1. 

Käesolev kohtuasi puudutab välisvaluutapõhiste tarbijakrediidilepingute pakkumist. Seda tüüpi lepingute kasutamine, mis on mõnes Euroopa Liidu liikmesriigis üsna levinud ja mis võib esmapilgul laenuvõtjatele ligitõmbav näida, sest intress on tavalisest madalam, on 2000. aastate lõpu rahvusvahelise finantskriisi tulemusena toonud kaasa probleeme paljudele eraõiguslikele isikutele, sest mõned valuutad on asjaomase välisvaluuta suhtes (eelkõige Šveitsi frank) märgatavalt devalveerunud. Need eraõiguslikud isikud on pidanud tagastama kohalikus vääringus igakuiseid osamakseid, mis on tunduvalt kõrgemad nendest, mida nad oleksid pidanud tasuma, kui need oleks olnud arvutatud mineviku vahetuskursiga, mida kohaldati laenu väljamaksmise hetkel. Täheldatud vahed on olnud niisugused, et see on omakorda märgatavalt mõjutanud mõne liikmesriigi pangandussektorit. ( 2 )

2. 

Küsimused, mille Kúria (Ungari) on käesoleval juhul esitanud, ei puuduta siiski selle praktika vastavust ( 3 ) liidu õigusele ega ka küsimust, kas tarbijakrediidilepingute sätted võib või peab ainuüksi seetõttu, et need on välisvaluutapõhised, tunnistama ebaõiglaseks, vaid küsimust, kas ja mil määral on lepingutingimused, milles määratakse kindlaks vastavalt laenu väljamaksmise ja tagastamise suhtes kohaldatavad kursid, tingimused, mille ebaõiglust direktiivi 93/13/EMÜ ( 4 ) artikli 4 lõike 2 kohaselt ei hinnata, sest need on esiteks seotud põhiobjekti ja/või osutatavate teenuste või tarnitavate kaupade kvaliteedi ja hinna suhtega ning on teiseks koostatud lihtsas ja arusaadavas keeles. Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib Euroopa Kohtult ka, missugused järeldused peab siseriiklik kohus eelkõige direktiivi 93/13 artikli 6 lõike 1 kohaselt tegema lepingutingimustest, mille ta peab kvalifitseerima ebaõiglaseks.

3. 

Kuigi esitatud küsimused on suuresti uued, sest nendega püütakse saada täpsustusi direktiivi 93/13 artikli 4 lõikes 2 sätestatud nn erandinormis kasutatud mõistete ulatuse kohta, peab antav vastus tingimata olema jätkuks tarbijakaitset käsitlevast kohtupraktikast tulenevatele juhistele. Seepärast olen arvamusel, et käesoleval juhul tuleb leida tasakaal esiteks direktiiviga 93/13 taotletava tarbijakaitse-eesmärgi ja selle direktiivi artikli 4 lõikega 2 jäetud võimaluse vahel kaitsta teataval määral tahte‑ ja lepinguvabaduse põhimõtteid. Veelgi olulisem on võtta arvesse vajadust jätta siseriikliku kohtu otsustada, kas talle hindamiseks esitatud lepingutingimused on niisugused, mille ebaõiglust ta võib hinnata, võttes arvesse selle direktiiviga loodud süsteemi kasuistilisust.

4.

Direktiivi 93/13 põhjendustes 12 ja 19 on märgitud:

„[p]raegused siseriiklikud õigusaktid võimaldavad ette näha üksnes osalist ühtlustamist; [...] direktiiv hõlmab eelkõige ainult neid lepingutingimusi, mille suhtes ei ole eraldi kokku lepitud; liikmesriikidel peaks olema võimalus [EMÜ] asutamislepingu sätteid arvesse võttes kindlustada tarbijatele kõrgem kaitstuse tase siseriiklike õigusnormide abil, mis on käesoleva direktiiviga ettenähtud õigusnormidest rangemad;

[...]

käesoleva direktiivi kohaldamisel ei hinnata ebaõigluse suhtes lepingu põhiobjekti ega tarnitava kauba või osutatavate teenuste kvaliteedi ja hinna suhtega seotud tingimusi; lepingu põhiobjekti ning hinna ja kvaliteedi suhte võib sellest hoolimata arvesse võtta muude tingimuste õigluse hindamisel [...]”

5.

Selle direktiivi artiklis 3 on sätestatud:

„1.   Lepingutingimus, mille suhtes ei ole eraldi kokku lepitud, loetakse ebaõiglaseks, kui see on vastuolus heausksuse tingimusega ning kutsub esile lepinguosaliste lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste olulise tasakaalustamatuse, mis kahjustab tarbijat.

[...]

3.   Lisa sisaldab soovituslikku ja mittetäielikku loetelu tingimustest, mida võib pidada ebaõiglasteks.”

6.

Direktiivi 93/13 artikkel 4 on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Ilma et see piiraks artikli 7 kohaldamist, võetakse lepingutingimuse hindamisel arvesse lepingu sõlmimise objektiks oleva kauba või teenuse laad ning viidatakse lepingu sõlmimisel kõigile sellega kaasnevatele asjaoludele ning kõigile teistele kõnealuse või muu lepingu tingimustele, millest see sõltub.

2.   Tingimuste õiglase või ebaõiglase iseloomu hindamine ei ole seotud lepingu põhiobjekti mõiste, hinna ja tasu piisavuse ega vastutehinguna pakutavate teenuste või kaubaga, kui kõnealused tingimused on koostatud lihtsas ja arusaadavas keeles.”

7.

Selle direktiivi artikli 6 lõikes 1 on nähtud ette:

„Liikmesriigid sätestavad, et ebaõiglased tingimused lepingus, mille müüja või teenuste osutaja on oma siseriiklike õigusaktide alusel tarbijaga sõlminud, ei ole tarbijale siduvad ning leping on kõnealustel tingimustel lepinguosalistele jätkuvalt siduv ainult juhul, kui seda on võimalik jätkata nii, et see sisaldab ebaõiglasi tingimusi.”

8.

Direktiivi 93/13 artikli 3 lõikes 3 viidatud tingimusi käsitleva lisa punkti 1 alapunktides j ja l on nimetatud „tingimus[i], mille eesmärk või tagajärg on: [...] j) anda müüjale või teenuste osutajale võimalus muuta lepingutingimusi ühepoolselt, ilma mõjuva, lepingus kindlaksmääratud põhjuseta; [...] l) anda võimalus, et [...] teenuste osutaja [...] tõstab [...] teenuse hinda, ilma et tarbijal oleks [...] õigus leping lõpetada, kui lõplik hind on liiga kõrge, võrreldes lepingu sõlmimise ajal kokkulepitud hinnaga”.

9.

Selle lisa punkti 2 alapunktis b on märgitud, et „[p]unkt j ei takista tingimuste kehtestamist, mille kohaselt finantsteenuste osutaja jätab endale õiguse teatamata muuta tarbija poolt või tarbijale makstavat intressimäära või finantsteenuste eest tasutavate muude maksude suurust, kui on olemas mõjuv põhjus ning kui teenuste osutaja on kohustatud sellest teist lepinguosalist või teisi lepinguosalisi esimesel võimalusel teavitama ning lepinguosaline või lepinguosalised võivad soovi korral lepingu kohe lõpetada”, ning alapunktis d, et „[p]unkt l ei takista hinnaindekseerimisklauslite rakendamist, kui need on seadusega lubatavad ning kui hindade muutumist täpselt kirjeldatakse”.

10.

Ungari tsiviilseadustiku § 209 põhikohtuasjas vaadeldava laenulepingu sõlmimise ajal kehtinud redaktsioonis oli sätestatud:

„1.   Lepingu tüüptingimus ning tarbijalepingus eraldi kokku leppimata lepingutingimus on ebaõiglane, kui selles on poolte lepingust tulenevad õigused ja kohustused kindlaks määratud hea usu ja õigluse põhimõtet rikkudes, ühepoolselt ja põhjendamata, tingimuse välja töötanud poolega lepingu sõlmiva poole kahjuks.

2.   Lepingutingimuse ebaõiglase olemuse kindlakstegemisel tuleb hinnata kõiki lepingu sõlmimisel esinenud selliseid asjaolusid, mis viisid lepingu sõlmimiseni, ning lepingutingimuses sätestatud teenuse olemust ja asjaomase tingimuse seost lepingu muude tingimuste või muude lepingutega.

[...]

4.   Ebaõiglasi lepingutingimusi puudutavaid sätteid ei saa kohaldada lepingutingimustele, milles sätestatakse lepingu põhiobjekt või soorituse vastavus vastusooritusele.

[...]”

11.

Ungari tsiviilseadustiku § 209 lõikeid 4 ja 5 muudeti alates 22. maist 2009 järgmiselt:

„4.   Lepingu tüüptingimus või tarbijalepingus eraldi kokku leppimata lepingutingimus on iseenesest ebaõiglane, kui see ei ole koostatud lihtsas ja arusaadavas keeles.

5.   Ebaõiglasi lepingutingimusi puudutavaid sätteid ei saa kohaldada lepingutingimustele, milles sätestatakse lepingu põhiobjekt või soorituse vastavus vastusooritusele, kui need tingimused on muidu koostatud lihtsas ja arusaadavas keeles.”

12.

Sama seadustiku §‑s 237 on sätestatud:

„1.   Kui leping on tühine, tuleb taastada enne lepingu sõlmimist kehtinud olukord.

2.   Kui enne lepingu sõlmimist kehtinud olukorda ei ole võimalik taastada, võib kohus otsustada, et leping kehtib kuni kohtuotsuse tegemiseni. Tühise lepingu võib tunnistada kehtivaks, kui pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtuse võib viia tasakaalu ebaproportsionaalse eelise kaotamisega lepingus, mis on tühine seetõttu, et pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Neil juhtudel tuleb anda korraldus, et võimalik vastusoorituseta jäänud sooritus tagastataks.”

13.

Tsiviilseadustiku § 239 näeb ette:

„1.   Lepingu osaline tühisus toob kaasa selle kehtetuse tervikuna ainult siis, kui lepingut ei ole võimalik ilma tühise osata täita. Seaduses võib käesolevast sättest erandeid teha.

2.   Tarbijalepingu osaline tühisus toob kaasa selle kehtetuse tervikuna ainult siis, kui lepingut ei ole võimalik ilma tühise osata täita.”

14.

Tsiviilseadustiku § 239/A lõige 1 sätestab:

„Pool võib nõuda kohtult lepingu tühisuse tuvastamist või lepingu mõne osa tühisuse tuvastamist (osaline tühisus) ka ilma, et ta nõuaks tühisuse tagajärgede kohaldamist.”

15.

Á. Kásler ja H. Káslerné Rábai (edaspidi „põhikohtuasja hagejad”) sõlmisid 29. mail 2008 äriühinguga OTP Jelzálogbank Zrt (edaspidi „põhikohtuasja kostja”) lepingu nimega „kinnisvarale seatud hüpoteegiga tagatud, välisvaluutapõhine hüpoteeklaenuleping”.

16.

Nimetatud lepingu punkti I/1 kohaselt andis põhikohtuasja kostja põhikohtuasja hagejatele 14400000 forintit laenu tingimusel, et „laenusumma määratakse kindlaks välisvaluutas laenu väljamaksmise päeval kehtiva ja panga poolt kohaldatava välisvaluuta ostukursi alusel”. Lepingu punkti I kohaselt võtsid hagejad teadmiseks, et „antud laenu põhisumma, selle intressid, lepingutasud ning viivis ja muud kulud määratakse pärast laenu väljamaksmist kindlaks välisvaluutas”. Šveitsi frangi ostukursi alusel, mida põhikohtuasja kostja laenu väljamaksmise ajal kohaldas, oli see forintides väljendatud summa Šveitsi frankidesse ümberarvutatuna 94240,84 Šveitsi franki. Põhikohtuasja hagejad pidid selle 25 aasta jooksul tagasi maksma, osamaksete tasumise kuupäev oli iga kuu neljas päev.

17.

Lepingu punkti II kohaselt oli intress 5,2%, millele lisandus lepingutasu 2,04%, ning krediidi kulukuse aastamäär oli lepingu sõlmimise päeval 7,43% aastas.

18.

Lepingu punkti III/2 kohaselt „arvestab laenuandja konkreetse tasumisele kuuluva osamakse summa forintides osamakse tasumise kuupäevale eelnenud päeval kehtinud, panga poolt kohaldatava välisvaluuta müügikursi alusel”.

19.

Põhikohtuasja hagejad esitasid põhikohtuasja kostja vastu hagi, väites, et lepingu punkt III/2 on ebaõiglane. Nad leidsid, et see tingimus, mis võimaldas pangal arvutada tasumisele kuuluvad igakuised osamaksed tema poolt kohaldatud välisvaluuta müügikursi alusel, andis talle ühepoolse ja põhjendamata eelise Ungari tsiviilseadustiku § 209 tähenduses.

20.

Esimese astme kohus rahuldas selle hagi. Apellatsiooniastmes jäeti see kohtuotsus hiljem muutmata. Apellatsioonikohus leidis oma otsuses eelkõige, et niisuguse laenutehingu raames nagu põhikohtuasjas vaadeldav ei anna pank kliendi käsutusse välisvaluutat ega osuta ka mingit finantsteenust, mis oleks seotud välisvaluuta ostmise või müümisega, ning seega ei saa pank kohaldada laenu tagastamisel teistsugust kurssi, kui kasutati laenu väljamaksmisel. See kohus leidis ka, et vaidlusalune tingimus ei ole lihtne ja arusaadav, kuna ei ole võimalik kindlaks teha, miks on väljamakstav ja tagastatav laenusumma arvestatud erinevalt.

21.

Põhikohtuasja kostja esitas seejärel apellatsiooniastmes tehtud kohtuotsuse peale kassatsioonkaebuse.

22.

Ta leidis eelkõige, et vaidlusalune tingimus, mis võimaldab tal saada sellist tulu, mis kujutas endast võlgnike vastusooritust välisvaluutapõhise laenu andmise eest ja mille eesmärk oli katta kulutused, mis krediidiasutusel tekivad seoses valuuta ostutehingutega turul, kuulub Ungari tsiviilseadustiku § 209 lõikes 4 ette nähtud erandi kohaldamisalasse ning seega ei ole § 209 lõikes 1 sätestatud ebaõigluse kontrolli vaja läbi viia.

23.

Põhikohtuasja hagejad väitsid seevastu, et niisugune kontroll tuleb läbi viia. Nad kinnitasid eelkõige, et pank ei saa nende suhtes tugineda pangandustegevuse eripärale ega jätta hagejate kanda sellest tulenevaid ja pangal tekkivaid kulutusi. Et nende lepingu sõlmimise tahe puudutas forintides väljamakstavat laenusummat, ei tohi panga tulusid segamini ajada antava laenuga. Seega ei ole vaidlusalune lepingutingimus lihtne.

24.

Selles olukorras otsustas eelotsusetaotluse esitanud kohus menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

25.

Põhikohtuasja kostja, Ungari, Tšehhi, Saksamaa, Kreeka, Itaalia ja Austria valitsus ning Euroopa Komisjon esitasid kirjalikke seisukohti. Kohtuistungist, mis toimus 5. detsembril 2013, võtsid osa põhikohtuasja kostja, Ungari ja Saksamaa valitsus ning komisjon.

26.

Enne küsimuste analüüsimist ükshaaval tuleb kõigepealt teha mõned täpsustused direktiivi 93/13 artikli 4 lõike 2 mõtte (ratio legis) ja ulatuse kohta.

27.

Direktiivi 93/13 artikli 4 lõikes 2 on kahtlemata väljendatud võimalust võtta arvesse lepinguosaliste tahte‑ ja lepinguvabadust, mis käib turumajandusega kaasas.

28.

Viidatud õigusnormis on selleks, et saaks kohaldada erandi ette nägevat normi – mis sätestab, et mõne lepingutingimuse puhul ei analüüsita, kas need on ebaõiglased ‐, nõutud, et täidetud oleks kaks kumulatiivset tingimust: esiteks peavad kõnesolevad lepingutingimused olema seotud „lepingu põhiobjekti” või „hinna ja tasu [vastavusega] vastutehinguna pakutavate[le] teenuste[le] või kau[padele]”, teiseks peavad need tingimused olema „koostatud lihtsas ja arusaadavas keeles”.

29.

Nagu ilmneb direktiivi 93/13 ettevalmistavatest materjalidest, ( 6 ) osutus ebaõiglaste lepingutingimuste vastu võitlemiseks vastu võetud direktiivi tekst palju vähem ambitsioonikaks kui komisjoni esimene ettepanek ( 7 ), sest tuli leida kompromiss esiteks tarbijakaitse ja liikmesriikide ebaõiglasi lepingutingimusi käsitlevate õigusaktide ühtlustamise eesmärgi ning teiseks tahte‑ ja lepinguvabaduste põhimõtete vahel, mis on enamiku liikmesriikide õiguslikes tavades lepinguõiguse valdkonnas hästi juurdunud.

30.

Sisuliselt avaldub see kompromiss minu arvates peamiselt kahel viisil.

31.

Esiteks ja vastupidi komisjoni ettepanekust tulenevale kavatsusele koostada niisuguste lepingutingimuste ammendav loetelu, mida tuleb automaatselt pidada ebaõiglaseks, on direktiivi 93/13 lisas toodud loetelu ainult näitlik.

32.

Teiseks on eriti märkimisväärne, et selles direktiivis on esiteks silmas peetud ainult lepingutingimusi, mille suhtes ei ole eraldi kokku lepitud (direktiivi 93/13 artikkel 3), ja teiseks muid lepingutingimusi kui need, mis on seotud lepingu põhiobjekti mõiste või hinna vastavusega teenusele (artikli 4 lõige 2).

33.

Mis puudutab direktiivi 93/13 artikli 4 lõikele 2 vastavat õigusnormi, siis 22. septembril 1992 vastu võetud ühisest seisukohast ilmneb selgelt, et see õigusnorm lisati selleks, et välistada „kõik, mis tuleneb otseselt lepinguosaliste lepinguvabadusest”. Teiste sõnadega väljendati soovi, et lepingulise suhte keset (essentialia negotii) ei muudetaks, kui see on määratletud lihtsalt ja arusaadavalt.

34.

Niisuguse õigusnormi lisamine võib aga näida mitmes mõttes paradoksaalne.

35.

Kõigepealt tundub üllatav, et direktiiviga 93/13, millega soovitakse eeskätt kaitsta tarbijat, välistatakse samas, et võib hinnata nende lepingutingimuste ebaõiglust, mis on lepingu „keskmes”. ( 8 ) See selgitabki kahtlemata, miks mõned liikmesriigid otsustasid direktiiviga 93/13 tagatud kaitse taset laiendada, jättes direktiivi 93/13 artikli 4 lõikest 2 tuleneva piirangu ülevõtmisaktidesse üle võtmata. ( 9 )

36.

Seejärel tuleb märkida, et kuigi on võimalik mõista direktiivi 93/13 ettevalmistavates materjalides selgelt väljendatud soovi omistada teatav tähtsus tahte‑ ja lepinguvabadusele, võib kerkida küsimus, missugune on selle õigusnormi ratio legis. Et vastavalt direktiivi 93/13 artikli 3 lõikele 1 ei peeta igal juhul silmas lepingutingimusi, mille suhtes lepiti eraldi kokku, kohaldatakse selle direktiivi artikli 4 lõiget 2 valdkonnas, kus lepinguvabadus ei ole täielikult avaldunud.

37.

Sellele paradoksile on osaliselt tähelepanu juhitud Euroopa Kohtu eespool viidatud otsuses Caja de Ahorros y Monte de Piedad de Madrid, milles esitati märkimisväärseid täpsustusi otstarbe kohta, mida artikli 4 lõige 2 direktiiviga 93/13 loodud kaitsesüsteemis täidab.

38.

Meenutanud kõigepealt, et direktiiviga 93/13 ühtlustati siseriiklikke ebaõiglasi lepingutingimusi käsitlevaid õigusakte ainult minimaalselt ja osaliselt, jättes liikmesriikidele võimaluse tagada tarbijale kõrgem kaitstuse tase, kui on ette nähtud direktiivis, leidis Euroopa Kohus, et selle õigusnormiga ei soovitud määrata kindlaks direktiivi 93/13 esemelist kohaldamisala, vaid ainult nende lepingutingimuste sisulise kontrolli korda ja ulatust, mille suhtes ei ole eraldi kokku lepitud ning mis kirjeldavad ettevõtja ja tarbija vahel sõlmitud lepingu alusel osutatavaid põhiteenuseid. Lõpuks, eitades täielikult, et direktiivi 93/13 artikli 4 lõige 2 võiks olla kohustuslik, leidis Euroopa Kohus, et artikli 4 lõiget 2 ja artiklit 8 tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus niisugused siseriiklikud õigusnormid, millega lubatakse kohtulikult kontrollida selliste lepingutingimuste ebaõiglust, mis puudutavad lepingu põhiobjekti mõistet või hinna ja tasu vastavust vastutehinguna pakutavatele teenustele või kaupadele, isegi kui need tingimused on koostatud lihtsas ja arusaadavas keeles. Lubades ettevõtja ja tarbija vahel sõlmitud lepingu niisuguste tingimuste nagu direktiivi artikli 4 lõikes 2 osundatud tingimused ebaõiglust kohtul täielikult kontrollida, võimaldatakse siseriiklike õigusnormidega tagada tarbijale vastavalt selle direktiivi artiklile 8 kõrgem tegeliku kaitstuse tase, kui on kehtestatud direktiiviga. ( 10 )

39.

Kõik need asjaolud peaksid ‐ selle jätkuks, mida Euroopa Kohus on juba leidnud ja nagu ma edasises mõttearenduses näitan – viima selleni, et direktiivi 93/13 artikli 4 lõikes 2 nimetatud mõisted määratletakse sõltumatute kriteeriumite põhjal, ( 11 ) mis erinevad võimalikest siseriiklikul tasandil valitud lähenemistest.

40.

See eeldab esiteks, et kriteeriumid, mis võimaldavad määrata kindlaks põhiobjekti või tarnitava kauba või osutatava teenuse hinna-kvaliteedi suhte, peavad olema vaatamata kaalutlusõigusele, mis on siseriiklikul kohtul, kelle poole pöörduti, selgelt kindlaks määratud.

41.

Teiseks tuleb direktiivis 93/13 sätestatud „lihtsuse ja arusaadavuse” nõude puhul arvesse võtta, et tarbija, kes võib küll olla mõistlikult tähelepanelik ja informeeritud, on nõrgemas positsioonis võrreldes ettevõtjatega, kellega ta lepinguid sõlmib. Lihtsuse ja arusaadavuse hindamisel ei tohi piirduda lihtsalt vormiliste või keeleliste aspektidega, vaid arvestada tuleb ebavõrdsust informeerituse alal, mis tarbija-ettevõtja suhet iseloomustab.

42.

Just kõikidest nendest kaalutlustest lähtudes ma eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimusi analüüsingi.

43.

Oma esimese eelotsuse küsimusega soovib Kúria sisuliselt teada, kas niisuguse eraldi kokku leppimata lepingutingimuse ebaõiglust, mis käsitleb erinevust vahetuskursside vahel, mida kohaldatakse vastavalt laenu väljamaksmise ja tagastamise suhtes, võib sisuliselt analüüsida või on see analüüsimine direktiivi 93/13 artikli 4 lõikega 2 vastuolus, sest niisugune lepingutingimus on seotud lepingu põhiobjekti mõiste või teenuse hinna-kvaliteedi suhtega.

44.

Üldisemalt palutakse Euroopa Kohtul kindlaks teha, kas selle vastusoorituse iga element, mille võlgnik rahas tasuma peab, kujutab endast lepingutingimust, milles määratakse kindlaks „lepingu põhiobjekt”, või kuulub lepingu põhiobjekti hulka peale laenusumma ainult intress (esimene aspekt). Kui õige on see viimane väide, kerkib ka küsimus, kas kursivahest tulenevat maksekohustust tuleb vastavalt direktiivi 93/13 artikli 4 lõikes 2 nimetatud teisele võimalusele lugeda „tasu” elemendiks (teine aspekt).

45.

Meenutan, et eespool viidatud kohtuotsuses Caja de Ahorros y Monte de Piedad de Madrid märkis Euroopa Kohus juba, et direktiivi 93/13 artikli 4 lõikes 2 on peetud silmas teenuse osutaja ja tarbija vahel sõlmitud „lepingu alusel osutatavat põhiteenust”. ( 12 ) Ta ei teinud seevastu kindlaks, kas vaidlusalune lepingutingimus puudutab tõesti põhiteenust.

46.

Siin tuleb pidada meeles, et selle, mis on konkreetse lepingu alusel osutatav põhiteenus, määravad lõppkokkuvõttes kindlaks ainult siseriiklikud kohtud. See hinnang eeldab kahtlemata asjaomase lepingu ning lepingu sõlmimisega seonduvate kõikide faktiliste ja õiguslike asjaolude igakülgset hindamist. ( 13 )

47.

Siiski võib Euroopa Kohus talle ELTL artikliga 267 antud liidu õiguse tõlgendamise pädevust kasutades välja töötada üldkriteeriumid direktiivis 93/13 kasutatud mõistete määratlemiseks. ( 14 )

48.

Käesoleval juhul on see seda olulisem, et selles valdkonnas näib avalduvat mitu suunda, eriti mis puudutab laenulepingute sõlmimist. Esimese suuna kohaselt, mida järgib eelkõige Supreme Court (Ühendkuningriik), ( 15 ) ei ole vaja teha vahet hinna põhielementide (core terms) ja kulude vahel, mis võivad teatavatel tingimustel kaasneda (incidental terms), ning järelikult vastaksid direktiivi 93/13 artikli 4 lõikes 2 sätestatud erandi kriteeriumitele kõik teenusega seotud maksekohustused. Seevastu Saksamaa kohtud ja enamik Saksa õigusteoreetikuid näivad pooldavat selles osas palju piiravamat lähenemist. ( 16 )

49.

Minu arvates peab kohus selleks, et teha kindlaks, mis moodustab lepingu põhiobjekti, igal üksikul juhul otsustama, missugust põhiteenust või ‑teenuseid tuleb objektiivselt lepingu üldises ülesehituses peamiseks pidada. Selle hinnangu andmisel ‐ mis ei tohi olla teoreetiline ‐ ei saa piirduda nende kriteeriumite analüüsimisega, mis määravad konkreetse lepingu siseriiklikus õiguses ära, vaid arvesse tuleb võtta eripära, mis avaldub lepingu tingimustes endas.

50.

Lisaks näib, et lepingu põhiobjekt sisaldab tavaliselt mitut üksteisest lahutamatut aspekti ning et niisugust lepingut ei saa määratleda piisavalt täpselt loodetud teenuse või kauba ühe osa põhjal.

51.

Minu arvamust võib selgitada auto müügileping. Lepingu põhiese ei ole lihtsalt mingi auto, vaid see tuleb määratleda ka kui teatavat marki sõiduk, millel on teatavad tehnilised omadused ja mis vastab teatavatele esteetilistele kriteeriumitele.

52.

Teenuste osutamise lepingu osas on võimalik tuua näiteks tarbija ja reisikorraldaja vahel sõlmitud pakettreisileping. Kuigi teoreetiliselt võib kohaldatava siseriikliku õiguse ja praktika põhjal asuda seisukohale, et lepingu keskmes ei ole mitte üksnes transporditeenused, vaid ka kokkulepitud majutusteenused, ei saa järeldada, et üks nendest osadest on teise suhtes sekundaarne. Need kaks aspekti kuuluvad kahtlemata kõnesoleva lepingu põhiobjekti hulka.

53.

Et järeldada, et lepingutingimus ei kuulu lepingu põhiobjekti hulka, peab siseriiklik kohus, kelle ülesanne on teha otsus, igal üksikul juhul välja selgitama, kas see tingimus aitab õiguslikus või majanduslikus plaanis ühel või teisel viisil objektiivselt kaasa selle lepingu põhiomaduste kindlaksmääramisele. Kohus peab seega kindlaks tegema, kas see lepingutingimus kuulub olemuslikult teenuste hulka, mis selle lepingu ära määravad selles mõttes, et ilma niisuguse tingimuseta kaotab leping ühe oma põhiomadustest või ei saa ülejäänud lepingutingimuste alusel üldse eksisteerida.

54.

Käesoleval juhul tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtule kasuliku vastuse andmiseks esitada juhised, kuidas teha kindlaks, mis võib olla laenulepingu „põhiteenus”.

55.

Lisaks eespool mainitule tuleb arvesse võtta mitte üksnes kohaldatavast siseriiklikust õigusest tulenevat, vaid ka asjaomase lepingu tingimustest johtuvat.

56.

Tarbimislaenulepingut võib üldiselt määratleda kui lepingut, mille kohaselt laenuandja annab laenuvõtja käsutusse teatava rahasumma ja laenuvõtjal on kohustus see tagastada ja juhul, kui tegemist on intressiga laenuga, tagastada see intressi makstes.

57.

Niisugune määratlus vastab suuresti määratlusele, mis on esitatud liidu õiguses, näiteks direktiivis 2008/48/EÜ, mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid ( 17 ), aga ka määratlusele, mis on toodud asjakohases siseriiklikus õiguses, milleks käesoleval juhul on Ungari õigus. Ungari tsiviilseadustiku § 523 lõike 1 kohaselt kohustub rahandusasutus andma laenulepinguga laenuvõtja käsutusse teatava rahasumma ja viimane kohustub laenusumma vastavalt lepingule tagastama. Ungari tsiviilseadustiku § 523 lõikes 2 on vastusooritusena sõnaselgelt nimetatud ainult intresside tasumist.

58.

Kui nominaalintress on laenulepingu tuum, siis kuidas on lood süsteemiga, mis võimaldab laenuvõtjal igakuiseid osamakseid arvestada välisvaluuta vahetuskursi alusel?

59.

Muidugi võib väita, et mõistet „lepingutingimus, mis on seotud „lepingu põhiobjektiga””, tuleb mõista väga kitsalt ning et seega ei saa laenulepingu puhul selle vastusoorituse iga elementi, mille võlgnik peab rahas tasuma, kõnesoleval juhtumil pidada lepingu põhiobjekti hulka kuuluvaks. Võib olla mõeldav, et eristatakse lepingusätteid, milles määratakse kindlaks põhiobjektiga seotud intress, ja sätteid, mis käsitlevad kõnesoleva laenu süsteemi seisukohast teisejärgulisi või lisanduvaid kulusid.

60.

Kuigi seda üldist kaalutlust on raske vaidlustada laenulepingu puhul laiemas tähenduses, ei ole ma siiski kaugeltki veendunud, et see on õige kõikidel juhtudel ja eriti mis puudutab laenulepingut, mida määratletakse kui „kinnisvarale seatud hüpoteegiga tagatud, välisvaluutapõhist hüpoteeklaenulepingut”.

61.

Kui nõustuda, et mõiste „lepingu põhiobjekt” peab hõlmama kõike, mille pooled on lepingus selgelt sellena määratlenud, selles mõttes, et see vastab kõikidele põhikohustustele, mida tuleb osutatavate teenus(t)e vastusooritusena arvesse võtta, ( 18 ) tundub mulle raske piirata lepingu eset tingimustega, milles määratakse kindlaks nominaalintress.

62.

Mis puudutab välisvaluutapõhist laenu, siis lepingutingimus, milles määratakse kindlaks kohaldatavad vahetuskursid, kuulub väga tõenäoliselt lepingu põhiobjekti hulka, sest see kujutab endast üsna kindlasti üht põhikriteeriumit selles mõttes, et ilma selle tingimuseta ei oleks lepingut võimalik täita. ( 19 ) Minu arvates erineb see selgelt rahakaardi tasu muutmise süsteemist, mida vaadeldi kohtuasjas Invitel ( 20 ), või ka viivisetingimusest, millega oli tegemist eespool viidatud kohtuotsuses Banco Español de Credito.

63.

Välisvaluutapõhise laenu süsteem rajaneb mitmel aspektil, mis on põhimõtteliselt lahutamatud. Esiteks on laen, mis makstakse küll konkreetselt välja ja tagastatakse kodumaises valuutas, igal juhul välisvaluutapõhine. Teiseks on kohaldatav intress, mis on seotud välisvaluutapõhise laenu summaga, tavaliselt madalam kohaliku vääringu põhise laenu suhtes kohaldatavast intressist. Kolmandaks tasutakse laenu igakuiseid osamakseid kohalikus vääringus vastavalt maksete hetkel kohaldatavale vahetuskursile. ( 21 )

64.

See tõlgendus ei lükka ümber väidet, et võttes arvesse tarbijakaitsenõuet, peab siseriiklik kohus selles osas, mis on lepingu põhiobjekt, nii palju kui võimalik eelistama üsna kitsast mõistet. Lähenemine, mis tuleb valida direktiivi 93/13 artikli 4 lõikes 2 kasutatud mõiste „lepingu põhiobjekt” määratlemisel, peab välistama sätted, mis on lepingu ülesehituses teisejärgulised või marginaalsed, mitte sätted, mis käsitlevad seda iseloomustavat (iseloomustavaid) põhiteenust (põhiteenuseid).

65.

Kõikidest nendest kaalutlustest ilmneb, et ei saa välistada, et niisuguse laenulepingu puhul nagu põhikohtuasjas vaadeldav kuulub lepingutingimus, milles määratakse kindlaks kohaldatav vahetuskurss, seetõttu, et see kujutab endast välisvaluutapõhise lepingu alustalasid, lepingu põhiobjekti hulka.

66.

Juhuks, kui Euroopa Kohus ei nõustu selle viimase järeldusega, tuleb teha kindlaks, kas maksekohustust, mis tuleneb valuuta ostu‑ ja müügikursi erinevusest, võib pidada osutatava teenuse hinna-kvaliteedi suhtega seotud elemendiks.

67.

Käesoleval juhul võib pealiskaudse analüüsi tulemusena asuda seisukohale, et kõnesolev praktika puudutab tingimata hinna elementi ning seega saab seda direktiivi 93/13 artikli 4 lõike 2 kohaselt sisuliselt kontrollida ainult siis, asjaomane lepingutingimus ei olnud koostatud ei lihtsas ega arusaadavas keeles.

68.

Ei tohi siiski unustada, et silmas ei peeta hinna kõiki elemente, vaid ainult hinna ja tasu vastavust vastutehinguna pakutavatele teenustele või kaubale. Nagu ilmneb komisjoni aruandest direktiivi 93/13 kohaldamise kohta ( 22 ), teostatakse lepingutingimuste üle, milles on kindlaks määratud hinna arvutamise meetod või muutmise kord, täielikult direktiivis ette nähtud kontrolli.

69.

Direktiivi 93/13 artikli 4 lõikes 2 nimetatud teine välistamisvõimalus hõlmab minu arvates juhtumeid – mida praktikas on skaala puudumise tõttu väga vähe ( 23 ) ‐, kus osutatava teenuse kvaliteedi ja selle tasu vahel võib täheldada peaaegu matemaatilist suhet.

70.

Mis puudutab tingimusi välisvaluutapõhises laenulepingus, milles on nähtud ette, et laenu väljamaksmisel kohaldatakse valuuta ostukurssi, samas kui laenu tagastamisel kohaldatakse müügikurssi, siis sellega seotud probleemid on järgmised.

71.

Kui pank ei anna kliendi käsutusse konkreetset teenust – nagu see näib olevat põhikohtuasjas –, vaid viide välisvaluutale on vaid väärtusetalon, võib asuda seisukohale, et see erinevus välisvaluuta ostu‑ ja müügihinna vahel ei ole sobiv vastusooritus ja et võib analüüsida, kas vastav lepingutingimus on ebaõiglane. Seevastu siis, kui on selgunud, et esiteks ostu‑ ja müügihinna erinevuse ja teiseks osutatava teenuse kvaliteedi vahel on otsene seos – mis tuleb selle erinevuse kõikuvust arvestades ilmselt välistada ‐, ei ole vaja hinnata, kas seda erinevust käsitlevad sätted on ebaõiglased.

72.

Kõikide esitatud kaalutluste põhjal teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata esimesele küsimusele, et direktiivi 93/13 artikli 4 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et välisvaluutapõhise laenu korral, mis maksti välja tegelikult kohalikus vääringus ja mille tarbija tagastab eranditult kohalikus vääringus, võib lepingutingimust, milles on määratud kindlaks vahetuskurss ja mille suhtes ei lepitud eraldi kokku, pidada lepingu põhiobjekti hulka kuuluvaks, kui lepingust ilmneb selgelt, et see lepingutingimus kujutab selle lepingu põhikriteeriumit. Seevastu erinevust valuuta ostu‑ ja müügikursi vahel ei saa pidada tasuks, mille vastavust teenusele ei saa analüüsida, kui hinnatakse, kas see lepingutingimus on ebaõiglane.

73.

Vastusel sellele teisele küsimusele, mis puudutab direktiivi 93/13 artikli 4 lõikes 2 sätestatud lihtsuse ja arusaadavuse nõuet, on mõtet ainult siis, kui peaks leitama, et esimesele küsimusele tuleb vastata jaatavalt. Nagu ma juba eespool märkisin, ei saa nimelt välistada, et välisvaluutapõhise laenulepingu puhul puudutavad tingimused, milles on määratud kindlaks laenu tagastamise ja väljamaksmise suhtes kohaldatavad vahetuskursid, just lepingu põhiobjekti.

74.

Esiteks ja isegi enne esitatud küsimuse sisu käsitlemist peab Euroopa Kohus tegema kindlaks, kas lihtsa ja arusaadava sõnastuse nõue kehtib ka juhul, kui seda nõuet ei ole võetud üle siseriiklikesse õigusnormidesse.

75.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus on nimelt rõhutanud, et kostja väitis, et vaidlust lahendaval kohtul on võimatu analüüsida, kas vaidlusalused lepingutingimused on koostatud lihtsas ja arusaadavas keeles, sest kõnesoleva laenulepingu sõlmimise kuupäeval ei olnud seda nõuet Ungari tsiviilseadustiku § 209 lõikesse 4 üle võetud.

76.

Selles küsimuses näib mulle, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast, mis käsitleb kooskõlalise tõlgendamise kohustust, mis on ka siseriiklikel kohtutel horisontaalset tüüpi vaidlustes, ( 24 ) ilmneb üsna selgelt, et siseriiklik kohus, kellel tuleb tõlgendada oma siseriiklikku õigust, peab seda tegema võimaluste piires nii, et lähtub direktiivi 93/13 tekstist ja eesmärgist, et saavutada selle direktiivi eesmärk. ( 25 )

77.

Nimetatud kooskõlalise tõlgendamise kohustust tuleb täita seda enam, et direktiivi 93/13 artikli 4 lõikesse 2 üle võetud lihtsuse ja arusaadavuse nõude osas on Euroopa Kohus rõhutanud selle kohustuse tähtsust, leides, et direktiiviga 93/13 taotletavate tarbijakaitse-eesmärkide konkreetseks saavutamiseks peab selle artikli 4 lõike 2 igasugune ülevõtmine olema täielik ning keeld hinnata lepingutingimuste ebaõiglust puudutab seega üksnes lepingutingimusi, mis on koostatud lihtsas ja arusaadavas keeles. ( 26 )

78.

Sellest järeldub, et vaidlust lahendav siseriiklik kohus on seega suuteline (ja isegi kohustatud) kontrollima, kas kõnesolevad lepingutingimused vastavad direktiivi 93/13 artikli 4 lõikes 2 sätestatud läbipaistvusnõudele, ja seda sõltumata sellest, kas see nõue oli vaidlusaluse laenulepingu sõlmimise kuupäeval kohaldatavasse siseriiklikku õigusesse täielikult üle võetud.

79.

Teiseks kerkib küsimus, kas nõue, et põhiobjekti ja teenuse hinna-kvaliteedi suhet käsitlevad lepingutingimused peavad olema „lihtsad ja arusaadavad”, et jäetaks hindamata, kas need on ebaõiglased, puudutab ainult tingimuse vormilist ja keelelist aspekti, või puudutab see laiemalt ka majanduslikke tagajärgi, mille toob kaasa vaidlusaluse lepingutingimuse kohaldamine või selle suhe teiste tingimustega.

80.

Juba märgitu jätkuks märgin, et kuigi tarbija kui nõrgemas positsioonis lepinguosalise kaitse tõttu tuleb mõisteid „põhiobjekt” ja „hind” direktiivi 93/13 artikli 4 lõikes 2 tingimata tõlgendada selgelt ja objektiivselt, eeldab see kaitse samal ajal, et läbipaistvusnõuet mõistetaks laiendavalt. Nagu komisjon on rõhutanud, võib tarbijal, arvestades tema nõrgemat positsiooni ettevõtja suhtes informeerituse osas, olla raske õigesti hinnata teatavate lepingutingimuste tagajärgi, hoolimata sellest, et need on keeleliselt lihtsalt koostatud.

81.

Järelikult ei tohiks lepingutingimuse lihtsuse ja arusaadavuse analüüsimisel piirduda ainult selle sõnastusliku aspektiga. Seda, kas lepingutingimus on lihtne ja arusaadav, tuleb hinnata, vastates küsimusele, kas see tagab tarbijale teabe, mille põhjal saab ta hinnata asjaomase lepingu sõlmimise eeliseid ja puudusi ning tehinguga seotud riske. Tarbija peab mõistma mitte üksnes lepingutingimuse sisu, vaid ka sellest tulenevaid õigusi ja kohustusi. ( 27 )

82.

Seda tõlgendust näib pealegi oluliselt kinnitavat Euroopa Kohtu hiljutine kohtupraktika.

83.

Kohtuotsuses RWE Vertrieb ( 28 ), mis puudutas eelkõige direktiivi 93/13 artikli 5 tõlgendamist, kohustas Euroopa Kohus ettevõtjaid koostama tarbijatele pakutavad lepingutingimused „lihtsas ja arusaadavas keeles”, täpsustades, et eelotsusetaotluse esitanud kohus peab konkreetse juhtumi kõikide asjaolude põhjal veenduma, et tarbija suudab näha ette kulud, mis võivad talle kaasneda.

84.

Kuigi see kohtupraktika käsitleb küll direktiivi 93/13 artikli 5 tõlgendamist, näib see mulle direktiivi 93/13 artikli 4 lõikes 2 sätestatud läbipaistvuse nõude puhul veel õigem, sest selle viimase õigusnormi oluline toime on see, et teatavate lepingusätete puhul ei viida läbi hindamist, kas need on ebaõiglased. Asjaomasele lepingutingimusele esitatavaid lihtsuse ja arusaadavuse nõudeid kui sisu kontrolli eeltingimusi, mille täidetuse peab tuvastama pädev siseriiklik kohus – võttes arvesse konkreetse juhtumi kõiki neid asjaolud – ei tohiks ülemäära piirata.

85.

Tulles tagasi põhikohtuasja juurde ja soovimata ette ennustada selle analüüsi tulemust, mille peab läbi viima siseriiklik kohus, siis eelotsusetaotluse esitanud kohtu edastatud teabest ilmneb, et puhtkeeleliselt näivad lepingusätted, mis käsitlevad vastavalt laenu väljamaksmise ja tagastamise suhtes kohaldatavat vahetuskurssi, olevat koostatud lihtsalt. Vaidlusaluse lepingu punktis I/1 on sätestatud, et „laenusumma määratakse kindlaks välisvaluutas laenu väljamaksmise päeval kehtiva ja panga poolt kohaldatava välisvaluuta ostukursi alusel”. Lisaks arvestab sama lepingu punkti III/2 kohaselt „laenuandja konkreetse tasumisele kuuluva osamakse summa forintides osamakse tasumise kuupäevale eelnenud päeval kehtinud, panga poolt kohaldatava välisvaluuta müügikursi alusel”.

86.

Ükskõik kui lihtne see sõnastus aga ka poleks, võib siiski kahelda, kas see on täiesti arusaadav. Võib näiteks tekkida küsimus, millist majanduslikku mõju avaldab laenulepingu see tingimus, milles on viidatud valuuta ostuhinnale (mitte valuuta müügihinnale), asjaomase tarbija meelest täpselt summadele, mida ta peab lõpuks tasuma.

87.

Kuigi tarbija kaldus – vastupidi komisjoni arvamusele – väga suurel määral hindama riski, mida avaldab tema kohalikus vääringus väljendatud võla tasemele aluseks võetud välisvaluuta kursi tõus, siis kuna tema sõlmitud laenuleping põhines just sellel välisvaluutal, ei ole seevastu kaugeltki ilmne, et tarbija suutis ilma igasuguste vastavate selgitusteta lepingus või selle sõlmimisel mõista põhjuseid, mis õigustavad seda, et igakuised osamaksed tuleb arvestada välisvaluuta müügikursi põhjal, samas kui laenu väljamaksmisel kasutati selle ostukurssi.

88.

Tõepoolest, kui palju tarbijaid – olgu nad pealegi mõistlikult tähelepanelikud ja informeeritud – suudavad mõista, kui suur on vahe valuuta müügi‑ ja ostukursi vahel? Erinevalt sellest, mida täheldatakse tavaliselt väärtpaberiturul, käivad valuuta ost ja müük koos (cross) ning toimuvad teise valuuta põhjal. Arvesse ei tule seega mitte ainult üks vahetuskurss (spot), vaid kaks. ( 29 ) Erinevus valuuta ostu‑ ja müügihinna vahel (spread) ‐ mis sõltub suuresti asjaomasel turul tegutsejate arvust ja kvaliteedist ‐ võib olla märkimisväärne. See viimane info, millega pangandus‑ ja finantssektori ettevõtjad ja asjast huvitatud ringkonnad on tavaliselt hästi kursis, ei ole siiski tingimata teada keskmisele tarbijale. ( 30 )

89.

Seda, kas ettevõtjate enne lepingu sõlmimist edastatud teabe põhjal oli tarbija võimeline hindama ostuhinna (mitte müügihinna) äratoomise täpseid tagajärgi, peab siiski kontrollima siseriiklik kohus.

90.

Käesoleval juhul peab asja lahendav kohus tegema vaidlusaluse lepingu sõlmimisel esitatud objektiivse teabe põhjal kindlaks, kas tarbija oli suuteline mõistma, et lisaks esiteks intressidele, mis ta peab tasuma, ja riskile, mis on tingitud paratamatult kohaliku vääringu (milles laenu tagastati) ja aluseks võetud välisvaluuta vahelise vahetuskursi kõikumisest, jääb tema kanda – kui ta ei ole asjaoludega kursis – täiendav kulu, mis tuleneb erinevusest välisvaluuta müügikursi ja sama valuuta ostukursi vahel.

91.

Lähtudes nendest kaalutlustest ja kui esimesele küsimusele tuleb vastata jaatavalt, teen ettepaneku vastata teisele küsimusele, et direktiivi 93/13 artikli 4 lõiget 2 peab tõlgendama nii, et seda, kas selles lõikes osundatud lepingutingimused on ebaõiglased, analüüsib asja lahendav kohus, kui need tingimused ei ole koostatud lihtsas ja arusaadavas keeles, võttes aluseks asjaomase lepingu sõlmimise päeval kohaldatava siseriikliku õiguse kooskõlalise tõlgenduse. Analüüsides, kas lepingutingimused on lihtsad ja arusaadavad, tuleb arvesse võtta käesoleva juhtumi kõiki asjaolusid ja eelkõige teavet, mis tarbijal oli lepingu sõlmimise ajal, ning see analüüs peab hõlmama peale rangelt vormilise ja keelelise aspekti hindamise ka nende tingimuste majanduslike tagajärgede ja nende tingimuste võimalike seoste täpset hindamist.

92.

Eelotsusetaotlusest ilmneb, et apellatsioonikohus, kelle poole pöörduti, leidis, et lepingutingimus, mille kohaselt arvutatakse igakuised osamaksed nii, et kohaldatakse aluseks võetud välisvaluuta ostu‑ ja müügikursi erinevust, on ebaõiglane, ning otsustas Ungari tsiviilseadustiku § 237 lõike 2 alusel ( 31 ), et põhikohtuasjas vaadeldavat laenulepingut tuleb muuta, kohustades arvutama laenu tagastamise igakuised osamaksed panga kohaldatava ostukursi alusel.

93.

Apellatsioonikohtu tehtud muudatus tõstatab aga küsimuse, kas see ei ole vastuolus lahendusega, mis valiti eespool viidatud kohtuotsuses Banco Español de Credito.

94.

Meenutan, et selles kohtuasjas pidi Euroopa Kohus eelkõige otsustama, kas direktiivi 93/13 artikli 6 lõikega 1 on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mis võimaldavad siseriiklikul kohtul juhul, kui ta tuvastab, et ettevõtja ja tarbija vahel sõlmitud lepingu mõni tingimus on ebaõiglane, seda lepingut täiendada selle lepingutingimuse sisu uuesti läbi vaatamisega.

95.

Euroopa Kohus vastas jaatavalt, tuginedes direktiivi 93/13 artikli 6 lõike 1 sõnastusele ning laiemalt direktiivi 93/13 eesmärgile ja üldisele ülesehitusele. Ta rõhutas selles kontekstis eelkõige, et võimalus ebaõiglaste lepingutingimuste sisu uuesti läbi vaadata võib kahjustada direktiivi 93/13 artiklis 7 nimetatud pikaajalise eesmärgi saavutamist. Niisugune võimalus aitab kõrvaldada hoiatava mõju, mida avaldab ettevõtjatele selliste ebaõiglaste lepingutingimuste lihtne kohaldamata jätmine tarbija suhtes, sest neil on endiselt kiusatus neid tingimusi kasutada, teades, et isegi kui need tunnistatakse tühiseks, võib siseriiklik kohus lepingut siiski vajalikul määral täiendada, tagades nii nende ettevõtjate huvi kaitse. Kui siseriiklikule kohtule antaks selline õigus, ei tagaks see sellepärast iseenesest sama tõhusat kaitset tarbijale nagu see, mis tuleneb ebaõiglaste tingimuste kohaldamata jätmisest. ( 32 )

96.

Selles osas näib oluline rõhutada, et Euroopa Kohtu valitud suunaga püüti taastada lepinguline tasakaal lepinguosaliste õiguste ja kohustuste vahel juhul, kui vaidlusaluse lepingu võib põhimõtteliselt asendada „ilma ühegi muudatuseta, välja arvatud see, mis tuleneb ebaõiglaste tingimuste kõrvaldamisest, kui siseriiklike õigusnormide kohaselt on lepingu selline püsimajäämine õiguslikult võimalik” (kohtuotsuse punkt 65).

97.

Seega on kohtule ette nähtud keeld vaadata uuesti läbi selle lepingutingimuse sisu, mille ta kvalifitseerib ebaõiglaseks, mitte niivõrd välistada lihtsalt selle kohaldamine, seotud juhtumiga, mil lepingu ülesehituse seisukohast teisejärgulise vaidlusaluse lepingutingimuse tühistamine ei sea selle lepingu olemasolu ohtu ega kahjusta tarbijat.

98.

See juhtum erineb põhikohtuasjas vaadeldavast juhtumist, milles ebaõiglaseks tunnistatud lepingutingimuse tühistamine toob kaasa selle, et lepingu täitmist ei ole võimalik jätkata, millega kokkuvõttes kaasnevad eriti kahjulikud tagajärjed tarbijale. Kohaldatavat vahetuskurssi käsitlevate lepingutingimuste tühistamine muudaks laenulepingu mittetäidetavaks. Lisaks peaks tarbija üsna tõenäoliselt tagastama pangale otsekohe veel tasuda jäänud laenusumma. Et tarbija ei suuda põhimõtteliselt seda otsekohe tagastada, võib juhtuda, et kasutatakse kinnispanti.

99.

Euroopa Kohtu antud juhise laiendamine siseriikliku kohtu võimalusele asendada tühine ebaõiglane lepingutingimus dispositiivsete siseriiklike õigusnormidega ei näi mulle seega siin ei nõutav ega sobiv.

100.

Arvan, et ei ole põhimõtteliselt midagi, mis takistaks siseriiklikul kohtul lepinguõiguse põhimõtete kohaselt kõrvaldada lepingutingimuse ebaõiglus nii, et see asendatakse dispositiivsete siseriiklike õigusnormidega. Niisuguse õigusnormiga asendamine, mida ennast peetakse ebaõiglasi tingimusi mittesisaldavaks ( 33 ) ‐ mis võimaldab saavutada selle tulemuse, et leping jääb hoolimata vaidlusaluse lepingutingimuse tühistamisest alles ja on lepinguosalistele endiselt siduv –, näib mulle olevat kooskõlas direktiivi 93/13 artikli 6 lõikes 1 sätestatud eesmärkidega.

101.

Eesmärk, mida liidu seadusandja direktiivi 93/13 raames taotleb, on taastada tasakaal lepinguosaliste vahel nii, et samal ajal säilitatakse põhimõtteliselt terve lepingu kehtivus, mitte tühistada kõik lepingud, mis sisaldavad ebaõiglasi lepingutingimusi. ( 34 )

102.

Seevastu kui niisugune asendamine ei oleks lubatud ja kohus oleks kohustatud lepingu tühistama, võib sattuda ohtu tühistamise kui karistuse hoiatav mõju. Niisuguse tühistamise tagajärg oleks tavaliselt see, et kogu veel tasuda jäänud laenusumma muutub sissenõutavaks, mis ületab tarbija rahalised võimalused, ning seega karistatakse pigem teda kui ettevõtjana tegutsevat laenuandjat, kelle puhul võib selle tagajärje tõttu juhtuda, et ta ei püüa vältida niisuguste tingimuste lisamist oma lepingutesse.

103.

Selles olukorras näib olevat vajalik lepingu „kehtivaks muutmine” nii, et ebaõiglane lepingutingimus asendatakse dispositiivse õigusnormiga, kui see on kohaldatava siseriikliku õiguse järgi võimalik – mida peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus –, et taastada tegelik tasakaal lepinguosaliste vahel ja tagada nii tarbijatele kaitse ebaõiglaste lepingutingimuste eest ‐ mis on direktiivi 93/13 peaeesmärk ‐, säilitades selle direktiiviga loodud kaitsesüsteemi kasuliku mõju.

104.

Ma olen küll täiesti teadlik, et Euroopa Kohtule ei ole otseselt esitatud täpselt seda küsimust, mida pooled ei ole seega arutanud, ( 35 ) kuid mulle näib oluline rõhutada, et see asendamispädevus ei tohiks olla piiramatu: kohtu sekkumine peaks nii palju kui võimalik puudutama ainult teatava tasakaalu taastamist ettevõtjate ja tarbijate vahel, kellega nad lepinguid sõlmivad. ( 36 )

105.

See ei tohi viia selleni, et lepinguline tasakaal paisatakse segi riigivõimu teostava asutuse sekkumisega pärast lepingu sõlmimist. On hästi teada, et lepingu suhtes kehtib põhimõtteliselt edasi selle sõlmimise päeval kehtinud seadus ning kolmanda isiku, sh riigi sekkumine oma õigusloometegevuses tuleb ette näha ettevaatlikult, sest see võib kahjustada lepinguvabadust ja vaba konkurentsi, mis käib lepinguvabadusega kaasas. ( 37 )

106.

Teen ettepaneku vastata kolmandale küsimusele nii, et kuigi direktiivi 93/13 artikli 6 lõike 1 kohaselt ei saa siseriiklik kohus kasutatud ebaõiglase lepingutingimuse tühisust tarbija suhtes kõrvaldada, ei takista miski siseriiklikul kohtul kohaldamast dispositiivset siseriiklikku õigusnormi, mis võib asendada tühise lepingutingimuse, kui siseriiklike õigusnormide kohaselt võib leping pärast ebaõiglase lepingutingimuse tühistamist õiguslikult edasi eksisteerida.

107.

Kõige eelneva põhjal teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Kúria eelotsuse küsimustele järgmiselt: