Opinion of the Advocate-General

Opinion of the Advocate-General

1. Angelo Alberto Torresi ja Pier Francesco Torresi (edaspidi „Torresid”) on Itaalia kodanikud, kes pärast Hispaanias kutsenimetuse abogado saamist esitasid Itaalias asjaomase advokatuuri juhatusele registreerimistaotluse, et nad saaksid tegutseda advokaatidena Itaalias. Nende taotlused põhinesid Itaalia õigusnormidel, millega on rakendatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 1998. aasta direktiiv 98/5/EÜ, millega hõlbustatakse alalist tegutsemist advokaadi kutsealal muus liikmesriigis kui see, kus omandati kutsekvalifikatsioon.(2)

2. Et kohaliku advokatuuri juhatus ei teinud nende taotluste suhtes otsust ettenähtud tähtaja jooksul, esitasid mõlemad Torresid kaebuse Consiglio Nazionale Forensesse (riigi advokatuur; edaspidi „CNF”). Selle menetluse käigus otsustas CNF esitada Euroopa Kohtule kaks eelotsuse küsimust, mis puudutavad direktiivi 98/5 tõlgendamist ja kehtivust, arvestades põhimõtteid, mis keelavad „õiguste kuritarvitamise” ja kutsuvad üles „austama rahvuslikku identiteeti”.

3. Minu arvates on vastus nendele küsimustele täiesti selge. Ent enne, kui asun käesolevas asjas tekkinud materiaalõiguslike küsimuste juurde, on vaja käsitleda protseduurilist küsimust, kas CNF on põhikohtuasjas pädev esitama Euroopa Kohtule eelotsuse küsimusi.

4. Esmajoones tuleb selle küsimuse lahendamisel arvestada sõltumatuse kriteeriumi ja erapooletuse kriteeriumi ulatust ja funktsiooni seoses ELTL artiklis 267 kasutatud mõistega „liikmesriigi kohus”.

I. Õiguslik raamistik

A. Liidu õigus

5. Direktiivi 98/5 artikli 2 esimeses lõigus on sätestatud:

„Igal advokaadil on õigus alaliselt tegutseda teistes liikmesriikides päritolumaa kutsenimetuse all artiklis 5 osutatud valdkondades.”

6. Direktiivi 98/5 artiklis 3 „Registreerimine pädevas asutuses” on ette nähtud:

„1. Advokaat, kes soovib praktiseerida muus liikmesriigis kui see, kus ta omandas kutsekvalifikatsiooni, peab registreeruma nimetatud riigi pädevas asutuses.

2. Vastuvõtva liikmesriigi pädev asutus registreerib advokaadi tunnistuse esitamisel, mis tõendab tema registreerimist päritoluliikmesriigi pädevas asutuses. […]”

7. Direktiivi 98/5 artiklis 9 „Põhjendused ja õiguskaitsevahendid” on sätestatud:

„Otsustes artiklis 3 osutatud registreerimisest keelduda või selline registreerimine tühistada ning otsustes, millega kehtestatakse distsiplinaarmeetmed, näidatakse nende aluseks olevad põhjendused.

Sellised otsused võib siseriikliku õiguse sätete kohaselt kohtusse kaevata.”

B. Itaalia õigus

8. Direktiivi 98/5 rakendas Itaalia 2. veebruari 2001. aasta seadusandliku dekreediga nr 96 (edaspidi „seadusandlik dekreet 96/2001).(3)

9. Vastavalt seadusandliku dekreedi 96/2001 artikli 6 lõigetele 1–3 peavad liikmesriikide kodanikud selleks, et praktiseerida Itaalias advokaadi elukutset päritolumaa kutsenimetuse all, taotlema oma alalise elukoha või kutsetegevuse koha ringkonnas enda kandmist advokaadiregistri eriosasse, mis on mõeldud väljaspool Itaaliat kutsekvalifikatsiooni saanud advokaatidele. Taotlusega peavad olema kaasas dokumendid, mis tõendavad taotleja liidu kodakondsust, elukohta või kutsetegevuse kohta ning registreeritust koduliikmesriigi kutseorganisatsioonis.

10. Seadusandliku dekreedi 96/2001 artikli 6 lõike 6 kohaselt annab kohaliku advokatuuri juhatus 30 päeva jooksul alates taotluse esitamisest või täitmisest, „olles kontrollinud nõutavate tingimuste täitmist, […] juhul kui ei esine advokaadina praktiseerimist takistavaid põhjuseid, korralduse taotleja kandmiseks registri eriossa ning teatab sellest päritoluliikmesriigi asjassepuutuvale ametiasutusele”. Sama õigusakti artikli 6 lõikes 8 aga on sätestatud, et kui kohaliku advokatuuri juhatus ei tegutse ettenähtud tähtaja jooksul, võib taotleja 10 päeva jooksul selle tähtaja möödumisest esitada taotluse CNF‑ile, kes teeb registreerimise kohta „sisulise otsuse”.

11. Käesoleva asja asjaolude asetleidmise ajal olid CNF‑i koosseis, ülesanded ja tegevus reguleeritud peamiselt 27. novembri 1933. aasta kuningliku dekreetseadusega nr 1578 (edaspidi „dekreetseadus nr 1578/1933”),(4) 22. jaanuari 1934. aasta kuningliku dekreediga nr 37 (edaspidi „dekreet nr 37/1934”)(5) ja muude teisese õiguse aktidega.(6)

12. CNF‑il on tegevuskoht Roomas justiitsministeeriumis ning see koosneb 26 liikmest (vastavalt nende ringkondade arvule, kus tegutseb ringkonnakohus), kelle on valinud nende kolleegid advokaatide hulgast, kellel on Itaalia kõrgema astme kohtutes esinemise õigus.

13. Vastavalt dekreetseaduse nr 1578/1933 artiklitele 31 ja 54 menetleb CNF kaebusi kohalike advokatuuride juhatuste otsuste peale seoses advokaadiregistritesse kandmisega ja distsiplinaarküsimustega. Sama dekreedi artiklist 56 tulenevalt saab CNF‑i otsuste peale edasi kaevata Corte di Cassazione (kassatsioonikohus) Sezioni Unite’sse (ühendkojad), kui küsimus on „pädevuse puudumises, võimu kuritarvitamises või õigusnormi rikkumises”.

II. Faktilised asjaolud, menetlus ja eelotsuse küsimused

14. Kumbki Torresi omandas Hispaanias ülikoolis kraadi õigusteaduses ( Licenciado en Derecho ) ja 1. detsembril 2011 registreeris Ilustre Colegio de Abogados de Santa Cruz de Tenerife (Santa Cruz de Tenerife advokatuur) nad kutsenimetuse abogado ejerciente all.

15. Kumbki Torresi esitas 17. märtsil 2012 Ordine degli avvocati di Maceratale (edaspidi „Macerata advokatuur”) taotluse enda kandmiseks advokaadiregistri eriossa, mis on mõeldud välismaal kutsekvalifikatsiooni omandanud advokaatidele. Macerata advokatuuri juhatus aga ei teinud nende taotluste suhtes otsust Itaalia õiguses ette nähtud 30‑päevase tähtaja jooksul.(7)

16. Sellepärast esitas kumbki Torresi 19. aprillil 2012 CNF‑ile taotluse sisulise otsuse tegemiseks nende registreerimise kohta.(8)

17. Olles direktiivi 98/5 artikli 3 tõlgendamise ja kehtivuse suhtes kahtleval seisukohal, otsustas CNF menetluse peatada ja esitada järgmised eelotsuse küsimused:

„1. Kas võttes arvesse õiguste kuritarvitamise keelu üldpõhimõtet ja ELL artikli 4 lõiget 2, mis puudutab rahvusliku identiteedi austamist, tuleb [direktiivi 98/5] artiklit 3 tõlgendada nii, et see kohustab liikmesriigi ametiasutusi kandma selles riigis tegutsevate teistest liikmesriikidest pärit advokaatide registrisse Itaalia kodanikke, kes on liidu õigust kuritarvitanud, ning keelab liikmesriigi tava, mis lubab neil ametiasutustel jätta selles riigis tegutsevate teistest liikmesriikidest pärit advokaatide registrisse kandmise taotlused rahuldamata, kui objektiivsed asjaolud annavad põhjust arvata, et liidu õigust on kuritarvitatud, ilma et see piiraks proportsionaalsuse ja diskrimineerimiskeelu põhimõtte austamist ja taotleja õigust esitada kohtule kaebus seoses asutamisvabaduse võimaliku rikkumisega, ning seega kohtulikku kontrolli ametiasutuse tegevuse üle?

2. Kui esimese küsimuse vastus on [jaatav], siis kas [direktiivi 98/5] artikkel 3 tuleb oma sellises tõlgenduses lugeda kehtetuks, võttes arvesse ELL artikli 4 lõiget 2, kuna see direktiivi säte lubab hoida kõrvale liikmesriigi õigusnormidest, mis seavad advokaadina tegutsemise tingimuseks riigieksami sooritamise, kui selle eksami nõue on sätestatud selle riigi põhiseaduses ning kuulub õigusteenuste klientide kaitsmise ja hea õigusemõistmise aluspõhimõtete hulka?”

18. Oma kirjalikud seisukohad on esitanud Torresid, Itaalia, Hispaania, Austria, Poola ja Rumeenia valitsus, parlament, nõukogu ja komisjon. Kohtuistungil, mis peeti 11. veebruaril 2014, esitasid suuliselt seisukohti Torresid, Itaalia ja Hispaania valitsus, samuti parlament, nõukogu ja komisjon.

III. Analüüs

A. Pädevus

19. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võtab Euroopa Kohus selleks, et hinnata, kas eelotsusetaotluse esitanud organ kujutab endast kohut ELTL artikli 267 tähenduses – mis on üksnes liidu õiguse valdkonda kuuluv küsimus –, arvesse erinevaid tegureid, sealhulgas seda, kas asjaomane organ on asutatud seadusega, kas ta on alaline, kas talle allumine on kohustuslik, kas tema menetlus on inter partes , kas ta kohaldab õigusnorme ja kas ta on sõltumatu.(9)

20. Oluline on märkida, et Euroopa Kohus on selgitanud, et siseriiklik organ võidakse liigitada ELTL artikli 267 tähenduses kohtuks, kui ta täidab kohtu funktsioone, isegi kui teda ei tunnustata sellisena siis, kui ta täidab administratiivset laadi funktsioone. Nii on Euroopa Kohus organi puhul, millele on seadusega antud eri liiki funktsioone – nagu CNF‑ilegi –, osutanud, et on vaja tuvastada, millistes ülesannetes tegutseb see organ selles õiguskontekstis, kus ta palub ELTL artikli 267 alusel eelotsust.(10) Selles suhtes on Euroopa Kohus pidanud iseäranis tähtsaks seda, kas asjaomane organ parasjagu menetleb „vaidlust” ja kas tema poole pöördutakse otsuse saamiseks menetluses, mis on ette nähtud lõppema kohtuotsuse laadi otsusega.(11)

21. Käesolevas asjas esitasid Torresid kaks põhjendust oma väitele, et CNF ei ole ELTL artikli 267 tähenduses „liikmesriigi kohus”. Esiteks ei vasta CNF nende arvates sõltumatuse kriteeriumile, sest selle liikmeid ei saa pidada erapooletuks. Teiseks väidavad nad, et CNF täidab pelgalt haldusfunktsioone, niivõrd kui menetluse lõpus tehtav otsus on haldusotsuse laadi.

22. Järgnevalt põhjendan oma seisukohta, et põhikohtuasjas on CNF pädev esitama Euroopa Kohtule eelotsusemenetluse korras küsimusi. Selleks uurin kõigepealt neid kaht kriteeriumi, mille täidetuse on Torresid vaidlustanud. Seejärel analüüsin põgusalt, kas muud Euroopa Kohtu praktikas väljendatud kriteeriumid on täidetud.

1. Sõltumatus ja erapooletus

23. Esmajoones väljendasid Torresid kahtlusi seoses CNF‑i erapooletusega. Tõepoolest koosneb nimetatud organ kvalifitseeritud advokaatidest, kellel võib seega olla ühine huvi välistada turult võimalikke konkurente, kes on saanud kutsekvalifikatsiooni välismaal. Selles suhtes viitavad Torresid muu hulgas Euroopa Kohtu otsusele kohtuasjas Wilson.(12)

24. Kõigepealt tuleb märkida, et kohtuotsuses Gebhard(13) on Euroopa Kohus juba lugenud vastuvõetavaks ELTL artiklis 267 sätestatud korras esitatud CNF‑i eelotsuse küsimused direktiivi 77/249/EMÜ tõlgendamise kohta, et hõlbustada teenuste osutamise vabaduse kasutamist advokaatide poolt.(14) Kuigi kohtuotsuses Gebhard ei ole sõnaselgelt käsitletud Euroopa Kohtu pädevust käsitluses olnud eelotsusetaotlusele vastata, ei saa järeldada, nagu oleks Euroopa Kohus selle vaidlusaspekti kahe silma vahele jätnud. Kohtujurist Léger käsitles seda ja leidis, et põhikohtuasjas tuleb CNF‑i pidada kohtuks ELTL artikli 267 tähenduses.(15) Pealegi on hästi teada, et Euroopa Kohtu pädevuse, sealhulgas ELTL artiklist 267 tuleneva pädevuse küsimused kuuluvad avaliku korra valdkonda ning sellisena võib Euroopa Kohus neid käsitleda – ja teatavatel juhtudel peabki käsitlema – ex officio .(16) Sellest tulenevalt usun, et kui kohtuasjas Gebhard esitatud eelotsusetaotlus olnuks pädevuse puudumise tõttu vastuvõetamatu, oleks Euroopa Kohus selle küsimuse tõstatanud (ja oleks pidanudki selle tõstatama) omal algatusel, eriti arvestades, et kohtujurist oli tollal sellele küsimusele tähelepanu juhtinud.

25. Ent kuna kohtuotsus Gebhard on tehtud 1995. aastal, võib küsida, kas mõiste „kohus” ELTL artikli 267 tähenduses on vahepeal edasi arenenud. Sealhulgas võib ka küsida, kas kohtuotsust Gebhard ei ole selles küsimuses kaudselt asendatud hilisema otsusega kohtuasjas Wilson.

26. Isiklikult ei ole ma vastu mõttele, et Euroopa Kohtu praktikas välja kujundatud kriteeriumide tõlgendamine võib aja jooksul areneda ning et mõnikord võib olla asjakohane kohaldada neid kriteeriume nüüdsel ajal rangemalt, arvestades praegusi olusid.

27. Arvan, et tegelikult on äärmiselt tähtis, et Euroopa Kohus säilitaks teatava paindlikkuse selles, kuidas ta hindab ELTL artikli 267 alusel asjakohaseid kriteeriume. Selleks on kahtepidi põhjust. Ühelt poolt on – nüüdseks – 28 liikmesriigi õigussüsteemide vahelised erinevused liiga suured, et kapselduda ühte ja valdavasse „kohtu” määratlusse. Teiselt poolt ei saa eitada, et need õigussüsteemid, sealhulgas kohtusüsteemide ülesehitus ja korraldus, on pidevas arenemises. Minu arvates on hädavajalik, et Euroopa Kohtu praktika kujuneks selliseid riigi tasandil tekkivaid muutusi arvestades ning käiks seesuguse arenguga kaasas.

28. Pealegi olen teistel juhtudel argumenteerinud rangema lähenemisviisi kasuks, kui kõne all on eelotsusetaotluste vastuvõetavuse eri aspektide uurimine.(17)

29. Siiski ei ole ma erinevalt Torresidest veendunud, et kohtuotsuse Wilson kiiluvees on ELTL artikli 267 kohane sõltumatuse kriteerium arenenud – või siis peaks arenema – suurema ranguse suunas. Niisiis selgitan kõigepealt, miks minu arvates ei soovinud Euroopa Kohus oma otsust Gebhard kohtuotsusega Wilson asendada. Seejärel põhjendan, miks ma igal juhul ei arva, et Euroopa Kohus peaks kummutama kohtuotsuse Gebhard, laiendades kohtuotsuses Wilson kasutatud põhjenduskäiku teistsugusesse õiguskonteksti.

a) Kohtuotsus Wilson ei asendanud kohtuotsust Gebhard

30. Kohtuasjas Wilson esitas Luksemburgi Cour administrative (kõrgem halduskohus) Euroopa Kohtule küsimused seoses isiku Luksemburgis advokaadi kutsealale võtmisest keeldumise otsuse kontrolli süsteemiga. Sisuliselt puudutasid need küsimused mõningate Luksemburgi õigusnormide kooskõla direktiivi 98/5 nõuetega.

31. Euroopa Kohus märkis oma otsuses, et „distsiplinaar‑ ja haldusasjade nõukogu” või „distsiplinaar‑ ja haldusasjade apellatsiooninõukogu” (edaspidi „nõukogud”) kontrolli kord, mis oli kehtestatud Luksemburgi 10. augusti 1991. aasta seadusega advokaadi kutse kohta, ei kujuta endast piisavat õiguskaitsevahendit direktiivi 98/5 artikli 9 tähenduses. Euroopa Kohus asus seisukohale, et eranditult või peamiselt Luksemburgi kodakondsusega advokaatidest koosnevate nõukogude erapooletus ei ole piisavalt tagatud.(18)

32. Kõigepealt on oluline märkida, et kohtuasjas Wilson ei jätnud Euroopa Kohus ühe nimetatud nõukogu eelotsusetaotlust pädevuse puudumise tõttu vastu võtmata; siseriiklik halduskohus palus tal pelgalt tuvastada asjakohase Luksemburgi seaduse kooskõla direktiivi 98/5 artikliga 9. Just selles konkreetses kontekstis „laenas” Euroopa Kohus selle sätte tõlgendamiseks ELTL artikli 267 alusel välja kujundatud põhimõtteid. Seega oli Euroopa Kohtu analüüsi käsitlusperspektiiv tolles asjas teistsugune. See on kriitiliselt tähtis asjaolu, mille juurde tulen hiljem tagasi.

33. Peaasjalikult kuulub Wilson minu arvates sellesse kohtupraktika suunda, milles Euroopa Kohus on otsustanud, et kutseorganite otsuste peale esitatud kaebusi menetlevad siseriiklikud organid võivad(19) või ei või(20) vastata kohtu mõistele ELTL artikli 267 tähenduses, olenevalt iga üksikjuhu asjaoludest.

34. Selles suhtes meenutaksin, et alates kohtuotsusest Corbiau on Euroopa Kohus selgitanud, et sõltumatuse mõistet tuleb käsitada kui nõuet, mille kohaselt siseriiklik organ peab põhikohtuasja kontekstis tegutsema „kolmanda isikuna selle organi suhtes, kes on võtnud vastu otsuse, mida menetlus käsitleb”. (21)

35. Otsuses Wilson märkis Euroopa Kohus, et sõltumatuse mõistel on kaks aspekti: väline ja sisemine. Väline aspekt eeldab, et eelotsust taotlev organ on kaitstud välise sekkumise ja surve eest, mis võiks ohustada selle liikmete sõltumatu otsuse tegemist käsil olevas menetluses. Viitan sellele aspektile kui ranges tähenduses sõltumatusele.

36. Sisemine aspekt on seotud erapooletusega ja selle eesmärk on tagada menetluspooltele ja nende vastavatele huvidele seoses menetluse esemega võrdsed võimalused. See aspekt eeldab objektiivsust ja huvi puudumist seoses menetluse tulemusega, välja arvatud seoses õigusnormide range kohaldamisega. Viitan sellele aspektile kui erapooletusele.

37. Euroopa sõnul eeldavad need (ranges tähenduses) sõltumatuse ja erapooletuse nõuded „selliste normide olemasolu, mis puudutavad muu hulgas organi koosseisu, nimetamist, ametiaega ning ka liikmete hääletamisest hoidumise, taandamise ja tagasikutsumise aluseid ning mis lubavad ümber lükata üksikisiku põhjendatud kahtlusi selles osas, kas nimetatud organ on väljaspool väliste tegurite haardeulatust, ja selles osas, kas nimetatud organ on tema ees olevate huvide suhtes neutraalne”.(22)

38. Kohtuasjas Wilson jõudis Euroopa Kohus pärast asjakohase õigusliku tausta analüüsimist järeldusele, et neid tagatisi ei ole. Esiteks ei olnud Luksemburgi õiguses konkreetseid sätteid seoses nõukogude liikmete taandamisega ja hääletusest hoidumisega; samuti ei olnud ette nähtud kaitset täitevvõimu kohatu sekkumise ja kohatu surve eest, näiteks õigusakti sätte kaudu, millega tagatakse vabadus suunistest. Teiseks tuvastas Euroopa Kohus, et Luksemburgi õiguse kohaselt olid nõukogude liikmed kõik või peamiselt Luksemburgi kodakondsusega advokaadid,(23) kes olid valitud kahest kohalikust advokatuurist, s.o nendestsamadest organitest, kelle otsused läheksid kontrollimisele. Peale selle märkis Euroopa Kohus, et kohalike advokatuuride liikmetel ja nõukogude liikmetel on ühine huvi: kinnitada otsus kõrvaldada turult konkurent, kes on saanud kutsekvalifikatsiooni teises liikmesriigis.

39. Seevastu käesolevasse asjasse puutuvad Itaalia seadused sisaldavad sätteid, mis on ette nähtud tagama nii CNF‑i liikmete ranges tähenduses sõltumatuse kui ka erapooletuse.

40. Muu hulgas on dekreetseaduse nr 1578/1933 artiklis 49 ja seadusandliku dekreedi nr 597/1947 artiklis 2 sätestatud, et CNF‑i menetluses saavad pooled esitada vastuväite seoses liikme osalemisega selle juhtumi menetlemises samadel alustel nagu Itaalia tsiviilkohtumenetluse seadustiku kohaselt, mis võimaldab esitada vastuväite tavaliste kohtunike puhul. Nendes sätetes on samuti ette nähtud, et juhtumit menetlema kutsutavad CNF‑i liikmed on kohustatud hääletamisest hoiduma, kui neile saab teatavaks mis tahes niisuguste aluste olemasolu, isegi kui ükski menetlusosaline ei ole esitanud sellekohast vastuväidet.(24)

41. Lisaks sellele kehtivad eeskirjad, millega tagatakse CNF‑i liikmete ametiaeg. Nad valitakse kolmeks aastaks ja jäävad ametisse kuni pärast valimisi asub ametisse selle organi uus koosseis.(25) Justiitsministril ega ühelgi teisel avaliku võimu kandjal ei ole võimu CNF‑i liiget taandada ega sundida teda tagasi astuma.(26) Õieti ei ole mingit hierarhilist ega funktsionaalset seost nende avaliku võimu kandjatega. Ka CNF‑i presidendil endal ei ole võimu teiste CNF‑i liikmete üle ega CNF‑i otsuste üle, millega ta ei nõustu.(27)

42. Peale selle ei saa CNF‑i ega kohalike advokatuuride juhatuste vahel olla isiklikke seoseid, sest seadusandliku dekreedi nr 382/1944 artikli 13 kohaselt ei saa kohaliku advokatuuri juhatuse liige olla CNF‑i liige. Ka ei ole Itaalia õiguses norme, mille kohaselt CNF‑i koosseis peab piirduma advokaatidega, kellel on Itaalia kodakondsus.(28) Vahest on oluline tähele panna, et samaväärselt mis tahes muu advokaadiregistrisse kantud advokaadiga on ka advokaadiregistris välismaal kutsekvalifikatsiooni saanud advokaatide eriossa kantud advokaatidel õigus hääletada CNF‑i liikmete valimisel.(29) Pealegi oleks pingutatud väita, et iga CNF‑i liige on välismaal kvalifitseeritud, registreerimist taotlevate advokaatidega rohkem või vähem otseses konkurentsis: lisaks sellele, et nad on kantud advokaadiregistri eri osadesse,(30) tegutsevad nad eri kohturingkondades.(31)

43. Seadusest tulenevat nõuet, et CNF peab olema tema menetleda antud vaidlustes erapooletu, kinnitab seegi, et erinevalt asjaomasest kohaliku advokatuuri juhatusest ei saa CNF osaleda tema otsuste peale esitatud kaebuste erimenetlustes Corte di Cassaziones, „kuna ta on vaidluses kolmas isik”.(32)

44. Järeldan, et kohtuotsust Gebhard ja kohtuotsust Wilson tuleb teineteisest eristada, sest nende aluseks olevad õiguslikud ja faktilised asjaolud on selgelt erinevad. Ma ei leia hilisema kohtuotsuse tekstis ühtegi osa, mida võiks tõlgendada nii, et Euroopa Kohus soovis varasema otsuse asendada.

b) Kohtuotsus Wilson ei tohiks asendada kohtuotsust Gebhard

45. Mis veel olulisem: olen arvamusel, et igal juhul ei peaks Euroopa Kohus asendama kohtuotsust Gebhard, rakendades kohtuasjas Wilson kujundatud põhjenduskäiku ipso facto teises õiguslikus kontekstis.

46. Nagu eespool mainitud, ei lugenud Euroopa Kohus kohtuasjas Wilson eelotsusetaotlust vastuvõetamatuks, vaid ainult vastas Luksemburgi Cour administrative’i küsimustele, mis puudutas asjakohase Luksemburgi õigusakti kooskõla direktiivi 98/5 artikliga 9.

47. Mulle on selge, et direktiivi 98/5 artikli 9 lõike 2 korrektsel rakendamisel siseriiklikku õigusse tuleb ette näha õiguskaitsevahend, mis on – muu hulgas – täielikus kooskõlas Euroopa inimõiguste konventsiooni (edaspidi „konventsioon”) artikliga 6 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta”) artikliga 47.(33) Seevastu ei näi mulle sugugi ilmne, et liidu õiguskorras kehtestab ELTL artikkel 267 nii kõrge künnise siseriikliku kohtu võimalustele taotleda Euroopa Kohtult eelotsust.

48. Vastupidi, just need põhjused, mis räägivad konventsiooni artikli 6 ja harta artikli 47 range kohaldamise kasuks, näivad pigem nõudvat ELTL artikli 267 tähenduses mõiste „kohus” vähem ranget tõlgendamist.

49. Konventsiooni artikli 6 ja harta artikli 47 nõuete ranget kohaldamist on vaja selleks, et tugevdada isikute kaitset ja tagada põhiõiguste kaitse kõrge tase. Kuid Euroopa Kohtu praktikas ELTL artikli 267 alusel esitatud eelotsusetaotluste vastuvõetavuse kohta ette nähtud kriteeriumide ülemäära range kohaldamine võib ähvardada vastupidise tulemusega: isikud jäetaks ilma võimalusest esitada oma väited „loomulikule kohtunikule” (s.o Euroopa Kohtule) liidu õiguse alusel ning seetõttu nõrgeneks liidu õiguse efektiivsus kogu Euroopa Liidus.

50. Et oleks selge: ma ei soovita Euroopa Kohtul kasutada leebet lähenemisviisi sõltumatuse kriteeriumi suhtes (või õieti ka mis tahes muu kriteeriumi suhtes).

51. On selge, et aluslepingute koostajad nägid eelotsusemenetluse ette kui „kohtunikevahelise” dialoogi kandja. Sellega seoses tuleks arvestada, et liidu kohtusüsteemi ülesehituses on kesksed kaks olulist printsiipi: subsidiaarsuse põhimõte ja menetlusautonoomia põhimõte.(34) Sellest tulenevalt on eelotsusemenetlus – rohkem kui ükski teine liidu aluslepingutega ette nähtud menetlus – mõeldud tagama, et siseriiklikud kohtud ja liidu kohtud teevad omavahel koostööd nii, nagu kuuluksid nad ühte ja samasse õiguskogukonda.(35) Selles kontekstis viitavad kõik tõendid sellele, et ranges tähenduses sõltumatuse kriteeriumil ja erapooletuse kriteeriumil on täita tähtsad ülesanded, kuivõrd need on nõuded, mida kohtu mõiste tänapäeva õigus‑ ja poliitilises mõttes olemuslikult hõlmab.(36)

52. Hoiatan siiski, et kohtuotsust Wilson ei tohiks pidada pretsedendiks, mis senisele kohtupraktikale uuendust „külge pookides” sunnib nüüd Euroopa Kohut süviti analüüsima kõiki võimalikke aluseid, mille põhjal võiks mõningase kahtluse alla sattuda eelotsusetaotluse esitanud organi erapooletus (või ranges tähenduses sõltumatus).

53. Kui on selge, et siseriiklikule organile on tema enda õigussüsteemis vormiliselt antud kohtuorgani staatus ja et siseriiklikus õiguses on – kooskõlas Euroopa Kohtu praktikaga – piisavalt eeskirju, millega tagatakse selle organi ja tema liikmete sõltumatus ranges tähenduses ja erapooletus, ei peaks Euroopa Kohus minu arvates oma analüüsiga sellest punktist edasi minema. Nagu Euroopa Kohus ise oma otsuses Köllensperger ja Atzwanger märkis, ei ole tema pädevuses järeldada, et niisuguseid siseriiklikke sätteid võidakse kohaldada vastuolus siseriiklikus õiguskorras kehtestatud või „õigusriigi põhimõtetega”.(37)

54. Seega välja arvatud juhul, kui konkreetsed liidu õigusnormid (nagu direktiivi 98/5 artikli 9 lõige 2) sellise hinnangu andmist nõuavad, võib küsimus, kas siseriiklik õiguskaitsevahendite süsteem jätab sõltumatuse või erapooletuse osas soovida, olla siseriikliku seadusandja (või siseriikliku kohtuvõimu) pädevuses nii selle lahendamise kui ka parandamise osas, ent on selge, et see ei ole liidu õiguse küsimus.

55. Käesolevates eelotsusetaotlustes ei ole Euroopa Kohtult küsitud, kas CNF‑is kaebuste menetlemise süsteem on kooskõlas direktiivi 98/5 artikli 9 lõikega 2; see ei ole ka küsimus, mida Euroopa Kohus võiks käsitleda ex officio . Niivõrd, kui Euroopa Kohtu praktikas nõutud tagatistest kinni peetakse (ja CNF‑i puhul seda minu arvates tehakse), ei ole tal alust keelduda tegemast kohtuotsust põhjusel, et väidetavalt ei ole eelotsusetaotluse esitanud organ erapooletu või ranges tähenduses sõltumatu.

56. Selline asjade käik oleks õieti murettekitav. Põgus pilguheit liikmesriikide õigussüsteemidele näitab, et paljudes riikides koosnevad kohtukolleegiumid täielikult või osaliselt mitte kutselistest kohtunikest, vaid eri elukutsete või ühiskondlike ja majanduslike rühmade esindajatest. Näiteks puudutas mõjukas kohtuasi Laval Un Partneri,(38) milles Euroopa Kohtu suurkoda tegi otsuse 2007. aastal, eelotsusetaotlust, mille oli esitanud Rootsi töökohus Arbetsdomstolen, mille kolleegiumi koosseisus on kõrvuti kutseliste kohtunikega tööandjate ja töötajate huve esindavad liikmed.

57. Kui minna kohtuotsuses Wilson kasutatud põhjenduskäiguga äärmusesse, mille poolt argumenteerivad Torresid, oleks Euroopa Kohus pidanud küsima, kas mõnel Arbetsdomstoleni liikmel ei pruugi olla ühist huvi välistada Rootsi ehitussektorist välismaine konkurents. Selline oletus oleks viinud Euroopa Kohtu pädevusest loobumiseni.

58. Samamoodi märgin, et Euroopa Kohus luges vastuvõetavaks eelotsusetaotlused Arbejdsretilt (Taani töökohus)(39) ja Faglige Voldgiftsretilt (Taani tööstusvahekohus),(40) mis on koosseisult Arbetsdomstoleni sarnased(41) ja kuuluvad vaidluste lahendamise süsteemi, mis – olles küll loodud ja reguleeritud õigusaktidega – toimib teataval määral paralleelselt tavaliste Taani kohtutega.

59. Erapooletuse kriteeriumi ülemäära ranget tõlgendamist oleks samuti keeruline sobitada seisukohaga, et teatavatel asjaoludel võib ka vahekohut pidada ELTL artikli 267 tähenduseks kohtuks.

60. Kohtuotsuse Wilson tõlgendamisel nii, et see loob Euroopa Kohtule vajaduse teha uus, süviti analüüs tuvastamaks, kas siseriiklikud kohtud on nõuetekohaselt sõltumatud ja erapooletud – peale vormilise kontrolli, et siseriiklike seadustega on ette nähtud piisavad sellekohased tagatised –, oleks seega kaugeleulatuvad tagajärjed. Mitte just tühist arvu siseriiklikke kohtuorganeid ähvardaks oht jääda ELTL artikli 267 tähenduses mõiste „kohus” tähendussisust välja, selle tagajärjel aga nõrgeneks isikute kaitse süsteem, pärssides liidu õiguse tõhusat toimimist.

61. Sellest lähtudes järeldaksin, et CNF näib täitvat sõltumatuse kriteeriumi.

2. Kohtuliku funktsiooni teostamine

62. Teiseks väidavad Torresid, et selles osas, mis puudutab advokaadiregistri kandeid, ja erinevalt distsiplinaarküsimustest täidab CNF pelgalt haldusfunktsioone. Õieti tuleks otsust, mille CNF menetluse lõpus teeb, pidada haldusaktiks.

63. Siiski tuleks arvesse võtta, et kohtuasjas Gebhard menetles CNF kahte kaebust, mille oli esitanud Itaalias tegutsev Saksa advokaat R. Gebhard: ühes kaebuses vaidlustati Milano advokatuuri juhatuse määratud distsiplinaarkaristus, teises aga R. Gebhardi advokaadiregistrisse kandmise taotluse kaudne tagasilükkamine sama advokatuuri juhatuse poolt.

64. Kui lugeda Torreside argumendid õigeks, tähendaks see, et kohtuasjas Gebhard tuvastas Euroopa Kohus enda pädevuse üksnes esimese, mitte aga teise kaebuse põhjal. Ent kohtuotsus Gebhard ei näi selle otsuse niisugust tõlgendust kinnitavat. Vastupidi, nimetatud kohtuotsuses toonitas Euroopa Kohus R. Gebhardi kahe kaebuse vahelisi seoseid.(42) Peale selle jõudis kohtujurist Léger oma ettepanekus eespool viidatud kohtuasjas järeldusele, et mõlema kaebuse suhtes teostas CNF kohtulikke funktsioone.(43) Pean kohtujurist Léger’ seisukohti selles küsimuses veenvateks.

65. Igal juhul näib mulle, et kohtuasjas Gebhard CNF‑is pooleli olnud kahe menetluse omavaheline sarnasus tulenes kohaldatavatest Itaalia seadustest. Mõlemad menetlused on sisuliselt reguleeritud ühtede ja samade õigusnormidega: dekreetseaduse nr 1578/1933 artiklitega 54 ja 56 ning dekreedi nr 37/1934 artiklitega 59−65.

66. Lõpuks ei leidu CNF‑i igapäevases praktikas nende kahe menetluse vahel erinevusi. CNF‑i kodukorras on ette nähtud selge vahe selle organi „kohtulike istungite” (artiklid 9−11) ja „haldusistungite” (artiklid 12−16) vahel.(44) CNF‑i tegevuskavas oli laupäev, 29. september 2012 – päev, mil Torreside juhtumit arutati – reserveeritud CNF‑i kohtulikele istungitele.

67. Torresid viitavad aga ühele võimalikule erinevusele nende kahe menetluse vahel: kui CNF arutab kaebusi distsiplinaarasjades, on alati kontrolli all kohaliku advokatuuri juhatuse haldusotsus, see asjaolu aga puudub, kui kohaliku advokatuuri juhatus jätab otsuse advokaadiregistrisse kandmise kohta tegemata. Torresid viitavad seadusandliku dekreedi 2001/96 artikli 6 lõikele 8, mille kohaselt võib taotleja 10 päeva jooksul alates sellest, kui taotluse esitamisest on möödunud 30 päeva, taotleda menetluse algatamist CNF‑is, kes teeb taotluse kohta sisulise otsuse, kui kohaliku advokatuuri juhatus ei ole taotluse suhtes seni otsust teinud.

68. Saan Itaalia õigusaktidest siiski aru nii, et kui kohaliku advokatuuri juhatus ei tee otsust seoses advokaadiregistrisse kandmise taotlusega, peetakse seda kaudselt otsuseks taotlus rahuldamata jätta. Sellest tuleneb, et CNF ei tee taotluse suhtes otsust pelgalt kohaliku advokatuuri juhatuse asemel (viimati nimetatu tegevusetuse tõttu). CNF hoopis teostab kontrolli selle taotluse rahuldamata jätmise otsuse suhtes, mille on (olgugi et kaudselt) teinud kohaliku advokatuuri juhatus. Ainult siis, kui ta leiab, et kohaliku advokatuuri juhatus on taotlust rahuldamata jättes eksinud, teeb CNF selle taotluse kohta sisulise otsuse samamoodi nagu halduskohtud, mis on Itaalia õiguse kohaselt volitatud teatavatel juhtudel seda tegema.(45)

69. Minu arusaama asjakohaste Itaalia õigusaktide kohta näib toetavat CNF‑i 29. septembri 2012. aasta istungi protokoll, mis on lisatud Euroopa Kohtule edasi antud siseriiklikusse toimikusse ja kus on märgitud, et see istung puudutab „Angelo Alberto Torresi kaebust Macerata advokatuuri juhatuse tegevusetuse peale”. Seoses sellega pean veelgi kõnekamaks CNF‑i keelekasutust mõningates otsustes, mis käsitlesid Torreside omaga sarnaseid juhtumeid. CNF mainib konkreetselt advokaadiregistrisse kandmise taotluste „vaikimisi rahuldamata jätmise otsuste” vastuvõtmist kohalike advokatuuride juhatuste poolt, mille peale taotlejad on esitanud CNF‑ile kaebused.(46)

70. Selles kontekstis on vaevalt vaja märkida, et „vaikimisi rahuldamata jätmise” ja „vaikimisi rahuldamise” reeglid on tavalised mitte üksnes Itaalia,(47) vaid ka teiste liikmesriikide haldusõiguses,(48) aga ka liidu õiguskorras.(49)

71. Siinkohal on ehk huvitav märkida sedagi, et samal ajal kui kohalike advokatuuride juhatustele esitatud taotluste puhul kehtib vaikimisi rahuldamata jätmise reegel, ei kehti see CNF‑ile esitatud taotluste puhul.(50) See lisab veelgi kinnitust arusaamale, et esimesena nimetatu otsused on haldusotsused, teisena nimetatu omad aga kohtulikud.

72. Lõpuks on tõsi seegi, et erinevalt seadusest nr 247/2012(51) ei liigitanud dekreetseadus nr 1578/1933 CNF‑i tegevust advokaadiregistrisse kandmise kohta kohalike advokatuuride juhatuste tehtud otsuste peale esitatud kaebuste menetlemisel sõnaselgelt „kohtulikuks”.(52) Siiski on väljaspool vaidlust, et Itaalia õiguskorras on CNF‑i järjepidevalt peetud „spetsialiseerunud kohtuorganiks”, mille otsused „ei ole haldusaktid, vaid kohtuotsused(53), mis on tehtud pooltevahelise menetluse järel(54) ”. Itaalia konstitutsioonikohtu sõnul täidab CNF „kohtulikke funktsioone üldistes huvides, mis erinevad ja seisavad kõrgemal [tema esindatava] kutserühma omadest”.(55)

73. See, et CNF täidab Itaalia õiguse kohaselt kohtulikke funktsioone, ei ole ELTL artikli 267 kohaldamisel mõistagi määrav. Ometi ei arva ma ka, et Euroopa Kohus peaks kergekäeliselt arvestamata jätma selle, kuidas organit siseriiklikus õiguses liigitatakse. Eriti kui Euroopa Kohtul ei ole selgeid ja üheseid tõendeid, mis osutaksid liidu õiguses teistsugusele järeldusele.(56) Kohaldatavad siseriiklikud õigusnormid, mida oleme uurinud, aga ei toeta käesolevas asjas teistsugust järeldust.

3. Muud kriteeriumid

74. Peale selle näib mulle, et käesolevas asjas osutavad sellele – ja mitte teistsugusele – järeldusele ka muud kriteeriumid, mis on ette nähtud Euroopa Kohtu praktikas seoses mõistega „kohus” ELTL artikli 267 tähenduses.

75. Kõigepealt ei saa iseäranis dekreetseadust nr 1578/1933 (ja hilisemat seadust nr 247/2012) arvestades olla kahtlust, et CNF on asutatud seadusega ja on alaline.

76. Samamoodi on selge, et CNF‑i otsused on pooltele siduvad. CNF‑i pädevus seoses advokaadiregistrisse kandmisega on õigupoolest kohustuslik(57) ja ei sõltu poolte sellekohastest kokkulepetest.(58) Torreside jaoks on see tõesti ka ainus õiguslik vahend vaidlustamaks Macerata advokatuuri juhatuse otsused seoses nende esitatud taotlustega.(59)

77. On tõsi, et CNF‑i otsuste peale saab esitada erikaebused Corte di Cassazione Sezioni Unitele. Siiski saab sellise kaebuse esitada ainult õigusküsimustes.(60) Kui Euroopa Kohus CNF‑i kohtuna ei tunnista, vähendaks see ELTL artiklis 267 sätestatud eelotsuste süsteemi tõhusust.(61)

78. Peale selle on väljaspool vaidlust, et CNF peab kohaldama õigusnorme. Iseäranis Torreside juhtumi puhul kutsutakse CNF‑i kohaldama seadusandliku dekreedi nr 96/2001 sätteid kooskõlas direktiivis 98/5 ette nähtud eeskirjadega.

79. Selles kontekstis on oluline toonitada sedagi, et CNF‑i menetluse kord näeb ette pooltevahelise menetluse.(62) Kohaliku advokatuuri juhatus, mille otsust kontrollitakse, on tingimata üks menetluspool (vastustaja) ning kui kaebuse esitaja eksib advokatuuri juhatuse teavitamise nõuete vastu, on menetlus tühine „kaitseõiguste ja põhimõtte audi alteram partem raske rikkumise tõttu”.(63)

80. Peale selle sisaldab kõnealune menetlus nii kirjalikku kui ka suulist osa, kus pooled võivad esitada oma seisukohad, tuues esile väidetavad kohaliku advokatuuri juhatuse tehtud vead, ning esitada nende argumentide kinnituseks tõendeid. Nende tõendite suhtes on olemas konkreetsed reeglid seoses avaldamisega ja minimaalse tähtajaga, mis tuleb pooltele anda kohtutoimikuga tutvumiseks ja kaitseargumentide ettevalmistamiseks enne asja arutamist kohtuistungil.(64)

81. Eespool kirjeldatud kaalutlusi arvestades olen seisukohal, et käesolevas menetluses tuleb CNF lugeda kohtuks ELTL artikli 267 tähenduses.

B. Eelotsuse küsimuste käsitlus

82. Asun nüüd sisuliselt käsitlema CNF‑i esitatud kahte küsimust. Vastus nendele küsimustele aga on minu jaoks täiesti selge. Seetõttu kujuneb minu ettepaneku käesolev osa võrdlemisi lühidaks.

1. Esimene küsimus

83. Esimeses küsimuses soovib CNF teada sisuliselt seda, kas direktiivi 98/5 artikkel 3 keelab liikmesriigi praktika, mis seisneb selles, et õiguste kuritarvitamist põhjenduseks tuues keeldutakse kandmast advokaadiregistri eriossa, mis on ette nähtud välismaal kutsekvalifikatsiooni saanud advokaatidele, selle liikmesriigi kodanikke, kes peagi pärast teises liikmesriigis kutsenimetuse saamist pöörduvad tagasi esimesse liikmesriiki (edaspidi „vaidlusalune siseriiklik praktika”).

84. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei saa liidu õigusele tugineda kuritarvituse ega pettuse eesmärgil.(65) Kuritarvituse tuvastamine aga eeldab esiteks objektiivseid asjaolusid, mil liidu õigusnormide eesmärk on hoolimata sellest, et nendes sätestatud tingimusi on vormiliselt täidetud, jäänud saavutamata. Teiseks eeldab see subjektiivset aspekti, mis seisneb kavatsuses saada liidu õigusnormidest tulenevat hüve nii, et selle saamiseks nõutavad eeldused luuakse kunstlikult.(66)

85. Põhimõtteliselt on siseriikliku kohtu ülesanne tuvastada nende kahe aspekti olemasolu, mida puudutavad tõendid tuleb esitada vastavalt siseriiklikele õigusnormidele, tingimusel et see ei kahjusta liidu õiguse tõhusust.(67) Kui siseriiklikud kohtud hindavad liidu õigusnormist tuleneva õiguse teostamist, ei ole neil võimalik selle õigusnormi kohaldamisala muuta ega seada ohtu selle õigusnormi eesmärke.(68)

86. Käesolevas menetluses aga on selge, et vaidlusaluse laadne siseriiklik praktika tõenäoliselt kahjustab kõnealuses liikmesriigis direktiiviga 98/5 rajatud süsteemi korrektset toimimist ning seega tõenäoliselt ohustab tõsiselt nimetatud õigusakti eesmärke.

87. Tõepoolest on direktiivi 98/5 artiklis 1 sätestatud, et selle direktiivi eesmärk on „hõlbustada alalist tegutsemist advokaadi kutsealal […] ka muus liikmesriigis kui see, kus isik omandas kutsekvalifikatsiooni”. Niisiis, nagu on õigesti märkinud Poola ja Rumeenia valitsus, on vaidlusalune siseriiklik praktika samaväärne ühe niisuguse tegevusvormi kuritarvituseks pidamisega, mida liidu seadusandja kavatses lubada. Parafraseerides Euroopa Kohtu märkusi seoses direktiiviga 89/48, mis käsitleb diplomite tunnustamist,(69) ütleksin, et liikmesriigi kodanike õigus valida, millises liikmesriigis nad soovivad saada kutsenimetuse, kuulub ühtsel turul lahutamatult liidu asutamislepinguga tagatud põhiõiguste teostamise juurde.(70)

88. Selles suhtes ei ole oluline, et advokaat on vastuvõtva liikmesriigi kodanik, ega ka see, et ta võib soodsamate õigusnormide ärakasutamiseks olla otsustanud omandada kutsenimetuse välismaal, ega lõpuks ka see, et tema registreerimistaotlus võib olla esitatud peatselt pärast välismaal kutsenimetuse saamist.

89. Esimese aspekti osas märgin, et direktiivi 98/5 artikli 1 lõike 2 punktis a on „advokaat” määratletud kui „ iga isik, kes on mõne liikmesriigi kodanik ja kellel on õigus tegelda oma kutsealaga ühe [samas sättes loetletud] nimetuse all”. Samamoodi on direktiivi 98/5 artiklis 2 sätestatud, et „[ i ] gal advokaadil on õigus alaliselt tegutseda teistes liikmesriikides päritolumaa kutsenimetuse all [sama direktiivi] artiklis 5 osutatud valdkondades”.(71)

90. Seega ei ole märke sellest, nagu oleks liidu seadusandja soovinud võimaldada liikmesriikidel tegelda omaenda kodanike pöörddiskrimineerimisega seeläbi, et nad jäetakse ilma direktiiviga 98/5 loodud õigustest. (72) Liiatigi tunduks see pigem vastuolus eesmärgiga rajada siseturg.

91. Tegelikult, nagu Euroopa Kohus on märkinud, ei saa liidu kodanikult, füüsiliselt või juriidiliselt isikult, võtta võimalust tugineda liidu asutamislepingutes ette nähtud vabadustele üksnes sel põhjusel, et ta soovib ära kasutada väljaspool oma elukohaliikmesriiki muus liikmesriigis kehtivaid soodsamaid õigusakte.(73) See toob mu teise punkti juurde.

92. Selles suhtes usun ma kindlalt välja kujunenud kohtupraktika suuna põhjal, et pelgalt see, kui kodanik otsustab omandada kutsenimetuse teises liikmesriigis, et ära kasutada sealseid soodsamaid õigusakte, ei ole veel õiguste kuritarvitamine.(74)

93. Lõpuks meenutaksin kolmanda punkti osas, et Euroopa Kohus on selgitanud, et direktiivi 98/5 artikliga 3 ühtlustas liidu seadusandja antud õiguse kasutamise eeltingimused täielikult. Sellest tulenevalt on päritoluliikmesriigi pädevas asutuses registreerimist tõendava tunnistuse esitamine vastuvõtva liikmesriigi pädevale asutusele ainus tingimus asjaomase isiku registreerimiseks vastuvõtva liikmesriigi pädevas asutuses, mis võimaldab tal seal päritolumaa kutsenimetuse alusel tegutseda.(75)

94. Sellega kooskõlas on Euroopa Kohus märkinud, et direktiiv 98/5 ei luba siduda advokaadi registreerimist vastuvõtva liikmesriigi pädevas asutuses muude tingimuste täitmisega, nagu näiteks intervjuu keeleoskuse kindlakstegemiseks.(76) Lisaksin, et samamoodi ei luba direktiiv 98/5 siduda niisugust registreerimist teatava praktikaperioodi või advokaadina tegutsemise perioodi läbimisega päritoluliikmesriigis.(77) Lõppude lõpuks, kui Hispaanias ei nõuta abogado ’na tegutsemiseks eelnevaid kogemusi, siis miks peaks selliseid kogemusi nõudma täpselt sellesama kutsenimetuse ( abogado ) all tegutsemiseks teises liikmesriigis?

95. Seda arvestades on vaevalt vaja lisada, et kui vastuvõtva liikmesriigi ametiasutused leiavad ühel või teisel üksikjuhul, et eespool punktis 84 nimetatud kaks tingimust on täidetud, ei ole neil keelatud keelduda taotlust rahuldamast õiguste kuritarvitamise põhjendusel. Mõnel konkreetsel juhul võib esineda asjaolusid, mis annavad alust õigustatud pettuskahtluseks. Nendel konkreetsetel (ja – võib eeldada, et – suhteliselt harvadel) juhtudel võib enne registreerimist olla õigustatud süvendatud uurimine võimaliku kuritarvituse suhtes. Seoses sellega võivad vastuvõtva liikmesriigi ametiasutused vastavalt direktiivi 98/5 artiklile 13 ka taotleda koduliikmesriigi ametiasutustelt koostööd.(78) Kui vastuvõtva liikmesriigi asutused hangivad seejärel ühemõttelised tõendid selle kohta, et taotleja on saanud koduliikmesriigis kutsenimetuse pettuse või õigusvastase tegevusega (nagu võltsimine, altkäemaks või valeandmete esitamine), on neil õigus registreerimisest keelduda, põhjendades seda õiguste kuritarvitamisega.

96. Sellepärast teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata esimesele küsimusele nii, et direktiivi 98/5 artikliga 3 on vastuolus liikmesriigi praktika, mis seisneb selles, et õiguste kuritarvitamist põhjenduseks tuues keeldutakse kandmast advokaadiregistri eriossa, mis on ette nähtud välismaal kutsekvalifikatsiooni saanud advokaatidele, selle liikmesriigi kodanikke, kes peagi pärast teises liikmesriigis kutsenimetuse saamist pöörduvad tagasi esimesse liikmesriiki.

2. Teine küsimus

97. Teises küsimuses, mis eeldab vastust juhul, kui vastus esimesele küsimusele on jaatav, soovib CNF teada sisuliselt seda, kas direktiivi 98/5 artikkel 3 on kehtetu seetõttu, et see rikub ELL artikli 4 lõiget 2, mille kohaselt Euroopa Liit on kohustatud austama liikmesriikide rahvuslikku identiteeti, mis on omane nende poliitilistele ja põhiseaduslikele põhistruktuuridele.

98. CNF‑i sõnul on Itaalia põhiseaduse artikli 33 lõikes 5 sätestatud, et „kutsealale kvalifitseerumiseks tuleb läbida riigieksam”, ning mõiste „kutseala” kehtib ka advokaadikutse kohta. Välismaal kutsekvalifikatsiooni saanud Itaalia kodanikele Itaalias praktiseerimiseks loa andmine tähendaks väidetavalt kõrvalehoidumist Itaalia põhiseadusest, kus on ette nähtud riiklik kvalifikatsioonieksam, seega kahjustades põhiseaduslikku rahvuslikku identiteeti.

99. Kõigepealt pean tunnistama, et mul on tõsiseid raskusi CNF‑i arutluskäigu jälgimisega. Mulle ei ole selge, miks teises liikmesriigis kutsenimetuse saanud liidu kodanike vastuvõtmine advokatuuri kujutaks endast Itaalia õiguskorrale niisugust ohtu, et seda võiks pidada Itaalia rahvuslikku identiteeti kahjustavaks.

100. Selles suhtes on Euroopa Kohus tõepoolest teatavatel konkreetsetel asjaoludel andnud liikmesriikidele võimaluse teha erandeid liidu õigusega kehtestatud kohustustest, nagu näiteks põhivabaduste austamine, nende rahvusliku identiteedi kaitse alusel.(79) See siiski ei tähenda, nagu võiks iga siseriiklikus põhiseaduses sätestatud õigusnorm piirata liidu õigusnormide ühetaolist kohaldamist,(80) saati siis kujutada endast nende õigusnormide õiguspärasuse tunnust.(81)

101. Seega, nagu parlament ja nõukogu on märkinud, ei tähenda pelgalt see, et Itaalia põhiseaduses on säte, mille kohaselt tuleb enne advokaadina praktiseerima asumist läbida riigieksam, seda, et direktiiv 98/5 kahjustab Itaalia rahvuslikku identiteeti ELL artikli 4 lõike 2 tähenduses. Seda seisukohta kinnitas kohtuistungil ka Itaalia valitsus, kes märkis, et ta ei nõustu eelotsetaotluses esitanud kohtu kaalutlustega võimaliku vastuolu kohta direktiivi 98/5 artikli 33 lõike 5 ja Itaalia põhiseaduse vahel.

102. Põhimõttelisemalt lähenedes aga näib CNF‑i esitatud küsimus rajanevat ekslikul eeldusel.

103. Torresid ei ole palunud pädevatel asutustel teha advokaadiregistrisse kannet vastuvõtva liikmesriigi kutsenimetuse ( avvocato ) põhjal, vaid ainult enda kandmist selle registri ossa, mis on ette nähtud välismaal kutsekvalifikatsiooni saanud advokaatidele. Seega palusid nad luba praktiseerida Itaalias advokaadina päritoluliikmesriigi kutsenimetuse ( abogado ) all kooskõlas direktiivi 98/5 artikli 4 lõikega 1. See tähendab, et neile oleks lubatud üksnes direktiivi 98/5 artiklis 5 viidatud kutsetegevus ja nende suhtes kehtiksid sama direktiivi artiklis 6 näidatud kutse-eetika nõuded.

104. Seda arvestades ei näe ma Itaalia põhiseaduses sätestatud normidest kõrvalehoidumist, veel vähem Itaalia rahvusliku identiteedi riivet. Nagu Hispaania ja Poola valitsus ning parlament ja komisjon õigesti märkisid, jätkab Itaalia oma pädevuse teostamist seoses pääsuga avvocato kutsealale. Ent sellega, kui ta keelab oma kodanikel tegutseda Itaalias abogado kutsenimetuse all – kui see kutsenimetus on õiguspäraselt omandatud Hispaanias –, seaks ta sisuliselt kahtluse alla niisuguse kutsenimetuse nõuete täitmise, mille suhtes Itaalial pädevus puudub. See mitte üksnes ei rikuks Hispaania Kuningriigile reserveeritud pädevust, vaid kahjustaks ka vastastikuse tunnustamise põhimõtet, millel direktiiviga 98/5 loodud süsteem rajaneb.

105. Sellest lähtudes olen seisukohal, et direktiivi 98/5 artikkel 3 ei riku ELL artikli 4 lõiget 2 ja ei ole seega kehtetu.

IV. Ettepanek

106. Esitatud kaalutlusi arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Consiglio Nazionale Forense küsimustele nii:

1. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 1998. aasta direktiivi 98/5/EÜ, millega hõlbustatakse alalist tegutsemist advokaadi kutsealal muus liikmesriigis kui see, kus omandati kutsekvalifikatsioon, artikliga 3 on vastuolus liikmesriigi praktika, mis seisneb selles, et õiguste kuritarvitamist põhjenduseks tuues keeldutakse kandmast advokaadiregistri eriossa, mis on ette nähtud välismaal kutsekvalifikatsiooni saanud advokaatidele, selle liikmesriigi kodanikke, kes peagi pärast teises liikmesriigis kutsenimetuse saamist pöörduvad tagasi esimesse liikmesriiki.

2. Teise eelotsuse küsimuse analüüsimisel ei ole ilmnenud midagi, mis mõjutaks direktiivi 98/5 artikli 3 kehtivust.

(1) .

(2) – EÜT 1998, L 77, lk 36; ELT eriväljaanne 06/03, lk 83.

(3) – „Attuazione della direttiva 98/5/CE volta a facilitare l’esercizio permanente della professione di avvocato in uno Stato membro diverso da quello in cui è stata acquisita la qualifica professionale” ( Gazzetta ufficiale della Repubblica italiana , edaspidi „ GURI ”, nr 79, 4.4.2001, regulaarne lisa).

(4) – „Ordinamento delle professioni di avvocato e procuratore” ( GURI , nr 281, 5.12.1933).

(5) – „Norme integrative e di attuazione del r.d.l. No 1578, 27 novembre 1933, sull’ordinamento della professione di avvocato ( GURI , nr 24, 30.1.1934).

(6) – 23. novembri 1944. aasta seadusandlik dekreet nr 382 „Norme sui Consigli degli Ordini e Collegi e sulle Commissioni centrali professionali” ( GURI , nr 98, 23.12.1944) (edaspidi „seadusandlik dekreet nr 382/1944”), ja 28. mai 1947. aasta seadusandlik dekreet nr 597 „Norme sui procedimenti dinanzi ai Consigli degli ordini forensi ed al Consiglio nazionale forense” ( GURI , nr 155, 10.7.1947) (edaspidi „seadusandlik dekreet nr 597/1947”). Praegu reguleerib seda küsimust 31. detsembri 2012. aasta seadus nr 247 „Nuova disciplina dell’ordinamento della professione forense” ( GURI , nr 15, 18.1.2013), mis jõustus 2. veebruaril 2013 (edaspidi „seadus nr 247/2012”).

(7) – Seadusandlik dekreet nr 96/2001, artikli 6 lõige 6.

(8) – Seadusandlik dekreet nr 96/2001, artikli 6 lõige 8.

(9) – Vt muu hulgas 17. septembri 1997. aasta otsus kohtuasjas C‑54/96: Dorsch Consult (EKL 1997, lk I‑4961, punkt 23); 31. mai 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑53/03: Syfait jt (EKL 2005, lk I‑4609, punkt 29); ja 14. juuni 2011. aasta otsus kohtuasjas C‑196/09: Miles jt (EKL 2011, lk I‑5105, punkt 37).

(10) – Vt nt 26. novembri 1999. aasa määrus kohtuasjas C‑192/98: ANAS (EKL 1999, lk I‑8583, punktid 22 ja 23) ning 31. jaanuari 2013. aasta otsus kohtuasjas C‑394/11: Belov (EKL 2013, punktid 40 ja 41).

(11) – Vt iseäranis 19. oktoobri 1995. aasta otsus kohtuasjas C‑111/94: Job Centre (EKL 1995, lk I‑3361, punktid 9−11) ja 14. juuni 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑178/99: Salzmann (EKL 2001, lk I‑4421, punktid 14 ja 15).

(12) – 19. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑506/04: Wilson (EKL 2006, lk I‑8613).

(13) – 30. novembri 1995. aasta otsus kohtuasjas C‑55/94: Gebhard (EKL 1995, lk I‑4165).

(14) – Nõukogu 22. märtsi 1977. aasta direktiiv (EÜT 1977, L 78, lk 17; ELT eriväljaanne 06/01, lk 52).

(15) – Vt kohtujurist Léger’ 20. juuni 1995. aasta ettepanek kohtuasjas Gebhard, punktid 12−17 (iseäranis punkt 16).

(16) – Vt 7. novembri 2013. aasta otsus kohtuasjas C‑313/12: Romeo (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 20 ja seal viidatud kohtupraktika).

(17) – Vt kohtujuristi 5. septembri 2013. aasta ettepanek liidetud kohtuasjades C‑159/12−C‑161/12: Venturini jt, milles otsus tehti 5. detsembril 2013 (EKL 2013; ettepaneku punktid 16−63); 12. detsembri 2013. aasta ettepanek kohtuasjas C‑470/12: Photovost’ (EKL 2014; punktid 20−38); ja 21. novembri 2013. aasta ettepanek kohtuasjas C‑482/12: Macinský ja Macinská (kohtuotsuse taotlus tagasi võetud 31. detsembril 2013), punktid 32−58.

(18) – Kohtuotsus Wilson, punkt 54 jj.

(19) – Vt 30. juuni 1966. aasta otsus kohtuasjas 61/65: Vaassen-Göbbels (EKL 1966, lk 377); 6. oktoobri 1981. aasta otsus kohtuasjas 246/80: Broekmeulen (EKL 1981, lk 2311); 8. aprilli 1992. aasta otsus kohtuasjas C‑166/91: Bauer (EKL 1992, lk I‑2797); kohtuotsus Gebhard ja hilisem 22. detsembri 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑118/09: Koller (EKL 2010, lk I‑13627). Väärib märkimist, et viimati nimetatud kohtuasjas, milles otsus tehti pärast kohtuotsust Wilson, tuvastas Euroopa Kohus, et Austria Oberste Berufungs‑ und Disziplinarkommission (advokaatide kaebuste ja distsiplinaarkomisjon) kujutab endast kohut ELTL artikli 267 tähenduses.

(20) – Vt 18. juuni 1980. aasta määrus kohtuasjas 138/80: Borker (EKL 1980, lk 1975) ja 5. märtsi 1986. aasta määrus kohtuasjas 318/85: Greis Unterweger (EKL 1986, lk 955).

(21) – 30. märtsi 1993. aasta otsus kohtuasjas C‑24/92: Corbiau (EKL 1993, lk I‑1277, punkt 15). Vt samuti 30. mai 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑516/99: Schmid (EKL 2002, lk I‑4573, punkt 36) ja kohtuotsus Wilson, punkt 49.

(22) – Kohtuotsus Wilson, punktid 51−53. Vt samuti 14. mai 2008. aasta määrus kohtuasjas C‑109/07: Pilato (EKL 2008, lk I‑3503, punkt 24) ja 14. novembri 2013. aasta määrus kohtuasjas C‑49/13: MF 7 (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 23).

(23) – Kohtuotsus Wilson, punktid 18 ja 54.

(24) – Samalaadsete sätete tähtsuse kohta vt 4. veebruari 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑103/97: Köllensperger ja Atzwanger (EKL 1999, lk I‑551, punkt 22). Vt samuti 14. mai 2008. aasta määrus kohtuasjas C‑109/07: Pilato (EKL 2008, lk I‑3503, punktid 24 ja 29) ning Schmid, punkt 41.

(25) – Seadusandlik dekreet nr 382/1944, artikkel 15. Sellise asjaolu olulisuse kohta vt 14. juuni 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑246/05: Häupl (EKL 2007, lk I‑4673, punkt 18) ja Euroopa Kohtu 14. novembri 2013. aasta määrus kohtuasjas C‑49/13: MF 7 (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punktid 22−24).

(26) – Seadusandliku dekreedi nr 382/1944 artikli 8 kohaselt on justiitsministril õigus saata kohalike advokatuuride juhatusi laiali üksnes juhul, kui need organid ei saa „korrapäraselt toimida”, misjuhul nende funktsioone täidab ajutiselt, kuni 90 päeva jooksul erivolinik, kuni valitakse uus advokatuuri juhatus. Saan aga aru nii, et CNF‑i kohta samasugust sätet ei ole.

(27) – Vrd kohtuotsus Schmid, punktid 41 ja 42.

(28) – Vt dekreetseadus nr 1578/1933, artiklid 33 ja 34, ning seadusandlik dekreet nr 382/1944, artikkel 21.

(29) – Seadusandlik dekreet nr 96/2001, artikli 6 lõige 9.

(30) – Taotlejad taotlevad enda kandmist kohalikus advokatuuris peetava advokaadiregistri eriossa, mis on ette nähtud välisriigis kutsekvalifikatsiooni saanud advokaatidele (vt seadusandlik dekreet nr 96/2001, artikkel 6), CNF‑i liikmed aga peavad olema kantud advokaadiregistri eriossa, mis on ette nähtud advokaatidele, kellel on õigus esineda kõrgeima astme kohtutes; seda eriosa peab CNF ise (vt seadusandlik dekreet nr 1578/1933, artikkel 33, ja seadusandlik dekreet nr 382/1944, artikkel 21).

(31) – CNF‑is välja kujunenud praktika kohaselt ei osale ükski CNF‑i liige, kes on valitud kohturingkonnast, mille advokatuuri juhatuse otsus on esitatud kohtulikku kontrolli, seda asja arutavas koosseisus.

(32) – Cassazione Civile Sezioni Unite 11. jaanuari 1997. aasta määrus nr 12. Selle aspekti olulisuse kohta vt kohtuotsus Belov, punkt 49, ja kohtujurist Tizzano 29. jaanuari 2002. aasta ettepanek kohtuasjas Schmid, punkt 31.

(33) – Vt kohtuotsuse Wilson punktis 57 viited Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale.

(34) – Vrd Rodríguez Iglesias, G.C., „L’évolution de l’architecture juridictionelle de l’Union européenne” – A. Rosas, E. Levits, Y. Bot (toim), The Court of Justice and the Construction of Europe: Analyses and Perspectives on Sixty Years of Case-law , Asser Press, Haag, 2013, lk 37−48, vt lk 43 ja 44.

(35) – Nagu Euroopa Kohus oma 8. märtsi 2011. aasta arvamuse 1/09 (EKL 2011, lk I‑1137) punktis 85 jõuliselt märkis, viidates eeskätt ELTL artikliga 267 loodud süsteemile, on „ülesanded, mis on antud vastavalt siseriiklikele kohtutele ja Euroopa Kohtule, […] esmavajalikud aluslepingutega kehtestatud õigusele omase olemuse säilitamiseks.”

(36) – Näiteks vastavalt põhimõtetele 1 ja 2 kohtuvõimu sõltumatuse aluspõhimõtetes („Basic Principles on the Independence of the Judiciary”), mis on heaks kiidetud ÜRO Peaassamblee 29. novembri 1985. aasta resolutsiooniga 40/32 ja 13. detsembri 1985. aasta resolutsiooniga 40/146: „1. Kohtuvõimu sõltumatuse tagab riik ja see sätestatakse riigi põhiseaduses või seaduses. […] 2. Kohtuvõim otsustab tema menetluses olevad küsimused erapooletult, lähtudes faktilistest asjaoludest, ja vastavalt seadusele, ilma mingite otseste või kaudsete piirangute, ebakohase mõju, soodustuste, surve, ähvarduste ja sekkumiseta mis tahes isikutelt mis tahes põhjusel.”

(37) – Kohtuotsus Köllensperger ja Atzwanger, punkt 24.

(38) – 18. detsembri 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑341/05: Laval Un Partneri (EKL 2007, lk I‑11767).

(39) – 17. detsembri 1987. aasta otsus kohtuasjas 287/86: Ny Mølle Kro (EKL 1987, lk 5465).

(40) – 17. oktoobri 1989. aasta otsus kohtuasjas 109/88: Danfoss (EKL 1989, lk 3199).

(41) – Täielikkuse huvides võib lisada, et Euroopa Kohtu menetluses on praegu mitu kohtuasja, milles eelotsusetaotluse on esitanud Työtuomioistuin (Soome töökohus), mille põhikiri sarnaneb Arbetsdomstoleni ja Arbejdsretteni omaga: kohtuasi C‑533/13: AKT ning liidetud kohtuasjad C‑513/11 ja C‑512/11: Ylemmät Toimihenkilöt YTN ja Terveys‑ ja sosiaalialan neuvottelujärjestö TSN. Minu teada ei ole ükski pool esitanud vastuväidet eelotsusetaotluse esitanud asutuse laadi kohta. Samuti ei ole kohtujurist Kokott oma ettepanekus kohtuasjas Ylemmät Toimihenkilöt YTN ja Terveys‑ ja sosiaalialan neuvottelujärjestö TSN pidanud vajalikuks seda küsimust omal algatusel üles tõsta.

(42) – Vt kohtuotsus Gebhard, eeskätt punktid 10−12.

(43) – Vt kohtujurist Léger’ ettepanek kohtuasjas Gebhard, punktid 12−17 (iseäranis punkt 16).

(44) – Vt „Regolamento interno per le attività del Consiglio Nazionale Forense” (1992), Rassegna forense , 1992, lk 135.

(45) – Vt esmajoones Itaalia haldusmenetluse seadustik, artikkel 7.

(46) – Vt muu hulgas CNF (pres. Ricciardi, rel. Sanino) 10. oktoobri 1996. aasta otsus nr 128; CNF (pres. Cagnani, rel. De Mauro) 15. oktoobri 1996. aasta otsus nr 133; ja CNF (pres. Alpa, rel. Merli), 15. detsembri 2011. aasta otsus nr 179.

(47) – Väärib märkimist, et Itaalia õiguse kohaselt on kodanikel üldiselt lubatud esitada pädevatesse halduskohtutesse kaebusi avaliku halduse „vaikimise” peale: vt eeskätt Itaalia haldusmenetluse seadustik, artikkel 31.

(48) – Nt Hispaania õiguses, vt 24. märtsi 2011. aasta otsus kohtuasjas C‑400/08: komisjon vs. Hispaania (EKL 2011, lk I‑1915, punkt 119 jj).

(49) – Vaikimisi rahuldamise reeglite näitena vt nõukogu 20. jaanuari 2004. aasta määrus (EÜ) nr 139/2004 kontrolli kehtestamise kohta ettevõtjate koondumiste üle (EÜ ühinemismäärus) (ELT 2004, L 24, lk 1; ELT eriväljaanne 08/03, lk 40), artikli 10 lõige 6; vaikimisi rahuldamata jätmise reeglite kohta vt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määrus (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele (EÜT 2001, L 145, lk 43; ELT eriväljaanne 01/03, lk 331), artikli 8 lõige 3.

(50) – Vt Cassazione Civile, 4. märtsi 1994. aasta kohtumäärus nr 157.

(51) – Seaduse nr 247/2012 artiklis 36 on sõnaselgelt sätestatud, et CNF‑il on „pädevus” („competenza giurisdizionale”) nii distsiplinaarküsimustes kui ka advokaadiregistrisse kandmise küsimustes. Peale selle on sama seaduse artiklis 37 ette nähtud, et „artiklis 36 viidatud menetlustes teeb CNF otsused vastavalt dekreedi nr 37/1934 artiklitele 59−65, kohaldades vajaduse korral [Itaalia] tsiviilkohtumenetluse seadustiku norme ja põhimõtteid”. See tähendab, et hiljuti vastu võetud seadus nr 247/2012 oli Torreside kaebuste esitamise ajal kaugel kehtiva korra muutmisest ja hoopis kinnitas selle kehtivust.

(52) – Dekreetseaduse nr 1578/1933 artiklis 54 on muu hulgas sätestatud, et CNF „teeb otsused tema menetlusse antud asjades vastavalt käesolevale seadusele”.

(53) – Tegelikult kuulutatakse CNF‑i otsused, nagu ka kõik muud Itaalias tehtud kohtuotsused Itaalia põhiseaduse artikli 101 kohaselt „in nome del popolo italiano” („itaalia rahva nimel”).

(54) – Vt eeskätt Cassazione Civile Sezioni Unite 12. märtsi 1980. aasta kohtuotsus nr 1639. Hilisematest lahenditest vt samuti Cassazione Civile Sezioni Unite 7. detsembri 2006. aasta otsus nr 26182; ja Cassazione Civile Sezioni Unite 20. detsembri 2007. aasta kohtuotsus nr 26810.

(55) – Corte Costituzionale 18. juuni 1970. aasta kohtuotsus nr 114. Hilisematest lahenditest vt samuti Corte Costituzionale 16.−27. mai 1996. aasta kohtuotsus nr 171.

(56) – Vrd kohtujurist Tesauro 15. mai 1997. aasta ettepanek kohtuasjas Dorsch Consult, punkt 20.

(57) – Vt 11. juuli 2003. aasta määrus kohtuasjas C‑161/03: Cafom ja Samsung (kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 14).

(58) – Selle küsimuse kohta vt kohtuotsus Danfoss, punkt 7, ja 23. märtsi 1982. aasta otsus kohtuasjas 102/81: Nordsee (EKL 1982, lk 1095, punkt 11).

(59) – Vrd 27. jaanuari 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑125/04: Denuit ja Cordenier (EKL 2005, lk I‑923, punkt 15).

(60) – Faktiliste asjaolude osas on Corte di Cassazione seega põhimõtteliselt kohustatud lähtuma CNF‑i tuvastatud asjaoludest. Selle aspekti olulisuse kohta vt 14. novembri 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑411/00: Felix Swoboda (EKL 2002, lk I‑10567, punktid 26−28).

(61) – Vrd kohtuotsus Belov, punkt 52.

(62) – Arvestan ka seda, et CNF‑i menetluses seoses advokaadiregistri kannetega (aga ka Corte di Cassazione erikaebusmenetluses) osaleb Pubblico Ministero (riigiprokurör), erinevalt kohalike advokatuuride juhatuste läbiviidavatest menetlustest. Nagu Itaalia valitsus märkis, oleks riigiprokuröri osalemine haldusmenetluses üsnagi anomaalne.

(63) – Cassazione Civile 8. augusti 2001. aasta kohtuotsus nr 10959.

(64) – Vt eespool punktis 65 mainitud õigusnormid.

(65) – Vt 21. veebruari 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑255/02: Halifax jt (EKL 2006, lk I‑1609, punkt 68 ja seal viidatud kohtupraktika).

(66) – Vt 14. detsembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑110/99: Emsland-Stärke (EKL 2000, lk I‑11569, punktid 52 ja 53).

(67) – Ibidem , punkt 54.

(68) – 12. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑367/96: Kefalas jt (EKL 1998, lk I‑2843, punkt 22).

(69) – Nõukogu 21. detsembri 1988. aasta direktiiv 89/48/EMÜ vähemalt kolmeaastase kutseõppe läbimisel antavate kõrgharidusdiplomite tunnustamise üldsüsteemi kohta (EÜT 1989, L 19, lk 16; ELT eriväljaanne 05/01, lk 337).

(70) – Vt 23. oktoobri 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑286/06: komisjon vs. Hispaania (EKL 2008, lk I‑8025, punkt 72).

(71) – Mõlemas tsitaadis kohtujuristi kursiiv.

(72) – Vt analoogia põhjal 31. märtsi 1993. aasta otsus kohtuasjas C‑19/92: Kraus (EKL 1993, lk I‑1663, punktid 15 ja 16).

(73) – 12. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑196/04: Cadbury Schweppes ja Cadbury Schweppes Overseas (EKL 2006, lk I‑7995, punkt 36 ja seal viidatud kohtupraktika).

(74) – Ibidem, punkt 37.

(75) – Kohtuotsus Wilson, punktid 66 ja 67.

(76) – Ibidem, punkt 70.

(77) – Vt kohtuotsus Koller, punktid 34 ja 40. Vt samuti analoogia põhjal 9. märtsi 1999. aasta otsus kohtuajas C‑212/97: Centros (EKL 1999, lk I‑1459, punkt 29).

(78) – Artikli 13 asjakohases osas on sätestatud: „Et hõlbustada käesoleva direktiivi kohaldamist ning hoida ära selle sätete väära kohaldamist eesmärgiga hoiduda kõrvale vastuvõtvas liikmesriigis kehtivatest normidest, teevad vastuvõtva liikmesriigi pädev asutus ja päritoluliikmesriigi pädev asutus tihedat koostööd ning osutavad teineteisele vastastikku abi.”

(79) – Vt eeskätt 14. oktoobri 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑36/02: Omega (EKL 2004, lk I‑9609, punkt 35 jj) ning 22. detsembri 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑208/09: Sayn-Wittgenstein (EKL 2010, lk I‑13693, punkt 83 jj).

(80) – Vrd kohtujurist Poiares Maduro 8. oktoobri 2008. aasta ettepanek kohtuasjas C‑213/07: Michaniki, milles otsus tehti 16. detsembril 2008 (EKL 2008, lk I‑9999, ettepaneku punkt 33).

(81) – Vt eeskätt 17. detsembri 1970. aasta otsus kohtuasjas 11/70: Internationale Handelsgesellschaft (EKL 1970, lk 1125, punkt 3) ja 1. aprilli 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑212/06: Gouvernement de la Communauté française ja Gouvernement wallon (EKL 2008, lk I‑1683, punkt 58).