EUROOPA LIIDU AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS (täiskogu)

11. detsember 2013(*)

Avalik teenistus – Ametnikud – Pensionid – Siseriiklikus pensioniskeemis omandatud pensioniõiguste ülekandmine ‐ Määrus, millega kohandatakse liidu pensioniskeemi tehtavate sissemaksete määra ‐ Kindlustusväärtuste kohandamine – Vajadus vastu võtta üldised rakendussätted – Uute üldiste rakendussätete ajaline kehtivus – Staažilisa ettepaneku tühistamine – Õiguspärasus – Tingimused

Kohtuasjas F‑130/11,

mille ese on hagi, mis on esitatud ELTL artikli 270 alusel, mida vastavalt Euratomi asutamislepingu artiklile 106a kohaldatakse Euratomi asutamislepingule, menetluses

Marco Verile, Euroopa Komisjoni ametnik, elukoht Cadrezzate (Itaalia),

Anduela Gjergji, Üleeuroopalise Transpordivõrgu Rakendusameti lepinguline töötaja, elukoht Brüssel (Belgia),

esindajad: advokaadid D. Abreu Caldas, A. Coolen, J.‑N. Louis, É. Marchal ja S. Orlandi,

hagejad,

versus

Euroopa Komisjon, esindajad: D. Martin ja J. Baquero Cruz,

kostja,

AVALIKU TEENISTUSE KOHUS (täiskogu),

koosseisus: president S. Van Raepenbusch, koja esimees M. I. Rofes i Pujol ning kohtunikud E. Perillo (ettekandja), R. Barents ja K. Bradley,

kohtusekretär: ametnik J. Tomac,

arvestades kirjalikus menetluses ja 24. aprilli 2013. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

1        M. Verile ja A. Gjergi esitasid Avaliku Teenistuse Kohtu kantseleisse 2. detsembril 2011 saabunud hagiavaldusega käesoleva hagi, milles nad paluvad eelkõige tühistada vastavalt 20. ja 19. mai 2011. aasta otsused, millega Euroopa Komisjon tühistas esimese ettepaneku, millega määrati nende taotlusel kindlaks staažilisa aastate arv liidu pensioniskeemis, ja tehti neile kummalegi teatavaks uus staažilisa, mis tuleneb nende enne komisjoni teenistusse asumist siseriiklikes pensioniskeemides omandatud õiguste ülekandmisest.

 Õiguslik raamistik

2        Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade (edaspidi „personalieeskirjad”) artikkel 83a on sõnastatud järgmiselt:

„1.      Pensioniskeem hoitakse tasakaalus [personalieeskirjade] XII lisas sätestatud üksikasjalike eeskirjade kohaselt.

[...]

3.      Kui kindlustusmatemaatilisi hindamisi tehakse viie aasta järel [personalieeskirjade] XII lisa kohaselt ja selleks, et tagada pensioniskeemi tasakaal, määrab [Euroopa Liidu N]õukogu kindlaks [sissemakse] ja pensioniea muutmise. [täpsustatud tõlge]

4.      Igal aastal esitab komisjon nõukogule kindlustusmatemaatilise hindamise ajakohastatud versiooni [personalieeskirjade] XII lisa artikli 1 lõike 2 kohaselt. Kui on näidatud, et praegu kohaldatava sissemaksete määra ja kindlustusmatemaatilise tasakaalu säilitamiseks vajaliku määra vahel on vähemalt 0,2‑punktiline vahe, kaalub nõukogu, kas korrigeerida määra [personalieeskirjade] XII lisas sätestatud korra kohaselt.

[...]”.

3        Personalieeskirjade artiklis 84 on sätestatud:

„Üksikasjalikud eeskirjad eespool kirjeldatud pensioniskeemi kohta on [personalieeskirjade] VIII lisas.”

4        Personalieeskirjade artikli 110 lõige 1 näeb ette:

„Käesolevaid personalieeskirju jõustavad üld[ised rakendus]sätted võtab iga institutsioon vastu pärast nõupidamist oma personalikomitee ja personalieeskirjade komiteega. [...]” [täpsustatud tõlge]

5        Personalieeskirjade VIII lisa artiklis 8 oli enne seda, kui jõustus nõukogu 18. detsembri 2008. aasta määrus (EÜ, Euratom) nr 1324/2008, millega kohandatakse alates 1. juulist 2008 Euroopa ühenduste ametnike ja muude teenistujate pensioniskeemi sissemaksete määra (ELT L 345, lk 17), nähtud ette:

„Vanaduspensioni kindlustusmatemaatiline väärtus on ametnikule laekuvate hüvitiste kogumaksumus, mis arvutatakse [personalieeskirjade] XII lisa artiklis 9 nimetatud suremustabeli järgi ja 3,5% aastaintressi kohaselt, mille määr võidakse läbi vaadata [personalieeskirjade] XII lisa artiklis 10 sätestatud eeskirjade kohaselt.”

6        Määruse nr 1324/2008 artiklis 2 on selle kohta ette nähtud:

„Alates 1. jaanuarist 2009 on personalieeskirjade VIII lisa artikli 4 lõikes 1 ja artiklis 8 [...] osutatud liitintressi määr 3,1%.”

7        Personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõige 1 sätestab:

„Ametnikul, kes lahkub ühenduste teenistusest, et:

–        asuda sellise valitsusasutuse või riikliku või rahvusvahelise organisatsiooni teenistusse, kes on sõlminud liiduga kokkuleppe,

[...]

on õigus lasta oma liidu teenistuses kogutud pensioniõiguste tegeliku ülekandekuupäeva kohane kindlustusmatemaatiline ekvivalent kanda üle selle juhtkonna või organisatsiooni hallatud pensionifondi [...].”

8        Personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõige 2 näeb seevastu ette:

„Ametnikul, kes asub liidu teenistusse:

–        pärast lahkumist valitsusasutuse või riikliku või rahvusvahelise organisatsiooni teenistusest

[...]

on õigus pärast ametissenimetamist, kuid enne [...] vanaduspensioni maksmise õiguse saamist, tasuda liidule tegeliku ülekandekuupäeva kohaselt sellise teenistuse või tegevustega omandatud pensioniõiguste kogumaksumus.

Sellisel juhul määrab institutsioon, mille teenistuses ametnik on, kindlaks ametniku endisest teenistusajast tuleneva pensioniõigusliku staaži aastate arvu oma pensioniskeemi raames üldiste rakendussätetena, arvestades ametniku põhipalka, vanust ja ülekande tegemise päeval kehtivat vahetuskurssi ja võttes aluseks ülekantud kapitali, pärast ülekande tegemise kuupäeva ja tegeliku ülekandekuupäeva vahel kapitalikasvu näitava summa mahaarvamist.

Ametnikud võivad kasutada käesolevat korda üksnes üks kord iga liikmesriigi ja asjaomase pensionifondi puhul.”

9        Komisjon võttis 28. aprilli 2004. aasta otsusega K(2004) 1588, mis avaldati väljaande Informations administratives 9. juuni 2004. aasta numbris 60, vastu personalieeskirjade VIII lisa pensioniõiguste ülekandmist käsitlevate artiklite 11 ja 12 üldised rakendussätted (edaspidi „2004. aasta üldised rakendussätted”). 2004. aasta üldistes rakendussätetes on viidatud kahele kindlustusväärtuste tabelile, mis on toodud kahes lisas, kusjuures lisa 1 puudutab kindlustusväärtusi (V1), mida kasutatakse personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõike 1 ja artikli 12 alusel ülekantava kindlustusmatemaatilise ekvivalendi arvutamisel, ja lisa 2 puudutab kindlustusväärtusi (V2), mida kasutatakse personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõigete 2 ja 3 alusel pensioniõigusliku staažilisa aastate arvu arvutamisel.

10      Kindlustusväärtused V1 ja V2, mille arvutamisel võetakse aluseks vanus taotluse esitamise kuupäeval ja personalieeskirjade XII lisas ette nähtud parameetrid, on identsed.

11      Komisjon tunnistas 3. märtsi 2011. aasta otsusega K(2011) 1278, millega kehtestatakse personalieeskirjade VIII lisa pensioniõiguste ülekandmist käsitlevate artiklite 11 ja 12 üldised rakendussätted ning mis avaldati Informations administratives'i 28. märtsi 2011. aasta numbris 17, 2004. aasta üldised rakenduseeskirjad kehtetuks ja võttis vastu personalieeskirjade VIII lisa pensioniõiguste ülekandmist käsitlevate artiklite 11 ja 12 uued üldised rakendussätted (edaspidi „2011. aasta üldised rakendussätted”).

12      2011. aasta üldised rakendussätted jõustusid 1. aprillil 2011 ja nende artiklis 9 on täpsustatud:

„Käesolevad […] üldised rakendussätted jõustuvad sellele kuupäevale järgneva kuu esimesel päeval, mil need avaldatakse [Informations administratives'is].

Nendega tunnistatakse kehtetuks ja asendatakse [2004. aasta üldised rakendussätted].

[2004. aasta üldisi rakendussätteid] kohaldatakse siiski edasi personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõike 1 ja artikli 12 kohaste ülekannete suhtes, kui teenistussuhe lõppes enne 1. jaanuari 2009. Neid kohaldatakse jätkuvalt ka nende teenistujate suhtes, kelle personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõigete 2 ja 3 kohased taotlused pensioniõiguste ülekandmiseks registreeriti enne 1. jaanuari 2009.

Lisas 1 ette nähtud ümberarvestuskoefitsiente [...] kohaldatakse alates 1. jaanuarist 2009. Nimetatud ümberarvestuskoefitsiente muudetakse automaatselt pärast personalieeskirjade VIII lisa artiklis 8 osutatud intressimäära kohandamise jõustumist.”

13      Erinevalt 2004. aasta üldistest rakendussätetest on 2011. aasta üldiste rakendussätete lisas 1 ainult üks tabel, milles on näidatud kindlustusväärtused, mida nüüd nimetatakse „ümberarvestuskoefitsientideks” ja mis kehtivad nii ülekantava kindlustusmatemaatilise ekvivalendi kui ka arvessevõetava pensioniõigusliku staažilisa aastate arvu arvutamisel. Need ümberarvestuskoefitsiendid, mis arvutatakse samuti nii, et aluseks võetakse vanus taotluse esitamise kuupäeval ja personalieeskirjade XII lisas ette nähtud parameetrid, on kõrgemad 2004. aasta üldiste rakendussätete lisades 1 ja 2 näidatud kindlustusväärtustest V1 ja V2.

 Vaidluse aluseks olevad asjaolud

 Seoses M. Verilega

14      M. Verile, kes oli komisjoni Teadusuuringute Ühiskeskusesse Ispras (Itaalia) tööle määratud ametnik, taotles 17. novembril 2009 nende pensioniõiguste ülekandmist, mis ta oli omandanud Luksemburgis enne komisjoni teenistusse asumist ja mis vastasid ajavahemikul 1. juulist 1999 kuni 31. märtsini 2007 tehtud sissemaksetele.

15      Komisjoni pädev talitus, milleks käesoleval juhul on individuaalsete maksete haldamise ja maksmise ameti (PMO) pensionite üksuse ülekannete osakond (edaspidi „PMO 4”), saatis M. Verilele staažilisa ettepaneku, milles määras personalieeskirjadejärgseks pensioniõigusliku staaži aastate arvuks, mis tuleneb tema Luksemburgis omandatud pensioniõiguste ülekandmisest, seitse aastat ja üheksa kuud. Et ülejäänud maksumust summas 58 557,18 eurot ei saanud personalieeskirjadejärgseks pensioniõiguslikuks staažiks ümber arvestada, tuli see M. Verilele tema pensioniõiguste lõplikul ülekandmisel talle välja maksta.

16      M. Verile nõustus 5. mai 2010. aasta staažilisa ettepanekuga 7. mail 2010, allkirjastades selle. PMO 4 sai allkirjastatud ettepaneku kätte 18. mail 2010.

17      Pärast seda, kui jõustusid 2011. aasta üldised rakendussätted, edastas PMO 4 20. mail 2011 M. Verilele uue staažilisa ettepaneku koos selgitava märgukirjaga, et uue ettepanekuga „tühistatakse ja asendatakse” eelmine staažilisa ettepanek. Selle uue staažilisa ettepaneku kohaselt olid esimeses staažilisa ettepanekus valitud ümberarvestuskoefitsiendid „aegunud” ja „neil puudus alates 1. jaanuarist 2009 õiguslik alus” seetõttu, et nimetatud kuupäeval jõustus määrusega nr 1324/2008 kehtestatud intressimäär. See intressimäär on selle märgukirja kohaselt üks näitajaid, mille põhjal arvutatakse ümberarvestuskoefitsiendid, mida kasutatakse varem omandatud pensioniõiguste ümberarvestamisel personalieeskirjadejärgseks pensioniõigusliku staažilisa aastate arvuks. Seega tuli esimest staažilisa ettepanekut „pidada tühiseks”. 2011. aasta üldistes rakendussätetes kindlaks määratud ümberarvestuskoefitsientide põhjal ei muudetud staažilisa aastate arvu, kuid ülejäänud hüvitatavat kogumaksumust vähendati 58 557,18 eurolt 9200,77 eurole.

18      M. Verile nõustus 17. juunil 2011 uue staažilisa ettepanekuga, allkirjastades selle. PMO 4 sai allkirjastatud teise staažilisa ettepaneku kätte 24. juunil 2011.

19      M. Verile esitas 26. juulil 2011 siiski personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel kaebuse, paludes ametisse nimetaval asutusel teise staažilisa ettepaneku tühistada ja kanda tema pensioniõigused üle mitte 2011. aasta üldiste rakendussätete, vaid tema ülekandmistaotluse esitamise kuupäeval kehtinud üldiste rakendussätete, st 2004. aasta üldiste rakendussätete põhjal.

20      Ametisse nimetav asutus jättis selle kaebuse rahuldamata 19. augusti 2011. aasta otsusega, mille M. Verile sai kätte sama aasta 29. augustil.

 Seoses A. Gjergjiga

21      A. Gjergji on Brüsselis (Belgia) asuva Üleeuroopalise Transpordivõrgu Rakendusameti lepinguline töötaja. Ta taotles 1. juulil 2009 enne selle ameti teenistusse asumist Belgias omandatud ja ajavahemikul 1998‐2004 tehtud siseriiklikele sissemaksetele vastavate pensioniõiguste ülekandmist.

22      Komisjoni pädev talitus, milleks käesoleval juhul oli PMO 4, saatis 30. juuli 2010. aasta märgukirjaga A. Gjergjile staažilisa ettepaneku, milles määras personalieeskirjadejärgseks pensioniõigusliku staaži aastate arvuks, mis tuleneb tema Belgias omandatud pensioniõiguste ülekandmisest, viis aastat viis kuud ja kaks päeva. Et ülejäänud maksumust summas 13 143,08 eurot ei saanud personalieeskirjadejärgseks pensioniõiguslikuks staažiks ümber arvestada, tuli see A. Gjegjile tema pensioniõiguste lõplikul ülekandmisel välja maksta.

23      A. Gjegji nõustus 30. juuli 2010. aasta staažilisa ettepanekuga 7. septembril 2010, allkirjastades selle. PMO 4 sai allkirjastatud ettepaneku kätte sama aasta 16. septembril.

24      Pärast seda, kui jõustusid 2011. aasta personalieeskirjad, edastas PMO 4 19. mail 2011 A. Gjegjile uue staažilisa ettepaneku koos märgukirjaga, mis oli sõnastatud samamoodi nagu M. Verilele saadetud märgukiri, ning selle ettepanekuga vähendati personalieeskirjadejärgset staažilisa aastate arvu viielt aastalt viielt kuult ja kahelt päevalt neljale aastale kümnele kuule ja 17 päevale ja selles ei olnud enam ette nähtud kogumaksumuse ülejääki, mis tuleb välja maksta.

25      A. Gjergji nõustus selle teise staažilisa ettepanekuga 23. septembril 2011, allkirjastades selle.

26      Vahepeal oli A. Gjergji siiski esitanud teise staažilisa ettepaneku peale personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel kaebuse, mis kandis 27. juuli 2011. aasta kuupäeva. A. Gjergji kaebuses oli esitatud ka personalieeskirjade artikli 90 lõike 1 alusel taotlus, et tema Belgias omandatud pensioniõigused kantaks üle vastavalt esimesele staažilisa ettepanekule, mille puhul oli kohaldatud 2004. aasta üldistes rakendussätetes ette nähtud parameetreid.

27      Teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus jättis A. Gjergji kaebuse ja tema personalieeskirjade artikli 90 lõike 1 alusel esitatud taotluse 22. augusti 2011. aasta otsusega rahuldamata.

 Poolte nõuded ja menetlus

28      Hagejad paluvad kumbki Avaliku Teenistuse Kohtul:

–        tühistada teine staažilisa ettepanek;

–        tühistada kaebuse rahuldamata jätmise otsus;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

29      Komisjon palub Avaliku Teenistuse Kohtul:

–        tunnistada hagi vastuvõetamatuks või vähemalt põhjendamatuks;

–        mõista kohtukulud välja hagejatelt.

30      Avaliku Teenistuse Kohus palus 28. jaanuari 2013. aasta kirjaga pooltel menetlust korraldavate meetmete raames täpsustada oma menetlusdokumentide mõnda punkti ja esitada mitmesuguseid dokumente. Pooled tegid seda vastavalt Avaliku Teenistuse Kohtu juhistele.

31      Kohtuasi, mis määrati esialgu Avaliku Teenistuse Kohtu kolmandale kojale, suunati edasi Avaliku Teenistuse Kohtu täiskogule, millest pooltele teatati 7. veebruari 2013. aasta kirjaga, millega neid kutsuti kohtuistungile ja edastati kohtuistungi esialgne ettekanne.

 Õiguslik käsitlus

 Hagi ese

32      Tuleb meenutada, et kaebuse rahuldamata jätmise otsuse vastu suunatud vormilised nõuded toovad kaasa Avaliku Teenistuse Kohtu poole pöördumise otsuse osas, mille peale kaebus esitati, kui kaebuse rahuldamata jätmise otsusel kui niisugusel ei ole iseseisvat sisu (vt selle kohta Euroopa Kohtu 17. jaanuari 1989. aasta otsus kohtuasjas 293/87: Vainker vs. parlament, punkt 8).

33      Käesoleval juhul kinnitati kaebuste rahuldamata jätmise otsustega ainult M. Verilele tehtud 20. mai 2011. aasta teist staažilisa ettepanekut ja A. Gjergjile tehtud 19. mai 2011. aasta teist staažilisa ettepanekut (edaspidi „teised staažilisa ettepanekud”). Hagi tuleb seega käsitada nii, et see on esitatud ainult staažilisa ettepanekute peale.

 Hagi vastuvõetavus

 Poolte argumendid

34      Komisjon väidab, et hagi on vastuvõetamatu, sest sellega palutakse tühistada teised staažilisa ettepanekud, mis ei ole huve kahjustavad aktid.

35      Komisjoni sõnul koosneb haldusmenetlus, mille käigus vaadatakse läbi siseriiklikus pensioniskeemis omandatud pensioniõiguste ülekandmise taotlus, viiest etapist: esiteks asjaomase ametniku või muu teenistuja ülekandmistaotlus; teiseks komisjoni poolt asjaomasele isikule saadetud staažilisa ettepanek, milles määratakse kindlaks pensioniõigusliku staaži aastate arv, mida võib liidu pensioniskeemis tunnustada; kolmandaks asjaomase isiku nõustumine selle ettepanekuga või selle tagasilükkamine; neljandaks asjaomase isiku nõustumise korral komisjoni poolt pädevale siseriiklikule ametiasutusele saadetud taotlus kanda üle kapital, mis vastab siseriiklikus skeemis omandatud pensioniõigustele; viiendaks otsus, milles määratakse lõplikult kindlaks personalieeskirjadejärgse pensioniõigusliku staaži aastate arv, mida ametniku või muu teenistuja puhul tunnustatakse, ja millest antakse viimasele teada alles pärast seda, kui komisjon on saanud asjaomastelt siseriiklikelt või rahvusvahelistelt pensionikassadelt kapitali, mis vastab varem omandatud pensioniõigustele.

36      Võttes arvesse pensioniõiguste ülekandmise taotluste läbivaatamise haldusmenetluse eespool toodud kirjeldust – mida hagejad ei vaidlusta –, muutub asjaomasele isikule saadetud ettepanekus nimetatud staažilisa komisjoni sõnul lõplikuks alles pärast seda, kui asjaomased siseriiklikud või rahvusvahelised pensionikassad kannavad tegeliku ülekandekuupäeva kohaselt varem omandatud pensioniõiguste kogumaksumusele vastava summa tõesti komisjoni pangakontole. Oma enne liidu teenistusse asumist omandatud pensioniõiguste ülekandmise taotluse esitanud ametniku või muu teenistuja huve kahjustab seega otsus, mis tehakse eespool kirjeldatud haldusmenetluse viiendas etapis. Komisjon järeldab sellest, et staažilisa ettepanek, mis vastab kõnesoleva haldusmenetluse teisele etapile, on ettevalmistav akt, mille eesmärk on ainult valmistada ette lõplikku staažilisa otsust. Nii on see käesoleval juhul teiste staažilisa ettepanekutega, mis on vaidluse esemeks.

 Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang

37      Kõigepealt tuleb meenutada, et niisuguse pensioniõiguste ülekandmise süsteemiga, nagu on nähtud ette personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõikes 2 ‐ mis teeb võimalikuks kooskõlastamise siseriiklike pensioniskeemide ja liidu pensioniskeemi vahel ‐, püütakse hõlbustada liikmesriigis avalikus või erasektoris või rahvusvahelistes organisatsioonides töötavate isikute tööleminekut liidu avalikku teenistusse ning tagada nii juba sobiva töökogemusega kvalifitseeritud töötajate paremat valikut (Euroopa Kohtu 9. juuli 2010. aasta määrus liidetud kohtuasjades C‑286/09 ja C‑287/09: Ricci, punkt 28 ja seal viidatud kohtupraktika).

38      Selles kontekstis on Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohus konkreetselt asunud seisukohale, et ametnikule tema nõusoleku saamiseks edastatavad staažilisa ettepanekud on „otsused”, mis avaldavad kahesugust toimet: esiteks säilitavad need asjaomase ametniku huvides ja päritoluriigi õiguskorras pensioniõiguste summa, mille ta on omandanud siseriiklikus pensioniskeemis, ning teiseks tagavad liidu õiguskorras ja kui on täidetud mõned lisatingimused, nende õiguste arvessevõtmise liidu pensioniskeemis (Esimese Astme Kohtu 18. detsembri 2008. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑90/07 P ja T‑99/07 P: Belgia ja komisjon vs. Genette, punkt 91 ja seal viidatud kohtupraktika).

39      Ka Avaliku Teenistuse Kohus on juba leidnud, et staažilisa ettepanekud on ühepoolsed aktid, mis ei eelda mingit muud meedet pädeva institutsiooni poolt ja mis kahjustavad asjaomase ametniku huve. Vastasel korral ei saaks neid akte kui niisuguseid kohtus vaidlustada või vähemalt saaks nende peale esitada kaebuse ja hagi alles pärast hilisema otsuse tegemist kindlaks määramata kuupäeval mõne teise asutuse poolt kui ametisse nimetav asutus. Sellega ei järgitaks ei ametnike õigust tõhusale kohtulikule kaitsele ega õiguskindluse nõudeid, mis on seotud personalieeskirjades sätestatud tähtajanõuetega (Avaliku Teenistuse Kohtu 10. oktoobri 2007. aasta määrus kohtuasjas F‑17/07: Pouzol vs. kontrollikoda, punktid 52 ja 53).

40      Lõpuks tuleb märkida, et seda suunda kohtupraktikas on kinnitatud ka Avaliku Teenistuse Kohtu 11. detsembri 2012. aasta otsuses kohtuasjas F‑122/10: Cocchi ja Falcione vs. komisjon (mille peale on esitatud apellatsioonkaebus Euroopa Liidu Üldkohtusse, kohtuasi T‑103/13 P, punktid 37‐39), milles Avaliku Teenistuse Kohus leidis, et staažilisa ettepanek on asjaomase ametniku huve kahjustav akt.

41      Kokkuvõttes ilmneb käesoleva kohtuotsuse punktides 38‐40 viidatud kohtupraktikast, et staažilisa ettepanek, mille komisjoni pädevad talitused esitavad ametnikule tema nõusoleku saamiseks eespool käesoleva kohtuotsuse punktis 35 kirjeldatud mitmeetapilise haldusmenetluse raames, on ühepoolne akt, mis on lahutatav oma menetluslikust raamistikust ja antakse kaalutlusõiguseta pädevusega, mis on institutsioonile antud ex lege, sest tuleneb otseselt individuaalsest õigusest, mille personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõige 2 ametnikele ja muudele teenistujatele sõnaselgelt annab, kui nad asuvad liidu teenistusse.

42      Selle kaalutlusõiguseta pädevuse kasutamine kohustab komisjoni tegema staažilisa ettepaneku, mis põhineb kõikidel asjakohastel andmetel, mis ta peab asjaomastelt siseriiklikelt või rahvusvahelistelt ametiasutustelt saama just nende ja tema talituste tegevuse tiheda kooskõlastamise ja lojaalse koostöö raames. Seega ei saa niisugust staažilisa ettepanekut pidada institutsiooni talituse „lihtsaks kavatsuseks” anda asjaomasele ametnikule teavet, oodates tema tegelikku nõusolekut ja seejärel kapitali laekumist, mis teeb staažilisa võimalikuks. Vastupidi, niisugune ettepanek kujutab endast institutsiooni vajalikku kohustust viia nõuetekohaselt tõesti ellu ametniku õigus pensioniõiguste ülekandmisele, mida see ametnik kasutas, kui esitas oma ülekandmistaotluse. Tegeliku ülekandekuupäeva kohase kogumaksumuse ülekandmine liidu pensioniskeemi kujutab endast omakorda siseriiklike või rahvusvaheliste asutuste eraldi kohustust, mis on vajalik, et täiendada pensioniõiguste liidu pensioniskeemi kassadesse ülekandmise menetlust.

43      Seega kohustab personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõike 2 elluviimisega seotud pädevus komisjoni tegutsema kogu hoolega, mis on vajalik, et ametnik, kes on esitanud personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõike 2 kohaldamise taotluse, saaks anda staažilisa ettepanekule oma nõusoleku täielikult informeerituna ning seda nii andmete osas, mis on vajalikud arvessevõetava personalieeskirjadejärgse pensioniõigusliku staaži aastate arvu kindlaksmääramisega seotud arvutuseks, kui ka reeglite osas, mis reguleerivad „ülekande tegemise päeval” selle arvutuse meetodit, nagu on täpsustatud personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõikes 2, milles on ette nähtud, et institutsioon, mille teenistuses ametnik on, „määrab kindlaks” „pensioniõigusliku staaži aastate arvu” oma pensioniskeemi raames üldiste rakendussätetena, arvestades ametniku põhipalka, vanust ja ülekande tegemise päeval kehtivat vahetuskurssi.

44      Kõigest eelnevast ilmneb, et staažilisa ettepanek on oma pensioniõiguste ülekandmise taotluse esitanud ametniku huve kahjustav akt.

45      Seda järeldust kinnitavad ka allpool toodud kaalutlused.

46      Esiteks on 2011. aasta üldistes rakendussätetes, millesse võeti üle staažilisa ettepanekute tingimustes avalduv varasem praktika, nüüd artiklis 8 sõnaselgelt ette nähtud, et nõusolek, mis ametnikul palutakse staažilisa ettepanekule anda, on siis, kui see on juba antud, „tühistamatu”. Ametniku kord juba antud nõusoleku tagasivõtmatus on aga õigustatud ainult siis, kui komisjon tegi omakorda asjaomasele isikule ettepaneku, mille sisu kaaluti ja mis esitati kogu nõutava hoolsusega ning mis on komisjonile siduv selles mõttes, et asjaomase isiku nõusoleku korral kohustab see teda järgima vastavat ülekandemenetlust.

47      Teiseks tehakse staažilisa ettepanek põhimõtteliselt sama arvutusmeetodi põhjal, mida kohaldatakse siis, kui liidu pensioniskeem saab kätte kogu kapitali, mille siseriiklikud või rahvusvahelised päritolupensionikassad üle kannavad.

48      Äärmisel juhul võib staažilisa ettepaneku tegemise kuupäeva ja kapitali lõpliku laekumise kuupäeva vahel muutuda asjaomane summa, sest ülekandmise taotlemise kuupäeval võib ülekantava kapitali summa olla teistsugune kui kuupäeval, mil see tegelikult üle kantakse, sõltudes näiteks vahetuskursi kõikumistest. Isegi sellel viimasel juhul – mis võib puudutada ainult muudes valuutades kui euro arvestatud kapitalide ülekandmisi – on nende kahe väärtuse suhtes kohaldatav arvutusmeetod tegelikult sama.

49      Kolmandaks on komisjoni väide, et asjaomase ametniku huve kahjustab ainult staažilisa otsus, mis tehakse pärast kapitali lõplikku laekumist, ilmselges vastuolus pensioniõiguste ülekandmise haldusmenetluse eesmärgiga. Selle menetluse eesmärk on just võimaldada asjaomasel ametnikul otsustada täielikult informeerituna ja enne, kui kõikidele tema sissemaksetele vastav kapital liidu pensioniskeemi lõplikult üle kantakse, kas talle on kasulikum kumuleerida oma eelnevaid pensioniõigusi nendega, mille ta omandab liidu ametnikuna, või vastupidi säilitada need õigused siseriiklikus õiguskorras (vt eespool viidatud kohtuotsus Belgia ja komisjon vs. Genette, punkt 91). Komisjoni väide ei jäta nimelt asjaomasele ametnikule muud valikut kui vaidlustada meetod, mille kohaselt komisjoni talitused arvutasid staažilisa aastate arvu, millele tal on õigus, alles siis, kui siseriiklikud või rahvusvahelised päritolupensionikassad on kapitali lõplikult komisjonile üle kandnud, mis hävitaks praktikas selle õiguse sisu enda, mis on ametnikule personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõikega 2 antud ning mille kohaselt ta saab valida, kas kanda need pensioniõigused üle või säilitada need siseriiklikes või rahvusvahelistes päritolupensionikassades.

50      Lõpuks tuleb märkida, et neljandaks ei saa väita – nagu väidab komisjon –, et staažilisa ettepanekud on ainult ettevalmistavad aktid, sest personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõikes 2 on nähtud ette, et pensioniõigusliku staaži aastate arv arvutatakse, „võttes aluseks ülekantud kapitali”.

51      Sellega seoses tuleb kõigepealt meenutada, et personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõike 2 sõnastusest ilmneb, et asjaomane institutsioon „määrab kindlaks” pensioniõigusliku staaži aastate arvu „üldiste rakendussätetena, arvestades ametniku põhipalka, vanust ja ülekande tegemise päeval kehtivat vahetuskurssi”, ning seejärel võtab ta arvesse nõnda kindlaksmääratud pensioniõigusliku staaži aastate arvu liidu pensioniskeemi raames, „võttes aluseks ülekantud kapitali”.

52      Seda sõnastust kinnitab 2004. aasta üldiste rakendussätete artikli 7 ja 2011. aasta üldiste rakendussätete artikli 7 sõnastus. Mõlema artikli lõige 1 on nimelt sõnastatud nii, et arvessevõetav pensioniõigusliku staaži aastate arv arvutatakse „ülekantava summa alusel, mis vastab […] omandatud õigustele pärast ülekandetaotluse registreerimise kuupäeva ja tegeliku ülekandekuupäeva vahel kapitalikasvu näitava summa mahaarvamist”.

53      2004. ja 2011. aasta üldiste rakendussätete artiklite 7 lõikes 2 on täpsustatud, et pensioniõigusliku staaži aastate arv „arvutatakse [seejärel] ülekantava summa […] alusel” vastavalt sama lõike esimeses taandes toodud matemaatilisele valemile.

54      Eespool viidatud õigusnormidest nähtub niisiis, et staažilisa ettepanekud arvutatakse taotluse registreerimise kuupäeval ülekantava summa põhjal ‐ niisugusena, nagu pädevad siseriiklikud või rahvusvahelised ametiasutused on selle komisjonile edastanud –, millest on vajaduse korral maha arvatud summa, mis kujutab endast kapitalikasvu ülekandmistaotluse registreerimise kuupäeva ja tegeliku ülekandekuupäeva vahel, sest see rahaline vahe ei jää liidu pensioniskeemi kanda.

55      Kõikidest esitatud kaalutlustest tuleneb, et teine staažilisa ettepanek on huve kahjustav akt ning et tühistamisnõue on niisiis vastuvõetav.

 Sisulised küsimused

56      Hagejad põhjendavad oma nõudeid tühistada teised staažilisa ettepanekud (edaspidi „vaidlusalused otsused”) kolme väitega:

–        esimese kohaselt on rikutud õigusnormi ja personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõiget 2 ning ei ole sisuliselt järgitud omandatud õigusi;

–        teise kohaselt ei ole kinni peetud mõistlikust ajast ning on rikutud õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtteid;

–        kolmanda kohaselt on rikutud võrdse kohtlemise, diskrimineerimiskeelu ja proportsionaalsuse põhimõtteid.

57      Esimest ja teist väidet tuleb analüüsida koos.

 Poolte argumendid

58      Esiteks väidavad hagejad, et personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõikes 2 on komisjonile juhuks, kui ta soovib muuta kindlustusväärtusi, mida kohaldatakse liikmesriigis omandatud pensioniõiguste liidu pensioniskeemi ülekandmise (edaspidi „ülekandmine liitu”) taotluste suhtes, kehtestatud kohustus võtta kõigepealt vastu uued üldised rakendussätted. Komisjon võttis uued üldised rakendussätted vastu aga alles 3. märtsil 2011. Nende ülekandmistaotluste suhtes kohaldatakse seega ainult enne seda kuupäeva kehtinud 2004. aasta üldisi rakendussätteid.

59      Igal juhul ei mõjuta määruse nr 1324/2008 jõustumine 1. jaanuaril 2009 määri, mida staažilisa aastate arvu arvutamisel kohaldada tuleb. Selle määrusega nimelt muudeti personalieeskirjade VIII lisa artiklis 8 ette nähtud intressimäära, mida kasutatakse eranditult personalieeskirjadejärgse kindlustusmatemaatilise ekvivalendi, st ametniku poolt liidus omandatud pensioniõiguste kogumaksumuse ülekandmisel siseriiklikku pensioniskeemi (edaspidi „ülekandmine liidust välja”), ning see ei ole seega kohaldatav ülekandmise korral liitu.

60      Lisaks isegi eeldusel, et määrusega nr 1324/2008 muudeti „analoogia alusel” intressimäära, mis on aluseks ülekannete korral liitu kohaldatavatele ümberarvestuskoefitsientidele, on personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõike 2 üldised rakendussätted hagejate sõnul lex specialis’ena selle määruse suhtes ülimuslikud. Kokkuvõttes ei saa liidu määrus administratsiooni aktide õiguspärasuse eeldamise põhimõtte kohaselt võtta õiguslikku alust üldistelt rakendussätetelt, mille iga asjaomane institutsioon on personalieeskirjade alusel konkreetselt vastu võtnud. Et 2004. aasta üldised rakendussätted tunnistati 2011. aasta üldiste rakendussätetega kehtetuks aga alles 3. märtsil 2011, olid need neile saadetud staažilisa ettepanekute tegemise ja nende ettepanekutega nõustumise hetkel seega kohaldatavad.

61      Seega arvestades esiteks, et ülekannete puhul liitu kohaldatavat ühte arvutamisparameetrit võidi määrusega nr 1324/2008 muuta „mõttest tulenevalt ja kaasnevalt”, rikkus komisjon personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõiget 2. Arvestades teiseks, et määrus nr 1324/2008 sundis teda kohaldama 2011. aasta üldisi rakendussätteid uue intressimäära jõustumise kuupäeval ja niisiis neid kohaldama tagasiulatuvalt alates 1. jaanuarist 2009, on komisjon rikkunud õigusnormi.

62      Hagejad rõhutavad seega, et vastupidi komisjoni väitele muutub enne liidu teenistusse asumist omandatud pensioniõiguste ülekanne lõplikuks siis, kui asjaomane ametnik on andnud oma nõusoleku staažilisa ettepanekule. Ainult see, kui siseriiklik ametiasutus ei kanna üldse kapitali üle, muudab ametniku ja asjaomase institutsiooni vahelise kokkuleppe tühiseks. Käesoleval juhul muutusid esimesed staažilisa ettepanekud seega nendega nõustumise tõttu lõplikuks, kuigi kapitali ülekandmist ei olnud veel toimunud.

63      Teiseks väidavad hagejad, et esimesed staažilisa ettepanekud ei olnud mitte millegi poolest õigusvastased. Neid ettepanekuid tühistades ei järginud komisjon seega nende omandatud õigusi ja rikkus õiguspärase ootuse põhimõtet. Lisaks kinnitati neile mitu korda, et nende ülekandmistaotluste suhtes kohaldatakse 2004. aasta üldisi rakendussätteid.

64      Kolmandaks märgivad hagejad, et komisjon tühistas oma M. Verilele saadetud esimese staažilisa ettepaneku üks aasta pärast seda, kui viimane oli sellega nõustunud, ning A. Gjergjile saadetud ettepaneku rohkem kui kuus kuud pärast seda, kui viimane oli sellega nõustunud, rikkudes nii mõistliku aja ja õiguskindluse põhimõtteid.

65      Lisaks rõhutavad hagejad oma vastuses menetlust korraldavatele meetmetele, et komisjon ootas 17. septembrini 2010 enne, kui juhtis sellele asjaolule personali tähelepanu märgukirjaga, mille ta pani üles oma siseveebi, ning siis ootas ta taas kuni 3. märtsini 2011 enne, kui võttis vastu uued üldised rakendussätted, samas kui vaidlusaluste otsuste kohaselt arvab ta, et määruses nr 1324/2008 ette nähtud uue intressimäära jõustumine 1. jaanuaril 2009 võttis 2004. aasta üldistelt rakendussätetelt „õigusliku aluse”.

66      Esimese väite kohta väidab komisjon, et hagejate arutluskäigu eeldus, et personalieeskirjade VIII lisa artikliga 8 kehtestatud intressimäär puudutab eranditult kindlustusmatemaatilise ekvivalendi arvutamise meetodit ülekandmise korral liidust välja, mitte tegeliku ülekandekuupäeva kohase pensioniõiguste kogumaksumuse või pensioniõigusliku staaži aastate arvu arvutamise meetodit ülekandmise korral liitu, on ekslik. Seega on hagejate esimene väide põhjendamatu.

67      Komisjon märgib oma vastuses menetlust korraldavatele meetmetele, et kuna personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõike 2 üldistes rakendussätetes ette nähtud ümberarvestuskoefitsiendid „sõltuvad otseselt” personalieeskirjade VIII lisa artiklis 8 ette nähtud intressimäärast, tõi selle muutmine, mille kuupäevaks oli määruse nr 1324/2008 jõustumisega määratud 1. jaanuar 2009, „paratamatult” samal kuupäeval kaasa nende ümberarvestuskoefitsientide muutuse. 2004. aasta üldistes rakendussätetes ette nähtud ümberarvestuskoefitsiendid muutusid „aegunuks” ja alates 1. jaanuarist 2009 „ei olnud neil õiguslikku alust” ning seda sõltumata 2004. aasta üldiste rakendussätete igasugusest formaalsest kehtetuks tunnistamisest.

68      Teiseks väidab komisjon, et hagejad ei esitanud formaalselt väidet, et on rikutud haldusaktide tühistamise nõudeid, ning et igal juhul ei olnud esimestel staažilisa ettepanekutel alates määruse nr 1324/2008 jõustumisest peale õiguslikku alust ja need ei saanud seega tekitada hagejatele omandatud õigusi või õiguspärast ootust.

69      Ülejäänu kohta märgib komisjon, et 17. septembri 2010. aasta teade tema siseveebis juhtis personali tähelepanu uute kindlustusväärtuste jõustumisele ning et ametiühingud ja kutseorganisatsioonid said tulevase intressimäära teada juba 2008. aastal ja tulevased ümberarvestuskoefitsiendid juba 2009. aasta novembris. Lisaks oli neid ametnikke ja muid teenistujaid, kelle ülekandmistaotlus registreeriti pärast 1. jaanuari 2009, materiaalselt võimatu mõistliku aja jooksul individuaalselt teavitada, sest asjaomaseid ametnikke ja muid teenistujaid oli väga palju (üle 10 000).

70      Lõpuks väidab komisjon, et isegi kui 2011. aasta üldistes rakendussätetes ette nähtud ümberarvestuskoefitsiente kohaldati tagasiulatuvalt, on niisugune kohaldamine õigustatud „ülekaaluka huviga”. 2004. aasta üldistes rakendussätetes ette nähtud kindlustusväärtuste kohaldamise kulu seaks asjaomaste juhtumite suure arvu tõttu ohtu liidu pensioniskeemi tasakaalu.

71      Kolmandaks leiab komisjon, et väide, et ei ole peetud kinni mõistlikust ajast, on ebapiisavalt põhjendatud ja et isegi eeldusel, et see on põhjendatud, ei saaks niisugune väide tuua kaasa vaidlusaluste otsuste tühistamist. Igal juhul tühistati esimesed staažilisa ettepanekud käesoleva juhtumi asjaolusid arvestades mõistliku aja jooksul.

 Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang

72      Oma esimese ja teise väitega esitavad hagejad sisuliselt 2011. aasta üldiste rakendussätete artikli 9 kolmanda lõigu viimase lause ja artikli 9 neljanda lõigu esimese lause õigusvastasuse väite. Hagejate sõnul on 2011. aasta üldiste rakendussätete nendes lausetes ette nähtud, et 2011. aasta üldiste rakendussätete lisas 1 toodud ümberarvestuskoefitsiente, mis on kindlaks määratud vastavalt määrusele nr 1324/2008, kohaldatakse alates 1. jaanuarist 2009, mil see määrus jõustub, samas kui sel kuupäeval ei olnud 2004. aasta üldiste rakendussätete lisa 2, milles olid ette nähtud erinevad alates 1. maist 2004 kohaldatavad ümberarvestuskoefitsiendid, mingil viisil formaalselt muudetud. Hagejad väidavad, et niisugune formaalne muutmine oli personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõike 2 kohaselt vajalik ning et uute, 2011. aasta üldiste rakendussätete lisas 1 ette nähtud ümberarvestuskoefitsientide kohaldamisega tagasiulatuvalt alates 1. jaanuarist 2009, sh nende ametnike ja muude teenistujate juhtumite suhtes, kelle liitu ülekandmise taotlus oli esitatud enne seda kuupäeva, rikuti õiguskindluse ja tagasiulatuva jõu puudumise põhimõtteid.

73      Komisjon väidab 2011. aasta üldiste rakendussätete artikli 9 kolmanda ja neljanda lõigu õiguslikuks põhjendamiseks sisuliselt, et määruse nr 1324/2008 artikkel 2 muutis 2004. aasta üldised rakendussätted arvessevõetava pensioniõigusliku staaži aastate arvu arvutamise meetodi osas automaatselt aegunuks ja võttis neilt õigusliku aluse.

–       Määruse nr 1324/2008 mõju 2004. aasta üldistele rakendussätetele

74      Määruse nr 1324/2008 artikli 2 sõnastusest ilmneb, et sellel määrusel on liidu ametnike ja muude teenistujate puhul ainult kaks eesmärki.

75      Esimene puudutab pärast varasemat perioodi taas liidu teenistusesse asuva ametniku pensioniõiguste arvutamisel kohaldatava määra kindlaksmääramist personalieeskirjade VIII lisa artikli 4 lõikes 1. See eesmärk näib käesoleval juhul kohe asjakohatu.

76      Teine puudutab selle määra kehtestamist, mida kasutatakse vanaduspensioni „kindlustusmatemaatilise ekvivalendi” kindlaksmääramisel. Tuleb aga tõdeda, et seda mõistet on kasutatud personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõikes 1 ülekandmiste puhul liidust välja, mitte sama lisa artikli 11 lõikes 2 ülekandmiste puhul liitu.

77      Tuleb nimelt meenutada, et personalieeskirjade VIII lisa artiklis 11 on selgelt eristatud esiteks lõikes 1 osundatud ülekandmist liidust välja ja teiseks lõikes 2 osundatud ülekandmist liitu.

78      Ülekandmise kohta liidust välja on personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõikes 1 sätestatud, et asjaomasel ametnikul on õigus lasta kanda üle „oma ühenduste teenistuses kogutud pensioniõiguste tegeliku ülekandekuupäeva kohane kindlustusmatemaatiline ekvivalent”. Seevastu ülekandmise osas liitu on sama artikli lõikes 2 nähtud ette, et asjaomasel ametnikul on õigus „tasuda ühendustele tegeliku ülekandekuupäeva kohaselt [siseriiklikus või rahvusvahelises skeemis, millega ta siiani liitunud oli,] omandatud pensioniõiguste kogumaksumus”. Ülekandmise korral liidust välja on ülekantavaks summaks liidus omandatud õiguste „kindlustusmatemaatiline ekvivalent”; ülekandmise korral liitu on ülekantavaks summaks „tegeliku ülekandekuupäeva kohaselt [...] omandatud pensioniõiguste kogumaksumus”, st rahasumma, mis kujutab endast materiaalselt pensioniõigusi, mille asjaomane ametnik oma varasema tegevuse eest siseriiklikus või rahvusvahelises pensioniskeemis omandas ja mida on ajakohastatud vastavalt personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõike 2 esimesele lõigule tegelikul ülekandekuupäeval (vt selle kohta Euroopa Kohtu 5. detsembri 2013. aasta otsus kohtuasjas C‑166/12: Časta, punkt 26).

79      Personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõikes 1 nimetatud „kindlustusmatemaatiline ekvivalent” ja sama artikli lõikes 2 nimetatud „tegeliku ülekandekuupäeva kohaselt [...] omandatud pensioniõiguste kogumaksumus” on aga kaks õiguslikult erinevat mõistet, millest kummagi suhtes kohaldatakse eraldi korda.

80      „Kindlustusmatemaatiline ekvivalent” on personalieeskirjadest tulenevas õiguses iseseisev mõiste, mis on liidu pensioniskeemi süsteemile omane. Seda on personalieeskirjade VIII lisa artiklis 8 määratletud nii, et see „on ametnikule laekuvate [vanaduspensioni] hüvitiste kogumaksumus, mis arvutatakse [personalieeskirjade] XII lisa artiklis 9 nimetatud suremustabeli järgi ja 3,1% aastaintressi kohaselt, mille määr võidakse läbi vaadata [personalieeskirjade] XII lisa artiklis 10 sätestatud eeskirjade kohaselt”. Viimast korda vaadati personalieeskirjade artiklis 8 osundatud intressimäär personalieeskirjade XII lisa artikli 10 alusel läbi just määrusega nr 1324/2008, millega seda intressimäära alandati 3,5 protsendilt 3,1 protsendile.

81      „Tegeliku ülekandekuupäeva kohaselt [...] omandatud pensioniõiguste kogumaksumust” ei ole seevastu määratletud personalieeskirjades, milles ei ole näidatud ka selle arvutamise meetodit ning seda seetõttu, et selle arvutamine ja arvutamise kontroll kuuluvad väljakujunenud kohtupraktika kohaselt eranditult asjaomaste või rahvusvaheliste ametiasutuste pädevusse (eespool viidatud kohtuotsus Belgia ja komisjon vs. Genette, punktid 56 ja 57 ja seal viidatud kohtupraktika).

82      Komisjon väidab siiski, et kindlustusmatemaatiline ekvivalent on ka „arvutusmeetod”, mida tuleks niisugusena kasutada mitte üksnes ülekandmise korral liidust välja, kui summad lähevad liidu pensioniskeemi kassadest üle liikmesriigi või rahvusvahelise organisatsiooni pensioniskeemi kassasse, vaid ka ülekandmise korral liitu, kui rahasummad lähevad vastupidi üle liidu pensioniskeemi kassadesse.

83      Arvutusmeetodina kasutatakse kindlustusmatemaatilist ekvivalenti seega komisjoni sõnul nii ühel kui ka teisel vanaduspensioni õiguste ülekandmise juhtumil. Komisjon rõhutab selles küsimuses, et personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõikes 2 on alates 2004. aasta personalieeskirjade reformist ette nähtud uus tingimus, mis peab olema asjaomaste siseriiklike ametiasutuste puhul täidetud, nimelt tingimus, et liidu teenistusse astuva ametniku kõikidele sissemaksetele vastav pensioniõiguste kogumaksumus oleks maksumus „tegeliku ülekandekuupäeva kohaselt”. Komisjoni arvates tekitab see uus tingimus seetõttu, et see on sätestatud personalieeskirjades, asjaomastele siseriiklikele ametiasutustele kohustuse ajakohastada kogumaksumus personalieeskirjades näidatud kriteeriumide kohaselt, mille hulgas on intressimäär niisugusena, nagu seda viimati muudeti määrusega nr 1324/2008.

84      Komisjoni väide ei ole siiski õiguslikult põhjendatud.

85      Kohtupraktikast ilmneb nimelt, et liitu ülekandmise süsteem koosneb kahest eraldi halduslikust etapist. Esimene etapp seisneb tegeliku ülekandekuupäeva kohase pensioniõiguste kogumaksumuse kindlaksmääramises siseriiklike või rahvusvaheliste ametiasutuste poolt, mis haldavad pensioniskeemi, millega asjaomane isik oli liitunud enne liidu teenistusse asumist. Kogu see etapp kuulub siseriiklike või rahvusvaheliste ametiasutuste pädevusse. Seevastu teine etapp seisneb selle siseriiklike või rahvusvaheliste päritoluametiasutuste poolt kindlaks määratud tegeliku ülekandekuupäeva kohase pensioniõiguste kogumaksumuse ümberarvestamises liidu institutsiooni poolt pensioniõiguslikku staaži, mida tuleb liidu pensioniskeemis arvesse võtta, ja seda liidu pensioniskeemile omaste reeglite kohaselt, sh reeglid, mis on toodud üldistes rakendussätetes, mille iga institutsioon on kohustatud ülekandmisteks liitu vastu võtma (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Belgia ja komisjon vs. Genette, punktid 56 ja 57).

86      Need kaks otsust, millest esimene käsitleb tegeliku ülekandekuupäeva kohase pensioniõiguste kogumaksumuse kindlaksmääramist, ja teine selle tegeliku ülekandekuupäeva kohase pensioniõiguste kogumaksumuse ümberarvestamist personalieeskirjadejärgseks pensioniõiguslikuks staažiks, tehakse seega kahes eraldi õiguskorras ja neid kontrollitakse kumbagi kohtulikult vastavalt asjaomasele õiguskorrale.

87      Asjaolu, et personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõikes 2 on alates 2004. aasta personalieeskirjade reformist ette nähtud, et siseriiklikud või rahvusvahelised ametiasutused peavad määrama kindlaks liidu teenistusse asuva ametniku või muu teenistuja kõikidele sissemaksetele vastava pensioniõiguste kogumaksumuse tegeliku ülekandekuupäeva kohaselt, toob nendele ametiasutustele mõistagi kaasa kohustuse, kuid ei eelda – vastava sõnaselge sätte puudumisel – siiski, et see tuleb kindlaks määrata viisil, mis on kehtestatud ülekandmisteks liidust välja. Vastupidi, nagu Euroopa Kohus eespool viidatud kohtuotsuse Časta punktides 25 ja 26 märkis, võivad liikmesriigid kohaldada kas nn „kindlustusmatemaatilise väärtuse” meetodit või nn „kindlasummalise tagasiostmisväärtuse” meetodit või veel mingeid muid meetodeid.

88      Mis puudutab esiteks tegeliku ülekandekuupäeva kohase pensioniõiguste kogumaksumuse arvutamist siseriiklike või rahvusvaheliste ametiasutuste poolt ülekandmiseks liitu, siis järelikult määratakse see kindlaks kohaldatava siseriikliku õiguse põhjal ja selles õiguses ette nähtud korra kohaselt või kui tegemist on rahvusvahelise organisatsiooniga, siis tema enda reeglite kohaselt, mitte personalieeskirjade VIII lisa artikli 8 põhjal ja selles õigusnormis kehtestatud intressimääraga. Seda leidis muide ka Esimese Astme Kohus eespool viidatud kohtuotsuse Belgia ja komisjon vs. Genette punktis 57, kui ta täpsustas, et ülekandmise puhul liitu tehakse otsus ülekantavate pensioniõiguste summa arvutamise kohta kohaldatavas siseriiklikus õiguskorras ja seda kontrollib ainult siseriiklik kohus (vt selle kohta eespool viidatud Časta, punkt 24).

89      Sellest järeldub, et määruse nr 1324/2008 artikkel 2 ei tohi tulla ametniku või muu teenistuja enne liidu teenistusse asumist omandatud pensioniõigustele vastava kogumaksumuse arvutamise meetodi ühe elemendina arvesse ning et asjaomased siseriiklikud või rahvusvahelised ametiasutused ei tohi võtta seda ühelgi juhul arvesse, kui nad määravad kindlaks tegeliku ülekandekuupäeva kohase pensioniõiguste kogumaksumuse, mille nad peavad üle kandma.

90      Mis puudutab teiseks liidu pensioniskeemis arvessevõetava staažilisa aastate arvu arvutamist, mida tehakse tegeliku ülekandekuupäeva kohase pensioniõiguste kogumaksumuse arvutamisest eraldi, siis nagu ilmneb käesoleva kohtuotsuse punktidest 85‐87, tuleb tõdeda, et ei personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõikes 2, mis käsitleb ülekandmisi liitu, ega üheski teises personalieeskirjade sättes ei ole sõnaselgelt ette nähtud kohustust kohaldada liidu pensioniskeemis arvessevõetava staažilisa aastate arvu arvutamise suhtes selle lisa artiklis 8 osundatud intressimäära. Sellest järeldub, et komisjoni väide, et ülekandmise puhul liitu „sõltuvad” ümberarvestuskoefitsiendid „otseselt” personalieeskirjade VIII lisa artiklis 8 nimetatud intressimäärast, ei põhine ühelgi personalieeskirjade sättel.

91      Lisaks ei saa nõukogu personalieeskirjade artikli 83a alusel antud rakendusmäärusega piirata personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõike 2 teise lõigu ulatust, seades kahtluse alla sõltumatuse, mille liidu seadusandja on selle õigusnormiga institutsioonidele taganud, andes neile õiguse määrata üldiste rakendussätetega kindlaks staažilisa aastate arvu ülekandmise puhul liitu.

92      Tõesti on 2004. aasta üldiste rakendussätete artikli 7 lõikes 2 selles osas, mis puudutab arvessevõetava pensioniõigusliku staaži aastate arvu arvutamist liidu pensioniskeemi tegelikult ülekantavatele sissemaksetele vastava kapitali põhjal, viidatud 2004. aasta üldiste rakendussätete lisas 2 toodud tabelis ette nähtud kindlustusväärtustele V2, mille arvutamisel võetakse lisa 2 kohaselt omakorda „aluseks personalieeskirjade XII lisas ette nähtud parameetrid”. Nende parameetrite hulgas on aga personalieeskirjade VIII lisa artiklis 8 nimetatud intressimäär.

93      Siiski on 2004. aasta üldiste rakendussätete lisas 2 kindlustusväärtused näidatud niisugustena, nagu need on arvutatud eelkõige personalieeskirjade VIII lisa artiklis 8 ette nähtud 3,5‑protsendilise intressimääraga enne selle muutmist määrusega nr 1324/2008. Just neid väärtusi võttiski komisjon arvesse esimeste staažilisa ettepanekute tegemisel hagejatele, samas kui personalieeskirjade VIII lisa artiklit 8 oli vahepeal määrusega nr 1324/2008 muudetud.

94      Selles olukorras pidi komisjon personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõike 2 kohaldamisel ja konkreetselt liitu ülekandmise ümberarvestuskoefitsientide ajakohastamisel, võttes arvesse määruse nr 1324/2008 jõustumise tulemusena personalieeskirjade VIII lisa artiklis 8 ette nähtud uut, 3,1‑protsendilist intressimäära, vastavalt selle artikli 11 lõikele 2 ‐ milles on selle elluviimise osas viidatud üldistele rakendussätetele – ja ka õiguskindluse põhimõttele 2004. aasta üldisi rakendussätteid muutma ja koostama uue kindlustusväärtuste tabeli. Seda komisjon muide just tegigi, kui võttis vastu 2011. aasta üldised rakendussätted, mis sisaldasid lisa uute kindlustusväärtustega, mida nendes viimastes üldistes rakendussätetes nimetatakse staažilisa aastate arvu „ümberarvestuskoefitsientideks”.

95      Tuleb lisada, et personalieeskirjade VIII lisa artikli 8 niisugusena, nagu see muutus määruse nr 1324/2008 jõustumisel, saab muuta ülekandmiste suhtes liitu kohaldatavaks ainult üldiste rakendussätetega, mille institutsioonid peavad vastavalt personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõikele 2 vastu võtma. Selle artikli 8 kohaldatavus tuleneb käesoleval juhul viitest „personalieeskirjade XII lisas ette nähtud parameetritele” 2004. aasta üldiste rakendussätete lisas 2 ning seda seepärast, et XII lisas endas on artikli 1 lõikes 2, artikli 10 lõikes 2 ja artiklis 12 viidatud personalieeskirjade VIII lisa artiklis 8 näidatud määrale. 2004. aasta üldiste rakendussätete lisa 2 pealkiri selgitab aga arvutusmeetodit, mille komisjon talle personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõikega 2 antud rakendusvolituste raames valis, ja see võib ainult aidata tõlgendada normatiivset meedet, milleks on kindlustusväärtuste tabel (vt direktiivi artikli pealkirja normatiivse väärtuse kohta Euroopa Kohtu 3. aprilli 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑144/00: Hoffmann, punktid 37‐40). Lisaks ei saa niisugused üksteisele järgnevad viited – mis pealegi on väga hermeetilised – olla ülimuslikud kõnesolevas kindlustusväärtuste tabelis toodud sõnaselgete andmete suhtes, ilma et eirataks õiguskindluse põhimõtet.

96      Kokkuvõttes on komisjoni argument, millega soovitakse näidata, et personalieeskirjade VIII lisa artiklis 8 ette nähtud kindlustusmatemaatilise ekvivalendi arvutamise meetodit peaks kasutama ka personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõikes 2 ette nähtud tegeliku ülekandekuupäeva kohase pensioniõiguste kogumaksumuse või isegi staažilisa aastate arvu kindlaksmääramisel, vastuolus selle viimase sätte sõnastuse ja liidu seadusandja tahtega: viimane tahtis nimelt säilitada personalieeskirjades selget vahetegemist pensioniõiguste ülekandmise nende kahe juhtumi vahel, milleks on ülekandmine liitu ja ülekandmine liidust välja, ning seega mõistete „tegeliku ülekandekuupäeva kohaselt [...] omandatud pensioniõiguste kogumaksumus” ja „kindlustusmatemaatiline ekvivalent” vahel.

97      Eelneva põhjal on komisjoni väide, et määrus nr 1324/2008 muutis 2004. aasta üldised rakendussätted staažilisa aastate arvu arvutamise meetodi osas aegunuks ja võttis neilt automaatselt õigusliku aluse, õiguslikult ekslik, sest selle väite põhjendusega eiratakse nii selle määruse ulatust kui ka personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõiget 2.

98      Seega tuleb analüüsida küsimust, kas komisjonil oli õigus kohaldada uusi, 2011. aasta üldiste rakendussätete lisas 1 toodud uusi ümberarvestuskoefitsiente ülekandmistaotluste suhtes, mis esitati enne 2011. aasta üldiste rakendussätete jõustumist 1. aprillil 2011.

–       2011. aasta üldiste rakendussätete lisas 1 toodud ümberarvestuskoefitsientide tagasiulatuv kohaldamine

99      Kõigepealt tuleb meenutada, et üldtunnustatud põhimõtte kohaselt kohaldatakse tekkivate olukordade suhtes ning varasema õigusnormi kehtivusajal tekkinud, kuid väljakujunemata olukordade tulevastele tagajärgede suhtes kohe uut õigusnormi, kui ei ole ette nähtud teisiti (Avaliku Teenistuse Kohtu 13. juuni 2012. aasta otsus kohtuasjas F‑31/10: Guittet vs. komisjon, punkt 47 ja seal viidatud kohtupraktika).

100    Seega tuleb kontrollida, kas hetkel, mil 2011. aasta üldistes rakendussätetes ette nähtud uued ümberarvestuskoefitsiendid kohaldatavaks muutusid, s.o 1. aprillil 2011, olid hagejad olukorras, mis tekkis ja kujunes täielikult välja 2004. aasta üldiste rakendussätete kehtivuse ajal. Ainult sel juhul võib tõesti asuda seisukohale, et 2011. aasta üldistes rakendussätetes ette nähtud ümberarvestuskoefitsiente kohaldati hagejate suhtes tagasiulatuvalt. Niisugusel juhul tuleb analüüsida hagejate esitatud õigusvastasuse väidet ja konkreetsemalt seda, kas 2011. aasta üldistes rakendussätetes ette nähtud ümberarvestuskoefitsientide tagasiulatuv kohaldamine oli õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtteid arvestades õiguspärane (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Guittet vs. komisjon, punkt 48).

101    Käesoleval juhul peab selleks, et liitu ülekandmise taotluse esitanud ametniku või muu teenistuja olukorda võiks pidada täielikult välja kujunenuks 2004. aasta üldistele rakendussätetele lisatud kindlustusväärtuste V2 kehtivuse ajal, olema tõendatud, et hiljemalt eelmisel päeval enne 2011. aasta üldistes rakendussätetes ette nähtud uute ümberarvestuskoefitsientide jõustumise kuupäeva, s.o 31. märtsil 2011 nõustus asjaomane isik staažilisa ettepanekuga, mis oli talle tehtud 2004. aasta üldiste rakendussätete alusel.

102    Käesoleval juhul nõustusid hagejad kumbki oma esimese staažilisa ettepanekuga. Nende 2004. aasta üldise rakendussätete kehtivuse ajal tekkinud olukord oli nende liitu ülekandmise õiguse seisukohast 2011. aasta üldiste rakendussätete jõustumise hetkel seega täielikult välja kujunenud ja seega tuli nende suhtes kohaldada 2004. aasta üldisi rakendussätteid.

103    Eelnevaid kaalutlusi arvestades ilmneb, et 2011. aasta üldistes rakendussätete artiklis 9, mille neljanda lõigu esimeses lauses on sätestatud, et 2011. aasta üldiste rakendussätete lisas 1 ette nähtud ümberarvestuskoefitsiente kohaldatakse alates 1. jaanuarist 2009, on ametnike või muude teenistujate puhul, kes nõustusid staažilisa ettepanekuga enne 31. märtsi 2011, silmas peetud olukordi, mis kujunesid täielikult välja 2004. aasta üldiste rakendussätete kehtivuse ajal. 2011. aasta üldiste rakendussätete artikkel 9 lubab seega neid koefitsiente kohaldada tagasiulatuvalt.

104    Nagu aga meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktides 99 ja 100, on see, kui liidu õigusakti ajalise kohaldamise alguseks määratakse kuupäev, mis eelneb selle avaldamisele, õiguslike olukordade kindluse põhimõttega vastuolus. Erandjuhtudel võib see olla teisiti, kui taotletav eesmärk seda nõuab ja kui huvitatud isikute õiguspärane ootus on nõuetekohaselt kaitstud (eespool viidatud kohtuotsus Guittet vs. komisjon, punktid 63 ja 64 ja seal viidatud kohtupraktika).

105    Käesoleval juhul ei ole komisjon tõendanud, et taotletav eesmärk nõudis, et 2011. aasta üldisi rakenduseeskirju kohaldataks tagasiulatuvalt. Kuigi komisjon väitis, et määruse nr 1324/2008 kohaselt pidid ümberarvestuskoefitsiendid jõustuma 1. jaanuaril 2009, ilmneb käesoleva kohtuotsuse punktidest 91‐97 seevastu, et määrus nr 1324/2008 ei muutnud 2004. aasta üldisi rakendussätteid staažilisa aastate arvu arvutamise meetodi osas ei aegunuks ega võtnud neilt ka automaatselt õiguslikku alust.

106    Lisaks tuleb tõdeda, et komisjon ei ole tõendanud, et mõni ülekaalukas vaieldamatu huvi sundis teda kohaldama 2011. aasta üldisi rakenduseeskirju alates määruse nr 1324/2008 jõustumise kuupäevast. Meenutagem, et vastavalt personalieeskirjade artiklile 83a kuulub liidu pensioniskeemi tasakaalu säilitamine nõukogu pädevusse ja tema võtab kindlustusmatemaatilise hindamise alusel, mille komisjon talle igal aastal esitab, ja viimase ettepanekul kvalifitseeritud häälteenamusega vastu vastava määruse, mida – nagu oli muide ka määrusega nr 1324/2008 – kohaldatakse kõikide liidu institutsioonide, organite ja asutuste suhtes. Seega ei taga liidu pensioniskeemi tasakaalu säilimist komisjon üksi ja veelgi vähem teeb ta seda omaenese üldiste rakendussätetega.

107    Lõpuks tuleb märkida, et 2011. aasta üldiste rakendussätete lisas 1 ette nähtud ümberarvestuskoefitsientide kohaldamisega enne nende üldiste rakendussätete jõustumist 1. aprillil 2011 ametnike ja muude teenistujate suhtes, kes olid nõustunud staažilisa ettepanekuga enne 1. aprilli 2011, rikuti kahtlemata nende ametnike ja muude teenistujate õiguspärast ootust (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Guittet vs. komisjon, punkt 66).

108    Eelnevast tuleneb, et 2011. aasta üldiste rakendussätete artikli 9 kolmanda lõigu viimane lause ja artikli 9 neljanda lõigu esimene lause tuleb tunnistada õigusvastaseks, sest nendes on nähtud ette 2011. aasta üldiste rakendussätete lisas 1 sätestatud ümberarvestuskoefitsientide kohaldamine ametnike ja muude teenistujate suhtes, kes nõustusid oma staažilisa ettepanekuga enne 2011. aasta üldiste rakenduseeskirjade jõustumist.

109    Esimesed staažilisa ettepanekud, milles oli kohaldatud 2004. aasta üldisi rakendussätteid, ei olnud sellest seisukohast mitte üheski mõttes õigusvastased ja neid ei saanud seega tühistada (vt selle kohta Euroopa Liidu Üldkohtu 12. mai 2010. aasta otsus kohtuasjas T‑491/08 P: Bui Van vs. komisjon, punkt 37 ja seal viidatud kohtupraktika).

110    Igal juhul olid hagejate liitu ülekandmiste taotluste registreerimise kuupäevadel, milleks olid vastavalt 17. november ja 1. juuli 2009, kohaldatavad 2004. aasta üldised rakendussätted, mitte 2011. aasta üldised rakendussätted. Et vaidlusalustes otsustes kohaldati 2011. aasta üldiste rakendussätete lisas 1 ette nähtud ümberarvestuskoefitsiente, tuleb koos analüüsitud esimese ja teise väitega nõustuda ja vaidlusalused otsused tühistada, ilma et oleks vaja teha otsust hagi kolmanda väite kohta.

 Kohtukulud

111    Kodukorra artikli 87 lõike 1 alusel, ilma et see piiraks kodukorra teise osa kaheksanda peatüki teiste sätete kohaldamist, kannab kaotaja pool kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Sama artikli lõige 2 sätestab, et kui õiglus seda nõuab, võib Avaliku Teenistuse Kohus otsustada, et kaotaja pool kannab vaid osa kohtukuludest või et ta ei kanna neid üldse.

112    Käesoleva kohtuotsuse põhjendustest tuleneb, et kohtuvaidluse on kaotanud komisjon. Lisaks palusid hagejad oma nõuetes sõnaselgelt, et kohtukulud mõistetaks välja komisjonilt. Kuna käesoleva kohtuasja asjaolude puhul ei ole õigustatud kodukorra artikli 87 lõike 2 kohaldamine, tuleb jätta komisjoni kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja hagejate kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes

AVALIKU TEENISTUSE KOHUS (täiskogu)

otsustab:

1.      Tühistada Euroopa Komisjoni 20. mai 2011. aasta ja 19. mai 2011. aasta otsused, mis on adresseeritud vastavalt M. Verilele ja A. Gjergjile.

2.      Jätta Euroopa Komisjoni kohtukulud tema enda kanda ning mõista temalt välja M. Verile ja A. Gjergji kohtukulud.

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 11. detsembril 2013 Luxembourgis.

*Kohtumenetluse keel: prantsuse.