1.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2007. aasta määruses (EÜ) nr 1371/2007 rongireisijate õiguste ja kohustuste kohta ( 2 ) (edaspidi „määrus nr 1371/2007”) on muu hulgas sätestatud ühtsed eeskirjad seoses raudtee-ettevõtjate vastutusega hilinemise, ühendusreisist mahajäämise ja reisi tühistamise korral. Käesolev kohtuasi puudutab konkreetselt ühe raudtee-ettevõtja nõuet, milles ta väidab, et ta on piletihinna hüvitamisest vabastatud, kui hilinemise, ühendusreisist mahajäämise või reisi tühistamise on põhjustanud vääramatu jõud.

2.

Määruse nr 1371/2007 artiklis 17, mis on määruse keskne artikkel piletihinna hüvitamise kohta, ei ole vääramatule jõule viidatud. Verwaltungsgerichtshof (Austria halduskohus) küsib siiski, kas nende asjaolude piiramist, mille puhul reisijad saavad nõuda piletihinna hüvitamist, on võimalik järeldada teisiti. Verwaltungsgerichtshof märgib, et veoettevõtjatest sõltumatud asjaolud piiravad nende kohustust maksta hüvitist vastavalt i) reisijate ja pagasi rahvusvahelise raudteeveo lepingu ühtsete eeskirjade (edaspidi „CIV”) artikli 32 lõikele 2 ning ii) vastavalt analoogia põhjal kohaldada võidavate kolme muu, teistes transpordisektorites reisijate õigusi käsitleva määruse sätetele, nimelt määruse (EÜ) nr 261/2004 ( 3 ) artikli 5 lõikele 3, määruse (EL) nr 1177/2010 ( 4 ) artikli 20 lõikele 4 ja määruse (EL) nr 181/2011 ( 5 ) artikli 23 lõikele 2.

3.

Kui vääramatu jõu põhjendus tagasi lükatakse, avab kõnesolev vaidlus tee hoopis keerukamale küsimusele, mis kuulub Euroopa Liidu (edaspidi „EL”) haldusõiguse alla laiemalt, nimelt liikmesriigi haldusasutuste pädevusele teha ettekirjutusi määruse tõhusa täitmise tagamiseks.

4.

Määrust nr 1371/2007 kohaldama määratud siseriikliku organi volitused tulevad kaalumisele sellepärast, et vastavalt asjakohastele Austria õigusnormidele võib selline organ üksnes tühistada raudtee-ettevõtja hinnakirjas sisalduvad hüvitamistingimused, kui need ei ole määrusega nr 1371/2007 kooskõlas. Sellel organil ei ole volitusi enamaks, näiteks nõudmaks raudtee-ettevõtjalt lepingute muutmist nii, et piletihind hüvitatakse kooskõlas määrusega nr 1371/2007. Verwaltungsgerichtshof soovib siiski teada, kas niisugune pädevus võiks tuleneda määruse nr 1371/2007 artiklist 30, mis käsitleb täitmist. Seega tähendab see küsimus tingimata vajadust kaaluda Euroopa Kohtu praktikas kujunenud üldpõhimõtteid, mis käsitlevad kasulikku mõju, siseriiklikke õiguskaitsevahendeid ning nendega seotud liikmesriikide asutuste liike.

5.

Lõpuks on vaja täiendavaid märkusi, mis puudutavad määrusest nr 1371/2007 tulenevat raudtee-ettevõtja kohustust ning eelotsust taotleva siseriikliku kohtu seisukohta seoses õiguste tõhusa kohtuliku kaitse põhimõttega Euroopa Liidu õiguses.

6.

Määruse nr 1371/2007 põhjendused 6, 13 ja 14 on sõnastatud järgmiselt:

[…]

7.

Määruse nr 1371/2007 artikli 6 lõigetes 1 ja 2 on sätestatud:

„Kohustustest loobumise keeld ja piirangute kehtestamine

1.   Käesoleva määruse alusel reisijate ees võetud kohustusi ei või piirata ega nendest loobuda, eelkõige veolepingusse märgitava mööndus- või piirava klausliga.

2.   Raudtee-ettevõtja võib pakkuda reisijatele soodsamaid lepingutingimusi kui käesolevas määruses kehtestatud miinimumnõuded.”

8.

Määruse nr 1371/2007 artiklis 15 on sätestatud:

„Vastutus hilinemise, ühendusreisist mahajäämise ja reisi tühistamise eest

Kui käesoleva peatüki sätetest ei tulene teisiti, reguleeritakse raudtee-ettevõtjate vastutust hilinemise, ühendusreisist mahajäämise ja reisi tühistamise eest I lisa IV jaotise II peatükiga.”

9.

Määruse nr 1371/2007 artiklis 17 on sätestatud:

„Piletihinna hüvitamine

1.   Kaotamata õigust transpordile, võib reisija hilinemise korral taotleda raudtee-ettevõtjalt hüvitist nende hilinemiste eest piletil märgitud lähte- ja sihtkoha vahel, mille puhul piletit pole hüvitatud vastavalt artiklile 16. Hilinemiste eest makstavad miinimumhüvitised on järgmised:

Reisikaardi või perioodipiletiga reisijad, kes kogevad selle kehtivuse ajal korduvaid hilinemisi või tühistamisi, võivad taotleda piisavat hüvitist vastavalt raudtee-ettevõtja hüvitiste korrale. Selles korras sätestatakse hilinemise kindlaksmääramise ja hüvitise arvestamise kriteeriumid.

Hilinemise korral makstava hüvitise arvutamisel võetakse arvesse hind, mille reisija hilinenud teenuse eest tegelikult tasus.

Kui veoleping on sõlmitud edasi-tagasi sõidu eest, võetakse edasi- või tagasisuunal hilinemise korral makstava hüvitise arvutamisel arvesse pool pileti eest makstud hinnast. Samal viisil täishinnaga võrdeliselt arvutatakse hüvitis mis tahes teisel kujul veolepinguga ja järjestikuseid reisietappe võimaldava hilinenud veoteenuse eest.

Hilinemise aja arvutamisel ei võeta arvesse hilinemist, mille kohta raudtee-ettevõtja saab tõestada, et see toimus väljaspool territooriume, kus kohaldatakse Euroopa Ühenduse asutamislepingut.

2.   Piletihinna hüvitis makstakse ühe kuu jooksul pärast hüvitisetaotluse esitamist. Hüvitist võib maksta tšekkide ja/või teiste teenustega, kui tingimused on paindlikud (eelkõige seoses kehtivusaja ja sihtkohaga). Reisija nõudmisel makstakse hüvitist rahas.

3.   Piletihinna hüvitisest ei või maha arvata tehingukulusid, sealhulgas lõive, telefonikõnede maksumust või marke. Raudtee-ettevõtjad võivad määrata alammäärad, millest madalamaid hüvitussummasid ei maksta. Selline alammäär ei ületa 4 eurot.

4.   Reisijal ei ole mingit õigust hüvitisele, kui teda teavitati hilinemisest enne, kui ta ostis pileti, või kui saabumisaeg teise rongiga jätkamise või marsruudi muutmise tõttu hilineb vähem kui 60 minutit.”

10.

Määruse nr 1371/2007 artiklis 30 on sätestatud:

„Täitmine

1.   Iga liikmesriik määrab organi või organid, kes vastutavad käesoleva määruse täitmise eest. Vajaduse korral võtab iga organ vajalikud meetmed reisijate õiguste järgimise tagamiseks.

Iga organ on organisatsiooniliselt, rahastamisotsuste osas, õigusliku struktuuri poolest ning otsustusprotsessis sõltumatu mis tahes raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjast, maksustavast organist, jaotavast organist või raudtee-ettevõtjast.

Liikmesriigid teavitavad komisjoni käesolevas lõikes sätestatud korras määratud organist või organitest ning selle või nende vastutusalast.

2.   Iga reisija võib esitada kaebusi käesoleva määruse väidetava rikkumise kohta igale lõike 1 alusel määratud asjaomasele organile või muule liikmesriigi määratud asjaomasele organile.”

11.

Määruse nr 1371/2007 artiklis 32 on sätestatud:

„Karistused

Liikmesriigid kehtestavad käesoleva määruse sätete rikkumise korral kohaldatavaid karistusi käsitlevad eeskirjad ja võtavad kõik vajalikud meetmed nende rakendamise tagamiseks. Ettenähtud karistused on tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad. Liikmesriigid edastavad need eeskirjad ja meetmed komisjonile 3. juuniks 2010, samuti edastavad liikmesriigid komisjonile viivitamatult kõik neid eeskirju ja meetmeid puudutavad hilisemad muudatused.”

12.

Määruse nr 1371/2007 I lisa sisaldab väljavõtet reisijate ja pagasi rahvusvahelise raudteeveo lepingu ühtsetest eeskirjadest (CIV), mis on sätestatud 9. mai 1980. aasta rahvusvahelise raudteevedude konventsiooni (COTIF) (muudetud rahvusvaheliste raudteevedude konventsiooni 3. juuni 1999. aasta muutmisprotokolliga) liites A.

13.

Määruse nr 1371/2007 I lisas sisalduvas CIV artiklis 32 on sätestatud:

„Vastutus rongi käigust ärajäämisel, hilinemisel ja reisija hilinemisel ümberistumisele

1.   Vedaja vastutab reisijale tekitatud kahju eest, mis tuleneb sellest, et rongi käigust ärajäämise, hilinemise või reisija hilinemise tõttu ümberistumisele ei saa reisi samal päeval jätkata või et antud asjaoludel ei ole samal päeval jätkamine mõeldav. Reisijale hüvitatakse mõistlikud kulud, mis on seotud tema ööbimisega ja teda ootavate isikute informeerimisega.

2.   Vedaja vabaneb vastutusest, kui rongi käigust ärajäämise, hilinemise või reisija ümberistumisele hilinemise tingis mõni järgmistest põhjustest:

3.   Siseriiklik õigus määrab kindlaks, kas ja millises ulatuses peab vedaja hüvitama teistsugused kahjud, kui on ette nähtud lõikes 1. Käesolev säte ei piira artikli 44 kohaldamist.”

14.

Käesolevas kohtuasjas olulises osas on 1957. aasta Eisenbahngesetz’i (raudteeseadus, edaspidi „EisbG”) § 22a, § 78a lõiked 2 ja 3, § 78b lõige 2 ja § 167 lõige 1, mis on lisatud föderaalseadusega Bundesgesetz (Bundesgesetzblatt I, nr 25/2010), sõnastatud järgmiselt:

„Hüvitiste kord

§ 22a 1. Põhi- ja seotud kõrvalliinidel raudteeveoteenuste osutamise hinnakiri peab sisaldama ka hüvitiste korda, et kohaldada piletihinna hüvitamist käsitlevaid õigusnorme vastavalt Bundesgesetz zur Verordnung (EG) Nr. 1371/2007 über die Rechte und Pflichten der Fahrgäste im Eisenbahnverkehr’i (föderaalseadus, millega rakendatakse määrus nr 1371/2007, millega sätestatakse rongireisijate õigused ja kohustused) (BGBl I, nr 25/2010) §‑le 2 ja määruse (EÜ) nr 1371/2007 rongireisijate õiguste ja kohustuste kohta (ELT 2007, L 315, lk 14) artiklile 17.”

„Vaidluste lahendamise organ

§ 78a 1. […]

2.   Ilma et see piiraks harilike kohtute ja asutuste või kohalike või piirkondlike asutuste pädevust, võivad huvirühmad ja kliendid esitada osaühingule Schienen‑Control GmbH § 22a kohaselt kaebusi seoses määruse (EÜ) nr 1371/2007 kohaldatavate sätete väidetava rikkumisega ning seoses hüvitiste korra sätetega, mis on väidetavalt ebaõiged või mis ei ole reisijatele mõistlikud.

3.   Nii lõike 1 kui ka lõike 2 alusel esitatud kaebuste korral on Schienen‑Control GmbH kohustatud otsima asjaomaste poolte vahelist kompromissi. Kui seda ei õnnestu leida, on ta kohustatud teatama asjaomastele pooltele oma seisukoha ning võib anda mittesiduva ja vaidlustamatu soovituse küsimuse lahendamiseks. Schienen‑Control GmbH on kohustatud sõnastama lõigete 1 ja 2 kohase menetluse korra suuniste kujul ja avaldama selle oma internetisaidil. Asjaomased ettevõtjad on kohustatud selles küsimuses koostööd tegema ning Schienen‑Control GmbH taotlusel andma kogu teabe ja dokumentatsiooni, mida on vaja kaebusega seotud faktiliste asjaolude hindamiseks.

[…]

Hüvitiste korra tühisus

§ 78b 1. […]

2.   Schienen-Control Kommission [raudteevõrgu kontrollikomisjon] peab omal algatusel:

[…]

§ 167 Ringkonna haldusorgan määrab väärteo eest rahatrahvi kuni 2180 eurot

[…]”

15.

Verwaltungsgerichtshof’i menetluses kaebuse esitaja ÖBB‑Personenverkehr AG on raudtee-ettevõtja määruse nr 1371/2007 artikli 3 lõike 1 tähenduses.

16.

ÖBB‑Personenverkehr AG on oma raudteeveoteenuste osutamise hinnakirjade osas kindlaks määranud veolepingute tüüptingimused, mis sisaldavad piletihinna hüvitamise korda määruse nr 1371/2007 artiklis 17 ette nähtud juhtudeks (edaspidi „hüvitiste kord”).

17.

Schienen‑Control Kommission tegi 6. detsembri 2010. aasta otsuses ettekirjutuse, et ÖBB‑Personenverkehr AG muudaks piletihinna hüvitiste korda. Konkreetsemalt kohustas ta aktsiaseltsi ÖBB‑Personenverkehr AG kustutama tingimuse, mille kohaselt ei hüvitata teenuse hilinemisest põhjustatud kulusid järgmistel juhtudel:

18.

ÖBB‑Personenverkehr AG kaebas Schienen‑Control Kommissioni otsuse Verwaltungsgerichtshof’i. Ta väitis sisuliselt, et Schienen‑Control Kommissionil ei ole EisbG § 78b lõikega 2 kehtestatud piirangute tõttu volitusi sundida teda tema lepingutingimusi muutma. Eelotsusetaotlusest ilmneb, et peale selle väitis ÖBB‑Personenverkehr AG, et hüvitise välistamine vääramatu jõu avaldumise korral on määrusega nr 1371/2007 lubatud ning õigust tugineda vääramatu jõu põhjendusele on tunnustatud kui Euroopa Liidu õiguse üldpõhimõtet.

19.

Verwaltungsgerichtshof asus seisukohale, et otsuse tegemiseks peab ta esmalt tuvastama, kui suure ulatusega pädevus on siseriiklikul organil, mis on vastavalt määruse nr 1371/2007 artiklile 30 määratud seda määrust täitma, ja teiseks selgitama, kas raudtee-ettevõtja võib vääramatu jõu avaldumise korral keelduda piletihinna hüvitamisest määruse (EÜ) nr 1371/2007 artikli 17 tähenduses.

20.

Seda arvestades esitati Euroopa Kohtule ELTL artikli 267 alusel järgmised eelotsuse küsimused.

„1.   Kas [määruse nr 1371/2007] artikli 30 lõike 1 esimest lõiku tuleb tõlgendada nii, et viidatud määruse täitmise eest vastutav siseriiklik organ võib teha raudtee-ettevõtjale, kelle piletihinna hüvitamise kord ei vasta nimetatud määruse artiklis 17 sätestatud kriteeriumidele, asjaomase raudtee-ettevõtja hüvitiste korra konkreetse sisu kohta siduvaid ettekirjutusi ka juhul, kui siseriikliku õiguse kohaselt on tal üksnes võimalus selline hüvitamise kord tühistada?

2.   Kas [määruse nr 1371/2007] artiklit 17 tuleb tõlgendada nii, et raudtee-ettevõtja võib vääramatu jõu avaldumise korral jätta piletihinna hüvitamise kohustuse täitmata, kui ta kohaldab analoogia alusel kas vastutuse välistamise tingimusi, mis on sätestatud määruses (EÜ) nr 261/2004, määruses (EL) nr 1177/2010 või määruses (EL) nr 181/2011, või tugineb ka piletihinna hüvitamise osas vastutusest vabanemise tingimustele, mis on ette nähtud reisijate ja pagasi rahvusvahelise raudteeveo lepingu ühtsete eeskirjade (CIV; määruse nr 1371/2007 I lisa) artikli 32 lõikes 2?”

21.

Oma kirjalikud seisukohad on esitanud ÖBB‑Personenverkehr AG, Schienen-Control Kommission, Saksamaa, Austria ja Rootsi valitsus ning komisjon. Kohtuistungil, mis peeti 22. novembril 2012, olid esindatud ÖBB‑Personenverkehr AG, Schienen-Control Kommission, Saksamaa ja Itaalia valitsus ning komisjon.

22.

Alustan vastamist teisest küsimusest, kuna vastus sellele mõjutab esimese küsimuse lahendamist ning teine küsimus pakub laiemat huvi EL veoõigusele ja tarbijakaitsele. Teine küsimus käsitleb vääramatut jõudu, kuivõrd selle puhul on vaja kaaluda, kas aktsiaseltsil ÖBB‑Personenverkehr AG on määruse nr 1371/2007 õige tõlgenduse kohaselt õigus selle alusel enda rongipiletite müügi tüüptingimustes vastutust piirata. Kui vastus teisele küsimusele on jaatav, muutub esimene küsimus hüpoteetiliseks, sest Schienen‑Control Kommissioni tegevus väidetavalt määruse nr 1371/2007 artiklist 30 tulenevate volituste teostamisel oleks siis igal juhul vastuolus määruse nr 1371/2007 artikli 17 niisuguse tõlgendusega, mille kohaselt raudtee-ettevõtjad vabanevad vääramatu jõu avaldumise korral piletihinna hüvitamise kohustusest.

23.

Kõigepealt, määruse nr 1371/2007 tekst ei piira artiklist 17 tulenevat raudtee-ettevõtjate vastutust piletihinna hüvitamise eest vääramatu jõu avaldumise korral. Ent nagu siseriiklik kohus teises küsimuses osutab, võib selline võimalus tuleneda kas määruse nr 261/2004 artikli 5 lõikes 3, määruse nr 1177/2010 artikli 20 lõikes 4 või määruse nr 181/2011 artikli 23 lõikes 2 sätestatud erandi aluste kohaldamisest analoogia põhjal või arvestades vastutusest vabanemist, mis on ette nähtud CIV artikli 32 lõikes 2, mis on inkorporeeritud määruse nr 1371/2007 lisasse ja seega määrusesse ning puudutab ka plaaniväliseid katkestusi raudteereisides. Nagu olen juba maininud, on väidetud, et vääramatu jõud kujutab endast EL õiguses tunnustatud üldpõhimõtet.

24.

CIV artikli 32 lõike 2 osas olen arvamusel, et vastupidiselt komisjoni, ÖBB‑Personenverkehr AG ja Saksamaa kirjalikele seisukohtadele ei seosta määrus nr 1371/2007 artiklist 17 tulenevat raudtee-ettevõtja vastutust piletihinna hüvitamise eest sama määruse lisas CIV artiklis 32 ette nähtud hüvitamise korraga.

25.

Nagu Rootsi oma kirjalikes seisukohtades märkis, tuleneb CIV artikli 32 lõikest 2, et vedajast mitteolenevate asjaolude esinemine vabastab ta vastutusest sama artikli lõikes 1 viidatud – ja üksnes niisuguse – kahju hüvitamise eest. Sellesse kuuluvad „mõistlikud kulud, mis on seotud [reisija] ööbimisega ja teda ootavate isikute informeerimisega”, kui kahju tuleneb sellest, et rongi käigust ärajäämise, hilinemise või reisija hilinemise tõttu ümberistumisele ei saa reisi samal päeval jätkata või selle jätkamine ei ole mõeldav.

26.

Seega kehtib CIV artikli 32 lõikes 2 sätestatud vääramatu jõu tingimus kui piirang kohustusest hüvitada rongireisijatele artikli 32 lõikes 1 viidatud kahju, mille hulka ei kuulu hilinenud või ärajäänud teenuse eest makstud pileti hind. Artikli 32 lõikes 1 on viidatud üksnes ööbimis- ja informeerimiskuludele.

27.

Sellepärast nõustun käsitusviisiga, mida kasutas Rootsi oma kirjalikes seisukohtades, kus ta väitis, et piletihinna hüvitamise piirangud määruse nr 1371/2007 artiklis 17 kirjeldatud hilinemise korral on ammendavalt käsitletud sellessamas sättes. Artikli 17 lõige 1 piirab raudtee-ettevõtja vastutust, märkides, et „[h]ilinemise aja arvutamisel ei võeta arvesse hilinemist, mille kohta raudtee-ettevõtja saab tõestada, et see toimus väljaspool territooriume, kus kohaldatakse Euroopa Ühenduse asutamislepingut”. Artikli 17 lõikes 4 on sätestatud, et hüvitist ei maksta, kui reisijat „teavitati hilinemisest enne, kui ta ostis pileti, või kui saabumisaeg teise rongiga jätkamise või marsruudi muutmise tõttu hilineb vähem kui 60 minutit”.

28.

Ma ei nõustu Saksamaa, ÖBB Personenverkehr AG ja komisjoni argumentidega selle kohta, et CIV ja täpsemalt selle artikli 32 lõige 2 on oluline määruse nr 1371/2007 põhjenduse 14 ja artikli 15 tõttu. Artiklis 15 „Vastutus hilinemise, ühendusreisist mahajäämise ja reisi tühistamise eest” on sätestatud, et „[k]ui käesoleva peatüki sätetest ei tulene teisiti, reguleeritakse raudtee-ettevõtjate vastutust hilinemise, ühendusreisist mahajäämise ja reisi tühistamise eest I lisa IV jaotise II peatükiga”, põhjenduses 14 aga on märgitud, et on „soovitav”, et määrusega nr 1371/2007 kehtestatav hüvitamissüsteem rajaneks samadel alustel nagu muu hulgas CIV. Ent sõnastus „[k]ui käesoleva peatüki sätetest ei tulene teisiti” allutab artikli 15 ja seetõttu ka CIV sätted artiklis 17 sätestatud sõnaselgele korrale. Liiati ei saa ma nõustuda põhjenduse 14 niisuguse tõlgendusega, milles CIV‑le tuginedes alandatakse määruses nr 1371/2007 – olgu selle artiklis 17 või muudes sätetes – pakutava kaitse taset.

29.

Peale selle suunab CIV artikli 32 lõige 3 piletihinna hüvitamise küsimuse tagasi siseriiklikule õigusele, mida tuleb käesolevas asjas pidada viiteks määruse nr 1371/2007 artiklile 17. CIV artikli 32 lõikes 3 on ette nähtud, et „[s]iseriiklik õigus määrab kindlaks, kas ja millises ulatuses peab vedaja hüvitama teistsugused kahjud, kui on ette nähtud lõikes 1. Käesolev säte ei piira artikli 44 kohaldamist”. ( 6 )

30.

On selge, et sõnastus „teistsugused kahjud, kui on ette nähtud” CIV artikli 32 lõikes 1 tähendab ka piletihinna hüvitamist. Seda kinnitab kaudselt ka CIV seletuskiri. ( 7 ) Seal on CIV artikli 32 selgituste punktis 3 selgitatud, et (artikli 32 lõikes 1) leiduv lahendus ei ole kliendi seisukohast rahuldav, sest reisijateveo hilinemine kujutab endast tüüpilist veolepingu mittekohase täitmise juhtumit. Mainimist on leidnud seegi, et paljudes õigussüsteemides õigustab lepingu mittekohane täitmine hinna alandamist, s.o rongireisija veolepingu korral veotasu vähendamist. Teisisõnu jätab CIV piletihinna hüvitamise küsimuse siseriikliku õiguse lahendada, mis tähendab, et see on CIV artikli 32 lõikes 2 ette nähtud vääramatu jõu erandi kohaldamisalast välja arvatud.

31.

Euroopa Kohtus väljakujunenud praktika kohaselt – kui õigusaktis puudub konkreetne määratlus, nagu see on käesoleva vaidlusjuhtumi puhul – „eeldab endast vääramatut jõudu kujutavate asjaolude tuvastamine seda, et välisel põhjusel, millele isikud tuginevad, on vääramatud ja vältimatud tagajärjed, mille tõttu asjaomase isiku kohustuste täitmine muutub tema jaoks objektiivselt võimatuks […] Mõistet „vääramatu jõud” tuleb käsitada kui ebanormaalseid ja ettenähtamatuid asjaolusid, mis ei olene asjaomasest ettevõtjast ja mille tagajärgi ei oleks saanud vältida ka täieliku nõuetekohase hoolsuse korral, nii et ametiasutuste tegevust võib vastavalt asjaoludele pidada vääramatuks jõuks”. ( 8 )

32.

Enne nimetatud üldpõhimõttele käesoleva juhtumi faktiliste asjaolude osas hinnangu andmist on aga oluline meenutada, millises kontekstis tuginetakse vääramatule jõule käesolevas kohtuasjas. Vääramatu jõud ei ole selles kohtuasjas oluline üheski „klassikalises” kontekstis, milles see on Euroopa Kohtu senises praktikas esile tulnud, näiteks argumendina Euroopa Kohtu põhikirja artikli 45 alusel kohaldatava tähtaja pikendamiseks menetluse algatamisel ( 9 ) või õiguspärase vabandusena lepingukohustuse täitmata jätmiseks ( 10 ) või vääramatu jõu avaldumist või samaväärseid olusid käsitlevate EL õigusaktide erisätete tõlgendamisel. Viimati nimetatud kontekstis on Euroopa Kohus järjepidevalt märkinud, et „kõnealusel mõistel ei pruugi EL–i õiguse eri kohaldamisaladel olla alati üks ja seesama sisu ning seega tuleb selle tähendus kindlaks määrata sõltuvalt õiguslikust raamistikust, milles seda kohaldatakse”. ( 11 )

33.

Näib, et käesolevas vaidluses tuginetakse Euroopa Liidu mõistele „vääramatu jõud” mõneti uudselt. Siseriiklik kohus soovib teada, kas EL õiguse üldpõhimõte vääramatu jõu kohta tähendab seda, et määrust nr 1371/2007 või vähemalt selle artiklit 17 tuleb tõlgendada nii, et aktsiaseltsil ÖBB‑Personenverkehr AG on õigus jätta piletihind vääramatu jõu avaldumise korral hüvitamata. See väide esitati, hoolimata sellest, et – nagu olen juba selgitanud – määruse nr 1371/2007 artiklis 17 ega selle määruse muudes sätetes, mis on artikli 17 tõlgendamisel asjakohased, ei ole vääramatut jõudu ega sellega samaväärseid olusid mainitud.

34.

Arvestades määruse nr 1371/2007 kui tarbijakaitsemeetme eesmärke, on niisugune määruse nr 1371/2007 artikli 17 tõlgendamine minu arvates võimatu.

35.

Näiteks määruse nr 1371/2007 põhjenduses 1 on muu hulgas märgitud, et on oluline tagada rongireisijate kasutajaõigused, põhjenduses 2 aga on viidatud sellele, et komisjoni teatises „Tarbijapoliitika strateegia aastateks 2002‐2006” seati eesmärgiks kõrgetasemelise tarbijakaitse saavutamine transpordi alal. Põhjendus 3 osutab, et kuna rongireisija on veolepingu nõrgem osapool, tuleb reisija vastavaid õigusi kaitsta; põhjendus 6 kutsub muu hulgas tugevdama rongireisijate õigusi. Samal õiguspõhimõttel rajaneb ka määruse artikkel 6, mille kohaselt on määruses sätestatud kohustuste täitmine reisijate ees kohustuslik.

36.

Kuna määruse nr 1371/2007 eesmärk on laiendada tarbijakaitset, tuleb selle sätteid ebaselguse korral tõlgendada nimetatud eesmärgist lähtudes. See tähendab, et raudtee-ettevõtjate vastutuse piiranguid tuleb kohaldada kitsalt ning nende kohaldamisala ei saa tõlgendamise teel laiendada tarbijate kahjuks. ( 12 ) Seesama kohustus muide ei luba ka tuletada analoogiat vääramatu jõu funktsiooniga CIV artikli 32 lõikes 2, mida olen käsitlenud eespool punktides 24‐30.

37.

Pealegi arvan, et selle, mida saab pidada vääramatuks jõuks ja selle mõjuks tarbijaõiguste kontekstis, peab kindlaks määrama eelkõige seadusandja. Nagu eespool märgitud, tuleb EL õiguses mõiste „vääramatu jõud” sisustamisel arvestada õiguslikku konteksti, milles seda kohaldatakse. Nii ei ole midagi ebaharilikku EL õigusaktide lahknevuses vääramatu jõu avaldumise tagajärgede osas, mis seega seletab ka määruse nr 1371/2007 artikli 17 alusel piletihinna hüvitamise eristamist reisijaga sõlmitud veolepingu mittekohase täitmisega põhjustatud kahju hüvitamisest sama määruse lisasse inkorporeeritud CIV sätete alusel. Teisisõnu, kui EL seadusandja eesmärk olnuks piirata määruse nr 1371/2007 artikli 17 kohaldatavust vääramatu jõu avaldumise korral, oleks seda määruse sõnastuses selgelt teada antud.

38.

Vastupidiselt argumentidele, mida Saksamaa kohtuistungil esitas, ei näe ma vastuolu selles, kui reisijatel ei ole vääramatust jõust põhjustatud pika hilinemise korral õigust hüvitisele majutuskulude eest, kuid neile jääb ka lühema hilinemise korral õigus saada piletiraha tagasi. Seadusandja võis pidada kohaseks kaitsta raudtee-ettevõtjaid vastutuse eest, mis tuleneks ettenähtamatutest hüvitusnõuetest vääramatu jõu avaldumise korral, kuid ühtlasi takistada neid endale jätmast kogu tasu teenuste eest, mida nad ei ole suutnud kohaselt osutada. See on poliitika, mitte õigusloogika küsimus.

39.

Samuti ei saa ma nõustuda komisjoni ja ÖBB‑Personenverkehr AG argumentidega selle kohta, et raudtee-ettevõtjad võivad vääramatu jõu avaldumise korral välistada oma kohustuse hüvitada piletihind, lähtudes analoogiast välistamisalustega määruse (EÜ) nr 261/2004 artikli 5 lõikes 3, määruse (EL) nr 1177/2010 artikli 20 lõikes 4 ja määruse (EL) nr 181/2011 artikli 23 lõikes 2, mis käsitlevad vastavalt lennu-, laeva- ja bussireise.

40.

Möönan, et nagu eespool punktis 31 mainitud, tähendab Euroopa Liidu mõiste „vääramatu jõud”„ebanormaalseid ja ettenähtamatuid asjaolusid”. Rongireisijate veolepingute kontekstis aga on kõige tavalisematel vääramatu jõu mõju põhjustel, nimelt rasketel ilmaoludel, raudtee infrastruktuuri kahjustustel ja tööturulahkhelidel tegelikult statistiliselt ettearvatav esinemissagedus ka siis, kui nende konkreetseid esinemiskordi ei saa kindlalt prognoosida. See tähendab, et nende esinemise võimalus on raudtee-ettevõtjatele alati ette teada. ( 13 ) Seega tähendab see ka seda, et neid saab piletihindade arvutamisel arvesse võtta.

41.

Peale selle on Euroopa Kohus varem käesoleval aastal märkinud, et EL seadusandja sai kehtestada õigusnorme, milles ette nähtav tarbijakaitse tase varieerus vastavalt transpordisektorile. Kohtuotsuses McDonagh, kus edukalt vaidlustati lennuettevõtja keeldumine määruse nr 261/2004 artikli 5 lõike 1 punktis b nõutud abi osutamisest seoses lennureisi tühistamisega Islandi vulkaani Eyjafjallajökull purske järel, lükkas Euroopa Kohus tagasi argumendid selle kohta, et lennuettevõtjate kohustus osutada abi rikub võrdse kohtlemise põhimõtet, sest niisugust kohustust ei kohaldata teistele transpordiliikidele, nimelt rongireisidele vastavalt määrusele nr 1371/2007, reisidele merel ja siseveeteedel vastavalt määrusele nr 1177/2010 ega bussireisidele vastavalt määrusele nr 181/2011. ( 14 ) Erinevat kohtlemist põhjendades märkis Euroopa Kohus, et „erinevate transpordiliikide sektoris tegutsevate ettevõtjate olukord ei ole võrreldav, kuna eelkõige toimimisviisi, kättesaadavuse tingimusi ja teenindusvõrkude jaotust arvesse võttes ei ole erinevad transpordivahendid kasutustingimuste osas üksteise vastu vahetatavad”. ( 15 )

42.

Seda arvestades võib õiglane riski jaotamine ( 16 ) välistada lepingutingimuse, mis kohustaks reisijat täielikult maksma raudteeveoteenuse eest, mida vääramatu jõu avaldumise tõttu ei osutatud nõuetekohaselt.

43.

Nendel põhjustel teen ettepaneku vastata teisele küsimusele selliselt, et määruse nr 1371/2007 artiklit 17 tuleb tõlgendada nii, et raudtee-ettevõtja ei tohi välistada oma kohustust hüvitada piletihind vääramatu jõu avaldumise korral.

44.

Esimeses küsimuses soovib Verwaltungsgerichtshof teada, kas määruse nr 1371/2007 artikli 30 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et selle määruse täitmise eest vastutav siseriiklik organ võib teha raudtee-ettevõtjale, kelle piletihinna hüvitamise kord ei vasta nimetatud määruse artiklis 17 sätestatud kriteeriumidele, asjaomase raudtee-ettevõtja hüvitiste korra konkreetse sisu kohta siduvaid ettekirjutusi ka juhul, kui siseriikliku õiguse kohaselt on tal üksnes võimalus selline hüvitamise kord tühistada.

45.

Meenutan, et määruse nr 1371/2007 artikli 30 lõike 1 kohaselt peab iga selle määruse täitmise eest vastutav siseriiklik organ tagama reisijate õiguste järgimise.

46.

On välja kujunenud, et kuigi EL määrused on vahetult kohaldatavad ja üldiselt on neil siseriiklikes õigussüsteemides vahetu õigusmõju, on Euroopa Kohus piiranud nende mõju juhtudel, kui liikmesriigi ametiasutustele on jäetud kaalutlusruum kohaldamismeetmete vastuvõtmiseks.

47.

28. oktoobri 2010. aasta otsuses kohtuasjas C‑367/09: SGS Belgium jt ( 17 ) märgiti, et nõukogu 18. detsembri 1995. aasta määruse (EÜ, Euratom) nr 2988/95 Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse kohta ( 18 ) artiklid 5 ja 7 ei saa olla ainsaks aluseks halduskaristuste määramiseks liikmesriigi õiguse alusel, sest nendes on sätestatud „liidu finantshuvide kaitseks vaid kontrolli ja sanktsioone käsitlevad üldnormid”. ( 19 ) Samuti meenutas Euroopa Kohus EL õiguse üldpõhimõtet, mis nüüd kajastub Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 49, märkides: „[…] vastavalt kuritegude ja karistuste määratletuse ehk seaduslikkuse põhimõttele, et ühtki halduskaristust ei tohi määrata, kui seda ei ole liidu õigusaktis sätestatud enne eeskirjade eiramist,” ( 20 ) ja lisades: „[…] karistuse, isegi kui see ei ole kriminaalkaristus, saab määrata ainult juhul, kui selleks on olemas selge ja üheselt mõistetav õiguslik alus”. ( 21 ) See viitab, et Euroopa Kohus ei tohiks kiirustada järeldusega, et määruse nr 1371/2007 artikkel 30 annab Schienen‑Control Kommissionile piisava õigusliku aluse siseriiklikus kohtus vaidlustatud ettekirjutuse tegemiseks, ehkki sellist volitust ei ole siseriiklikus õiguses ette nähtud.

48.

Vastab tõele, et nn Costanzo doktriini alusel on Euroopa Kohus järjepidevalt märkinud, et kui siseriiklikke õigusnorme ei ole võimalik tõlgendada ja kohaldada vastavalt EL õigusest tulenevatele nõuetele, „peavad siseriiklikud kohtud ja haldusorganid […] kohaldama liidu õigust tervikuna ja kaitsma õigusi, mida see isikutele annab, jättes vajaduse korral kohaldamata iga sellega vastuolus oleva siseriikliku õigusnormi”. ( 22 )

49.

Kohtutoimikust ilmneb, et kõnealune küsimus on jõudnud Verwaltungsgerichtshof’i haldusmenetlusest, kus Schienen‑Control Kommission on püüdnud muuta ÖBB‑Personenverkehr AG hüvitiste tingimusi. Nagu kohtuistungil kohtu poolt esitatud küsimuste peale selgitati, on Schienen‑Control Kommissionil kaht liiki funktsioone.

50.

Esiteks, niisugustes olukordades nagu oli käsitlusel kohtuotsuses Westbahn ( 23 ), tegutses ta kahe poolega kohtueelsetes menetlustes halduskohtulaadse organina. Nagu Euroopa Kohus nimetatud kohtuasjas kinnitas, on Schienen‑Control Kommissionil olemas sõltumatuse ja koosseisu tunnused, mida on vaja, et selles suhtes vastata Euroopa Kohtu praktikas kujunenud kriteeriumidele.

51.

Käesolevas menetluses aga tegutseb Schienen‑Control Kommission haldusorganina, kellele on antud pädeva siseriikliku organi ülesanded seoses määruse nr 1371/2007 täitmisega.

52.

Täpsemalt, EisbG § 78a kohaselt tegutseb Austria raudteetegevuse järelevalve organ Schienen-Control GmbH osaühingu vormis vahendajana reisijate ja raudteefirma vahel seoses määruse nr 1371/2007 kohaldamisega.

53.

EisbG § 78a lõike 2 kohaselt esitatakse reisijate kaebused, millele on viidatud määruse nr 1371/2007 artikli 30 lõikes 2, osaühingule Schienen-Control GmbH. Kaebusi võivad esitada ka ühingud ja teatavad avalik-õiguslikud asutused. Schienen-Control GmbH võib talle esitatud küsimuses anda mittesiduvaid soovitusi. Schienen-Control GmbH pädevus ei piira harilike kohtute jt asutuste pädevust. See tähendab, et reisija võib esitada raudtee-ettevõtja vastu hagi ja taotleda hüvitist nende hüvitamistingimuste osas, mida ta peab EL õigusega vastuolus olevaks.

54.

EisbG § 78b lõikes 1 on ette nähtud, et kui vahendamise tulemusel ei õnnestu kompromissi leida, teavitab Schienen‑Control GmbH Schienen-Control Kommissioni.

55.

Vastavalt EisbG § 78b lõikele 2 võib Schienen-Control Kommission omal algatusel osaliselt või täielikult tühistada raudtee-ettevõtja poolt määruse nr 1371/2007 artikli 17 kohaselt sõlmitud lepingu hüvitiste korra.

56.

Raudtee-ettevõtja võib selle otsuse Verwaltungsgerichtshof’i edasi kaevata. Nendel asjaoludel saab Schienen-Control Kommission kohtumenetluses vastustajaks. Nii ei saa Schienen-Control Kommissioni sellises kontekstis pidada kohtuks, sest ta on aktsiaseltsiga ÖBB‑Personenverkehr AG peetavas vaidluses vastaspool. ( 24 )

57.

Sellest tulenevalt – olenemata sellest, millises ulatuses on haldusasutused Costanzo doktriinist tulenevalt kohustatud „kohaldama liidu õigust tervikuna ja kaitsma õigusi, mida see isikutele annab, jättes vajaduse korral kohaldamata iga sellega vastuolus oleva siseriikliku õigusnormi” ( 25 ) – ei saa see laieneda selleni, et selliseid asutusi kohustatakse järgima Euroopa Kohtu praktikat tõhusa kohtuliku kaitse võimaldamise kohta, et tagada EL õiguste rakendamine.

58.

Käesolevas asjas oleks Schienen‑Control Kommission liiati kohustatud mitte liikmesriigi õigusnorme „kohaldamata jätma”, vaid tegelikult teostama pädevust, mida ei ole Austria õigusega antud. Teisisõnu ei asendaks ettekirjutus, mida Schienen‑Control Kommission soovib vastu võtta, EisbG §‑s 78b viidatud tühistamist, vaid täiendaks seda raudtee-ettevõtjale seatava lisakohustusega.

59.

Arvestades eespool viidatud põhimõtteid ja määruse nr 1371/2007 artikli 30 lõike 1 sõnastust, ei ole minu arvates võimalik tõlgendada seda sätet nii, et see volitab Schienen‑Control Kommissioni tegema ÖBB‑Personenverkehr AG sugustele raudtee-ettevõtjatele konkreetseid ettekirjutusi hüvitiste korra muutmiseks. Selline volitus eeldaks organile konkreetse halduspädevuse andmist, paljuski sarnaselt reegliga, mille kohaselt halduskaristused peavad rajanema selgel ja konkreetsel õiguslikul alusel. Tõepoolest on määruse nr 1371/2007 artikkel 30 avatumgi kui määruse nr 2988/95 artiklid 5 ja 7, mida Euroopa Kohus kaalus kohtuasjas SGS Belgium jt ja mis on tema sõnul ebapiisav alus halduskaristuse määramiseks, nagu olen juba märkinud.

60.

Sellepärast teen ettepaneku vastata esimesele küsimusele selliselt, et määruse nr 1371/2007 artikli 30 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et selle määruse täitmise eest vastutavaks määratud siseriiklik organ ei tohi teha raudtee-ettevõtjale, kelle piletihinna hüvitamise kord ei vasta nimetatud määruse artiklis 17 sätestatud kriteeriumidele, asjaomase raudtee-ettevõtja hüvitiste korra konkreetse sisu kohta siduvaid ettekirjutusi, kui siseriikliku õiguse kohaselt on tal üksnes võimalus selline hüvitamise kord tühistada.

61.

Olen siiski arvamusel, et vastust esimesele küsimusele tuleb täiendada, et anda kaalul olevatele õiguspõhimõtetele täielik hinnang. Enne, kui seda saab teha, on vaja põhjalikumalt analüüsida ÖBB‑Personenverkehr AG kohustusi, mis tulenevad määrusest nr 1371/2007, ja Verwaltungsgerichtshof’i funktsiooni.

62.

Kokkuvõttes seisneb käesolevas asjas tegelik probleem selles, et siseriiklikud seadused näivad olevat määruse nr 1371/2007 artikli 17 tõhusa täitmise tagamisel „hambutud”. Eelotsusetaotlusest ja Schienen-Control Kommissioni seisukohtadest nähtub, et kui ta tühistab ÖBB-Personenverkehr AG hüvitiste korra, võtab viimati nimetatu uuesti vastu samalaadsete tingimustega korra. Tagajärg on reguleerija ja raudtee-ettevõtja vaheline „pingpongimäng”.

63.

Ehkki see olukord tekitab kahtlust, et määruse nr 1371/2007 nõuetekohane täitmine ei ole Austrias tagatud Austria seadusega Schienen-Control Kommissionile antud volituste nõrkuse, sealhulgas asjakohaste sanktsioonide puudumise tõttu, on selle heastamise võimalused käesolevas menetluses piiratud. Arvestades, et tegu ei ole rikkumismenetlusega, mille komisjon on palunud algatada Austria vastu, ning ilmsete tõendusprobleemide tõttu ei saa ma seda küsimust rohkem käsitleda. Ent siiski on Euroopa Liidu õiguses ÖBB‑Personenverkehr AG ja Verwaltungsgerichtshof’i jaoks siduvaid põhimõtteid, mis väärivad kaalumist. Need on asjakohased ka määruse nr 1371/2007 artikli 17 täitmisel.

64.

Esiteks on ÖBB‑Personenverkehr AG vastavalt EL õigusnormidele, mis käsitlevad määruste õigusmõju liikmesriigi õiguses, kohustatud täitma määruse nr 1371/2007 artikliga 17 kehtestatud kohustusi, kuna erinevalt sama määruse artiklist 30 ei jäta artikkel 17 liikmeriikidele kaalutlusruumi ning seega ei luba siseriiklikke rakendusakte. ( 26 ) Teiste sõnadega ei olene määruse nr 1371/2007 artiklist 17 tulenevate ÖBB‑Personenverkehr AG juriidiliste kohustuste olemasolu rongireisijate ees kuidagi karistuste või õiguskaitsevahendite olemasolust siseriiklikul tasandil.

65.

Välja kujunenud on seegi, et vahetult kohaldatavad määruste sätted, nagu määruse nr 1371/2007 artikkel 17, on erasektori õigussubjektide vaheliste nõuete puhul horisontaalselt rakendatavad. ( 27 )

66.

See tähendab, et määruse nr 1371/2007 artikkel 17 on aktsiaseltsile ÖBB‑Personenverkehr AG õiguslikult siduv ja reisijatel on õigus sellele tugineda piletihinna hüvitamiseks tema vastu algatatud tsiviilkohtuasjades. Juhin tähelepanu, et EisbG § 78a lõike 2 kohaselt ei mõjuta erikord, millesse on kaasatud Schienen-Control GmbH ja lõpuks Schienen-Control Kommission, harilike kohtute pädevust.

67.

Arvestan seda, et tsiviilkohtuasi ei pruugi pakkuda praktilist alternatiivi tarbijatele, kes soovivad vääramatu jõu mõjul katkenud reisi pileti hinna hüvitamist. Muu hulgas on põhjus väikestes summades ja tsiviilkohtumenetluse suhteliselt suurtes kuludes. Sellest hoolimata olen arvamusel, et määruse nr 1371/2007 täitmiseks kasutada võidavate tsiviilmenetluste korra kohandamine on Austria seadusandja pädevuses. Nii ei saa väita, et Austria õigus ei võimalda kohtusse pöördumist EL õigusnormidest tulenevate õiguste kaitseks, mis tekivad reisijatele määruse nr 1371/2007 artiklist 17. ( 28 )

68.

Euroopa Kohus on järjepidevalt väljendanud seisukohta, et teatavat küsimust reguleerivate EL õigusnormide puududes tuleb iga liikmesriigi siseriiklikus õiguskorras määrata pädevad kohtud ja kehtestada üksikasjalikud menetlusnormid nende kohtuasjade läbivaatamiseks, mille eesmärk on tagada isikutele EL õigusest tulenevate õiguste kaitse. ( 29 ) Kahtlemata on Verwaltungsgerichtshof EL õiguse kohaselt „kohus” ning kõik sellega kaasnevad liikmesriikide kohtute kohustused on talle siduvad. Seega on ta ELL artikli 4 lõike 3 (enne EÜ artikkel 10) kohaselt kohustatud „võt[ma] kõik vajalikud üld- või erimeetmed, et tagada” aluslepingust tulenevate kohustuste, sealhulgas määrustest tulenevate subjektiivsete õiguste täitmine. Samuti on välja kujunenud, et Verwaltungsgerichtshof’i-suguse kohtu ülesannete hulka kuulub „[i]sikute ühenduse õigusest tulenevate õiguste kaitse ning ühenduse õiguse täieulatuslik rakendamine”. ( 30 )

69.

Komisjon märgib oma kirjalikes seisukohtades, et kui jõustamise eest vastutava siseriikliku asutuse ja raudtee-ettevõtja vaheline „pingpongimäng”, nagu on kirjeldatud eespool punktis 62, ohustab määruse nr 1371/2007 hüvitamispõhimõtete kohaldamist, on Austria kohtu otsustada, kas asjakohased EisbG sätted tuleb jätta kohaldamata.

70.

Arvestan, et Euroopa Kohus ei ole saanud Verwaltungsgerichtshof’ilt küsimusi, mis puudutaksid tema enda kohustusi õigusjärelmite osas. See tähendab näiteks seda, et Euroopa Kohtul ei ole palutud lahendada niisugust probleemi nagu kohtuasjades Comet ja Rewe, kus siseriiklik menetlusnorm takistas vahetult kohaldatava EL õigusakti täitmist. ( 31 ) Samuti ei ole Euroopa Kohtul palutud kaaluda niisugust küsimust nagu see, millele viidati kohtuasjas Unibet ja mis puudutas muu hulgas siseriiklike kohtute võimalikku kohustust luua uus, siseriiklikus õiguses ette nähtud õigusjärelmeid täiendav vahend vahetult kohaldatava EL õigusakti täitmiseks. ( 32 ) Põhikohtuasjas esitatud eelotsuse küsimus piirdub hoopis sellega, millised volitused on Schienen‑Control Kommissionil, mis minu järelduse kohaselt on oma täidetava funktsiooni poolest käesolevas asjas haldusorgan. Kuid kuna vaidlus jääb lahendada Verwaltungsgerichtshof’ile kui halduskohtule, näib küsimus seoses õiguskaitsevahenditega, mille kohaldamist EL õigus temalt nõuab, paratamatult asjasse puutuvat.

71.

Nagu olen juba maininud, olen arvamusel, et kui puudub Cometi–Rewe kohtupraktikaga vastuolus olev Austria menetlusnorm või probleem seoses esialgse õiguskaitse kasutatavusega ( 33 ) käesolevas menetluses, ei kohusta EL õigus Verwaltungsgerichtshof’i pakkuma muid kohtuliku kaitse vahendeid lisaks neile, mida ta on volitatud kohaldama Austria õigusnormide kohaselt. ( 34 ) Euroopa Kohtu praktika, mis puudutab õiguste tõhusat kohtulikku kaitset, ega ka põhiõiguste harta artikliga 47 Verwaltungsgerichtshof’ile pandud kohustused ( 35 ) ei nõua temalt enamat. Sellel on kaks põhjust.

72.

Esiteks ei ole põhikohtuasja poolte hulgas ühtki rongireisijat. Määruse nr 1371/2007 artikliga 17 antud õiguste täitmist taotleb hoopis haldusorgan Schienen-Control Kommission äriühingult ÖBB‑Personenverkehr AG. Viimati nimetatu on see, kes taotleb kohtulikku kaitset haldusotsuse eest, mis tema arvates väljub volituste piirest ja on sisult ebaõige.

73.

Määruse nr 1371/2007 artikli 30 lõige 2 annab küll reisijatele õiguse esitada kaebusi lõike 1 alusel määratud asjaomasele organile ning Austrias on see ellu viidud Schienen-Control GmbH funktsiooni kaudu, kuid määrus ei lähe sellest kaugemale, välja arvatud artikliga 32 liikmesriikidele seatud kohustuses kohaldada tõhusaid, proportsionaalseid ja hoiatavaid karistusi. ( 36 )

74.

Minu arvates tähendab see, et määruse nr 1371/2007 täitmise tagamine haldusmenetluses kaitseb reisijate õigusi üksnes kaudselt, tekitades kahtluse, kas Euroopa Kohtu praktika, mis käsitleb subjektiivseid õigusi ja selle tagajärgi õiguste tõhusale kohtulikule kaitsele, on kohaldatav menetluses, milles ühel pool on haldusorgan, nagu Schienen-Control Kommission, ja teisel pool tema järelevalve alla kuuluv üksus, nagu ÖBB‑Personverkehr AG.

75.

Teiseks ja igal juhul ei nõua tõhusaid õiguskaitsevahendeid käsitlev Euroopa Kohtu praktika, et halduskohtud tegutseksid vastuolus põhimõttega reformatio in pejus või teeksid ettekirjutusi, milleks neid ei ole siseriiklikus õiguses volitatud, ( 37 ) välja arvatud EL õigusnormide täitmise esialgse õiguskaitse osas kuni lõpliku kohtuotsuseni. ( 38 ) Viitaksin siin Euroopa Kohtu järeldustele kohtuotsuse Unibet punktides 40 ja 41. Need olid järgmised:

76.

Minu arvates näib Austria õiguses leiduvat nii otseseid kui ka kaudseid õiguskaitsevahendeid, mis võimaldavad rongireisijatel vaidlustada määruse nr 1371/2007 järgimise Austrias. ( 39 ) Samuti ei ole käesolevas asjas tekkinud küsimust, nagu oleksid rongireisijad või ka Schienen-Control Kommission jäetud ilma kohtusse pöördumise õigusest, millel on Euroopa Kohtu praktikas õiguste tõhusa kohtuliku kaitse kohta kujundatud põhimõtetes keskne koht.

77.

Peale selle on välja kujunenud, et kui liikmesriik on jätnud oma kaalutlusõiguses „määrata pädevad kohtud ja sätestada isikutele ühenduse õigusest tuleneva kaitseõiguse suhtes üksikasjalikud menetlusnormid” ( 40 ) ruumi argumendile nõuete täitmata jätmise kohta selles osas, mis puudutab tõhususe põhimõtet, paneb EL õigus siseriiklikele kohtutele pelgalt kohustuse „tõlgendada siseriiklikke pädevusnorme nii palju kui võimalik selliselt, et nende kohaldamine aitaks saavutada eesmärki tagada isikutele ühenduse õigusest tulenevate õiguste tõhus kohtulik kaitse” ( 41 ) (kohtujuristi kursiiv).

78.

Tuleb lisada, et kohtute pädevust teha ettekirjutusi lisaks esialgsele õiguskaitsele, mis on suunatud haldusasutustele, ei saa pidada EL õiguses kehtiva õiguste tõhusa kohtuliku kaitse üldpõhimõtte osaks veel ühel olulisel põhjusel. EL kohtuvõimule ei ole kunagi antud sellist pädevust teiste EL institutsioonide suhtes. ( 42 ) Seetõttu on raske väita, et liikmesriikide kohtutelt tuleks nõuda enamat kui EL kohtuvõimult. ( 43 )

79.

Nendel põhjustel teen ettepaneku vastata Verwaltungsgerichtshof’i esitatud eelotsuse küsimustele järgmiselt:

Esimene küsimus

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2007. aasta määruse (EÜ) nr 1371/2007 rongireisijate õiguste ja kohustuste kohta artikli 30 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et selle määruse täitmise eest vastutav siseriiklik organ ei tohi teha raudtee-ettevõtjale, kelle piletihinna hüvitamise kord ei vasta nimetatud määruse artiklis 17 sätestatud kriteeriumidele, asjaomase raudtee-ettevõtja hüvitiste korra konkreetse sisu kohta siduvaid ettekirjutusi, kui siseriikliku õiguse kohaselt on tal üksnes võimalus selline hüvitamise kord tühistada. Raudtee-ettevõtjatele seadusest tulenev kohustus järgida nimetatud määruse artiklit 17, nagu seda tõlgendavad pädevad siseriiklikud kohtud ja Euroopa Kohus, ei olene siseriikliku organi volitustest ega sanktsioonidest, mida ta võib määrata.

Teine küsimus

Määruse nr 1371/2007 artiklit 17 tuleb tõlgendada nii, et raudtee-ettevõtja ei tohi välistada oma kohustust hüvitada piletihind vääramatu jõu avaldumise juhtudel.