EUROOPA KOHTU OTSUS (suurkoda)

11. september 2012 ( *1 )

„Eelotsusetaotlus — Direktiivid 85/337/EMÜ, 92/43/EMÜ, 2000/60/EÜ ja 2001/42/EÜ — Ühenduse veepoliitika — Jõe ümbersuunamine — Mõiste „valglapiirkonna majandamiskava väljatöötamise tähtaeg””

Kohtuasjas C-43/10,

mille ese on ELTL artikli 267 alusel Symvoulio tis Epikrateias (Kreeka) 9. oktoobri 2009. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 25. jaanuaril 2010, menetluses

Nomarchiaki Aftodioikisi Aitoloakarnanias,

Dimos Agriniou,

Dimos Oiniádon,

Emporiko kai Viomichaniko Epimelitirio Aitoloakarnanias,

Enosi Agrotikon Synetairismon Agriniou,

Aitoliki Etaireia Prostasias Topiou kai Perivallontos,

Elliniki Ornithologiki Etaireia,

Elliniki Etaireia gia tin prostasia tou Perivallontos kai tis Politistikis Klironomias,

Dimos Mesologiou,

Dimos Aitolikou

Dimos Inachou,

Topiki Enosi Dimon kai Koinotiton Nomou Aitoloakarnanias,

Pagkosmio Tameio gia ti Fysi WWF Ellas

versus

Ypourgos Perivallontos, Chorotaxias kai Dimosion ergon,

Ypourgos Esoterikon, Dimosias Dioikisis kai Apokentrosis,

Ypourgos Oikonomias kai Oikonomikon,

Ypourgos Anaptyxis,

Ypourgos Agrotikis Anaptyxis kai Trofimon,

Ypourgos Politismou,

menetluses osalesid:

Nomarchiaki Aftodioikisi Trikalon,

Nomarchiaki Aftodioikisi Magnisias,

Dimosia Epicheirisi Ilektrismou AE (DEI),

Nomarchiaki Aftodioikisi Karditsas,

Nomarchiaki Aftodioikisi Larisas,

Topiki Enosi Dimon kai Koinotiton tou Nomou Trikalon,

Topiki Enosi Dimon kai Koinotiton tou Nomou Larisis,

Topiki Enosi Dimon kai Koinotiton tou Nomou Karditsas,

Techniko Epimelitirio Elladas – Perifereiako Tmima Kentrikis kai Dytikis Thessalias,

EUROOPA KOHUS (suurkoda),

koosseisus: president V. Skouris, kodade esimehed A. Tizzano, J. N. Cunha Rodrigues, K. Lenaerts, J.-C. Bonichot ja U. Lõhmus, kohtunikud A. Rosas, E. Levits, A. Ó Caoimh, L. Bay Larsen (ettekandja), T. von Danwitz, A. Arabadjiev ja E. Jarašiūnas,

kohtujurist: J. Kokott,

kohtusekretär: vanemametnik L. Hewlett,

arvestades kirjalikus menetluses ja 24. mai 2011. aasta kohtuistungil esitatut,

arvestades märkusi, mille esitasid:

—

Nomarchiaki Aftodioikisi Aitoloakarnanias, Dimos Agriniou, Dimos Oiniádon, Emporiko kai Viomichaniko Epimelitirio Aitoloakarnanias, Enosi Agrotikon Synetairismon Agriniou, Aitoliki Etaireia Prostasias Topiou kai Perivallontos, Elliniki Ornithologiki Etaireia, Elliniki Etaireia gia tin prostasia tou Perivallontos kai tis Politistikis Klironomias, Dimos Mesologiou, Dimos Aitolikou, Dimos Inachou, Topiki Enosi Dimon kai Koinotiton Nomou Aitoloakarnanias, Pagkosmio Tameio gia ti Fysi WWF Ellas, esindajad: dikigoros C. Rokofyllos, dikigoros G. Christoforidis, dikigoros V. Dorovinis, dikigoros N. Alevizatos, dikigoros M. Asimakopoulou, dikigoros E. Kiousopoulou ja dikigoros N. Chatzis,

—

Nomarchiaki Aftodioikisi Trikalon, esindaja: dikigoros A. Tigkas,

—

Nomarchiaki Aftodioikisi Magnisias, esindaja: dikigoros X. Kontiadis,

—

Dimosia Epicheirisi Ilektrismou AE (DEI), esindajad: dikigoros C. Synodinos ja dikigoros F.-A. Mouratian,

—

Nomarchiaki Aftodioikisi Karditsas, esindaja: dikigoros A. Kormalis,

—

Nomarchiaki Aftodioikisi Larisas, Topiki Enosi Dimon kai Koinotiton tou Nomou Trikalon, Topiki Enosi Dimon kai Koinotiton tou Nomou Larisis, Topiki Enosi Dimon kai Koinotiton tou Nomou Karditsas, Techniko Epimelitirio Elladas – Perifereiako Tmima Kentrikis kai Dytikis Thessalias, esindajad: dikigoros S. Flogaïtis, dikigoros A. Sinis ja dikigoros G. Sioiuti,

—

Kreeka valitsus, esindajad: G. Karipsiadis, C. Mitkidis ja K. Kardakastanis,

—

Norra valitsus, esindajad: K. Moe Winther ja I. Thue,

—

Euroopa Komisjon, esindajad: D. Recchia ja S. Petrova ning I. Chatzigiannis ja P. Oliver,

olles 15. septembri 2011. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

1

Käesolev eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2000. aasta direktiivi 2000/60/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse veepoliitika alane tegevusraamistik (EÜT L 327, lk 1; ELT eriväljaanne 15/05, lk 275; direktiivi parandus: ELT 2006, L 113, lk 26); nõukogu 27. juuni 1985. aasta direktiivi 85/337/EMÜ teatavate riiklike ja eraprojektide keskkonnamõju hindamise kohta (EÜT L 175, lk 40; ELT eriväljaanne 15/01, lk 248), muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. mai 2003. aasta direktiiviga 2003/35/EÜ (ELT L 156, lk 17; ELT 15/07, lk 466) (edaspidi „direktiiv 85/337”); Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. juuni 2001. aasta direktiivi 2001/42/EÜ teatavate kavade ja programmide keskkonnamõju hindamise kohta (EÜT L 197, lk 30; ELT eriväljaanne 15/06, lk 157) ning nõukogu 21. mai 1992. aasta direktiivi 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (EÜT L 206, lk 7; ELT eriväljaanne 15/02, lk 102).

2

See taotlus esitati seoses tühistamiskaebusega, mille Nomarchiaki Aftodioikisi Aitoloakarnanias (Aitoolia-Akarnaania maakonnavalitsus) ja muud juriidilised isikud esitasid Ypourgos Perivallontos, Chorotaxias kai Dimosion ergon’i (keskkonna-, linnaplaneerimise ja riiklike ehitustööde minister) ning muude ministrite vastu nõudega tühistada aktid, mis käsitlevad projekti suunata Acheloosi jõe (asub Lääne-Kreekas) ülemjooks osaliselt ümber Tessaalias asuva Pineiose jõe suunas.

Õiguslik raamistik

Liidu õigus

Direktiiv 2000/60

3

Direktiivi 2000/60 põhjendused 19, 20, 25 ja 32 on sõnastatud järgmiselt:

„(19)

Käesoleva direktiivi eesmärgiks on säilitada ja parandada vesikeskkonda ühenduses. See eesmärk puudutab peamiselt asjaomase vee kvaliteeti. Kvantiteedikontroll on vee kvaliteetsuse tagamise kõrvalelement ning seetõttu tuleks kehtestada ka kvantiteedialased meetmed, mille eesmärgiks on tagada kvaliteetne vesi.

(20)

Põhjaveekogumi kvantitatiivne seisund võib avaldada mõju pinnavee ning kõnealuse põhjaveekogumiga seotud maismaa-ökosüsteemide ökoloogilisele kvaliteedile.

[...]

(25)

Tuleks kehtestada vee seisundi kvaliteedialased ning, kui see on keskkonnakaitseks vajalik, ka kvantiteedialased ühismääratlused. Tuleks kehtestada keskkonnaalased eesmärgid tagamaks, et ühenduse kõikides osades saavutatakse pinnavee ja põhjavee hea seisund ning et ühenduse tasandil hoitaks ära vee seisundi halvenemine.

[...]

(32)

Teatavatel eritingimustel võib olla alust anda vabastus edasise halvenemise ärahoidmise või hea seisundi saavutamise nõudest, kui nende nõuete täitmatajätmine tuleneb ettenägematutest või erakorralistest asjaoludest, eelkõige üleujutustest ja põudadest, või ülekaalukates üldistes huvides olevatest uutest muudatustest pinnaveekogu füüsilistes tunnustes või põhjaveekogumi taseme muutmisest, tingimusel et on võetud kõik otstarbekad meetmed kahjuliku mõju vähendamiseks veekogu seisundile.”

4

Direktiivi artikkel 2 määratleb järgmised mõisted:

„[…]

10)

pinnaveekogu – eraldiseisev ja oluline pinnaveekogum, nagu näiteks järv, veehoidla, oja, jõgi või kanal, samuti oja, jõe või kanali osa, üleminekuvesi või rannikuveelõik;

[…]

13)

vesikond – maa-ala, millelt kogu äravoolav pinnavesi voolab ojade, jõgede ja mõnikord ka järvede kaudu merre ühe jõesuudme või delta kaudu;

14)

alamvesikond – maismaapiirkond, millelt kogu äravoolav pinnavesi voolab ojade, jõgede ja mõnikord ka järvede kaudu ühte konkreetsesse punkti vooluteel (tavaliselt järve või jõgede ühinemiskohta);

15)

valglapiirkond – maa- või mereala, mis koosneb ühest või mitmest kõrvutiasetsevast vesikonnast koos nendega seotud põhjavee ja rannikuveega, mida artikli 3 lõike 1 alusel käsitatakse vesikondade majandamise põhiüksusena;

[…]

17)

pinnavee seisund – üldmõiste, mis tähistab pinnaveekogu seisundit, mis määratakse kindlaks tema ökoloogilise või keemilise seisundi põhjal, olenevalt sellest, kumb on halvem;

18)

pinnavee hea seisund – seisund, mille pinnaveekogu on saavutanud, kui nii selle ökoloogiline kui ka keemiline seisund on vähemalt „hea”;

19)

põhjavee seisund – üldmõiste, mis tähistab põhjaveekogumi seisundit, mis määratakse kindlaks tema kvantitatiivse või keemilise seisundi põhjal, olenevalt sellest, kumb on halvem;

20)

põhjavee hea seisund – seisund, mille põhjaveekogum on saavutanud, kui nii selle kvantitatiivne kui ka keemiline seisund on vähemalt „hea”;

21)

ökoloogiline seisund – mõiste, mis tähistab veeökosüsteemide struktuuri ja funktsioneerimise kvaliteeti pinnavee puhul vastavalt V lisas toodud liigitusele;

22)

hea ökoloogiline seisund – pinnaveekogu seisund, mis on selliseks liigitatud vastavalt V lisale;

[…]

24)

pinnavee hea keemiline seisund – keemiline seisund, mis peab vastama pinnavee jaoks artikli 4 lõike 1 punktis a kindlaks määratud keskkonnaalastele eesmärkidele, see tähendab keemiline seisund, mille saavutab pinnaveekogu, milles saasteainete kontsentratsioon ei ületa IX lisas ning artikli 16 lõike 7 ja muude ühenduse tasandil keskkonnakvaliteedi standardeid kehtestavate asjakohaste ühenduse õigusaktide alusel ette nähtud keskkonnakvaliteedi standardeid;

25)

põhjavee hea keemiline seisund – põhjaveekogumi keemiline seisund, mis vastab V lisa tabelis 2.3.2 sätestatud tingimustele;

26)

kvantitatiivne seisund – mõiste, mis näitab, millisel määral põhjaveekogumile avaldab mõju otsene ja kaudne veevõtt;

[…]

28)

hea kvantitatiivne seisund – V lisa tabelis 2.1.2 määratletud seisund;

[…]”

5

Selle direktiivi artikli 3 lõiked 1 ja 4 sätestavad:

„1.   Liikmesriigid määravad kindlaks oma territooriumil asuvad vesikonnad ning määravad nad käesoleva direktiivi kohaldamiseks üksikute valglapiirkondade koosseisu. Väikesed vesikonnad võib vajaduse korral ühendada suuremate vesikondadega või liita väikeste naabervesikondadega, moodustades niiviisi ühe valglapiirkonna. Kui põhjavesi ei asu täielikult ühe vesikonna piires, tehakse selle ulatus kindlaks ja kõnealune põhjavesi määratakse lähima või kohaseima valglapiirkonna koosseisu. Rannikuveed määratakse kindlaks ja arvatakse ühe või mitme lähima või kohaseima valglapiirkonna koosseisu.

[…]

4.   Liikmesriigid tagavad, et käesoleva direktiivi nõudeid artikli 4 alusel kehtestatud keskkonnaalaste eesmärkide saavutamiseks ning eelkõige kõiki meetmeprogramme kooskõlastatakse kogu valglapiirkonna ulatuses. […]”

6

Direktiivi 2000/60 artikkel 4 on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Vesikonna majandamiskavas nimetatud meetmeprogrammide elluviimisel:

a)

pinnavee puhul

i)

rakendavad liikmesriigid vajalikke meetmeid, et ära hoida kõigi pinnaveekogude seisundi halvenemine, kui lõigetest 6 ja 7 ei tulene teisiti ning ilma et piirataks lõike 8 kohaldamist;

ii)

kaitsevad, parandavad ja taastavad liikmesriigid kõiki pinnaveekogusid, kui alapunkti iii kohaldamisest tehis- ja oluliselt muudetud veekogude suhtes ei tulene teisiti, eesmärgiga saavutada pinnavee hea seisund hiljemalt 15 aastat pärast käesoleva direktiivi jõustumist vastavalt V lisa sätetele, järgides seejuures lõike 4 kohaselt kindlaks määratud tähtajapikendusi ja lõigete 5, 6 ja 7 kohaldamist ning ilma et see piiraks lõike 8 kohaldamist;

[…]

b)

põhjavee puhul

i)

rakendavad liikmesriigid vajalikke meetmeid saasteainete põhjavette viimise ärahoidmiseks või piiramiseks ning kõigi põhjaveekogumite seisundi halvenemise ärahoidmiseks, järgides seejuures käesoleva artikli lõikeid 6 ja 7, ilma et see piiraks lõike 8 kohaldamist ning kui artikli 11 lõike 3 punktist j ei tulene teisiti;

ii)

kaitsevad, parandavad ja taastavad liikmesriigid kõiki põhjaveekogumeid ning tagavad põhjavee võtmise ja taastumise tasakaalu, eesmärgiga saavutada põhjavee hea seisund hiljemalt 15 aasta möödumisel käesoleva direktiivi jõustumisest vastavalt V lisa sätetele, järgides seejuures lõike 4 kohaselt kindlaks määratud tähtajapikendusi ja lõigete 5, 6 ja 7 kohaldamist, ilma et see piiraks lõike 8 kohaldamist ning kui artikli 11 lõike 3 punktist j ei tulene teisiti;

[…]

[…]

4.   Lõike 1 alusel kindlaksmääratud tähtaegu võib pikendada veekogu eesmärkide järkjärguliseks saavutamiseks, tingimusel et veekogu seisundis ei toimu edasist halvenemist ning kui on täidetud kõik järgmised tingimused:

a)

liikmesriigid teevad kindlaks, et kõiki vajalikke parandusi veekogude seisundis ei ole võimalik saavutada nimetatud lõikes sätestatud tähtaja jooksul vähemalt ühel järgmistest põhjustest:

i)

vajalikke parandusi on tehniliste võimaluste tõttu kogu ulatuses võimalik saavutada üksnes etappidena, mis ületavad tähtaja;

ii)

paranduste lõpuleviimine tähtaja jooksul oleks ebaproportsionaalselt kulukas;

iii)

looduslikud tingimused ei võimalda veekogu seisundi parandamist tähtajaks;

b)

tähtaja pikendamine ja selle põhjused on konkreetselt esitatud artikli 13 kohaselt nõutavas vesikonna majandamiskavas;

c)

tähtajapikendus piirdub maksimaalselt kahe ajakohastusega vesikonna majandamiskavas, välja arvatud juhtudel, kus looduslike tingimuste tõttu ei saa eesmärke selle tähtaja jooksul saavutada;

d)

vesikonna majandamiskavas sätestatakse kokkuvõte artikli 11 alusel nõutavatest meetmetest, mida peetakse vajalikuks, et viia veekogu pikendatud tähtaja jooksul järk-järgult nõutavasse seisundisse, oluliste viivituste põhjused nende meetmete elluviimisel ning nende rakendamise eeldatav ajakava. Vesikonna ajakohastatud majandamiskavasse lisatakse kõnealuste meetmete rakendamise ülevaade ning kokkuvõte täiendavatest meetmetest.

5.   Liikmesriigid võivad seada eesmärgiks saavutada konkreetsete veekogude jaoks lõikes 1 nõututest leebemad keskkonnaalased eesmärgid, kui artikli 5 lõike 1 alusel on kindlaks tehtud, et nad on inimtegevusest nii mõjutatud, või kui nende looduslik seisund on selline, et nende eesmärkide saavutamine oleks võimatu või ebaproportsionaalselt kulukas, ning kui on täidetud kõik järgmised tingimused:

a)

keskkonnaalaseid või sotsiaalmajanduslikke vajadusi, mida selline inimtegevus rahuldab, ei ole võimalik rahuldada muude vahenditega, mis oleksid keskkonna seisukohalt oluliselt paremad ega tooks kaasa ebaproportsionaalselt suuri kulutusi;

b)

liikmesriigid tagavad:

—

pinnavee puhul parima võimaliku ökoloogilise ja keemilise seisundi saavutamise, võttes arvesse mõju, mida inimtegevuse või reostuse iseloomu tõttu ei oleks olnud võimalik ära hoida,

—

põhjavee puhul vähimad võimalikud muutused põhjavee seisundis, võttes arvesse mõju, mida inimtegevuse või reostuse iseloomu tõttu ei ole olnud võimalik ära hoida;

c)

vastava veekogu seisundis ei toimu edasist halvenemist;

d)

leebemate keskkonnaalaste eesmärkide kehtestamine ja selle põhjendused on konkreetselt esitatud artikli 13 kohaselt nõutavas vesikonna majandamiskavas ja need eesmärgid vaadatakse iga kuue aasta järel üle.

6.   Veekogude seisundi ajutist halvenemist ei loeta käesoleva direktiivi nõuete rikkumiseks, kui see tuleneb loomulikest asjaoludest või vääramatust jõust, mis on erandlik või mida ei olnud võimalik ette näha, eelkõige äärmiselt suurtest üleujutustest või pikaajalisest põuast või ettenägematutest õnnetustest tingitud asjaoludest, kui on täidetud kõik järgmised tingimused:

a)

on võetud kõik võimalikud meetmed, et seisundi edasist halvenemist ära hoida ning mitte ohustada käesoleva direktiivi eesmärkide saavutamist muudes veekogudes, mida kõnealused asjaolud ei mõjuta;

b)

vesikonna majandamiskavas on näidatud tingimused, mille põhjal võib olukorra tunnistada erandlikuks või selliseks, mida ei olnud võimalik ette näha, ning seejuures kohaldatavad näitajad;

c)

selliste erandlike asjaolude puhul võetavad meetmed lisatakse meetmeprogrammi ja need ei sea ohtu veekogu kvaliteedi taastumist pärast asjaolude möödumist;

d)

erandlike ning ettenägematute asjaolude mõju vaadatakse igal aastal uuesti üle, järgides seejuures lõike 4 punktis a sätestatud põhjusi, võetakse kõik otstarbekad meetmed kõnealuste asjaolude ilmnemise eelse seisundi taastamiseks veekogus niipea kui võimalik ning

e)

vesikonna järgmisse ajakohastatud majandamiskavasse lisatakse kokkuvõte kõnealuste asjaolude ning punktide a ja d kohaselt võetud või võetavate meetmete mõju kohta.

7.   Liikmesriigid ei riku siiski käesolevat direktiivi, kui:

—

põhjavee head seisundit, head ökoloogilist seisundit või vajaduse korral head ökoloogilist potentsiaali ei saavutata või pinnaveekogu või põhjaveekogumi seisundi halvenemist ei suudeta ära hoida uute muudatuste tõttu pinnaveekogu füüsilistes omadustes või muudatuste tõttu põhjaveekogumite tasemes või

—

suutmatus ära hoida pinnaveekogu langemist väga heast seisundist heasse seisundisse tuleneb inimeste uuest püsivast arendustegevusest

ning kui on täidetud kõik järgmised tingimused:

a)

võetakse kõik võimalikud meetmed, leevendamaks kahjulikku mõju veekogu seisundile;

b)

kõnealuste muudatuste põhjused on konkreetselt esitatud ja selgitatud artikli 13 kohaselt nõutavas vesikonna majandamiskavas ning eesmärgid vaadatakse iga kuue aasta järel uuesti läbi;

c)

nende muudatuste põhjused on eriti tähtsad üldiste huvide seisukohalt ja/või hüved, mis tulenevad uutest muudatustest inimeste tervisele, ohutuse tagamisele või säästvale arengule, kaaluvad üles lõikes 1 sätestatud eesmärkide saavutamisest keskkonnale või ühiskonnale saadava hüve ning

d)

veekogu muutmisest tulenevat hüve ei ole tehniliste võimaluste või ebaproportsionaalselt suurte kulude tõttu võimalik saavutada muude vahenditega, mis oleksid keskkonna seisukohalt oluliselt paremad.

8.   Lõikeid 3, 4, 5, 6 ja 7 kohaldades tagab iga liikmesriik, et see ei välista alaliselt ega sea ohtu käesoleva direktiivi eesmärkide saavutamist muudes veekogudes samas valglapiirkonnas ning on vastavuses muude ühenduse keskkonnaalaste õigusaktide rakendamisega.

9.   Tuleb võtta meetmeid, mis tagaksid, et uute sätete, sealhulgas lõigete 3, 4, 5, 6 ja 7 kohaldamine garanteeriks vähemalt sama kaitsetaseme nagu senised ühenduse õigusaktid.”

7

Direktiivi 2000/60 artikli 5 lõige 1 sätestab:

„Kõik liikmesriigid tagavad, et iga valglapiirkonna kohta või iga tema territooriumile jääva rahvusvahelise valglapiirkonna osa kohta tehakse:

—

selle tunnuste analüüs,

—

ülevaade mõjust, mida inimtegevus avaldab pinnavee ja põhjavee seisundile, ning

—

veekasutuse majandusanalüüs

vastavalt II ja III lisas sätestatud tehnilistele näitajatele ning et need viiakse lõpule hiljemalt nelja aasta möödumisel käesoleva direktiivi jõustumisest.”

8

Nimetatud direktiivi artikli 6 lõige 1 sätestab:

„Liikmesriigid tagavad registri või registrite koostamise kõigi selliste alade kohta oma valglapiirkondades, mis nõuavad konkreetsete ühenduse õigusaktide alusel erikaitset oma pinna- või põhjavee või otseselt veest sõltuvate elupaikade ja liikide kaitseks. Nad tagavad, et kogu registri sisseseadmine viiakse lõpule hiljemalt nelja aasta jooksul alates käesoleva direktiivi jõustumise kuupäevast.”

9

Sama direktiivi artikli 9 lõike 1 esimene lõik näeb ette, et:

„Liikmesriigid võtavad arvesse veevarustusteenuste kulude, sealhulgas keskkonna- ja ressursikulude katmise põhimõtet, arvestades III lisa kohaselt tehtud majandusanalüüsi ning järgides eelkõige põhimõtet, et saastaja maksab.”

10

Direktiivi 2000/60 artikli 11 lõige 7 on sõnastatud järgmiselt:

„Meetmeprogrammid kehtestatakse hiljemalt üheksa aasta möödumisel käesoleva direktiivi jõustumise kuupäevast ning kõiki meetmeid hakatakse rakendama hiljemalt 12 aasta möödumisel nimetatud kuupäevast.”

11

Kõnesoleva direktiivi artikkel 13 sätestab:

„1.   Liikmesriigid tagavad, et iga täielikult nende territooriumi piires asuva valglapiirkonna jaoks koostatakse vesikonna majandamiskava.

[…]

4.   Vesikonna majandamiskava sisaldab VII lisas täpsustatud teavet.

5.   Vesikonna majandamiskavade täienduseks võib koostada üksikasjalikumaid programme ja majandamiskavasid alamvesikondade, sektorite, konkreetsete küsimuste või veeliigi jaoks, et käsitleda veemajanduse teatavaid aspekte. Kõnealuste meetmete rakendamine ei vabasta liikmesriike käesoleva direktiivi muudest sätetest tulenevatest kohustustest.

6.   Vesikonna majandamiskavad avaldatakse hiljemalt üheksa aasta möödumisel käesoleva direktiivi jõustumise kuupäevast.

7.   Vesikonna majandamiskavad vaadatakse uuesti üle ja vajaduse korral ajakohastatakse hiljemalt 15 aasta möödumisel käesoleva direktiivi jõustumise kuupäevast ning seejärel iga kuue aasta tagant.”

12

Nimetatud direktiivi artikkel 14 on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Liikmesriigid soodustavad kõigi huvitatud poolte aktiivset osalemist käesoleva direktiivi rakendamises, eelkõige vesikonna majandamiskavade koostamises, ülevaatamises ja ajakohastamises. Liikmesriigid tagavad, et iga valglapiirkonna kohta avaldatakse järgmine teave ning võimaldatakse üldsusel, sealhulgas kasutajatel, teha selle kohta märkusi:

a)

vähemalt kolm aastat enne kavas käsitletava ajavahemiku algust kava koostamise ajagraafik ja tööprogramm, sealhulgas avaldus võetavate konsultatsioonimeetmete kohta;

b)

vähemalt kaks aastat enne kavas käsitletava ajavahemiku algust vaheülevaade vesikonnas esinevate oluliste veemajandusalaste probleemide kohta;

c)

vähemalt üks aasta enne kavas käsitletava ajavahemiku algust vesikonna majandamiskava projekt.

Nõudmise peale tehakse kättesaadavaks taustdokumendid ja -teave, mida on kasutatud vesikonna majandamiskava projekti koostamisel.

2.   Liikmesriigid annavad nende dokumentide kohta kirjalike märkuste tegemiseks vähemalt kuus kuud aega, et võimaldada aktiivset osalemist ja konsulteerimist.

3.   Lõikeid 1 ja 2 kohaldatakse samamoodi vesikonna ajakohastatud majandamiskavade suhtes.”

13

Kõnealuse direktiivi artikkel 15 sätestab:

„1.   Liikmesriigid saadavad vesikonna majandamiskavade ja kõigi nende ajakohastatud versioonide koopiad komisjonile ja teistele asjaomastele liikmesriikidele kolme kuu jooksul nende avaldamisest arvates:

a)

täielikult ühe liikmesriigi territooriumile jääva valglapiirkonna puhul kõik vesikonna majandamiskavad, mis käsitlevad kõnealuse riigi territooriumi ja mis on avaldatud artikli 13 kohaselt;

b)

rahvusvaheliste valglapiirkondade puhul vähemalt selle osa vesikonna majandamiskavast, mis käsitleb liikmesriigi territooriumi.

2.   Liikmesriigid esitavad koondaruande esimese vesikonna majandamiskava jaoks koostatud:

—

artikli 5 alusel nõutavate analüüside ja

—

artikli 8 alusel kavandatud seireprogrammide kohta,

kolme kuu jooksul nende valmimisest arvates.

3.   Liikmesriigid esitavad kolme aasta jooksul iga artikli 13 alusel koostatud vesikonna majandamiskava või ajakohastatud majandamiskava avaldamisest arvates vahearuande, milles kirjeldatakse kavandatud meetmeprogrammi elluviimisel tehtud edusamme.”

14

Direktiivi 2000/60 artikli 24 lõike 1 esimese lõigu kohaselt pidid liikmesriigid kehtestama selle direktiivi täitmiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid hiljemalt 22. detsembriks 2003 ning teatama sellest viivitamata komisjonile.

Direktiiv 85/337

15

Direktiivi 85/337 artikkel 1 on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Käesolevat direktiivi kohaldatakse tõenäoliselt olulise keskkonnamõjuga riiklike ja eraprojektide keskkonnamõju hindamise suhtes.

2.   Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

projekt –

—

ehitiste või muude käitiste püstitamine või kavade teostamine,

—

muu sekkumine looduskeskkonda ja maastikku, kaasa arvatud maavarade kaevandamine;

arendaja –

eraprojekti loa taotleja või projekti algatav riigiasutus;

teostusluba –

pädeva asutuse või pädevate asutuste otsus, mis annab arendajale õiguse projekti teostamiseks.

üldsus –

üks või mitu füüsilist või juriidilist isikut ja vastavalt siseriiklikele õigusaktidele või tavadele nende ühendused, organisatsioonid või rühmad;

asjaomane üldsus –

üldsus, keda artikli 2 lõikes 2 osutatud keskkonnaalaste otsuste tegemise kord mõjutab või võib mõjutada, või üldsus, kelle huvidega see on seotud; selle määratluse puhul arvestatakse, et selline huvi on keskkonnakaitset edendavatel valitsusvälistel organisatsioonidel, kes vastavad siseriiklike õigusaktidega sätestatud nõuetele.

[…]

5.   Käesolevat direktiivi ei kohaldata selliste projektide suhtes, mille üksikasjad võetakse vastu konkreetse siseriikliku õigusaktiga, sest käesoleva direktiivi eesmärgid, kaasa arvatud teabe andmine, saavutatakse seadusandliku tegevuse kaudu.”

16

Kõnealuse direktiivi artikli 2 lõige 1 sätestab:

„1. Liikmesriigid võtavad kõik vajalikud meetmed, tagamaks, et enne loa andmist nõutakse keskkonda muu hulgas oma laadi, mahu või asukoha tõttu oluliselt mõjutada võivatelt töödelt teostusluba ja hinnatakse nende mõju. [...]”

17

Sama direktiivi artikli 5 lõige 3 sätestab:

„Lõike 1 kohaselt töö kavandaja esitatav teave sisaldab vähemalt:

—

töö kirjeldust, mis sisaldab teavet töö koha, laadi ja mahu kohta,

—

olulise kahjuliku mõju vältimiseks, vähendamiseks ja võimaluse korral kõrvaldamiseks ettenähtud meetmete kirjeldust,

—

andmeid, mida on vaja nende põhimõjude täpsustamiseks ja hindamiseks, mida töö keskkonnale tõenäoliselt avaldab,

—

lühikirjeldust muudest peamistest lahendusvõimalustest, mida töö kavandaja on uurinud, ja sellise valiku peamisi põhjusi, võttes arvesse keskkonnamõju,

—

eelmistes taanetes nimetatud teabe üldarusaadavat kokkuvõtet.”

18

Direktiivi 85/337 artikli 6 järgi:

„1.   Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et asutustele, kes on oma teatavate keskkonnaülesannete tõttu tulevikus tööga tõenäoliselt seotud, antakse võimalus avaldada oma arvamust töö kavandaja esitatud teabe ja teostusloa taotluse kohta. Selleks määravad liikmesriigid asutused, kellega tuleb nõu pidada kas üldiselt või olukorrakohaselt. Artikli 5 kohaselt kogutud teave edastatakse kõnealustele asutustele. Nõupidamise üksikasjaliku korra kehtestavad liikmesriigid.

2.   Üldsust teavitatakse kas avalike teadaannete abil või muul kohasel viisil, näiteks olemasolu korral elektroonilise ajakirjanduse abil, järgmistest küsimustest artikli 2 lõikes 2 osutatud keskkonnaalaste otsuste tegemise korra varases etapis ja hiljemalt siis, kui teavet saab nõuetekohaselt esitada:

a)

teostusloa taotlus;

b)

tõsiasi, et projekti keskkonnamõju tuleb hinnata, ja vajadusel tõsiasi, et selle suhtes kohaldatakse artiklit 7;

c)

üksikasjad pädevate asutuste kohta, kes vastutavad otsuse tegemise eest, asutuste kohta, kust saab asjakohast teavet, asutuste kohta, kellele võib esitada märkusi ja küsimusi, ning märkuste ja küsimuste edastamise ajakava koha;

d)

võimaliku otsuse laad ja olemasolu korral otsuse eelnõu;

e)

teadaanne artikli 5 kohaselt kogutud teabe kättesaadavuse kohta;

f)

teadaanne selle kohta, millal, kus ja kuidas tehakse asjakohane teave kättesaadavaks;

g)

üksikasjad käesoleva artikli lõike 5 kohase üldsuse kaasamise korra kohta.

3.   Liikmesriigid tagavad, et üldsusele tehakse mõistlike tähtaegade piires kättesaadavaks järgmine:

a)

mis tahes artikli 5 kohaselt kogutud teave;

b)

kooskõlas siseriiklike õigusaktidega peamised aruanded ja nõuanded, mis on pädevale asutusele või pädevatele asutustele esitatud ajal, mil asjaomast üldsust teavitati käesoleva artikli lõike 2 kohaselt;

c)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. jaanuari 2003. aasta direktiivi 2003/4/EÜ (keskkonnateabele avaliku juurdepääsu kohta) [ELT L 41, lk 26; ELT eriväljaanne 15/07, lk 375] sätete kohaselt muu kui käesoleva artikli lõikes 2 nimetatud teave, mis on vajalik otsuse tegemiseks vastavalt artiklile 8 ja mis saab kättesaadavaks alles pärast seda, kui asjaomast üldsust on käesoleva artikli lõike 2 kohaselt teavitatud.

[…]”

19

Kõnealuse direktiivi artikkel 8 sätestab:

„Teostusloa menetlemisel tuleb arvesse võtta nõupidamise tulemusi ja artiklite 5–7 kohaselt kogutud teavet.”

20

Sama direktiivi artikli 9 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Kui teostusloa andmise või andmatajätmise otsus on tehtud, teatab pädev asutus või teatavad pädevad asutused sellest üldsusele asjakohases korras ja avalikustavad järgmise teabe:

—

otsuse sisu ja kõik sellele lisatud tingimused;

—

otsuse aluseks olevad peamised põhjused ja kaalutlused pärast üldsuse väljendatud murede ja arvamustega tutvumist, sealhulgas teave üldsuse kaasamise korra kohta;

—

vajaduse korral kirjeldus olulise kahjuliku mõju vältimise, vähendamise ja võimaluse korral kõrvaldamise meetmetest.”

Direktiiv 2001/42

21

Direktiivi 2001/42 artikkel 2 sätestab:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

a)

kavad ja programmid – kavad ja programmid, kaasa arvatud need, mida kaasrahastab Euroopa Ühendus, ja nende mis tahes muudatused:

—

mille koostab ja/või võtab vastu riigi, piirkondliku või kohaliku tasandi asutus või mille koostab asutus vastuvõtmiseks parlamendi või valitsuse õigusloomemenetluse kaudu, ja

—

mida nõutakse siseriiklike õigusnormidega;

[…]”

22

Direktiivi artikli 3 lõige 2 sätestab:

„Kui lõikest 3 ei tulene teisiti, hinnatakse kõigi nende kavade ja programmide keskkonnamõju,

a)

mis on koostatud põllumajanduse, metsanduse, kalanduse, energeetika, tööstuse, veonduse, jäätmehoolduse, veemajanduse, telekommunikatsiooni, turismi, asulaplaneerimise või maakasutuse valdkonnas ja millega luuakse raamistik tulevase nõusoleku saamiseks projektidele, mis on loetletud direktiivi 85/337/EMÜ I ja II lisas; või

b)

mille suhtes on peetud vajalikuks korraldada hindamine direktiivi 92/43/EMÜ artikli 6 või 7 alusel seoses tõenäolise mõjuga asukohas.”

Direktiiv 92/43

23

Direktiivi 92/43 põhjenduse 3 järgi on selle direktiivi peamine eesmärk „edendada bioloogilise mitmekesisuse säilitamist, võttes arvesse majanduslikke, sotsiaalseid, kultuurilisi ja piirkondlikke nõudeid, aitab käesolev direktiiv kaasa säästva arengu üldise eesmärgi saavutamisele; niisuguse loodusliku mitmekesisuse säilitamine võib teatavatel juhtudel eeldada inimtegevuse jätkamist või isegi soodustamist”.

24

Kõnealuse direktiivi artikli 2 lõige 3 sätestab:

„Käesoleva direktiivi kohaselt võetud meetmetes võetakse arvesse majanduslikke, sotsiaalseid ja kultuurilisi vajadusi ning piirkondlikke ja kohalikke iseärasusi.”

25

Sama direktiivi artikli 3 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Luuakse Euroopa erikaitsealade sidus ökoloogiline võrgustik Natura 2000. See võrgustik, mis koosneb aladest, kus esinevad I lisas loetletud looduslikud elupaigatüübid ja II lisas loetletud liikide elupaigad, võimaldab säilitada või vajaduse korral taastada asjaomaste looduslike elupaigatüüpide ja liikide elupaikade soodsat kaitsestaatust nende looduslikul levilal.

Natura 2000 võrgustikku kuuluvad ka liikmesriikide [nõukogu 2. aprilli 1979. aasta] direktiivi 79/409/EMÜ [loodusliku linnustiku kaitse kohta [EÜT L 103, lk 1; ELT eriväljaanne 15/01, lk 98)] kohaselt klassifitseeritud [eri]kaitsealad.” [täpsustatud tõlge]

26

Direktiivi 92/43 artikkel 4 sätestab:

„1.   Iga liikmesriik esitab III lisas (1. etapp) sätestatud kriteeriumide ja asjakohase teadusinfo alusel alade loetelu, kus märgitakse, millised kohalikke I lisas nimetatud looduslikke elupaigatüüpe ja II lisas nimetatud liike alal esineb. […]

Loetelu koos ala käsitleva teabega saadetakse komisjonile kolme aasta jooksul käesoleva direktiivi teatavakstegemisest. Teave peab sisaldama ala kaarti, nime, asukohta, suurust ja III lisas (1. etapp) ettenähtud kriteeriumide kohaldamisest tulenevaid andmeid, mis esitatakse komisjoni kehtestatud vormis artiklis 21 sätestatud korras.

2.   Komisjon kehtestab kokkuleppel kõikide liikmesriikidega III lisas (2. etapp) sätestatud kriteeriumide alusel ja artikli 1 punkti c alapunktis iii nimetatud kõigi viie biogeograafilise piirkonna ja artikli 2 lõikes 1 nimetatud kogu territooriumi kohta liikmesriikide esitatud loeteludel põhineva ühenduse jaoks oluliste alade esialgse loetelu, märkides alad, kust on üks või mitu esmatähtsat looduslikku elupaigatüüpi või esmatähtsat liiki.

[…]

Ühenduse jaoks olulisteks aladeks valitud alade loetelu kinnitab komisjon artiklis 21 sätestatud korras, märkides alad, kus esineb üks või mitu esmatähtsat elupaigatüüpi või esmatähtsat liiki.

3.   Lõikes 2 nimetatud loetelu kehtestatakse kuue aasta jooksul alates käesoleva direktiivi teatavakstegemisest.

4.   Kui ala on lõikes 2 sätestatud korras kinnitatud ühenduse jaoks oluliseks alaks, määravad asjaomased liikmesriigid ala erikaitsealaks võimalikult kiiresti, kuid hiljemalt kuue aasta jooksul, kehtestades prioriteedid lähtuvalt sellest, kui tähtis ala on I lisas nimetatud looduslike elupaigatüüpide või II lisas nimetatud liikide soodsa kaitsestaatuse säilitamise või taastamise ja Natura 2000 sidususe seisukohast, ning pidades silmas ala ähvardavat kahjustamist või hävitamist.

5.   Niipea kui ala on kantud lõike 2 kolmandas lõigus nimetatud loetellu, kohaldatakse selle suhtes artikli 6 lõikeid 2, 3 ja 4.”

27

Nimetatud direktiivi artikli 6 lõiked 2–4 sätestavad:

„2.   Liikmesriigid võtavad vajalikke meetmeid, et vältida erikaitsealadel looduslike elupaikade ja liikide elupaikade halvenemist ning selliste liikide häirimist, mille kaitseks alad on määratud, kuivõrd selline häirimine võib oluliselt mõjutada käesoleva direktiivi eesmärkide täitmist.

3.   Iga kava või projekti, mis ei ole otseselt seotud ala kaitsekorraldusega või ei ole selleks otseselt vajalik, kuid mis tõenäoliselt avaldab alale olulist mõju eraldi või koos muude kavade või projektidega, tuleb asjakohaselt hinnata seoses tagajärgedega, mida see ala kaitse-eesmärkidele avaldab. Pädevad siseriiklikud asutused annavad kavale või projektile kava või projekti tagajärgede hindamise järelduste alusel ning lõike 4 sätete kohaselt nõusoleku alles pärast seda, kui nad on kindlaks teinud, et see ei avalda asjaomase ala terviklikkusele negatiivset mõju, ja teevad seda vajaduse korral pärast avaliku arvamuse saamist.

4.   Kui hoolimata negatiivsest hinnangust kava või projekti tagajärgedele ala suhtes ja alternatiivsete lahenduste puudumisel tuleb kava või projekt üldiste huvide seisukohast eriti mõjuvatel põhjustel, sealhulgas sotsiaalsetel või majanduslikel põhjustel siiski ellu viia, peab liikmesriik võtma kõik vajalikud asendusmeetmed, et tagada Natura 2000 võrgustiku üldise sidususe kaitse. Liikmesriik teatab komisjonile vastuvõetud asendusmeetmetest.

Kui asjaomasel alal esineb esmatähtsaid looduslikke elupaigatüüpe ja/või esmatähtsaid liike, võib kaaluda ainult neid seisukohti, mis on seotud rahva tervise või avaliku julgeolekuga, esmatähtsate soodsate tagajärgedega keskkonnale või komisjoni arvamuse kohaselt muude üldiste huvide seisukohast eriti mõjuvate põhjustega.”

28

Sama direktiivi artikkel 7 on sõnastatud järgmiselt:

„Käesoleva direktiivi artikli 6 lõigetest 2, 3 ja 4 tulenevad kohustused asendavad kõik direktiivi 79/409/EMÜ artikli 4 lõike 4 esimesest lausest tulenevad kohustused artikli 4 lõike 1 kohaselt klassifitseeritud alade või artikli 4 lõike 2 kohaselt tunnustatud alade osas alates käesoleva direktiivi rakendamise kuupäevast või alates ala direktiivi 79/409/EMÜ kohasest klassifitseerimisest või tunnustamisest liikmesriigi poolt, kui viimane kuupäev on hilisem.”

Direktiiv 79/409

29

Direktiiv 79/409 sätestab artikli 4 lõigetes 1 ja 2:

„1.   I lisas nimetatud liikide elupaikade kaitseks tuleb rakendada erimeetmeid, et kindlustada nende liikide säilimine ja paljunemine levikualal.

[…]

Liikmesriigid klassifitseerivad erikaitsealadena nende liikide kaitseks eelkõige arvuliselt ja suuruselt kõige sobivamad alad, võttes arvesse nende liikide kaitsenõudeid geograafilistel maismaa- ja merealadel, kus käesolevat direktiivi kohaldatakse.

2.   Liikmesriigid võtavad samalaadseid meetmeid I lisas nimetamata, kuid reeglipäraselt esinevate rändliikide ja nende pesitsus-, sulgimis- ja talvitusalade ning rändepeatuspaikade suhtes, pidades silmas nende kaitsmise vajadust geograafilistel maismaa- ja merealadel, kus käesolevat direktiivi kohaldatakse. Sel eesmärgil pööravad liikmesriigid erilist tähelepanu märgalade ja eelkõige rahvusvahelise tähtsusega märgalade kaitsele.”

Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused

30

Põhikohtuasi käsitleb Acheloosi jõe ülemjooksu Tessaalia suunas osalise kõrvalejuhtimise projekti (edaspidi „põhikohtuasjas kõne all olev projekt”). See laialdane projekt, mis on mõeldud mitte ainult Tessaalia piirkonna niisutus- ja elektrienergia tootmise vajaduste rahuldamiseks, vaid käsitleb ka selle piirkonna linnastute veega varustamist, on olnud pikalt kohtuvaidluste esemeks. Keskkonnaorganisatsioonid, rahvusvahelised valitsusvälised organisatsioonid ja puudutatud haldusüksused on esitanud mitmeid kaebusi, nõudes selle projekti eri versioone heaks kiitvate ministri dekreetide tühistamist.

31

Algselt kiideti pädevate ministrite 9. oktoobri 1991. aasta ja 21. aprilli 1992. aasta otsustega heaks keskkonnanõuded kõnealuse projekti raamesse kuuluvate üksikute tehniliste tööde puhul, mis puudutasid 18,5 kilomeetri pikkust tunnelit, mis juhiks Acheloosi jõe vee Tessaalia suunas, ning tamme ja veereservuaare ning projektiga kaasnevaid töid.

32

Nimetatud kaks ministri otsust tühistati vastavalt Symvoulio tis Epikrateias’e (Riiginõukogu) otsustega nr 2759/1994 ja 2760/1994 põhjusel, et need ei rajanenud ühelgi põhikohtuasjas kõne all oleva projekti keskkonnamõju tervikuuringul. See kohus otsustas, et Acheloosi jõe vee osaline kõrvalejuhtimine Tessaalia tasandikule on tehniliselt keerukas ja laiaulatuslik projekt, mille üldine keskkonnamõju puudutatud aladele ei piirdu iga eraldi käsitletava töö rangelt kohalike tagajärgede summaga. Seetõttu ei piisanud kõnesoleva projekti tagajärgede mõõtmiseks ja hindamiseks iga eraldi käsitletava töö keskkonnamõju väljatoomisest, vaid vastupidi, oli vaja koostada terviklik uuring, milles on arvestatud ja hinnatud asjakohase teadusliku meetodi alusel üheskoos selle projekti erinevaid eraldiseisvaid tagajärgi ning selle hilisemat keskkonnamõju.

33

Pärast neid kohtuotsuseid viidi läbi ühtne uuring kõigi põhikohtuasjas käsitletava projekti raames teostatavate tööde kohta. 15. detsembri 1995. aasta ühise otsusega kiitsid pädevad ministrid heaks Acheloosi jõe ülemjooksu Tessaalia suunas osalise kõrvalejuhtimise keskkonnanõuded ja selle projektiga seotud tööde teostamise ja korralduse, sealhulgas ka kaks hüdroelektrijaama. Peale selle viidi ministri täiendava otsusega kõrvalejuhitava vee lubatud kogumaht 1100 miljonilt m3 aastas 600 miljonile m3 aastas.

34

Nende otsuste peale esitati uus tühistamiskaebus, mille Symvoulio tis Epikrateias rahuldas otsusega nr 3487/2000. See kohus otsustas, et keskkonnamõju uuringus sisaldunud tõdemusi ja hinnanguid arvestades näis, et selle raames on põhjalikult kaalutud ja dokumenteeritud kõnealuste tööde mõju seoses vajadustega, millele nende teostamine pidi vastama, ning eelkõige seoses Tessaalia tasandiku tootlikkuse säilitamise ja edendamisega. Samas tõdes see kohus ka, et kõnealuses uuringus ei nähtud ette ühtegi alternatiivset lahendust, mis võimaldaks vältida suurema osa puudutatud piirkonna oluliste mälestiste hävitamist. Seetõttu tühistati kõnealused otsused tervikuna.

35

Pärast Symvoulio tis Epikrateias’e seda otsust otsustas keskkonna ja riiklike ehitustööde ministeerium läbi viia täiendava uuringu Acheloosi jõe vee Tessaalia tasandikule osalise kõrvalejuhtimise keskkonnamõju kohta. Sellest 2002. aastal tehtud uuringust nähtub, et selle eesmärk oli ennekõike käsitleda kõnealusele kõrvalejuhtimisele täielikult alternatiivseid projekte, tuua ära uus keskkonnateave, mis on tööde teostamise piirkonnas vahepeal ilmsiks tulnud, ja täpsustada keskkonnamõju ja parandusmeetmeid, arvestades nendes piirkondades pärast 1995. aasta keskkonnamõju hindamist läbi viidud spetsiifilisi tehnilisi uuringuid. Kõnealune täiendav uuring kiideti heaks kultuuriministri 13. märtsi 2003. aasta otsusega.

36

Seejärel võtsid pädevad ministrid 19. märtsil 2003 vastu ühise otsuse, millega kiitsid heaks keskkonnanõuded, mida kohaldatakse Acheloosi jõe ülemjooksu Tessaalia tasandiku suunas osalise kõrvalejuhtimise tööde teostamise ja korralduse suhtes.

37

Symvoulio tis Epikrateias tühistas need otsused kohtuotsusega nr 1688/2005. Ta asus selles lahendis seisukohale, et arvestades seaduse 1739/1987 (FEK A’ 201/20.11.1987) tol ajal kehtinud sätteid ning direktiivi 2000/60 ja vee kestliku majandamise põhimõtet, on veeressursside kasutamist hõlmavad tööd lubatud ainult siis, kui need leiavad aset nende ressursside jätkusuutliku arendamise programmi raames. Põhikohtuasjas kõne all oleva projektiga seotud töid ei ole kunagi sellise programmi alla arvatud, mida seega ei ole ka kunagi rakendatud. Tulenevalt nimetatud tühistamisotsusest tühistas Symvoulio tis Epikrateias oma otsusega nr 1186/2006 18. märtsi 2005. aasta otsuse, millega keskkonnaminister oli heaks kiitnud hankelepingu sõlmimise otsuse Sykia tammi valmisehitamise osas.

38

2. augustil 2006 võeti vastu seadus 3481/2006 (FEK A’ 162/2.8.2006), mille artiklid 9 ja 13, mis kiidavad heaks põhikohtuasjas kõne all oleva projekti, esitati 6. juulil 2006 Kreeka parlamendile parandusettepaneku kujul. Selle seaduse artikkel 9 nägi ette, et kuni riikliku veevarude majandamise ja kaitse kava ning piirkondade majandamiskavade kinnitamiseni oli lubatud kiita heaks vesikonna konkreetse vee majandamiskava ning suunata vesi teise vesikonda, kusjuures niisuguste kavadega seotud projektid tuli kinnitada seadusena, kui tegemist oli laiaulatusliku ja riikliku tähtsusega projektiga. Kõnealuse seaduse artikliga 13 kvalifitseeriti kõnealuse projektiga seotud tööd laiaulatuslike riikliku tähtsusega töödena, kiideti heaks jõgede Acheloos ja Pineios vesikondade majandamise kava ning keskkonnatingimused, mida kohaldatakse kõnealuse projekti tööde teostamise ja korralduse suhtes.

39

Seaduse 3481/2006 artikli 13 lõige 4 nägi ette, et riiklikud rajatised ning äriühingu Dimosia Epicheirisi Ilektrismou (DEI) rajatised, mille suhtes on korraldatud riigihange ja mis on valmis ehitatud või valmimisjärgus ja millega juhitakse Acheloosi jõe ülemjooks Tessaalia suunas, või elektrienergia tootmise rajatised võivad töötada või need võib ehitada valmis kooskõlas heakskiidetud majandamiskava ja keskkonnanõuetega, mis on määratud kindlaks sama artikli kolmandas lõikes. Selle sätte alusel sai hankelepingu sõlminud äriühing korralduse jätkata tööd, mille tegemise ta oli peatanud pärast seda, kui hankelepingu sõlmimise otsus kohtulahendiga tühistati.

40

Põhikohtuasja kaebajad paluvad põhikohtuasjas kõne all oleva projekti täies ulatuses tühistada. Kaebused on esitatud nii seaduse 3481/2006 artikli 13 kui ka seonduvate haldusaktide tühistamiseks. Symvoulio tis Epikrateias märgib, et nii keskkonnanõudeid heaks kiitvad aktid kui ka aktid, mille alusel kõnesoleva projekti tööd tuli teostada, tühistati selle kohtu otsustega juba enne seaduse nr 3481/2006 jõustumist. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu hinnangul saab seega täheldada katset võta need uuesti vastu mainitud majandamiskava abil, mis kiideti heaks selle seaduse artikli 9 alusel. Põhikohtumenetluses tõusetuv peamine küsimus puudutab kõnesoleva seaduse artiklite 9 ja 13 kooskõla liidu õigusega.

41

Niisuguses kontekstis otsustas Symvoulio tis Epikrateias peatada kohtuasjas menetluse ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.

Kas direktiivi 2000/60/EÜ […] artikli 13 lõige 6 näeb ette ainult maksimaalse tähtaja (22.12.2009) veevarude majandamise kavade väljatöötamiseks või kehtestab see säte selle direktiivi artiklite 3, 4, 5, 6, 9, 13 ja 15 asjakohaste sätete ülevõtmise eritähtaja (mis lõppeb märgitud kuupäeval)?

2.

Kui Euroopa Kohus otsustab, et [selle] direktiivi kõnesoleva sättega kehtestatakse ainult maksimaalne tähtaeg (22.12.2009) veevarude majandamise kavade väljatöötamiseks, tuleb esitada ka järgmine eelotsuse küsimus:

Kas siseriiklikud õigusnormid, millega lubatakse suunata vett ühest vesikonnast teise, kuigi valglapiirkondade osas, mille piires asuvad vesikonnad, kus vett ühest teise suunatakse, ei ole veel välja töötatud majandamiskavasid, on kooskõlas direktiivi 2000/60/EÜ artiklitega 2, 3, 4, 5, 6, 9, 13 ja 15, võttes eelkõige arvesse, et selle direktiivi artikli 2 lõike 15 kohaselt on vesikonna majandamise põhiüksuseks see valglapiirkond, millesse vesikond kuulub?

3.

Kui vastus eelmisele küsimusele on jaatav, siis:

Kas direktiivi 2000/60/EÜ artiklite 2, 3, 5, 6, 9, 13 ja 15 kohaselt on lubatud vee suunamine ühest valglapiirkonnast kõrvalasuvasse valglapiirkonda? Kas juhul, kui vastus on jaatav, võib niisuguse suunamise eesmärk olla eranditult joogiveega varustamise vajaduse rahuldamine või võib see olla ka niisutamine ja energiatootmine? Kas [selle] direktiivi eespool mainitud sätete kohaselt on igal juhul tarvis haldusasutuse põhjendatud otsust, mis on tehtud vajaliku teadusuuringu põhjal ja mis näitab, et valglapiirkond, kuhu vett suunatakse, ei suuda oma veevarudega rahuldada enda vajadust joogivee, niisutuseks ja muuks otstarbeks mõeldud vee järele?

4.

Kui Euroopa Kohus vastab esimesele küsimusele, et direktiivi 2000/60/EÜ artikli 13 lõikega 6 ei kehtestata mitte ainult maksimaalset tähtaega (22.12.2009) veevarude majandamise kavade väljatöötamiseks, vaid selle direktiivi artiklite 3, 4, 5, 6, 9, 13 ja 15 asjakohaste sätete ülevõtmise eritähtaeg, tuleb esitada ka järgmine eelotsuse küsimus:

Kas siseriiklikud õigusnormid, mis võeti vastu eespool nimetatud ülevõtmise eritähtaja jooksul ning võimaldavad suunata vett ühest konkreetsest vesikonnast teise, kuigi valglapiirkondade kohta, mille piires asuvad vesikonnad, kus vett ühest teise suunatakse, ei ole veel välja töötatud majandamiskavasid, seavad kõnesoleva direktiivi kasuliku mõju igal juhul ohtu või tuleb selle hindamisel, kas direktiivi kasulik mõju satub ohtu, arvesse võtta niisuguseid kriteeriume nagu ettenähtud meetmete ulatus ja vee ümbersuunamise eesmärgid?

5.

Kas [selle] direktiivi artiklitega 13, 14 ja 15, mis käsitlevad avalikkuse teavitamise, sellega konsulteerimise ja selle osalemise menetlusi, on kooskõlas riigi parlamendi vastu võetud õigusnormid, millega kiidetakse heaks vesikondade majandamise kavad, kui asjakohased siseriiklikud õigusnormid ei näe ette avalikkusega konsulteerimise etappi riigi parlamendi menetluses ja kohtutoimikust ei ilmne, et haldusasutuses oleks järgitud konsulteerimismenetlust, mis on direktiivis [2000/60] ette nähtud?

6.

Kas direktiivi 85/337/EMÜ kohaselt vastab keskkonnamõju uuring, milles käsitletakse tammide ehitamist ja vee ümbersuunamist ning mis esitati riigi parlamendile heakskiitmiseks pärast seda, kui kohus tühistas akti, millega see uuring juba heaks kiideti ja mille puhul järgiti teavitamismenetlust, selle direktiivi artiklites 1, 2, 5, 6, 8 ja 9 sätestatud avalikkuse teavitamise ja osalemise nõuetele, kui seda menetlust uuesti ei järgita?

7.

Kas direktiivi 2001/42/EÜ kohaldamisalasse kuulub jõe kõrvalejuhtimise kava, mis:

a)

hõlmab tammide ehitamist ja vee suunamist Lääne-Kreeka mandriala ja Ípeirose valglapiirkondadest Tessaalia valglapiirkonda;

b)

kuulub direktiivi 2000/60/EÜ kohaldamisalasse;

c)

käsitleb töid, mis on nähtud ette direktiivis 85/337/EMÜ;

d)

võib omada keskkonnamõju direktiivis 92/43/EMÜ […] nimetatud aladel;

Kas jõe ümbersuunamise projekt kuulub direktiivi 2001/42/EÜ kohaldamisalasse [...]?

8.

Kui vastus eelmisele küsimusele on jaatav, siis:

Kas direktiivi 2001/42/EÜ artikli 13 lõike 1 kohaselt võib käsitada enne 21. juulit 2004 antud ametlike ettevalmistavate aktidena – ilma et oleks vaja välja töötada keskkonnamõju strateegilise hindamise uuringut – akte, mis käsitlevad vaidlusalust projekti ja mis tühistati tagasiulatuvalt kohtuotsustega?

9.

Kui vastus eelmisele küsimusele on eitav, siis:

Kas direktiivi 2001/42/EÜ artikli 11 lõike 2 kohaselt piisab juhul, kui kava kuulub samaaegselt selle direktiivi ning direktiivide 2000/60/EÜ ja 85/337/EÜ kohaldamisalasse, mis näevad samuti ette projekti keskkonnamõju hindamise, direktiivis 2001/42/EÜ sätestatud eeskirjade järgimiseks uuringutest, mis tehti direktiivides 2000/60/EÜ ja 85/337/EÜ ettenähtu alusel, või on vaja läbi viia eraldi keskkonnamõju strateegilise hindamise uuring?

10.

Kas direktiivi 92/43/EMÜ […] artiklite 3, 4 ja 6 kohaselt kuulusid alad, mis kanti ühenduse tähtsusega alade siseriiklikesse loeteludesse ja lõpuks lisati ühenduse tähtsusega alade ühenduse loetelusse, direktiivis 92/43/EMÜ ette nähtud kaitse kohaldamisalasse enne, kui avaldati komisjoni 19. juuli 2006. aasta otsus 2006/613/EÜ, millega võetakse [direktiivi 92/43 alusel] vastu Vahemere biogeograafilises piirkonnas asuvate ühenduse tähtsusega alade loetelu [ELT L 259, lk 1]?

11.

Kas direktiivi 92/43/EMÜ artiklite 3, 4 ja 6 kohaselt võivad pädevad siseriiklikud asutused anda loa viia ellu vee kõrvalejuhtimise projekti, mis ei ole otseselt seotud niisuguse piirkonna kaitsmisega, mis kuulub erikaitsealasse, ega ole selleks vajalik, kui selle projekti toimikule lisatud kõikides uuringutes on leitud, et selle piirkonna linnustiku kohta ei ole mingit teavet või ei ole usaldusväärseid ja ajakohastatud andmeid?

12.

Kas direktiivi 92/43/EMÜ artiklite 3, 4 ja 6 kohaselt võivad põhjused, miks vee kõrvalejuhtimise projekti ellu viiakse ning mis on seotud peamiselt niisutamise ja teise võimalusena joogiveega varustamisega, kujutada endast ülekaalukat üldist huvi, mis peab direktiivi kohaselt olemas olema, et selle projekti heakskiitmine ja teostamine oleks lubatud, hoolimata selle negatiivsest mõjust nimetatud direktiiviga kaitstud aladele?

13.

Kui vastus eelmisele küsimusele on jaatav, siis:

Kas direktiivi 92/43/EMÜ artiklite 3, 4 ja 6 kohaselt tuleb selleks, et teha kindlaks, kas asendusmeetmed, mis on vajalikud, et tagada niisuguse Natura 2000 ala üldise sidususe kaitse, mida kahjustab vee kõrvalejuhtimise projekt, on sobivad, võtta arvesse niisuguseid kriteeriume nagu selle kõrvalejuhtimise ulatus ja selleks vajalike tööde maht?

14.

Kas direktiivi 92/43/EMÜ artiklite 3, 4 ja 6 kohaselt, mida tõlgendatakse, lähtudes EÜ artiklis 6 sätestatud säästva arengu põhimõttest, võivad pädevad siseriiklikud asutused anda välja loa Natura 2000 alal vee kõrvalejuhtimise projekti elluviimiseks, mis ei ole otseselt seotud selle ala sidususe kaitsega või selleks vajalik, kui asjaomase projekti keskkonnamõju uuringust ilmneb, et selle projekti tulemuseks on jõe loodusliku ökosüsteemi ümberkujundamine jõe ja järve kultuurökosüsteemiks?”

Eelotsuse küsimuste analüüs

Esimene küsimus

42

Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2000/60 artikli 13 lõige 6 kehtestab üksnes tähtaja valglapiirkonna majandamiskavade väljatöötamiseks või kehtestab see ka kõnealuse direktiivi artiklite 3–6, 9, 13 ja 15 teatavate sätete ülevõtmise eritähtaja.

43

Direktiivi 2000/60 artikli 24 lõike 1 esimese lõigu järgi pidid liikmesriigid kehtestama selle direktiivi täitmiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid hiljemalt 22. detsembriks 2003.

44

Tõik, et direktiivi 2000/60 artikli 13 lõike 6 järgi tuleb vesikonna majandamiskavad avaldada hiljemalt üheksa aasta möödumisel selle direktiivi jõustumise kuupäevast ehk 22. detsembril 2009, ei sea kahtluse alla sama direktiivi artikli 24 lõikes 1 selle direktiivi ülevõtmiseks sätestatud tähtpäeva.

45

Nimelt ei puuduta direktiivi 2000/60 artikli 13 lõige 6 selle direktiivi ülevõtmise tähtaega, vaid üksnes kinnitab tähtpäeva, milleks liikmesriikidel tuleb – pärast selle direktiivi ülevõtmist – ellu rakendada üks selle direktiivi rakendusmeetmetest.

46

Euroopa Kohus on lisaks juba otsustanud, et kuna 2004. aasta septembris kehtinud siseriiklikest õigusnormidest on välja jäetud direktiivi 2000/60 artiklis 2 sisalduvate mõistete määratlused ja artiklites 4, 5, 6 ja 8 kehtestatud tähtajad, mille jooksul tuleb saavutada vee kvaliteedistandardite järgimine, siis ei ole sellest artiklist 2 koosmõjus nimetatud sätetega tulenevad kohustused nõutaval siduval kujul ellu rakendatud (vt selle kohta 30. novembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C-32/05: komisjon vs. Luksemburg, EKL 2006, lk I-11323, punktid 16, 17 ja 65).

47

Eelnevaid kaalutlusi arvestades tuleb esimesele küsimusele vastata, et direktiivi 2000/60 artikli 13 lõiget 6 ja artikli 24 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et nendega kehtestatakse 22. detsember 2009 kui tähtpäev, mil möödus liikmesriikidele vesikondade majandamiskavade avaldamiseks antud tähtaeg ja 22. detsember 2003 kui tähtpäev, mil möödus liikmesriikidel selle direktiivi ja eriti direktiivi artiklite 3–6, 9, 13 ja 15 ülevõtmiseks olnud maksimaalne tähtaeg.

Teine kuni neljas küsimus

48

Teise kuni neljanda küsimusega, mida tuleb käsitleda koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus esmalt teada, kas direktiivi 2000/60 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus siseriiklikud õigusnormid, millega lubatakse enne 22. septembrit 2009 suunata vett ühest vesikonnast teise või ühest valglapiirkonnast teise, kui liikmesriigi pädevad ametiasutused ei ole asjassepuutuvate vesikondade osas veel majandamiskavasid vastu võtnud. Kui vastus sellele küsimusele peaks olema eitav, palub see kohus selgitada, kas niisuguse suunamise eesmärk võib olla üksnes joogiveega varustamine või võib see olla ka niisutamine ja elektrienergia tootmine. Viimaks küsib see kohus, kas kõnealuse suunamise kooskõla selle direktiiviga sõltub asjaolust, et vesikond või valglapiirkond, kuhu vett suunatakse, ei suuda oma veevarudest tagada joogiveega varustamiseks, elektrienergia tootmiseks ja niisutuseks vajaminevat vett.

49

Sellega seoses olgu esiteks meenutatud, et nagu märkis ka kohtujurist oma ettepaneku punktides 66 ja 67, ei pruugi põhikohtuasjas kõne all olev projekt vastata direktiivi 2000/60 artikli 4 lõikes 1 sätestatud keskkonnaeesmärkidele osas, milles see puudutab vee suunamist ühest vesikonnast teise või ühest valglapiirkonnast teise.

50

Teiseks tuleb meelde tuletada, et Kreeka seadusandja võttis põhikohtuasjas kõne all oleva projekti vastu 2. augustil 2006.

51

Mis puudutab küsimust, kas puudutatud liikmesriik oli selle projekti vastuvõtmise hetkel juba seotud direktiivi 2000/60 artikli 4 lõikest 1 tulenevate keskkonnaeesmärkidega, siis on oluline öelda, et selle sätte järgi tuleb liikmesriikidel võtta pinna- ja põhjavee osas asjakohased kaitsemeetmed ja viia ellu vesikonna majandamiskavas nimetatud meetmeprogrammid.

52

Direktiivi 2000/60 artikli 4 lõike 1 järgi on seega omavahel seotud kaitsemeetmed, mille liikmesriigid peavad selle artikli alusel võtma ja asjassepuutuva vesikonna majandamiskava eelnev olemasolu.

53

Direktiiv 2000/60 ei keela siiski a priori vee suunamist ühest vesikonnast teise või ühest valglapiirkonnast teise enne asjassepuutuvate vesikondade majandamiskavade avaldamist, ent viimane peab vastavalt selle direktiivi artikli 13 lõikele 6 siiski olema tehtud hiljemalt 22. detsembriks 2009.

54

Samas ei ole vaidlust küsimuses, et põhikohtuasjas kõne all oleva projekti vastuvõtmise ajal ei olnud olemas vesikonna majandamiskava, mis käsitleks vesikondi, mida projekt puudutab (vt 19. aprilli 2012. aasta otsus kohtuasjas C-297/11: komisjon vs. Kreeka, punkt 17).

55

Kuupäeval, mil põhikohtuasjas kõne all olev projekt vastu võeti, ei pidanudki Kreeka Vabariik olema välja töötanud nende vesikondade majandamiskavasid, mida projekt puudutab. Ehkki direktiivi 2000/60 ülevõtmise tähtaeg, mis on sätestatud direktiivi artikli 24 lõike 1 esimeses lõigus, oli juba möödunud, ei olnud sama direktiivi artikli 13 lõikes 6 vesikondade majandamiskavade avaldamiseks ette nähtud tähtaeg veel lõpule jõudnud.

56

Direktiivi 2000/60 artiklit 4 ei kohaldata seega põhikohtuasjas kõne all oleva projekti suhtes, nii nagu Kreeka seadusandja selle 2. augustil 2006 vastu võttis, ilma et ta oleks välja töötanud nende vesikondade majandamiskavasid, mis käsitleks vesikondi, mida projekt puudutab.

57

Sellele vaatamata on kohane meelde tuletada, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale peavad liikmesriigid, kellele direktiiv on adresseeritud, direktiivi ülevõtmiseks ette nähtud tähtaja jooksul hoiduma kehtestamast õigusnorme, mis võivad direktiivis sätestatud eesmärgi saavutamise tõsiselt ohtu seada. Niisugust hoidumiskohustust, mis on kõigile siseriiklikele ametiasutustele kohustuslik, tuleb mõista selliselt, et see osutab niisugust kahjustavat mõju evida võiva igasuguse, st nii üld- kui erimeetme võtmisele (vt 18. detsembri 1997. aasta otsus kohtuasjas C-129/96: Inter-Environnement Wallonie, EKL 1997, lk I-7411, punkt 45 ning 26. mai 2011. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-165/09-C-167/09: Stichting Natuur en Milieu jt, EKL 2011, lk I-4599, punkt 78 ja seal viidatud kohtupraktika).

58

Vastavalt EL artikli 10 teisele lõigule koostoimes EÜ artikli 249 kolmanda lõiguga kehtib see liikmesriikide hoidumiskohustus ka üleminekuperioodil, mille jooksul liikmesriigid võivad jätkuvalt kohaldada oma siseriiklikke süsteeme, isegi kui need ei ole kõnealuse direktiiviga kooskõlas (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Stichting Natuur en Milieu jt, punkt 79 ja seal viidatud kohtupraktika).

59

Sama kehtib ka juhul, kui niisugune direktiiv nagu 2000/60 näeb ette üleminekuperioodi, mille jooksul liikmesriigid ei ole kohustatud võtma kõiki direktiivis ette nähtud meetmeid.

60

Ka enne 22. detsembrit 2009, mil möödus liikmesriikidele direktiivi 2000/60 artikli 13 lõike 6 kohaselt vesikondade majandamiskavade avaldamiseks ette nähtud tähtaeg, tuli liikmesriikidel hoiduda kehtestamast õigusnorme, mis võinuksid direktiivi artiklis 4 sätestatud tulemuse saavutamise tõsiselt ohtu seada.

61

Mis puudutab konkreetselt direktiivi 2000/60 artiklis 4 sätestatud keskkonnaeesmärke, tuleb alla kriipsutada, et vastavalt selle artikli lõike 1 punkti a alapunktile ii „kaitsevad, parandavad ja taastavad liikmesriigid kõiki pinnaveekogusid […] eesmärgiga saavutada pinnavee hea seisund hiljemalt 15 aastat pärast käesoleva direktiivi jõustumist vastavalt V lisa sätetele, järgides seejuures lõike 4 kohaselt kindlaks määratud tähtajapikendusi ja lõigete 5, 6 ja 7 kohaldamist ning ilma et see piiraks lõike 8 kohaldamist.”.

62

Niisuguse eesmärgi saavutamist ei saa, v.a teatavad erandjuhud, siseriikliku meetmega ohtu seada, isegi kui see meede on vastu võetud enne 22. detsembrit 2009.

63

Kuna Euroopa Kohtule esitatud toimikust puuduvad direktiivi 2000/60 artikli 4 lõigetes 4–6 sätestatud hüpoteeside alla kuuluvad asjaolud, siis on oluline märkida, et selle direktiivi artikli 4 lõige 7 sätestab, et:

„Liikmesriigid ei riku siiski käesolevat direktiivi, kui:

—

põhjavee head seisundit, head ökoloogilist seisundit […] ei saavutata või pinnaveekogu või põhjaveekogumi seisundi halvenemist ei suudeta ära hoida uute muudatuste tõttu pinnaveekogu füüsilistes omadustes või muudatuste tõttu põhjaveekogumite tasemes või

—

suutmatus ära hoida pinnaveekogu langemist väga heast seisundist heasse seisundisse tuleneb inimeste uuest püsivast arendustegevusest

ning kui on täidetud kõik järgmised tingimused:

a)

võetakse kõik võimalikud meetmed, leevendamaks kahjulikku mõju veekogu seisundile;

b)

kõnealuste muudatuste põhjused on konkreetselt esitatud ja selgitatud artikli 13 kohaselt nõutavas vesikonna majandamiskavas ning eesmärgid vaadatakse iga kuue aasta järel uuesti läbi;

c)

nende muudatuste põhjused on eriti tähtsad üldiste huvide seisukohalt ja/või hüved, mis tulenevad uutest muudatustest inimeste tervisele, ohutuse tagamisele või säästvale arengule, kaaluvad üles lõikes 1 sätestatud eesmärkide saavutamisest keskkonnale või ühiskonnale saadava hüve ning

d)

veekogu muutmisest tulenevat hüve ei ole tehniliste võimaluste või ebaproportsionaalselt suurte kulude tõttu võimalik saavutada muude vahenditega, mis oleksid keskkonna seisukohalt oluliselt paremad.”

64

Kuigi vastab tõele, et – nagu sai märgitud ka käesoleva kohtuotsuse punktis 56 – kõnesolev artikkel 7 ei kuulu niisugusena kohaldamisele tööde projekti suhtes, mis võeti 2. augustil 2006 vastu ilma, et eelnevalt oleks välja töötatud nende valglapiirkondade majandamiskavasid, mis käsitleks vesikondi, mida projekt puudutab, ei saa selle projekti suhtes kohaldada rangemaid tingimusi kui need, mida oleks kohaldatud juhul, kui see oleks vastu võetud alles pärast seda, kui direktiivi 2000/60 artikel 4 oli selle suhtes kohaldatavaks muutunud.

65

Mis puudutab niisugust projekti, siis võivad direktiivi 2000/60 artikli 4 lõikes 7 ette nähtud kriteeriumid ja tingimused sisuliselt olla kohaldatavad analoogia alusel ja vajaduse korral mutatis mutandis projekti maksimumpiirangutena.

66

Nagu on osutatud kõnesoleva direktiivi põhjenduses 15, kujutab veevarustus endast üldistes huvides olevat teenust. Mis puudutab elektrienergia tootmist ja niisutust, siis nähtub sama direktiivi artikli 4 lõike 3 punkti a alapunktist iii, et põhimõtteliselt vastavad need samuti üldisele huvile.

67

Sellest tulenevalt võib niisugune projekt, nagu on kõne all põhikohtuasjas, mille suhtes direktiivi 2000/60 artiklit 4 ei kohaldata ja mis võib tuua veele kaasa niisuguseid kahjulikke tagajärgi, millele on osutatud selle artikli lõikes 7, olla lubatud, kui vähemalt:

—

võeti kõik võimalikud meetmed, leevendamaks projekti kahjulikku mõju veekogu seisundile;

—

selle projekti elluviimise põhjused olid konkreetselt esitatud ja selgitatud;

—

see projekt oli üldistes huvides, milleks võivad muu hulgas olla veega varustamine, elektrienergia tootmine või niisutus ja/või kui hüved, mis tulenevad projektist inimeste tervisele, ohutuse tagamisele või säästvale arengule, kaalusid üles lõikes 1 sätestatud eesmärkide saavutamisest keskkonnale või ühiskonnale saadava hüve ning

—

projektiga taotletavat hüve ei olnud tehniliste võimaluste või ebaproportsionaalselt suurte kulude tõttu võimalik saavutada muude vahenditega, mis oleksid olnud keskkonna seisukohalt oluliselt paremad.

68

Ehkki asjaoluga, et vesikond või valglapiirkond ei suuda oma veevarudest tagada joogiveega varustamiseks, elektrienergia tootmiseks ja niisutuseks vajaminevat vett, saab muidugi direktiivi 2000/60 seisukohast õigustada sellist vee suunamist nagu see on ette nähtud põhikohtuasjas kõne all oleva projekti raames, ei tundu, et viimati nimetatut saaks õigustada ainult niisuguse suutmatusega. Nimelt ei saa välistada, et isegi kui sellist suutmatust ei esine, saaks pidada kõnesolevat vee suunamist vastavaks eelmises punktis loetletud tingimustele ja eeskätt ühelt poolt tingimusele, et see on tähtis üldiste huvide seisukohalt ja/või hüved, mis tulenevad uutest muudatustest inimeste tervisele, ohutuse tagamisele või säästvale arengule, kaaluvad üles artikli 4 lõikes 1 sätestatud eesmärkide saavutamisest keskkonnale või ühiskonnale saadava hüve ning teiselt poolt tingimusele, et vee suunamisest tulenevat kasu ei ole tehniliste võimaluste või ebaproportsionaalselt suurte kulude tõttu võimalik saavutada muude vahenditega, mis oleksid keskkonna seisukohalt oluliselt paremad.

69

Arvestades eelnevaid kaalutlusi, tuleb teisele kuni neljandale küsimusele vastata, et direktiivi 2000/60 tuleb tõlgendada nii, et:

—

sellega ei ole põhimõtteliselt vastuolus siseriiklikud õigusnormid, millega lubatakse enne 22. detsembrit 2009 suunata vett ühest vesikonnast teise või ühest valglapiirkonnast teise, kui liikmesriigi pädevad ametiasutused ei ole asjassepuutuvate valglapiirkondade osas veel majandamiskavasid vastu võtnud;

—

niisugune suunamine ei tohi direktiivi eesmärkide saavutamist tõsiselt ohtu seada;

—

kõnesolevat suunamist võib siiski osas, milles see võib tuua veele kaasa niisuguseid kahjulikke tagajärgi nagu on loetletud sama direktiivi artikli 4 lõikes 7, lubada, kui on täidetud vähemalt sama sätte punktides a–d osutatud tingimused ning

—

asjaolu, et vesikond või valglapiirkond, kuhu vesi suunatakse, ei suuda oma veevarudest tagada joogiveega varustamiseks, elektrienergia tootmiseks ja niisutuseks vajaminevat vett, ei ole tingimus, mis tooks vältimatult kaasa niisuguse vee suunamise kooskõla asjassepuutuva direktiiviga, kui eelnevalt mainitud tingimused on täidetud.

Viies küsimus

70

Viienda küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitada, kas direktiivi 2000/60 artikleid 13–15 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus, kui riigi parlament kiidab heaks niisugused vesikondade majandamise kavad nagu on kõne all põhikohtuasjas, ilma et oleks järgitud avalikkuse teavitamise, sellega konsulteerimise ja selle osalemise menetlusi.

71

Olgu öeldud, et direktiivi 2000/60 artiklid 13 ja 15 ei näe valglapiirkonna majandamise kava väljatöötamisega seoses ette mingeid avalikkuse teavitamise, sellega konsulteerimise ja selle osalemise kohustusi, nii et kõnesolevat küsimust tuleb vaadelda üksnes arvestades selle direktiivi artiklit 14, mis niisugused kohustused sätestab.

72

Sellega seoses olgu meenutatud, et direktiivi 2000/60 artikli 14 lõige 1 näeb ette, et: „[l]iikmesriigid soodustavad kõigi huvitatud poolte aktiivset osalemist käesoleva direktiivi rakendamises, eelkõige vesikonna majandamiskavade koostamises, ülevaatamises ja ajakohastamises. Liikmesriigid tagavad, et iga valglapiirkonna kohta avaldatakse järgmine teave ning võimaldatakse üldsusel, sealhulgas kasutajatel, teha selle kohta märkusi: […] vähemalt üks aasta enne kavas käsitletava ajavahemiku algust vesikonna majandamiskava projekt.”

73

Lisaks on asjakohane märkida, et Euroopa Kohus tuvastas eespool viidatud kohtuotsuse komisjon vs. Kreeka punktis 17, et Kreeka Vabariik oli rikkunud direktiivi 2000/60 artikli 13 lõigetest 1–3 ja lõikest 6 ning artikli 15 lõikest 1 tulenevaid kohustusi, sest ta ei olnud 22. detsembriks 2009 välja töötanud vesikondade majandamiskavasid tervikuna tema territooriumil paiknevate valglapiirkondade ega ka rahvusvaheliste valglapiirkondade osas. Selle liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluse raames ei väitnud Kreeka Vabariik, et ta oli selleks kuupäevaks sama direktiivi mõttes vesikondade majandamiskava välja töötanud. Konkreetselt ei tuginenud ta põhikohtuasjas kõne all olevale seadusele.

74

Nii ei saa niisuguseid vesikondade majandamiskavasid nagu põhikohtuasjas kõne all olevad 2. augustil 2006 vastu võetud kavad, pidada direktiivi 2000/60 artiklite 13–15 kohasteks majandamiskavadeks. Kõnealuse direktiivi artikli 14 lõikest 1 tulenev kohustus ei ole seega nende kavade suhtes kohaldatav.

75

Järelikult tuleb viiendale küsimusele vastata, et asjaolu, et riigi parlament kiidab heaks niisugused vesikondade majandamise kavad nagu on kõne all põhikohtuasjas, ilma et oleks rakendatud avalikkuse teavitamise, sellega konsulteerimise ja selle osalemise menetlusi, ei kuulu direktiivi 2000/60 artikli 14 ja eelkõige selle artikli lõike 1 kohaldamisalasse.

Kuues küsimus

76

Kuuenda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 85/337 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus selline seadus nagu Kreeka parlamendi poolt 2. augustil 2006 vastu võetud seadus nr 3481/2006, millega kiidetakse heaks põhikohtuasjas kõne all oleva projektiga sarnane projekt jõe osaliseks ümbersuunamiseks, tuginedes selle projekti keskkonnamõju hindamisele, mille alusel võeti direktiivi kohases avalikkuse teavitamise, sellega konsulteerimise ja selle osalemise kohustusi täitvas menetluses vastu haldusotsus, ja seda isegi juhul kui nimetatud otsus on kohtulikult tühistatud.

77

On asjakohane meelde tuletada, et direktiivi 85/337 artikli 1 lõike 5 järgi ei kohaldata seda direktiivi „selliste projektide suhtes, mille üksikasjad võetakse vastu konkreetse siseriikliku õigusaktiga, sest käesoleva direktiivi eesmärgid, kaasa arvatud teabe andmine, saavutatakse seadusandliku tegevuse kaudu.”.

78

Sellest sättest tuleneb, et kui direktiivi 85/337 eesmärgid, sealhulgas teabe andmine, saavutatakse seadusandliku menetluse kaudu, ei kohaldata direktiivi kõnealuse projekti suhtes (vt 19. septembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C-287/98: Linster, EKL 2000, lk I-6917, punkt 51); 18. oktoobri 2011. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-128/09-C-131/09, C-134/09 ja C-135/09, EKL 2011, lk I-9711, punkt 36 ja 16. veebruari 2012. aasta otsus kohtuasjas C-182/10: Solvay jt, punkt 30).

79

Osutatud sätte kohaselt sõltub projekti direktiivi 85/337 kohaldamisalast väljajätmine kahe tingimuse täitmisest. Esimese tingimuse kohaselt tuleb projekti üksikasjad võtta vastu konkreetse seadusandliku aktiga. Teise tingimuse kohaselt tuleb direktiivi eesmärgid, sealhulgas teabe andmine saavutada seadusandliku menetluse kaudu (vt 16. septembri 1999. aasta otsus kohtuasjas C-435/97: WWF jt, EKL 1999, lk I-5613, punkt 57; eespool viidatud kohtuotsused Boxus jt, punkt 37 ja Solvay jt, punkt 31).

80

Mis puudutab esimest tingimust, siis eeldab see kõigepealt seda, et projekt oleks vastu võetud konkreetse seadusandliku aktiga. Sellega seoses tuleb märkida, et mõisted „projekt” ja „teostusluba” on määratletud direktiivi 85/337 artikli 1 lõikes 2. Järelikult peab seadusandlik akt, millega projekt vastu võetakse, kõnealuse direktiivi artikli 1 lõike 5 kohaldamisalasse kuulumiseks olema konkreetne ja sellel peavad olema samad tunnused nagu teostusloal. Eelkõige peab ta andma arendajale õiguse projekt teostada (vt eespool viidatud kohtuotsused WWF jt, punkt 58; Boxus jt, punkt 38 ja Solvay jt, punkt 32).

81

Lisaks tuleb vastu võtta projekti üksikasjad ehk määratleda projekt piisavalt täpselt ja lõplikult, nii et projekti käsitlev seadusandlik akt hõlmab nagu teostuslubagi kõiki projekti osi, mis on keskkonnamõju hindamise suhtes asjakohased, pärast seda, kui seadusandja on neid kaalunud (vt eespool viidatud kohtuotsused WWF jt, punkt 59; Boxus jt, punkt 39 ja Solvay jt, punkt 33). Seadusandlikust aktist peab seega selguma, et direktiivi 85/337 eesmärgid on asjaomase projektiga seoses täidetud (vt eespool viidatud kohtuotsus Linster, punkt 56; Boxus jt, punkt 39 ja Solvay jt, punkt 33).

82

Sellest tuleneb, et projekti üksikasju ei saa pidada direktiivi 85/337 artikli 1 lõike 5 tähenduses seadusandliku aktiga vastuvõetuks, kui see akt ei hõlma asjaolusid, mis on vajalikud projekti keskkonnamõju hindamiseks, või kui arendajale projekti teostamise õiguse andmiseks on vaja vastu võtta muid akte (vt eespool viidatud kohtuotsused WWF jt, punkt 62; Linster, punkt 57; Boxus jt, punkt 40 ja Solvay jt, punkt 34).

83

Teise tingimuse osas tuleneb direktiivi 85/337 artikli 2 lõikest 1, et selle direktiivi põhieesmärk on tagada, et enne teostusloa andmist hinnatakse nende projektide keskkonnamõju, mis muu hulgas oma laadi, mahu või asukoha tõttu võivad keskkonda oluliselt mõjutada (vt eespool viidatud kohtuotsus Linster, punkt 52; Boxus jt, punkt 41 ja Solvay jt, punkt 35).

84

Direktiivi 85/337 põhjenduses 6 on veel täpsustatud, et hindamisel tuleb lähtuda arendaja esitatud asjakohasest teabest, mida võivad täiendada kõnealuse projektiga võimalikult seotud asutused ja üldsus (vt eespool viidatud kohtuotsused WWF jt, punkt 61, ja Linster, punkt 53; Boxus jt, punkt 42 ja Solvay jt, punkt 36).

85

Järelikult peab liikmesriigi seadusandjal olema projekti vastuvõtmisel piisavalt teavet. Direktiivi 85/337 artikli 5 lõikest 3 ja IV lisast tuleneb, et arendaja esitatud teave peab sisaldama vähemalt projekti kirjeldust, mis sisaldab teavet projekti koha, lahenduse ja mahu kohta, olulise kahjuliku mõju vältimiseks, vähendamiseks ja võimaluse korral kõrvaldamiseks ette nähtud meetmete kirjeldust, ning andmeid, mida on vaja selle põhimõju täpsustamiseks ja hindamiseks, mida projekt keskkonnale tõenäoliselt avaldab (vt eespool viidatud kohtuotsused Boxus jt, punkt 43 ja Solvay jt, punkt 37).

86

Miski ei ole takistuseks sellele, et liikmesriigi seadusandja võiks projekti vastuvõtmise käigus kasutada varasemas haldusmenetluses ja selle raames läbi viidud keskkonnamõju hindamise käigus kogutud teavet, kuivõrd see hindamine tugineb andmetel ja teadmistel, mis on jätkuvalt aktuaalsed. Keskkonnamõju hindamine, mis tuleb läbi viia enne otsustamismenetlust, hõlmab endas kogutud teabe sisulist uurimist, samuti kaalumist, kas teabele on vaja lisada täiendavaid andmeid (vt 3. märtsi 2011. aasta otsus kohtuasjas C-50/09: komisjon vs. Iirimaa, EKL 2011, lk I-873, punkt 40).

87

Sellega seoses on iseenesest tähtsuseta asjaolu, et keskkonnamõju hindamine viidi läbi haldusmenetluses, mis päädis niisuguse otsuse vastuvõtmisega, mis lõpuks kohtulikult tühistati.

88

Seadusandlik akt, millega pelgalt „kinnitatakse” varasem haldusakt ja milles piirdutakse vaid üldisest huvist tingitud ülekaalukate põhjuste esitamisega, järgimata eelnevalt sisulist seadusandlikku menetlust käesoleva kohtuotsuse punktis 79 nimetatud tingimuste täitmiseks, ei ole käsitatav konkreetse seadusandliku aktina direktiivi 85/337 artikli 1 lõike 5 tähenduses ega ole seega projekti selle direktiivi kohaldamisalast väljajätmiseks piisav (vt eespool viidatud kohtuotsused Boxus jt, punkt 45 ja Solvay jt, punkt 39).

89

Eeskätt ei saa seadusandlik akt, mis on vastu võetud ilma, et seadusandliku organi liikmete käsutuses oleks käesoleva kohtuotsuse punktis 85 osutatud teavet, kuuluda direktiivi 85/337 artikli 1 lõike 5 kohaldamisalasse (vt eespool viidatud kohtuotsus Boxus jt, punkt 46 ja Solvay jt, punkt 40).

90

Siseriikliku kohtu ülesanne on hinnata, kas need tingimused on täidetud. Selleks peab ta võtma arvesse nii vastuvõetud seadusandliku akti sisu kui ka kogu akti vastuvõtmiseni viinud seadusandlikku menetlust ning eelkõige ettevalmistavaid akte ja parlamendi arutelusid (vt eespool viidatud kohtuotsus Boxus jt, punkt 47 ja Solvay jt, punkt 41).

91

Kuuendale küsimusele tuleb seega vastata, et direktiivi 85/337 ja eeskätt selle direktiivi artikli 1 lõiget 5 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus selline seadus nagu Kreeka parlamendi poolt 2. augustil 2006 vastu võetud seadus nr 3481/2006, millega kiidetakse heaks põhikohtuasjas kõne all oleva projektiga sarnane projekt jõe osaliseks ümbersuunamiseks, tuginedes nimetatud projekti keskkonnamõju hindamisele, mille alusel võeti kõnesoleva direktiiviga ette nähtud avalikkuse teavitamise ja selle osalemise kohustusi täitvas menetluses vastu haldusotsus, ja seda isegi juhul kui nimetatud otsus on kohtulikult tühistatud, kuivõrd kõnesolev seadus on konkreetne seadusandlik akt, nii et direktiivi eesmärgid on võimalik seadusandliku menetluse abil saavutada. Siseriikliku kohtu ülesanne on hinnata, kas need kaks tingimust on täidetud.

Seitsmes küsimus

92

Seitsmenda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas niisugust jõevee osalise ümbersuunamise projekti, nagu on kõne all põhikohtuasjas, tuleb käsitada direktiivi 2001/42 kohaldamisalasse kuuluva kava või programmina.

93

Sellega seoses olgu öeldud, et selle kindlakstegemiseks, kas projekt kuulub direktiivi 2001/42 kohaldamisalasse, tuleb analüüsida, kas selle projekti näol on tegemist kava või programmiga mainitud direktiivi artikli 2 punkti a tähenduses.

94

Direktiivi 2001/42 artikli 2 punkti a teise taande järgi loetakse „kavadeks ja programmideks” selle sätte mõttes üksnes kavad ja programmid, mida nõutakse siseriiklike õigusnormidega.

95

Samas ei tundu, et tegemist oleks projektiga, millega määratakse kindlaks maakorralduse tingimused ja kord ning kehtestatakse ühe või mitme projekti elluviimisel rakendatavad eeskirjad ja kontrollimenetlused (vt selle kohta 22. märtsi 2012. aasta otsus kohtuasjas C-567/10: Inter-Environnement Bruxelles jt, punkt 30).

96

Seetõttu tuleb vastata seitsmendale küsimusele, et niisugust jõevee osalise ümbersuunamise projekti, nagu on kõne all põhikohtuasjas, ei tule käsitada direktiivi 2001/42 kohaldamisalasse kuuluva kava või programmina.

Kaheksas ja üheksas küsimus

97

Võttes arvesse seitsmendale küsimusele antud vastust, ei ole vaja vastata eelotsusetaotluse esitanud kohtu kaheksandale ja üheksandale küsimusele.

Kümnes küsimus

98

Kümnenda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas alad, mis sisalduvad ühenduse tähtsusega alade siseriiklikus loetelus (mis edastati direktiivi 92/43 artikli 4 lõike 1 teist lõiku rakendades komisjonile ja kanti seejärel otsusega 2006/613 kinnitatud ühenduse tähtsusega alade loetelusse), olid selle direktiivi alusel kaitstud enne mainitud otsuse avaldamist.

99

On oluline alla kriipsutada, et otsus 2006/613, millega komisjon võttis vastu Vahemere biogeograafilises piirkonnas asuvate ühenduse tähtsusega alade loetelu, jõustus vastavalt EÜ artikli 254 lõikele 3 selle teatavakstegemisel liikmesriikidele.

100

Nagu komisjon märkis, ilma et talle oleks selles osas vastu vaieldud, tehti see otsus Kreeka Vabariigile tõepoolest teatavaks 19. juulil 2006 ja seega enne seda, kui 2. augustil 2006 võeti vastu seadus nr 3481/2006, millega kiideti heaks Acheloosi jõe vee osalise ümbersuunamise projekt.

101

Selles osas tuleb märkida, et vastavalt direktiivi 92/43 artikli 4 lõikele 5 kehtivad selle direktiivi artikli 6 lõigetes 2–4 ette nähtud kaitsemeetmed ainult alade suhtes, mis on vastavalt sama direktiivi artikli 4 lõike 2 kolmandale lõigule kantud ühenduse tähtsusega aladeks valitud alade loetelusse, mille komisjon on kehtestanud vastavalt selle direktiivi artiklis 21 sätestatud menetlusele (vt 13. jaanuari 2005. aasta otsus kohtuasjas C-117/03: Dragaggi jt, EKL 2005, lk I-167, punkt 25).

102

Sellest järeldub, et pärast otsuse 2006/613 puudutatud liikmesriigile teatavakstegemist oli viimane kohustatud võtma direktiivi 92/43 artikli 6 lõigetes 2–4 ette nähtud kaitsemeetmed.

103

Seda järeldust ei kummuta asjaolu, et pärast seda, kui 2005. aastal tühistati haldusotsused, millega kiideti heaks põhikohtuasjas kõne all olev projekt, esitati seaduses nr 3481/2006 sisalduvad ja projekti heaks kiitvad õigusnormid 6. juulil 2006 parandusettepaneku kujul Kreeka parlamendile, samas kui otsus 2006/613 tehti puudutatud liikmesriigile teatavaks sama aasta 19. juulil. Niisugusel juhul puudutas direktiivi 92/43 artikli 6 lõigete 2–4 kohaldamine igal juhul olukorda, mida ei saa pidada juba väljakujunenuks.

104

Seda arvestades tuleb igal juhul meelde tuletada, et ka enne otsuse 2006/613 jõustumist tuleb liikmesriikidel kaitsta neid alasid alates hetkest, mil nad näitavad neid direktiivi 92/43 artikli 4 lõike 1 alusel komisjonile saadetud siseriiklikus loetelus aladena, mis sobivad ühenduse tähtsusega aladeks (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Dragaggi jt, punkt 26). Nimelt on liikmesriigid selle direktiivi järgi kohustatud võtma direktiivi kaitse-eesmärke arvestades omapoolsed kaitsemeetmed, et kaitsta asjakohast ökoloogilist huvi, mis on nende alade suhtes siseriiklikul tasandil olemas (vt eespool viidatud kohtuotsus Dragaggi jt, punkt 30) ning nad ei või seega lubada kõnesoleva ala ökoloogilisi omadusi oluliselt kahjustada võivaid sekkumisi, nt muu hulgas sekkumisi, mille tulemusel võib väheneda oluliselt ala pindala või siis kaasneda alal esindatud esmatähtsate liikide kadumine või mis võivad põhjustada ala või sellele omaste tunnuste hävimise (vt 14. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C-244/05: Bund Naturschutz in Bayern jt, EKL 2006. lk I-8445, punkt 46, ning 15. märtsi 2012. aasta otsus kohtuasjas C-340/10: komisjon vs. Küpros, punkt 44).

105

Eelnevat arvestades tuleb vastata kümnendale küsimusele, et alad, mis sisalduvad ühenduse tähtsusega alade siseriiklikus loetelus (mis edastati direktiivi 92/43 artikli 4 lõike 1 teist lõiku kohaldades komisjonile ja kanti seejärel otsusega 2006/613 kinnitatud ühenduse tähtsusega alade loetelusse) olid pärast otsuse liikmesriigile teatavakstegemist selle direktiivi alusel kaitstud enne mainitud otsuse avaldamist. Konkreetsemalt tuli puudutatud liikmesriigil pärast nimetatud teatavakstegemist samuti võtta kõnealuse direktiivi artikli 6 lõigetes 2–4 sätestatud kaitsemeetmed.

Üheteistkümnes küsimus

106

Üheteistkümnenda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 92/43 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus, kui vee kõrvalejuhtimise projektile, mis ei ole otseselt seotud erikaitseala kaitsmisega ega ole selleks vajalik, ent võib seda ala oluliselt mõjutada, antakse luba olukorras, kus puuduvad usaldusväärsed ja ajakohastatud andmed selle piirkonna linnustiku kohta.

107

Olgu meenutatud, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt on liikmesriikidel direktiivi 79/409 artikli 4 lõigete 1 ja 2 alusel kohustus klassifitseerida erikaitsealadena piirkonnad, mis vastavad nende sätetega kindlaks määratud ornitoloogilistele kriteeriumidele (vt eelkõige 13. detsembri 2007. aasta otsus kohtuasjas C-418/04: komisjon vs. Iirimaa, EKL 2007, lk I-10947, punkt 36).

108

Direktiivi 92/43 artiklist 7 tuleneb, et selle direktiivi artikli 6 lõigetega 2, 3 ja 4 asendatakse direktiivi 79/409 artikli 4 lõike 4 esimene lause alates direktiivi 92/43 rakendamise kuupäevast või alates ala direktiivi 79/409 kohasest klassifitseerimisest liikmesriigi poolt, kui viimane kuupäev on hilisem (vt eespool viidatud 13. detsembri 2007. aasta kohtuotsus komisjon vs. Iirimaa, punkt 173 ning 24. novembri 2011. aasta otsus kohtuasjas C-404/09: komisjon vs. Hispaania, EKL 2011, lk I-11853, punkt 97).

109

Eelotsusetaotlusest ja komisjoni esitatud suulistest märkustest tuleneb, et põhikohtuasjas kõne all oleva projektiga puudutatud erikaitsealad klassifitseeriti juba enne seaduse nr 3481/2006 vastuvõtmist. Sellest tulenevalt olid direktiivi 92/43 artikli 6 lõigetest 2-4 tulenevad kohustused nende suhtes kõnesoleva projekti heakskiitmise kuupäeval kohaldatavad.

110

Sellega seoses on kohane meelde tuletada, et direktiivi 92/43 artikli 6 lõige 3 näeb ette hindamismenetluse, mille eesmärk on eelneva kontrolli kaudu tagada, et kavale või projektile, mis ei ole otseselt seotud asjaomase ala kaitsekorraldusega või ei ole selleks otseselt vajalik, kuid mis tõenäoliselt avaldab alale olulist mõju, antakse luba vaid siis, kui see ei avalda asjaomase ala terviklikkusele negatiivset mõju (vt 7. septembri 2004. aasta otsus kohtuasjas C-127/02: Waddenvereniging ja Vogelbeschermingsvereniging, EKL 2004, lk I-7405, punkt 34, ja 20. septembri 2007. aasta otsus kohtuasjas C-304/05: komisjon vs. Itaalia, EKL 2007, lk I-7495, punkt 56).

111

Direktiivi 92/43 artikli 6 lõikes 3 kasutatava mõiste „asjakohane hindamine” kohta tuleb esile tuua, et direktiiv ei määratle niisuguse hindamise elluviimiseks ühtki konkreetset meetodit (eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Itaalia, punkt 57).

112

Euroopa Kohus on siiski otsustanud, et kõnesolev hindamine peab olema läbi viidud selliselt, et pädevad ametiasutused võiksid veenduda, et kaval või projektil ei ole asjaomase ala terviklikkusele kahjulikku mõju, võttes arvesse, et juhul, kui selliste mõjude puudumise suhtes jääb püsima kahtlus, peavad need ametiasutused taotletava loa andmisest keelduma (vt eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Itaalia, punkt 58).

113

Andmete kohta, millel võib põhineda pädevate ametiasutuste veendumus, on Euroopa Kohus täpsustanud, et peab olema välistatud, et esineb teaduslikust seisukohast põhjendatud mõistlik kahtlus, kusjuures nimetatud ametiasutused peavad tuginema vastava ala parimatele teadussaavutustele (vt eespool viidatud kohtuotsused Waddenvereniging ja Vogelbeschermingsvereniging, punktid 59 ja 61, ning komisjon vs. Itaalia, punkt 59).

114

Lisaks on teadlikkus mõjudest, mida kava või projekt ala kaitse-eesmärkide suhtes avaldab, direktiivi 92/43 artikli 6 lõike 4 kohaldamise vältimatu eeldus, kuna niisuguse teabe puudumise korral ei saa hinnata ühtki selle erandsätte kohaldamise tingimustest. Võimalike üldiste huvide seisukohast eriti mõjuvate põhjuste ja vähem kahjustavate alternatiivide olemasolu analüüs nõuab nimelt nende ning asjaomase kava või projektiga alale põhjustatavate kahjustuste kaalumist. Lisaks peavad asjaomasele alale põhjustatavad kahjustused olema täpselt kindlaks tehtud ka selleks, et määrata kindlaks, millist laadi peavad olema võimalikud asendusmeetmed (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsused komisjon vs. Itaalia, punkt 83 ja Solvay jt, punkt 74).

115

Eelnevat arvestades ei saa asuda seisukohale, et hindamine on asjakohane, kui puuduvad usaldusväärsed ja ajakohastatud andmed asjaomase erikaitseala linnustiku kohta.

116

Nii ei saa juhul, kui projektile antud luba asjakohatu hindamise tõttu tühistatakse või võetakse tagasi, välistada, et liikmesriigi pädev ametiasutus kogub asjaomase erikaitseala linnustiku kohta tagantjärele usaldusväärsed ja ajakohastatud andmed ning hindab nende andmete ja seega täiendatud hindamise alusel, kas kõrvalesuunamise projekt kahjustab selle erikaitseala terviklikkust ning vajadusel, millised asendusmeetmed tuleb võtta tagamaks, et projekti elluviimine ei ohusta Natura 2000 võrgustiku üldist sidusust.

117

Seega tuleb vastata üheteistkümnendale küsimusele, et direktiivi 92/43 ja eelkõige selle direktiivi artikli 6 lõikeid 3 ja 4 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus, kui vee kõrvalejuhtimise projektile, mis ei ole otseselt seotud erikaitseala kaitsmisega ega ole selleks vajalik, ent võib seda ala oluliselt mõjutada, antakse luba olukorras, kus puuduvad usaldusväärsed ja ajakohastatud andmed selle piirkonna linnustiku kohta.

Kaheteistkümnes küsimus

118

Kaheteistkümnenda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 92/43 tuleb tõlgendada nii, et põhjused, mis on esitatud vee kõrvalejuhtimise projekti põhjenduseks ja mis on ühelt poolt seotud niisutamise ja teiselt poolt joogiveega varustamisega, võivad kujutada endast ülekaalukat üldist huvi, millega saab õigustada puudutatud alade terviklikkust kahjustava projekti elluviimist.

119

Direktiivi 92/43 artikli 6 lõige 4 näeb ette, et kui hoolimata artikli 6 lõike 3 esimesele lausele vastava hindamise negatiivsetest järeldustest tuleb kava või projekt üldiste huvide seisukohast eriti mõjuvatel põhjustel, sealhulgas sotsiaalsetel või majanduslikel põhjustel, ja alternatiivsete lahenduste puudumisel siiski ellu viia, peab liikmesriik võtma kõik vajalikud asendusmeetmed, et tagada Natura 2000 võrgustiku üldise sidususe kaitse (vt eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Itaalia, punkt 81 ja Solvay jt, punkt 72).

120

Nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 100, 101, 107 ja 108, kohaldatakse niisugust sätet nii erikaitsealade kui ka ühenduse tähtsusega alade suhtes, mis on kantud loetelusse, mille komisjon on kinnitanud kooskõlas direktiivi 92/43 artikli 4 lõike 2 kolmanda lõiguga.

121

Huvi, millega saab kava või projekti elluviimist direktiivi 92/43 artikli 6 lõike 4 mõttes õigustada, peab olema ühtaegu „üldine” ja „ülekaalukas”, mis tähendab, et selline huvi on nii kaalukas, et võib kaaluda üles direktiiviga taotletava looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse eesmärgi (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Solvay jt, punkt 75).

122

Niisutamine ja joogiveega varustamine vastavad põhimõtteliselt neile tingimustele ning nendega saab seega õigustada vee kõrvalesuunamise projekti elluviimist, kui puuduvad alternatiivsed lahendused.

123

Kui ühenduse tähtsusega alal esineb esmatähtsaid looduslikke elupaigatüüpe ja/või esmatähtsaid liike, võib direktiivi 92/43 artikli 6 lõike 4 teise lõigu järgi kaaluda ainult neid kaalutlusi, mis on seotud rahva tervise või avaliku julgeolekuga, esmatähtsate soodsate tagajärgedega keskkonnale või komisjoni arvamuse kohaselt muude üldiste huvide seisukohast eriti mõjuvate põhjustega.

124

Kuna komisjonilt ei ole käesoleval juhtumil arvamust küsitud, tuleb kindlaks teha, kas niisutus ja joogiveega varustamine võivad kuuluda eelmises punktis nimetatud kaalutluste hulka.

125

Mis puudutab niisutust, siis ei saa seda põhimõtteliselt arvata inimeste tervise ja avaliku julgeolekuga seotud kaalutluste hulka. Seevastu tundub usutav, et niisutusel võib teatavatel asjaoludel olla keskkonna seisukohalt ülimalt suur kasutegur.

126

Seevastu kuulub joogiveega varustamine põhimõtteliselt inimeste tervisega seotud kaalutluste hulka.

127

Igal juhul tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtul välja selgitada, kas põhikohtuasjas kõne all olev projekt kahjustab tegelikkuses ühe või mitme niisuguse ühenduse tähtsusega ala terviklikkust, kus esineb esmatähtsaid looduslikke elupaigatüüpe ja/või esmatähtsaid liike.

128

Eelkäsitletut arvesse võttes tuleb vastata kaheteistkümnendale küsimusele, et direktiivi 92/43 ja eelkõige selle artikli 6 lõiget 4 tuleb tõlgendada nii, et ühelt poolt niisutus ja teiselt poolt joogiveega varustamine võivad vee kõrvalesuunamise projekti põhjendustena kujutada endast üldiste huvide seisukohast eriti mõjuvaid põhjusi, millega saab õigustada asjaomaste alade terviklikkust kahjustava projekti elluviimist. Kui selline projekt kahjustab niisuguse ühenduse tähtsusega ala terviklikkust, kus esineb esmatähtsaid looduslikke elupaigatüüpe ja/või esmatähtsaid liike, saab selle elluviimist põhimõtteliselt õigustada joogiveega varustamisega seotud põhjustega. Teatavatel asjaoludel võib see olla õigustatud niisutuse ülisuure kasuteguriga keskkonna jaoks. Seevastu ei saa niisutust arvata inimeste tervise ja avaliku julgeolekuga seotud kaalutluste hulka, mis õigustavad põhikohtuasjas kõne all oleva projekti taolise projekti elluviimist.

Kolmeteistkümnes küsimus

129

Kolmeteistkümnenda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 92/43 kohaselt tuleb sobivate asendusmeetmete kindlakstegemiseks võtta arvesse vee kõrvalejuhtimise ulatust ja selleks vajalike tööde mahtu.

130

Direktiiv 92/43 sätestab artikli 6 lõike 4 esimeses lõigus, et kui hoolimata negatiivsest hinnangust kava või projekti tagajärgedele ala suhtes ja alternatiivsete lahenduste puudumisel tuleb kava või projekt üldiste huvide seisukohast eriti mõjuvatel põhjustel, sealhulgas sotsiaalsetel või majanduslikel põhjustel siiski ellu viia, peab liikmesriik võtma kõik vajalikud asendusmeetmed, et tagada Natura 2000 võrgustiku üldise sidususe kaitse.

131

Nagu sai meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 114, peavad asjaomasele alale projektiga põhjustatavad kahjustused olema täpselt kindlaks tehtud ka selleks, et määrata kindlaks, millist laadi peavad olema võimalikud asendusmeetmed.

132

Vee kõrvalejuhtimise ulatus ja selleks vajalike tööde maht on asjaolud, mida tuleb arvestada asjaomasele alale projektiga põhjustatavate kahjustuste täpsel kindlakstegemisel ja seega ka selle kindlaksmääramisel, millised on Natura 2000 võrgustiku üldise sidususe tagamiseks vajalikud asendusmeetmed.

133

Sellest tulenevalt tuleb kolmeteistkümnendale küsimusele vastata, et direktiivi 92/43 ja eeskätt selle direktiivi artikli 6 lõike 4 esimese lõigu esimese lause kohaselt tuleb sobivate asendusmeetmete kindlakstegemiseks võtta arvesse vee kõrvalejuhtimise ulatust ja selleks vajalike tööde mahtu.

Neljateistkümnes küsimus

134

Neljateistkümnenda küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas direktiiv 92/43, tõlgendatuna EÜ artiklis 6 sätestatud säästva arengu põhimõtet silmas pidades, lubab Natura 2000 võrgustiku aladel kujundada jõe loodusliku ökosüsteemi ümber jõe ja järve kultuurökosüsteemiks.

135

Eeldades, et jõe loodusliku ökosüsteemi ümberkujundamine jõe ja järve kultuurökosüsteemiks kahjustab Natura 2000 võrgustiku alade terviklikkust, ei tulene sellest tingimata, et niisuguse ümberkujundamise aluseks olevat projekti ei tohi lubada.

136

Nimelt, nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 119, sätestab direktiivi 92/43 artikli 6 lõige 4, mis reguleerib Natura 2000 võrgustiku alasid, et niisugust projekti võib lubada, kui on täidetud selles sättes ette nähtud tingimused.

137

Kuivõrd direktiivi 92/43 põhjenduse 3 järgi on selle direktiivi peamine eesmärk edendada bioloogilise mitmekesisuse säilitamist, võttes arvesse majanduslikke, sotsiaalseid, kultuurilisi ja piirkondlikke nõudeid, aitab see direktiiv kaasa säästva arengu üldise eesmärgi saavutamisele. Niisuguse loodusliku mitmekesisuse säilitamine võib teatavatel juhtudel eeldada inimtegevuse jätkamist või isegi soodustamist.

138

Direktiivi 92/43 artikli 6 lõike 4 esimest lõiku ja eelkõige tingimust, et liikmesriik peab võtma kõik vajalikud asendusmeetmed, et tagada Natura 2000 võrgustiku üldise sidususe kaitse, tuleb kohaldada, arvestades säästva arengu eesmärki sellisena, nagu seda on käsitletud kõnealuse direktiivi põhjenduses 3 ja EÜ artiklis 6.

139

Järelikult tuleb vastata neljateistkümnendale küsimusele, et direktiiv 92/43 ja eelkõige selle direktiivi artikli 6 lõike 4 esimene lõik, tõlgendatuna EÜ artiklis 6 sätestatud säästva arengu põhimõtet silmas pidades, lubab Natura 2000 võrgustiku aladel kujundada jõe loodusliku ökosüsteemi ümber jõe ja järve kultuurökosüsteemiks, kui on täidetud selle direktiivi kõnesolevas sättes ette nähtud tingimused.

Kohtukulud

140

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
 

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab:
 

1.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2000. aasta direktiivi 2000/60/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse veepoliitika alane tegevusraamistik, artikli 13 lõiget 6 ja artikli 24 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et nendega kehtestatakse 22. detsember 2009 kui tähtpäev, mil möödus liikmesriikidele vesikondade majandamiskavade avaldamiseks antud tähtaeg ja 22. detsember 2003 kui tähtpäev, mil möödus liikmesriikidel selle direktiivi ja eriti direktiivi artiklite 3–6, 9, 13 ja 15 ülevõtmiseks olnud maksimaalne tähtaeg.

 

2.

Direktiivi 2000/60 tuleb tõlgendada nii, et:

—

sellega ei ole põhimõtteliselt vastuolus siseriiklikud õigusnormid, millega lubatakse enne 22. detsembrit 2009 suunata vett ühest vesikonnast teise või ühest valglapiirkonnast teise, kui liikmesriigi pädevad ametiasutused ei ole asjassepuutuvate valglapiirkondade osas veel majandamiskavasid vastu võtnud;

—

niisugune suunamine ei tohi direktiivi eesmärkide saavutamist tõsiselt ohtu seada;

—

kõnesolevat suunamist võib siiski osas, milles see võib tuua veele kaasa niisuguseid kahjulikke tagajärgi nagu on loetletud sama direktiivi artikli 4 lõikes 7, lubada, kui on täidetud vähemalt sama sätte punktides a–d osutatud tingimused ning

—

asjaolu, et vesikond või valglapiirkond, kuhu vesi suunatakse, ei suuda oma veevarudest tagada joogiveega varustamiseks, elektrienergia tootmiseks ja niisutuseks vajaminevat vett, ei ole tingimus, mis tooks vältimatult kaasa niisuguse vee suunamise kooskõla asjassepuutuva direktiiviga, kui eelnevalt mainitud tingimused on täidetud.

 

3.

Asjaolu, et riigi parlament kiidab heaks niisugused vesikondade majandamise kavad nagu on kõne all põhikohtuasjas, ilma et oleks rakendatud avalikkuse teavitamise, sellega konsulteerimise ja selle osalemise menetlusi, ei kuulu direktiivi 2000/60 artikli 14 ja eelkõige selle artikli lõike 1 kohaldamisalasse.

 

4.

Nõukogu 27. juuni 1985. aasta direktiivi 85/337/EMÜ, teatavate riiklike ja eraprojektide keskkonnamõju hindamise kohta (muudetud nõukogu 26. mai 2003. aasta direktiiviga 2003/35/EÜ) ja eeskätt selle direktiivi artikli 1 lõiget 5 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus selline seadus nagu Kreeka parlamendi poolt 2. augustil 2006 vastu võetud seadus 3481/2006, millega kiidetakse heaks põhikohtuasjas kõne all oleva projektiga sarnane projekt jõe osaliseks ümbersuunamiseks, tuginedes nimetatud projekti keskkonnamõju hindamisele, mille alusel võeti kõnesoleva direktiiviga ette nähtud avalikkuse teavitamise ja osalemise kohustusi täitvas menetluses vastu haldusotsus, ja seda isegi juhul kui nimetatud otsus on kohtulikult tühistatud, kuivõrd kõnesolev seadus on konkreetne seadusandlik akt, nii et direktiivi eesmärgid on võimalik seadusandliku menetluse abil saavutada. Siseriikliku kohtu ülesanne on hinnata, kas need kaks tingimust on täidetud.

 

5.

Niisugust jõevee osalise kõrvalejuhtimise projekti, nagu on kõne all põhikohtuasjas, ei tule käsitada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. juuni 2001. aasta direktiivi 2001/42/EÜ teatavate kavade ja programmide keskkonnamõju hindamise kohta kohaldamisalasse kuuluva kava või programmina.

 

6.

Alad, mis sisalduvad ühenduse tähtsusega alade siseriiklikus loetelus (mis edastati nõukogu 21. mai 1992. aasta direktiivi 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta artikli 4 lõike 1 teist lõiku kohaldades Euroopa Komisjonile ja kanti seejärel komisjoni 19. juuli 2006. aasta otsusega 2006/613, millega võetakse vastavalt nõukogu direktiivile 92/43/EMÜ vastu Vahemere biogeograafilises piirkonnas asuvate ühenduse tähtsusega alade loetelu kinnitatud ühenduse tähtsusega alade loetelusse) olid pärast otsuse 2006/613 puudutatud liikmesriigile teatavakstegemist selle direktiivi alusel kaitstud enne mainitud otsuse avaldamist. Konkreetsemalt tuli puudutatud liikmesriigil pärast nimetatud teatavakstegemist samuti võtta kõnealuse direktiivi artikli 6 lõigetes 2–4 sätestatud kaitsemeetmed.

 

7.

Direktiivi 92/43 ja eelkõige selle direktiivi artikli 6 lõikeid 3 ja 4 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus, kui vee kõrvalejuhtimise projektile, mis ei ole otseselt seotud erikaitseala kaitsmisega ega ole selleks vajalik, ent võib seda ala oluliselt mõjutada, antakse luba olukorras, kus puuduvad usaldusväärsed ja ajakohastatud andmed selle piirkonna linnustiku kohta.

 

8.

Direktiivi 92/43 ja eelkõige selle artikli 6 lõiget 4 tuleb tõlgendada nii, et ühelt poolt niisutus ja teiselt poolt joogiveega varustamine võivad vee kõrvalesuunamise projekti põhjendustena kujutada endast üldiste huvide seisukohast eriti mõjuvaid põhjusi, millega saab õigustada asjaomaste alade terviklikkust kahjustava projekti elluviimist. Kui selline projekt kahjustab niisuguse ühenduse tähtsusega ala terviklikkust, kus esineb esmatähtsaid looduslikke elupaigatüüpe ja/või esmatähtsaid liike, saab selle elluviimist põhimõtteliselt õigustada joogiveega varustamisega seotud põhjustega. Teatavatel asjaoludel võib see olla õigustatud niisutuse ülisuure kasuteguriga keskkonna jaoks. Seevastu ei saa niisutust arvata inimeste tervise ja avaliku julgeolekuga seotud kaalutluste hulka, mis õigustavad põhikohtuasjas kõne all oleva projekti taolise projekti elluviimist.

 

9.

Direktiivi 92/43 ja eeskätt selle direktiivi artikli 6 lõike 4 esimese lõigu esimese lause kohaselt tuleb sobivate asendusmeetmete kindlakstegemiseks võtta arvesse vee kõrvalejuhtimise ulatust ja selleks vajalike tööde mahtu.

 

10.

Direktiiv 92/43 ja eelkõige selle direktiivi artikli 6 lõike 4 esimene lõik, tõlgendatuna EÜ artiklis 6 sätestatud säästva arengu põhimõtet silmas pidades, lubab Natura 2000 võrgustiku aladel kujundada jõe loodusliku ökosüsteemi ümber jõe ja järve kultuurökosüsteemiks, kui on täidetud selle direktiivi kõnesolevas sättes ette nähtud tingimused.

 

Allkirjad

( *1 ) Kohtumenetluse keel: kreeka.