1. 

Oma hagis palub Hispaania Kuningriik tühistada nõukogu 17. detsembri 2012. aasta määruse (EL) nr 1257/2012 tõhustatud koostöö rakendamise kohta ühtse patendikaitse loomise valdkonnas ( 2 ).

2. 

Vaidlustatud määrus võeti vastu tulenevalt nõukogu 10. märtsi 2011. aasta otsusest 2011/167/EL, millega antakse luba tõhustatud koostööks ühtse patendikaitse loomise valdkonnas ( 3 ).

3. 

See määrus kuulub koos Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2012. aasta määrusega (EL) nr 1260/2012 tõhustatud koostöö rakendamise kohta ühtse patendikaitse loomise valdkonnas seoses kohaldatava tõlkekorraldusega ( 4 ) ja 19. veebruaril 2013 alla kirjutatud ühtset patendikohut käsitleva lepinguga ( 5 )„ühtse patendi paketti”.

4.

Münchenis 5. oktoobril 1973 alla kirjutatud ja 7. oktoobril 1977 jõustunud Euroopa patentide väljaandmise konventsiooni (Euroopa patendikonventsioon) ( 6 ) artikkel 2 „Euroopa patent” näeb ette:

„(1)   Konventsiooni kohaselt väljaantud patente nimetatakse Euroopa patentideks.

(2)   Euroopa patendil on osalisriigis, kelle suhtes see on välja antud, samasugune toime ning ta allub samadele tingimustele, mis selle riigi siseriiklik patent, kui käesolevas konventsioonis ei ole sätestatud teisiti.”

5.

Euroopa patendikonventsiooni artikkel 142 „Ühispatent” sätestab:

„(1)   Iga osalisriikide grupp, kes on sätestanud erikokkuleppega, et nende riikide suhtes väljaantud Euroopa patendil on nende territooriumil ühtne toime, võib ette näha, et nende riikide suhtes võib Euroopa patendi välja anda ainult ühispatendina.

(2)   Käesoleva osa sätteid kohaldatakse, kui mõni osalisriikide grupp on kasutanud lõikes 1 antud õigusi.”

6.

Ühtse patendikohtu lepingu artikkel 23 näeb ette:

„Vastutus [patendi]kohtu ( 7 ) tegevuse eest lasub otseselt igal üksikul lepinguosalisel liikmesriigil, sealhulgas [ELTL artiklite 258–260] kohaldamisel, ning kollektiivselt kõigil lepinguosalistel liikmesriikidel.”

7.

Ühtse patendikohtu lepingu artikli 89 lõige 1 näeb ette:

„Käesolev leping jõustub 1. jaanuaril 2014 või neljanda kuu esimesel päeval pärast kolmeteistkümnenda ratifitseerimis- või ühinemiskirja hoiuleandmist vastavalt artiklile 84, sealhulgas nende kolme liikmesriigi poolt, kus lepingu allakirjutamisele eelneva aasta jooksul oli jõus kõige rohkem Euroopa patente, või neljanda kuu esimesel päeval pärast seda, kui on jõustunud määruse (EL) nr 1215/2012 [Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2012. aasta määrus kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades ( 8 )] muudatused, mis käsitlevad selle seotust käesoleva lepinguga, olenevalt sellest, milline neist kuupäevadest on hilisem.”

8.

Vaidlustatud määruse põhjendused 24 ja 25 on sõnastatud järgmiselt:

9.

Vaidlustatud määruse artikli 1 kohaselt rakendatakse selle määrusega tõhustatud koostööd ühtse patendikaitse loomise valdkonnas ja määrus kujutab endast erikokkulepet Euroopa patendikonventsiooni artikli 142 tähenduses.

10.

Vaidlustatud määruse artikli 2 punktid a–c näevad ette:

„Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

11.

Vaidlustatud määruse artikli 3 lõige 1 sätestab:

„Kõigis osalevates liikmesriikides samade nõuete alusel antaval Euroopa patendil on osalevates liikmesriikides ühtne toime, kui selle ühtne toime on registreeritud ühtse patendikaitse registris.

Euroopa patent, mis on välja antud erinevates osalevates liikmesriikides eri nõuete alusel, ei ole ühtse toimega.”

12.

Vaidlustatud määruse artikli 5 lõigete 1 ja 2 kohaselt:

„1.   Ühtse toimega Euroopa patent annab selle omanikule õiguse takistada kolmandat isikut selliste osalevate liikmesriikide territooriumil, kus patendil on ühtne toime, panemast toime tegusid, mille vastu see annab kaitse, kui kohaldatavatest piirangutest ei tulene teisiti.

2.   Kõnealuse õiguse ulatus ja piirangud on ühetaolised kõikides osalevates liikmesriikides, kus patendil on ühtne toime.”

13.

Vaidlustatud määruse artikkel 9 sätestab:

„1.   Osalevad liikmesriigid annavad Euroopa patendikonventsiooni artikli 143 tähenduses Euroopa Patendiametile järgmised ülesanded, mida täidetakse vastavalt Euroopa Patendiameti sise-eeskirjadele:

2.   Osalevad liikmesriigid tagavad Euroopa patendikonventsiooniga võetud rahvusvaheliste kohustuste täitmisel käesoleva määruse järgimise ning teevad sel eesmärgil koostööd. Euroopa patendikonventsiooni osalisriikidena tagavad osalevad liikmesriigid käesoleva artikli lõikes 1 osutatud ülesannetega seotud toimingute juhtimise ja järelevalve ning tagavad pikendamislõivude suuruse kindlaksmääramise vastavalt käesoleva määruse artiklile 12 ja jagatavates pikendamislõivudes liikmesriikide osakaalu kindlaksmääramise vastavalt käesoleva määruse artiklile 13.

Selleks kutsutakse kokku Euroopa Patendiorganisatsiooni haldusnõukogu erikomisjon (edaspidi „erikomisjon”) Euroopa patendikonventsiooni artikli 145 tähenduses.

Erikomisjon koosneb osalevate liikmesriikide esindajatest ja ühest komisjoni esindajast, kes tegutseb vaatlejana, ning nende äraolekul asendusliikmetest. Komitee liikmeid võivad abistada asjatundjad või nõustajad.

Erikomisjon võtab oma otsused vastu, võttes nõuetekohaselt arvesse komisjoni seisukohta ja järgides Euroopa patendikonventsiooni artikli 35 lõikes 2 sätestatud eeskirju.

3.   Osalevad liikmesriigid tagavad tõhusa õiguskaitse ühe või mitme osaleva liikmesriigi pädevas kohtus seoses lõikes 1 osutatud ülesandeid täitva Euroopa Patendiameti otsustega.”

14.

Vaidlustatud määruse artikkel 18 on järgmine:

„1.   Käesolev määrus jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

2.   Seda kohaldatakse alates 1. jaanuarist 2014 või ühtse patendikohtu lepingu jõustumise kuupäevast, olenevalt sellest, kumb on hilisem.

Erandina artikli 3 lõigetest 1 ja 2 ning artikli 4 lõikest 1 on Euroopa patendil, mille ühtne toime on registreeritud ühtse patendikaitse registris, ühtne toime ainult nendes osalevates liikmesriikides, kus ühtsel patendikohtul on registreerimise kuupäeva seisuga ühtse toimega Euroopa patentide osas ainupädevus.

3.   Kõik osalevad liikmesriigid teavitavad komisjoni lepingu ratifitseerimisest ratifitseerimiskirja hoiuleandmise ajal. Komisjon avaldab Euroopa Liidu Teatajas lepingu jõustumise kuupäeva ja loetelu liikmesriikidest, kes on jõustumise kuupäeval lepingu ratifitseerinud. Seejärel ajakohastab komisjon korrapäraselt lepingu ratifitseerinud osalevate liikmesriikide loetelu ja avaldab ajakohastatud loetelu Euroopa Liidu Teatajas.

4.   Osalevad liikmesriigid tagavad, et artiklis 9 osutatud meetmed on võetud käesoleva määruse kohaldamise alguskuupäevaks.

5.   Kõik liikmesriigid tagavad, et artikli 4 lõikes 2 osutatud meetmed on võetud käesoleva määruse kohaldamise alguskuupäevaks või, kui on tegu osaleva liikmesriigiga, kus ühtsel patendikohtul ei ole määruse kohaldamise alguskuupäeva seisuga ühtse toimega Euroopa patentide osas ainupädevust, siis kuupäevaks, mil ühtsel patendikohtul on kõnealuses osalevas liikmesriigis selline ainupädevus.

6.   Ühtset patendikaitset võib taotleda igale Euroopa patendile, mis on välja antud käesoleva määruse kohaldamise alguskuupäeval või pärast seda.”

15.

Hispaania Kuningriik esitas hagiavalduse, mis saabus Euroopa Kohtu kantseleisse 22. märtsil 2013.

16.

Euroopa Kohtu presidendi 12. septembri 2013. aasta otsustega lubati Belgia Kuningriigil, Tšehhi Vabariigil, Taani Kuningriigil, Saksamaa Liitvabariigil, Prantsuse Vabariigil, Luksemburgi Suurhertsogiriigil, Ungari Vabariigil, Madalmaade Kuningriigil, Rootsi Kuningriigil ning Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigil ja komisjonil Euroopa Kohtu kodukorra artikli 131 lõike 2 alusel Euroopa Parlamendi ja Euroopa Liidu Nõukogu nõuete toetuseks menetlusse astuda.

17.

Kõik menetlusse astujad peale Luksemburgi Suurhertsogiriigi esitasid kirjalikud seisukohad.

18.

Hispaania Kuningriik palub Euroopa Kohtul:

19.

Parlament ja nõukogu paluvad Euroopa Kohtul:

20.

Hispaania Kuningriik põhjendab oma hagi esimese võimalusena seitsme väitega.

21.

Esimene väide puudutab ELL artiklis 2 sätestatud õigusriigile omaste väärtuste eiramist. Hispaania Kuningriik väidab, et vaidlustatud määrusega on ette nähtud Euroopa patentidel põhinev kaitse, kuid samas ei kehti haldusmenetluse suhtes, mille raames niisuguseid patente välja antakse, kohtulik kontroll, mis võimaldaks tagada liidu õiguse nõuetekohase ja ühetaolise kohaldamise ning põhiõiguste kaitse.

22.

Teine väide puudutab õigusliku aluse puudumist. Hispaania Kuningriik leiab, et ELTL artikkel 118 ei ole sobiv õiguslik alus vaidlustatud määruse vastuvõtmiseks, kuna sellega ei ole kehtestatud mainitud sättes ette nähtud ühetaolist kaitset tagavaid meetmeid.

23.

Kolmas väide käsitleb võimu kuritarvitamist. Hispaania Kuningriigi sõnul on nõukogu ja parlament võimu kuritarvitanud seoses sellega, et vaidlustatud määruses ei ole järgitud ELL artikli 20 lõikes 1 nimetatud tõhustatud koostöö eesmärki.

24.

Neljas väide tugineb ELTL artikli 291 lõike 2 rikkumisele. Esimese võimalusena vaidlustab Hispaania Kuningriik pädevuse, mis on erikomisjoni töös osalevatele liikmesriikidele antud pikendamislõivude määra kehtestamiseks ja nende jaotusskeemi kindlaksmääramiseks. Hispaania Kuningriik on seisukohal, et ELTL artikkel 291 ei võimalda liidu seadusandjal osalevatele liikmesriikidele niisugust pädevust delegeerida. Teise võimalusena nimetab Hispaania Kuningriik kohtuotsuses Meroni vs. Ülemamet ( 11 ) välja toodud põhimõtete rikkumist, kuivõrd pädevuse delegeerimine ei ole vastavuses sellest kohtuotsusest tulenevate tingimustega. Viies väide puudutab nende samade selles kohtuotsuses välja toodud põhimõtete rikkumist seeläbi, et vaidlustatud määruse artikli 9 lõikes 1 on Euroopa Patendiametile delegeeritud teatavad haldusülesanded seoses ühtse mõjuga Euroopa patendiga. Hispaania Kuningriik väidab, et delegeeritud pädevus annab ulatusliku kaalutlusruumi ning pealegi ei ole Euroopa Patendiameti aktid kohtulikult kontrollitavad.

25.

Kuues ja seitsmes väide käsitlevad liidu õiguse autonoomia põhimõtte ja ühetaolisuse põhimõtte rikkumist. Hispaania Kuningriik väidab, et liidu ja selle institutsioonide pädevust on moonutatud, kuna vaidlustatud määruse artikli 18 lõike 2 esimene lõik seab määruse kohaldamise sõltuvusse ühtse patendikohtu lepingu jõustumise kuupäevast, juhul kui see on hilisem 1. jaanuarist 2014, rõhutades, et ühtse mõjuga Euroopa patentide eriomane kohtuliku kaitse kord on ette nähtud selles lepingus, mitte vaidlustatud määruses.

26.

Teise võimalusena palub Hispaania Kuningriik vaidlustatud määruse tühistada osaliselt nii, nagu on märgitud käesoleva ettepaneku punktis 18.

27.

Hispaania Kuningriik väidab, et kuna vaidlustatud määrus, mis näeb ette Euroopa Patendiameti poolt välja antud patentidel põhineva süsteemi, kuid selle asutuse otsused ei ole kohtulikult kontrollitavad, tuleb tühistada, kuna see ei järgi ELL artiklis 2 nimetatud õigusriigile omaseid väärtusi.

28.

Mainitud liikmesriigi sõnul jääb Euroopa patentide väljaandmisega seonduv haldusmenetlus tervikuna välja kohtuliku kontrolli alt, mis tagaks liidu õiguse nõuetekohase ja ühetaolise kohaldamise ning põhiõiguste kaitse.

29.

Liikmesriik väidab, et ei saa pidada vastuvõetavaks, et vaidlustatud määrus toob liidu õiguskorda niisuguse rahvusvahelise asutuse antud aktid, mille suhtes eespool mainitud põhimõtted ei kehti. Esiteks on apellatsioonikoda ja suur apellatsioonikoda Euroopa Patendiameti organid, mis ei ole patendiametist sõltumatud, ning teiseks ei saa nende otsuseid kohtulikult vaidlustada.

30.

Parlament ja nõukogu on seisukohal, et üksikisikute õigustele mainitud süsteemiga tagatud kaitse tase on kooskõlas õigusriigi põhimõtetega.

31.

Parlament märgib, et vastavalt ühtse patendikohtu lepingu artiklile 32 kuuluvad ühispatendi kehtivuse, tühisuse ja rikkumise küsimused ühtse patendikohtu pädevusse, et haldusotsused, mida Euroopa Patendiamet teeb seoses ühtse mõjuga Euroopa patendi väljaandmisega, saab vaidlustada halduskorras erinevates Euroopa Patendiameti instantsides, et kaitsetaseme, mille Euroopa patendikonventsiooni üksikisikutele ette näeb, on liikmesriigid – kes kõik on ka selle konventsiooni osalisriigid – tunnistanud vastuvõetavaks, ning et kohtuliku kontrolli võimalus vaidlustatud määruse artiklis 9 nimetatud haldusülesannete täitmisel Euroopa Patendiameti poolt tehtud otsuste üle on ette nähtud selle artikli lõikes 3.

32.

Nõukogu väidab, et Euroopa patendikonventsiooniga kehtestatud süsteem on kooskõlas põhiõigusega pöörduda kohtusse. Kuigi Euroopa Patendiorganisatsioonil ( 12 ) on puutumatus nii kohtusse pöördumise kui täitmise suhtes, võidakse see puutumatus konkreetse juhtumi korral siiski ära võtta ning mainitud organisatsioon võib puutumatuse küsimuste kohaldamises sõlmida ühe või mitme konventsiooniosalisega täiendavaid kokkuleppeid. Pealegi ei välista miski, et organisatsioon täpsustab rahvusvahelises kokkuleppes, et tema otsuste suhtes kehtib kohtulik kontroll.

33.

Nõukogu väidab lisaks, et küsimus rahvusvaheliste organisatsioonide kohtuliku puutumatuse kooskõlast kohtusse pöördumise õigusega on olnud arutusel nii riigi kui ka rahvusvahelisel tasandil. Euroopa Inimõiguste Kohus on nentinud, et rahvusvaheliste organisatsioonide kohtulik puutumatus on põhiõigusega kohtusse pöörduda kooskõlas, juhul kui hagejate käsutuses on muid mõistlikke vahendeid neile 4. novembril 1950 Roomas allakirjutatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooniga ette nähtud õiguste tõhusaks kaitsmiseks ( 13 ). Käesoleval juhul see nii on. Euroopa Inimõiguste Komisjon on kinnitanud apellatsioonikoja ja suure apellatsioonikoja sõltumatust ja kohtulikku laadi ( 14 ) ning Euroopa Inimõiguste Kohus on asunud seisukohale, et põhiõiguste kaitse on Euroopa Patendiameti puhul üldjoontes samaväärne Saksamaa põhiseaduses ette nähtud kaitsetasemega.

34.

Menetlusse astujad nõustuvad parlamendi ja nõukogu argumentidega. Belgia Kuningriik, Saksamaa Liitvabariik, Prantsuse Vabariik ja Rootsi Kuningriik väidavad siiski ennekõike, et esimene väide on tulemusetu, kuna vaidlustatud määruse eesmärk ei ole reguleerida Euroopa patendi väljastamise või kehtivuse tingimusi. Samuti ei ole selle eesmärk ega tagajärg Euroopa Patendiameti aktide või Euroopa patendikonventsiooniga loodud süsteemi inkorporeerimine liidu õiguskorda. Ainsad Euroopa Patendiameti aktid, mida vaidlusaluse määruse kehtivusele hinnangu andmisel tuleb arvesse võtta, on aktid, mis seonduvad Euroopa patendi ühtse mõju tunnustamisega, ning need on ühtse patendikohtu lepinguga ette nähtud kohtuliku kontrolli osas liidu õigusega kooskõlas. Igal juhul nõustuvad liikmesriigid parlamendi ja nõukogu põhjendustega selle kohta, et Euroopa patendikonventsiooniga loodud süsteemis on põhiõigused rahuldaval määral tagatud.

35.

Sissejuhatuseks märgin, et nõukogu, Prantsuse Vabariik ja komisjon on viidanud selguse puudumisele esimese väite puhul, mis ei tugine mitte mõne konkreetse põhiõiguse rikkumisele, vaid liidu väärtuste väidetavale rikkumisele.

36.

Tuletan meelde, et Euroopa Kohtul on õigusaktide seaduslikkuse kontrollimisel vastavalt ELTL artikli 263 teisele lõigule pädevus lahendada aluslepingute kohaldamisega seotud õigusnormide rikkumise peale esitatud hagisid.

37.

Kuigi pooltel ei ole liidu õigusakti tühistamise nõudes võimalik tugineda otse õigusriigi põhimõttele, nagu ELL artikkel 2 seda määratleb, oleks siiski keeruline väita, et Euroopa Kohtul ei ole võimalust pidada õigusriigi põhimõtet õigusnormiks, millele saab tema menetluses tugineda ( 15 ), seda enam et Hispaania Kuningriik on hagis maininud omavoli keeldu, õigust tõhusale õiguskaitsevahendile ning liidu õigusnormide järgimist ja ühetaolist kohaldamist ( 16 ).

38.

Samuti saab Euroopa Kohus analüüsida seda tüüpi väidet, mis on esitatud õigusriigi väärtuste mittejärgimise aspektist.

39.

Sellegipoolest leian sarnaselt Belgia Kuningriigi, Saksamaa Liitvabariigi, Prantsuse Vabariigi ja Rootsi Kuningriigiga, et esimesel väitel, mis põhineb asjaolul, et patentide väljaandmise kord ei ole ELL artikliga 2 kooskõlas, ei saa olla tulemust, kuna see ei mõjuta vaidlustatud määruse õiguspärasust.

40.

Ühelt poolt – liidu seadusandja valik nõustuda Euroopa patentide väljaandmise eeskirjadega on tehtud enne vaidlustatud määrust ning vägagi konkreetses kontekstis ning teiselt poolt on vaidlustatud määruse ese täpselt piiritletud.

41.

Euroopa patendikonventsiooni eeskirjade kohaldamist Euroopa patendi väljaandmisele tuleb mõista tõhustatud koostöö kontekstis ning arvestades, et tegu on liidu seadusandja ratsionaalse valikuga.

42.

Euroopa Kohus on korduvalt kinnitanud, et liidu seadusandjal on ulatuslik kaalutlusõigus valdkondades, mis eeldavad poliitilisi, majanduslikke ja sotsiaalseid valikuid ning milles seadusandja peab andma keerulisi hinnanguid ( 17 ).

43.

Siia kuulub ka intellektuaalomandi, konkreetsemalt patentide valdkond.

44.

Tuletan meelde, et liidu seadusandja on Euroopa patendiõiguse ühtlustamisprotsessi algusest peale soovinud võtta liidu patendi kasutusele nii, et see põhineb Euroopa patendikonventsioonil ja eksisteerival patendikorraldusel ( 18 ).

45.

Liidu seadusandja ei ole soovinud ka välistada võimalust tugineda sellele süsteemile tõhustatud koostöö korral. Õigupoolest, sellise süsteemi eelis on see, et see on juba loodud ning praktikas on leidnud tõendust selle tõhus kvaliteetne toimimine sellele omasel kõrgel tehnilisuse ja eriteadmiste tasemel. Lisaks on need eeskirjad siduvad kõigi liidu liikmesriikide jaoks, kuivõrd nad on ka Euroopa patendikonventsiooni osalisriigid, ning – nagu nõukogu rõhutab – otsused, mida Euroopa Patendiamet on patentide väljaandmisega seonduvalt teinud, ei ole kunagi liikmesriikide konstitutsioonilisi põhimõtteid kahjustanud.

46.

Niisiis, tõhustatud koostöö otsus, mille peale, tuletan meelde, on Hispaania Kuningriik ja Itaalia Vabariik esitanud kaks tühistamishagi, mis jäeti rahuldamata, viitab põhjenduses 7 eesmärgina ühtse patendi loomisele, selgitades, et see pakuks ühetaolist kaitset kõigi osalevate liikmesriikide territooriumil ja selle „väljastaks kõigi nende liikmesriikide jaoks Euroopa Patendiamet (EPA)”.

47.

Hispaania Kuningriik möönab, et liidu seadusandjal oli selle pädevuse teostamisel erinevaid valikuvõimalusi, ( 19 ) ning ei ole seadusandja valikut iseenesest kahtluse alla seadnud. Hispaania Kuningriik leiab siiski, et kuna vaidlustatud määrusega kehtestatud süsteemi on „integreeritud” rahvusvaheline süsteem, kus ei järgita aluslepingute konstitutsioonilisi põhimõtteid, on sellega rikutud õigusriigi väärtustest kinnipidamise nõuet.

48.

Leian, et niisugune analüüs on juba vaidlustatud määruse eset arvestades ekslik.

49.

Tuletan meelde, et vastavalt vaidlustatud määruse artikli 1 lõikele 2 kujutab see määrus endast erikokkulepet Euroopa patendikonventsiooni ( 20 ) artikli 142 tähenduses, kus on öeldud, et „[i]ga osalisriikide grupp, kes on sätestanud erikokkuleppega, et nende riikide suhtes väljaantud Euroopa patendil on nende territooriumil ühtne toime, võib ette näha, et nende riikide suhtes võib Euroopa patendi välja anda ainult ühispatendina”.

50.

Liidu seadusandja kavatsus enne vaidlustatud määrust oli tõepoolest tugineda Euroopa Patendiameti kasutatavale süsteemile Euroopa patentide väljaandmisel, kuid seda süsteemi vaidlustatud määrusesse inkorporeerimata. Õieti võimaldab juba selle määruse reguleerimisese nentida, et määruse eesmärk ei ole reguleerida Euroopa patentide väljaandmise tingimusi ja kehtivuse küsimusi ega näha selle jaoks ette niisugust ühtset korda nagu see, mis võidi kehtestada Euroopa Patendiameti otsuste kontrollimiseks seoses vaidlustatud määruse artikli 9 lõikes 2 talle antud ülesannetega.

51.

Lisaks tuleb nentida, et kui vaidlustatud määrus peaks tühistatama, ei mõjuta niisugune võimalik tühistamine Euroopa patendi väljaandmise ja kehtivuse tingimusi.

52.

Minu arvates on vaidlustatud määruse ainsaks eesmärgiks kehtestada raamistik juba vastavalt Euroopa patendikonventsioonile välja antud Euroopa patentide ühise toime tunnustamise jaoks.

53.

Nagu Belgia Kuningriik, Saksamaa Liitvabariik, Prantsuse Vabariik ja Rootsi Kuningriik märkisid, on liidu seadusandja piirdunud ühtse kaitse tunnuste, rakendamise tingimuste ja mõju kindlaksmääramisega. Hispaania Kuningriik on seda hagiavalduse punktis 20 ka ise nentinud.

54.

Sellega seoses tuginen vaidlustatud määruse tekstile, mis on üheselt selge.

55.

Niisiis, määruse pealkirja sõnastus kahtlusi ei jäta, kuna on öeldud, et kõnesolev määrus käsitleb „tõhustatud koostöö rakendamis[t] [...] ühtse patendikaitse loomise valdkonnas” ( 21 ).

56.

Lisaks täpsustab vaidlustatud määruse artikli 1 „Reguleerimisese” lõige 1, et kõnesoleva määrusega „rakendatakse tõhustatud koostööd ühtse patendikaitse loomise valdkonnas, milleks on antud luba [tõhustatud koostöö] otsusega” ( 22 ).

57.

Pealegi, vaidlustatud määruse põhjenduses 7 on nimetatud hetk, mil ühtne toime kehtima hakkab, nimelt „[ü]htne patendikaitse tuleks saavutada, andes käesoleva määrusega Euroopa patentidele ühtse toime patendi väljastamise järgses etapis” ( 23 ). See tähendab, et liidu seadusandja on soovinud vaidlustatud määruses reguleerida üksnes Euroopa patendi väljastamisele järgnevat faasi. Tema panus tõhustatud koostöö rakendamisse ühtse patendikaitse saavutamise heaks realiseerub sel konkreetsel hetkel.

58.

Seega ei hakka vaidlustatud määrusega ette nähtud ühtne patendikaitse kehtima enne, kui on väljastatud Euroopa patent, ning kehtib, kuni see patent on jõus. Niisiis annab vaidlustatud määrus Euroopa patentidele üksnes täiendava kvaliteedi, st ühtse toime, kuid ei mõjuta Euroopa patendikonventsiooniga ette nähtud menetlust ( 24 ), millest liidu liikmesriigid peavad selle konventsiooni osalisriikidena kinni pidama.

59.

Euroopa patendikonventsiooni artikli 64 kohaselt ei reguleeri seda kaitset ka eri liikmesriikide siseriiklik õigus, vaid vaidlustatud määruse ühetaolist kohaldamist käsitlevad sätted.

60.

Vaidlustatud määruses on esitatud ühtse toimega Euroopa patendi definitsioon, täpsustatud selle jõustumise kuupäev, sellest tulenevad õigused ja nende ulatus. Samuti näeb see ette ühtse toimega Euroopa patentidega seotud lõive käsitlevad finantssätted ning patentide haldamist puudutavad institutsioonilised sätted, mis hõlmavad ka haldusülesandeid, mida täidab Euroopa Patendiamet, kelle otsused on siinjuures ainsad, mida on võimalik vaidlustatud määruse õiguspärasusele hinnangu andmise raames kahtluse alla seada.

61.

Eeltoodud kaalutlusi arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku lükata Hispaania Kuningriigi esimene väide tagasi, kuna sellel ei saa olla tulemust, arvestades, et see ei mõjuta vaidlustatud määruse õiguspärasust, kuna selle määruse õiguspärasus ei sõltu sellest, kas Euroopa Patendiameti otsused, mis puudutavad Euroopa patentide väljaandmist, on kooskõlas liidu õigusega.

62.

Hispaania Kuningriik väidab teises väites, et ELTL artikkel 118 ei olnud vaidlustatud määruse vastuvõtmiseks sobiv õiguslik alus ning kõnesolev määrus tuleb tunnistada õigustühiseks.

63.

Tema väitel puudub vaidlustatud määrusel materiaalne sisu eeskätt seetõttu, et sellega ei ole määratletud tegusid, mille vastu ühtse mõjuga Euroopa patent kaitse annab. Vaidlustatud määruse reguleerimisese ja eesmärk ei ole seega vastavuses õigusliku alusega, millel see määrus põhineb.

64.

Hispaania Kuningriik on seisukohal, et vaidlustatud määruse artikli 5 lõikes 3 sisalduv viide osalevate liikmesriikide siseriiklikule õigusele ei taga liidu intellektuaal- ja tööstusomandi õiguste ühetaolist kaitset ning kõnesoleva määrusega ei ole selleks ette nähtud liikmesriikide õigusnormide ühtlustamist.

65.

Parlament ja nõukogu väidavad, et ELTL artikkel 118 on sobiv õiguslik alus. Mainitud säte, mis võimaldab kehtestada Euroopa patentide loomisega seonduvaid meetmeid, et tagada liidus intellektuaalomandi õiguste ühetaoline kaitse ning kehtestada liidu tasandil tsentraliseeritud loaandmise, koordineerimise ja järelevalve korraldus, ei nõua siseriiklike õigusnormide täielikku ühtlustamist, tingimusel et luuakse niisugune intellektuaal- või tööstusomandi vorm, mis annab osalevates liikmesriikides ühetaolise kaitse.

66.

Kui arvestada vaidlustatud määruse reguleerimiseset ja sisu, siis vastab see määrus eespool mainitud nõudele, kuna sellega on loodud ühtse toimega Euroopa patent, mis annab ühetaolise kaitse osalevate liikmesriikide territooriumil, ning määratleb nii selle tunnused, ulatuse kui mõju.

67.

Kõik menetlusse astujad nõustuvad parlamendi ja nõukogu seisukohtadega ning Madalmaade Kuningriik rõhutab lisaks, et Euroopa Kohus on kohtuotsuses Hispaania ja Itaalia vs. nõukogu ( 25 ) juba varem nentinud, et ELTL artikkel 118 on Euroopa patendi ühtse mõju saavutamise jaoks sobiv õiguslik alus.

68.

Hispaania Kuningriik leiab, et ELTL artikkel 118 on õigusliku alusena vaidlustatud määruse vastuvõtmiseks sobimatu, kuna tema hinnangul on see määrus sisutühi õigusnorm, mille lõppeesmärk on see, et aluslepingutega liidule antud pädevusi teostab rahvusvaheline organ, ning et viide siseriiklikele õigusnormidele ei ole oma laadilt selline, et tagada liidus ühetaoline kaitse.

69.

Selle analüüsiga ei nõustu ma järgmistel põhjustel.

70.

Tuleb märkida, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt „peab liidu õigusakti õigusliku aluse valik põhinema objektiivsetel asjaoludel, mis on kohtulikult kontrollitavad ja mille hulka kuuluvad eelkõige õigusakti eesmärk ja sisu” ( 26 ).

71.

Mis puudutab vaidlustatud määruse eesmärki, siis tuletan meelde, et määrus taotleb eesmärki anda ühetaoline kaitse kõigi osalevate liikmesriikide territooriumil ( 27 ).

72.

Seda väljendab ka vaidlustatud määruse artikli 3 lõike 2 esimene lõik, mis sätestab, et „[ü]htse toimega Euroopa patent on olemuselt ühtne […], tagab ühetaolise kaitse ning sellel on ühesugune toime kõigis osalevates liikmesriikides”.

73.

Sellise kaitse väärtus seisneb ühetaolisuses ja integreerituses võrreldes olukorraga, mille annab Euroopa patendikonventsioonis ette nähtud eeskirjade rakendamine, mis tagavad igas selle osalisriigis kaitse, mille ulatus on määratletud siseriiklus õiguses ( 28 ).

74.

Nimelt, Euroopa patendikonventsiooni artikli 64 lõike 1 kohaselt määratakse Euroopa patendi toime siseriiklike õigusnormidega ja seda „igas osalisriigis, kelle suhtes patent on välja antud”. Seega on Euroopa patendi omanikul kohustus taotleda talle kuuluva Euroopa patendi registreerimist igas Euroopa patendikonventsiooni osalisriigis, kus ta soovib, et niisugune kaitse kehtiks.

75.

See tähendab, et juhul, kui üks ja seesama rikkumine on toime pandud paljudes liikmesriikides, toob see kaasa olukorra, kus vaidluste lahendamisele kohaldatakse palju erinevaid menetlusi ja seadusi, mis toob kaasa suure õigusliku ebakindluse.

76.

Mis puudutab vaidlustatud määruse sisu, siis ma ei saa toetada Hispaania Kuningriigi analüüsi, mille kohaselt on määrus „tühi kest”, kuna selles ette nähtud sätted on piisavad ja liidu seadusandja teostab pädevust, mis on jagatud liidu ja liikmesriikide vahel.

77.

Ühelt poolt näeb vaidlustatud määruse artikli 3 lõige 1 ette ühtse toimega patentide andmise tingimused, täpsustades, et ühtne toime kõigis osalevates liikmesriikides kehtib vaid samade nõuete alusel välja antud Euroopa patentidele ja et ühtne toime peab olema registreeritud ühtse patendikaitse registris.

78.

Vaidlustatud määruse artikkel 4 sätestab ühtse toimega Euroopa patendi jõustumise kuupäeva, nimelt jõustub see kuupäeval, mil Euroopa Patendiamet avaldab Euroopa Patendibülletäänis teate Euroopa patendi väljaandmise kohta, nii et kõnealust Euroopa patenti ei käsitata osalevate liikmesriikide territooriumil sel kuupäeval jõustunud siseriikliku patendina.

79.

Vaidlustatud määruse artikkel 5, mis käsitleb ühetaolist kaitset, määratleb ühtse toime tagajärjed ja viisi, kuidas on ühtne kaitse kõigi osalevate liikmesriikide territooriumil tagatud.

80.

Selle lõige 1 sätestab, et ühtse toimega Euroopa patent annab selle omanikule õiguse takistada kolmandat isikut selliste osalevate liikmesriikide territooriumil, kus patendil on ühtne toime, panemast toime tegusid, mille vastu see annab kaitse, kui kohaldatavatest piirangutest ei tulene teisiti.

81.

Lõige 2 näeb ette, et selle õiguse ulatus ja piirangud on ühetaolised kõikides osalevates liikmesriikides, kus patendil on ühtne toime.

82.

Teiselt poolt tuletan meelde, et alates Lissaboni lepingu jõustumisest on ELTL artikkel 118 sobiv õiguslik alus intellektuaalomandi õiguste loomisele ning viitab sõnaselgelt siseturu rajamisele ja toimimisele, mis on valdkond, milles liidu ja liikmesriikide pädevus on vastavalt ELTL artikli 4 lõikele 2 jagatud ( 29 ).

83.

Kui aluslepingud annavad liidule teatud valdkonnas liikmesriikidega niisuguse jagatud pädevuse, võivad nii liit kui ka liikmesriigid selles valdkonnas õiguslikult siduvaid akte menetleda ja vastu võtta. See on ette nähtud ELTL artikli 2 lõikes 2, mis lisab, et „[l]iikmesriigid teostavad oma pädevust ainult niivõrd, kuivõrd liit ei ole oma pädevust teostanud”.

84.

Lisaks on ELTL artiklis 118 ette nähtud, et liidu seadusandja sätestab „meetmed selleks, et luua Euroopa intellektuaalomandi õigused, mis tagaksid intellektuaalomandi õiguste ühetaolise kaitse kogu liidus, ning kogu liitu hõlmava tsentraliseeritud loaandmise, koordineerimise ja järelevalve korra” ( 30 ).

85.

Ei tohi silmist lasta, et käesoleval juhul teostatakse ELTL artikliga 118 antud pädevust tõhustatud koostöö rakendamise kujul ning et liidu seadusandja on oma laia kaalutlusõiguse tulemusena teinud valiku kasutada selleks paljusid õiguslikke instrumente, mis kuuluvad kas rahvusvahelisse õigusesse, liidu õigusesse või siseriikliku õiguse valdkonda, ning Hispaania Kuningriik ei ole sellele vastu vaielnud.

86.

Sellest tulenevalt oli liidu seadusandjal minu arvates õigus viidata siseriiklikule õigusele, kui ta nägi vaidlustatud määruse artikli 5 lõikes 3 selle koostoimes artikliga 7 ette, et teod, mille vastu patent kaitse annab, ja kohaldatavad piirangud määratletakse õigusega, mida kohaldatakse ühtse toimega Euroopa patendi suhtes selles osalevas liikmesriigis, kelle siseriiklikku õigust kohaldatakse ühtse toimega Euroopa patendi kui varasema suhtes.

87.

Sellega seoses võimaldab vaidlustatud määruse põhjendus 9 seda sätet tõlgendada, märkides, et „määruse[ga] […] hõlmamata küsimuste suhtes tuleks kohaldada Euroopa patendikonventsiooni, [ühtse patendikohtu lepingut], sealhulgas selle sätteid [mis määratlevad, millise ulatusega on õigus takistada kolmandatel isikutel panna toime tegusid, mille vastu patent annab kaitse, ja selle õiguse piirangud], ning siseriiklikku õigust, sealhulgas rahvusvahelise eraõiguse norme […]”.

88.

Ühtse patendikohtu lepingu artiklites 25–27 on välja toodud teod, mille vastu ühtse toimega Euroopa patent annab kaitse, ning sellise patendi mõju suhtes kehtivad piirangud. Osalevad liikmesriigid peavad nende artiklite sätted üle võtma oma riigi õigusesse.

89.

Lisaks, ELTL artikkel 118, mis kuulub EL toimimise lepingu VII jaotise 3. peatükki „Õigusaktide ühtlustamine”, ei nõua tingimata, et liidu seadusandja ühtlustaks kõik intellektuaalomandi õiguse aspektid täielikult, kehtestades selle valdkonna toimimise ja sisu kohta ammendava kogumi õigusnorme. Hispaania Kuningriik on seda oma repliigis möönnud ( 31 ).

90.

Seega leian, et mitte miski ELTL artikli 118 sõnastuses ei välista seda, et liidu õigusakt, millega teatav õigus ette nähakse, ei võiks viidata siseriiklikule õigusele, juhul kui see õigusakt tagab, et vastava õigusega – ehk patendiga – kaasneb ühetaoline kaitse kõigi osalevate liikmesriikide territooriumil.

91.

Siinkohal seab Hispaania Kuningriik kahtluse alla ka niisuguse kaitse tagatuse.

92.

Niisiis, kuigi liidu seadusandja viitab siseriiklikule õigusele, ei tähenda see, et ELTL artiklis 118 nimetatud ühetaoline kaitse ei oleks tagatud.

93.

Vaidlustatud määruse artikli 5 lõikest 3 selle koostoimes artikliga 7 ja põhjendusega 9 nähtub, et teod, mille vastu ühtse toimega Euroopa patent kaitse annab, määratakse kindlaks üheainsa liikmesriigi õiguse alusel. Teisisõnu, iga ühtse toimega Euroopa patendi suhtes kehtib üheainsa liikmesriigi siseriiklik õigus ning see õigus kuulub kohaldamisele kõigi osalevate liikmesriikide territooriumil.

94.

Seega, viidates igal konkreetsel juhul kohaldatavale siseriiklikule õigusele, tagab vaidlustatud määrus seeläbi ühetaolise kaitse, kuna viide katab ka kõik rahvusvahelised kokkulepped, mille osaliseks liikmesriigid on, sealhulgas ühtse patendikohtu lepingu, mis tuleb liikmesriikidel ratifitseerida lähtuvalt ELL artikli 4 lõikes 3 ette nähtud lojaalse koostöö põhimõttest ( 32 ).

95.

Eeltoodut arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku Hispaania Kuningriigi teine väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

96.

Hispaania Kuningriik väidab, et parlament ja nõukogu on võimu kuritarvitanud seoses sellega, et vaidlustatud määruses ei ole järgitud ELL artikli 20 lõikes 1 nimetatud tõhustatud koostöö eesmärki. Kuna ühtse toimega Euroopa patendi mõju on täpsustatud Euroopa patendikohtu lepingus, on vaidlustatud määruse eesmärk ainult jätta liidule omase mõiste ja regulatsiooni kehtestamise mulje, kuigi tegelikkuses väljutakse sellega liidu õiguse ja selle raames kehtiva kontrolli piiridest. Vastupidi parlamendi väidetule ei ole Euroopa Kohus seda küsimust kohtuotsuses Hispaania ja Itaalia vs. nõukogu käsitlenud ( 33 ).

97.

Parlament ja nõukogu paluvad käesoleva väite tagasi lükata.

98.

Parlament rõhutab, et selles otsuses lükkas Euroopa Kohus tagasi väited, mis puudutasid võimu kuritarvitamist patendiga antava ühtse kaitse korra kehtestamisel. Nõukogu lisab, et vaidlustatud määrus ja ühtse toimega Euroopa patendi loomine soodustavad liidu eesmärkide saavutamist, kuna sellise Euroopa patendi omanik, kes soovib kaitset 25 osalevas liikmesriigis, peaks juhul, kui patendil ei oleks ühtset toimet, oma patendi kehtivust tunnustada laskma kõigis 25 liikmesriigis eraldi, samas kui mainitud patent tuleb kinnitada ja vaidluste korral tuleb seda kaitsta eraldi igas neist 25 liikmesriigis.

99.

Menetlusse astujad nõustuvad paramendi ja nõukogu argumentidega.

100.

Hispaania Kuningriik väidab kolmanda väite raames, et vaidlustatud määrusega on võimu kuritarvitatud, kuna tõhustatud koostöö eesmärki kasutatakse selles muudel eemärkidel kui need, mis on ette nähtud aluslepingutega.

101.

Tema sõnade kohaselt on vaidlustatud määrus „tühi kest” ega taga seega ühetaolist kaitset, mis on tõhustatud koostöö otsuse eesmärk.

102.

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on õigusakti puhul võimu kuritarvitamisega tegemist vaid siis, kui objektiivsete, asjakohaste ja ühtelangevate tõendite põhjal selgub, et õigusakt on vastu võetud eranditult või peamiselt muude eesmärkide saavutamiseks kui need, mille jaoks vastavad volitused anti, või aluslepingutes konkreetse juhtumi lahendamiseks spetsiaalselt ette nähtud menetluse vältimiseks ( 34 ).

103.

Kuigi Hispaania Kuningriik väidab, et väide on esitatud tõhustatud koostöö kontekstis, mitte otseselt seoses vaidlustatud määruse kui sellisega, mida on käsitletud teises väites, lähtub see siiski samast argumendist, mille kohaselt vaidlustatud määrusel puudub sisu selles mõttes, et see ei kehtesta õiguslikku regulatsiooni, mis tagaks ühetaolise kaitse.

104.

Niisiis, kuna see argument on teise väite uurimise tulemusena tagasi lükatud, siis ei saa Hispaania Kuningriigi poolt aluseks võetud asjaolusid pidada asjakohaseks. Seega leian, et kolmas väide tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

105.

Neljanda väitega vaidlustab Hispaania Kuningriik asjaolu, et vaidlustatud määruse artikli 9 lõige 2 annab erikomisjoni töös osalevatele liikmesriikidele pädevuse pikendamislõivude määra ja nende jaotusskeemi kehtestamiseks. Niisuguste rakendusvolituste andmine osalevatele liikmesriikidele kujutab – esimese võimalusena – endast ELTL artikli 291 lõike 2 rikkumist, ning juhul, kui Euroopa Kohus peaks jõudma järeldusele, et mainitud sätet ei ole rikutud, siis teise võimalusena on sellega rikutud kohtuotsuses Meroni vs. Ülemamet ( 35 ) välja toodud põhimõtteid, mis puudutavad pädevuse delegeerimist.

106.

Parlament väidab, et teatavate volituste delegeerimine asutustele on alati kujutanud endast liidu õiguse kohaldamist käsitlevate aluslepingu eeskirjade suhtes erandit, mis on õiguslikult aktsepteeritav teatud tingimustel. Lisaks tõstatab parlament küsimuse viidatud kohtuotsuse asjakohasusest seoses volituste delegeerimisega niisugusele rahvusvahelisele organile nagu erikomisjon.

107.

Nõukogu on seisukohal, et ELTL artikli 291 lõige 1 näeb ette, et juhul kui liidu institutsioonid võtavad vastu õiguslikult siduvaid akte, vastutavad asjakohaste rakendusmeetmete vastuvõtmise eest liikmesriigid. Üksnes juhtudel, kui nende aktide kohaldamine eeldab ühetaolisi tingimusi, võtab rakendusmeetmed vastavalt lõikele 2 vastu komisjon või asjakohasel juhul nõukogu. Sellega seoses ei ole Hispaania Kuningriik tõendanud, miks peaks pikendamislõivude määra ja nende jaotusskeemi kehtestamine toimuma liidu tasandil ühetaoliselt. Seega ei ole kohtuotsus Meroni vs. Ülemamet ( 36 ) käesoleval juhul asjakohane.

108.

Igal juhul on parlament ja nõukogu seisukohal, et sellest kohtuotsusest nähtuvad tingimused on täidetud, ning parlament täpsustab, et mainitud kohtuotsuse analüüsimisel tuleb arvestada ELTL artiklit 118, mille kohaselt on ühtse toimega Euroopa patentide jaoks vajalik „tsentraliseeritud” korra kehtestamine.

109.

Menetlusse astujad nõustuvad parlamendi ja nõukogu seisukohtadega. Neist enamiku arvates ei ole viidatud kohtuotsuses välja toodud põhimõtted kohaldatavad. Igal juhul on neid järgitud.

110.

Hispaania Kuningriik toob viiendas väites välja, et vaidlustatud määruse artikli 9 lõige 1, mis delegeerib Euroopa Patendiametile teatavad haldusülesanded, rikub kohtuotsuses Meroni vs. Ülemamet ( 37 ) välja toodud põhimõtteid. Tegemist ei ole mitte liikmesriikide, vaid liidu pädevusega.

111.

Parlament ja nõukogu väidavad, et mainitud kohtuotsusest lähtuda ei tule.

112.

Menetlusse astujad nõustuvad parlamendi ja nõukogu seisukohtadega.

113.

Pooled ei eita, et vastavalt vaidlustatud määruse artikli 9 lõikele 2 tuleb osalevatel liikmesriikidel nende loodud erikomisjoni raames tagada pikendamislõivude suuruse ja nende jaotusskeemi kindlaksmääramine.

114.

Hispaania Kuningriik seevastu väidab, et antud juhul olid vajalikud ühetaolised rakendamistingimused ning seega oleks rakendamisvolitused tulnud vastavalt ELTL artikli 291 lõikele 2 anda komisjonile või erijuhtudel nõukogule ning et järelikult on kõnesolevat sätet rikutud.

115.

Ma ei ole nõus selle mõttekäiguga.

116.

Nimelt tugineb Hispaania Kuningriik sättele, mis minu arvates ei ole käesoleval juhul kohaldatav.

117.

ELTL artikli 291 lõige 2 sätestab, et „[k]ui liidu õiguslikult siduvate aktide rakendamiseks on vaja ühetaolisi tingimusi, antakse nende õigusaktide alusel rakendamisvolitused komisjonile või nõuetekohaselt põhjendatud erijuhtudel ja [ELL] artiklites 24 ja 26 ette nähtud juhtudel nõukogule”.

118.

Vastavalt Euroopa Kohtu praktikale ei määratle ELTL artikkel 291 rakendusakti mõistet, vaid piirdub sellega, et viitab lõikes 2 vajadusele, et komisjon – või teatud erijuhtudel nõukogu – võtaks sellise akti vastu, et tagada liidu õiguslikult siduva akti rakendamine liidus ühetaolistel tingimustel ( 38 ).

119.

Euroopa Kohus on lisaks täpsustanud, et ELTL artikli 291 lõikest 2 tuleneb, et „[k]ui liidu õiguslikult siduvate aktide rakendamiseks on vaja ühetaolisi tingimusi, antakse nende õigusaktide alusel rakendamisvolitused komisjonile või nõuetekohaselt põhjendatud erijuhtudel ja [ELL] artiklites 24 ja 26 ette nähtud juhtudel nõukogule” ( 39 ).

120.

Euroopa Kohus lisas, et rakendusakt peab täpsustama seadusandliku akti sisu, et tagada selle rakendamine kõigis liikmesriikides ühetaolistel tingimustel ( 40 ).

121.

Seega leian, et käesoleval juhul jäävad osalevad liikmesriigid neile vaidlustatud määruse artikli 9 lõikega 2 antud pädevuse teostamisel liidu seadusandja poolt loodud ja piiritletud normatiivsesse raamistikku, mille puhul ei ole vajalik rakendada kõigis liikmesriikides ühetaolisi tingimusi.

122.

Nimelt, kõigepealt on liidu seadusandja vaidlustatud määruse artiklis 11 sätestanud, et ühtse toimega Euroopa patendi pikendamislõivud kuuluvad tasumisele sellele aastale järgnevatel aastatel, mil Euroopa Patendibülletäänis avaldati teade ühtse toimega Euroopa patendi väljaandmise kohta, ning et ühtse toimega Euroopa patendi kehtivus sõltub lõivu tasumisest.

123.

Edasi on liidu seadusandja vaidlustatud määruse artiklis 12 sätestanud pikendamislõivu suuruse, nähes ette, et need on ühtse patendikaitse kehtivusajal astmelised, piisavad, et katta kõik patendikaitse andmise ja haldamisega seotud kulud, ning küllaldased, et tagada Euroopa Patendiorganisatsiooni eelarve tasakaal. Lisaks tuleb lõivu suuruse määramisel muu hulgas arvesse võtta erinevaid väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjatega seotud parameetreid. Liidu seadusandja niisuguse arvessevõtmisega taotletavad eesmärgid, nimelt – lihtsustada innovatsiooni ja toetada Euroopa ettevõtete konkurentsivõimet, peegeldada patendiga kaetud turu suurust ning sarnaneda riikliku pikendamislõivuga, mis kehtib osalevas liikmesriigis keskmise Euroopa patendi jõustumise suhtes ajal, mil pikendamislõivu suurus määratakse kindlaks esimest korda.

124.

Lõpuks on vaidlustatud määruse artiklis 13 loetletud need õiglased, võrdsed ja asjakohased kriteeriumid, millel peab põhinema pikendamislõivude jagamine osalevate liikmesriikide vahel.

125.

Vaidlustatud määruse artikli 9 lõige 2 on oma sõnastuselt üheti mõistetav, andes liikmesriikidele pädevuse määrata kindlaks pikendamislõivude suurus „vastavalt käesoleva määruse artiklile 12” ( 41 ) ja liikmesriikide osakaal jagatavates pikendamislõivudes „vastavalt käesoleva määruse artiklile 13” ( 42 ).

126.

Niisiis ei jäta liidu seadusandja osalevatele liikmesriikidele selles osas kaalutlusruumi.

127.

Pealegi on määrus üldakt, see on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides. See säte, mis on ette nähtud ELTL artikli 288 teises lõigus, on ära toodud ka vaidlustatud määruse lõpus, kus on sõnaselgelt viidatud osalevatele liikmesriikidele.

128.

Minu hinnangul kuulub vaidlustatud määruse artikli 9 lõige 2 seevastu ELTL artikli 291 lõike 1 kohaldamisalasse, mis sätestab, et liikmesriigid võtavad vastu kõik siseriikliku õiguse meetmed, mis on vajalikud liidu õiguslikult siduvate aktide rakendamiseks.

129.

Leian, et seda järeldust ei lükka ümber ka asjaolu, et osalevad liikmesriigid tegutsevad Euroopa patendikonventsiooni osalisriigina, kui nad vastavalt kõnesoleva määruse artiklile 12 määravad kindlaks pikendamislõivude suuruse ja vastavalt artiklile 13 määravad kindlaks liikmesriikide osakaalu jagatavates pikendamislõivudes.

130.

Selline roll ei võta liikmesriikidelt kohustust kasutada kõiki asjakohaseid üld- või erimeetmeid, et tagada liidu institutsioonide õigusaktidest tulenevate kohustuste täitmine ( 43 ).

131.

Nagu vaidlustatud määruse artikli 9 lõike 2 esimeses lauses märgitud, tagavad „[o]salevad liikmesriigid […] Euroopa patendikonventsiooniga võetud rahvusvaheliste kohustuste täitmisel [selle] määruse järgimise ning teevad sel eesmärgil koostööd” ( 44 ).

132.

Eeltoodust järeldub, et puudub vajadus analüüsida argumente kohtuotsuses Meroni vs. Ülemamet ( 45 ) välja toodud järelduste kohta, kuna käesoleval juhul ei tule neist lähtuda, nagu ka kohtuotsusest Ühendkuningriik vs. parlament ja nõukogu ( 46 ), mis täpsustab esimesena nimetatud kohtuotsuses esitatud põhimõtteid.

133.

Mainitud kohtupraktika üksnes piiritleb liidu institutsioonile antud võimaluse delegeerida üks osa oma pädevusest liidu organile või asutusele või liiduvälisele organile ning liidu seadusandja võimaluse suunata rakendusmeetmete võtmine liidu organile või asutusele või liiduvälisele organile, selle asemel, et volitada selleks komisjoni või nõukogu.

134.

Nimelt, kohtuasjas, mis oli aluseks otsusele Meroni vs. Ülemamet ( 47 ), delegeeris Ülemamet talle aluslepingutest tulenenud pädevuse eraõiguslikele organisatsioonidele, ning kohtuasjas, mis oli aluseks otsusele Ühendkuningriik vs. parlament ja nõukogu ( 48 ), oli liidu seadusandja näinud ette, et loodud liidu asutus teostab pädevust, mis on talle antud asjassepuutuva määrusega, ning sellele asutusele ülesandeid kehtestavate liidu siduvate õigusaktide rakendusalas.

135.

Eeltoodut arvestades tuleb neljas väide lükata põhjendamatuse tõttu tagasi osas, milles see puudutab ELTL artikli 291 lõike 2 rikkumist.

136.

Mis puudutab viiendat väidet, mis tõstatab küsimuse, kas Euroopa Patendiametile teatavate haldusülesannete delegeerimisel on täidetud kohtuotsuses Meroni vs. Ülemamet ( 49 ) välja toodud tingimused, mis on nõutavad liiduvälistele organitele pädevuse delegeerimise korral, siis tuleb märkida, et käesoleval juhul ei ole see mitte liidu seadusandja, kes Euroopa Patendiametile kui rahvusvahelise õiguse üksusele haldusülesandeid delegeerib, vaid seda teevad osalevad liikmesriigid.

137.

Tuletan meelde, et vaidlustatud määrus kujutab endast erikokkulepet Euroopa patendikonventsiooni artikli 142 tähenduses ning et osalevad liikmesriigid on vaidlustatud määruse artikli 9 lõikes 1 loetletud haldusülesanded delegeerinud Euroopa Patendiametile selle konventsiooni artikli 143 lõike 1 alusel, mis näeb ette, et osalisriikide grupp võib anda Euroopa Patendiametile lisaülesandeid.

138.

Neil asjaoludel puudub alus toetada kohtuotsusest Meroni vs. Ülemamet ( 50 ) tulenevate järelduste kasutamist.

139.

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb ka viies väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

140.

Hispaania Kuningriik väidab kuuendaks, et liidu õiguskorra autonoomia säilimise eelduseks on, et liidu ja selle institutsioonide pädevust ei moonutata rahvusvaheliste lepingutega. Käesoleval juhul on seda tehtud, kuna vaidlustatud määruse artikli 18 lõike 2 esimene lõik näeb ette, et määrust kohaldatakse alates 1. jaanuarist 2014 või ühtse patendikohtu lepingu jõustumise kuupäevast, olenevalt sellest, kumb on hilisem. Lisaks on vaidlustatud määruses määratletud ühtse toimega Euroopa patentide eriomane kohtuliku kaitse kord, mis ei sisaldu mitte määruses, vaid ühtse patendikohtu lepingus. Hispaania Kuningriigi sõnul kahjustab selle lepingu sisu liidu pädevust ning leping annab kolmandale isikule pädevuse määratleda ühepoolselt vaidlustatud määruse kohaldamine.

141.

Parlament märgib, et vaidlustatud määruse ja ühtse patendikohtu lepingu omavaheline side on patentide ühetaolise kaitse süsteemi toimimise oluline tingimus, seda tänu ühispatendile, ja see ei riku liidu õigust. Ühtse patendikohtu lepinguga on järgitud kahte olulist tingimust, mis on liidu õiguskorra autonoomia seisukohalt nõutavad, kuna esiteks ei ole liidu ja selle institutsioonide pädevuse laadi muudetud ja teiseks ei näe kõnesolev leping liidule ja tema institutsioonidele nende endi pädevuste teostamise jaoks ette selles lepingus sisalduvate liidu õigusnormide osas mingit eritõlgendust.

142.

Pealegi ei kahjusta ühtse patendikohtu lepingu loomine ühtki liidu pädevust. Esiteks, pädevus luua ühtne kohus patendivaidluste lahendamiseks ning määratleda selle kohtu pädevuse ulatus kuulub endiselt liikmesriikidele ning seda ei ole antud liidu ainupädevusse. Edasi, vaidlustatud määrus kehtestab liikmesriikidele sõnaselge nõude, et ühtsele patendikohtule antaks ainupädevus. Vaidlustatud määrus, mis põhineb ELTL artiklil 118, annab liikmesriikidele sõnaselgelt võimaluse võtta patentide valdkonnas vastu õigusnorme, mis kehtestavad erandeid Brüsseli I määruse suhtes. Liidu seadusandja nõuab, et ühtse patendikohtu lepingu jõustumine sõltuks liidu seadusandja poolt Brüsseli I määrusesse tehtavatest vajalikest muudatustest, mis puudutavad selle määruse ja lepingu seoseid. Lõpuks on paljude EL toimimise lepingu sätete kohaselt liidu tuletatud õigusakti jõustumine seatud sõltuvusse selle heakskiitmisest liikmesriikide poolt.

143.

Nõukogu väidab, et selle väite toetuseks esitatud argumendid ei ole vastuvõetavad osas, milles need on suunatud ühtse patendikohtu lepingu vastu. Igal juhul on liidu seadusandja poliitiline valik olnud siduda ühtse toimega Euroopa patent sellest eraldiseisva kohtuorganiga, st ühtse patendikohtuga, mis toimib kohtupraktika järjepidevuse ja õiguskindluse tagajana. Ühtse toimega Euroopa patendi ja ühtse patendikohtu sellise seose loomisele ei ole ühtki õiguslikku takistust ning kõnesolevat seost on kirjeldatud vaidlustatud määruse põhjendustes 24 ja 25. Pealegi esineb seadusandlikus praktikas palju näiteid juhtumitest, kus liidu õigusakti kohaldatavus on pandud sõltuma mõnest aktivälisest sündmusest.

144.

Menetlusse astujad nõustuvad parlamendi ja nõukogu seisukohaga.

145.

Hispaania Kuningriik toob seitsmendas väites esile, et vaidlustatud määruse artikli 18 lõike 2 teine lõik annab liikmesriikidele pädevuse ühepoolselt otsustada, kas määrus on nende suhtes kohaldatav. Niisiis juhul, kui mõni liikmesriik peaks otsustama ühtse patendikohtu lepingut mitte ratifitseerida, ei ole vaidlustatud määrus tema suhtes kohaldatav ning ühtne patendikohus ei omanda selle liikmesriigi territooriumil ainupädevust ühtse toimega Euroopa patentide tunnustamiseks, mistõttu ühtse toimega Euroopa patentidel ei ole selles liikmesriigis ühtset toimet. See toob kaasa liidu õiguse autonoomia põhimõtte ja ühetaolisuse põhimõtte rikkumise.

146.

Parlament leiab, et see, kui liikmesriik keeldub ühtse patendikohtu lepingut ratifitseerimast, mis toob kaasa olukorra, kus vaidlustatud määrus tema territooriumil kohaldamisele ei kuulu, kujutab endast ELL artikli 4 lõike 3 rikkumist. Isegi kui eeldada, et vaidlustatud määruse ühetaolise kohaldamisega seoses võib esinda risk, on see risk õigustatud, arvestades vajadust tagada tõhus kohtulik kaitse ja pidada kinni õiguskindluse põhimõttest.

147.

Nõukogu tuletab meelde, et vaidlustatud määruse artikli 18 lõige 2 näeb ette erandi selle määruse artikli 3 lõigetest 1 ja 2 ning artikli 4 lõikest 1, nii et Euroopa patendi ühtne toime piirdub liikmesriikidega, kes on ratifitseerinud ühtse patendikohtu lepingu, ning selle määruse muud sätted kuuluvad kohaldamisele kõigi osalevate liikmesriikide suhtes. Arvestades vaidlustatud määruse ja ühtse patendikohtu lepingu vahelise seose olulisust, leiti, et tegu on täiendava tagatisega, et see seos toimiks optimaalselt. Euroopa Kohtu praktikast nähtub, et liidu õigusakti kohaldatavuse suhtes erandi tegemine on õiguslikult võimalik vaid juhul, kui erandit kehtestav meede on objektiivselt õigustatud ja kui see on ajaliselt piiritletud. Käesoleval juhul see nii ongi.

148.

Menetlusse astujad nõustuvad parlamendi ja nõukogu seisukohaga.

149.

Analüüsin Hispaania Kuningriigi kuuendat ja seitsmendat väidet koos, kuivõrd need käsitlevad vaidlustatud määruse ja ühtse patendikohtu lepingu vahelist seost.

150.

Esiteks analüüsin kuuenda väite esimest ja teist osa ning seejärel kuuenda väite viimast osa ja seitsmendat väidet.

151.

Kõigepealt märgin, et Hispaania Kuningriik ei sea kahtluse alla eraldiseisva kohtusüsteemi võimalikkust. Euroopa Kohus on selles osas arvamuses 1/09 ( 51 ) nentinud, et ELTL artikkel 262 näeb ette „võimaluse” laiendada Euroopa Kohtu pädevust vaidlustele niisuguste õigusaktide kohaldamise üle, mis loovad Euroopa intellektuaalomandiõigusi ja et seega ei kehtesta see artikkel käsitletavas valdkonnas Euroopa Kohtu monopoli ning ei otsusta ette ära kohturaamistikku, mis võidakse sisse seada intellektuaalomandi õiguste üle üksikisikute vahel tekkida võivate vaidluste lahendamiseks ( 52 ).

152.

Hispaania Kuningriik väidab kuuenda väite esimese punktina, et ei ole sisulist erinevust ühtse patendikohtu lepingu ja sellise kokkuleppe eelnõu vahel, mis käsitleb Euroopa patendi ja ühenduse patendiga seotud vaidluste lahendamiseks pädeva kohtu loomist ning mille Euroopa Kohus tunnistas aluslepingu sätetega kokkusobimatuks ( 53 ).

153.

Liikmesriik väidab, et esiteks ei kuulu ühtse patendikohtu leping liidu institutsioonilisse ja kohtusüsteemi ning teiseks ei näe ühtse patendikohtu leping ette tagatisi liidu õiguse kehtimajäämisele. Osalevate liikmesriikide otsene, individuaalne ja kollektiivne vastutus, mis on ette nähtud ühtse patendikohtu lepingu artiklis 23 ning kehtib muu hulgas ELTL artiklite 258–260 kohaldamisel, on selles osas ebapiisav, isegi kui eeldada, et see on aluslepingutega kooskõlas.

154.

Mis puudutab kuuenda väite teist osa, siis Hispaania Kuningriik püüab tõendada, et liikmesriigid ei saa ühtse patendikohtu lepingut ratifitseerida ilma, et nad rikuksid liidu õigusest tulenevaid kohustusi.

155.

Ta väidab, et liit oleks pidanud ühtse patendikohtu lepingu sõlmima ELTL artikli 3 lõike 2 alusel, kuna see mõjutab ühiseeskirju, eeskätt Brüsseli I määruse sätteid. Brüsseli I määruse vastuvõtmisega omandas liit sellega reguleeritavas valdkonnas ainupädevuse ( 54 ).

156.

Sellega seoses analüüsis Hispaania Kuningriik ühtse patendikohtu lepingu sisu ja norme, mis käsitlevad ühtse patendikohtu pädevust talle esitatud hagide lahendamisel, ning jõudis järeldusele, et liikmesriigid, kes on ühtse patendikohtu lepingu osalisriigi staatuses, teostavad niisugust pädevust, mis neile enam ei kuulu, ja rikuvad seeläbi liidu õiguse autonoomia põhimõtet.

157.

Need kaks kuuenda väite punkti on ebaselged; ebaselgus seisneb selles, et on keeruline välja selgitada, millist õigusakti Hispaania Kuningriik õigupoolest vaidlustab oma küsimuses Euroopa Kohtule selle kohta, kas vaidlustatud määruse artikli 18 lõikega 2 moonutatakse liidu ja tema institutsioonide pädevust, kuna selles on ette nähtud, et selle määruse kohaldamine sõltub ühtse patendikohtu lepingu jõustumisest.

158.

Olen seisukohal, nagu ka paljud kohtuvaidluse pooled, et Hispaania Kuningriik püüab tegelikult nende kahe punktiga vaidlustada ühtse patendikohtu lepingu õiguspärasust liidu õiguse taustal ning näidata, et kõnesolevas lepingus ei ole järgitud arvamust 1/09 ( 55 ).

159.

Küsimus on siin selles, kas Euroopa Kohus on pädev kontrollima ühtse patendikohtu lepingu sisu, millele Hispaania Kuningriik tugineb vaidlustatud määruse tühistamisnõuet sisaldavas hagis, arvestades tõhustatud koostöö rakendamise kontekstis nende kahe õigusakti vahel eksisteerivat seost.

160.

Minu arvates tuleb sellele küsimusele vastata eitavalt.

161.

Mõistagi ei saanud Hispaania Kuningriik kasutada ELTL artikli 218 lõikes 11 ette nähtud võimalust taotleda arvamust kavandatava ühtse patendikohtu lepingu kohta. Nimelt ei olnud selle menetluse kasutamine niisuguse liikmesriikidevahelise lepingu puhul võimalik, kuna Euroopa Kohtu arvamust võib taotleda vaid juhul, kui see puudutab niisuguse kavandatava lepingu kooskõla aluslepingutega, kus liit on lepingupool.

162.

Lisaks ei saa Hispaania Kuningriik taotleda liidu kohtult otse seda, et kohus tühistaks ühtse patendikohtu lepingu ELTL artikli 263 esimese lõigu alusel, mille kohaselt Euroopa Kohus „kontrollib seadusandlike aktide ning nõukogu, komisjoni ja Euroopa Keskpanga õigusaktide seaduslikkust, välja arvatud soovitused ja arvamused, ning nende Euroopa Parlamendi ja Euroopa Ülemkogu õigusaktide seaduslikkust, mille eesmärgiks on tekitada õiguslikke tagajärgi kolmandatele isikutele. Samuti kontrollib Euroopa Liidu Kohus liidu organite või asutuste õigusaktide seaduslikkust, mille eesmärgiks on tekitada õiguslikke tagajärgi kolmandatele isikutele”.

163.

Õigupoolest ei kuulu ühtse patendikohtu leping ühegi EL toimimise lepingus nimetatud õigusaktide kategooria alla. Tegemist on valitsustevaheliste läbirääkimiste tulemusel sõlmitud lepinguga, millele on rahvusvahelise õiguse alusel alla kirjutanud vaid teatavad liikmesriigid.

164.

Pealegi leian, et vaidlustatud määruse ja ühtse patendikohtu lepingu vaheline seos ei saa olla põhjenduseks Hispaania Kuningriigi argumendile, et vaidlustatud määruse analüüs nõuab ühtse patendikohtu lepingu sisu uurimist.

165.

Argumendid, mida Hispaania Kuningriik esitas repliigis, tõendamaks, et Euroopa Kohus on pädev kontrollima ühtse patendikohtu lepingu sisu, ei suuda minu vastust kummutada.

166.

Nimelt viitab Hispaania Kuningriik Euroopa Kohtu praktikale, millest minu arvates käesoleva kohtuasja kontekstis lähtuda ei saa.

167.

Nimelt kohtuasjas, mis oli aluseks otsusele Kadi ja Al Barakaat International Foundation vs. nõukogu ja komisjon ( 56 ), puudutas liidu kohtu poolt teostatav õiguspärasuse kontroll niisugust liidu akti, mille eesmärk oli rakendada asjassepuutuvat rahvusvahelist lepingut, st ÜRO julgeolekunõukogu resolutsiooni, ja mitte seda lepingut kui sellist.

168.

Euroopa Kohus tugines kohtupraktikale, milles ta juba varem on tühistanud nõukogu otsuse, millega kiideti heaks rahvusvaheline leping, olles kontrollinud selle sisemist seaduslikkust käsitletava lepingu seisukohast ( 57 ).

169.

Käesoleva kohtuasja kontekst on täiesti erinev, kuna vaidlustatud määrusega ei kiideta heaks rahvusvahelist lepingut ega ka rakendata niisugust lepingut, vaid selle eesmärk on tõhustatud koostöö rakendamine ühtse patendikaitse loomise valdkonnas.

170.

Pealegi tuleb nentida, et kui ka vaidlustatud määrus peaks tühistatama, ei seaks see kuidagi kahtluse alla ühtse patendikohtu lepingu kehtivust.

171.

Eeltoodut arvestades leian, et kuuenda väite esimene ja teine osa tuleb tunnistada vastuvõetamatuks.

172.

Kuuenda väite viimases osas väidab Hispaania Kuningriik, et vaidlustatud määruse artikli 18 lõike 2 esimesest lõigust nähtub, et selle kohaldamine sõltub täielikult ühtse patendikohtu lepingu jõustumisest. Siit järeldub, et see, kui tõhusalt saab liit vaidlustatud määruse raames oma pädevust teostada, sõltub ühtse patendikohtu lepingu osalisriikide tahtes.

173.

Hispaania Kuningriigi seitsmendas väites esitatud etteheide puudutab seda, et vaidlustatud määruse artikli 18 lõige 2 võimaldab liikmesriikidel ühepoolselt otsustada, kas määrus on nende suhtes kohaldatav.

174.

Ma ei toeta Hispaania Kuningriigi esitatud analüüsi.

175.

Liidu seadusandja on märkinud, et ühtse toimega Euroopa patentide jaoks tuleks kehtestada kohtualluvuse eeskirjad ja seda peaks reguleerima õigusaktiga, millega luuakse Euroopa patentide ja ühtse toimega Euroopa patentide jaoks ühtne patendivaidluste lahendamise süsteem ( 58 ).

176.

Ta on lisanud, et see on äärmiselt vajalik, et tagada ühtse toimega Euroopa patendi tõrgeteta toimimine, kohtupraktika järjepidevus ja sellest tulenevalt õiguskindlus ( 59 ).

177.

Vaidlustatud määruse eesmärk on tagada niisugune tõrgeteta toimimine. Nende põhimõtetega läheks just vastuollu see, kui vaidlustatud määrus peaks olema kohaldatav ajal, mil ühtse patendikohtu lepingut ei ole veel rakendama hakatud.

178.

Ma ei saa nõustuda Hispaania Kuningriigiga, kes väidab, et vaidlustatud määruse jõustumine on liikmesriikide otsustada.

179.

Olen seisukohal, et osalevatel liikmesriikidel tuleb ELL artikli 4 lõikes 3 ette nähtud lojaalse koostöö põhimõttest lähtudes võtta kõik meetmed, mis on vajalikud tõhustatud koostöö rakendamiseks, sealhulgas ühtse patendikohtu lepingu ratifitseerimiseks, kuna see kujutab endast kõnesoleva rakendamise jaoks vajalikku tingimust. Nimelt tuleb liikmesriikidel selle sätte kohaselt kasutada kõiki asjakohaseid üld- ja erimeetmeid, et tagada aluslepingutest või liidu institutsioonide õigusaktidest tulenevate kohustuste täitmine.

180.

Kui osalevad liikmesriigid ei ratifitseeri ühtse patendikohtu lepingut, rikuvad nad sellega lojaalse koostöö põhimõtet, kuna kahjustavad liidu eesmärke ühtlustamise ja ühetaolisuse saavutamisel ( 60 ).

181.

Just sel põhjusel on liidu seadusandja vaidlustatud määruse põhjenduses 25 märkinud, et „on väga oluline, et osalevad liikmesriigid ratifitseeriksid ühtse patendikohtu lepingu kooskõlas siseriiklike põhiseaduslike ja parlamentaarsete menetlustega ning võtaksid vajalikud meetmed, et kohus saaks võimalikult kiiresti tööle hakata” ( 61 ).

182.

Põhjendus 25 selgitab, miks on liidu seadusandja vaidlustatud määruse artikli 18 lõikes 2 näinud ette, et määruse kohaldatavus sõltub ühtse patendikohtu lepingu jõustumise kuupäevast, juhul kui see on hilisem 1. jaanuarist 2014.

183.

Kui pidada lubatavaks, et teatavates osalevates liikmesriikides, kus tunnustatakse Euroopa patendi ühtset toimet, säilib teatavate siseriiklike kohtute pädevus, siis seataks kahtluse alla Euroopa patentide ühtse toimega taotletavad ühtlustamise ja ühetaolisuse saavutamise eesmärgid.

184.

Vaidlustatud määruse ja ühtse patendikohtu lepingu vaheline seos on selline, et liidu seadusandja poolt poleks õiguskindluse tagamist arvestades mõistlik mitte seada vaidlustatud määruse kohaldatavust sõltuvusse ühtse patendikohtu lepingu jõustumisest.

185.

Eeltoodut arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku lükata kuuenda väite viimane osa ja seitsmes väide põhjendamatuse tõttu tagasi.

186.

Parlament, nõukogu, Saksamaa Liitvabariik ja Ungari Vabariik on seisukohal, et teise võimalusena esitatud nõuet vaidlustatud määruse osaliseks tühistamiseks ei saa pidada vastuvõetavaks, kuna sätted, mille tühistamist taotletakse, on määrusega kehtestatud korra oluline osa ja seega ei saa neid määrusest lahutada, ilma et muutuks selle sisu.

187.

Hispaania Kuningriik väidab, et vaidlustatud määruse artikkel 9 on selle määruse ülejäänud sätetest väga hästi eraldatav ( 62 ). Määruse artikli 18 lõike 2 osas on ta seisukohal, et ELTL artikli 297 lõike 1 viimast lõiku arvestades ( 63 ) ei ole vajalik, et vaidlustatud määruses oleks ära toodud säte tema kohaldatavaks muutumise kohta.

188.

Tuletan meelde, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale on liidu õigusakti osaline tühistamine võimalik vaid juhul, kui need osad, mille tühistamist taotletakse, on ülejäänud aktist eraldatavad. Euroopa Kohus on korduvalt võtnud seisukoha, et eraldatavuse nõue ei ole täidetud, kui õigusakti osalise tühistamisega muutub akti sisu ( 64 ).

189.

Tuleb meenutada, et käesoleval juhul on vaidlustatud määruse eesmärk ühtse patendikaitse loomine. Selle eesmärgini jõudmiseks on liidu seadusandja kehtestanud vastava õigusliku raamistiku.

190.

Vaidlustatud määruse artikli 3 lõige 1 näeb selles osas ette, et „[k]õigis osalevates liikmesriikides samade nõuete alusel antaval Euroopa patendil on osalevates liikmesriikides ühtne toime, kui selle ühtne toime on registreeritud ühtse patendikaitse registris” ( 65 ).

191.

Selline tingimus eeldab, et liidu seadusandja arvestab hulka haldusmeetmeid, mis võetakse enne ja pärast registreerimist ning on vajalikud, et registreerimine saaks olla kehtiv.

192.

Liidu seadusandja on näinud sellised meetmed ette vaidlustatud määruse artikli 9 „Haldusülesanded Euroopa Patendiorganisatsiooni raames” lõikes 1.

193.

Selles sättes on toodud ammendav loetelu Euroopa Patendiametile antud ülesannetest.

194.

Ei ole mõeldav, et liidu seadusandja võiks ilma nende ülesanneteta, mille täitmine on ilmselgelt vajalik ühtse toimega Euroopa patendi süsteemi tõrgeteta toimimiseks, saavutada vaidlustatud määrusega kehtestatud eesmärgi.

195.

Järelikult pole minu arvates mõeldav, et vaidlustatud määruse artikli 9 lõike 1 tühistamine ei mõjutaks selle määruse sisu.

196.

Mis puudutab vaidlustatud määruse artikli 9 lõiget 2, mis käsitleb pikendamislõivude kehtestamist ja nende jaotusskeemi kindlaksmääramist, mis leidsid käsitlemist Hispaania Kuningriigi viiendas väites, siis mulle näib mõeldamatu kehtestada finantssätet, nagu on täpsustatud vaidlustatud määruse V peatükis, ilma et oleks määratletud isikuid või üksusi, kes tagavad mainitud summade kehtestamise ja kindlaksmääramise.

197.

Minu hinnangul ei puuduta vaidlustatud määruse artikli 9 lõige 1 tervikuna ja lõige 2, nii nagu neid on käsitletud käesolevas asjas esitatud hagi viiendas väites, selle määrusega kehtestatud korra sellist aspekti, mis oleks eraldatav, ning seega mõjutaks selle võimalik tühistamine määrust sisuliselt.

198.

Mis puudutab vaidlustatud määruse artikli 18 lõiget 2, mis käsitleb määruse kehtimahakkamist, mis sõltub ühtse patendikohtu lepingu jõustumisest, siis põhjustel, mille tõin välja kuuenda väite viimase punkti ja seitsmenda väite hindamisel, olen ma seisukohal, et see säte ei ole ülejäänud määrusest eraldatav.

199.

Seetõttu olen ma seisukohal, et vaidlustatud määruse osalise tühistamise nõue, mille Hispaania Kuningriik esitas teise võimalusena, on vastuvõetamatu.

200.

Eeltoodud kaalutlusi arvestades – kuna ei saa nõustuda ühegi väitega, mille Hispaania Kuningriik oma hagi põhjendamiseks esitas, tuleb hagi rahuldamata jätta.

201.

Kõiki eespool esitatud kaalutlusi silmas pidades teen Euroopa Kohtule ettepaneku: