1. 

Käesolev kohtuasi annab Euroopa Kohtule veel kord võimaluse täpsustada määrust (EÜ) nr 343/2003 ( 2 ) käsitlevat kohtupraktikat; käesoleval juhul eeskätt seoses määruse nr 343/2003 artikli 19 lõikes 2 ette nähtud edasikaebevõimaluse ulatusega ning määruses nr 343/2003 sätestatud kriteeriumi kohaldamisega, mis omistab vastutuse varjupaigataotluse läbivaatamise eest liikmesriigile, kuhu taotleja ebaseaduslikult sisenes. Lisaks sellele on uuesti esitatud küsimus nende liikmesriikide kohta, kes on olukorras, mille kohta tehti 21. detsembri 2011. aasta otsus N.S. jt ( 3 ).

2. 

Teen Euroopa Kohtule ettepaneku tõlgendada määruse nr 343/2003 artikli 19 lõikes 2 ette nähtud edasikaebevõimaluse ulatust kitsalt, millest tulenevalt ei oleks ülejäänud küsimustele vastamine mõttekas; avaldan nende küsimuste osas siiski oma seisukoha, kuid üksnes täiendavalt. Niiviisi peaks kohtuasi andma Euroopa Kohtule võimaluse kehtestada suunised nimetatud määruses sätestatud kriteeriumide kohaldamiseks sellistel juhtudel, kus tuvastatakse, et liikmesriik, kes põhimõtteliselt vastutab, ei saa seda teha põhiõiguste tagamisega seotud põhjustel.

3.

Määruse artikli 1 kohaselt „sätestatakse [selles] kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku esitatud varjupaigataotluse läbivaatamise eest”.

4.

Määruse nr 343/2003 artikli 3 lõiked 1 ja 2 näevad ette:

„1.   Liikmesriigid vaatavad läbi kõikide selliste kolmanda riigi kodanike taotlused, kes taotlevad varjupaika mõne liikmesriigi piiril või territooriumil. Taotluse vaatab läbi üks liikmesriik, kelleks on III peatükis sätestatud kriteeriumide kohaselt vastutav liikmesriik.

2.   Erandina lõikest 1 võib iga liikmesriik läbi vaadata varjupaigataotluse, mille on talle esitanud kolmanda riigi kodanik, isegi kui käesolevas määruses sätestatud kriteeriumide kohaselt ei vastuta ta sellise läbivaatamise eest. Sel juhul muutub see liikmesriik vastutavaks liikmesriigiks käesoleva määruse tähenduses ja võtab selle vastutusega seotud kohustused. Vajaduse korral teatab ta sellest varem vastutanud liikmesriigile, vastutava liikmesriigi määramise menetlust teostavale liikmesriigile või liikmesriigile, kellel on palutud taotleja vastu või tagasi võtta.”

5.

Määruse artikli 4 lõige 1 näeb ette, et „vastutava liikmesriigi määramine [algab] niipea, kui varjupaigataotlus on esimest korda esitatud mõnele liikmesriigile”.

6.

Määruse nr 343/2003 III peatükis „Kriteeriumide tähtsusjärjestus” (artiklid 5–14) on loetletud kriteeriumid, mille kohaselt määratakse määruse artikli 3 lõike 1 tähenduses „vastutav liikmesriik”.

7.

Määruse nr 343/2003 V peatüki „Vastuvõtmine ja tagasivõtmine” esimene artikkel – artikkel 16 – näeb lõikes 1 ette järgmist:

„1.   Käesoleva määruse kohaselt varjupaigataotluse läbivaatamise eest vastutav liikmesriik on kohustatud:

[…]

3.   Lõikes 1 täpsustatud kohustused langevad ära, kui kolmanda riigi kodanik on liikmesriikide territooriumilt lahkunud vähemalt kolmeks kuuks, välja arvatud juhul, kui kolmanda riigi kodanikul on vastutava liikmesriigi väljastatud kehtiv elamisluba.”

8.

Määruse artikli 17 lõige 1 näeb ette, et „[k]ui liikmesriik, kellele on esitatud varjupaigataotlus, leiab, et taotluse läbivaatamise eest vastutab mõni muu liikmesriik, võib ta võimalikult kiiresti ja igal juhul kolme kuu jooksul […] taotluse esitamisest paluda sellisel muul liikmesriigil taotleja vastu võtta”.

9.

Määruse nr 343/2003 artikkel 18 on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Palve saajaks olev liikmesriik teeb kõik vajalikud kontrollimised ja teeb taotleja vastuvõtmiseks esitatud palve suhtes otsuse kahe kuu jooksul palve saamisest.

[…]

7.   Kui vastust ei anta lõikes 1 osutatud kahe kuu jooksul või lõikes 6 osutatud ühe kuu jooksul, loetakse palve rahuldatuks, millega kaasneb kohustus isik vastu võtta, sealhulgas võtta vajalikud meetmed tema saabumiseks.”

10.

Määruse nr 343/2003 artikkel 19 on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Kui palve saajaks olev liikmesriik nõustub taotleja vastuvõtmisega, teatab liikmesriik, kus varjupaigataotlus esitati, taotlejale otsusest taotlust mitte läbi vaadata ja kohustusest anda taotleja üle vastutavale liikmesriigile.

2.   Lõikes 1 osutatud otsus sisaldab põhjendust. See sisaldab üleandmise teostamistähtaega ja vajaduse korral teavet selle kohta, kuhu ja millal taotleja peaks ilmuma, kui ta reisib vastutavasse liikmesriiki omal käel. Selle otsuse võib edasi kaevata või taotleda selle uut läbivaatamist. Otsuse edasikaebamine või selle uuesti läbi vaatamine ei peata üleandmise teostamist, välja arvatud juhul, kui kohtud või pädevad asutused ei otsusta siseriikliku õiguse kohaselt teisiti.

[…]

4.   Kui üleandmine ei toimu kuue kuu jooksul, lasub vastutus liikmesriigil, kus varjupaigataotlus esitati. Nimetatud tähtaega võib pikendada kõige rohkem ühe aastani, kui üleandmist ei saa teostada varjupaigataotleja vangistuse tõttu, või kõige rohkem kaheksateistkümne kuuni, kui varjupaigataotleja varjab ennast.”

11.

Direktiivi 2005/85 ( 4 ) artikli 39 lõikes 1 on sätestatud:

„Liikmesriigid tagavad, et varjupaigataotlejatel on õigus tõhusale õiguskaitsevahendile kohtumenetluses järgmise osas:

12.

2005. aasta Bundesgesetz über die Gewährung von Asyl (varjupaiga tagamist käsitlev föderaalseadus, edaspidi „BGA”) näeb §‑s 18 ette, et Bundesasylamt ja Asylgerichtshof peavad omal algatusel tagama igas menetluse faasis, et tehakse kättesaadavaks otsuse tarvis vajalik teave või et täiendatakse taotluse põhistamiseks esitatud asjaoludega seonduvat teavet, et määratakse kindlaks esitatud tõendid ning täiendatakse neid ning et üldiselt tehakse kättesaadavaks kogu taotluse põhistamiseks vajalik teave, nõudes vajaduse korral omal algatusel vajalikke tõendeid.

13.

Somaalia kodanik S. Abdullahi sisenes 2011. aasta juulis Türgi kaudu ebaseaduslikult Kreeka territooriumile. Sealt suundus ta ebaseadusliku immigratsioonivõrgu abil pärast Makedoonia, Serbia ja Ungari läbimist Austriasse, kus ta peeti kinni Ungari piiri läheduses.

14.

S. Abdullahi esitas 29. augustil 2011 Austrias rahvusvahelise kaitse taotluse. Bundesasylamt esitas 7. septembril 2011 Ungarile määruse nr 343/2003 artikli 10 lõike 1 alusel vastuvõtmispalve. Ungari Vabariik teavitas palve rahuldamisest 29. septembri 2011. aasta kirjaga.

15.

Bundesasylamt jättis 30. septembril 2011 S. Abdullahi Austrias esitatud taotluse vastuvõetamatuse tõttu rahuldamata ja määras tema väljasaatmise Ungari Vabariiki.

16.

S. Abdullahi esitas Asylgerichtshofile kaebuse; nimetatud kohus võttis kaebuse menetlusse, peatades asjas täitmise. Ungari Vabariiki teavitati sellest 8. novembril 2011.

17.

Asylgerichtshof rahuldas kaebuse 5. detsembri 2011. aasta otsusega, tuvastades menetlusnormide rikkumise.

18.

Bundesasylamt alustas uuesti haldusmenetlust ning jättis varjupaigataotluse uuesti 26. jaanuari 2012. aasta otsusega rahuldamata, määrates taaskord väljasaatmise Ungarisse, sest pidas seda liikmesriiki vastutavaks riigiks määruse nr 343/2003 alusel. Bundesasylamt asus lisaks seisukohale, et S. Abdullahi üleandmine Ungarile ei riku viimase EIÕK artiklist 3 tulenevaid õigusi.

19.

S. Abdullahi esitas selle otsuse peale kaebuse Asylgerichtshofile, väites esimest korda, et tegelikult oli tema varjupaigataotluse läbivaatamise eest vastutav liikmesriik Kreeka, mitte Ungari. Ta väitis lisaks, et kuna olukord Kreekas on inimväärikust riivav, siis peab tema varjupaigataotluse läbi vaatama Austria.

20.

See kaebus jäeti rahuldamata 14. veebruari 2012. aasta otsusega.

21.

S. Abdullahi kaebas selle otsuse peale edasi Verfassungsgerichtshofile, kes andis 23. märtsil 2012 korralduse menetlus peatada, millest teavitati Ungari Vabariiki 2. aprillil 2012.

22.

Verfassungsgerichtshof rahuldas apellatsioonkaebuse 27. juuni 2012. aasta otsusega, tuvastades, et oli rikutud S. Abdullahile põhiseadusest tulenevat õigust õigusmõistmisele seadusega ette kindlaks määratud kohtus.

23.

Kohtuasi saadeti tagasi Asylgerichtshofi, kes esitas sel hetkel käesoleva eelotsusetaotluse.

24.

Eelotsuse küsimused on sõnastatud järgmiselt:

25.

Eelotsusetaotlus registreeriti Euroopa Kohtu kantseleis 27. augustil 2012.

26.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus taotles kodukorra (19. juuni 1991. aasta redaktsiooni) artikli 104 a alusel kiirendatud menetluse kohaldamist, viidates siseriiklike menetlustähtaegade lühidusele, S. Abdullahi ebakindlale olukorrale, esitatud küsimuste olulisusele ning suurele hulgale kohtuasjadele, millega seoses sellised küsimused tekivad. Nimetatud taotlus jäeti Euroopa Kohtu presidendi 5. oktoobri 2012. aasta määrusega rahuldamata, ehkki sellega nõustuti küll menetlema eelotsusetaotlust eelisjärjekorras kodukorra sama redaktsiooni artikli 55 lõike 2 alusel.

27.

Kirjalikud seisukohad esitasid S. Abdullahi, Austria, Kreeka, Ungari, Itaalia, Ühendkuningriigi valitsus, Šveitsi Konföderatsioon ja komisjon.

28.

Suulised seisukohad esitasid 7. mai 2013. aasta kohtuistungil S. Abdullahi, Prantsuse ja Kreeka valitsus ning komisjon. Kohtuistungil keskendusid menetlusosalised Euroopa Kohtu ettepanekul oma seisukohavõttudes järgmistele küsimustele: a) milline on määruse nr 343/2001 artikli 19 lõikes 2 ette nähtud edasikaebevõimaluse laad ja millist tähtsust tuleb omistada asjaolule, et nimetatud edasikaebevõimalust ei ole nimetatud direktiivi 2005/85 artiklis 39? b) kuidas ühitada vastutuse kriteeriumide kontrollimist määruse nr 343/2003 artikli 17 lõike 1 teises lõigus ette nähtud tähtajaga ning kuidas toimub tegelikult nõustuvate otsuste täitmine? c) kuidas tõlgendada määruse nr 343/2003 artikli 10 lõikes 1 ette nähtud kahekuulist tähtaega? d) millist tähtsust tuleb omistada määruse nr 343/2003 artikli 16 lõikele 3 vastutava liikmesriigi määramisel?

29.

Nagu seletab Asylgerichtshof oma eelotsusetaotluses, soovitakse esimese küsimusega eeskätt teada saada, kas see, kui liikmesriik soostub vastutama varjupaigataotluse läbivaatamise eest, välistab võimaluse kontrollida määruse nr 343/2003 artikli 19 lõikes 2 ette nähtud edasikaebevõimaluse raames, kas määruses kehtestatud kriteeriumide kohaselt lasub see vastutus tegelikult mõnel muul liikmesriigil.

30.

Konkreetsemalt soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada saada, kas sellise edasikaebamise raames saab tugineda kaebuse esitaja võimalikule subjektiivsele õigusele, et tema varjupaigataotluse vaataks läbi liikmesriik, kes on määruse nr 343/2003 kriteeriumide kohaselt läbivaatamise eest vastutav.

31.

Asylgerichtshof kaldub arvama, et liikmesriigi nõusolek vastutus võtta peab olema talle varjupaigataotluse läbivaatamise eest vastutuse omistamisel määrava tähtsusega – ainsaks erandiks on juhud, kui on tegemist ilmse meelevallaga või esineb õiguste riive oht. Niisugustel juhtudel, kui need on vastava menetluse raames tuvastanud, tuleb siseriiklikul kohtul siduvalt määrata vastutavaks liikmesriik, kes tuleb vastutavaks lugeda määruse nr 343/2003 alusel.

32.

Minu meelest on selge, milline vastus tuleb anda küsimuse esimesele osale. Selleks piisab, kui märkida, et vastutuse võtmisega nõustumine määruse nr 343/2003 artikli 18 alusel ei ole võrreldav sama vastutuse võtmisega määruse artikli 3 lõike 2 alusel; viimati nimetatud sättes nähakse ette nn suveräänsusklausel. Kui viimasena nimetatud juhul on tegemist diskretsioonilise õiguse (ning selles mõttes suveräänse õiguse) ( 5 ) teostamisega, mille üle kohtutel ei ole kontrollipädevust, siis vastutuse võtmisega nõustumise korral, mida käsitleb artikkel 18, on tegemist juriidilise aktiga, mille alusel liikmesriik, kellele varjupaigataotlus esitati, otsustab jätta selle läbi vaatamata ning anda taotleja üle liikmesriigile, kes tunnistas oma vastutust selle taotluse läbivaatamise eest, kusjuures nimetatud topeltotsuse peale võib määruse nr 343/2003 artikli 19 lõikes 2 kasutatud sõnastust kasutades „edasi kaevata või taotleda selle uut läbivaatamist”.

33.

Kokkuvõttes on eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimuses esitatud alternatiividest õige teine. Küsimus ei ole seega mitte selles, kas on võimalik esitada edasikaebus või uuesti läbivaatamise taotlus, vaid selles, milline on sellise otsuse üle teostatava kontrolli ulatus, millega otsustatakse jätta varjupaigataotlus läbi vaatamata ning anda taotleja üle liikmesriigile, kes on tunnistanud end selle läbivaatamise eest vastutavaks.

34.

Selle küsimuse kohta ei ole määruses nr 343/2003 midagi sõnaselgelt märgitud; määruse artikli 19 lõige 2 piirdub sätestusega, et „[o]tsuse edasikaebamine või selle uuesti läbi vaatamine ei peata üleandmise teostamist, välja arvatud juhul, kui kohtud või pädevad asutused ei otsusta siseriikliku õiguse kohaselt teisiti”. Niisuguses olukorras võib määrusega nr 343/2003 taotletavaid eesmärke käsitada juhtnöörina määruse nr 19 lõike 2 tõlgendamisel, mille tulemusena selgub tähendus, mis tuleb anda selles sättes ette nähtud edasikaebevõimalusele, ja sellest tulenevalt ka ulatus, millega peab olema sellise menetlusliku vahendi kaudu teostatav kontroll. ( 6 )

35.

Määruse nr 343/2003 eesmärk on põhjenduse 4 kohaselt eelkõige kehtestada menetlus, mille alusel on võimalik „kiiresti määrata” varjupaigataotluse läbivaatamise eest „vastuta[v] liikmesrii[k]”. See on minu arvates määruse peamine eesmärk, mida taotletakse iga määruse sättega. Eelkõige V peatükis kehtestatud tähtaegade süsteemi ja sellega, et on kehtestatud vastutava liikmesriigi määramisel aluseks võetavate objektiivsete kriteeriumide loetelu, taotletakse lisaks menetluse lihtsustamise tagamise eesmärgile ka nn forum shopping’u vältimise eesmärki, nii et varjupaigataotluse läbivaatamise eest vastutava liikmesriigi määramine ei jääks sõltuma taotlejate käitumisest. ( 7 )

36.

Seetõttu ja kooskõlas kaalutlustega, mille kohtujurist Jääskinen esitas eespool viidatud ettepanekus kohtuasjas Puid ( 8 ), võib väita, et määruse nr 343/2003 peamine eesmärk ei ole „an[d]a isikutele õigusi, vaid korralda[d]a liikmesriikidevahelisi suhteid”, kuigi selles on ka „aspekte, mis ei ole varjupaigataotlejate õiguste osas ebaolulised” ( 9 ).

37.

Määrusega nr 343/2003 reguleeritakse suhteid liikmesriikide vahel selleks, et määrata kindlaks varjupaigataotluse läbivaatamise eest vastutav liikmesriik. Määrusega ette nähtud vastutava liikmesriigi määramise mehhanismi nõuetekohane toimimine on seega küsimus, mis mõjutab otseselt liikmesriike, sest selle liidu õigusnormi kohaldamine riivab peamiselt liikmesriikide avaliku võimu volituste teostamist.

38.

Tõsi, selliseid volitusi tuleb teostada, täites liikmesriikidel varjupaigaõiguse valdkonnas lasuvaid kohustusi; varjupaigaõiguse tagab Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 18 „28. juuli 1951. aasta Genfi konventsiooni ja 31. jaanuari 1967. aasta pagulasseisundi protokolli sätete ning Euroopa Liidu lepingu ja Euroopa Liidu toimimise lepingu […] kohaselt”.

39.

Määruse nr 343/2003 kohaldamine riivab seetõttu ka põhiõigust varjupaigale, ehkki vahendatud või kaudsel moel. Seetõttu, ehkki määruse nõuetekohasest kohaldamisest on huvitatud eeskätt küll liikmesriigid, on siiski ka varjupaigataotlejatel selles osas olemas õiguspärane huvi. Ma ei usu siiski, et see huvi võiks olla nii suur, et muutuks subjektiivseks õiguseks, mis õigustaks nõuet, et varjupaigataotluse vaataks läbi mingi konkreetne liikmesriik.

40.

Minu arvates on määruse nr 343/2003 õigeks tõlgendamiseks vaja võtta arvesse seda, et lõppkokkuvõttes on tegemist varjupaigaõiguse tõhusa teostamise tagamisega. Määrus nr 343/2003 on põhjapanev osa selle õigussüsteemi tervikust, mille liit lõi, et muuta võimalikuks selle põhiõiguse teostamine. Nimetatud süsteemi, mille krooniks on tänapäeval õiguse tunnustamine Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 18 ja ELTL artikli 78 lõikes 1 ette nähtud volitus selles valdkonnas ühise poliitika arendamiseks, kuuluvad sisuliselt peale määruse, mida me käsitleme, ka direktiivis 2004/83 ( 10 ) ette nähtud miinimumnõuded, mis tuleb täita pagulasseisundi saamiseks, ning direktiivis 2005/85 ette nähtud menetluse miinimumnõuded.

41.

Määrust nr 343/2003 nagu kõiki liidu õigusnorme, mis kuuluvad sellega koos varjupaiga põhiõiguse tagamise süsteemi, tuleb seetõttu ning lõppkokkuvõttes käsitada seda tagatist teeniva vahendina. Sellest põhimõttelisest vaatepunktist lähtudes olen seisukohal, et süsteemi mõte peitub arusaamas, et kogu liidu territoorium kujutab endast iga varjupaigataotleja jaoks „turvalist territooriumi”. Liidu territooriumile sisenemisega pääseb isik, kes põgeneb tema pakkumineku põhjustanud asjaolude ja tingimuste eest, mis võivad olla aluseks varjupaigaõiguse andmisele, territooriumile, kus vastav kaitse on tagatud. Varjupaigaõigust puudutavas on kogu liidu territoorium ning iga üksiku liikmesriigi territoorium „turvaline territoorium” ning just see eeldus on usalduse aluseks, mis on liikmesriikide Euroopa ühisesse varjupaigasüsteemi integreerumise aluskiviks. ( 11 ) Loomulikult, nagu me allpool näeme, ei ole mingil juhul tegemist ümberlükkamatu eeldusega. ( 12 )

42.

Eelnevast lähtudes on Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 18 antud põhiõiguse varjupaigale tuum tagatud liitu sisenemisega, nii et varjupaigaõiguse omajat ei saa kahjustada asjaolu, et tema taotluse läbivaatamise eest vastutab üks või teine liikmesriikidest. Neis kõigis on, vähemasti üksnes ajutiselt, piisavalt tagatud selle õiguse nõuetekohane teostamine, mille puudutatud isik saab igal juhul maksma panna direktiivi 2005/85 artiklis 39 nähtud õiguskaitsevahendi kaudu, vaidlustades tema varjupaigataotluse osas tehtud sisulise otsuse või varjupaigataotluse läbivaatamisel tehtud vaheotsuse, kuid – ja sellel on oluline tähendus – mitte otsust selle kohta, milline liikmesriik vastutab varjupaigataotluse läbivaatamise eest.

43.

Igal juhul ei jäta see taotlejat siiski ilma õiguspärasest huvist selle vastu, et tema taotluse läbivaatamise eest vastutav liikmesriik määratakse õigesti. Tegelikult tunnustab määrus nr 343/2003 tema õigust vaidlustada selles osas tehtud otsus. Siiski, kuivõrd taotleja põhiõiguse tuuma ei riiva põhimõtteliselt see, et tema taotluse vaatab läbi mingi konkreetne liikmesriik, olen seisukohal, et õigus, mida on võimalik maksma panna määruse nr 343/2003 artikli 19 lõikes 2 ette nähtud edasikaebevõimaluse kaudu, on piiratud ulatusega, mis on pealegi täiuslikult kooskõlas määruse nr 343/2003 laadiga (tegemist on ennekõike normiga, mis reguleerib liikmesriikide osalemist liidu varjupaigasüsteemi haldamises).

44.

Minu arvates saab sellise edasikaebevõimaluse ese olla vaid määruse enda järgimine seoses kahe aspektiga: a) asjaolud, mis võimaldavad ümber lükata eelduse, et on järgitud põhiõigusi, mis on liidu süsteemi aluseks ja b) määrusega nr 343/2003 tunnustatud teatavad konkreetsed õigused, mis kaasnevad varjupaigaõigusega selle kitsas tähenduses, ja neile vastavad tagatised.

45.

Esimesel juhul on asjaolud samad, mis olid kõne all kohtuasjas, milles tehti eespool viidatud kohtuotsus N.S., mille juurde ma tulen tagasi allpool, täpsemalt kolmandale küsimusele vastates. Siinkohal on tegemist olukorraga, kus seatakse küsimuse alla määruse nr 343/2003 süsteemi alus ise, milleks ei ole muu kui liikmesriikidevaheline vastastikune usaldus seoses sellega, et kõigis liikmesriikides on täidetud tingimused, mis tagavad varjupaigataotlejate põhiõiguste nõuetekohase järgimise. ( 13 )

46.

Teisel juhul on minu arvates tegemist õigustega, mille määrus nr 343/2003 annab konkreetselt varjupaigataotlejale tema taotluse läbivaatamise eest vastutava liikmesriigi määramise menetluse raames. Sellised õigused on näiteks need, mis seonduvad perekonna taasühinemisega (artiklid 7, 8, 14 ja 15) ja taotleja alaealisusega (artikkel 6), või need, mis on seotud menetluse kiirusega (tähtaegadest kinnipidamine ja igal konkreetsel juhul ette nähtud tagajärgede kohaldamine, näiteks artikli 19 lõige 4). Kõik need on õigused, mis lõppkokkuvõttes on ülimuslikud liikmesriikide juriidilise positsiooni suhtes määrusega nr 343/2003 reguleeritud suhete valdkonnas ning mis annavad varjupaigataotlejale konkreetse ja talle kuuluva subjektiivse õiguse, mis on alati lisaks seotud mõne põhiõiguste tagamise raames kaitstud valdkonnaga: õigus perekonnaelu kaitsele (Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklid 7 ja 33), õigus laste kaitsele (Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 24) ja õigus heale haldusele (Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 41). Nende puhul ei ole lõppkokkuvõttes tegemist pelga õigusega sellele, et menetlus, mille raames lahendatakse peamiselt liikmesriike puudutavad küsimused, viiakse läbi nõuetekohaselt, vaid õigusega sellele, et nende küsimuste lahendamisel pööratakse tähelepanu kindlaksmääratud õigustele ja huvidele, mis on kaitstud kindlaksmääratud põhiõigustega.

47.

Kokkuvõttes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata esimesele küsimusele nii, et varjupaigataotleja saab kasutada määruse nr 343/2003 artikli 19 lõikes 2 ette nähtud otsuse edasikaebamise või selle uuesti läbivaatamise võimalust ainult selleks, et vaidlustada selline määruse kriteeriumide kohaldamine, mis päädib kas varjupaigataotluse läbivaatamise eest vastutuse omistamisega – koos kõigi sellest tulenevate kohustustega – liikmesriigile, kes ei ole võimeline tagama kohtlemist, mis oleks kokkusobiv taotleja põhiõiguste austamisega või mille korral eiratakse määramiskriteeriume, mille aluseks on sellised subjektiivsed õigused, mille olemasolu määrus ise varjupaigataotleja puhul konkreetselt tunnustab.

48.

Põhikohtuasjas kõne all oleva kohtuvaidluse asjaoludega seoses olen seetõttu seisukohal, et S. Abdullahil Ungari määramisele tema varjupaigataotluse läbivaatamise eest vastutavaks liikmesriigiks oli võimalik vastu vaielda üksnes väitega, et tema üleandmine nimetatud liikmesriigile on vastuolus tema põhiõiguste kaitsega või et Austria ametiasutused eirasid määramiskriteeriume, mille aluseks on sellised subjektiivsed õigused, mille olemasolu määrus nr 343/2003 S. Abdullahi puhul konkreetselt tunnustab.

49.

Eelnevast tulenevalt olen seisukohal, et Asylgerichtshofi teine küsimus ei ole asjakohane.

50.

Nimelt saab Ungari määramise vastutavaks liikmesriigiks – mis on käesoleva kohtumenetluse vaidlusküsimus – tühistada ainult määruse nr 343/2003 artikli 19 lõikes 2 ette nähtud edasikaebevõimaluse kasutamise korral, kui tõendatakse, et Ungari ei ole võimeline tagama S. Abdullahi põhiõiguste kaitset või kui Austria ametiasutused jätsid kohaldamata määruse kriteeriumid, mille aluseks on asjaolud, mis kujutavad endast varjupaigataotleja subjektiivset õigust; selliseks asjaoluks võib olla näiteks see, et tegemist on alaealisega, või see, et isikul on teistes liikmesriikides pereliikmeid.

51.

Mõlema nimetatud alternatiivi esinemise kohta peab igal juhul otsuse tegema eelotsusetaotluse esitanud kohus. Siin on siiski oluline üksnes tõik, et selleks ei ole vaja välja selgitada, milline oli „esimene liikmesriik”, mille kaudu varjupaigataotleja sisenes liitu määruse nr 343/2003 tähenduses. Ja seda seetõttu, et määruse artikli 19 lõike 2 kohase edasikaebevõimaluse kasutamise korral peavad ainsad asjassepuutuvad liikmesriigid olema igal juhul Ungari (sest see liikmesriik määrati vaidlustatud otsusega) ja võimalik, et ka kõik need muud liikmesriigid, kus S. Abdullahil on pereliikmeid, või lõpuks ka Austria ise, kui tegemist on määruse artikli 19 lõikes 4 ette nähtud juhuga (st on kui on kokku lepitud Ungarile üleandmises, kuid üleandmist selles sättes ette nähtud tähtaja jooksul ei toimu).

52.

See, millise konkreetse liikmesriigi kaudu S. Abdullahi liidu territooriumile sisenes, ei oma seega tähtsust. Ma ei taha seeläbi väita, et määruse nr 343/2003 õige kohaldamise tulemusena tuleb igal juhul välistada sisenemise liikmesriigi kriteeriumi kohaldamine. Pigem tahan öelda, et isegi kui mainitud kriteerium oleks kasvõi hüpoteetiliselt see, mida oleks pidanud kohaldama, on selge, et määruse väär kohaldamine ei oleks kaasa toonud S. Abdullahi subjektiivse õiguse niisugust rikkumist, millele oleks olnud võimalik tugineda artikli 19 lõike 2 kohase edasikaebevõimaluse raames. Nagu ma juba märkisin, ei ole varjupaigataotlejal subjektiivset õigust määruse nõuetekohasele kohaldamisele kõigis aspektides, vaid üksnes sellele, et nõuetekohaselt kohaldatakse neid konkreetseid kriteeriume, mille aluseks on määrusega konkreetselt tunnustatud subjektiivsed õigused.

53.

Eelnevaga arvestades ja täiendavalt – juhuks, kui Euroopa Kohus leiab, et tuleb vastata Asylgerichtshofi teisele küsimusele – käsitlen ma allpool seda konkreetset küsimust.

54.

Kui siseriiklikul kohtul oleks määruse nr 343/2003 artikli 19 lõikes 2 ette nähtud edasikaebevõimaluse raames võimalik haldusotsust kõigis aspektides sisuliselt kontrollida ja sellest tulenevalt ise määrata vastutav liikmesriik määruse kriteeriumide alusel, seisneb Asylgerichtshofi jaoks tekkiv küsimus põhikohtuasja asjaoludel selles, kuidas tõlgendada selle määruse artikli 10 lõiget 1, kus on sätestatud kindlaksmääratud liikmesriigi kaudu ebaseaduslikult liitu sisenemise kriteerium.

55.

Asylgerichtshof ei palu Euroopa Kohtul lahendada küsimust, kas S. Abdullahi sisenes liitu „esimese liikmesriigi” – nagu ta seda nimetab – kaudu, sest teises küsimuses lähtutakse eeldusest, et esimene sisenemine toimus selle liikmesriigi kaudu. Küsimus seisneb pigem selles, kas sellist sisenemist tuleb pidada „asjaomaseks sisenemiseks” määruse artikli 10 lõikes 1 sätestatud kriteeriumi kohaldamisel.

56.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus on seisukohal – mida jagavad Austria, Kreeka ja Itaalia valitsus ning samuti Šveitsi Konföderatsioon –, et „asjaomane sisenemine” on üksnes see sisenemine, mis toimus „teise liikmesriigi” (Ungari) kaudu. Ta leiab, et S. Abdullahi esimene reis liitu lõppes, kui ta lahkus „esimesest liikmesriigist” (Kreeka). Teine liitu sisenemine „teise liikmesriigi” kaudu on seega tema arvates uue reisi tulemus, mis on tema arvates ainus asjas tähtsust omav reis.

57.

Nii komisjon kui ka Ühendkuningriik, Prantsuse ja Ungari valitsus ning S. Abdullahi on vastupidi seisukohal, et asjaomane sisenemine toimus „esimese liikmesriigi” kaudu, ning nad omistavad erilist tähtsust asjaolule, et ükski määruse nr 343/2003 artikli 10 lõikes 1 või artikli 16 lõikes 3 ette nähtud tähtaeg ei olnud möödunud. Minu arvates on see tõepoolest asjaolu, millel on esitatud küsimuse lahendamisel määrav tähtsus.

58.

Ehkki eelotsusetaotluse esitanud kohus räägib „reisidest”, olen seisukohal, et käesoleva kohtuasja asjaoludel tuleb rääkida ühestainsast reisist.

59.

Kindel on see, et vastavalt Asylgerichtshofi esitatud teabele algas S. Abdullahi reis 2011. aasta aprillis lennureisiga teadmata kohast Süüriasse ning lõppes Austrias, kus ta peeti kinni ning kus ta esitas varjupaigataotluse 29. augustil 2011. Austriasse jõudmiseks läks ta Süüriast Türki ning sellest riigist meritsi Kreekasse, kuhu ta sisenes 2011. aasta juulis; hiljem jätkas ta reisi maanteede kaudu läbi Kreeka, et lahkuda sellest riigist ning siseneda kolmandasse riiki, seejärel läbida see kolmas riik ja veel üks kolmas riik, siseneda uuesti liitu Ungari kaudu ning suunduda sealt Austriasse.

60.

Kui jätta kõrvale geograafilise järjepidevuse puudumine, näib S. Abdullahi reis mulle pigem üheainsa kestva reisina, mis toimus katkestusteta Somaaliast (tema päritolumaa) või vähemalt – nagu tõendatud – Süüriast Austriasse, kus ta lõpuks ning tegelikult taotles varjupaika. Asjaolu, et tegemist on üheainsa kestva reisiga, tuleneb minu arvates selle ajalisest mõõtmest, sest vahemaa läbimiseks läks väga vähe aega, praktiliselt ainult niipalju, kui on vältimatult vajalik sihtkohta jõudmiseks sellistel illegaalsetel tingimustel, mis iseloomustasid S. Abdullahi kogu reisi. Loomulikult ei ole sugugi mitte kindel, et S. Abdullahi soovis jõuda välja just Austriasse, kus ta peeti kinni siis, kui ta võib‑olla kavatses jätkata oma reisi mingi muu liikmesriigi suunas. Kuid minu arvates ei ole kahtlust selles, et tema „sihtpunkt”, kui nii öelda, ei olnud Kreeka, kuhu ta saabus 2011. aasta juulis ning kust ta ilmselt lahkus juba sama kuu jooksul, sest augustikuus taotles ta juba Austrias varjupaika, olles peale Ungari läbinud ka mitu kolmandat riiki.

61.

S. Abdullahi reisi sellisel nö ideaalsel kestvusel on üksnes suhteline tähtsus. Olulisem on asjaolu, et S. Abdullahi sisenes esimest korda liidu territooriumile Kreekas – mis kujutas endast esimest „turvalist territooriumi” – ning et sellest asjaolust tulenes määruse nr 343/2003 artikli 10 lõike 1 alusel selle liikmesriigi vastutus, mis lakkab alles 12 kuud pärast sellise ebaseadusliku sisenemise kuupäeva.

62.

Sellega seoses tuleb esitada kaks kaalutlust. Esiteks tuleb märkida, et arvestades, et S. Abdullahi reis tema päritolupaigast kohani, kus ta kinni peeti ning kus ta taotles varjupaika, oli kestev, võib asuda seisukohale, et kui ta lahkus Kreekast, ei olnud tal soovi liidust lahkuda, vaid ta soovis pigem jätkata oma reisi muu liikmesriigi suunas. Kreeka geograafiline paiknemine võis täiesti mõistlikult tingida reisi lihtsuse ning lühiduse eesmärgil selle, et läbiti mitu kolmandat riiki, ilma et Kreekast väljumine nende kolmandate riikide läbimiseks oleks toimunud tahtega liidust lahkuda, kui nii võib öelda. Juriidilisest seisukohast oli oluline pigem tahe muusse liikmesriiki jõudnuna liidu territooriumile jääda.

63.

Teiseks, isegi kui möönda, et S. Abdullahi „lahkus” Kreekast väljumisega liidu territooriumilt, ei saa jätta tähelepanuta asjaolu, et liidu territooriumilt lahkumise mõju ei ole kohene. Nii tuleneb see minu arvates määruse nr 343/2003 artikli 16 lõikest 3, mille kohaselt määrusest tulenevalt vastutava liikmesriigi kohustused „langevad ära, kui kolmanda riigi kodanik on liikmesriikide territooriumilt lahkunud vähemalt kolmeks kuuks”. Nimetatud säte viitab seega vastutava liikmesriigi kohustustele hetkest, mil see riik on määruse nr 343/2003 kriteeriumide kohaselt kindlaks määratud. Kuid samuti tuleb asuda seisukohale, et see säte on kohaldatav ka sel ajahetkel, mil pädev ametiasutus neid kriteeriume kohaldab, mistõttu tuleb vastutava liikmesriigi määramise menetluse raames välistada need liikmesriigid, kelle puhul juba alguses tuvastatakse, et varjupaigataotleja lahkus nende territooriumilt kolmeks kuuks.

64.

Igal juhul on siinkohal eelkõige tähtis asjaolu, et määruse nr 343/2003 kohaselt ei tähenda füüsiline lahkumine territooriumilt automaatselt õigusliku sideme kaotamist liiduga, mistõttu õigused ja ootused, mis varjupaigataotlejal võisid tekkida liitu sisenemisel, jäävad kehtima kolmeks kuuks liidu territooriumilt lahkumise kuupäevast alates ning need muutuvad uuesti kehtivaks, kui isik siseneb uuesti liidu territooriumile enne selle tähtaja möödumist. Käesoleval juhul ei lahkunud varjupaigataotleja liidu territooriumilt kauemaks kui üheks kuuks alates tema liitu sisenemist Kreeka kaudu, mistõttu see liikmesriik oli endiselt vastutav tema varjupaigataotluse läbivaatamise eest, kui S. Abdullahi sisenes Ungarisse.

65.

Seetõttu olen seisukohal, et liidu territooriumile esmakordse sisenemise mõju jääb kehtima kuni kolme kuu möödumiseni liikmesriikide territooriumilt lahkumisest alates ning et seetõttu on käesoleva asja asjaoludel vastutav „esimene liikmesriik”.

66.

Kolmanda küsimusega, milles viidatakse kohtuotsusele N.S., soovitakse teada saada, millisel määral kohustab asjaolu, et „[liikmesriigi] varjupaigasüsteemis on tuvastatud kogu süsteemi läbivad puudused”, välistama selle riigi vastutava liikmesriigina, ehkki ta seda määruse artikli 10 lõike 1 alusel on.

67.

Ehkki kolmanda küsimuse sõnastus põhjustab teatavaid tõlgendamisraskusi, usun ma, arvestades eelotsusetaotluse esitanud kohtu eelotsusetaotluses esitatud selgitusi, et tuleb asuda seisukohale, et soovitakse teada saada, kas liikmesriik, kelle puhul on täheldatud nimetatud puudusi, tuleb ilma pikemata ja põhimõtteliselt võimaliku vastutava liikmesriigina välistada või vastupidi, tuleb pärast seda, kui see liikmesriik on määruse nr 343/2003 alusel vastutava liikmesriigina identifitseeritud, järgmiseks määrata teine liikmesriik, kes on varjupaigataotluse eest vastutav määruse ülejäänud kriteeriumide alusel.

68.

Küsimuse tuum peitub seega selles, kuidas tuleb toimida juhul, kui N.S. kohtupraktika alusel tuleb tõepoolest välistada mõne liikmesriigi määramine varjupaigataotluse läbivaatamise eest vastutavaks liikmesriigiks.

69.

Küsimus seisneb seega selles, kuidas määratakse teine vastutav liikmesriik, kui N.S. kohtupraktika alusel on välistatud selle liikmesriigi vastutus, kes oleks pidanud vastutama määruse nr 343/2003 kriteeriumide alusel.

70.

Kohtuotsuse N.S. punktis 107 on sedastatud: „[i]lma, et see piiraks määruse nr 343/2003 artikli 3 lõikes 2 sätestatud võimalust vaadata taotlus ise läbi, kohustab see, et varjupaigataotlejat ei saa üle anda muule liidu liikmesriigile olukorras, kus see liikmesriik on määruse III peatükis sätestatud kriteeriumide kohaselt vastutav riik, üleandmiseks kohustatud liikmesriiki vaatama läbi selles peatükis esitatud kriteeriumid, et teha kindlaks, kas mõni järgmine kriteerium võimaldab määrata varjupaigataotluse läbivaatamise eest vastutavaks mõne muu liikmesriigi” ( 14 ).

71.

Määratlus „järgmine” on väga tähtis, sest määruse nr 343/2003 artikli 5 lõige 1 näeb ette, et „[v]astutava liikmesriigi määramise kriteeriume kohaldatakse käesolevas peatükis esitatud järjestuses” ( 15 ).

72.

Austria ametiasutused asusid seisukohale, et esmajärjekorras on kohaldatav määruse nr 343/2003 artiklis 10 kehtestatud kriteerium (liidu territooriumile ebaseaduslik sisenemine) seetõttu, et nad olid välistanud eelnevate kriteeriumide kohaldamise (alaealisus, pereliikmete olemasolu, elamisluba); selle kriteeriumi kohaldamise välistatus kohustab neid uurima võimalust kohaldada mõnda neist kriteeriumidest, mis määrusega esitatud järjestuses sellele järgnevad, ja lõpuks lähtuma artiklis 13 kehtestatud varuklauslist, mille kohaselt vastutab see liikmesriik, kus esitati varjupaigataotlus.

73.

Põhimõtteliselt on iga kriteeriumi kohaldamine ammendav, sest neist igaühe abil määratakse ainult üks varjupaigataotluse eest vastutav liikmesriik. Seetõttu ei ole mingit mõtet kohaldada uuesti kriteeriumi, mis viis sellise liikmesriigi määramiseni, kellele lõppkokkuvõttes ei saa varjupaigataotlejat üle anda, sest niisuguse kohaldamise tulemusel määrataks vääramatult uuesti liikmesriik, kes juba välistati. Samal põhjusel oleks mõeldamatu ka mõne eelneva kriteeriumi kohaldamine, mis olid juba jäetud kohaldamata, kui jõuti järeldusele, et asjaomaseks kriteeriumiks on üks järgmistest kriteeriumidest.

74.

Käesoleval juhul ning kirjeldatud loogikat järgides on võimalik kohaldada ainult artiklis 11 (sisenemine mõnda liikmesriiki, kus S. Abdullahilt viisat ei nõuta) ja artiklis 12 (varjupaigataotluse esitamine mõne liikmesriigi lennuvälja rahvusvahelisel transiidialal) sedastatud kriteeriume. Kui kumbki neist ei ole kohaldatav – seda tuleb kontrollida eelotsusetaotluse esitanud kohtul –, jääb üle vaid artiklis 13 sätestatud varuklausel, mille alusel vastutavad varjupaigataotluse läbivaatamise eest Austria ametiasutused. See järeldus ei mõjuta loomulikult kuidagi võimalust kohaldada määruse nr 343/2003 artikli 3 lõikes 2 ette nähtud suveräänsusklauslit ja artikli 15 lõikes 1 ette nähtud humanitaarklauslit.

75.

Esitatud kaalutlustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata eelotsuse küsimustele järgmiselt:

Täiendavalt, juhuks kui Euroopa Kohus leiab, et määruse nr 19 lõikes 2 ette nähtud edasikaebevõimalus võimaldab vaidlustamist nimetatud määruse mis tahes rikkumise alusel: