—

R. Schmid, pankrotivara haldur A. Zimmermanni maksejõuetusmenetluses, esindaja: Rechtsanwalt G. S. Mohnfeld,

—

Saksamaa valitsus, esindajad: T. Henze ja J. Kemper,

—

Euroopa Komisjon, esindajad: W. Bogensberger ja M. Wilderspin,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb nõukogu 29. mai 2000. aasta määruse (EÜ) nr 1346/2000 maksejõuetusmenetluse kohta (EÜT L 160, lk 1; ELT eriväljaanne 19/01, lk 191; edaspidi „määrus”) artikli 3 lõike 1 tõlgendamist.

2

See taotlus esitati R. Schmidi, kes on pankrotivara haldur A. Zimmermanni (edaspidi „võlgnik”) maksejõuetusmenetluses, ja Šveitsis elava L. Herteli vahelises kohtuvaidluses seoses tagasivõtmise hagiga.

3

Määruse põhjendustes 2–4, 8, 12 ja 14 on märgitud:

[...]

[...]

[...]

4

Määruse artikli 1 lõikes 1 on sätestatud:

„Käesolevat määrust kohaldatakse võlgniku kõiki võlakohustusi hõlmavate maksejõuetusmenetluste suhtes, mille käigus võlgnik kaotab täielikult või osaliselt oma vara käsutamise õiguse ja määratakse likvideerija.”

5

Määruse artikli 3 „Rahvusvaheline kohtualluvus” lõikes 1 on sätestatud:

„Maksejõuetusmenetluste algatamiseks on pädevad selle liikmesriigi kohtud, kus asub võlgniku põhihuvide kese. […]”

6

Selle määruse artikli 5 lõige 1 näeb ette:

„Maksejõuetusmenetluse algatamine ei mõjuta võlausaldajatele või kolmandatele isikutele kuuluvaid asjaõigusi, mis on seotud võlgnikule kuuluva materiaalse, immateriaalse, kinnis‑ või vallasvaraga, mis asub menetluse algatamise ajal teise liikmesriigi territooriumil, olenemata sellest, kas tegemist on konkreetse varaga või kindlaksmääramata vara kogumiga, mis võib aja jooksul muutuda.”

7

Määruse artikli 6 lõike 1 kohaselt:

„Maksejõuetusmenetluse algatamine ei mõjuta võlausaldajate õigust nõuda oma nõuete ja võlgniku nõuete tasaarvestust, kui see on lubatud maksejõuetu võlgniku nõude suhtes kohaldatava seadusega.”

8

Määruse artikkel 14 on sõnastatud nii:

„Kui võlgnik pärast maksejõuetusmenetluse algatamist võõrandab tasu eest:

reguleerivad seda tegevust selle riigi õigusaktid, kelle territooriumil kinnisvara asub või kelle alluvuses registrit peetakse.”

9

Määruse artikli 25 lõikes 1 on sätestatud:

„Sellise kohtu otsust, kelle otsust menetluse algatamise kohta tunnustatakse vastavalt artiklile 16 ja mis käsitleb maksejõuetusmenetluse läbiviimist ja lõpetamist või kohtu heakskiidetud kompromisse, tunnustatakse ilma lisaformaalsusteta. Sellist otsust täidetakse vastavalt kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmist tsiviil ja kaubandusasjades käsitleva Brüsseli konventsiooni (muudetud selle konventsiooniga ühinemist käsitlevate konventsioonidega) artiklitele 31–51, välja arvatud artikli 34 lõige 2.

Esimest lõiku kohaldatakse ka otseselt maksejõuetusmenetlusest tuleneva või sellega tihedalt seotud otsuse suhtes isegi juhul, kui selle on teinud mõni teine kohus.

[...]”

10

Määruse artikli 44 lõike 3 punkti a kohaselt ei ole see määrus kohaldatav „liikmesriigis, kui see on vastuolus pankrotiga seotud kohustustega, mis tulenevad selle riigi poolt enne käesoleva määruse jõustumist ühe või mitme kolmanda riigiga sõlmitud konventsioonist”.

11

Määruse A lisas on loetelu artikli 1 lõikes 1 osutatud maksejõuetusmenetlustest.

12

R. Schmid on pankrotihaldur maksejõuetusmenetluses, mis algatati võlgniku vastu 4. mail 2007 Saksamaal. Kostja L. Hertel elab Šveitsis. R. Schmid algatas Saksamaa kohtus kostja vastu hagi tehingu tagasivõitmiseks, nõudes, et võlgniku vara hulka võidetaks tagasi 8015,08 eurot, millele lisanduvad intressid. Esimese ja teise astme kohus keeldusid hagi vastuvõetamatuse tõttu menetlusse võtmast põhjusel, et rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi ei allu asi Saksamaa kohtutele. Bundesgerichtshofile esitatud kassatsioonkaebuses jäi R. Schmid tagasivõitmise nõude juurde.

13

Viimati nimetatud kohus märgib, et põhikohtuasi kuulub määruse artikli 3 lõike 1 kohaldamisalasse. Ta viitab sellega seoses 12. veebruari 2009. aasta otsusele kohtuasjas C-339/07: Seagon (EKL 2009, lk I-767) ja tuletab meelde, et Euroopa Kohus otsustas selles asjas, et selle liikmesriigi kohtutele, mille territooriumil algatati maksejõuetusmenetlus, allub maksejõuetusel põhinev tagasivõitmise hagi isiku vastu, kelle registrijärgne asukoht on teises liikmesriigis.

14

Siiani ei ole aga saadud selgust küsimuses, kas määruse artikli 3 lõige 1 kuulub kohaldamisele ka juhul, kui maksejõuetusmenetlus algatati liikmesriigis, kuid isiku, kelle vastu on esitatud tagasivõitmise hagi, elukoht või registrijärgne asukoht ei ole mõnes liikmesriigis, vaid kolmandas riigis.

15

Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et määruse artikli 3 lõike 1 sõnastuse kohaselt piisab selle sätte kohaldatavuseks sellest, et võlgniku põhihuvide kese on mõnes liikmesriigis. Ent määrus ei täpsusta, kas selle kohaldamise eelduseks olev piiriülene element peab tulenema seosest mõne teise liikmesriigiga või kolmanda riigiga.

16

Neil asjaoludel otsustas Bundesgerichtshof menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas tagasivõitmise hagi isiku vastu, kelle elukoht või registrijärgne asukoht ei ole mõne liikmesriigi territooriumil, allub selle liikmesriigi kohtutele, mille territooriumil algatati võlgniku maksejõuetusmenetlus?”

17

Esitatud küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas määruse artikli 3 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et tagasivõitmise hagi kostja vastu, kelle elu‑ või asukoht ei ole mõne liikmesriigi territooriumil, allub selle liikmesriigi kohtutele, mille territooriumil algatati maksejõuetusmenetlus.

18

Sellele küsimusele vastamiseks tuleb esiteks meelde tuletada, et määruse artikli 3 lõige 1 piirdub selle ettenägemisega, et maksejõuetusmenetluse algatamiseks on pädevad selle liikmesriigi kohtud, kus asub võlgniku põhihuvide kese. Põhikohtuasjas käsitletava juhtumi puhul on võlgniku põhihuvide kese Saksamaal.

19

Kõigepealt tuleb aga kindlaks teha, kas juhul, kui ainus piiriülene element, mis arutluse all oleva juhtumi puhul esineb, puudutab liikmesriigi ja kolmanda riigi vahelisi suhteid, allub maksejõuetusmenetlus selle liikmesriigi kohtutele vastavalt määruse artikli 3 lõikele 1, või tuleb selle rahvusvahelise kohtualluvuse küsimus lahendada selle liikmesriigi õiguse alusel.

20

Seoses küsimusega, mis selle kohtualluvuse kindlakstegemisel tekib, ehk küsimusega, kas määruse kohaldamine eeldab igal juhul piiriülese elemendi olemasolu, nii et määruse kohaldamisalasse kuuluvad üksnes juhtumid, mille puhul esinevad seosed kahe või mitme liikmesriigiga, tuleb märkida, et määruse sätete sõnastusest niisugust üldist ja absoluutset tingimust ei tulene.

21

Nimelt, nagu on meenutatud kohtujuristi ettepaneku punktis 25, ei näi määruse artikkel 1 „Reguleerimisala” ega A lisa, kus on loend esimesena nimetatud artiklis osutatud maksejõuetusmenetlustest, piiravat määruse kohaldamist menetlustega, millel on piiriülene element eelmises punktis toodud tähenduses. Sama kehtib ka määruse põhjenduse 14 kohta, mille kohaselt on määruse kohaldamine välistatud ainult juhtudel, mille puhul võlgniku põhihuvide kese asub väljaspool Euroopa Liitu.

22

Tõsi küll, paljude määrusesätete kohaldamise eelduseks on vähemalt kahe liikmesriigi territooriumi või õiguskorraga seotud piiriüleste elementide esinemine, näiteks nagu määruse artikli 5 lõike 1 puhul, mis näeb ette õigusnormi kolmandate isikute asjaõiguste kohta, mis on seotud võlgniku varaga, mis asub menetluse algatamise ajal „teise liikmesriigi territooriumil”, või määruse III peatüki „teisesed maksejõuetusmenetlused” puhul, mis puudutavad ainult niisuguseid teiseseid maksejõuetusmenetlusi, mis on algatatud teises liikmesriigis.

23

Teised määrusesätted, nagu näiteks artiklid 6 ja 14, ei sisalda aga niisuguseid sõnaselgeid piiranguid. Lisaks sätestab määruse artikli 44 lõike 3 punkt a, et määrus ei ole liikmesriigis kohaldatav, kui see on vastuolus pankrotiga seotud kohustustega, mis tulenevad selle liikmesriigi poolt enne käesoleva määruse jõustumist ühe või mitme kolmanda riigiga sõlmitud konventsioonist. See säte oleks aga põhimõtteliselt üleliigne, kui asjaomane määrus ei oleks kohaldatav liikmesriigi ja kolmanda riigi vahelistele suhetele.

24

Seoses sellega, mis eelneva taustal puudutab määrusesätteid, mis ei näe sõnaselgelt ette vähemalt kahte liikmesriiki hõlmavat piiriülest elementi, tuleb tõdeda, et määruse eesmärgid, mis on kirjas eelkõige selle põhjendustes, ei toeta samuti määruse kohaldamisala kitsalt tõlgendamist, mille puhul oleks tingimata nõutav niisuguse elemendi esinemine.

25

Nimelt, kuigi määruse põhjendustest 2–4 ilmneb, et selle määruse eesmärk on eelkõige tagada „siseturu nõuetekohane toimimine”, tuleneb nimetatud põhjendusest 4 siiski, et selle eesmärgi saavutamiseks on vaja vältida „selliste olukordade teket, mis motiveerivad osapooli viima varasid või kohtumenetlusi ühest liikmesriigist teise enda jaoks soodsama õigusliku seisundi leidmiseks (forum shopping – meelepärase kohtualluvuse valimine”. Määruse põhjendus 8 nimetab eesmärgina „piiriülese mõjuga maksejõuetusmenetluste tõhususe ja tulemuslikkuse parandamist” ja põhjenduses 12 on kirjas, et selle määruse kohaldamisalasse kuuluvatel maksejõuetusmenetlustel „on üldine kohaldamisala ja [nende] eesmärk on hõlmata kõiki võlgniku varasid”. Viimati nimetatud eesmärgid võivad hõlmata mitte ainult liikmesriikidevahelisi suhteid, vaid nähtuvalt nende laadist ja sõnastusest ka mis tahes piiriüleseid olukordi.

26

Lõpuks, määruse kohaldamisala piiramine olukordadega, millega on tingimata hõlmatud vähemalt kaks liikmesriiki, ei tulene samuti määruse artikli 3 lõikele 1 eriomastest eesmärkidest.

27

Sellega seoses tuleb meelde tuletada, et see säte piirdub rahvusvahelise kohtualluvuse eeskirja kehtestamisega, mille kohaselt on „maksejõuetusmenetluste algatamiseks […] pädevad selle liikmesriigi kohtud, kus asub võlgniku põhihuvide kese”. Niisiis on määruse artikli 3 lõike 1 – tõlgendatuna koos sama määruse põhjendusega 8 – eesmärk soodustada ettenähtavust ja seeläbi ka õiguskindlust osas, mis puudutab kohtualluvust pankrotiasjades.

28

Euroopa Kohus on aga juba asunud seisukohale, et selleks, et kindlaks teha, millise kohtu alluvuses on maksejõuetusmenetluse algatamine, tuleb võlgniku põhihuvide kese kindlaks määrata maksejõuetusmenetluse algatamise taotluse aja seisuga (vt 17. jaanuari 2006. aasta otsus kohtuasjas C-1/04: Staubitz-Schreiber, EKL 2006, lk I-701, punkt 29). Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 29 rõhutas, võib piiriülese elemendi olemasolu olla selles varases etapis teadmata. Ent kohtualluvuse kindlaksmääramist ei saa edasi lükata kuni ajani, mil lisaks võlgniku põhihuvide keskme asukohale on teada ka menetluse erinevate aspektidega seotud asukohad, nagu näiteks kõrvalmenetluste võimalike kostjate elu‑ või asukohad. Nende asjaolude selgumise ootamine kahjustaks nimelt määruse eesmärgiks olevat piirülese mõjuga maksejõuetusmenetluste tõhusust ja tulemuslikkust ja tooks kaasa õiguskindlusetuse.

29

Määruse artikli 3 lõike 1 kohaldamine ei tohiks üldjuhul seetõttu sõltuda teist liikmesriiki puudutava piiriülese elemendi olemasolust.

30

Neil asjaoludel tuleb seoses konkreetse küsimusega, kas tagasivõitmise hagi kostja vastu, kelle elu‑ või asukoht ei ole mõne liikmesriigi territooriumil, allub selle liikmesriigi kohtutele, mille territooriumil algatati maksejõuetusmenetlus, meelde tuletada, et Euroopa Kohus asus eespool viidatud kohtuotsuse Seagon punktis 21 seisukohale, et määruse artikli 3 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega antakse selle liikmesriigi kohtutele, kellele allub maksejõuetusmenetluse algatamine, ka rahvusvaheline pädevus selliste hagide läbivaatamiseks, mis tulenevad otseselt nimetatud menetlusest ja mis on sellega tihedalt seotud.

31

Tõsi küll, nimetatud kohtuotsuse punktis 25 asus Euroopa Kohus ka seisukohale, et seetõttu allub nendele kohtutele ka maksejõuetusel põhinev tagasivõitmise hagi kostja vastu, kelle registrijärgne asukoht on teises liikmesriigis.

32

Siiski ei piisa pelgalt asjaolust, et Euroopa Kohus tuvastas nimetatud kohtuotsuses vaid selle, et menetluse algatanud kohtule alluvad ka teises liikmesriigis asuvate kostjate vastu esitatud hagid, järeldamaks, et niisugune kohtualluvus on a priori välistatud juhul, kui asjaomane kostja asub kolmandas riigis, kuivõrd Euroopa Kohtul ei palutud seda küsimust lahendada. Kohtuasjas, milles tehti eespool viidatud kohtuotsus Seagon, oli kostja asukoht nimelt teises liikmesriigis.

33

Lisaks tuleb tõdeda, et – nagu meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 27 – on määruse artikli 3 lõike 1 eesmärk soodustada kohtualluvuse ettenähtavust pankrotiasjades ja seeläbi ka õiguskindlust, see aga räägib niisuguse tõlgenduse kasuks, et see säte näeb ette ka kohtualluvuse sellise maksejõuetusel põhineva tagasivõitmise hagi jaoks, mis on esitatud kostja vastu, kelle elu‑ või asukoht on kolmandas riigis. Maksejõuetusel põhinevate tagasivõitmise hagide kohtualluvust käsitlevate õigusnormide ühtlustamine liidus aitab nimetatud eesmärkide saavutamisele kaasa, olenemata sellest, kas kostja elu‑ või asukoht on liikmesriigis või kolmandas riigis.

34

Seda järeldust ei väära asjaolu, mida kohtuistungil rõhutas Saksamaa valitsus ja mille kohaselt esitataks niisuguses tagasivõitmise asjas hagi kostja vastu kohtule, kelle asukoht on kostja elu‑ või asukoha liikmesriigist erinevas liikmesriigis.

35

Tuleb nimelt tõdeda, et määruses ette nähtud kriteerium kõnealuse hagi kohtualluvuse kindlakstegemiseks ehk võlgniku põhihuvide kese on kostja jaoks üldjuhul ettenähtav, nii et kostja võib sellega arvestada alates hetkest, mil ta osaleb koos võlgnikuga tehingus, mis võidakse maksejõuetusmenetluses tühistada. Neil tingimustel kaaluvad pankrotiasjade kohtualluvuse ettenähtavuses ja õiguskindluses seisnevad eesmärgid, mis on kirjas määruse põhjenduses 8, ja määruse põhjenduses 4 nimetatud eesmärk vältida selliste olukordade teket, mis motiveerivad osapooli viima vara ühest liikmesriigist teise või valima meelepärase kohtualluvuse enda jaoks soodsama õigusliku seisundi leidmiseks, üles soovi vältida, et kostjat ei kaevataks välisriigi kohtusse.

36

Samuti ei saa nõustuda argumendiga, et kolmanda riigi kohtud ei oleks kohustatud tunnustama või täitma niisuguse kohtu otsust, kellele asi liidus allub, või teisisõnu, et määruse artikli 3 lõike 1 kohaldamisel puudub kasulik mõju juhul, kui kostja elu‑ või asukoht on kolmandas riigis.

37

Nimelt, nagu kohtujurist rõhutas oma ettepaneku punktides 36 ja 38, ei takista asjaolu, et määruse sätted, mis reguleerivad maksejõuetusmenetluse avanud kohtulahendite tunnustamist ja täitmist, ei ole kolmandatele riikidele siduvad, selle määruse artikli 3 lõikes 1 ette nähtud kohtualluvuse eeskirja kohaldamist. Pealegi, isegi kui konkreetsel juhul puudub võimalus tugineda kohtulahendite tunnustamiseks ja täitmiseks määrusele endale, võib vahel olla võimalik saavutada pädeva kohtu tehtud otsuse tunnustamine ja täitmine kahepoolse lepingu alusel.

38

Lisaks tuleb tõdeda, et isegi kui niisuguse kohtuotsuse tunnustamine ja täitmine kahepoolse lepingu alusel pole kostja elu‑ või asukohajärgses riigis võimalik, võivad teised liikmesriigid seda kohtuotsust tunnustada ja täita määruse artikli 25 alusel eelkõige juhtudel, kus kostja vara asub mõne nimetatud riigi territooriumil.

39

Kõike eelnevat arvestades tuleb esimesele küsimusele vastata, et määruse artikli 3 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et maksejõuetusel põhinev tagasivõitmise hagi kostja vastu, kelle elu‑ või asukoht ei ole mõne liikmesriigi territooriumil, allub selle liikmesriigi kohtutele, mille territooriumil algatati maksejõuetusmenetlus.

40

Et põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab:

Nõukogu 29. mai 2000. aasta määruse (EÜ) nr 1346/2000 maksejõuetusmenetluse kohta artikli 3 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et maksejõuetusel põhinev tagasivõitmise hagi kostja vastu, kelle elu‑ või asukoht ei ole mõne liikmesriigi territooriumil, allub selle liikmesriigi kohtutele, mille territooriumil algatati maksejõuetusmenetlus.