Kohtuasi C‑153/10

Staatssecretaris van Financiën

versus

Sony Supply Chain Solutions (Europe) BV, varem Sony Logistics Europe BV

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Hoge Raad der Nederlanden)

Määrus (EMÜ) nr 2913/92 – Ühenduse tolliseadustik – Artikli 12, lõiked 2 ja 5, artikli 217 lõige 1 ja artikkel 243 – Määrus (EMÜ) nr 2454/93 – Määruse (EMÜ) nr 2913/92 rakendussätted – Artiklid 10 ja 11 – Kaupade klassifitseerimine – Siduv tariifiinformatsioon – Kasutamine muu ettevõtja kui omaniku poolt sama kauba kohta – Liikmesriigi tolli eeskirjad – Õiguspärane ootus

Kohtuotsuse kokkuvõte

1. Ühine tollitariifistik – Kaupade klassifitseerimine – Siduv tariifiinformatsioon

(Nõukogu määrus nr 2913/92 (muudetud määrusega nr 82/97), artikli 5 lõige 4 ja artikli 12 lõige 2, komisjoni määrus nr 2454/93 (muudetud määrusega nr 12/97) artiklid 10 ja 11)

2. Ühine tollitariifistik – Kaupade klassifitseerimine – Siduv tariifiinformatsioon – Tollimaksu sissenõudmise vaidlustamine huvitatud isiku poolt – Tõendid

(Nõukogu määrus nr 2913/92, mida muudeti määrusega nr 82/97, artikli 12 lõiked 2 ja 5, artikli 217 lõige 1 ja artikkel 243, komisjoni määrus nr 2454/93, mida muudeti määrusega nr 12/97, artikkel 11)

3. Ühine tollitariifistik – Kaupade klassifitseerimine – Siduv tariifiinformatsioon

(Nõukogu määrus nr 2913/92 (muudud määrusega nr 82/97), artikkel 12; komisjoni määrus nr 2454/93 (muudetud määrusega nr 12/97), artikli 10 lõige 1)

1. Määruse nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik, (muudetud määrusega nr 82/97) artikli 12 lõiget 2 ning määruse nr 2454/93, millega kehtestatakse rakendussätted nõukogu määrusele nr 2913/92, (muudetud määrusega nr 12/97) artikleid 10 ja 11 tuleb tõlgendada nii, et deklarant, kes esitab tollideklaratsiooni enda nimel ja eest, ei saa tugineda siduvale tariifiinformatsioonile, mille omanik on tema asemel temaga seotud äriühing, kelle ülesandel ta selle deklaratsiooni esitab.

Esiteks sätestab tolliseadustiku artikli 5 lõike 4 teine lõik, et isikut, kes ei teata, et ta tegutseb teise isiku nimel või eest, või kes teatab, et ta tegutseb teise isiku nimel või eest, ilma et ta oleks volitatud seda tegema, loetakse enda nimel ja enda eest tegutsevaks. Sellest nähtub, et esindamine peab olema otseselt väljendatud ja seda ei eeldata. Teiseks ei tulene asjaolust, et kaks ettevõtjat kuuluvad samasse kontserni ning teine on esimese maksuesindaja impordiliikmesriigis, et see teine ettevõtja oleks esindaja tolliseadustiku artikli 5 tähenduses.

(vt punktid 31, 34, 35 ja resolutsiooni punkt 1)

2. Määruse nr 2913/92 (muudetud määrusega nr 82/97) artikli 12 lõikeid 2 ja 5 ning artikli 217 lõiget 1 ja määruse nr 2454/93 (muudetud määrusega nr 12/97) artiklit 11 koostoimes määruse nr 2913/92 (muudetud määrusega nr 82/97) artikliga 243 tuleb tõlgendada nii, et tollimaksu sissenõudmise menetluses võib huvitatud pool sissenõudmise vaidlustada, esitades tõendina siduva tariifiinformatsiooni, mis sama kauba kohta on väljastatud teises liikmesriigis, ilma et niisugusele siduvale tariifiinformatsioonile omistataks selle dokumendi olemusest tulenevat õigusjõudu. Siseriiklik kohus peab otsustama, kas asjaomase liikmesriigi kohased menetlusnormid näevad ette sellise tõendi esitamise võimaluse.

(vt punkt 44 ja resolutsiooni punkt 2)

3. Määruse nr 2913/92 (muudetud määrusega nr 82/97) artiklit 12 ja määruse nr 2454/93 (muudetud määrusega nr 12/97) artikli 10 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et siseriiklikud eeskirjad, mis lubavad liikmesriigi ametivõimudel deklareeritud kauba tariifsel klassifitseerimisel kasutada kolmandale isikule sama kauba kohta väljastatud siduvat tariifiinformatsiooni, ei saa tekitada importijal õiguspärast ootust, et ta saab neile eeskirjadele tugineda, kui liidu õigust kohaldades on need ametivõimud tegutsenud viisil, mis on ühenduse õigusega vastuolus.

(vt punktid 47, 49, 50 ja resolutsiooni punkt 3)

EUROOPA KOHTU OTSUS (kuues koda)

7. aprill 2011(*)

Kohtuasjas C‑153/10,

mille ese on ELTL artikli 267 alusel Hoge Raad der Nederlandeni (Madalmaad) 12. märtsi 2010. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 1. aprilli 2010, menetluses

Staatssecretaris van Financiën

versus

Sony Supply Chain Solutions (Europe) BV, varem Sony Logistics Europe BV,

EUROOPA KOHUS (kuues koda),

koosseisus: koja esimees A. Arabadjiev, kohtunikud A. Rosas ja P. Lindh (ettekandja),

kohtujurist: P. Mengozzi,

kohtusekretär: ametnik A. Impellizzeri,

arvestades kirjalikus menetluses ja 3. veebruari 2011. aasta kohtuistungil esitatut,

arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid:

– Sony Supply Chain Solutions (Europe) BV, varem Sony Logistics Europe BV, esindaja: advocaat P. De Baere,

– Madalmaade valitsus, esindajad: C. M. Wissels ja B. Koopman,

– Tšehhi valitsus, esindajad: M. Smolek ja K Havlíčková,

– Euroopa Komisjon, esindajad: B.-R. Killmann ja W. Roels,

arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi ilma kohtujuristi ettepanekuta,

on teinud järgmise

otsuse

1 Eelotsusetaotlus käsitleb seda, kuidas tuleb tõlgendada nõukogu 12. oktoobri 1992. aasta määruse (EMÜ) nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik, (EÜT L 302, lk 1; ELT eriväljaanne 02/04, lk 307), muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. detsembri 1996. aasta määrusega (EÜ) nr 82/97 (ELT L 17, lk 1; ELT eriväljaanne 02/08, lk 179, edaspidi „tolliseadustik”), artikli 12 lõikeid 2 ja 5, artikli 217 lõiget 1 ning artiklit 243 ja komisjoni 2. juuli 1993. aasta määruse (EMÜ) nr 2454/93, millega kehtestatakse rakendussätted nõukogu määrusele nr 2913/92, (EÜT L 253, lk 1; ELT eriväljaanne 02/06, lk 3), muudetud komisjoni 18. detsembri 1996. aasta määrusega (EÜ) nr 12/97 (EÜT L 9, lk 1; ELT eriväljaanne 02/08, lk 3, edaspidi „rakendusmäärus”), artikleid 10 ja 11.

2 Eelotsusetaotlus esitati kohtuvaidluses Staatssecretaris van Financiëni ja Sony Logitics Europe BV, nüüd Sony Supply Chain Solutions (Europe) BV, (edaspidi „SLE”) vahel videomängukonsoolidelt tollimaksu tasumise üle.

Õiguslik raamistik

Tolliseadustik

3 Tolliseadustiku artikkel 4 on sõnastatud nii:

„Käesolevas seadustikus kasutatakse järgmisi mõisteid:

[...]

5) otsus – tolli poolt tollialaste õigusaktide alusel tehtud ametlik toiming, millega tehakse otsus üksikjuhu suhtes ning millel on õiguslikud tagajärjed ühe või mitme määratletud või määratletava isiku jaoks; mõiste hõlmab muu hulgas ka siduva tariifiinformatsiooni artikli 12 tähenduses;

[...]”.

4 Tolliseadustiku artikkel 5 sätestab:

„1. Artikli 64 lõikes 2 sätestatud tingimustel ja vastavalt artikli 243 lõike 2 punkti b raames vastuvõetud sätetele võib iga isik määrata tolliga suhtlemiseks oma esindaja, kes teeb tollieeskirjades ettenähtud toiminguid ja täidab tollieeskirjades ettenähtud formaalsusi.

2. Selline esindamine võib olla:

– otsene, millisel juhul esindaja tegutseb teise isiku nimel ja tema eest, või

– kaudne, millisel juhul esindaja tegutseb enda nimel, aga teise isiku eest.

[...]

4. Esindaja peab teatama, et ta tegutseb esindatava isiku eest, täpsustama, kas esindamine on otsene või kaudne, ja olema volitatud esindajana tegutsema.

Isikut, kes ei teata, et ta tegutseb teise isiku nimel või eest, või kes teatab, et ta tegutseb teise isiku nimel või eest, ilma et ta oleks volitatud seda tegema, loetakse enda nimel ja enda eest tegutsevaks.

[...]”.

5 Tolliseadustiku artikkel 12 näeb ette:

„[...]

2. Siduv tariifiinformatsioon või siduv päritoluinformatsioon on tollile suhetes informatsiooni pidajaga siduv ainult kauba tariifse klassifikatsiooni või kauba päritolu määramise osas.

Siduv tariifiinformatsioon või siduv päritoluinformatsioon on tollile siduv ainult kauba puhul, millega seotud tolliformaalsused täidetakse pärast kuupäeva, kui toll selle informatsiooni andis.

[...]

5. Siduv informatsioon kaotab kehtivuse:

a) tariifiinformatsiooni puhul, kui:

[...]

iii) informatsioon tunnistatakse kehtetuks või seda muudetakse kooskõlas artikliga 9, tingimusel et informatsiooni pidajale kehtetuks tunnistamisest või muutmisest teatatakse.

[...]

6. Lõike 5 punkti a alapunktide ii või iii või punkti b alapunktide ii või iii alusel kehtetu siduva informatsiooni pidaja võib seda informatsiooni kasutada kuue kuu jooksul alates meetme avaldamise või talle teatamise kuupäevast, tingimusel et ta on enne meetme vastuvõtmist sõlminud siduva informatsiooni alusel kõnealuste kaupade osas siduvad ostu-müügilepingud. Toodete puhul, millega seotud tolliformaalsusi täites tuleb esitada impordi-, ekspordi- või eelkinnitussertifikaat, asendub kuuekuuline tähtaeg sertifikaadi kehtivusajaga.

[...]”.

6 Tolliseadustiku artikli 64 lõige 1 sätestab:

„Vastavalt artiklile 5 võib tollideklaratsiooni esitada iga isik, kellel on võimalik kõnealust kaupa pädevale tolliasutusele esitada või esitada lasta koos kõigi vajalike dokumentidega seda tolliprotseduuri reguleerivate sätete rakendamiseks, millele kaup on deklareeritud.”

7 Tolliseadustiku artikkel 217 täpsustab:

„1. Iga tollivõlast tuleneva impordi- või eksporditollimaksu summa, edaspidi „tollimaksu summa” arvutab toll niipea, kui on saanud vajalikud andmed, ja märgib selle arvestusdokumentidesse või mõnele muule samaväärsele teabekandjale (arvestuskanne).

Esimest lõiku ei kohaldata, kui:

[...]

b) seaduse alusel tasumisele kuuluva tollimaksu summa ületab summat, mis on määratud siduva informatsiooni alusel;

[...]”.

8 Tolliseadustiku artikkel 243 on sõnastatud nii:

„1. Igal isikul on õigus esitada kaebusi tolli otsuste peale, mis on seotud tollieeskirjade rakendamisega ja puudutavad kõnealust isikut otseselt ja isiklikult.

Õigus esitada kaebus on ka igal isikul, kes on taotlenud, et toll teeks tollieeskirjade rakendamise küsimuses otsuse, ja ei ole oma taotluse alusel artikli 6 lõikes 2 nimetatud tähtaja jooksul otsust saanud.

[...]

2. Kaebuse võib esitada:

a) esmalt tolliasutusele, kelle liikmesriigid on selleks määranud;

b) järgnevalt sõltumatule asutusele, milleks vastavalt liikmesriikides kehtivatele õigusaktidele võib olla kohus või samaväärne eriorgan.”

Rakendusmäärus

9 Rakendusmääruse artikkel 5 täpsustab:

„Käesolevas jaotises kasutatakse järgmisi mõisteid:

1) siduv informatsioon – ühenduse kõikide liikmesriikide ametkondadele siduv tariifiinformatsioon või päritoluinformatsioon, kui artiklitega 6 ja 7 ettenähtud tingimused on täidetud;

[...]”.

10 Rakendusmääruse artikli 10 lõige 1 ja lõike 2 punkt a on sõnastatud nii:

„1. Siduvale informatsioonile võib tugineda ainult informatsiooni saaja, ilma et see piiraks [tolli]seadustiku artiklite 5 ja 64 kohaldamist.

2. a) Tariifiga seotud küsimused: toll võib nõuda, et informatsiooni saaja teataks neile tolliformaalsuste täitmise ajal, et ta omab tollivormistuses oleva kauba kohta siduvat tariifiinformatsiooni.

[...]”.

11 Rakendusmääruse artikkel 11 sätestab:

„Siduv tariifiinformatsioon, mida liikmesriigi toll on andnud alates 1. jaanuarist 1991, on samadel tingimustel siduv kõikide liikmesriikide pädevatele asutustele.”

Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused

12 Ühendkuningriigi äriühing Sony Computer Entertainment Europe Ltd. (edaspidi „SCEE”) turustab, müüb ja levitab kõikjal Euroopa Liidus mängukonsoole, lisaseadmeid ja tarkvara. Nende mängukonsoolide hulka kuulub mängukonsool Playstation 2 Computer Entertainment System (edaspidi „PS2”).

13 SCEE ja SLE kuuluvad samasse kontserni, mille raames SLE osutab teistele kontserni kuuluvatele äriühingutele logistikateenust. SCEE ja SLE sõlmisid 1. aprillil 1997 lepingu, mille kohaselt SLE abistab SCEE‑d mängukonsoolide, s.h PS2 saadetiste importimisel ja ladustamisel. SLE ülesanne on nende seadmete kohta tollideklaratsioonide esitamine.

14 2000. aasta novembri ja 2001. aasta mai vahelises ajavahemikus importis SLE Madalmaadesse PS2‑e ja esitas SCEE ülesandel, kuid enda nimel ja eest selle kauba tollideklaratsioonid. SLE märkis, et PS2 tuleb klassifitseerida nõukogu 23. juuli 1987. aasta määruse (EMÜ) nr 2658/87 tariifi- ja statistikanomenklatuuri ning ühise tollitariifistiku kohta (EÜT L 256, lk 1; ELT eriväljaanne 02/02, lk 382) I lisas oleva kombineeritud nomenklatuuri (edaspidi „KN”) alamrubriiki 9504 10 00 2000. aastal toimunud impordi puhul komisjoni 12. oktoobri 1999. aasta määrusest (EÜ) nr 2204/1999 (EÜT L 278, lk 1) tuleneva KN‑i versiooni alusel ja 2001. aastal toimunud impordi puhul komisjoni 13. oktoobri 2000. aasta määrusest (EÜ) nr 2263/2000 (ELT L 264, lk 1) tuleneva KN‑i versiooni alusel. Alamrubriigi 9504 10 00 alusel oli tasumisele kuuluva tollimaksu määr aastal 2000 2,2% ja aastal 2001 1,7%. Madalmaade toll nõudis SLE‑lt neile maksumääradele vastava tollimaksu tasumist.

15 SLE esitas selle nõude peale kaebuse, väites, et PS2 oleks tegelikult tulnud klassifitseerida KN‑i alamrubriiki 8471 49 90. Tuleb täpsustada, et sellesse alamrubriiki klassifitseeritud kaup on tollimaksuvaba.

16 Oma kaebuses tugines SLE kohtumenetlusele SCEE ja Ühendkuningriigi tolli vahel. Nimelt väljastas Ühendkuningriigi toll 19. oktoobril 2000 SCEE‑le siduva tariifiinformatsiooni (edaspidi „STI”) PS2‑e kohta ja klassifitseeris selle KN‑i alamrubriiki 9504 10 00.

17 SCEE esitas selle klassifikatsiooni vaidlustamiseks hagi Ühendkuningriigi kohtusse. Kohtumenetluse tulemusel väljastas Ühendkuningriigi toll 12. juunil 2001 SCEE‑le muudetud STI ja klassifitseeris PS2‑e KN‑i alamrubriiki 8471 49 90 alates 19. oktoobrist 2000.

18 Madalmaade tollis tugines SLE muudetud STI‑ile, mis oli väljastatud SCEE‑le.

19 Gerechtshof te Amsterdam asus oma 11. detsembri 2007. aasta otsuses seisukohale, et SLE võib Madalmaade tollis tugineda muudetud STI‑le, mille Ühendkuningriigi toll oli väljastatud SCEE‑le, ka ajavahemikus 19. oktoobrist 2000 kuni 12. juunini 2001 esitatud tollideklaratsioonide osas. Selle põhjal otsustas nimetatud kohus, et PS2 tuleb klassifitseerida KN‑i alamrubriiki 8471 49 90.

20 Staatssecretaris van Financiën esitas 11. detsembril 2007 kassatsioonkaebuse Hoge Raad der Nederlandenile.

21 Sellel kohtul tekkisid kahtlused muudetud STI õigusjõu kohta ajavahemikus 19. oktoobrist 2000 kuni 12. juunini 2001 selle kohta, kas SLE saab STI‑ile tugineda, ja selle kohta, kas importijal võib tekkida õiguspärane ootus selle alusel, et Madalmaade toll peab identsete kaupade korral oma ametkonnasiseste eeskirjade kohaselt arvestama kolmandale isikule väljastatud STI‑ga.

22 Neil asjaoludel otsustas Hoge Raad der Nederlanden menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1. Kas ühenduse õigusnorme, eeskätt tolliseadustiku[...] artikli 12 lõikeid 2 ja 5 ning artikli 217 lõiget 1 ja rakendusmääruse[...] artiklit 11 koostoimes [tolli]seadustiku artikliga 243 tuleb tõlgendada nii, et maksukohustuslane võib vaidlustada talle määratud tollimaksu, esitades teises liikmesriigis sama kauba kohta väljastatud siduva tariifiinformatsiooni, mis oli kaebuse esitamise ajal veel küll poolelioleva kohtumenetluse ese, kuid mida kõnealuse menetluse tulemusel lõpuks muudeti?

2. Kui vastus esimesele küsimusele on jaatav, siis kas deklarant, kes kauba vabasse ringlusse lubamiseks enda nimel ja eest deklareerib, võib käesoleva taolises olukorras tugineda siduvale tariifiinformatsioonile, mille saaja ei ole deklarant, vaid temaga seotud äriühing, kelle ülesandel deklarant tollile deklaratsioonid esitas?

3. Juhul kui vastus teisele küsimusele on eitav, siis kas ühenduse õigusega on vastuolus, et asjaomane isik võib käesoleva taolises olukorras tugineda siseriikliku õigusakti sätetele, millega liikmesriigi ametivõimud loovad aluse õiguspärasele ootusele, et deklareeritud kauba tariifse klassifikatsiooni puhul saab lähtuda kolmandale isikule sama kauba kohta antud siduvast tariifiinformatsioonist?”

Eelotsuse küsimused

Teine küsimus

23 Teise küsimusega, mida tuleb käsitleda esimesena, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et Euroopa Kohus selgitaks, kas tolliseadustikku ja rakendusmäärust tuleb tõlgendada nii, et deklarant, kes esitab deklaratsiooni enda nimel ja eest, võib tugineda STI‑le, mille omanik on tema asemel temaga seotud äriühing, kelle ülesandel ta selle deklaratsiooni esitab.

24 Kõigepealt tuleb meenutada, et STI eesmärk on anda ettevõtjale õiguskindlus olukorras, kus esineb kahtlus kauba tariifsel klassifitseerimisel kehtivasse nomenklatuuri (vt 2. detsembri 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑199/09: Schenker, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 16), kaitstes seda ettevõtjat nõnda mis tahes hilisemate muutuste eest selle kauba klassifitseerimist puudutavas tolli seisukohas (vt 29. jaanuari 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑315/96: Lopex Export, EKL 1998, lk I‑317, punkt 28).

25 Tolliseadustiku artikli 12 lõike 2 ning rakendusmääruse artiklite 10 ja 11 koosmõju põhjal on selge, et STI‑d saab kasutada ainult selle omanik suhetes selle väljastanud tolliga ja teiste liikmesriikide tollidega.

26 Sellega seoses on Euroopa Kohus otsustanud, et STI loob õigusi üksnes selle omanikule (15. septembri 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑495/03: Intermodal Transports, EKL 2005, lk I‑8151, punkt 27).

27 Siiski täpsustab rakendusmääruse artikkel 10, et STI‑le võib tugineda ainult informatsiooni omanik, ilma et see piiraks tolliseadustiku artiklite 5 ja 64 kohaldamist. Viimati nimetatud artiklid käsitlevad tollideklaratsiooni esitamist isiku poolt, kes ei ole importija. Sellest nähtub, et reegel, mille kohaselt saab STI‑d kasutada ainult selle omanik, ei takista omanikul tegemast deklaratsiooni esitamist ülesandeks kolmandale isikule.

28 Tolliseadustiku artikkel 64 piirdub omakorda normiga, et vastavalt seadustiku artiklile 5 võib kirjaliku tollideklaratsiooni esitada iga isik, kellel on võimalik kõnealust kaupa pädevale tolliasutusele esitada või lasta esitada koos kõigi vajalike dokumentidega.

29 Tolliseadustiku artikkel 5 näeb ette normid, mille kohaselt toimub esindaja kaudu tolliga suhtlemisel tollieeskirjades ettenähtud toimingute tegemine ja formaalsuste täitmine. Esindajale väljastatud STI‑d saab hiljem kasutada see ettevõtja, kelle nimel ja eest esindaja tegutses. Samuti saab STI omaniku esindaja kasutada STI‑d suhetes muu kui STI väljastanud liikmesriigi tolliga.

30 Tolliseadustik näeb ammendavalt ette esindamise tolliga suhtlemisel. Tolliseadustiku artikli 5 lõige 2 täpsustab, et selline esindamine võib olla otsene või kaudne. Otsese esindamise korral tegutseb esindaja teise isiku nimel ja tema eest. Kaudse esindamise korral tegutseb esindaja enda nimel, aga teise isiku eest. Peale selle võib liikmesriik otsustada, et tema territooriumil peab esindaja olema tolliagent.

31 Veel sätestab tolliseadustiku artikli 5 lõike 4 teine lõik, et isikut, kes ei teata, et ta tegutseb teise isiku nimel või eest, või kes teatab, et ta tegutseb teise isiku nimel või eest, ilma et ta oleks volitatud seda tegema, loetakse enda nimel ja enda eest tegutsevaks. Sellest nähtub, et esindamine peab olema otseselt väljendatud ja seda ei eeldata.

32 Nii eelotsusetaotlusest kui ka Euroopa Kohtule esitatud SLE märkustest nähtub, et viimane importis PS2‑e enda nimel ja eest, sest impordi toimumise ajal, st ajavahemikus 2000. aasta novembrist kuni 2001. aasta maini oli Madalmaades tolliga suhtlemisel lubatud esindamine ainult tolliagendi poolt.

33 Sellest tuleneb, et kuna SLE ei tegutsenud SCEE esindajana, siis ei saanud ta suhetes Madalmaade tolliga tugineda STI‑le, mille omanik oli SCEE.

34 Sellega seoses ei tulene asjaolust, et SCEE ja SLE kuulusid samasse kontserni ning teine oli esimese maksuesindaja Madalmaades, et SLE oleks esindaja tolliseadustiku artikli 5 tähenduses.

35 Neist kaalutlustest lähtudes tuleb teisele küsimusele vastata, et tolliseadustiku artikli 12 lõiget 2 ning rakendusmääruse artikleid 10 ja 11 tuleb tõlgendada nii, et deklarant, kes esitab tollideklaratsiooni enda nimel ja eest, ei saa tugineda STI‑le, mille omanik on tema asemel temaga seotud äriühing, kelle ülesandel ta selle deklaratsiooni esitab.

Esimene küsimus

36 Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et Euroopa Kohus selgitaks, kas tolliseadustiku artikli 12 lõikeid 2 ja 5 ning artikli 217 lõiget 1 ja rakendusmääruse artiklit 11 koostoimes tolliseadustiku artikliga 243 tuleb tõlgendada nii, et tollimaksu sissenõudmise menetluses võib huvitatud pool sissenõudmise vaidlustada, esitades STI, mis sama kauba kohta on väljastatud teises liikmesriigis. Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib veel teada, kas selle STI‑ga tuleb arvestada siis, kui importimise ajal oli selle kehtivus vaidlustatud ja seda muudeti lõplikult alles pärast importimist.

37 Tolliseadustiku artikli 243 alusel on igal isikul õigus esitada kaebusi tolli otsuste peale, mis on seotud tollieeskirjade rakendamisega ning puudutavad kõnealust isikut otseselt ja isiklikult. Vastavalt tolliseadustiku artikli 4 punktile 5 on STI otsus selle artikli 243 tähenduses.

38 Põhikohtuasi käsitleb kauba tariifset klassikatsiooni ja selle alusel tollimaksu tasumist. Oma väidete toetuseks tugineb SLE STI‑le, mille teise liikmesriigi toll väljastas SCEE‑le. Järelikult tuleb olla seisukohal, et selle kohtuasja puhul on tõepoolest tegemist kaebusega tolliseadustiku artikli 243 tähenduses.

39 Käesoleva otsuse punktides 33 ja 35 esitatu põhjal saab isik tugineda STI‑le, mille omanik ta ei ole, ainult siis, kui ta tegutseb esindajana.

40 Vastavalt tolliseadustiku artikli 12 lõikele 2 ja rakendusmääruse artiklile 11 on STI tolli suhtes siduv vaid siis, kui seda kasutab selle omanik või viimase esindaja. Kui sellise olukorraga tegemist ei ole, siis ei saa kohus, kellele tolliseadustiku artikli 243 lõike 2 alusel on kaebus esitatud ja kellele STI esitatakse, omistada sellele STI‑le selle dokumendi olemusest tulenevat õigusjõudu.

41 Siiski saab STI omanikust erinev isik esitada selle STI tõendina. Kuna liidu õiguses on tõendi mõiste reguleerimata, siis on põhimõtteliselt vastuvõetavad kõik tõendamisviisid, mis on liikmesriikide menetlusõigusnormide kohaselt lubatud tolliseadustiku artiklis 243 sätestatuga sarnastes menetlustes (vt selle kohta 23. märtsi 2000. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑310/98 ja C‑406/98: Met-Trans ja Sagpol, EKL 2000, lk I‑1797, punkt 29).

42 Lisaks on Euroopa Kohus otsustanud, et asjaolu, et teise liikmesriigi toll andis sellise siseriikliku kohtu, mille otsust ei saa siseriikliku õiguse kohaselt edasi kaevata, menetluses oleva vaidluse seisukohast kolmandale isikule teatava kauba kohta STI, mis näib väljendavat KN‑i rubriigi teistsugust tõlgendust kui see, mida nimetatud kohus peab õigeks jõusse jätta kõnealuse vaidluses kõne all oleva sarnase kauba suhtes, peab kindlasti ajendama seda kohut eriti tähelepanelik olema, kui ta annab hinnangu KN‑i õige kohaldamise suhtes mõistliku kahtluse võimalikule puudumisele (vt eespool viidatud kohtuotsus Intermodal Transports, punkt 34).

43 Selle kohtupraktika põhjal võib kohus, kes lahendab kauba tariifse klassifikatsiooni küsimust ja selle alusel tollimaksu tasumist käsitlevat vaidlust, kolmandale isikule väljastatud STI‑id arvesse võtta tõendina.

44 Nende kaalutluste alusel tuleb esimesele küsimusele vastata, et tolliseadustiku artikli 12 lõikeid 2 ja 5 ning artikli 217 lõiget 1 ja rakendusmääruse artiklit 11 koostoimes tolliseadustiku artikliga 243 tuleb tõlgendada nii, et tollimaksu sissenõudmise menetluses võib huvitatud pool sissenõudmise vaidlustada, esitades tõendina STI, mis sama kauba kohta on väljastatud teises liikmesriigis, ilma et niisugusele STI‑le omistataks selle dokumendi olemusest tulenevat õigusjõudu. Siseriiklik kohus peab otsustama, kas asjaomase liikmesriigi kohased menetlusnormid näevad ette sellise tõendi esitamise võimaluse.

Kolmas küsimus

45 Kolmanda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt Euroopa Kohtult selgitust, kas tolliseadustikku ja rakendusmäärust tuleb tõlgendada nii, et siseriiklikud eeskirjad, mis lubavad liikmesriigi ametivõimudel deklareeritud kauba tariifsel klassifitseerimisel kasutada kolmandale isikule sama kauba kohta väljastatud STI‑d, võisid tekitada importijal õiguspärase ootuse, et ta saab neile eeskirjadele tugineda.

46 Tuleb täpsustada, et vastavalt eelotsusetaotlusele nägi Madalmaade tollikäsiraamat põhikohtuasja asjaolude asetleidmise ajal ette, et „[STI‑le] võib tugineda ainult selle omanik [ja et] kõigil juhtudel peab asjaomane kaup kõigis aspektides vastama esitatud [STI‑s] kirjeldatud kaubale. Kui kauba importija viitab teisele isikule väljastatud kehtivale [STI‑le] ja deklareerib kauba, mis [STI‑s] kirjeldatud kaubale täpselt vastab, siis tuleb kaup siiski klassifitseerida vastavalt [STI‑le]”.

47 Sellega seoses on Euroopa Kohus varem otsustanud, et liidu õigusakti konkreetse sätte vaidlustamisel ei saa tugineda õiguspärase ootuse kaitse põhimõttele ja liidu õigust kohaldama kohustatud siseriiklike ametivõimude tegevus, mis on sellega vastuolus, ei saa olla ettevõtja jaoks alus õiguspärasele ootusele olla koheldud viisil, mis on ühenduse õigusega vastuolus (26. aprilli 1988. aasta otsus kohtuasjas 316/86: Krücken, EKL 1988, lk 2213, punkt 24; 1. aprilli 1993. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑31/91–C‑44/91: Lageder jt, EKL 1993, lk I‑1761, punkt 35, ja 16. märtsi 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑94/05: Emsland-Stärke, EKL 2006, lk I‑2619, punkt 31).

48 Tolliseaduse artikkel 12 sätestab täpselt STI väljastamise tingimused, õigusjõu ja kehtivusaja. Lisaks sellele näeb rakendusmääruse artikli 10 lõige 1 selgelt ette, et STI‑le võib tugineda ainult STI omanik või omaniku nimel ja eest tegutsev esindaja.

49 Liidu õigust kohaldama kohustatud Madalmaade toll näib olevat omistanud STI‑le nii kolmanda isiku kui omaniku poolt esitamise korral sama õigusjõu. Seega on Madalmaade toll tollikäsiraamatut kohaldades tegutsenud liidu õigusega vastuolus ja selline tegutsemine ei saa ettevõtjal tekitada õiguspärast ootust.

50 Järelikult tuleb kolmandale küsimusele vastata, et tolliseadustiku artiklit 12 ja rakendusmääruse artikli 10 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et siseriiklikud eeskirjad, mis lubavad liikmesriigi ametivõimudel deklareeritud kauba tariifsel klassifitseerimisel kasutada kolmandale isikule sama kauba kohta väljastatud STI‑d, ei saa tekitada importijal õiguspärast ootust, et ta saab neile eeskirjadele tugineda.

Kohtukulud

51 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kuues koda) otsustab:

1. Nõukogu 12. oktoobri 1992. aasta määruse (EMÜ) nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik, muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. detsembri 1996. aasta määrusega (EÜ) nr 82/97, artikli 12 lõiget 2 ning komisjoni 2. juuli 1993. aasta määruse (EMÜ) nr 2454/93, millega kehtestatakse rakendussätted nõukogu määrusele nr 2913/92, muudetud komisjoni 18. detsembri 1996. aasta määrusega (EÜ) nr 12/97, artikleid 10 ja 11 tuleb tõlgendada nii, et deklarant, kes esitab tollideklaratsiooni enda nimel ja eest, ei saa tugineda siduvale tariifiinformatsioonile, mille omanik on tema asemel temaga seotud äriühing, kelle ülesandel ta selle deklaratsiooni esitab.

2. Määruse nr 2913/92, muudetud määrusega nr 82/97, artikli 12 lõikeid 2 ja 5 ning artikli 217 lõiget 1 ja määruse nr 2454/93, muudetud määrusega nr 12/97, artiklit 11 koostoimes määruse nr 2913/92, muudetud määrusega nr 82/97, artikliga 243 tuleb tõlgendada nii, et tollimaksu sissenõudmise menetluses võib huvitatud pool sissenõudmise vaidlustada, esitades tõendina siduva tariifiinformatsiooni, mis sama kauba kohta on väljastatud teises liikmesriigis, ilma et niisugusele siduvale tariifiinformatsioonile omistataks selle dokumendi olemusest tulenevat õigusjõudu. Siseriiklik kohus peab otsustama, kas asjaomase liikmesriigi kohased menetlusnormid näevad ette sellise tõendi esitamise võimaluse.

3. Määruse nr 2913/92, muudetud määrusega nr 82/97, artiklit 12 ja määruse nr 2454/93, muudetud määrusega nr 12/97, artikli 10 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et siseriiklikud eeskirjad, mis lubavad liikmesriigi ametivõimudel deklareeritud kauba tariifsel klassifitseerimisel kasutada kolmandale isikule sama kauba kohta väljastatud siduvat tariifiinformatsiooni, ei saa tekitada importijal õiguspärast ootust, et ta saab neile eeskirjadele tugineda.

Allkirjad

* Kohtumenetluse keel: hollandi.