22.12.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 399/13

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Østre Landsret (Taani) 16. oktoobril 2012 — Copydan Båndkopi versus Nokia Danmark A/S

(Kohtuasi C-463/12)

2012/C 399/23

Kohtumenetluse keel: taani

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Østre Landsret

Põhikohtuasja pooled

Hageja: Copydan Båndkopi

Kostja: Nokia Danmark A/S

Eelotsuse küsimused

1.

Kas direktiiviga 2001/29/EÜ (1) on kooskõlas liikmesriikide õigusaktid, milles tagatakse õiguste valdajatele tasu reproduktsioonide eest, mis tehakse järgmisi allikaid kasutades:

1.

failid, mille puhul on kõnealuseks kasutamiseks nõusoleku andnud õiguste valdajad ning mille eest klient on maksnud (näiteks litsentseeritud sisu veebipoodidest);

2.

failid, mille puhul on kõnealuseks kasutamiseks nõusoleku andnud õiguste valdajad ning mille eest klient ei ole maksnud (näiteks litsentseeritud sisu, mida jagatakse seoses turunduskampaaniaga);

3.

kasutaja enda DVD, CD, MP3-mängija, arvuti jne, mille puhul ei ole tõhusaid tehnilisi meetmeid rakendatud;

4.

kasutaja enda DVD, CD, MP3-mängija, arvuti jne, mille puhul on tõhusaid tehnilisi meetmeid rakendatud;

5.

kolmanda isiku DVD, CD, MP3-mängija, arvuti jne;

6.

internetist või mujalt ebaseaduslikult kopeeritud teosed;

7.

failid, mis on kopeeritud seaduslikult mõnel muul viisil mõnest muust allikast, näiteks internetist (seaduslikust allikast, mille puhul ei ole litsentsi antud)?

2.

Kuidas tuleb liikmesriikide õigusaktides, mis käsitlevad õiguste valdajatele makstavat hüvitist (direktiivi artikli 5 lõike 2 punkti b tähenduses), arvesse võtta tõhusaid tehnilisi meetmeid (direktiivi artikli 6 tähenduses)?

3.

Mida kujutavad endast (direktiivi artikli 5 lõike 2 punkti b tähenduses) isiklikuks tarbeks kopeerimise eest makstava hüvitise seisukohalt „olukorrad, kus mõju õiguste valdajale on minimaalne”, millele viidatakse direktiivi põhjenduses 35, mille puhul ei oleks direktiiviga kooskõlas liikmesriikide õigusnormid, millega nähakse ette õiguste valdajatele hüvitise maksmine sellise isiklikuks tarbeks kopeerimise eest (vt sellega seoses eespool eelotsusetaotluse 2. osas viidatud uuring)?

4.

a)

Kui eeldada, et esmane või kõige tähtsam mobiiltelefonide mälukaartide funktsioon ei ole isiklikuks tarbeks kopeerimine, siis kas direktiiviga on kooskõlas liikmesriikide õigusnormid, mis tagavad õiguste valdajatele hüvitise kopeerimise eest mobiiltelefonide mälukaartidele?

b)

Kui eeldada, et isiklikuks tarbeks kopeerimine on üks mitmest esmasest või peamisest mobiiltelefonide mälukaartide funktsioonist, siis kas direktiiviga on kooskõlas liikmesriikide õigusnormid, mis tagavad õiguste valdajatele hüvitise kopeerimise eest mobiiltelefonide mälukaartidele?

5.

Kas direktiivi põhjenduses 31 kasutatud mõistega „tasakaal” ning „kahjul” põhineva „õiglase hüvitise” (direktiivi artikli 5 lõike 2 punkti b tähenduses) ühetaolise tõlgendamisega on kooskõlas liikmesriikide õigusnormid, mille kohaselt mälukaartide pealt kogutakse tasu, samas kui tasu ei koguta sisemälu pealt sellistes seadmetes nagu MP3-mängijad või iPodid, mis on toodetud ja mida peamiselt kasutatakse isiklikuks tarbeks kopeerimiseks?

6.

a)

Kas direktiiviga on vastuolus liikmesriikide õigusnormid, mille kohaselt isiklikuks tarbeks kopeerimise eest kogutakse salvestustasu tootjalt ja/või importijalt, kes müüb mälukaarte ettevõtjatele, kes müüvad need mälukaardid edasi nii era- kui äriklientidele, ilma et tootja ja/või importija oleks teadlik, kas mälukaardid on müüdud era- või äriklientidele?

b)

Kas vastust kuuenda küsimuse punktile a mõjutab see, et liikmesriigis kehtivad õigusnormid, mis tagavad, et tootjad, importijad ja/või edasimüüjad ei pea maksma salvestustasu mälukaartide pealt, mida kasutatakse kutsetegevuses, et juhul, kui salvestustasu on siiski makstud, saavad tootjad, importijad ja/või edasimüüjad selle tasu tagasi selliste mälukaartide pealt, mida kasutatakse kutsetegevuses, ning et tootjad, importijad ja/või edasimüüjad võivad müüa mälukaarte teistele ettevõtjatele, kes on registreeritud salvestustasusüsteemi haldava organisatsiooni juures, ilma et nad peaksid seejuures salvestustasu maksma?

c)

Kas vastust kuuenda küsimuse punktidele a ja b mõjutab see,

1.

et liikmesriigis kehtivad õigusnormid, mis tagavad, et tootjad, importijad ja/või edasimüüjad ei pea maksma salvestustasu mälukaartide pealt, mida kasutatakse kutsetegevuses, kuid mõistet „kutsetegevus” tõlgendatakse selliselt, et sellest tulenev mahaarvamisõigus kehtib ainult Copydani poolt aktsepteeritud ettevõtjatele ning salvestustasu tuleb maksta mälukaartide pealt, mida kasutavad kutsetegevuses muud ärikliendid, keda Copydan ei ole aktsepteerinud;

2.

et liikmesriigis kehtivad õigusnormid, mis tagavad, et tootjad, importijad ja/või edasimüüjad saavad juhtudel, kui salvestustasu on faktiliselt makstud (teoreetiliselt), tagasi mälukaartide salvestustasu, kui neid mälukaarte kasutatakse kutsetegevuses, kuid a) tegelikkuses saab ainult mälukaardi ostja nõuda salvestustasu tagastamist, ning b) mälukaartide ostja peab esitama salvestustasu tagastamise taotluse Copydanile;

3.

et liikmesriigis kehtivad õigusnormid, mis tagavad, et tootjad, importijad ja/või edasimüüjad võivad müüa mälukaarte teistele ettevõtjatele, kes on registreeritud salvestustasusüsteemi haldava organisatsiooni juures, ilma et nad peaksid seejuures salvestustasu maksma, ent a) Copydan on salvestustasusüsteem haldav organisatsioon ning b) need registreeritud ettevõtjad ei tea, kas mälukaardid on müüdud era- või äriklientidele?

(1)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2001. aasta direktiiv 2001/29/EÜ autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas (EÜT L 167, lk 10).