EUROOPA KOHTU OTSUS (neljas koda)

27. veebruar 2014 ( *1 )

„Direktiiv 2003/9/EÜ — Liikmesriikides varjupaigataotlejate vastuvõtu miinimumnõuded — Artikli 13 lõige 1 — Materiaalsete vastuvõtutingimuste andmise tähtajad — Artikli 13 lõige 2 — Materiaalsete vastuvõtutingimuste tagamine — Tagatised — Artikli 13 lõige 5 — Varjupaigataotlejate vastuvõtu miinimumtingimuste kindlaksmääramine ja andmine — Antud abi summa — Artikkel 14 — Materiaalsete vastuvõtutingimuste üksikasjalikud eeskirjad — Vastuvõtuvõrgustiku täiskoormus — Edasisuunamine riiklikesse sotsiaalabisüsteemidesse — Materiaalsete vastuvõtutingimuste andmine rahaliste toetustena”

Kohtuasjas C‑79/13,

mille ese on ELTL artikli 267 alusel Arbeidshof te Brussel’i (Belgia) 7. veebruari 2013. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 15. veebruaril 2013, menetluses

Federaal agentschap voor de opvang van asielzoekers

versus

Selver Saciri,

Danijela Dordevic,

Danjel Saciri, keda esindavad Selver Saciri ja Danijela Dordevic,

Sanela Saciri, keda esindavad Selver Saciri ja Danijela Dordevic,

Denis Saciri, keda esindavad Selver Saciri ja Danijela Dordevic,

Openbaar Centrum voor Maatschappelijk Welzijn van Diest,

EUROOPA KOHUS (neljas koda),

koosseisus: koja president L. Bay Larsen (ettekandja), kohtunikud M. Safjan, J. Malenovský, A. Prechal ja K. Jürimäe,

kohtujurist: P. Mengozzi,

kohtusekretär: vanemametnik M. Ferreira,

arvestades kirjalikus menetluses ja 27. novembri 2013. aasta kohtuistungil esitatut,

arvestades seisukohti, mille esitasid:

—	Belgia valitsus, esindajad: C. Pochet ja T. Materne, keda abistas advocaat S. Ishaque,

—	Prantsusmaa valitsus, esindajad: D. Colas, F.‑X. Bréchot ja B. Beaupère-Manokha,

—	Poola valitsus, esindajad: B. Majczyna, K. Pawłowska ja B. Czech,

—	Euroopa Komisjon, esindajad: M. Condou-Durande ja R. Troosters,

arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi ilma kohtujuristi ettepanekuta,

on teinud järgmise

otsuse

Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada nõukogu 27. jaanuari 2013. aasta direktiivi 2003/9/EÜ, millega sätestatakse varjupaigataotlejate vastuvõtu miinimumnõuded (ELT L 31, lk 18; ELT eriväljaanne 19/06, lk 101), artikli 13 lõiget 5 koosmõjus sama direktiivi artikli 13 lõigetega 1 ja 2 ning artikli 14 lõigetega 1, 3, 5 ja 8.

See taotlus esitati ühelt poolt Federaal agentschap voor de opvang van asielzoekers’i (varjupaigataotlejate vastuvõtu föderaalamet, edaspidi „Fedasil”) ning teiselt poolt Selver Saciri ja Danijela Dordevic’i – kes tegutsevad iseenda nimel ja oma alaealiste laste Danjel Saciri, Denis Saciri ja Sanela Saciri seaduslike esindajatena (edaspidi „perekond Saciri”) – ja Openbaar Centrum voor Maatschappelijk Welzijn van Diest’i (Diesti avalik‑õiguslik sotsiaalabikeskus, edaspidi „OCMW”) vahelises vaidluses, mis puudutab Fedasili keeldumist anda perekond Sairile sotsiaalabi põhjusel, et puudub võimalus tagada neile vastuvõtt varjupaigataotlejate vastuvõtukeskuses.

Õiguslik raamistik

Liidu õigus

3	Direktiivi 2003/9 põhjendus 7 on sõnastatud järgmiselt: „Varjupaigataotlejate vastuvõtmisele tuleks sätestada miinimumnõuded, mis oleksid piisavad, et tagada varjupaigataotlejatele kõikides liikmesriikides väärikas elatustase ning võrreldavad elutingimused.”

4	Selle direktiivi artiklis 1 on ette nähtud: „Käesoleva direktiivi eesmärk on sätestada liikmesriikides varjupaigataotlejate vastuvõtu miinimumnõuded.”

Direktiivi artikli 2 kohaselt kasutatakse selles järgmisi mõisteid:

„[...]

j)	materiaalsed vastuvõtutingimused – vastuvõtutingimused, mis hõlmavad majutust, toitu ja rõivaid, mida antakse loonusena või rahaliste toetuste või maksedokumentidena ning päevarahana;

[...]”

Sama direktiivi artikli 5 lõikes 1 on sätestatud:

„Liikmesriigid teatavad varjupaigataotlejatele mõistliku aja jooksul, mis ei ületa 15 päeva alates varjupaigataotluse esitamisest pädevale asutusele, vähemalt mis tahes kehtestatud hüvistest ning vastuvõtutingimustega seotud kohustustest, mida nad peavad täitma.

[...]”

Direktiivi 2003/9 artikkel 13, mis sisaldab materiaalsete vastuvõtutingimuste ja tervishoiu üldiseid eeskirju, on sõnastatud järgmiselt:

„1. Liikmesriigid tagavad, et materiaalsed vastuvõtutingimused on varjupaigataotlejatele nende varjupaigataotluse esitamise ajal olemas.

2. Liikmesriigid tagavad, et materiaalsed vastuvõtutingimused vastavad elatustasemele, mis tagab varjupaigataotlejale tervise ja toimetuleku.

Liikmesriigid tagavad, et kõnealune elatustase vastab kooskõlas artikliga 17 erivajadustega isikute eriolukorrale ning kinnipeetavate isikute olukorrale.

[...]

5. Materiaalseid vastuvõtutingimusi võib tagada loonusena või rahaliste toetuste või maksedokumentidena või nende kombinatsioonidena.

Kui liikmesriigid tagavad materiaalseid vastuvõtutingimusi rahaliste toetuste või maksedokumentidena, määratakse nende summa kindlaks käesolevas artiklis sätestatud põhimõtetel.”

Direktiivi artikkel 14 on sõnastatud järgmiselt:

„1. Kui majutust pakutakse loonusena, toimub see ühes järgmistest vormidest või nende kombinatsioonina:

a)	ruumid, mida kasutatakse varjupaigataotlejate majutamiseks ajal, mil vaadatakse läbi nende piiril esitatud taotlusi;

b)	majutuskeskused, mis tagavad küllaldase elatustaseme;

c)	eramud, korterid, hotellid või muud varjupaigataotlejate majutamiseks kohandatud ruumid.

[...]

3. Liikmesriigid tagavad vajaduse korral, et varjupaigataotlejate alaealised lapsed või alaealised varjupaigataotlejad paigutatakse kokku oma vanematega või nende eest seadusjärgselt või tavakohaselt vastutava täiskasvanud pereliikmega.

[...]

5. Majutuskeskustes töötavad isikud on saanud asjakohast koolitust ning nad on mis tahes teabe puhul, mida nad oma töö käigus saavad, kohustatud järgima siseriiklikus õiguses määratletud konfidentsiaalsuse põhimõtet.

[...]

8. Liikmesriigid võivad erandjuhtudel mõistlikuks ja võimalikult lühikeseks ajaks määrata kindlaks materiaalsete vastuvõtutingimuste üksikasjalikud eeskirjad, mis erinevad käesolevas artiklis ettenähtutest, kui:

—	on vaja viia läbi varjupaigataotleja erivajaduste esmane hindamine,

—	käesolevas artiklis ettenähtud materiaalsed vastuvõtutingimused puuduvad teatavas geograafilises piirkonnas,

—	tavaliselt olemasolevad majutusvõimalused on ajutiselt ammendatud,

—	varjupaigataotleja on vahi all või teda hoitakse piiriületuspunktis.

Kõnealused erinevad tingimused peavad igal juhul katma põhivajadused.”

Nimetatud direktiivi artikli 17 lõikes 1 on sätestatud:

„Liikmesriigid võtavad siseriiklikes õigusaktides, millega rakendatakse II peatüki sätteid materiaalsete vastuvõtutingimuste ja tervishoiu kohta, arvesse haavatavate isikute nagu alaealiste, saatjata alaealiste, puudega inimeste, vanurite, rasedate, alaealiste lastega üksikvanemate ning piinatud või vägistatud isikute või isikute, kelle suhtes on tarvitatud muud psühholoogilist, füüsilist või seksuaalset vägivalda, eriolukorda.”

10	Sama direktiivi artikli 18 lõikes 1 on sätestatud: „Liikmesriigid peavad käesoleva direktiivi alaealistega seotud sätteid täites silmas eelkõige lapse parimaid huvisid.”

Belgia õigus

Direktiivi 2003/9 sätted on võetud üle 12. jaanuari 2007. aasta seadusega varjupaigataotlejate ja teatavate teiste välismaalaste kategooriate vastuvõtu kohta (loi sur l’accueil des demandeurs d’asile et de certaines autres catégories d’étrangers) (Belgisch Staatsblad, 7.5.2007, lk 24027, edaspidi „vastuvõtuseadus”).

Vastuvõtuseaduse artiklis 3 on sätestatud:

„Varjupaigataotlejatel on õigus vastuvõtule, mis võimaldab neile inimväärset elu.

Vastuvõtu all mõistetakse materiaalset abi, mis tagatakse käesoleva seaduse alusel, või sotsiaalabi, mida annavad avalik‑õiguslikud sotsiaalabikeskused vastavalt 8. juuli 1976. aasta seadusele avalik‑õiguslike sotsiaalabikeskuste korralduse kohta (loi organique des centres publics d’action sociale) [(Belgisch Staatsblad, 5.8.1976, lk 9876)].”

13	Vastuvõtuseaduse artikli 9 kohaselt: „Artiklis 3 nimetatud vastuvõtu tagab vastuvõtukeskus või avalik‑õiguslik sotsiaalabikeskus, mis on määratud kohustusliku registreerimise asukohaks, ilma et see piiraks artikli 11 lõike 3 viimase lõigu ja artikli 13 kohaldamist.”

14	Kõnealuse seaduse artikli 10 kohaselt määrab Fedasil välismaalastele kohustusliku registreerimise asukoha.

Vastuvõtuseaduse artikli 11 lõike 3 alusel kannab Fedasil kohustusliku registreerimise asukoha määramisel hoolt, et see koht oleks vastuvõtu saajale sobiv, ja seda olemasolevate kohtade piires. Nimetatud koha sobivuse hindamine põhineb eeskätt sellistel kriteeriumidel nagu vastuvõtu saaja perekonna koosseis, tema tervislik seisund, mõne riigikeele või menetluskeele oskus. Selle raames pöörab Fedasil erilist tähelepanu kõnealuse seaduse artiklis 36 nimetatud haavatavate isikute olukorrale. Erilistel asjaoludel võib Fedasil selle artikli lõikest 1 kõrvale kalduda, jättes kohustusliku registreerimise asukoha määramata.

Vastuvõtuseaduse artikli 11 lõike 4 kohaselt võib Fedasil vastuvõtukeskustes kohtade puudumisest tulenevatel erilistel asjaoludel, pärast Fedasili koostatud aruande alusel tehtud ministrite nõukogu otsust, tema poolt määratud ajavahemikuks kas muuta varjupaigataotleja kohustusliku registreerimise asukohta – märkides ära vastuvõtukeskuse, kes määrab avalik‑õigusliku sotsiaalabikeskuse – või viimase võimalusena määrata niisugune keskus varjupaigataotleja kohustusliku registreerimise asukohaks.

17	Vastavalt 8. juuli 1976. aasta seadusele avalik‑õiguslike sotsiaalabikeskuste korralduse kohta on igal isikul õigus sotsiaalabile. Välismaalastel on põhimõtteliselt õigus saada selle seaduse artiklis 1 ette nähtud sotsiaalabi, kui nad elavad riigis seaduslikult.

Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused

18	Perekond Saciri esitas 11. oktoobril 2010 Office des étrangers’ile (välismaalaste amet) varjupaigataotluse ja pöördus vastuvõtutaotlusega kohe Fedasili poole.

19	Samal päeval andis Fedasil perekond Sacirile teada, et neile ei ole võimalik vastuvõtukeskust määrata ning suunas nad edasi pädevasse OCMW‑sse.

20	Et perekond Saciril ei olnud võimalik majutust saada, siis pöördusid nad erasektori üürituru poole, kuid kuna nad ei olnud võimelised üüri tasuma, esitasid nad OCMW‑le taotluse rahalise toetuse saamiseks.

21	OCMW lükkas kõnealuse taotluse tagasi põhjusel, et perekond Saciri kuuluvat Fedasili juhitavate vastuvõtukeskuste alla.

22	Perekond Saciri algatas 10. detsembril 2010 Fedasili ja OCMW vastu arbeidsrechtbank te Leuvenis (Leuveni töökohus) esialgse õiguskaitse kohaldamise menetluse.

23	Arbeidsrechtbank te Leuven pani 12. jaanuari 2011. aasta määrusega Fedasilile kohustuse tagada perekond Sacirile vastuvõtt ja OCMW-le kohustuse maksta rahalise abi suurusele vastav summa.

24	Fedasil paigutas asjaomased isikud 21. jaanuaril 2011 varjupaigataotlejate vastuvõtukeskusesse.

25	Perekond Saciri esitas 14. detsembril 2010 ja 7. jaanuaril 2011 arbeidsrechtbank te Leuvenile sisulised kaebused Fedasili ja OCMW peale.

26	Nimetatud kohus tunnistas 17. oktoobri 2011. aasta otsusega OCMW vastu esitatud kaebuse põhjendamatuks, Fedasili aga kohustas maksma perekond Sacirile 2961,27 eurot või summa, mis vastab ülalpidamisel oleva perekonnaga isiku kolme kuu integratsioonitoetusele.

Fedasil esitas selle otsuse peale apellatsioonkaebuse eelotsusetaotluse esitanud kohtule. Perekond Saciri esitas omakorda vastuapellatsioonkaebuse ja nõudis, et Fedasili ja OCMW‑d kohustataks solidaarselt tasuma summa, mis vastab integratsioonitoetusele kogu selle ajavahemiku eest, mil asjaomane perekond ei saanud vastuvõttu.

Arbeidshof te Brussel märkis, et varjupaigataotlejate vastuvõtuvõrgustiku täiskoormuse puhuks ei näe ei vastuvõtuseadus ega ükski siseriiklik õigusnorm ette erikorda, mis võimaldaks varjupaigataotlejatel, keda Fedasil ei saa vastu võtta, saada mõistliku aja jooksul direktiivi 2003/9 nõuetele vastav vastuvõtt.

29	Nimetatud kohus täpsustas, et kui Fedasil otsustab vastuvõtu koha määramata jätta, saavad varjupaigataotlejad sotsiaalabi, mille suurus siiski ei võimalda neile kas või esialgset majutust tagada.

Neil asjaoludel otsustas arbeidshof te Brussel menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.

Kas siis, kui liikmesriik on valinud materiaalse toetuse andmise rahalise toetusena vastavalt […] direktiivi 2003/9 […] artikli 13 lõikele 5, peab kõnealune liikmesriik veel jälgima, et varjupaigataotleja saaks mingis vormis kasutada selle direktiivi artikli 13 lõigetes 1 ja 2 ning artikli 14 lõigetes 1, 3, 5 ja 8 sätestatud miinimumkaitse meetmeid?

Kas direktiivi [2003/9] artikli 13 lõikes 5 ette nähtud rahalist toetust tuleb anda alates varjupaiga‑ ja vastuvõtutaotluse esitamise päevast, pärast selle direktiivi artikli 5 lõikes 1 sätestatud tähtaja möödumist, või alates mõnest muust kuupäevast? Kas rahaline toetus peab olema nii suur, et see võimaldab varjupaigataotlejal – kui liikmesriik või selle liikmesriigi määratud asutus ei taga talle materiaalset vastuvõttu – muretseda endale igal ajal ise majutus, vajaduse korral hotellis, kuni talle pakutakse majutust või ta suudab endale ise pikemaks ajaks majutuse hankida?

Kas direktiiviga [2003/9] on kooskõlas, kui liikmesriik tagab materiaalse vastuvõtu üksnes siis, kui olemasolevad, riigi loodud vastuvõtukeskused suudavad seda majutust garanteerida, ning suunab varjupaigataotlejad, kes seal kohta ei leia, edasi selle riigi kõikidele elanikele kättesaadavale sotsiaalabile, ilma et eksisteeriksid nõutavad õigusaktid ning struktuurid, mis võimaldaksid mitte riigi enda poolt loodud asutustel tegelikult tagada varjupaigataotlejatele lühikese tähtaja jooksul väärika vastuvõtu?”

Eelotsuse küsimuste analüüs

Esimene ja teine küsimus

Oma esimese ja teise küsimusega, mida tuleb käsitleda koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2003/9 artikli 13 lõiget 5 tuleb tõlgendada nii, et kui liikmesriik on valinud materiaalsete vastuvõtutingimuste andmise rahaliste toetustena, siis peab see riik andma kõnealused toetused alates varjupaigataotluse esitamise päevast – kindlustades, et asjaomaste toetuste suurus võimaldab varjupaigataotlejal muretseda endale majutus –, järgides selle direktiivi artikli 13 lõigetes 1 ja 2 ning artikli 14 lõigetes 1, 3, 5 ja 8 kehtestatud tingimusi.

32	Kõigepealt tuleb märkida, et direktiivi 2003/9 artikli 13 lõike 5 kohaselt võib materiaalseid vastuvõtutingimusi tagada loonusena või rahaliste toetuste või maksedokumentidena või nende kombinatsioonidena.

Esiteks tuleb seoses ajaga, alates millest peavad liikmesriigid materiaalsed vastuvõtutingimused tagama, märkida, et Euroopa Kohus on juba täpsustanud, et mis puudutab ajavahemikku, mille jooksul tuleb varjupaigataotlejatele tagada materiaalsed vastuvõtutingimused, siis algab see ajavahemik siis, kui varjupaigataotleja esitab varjupaigataotluse (vt selle kohta 27. septembri 2012. aasta otsus kohtuasjas C‑179/11: Cimade ja GISTI, punkt 39).

34	Tegelikult tuleneb direktiivi 2003/9 artikli 13 lõike 1 sõnastusest endast, et ligipääs materiaalsetele vastuvõtutingimustele – kas loonusena või rahaliste toetuste vormis – peab varjupaigataotlejatel olema varjupaigataotluse esitamise ajal.

Lisaks on direktiivi 2003/9 üldise ülesehituse ja eesmärgi ning põhiõiguste austamise ja eriti Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 1 (mille järgi tuleb inimväärikust austada ja kaitsta) nõuete täitmisega vastuolus see, kui varjupaigataotlejalt võetakse direktiiviga kehtestatud miinimumnõuete kaitse kas või ajutiselt pärast varjupaigataotluse esitamist (vt eespool viidatud kohtuotsus Cimade ja GISTI, punkt 56).

Teiseks, mis puudutab antavate rahaliste toetuste suurust, siis nähtub direktiivi 2003/9 artikli 13 lõike 5 teisest lõigust, et kui liikmesriigid tagavad materiaalseid vastuvõtutingimusi rahaliste toetuste või maksedokumentidena, määratakse nende summa kindlaks selles artiklis sätestatud põhimõtetel.

37	Selles osas tuleneb nimetatud direktiivi artikli 13 lõikest 2, et antava rahalise abi suurus peab olema piisav, et vastata elatustasemele, mis tagab varjupaigataotlejale tervise ja toimetuleku.

38	Lisaks tuleb märkida, et direktiivi 2003/9 artikli 2 punkti j sõnastuse kohaselt tähendavad „materiaalsed vastuvõtutingimused” vastuvõtutingimusi, mis hõlmavad majutust, toitu ja rõivaid, mida antakse loonusena või rahaliste toetuste või maksedokumentidena ning päevarahana.

39	Peale selle tuleneb sama direktiivi põhjendusest 7, et direktiivi eesmärk on kehtestada miinimumnõuded, mis oleksid piisavad, et tagada varjupaigataotlejatele kõikides liikmesriikides väärikas elatustase ning võrreldavad elutingimused.

40	Sellest järeldub, et kuigi antava rahalise toetuse summa määrab iga liikmesriik ise, peab kõnealune toetus olema piisav, et kindlustada varjupaigataotlejatele väärikas ja adekvaatne elatustase, mis tagab neile tervise ja toimetuleku.

Materiaalsete vastuvõtutingimuste kindlaksmääramisel rahaliste toetustena on liikmesriikidel direktiivi 2003/9 artikli 13 lõike 2 teise lõigu alusel kohustus kohandada vastuvõtutingimused sobivaks selle direktiivi artiklis 17 viidatud erivajadustega isikute olukorrale. Seepärast peab rahaline toetus olema piisav, et kaitsta perekonna ühtsust ning lapse parimaid huvisid, mida peab selle direktiivi artikli 18 lõike 1 kohaselt eelkõige silmas pidama.

Seega, kui liikmesriik on valinud materiaalsete vastuvõtutingimuste tagamise rahaliste toetustena, peavad need toetused olema piisavad, et kindlustada varjupaigataotlejatele väärikas ja adekvaatne elatustase, mis tagab varjupaigataotlejatele tervise ja toimetuleku, võimaldades neil eelkõige saada majutust, vajaduse korral erasektori üüriturult.

43	Siiski ei või direktiivi 2003/9 sätteid tõlgendada nii, et varjupaigataotlejatele tuleb jätta vabadus valida majutus oma äranägemise järgi.

Kolmandaks, mis puudutab eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimust seoses materiaalseid vastuvõtutingimusi rahaliste toetustena andvate liikmesriikide kohustusega pidada kinni direktiivi 2003/9 artikli 14 lõigetes 1, 3, 5 ja 8 ette nähtud materiaalsete vastuvõtutingimuste üksikasjalikest eeskirjadest, siis tuleb märkida, et asjaomase artikli lõige 1 käsitleb põhimõtteliselt majutuse vorme, mida liikmesriigid võivad valida, ning piirab selles artiklis sisalduvate kohustuste ulatust juhul, kui liikmesriigid on valinud materiaalsete vastuvõtutingimuste andmise loonusena.

Kui aga selle direktiivi artikli 14 lõige 3 ei ole kohaldatav, kuna materiaalseid vastuvõtutingimusi tagatakse ainult rahaliste toetustena, peavad need rahalised toetused siiski vajaduse korral võimaldama varjupaigataotlejate alaealistel lastel majutuda koos oma vanematega, nii et säilitataks perekonna ühtsus, millele on viidatud käesoleva otsuse punktis 41.

Seega tuleb esimesele ja teisele küsimusele vastata, et direktiivi 2003/9 artikli 13 lõiget 5 tuleb tõlgendada nii, et kui liikmesriik on valinud materiaalsete vastuvõtutingimuste andmise rahaliste toetustena või maksedokumentidena, tuleb kõnealuseid toetusi vastavalt selle direktiivi artikli 13 lõikele 1 anda alates varjupaigataotluse esitamise päevast ja need peavad vastama nimetatud direktiivi artikli 13 lõikes 2 sätestatud miinimumnõuetele. See liikmesriik peab tagama, et materiaalseid vastuvõtutingimusi katvate rahaliste toetuste kogusumma oleks piisav, et kindlustada varjupaigataotlejatele väärikas ja adekvaatne elatustase, mis tagab neile tervise ja toimetuleku, võimaldades neil eelkõige saada majutust, pidades vajaduse korral silmas erivajadustega isikute huvide kaitset vastavalt selle direktiivi artiklile 17. Direktiivi 2003/9 artikli 14 lõigetes 1, 3, 5 ja 8 ette nähtud materiaalseid vastuvõtutingimusi ei kohaldata liikmesriikide suhtes, kui nad on valinud nende tingimuste tagamise ainult rahaliste toetustena. Nende toetuste suurus peab siiski olema piisav, et võimaldada alaealistel lastel majutuda koos oma vanematega, nii et säiliks varjupaigataotleja perekonna ühtsus.

Kolmas küsimus

Kolmanda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2003/9 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus olukord, kus varjupaigataotlejatele mõeldud majutuskeskuste täiskoormuse korral suunavad liikmesriigid varjupaigataotlejad edasi avalik‑õigusliku abisüsteemi asutustesse, mille ülesanne on anda varjupaigataotlejatele vajalikku rahalist toetust.

Selles osas tuleb meenutada, et kui liikmesriigid ei suuda tagada materiaalseid vastuvõtutingimusi loonusena, jätab direktiiv 2003/9 neile võimaluse valida materiaalsete vastuvõtutingimuste andmine rahaliste toetustena. Need toetused peavad aga olema piisavad, et varjupaigataotlejatele oleks garanteeritud nende põhivajadused, mille alla kuulub väärikas ja adekvaatne elatustase, mis tagab neile tervise.

Kuna liikmesriikidel on teatav kaalutlusruum nende meetmete osas, millega nad materiaalseid vastuvõtutingimusi tagavad, võivad nad seega teha rahaliste toetuste makseid avalik‑õigusliku abisüsteemi asutuste vahendusel, kui need asutused tagavad varjupaigataotlejatele selle direktiiviga ette nähtud miinimumnõuetest kinnipidamise.

50	Selles suhtes on oluline rõhutada, et liikmesriikide ülesanne on kindlustada varjupaigataotlejate vastuvõtu miinimumnõuete järgimine nende asutuste poolt, kusjuures vastuvõtuvõrgustiku täiskoormus ei õigusta mingit kõrvalekaldumist nende miinimumnõuete järgimisest.

Seega tuleb kolmandale küsimusele vastata, et direktiivi 2003/9 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus olukord, kus varjupaigataotlejatele mõeldud majutuskeskuste täiskoormuse korral võivad liikmesriigid suunata varjupaigataotlejad edasi avalik‑õigusliku abisüsteemi asutustesse, kui see süsteem tagab varjupaigataotlejatele kinnipidamise selle direktiiviga ette nähtud miinimumnõuetest.

Kohtukulud

52	Et põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (neljas koda) otsustab:

Nõukogu 27. jaanuari 2013. aasta direktiivi 2003/9/EÜ, millega sätestatakse varjupaigataotlejate vastuvõtu miinimumnõuded, artikli 13 lõiget 5 tuleb tõlgendada nii, et kui liikmesriik on valinud materiaalsete vastuvõtutingimuste tagamise rahaliste toetustena või maksedokumentidena, tuleb kõnealuseid toetusi vastavalt selle direktiivi artikli 13 lõikele 1 anda alates varjupaigataotluse esitamise päevast ja need peavad vastama nimetatud direktiivi artikli 13 lõikes 2 sätestatud miinimumnõuetele. See liikmesriik peab tagama, et materiaalseid vastuvõtutingimusi katvate rahaliste toetuste kogusumma oleks piisav, et kindlustada varjupaigataotlejatele väärikas ja adekvaatne elatustase, mis tagab neile tervise ja toimetuleku, võimaldades neil eelkõige saada majutust, pidades vajaduse korral silmas erivajadustega isikute huvide kaitset vastavalt selle direktiivi artiklile 17. Direktiivi 2003/9 artikli 14 lõigetes 1, 3, 5 ja 8 ette nähtud materiaalseid vastuvõtutingimusi ei kohaldata liikmesriikide suhtes, kui nad on valinud nende tingimuste andmise ainult rahaliste toetustena. Nende toetuste suurus peab siiski olema piisav, et võimaldada alaealistel lastel majutuda koos oma vanematega, nii et säiliks varjupaigataotleja perekonna ühtsus.

Direktiivi 2003/9 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus olukord, kus varjupaigataotlejatele mõeldud majutuskeskuste täiskoormuse korral võivad liikmesriigid suunata varjupaigataotlejad edasi avalik‑õigusliku abisüsteemi asutustesse, kui see süsteem tagab varjupaigataotlejatele kinnipidamise selle direktiiviga ette nähtud miinimumnõuetest.

Allkirjad

( *1 ) Kohtumenetluse keel: hollandi.