1.

Kas Euroopa Komisjoni konkurentsiõigust käsitlevad teatised on siseriiklikele konkursiasutustele ja kohtutele siduvad? See on peamine õigusküsimus, millega Euroopa Kohus käesolevas eelotsusemenetluses silmitsi seisab. See küsimus kerkib seoses nn de minimis teatisega ( 2 ) (mõnikord nimetatud ka „teatis vähetähtsate kokkulepete kohta”), milles komisjon märgib, millistel asjaoludel ta eeldab märgatavat konkurentsipiirangut EÜ artikli 81 (nüüd ELTL artikkel 101) tähenduses.

2.

Selle küsimuse esitas Prantsusmaa Cour de cassation, ( 3 ) kes menetleb kohtuvaidlust online-reisibüroo Expedia ja Prantsuse konkurentsiameti ( 4 ) vahel. Expedia oli asutanud Prantsusmaa riikliku raudtee-ettevõtjaga Société nationale des chemins de fer (edaspidi „SNCF”) ühisettevõtte rongipiletite müügiks ja muude reisiteenuste osutamiseks. Selle koostöö alusel sai Expedia eelisjuurdepääsu SNCF-i loodud veebisaidile „voyages-sncf.com” ning seega tema teenustega seotud sooduskohtlemise, millest teised reisikorraldajad olid ilma jäetud. Selles nägi Prantsuse konkurentsiamet keelatud konkurentsipiirangut ning määras Expediale ja SNCF-ile rahatrahvi, kusjuures tema arvates rikuti nii EÜ artiklit 81 kui ka siseriikliku konkurentsiõiguse vastavat sätet.

3.

Põhikohtuasja pooled on lahkarvamusel eelkõige selles, kas vaidlusalune Expedia ja SNCF-i vaheline kokkulepe lähtus märgatavast konkurentsipiirangust EÜ artikli 81 tähenduses. Expedia väidab, et käesolevas asjas on turuosa väiksem kui komisjoni teatises vähetähtsate kokkulepete kohta aluseks võetud 10% suurune turuosakünnis, mistõttu ei oleks Prantsuse konkurentsiamet tohtinud märgatavat konkurentsi kahjustamist eeldada.

4.

Cour de cassation tahab eeltoodust lähtudes teada, kas siseriiklikel ametiasutustel on määruse (EÜ) nr 1/2003 ( 5 ) artikli 3 lõike 2 kohaselt lubatud eeldada märgatavat konkurentsipiirangut ka turuosade puhul, mis on väiksemad kui kõnealune 10% suurune turuosakünnis. Prantsuse kõrgemad kohtud rõhutavad seejuures eriti asjaolu, et vaidlusalusel Expedia ja SNCF-i vahelisel kokkuleppel ei olnud põhikohtuasjas tehtud tuvastuste põhjal mitte ainult konkurentsivastane toime, vaid ka konkurentsivastane eesmärk.

5.

Oma vastusega käesolevale eelotsusetaotlusele määrab Euroopa Kohus peamiselt kindlaks siseriiklike konkurentsiasutuste ja kohtute edaspidise kaalutlusruumi ELTL artikli 101 kohaldamisel. Peale selle võimaldab käesolev kohtuasi veelgi täpsustada eesmärgil põhineva konkurentsipiirangu tuvastamise nõudeid nii liidu kui ka siseriiklikul tasandil. Määrusega nr 1/2003 kehtestatud konkurentsiõiguse rakendamise detsentraliseeritud süsteemi toimimise seisukohast ei tohi nende kahe teema olulisust alahinnata.

6.

Käesolevale eelotsusetaotlusele vastamisel tuleb aluseks võtta konkurentsivastaste kokkulepete keeld (edaspidi ka „kartellikeeld”) selle Lissaboni lepingule eelnevas redaktsioonis, kuna Prantsuse konkurentsinõukogu otsus, mis on arutusel põhikohtuasjas, tehti 2009. aasta veebruaris. Käesolevas asjas määrab liidu õiguse raamistiku seetõttu EÜ artikli 81 lõige 1 ning selle rakendamiseks vastu võetud määrus nr 1/2003. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu viidatud ELTL artikli 101 suhtes kohaldatakse mutatis mutandis siiski minu märkusi EÜ artikli 81 kohta.

7.

„[EÜ artikli 81] […] ning siseriiklike konkurentsieeskirjade vahelise seose” kohta sätestab määruse nr 1/2003 artikkel 3:

„1.   Kui liikmesriikide konkurentsiasutused või siseriiklikud kohtud kohaldavad siseriiklikku konkurentsiõigust [EÜ] artikli 81 lõikes 1 sätestatud kokkulepete, ettevõtjate ühenduste otsuste ja kooskõlastatud tegevuse suhtes, mis võivad mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust selle sätte tähenduses, peavad nad selliste kokkulepete, otsuste ja niisuguse kooskõlastatud tegevuse suhtes kohaldama ka [EÜ] artiklit 81. […]

2.   Siseriikliku konkurentsiõiguse kohaldamine ei tohi põhjustada selliste kokkulepete ja ettevõtjate ühenduste otsuste või niisuguse kooskõlastatud tegevuse keelamist, mis võivad mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust, kuid ei piira konkurentsi [EÜ] artikli 81 lõike 1 tähenduses, või vastavad [EÜ] artikli 81 lõike 3 tingimustele või on hõlmatud [EÜ] artikli 81 lõike 3 kohaldamiseks vastu võetud määrusega. […]

[…]”

8.

Määruse nr 1/2003 artikli 11 „Komisjoni ja liikmesriikide konkurentsiasutuste koostöö” lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Komisjon ja liikmesriikide konkurentsiasutused teevad ühenduse konkurentsieeskirjade kohaldamisel tihedat koostööd.”

9.

Peale selle tuleb viidata määruse nr 1/2003 preambuli põhjendustes 1, 6, 8, 14, 15, 22 ja 34 esitatud selgitustele:

[…]

[…]

[…]

[…]

[…]

[…]”

10.

Käesoleva kohtuasja seisukohast on tähtis ka komisjoni 2001. aasta teatis vähetähtsate kokkulepete kohta. Selles teatises on sätestatud:

„[…]

[…]

[…]

[…]

[…]

11.

Prantsuse õigusest on eeskätt asjakohane Code de commerce’i (äriseadustik) artikkel L.420-1, mis sätestab põhimõtteliselt samasuguse kartellikokkulepete keelu, nagu on liidu tasandil ette nähtud EÜ artiklis 81 (nüüd ELTL artikkel 101).

12.

Peale selle on Code de commerce’i artikliga L.464-6-1 üle võetud komisjoni vähetähtsaid kokkuleppeid käsitlevas teatises sätestatud künnised ning menetluse läbiviimine vähetähtsatel juhtudel ( 6 ) on antud konkurentsiasutuse pädevusse. Järelikult võib konkurentsiasutus juhul, kui kokkuleppes osalenud ettevõtja turuosa ei ületa selles teatises sätestatud turuosakünniseid, teha otsuse, et ta menetlust ei jätka.

13.

Prantsuse riiklik raudtee-ettevõtja SNCF tahtis hakata müüma rongipileteid ja reise Interneti teel ning otsis selleks kogenud partnerit. Ta valis välja Expedia, Ameerika Ühendriikide õiguse alusel asutatud äriühingu, kes on spetsialiseerunud reiside müügile Interneti kaudu. 2001. aasta septembris sõlmisid SNCF ja Expedia mitu koostöökokkulepet ning asutasid ühise tütarettevõtja, äriühingu GL Expedia, mis nimetati 2004. aastal ümber Agence de voyages-sncf.com’iks (edaspidi „Agence VSC”). Veebisait voyages-sncf.com, mis oli seni ette nähtud üksnes teavitamiseks ning rongipiletite broneerimiseks ja müümiseks Interneti teel, oli nüüdsest ühisettevõtte tegevusvaldkond ning see kujundati ümber, et pakkuda lisaks esialgsetele teenustele ka online-reisibüroo teenuseid.

14.

Prantsuse konkurentsiamet sedastas mitme konkurendi kaebuse peale oma 5. veebruari 2009. aasta otsuses nr 09-D-06, et SNCF ja Expedia olid rakendanud Code de commerce’i artikliga L.420-1 ja EÜ artikliga 81 keelatud kooskõlastatud tegevust. Ta tuvastas eelotsusetaotluse esitanud kohtu andmete alusel, et SNCF ja Expedia kokkulepitud tegevusel oli konkurentsivastane eesmärk. Ta määras Expediale 500000 euro suuruse trahvi ja SNCF-ile 5000000 euro suuruse trahvi.

15.

Konkurentsiametis toimunud haldusmenetluses oli Expedia peamiselt väitnud, et komisjoni teatises vähetähtsate kokkulepete kohta kehtestatud künniseid ning ka vastavaid Code de commerce’i artiklis L.464-6-1 sätestatud piire ei ole väidetava arvutusvea tõttu ületatud. ( 7 ) Kuna asjaomane turuosa on väiksem kui 10%, siis ei oleks siseriiklik ametiasutus tohtinud vastavalt määruse nr 1/2003 artikli 3 lõikele 2 sanktsioone rakendada, sest teatises vähetähtsate kokkulepete kohta on sätestatud, millal on tegemist märgatava konkurentsipiiranguga EÜ artikli 81 tähenduses. Siseriiklik konkurentsiõigus ei tohi selles osas olla rangem kui liidu õigus.

16.

Konkurentsiamet lükkas Expedia selle väite tagasi, viidates asjaolule, et Expedia ja SNCF on asjaomasel puhkusereisibüroode Interneti-teenuste turul konkurendid ning nende turuosa on suurem kui 10%. Lisaks toonitas konkurentsiamet, et SNCF ja Expedia vahel sõlmitud kokkuleppel on konkurentsivastane eesmärk.

17.

Expedia esitas konkurentsiameti otsuse peale kaebuse Cour d’appel de Paris’ile. Cour d’appel ei käsitlenud otseselt Agence VSC turuosade arvutamise küsimust asjaomasel turul. Code de commerce’i artiklis L.464-6-1 sisalduvale valikut võimaldavale sättele tuginedes tõdes Cour d’appel oma 23. veebruari 2010. aasta otsuses pigem seda, et kartellide suhtes menetluse algatamine ning sanktsioonide rakendamine on võimalik ka juhul, kui turuosa ei ületa asjaomaseid künniseid. Kui EÜ artiklis 81 sätestatud tingimused on täidetud – mida Cour d’appel käesoleva kohtuasja puhul kinnitas – siis ei ole ka trahvide määramine vastuolus määruse nr 1/2003 artikli 3 lõikega 2.

18.

Cour d’appeli otsuse peale esitatud Expedia kassatsioonkaebuse tõttu on kohtuasi eelotsusetaotluse esitanud kohtu Cour de Cassationi ( 8 ) menetluses.

19.

Prantsuse Cour de cassation peatas 10. mai 2011. aasta otsusega, mis saabus Euroopa Kohtusse 16. mail 2011, oma menetluse ja esitas Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas ELTL artikli 101 lõiget 1 ja määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 3 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus see, et siseriiklik konkurentsiamet algatab menetluse ja kohaldab sanktsioone ühtaegu ELTL artikli 101 lõike 1 ja siseriikliku konkurentsiõiguse alusel kokkulepete, ettevõtjate ühenduste otsuste või kooskõlastatud tegevuse rakendamise suhtes, mis võib mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust, kuid ei ulatu künnisteni, mille Euroopa Komisjon kehtestas oma 22. detsembri 2001. aasta teatises vähetähtsate kokkulepete kohta, mis ei piira märgatavalt konkurentsi Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikli 81 lõike 1 kohaselt?”

20.

Euroopa Kohtu menetluses esitasid kirjalikud märkused Expedia ning Prantsuse konkurentsiamet, peale selle Prantsuse, Iirimaa, Itaalia ja Poola valitsus, Euroopa Komisjon ja ka EFTA järelevalveamet. Samad menetlusosalised (välja arvatud Iirimaa, Itaalia ja Poola valitsus) osalesid ka 27. juunil 2012 toimunud kohtuistungil.

21.

Käesoleva kohtuasja lahendamiseks peaks analüüsi lähtekoht olema määruse nr 1/2003 artikkel 3. Nimetatud säte loob tiheda seose liidu konkurentsiõiguse ja siseriikliku konkurentsiõiguse vahel. ( 9 ) Kui ettevõtjate sellise kokkuleppe suhtes, mis võib kahjustada liikmesriikidevahelist kaubandust, kohaldatakse siseriiklikku kartellikeeldu, siis tuleb määruse nr 1/2003 artikli 3 lõike 1 esimese lause kohaselt rakendada sellega paralleelselt ka EÜ artiklit 81 (ELTL artikkel 101). ( 10 )

22.

Kui liidu konkurentsiõigust ja siseriiklikku konkurentsiõigust kohaldatakse paralleelselt, siis tagab määruse nr 1/2003 artikli 3 lõige 2, et liidu konkurentsiõigus on ülimuslik siseriikliku konkurentsiõiguse suhtes. Lühidalt öeldes võib ettevõtjate kokkuleppeid siseriikliku konkurentsiõigusega keelata ainult sel juhul, kui need on keelatud ka liidu konkurentsiõigusega. ( 11 ) Liikmesriigi konkurentsiõiguse rakendamisel ei tohi seega olla rangemad tagajärjed kui EÜ artikli 81 rakendamisel.

23.

Kuna väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võib EÜ artikli 81 raames menetlust algatada ja sanktsioone kohaldada üksnes selliste ettevõtjatevaheliste kokkulepete suhtes, ( 12 ) mille eesmärk või tagajärg on märgatavalt piirata konkurentsi, ( 13 ) nõuab määruse nr 1/2003 artikli 3 lõige 2, et märgatavuse kriteeriumi võetakse arvesse ka siis, kui – nagu käesoleval juhul – liikmesriikide ametiasutused või kohtud kohaldavad liidu konkurentsiõigust ja siseriiklikku konkurentsiõigust paralleelselt.

24.

Seoses sellega tahab Cour de cassation teada, kas siseriiklike ametiasutuste poolne konkurentsipiirangu märgatavuse hindamine peab tingimata toimuma nende kriteeriumide alusel, mis on liidu tasandil avaldatud komisjoni teatises vähetähtsate kokkulepete kohta. Cour de cassationi jaoks on eelkõige oluline teada saada, kas siseriiklik ametiasutus võib sel juhul eeldada märgatavat konkurentsipiirangut, kui tema uuritud ettevõtjatevaheline kokkulepe ei ületa teatises vähetähtsate kokkulepete kohta kehtestatud turuosakünniseid, kuid sellel on konkurentsivastane eesmärk.

25.

Euroopa Kohtus oma seisukohad esitanud menetlusosaliste seast arvab ainult Expedia, et komisjoni teatises vähetähtsate kokkulepete kohta kehtestatud turuosakünnised on siseriiklikele konkurentsiasutustele ja kohtutele siduvad ning seda ka konkurentsivastase eesmärgi olemasolu korral. Kõik menetluses osalenud ametiasutused ja valitsused on seevastu arvamusel, et teatis vähetähtsate kokkulepete kohta ei ole siseriiklike ametiasutuste jaoks siduv. Mõni neist on peale selle arvamusel, et menetluse algatamiseks ettevõtjatevahelise kokkuleppe suhtes, millel on konkurentsivastane eesmärk, ei ole konkurentsipiirangu märgatavuse konkreetne analüüsimine vajalik.

26.

Nagu Euroopa Kohus on juba muus kontekstis tuvastanud, ei ole komisjoni teatistel Euroopa konkurentsiõiguse valdkonnas siseriiklikele ametiasutustele ja kohtutele siduvat õiguslikku toimet. ( 14 ) See kehtib ka käesolevas kohtuasjas vähetähtsaid kokkuleppeid käsitleva teatise ning selles sätestatud turuosakünniste kohta. See ei tulene mitte ainult nimetatud teatise tekstist, vaid ka teatise eesmärkidest ja kontekstist, milles see vastu võeti.

27.

Juba vähetähtsaid kokkuleppeid käsitleva teatise sõnastusest tuleneb vaieldamatult, et see väljendab üksnes komisjoni õiguslikku arvamust ( 15 ) ning et see „ei ole” liikmesriikide kohtutele ja ametiasutustele „kohustuslik”. ( 16 ) Teatise siduvus liidu kohtute jaoks on pealegi algusest peale välistatud, sest teatises selgitatakse sõnaselgelt, et selle sisu „ei piira” tõlgendusi, mida võivad EÜ artiklile 81 anda Euroopa Kohus ja Üldkohus. ( 17 )

28.

Komisjoni teatisega vähetähtsate kokkulepete kohta taotletav eesmärk räägib samuti teatise sisu imperatiivse iseloomu vastu. Selle teatisega taotles komisjon üksnes oma halduspraktika läbipaistvaks muutmist EÜ artikli 81 kohaldamise korral ( 18 ) ning püüdis ühtlasi anda siseturul tegutsevatele ettevõtjatele ning liikmesriikide ametiasutustele ja kohtutele juhiseid koos kasulike tõlgendamisvihjetega. ( 19 )

29.

See mulje kinnistub, kui mõelda kontekstile, kuhu teatis vähetähtsate kokkulepete kohta kuulub. Komisjon ei avaldanud nimetatud teatise mitte näiteks oma õigusloomepädevust teostades, vaid pigem kui Euroopa Liidu konkurentsiasutus. Esiteks on selle teatise puhul tegemist komisjoni enda halduspraktika selgitamisega, teiseks esitab komisjon selles üldise konkurentsipoliitikat puudutava arvamuse või soovituse talle pandud vastutuse raames moonutamata konkurentsi säilitamiseks ja arendamiseks Euroopa siseturul. ( 20 ) Selleks on komisjonil õigus vastavalt EÜ artiklile 85 koostoimes EÜ artikli 211 teise taandega (nüüd ELTL artikkel 105 koostoimes ELTL artikli 292 neljanda lausega). ( 21 )

30.

Sellised arvamused või soovitused ei ole siiski siduvad (EÜ artikli 249 viies lõik, nüüd ELTL artikli 288 viies lõik). Õiguslikult siduvaid sätteid liidu aluslepingutes sisalduvate konkurentsieeskirjade rakendamiseks võib kehtestada üksnes nõukogu määruste või direktiivide vormis (EÜ artikkel 83, nüüd ELTL artikkel 103 ( 22 )). Komisjon võib vastu võtta ainult grupierandi määrusi ning ka seda ainult nõukogu volitusel (EÜ artikli 85 lõige 3, nüüd ELTL artikli 105 lõige 3).

31.

Sellest hoolimata on komisjonil vastavalt määruse nr 1/2003 artiklile 10 õigus teha erandjuhtudel deklaratiivseid otsuseid EÜ artikli 81 kohaldamatuks tunnistamise tuvastamiseks. Sellised otsused võivad aga puudutada ainult üksikjuhtumeid („kokkulepe”) ning kehtivad lisaks eeskätt uut tüüpi kokkulepete või tegevuse kohta. ( 23 ) Sellest kaugemale ulatuvad üldised konkurentsipoliitikat puudutavad tõdemused, nagu see, mis käsitleb konkurentsipiirangu märgatavust komisjoni teatises vähetähtsate kokkulepete kohta, väljuksid määruse nr 1/2003 artikli 10 raamidest.

32.

Lisaks näitab komisjoni vähetähtsaid kokkuleppeid käsitleva teatise avaldamine Euroopa Ühenduste Teataja [nüüd Euroopa Liidu Teataja] C-seerias, et sellega ei kavatsetud vastu võtta siduvaid õigusnorme. Erinevalt kõnealuse väljaande L-seeriast ei avaldata C-seerias õiguslikult siduvaid õigusakte, vaid üksnes liitu puudutavat teavet, soovitusi ja teateid. ( 24 )

33.

Lõpuks ei nõua ka liidu tasandil tunnustatud karistuste seaduslikkuse põhimõte (nulla poena sine lege), ( 25 ) et komisjoni teatist vähetähtsate kokkulepete kohta tuleb pidada siduvaks õigusnormiks. Erinevalt Expedia arvamusest ei seisne konkurentsiasutuste ettevõtjatevaheliste konkurentsivastaste kokkulepete vastu tegutsemise õiguslik alus vähetähtsaid kokkuleppeid käsitlevas teatises kui sellises. Liidu õiguse kartellikeeldu on pigem tunnustatud juba esmase õiguse tasandil EÜ artiklis 81, seega aluslepingu sättes, millel on vahetu õigusmõju nii ettevõtjate kasuks kui kahjuks. ( 26 ) Mis puudutab Prantsuse konkurentsiameti kohaldatud sanktsioone, siis need tulenevad siseriiklikust õigusnormist. ( 27 )

34.

Kokkuvõttes tuleb seega lähtuda sellest, et komisjoni teatis vähetähtsate kokkulepete kohta ei loo eraldi võetuna siduvaid õiguslikke tagajärgi.

35.

Kuigi teatisel vähetähtsate kokkulepete kohta, nagu eespool märgitud, ei ole seega siduvaid õiguslikke tagajärgi, oleks ekslik eitada täielikult selle õiguslikku tähtsust kartellimenetluste seisukohast ( 28 ). Sellistel publikatsioonidel nagu teatis vähetähtsate kokkulepete kohta on nimelt soft law iseloom, mille tähtsust kartellimenetlustes – nii Euroopa liidu kui ka siseriiklikul tasandil – ei või alahinnata.

36.

Liidu tasandil rakendatavate konkurentsiasju puudutavate haldusmenetluste kohta kinnitab kohtupraktika, et halduspraktikat käsitlevate teatiste vastuvõtmisega võtab komisjon endale siduva kohustuse. Tegemist on käitumisnormidega, mida komisjon ei või konkreetsel juhul eirata, esitamata võrdse kohtlemise põhimõttega kooskõlas olevaid põhjendusi. ( 29 ) Selline enda sidumine tuleneb ka käesolevas asjas huvi pakkuvast teatisest vähetähtsate kokkulepete kohta, milles komisjon sõnaselgelt märgib, et vähetähtsatel juhtudel ta „ei alusta menetlust taotluse põhjal ega omal algatusel”. ( 30 ) Lisaks märgib komisjon, et ta ei määra trahve, kui ettevõtjad eeldavad heas usus, et kokkulepe on hõlmatud kõnealuse teatisega. ( 31 )

37.

Mis puutub liikmesriikide tasandil rakendatavatesse konkurentsiasju puudutavatesse haldusmenetlustesse, siis esitab teatis vähetähtsate kokkulepete kohta siseriiklikele kohtutele ja ametiasutustele selgelt nõude kasutada EÜ artikli 81 kohaldamisel teatist juhistena, „kuigi käesolev teatis ei ole neile kohustuslik”. ( 32 ) Sellised juhised on määrusega nr 1/2003 ( 33 ) loodud konkurentsiõiguse rakendamise detsentraliseeritud süsteemi toimimise seisukohast otsustava tähtsusega. Need juhised aitavad kaasa põhieesmärgi saavutamisele, milleks on EÜ artikli 81 ja EÜ artikli 82 (nüüd ELTL artikkel 101 ja ELTL artikkel 102) tõhus ja ühetaoline kohaldamine liidus. ( 34 ) Ühtlasi toetab see ühetaoliste konkurentsitingimuste loomist siseturul (level playing field) ( 35 ) ning suurendab peale selle asjaomaste ettevõtjate õiguskindlust. ( 36 ) Sellele asjaolule juhtis eelkõige õigesti tähelepanu ka Expedia.

38.

Kui liikmesriikide ametiasutused ja kohtud lihtsalt ignoreeriksid komisjoni konkurentsipoliitikat käsitlevat teatist, õõnestaks see määruse nr 1/2003 süsteemis sügavalt juurdunud komisjoni juhtrolli liidu konkurentsipoliitika kujundamisel. ( 37 ) Seega tuleneb kõikide liikmesriikide ametiasutuste lojaalse koostöö kohustusest (EÜ artikkel 10, nüüd ELi lepingu artikli 4 lõige 3), ( 38 ) et siseriiklikud ametiasutused ja kohtud peavad neile määruse nr 1/2003 kohaselt kuuluvate pädevuste teostamisel piisavalt arvesse võtma komisjoni konkurentsipoliitikat käsitlevaid teatisi, näiteks teatist vähetähtsate kokkulepete kohta. ( 39 )

39.

Isegi juhul kui komisjoni teatisest vähetähtsate kokkulepete kohta ei tulene siseriiklikele konkurentsiasutuste ja kohtute jaoks kohustuslikke nõudeid ettevõtjatevaheliste kokkulepete hindamiseks konkurentsiõiguse alusel, peavad need asutused ja kohtud siiski üksikasjalikult käsitlema nimetatud teatises esitatud komisjoni hinnangut konkurentsipiirangute märgatavuse kohta ning esitama võimalike kõrvalekallete korral põhjused, mida kohus saab kontrollida. ( 40 )

40.

Sellest tõepoolest ei tulene siseriiklikele konkurentsiasutustele ja kohtutele absoluutset keeldu tegutseda ettevõtjatevaheliste kokkulepete vastu, kui turuosad jäävad allapoole komisjoni poolt määratletud de minimis turuosakünniseid.

41.

Nimelt on turuosad esiteks ainult üks mitmest kvantitatiivset ja kvalitatiivset laadi pidepunktist, mille alusel saab hinnata, kas ettevõtjatevahelisest kokkuleppest lähtub märgatav konkurentsipiirang või mitte. Nagu Itaalia valitsus õigesti märgib, on peale asjaomaste ettevõtjate vastavate turuosade oluline teatava kokkuleppe majanduslik ja õiguslik kontekst. ( 41 )

42.

Teiseks võib liikmesriikide eri turgudel esineda mitmesuguseid siseriiklikke või regionaalseid konkurentsiprobleeme, millele peavad asjaomane ametiasutus ja asjaomane kohus suutma tõhusalt reageerida. Peale selle märkis Prantsuse konkurentsiamet Euroopa Kohtu menetluses õigesti, et konkurentsiasutuste menetluste algatamise praktikas võib esineda objektiivseid erinevusi – seda isegi siis, kui kõik need asutused kuuluvad Euroopa konkurentsivõrgustikku ( 42 ) ja omavahel nõu peavad. ( 43 )

43.

Vastavalt sellele võivad siseriiklikud konkurentsiasutused ja kohtud vabalt tegutseda ettevõtjate kokkulepete vastu ka siis, kui vastavad turuosakünnised ei ületa teatises vähetähtsate kokkulepete kohta sätestatud künniseid, juhul kui nad on piisavalt arutanud komisjoni poolt nimetatud teatises esitatud juhiseid ning konkreetsel üksikjuhul on olemas muud pidepunktid kui asjaomaste ettevõtjate turuosad, mille põhjal võib järeldada konkurentsi märgatavat kahjustamist.

44.

Jääb veel üle analüüsida, milline tähtsus on teatises vähetähtsate kokkulepete kohta sätestatud turuosakünnistel juhistena siseriiklikele ametiasutustele ja kohtutele juhul, kui ettevõtjatevahelistel kokkulepetel on konkurentsivastane eesmärk. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul on nimelt kindel, et vaidlusalusel Expedia ja SNCF-i vahelisel kokkuleppel oli konkurentsivastane eesmärk, ( 44 ) hoolimata sellest, et Expedia, Prantsuse valitsus ja komisjon seavad selle Euroopa Kohtus kahtluse alla.

45.

Arvestades eeltoodud asjaolusid, tuleb välja selgitada, kas vastavalt teatisele vähetähtsate kokkulepete kohta on võimalik eeldada konkurentsi märgatavat kahjustamist, kui turuosad jäävad allapoole komisjoni kehtestatud de minimis turuosakünniseid, kuid järgitakse konkurentsivastast eesmärki. Nagu näitas eelkõige kohtuistung, oleks Euroopa Kohtu praktika täpsustamine selles küsimuses eriti soovitav.

46.

Kõigepealt tuleb märkida, et komisjoni sellise toimingu õigusliku siduvuse puudumine, nagu seda on teatis vähetähtsate kokkulepete kohta, ei takista Euroopa Kohut seda eelotsusetaotluse raames ELTL artikli 267 lõike 1 punkti b kohaselt tõlgendamast. ( 45 )

47.

Teatis vähetähtsate kokkulepete kohta tugineb sisuliselt Euroopa Kohtu praktikale, mille kohaselt hõlmab EÜ artiklis 81 (nüüd ELTL artikkel 101) sätestatud kartellikeeld ainult märgatavaid konkurentsipiiranguid. ( 46 ) Selle põhituvastuse tegi Euroopa Kohus nii seoses ettevõtjatevaheliste kokkulepetega, millel on konkurentsivastane eesmärk, kui ka seoses kokkulepetega, millel on konkurentsivastane tagajärg. ( 47 ) Teiste sõnadega kehtib märgatavuse nõue põhimõtteliselt piirangute kohta, mille eesmärk või tagajärg on piirata konkurentsi.

48.

See ei tähenda siiski, et märgatava kahjustamise tõendamisele esitatavad nõuded oleksid mõlemal juhul samad. Vastupidi, need nõuded erinevad vastavalt sellele, kas ettevõtjatevahelisel kokkuleppel on konkurentsivastane eesmärk või üksnes konkurentsivastane tagajärg.

49.

EÜ artikli 81 lõike 1 kohaldamine eeldab kokkuleppe konkreetsete konkurentsivastaste tagajärgede tõendamist ainult juhul, kui ei ole piisavaid pidepunkte konkurentsivastase eesmärgi olemasolu kohta. Seevastu kui on kindel, et asjaomasel kokkuleppel on konkurentsivastane eesmärk, on selle kokkuleppe konkurentsile kahjulike tagajärgede konkreetne tõendamine väljakujunenud kohtupraktika kohaselt üleliigne. Siis piisab sellest, kui tõendada, et see kokkulepe võib konkreetselt takistada, piirata või kahjustada konkurentsi ühisturul. ( 48 )

50.

Need erinevad tõendamisnõuded põhinevad asjaolul, et eesmärgil põhinevaid konkurentsipiiranguid võib juba oma olemuse poolest pidada konkurentsi nõuetekohast toimimist kahjustavaks. ( 49 ) Konkurentsivastase eesmärgiga kokkulepped on, nagu üldiselt tunnustatud, ühiskondlikult kahjulikud. ( 50 ) Neid on raske pidada vähetähtsateks deliktideks. Vastupidi, lähtuda tuleb sellest, et ettevõtjad, kes sõlmivad konkurentsivastase eesmärgiga kokkuleppe, kavatsevad sellega alati konkurentsi märgatavalt kahjustada, ükskõik, kui suured on nende asjaomased turuosad ja käive.

51.

Komisjon ei või oma vähetähtsaid kokkuleppeid käsitlevas teatises minna vastuollu nende otseselt EÜ artiklist 81 tulenevate nõuetega. ( 51 ) Sellest tulenevalt välistab ka vähetähtsaid kokkuleppeid käsitlev teatis sõnaselgelt turuosakünniste kohaldamise teatud „karmide piirangute” suhtes. ( 52 ) Nagu komisjon ise kohtuistungil Euroopa Kohtus möönis, ei kujuta need endast siiski kõikide konkurentsivastase eesmärgiga kokkulepete lõplikku loetelu. ( 53 )

52.

De minimis turuosakünniste kohaldamata jätmisel konkurentsivastase eesmärgiga kokkulepete suhtes ei ole mitte ainult õiguslik, vaid ka konkurentsipoliitiline mõte: sellised turuosakünnised, nagu on sätestatud teatises vähetähtsate kokkulepete kohta, peavad looma õiguskindluse. Need moodustavad n-ö ohutusvööndi (inglise keeles safe harbour), mille piires ei pea kokkuleppes osalevad ettevõtjad kartma, et nad rikuvad kartellikeeldu. Vaevalt tuleb selline eeliskohtlemine kasuks nendele ettevõtjatele, kes sõlmivad konkurentsivastase eesmärgiga kokkuleppeid. Vastasel korral kutsutaks ettevõtjaid, kelle turuosad on teatises vähetähtsate kokkulepete kohta ette nähtud de minimis künnistest väiksemad, üles loobuma omavahelisest konkurentsist ning siseturu aluspõhimõtteid rikkudes ühinema kartellideks. Sellele juhtis eeskätt õigesti tähelepanu ka Poola.

53.

Seega tuleb kokkuvõttes tõdeda, et teatises vähetähtsate kokkulepete kohta ette nähtud de minimis künnised on sel juhul ebaolulised, kui on vaja hinnata ettevõtjatevahelistest konkurentsivastase eesmärgiga kokkulepetest tulenevate konkurentsipiirangute märgatavust. Seda väitsid tabavalt Prantsuse konkurentsiamet ning ka Prantsuse, Itaalia ja Iirimaa valitsus. Kohtuistungil Euroopa Kohtus ühines selle seisukohaga põhilises osas ka komisjon.

54.

Täpsemalt öeldes võib Euroopa Kohtu praktikas leida üksikuid otsuseid, mis tunnistavad kartellikeelu ettevõtjatevaheliste konkurentsivastase eesmärgiga kokkulepete korral kohaldamatuks, kui need kokkulepped, „võttes arvesse osalejate nõrka seisundit asjaomaste toodete turul, kahjustavad turgu ainult vähesel määral”. ( 54 ) Seda ei või siiski mõista valesti sel viisil, et eesmärgil põhinevate konkurentsipiirangute märgatavust tuleb hinnata turuosakünniste alusel, veelgi vähem tuleb seda teha samade künniste alusel, mis võetakse aluseks tagajärjel põhinevate konkurentsipiirangute märgatavuse kontrollimisel. ( 55 ) Vastasel juhul hägustuks lubamatult põhiline erinevus eesmärgil põhinevate ja tagajärjel põhinevate konkurentsipiirangute vahel.

55.

Vastavalt sellele ei kõhelnud Euroopa Kohus isegi võrdlemise väikeste turuosade puhul – mis olid selgelt väiksemad kui käesolevas kohtuasjas vaidluse all olevad 10% suurused de minimis künnised – nõustumast märgatavate konkurentsipiirangute olemasoluga, kui asjaomaste ettevõtjate tegevusel oli konkurentsivastane eesmärk. ( 56 ) Mõned liidu kohtute otsused ei nõudnud isegi konkreetseid pidepunkte konkurentsipiirangu märgatavuse kohta, kui oli kindel, et ettevõtjatevahelisel kokkuleppel oli konkurentsivastane eesmärk. ( 57 )

56.

Kõik see võimaldab teha järelduse, et eesmärgil põhineva konkurentsipiirangu märgatavuse tõendamisele ei peaks mingil juhul esitama rangemaid nõudeid kui liikmesriikidevahelise kaubanduse mõjutamisele EÜ artikli 81 lõikes 1 (ELTL artikli 101 lõikes 1) sätestatud nn liikmesriikidevahelise kaubanduse mõjutamise tingimuse raames. ( 58 )

57.

Seega juhul, kui on kindel – nii nagu käesolevas kohtuasjas –, et ettevõtjatevaheline konkurentsivastase eesmärgiga kokkulepe võib märgatavalt mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust, ( 59 ) võib sellest ühtlasi ilma pikemata järeldada, et see kokkulepe võib märgatavalt piirata, kahjustada või isegi takistada konkurentsi siseturul.

58.

Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Prantsusmaa Cour de cassationi esitatud küsimusele järgmiselt: