EUROOPA KOHTU OTSUS (suurkoda)

5. september 2012 ( *1 )

„Direktiiv 2004/38/EÜ — Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigus liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil — Artikli 3 lõige 2 — Kohustus kooskõlas siseriiklike õigusaktidega hõlbustada nende „muude pereliikmete” riiki sisenemist ja seal elamist, kes on liidu kodaniku ülalpeetavad”

Kohtuasjas C-83/11,

mille ese on ELTL artikli 267 alusel Upper Tribunal’i (Immigration and Asylum Chamber) (Ühendkuningriik) 3. veebruari 2011. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 22. veebruaril 2011, menetluses

Secretary of State for the Home Department

versus

Muhammad Sazzadur Rahman,

Fazly Rabby Islam,

Mohibullah Rahman,

EUROOPA KOHUS (suurkoda),

koosseisus: president V. Skouris, kodade esimehed A. Tizzano, J. N. Cunha Rodrigues, K. Lenaerts, J.-C. Bonichot, A. Prechal, kohtunikud R. Silva de Lapuerta, K. Schiemann, E. Juhász, G. Arestis, M. Ilešič (ettekandja), M. Berger ja E. Jarašiūnas,

kohtujurist: Y. Bot,

kohtusekretär: vanemametnik L. Hewlett,

arvestades kirjalikus menetluses ja 14. veebruari 2012. aasta kohtuistungil esitatut,

arvestades märkusi, mille esitasid:

—	Centre for Advice on Individual Rights in Europe (AIRE Centre), esindajad: nõunikud A. Weiss, N. Mole ja S. Chaudary,

—	Ühendkuningriigi valitsus, esindaja: L. Seeboruth, keda abistas barrister R. Palmer,

—	Belgia valitsus, esindaja: T. Materne,

—	Taani valitsus, esindajad: C. Vang ja V. Pasternak Jørgensen,

—	Saksamaa valitsus, esindaja: A. Wiedmann,

—	Itaalia valitsus, esindaja: G. Palmieri, keda abistas avvocato dello Stato L. D’Ascia,

—	Madalmaade valitsus, esindajad: C. Wissels ja M. Bulterman,

—	Poola valitsus, esindaja: M. Szpunar,

—	Euroopa Komisjon, esindajad: C. Tufvesson ja M. Wilderspin,

olles 27. märtsi 2012. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

Eelotsusetaotlus puudutab küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/38/EÜ, mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil ning millega muudetakse määrust (EMÜ) nr 1612/68 ja tunnistatakse kehtetuks direktiivid 64/221/EMÜ, 68/360/EMÜ, 72/194/EMÜ, 73/148/EMÜ, 75/34/EMÜ, 75/35/EMÜ, 90/364/EMÜ, 90/365/EMÜ ja 93/96/EMÜ (EÜT L 158, lk 77; ELT eriväljaanne 05/05, lk 46, ja parandused ELT 2004, L 229, lk 35, ja ELT 2005, L 197, lk 34), artikli 3 lõiget 2 ja artikli 10 lõiget 2.

Taotlus esitati vaidluses Secretary of State for the Home Departmenti (edaspidi „Secretary of State”) ja Bangladeshi kodanike Muhammad Sazzadur Rahmani, Fazly Rabby Islami ja Mohibullah Rahmani vahel seoses viimaste taotlusega saada Euroopa Majanduspiirkonna (edaspidi „EMP”) riigi kodaniku pereliikmena Ühendkuningriigis elamisluba.

Õiguslik raamistik

Direktiiv 2004/38

Direktiivi 2004/38 põhjendus 6 on järgmine:

„Et säilitada perekonna ühtsus laiemas mõttes ja ilma et see piiraks kodakondsuse alusel diskrimineerimise keelamist, peaks vastuvõttev liikmesriik nende isikute olukorra, kes ei kuulu käesolevas direktiivis määratletud pereliikmete hulka ega oma seetõttu automaatset õigust siseneda vastuvõtvasse liikmesriiki ja seal elada, oma riigi õigusaktide põhjal läbi vaatama, et otsustada, kas sellistele isikutele saab anda sisenemise ja elamise õiguse, võttes arvesse nende suhet liidu kodanikuga või muid asjaolusid, nagu näiteks nende rahaline või füüsiline sõltuvus liidu kodanikust.”

Direktiivi 2004/38 artikli 2 punkti 2 sätete kohaselt kasutatakse selles direktiivis mõistet „pereliige” tähenduses:

„a)

abikaasa;

b)	partner, kellega liidu kodanik on sõlminud liikmesriigi õigusaktide kohaselt registreeritud kooselu, […];

c)	alanejad lähisugulased, kes on alla 21-aastased või ülalpeetavad, ja punktis b määratletud abikaasa või partneri alanejad sugulased, kes on alla 21-aastased või ülalpeetavad;

d)	ülalpeetavad ülenejad lähisugulased ja punktis b määratletud abikaasa või partneri vahetult ülenejad sugulased.”

Direktiivi 2004/38 artikkel 3 „Soodustatud isikud” näeb ette:

„1. Käesolevat direktiivi kohaldatakse kõikide liidu kodanike suhtes, kes liiguvad liikmesriiki või elavad liikmesriigis, mille kodanikud nad ei ole, ja nende artikli 2 punktis 2 määratletud pereliikmete suhtes, kes on nendega kaasas või ühinevad nendega.

2. Ilma et see piiraks vaba liikumise ja elamise õigust, mis asjaomastel isikutel isiklikel alustel võib olla, peab vastuvõttev liikmesriik kooskõlas oma õigusaktidega hõlbustama järgmiste isikute riiki sisenemist ja seal elamist:

muud pereliikmed, sõltumata nende kodakondsusest, kes ei kuulu artikli 2 punkti 2 määratluse alla ja kes on esmase elamisõigusega liidu kodaniku ülalpeetavad või leibkonna liikmed lähteriigis, või kui tõsised tervislikud põhjused nõuavad vältimatult, et liidu kodanik peab pereliiget isiklikult hooldama;

b)	partner, kellel on liidu kodanikuga püsiv ja nõuetekohaselt tõendatud suhe. Vastuvõttev liikmesriik uurib põhjalikult isiku olukorda ja esitab talle võimaliku sisenemis- või elamiskeelu põhjendused.”

Direktiivi 2004/38 artikkel 10 „Elamislubade väljaandmine” sätestab:

„1. Liidu kodanike pereliikmete elamisõigust, kes ei ole liikmesriigi kodanikud, tõendatakse dokumendi „Liidu kodaniku pereliikme elamisluba” väljaandmisega hiljemalt kuue kuu jooksul alates taotluse esitamise kuupäevast. Elamisloa taotlemise tõend antakse välja viivitamata.

2. Elamisloa väljaandmiseks nõuavad liikmesriigid järgmiste dokumentide esitamist:

[…]

artikli 3 lõike 2 punkti a alla kuuluvatel juhtudel päritoluriigi või lähteriigi asjaomase asutuse väljaantud dokument, mis tõendab, et nad on liidu kodaniku ülalpeetavad või leibkonna liikmed, või tõend tõsiste tervislike põhjuste kohta, mis nõuavad vältimatult, et liidu kodanik peab pereliiget isiklikult hooldama

[…]”

Siseriiklik õigus

Direktiiv 2004/38 võeti Ühendkuningriigi õigusesse üle 2006. aasta määrusega Euroopa Majanduspiirkonnast sisserände kohta (Immigration (European Economic Area) Regulations 2006 (Statutory Instruments, edaspidi „SI”, 2006, nr 1003)), mida on muudetud 2009. aasta määrusega Euroopa Majanduspiirkonnast sisserände kohta (Immigration (European Economic Area) (Amendment) Regulations 2009 (SI 2009, nr 1117)) (edaspidi „sisserändemäärus”).

Sisserändemääruse artikkel 7 „Pereliige” sätestab:

„(1)

Kui lõikest 2 ei tulene teisiti, loetakse isiku pereliikmeks käesoleva määruse tähenduses:

a)	tema abikaasa või registreeritud partner;

tema enda ja tema abikaasa või registreeritud partneri otsejoones alanejad sugulased, kes on:

i)	alla 21-aastased või

ii)	tema enda või tema abikaasa või registreeritud partneri ülalpeetavad;

c)	tema enda ja tema abikaasa või registreeritud partneri ülalpeetavad otsejoones ülenejad sugulased;

d)	muu isik, keda tuleb lõike 3 alusel pidada tema pereliikmeks.

[…]

(3)

[…] EMP kodaniku pereliikmeks [peetakse] isikut, kes on laiendatud perekonna liige ja kellele on välja antud EMP kodaniku pereliikme sissesõiduluba, registreerimistunnistus või elamisluba, niikaua kui ta vastab artikli 8 lõikes 2, 3, 4 või 5 sätestatud tingimustele seoses EMP kodanikuga ja kui sissesõiduluba, registreerimistunnistus või elamisluba ei ole kehtivuse kaotanud või tühistatud.

[…]”

Sisserändemääruse artikkel 8 „Laiendatud perekonna liige” on sõnastatud järgmiselt:

„(1)	Käesoleva määruse tähenduses on „laiendatud perekonna liige” iga isik, kes ei ole EMP kodaniku pereliige artikli 7 lõike 1 punkti a, b või c alusel ja kes vastab tingimustele, mis on sätestatud lõikes 2, 3, 4 või 5.

(2)

Isik vastab käesolevas lõikes sätestatud tingimusele, kui ta on EMP kodaniku, tema abikaasa või registreeritud partneri pereliige ja

a)	kui ta elab samas EMP riigis kui EMP kodanik ja on tema ülalpeetav või leibkonna liige;

b)	kui ta vastab punktis a sätestatud tingimusele ja on EMP kodanikuga Ühendkuningriigis kaasas või soovib temaga seal ühineda või

c)	kui ta vastab punktis a sätestatud tingimusele, on ühinenud EMP kodanikuga Ühendkuningriigis ja on jätkuvalt tema ülalpeetav või leibkonna liige.

(3)	Isik vastab käesolevas lõikes sätestatud tingimusele, kui ta on EMP kodaniku, tema abikaasa või registreeritud partneri pereliige ja kui tõsised tervislikud põhjused nõuavad vältimatult, et EMP kodanik, tema abikaasa või registreeritud partner peab teda isiklikult hooldama.

[…]

(6)

Laiendatud perekonna liikmega seonduvalt tähendab „asjassepuutuv EMP kodanik” käesolevas määruses EMP kodanikku, kes on ise või kelle abikaasa või registreeritud partner on lõikes 2, 3 või 4 mainitud laiendatud perekonna liikme sugulane, või EMP kodanikku, kes on lõikes 5 mainitud laiendatud perekonna liikme partner.”

Sisserändemääruse artikkel 17 „Elamislubade väljaandmine” sätestab:

„[…]

(4)

Secretary of State võib anda välja elamisloa laiendatud perekonna liikmele, kes ei kuulu artikli 7 lõike 3 kohaldamisalasse ega ole EMP kodanik:

a)	kui laiendatud perekonna liikmega seotud asjassepuutuv EMP kodanik on isik, kes vastab nõutavatele tingimustele, või artikli 15 kohase alalise elamisõigusega EMP kodanik ning

b)	kui kõiki asjaolusid arvestades peab Secretary of State elamisloa väljaandmist õigeks.

(5)	Kui Secretary of State saab taotluse lõike 4 alusel, kontrollib ta põhjalikult taotleja isiklikku olukorda ning esitab taotluse rahuldamata jätmise korral põhjendused, välja arvatud kui see on riigi julgeolekuhuvidega vastuolus.

[…]”

Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused

11	Bangladeshi kodanik Mahbur Rahman abiellus 31. mail 2006 Ühendkuningriigis töötava Iiri kodanikuga.

Nimetatud abielu sõlmimise järel esitasid Mahbur Rahmani vend Muhammad Sazzadur Rahman, tema poolvend Fazly Rabby Islam ja vennapoeg Mohibullah Rahman EMP kodaniku pereliikme sissesõiduloa taotluse, et saada abielupaar Rahmani ülalpeetavatena Ühendkuningriigis elamise õigus. Bangladeshis asuv Entry Clearance Officer jättis 27. juulil 2006 need taotlused rahuldamata, kuna põhikohtuasja vastustajad ei olnud tõendanud, et nad on Bangladeshis abielupaar Rahmani ülalpeetavad.

Põhikohtuasja vastustajad esitasid taotluse rahuldamata jätmise otsuse peale Immigration Judge of the Asylum and Immigration Tribunal’ile kaebuse. Kohus rahuldas nende kaebuse 19. juunil 2007. Kõnealune kohus otsustas, et direktiivi 2004/38 artikli 3 lõike 2 sätted on nimetatud isikutele kohaldatavad ning seetõttu tuleb neil lubada Ühendkuningriiki siseneda. Selle põhjal anti põhikohtuasja vastustajatele EMP kodaniku pereliikme sissesõiduload ning nad said abielupaar Rahmaniga Ühendkuningriigis ühineda.

Põhikohtuasja vastustajad taotlesid oma Ühendkuningriigis elamise õiguse kinnituseks 9. jaanuaril 2008 elamisloa väljaandmist. Secretary of State jättis nimetatud taotlused 24. detsembri 2008. aasta otsusega rahuldamata, kuna Secretary of State’i sõnul ei ole asjaomased isikud tõendanud, et nad elasid koos asjaomase liidu kodaniku Roisin Rahmaniga samas EMP riigis enne seda, kui ta saabus Ühendkuningriiki, ega ka seda, et nad on jätkuvalt asjaomase liidu kodaniku ülalpeetavad või Ühendkuningriigis tema leibkonna liikmed.

15	Selle otsuse peale esitatud kaebust läbi vaadates otsustas Immigration Judge of the Asylum and Immigration Tribunal 6. aprillil 2009, et põhikohtuasja vastustajad on tõesti „ülalpeetavad” ning järeldas sellest, et nende toimikut tuleb hinnata sisserändemääruse artikli 17 lõikeid 4 ja 5 kohaldades.

16	Secretary of State taotles selle otsuse uut läbivaatamist Upper Tribunalis (Immigration and Asylum Chamber). Nimetatud kohus tegi 30. aprillil 2009 selle kohta määruse ning asus asja apellatsiooni korras läbi vaatama.

Neil asjaoludel otsustas Upper Tribunal (Immigration and Asylum Chamber) kohtumenetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.	Kas liikmesriik peab [direktiivi 2004/38] artikli 3 lõike 2 kohaselt nägema ette õigusnormi, mis hõlbustaks selliste muude pereliikmete sisenemist liikmesriiki ja/või seal elamist, kes ei ole Euroopa Liidu kodanikud, kuid kes vastavad [selle direktiivi] artikli 10 lõike 2 nõuetele?

2.	Kas esimeses küsimuses viidatud muu pereliige saab tugineda [direktiivi 2004/38] artikli 3 lõike 2 vahetule kohaldatavusele, kui ta ei vasta siseriiklike õigusnormidega kehtestatud nõuetele?

3.	Kas [direktiivi 2004/38] artikli 3 lõikes 2 ja artikli 10 lõikes 2 viidatud muud pereliikmed on üksnes sellised isikud, kes elasid samas riigis kui liidu kodanik ja tema abikaasa enne seda, kui liidu kodanik asus elama vastuvõtvasse riiki?

4.	Kas [direktiivi 2004/38] artikli 3 lõikes 2 viidatud sõltuvus, millele muu pereliige vastuvõtvasse riiki sisenemise tagamiseks tugineb, peab olema tekkinud vahetult enne seda, kui liidu kodanik asus vastuvõtvasse liikmesriiki elama?

5.	Kas liikmesriik saab kehtestada [direktiivi 2004/38] artikli 3 lõikes 2 viidatud muu pereliikme sõltuvuse olemuse ja kestuse suhtes erinõudeid, et takistada mittekodanikul tuginemast fiktiivsele või alusetule sõltuvusele eesmärgiga saada luba asuda tema territooriumile elama või seal edasi elada?

6.	Kas selleks, et välja anda või pikendada elamisluba vastavalt [direktiivi 2004/38] artiklile 10, peab sõltuvus, millele muu pereliige liikmesrii[ki elama] lubamiseks tugineb, kestma vastuvõtvas riigis teatava ajavahemiku või määramata aja; kui jah, kuidas tuleb sellist sõltuvust tõendada?”

Eelotsuse küsimuste analüüs

Esimene ja teine küsimus

Esimese ja teise küsimuse osas, mida tuleb käsitleda koos, tuleb kõigepealt märkida, et direktiiv 2004/38 ei kohusta liikmesriike rahuldama kõiki riiki sisenemise või seal elamise taotlusi, mille on esitanud isikud, kes tõendavad, et nad on liidu kodaniku „ülalpeetavad” pereliikmed selle direktiivi artikli 3 lõike 2 esimese lõigu punkti a tähenduses.

Nagu Euroopa Kohtule märkused esitanud valitsused ja Euroopa Komisjon väidavad, tuleneb nii direktiivi 2004/38 artikli 3 lõike 2 sõnastusest kui ka selle õigusakti üldisest süsteemist, et liidu seadusandja on eristanud liidu kodaniku pereliikmeid, kes on määratletud direktiivi 2004/38 artikli 2 punktis 2 ning kellel on selles direktiivis nimetatud tingimustel asjaomase kodaniku vastuvõtvasse liikmesriiki sisenemise ja seal elamise õigus, muudest pereliikmetest, kellele osutatakse sama direktiivi artikli 3 lõike 2 esimese lõigu punktis a ning kelle sisenemist riiki ja seal elamist peab asjaomane liikmesriik üksnes hõlbustama.

Seda tõlgendust kinnitab direktiivi 2004/38 põhjendus 6, mille kohaselt selleks, „[e]t säilitada perekonna ühtsus laiemas mõttes […], peaks vastuvõttev liikmesriik nende isikute olukorra, kes ei kuulu käesolevas direktiivis määratletud pereliikmete hulka ega oma seetõttu automaatset õigust siseneda vastuvõtvasse liikmesriiki ja seal elada, oma riigi õigusaktide põhjal läbi vaatama, et otsustada, kas sellistele isikutele saab anda sisenemise ja elamise õiguse, võttes arvesse nende suhet liidu kodanikuga või muid asjaolusid, nagu näiteks nende rahaline või füüsiline sõltuvus liidu kodanikust”.

Kuigi on nii, et direktiivi 2004/38 artikli 3 lõige 2 ei kohusta liikmesriike tunnustama liidu kodaniku ülalpeetavate laiemas tähenduses perekonna liikmete riiki sisenemise ja seal elamise õigust, ei muuda see tõsiasja, et nagu asjaomase artikli 3 lõikes 2 [prantsuskeelses versioonis] esitatud kindla kõneviisi olevikuvormi „hõlbustab” [eestikeelses versioonis „peab […] hõlbustama”] kasutamisest tuleneb, pannakse nimetatud sättes liikmesriikidele kohustus teataval määral soodustada liidu kodanikust erilises sõltuvussuhtes olevate isikute esitatud taotlusi võrreldes kolmanda riigi muude kodanike liikmesriiki sisenemise ja seal elamise taotlustega.

Selle kohustuse täitmiseks peavad liikmesriigid direktiivi 2004/38 artikli 3 lõike 2 teise lõigu alusel nägema nimetatud artikli lõike 2 esimeses lõigus osutatud isikute suhtes ette võimaluse saada oma taotluse kohta otsus, milles on põhjalikult uuritud nende isiklikku olukorda ja mida keeldumise korral on põhjendatud.

Taotleja isikliku olukorra uurimisel tuleb pädeval ametiasutusel direktiivi 2004/38 põhjenduse 6 kohaselt võtta arvesse erinevaid tegureid, mis võivad vastavalt asjaoludele olla olulised, nagu rahalise või füüsilise sõltuvuse aste ning liidu kodaniku ja temaga kaasa minna või temaga ühineda sooviva asjaomase pereliikme sugulusaste.

Arvestades nii asjaolu, et direktiivis 2004/38 puuduvad täpsemad eeskirjad kui ka selle artikli 3 lõikes 2 on kasutatud sõnu „kooskõlas oma õigusaktidega”, tuleb nentida, et igal liikmesriigil on arvesse võetavate tegurite valikul ulatuslik kaalutlusõigus. Sellegipoolest on vastuvõttev liikmesriik kohustatud jälgima, et tema õigusnormid sisaldavad kriteeriume, mis on kooskõlas sõna „hõlbustama” ning artikli 3 lõikes 2 sõltuvuse kohta kasutatud sõnade tavatähendusega, ning mis ei võta nimetatud sättelt selle kasulikku mõju.

Lõpetuseks on oluline märkida, et nagu märkused esitanud valitsused on väitnud, on taotlejal isegi siis, kui direktiivi 2004/38 artikli 3 lõike 2 sõnastus ei ole piisavalt täpne, nii et riiki sisenemise või seal elamise õiguse taotlejal oleks nendele hindamiskriteeriumidele osutamiseks, mida tema arvates tuleb tema taotluse suhtes kohaldada, võimalik vahetult sellele sättele tugineda, siiski õigus paluda kohtul kontrollida, kas siseriiklik õigusnorm ja selle kohaldamine on püsinud direktiiviga määratud kaalutlusruumi piires (vt analoogia alusel 24. oktoobri 1996. aasta otsus kohtuasjas C-72/95: Kraaijeveld jt, EKL 1996, lk I-5403, punkt 56; 7. septembri 2004. aasta otsus kohtuasjas C-127/02: Waddenvereniging ja Vogelbeschermingsvereniging, EKL 2004, lk I-7405, punkt 66, ning 26. mai 2011. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-165/09-C-167/09: Stichting Natuur en Milieu jt, EKL 2011, lk I-4599, punktid 100–103).

Eelnevast lähtudes tuleb esimesele ja teisele esitatud küsimusele vastata, et direktiivi 2004/38 artikli 3 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et:

—

liikmesriigid ei ole kohustatud rahuldama kõiki riiki sisenemise või seal elamise taotlusi, mille on esitanud liidu kodaniku pereliikmed, kes ei kuulu selle direktiivi artikli 2 punktis 2 esitatud määratluse alla, isegi kui nad tõendavad vastavalt direktiivi artikli 10 lõikele 2, et nad on nimetatud kodaniku ülalpeetavad;

—	liikmesriigid peavad siiski jälgima, et nende õigusnormid sisaldavad kriteeriume, mis võimaldavad nimetatud isikutel saada oma sisenemis- või elamistaotluse kohta otsuse, milles on nende isiklikku olukorda põhjalikult uuritud ja mida keeldumise korral on põhjendatud;

—	liikmesriikidel on nimetatud kriteeriumide valikul ulatuslik kaalutlusõigus, kuid need peavad olema kooskõlas sõna „hõlbustama” ning artikli 3 lõikes 2 sõltuvuse kohta kasutatud sõnade tavatähendusega ning need ei tohi võtta nimetatud sättelt selle kasulikku mõju, ja

—	igal taotlejal on õigus paluda kohtul kontrollida, kas siseriiklik õigusnorm ja selle kohaldamine vastavad nendele tingimustele.

Kolmas ja neljas küsimus

Kolmanda ja neljanda küsimusega, mida tuleb samuti analüüsida koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2004/38 artikli 3 lõikes 2 osutatud liidu kodaniku „ülalpeetava” pereliikme määratlusele vastamiseks peab isik olema elanud samas riigis kui liidu kodanik ning olema olnud viimase ülalpeetav vahetult enne seda või ajal, kui liidu kodanik asus vastuvõtvasse riiki elama.

Nagu eelkõige Centre for Advice on Individual Rights in Europe (edaspidi „AIRE Centre”), Madalmaade valitsus ja komisjon on väitnud, ei anna direktiivi 2004/38 sõnastus alust järeldada, et liidu kodaniku pereliikmeid, keda selle direktiivi artikli 2 punktis 2 esitatud määratlus ei hõlma ning kes on oma sõltuvust sellest kodanikust nõuetekohaselt tõendanud, saab jätta direktiivi artikli 3 lõike 2 kohaldamisalast välja ainuüksi põhjusel, et nad ei ole elanud samas riigis kui kõnealune kodanik.

29	Artikli 3 lõike 2 sõnastuse kohaselt peavad liikmesriigid kooskõlas oma õigusaktidega hõlbustama riiki sisenemist ja seal elamist „muud[el] pereliikme[tel], […] kes on esmase elamisõigusega liidu kodaniku ülalpeetavad või leibkonna liikmed lähteriigis”.

Ka elamisloa väljaandmist reguleeriva direktiivi 2004/38 artikli 10 lõike 2 punkt e lubab liikmesriikidel nõuda selle direktiivi artikli 3 punktis 2 nimetatud pereliikmetelt, et nad esitaksid „päritoluriigi või lähteriigi asjaomase asutuse väljaantud dokumen[di], mis tõendab, et nad on liidu kodaniku ülalpeetavad”.

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 91, 92 ja 98 märkis, ei viita miski sellele, et neis sätetes kasutatud väljendit „lähteriik” peaks mõistma nii, et see viitab riigile, kus liidu kodanik elas enne vastuvõtvasse liikmesriiki elama asumist. Nende sätete koostoimest tuleneb vastupidi, et osutatud „lähteriik” viitab sellise kolmanda riigi kodaniku puhul, kes väidab end olevat liidu kodaniku „ülalpeetav”, riigile, kus ta elas ajal, mil ta taotles liidu kodanikuga kaasa minemise või temaga ühinemise õigust.

Mis puutub aega, mil taotleja peab olema asjaomasest isikust sõltuvuses, et vastata direktiivi 2004/38 artikli 3 lõike 2 tähenduses „ülalpeetava” mõistele, siis tuleb märkida, et nimetatud sätte eesmärk on direktiivi põhjenduse 6 järgi „säilitada perekonna ühtsus laiemas mõttes”, hõlbustades selliste isikute riiki sisenemist ja seal elamist, keda direktiivi 2004/38 artikli 2 punktis 2 esitatud liidu kodaniku pereliikme mõiste ei hõlma, kuid kellel on liidu kodanikuga otsene ja püsiv perekondlik suhe, arvestades konkreetseid faktilisi asjaolusid, nagu rahaline sõltuvus, leibkonda kuulumine või tõsised tervislikud põhjused.

Tuleb nentida, et selline suhe võib eksisteerida, ilma et liidu kodaniku pereliige oleks elanud samas riigis kui asjaomane kodanik või olnud viimase ülalpeetav vahetult enne aega või ajal, mil nimetatud kodanik asus vastuvõtvasse liikmesriiki elama. Seevastu peab sõltuvus esinema asjaomase pereliikme lähteriigis ajal, mil ta taotleb teda ülal pidava liidu kodanikuga ühinemist.

Põhikohtuasjas tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtul eespool nimetatud tõlgendamissuuniste põhjal kontrollida, kas põhikohtuasja vastustajad olid oma lähteriigis Bangladeshis liidu kodaniku, käesoleval juhul Roisin Rahmani ülalpeetavad ajal, mil nad taotlesid temaga Ühendkuningriigis ühinemist. Üksnes siis, kui nad tõendavad vastavalt direktiivi 2004/38 artikli 10 lõikele 2 seda sõltuvust oma lähteriigis, peab vastuvõttev liikmesriik nende riiki sisenemist ja seal elamist hõlbustama vastavalt direktiivi artikli 3 lõikele 2, nagu seda on tõlgendatud käesoleva kohtuotsuse punktides 22–25.

Eeltoodut arvestades tuleb kolmandale ja neljandale esitatud küsimusele vastata, et direktiivi 2004/38 artikli 3 lõikes 2 osutatud liidu kodanikust taotleja „ülalpeetava” pereliikme määratlusele vastamiseks peab sõltuvus esinema asjaomase pereliikme lähteriigis ning seda vähemalt ajal, mil see pereliige taotleb teda ülal pidava liidu kodanikuga ühinemist.

Viies küsimus

Viienda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas liikmesriik saab kehtestada direktiivi 2004/38 artikli 3 lõikes 2 viidatud sõltuvuse olemuse ja kestuse suhtes erinõudeid, et teha kindlaks, kas asjaomane sõltuvus on tegelik ja püsiv ning seda ei ole esile kutsutud üksnes eesmärgiga saada tema territooriumile sisenemise või seal edasi elamise luba.

Selles osas tuleb meenutada, et nagu esimesele ja teisele küsimusele antud vastustes märgitud, on liikmesriikidel direktiivi 2004/38 artikli 3 lõikes 2 osutatud liidu kodaniku pereliikmete esitatud sisenemis- või elamistaotluste läbivaatamisel arvesse võetavate tegurite valikul ulatuslik kaalutlusõigus.

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 105 märkis, võivad liikmesriigid seda kaalutlusõigust kasutades näha oma õigusnormides ette sõltuvuse olemuse ja kestuse suhtes erinõuded eelkõige selle kindlaks tegemiseks, kas asjaomane sõltuvus on tegelik ja püsiv ning seda ei ole esile kutsutud üksnes eesmärgiga saada vastuvõtva liikmesriigi territooriumile sisenemise või seal edasi elamise luba.

39	Samas peavad need nõuded, nagu käesoleva kohtuotsuse punktis 24 märgitud, olema kooskõlas direktiivi 2004/38 artikli 3 lõike 2 esimese lõigu punktis a sõltuvuse kohta kasutatud sõnade tavatähendusega ega tohi võtta nimetatud sättelt selle kasulikku mõju.

Seetõttu tuleb viiendale esitatud küsimusele vastata, et direktiivi 2004/38 artikli 3 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigid võivad oma kaalutlusõigust kasutades kehtestada sõltuvuse olemuse ja kestuse suhtes erinõudeid, kui need nõuded vastavad direktiivi 2004/38 artikli 3 lõike 2 esimese lõigu punktis a sõltuvuse kohta kasutatud sõnade tavatähendusele ega võta nimetatud sättelt selle kasulikku mõju.

Kuues küsimus

Kuuenda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2004/38 artiklis 10 osutatud elamisloa väljaandmise suhtes võib olla kehtestatud tingimus, et asjaomase taotleja sõltuvus on selle direktiivi artikli 3 lõike 2 esimese lõigu punkti a tähenduses kestnud vastuvõtvas liikmesriigis.

Selle kohta tuleb märkida, et direktiivis 2004/38 osutatud elamisloa väljaandmise osas on liidu seadusandja nimetatud direktiivi artiklis 10 piirdunud nende dokumentide loetlemisega, mida tuleb nimetatud loa saamiseks esitada, kusjuures asjaomane elamisluba tuleb välja anda kuue kuu jooksul alates taotluse esitamise kuupäevast.

43	Mis puutub direktiivi 2004/38 artikli 3 lõike 2 teise lõigu punktis a osutatud taotlejatesse, siis näeb direktiivi artikkel 10 ette, et need taotlejad peavad muu seas esitama „päritoluriigi või lähteriigi asjaomase asutuse väljaantud dokumen[di], mis tõendab, et nad [sõltuvad] liidu kodaniku[st]”.

Tuleb nentida, et seadusandja ei ole reguleerinud direktiivi 2004/38 selles ega muus sättes küsimust, kas liidu kodaniku pereliikmetele, kes ei kuulu selle direktiivi artikli 2 punktis 2 esitatud määratluse alla ning kes taotlevad elamisloa väljaandmist, esitades oma lähteriigi väljaantud dokumendi, mis tõendab, et nad on asjaomasest liidu kodanikust sõltuvad, võib elamisloa andmisest keelduda põhjusel, et nad ei ole pärast vastuvõtvasse liikmesriiki sisenemist enam asjaomasest kodanikust sõltuvad.

Seetõttu tuleb vastata, et kuues küsimus, kas direktiivi 2004/38 artiklis 10 osutatud elamisloa väljaandmise suhtes võib olla kehtestatud tingimus, et asjaomase taotleja sõltuvus on selle direktiivi artikli 3 lõike 2 esimese lõigu punkti a tähenduses kestnud vastuvõtvas liikmesriigis, ei kuulu selle direktiivi kohaldamisalasse.

Kohtukulud

46	Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/38/EÜ, mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil ning millega muudetakse määrust (EMÜ) nr 1612/68 ja tunnistatakse kehtetuks direktiivid 64/221/EMÜ, 68/360/EMÜ, 72/194/EMÜ, 73/148/EMÜ, 75/34/EMÜ, 75/35/EMÜ, 90/364/EMÜ, 90/365/EMÜ ja 93/96/EMÜ, artikli 3 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et:

—

—	liikmesriigid peavad siiski jälgima, et nende õigusnormid sisaldavad kriteeriume, mis võimaldavad nimetatud isikutel saada oma sisenemis- või elamistaotluse kohta otsuse, milles on nende isiklikku olukorda põhjalikult uuritud ja mida keeldumise korral on põhjendatud;

—

liikmesriikidel on nimetatud kriteeriumide valikul ulatuslik kaalutlusõigus, kuid need peavad olema kooskõlas sõna „hõlbustama” ning artikli 3 lõikes 2 sõltuvuse kohta kasutatud sõnade tavatähendusega ning need ei tohi võtta nimetatud sättelt selle kasulikku mõju, ja

igal taotlejal on õigus paluda kohtul kontrollida, kas siseriiklik õigusnorm ja selle kohaldamine vastavad nendele tingimustele.

2.	Direktiivi 2004/38 artikli 3 lõikes 2 osutatud liidu kodaniku „ülalpeetava” pereliikme määratlusele vastamiseks peab asjaomase taotleja sõltuvus esinema asjaomase pereliikme lähteriigis ning seda vähemalt ajal, mil see pereliige taotleb teda ülal pidava liidu kodanikuga ühinemist.

Direktiivi 2004/38 artikli 3 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigid võivad oma kaalutlusõigust kasutades kehtestada sõltuvuse olemuse ja kestuse suhtes erinõudeid, kui need nõuded vastavad direktiivi 2004/38 artikli 3 lõike 2 esimese lõigu punktis a sõltuvuse kohta kasutatud sõnade tavatähendusele ega võta nimetatud sättelt selle kasulikku mõju.

4.	Küsimus, kas direktiivi 2004/38 artiklis 10 osutatud elamisloa väljaandmise suhtes võib olla kehtestatud tingimus, et asjaomase taotleja sõltuvus on selle direktiivi artikli 3 lõike 2 esimese lõigu punkti a tähenduses kestnud vastuvõtvas liikmesriigis, ei kuulu selle direktiivi kohaldamisalasse.

Allkirjad

( *1 ) Kohtumenetluse keel: inglise.