaotluse esitanud kohtutel tekib küsimus seoses liidu kodanike siseriiklikus õigusaktis ette nähtud teatud sotsiaaltoetustest ilma jätmise kokkusobivusega liidu õigusega, konkreetsemalt mitmes esmase õiguse ja teisese õiguse normis sätestatud võrdse kohtlemise põhimõttega.

3.

Esimene nendest kohtuasjadest, milles tehti kohtuotsus Dano (C‑333/13, EU:C:2014:2358), puudutas hüpoteesi, kus liidu kodanik saabub liikmesriigi territooriumile soovimata seal tööd leida ja ta ei ole võimeline ise ennast ära elatama. Teine kohtuasi, milles ma esitasin 26. märtsil 2015. aastal ettepaneku (kohtuasi Alimanovic, C‑67/14, EU:C:2015:210) ja mis on Euroopa Kohtus menetluses, puudutab liidu kodanikku, kes pärast vähem kui aasta töötamist ühe liikmesriigi territooriumil, mille kodanik ta ei ole, taotles vastuvõtva liikmesriigi toimetulekutoetust.

4.

Käesolev kohtuasi võimaldab arutada kolmandat olukorda: liidu kodanik, kes ei ole vastuvõtvas riigis viibimise kolmel esimesel kuul töötaja ega füüsilisest isikust ettevõtja ning kelle puhul ei saa ka arvestada, et ta oleks säilitanud selle staatuse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/38/EÜ, mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil ning millega muudetakse määrust (EMÜ) nr 1612/68 ja tunnistatakse kehtetuks direktiivid 64/221/EMÜ, 68/360/EMÜ, 72/194/EMÜ, 73/148/EMÜ, 75/34/EMÜ, 75/35/EMÜ, 90/364/EMÜ, 90/365/EMÜ ja 93/96/EMÜ, ( 4 ) artikli 7 lõike 3 alusel.

5.

Vastavalt ELTL artikli 18 esimesele lõigule „[i]lma et see piiraks aluslepingutes sisalduvate erisätete kohaldamist, on aluslepingutes käsitletud valdkondades keelatud igasugune diskrimineerimine kodakondsuse alusel”.

6.

ELTL artikkel 45 tagab konkreetsemalt töötajate liikumisvabaduse liidu piires. Vastavalt selle artikli lõikele 2 nõuab liikumisvabadus „igasuguse kodakondsusel põhineva liikmesriikide töötajate diskrimineerimise kaotamist nii töölevõtmisel, töö tasustamisel kui ka muude töötingimuste puhul”.

7.

Määruse nr 883/2004 esemelist kohaldamisala on kirjeldatud artiklis 3 järgmiselt:

„1.   Käesolevat määrust kohaldatakse kõigi õigusaktide suhtes, mis reguleerivad järgmisi sotsiaalkindlustusliike:

[…]

[…]

2.   Kui XI lisas ei ole sätestatud teisiti, kohaldatakse käesolevat määrust üld- ja erisotsiaalkindlustusskeemide, osamakseliste või mitte-osamakseliste ning tööandja või laevaomaniku kohustustega seotud skeemide suhtes.

3.   Käesolevat määrust kohaldatakse ka artikliga 70 hõlmatud mitteosamakseliste rahaliste erihüvitiste suhtes.

[…]

5.   Käesolevat määrust ei kohaldata

[…]”.

8.

Selle määruse artikkel 4 „Võrdne kohtlemine” sätestab:

„Kui käesolevas määruses ei ole sätestatud teisiti, võimaldatakse isikutele, kelle suhtes käesolevat määrust kohaldatakse, iga liikmesriigi õigusaktide alusel samasuguseid soodustusi ja nende suhtes kehtivad samasugused kohustused kui nimetatud riigi kodanike suhtes.”

9.

Määruse nr 883/2004 III jaotise 9. peatükk käsitleb „[m]itteosamakselisi rahalisi erihüvitisi”. See koosneb ainult artiklist 70 pealkirjaga „Üldsäte” ja näeb ette:

„1.   Käesolevat artiklit kohaldatakse mitteosamakseliste rahaliste erihüvitiste suhtes, mida makstakse nende õigusaktide alusel, millel oma ulatuse, eesmärkide ja/või kohaldamistingimuste tõttu on nii artikli 3 lõikes 1 osutatud sotsiaalkindlustust kui ka sotsiaalabi reguleerivate õigusaktide iseloom.

2.   Käesolevas peatükis tähendavad mitteosamakselised rahalised erihüvitised hüvitisi, mis:

ja

3.   Artiklit 7 ja käesoleva jaotise teisi peatükke ei kohaldata käesoleva artikli lõikes 2 osutatud hüvitiste suhtes.

4.   Lõikes 2 osutatud hüvitisi antakse eranditult asjaomase isiku elukohajärgses liikmesriigis kooskõlas selle riigi õigusaktidega. Selliseid hüvitisi annab elukohajärgne asutus oma kulul.”

10.

Määruse nr 883/2004 X lisa, mis reguleerib „[m]itteosamakselisi rahalisi erihüvitisi”, sisaldab rubriigis „Saksamaa” järgmist täpsustust:

11.

Direktiivi 2004/38 põhjendused 10, 16 ja 21 näevad ette järgmist:

[…]

[…]

12.

Direktiivi 2004/38 artikli 6 „Kuni kolmekuuline elamisõigus” lõige 1 sätestab:

„Liidu kodanikel on õigus elada teise liikmesriigi territooriumil kuni kolm kuud, ilma et nad peaksid täitma muid tingimusi või formaalsusi peale nõude omada kehtivat isikutunnistust või passi.”

13.

Direktiivi 2004/38 artikkel 7 „Üle kolmekuuline elamisõigus” sätestab:

«1.   Kõikidel liidu kodanikel on õigus elada teise liikmesriigi territooriumil kauem kui kolm kuud, kui:

[…]

3.   Lõike 1 punkti a kohaldamisel säilitab liidu kodanik, kes ei ole enam töötaja või füüsilisest isikust ettevõtja, töötaja või füüsilisest isikust ettevõtja staatuse, kui ta:

[…]

[…]”.

14.

Direktiivi 2004/38 artikkel 14 käsitleb „[e]lamisõiguse säilitami[st]”. See norm on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Liidu kodanikel ja nende pereliikmetel on artiklis 6 sätestatud elamisõigus seni, kuni nad ei koorma põhjendamatult vastuvõtva liikmesriigi sotsiaalabisüsteemi.

[…]

3.   Kui liidu kodanik või tema pereliige kasutab vastuvõtva liikmesriigi sotsiaalabisüsteemi, ei ole väljasaatmine automaatne tagajärg.

4.   Erandina lõigetest 1 ja 2 ning ilma et see piiraks VI peatüki sätete kohaldamist, ei või liidu kodanikke või nende pereliikmeid mitte mingil juhul välja saata, kui:

15.

Lõpuks sätestab selle direktiivi artikkel 24 „Võrdne kohtlemine”:

„1.   Kui asutamislepingu ja teiseste õigusaktide erisätetes ei ole selgelt ette nähtud teisiti, koheldakse kõiki käesoleva direktiivi kohaselt vastuvõtva liikmesriigi territooriumil elavaid liidu kodanikke asutamislepingu reguleerimisalas võrdselt kõnealuse liikmesriigi kodanikega. Seda õigust saavad kasutada ka pereliikmed, kes ei ole liikmesriigi kodanikud ja kellel on seal elamisõigus või alaline elamisõigus.

2.   Erandina lõikest 1 ei ole vastuvõttev liikmesriik kohustatud tagama õigust sotsiaalabile elamisperioodi esimese kolme kuu jooksul või, kui see on asjakohane, artikli 14 lõike 4 punktis b sätestatud pikema ajavahemiku jooksul, samuti pole ta kohustatud enne alalise elamisõiguse omandamist andma stipendiumide või õppelaenudena toimetulekutoetust õpinguteks, sealhulgas tööalaseks koolituseks, muudele isikutele kui töötajatele, füüsilisest isikust ettevõtjatele, sellise staatuse säilitanud isikutele ja nende pereliikmetele.”

16.

Sotsiaalseadustiku (Sozialgesetzbuch Erstes Buch, edaspidi „SGB I”) I osa § 19a lõige 1 kirjeldab tööotsijate kahte liiki põhihüvitisi järgmiselt:

„(1)   Tööotsijatele makstava põhihüvitisena võib taotleda:

[…]”.

17.

Sotsiaalseadustiku II osa (Sozialgesetzbuch Zweites Buch, edaspidi „SGB II”) § 1 „Tööotsijatele makstava põhihüvitise ülesanne ja eesmärk” lõigetes 1 ja 3 on sätestatud:

„(1)   Tööotsijatele makstava põhihüvitise („Grundsicherung”) eesmärk on tagada selle saajatele inimväärne elu.

[…]

(3)   Tööotsijatele makstav põhihüvitis hõlmab hüvitisi,

18.

SGB II §-s 7 „Hüvitise saajad” on sätestatud:

„(1)   Käesoleva osa alusel makstavad hüvitised on mõeldud isikutele, kes

1.   välismaalased, kes ei ole Saksamaa[l] […] töötajad ega füüsilisest isikust ettevõtjad ning kellel tulenevalt liidu kodanike vaba liikumise seaduse [(Freizügigkeitsgesetz/EU; edaspidi „FreizügG/EU”)] § 2 lõikest 3 ei ole õigust vabalt liikuda, ja nende pereliikmed nende riigis viibimise esimese kolme kuu jooksul,

2.   välismaalased, kelle elamisõigus on põhjendatud üksnes töö otsimisega, ja nende pereliikmed,

[…]

Teise lause punkt 1 ei kehti välismaalaste suhtes, kes elavad Saksamaa[l] […] elamisloa alusel, mis on väljastatud vastavalt välismaalaste elamisõigust käsitleva seaduse 2. peatüki 5. jaole. Elamisõigust reguleerivad sätted jäävad kehtima muutumatul kujul.

[…]”.

19.

SGB II § 8, mis käsitleb mõistet „töövõime”, näeb ette:

„(1)   Töövõimeline on igaüks, kes ei ole haiguse või puude tõttu lähitulevikus võimetu tööd tegema vähemalt kolm tundi päevas tööturul kehtivatel tavapärastel tingimustel.

[…]”.

20.

SGB II § 9 sätestab:

„(1)   Abi vajab igaüks, kes arvesse võtmisele kuuluva sissetuleku või vara arvel ei suuda üldse või piisavalt tagada oma toimetulekut ega saa vajalikku abi teistelt, eelkõige oma pereliikmetelt või muude sotsiaalhüvitiste maksjatelt. […]

[…]”

21.

SGB II §§ 14–18e, mis moodustavad III peatüki esimese jao, käsitlevad tööturule integreerumise toetusi.

22.

SGB II §‑s 20 on kehtestatud täiendavad sätted toimetuleku aluseks olevate põhivajaduste kohta. SGB II §‑s 21 on sätestatud reeglid lisavajaduste kohta ja SGB II §‑s 22 eluaseme ja küttega seotud vajaduste kohta. Lõpuks SGB II §‑des 28–30 on käsitletud koolituse ja huvialategevusega seotud hüvitisi.

23.

Sotsiaalseadustiku XII osa (Sozialgesetzbuch Zwölftes Buch; edaspidi „SGB XII”) §‑s 1, mis puudutab sotsiaalabi, on sätestatud:

„Sotsiaalabi ülesanne on tagada selle saajatele inimväärne elu. […]”

24.

SGB XII § 21 sätestab:

„Toimetulekutoetust ei maksta isikule, kes II osa kohaselt saab hüvitisi töövõimelise isikuna või oma perekondliku sideme tõttu. […]”

25.

FreizügG/EU kohaldamisala on reguleeritud selle seaduse §-s 1:

„Käesolev seadus reguleerib Euroopa Liidu teiste liikmesriikide kodanike (liidu kodanike) ja nende pereliikmete riiki sisenemist ning seal elamist.”

26.

FreizügG/EU §-s 2 on seoses riiki sisenemise ja seal elamise õigusega ette nähtud:

„(1)   Vaba liikumise õigust omavatel liidu kodanikel ja nende pereliikmetel on õigus Saksamaa Liitvabariiki siseneda ja seal elada vastavalt käesolevas seaduses sätestatule.

(2)   Ühenduse õigusest tulenev vaba liikumise õigus on:

[…]

[…]

(3)   Lõikes 1 ette nähtud õigus kehtib nii töötajatele kui ka füüsilisest isikust ettevõtjatele.

[…]

[…]

Lõikest 1 tulenev õigus säilitatakse kuueks kuuks, kui pädev tööhõiveasutus kinnitab isiku töötuoleku endast sõltumatutel põhjustel pärast vähem kui aastast töötamist.

[…]”.

27.

FreizügG/EU § 4 sätestab kutsealase tööga mittehõivatud isikute liikumisvabaduse kohta:

„Mittetöötavatel liidu kodanikel ja nende pereliikmetel, kes on liidu kodanikuga kaasas või ühinevad temaga, on § 2 lõikes 1 viidatud õigus juhul, kui neil on piisav ravikindlustus ja piisavalt elatusvahendeid. Kui liidu kodanik elab Saksamaa territooriumil üliõpilasena, saavad selle õiguse vaid tema abikaasa või elukaaslane ja tema ülalpeetavad lapsed.”

28.

Euroopa sotsiaal- ja meditsiiniabi konventsiooni (edaspidi „abikonventsioon”) artikkel 1 kehtestab diskrimineerimiskeelu põhimõtte.

29.

Siiski on Saksamaa valitsus näinud abikonventsiooni artikli 16 punkti b kohaselt 19. detsembril 2011 ette reservatsiooni (edaspidi „reservatsioon”), kus ta teatab: „Saksamaa Liitvabariigi valitsus ei võta endale kohustust anda Saksa sotsiaalkindlustusseadustiku teises osas – „Põhiline sotsiaalkaitse tööotsijatele antud ajahetkel kehtivas redaktsioonis” – ette nähtud toetusi teiste konventsiooni osalisriikide kodanikele samadel alustel ja samadel tingimusel mis oma kodanikele”.

30.

Põhikohtuasja kaebajad on Hispaania kodanikud. J. García-Nieto ja J. Peña Cuevas elasid mitu aastat, abielus olemata ja kooselulepingut sõlmimata, vabaabielupaarina Hispaanias koos oma ühise lapse Jovanlis Peña García’ga ning J. Peña Cuevas’e alles alaealise poja Joel Luis Peña Cruz’iga.

31.

2012. aasta aprillis sõitis J. García-Nieto koos kaebajate tütre Jovanlis Peña García’ga Saksamaa Liitvabariigi territooriumile. Ta registreeris ennast tööotsijaks 1. juunil 2012. Kümmekond päeva hiljem hakkas ta tööle köögiabilisena. Alates 1. juulist 2012 oli tema igakuine netosissetulek 600 eurot (millelt kuulusid tasumisele sotsiaalkindlustusmaksed).

32.

Veidi hiljem, 23. juunil 2012 ühinesid nendega J. Peña Cuevas ja tema poeg Joel Luis Peña Cruz. Kuni 1. novembrini 2012 elasid nad kõik neljakesi koos J. García-Nieto ema juures ja said oma toimetulekuvahendid temalt.

33.

J. Peña Cuevas töötas lühiajaliselt 2.–30. novembrini 2012. Seejärel sai ta 1. detsembrist 2012 kuni 1. jaanuarini 2013 sotsiaalkindlustusseadustiku III osa alusel Hispaanias täidetud kindlustusperioodide eest töötuskindlustushüvitist. 2013. aasta jaanuaris sai ta töökoha puhastustöötajana. Pärast selle töö lõppemist sai ta uuesti töötushüvitist. Alates 2013. aasta oktoobrist sai ta uue töökoha, mille leping peaks eelotsusetaotluse kohaselt lõppema 30. septembril 2014.

34.

J. García-Nieto ja J. Peña Cuevas saavad peretoetusi oma kahe lapse eest alates 2012. aasta juulist. Lapsed käivad ka koolis alates 22. augustist 2012.

35.

30. juulil 2012 esitasid põhikohtuasja kaebajad Vestiche Arbeit Jobcenter Kreis Recklinghausen’ile (edaspidi „Jobcenter”) ka SGB II-s ette nähtud toimetulekutoetuse taotluse.

36.

Jobcenter aga keeldus J. Peña Cuevas’ele ja tema pojale Joel Luis Peña Cruz’ile 2012. aasta augusti ja septembri kuu eest nimetatud toetust andmast. Jobcenter põhjendas oma otsust SGB II § 7 lõike 1 teise lause punktiga 1, kuna J. Peña Cuevas ja tema poeg olid elanud Saksamaal alla kolme kuu ja J. Peña Cuevas ei olnud pealegi töötaja ega füüsilisest isikust ettevõtja. Jobcenteri sõnul oli kõnealuse toetuse andmisest keeldumise põhjus kohaldatav ka J. Peña Cuevas’e poja suhtes. Pärast Saksamaa valitsuse tehtud reservatsiooni ei saanud Euroopa konventsioon enam õigusi anda.

37.

Pärast keeldumist esitasid põhikohtuasja kaebajad selle otsuse peale kaebuse Sozialgericht Gelsenkirchen’ile (Gelsenkircheni sotsiaalkohus, Saksamaa) ja said kohtus võidu. Jobcenter kaebas selle kohtuotsuse siiski edasi Landessozialgericht Nordrhein-Westfalenisse (Nordrhein-Westfaleni kõrgem sotsiaalkohus).

38.

Selle raames avaldaski see kohus kahtlusi, kas põhikohtuasja kaebajate puhul toimetulekutoetuse saamise täiesti välistamine on liidu õiguse seisukohast lubatav.

39.

Landessozialgericht Nordrhein-Westfalen otsustas seega 22. mai 2014. aasta otsusega, mis jõudis Euroopa Kohtusse 17. juunil 2014, menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule ELTL artikli 267 alusel järgmised eelotsuse küsimused:

40.

19. märtsi 2015. aasta otsusega otsustas eelotsusetaotluse esitanud kohus siiski, et esimesele küsimusele ei ole vaja vastata, sest see oli esitatud samas sõnastuses kohtuasjas, milles on tehtud kohtuotsus Dano (C‑333/13, EU:C:2014:2358), ja et Euroopa Kohus oli sellele vastanud jaatavalt, otsustades, et „määrust nr 883/2004 tuleb tõlgendada nii, et „mitteosamakselised rahalised erihüvitised” määruse artikli 3 lõike 3 ja artikli 70 tähenduses kuuluvad määruse artikli 4 kohaldamisalasse” ( 5 ).

41.

Kirjalikult esitasid oma seisukohad põhikohtuasja kaebajad, Saksamaa, Poola ja Ühendkuningriigi valitsus ning Euroopa Komisjon.

42.

Peale selle väljendasid kõik need pooled, välja arvatud Poola valitsus, oma seisukohti kohtuistungil, mis toimus 22. aprillil 2015. Sellel kohtuistungil sai oma seisukohad esitada ka Prantsuse valitsus, kes ei olnud kirjalikke märkusi esitanud.

43.

Teises eelotsuse küsimuses küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus, kas määruse nr 883/2004 artiklis 4 osutatud võrdse kohtlemise põhimõttele direktiivi 2004/38 artikli 24 lõike 2 üle võtnud siseriikliku õigusaktiga seatud piirangud on liidu õigusega kooskõlas ja, kui jah, siis mil määral.

44.

Selle küsimusega võrdleb eelotsusetaotluse esitanud kohus SGB II § 7 lõike 1 teise lause punkti 1 direktiivi 2004/38 artikli 24 lõikega 2, mis näeb „sotsiaaltoetuste” andmisel ette erandi vastuvõtva liikmesriigi kodanike ja liidu kodanike vahel võrdse kohtlemise põhimõttest.

45.

Siseriikliku õigusnormi direktiivi 2004/38 artikli 24 lõikele 2 vastavuse analüüsimine on seega asjakohane üksnes tingimusel, et kõnealust toetust saab kvalifitseerida „sotsiaaltoetusteks” selle direktiivi tähenduses.

46.

Euroopa Kohtul on juba olnud võimalus täpsustada, et määruse nr 883/2004 tähenduses mitteosamakselised rahalised erihüvitised võivad samuti kuuluda direktiivi 2004/38 artikli 7 lõike 1 punktis b sisalduva mõiste „sotsiaalabisüsteem” alla ( 6 ). Kui aga sellised rahalised toetused on mõeldud tööturule juurdepääsu hõlbustamiseks, siis ei saa neid käsitleda direktiivi 2004/38 artikli 24 lõike 2 tähenduses „sotsiaalabina” ( 7 ). Sel juhul kuuluksid need ELTL artikli 45 kohaldamisalasse, mis on kolmanda eelotsusetaotluse keskmes.

47.

Järelikult tuleb põhikohtuasjas arutamisel olevate toetuste laadist olenevalt vastata ainult teisele või kolmandale eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimusele.

48.

Ma juba väljendusin pikalt selle küsimuse kohta oma ettepanekus kohtuasjades Dano ( 8 ) ja Alimanovic ( 9 ) ning jõudsin järeldusele, et SGB II‑s ette nähtud toimetulekutoetused vastavad direktiivi 2004/38 tähenduses „sotsiaalabi” määratlusele ( 10 ).

49.

Näib, et Euroopa Kohus ise mõistis SGB II toimetulekutoetusi sotsiaalabina direktiivi 2004/38 tähenduses. Nimelt leidis Euroopa Kohus kohtuotsuse Dano (C‑333/13, EU:C:2014:2358) punktis 69, et „niisuguste sotsiaaltoetuste puhul, nagu on kõne all põhikohtuasjas, saab liidu kodanik nõuda vastuvõtva liikmesriigi kodanikega võrdset kohtlemist ainult siis, kui tema elamine vastuvõtva liikmesriigi territooriumil vastab direktiivi 2004/38 tingimustele” ( 11 ). Nimetatud kohtuasjas kõne all olnud toetused olid aga identsed toetustega, mida Jobcenter keeldus andmast kaebajatele põhikohtuasjas.

50.

Järelikult, välja arvatud juhul, kui vaadatakse uuesti läbi kohtuotsuse Vatsouras ja Koupatantze ( 12 ) põhimõte, mis nõuab, et tööturule juurdepääsu hõlbustamiseks mõeldud rahalisi toetusi ei käsitataks direktiivi 2004/38 artikli 24 lõike 2 tähenduses sotsiaalabina ( 13 ), keskendun ma oma analüüsis viimati nimetatud sättele, mitte ELTL artikli 45 lõikele 2.

51.

Ammendavuse huvides teen ma siiski analüüsi selle sätte seisukohast ja kujundan vastuse ka kolmandale eelotsuse küsimusele juhuks, kui Euroopa Kohus jätab siseriikliku kohtu otsustada, kas kvalifitseerida kõnealused toetused sotsiaalabiks või tööturule juurdepääsu hõlbustamise toetusteks või koguni mõlemal eesmärgil antavaks toetuseks.

52.

Seejuures arvan ma, et kui siseriiklik kohus peaks tuvastama, et nõutud toetused täidavad kahte eesmärki: nimelt ühelt poolt tagada elementaarsete vajaduste katmine ja teiselt poolt hõlbustada juurdepääsu tööturule, siis tuleks lähtuda toetuste valdavast funktsioonist, mis on käesoleval juhul vaieldamatult tagada inimväärseks eluks vajalikud toimetulekuvahendid.

53.

Vastavalt direktiivi 2004/38 artikli 24 lõikele 2 „ei ole vastuvõttev liikmesriik kohustatud tagama õigust sotsiaalabile elamisperioodi esimese kolme kuu jooksul või, kui see on asjakohane, artikli 14 lõike 4 punktis b sätestatud pikema ajavahemiku jooksul”, see tähendab töö otsimise ajal liidu kodanike puhul, kes on sisenenud vastuvõtva liikmesriigi territooriumile sel eesmärgil ja keda „ei või [sellisel juhul] […] välja saata seni, kuni [nad] saavad tõendada, et nad jätkavad töö otsimist ja neil on tegelik võimalus tööd leida”.

54.

Järelikult, kui „direktiivi 2004/38 artikli 24 lõige 1 ja määruse nr 883/2004 artikkel 4 käsitlevad kodakondsuse alusel diskrimineerimise keeldu, siis direktiivi artikli 24 lõige 2 sätestab erandi diskrimineerimiskeelu põhimõttest” ( 14 ).

55.

Selles sättes osutatud kolme esimese kuu kohta kinnitas Euroopa Kohus kohtuotsuses Dano (C‑333/13, EU:C:2014:2358) varasemat kohtupraktikat, mille kohaselt „[ei ole] [v]astavalt direktiivi 2004/38 artikli 24 lõikele 2 […] vastuvõttev liikmesriik kohustatud tagama teise liikmesriigi kodanikule või tema pereliikmetele õigust sotsiaalabile selle ajavahemiku jooksul” ( 15 ). Seda kohtupraktikat võib pidada väljakujunenud kohtupraktikaks ( 16 ).

56.

Peale selle, mis puutub nende liikmesriikide kodanike õigustesse, kes otsivad tööd teises liikmesiriigis, see tähendab teise direktiivi 2004/38 artikli 24 lõikes 2 osutatud ajaperioodi, siis on Euroopa Kohus juba otsustanud, et tema analüüs diskrimineerimiskeelu põhimõtte seisukohast ei „toonud […] esile ühtegi asjaolu, mis võiks mõjutada [selle sätte] kehtivust” ( 17 ).

57.

Tegelikult on liikumis- ja elamisvabadust kasutanud liidu kodanike ja vastuvõtva liikmesriigi kodanike võimalik ebavõrdne kohtlemine sotsiaaltoetuste andmisel „direktiivi 2004/38 vältimatu tagajärg” [mis tuleneb nimelt] direktiivi artiklis 7 liidu seadusandja kehtestatud seosest ühelt poolt riigis elamise eeldusena piisavate vahendite omamise nõude ja teiselt poolt huvi vahel mitte koormata liikmesriikide sotsiaalabisüsteemi” ( 18 ).

58.

Neil asjaoludel ei ole minu arvates niisugune liikmesriigi õigusnormide põhimõte, nagu on arutamisel põhikohtuasjas, mis välistab määruse nr 883/2004 tähenduses mitteosamakselise rahalise erihüvitise andmise (mis kujutab endast muu hulgas direktiivi 2004/38 tähenduses sotsiaalabi) isikutele, kes lähevad nimetatud liikmesriigi territooriumile tööd otsima, vastuolus määruse nr 883/2004 artikliga 4 ega direktiiviga 2004/38 kehtestatud süsteemiga.

59.

Üldine õigusraamistik, millesse direktiiv 2004/38 kuulub, ei sea seda järeldust kahtluse alla.

60.

Kohtuotsuses Dano (C‑333/13, EU:C:2014:2358) tuletas Euroopa Kohus meelde, et „ELTL artikli 20 lõike 1 kohaselt on iga isik, kellel on mõne liikmesriigi kodakondsus, liidu kodanik (kohtuotsus N., C‑46/12, EU:C:2013:9725, punkt 25)” ( 19 ).

61.

Ta jätkas oma väljakujunenud kohtupraktikaga, mille kohaselt on „liikmesriikide kodanike põhistaatus […] olla liidu kodanik, mis tähendab, et liikmesriikide kodanikke, kes on samas olukorras, tuleb EL toimimise lepingu esemelisse kohaldamisalasse kuuluvates olukordades kohelda seaduse ees võrdselt, sõltumata nende kodakondsusest ja ilma et see piiraks sõnaselgelt ette nähtud erandite kohaldamist (kohtuotsused Grzelczyk, C‑184/99, EU:C:2001:458, punkt 31; D’Hoop, C‑224/98, EU:C:2002:432, punkt 28, ning N., C‑46/12, EU:C:2013:97, punkt 27)” ( 20 ).

62.

Sellest tuleneb, et „[i]ga liidu kodanik võib seega kõigis olukordades, mis kuuluvad liidu õiguse esemelisse kohaldamisalasse, tugineda ELTL artiklis 18 sätestatud kodakondsuse alusel diskrimineerimise keelule. Need olukorrad hõlmavad juhtumeid, kus kasutatakse ELTL artikli 20 lõike 2 esimese lõigu punktis a ja artiklis 21 sätestatud vabadust liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil (vt kohtuotsus N., C‑46/12, EU:C:2013:97, punkt 28 ja seal viidatud kohtupraktika)” ( 21 ).

63.

Euroopa Kohus lisas veel, et „[s]eoses sellega tuleb tõdeda, et ELTL artikli 18 lõige 1 keelab „aluslepingutes käsitletud valdkondades” igasuguse diskrimineerimise kodakondsuse alusel, „[i]lma et see piiraks aluslepingutes sisalduvate erisätete kohaldamist”. ELTL artikli 20 lõike 2 teises lõigus on sõnaselgelt täpsustatud, et selle artikliga liidu kodanikele antud õigusi kasutatakse „vastavalt tingimustele ja piirangutele, mis on kindlaks määratud aluslepingutega ning nende rakendamiseks vastuvõetud meetmetega”. ELTL artikli 21 lõikes 1 on liikmesriikide territooriumil vabalt liikumise ja elamise õigus igale liidu kodanikule ette nähtud samuti üksnes juhul, „kui aluslepingutega ja nende rakendamiseks võetud meetmetega kehtestatud piirangutest ja tingimustest ei tulene teisiti” (vt kohtuotsus Brey, C‑140/12, EU:C:2013:565, punkt 46 ja seal viidatud kohtupraktika)” ( 22 ).

64.

Lõpuks järeldas Euroopa Kohus, et „ELTL artiklis 18 üldiselt sõnastatud diskrimineerimiskeelu põhimõtet on direktiivi 2004/38 artiklis 24 täpsustatud liidu kodanike osas, kes […] kasutavad oma vabadust liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil. Nimetatud põhimõtet on täpsustatud ka määruse nr 883/2004 artiklis 4 seoses liidu kodanikega, kes […] nõuavad vastuvõtvas liikmesriigis hüvitisi määruse artikli 70 lõike 2 alusel” ( 23 ).

65.

Teisisõnu, direktiivi 2004/38 artikli 24 lõige 2, mis lubab liidu kodanike ja vastuvõtva liikmesriigi kodanike erinevat kohtlemist, on „erand […] ELTL artiklis 18 ette nähtud võrdse kohtlemise põhimõttest, mida [sama] direktiivi […] artikli 24 lõige 1 üksnes konkreetselt väljendab ( 24 ). Järelikult tuleb [seda] tõlgendada […] kitsalt ja kooskõlas aluslepingu sätetega, sealhulgas nendega, mis puudutavad liidu kodakondsust ja töötajate vaba liikumist”.

66.

Lisaks peavad direktiivi 2004/38 artikli 24 lõike 2 alusel kehtestatud piirangud, mis kehtivad sotsiaalkindlustushüvitiste maksmise suhtes liidu kodanikele, kellel ei ole töötaja staatust või kes on selle kaotanud, olema õiguspärased ( 25 ).

67.

Selline vaatenurk ning eeskirjad, mille puhul on ühelt poolt vajalik, et erandeid tõlgendataks kitsendavalt, ja teiselt poolt, et nendest tulenevad piirangud oleksid õiguspärased, andsid kohtuasjas Alimanovic (C‑67/14, EU:C:2015:210), mis on Euroopa Kohtus menetluses, alust eristada kolme juhtumit:

68.

Põhikohtuasja kaebajad võivad olla esimese hüpoteesi esimeses osas osutatud olukorras (see tähendab olukorras, kus liikmesriigi kodanik liigub teise liikmesriiki ja on seal elanud vähem kui kolm kuud) ja teises hüpoteesis kirjeldatud olukorras (kus liikmesriigi kodanik liigub teise liikmesriiki, et seal tööd otsida).

69.

Nagu ma eespool juba märkisin, kinnitas Euroopa Kohus kohtuotsuses Dano (C‑333/13, EU:C:2014:2358), et „[v]astavalt direktiivi 2004/38 artikli 24 lõikele 2 ei ole vastuvõttev liikmesriik kohustatud tagama teise liikmesriigi kodanikule või tema pereliikmetele õigust sotsiaalabile selle ajavahemiku jooksul [kuni kolmekuulise riigis viibimise korral]” ( 26 ).

70.

Selline tõlgendus on kooskõlas direktiiviga 2004/38 taotletava eesmärgiga säilitada vastuvõtva liikmesriigi sotsiaalkindlustussüsteemi finantstasakaal ( 27 ). Kuna liikmesriigid ei saa liidu kodanikelt nõuda, et neil oleks kolmekuulise elamisperioodi jaoks piisavalt elatusvahendeid ja isiklik ravikindlustus, siis on õiguspärane, et liikmesriikidele ei ole sellel perioodil neile sotsiaalabi tagamist kohustuslikuks tehtud.

71.

Õigupoolest tähendaks vastupidine hüpotees, et kui liidu kodanikele, kel pole kohustust omada piisavaid elatusvahendeid, oleks ette nähtud õigus sotsiaalabile, võib sellega kaasneda massiline ümberasumine, mis võib osutuda riikide sotsiaalabisüsteemidele ebamõistlikult koormavaks.

72.

Lisaks, kuigi isikutel, kes saabuvad vastuvõtva liikmesriigi territooriumile, võivad olla isiklikud sidemed teiste selles liikmesriigis juba elavate liidu kodanikega, on sellisel esimesel ajavahemikul side liikmesriigi endaga siiski ja tõenäoliselt nõrk.

73.

Peale selle märkisin ma kohtuasjas Alimanovic (C‑67/14, EU:C:2015:210), mis on Euroopa Kohtus menetluses, esitatud ettepanekus vaadeldud teise hüpoteesi analüüsimise raames, et Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et „liikmesriikide kodanike suhtes, kes siirduvad mujale tööd otsima, kehtib võrdse kohtlemise põhimõte ainult seoses võimalusega tööd saada, [samas kui] need, kes on juba vastuvõtva liikmesriigi tööturule sisenenud, võivad nõukogu 15. oktoobri 1968. aasta määruse (EMÜ) nr 1612/68 töötajate liikumisvabaduse kohta ühenduse piires ( 28 ), (asendatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. aprilli 2011. aasta määrusega (EÜ) nr 492/2011 töötajate liikumisvabaduse kohta liidu piires ( 29 )) artikli 7 lõike 2 alusel nõuda samu sotsiaalseid ja maksusoodustusi kui kõnealuse liikmesriigi kodanikest töötajad” ( 30 ).

74.

Arvestades kohtuotsuse Dano (C‑333/13, EU:C:2014:2358) põhjendusi, mis käsitlevad direktiivi 2004/38 ( 31 ) tasakaalu ning seda, kuidas on liidu õiguses ja Euroopa Kohtu praktikas eristatud ühelt poolt töötajaid, kes saabuvad liikmesriiki, ning teiselt poolt neid, kes on tööturule juba kaasatud, näib mulle, et ei kõnesoleva määruse artikliga 4 ega direktiiviga kehtestatud korraga ei ole vastuolus niisugused liikmesriigi õigusnormid, nagu on käsitletud põhikohtuasjas, mis välistavad mitteosamakseliste rahaliste erihüvitiste andmise määruse nr 883/2004 tähenduses (mis ühtlasi kujutavad endast sotsiaalabi direktiivi 2004/38 tähenduses) isikutele, kes on saabunud liikmesriiki tööotsimise eesmärgil, nende isikute riigis viibimise kolmel esimesel kuul või pikemaks ajaks.

75.

Niisugune välistatus ei ole kooskõlas mitte üksnes direktiivi 2004/38 artikli 24 lõikega 2, mis annab liikmesriikidele võimaluse keelduda riigis elamise esimesel kolmel kuul ja kauem andmast sotsiaalabi teiste liikmesriikide kodanikele, kes on saabunud vastuvõtvasse liikmesriiki töö otsimise eesmärgil, vaid kajastab ka objektiivset erinevust kahe olukorra vahel, kus ühel juhul otsib kodanik vastuvõtvas liikmesriigis tööd esimest korda ja teisel juhul on tööturule juba kaasatud, ning mida kinnitab nii Euroopa Kohtu praktika kui ka määruse nr 492/2011 artikli 7 lõige 2 ( 32 ).

76.

Sellist järeldust ei sea minu arvates kahtluse alla ka direktiivi 2004/38 ja määruse nr 883/2004 tõlgendamist käsitlev õigusteooria, isegi liidu kodakondsuse üldisemas kontekstis, nagu on sätestatud ELTL artiklites 18, 20 ja 21 ( 33 ).

77.

Seda analüüsi ja järeldust, millele ma jõuan, ei muuda minu arvates ka Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta”) artikkel 7, milles on sätestatud õigus era- ja perekonnaelu, kodu ja edastatavate sõnumite saladuse austamisele.

78.

Õigupoolest võib lisaks sellele, et see artikkel 7 on üldise iseloomuga, selles kaitstud õigusi piirata nimelt tingimusel, et järgitakse proportsionaalsuse põhimõtet, ja seda kooskõlas harta artikli 52 lõikega 1. Samamoodi, nagu direktiivi 2004/38 artikli 24 lõikes 2 ette nähtud erandiga ei kahjustata sisuliselt võrdse kohtlemise põhimõtet, ei kahjustata sellega ka harta artiklis 7 sätestatud õigust perekonnaelu austamisele.

79.

Kolmanda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus juhul, kui vastus esimesele küsimusele on eitav, nimelt teada, kas ELTL artikli 45 lõikega 2 ja ELTL artikliga 18 on vastuolus siseriiklik õigusnorm, mis välistab eranditult võimaluse anda liidu kodanikele, kelle elamisõigus on põhjendatud üksnes töö otsimisega, sotsiaaltoetusi ühelt poolt elatusvahendite tagamiseks ja teiselt poolt tööturule juurdepääsu hõlbustamiseks.

80.

Kuigi esimesele küsimusele anti jaatav vastus, on kolmas küsimus siiski asjakohane juhul, kui Euroopa Kohus jätab eelotsusetaotluse esitanud kohtu otsustada, kuidas kvalifitseerida põhihüvitisi liidu õiguse seisukohast, ja kui viimane otsustab, et kõnealused hüvitised on mõeldud eelkõige tööturule juurdepääsu hõlbustamiseks.

81.

Õigupoolest on Euroopa Kohtu väljakujunenud seisukoht, et „enam [ei saa] [ELTL artikli 45 lõike 2] – mis on [ELTL artikliga 18] tagatud võrdse kohtlemise aluspõhimõtte väljendus – kohaldamisalast välja jätta rahalist toetust, mille eesmärk on hõlbustada juurdepääsu liikmesriigi tööturule” ( 34 ).

82.

Sellegipoolest on Euroopa Kohus kohtuotsuses Vatsouras ja Koupatantze (C‑22/08 ja C‑23/08, EU:C:2009:344) otsustanud ka seda, et „on seaduslik, kui liikmesriik annab niisugust toetust alles pärast seda, kui tööotsija ja selle liikmesriigi tööturu vahel on tekkinud tegelik seos” ( 35 ).

83.

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt saab niisuguse seose olemasolu kontrollida nimelt seeläbi, kui tuvastada, et isik on mõistlikult pika aja jooksul tegelikult ja tulemuslikult kõnealuses liikmesriigis tööd otsinud ( 36 ).

84.

Neil asjaoludel võivad „liikmesriikide kodanikud, kes otsivad tööd teises liikmesriigis ja kes on selle liikmesriigi tööturuga tegelikult seotud, [tugineda ELTL artikli 45 lõikele 2], et saada rahalist toetust, mille eesmärk on hõlbustada juurdepääsu tööturule” ( 37 ).

85.

Ei saa siiski eirata, et Euroopa Kohus on juba otsustanud, et ainsana kohaldatav tingimus, mis on liiga üldine ja välistav, kuna eelistab põhjendamatult asjaolu, mis ei pruugi näidata tegeliku seose ulatust toetuse taotleja ja kõnesoleva geograafilise tööturu vahel, ning välistab sellega kõik muud olulised asjaolud, läheb kaugemale, kui on taotletava eesmärgi saavutamiseks vajalik ( 38 ).

86.

Ma järeldan nendest kahest lähenemisviisist, et selleks, et hinnata, kas on olemas tegelik seos asjaomase geograafilise turuga, võib arvesse võtta ka muid elemente peale ainult tööotsimise.

87.

Euroopa Kohus on leidnud, et huvitatud isiku ja vastuvõtva liikmesriigi vahelise kestva sideme tekkimisele aitavad kaasa perekondlikud asjaolud, eelkõige isiklikku laadi tihedate sidemete olemasolu ( 39 ). Neil asjaoludel läheb siseriiklik õigusnorm, millega on ette nähtud tingimus, mis takistab „teis[te] tõi[kade] [arvessevõtmist], mis võiksid tõendada ootetoetuse saaja reaalse seotuse ulatust kõnealuse geograafilise tööturuga”, „kaugemale, kui sellega taotletava eesmärgi saavutamiseks vajalik” ( 40 ).

88.

Nendest põhjendustest tuleneb, et liidu õigusega ja täpsemalt selles ELTL artikli 45 lõikega 2 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõttega on vastuolus liikmesriigi õigusnorm, nagu on arutamisel põhikohtuasjas ja mis välistab automaatselt liidu kodaniku õiguse saada kolmel esimesel riigis viibimise kuul määruse nr 883/2004 artikli 70 lõike 2 tähenduses mitteosamakselist rahalist erihüvitist, mis hõlbustab juurdepääsu tööturule, lubamata sellel kodanikul tõendada, et tal on vastuvõtva liikmesriigiga tegelik seos.

89.

Sellisel juhul aitab taotleja perekondlik olukord (nagu laste koolitamine või nimelt taotleja loodud isiklikku laadi tihedad sidemed vastuvõtva liikmesriigiga) ( 41 ) või ka mõistliku kestusega aja jooksul tulemuslikult ja tegelikult tööotsimine samuti kaasa taotleja ja vastuvõtva liikmesriigi vahelise sideme tuvastamisel ( 42 ). Selleks tuleks arvesse võtta ka varasemat töötamist või koguni asjaolu, et pärast sotsiaaltoetuste taotluse esitamist on leitud uus töökoht ( 43 ).

90.

Sellise sideme tuvastamine ei ole siiski Euroopa Kohtu ülesanne eelotsusetaotluse raames, vaid seda tuleb teha liikmesriigi pädevatel asutustel, kelle hulka kuuluvad siseriiklikud kohtud.

91.

Esitatud põhjendusi arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Landessozialgericht Nordrhein-Westfaleni eelotsuse küsimustele järgmiselt: